Kujud Lihavõttesaarel.
Nüüd aga põhiteema juurde. Kui uurisin kunagi Põhja-Jäämere teemasid, siis päris mitmed tolle-agsed maade-uurijad ja meremehed teatasid seal ühes või teises kohas kindel maa olevat ja kui koordinaadid tänapäevasesse kaardirakendusse lüüa, siis neis kohtades ei asu peale sinise vee midagi. Ma ei tahaks hästi uskuda, et kõik need paljud maade-uurijad ja meremehed koguaeg muudkui eksisid koordinaatide määramisel. Pigem on siin tegu, kas koordinaatide süsteemi muutmisega, tänu millele on kõik valeks keeratud ja GPS-iga saad sõita/jalutada ainult seal, kus tohib. Ja on ka teine variant - veealune maailm on/oli pidevas muutumises.
Toon siia huvitavamad kohad ajalehest Päewaleht, nr. 174, 31 juuli 1912, artikli peakirja alt "Kaljud keset Atlandi ookeani".
Huvitav on teada, et mitmed meremehed umbes seal läheduses, kus hiiglasuur liinilaev „Titanic“ mingi asja vastu jooksis, mis jääga kaetud oli, ja põhja vajus, juba ammust ajast saadik kaljusid ja madalikke on arvanud leiduvat! (Kommentaar: Väide on sama aasta ajalehest, mil Titanic uppus. Olen Titanicu kohta palju imelikke ja vastukäivaid teooriaid lugenud, nagu kindlustuspettus, hukkunuid ei olnud, Titanic polnudki tollel ajal kaugeltki maailma suurim laev jne, kuid see ajaleht annab ühe teooria juurde. Nimelt, Titanic ei põrutanudki vastu jäämäge, vaid vastu lumiseid kaljusid! Aga, kus kohast need kaljud sinna korraga tekkisid ja hiljem jälle kadusid? On palju teateid vanematest aegadest, kus kirjeldati mõne uue saare tekkimist ja mis hiljem jälle kadusid. Ma kaldun arvama, et tänapäevaks on veealune maailm rahunenud. Ilmselt oligi see põhjuseks, miks Atlantis vete sügavusse kadus ja tekkis üleilmne veeuputus alles hiljuti ning 19. sajandil lihtsalt peale seda suurt katastroofi polnud merepõhi jõudnud veel täielikult rahuneda. Seetõttu ka neid imelikke anomaaliaid tihtilugu märgati.
Sellest hoolimata aga näitavad praegused kaardid ja laeva sõidu-juhatused seal sügavat vett. Ühes raamatus aga, mida praegu väga vähe pruugitakse, mis aga paarkümmend aastat tagasi igas Põhja-Atlandi ookeanil sõitva laeva kaptenil raamatukogus leidus, nimelt „Imry's Atlantic Ocean Pilot“ (Kommentaar: Täpselt sellist 19. sajandi pärit olevat raamatut internetist ei leidnud. Leidsin küll sarnaseid "teoseid", kuid seal pole madalikest Atlandi ookeanis enam midagi alles), ja milles umbes 250 madalikku ja kalju üles on tähendatud, mis Atlandi ookeanist on leitud. Võimalik on, et vanasti suurte purjekate ajal vaikse ilmaga rohkem aega ja huvi leiti olevat vee sügavust uurida kui nüüd. (Kommentaar: Naerukoht. 19. sajandi keskpaigal, vaevalt mõni purjekas lihtsalt lõbu pärast käis merede ja ookeanide sügavusi mõõtmas. See viitab ainult ühele asjale - Olid olemas kadunud tsivilisatsiooni(de) teadmised, mis kõik järg-järgult "suure saladuskatte" all üle võeti ja teadvustati, kui omi leiutisi. Paljud teadmised muidugi salastati).
Kui purjelaeva kapten ilusa ilmaga vett loodib (mõõdab), nii et iga loodimise vahel tund või pool on. Ja igal loodimisel veel toodi tina otsas oleva rasvaga merepõhjast proove üles, siis on kindel, et kui ta teatud sügavusel vähe vett leiab olevat, siis ta mitte muinasjuttu ei räägi, vaid ütleb, et seal madalik olla. See on siiski imelik näha, et seal läheduses, iseäranis seal, kus aurulaev „Titanic“ ära vajus, nimelt 41,40 laiuskraadi ja 50,14 pikkuskraadi all, mitmed kaljud kindlalt teada on olnud.
Titanicu uppumiskoht Google Maps'ist, 41°43′57″ N, 49°56′49″ W.
Näituseks 44,04 laius- ja 49,09 pikkuskraadi all on kaljud olemas, mida Nile kaljudeks hüütakse. (Kommentaar: Pole seal mingeid kaljusid. Vaata alumist pilti. Ookean pole seal küll enam 4-5 km sügav, kuid sügavust on nendel koordinaatidel sellegipoolest vähemalt 1 km.
Google Maps.
Purjelaev Nile, kes need kõige ennem üles leidis, oli kapten Francis N. Marvini juhatusel parajasti reisiteel Antverpenist Philadelphia poole, kui 7. augusti hommikul 1879, umbes poole miili kaugusel, meeskonna suureks imestuseks, kaks kaljut nähtavale tulid, mis teineteisest umbes 30 meetri kaugusel seisid ja kumbki umbes üks meeter merest väljas oli, nii et neid kaugema maa taha raske oli näha. Ilm oli selge ja meri vaikne, puhus kerge lõunatuul. Kapteni käsul võeti mere sügavuse mõõtmine ette, mille tagajärjed järgmised olid: kell 5.30 hommikul 22 meetrit vett, kell 6 hommikul 24 meetrit vett, kell 6.30 hommikul 40 meetrit vett ja kell 7 hommikul 60 meetrit vett (Kommentaar: Otsene tõend, et merepõhi muutus minutitega). Loodi rasva külge jäänud merepõhja-proovidest võis näha, et põhi valgest peenest liivast oli.
Kapten Walter Smith rääkis, et kui ta suure Inglise purjelaeva peal paarkümmend aastat tagasi kaptenina sõitis, siis ta seal kohal, kus „Imry's Atlantic Ocean Pilot’s“ järele 1878. aastal 70 meetrit vett üles on antud, kuna aga teiste kaartide ja juhatusekirjade järele seal üle 3,6 km vett pidanud olema, palju tumedamat vett tähele pannud, kui muus kohas ja et vesi seal kohal vahutanud ja lained murdunud, mis kindlad madaliku tundemärgid on. Punktipealsete mõõtmiste najal on leitud see koht 38.52° laiuse- ja 46.55° pikkuse kraadi all olevat. Sealt mõnikümmend miili eemal on üle 5 km sügav. Selle koha läheduses on kaljud, mida Hervagualti Breaker’iteks hüütakse. (Kommentaar: Loomulikult ei ole antud kohal tänapäeva kaartide järele mingisuguseid kaljusid).
Google Maps.
Need kohad leidis kõige esmalt Prantsuse purjelaeva La Congueranti kapten Hervaggualt üles. Tema oli neid 26. juulil 1713 näinud ja üles andnud. Hiljemini oli neid veel Inglise purjeka Home’i kapten 1827. a näinud ja üles andnud, niisama ka skuuner Meneton'i kapten Marguant 1855. a. Kõik kolm on teadvustanud, et nimetatud kaljud 40,27 põhjalaiuse ja 49,56 läänepikkuse-kraadi all seisvat. Nii kui näha, on need kaljud üsna selle paiga ligidal, kus kohas aurulaev Titanic põhja vajus. (Kommentaar: Kolm erinevat kaptenit erinevatel aegadel on fakti kinnitanud. Kuid tõsiasi on see, et mingeid kaljusid seal täna enam ei näi olevat).
Siis on veel mitmeid muid kaljusid ja madalikke nähtud ja üles antud. Kõige tähtsam nendest on aga vist Watsoni kalju, 40.16,37 põhjalaiuse- ja 53.22,10 läänepikkuse kraadi all.
Google Maps.
Selle kalju (Millise kalju? Vaata ülemist kaarti) leidis Hispaania laeva Santissima Trinidadi juhataja kapten Lopez 1875. a üles. Kalju olla ümmargune, umbes 8 meetrise läbimõõduga, must, ja lõuna pool ääres olla tal kaks kõrgemat nukki. Kalju olla umbes 1 meeter merest väljas olnud, aga mere tõusu ja mõõna mõjul see muutunud. Kapten Lopez läinud paadiga nii ligi kui võimalik olnud ka katsunud merd mõõta. Kirde- ja edelapool ääres 170 meetrise liiniga loodides pole tema aga põhja kätte saanud. Ainult idapool ääres leidnud ta esmalt 64 meetrit vett ja siis 46 meetrit. Et lained aga üle kalju kõvasti murdunud, polnud tal võimalik olnud ligemale minna ja loodida.
Peale seda on veel olemas: Anna Rocki kalju, mis 39.30 laiuse- ja 50.30 pikkusekraadi all seisab ja 1841. a üles on leitud. (Loomulikult pole ka seal enam mingit kaljut).
Google Maps.
Hamilton Shoali madalik 40.25 laiuse- ja 55.28 pikkusekraadi all; leitud 1851. a Ryder Shoali madalik 46.30 laiuse- ja 49.55 pikkusekraadi all; selle on kapten Ryder 1845. a üles leidnud ja tähenduse teinud, et seal 6 meetrit vett olla.
Umbes 600 miili sealt idapool on kaartide peale märgitud suur Sainthilli madalik, mille peal umbes 160 meetrit vett, ta ümber aga üle 5 km sügav vesi olla. See madalik arvatakse vulkaanilisel teel sündinud olevat (Loomulikult ei ole ka sellist madalikku enam olemas).
Ja lõpetuseks: Arvatavasti hakkavad Ameerika ja Inglise meresõiduseltsid neid madalikke ja kaljusid ligemal ajal uurima. (Kommentaar: Aasta siis oli 1912 ja peale tuli 1 MS ja mitte midagi kuskil mitte keegi enam ei uurinud. Lõppes 1 MS ära ja taheti jälle uurima hakata, aga siis tuli miskil imelikul kombel peale 2 MS ja pärast seda olid kaardid valmis. Kaardid olid just sellised, nagu me neid tänapäeval teame. Miks see nii on, siin on esialgu kaks võimalust, millised variandid ma ka loo alguses juba välja pakkusin.
LÕPP
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar