Algava loo puhul pole otseselt tegu ajaloolise või maailma ja inimese olemust käsitleva teemaga, aga blogis on teisigi teemasid, mis käsitlevad vanu ja unustatud leiutisi ning seepärast arvan, et on hea, kui taolised teemad uuesti üles korjatud saavad. Ma ise teeks katse, kuidas selle õpetuse järgi puid kuivatada ja vähe sellest, et kuivatada, ka ilmastikukindlaks muuta, aga vahelduvvooluga ma ei riski katsetada. Alalisvool on ohutum ja sellega katsetaks küll.
Selgitan juurde, kuidas mina katse teeksin. Kui mõnd lauda, planku või palki hakkaksin kuivatama, siis lööksin plangu, laua või palgi ühte otsa ühe naela lõike kohalt otse puusäsi keskmesse paari sentimeetri ulatuses ja teisele poole samuti ning laseksin elektri läbi. Arvan, et see võiks isegi toimida, sest vahelduvvoolu sagedus on 50 hertsi, mis tähendab, et voolu suund muutub 50 korda sekundis (tegelikult 100 korda, kuna suund muutub igas tsüklis kaks korda).
Mina saan sellest aru nii, et elektrivool muudkui käib mööda palki edasi ja tagasi 100 korda sekundis, mis puidus muutusi tekitab ja vedelikud välja toob. Alalisvoolu häda on see, et see käib ainult ühes suunas ja ilmselt nii hästi ei toimi, sest muidu oleks leiutaja ka seda maininud.
PS! Hoiatus muidugi kah! Ainult elektriku haridusega inimene on võimeline vastavat katset ohutult läbi viima ja teistel ei soovita vahelduvvooluga katsetada, sest see võib eluküünla kustutada. Inseneridel ja puidutšehhide omanikel tasuks vaevaks võtta see väike katse läbi viia, sest see võib põhjustada revolutsiooni puidu kuivatamisel ja võib hoida kokku ilmatuma palju raha ning lisaks kaob vajadus puitu (näiteks terassilaudu) immutada kemikaalidega, mis puidu ilmastikukindlamaks muudavad.
Ennem, kui loo juurde jõuan, paari sõnaga veel ühest huvitavast leiutisest, mille ma kunagi kavatsen kokku seada ja katsetada selle toimimist. Selleks aparaadiks on - ilmaennustaja. See riistapuu on tegelikult teatud keemiliste ainete segu, mis asetatakse klaaspudelisse ja riputatakse akna taha põhja poolsesse ilmakaarde. Ilma saab sellega ennustada vastavalt pudelisse ilmuvate struktuuride järgi, näiteks tähekesed ennustavad - külma; niidikesed - tuult; sete pudeli alaosas - udu; täiesti selge ja läbipaistev vedelik - ilusat ilma jne.
Puukuivatamine elektrijõul
Töötlemata puu muudab ennast väga lühikese aja jooksul ja hakkab õhu ning niiskuse mõjul mädanema. Sellepärast tehti juba ammugi katset puud kreosoti- ja alkali vedelike läbi mädanemise eest hoida. Seda saadi kõva rõhumise abil kätte, mis antiseptilisi vedelikke sundis puust läbi tungima. Selle ärahoidmiseks, et need vedelikud päikese käes ära ei lahtuks, tehti sagedasti mitmesuguste ainete abil kaks sissepritsimist üksteise järele, mis keemiliselt nii üksteise peale reageerisid, et nad mädanemist takistavaid produkte kuni puu südameni surusid.
Aga kõik need meetodid on kulukad ja avaldavad ainult niisuguse puu peale mõju, mis eelnevalt küllalt ära on kuivatatud. Peale selle tarvitavad nad ruumikat aparaati ja ei hoia sellegi pärast mitte puu südant mädanemise eest. Pealegi tarvitavad suuremate laagrite kuivatamishooned suurt kapitali. Selle juurde tulevad veel suured saatmiskulud ja halvaksläinud tükkide raiskuminek, nii et hind järjest kõrgemaks läheb.
Nüüd on Gilbert Nodon uue meetodi leidnud, mis tõsist tähelepanu äratab. Ja jällegi on see elektrijõud, mis oma imeväge uude teenistusse paneb. Uue meetodi juures ei ole kuivatamishoone tarvilik. Metsas, samal paigal, kus puu maha on langenud, tehakse puu täiesti kuivaks ja ta on mõne nädala järel tarvituseks kõlbulik. Selle läbi, et puu elektrivoolu kätte seatakse, sünnib narmas- ja mahlaainega põhjalik keemiline muudatus, mille otstarve see on, et neid kõikide eksitavate mädanemiseidude eest vabastada, nagu batsillused, salpeetrehape, käärimine, bakterid ja niiskus.
Sel põhjalikul muutusel on otstarbeks mahla seest kõiki neid kleepivaid, õhurõskusest saadud omadusi kõrvale toimetada, mis kiiret kuivamist takistavad. Niisugused puud kuivavad siis niisama ruttu nagu käsn, mis aukusid täis on, või nagu veega niisutatud põletamata telliskivi, mis õhu kätte on pandud. Peale selle on niisugusel puul tähtsad füüsikalised ja mehaanilised omadused: see läheb kõvemaks, vastupidavamaks ja teda on kergem välja töötada. Ta ei muutu enam niiskuse läbi, ta ei põle nii kergelt ja saab suurema kõvaduse.
Kõige parem aeg selleks, et puid elektrijõul kuivatada, on suvi, sest siis on puud täies elujõus ja mahlased, päevad pikemad ja ööd soojemad. Õhk, mis siis soojem ja kuivem on, aitab kuivamiseks ka kaasa.
Ei ole muud tarvis kui üks puudega köetav lokomobiil, väike saag, mis lokomobiili läbi käima pannakse, ja vahelduva vooluga dünamo, mis niisamuti mootori külge kinnitatakse. Kui materjal kohal on, raiutakse puud maha, seatakse plangid hunnikusse ja juhitakse dünamomasina vahelduv vool sinna peale. Pärast seda toimetust laotakse plangud üles virna kuivama, kus tuul neist läbi saab käia. Mõne nädala järel on puud täiesti kuivad. Kui mitmesuguseid puutarvituse-alasid meelde tuletada, nagu raudtee liiprid, uulitsate sillutamised, mäe- ja laevatööstus jne, siis paistab selgesti silma lõpmata kasu, mis see uus meetod enesega kaasa toob.
LÕPP
Kasutatud allikas: Perekonnaleht : Päevalehe, Aja ja Koidu hinnata kaasanne, 25 jaanuar 1914.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar