Algav lugu oli algul mõeldud ainult elektri ja selle olemuse nuputamiseks läbi ulmeprisma, aga teemat uurides, sattusin peale väga ulmelisele infole Maa atmosfääri kohta 19. sajandi lõpul. Esmalt aga elektrist.
Mis on elekter?
Sellele küsimusele vist keegi head vastust anda ei oska. Teadus küll väidab, et elektrivool on elektronide või prootonite liikumine, kuid kas see ikka pärisel on nii? Kui on, siis peavad need osakesed liikuma elektrijuhtme ühest otsast teise, mis on tekitatud mingi elektrit tekitava masina või aku abil. Mina näen seda ette oma vaimusilmas nii: Kui ma käivitan oma kodus bensiinigeneraatori ja ühendan sinna juhtme, mille teises otsas on elektripirn, siis hakkab pirn põlema. Proovisin loogikaga nuputada, kuidas see protsess välja näeb, kui juhtmes liiguvad elektronid lambi poole.
Generaator tekitab "kuidagi" elektonid läbi magnetite ja vaskmähise ning suunab need juhtmesse, mis kaudu teisest kaabli otsast väljunud elektronid elektrilambi põlema panevad. Piltlikult öeldes võib näite tuua ka veevooliku abil, kus pump tõmbab kaevust vett voolikusse, mis tuleb joana vooliku teisest otsast välja. Selle näite varal tundub asi selge olevat, aga kui väheke sügavamalt järele mõelda, siis kus kohast tekitab elektrigeneraator vase ja magneti abil elektrone, mis ei näi iial lõppevat, kui vaid generaator vastu peaks ja kütus ei lõppeks?
Ilmselt ei saa kõiki asju loogikaga võtta. Uurisin väheke lähemalt, mis "asi" on teaduse mõistes elekter.
ChatGPT vastus küsimusele - kuidas liigub elekter juhtmes.
Lühidalt: vaskjuhtmes nihkuvad vabad elektronid aeglase „driftkiirusega“, kuid elektrivälja signaal (energiateave) levib peaaegu valguse kiirusel juhi sees ja ümber. Seetõttu süttib lamp kohe, kuigi iga üksik elektron liigub väga aeglaselt (Kommentaar: päris segane ja arusaamatu jutt).
Korrapärane struktuur lubab elektronidel liikuda suhteliselt vabalt ilma suurte takistusteta.
Mis tegelikult liigub?
Laengukandjad (elektronid) saavad väljas väikese kiirenduse → liiguvad mõne kümnendiku mm/s, põrkudes pidevalt metallivõrega (Kommentaar: Kuidas saab elektron, mis ümber aatomi tiirleb, põrkuda mingi metallist võrega? Heal juhul saab elektron põrkuda teise elektroni, prootoni või aatomiga).
Elektriväli tekib toiteallika klemmide eripotentsiaalist ja levib traadi kogu pikkuses praktiliselt hetkega. See väli surub kogu elektronide armee (nagu veetoru kummipallide rida) üheaegselt liikuma.
Hea võrdlus
Kujuta veetoru, mis on täis kuulikesi. Kui lükkad ühte otsa uue kuuli, liigub peaaegu kohe (Kommentaar: Mis mõttes peaaegu kohe?) kaugemas otsas üks kuul välja, kuigi tegelikkuses liigub elektrijuhtmes iga elektron vaid murdosa millimeetrist (Kommentaar: Täiesti arusaamatu kirjeldus ja see ei selgita kohe kuidagi ära, mis "asi" on elekter?).
ChatGPT vastuse lõpp.
ChatGPT toodud võrdlus ei ole minu arvates kooskõlas ka Einsteini teooriaga, kus viimane väitis, et valguse kiirusest suuremat kiirust pole olemas. Kui võtta näiteks voolik, milles on üksteise vastas raudkuulikesed ja mille pikkus on 300 000 km, siis kui nüüd suruda vooliku ühte otsa uus kuul, siis teoreetiliselt tuleb vooliku teisest otsast välja kuul momentaalselt, mitte ühe sekundilise hilinemisega.
Olgu selle näitega kuidas on, kuid ametliku elektri definitsiooniga ja elektri liikumisega juhtmes, ma nõus ei ole, kuid selles definitsioonis on midagi, mille pärast ma selle loo üldse otsustasin kirjutada.
Elektridefinitsioon: Elekter on elektrilaengute liikumine või nende vahelise vastastikmõju. See on füüsikaline nähtus, mis on seotud elektronide või muude laetud osakeste liikumisega ja millega kaasnevad elektrivool, elektriväli ja elektrienergia.
Definitsiooni juurde tulen kohe tagasi, aga esmalt kirjutan siia ühe tähelepaneku elektri kohta enda kogemusest ja toon ühe pöörase näite vanast ajalehest.
Mu mobiiltelefon on juba mõned head aastad vana ja selle akut (5000mAh) laen praktiliselt iga päev, mis sest, et tavaliselt aku laetuse protsent alla 50 ei lange. Laadimise jaoks kasutan ma tavaliselt üht kindlat adapterit, kuid üks päev kasutasin asjade kokkulangemisel ühte teist adapterit ning täheldasin, et aku kestis tollel päeval kauem st laetuse protsent püsis kõrge kauem. Seda tähele pannes, käis peast läbi mõte, et kas äkki on olemas ka selline asi nagu kvaliteetne elekter? See, et pistikust tuleb 220-230 volti, 50 hertsi ja mitu vatti iganes, ei määra veel elektri kvaliteeti (minu arvamus). Kohe mõtlesin ka millegipärast päikese energiast valmistatava elektri ja turbiinist valmistatava elektri kvaliteedi peale. Kas need on ühesuguse kvaliteediga? Lambipirni ja teleka panevad mõlemad tööle, aga näiteks elektrit tööle rakendades või akut laadides, kas saab alati sama tulemuse? Pealegi sai elektri definitsioonist lugeda, et elekter on elektronide ja "muude" laetud osakeste liikumine. Kas võib olla, et on olemas erisuguseid elektrone ja osakesi, mis määrvad elektri kvaliteedi? Kui jah, siis kuidas kindlaks teha, millised elektronid laevad akut paremini või "tihedamalt", et selle elektrist jätkuks kauem?
Ma katsun tavaliselt asju ja nähtuseid loogiliselt võtta ja proovin korraks "unustada" õpitu, et seda seletada teisiti või mingite näidete varal. Oletame, et vasktraadi enda elektronid tekitavad elektrivoolu, mis kuidagi saavad nn "driftikiiruse" ja ei olegi mingit ühest kaabli otsast elektronide sissesurumist. Kas sellisel juhul alumiiniumkaablis olevad elektronid on täpselt need samad mis vaskkaablis? Teadupärast loeti alles hiljuti aatomit mateeria ehituskiviks (kas ka nüüd?) ehk kõik asjad (nii elus kui surnud) on ehitatud ühesugustest aatomitest.
Nüüd viin jutu korra teemast välja ja asi läheb ikka õige lappesse (seda muidugi ainult loogikaga võttes). Toon näite: Kui oletada, et maailma ehituskivi (jätan telliskivi ümber tiirlevad elektronid hetkel välja) on telliskivi sarnane, inimsilmale nähtamatu "asi" ja nendest aatomitest saab ehitada molekule, DNA-ahelaid jms, millest omakorda saab ehitada kogu olemasoleva maailma. Aga kui palju ka ei uuriks, siis ei ole võimalik tuvastada mitte ühegi vahendiga, et kõik on ehitatud ühetaolistest ehituskividest. Piltlikult öeldes, peaksid justkui kõik asjad olema valmistatud ühest ja samast materjalist. Kui proovida mõelda sellest makromaailma seisukohast, siis kõik asjad peaksid koosnema näiteks telliskividest, kaasa arvatud inimene. Olgu, vaatan asja natuke teistmoodi. Ütleme, et aatomid moodustavad keerulisi molekule, mis omakorda loovad erinevaid keerulisi rakke, mis omakorda moodustavad keerulisi eluvorme, nagu näiteks inimene. Siin tekib uus probleem, sest aatomid, mis molekule moodustavad, asuvad üksteisest sama kaugel kui päike maast. Piltlikult öeldes, ei saa olla olemas mitte mingisugust mateeriat.
Teema juurde tagasi. Panen siia pisikese jutukese vanast ajalehest, millest võib järeldada, et erineva kvaliteediga elekter on tõsiasi. See on umbes sama, nagu on olemas erineva kvaliteediga pronksi (vase ja tina vahekord) või malmi (süsiniku sisaldus rauas), terast, kulda, hõbedat ja kasvõi õhku, vett jne.
Pühapäeval 30. mail 1893 tuli siin hää hoog piksevihma, mille sees keemilise katse järgi enam kui 2% väävlit ja mõned jaod ammoniaki (umbes 7/8 %) leida oli. Ühtlasi lõi ka välk siinse kodaniku Treu tuppa, kus see 10 aknaruutu purustas, ühe tala pragutas ja lapse uimaseks tegi. Korstna kõrval harjas on koht, kust äike sisse löönud. Et äike midagi põlema ei süüdanud, oli see elektriväe ilmumise kas enam positiiv või negatiiv, mida rahvas külmaks välguks nimetab, kuna "neutral" see on ühendatud elekter, mis kohe kõik põlema paneb.
See artikkel on nii pöörane, et ma muudkui imestan, mida kõike vanarahvas teadis ja veelgi enam, mida kõike mõõdeti! Kuid see on kõigest asja üks pool. Asja teine pool näib kinnitavat minu paari eelmise loo väiteid illusoorse ajaloo kohta.
Aastal 1893 võeti suvalises kohas äikese vihmast vee proov ja määrati keemiliselt erinevate ainete sisaldus selles. Paljudel majadel polnud sel ajal veel korstnaidki, aga vihmavee keemilisi uurimisi viidi läbi Mõdrikust Padrikuni. Kas saab siin midagi loogikaga võtta? Paar lugu tagasi oli juttu elektromeetrist, millega 19. sajandil mõõdeti elektri sisaldust atmosfääris. Sellist aparaati ammu enam ei kasutata ja jäljedki sellest on ära peidetud.
On enam kui tõenäoline, et ülitäpsed atmosfääri ja ilmastiku analüüsi aparaadid olid kasutusel just hiljuti toimunud mingi väga suure katasroofi tõttu, kuna oli vajadus pidevalt monitoorida olusid. Muidugi on olemas ka arvestatav võimalus, et ajalugu kirjutatakse eest taha poole ja enne aastat 1914 pole midagi päriselt olemas olnudki (vaata eelmist lugu). Teisest küljest, kui keegi on selle vana ajalehe näol sellised andmed kirja pannud, siis ma olen omale ülesandeks võtnud seda infot ka uurida. Vihmavee proovis on väga suur anomaalia, mis viitab suurele üleilmsele katastroofile ja veel ühele väga olulisele asjale, millest väheke hiljem.
Miks sisaldas vihmavesi 1893ndal aastal 2% väävlit ja 7/8 osa ammoniaaki ( 0,875%) ?
Selline kogus väävlit sai atmosfääris olla ainult kolmel põhjusel:
1) Katastroofiline vulkaanipurse.
2) Tööstuslik ökoloogiline katastroof.
3) Keemiline relv või keemia õnnetus.
Järeldus.
Kui vihmavees on:
- 2% väävlit: Näitab tööstuslikku või looduslikku katastroofi, mis tekitab ägedalt happelise vihma.
- 0,8% ammoniaaki: Viitab mürgisele atmosfääri ammoniaagisisaldusele, mis ohustab elusorganisme.
See oleks ohtlik keskkonnakatastroof, mis:
- Muudab mullad viljatuks.
- Tapab vee-elustiku.
- Ohustab inimeste tervist isegi lühiajalise kokkupuute korral.
Ma ei julgeks neist 3 variandist ühtegi välja valida, kuigi Krakatau vulkaanipurse toimus täpselt 10 aastat varem (1883). Kas on võimalik, et 10 aastat hiljem sisaldab atmosfäär endiselt 2% väävlit? See ei tundu võimalik olevat, sest järeldusest sai lugeda, et inimkond ja suurem osa kogu loodusest hukkuks, kui asjad nii oleks. Teisest küljest, puid ju sel ajal ei olnudki ja ilmselgelt varjatakse väga hoolega mingit sündmust. Arne on neid asju uurinud, kus on välja pakutud, et keskaja inimesed ilmselt ei söönud ega käinud ka peldikus (ballikleidid, puuduvad peldikud lossides jne). Ise mõtlesin, et kui atmosfääris on sellises koguses ammoniaaki ja väävlit, siis on ka hingata võimatu. Ma täpselt ei mäleta, mida Arne veel selle teooria kohta on rääkinud, et kuidas inimesed said elada ilma söömata-joomata, aga las see hetkel jääb. Kunagi sai mängitud starteegia mänge, kus tuli luua oma maailm tühjalt kohalt ja seda just ülal kirjeldatud olukord ka meenutab. Mängus on samuti. Algul sul ei ole praktiliselt midagi ja kui oma mõistus tööle panna, siis lõpuks võib jõuda nö kiviajast kuni üliarenenud tsivilisatsioonini välja.
