Imelik järv Alaska poolsaarel

See on lugu, mis käsitleb kahte alternatiivset teooriat, millest üks on, et vanad andmed ei taha kuidagi klappida uute andmetega ja teine teooria kinnitab jesuiit Antanas Kircheri raamatus "Mundus Subterraneus" välja pakutud teooriat, et maa all on suured veekogud, mis on ühendatud suurtemate sise-järvede, merede ja ookeanitega. 

See, et vanad andmed kuidagi ei taha klappida uuemate andmetega, saab ära seletada kahte moodi. Esimene ja lihtsam seletus on, et kõik on meelega valeks keeratud, et varjata tõelist ajalugu. Teine ja väheke keerulisem seletus on, et oleme nende kaugete aegade ajaliinidest kõvasti kõrvale kaldunud. Kuidas see umbes välja võis näha, seda olen varemalt seletanud oma mõlemas raamatus. 

Kopeerin siia loo vanast ajalehest ja teen kommentaare vahele ning lisan pildimaterjali Google Earth'ist juurde.

Imelik järv Alaska poolsaarel. 

Alaska poolsaarel, Dawsoni lähedal on imeline järv olemas, mida misjonär Tossi üles leidis ja Salawiku järveks nimetas. See 60 penikoorma pikkune järv on vist küll ainukene, mis nii kaugel põhjamaal kunagi kinni ei külmeta. 

Kommentaar: Tänapäevaste andmete järgi on Alaskas olemas järv nimega Selawiki, mis on kõigest 50 km pikkune. Artiklis öeldi järve pikkuseks olevat u 420 km (1 penikoorem = u 7 km).

Ta ei seisa küll nähtavalt merega ühenduses, ometi tõuseb ta pind iga Põhjamere tõusuga ja vajub niisama merevee vajumisega; selle juures on kõige tähelepanuväärsem, et järve vesi maitse poolest just niisamasugune on kui ümberkaudseteski jõgedes. (Kommentaar: Klapib täpselt raamatus Mundus Subterraneus'i kirjeldatuga).

Veel teisi iseäralisi omadusi on järvel: suvel langeb ta temperatuur, kuna ta aga talvel märksa tõuseb. Kui ümberkaudsed veed juba kinni on külmunud, muutub Salawiku järve vesi nii soojaks, et temas paras ujuda on. Suvel on seevastu Salawiku vesi väga külm. (Kommentaar: Ilmselt ei ole see normaalne nähtus, mida ei saa kuidagi seostada vulkaanilise tegevusega). Sellepärast ujuvad ka kalad talvel parvede kaupa järvesse, kus siis kalu nii palju olla, et neid puunuiadega maha löödavat; tunni ajaga võivat kalu mitmeks kuuks välja õngitseda. (Kommentaar: Tänapäeval on järv juba üsna tavaline ja mitte midagi iseäralikku selles ei ole. Ilmselt külmub see talvel ka kinni ja mingit sooja vett seal enam ei ole). Niiviisi olla järv suurtele tööliste parvedele ülalpidamise allikaks, kes siia rikkakssaamise lootuses kokku voolanud, sest Salawiku järv seisab nüüdsel ajal nii kuulsaks saanud Klondike kullakaevanduse lähedal.

Artikli lõpp.

Jutus polekski justkui midagi iseäralikku v. a see, et vee tase kõikus koos merega samas rütmis ehk järv pidi maa alt kuidagi merega ühenduses olema. Ok, ka see on imelik, et järve vesi polnud soolane, kuigi loogiliselt saab tuletada, et merega ühendus oli olemas. Ka see pole kuigi imelik, et loos mainiti järve pikkuseks olevat 60 penikoormat. Seda saab seletada asjaoluga, et mõnikord võrdsustati penikoormat ja versta, mis võrdub umbes ühele kilomeetrile. Samas, tsaariajal (artikkel ilmus ajalehes 1899) oli kasutusel Eestis pikkusühik 1 vene penikoorem, mis võrdub umbes 7,5 kilomeetrile.

Kuid siin on veel üks aga. Hakkasin võrdlema kogu artikli sisu vastavust tänapäevaste andmetega ja võin eelneva lõigu enda poolsed "õigustused" tagasi pöörata kahtlustusteks, sest kogu artiklis olev informatsioon ei klapi kõikides asjaoludes tänapäevase infoga, v. a võibolla see, et järves ka tänapäeval kalu leidub.

Artiklis öeldi, et järv asub Alaska poolsaarel, Dawsoni lähedal. Ainuke linn, mis Dawsoni nime kannab ja Alaska ps kõige lähemal on, asub Selawiki järvest linnulennult 1021 km kaugusel. 

Ehk, kas tegu pole sama järvega või linnaga või miks informatsioon nii vastuoluline on? Kontrollisin andmeid mitu korda üle, ei ole antud Dawsoni linna lähedal ühtegi järve, pikkusega 400 km ega ei ole ka järve, pikkusega u 50 km. 

Järgmiseks, artiklis nimetatakse kedagi misjonär Tossi't, kes nimetatud järve leidis. Sellise isiku kohta andmed puuduvad. Internetiavarustest võib leida informatsiooni Selawiki järve kohta, kus märgitakse selle leidjaks hoopis keegi Lavrenty A. Zagoskin.

Ja viimane infokild artiklist: "Salawiku järv seisab nüüdsel ajal nii kuulsaks saanud Klondike kullakaevanduse lähedal."

Ehk nüüd on kindlalt selge, et nimetatud kullakaevandus Klondike asubki nimetatud Dawsoni linnas, kus lähedal pole mingisugust Selawiki järve.

Kahjuks on see artikkel väga lühike ja rohkem mul kuskilt kinni hakata pole. Nagu näha, ei klapi andmed tänapäevase informatsiooniga praktiliselt üheski osas ja kui artikkel oleks põhjalikum olnud, siis oleks saanud päris ulmelise loo kokku, millega oleks saanud ära näidata, et informatsioon on maailmas pidevas muutumises. 

Millegipärast muudetakse meie maailma tausta pidevalt ja tähelepanekud näitavad, et taust on muutunud nii vanemas ajaloos, kui ka lähi-ajaloos. Ent selle maailmaga on asjad just täpselt sellised, et infot tilgutatakse ainult natukene, nii et kindlalt üht või teist teooriat tõestada ei saa. Info on parasjagu selline, et lubab oletada mitmeid teooriaid korraga. Maailm on nii peenelt ja kavalalt tehtud, et selle lahti muukimine on väga raske ülesanne. 

Ilmselt püüan ma seda küsimust lahendada valesti, nagu ka kõik teised Sherlockid, sest pole raske jõuda teadmiseni, et kui maailm on üliintelligentse arhitekti töö, siis kõikide Sherlockite intellektid kokku ei küündi ligilähedale arhitekti omale. Arhitekt on maailma ja selles peituvad saladused just nii paigutanud, et Sherlockid ei suuda sellest ilmselt oma tarkusega läbi närida. Järelikult, tuleb kasutusele võtta hoopis teistsugused uurimismeetodid ning ilmselt on arhitekt selles osas ka ukse lahti jätnud. Millised need meetodid on, selle kohta veel täit ettekujutust pole, aga siin on veel üks teine ja palju ohtlikum aga. Viimasel ajal on väga paljud inimesed ärkama hakanud ja võimud teavad seda. Ma ei pea võimude all silmas tavalisi poliitikuid nagu mingid peaministrid või vallavanemad. Tõeline võim on alati rahvale nähtamatu. Kui tõeline maailm ennast juba paljudele paljastama hakkab, seab see ohtu praeguse maailmakäsitluse. Ja et asi uuesti "normaalsetesse" rööbastesse seada on vaja üleilmset konflikti...

LÕPP

Allikas: "Eesti Postimehe" õhtused kõned, 4 veebruar 1899.

Maailm on mäda

Ammune probleem, mille kallal kindlasti haritud pead on "pidanud" juurdlema. Kui asetada kaks ülivõimsat lampi vastasuundadesse näitama ja mina olen vaatleja, ütleme 1 miljoni kilomeetri kaugusel, siis ma peaksin "loogika" järgi olema nähtuse tunnistajaks, mida moodne teadus ei taha tunnistada. Ehk ma näen, kuidas kaks valguskiirt eemalduvad teineteisest kiirusega 600 000 km sekundis, kuid sellist kiirust ei ole ju meie maailmas olemas?! Ülim kiirus on 300 000 km/s vaakumis ja kõik muu on jamps! Pilti kah asja kohta.

Nii ütles Einstein ja kõik teised, kes mistahes maailma koolide/ülikoolide palgal on, peavad sama joru kaasa koogutama, muidu jäävad pajukist ilma. See ongi moodne teadus! 

Enne Einsteini püüti asja lahendada eetri teooriaga, kuid nähtavasti olid ka sellel omad vead ja moodne teadus viskas eetriteooria prügikasti, nagu mina viskan Einsteini teooria puhtalt loogika ja vaatlustulemusi (kosmose vaatlemine) arvesse võttes, prügikasti. Kuid, kes olen mina? 

Moodne teadus proovib uuritavat küsimust lahendada nii:

Kui sa paned kaks lampi kõrvuti ja lased kaks kiirt eri suundades, siis:

    • Mõlema lambi valguse kiirus vaakumis on 300 000 km/s.

    • Kui öelda, et "kaks valguskiirt eemalduvad teineteisest kiirusega 600 000 km/s", siis see on pigem naivistlik klassikaline mõtlemine (Kommentaar: Kohe hakkavad sildistama ja maha tegema küsimust, mida suudab oma tarkusest küsida juba esimese klassi koolijüts. Sellised küsimused liigitatakse rumalateks küsimusteks ja vastatakse, et üks loll jõuab rohkem küsida, kui sada tarka vastata. Tegelikult on asi vastupidine. Üks tark oskab küsida küsimusi, millele sada lolli eluski normaalset vastust anda ei oska), kus liidetakse kiirused otse. Relatiivsusteooria järgi ei saa valguse kiirusi kokku liita tavalise aritmeetika abil (Kommentaar: Teie, kes te üleliia targad olete, ainult ei saa. Lollid ju ikka saavad!).

Oluline punkt:

    • Relatiivsusteoorias ei saa defineerida "valguskiire vaatekohast" teise valguskiire kiirust, sest valgusel puudub aeg ja oma taustsüsteem. (Kommentaar: Muidugi ei saa mängureegleid muuta, siis variseb ju teooria otsekohe kokku).

    • Seega pole mõtet küsida "kui kiiresti valgus valgusest eemaldub". (Kommentaar: Vaata üleeelmist kommentaari, millele joone alla tõmbasin).

    • Kolmanda, paigal seisva vaatleja jaoks (kes hoiab lampe), liiguvad mõlemad kiired temast 300 000 km/s eemale, kuid eri suundades. Seda ei saa ümber sõnastada kui "600 000 km/s teineteisest".

 👉 Ehk lühidalt:

• Valguskiired ei eemaldu üksteisest 600 000 km/s.

• Nad mõlemad liiguvad vaatlejast eemale, aga kiirtevahelist kiirust relatiivsusteooria mõttes ei eksisteeri.

Teadusliku osa lõpp. 

Teema lõpetuseks, mõelge veel ka korra paradoksi peale, mida mitte ükski maailma teadlane pole suutnud lahendada ja see on "Pimeda taeva paradoks". Kui meie galaktikas on sadu miljardeid tähti, mis saadavad pidevalt 360 kraadi igas suunas ehk vahetpidamata 3D-s valgust välja, siis meie taevas peaks öösel täiesti valge olema, mitte pime! Mis asi on kosmos? Mis on maailm? Ärge uskuge, mida teile räägitakse või mida kuskilt targast raamatust loete! Ärge uskuge ka seda, mida siit ulmeblogist loete ja veel vähem, ärge uskuge oma silmi! Kuid, mida siis üldse uskuda ja usaldada, selles ongi kogu küsimus?!

LÕPP

Kaljud keset Atlandi ookeani

Teema on huvitav ja blogis on käinud läbi veel teemasid, kus on väidetud, et aeg-ajalt ilmuvad merede/ookenide pinnale uued kaljusaared, mis mõne aja pärast jälle kaovad. Kõige kurioossem juhtum olevat aga juhtunud Tšiilile kuuluva Lihavõttesaarega, mis 20. sajandi algusel ühe hirmsa maavärina tõttu korraks ookeani sügavustesse vajus (millest pasundasid vist kõik tolleagsed ajalehed). Tänaseks vist on see saar jälle veepinnal, kuigi ka selles ei saa päris kindel olla, sest lugesin kuskilt, et paljud inimesed on tahtnud sinna saarele minna, kuid see on osutunud võimatuks. Blogis on selle saare kohta täitsa lugu olemas.

Kujud Lihavõttesaarel.

Nüüd aga põhiteema juurde. Kui uurisin kunagi Põhja-Jäämere teemasid, siis päris mitmed tolle-agsed maade-uurijad ja meremehed teatasid seal ühes või teises kohas kindel maa olevat ja kui koordinaadid tänapäevasesse kaardirakendusse lüüa, siis neis kohtades ei asu peale sinise vee midagi. Ma ei tahaks hästi uskuda, et kõik need paljud maade-uurijad ja meremehed koguaeg muudkui eksisid koordinaatide määramisel. Pigem on siin tegu, kas koordinaatide süsteemi muutmisega, tänu millele on kõik valeks keeratud ja GPS-iga saad sõita/jalutada ainult seal, kus tohib. Ja on ka teine variant - veealune maailm on/oli pidevas muutumises.

Toon siia huvitavamad kohad ajalehest Päewaleht, nr. 174, 31 juuli 1912, artikli peakirja alt "Kaljud keset Atlandi ookeani".

Huvitav on teada, et mitmed meremehed umbes seal läheduses, kus hiiglasuur liinilaev „Titanic“ mingi asja vastu jooksis, mis jääga kaetud oli, ja põhja vajus, juba ammust ajast saadik kaljusid ja madalikke on arvanud leiduvat! (Kommentaar: Väide on sama aasta ajalehest, mil Titanic uppus. Olen Titanicu kohta palju imelikke ja vastukäivaid teooriaid lugenud, nagu kindlustuspettus, hukkunuid ei olnud, Titanic polnudki tollel ajal kaugeltki maailma suurim laev jne, kuid see ajaleht annab ühe teooria juurde. Nimelt, Titanic ei põrutanudki vastu jäämäge, vaid vastu lumiseid kaljusid! Aga, kus kohast need kaljud sinna korraga tekkisid ja hiljem jälle kadusid? On palju teateid vanematest aegadest, kus kirjeldati mõne uue saare tekkimist ja mis hiljem jälle kadusid. Ma kaldun arvama, et tänapäevaks on veealune maailm rahunenud. Ilmselt oligi see põhjuseks, miks Atlantis vete sügavusse kadus ja tekkis üleilmne veeuputus alles hiljuti ning 19. sajandil lihtsalt peale seda suurt katastroofi polnud merepõhi jõudnud veel täielikult rahuneda. Seetõttu ka neid imelikke anomaaliaid tihtilugu märgati.

Sellest hoolimata aga näitavad praegused kaardid ja laeva sõidu-juhatused seal sügavat vett. Ühes raamatus aga, mida praegu väga vähe pruugitakse, mis aga paarkümmend aastat tagasi igas Põhja-Atlandi ookeanil sõitva laeva kaptenil raamatukogus leidus, nimelt „Imry's Atlantic Ocean Pilot“ (Kommentaar: Täpselt sellist 19. sajandi pärit olevat raamatut internetist ei leidnud. Leidsin küll sarnaseid "teoseid", kuid seal pole madalikest Atlandi ookeanis enam midagi alles), ja milles umbes 250 madalikku ja kalju üles on tähendatud, mis Atlandi ookeanist on leitud. Võimalik on, et vanasti suurte purjekate ajal vaikse ilmaga rohkem aega ja huvi leiti olevat vee sügavust uurida kui nüüd. (Kommentaar: Naerukoht. 19. sajandi keskpaigal, vaevalt mõni purjekas lihtsalt lõbu pärast käis merede ja ookeanide sügavusi mõõtmas. See viitab ainult ühele asjale - Olid olemas kadunud tsivilisatsiooni(de) teadmised, mis kõik järg-järgult "suure saladuskatte" all üle võeti ja teadvustati, kui omi leiutisi. Paljud teadmised muidugi salastati).

Kui purjelaeva kapten ilusa ilmaga vett loodib (mõõdab), nii et iga loodimise vahel tund või pool on. Ja igal loodimisel veel toodi tina otsas oleva rasvaga merepõhjast proove üles, siis on kindel, et kui ta teatud sügavusel vähe vett leiab olevat, siis ta mitte muinasjuttu ei räägi, vaid ütleb, et seal madalik olla. See on siiski imelik näha, et seal läheduses, iseäranis seal, kus aurulaev „Titanic“ ära vajus, nimelt 41,40 laiuskraadi ja 50,14 pikkuskraadi all, mitmed kaljud kindlalt teada on olnud. 

Titanicu uppumiskoht Google Maps'ist, 41°43′57″ N, 49°56′49″ W.

Näituseks 44,04 laius- ja 49,09 pikkuskraadi all on kaljud olemas, mida Nile kaljudeks hüütakse. (Kommentaar: Pole seal mingeid kaljusid. Vaata alumist pilti. Ookean pole seal küll enam 4-5 km sügav, kuid sügavust on nendel koordinaatidel sellegipoolest vähemalt 1 km.

Google Maps. 

Purjelaev Nile, kes need kõige ennem üles leidis, oli kapten Francis N. Marvini juhatusel parajasti reisiteel Antverpenist Philadelphia poole, kui 7. augusti hommikul 1879, umbes poole miili kaugusel, meeskonna suureks imestuseks, kaks kaljut nähtavale tulid, mis teineteisest umbes 30 meetri kaugusel seisid ja kumbki umbes üks meeter merest väljas oli, nii et neid kaugema maa taha raske oli näha. Ilm oli selge ja meri vaikne, puhus kerge lõunatuul. Kapteni käsul võeti mere sügavuse mõõtmine ette, mille tagajärjed järgmised olid: kell 5.30 hommikul 22 meetrit vett, kell 6 hommikul 24 meetrit vett, kell 6.30 hommikul 40 meetrit vett ja kell 7 hommikul 60 meetrit vett (Kommentaar: Otsene tõend, et merepõhi muutus minutitega). Loodi rasva külge jäänud merepõhja-proovidest võis näha, et põhi valgest peenest liivast oli. 

Kapten Walter Smith rääkis, et kui ta suure Inglise purjelaeva peal paarkümmend aastat tagasi kaptenina sõitis, siis ta seal kohal, kus „Imry's Atlantic Ocean Pilot’s“ järele 1878. aastal 70 meetrit vett üles on antud, kuna aga teiste kaartide ja juhatusekirjade järele seal üle 3,6 km vett pidanud olema, palju tumedamat vett tähele pannud, kui muus kohas ja et vesi seal kohal vahutanud ja lained murdunud, mis kindlad madaliku tundemärgid on. Punktipealsete mõõtmiste najal on leitud see koht 38.52° laiuse- ja 46.55° pikkuse kraadi all olevat. Sealt mõnikümmend miili eemal on üle 5 km sügav. Selle koha läheduses on kaljud, mida Hervagualti Breaker’iteks hüütakse. (Kommentaar: Loomulikult ei ole antud kohal tänapäeva kaartide järele mingisuguseid kaljusid).

Google Maps. 

Need kohad leidis kõige esmalt Prantsuse purjelaeva La Congueranti kapten Hervaggualt üles. Tema oli neid 26. juulil 1713 näinud ja üles andnud. Hiljemini oli neid veel Inglise purjeka Home’i kapten 1827. a näinud ja üles andnud, niisama ka skuuner Meneton'i kapten Marguant 1855. a. Kõik kolm on teadvustanud, et nimetatud kaljud 40,27 põhjalaiuse ja 49,56 läänepikkuse-kraadi all seisvat. Nii kui näha, on need kaljud üsna selle paiga ligidal, kus kohas aurulaev Titanic põhja vajus. (Kommentaar: Kolm erinevat kaptenit erinevatel aegadel on fakti kinnitanud. Kuid tõsiasi on see, et mingeid kaljusid seal täna enam ei näi olevat).

Siis on veel mitmeid muid kaljusid ja madalikke nähtud ja üles antud. Kõige tähtsam nendest on aga vist Watsoni kalju, 40.16,37 põhjalaiuse- ja 53.22,10 läänepikkuse kraadi all. 

 

Google Maps. 

Selle kalju (Millise kalju? Vaata ülemist kaarti) leidis Hispaania laeva Santissima Trinidadi juhataja kapten Lopez 1875. a üles. Kalju olla ümmargune, umbes 8 meetrise läbimõõduga, must, ja lõuna pool ääres olla tal kaks kõrgemat nukki. Kalju olla umbes 1 meeter merest väljas olnud, aga mere tõusu ja mõõna mõjul see muutunud. Kapten Lopez läinud paadiga nii ligi kui võimalik olnud ka katsunud merd mõõta. Kirde- ja edelapool ääres 170 meetrise liiniga loodides pole tema aga põhja kätte saanud. Ainult idapool ääres leidnud ta esmalt 64 meetrit vett ja siis 46 meetrit. Et lained aga üle kalju kõvasti murdunud, polnud tal võimalik olnud ligemale minna ja loodida.

Peale seda on veel olemas: Anna Rocki kalju, mis 39.30 laiuse- ja 50.30 pikkusekraadi all seisab ja 1841. a üles on leitud. (Loomulikult pole ka seal enam mingit kaljut).

Google Maps.

 

Hamilton Shoali madalik 40.25 laiuse- ja 55.28 pikkusekraadi all; leitud 1851. a Ryder Shoali madalik 46.30 laiuse- ja 49.55 pikkusekraadi all; selle on kapten Ryder 1845. a üles leidnud ja tähenduse teinud, et seal 6 meetrit vett olla. 

Umbes 600 miili sealt idapool on kaartide peale märgitud suur Sainthilli madalik, mille peal umbes 160 meetrit vett, ta ümber aga üle 5 km sügav vesi olla. See madalik arvatakse vulkaanilisel teel sündinud olevat (Loomulikult ei ole ka sellist madalikku enam olemas).

Ja lõpetuseks: Arvatavasti hakkavad Ameerika ja Inglise meresõiduseltsid neid madalikke ja kaljusid ligemal ajal uurima. (Kommentaar: Aasta siis oli 1912 ja peale tuli 1 MS ja mitte midagi kuskil mitte keegi enam ei uurinud. Lõppes 1 MS ära ja taheti jälle uurima hakata, aga siis tuli miskil imelikul kombel peale 2 MS ja pärast seda olid kaardid valmis. Kaardid olid just sellised, nagu me neid tänapäeval teame. Miks see nii on, siin on esialgu kaks võimalust, millised variandid ma ka loo alguses juba välja pakkusin.

LÕPP

Kas me oskame vanades allikates olevat informatsiooni analüüsida?

Distantseerisin ennast mõneks ajaks (võibolla ka jäädavalt Facebookist), kuid siiski pean ütlema, et messenger on mul alles, kuna selle kaudu on mul aeg-ajalt tarvis kõnesid teha. Nüüd võib Kriksatull III teema lukku panna, kuhu kogusin lühiteateid, mida postitasin Facebooki. Edaspidi hakkan pikemate postituste vahele blogisse ka lühipostitusi tegema. Üks asi veel. Mingil aja võibolla ei postita enam mitte kuskile mitte midagi, sest kui leian vaimu, siis kirjutan valmis teise osa raamatust "Püha Graal ehk enne kella nelja".

Milleks see teema? Tegelikult on see pikk jutt ja siia tuleks välja tuua terve artikkel vanast ajalehest või isegi ümber panna raamat (kui kuskilt kätte saaks), pealkirjaga "Kes on Kalevipoeg, Suur-Tõll ja nende kaastegelased?", 1911, Villi Andi ehk Friedrich Kuhlbars. 

Kes Kuhlbarsi kohta Vikist informatsiooni loeb, siis see ilmselt paneb ka tähele, et seal antud teost mitte ei mainita kõigi teiste tema teoste kõrval. Huvitav, millest see küll võib tulla?

Friedrich Kuhlbarsi portree. 1915. Konrad Mägi.

Tavaliselt oskab inimene teha analüüsi selle maailma baasilt, mis teadmised ja hoiakud on ta omaks võtnud. Aga, mis teadmiste ja hoiakute baasilt tegid inimesed analüüsi üle saja aasta tagasi? Etteruttavalt ütlen, et Kalevipoega ma ei ole kunagi lugenud, kuigi säärane paks vanaaegne raamat on mul riiulis täitsa olemas. Miks ma pole lugenud, ongi see, et mulle hetkel ei istu värsivormis tekste lugeda, kuid kellele istub, sellel soovitan see raamat uuesti läbi lugeda ja proovida seda analüüsida moel, kuidas seda vanasti tehti. See aga vajab muidugi ka rohkem taustateadmisi, kuid paljusid asju saab ka loogiliselt tuletada.

Allolevat teksti lugedes turgatas ka, et Kalevipoja salmid on millegipärast nummerdatud! Maailmas on olemas ainult mõned raamatud, mis on sarnaselt nummerdatud ja üldjuhu on neis väga palju müstilist ja ilmselt ka peidetud teadmisi ning varjatud ajalugu. Egas Kalevipoegki siis teistsugune saa olla!?

Kuidas teha analüüsi Kalevipoja näitel.

Jutustused "Kalevipojas" on sagedasti mõistukõned, millest tuleb lugejal tuum ise välja koorida.

Näiteks: Ilma-neitsi, Kõue tütar, on kuldsõrmuse ära kaotanud (Kp. X. 889). Kalevipoeg hakkas sõrmust kaevust otsima, kuhu see kukkunud, ja ei leia seda mitte üles. Sortsid veeretavad kangelasele veskikivi kaela...

Enne, kui analüüsini jõuan, tuleks kondiprooviks mõtiskleda öeldu üle ja proovida loetust teha oma järeldus ja kui see tehtud, siis lugeda vanaaegset analüüsi. Siit võib välja joonistuda muster, kuidas tuleks proovida vanu, tsensori käe alt läbi käinud tekste, analüüsida. 

Tuum: Aeg, millal välk (kuldsõrmus) alla maapõue langes, kust seda keegi, ka Kalevipoeg enam kätte ei saa, on mööda läinud; vili väljadel on valminud ja veskikivid võetakse tarvitusele...

LÕPP

Allikas: Viljandi Teataja : politika, kirjanduse ja majanduse ajaleht, 11 september 1911.

Insener Keely imestust sünnitavad leiutised

John Ernst Worrell Keely (1837 - 1898) oli Ameerika leidur, kelle leiutised tunnistati pettuseks. Wikipedias on temast ja tema leiutistest, mis pettuseks tunnistati, üpris mahukas artikkel kokku kirjutatud.

Lasin silmadega artikli üle ja sirvisin läbi ka tema leiutiste raamatu ning kõige olulisem leiutis paistab olevat eetriline generaator. Raamat on väga huvitav (lingi leiab loo lõpust). Ma ei hakka seda raamatut siia ümber tõlkima, kuid raamat sisaldab lisaks teaduslikule tekstile tarkuseteri tarkadest raamatutest ja kuulsate filosoofide mõtteid meie maailma ja selle toimemehhanismide kohta, mille ühisnimetajaks on - maailma tehislikkus.

Me ei tea kunagi, milliste jumalike hüvitusmüsteeriumide kaudu Universumi Suur Isa oma ülevaid plaane ellu viib. – Preili Murdoch.

Tähelepanuväärne on veel see, et Keely viis läbi avalikke demonstratsioone oma masinate imevõimete demonstreerimiseks ja sellest said indu tolleaegsed mõjuvõimsad ja rikkad inimesed, kes investeerisid tema masinatesse 10 miljonit dollarit. See oli 19. sajandil röögatu rahahunnik, mis tänapäeva vääringus läheneb poolele miljardile dollarile.

Kas mees oli petis, nagu peavool teda nimetas, või oli siiski tegu aumehega, kelle leiutised ka päriselt töötasid, seda ei saa 100% kindlusega öelda, kuid siin on paar asja, mis panevad mind uskuma, et Keely masinad töötasid. Kõige parem näide on vast see, et moodne teadus, mis hakkas 19. sajandil peale pressima, muutus paganlikuks ja viskas maailma looja ehk arhitekti prügikasti ja asemele pani "ahvist inimeseks" filosoofiaga tegelased. Need tegelased nullisid suured leiutajad ja teadusmehed ning asemele pandi maailma kõige suurem vale. Lisaks on hea näide, et Keely masinad võisid toimida, lätlane Leedskalnin, kes ehitas ihuüksi Koralli lossi valmis, kus ta ilmselt kasutas levitatsioonitehnoloogiat, millega rasked plokid lossi müüridesse tõstis...

Seega võib kahtlustada, et "reaalmaailma" ülevõtval kurjusel, salajasel võimul, on olemas levitatsiooni tehnoloogia ja ka vabaenergiarelv, mis suudab tekitada tohutuid purustusi...

Insener Keely imestust sünnitavad leiutised
N. Selonski järele T. M. Küla.

Insener Kelli (ajalehes on leiutaja nimeks Kelli) on sündimise poolest ameeriklane. Tema hakkas juba lapsepõlves, kolmeteistkümne aasta vanuselt, mere lainete kohava ja mühava voogude helisid uurima. Sellest kolmeteistkümneaastasest poistkese põlvest kuni viiekümneaastase vanamehe põlveni on Kelli järelejätmatult ikka omas iseviisilistes veevoolude helide uurimistes edasi sammunud. Ligi nelikümmend aastat ühte ja sedasama teed sammuda, ühte ja sedasama asja uurida — see on vaim, see on iseloom ja kõikumata kindlus olnud, millel küll taevalised võimud ise abiks ja toeks võisid olla. Vaatame asja seisu ja Kelli leidusi lähemalt järele.

Alles hiljuti on insener Kelli oma iseviisilisi, tänini kuulmata ja nägemata leidusi suure rahva hulga ees avaldanud. 

 

Tema, Kelli, on 18 minuti jooksul ühe 1000 puudalise (16 tonni) suuruse graniitkalju pihuks ja põrmuks purustanud. Ja seda kõik oma, vaevalt kolmeteistkümne puuda (u 200 kg) raske metall-aparaadi abil. See aparaat ei näivat endas ei mingisugust iseäralist väevõimust alal hoidvat. Aparaat on silindri-kastikese kujuline, seest poolt teraslehtedest, torukestest, vedrukestest ja pulgakestest valmistatud. 

Peale selle on insener Kelli ühe selle jaoks valmistatud terastombu, mis üle kolmesaja puuda (u 5 tonni) kaalunud, oma metall-aparaadist välja jooksva vedelikuga (eetriaur, aether vapour) üle niisutanud, mille läbi see terastomp oma raskuse, maapinna külgetõmbamise kaotanud, nii et igaüks seda, enne kolmesaja puudalist terastompu, kergesti üles tõsta, edasi lükata, õhus keerutada jne võinud. — Niisugused on insener Kelli üllad leidused.

Algul näivad Kelli demonstratsioonid nagu mõned osavasti tehtud kunstniku "silmamoondused" olevat.

 

Aga kui meie siiski loodusseaduste ja kehaolude seisu ning liikumiste abinõude peale vaatame, siis ei saa meie selle juures nii väga imestamagi. On ju looduses veel nii väga palju asju ja olevusi pesitsemas, mida meie surelikud veel välja ei ole jõudnud uurida. Praegused loodusteaduslikud ja -teemalised järeleuurimised saavad veel paljugi saladust päevavalgele tooma ja maailma ning inimest imestama panema; nagu näituseks insener Kelli leidusedki.

Kelli on merevee voogude järeleuurimistel ühe niidiotsakese, mis looduse saladustesse viib, mis tema väevõimude ja jõudude tagavara kambrisse juhatab, üles leidnud ja seda omal viisil tegevusele kutsunud ja need jõudude vahendid ei ole muud midagi kui valguse, heli, soojuse ja elektri väevõimude osakesed. Neid ühendades või neid jälle teineteise vastu tegevusse seades, saavad nad iseenesest säherdust jõudu avaldama, mis meil tänini veel tundmata ja teadmata olid.

Insener Kelli on küll esimene, kes veevoogude heli ja valguse jõudusi järele uurides oma eesmärgile on jõudnud. Näituseks on ta heli ja valguskiirte korjamise, soojuse ja elektri jõudude ühisusel seesuguse aparaadi välja uurinud ja valmistanud, mille pealmise kaane peale viiuli poognaga koputades, aparaat seesugust jõudu välja saadab, mis mõne minuti jooksul suured graniitkaljud pihuks ja põrmuks purustab. Tema silindrilaadse aparaadi sisse kogub seesugusi väevõimusi, mis maapinna külgetõmbamise võimu ära kaotab ja kolmesaja puudalise terastombu kaalutuks muudab. Ja seda ei tee silmamoondamine, seda teeb ainult täieline ja asjakohane looduse tundmine ja teaduses peidus olevate jõudude järeleuurimised.

Ehk looduses nii väga palju saladusi ja jõudusi olema on, siiski peab nagu tahtmata küsima: "Kas looduses ka midagi — mitte võimatuid olusi ja vägesi olemas ongi? — Palju on kõiksugu vägesi ja jõudusi looduse rüpest juba välja kantud, elule ja tegevusele pandud ja meie ei pea siis ka rohkem imestama, kui füüsikateaduse professori Peise ütlust kuuleme, kes ise ka Kelli leiduste proovi tegemiste juures olles ütelnud oli: „Inimene võib omalt poolt looduse seaduste ja teaduste abil täiesti kogu loodust juhtida — aga ainult taevaliste abinõude varal.” Jah, inimene, kui selle looduse kuningas, võib küll loodust juhtida — aga ainult taevaliste tahtmisel, nende vägede ja jõudude varal. 

Kas insener Kelli ülesleidusid inimesesoo heaks või kasuks saavad tarvitada, kas nad oma praeguste omaduste juurde kindlaks jäävad või veel täiustuvad — seda saab meile lähem tulevik näidata.

Kohe peale esimest avalikku leiduse ülesnäitamist, mõne tunni jooksul, ohverdasid rikkad ameeriklased kuulsa ja tüdimata uurija edasiste uurimiste heaks kümme miljonit dollarit. Mõne aja pärast on insener Kelli enda ülesleidude seletusi, kui ka aparaatide mudelite ilmumist oodata ja siis saab kogu haritud ilm ise selle asja otstarbeka arutuse ja kriitika alla tõmbama.

LÕPP

Allikad: 

Wirmalise lisa, 14 november 1892 ja raamat, Keely ja tema leiutised, 1893.

N-kiired

Algav jutt tundub olevat ulme, kuid tegelikult on siin äratuntav seos peidetud tehnoloogiatega. Sooritasin ka ise hämaruses mõned katsed, kuid kahjuks seekordsed katsed ebaõnnestusid. Aga nähtavasti polnud minu poolt tehtud katsete ajal kõik tingimused täidetud (hämarus, objekti kaugus ja nurk silmadest jne). Vanas ajalehe artiklis on kirjas, et teadlastel (tolleaegne peavool), kes hiljem asja uurisid, neil ei õnnestunud katseid korrata. Samas, teised Prantsusmaa teadlased (loe: u-huu'd), neil õnnestusid katsed ja avastasid veel palju muudki huvitavat. Miks aga peavoolu teadlastel ei õnnestunud katsed, seda võib vaid oletada... 

Esimene võimalus - Polnud vaja "taasavastada" ehk ei tohtinud. 

Teine võimalus - nagu ka raamatus "Üksik Hunt" kirjutasin, et "loodusseadusi" on muudetud ja asjad ei toimi enam nii nagu varem.

Enne veel, kui põhiteema juurde lähen, siis on vaja ära klattida üks vana võlg, mida ma umbes 10 teemat tagasi lubasin. Pealegi, läheb see osalt ka algava teemaga kokku.

Pildil olev klaasitükk, mõõtmetega u 5x2,5cm, on asja võti. Miks see klaasitükk kella šifferplaadi ees on, sellest hiljem. 

Tegelikult olen ühes loos päris põhjalikult kirjeldanud, kuidas saab inimesi ravida erinevate hädade korral, kuid selle vana, kasvuhoone klaasitüki, olen isiklikult ka enda peal ära proovinud ja asi toimib.

See imeline materjal "klaas" paneb südamerütmi paika, nii uskumatu kui see ka pole. Ma ausalt ei mäleta, mida ja kui palju ma selles blogis kirjeldanud olen, kuid selline häda mul oli. Süda lõi topeltlööke (arvan, et see jama kestis u 10 aastat), aga õnneks polnud need üleliigsed löögid tervisele või õigemini, elule, ohtlikud. Asi läks muudkui hullemaks ja arvan, et lõpuks oli asi juba niikaugel, et süda tegi ühe minuti jooksul oma kuus topeltlööki ehk iga 10 sekundi tagant. Muidugi mõista, ükski arst mind aidata ei osanud ja ise ammugi ei osanud midagi ette võtta. Kuid, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem ja nii ma leidsingi vanadest allikatest tekste, kuidas ennast aidata paljude hädade vastu. Kuna ma näen blogi statistikat, siis enamus inimesi ei viitsi linkidele vajutada ja vanu tekste "üle lugeda", siis linke ka uuesti ei pane. Kopeerin vanast postitusest teksti, mis mind minu hädas aitas. Kui kellegil ei õnnestu nimetatud klaasitükki kuskilt muretseda, siis minu käest saab. Mul on vanu kasvuhoone klaase küllaga, mida parajaks saan lõigata.

Südamehaigetele on iseäranis magnetiseeritud klaas suureks abiks. Kahe tolli (5 cm) pikkust ja tolli (2,5 cm) laiust klaasitükki hõõrutakse mõlema peo vahel, kuni see soojaks läheb. Siis riputatakse klaas jämeda villase nööriga kaela ümber ja pannakse südame kohale (Ei pea paela otsas olema. Tuleb lamada ja hõõruda käte vahel klaas soojaks ja panna südame kohale. Vanast energaist saab klaasitükki puhastada, kui loputada seda jooksva vee all). See aitab neid, kellel südametuksumise takistused ja korratused on, õige imelikul viisil. Kui klaas nii 2 —5 minutit peal on seisnud, on iga takistus kadunud. 

N-kiired

Kui Prantsuse füüsikateadlane R. Blondleau Nansi linnas Röntgeni kiirtega katsed tegi, leidis ta ühe uue liigi valguskiiri üles, mida ta Nansi linna nime järele N-kiirteks nimetas. Neid kiiri ei suuda silm näha; neid võib aga seeläbi ära tunda, et asjad, mis nõrka valgust annavad, nagu õige väike gaasituli, tükk valget paberit poolpimedas toas, nõrgalt hiilgav varjusein jne palju heledamaks lähevad, kui N-kiired nende peale langevad. Võtame traadi, mis plaatina nimelisest metallist tehtud ja paneme selle N-kiirtesse, siis hakkab see heledamalt hiilgama. 

Kommentaar: Plaatina on üks imeline metall, millest blogis palju kirjutatud. Näiteks, kui plaatinatraadile juhtida vesinikku, siis hakkab see ilma näiva põhjuseta kuumenema ja hiilgama. 

Ütelused, nagu tekiks nähtus sellest, et plaatina temperatuur suuremaks läheb, on paljude teadlaste otsuste järele valed. Kui N-kiired poleeritud asja peale langevad, põrkavad nad sealt niisama korralikult tagasi, nagu päikesekiired; langevad kiired aga kareda (mati) asja peale, siis lendavad kiired korrapäratult tagasi. Kehadest läbi minnes murduvad N-kiired niisamuti, nagu päikesekiiredki. Aueri lambist (vesinikgaasi lamp) tulevad N-kiired võivad Inglise tina või vase laastukesest, mis kuni 0,2 mm paksused on, läbi tungida, niisamuti, 0,4 mm paksusest alumiiniumi laastukestest ja 0,1 mm paksusest klaasist. Kuid juba õige õhukesed plaatina ja seatina lehekesed, õhukene kiht vett ning õhukene märg siidipaber, neelavad N-kiired ära. Kehade hulgas, millest N-kiired läbi tungida võivad, on ka näljakivi (kvarts), ja kui me N-kiired ühest näljakivist läbi laseme, koguvad nad endid ühes punktis kokku, mida me ekraani ehk varjuseina peal näha võime. See ongi N-kiirte kõige tähtsam omadus.

Kuulsate Röntgeni kiirtega ei saa seda mitte teha. N-kiired, mis Aueri lambist välja tulevad, koguti näljakivist läätse abil valgustatud ekraani peale. Viimane hakkas heledamalt paistma, ja ei kaotanud oma heledust ka siis, kui lamp ära kutsutati ja kõrvale pandi. Kui aga ekraani ja läätse vahele Inglise tinast laastukene või märg paberileht takistuseks paigutati, jäi ekraan tumedaks ja sai ainult siis oma hiilguse tagasi, kui nimetatud takistused ära võeti. Seega sai lääts iseseisvaks valguskiirte allikaks, ja 20 minutit peale Aueri lambi kõrvalepanekut andis ta veel N-kiiri, mida see enesesse kogunenud oli. (Kommentaar: 20 minutit andis kvartsist lääts "iseenesest" veel N-kiiri. Miks aga helistati vanasti iga 15-minuti järel linnades kirikukelli?, sellest juba varsti).

Mitmed metallid, tulekivi ja lubi kiirgavad mitu päeva N-kiiri välja, kui nad kuiva ilmaga palava päikses käes on seisnud. Alumiiniumil, puul, paberil ja parafiinil ei ole aga seda omadust. Puhas vesi ei lase N-kiiri läbi, ega kogu neid ka enesesse. Kui aga vee sees natukene soola ära sulatatakse, siis võtab ka vesi sarnase omaduse, et N-kiired veest läbi pääsevad ja sinna kokku koguvad.

Et N-kiired silmale mõju avaldavad, näidati järgmiselt: Kui toas, mis nii pime on, et valge seinakella numbrilaud tumehall näib olema, N-kiired silmade peale juhitakse, siis näeb numbrilauda jälle selgesti. Pöörame N-kiired kõrvale ja numbrilaud on nagu ennegi, tume. Sellest katsest saab järeldada, et silmavedelik N-kiiri läbi laseb.

Blondleau uuris N-kiirte murdumist kui ka nende lainete pikkust, mida kiired õhus sünnitavad, ja ta arvas, et N-kiired, niisama kui päikese- ja elektrivalguse kiiredki, õhu liikumine on. Päikese kiirte lainete pikkus on 8 miljoni tumepunaste kiirte ja 400 miljoni millimeetrit violett kiirte juures. N-kiirte lainete pikkus aga on Blondleau arvutuste järele 8-18 miljoni millimeetri juures. Seega on N-kiirte lained need kõige lühemad, mis siiamaani valguse kiirte juures on leitud.

Kuidas saadakse N-kiiri?

Mõnikord õige lihtsasti. Tarvitseb ainult mõnda keha, näiteks puud, klaasi jne kõvasti hõõruda ja see annab enesest N-kiiri välja. Blondleau ütleb, et kui toas, kus seinakella numbrilauda vaevalt pimeduse pärast näha võib, silmade lähedal klaasitükki hõõrume või puidust keppi painutame, siis numbrilauda selgemalt näha võib. 

Kommetaar: Meenus naljalugu parun Münchhausenist, kes pimedas liikudes enesele vastu silmi virutas, et ta „jälle“ näeks.

Füsioloogi Charpentier’i katsed, mille abil ta leidis, et N-kiired iseäranis muljutud närviniidikestes olemas on (Kommentaar: Äkki polegi Münchhauseni lugu mingi naljalugu?), juhatasid Blondleau nii kaugele, et ta uurima hakkas, kas ehk vahest kõik kehad, kui neid muljutakse, N-kiiri ei anna. Paljude kehade juures jõudis ta jaatavale otsusele. Kehad, mis kaua aega muljutud olekusse jäävad, nagu palav raud, taotud vask, külmaks läinud klaas jne, annavad kaua ja kergesti N-kiiri. Seda leiame, kui neid kehasid silmade lähedale paigutame, siis hakkavad tumedad asjad heledamalt silma paistma. Terasnoa tera, mis ühest vanaaegsest hauast leiti, andis N-kiiri, nagu mõni uuski. Kehadest, milledest muljumise mõju varsti kaob, nagu kuumaks aetud alumiinium, painutatud raud jne – annavad ainult mõned minutid peale vormi muutmist N-kiiri.

Kehad, mis helisevad, on ka muljutud olekus. Ka niisugused kehad annavad N-kiiri. M. de Lepine ütlemise järele annab helisev pronkskell N-kiiri (Kommentaar: Vot see on huvitav väide, millel võib olla seos kuldsete „lossi kaunistuste“ ja linnades helisevate pronkskellade vahel. Kui kellasid helistati, hakkasid „kaunistused“ losside pimedates tubades helendama ja valgustasid toad. Kui kellad enam ei helisenud, siis hiilgas kuld veel mõnda aega edasi, kuna kogus N-kiired endasse ja valgustas ruume. Sellest ka vanal ajal see, et kellasid helistati iga 15 minuti järel).

Katseid edasi tehes leidis Blondleau, et nõndanimetatud Wernsti lambi valgus (W-kiired) veel teistsuguseid, siiamaani tundmata, kiiri annab. Need uued kiired lähevad W-kiirtest selle läbi lahku, et need nõrka valgust veel nõrgendavad, kuna aga viimased seda suurendavad.

Kui me N-kiired valgustatud ekraani peale heidame ja selle peale otse vaatame, siis näeme, et ekraan heledamaks on läinud; vaatame selle peale aga küljelt, siis leiame, et valgustus nõrgenenud on. Seega võib ütelda, et N-kiired otse tulevaid kiiri suurendavad, aga põikkiiri nõrgendavad. W-kiired mõjuvad aga just ümberpööratult: nad suurendavad põikkiirte valgust ja nõrgendavad otse tulevaid kiiri.

Peale Blondleau on ka palju teisi Prantsuse õpetlasi N-kiirtega katesid teinud ja uutele otsustele jõudnud. Bichat leidis, et vedel õhk, vedel CO2, osoon jt N-kiiri annavad. Edasi leidis ta, et hõbe W-kiiri läbi laseb, nikkel aga – mitte ühte ainustki.

Eduard Mayer leidis, et N-kiired ka orgaaniliste olluste juures olemas on. Kui ta näiteks nõrgalt valgustatud ekraani taimede õite, iseäranis aga lehtede ligi pani, läks ekraan, ehk küll vähe, aga ometi heledamaks. Kui taime peale kloroformi auruga mõjutatakse, mis protoplasma tegevust nõrgendab, siis kaotavad ka selle taime N-kiired osa oma mõjust.

Kõige laiemalt tegi katseid N-kiirtega füsioloog A. Charpentier. Ta jõudis huvitavatele otsustele. Charpentier ütles, et ka inimeste ja loomade (kodu-jäneste, konnade jt) närvid ja musklid N-kiiri annavad, iseäranis siis, kui nad tegevuses on. Kõige paremini võib seda südame juures näha. Hiilgav bakter, nimega Photobacterium phosphorescens, hakkas südame lihase ja ka närvikeskuse lähedal heledalt hiilgama. Kuid on siiski olemas vahe kiirte vahel, mida lihased annavad ja kiirte vahel, mida närvid annavad. Närvikiirte valgus kasvab, mida rohkem närv pingule tõmmatakse. Lihaste valgus ei muutu, kui lihas pingule tõmmatakse. Närvi-kiired avaldavad 40-45 kraadi sooja väävli kohta oma mõju paremini, kui siis, kui väävel jahedam on. Lihas-kiirte juures seda ei leita.

Kui tähtsamad valguse-andjad punktid inimese ja looma kehas on närvide sõlmed, selgroo närvid ja peaaju, ja nende mõju on iseäranis suur, kui nad tegevuses on. Üks osa peaajust annab siis kiiri välja, kui inimene kõneleb, vahest ka juba siis, kui ta ainult mõtleb; seega siis võib iga hingeline liigutus ekraani peale paista.

Charpentier leidis veel, et N-kiired kuulmist ja haistmist suurendavad, kui kiired näiteks ninna või lõhnava asja peale juhtuvad, läheb haistmine teravamaks. W-kiired aga avaldavad vastupidist mõju (Kommentaar: W-kiirte generaatoriga saaks piltlikult öeldes terve linna haisust vabastada, kui linn näiteks paberivabriku läheduses asub).

LÕPP

Allikas: Linda : Esimene literatuurlik ja ajakohane ajakiri Eesti naisterahvale, 9 juuni 1905.

Mida on teada üle-eelmisest tsivilisatsioonist...

Tahtsin Arne postitust (LÜBECKI HANZA MUUSEUM) kommenterida, aga kommentaar kasvas liiga pikaks ja oli hoopis mõtekas sellest lugu kokku panna. Arne on tähelepanuväärse uurimuse ära teinud ja andnud mõned väga tähtsad infokillud, millised minul sarnased üksikud infokillud, ootasid paarilist. Nüüd siis said mõned asjad selgemaks ja võin üpris rahulikult väita, et Hansaliit oli üle-eelmise tsivilisatsiooni aeg. Aga nüüd kõigest lähemalt.

Loo alguses olevad betooni täis raudtorud on maja vundamendi vaiad, missuguseid võidi kasutada mitte hiljem, kui 19. sajandi lõpul. Arvatavasti on seal midagi parandatud või terve maja ehitatud vana maja peale. Sarnast pilti nägin ka Kalamajas, kus praegu ehitatakse vanade müüride (väidetavalt 19. saj. lõpp või 20. saj. algus) peale uut hoonet.

Smolenski kohta suurt materjali ei leidnud, võibolla nii palju ainult, et Smolensk polnud Hansa Liidu täisliige, vaid kaubanduspartner ja siin on veel üks huvitav tähelepanek. Kogu ajalugu seisab koos peamiselt tohletanud kirjadest kuskil arhiivides, millele tavainimesel juurdepääs puudub ja kui näidataksegi mõnda koopiat, siis sellest tavainimesel midagi suurt pole võimalik aru saada.

Üks väga huvitav tähelepanek, mida Arne loo alguses välja tõi ja millist ajaloolist kildu ma juba ammu hoidsin „tagavaraks“. Tsiteerin postitust: Kirik oli ehitatud mitte puust, vaid kivist ja oli kaupmeestele kaitse eesmärgiks. 

Nüüd laon oma allika laegedale, mida aastaid kuskil arvuti kollases kaustas hoidsin, sest teadsin, et ühel ilusal päeval on mul seda vaja... See info näikse kinnitavat seda, et mingil ajal võidi kirikuid tõepoolest kaitse-eesmärgil kasutada ja polnud need mingid pühakojad!? Milleks plii vastu kiriku sisemüüri seinu? Plii on varjestus, mis tõrjub nii radioaktiivset- kui ka elektromagneetilist kiirgust. Miski totaalne jama selle varjestusega oli, kuid sellest juba varsti. Maa atmosfäär oli saastunud ja ohtlik hingamiseks 19. sajandil (link). Ilmselt polnudki mingit katku, vaid surnud vedelesid väljadel just mürgise atmosfääri tõttu ja selleks ka gaasimaskid, millest on hiljem tuletatud mingid naljakad katku-kaitse-torbikud.

Meenusid ka Saare naise tinast „ehted“, mida naised ennevanasti oma rinnas kandsid. Kaalus see "kaitserüü" oma 12 kg!!! 

Mis otstarve siis oli kirikutel? Panen siia pildi vanast allikast (1924): 

Edise lossi (Schloss Etz) eelkindluseks oli Jõhvi kirik. Neid kahte ühendas salajane maa-alune tee… 

Jääb üle vaid nuputada, mis tehnika neis „kirikutes“ võis olla? Ilmselt on ka see teema ja variandid mitmeid-setmeid kordi läbi nämmutatud, kuid ühe teooria pean vajalikuks uuesti põgusalt üle korrata, aga sellest juba väheke all pool.

Huvitav on veel see, et vanal ajal kasutati ka Eesti aladel kirillitsat. Kirillitsa kasutamine Saksa aladel ja ka Eestis, on üle-eelmise tsivilisatsiooni teema. On ju ka meil leitud tundmatus kirillitsa jõnksudega kive, mida hauakivideks on peetud ja keegi lugeda pole osanud. 

Kirillitsa ja ruunid Eestis (muidugi ka Saksas) on müütiliste "Kalevite" ehk ka "Odini" aegne teema. Ilmselt olid need, kes ruunides kirjutasid, ja need, kes vanas kirillitsas kirjutasid, omavahel vaenujalal. Nende kahe üliarenenud rahva kokkupõrke tulemusel sai nähtavasti läbi maailma üks ajastutest. Odin oli nende tegelaste kuningas, kes ruunides kirjutasid. Odini viimne puhkepaik on Osmussaarel ehk Odini saarel (Rootsi keeles – Odensholm, saksa keeles - Odinsholm). 

 

 

Allikas: Oleviku Lisaleht, 25 aprill 1886. 

 

Ilmselt pole juhuslik ka Neugrundi (tõlkes: uus maa) kraater Osmussaare lähedal. Võib ju kahtlustada, et Odin selle ilmatuma "käraka" läbi ka otsa leidis, mis saare lähedal plahvatas. Ilmselt käis neid "kärakaid" üle ilma samal ajal hulgim ja sellest ka hiljem vajadus plii järele. Üle-eelmises postituses näitasin ka mustaks põlenud u 10kg kaaluvat kivi, mis on selle katastroofi tumm tunnistaja ja mille ma omale asitõendiks koju kaasa tassisin. Ei tasu jahuda siin mingitest miljonitest aastatest. Poleks seal miljonite aastate pärast olnud enam ühtegi kivi maapinnal, mis Neugrundi katastroofi tunnistaksid. Seda enam, et ainuüksi 200 aastaga on rannajoon tundmatuseni muutunud ja lisaks tekib selle ajaga kohutavas koguses setteid, milliseid tõendeid olen välja toonud mitmes loos.

 

Allikas: Schmidt Eestimaa/Rücker Liivimaa 1884 kaart, Maa- ja Ruumiamet.

Ilmselt, kogu „Hansa hiilgus" lõppeski esimese konflikti ja kataklüsmiga kuskil 16. sajandil (ametlikult ju Hansa Liidu lõpp!). Järgmine konflikt ja suur pauk toimusid nähtavasti 19. sajandi algusel (1824-25?).

Kunagi pakkusin ühe tsivilisatsiooni kestvuseks välja umbes 500 aastat, kuid võib vabalt olla, et see aeg on oluliselt lühem (200-300 aastat). Elame-näeme?!

Kasutan Arne postituse kahte pilti. 12-14. sajandi paprid? Mis nendega valesti on?

 

 

Valesti on see, et need pole käsikirjad, vaid tekst on trükitud...

Kaks pilti laenan veel Arne blogist.

Ülemine pilt viib otsaga kirikute juurde tagasi. Kuidas toimus kaubavahetus näiteks Pärsiaga? See tõstatab üles uuesti mu ühe vana ja kõige ulmelise teema (kirikud ja triumfikaared). Miks oli vaja ühte pisikesse linna hästi palju kirikuid? Need olid ilmselt "ussiaugud" ehk ühendused teiste maailma linnade vahel. Ilmselt ei olnud võimalik ühte kirikut (transpordijaama) kasutada, et kõikidesse tähtsamatesse linnadesse "reisida" ja selleks kirikuid oligi ühes linnas kümneid. Tehnoloogiale ilmselt enam näppe taha ei saa, mida neis jaamades kasutati. 

Kuidas sai Narvas olla Pärsia maja? Kas kogedega veeti mööda veeteid Narvast mustmiljoni kilomeetri kaugusele kaupa ja vastupidi? Või veeti hoopis eeslitega üle maade ja mägede? Eesti maapõu on samuti rikas araabia hõbedast...

Viimane pilt Arne blogist. Vot umbes selline nägigi Eesti välja vähemalt 200 aastat tagasi. Narva ja Riia on muidugi valesse kohta märgitud. Noarootsi oli 19. sajandi algusel saar, kus vahelt sõideti laevadega Haapsalu poole. Kaart klapib vanade kirjeldustega...

Nagu juba selgeks sai, oli alles paarsada aastat tagasi Eesti rannajoon hoopis midagi muud kui tänapäeval. Üks hea vihje aarete otsijale, mis justament teemasse läheb. Alumine tekst on pärit 1821 detsember 28 Marahwa näddala-Lehest. Meri oli tollel ajal Padise kloostrini, kus kloostri rannas nii mõnigi laev hukka sai.

Tänapäeval on sellel alal peamiselt põllud ja metsad. Samuti on teateid uppunud laevade kohta Narva ja Narva-Jõesuu vahel, kus veel sada aastat tagasi asus Leekova soo, kuid nüüdseks on seal suvilate rajoon.

Allikas: Google Maps.

Muuseumide infotahvlitelt igakord ei maksa tõde otsida (nt põletatud tellised). Muuseumid teevad oma eksponaate põnevamaks ja lisavad igasuguseid luiske- ja muinaslugusid juurde. Peab ütlema, et muuseumitöötajatel fantaasiat jagub, kuid kahjuks fantaseerivad nad ametliku/lubatu piires. Kindlalt vale oli seal muusumis ka telliste arv kuupmeetris, kus väideti neid olevat 120. Tegelikult mahub tänapäevase mõõduga telliseid ilma vuugita, kuupmeetrisse, tükki 513 ja koos vuugiga, 400-420. Hästi suuri telliseid, mida on leida vanades kindlustes ja lossides, mahub koos vuugiga kuupmeetrisse umbes 180–300 (olenevalt kivi suurusest).

Veel üks infokild, mille üle tasub mõelda ja millest ma paljudes postitustes olen kirjutanud maailma olemuse kohta. Digitaalsest arhiivist saab uurida vanu ajalehti alates aastast 1811. Lugesin O.W. Masingu kirjadega välja antud ajalehti "Marahwa näddala-Leht" aastatest 1824-25 ja seal on päris palju uudiseid kaugelt Euroopast, sügavalt Venemaalt jne. See on sama teema, mida Arne kirjeldas: Kuidas levis info? Polnud ju mingeid telegraafe, ronge, isegi aurulaevu polnud, aga ajalehtede jaoks oli infot igast maailma otsast saada...

Teine näide Napoleoni Venemaal käigust ajalehest Löbbus Juttustaja armsaks aeawiteks : Perno Postimehhe lissa-kirri, 19 jaanuar 1866.

Kuidas teadis prantsuse kolonel, kes Madridis resideerus, hakata minema Napoleoni vägedele appi? On küll märgitud, et kuu aega kestis tema teekond Hispaaniast Venemaale (tuliste jalgadega hakkas tulema), kuid kuu ajaga olid Napoleoni väed (100 000 meest, järgmine naljanumber) juba hoopis teises linnas... Juhuslikult vaatasin ajalehe pealkirja, millest see Napoleoni jutt ja võib kahtlustada, et see tõepoolest üks lõbus ajaviite ajakiri oli, kus tõsist juttu ei kirjutatudki ja lõbustati orjadest lugejaid. Jah, justnimelt orjadest, missest, et näiliselt oli orjaaeg lõppenud. Sellega panen Hansaliidu teemale punkti, aga on veel üks asi, millest tahaksin kirjutada, ilma et uut teemat vaja teha oleks ja see ongi orjade teema.

 

Juhtusin üht lauset lugema vanast ajalehest ja see pani mõtlema elu üle järele vähe teistmoodi. 

Mis võiks inimese küsimusi küsima panna kogu ühiskondliku korra peale? Kes on tööta tööline? Aga, kes on töövõimeline/tu tööline? Kui ajalehed sellistest kirjutavad, siis kas neid "töölisi" peetakse üldse inimesteks? Kes see üldse kirjutab neid tekste? Pole seal inimese kordumatusest enam jälgegi, vaid ainult töölistest. Asi läheb aga poole hullemaks, kui lisaks "riigile", hakkab isik iseennast ka tööliseks pidama. Jubedad terminid ikka olid ja on senini meie ühiskonnas kasutusel. Või näiteks sõna - magala. See kõlab nagu sigala. Kui inimeste kodusid nimetatakse magalateks, siis on asi kehvasti. Tööliste, olgu need siis tööta või töövõimetud ehk orjade kodusid magalateks nimetada on aga täitsa ok! Ja viimaseks mõtestan lahti orja definitsiooni (allikas, u 19 saj. keskpaiga ajaleht) - Ori on igasugune inimene, kes saab palka! Kuid, ka see on tegelikult poolik tõde. Loomulikult on ori ka see, kes maksab palka. Siin on ainult väike vahe - ühel on vähe rasvasem ninaesine, kuid arusaadavalt, pole see ju inimeseks olemise eesmärk ise. Kui seda teemat lahkan, siis pean ka välja tooma teise poole ehk need, kes pole orjad. 

Paar päeva tagasi käisin ühes Sõbralt Sõbrale poes ja sealt jäi mulle näppude vahele ühe kunstniku maal.

Tegu on ühe päris tuntud Rootsi kunstniku maaliga, kes on juba sama kaua surnud, kui mina elus olen olnud. Tema tööd on päris mitmetes muuseumides ja erakogudes ning ta käis mööda ilma ringi ja maalis, mida ta nägi. Pildil on ta maalinud ühte pisikest Taani külakest ja siin hakkasingi mõtlema, et ilmselt selline inimene oli vaba inimene. Ta ajas oma asja, käis mööda ilma ringi, maalis pilte, korraldas näitusi, kirjutas ajalehtedesse artikleid jne.

Kuid on veel üks tüüp "vabasid" inimesi, keda meie eluheidikuteks tavaliselt nimetame. Need on inimesed, kel pole kodu ja korjavad pudeleid. Paljud neist on joodikud ja on õnnetud oma elusaatuse üle, kuid nende seas on ka tõelisi vabasid hingi, kes ei joo ja valisid selle tee võibolla teadlikult... Hiina mõistulugudes on sellistest inimestest kirjutatud. Meie kliimas on kerjus raske olla, aga kuskil Tais munk olla....Njaa...

LÕPP