Imelik järv Alaska poolsaarel

See on lugu, mis käsitleb kahte alternatiivset teooriat, millest üks on, et vanad andmed ei taha kuidagi klappida uute andmetega ja teine teooria kinnitab jesuiit Antanas Kircheri raamatus "Mundus Subterraneus" välja pakutud teooriat, et maa all on suured veekogud, mis on ühendatud suurtemate sise-järvede, merede ja ookeanitega. 

See, et vanad andmed kuidagi ei taha klappida uuemate andmetega, saab ära seletada kahte moodi. Esimene ja lihtsam seletus on, et kõik on meelega valeks keeratud, et varjata tõelist ajalugu. Teine ja väheke keerulisem seletus on, et oleme nende kaugete aegade ajaliinidest kõvasti kõrvale kaldunud. Kuidas see umbes välja võis näha, seda olen varemalt seletanud oma mõlemas raamatus. 

Kopeerin siia loo vanast ajalehest ja teen kommentaare vahele ning lisan pildimaterjali Google Earth'ist juurde.

Imelik järv Alaska poolsaarel. 

Alaska poolsaarel, Dawsoni lähedal on imeline järv olemas, mida misjonär Tossi üles leidis ja Salawiku järveks nimetas. See 60 penikoorma pikkune järv on vist küll ainukene, mis nii kaugel põhjamaal kunagi kinni ei külmeta. 

Kommentaar: Tänapäevaste andmete järgi on Alaskas olemas järv nimega Selawiki, mis on kõigest 50 km pikkune. Artiklis öeldi järve pikkuseks olevat u 420 km (1 penikoorem = u 7 km).

Ta ei seisa küll nähtavalt merega ühenduses, ometi tõuseb ta pind iga Põhjamere tõusuga ja vajub niisama merevee vajumisega; selle juures on kõige tähelepanuväärsem, et järve vesi maitse poolest just niisamasugune on kui ümberkaudseteski jõgedes. (Kommentaar: Klapib täpselt raamatus Mundus Subterraneus'i kirjeldatuga).

Veel teisi iseäralisi omadusi on järvel: suvel langeb ta temperatuur, kuna ta aga talvel märksa tõuseb. Kui ümberkaudsed veed juba kinni on külmunud, muutub Salawiku järve vesi nii soojaks, et temas paras ujuda on. Suvel on seevastu Salawiku vesi väga külm. (Kommentaar: Ilmselt ei ole see normaalne nähtus, mida ei saa kuidagi seostada vulkaanilise tegevusega). Sellepärast ujuvad ka kalad talvel parvede kaupa järvesse, kus siis kalu nii palju olla, et neid puunuiadega maha löödavat; tunni ajaga võivat kalu mitmeks kuuks välja õngitseda. (Kommentaar: Tänapäeval on järv juba üsna tavaline ja mitte midagi iseäralikku selles ei ole. Ilmselt külmub see talvel ka kinni ja mingit sooja vett seal enam ei ole). Niiviisi olla järv suurtele tööliste parvedele ülalpidamise allikaks, kes siia rikkakssaamise lootuses kokku voolanud, sest Salawiku järv seisab nüüdsel ajal nii kuulsaks saanud Klondike kullakaevanduse lähedal.

Artikli lõpp.

Jutus polekski justkui midagi iseäralikku v. a see, et vee tase kõikus koos merega samas rütmis ehk järv pidi maa alt kuidagi merega ühenduses olema. Ok, ka see on imelik, et järve vesi polnud soolane, kuigi loogiliselt saab tuletada, et merega ühendus oli olemas. Ka see pole kuigi imelik, et loos mainiti järve pikkuseks olevat 60 penikoormat. Seda saab seletada asjaoluga, et mõnikord võrdsustati penikoormat ja versta, mis võrdub umbes ühele kilomeetrile. Samas, tsaariajal (artikkel ilmus ajalehes 1899) oli kasutusel Eestis pikkusühik 1 vene penikoorem, mis võrdub umbes 7,5 kilomeetrile.

Kuid siin on veel üks aga. Hakkasin võrdlema kogu artikli sisu vastavust tänapäevaste andmetega ja võin eelneva lõigu enda poolsed "õigustused" tagasi pöörata kahtlustusteks, sest kogu artiklis olev informatsioon ei klapi kõikides asjaoludes tänapäevase infoga, v. a võibolla see, et järves ka tänapäeval kalu leidub.

Artiklis öeldi, et järv asub Alaska poolsaarel, Dawsoni lähedal. Ainuke linn, mis Dawsoni nime kannab ja Alaska ps kõige lähemal on, asub Selawiki järvest linnulennult 1021 km kaugusel. 

Ehk, kas tegu pole sama järvega või linnaga või miks informatsioon nii vastuoluline on? Kontrollisin andmeid mitu korda üle, ei ole antud Dawsoni linna lähedal ühtegi järve, pikkusega 400 km ega ei ole ka järve, pikkusega u 50 km. 

Järgmiseks, artiklis nimetatakse kedagi misjonär Tossi't, kes nimetatud järve leidis. Sellise isiku kohta andmed puuduvad. Internetiavarustest võib leida informatsiooni Selawiki järve kohta, kus märgitakse selle leidjaks hoopis keegi Lavrenty A. Zagoskin.

Ja viimane infokild artiklist: "Salawiku järv seisab nüüdsel ajal nii kuulsaks saanud Klondike kullakaevanduse lähedal."

Ehk nüüd on kindlalt selge, et nimetatud kullakaevandus Klondike asubki nimetatud Dawsoni linnas, kus lähedal pole mingisugust Selawiki järve.

Kahjuks on see artikkel väga lühike ja rohkem mul kuskilt kinni hakata pole. Nagu näha, ei klapi andmed tänapäevase informatsiooniga praktiliselt üheski osas ja kui artikkel oleks põhjalikum olnud, siis oleks saanud päris ulmelise loo kokku, millega oleks saanud ära näidata, et informatsioon on maailmas pidevas muutumises. 

Millegipärast muudetakse meie maailma tausta pidevalt ja tähelepanekud näitavad, et taust on muutunud nii vanemas ajaloos, kui ka lähi-ajaloos. Ent selle maailmaga on asjad just täpselt sellised, et infot tilgutatakse ainult natukene, nii et kindlalt üht või teist teooriat tõestada ei saa. Info on parasjagu selline, et lubab oletada mitmeid teooriaid korraga. Maailm on nii peenelt ja kavalalt tehtud, et selle lahti muukimine on väga raske ülesanne. 

Ilmselt püüan ma seda küsimust lahendada valesti, nagu ka kõik teised Sherlockid, sest pole raske jõuda teadmiseni, et kui maailm on üliintelligentse arhitekti töö, siis kõikide Sherlockite intellektid kokku ei küündi ligilähedale arhitekti omale. Arhitekt on maailma ja selles peituvad saladused just nii paigutanud, et Sherlockid ei suuda sellest ilmselt oma tarkusega läbi närida. Järelikult, tuleb kasutusele võtta hoopis teistsugused uurimismeetodid ning ilmselt on arhitekt selles osas ka ukse lahti jätnud. Millised need meetodid on, selle kohta veel täit ettekujutust pole, aga siin on veel üks teine ja palju ohtlikum aga. Viimasel ajal on väga paljud inimesed ärkama hakanud ja võimud teavad seda. Ma ei pea võimude all silmas tavalisi poliitikuid nagu mingid peaministrid või vallavanemad. Tõeline võim on alati rahvale nähtamatu. Kui tõeline maailm ennast juba paljudele paljastama hakkab, seab see ohtu praeguse maailmakäsitluse. Ja et asi uuesti "normaalsetesse" rööbastesse seada on vaja üleilmset konflikti...

LÕPP

Allikas: "Eesti Postimehe" õhtused kõned, 4 veebruar 1899.