Hetkel aga aitab neist teooriatest ning lõpetuseks suundun tagasi elektri teema juurde ja katsun asja kuidagi lühidalt kokku võtta.
Ajalehe artiklist toodi välja, et kui elektrivool on laetud kas suuremas osas positiivselt või suuremas osas negatiivselt, siis on taoline elekter külm, kuid mitte ohutu (lõi lapse uimaseks ja aknad puruks). Aga kui elektrivool on neutraalne (+ ja - on võrdselt), siis on see väga ohtlik ja süütab erinevaid materjale. Minu mõte selle teema alguses oli tegelikult see, et kas võib olla mingigi võimalus, et elekter, mis tuleb päikesepaneelidest ja elekter, mis tuleb generaatorist, ei ole samaväärsed ning kuidas teada, et pistikust tulev elekter on kvaliteetne?
Saan aru, et teema on keeruline ning seda on ka keeruline arusaadavalt seletada, kuid on olemas üks hea näide puidu näitel. Näiteks, 100 aastat tagasi maha võetud ehituspuidu aastarõngad on väga tihedad ja tänapäeva ehituspuidu aastarõngad on väga hõredad. Väliselt on tegu sama asjaga, kuid ühe kvaliteet on väga hea ja teise kvaliteet on väga halb. Ilmselt on siin samuti tegemist elektriliste atmosfääriliste nähtustega, mis neid protsesse on minevikus mõjutanud ja mõjutab ka tänapäeval, kuid juba hoopis teisiti. Siin aga tekib uus probleem - vanasti pidid puud kasvama suureks ja jämedaks kordi kauem kui tänapäeval. Siin tahaks uskuda seda, et loodus on mõistuslik, nähes või aru saades, et inimesi on kordi rohkem, on ka puitu vaja kordi rohkem. Loomulikult, loodus iseenestest ei saa nii tark olla vaid selle paiga arhitekt reguleerib ja keerab nuppe kuhu vaja. Kunagi panin siia loo CO2 sisaldusest atmosfääris ja fakt on see, et seda ollust oli atmosfääris enam kui 100 aastat tagasi täpselt sama palju kui praegu ehk 0,04%. Kuid seal vanas ajalehes oli veel üks huvitav väide. Nimelt, maailma ookeanid (soolane vesi) reguleerivad CO2 osakaalu atmosfääris, vastavalt siis vabastades või sidudes seda. Muul loodusel on CO2 osakaalu suurenemisel või vähenemisel atmosfääris marginaalne osa. Kes küll on see hea, kes hoiab meie maailma alati toimimas, et meil siin head tingimused oleks?
Kõige lõpetuseks üks 19. sajandi mõte elektri kohta.
Ei ole olemas mingit gravitatsiooni, nagu me seda klassikalises mõttes teame. Raskusjõud on elektriline nähtus ja tekib ainult sellepärast, et maa on laetud negatiivse elektriga ja atmosfäär positiivsega. + ja - tõmbuvad (sarnased tõukuvad) ja tekibki nn gravitatsioon. Kõik esemed ja elusloodus on laetud suuremalt jaolt positiivse elektriga ja seepärast tekibki asjadele kaal või raskus.
19. sajandil tehti närvihaiglates inimestega katseid, kus neid pidevalt kaaluti. Kuna inimese närvisüsteem oli rikkis, siis oli inimene tahtmatult võimeline ennast laadima negatiivse elektriga ning inimene kaotas oma kehakaalu teinekord rohkem kui poole võrra. Inkvisiitorid põletasid taolisi inimesi tuleriidal, sest nad muutusid kergeks ja ei vajunud vee alla ning nad arvati nõiad olevat. India fakiirid valdasid seda tehnikat ja oskasid end kunstlikult miinus elektriga laadida ja õhus hõljuda. Kes tahab asja kohta pikemalt lugeda, siis viidatud linkide kaudu saab seda teha.
LÕPP
Kasutatud allikad:
Olewik, 7 juuni 1893.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar