Selle loo otsustasin kokku panna ainult sellepärast, et mu kaasa juhtus rääkima mulle loo, kuidas osad loomaomanikud Soomes käituvad oma lemmikloomadega (koertega). Näide oli selline: Koerte võistlustelt tulnud ühe soomlase koer hakkas lonkama ja ainuüksi sellepärast otsustas loomaomanik koera magama panna. Minule ja veel enam mu kaasale on selline tegevus täiesti vastuvõetamatu. Vahemärkusena mainin ära, et "normaalsed" inimesed selliseid tegusid üldjuhul tavaolukorras toime ei pane. Kes need siis sellised "vähem-normaalsed" on, sellest olen vast sadu kordi kirjutanud ja puudutan teemat uuesti raamatu "Enne nelja" teises osas.
Täna, kui neid ridasid siia kirja panin, siis juhtusin lugema ka sipelgate kohta, kus üks teadlane jälgis sipelgaid ja pani tähele, et kui üks sipelgas jääb hätta, tuleb teine talle alati appi. Kas see saab tähendada seda, et sipelgad oskavad mõtelda? Ja eile ma siis mõtlematult tapsin köögis ringi sibliva sipelga, kuna see oli kuidagi sinna ära ekinud. Täna, seda lugu kokku pannes meenus mulle see tegu ja algul oli mul sipelgast kahju, kuid siis prahvatas - sipelgas on kõigest emasipelga tööriist, mis pole mitte midagi muud, kui bioloogiline masin, mis asendatakse sekunditega.
Mis maalt või kui suur peab olema putukas, lind, kala, loom, et teda võib tappa? Siin on muidugi erandid (minu arvamise järele) ehk kahju tegevad elukad, nagu hiired, rotid, parmud, sääsed jne ja ka kalapüük. Jahimeestega on juba väheke teine teema, siin vist hakkab osade püssikangelate peal vahest ka juba karma tööle. Kuid, et mitte teemat liiga laiali ajada, siis neid küsimusi selles teemas ei lahka. Sipelgatega on tegelikult väheke keerulisem lugu, sest sipelgaperel on üks aju ja see on emasipelgas, kes kõiki teisi sipelgaid juhib raadiosageduse teel (androidid) ainuisikuliselt (taru organism). Pikem lugu sipelgalistest on siin.
Mõtlejad loomad
Selle loo aluseks on Karl Kralli raamat Denkende Tiere (Mõtlejad loomad), 1912. Nimetatud mees seletab oma raamatus ära, et senised arvamised loomade piiratud mõtlemisvõime üle tuleb täielikult ümber vaadata. Tema kasvandikeks olid omal ajal kuulsa O. Osteni hobune „Tark Hans“ (Kluger Hans) ja kaks teist hobust — „Muhamed“ ja „Zarif“.
Kralli mitmeaastaste katsete tulemused on nii üllatavad, et tema töid lugedes hakkad kahtlema, kas tegemist on tõega või mitte — esitatud andmed on lihtsalt uskumatud. Kuid kirjeldamise viis on väga usaldusväärne ja peamine on see, et kirjutaja toetub kuulsate teadlaste ja autoriteetide tunnustustele, kes neid hobuseid nende töö ja harjutuste ajal näinud on ning on olnud täiesti erapooletud. Seda tähele pannes ei või kirjutatut lihtsalt õlgu kehitades mööda lasta — tahes-tahtmata peab tunnistama, et meie senised arusaamad loomade hingelisest elust ja mõtlemisvõimest ei ole kaugeltki täielikud.
Üks Kralli kasvandikest, endine O. Osteni hobune „Tark Hans“, oli juba ammu oma mõistuse läbi kuulsaks saanud — ta oskas lahendada arvutusülesandeid, kirjutada, lugeda, tundis värve ja helisid. Ühe sõnaga: tema teadmised olid professor Schillingi arvates umbes 12-aastase lapse tasemel.
Ent juba sama aasta oktoobris alustas tööd "tarkade" komisjon, kus jõuti järeldusele, et looma peremees abistas looma, kas tahtmatult, alateadlikult või näoilmega (PS! Kas saab sellist komisjoni järeldust kuidagi tõsiselt võtta?). Komisjoni tegevuse tulemusena loodi ühiskonda "üldine arvamus", mis seisnes selles, et kõik, mida tark loom korda saatis, põhines abistamisel ja pettusel. Huvi „Targa Hans'u“ vastu kadus. Kuid härra O. Osten ei lõpetanud oma katseid — vastupidi, ta alustas neid veel suurema hooga. Ühes Karl Kralliga jõudis ta lühikese aja jooksul nii kaugele, et hobune vastas ka siis, kui ta küsijat ei näinud — näiteks juhul, kui tema silmad olid katse ajaks maskiga kaetud.
Peale von Osteni surma jätkas Krall targa Hansu kasvatamist, ent kuna viimane oli väga kangekaelne ja kergesti ärrituv loom, ostis Krall kaks uut varssa "Muhamedi" ja "Zarifi", et neid oma õppeviisi abil koolitada. Need olid 2- ja 2,5-aastased loomad ning keegi polnud varem nende vaimuandeid proovile pannud ega neis midagi erilist tähele pannud. Oma uue õpetamisviisi abil, mis oli osalt pärit Ostenilt, ent osalt Krallil endal väljatöötatud, õnnestus tal oma kaht sälgu mõne kuu jooksul nõnda targaks õpetada, kui von Osteni "Tark Hans" seda mõne aastase õppimise järele oli.
Kiirus, millega hobused neile õpetatavaid aineid ära õppisid ja õigel viisil tarvitama hakkasid, on imetlusväärne. Need kaks hobust ei mõistnud mitte ainult liitmist ja lahutamist, korrutamist ja jagamist, vaid nemad mõistsid isegi astme alust otsida ja astmele tõsta.
Peale selle, et neil oli kaunis suur matemaatiline teadmistevara, omandasid hobused ka teadmisi saksa ja prantsuse keele kohta — nad oskasid isegi sõnu ja lauseid õigesti lugeda ja kirjutada ning sellest teada anda. Härra Kralli poolt tarvilikult läbiviidud õpetamiskatsed annavad tunnistust tema asjalikust arusaamisest, mõistlikkusest ja imetlusväärsest kannatlikkusest.
Von Osteni kasvatusviis põhjenes peaasjalikult karistuste peale, Krall aga püüdis heaga.
Kralli enese sõnade järele on hobused niihästi väga andekad kui ka ühtlasi väga tähelepanematud koolipoisid: kui neile mõni asi näitlikult ette näidata, siis võib neid ainult suure tähelepanemise ja harjutamise kaudu õppimisele sundida — tihti ei lähe see sugugi korda; ka vastavad hobused mõne igava küsimuse peale vastumeelselt või meelega valesti.
Et õppimine jõudsamini edeneks, oli vaja õppetunnid võimalikult mitmekesisteks teha, nii et hobustel igavlemiseks aega üle ei jääks ja nende tähelepanu ei raugeks.
Üldiselt on ju arusaadav, et hobused küsimuse peale vastu kõneleda ei saa ja oma vastuseid andsid nad kabjalöökide abil. Näiteks, "T" nimetamiseks oli vaja 24 lööki teha: et seda kergendada, seadis Krall sisse süsteemi - hobused pidid ühelisi parema jalaga, kümnelisi vasaku, sajalisi uuesti parema, tuhandelisi vasaku jne lööma. Kui hobused vastust ei teadnud, tegid nad peaga eitava liigutuse või lõid jalgadega sõna "nein" (ei), nicht (mitte).
Huvitavad
olid ka hobuste võimed keele osas — kõige tähelepanuväärsem oli
see, et hobused sõnu, mida neile saksa keeles õigekirjutuse järgi
õpetati, tundsid ära ka kirjalikult ning oskasid neid kokku panna nii nagu nad neid kuulsid.
Nii näiteks tarvitasid nad saksakeelse sõna Pferd (hobune) asemel "färd", "ferd" jne ehk just nii, nagu välja hääldades see sõna kõlab. Krall ei hakanaud neid ringi õpetama, vaid õppis ise nii kirjutama, nagu hobused talle vastasid ja kui tema hobused juba nõnda kaugel olid, et nad seletustest hästi aru said, hakkas ta neid koos õpetama (nagu koolilapsi).
Ühe õppetunni sisu sõna-sõnalt:
Näidatakse punast riidetükki.
"Mis värvi see on?"
Zarif: ei. Muhamed: ei.
"See on punane." Z (kardab): punane. M: punane.
Näidatakse hobuse pilti.
"Mis see on?" M: ei. Z (kohe): hobune. M. käest küsitakse uuesti. M vastab: hobune.
Näidatakse Alberti, hobusekasvataja pilti."Mis see on?"
M: ei. Z: Krl (Karl).
"See ei ole Karl ja pealegi küsisin ma, mis see on, mitte kes." Vastuse kergenduseks kirjutatakse tahvlile täht "h". Z (selle peale): hrr (härra, mees). "Kuidas on selle härra nimi": M: ü. "Tähelepanelikumalt!" M: abrd-aberd.
"Noh, Zarif!" Z: abrd.
"Õige, nimi on Albert, missuguse tähe teie vahele jätsite?" Z: L.
Järgmiseks, prantsuskeelse õppetunni kirjeldus:
"Lugege kolmeni." - 3."Õige, lugege nüüd kaheksani." - 8.
"Liitke mõlemad numbrid kokku." - 12.
"Ei ole õige, tähelepanelikumalt!" - 11.
"Väga hea. liitke mõlemad numbrid (12 ja 11) kokku - 24.
"Sa ütlesid 24. Sa tead, et saksa keeles öeldakse vier zwansig ehk enne ühelised, siis kümnelised, aga prantsuse keeles öeldakse kümned enne, siis ühed. Korda nüüd kakskümmend neli." - 24.
"Jagage seesama arv neljaks." - 6.
"Jagage kolmeks." - 7.
"Ei ole õige". - 8.
"Korrutage neljaga". - 32."Hästi arvatud. Anna mulle suud." (See sünnib).
"Paremat jalga tõsta!. Z tõstab vasakut.
"Ei, ma ütlesin: paremat!" (See sünnib).
"Sa tõstsid paremat jalga üks kord: tõsta nüüd vasakut kolm korda." - 3.
Need on näited, mis igaühele uskumatud näivad ja selliseid näiteid on raamatus hulgakaupa.
Palju imelikumad ja tähelepanuväärsemad on hobuste intelligentsi ilmingute kirjeldused; hobused pidavat nimelt vahel, kui neil tuju on, täiesti ilma sundimiseta oma soove ja tundeid avaldama.
Ühe õppetunni ajal juhtus järgmine lugu. Hobuseid õpetati ühe õppetunni ajal mitmesuguseid hääli välja ütlema, ja et neile oleks kergem aru saada, mida neilt nõuti, näidati hobustele lahtise suuga hobuse pea pilti, mille ette täht A oli kirjutatud.
Mitmekordsete asjatute katsete järel lõi Zarif jalaga tähe B märgi, mis oli lühend sõnast Brot — „leib“. Sellega tahtis Zarif teada anda, et rääkijale (hobusele) pildi peal tema vaeva eest tuleks ka tükk leiba anda (PS! See on raamatu autori arvamine).
Kui Muhamedi käest küsiti, mis tuleb teha, et hobune rääkima hakkaks, vastas ta koputades: „öfn munt“ (suu lahti teha). Kui tema käest küsiti, miks ta seda ei tee, oli vastus: „weil kan nigd“ („sest, et ma ei saa“).
Kui Zarifi käest küsiti, mis kombel ta Muhamediga räägib, vastas ta: „mit munt“ (suuga). Dr. Schoeller, kes Kralliga koos töötas, küsis nüüd, miks ta seda mitte suuga ei ütle, ja sai vastuseks: "weil ig kein stime hbe (sest, et minul häält ei ole).
Vahete vahel ajavad hobused isekeskis juttu. Nii räägivad nad teineteisele oma praegusest tujust, oma armsamatest toitudest jne.
Hobused õpivad aja jooksul ka abstraktsetest mõistetest aru saama ja neid õigesti tarvitama — nagu näiteks mõisted ilus ja inetu, jõud jne. Ka saavad hobused "mina" mõistest aru, nii ütles kord Krall Zarile: „Enne kui sa mõne arvamise ülesande peale vastad, pead sa mõtlema. Aga mis sa enne vastamist teed?“ Mille peale hobune vastas: „Mina mõtlen.“
Korra on Muhamed, ilma et teda oleks sunnitud, järgmist kloppinud: 56x3. Ja, kui tal kästi nüüd sellel ka vastus anda, siis ta vastas: 168. Peremees küsis siis, mis number see olla võiks, ja Muhamed tähendas: „tlfon Kral“ (Telefon Krall). Ja tõesti — oligi Kralli telefoninumber 168!
Teisel juhtumil näidati hobusele tüdruku pilti ja küsiti: „Mis see on?“
Mille peale Muhamed vastas, et see tüdruk olla.
„Miks sa arvad, et see tüdruk on?“
„Et tal pikad juuksed on.“
„Mida tüdrukul ei ole?“
„Habet.“
Kui üks või teine küsimus hobuseid huvitas, nõudsid nemad ise seletust. Kui neil aga vahest töö üle jõu käis, palusid nad, et neid rahule jäetaks ja talli viidaks.
Nagu ülaltoodud näidetest selgub, on loomade abistamine igasuguste abinõudega täitsa võimatu (nagu komisjon leidis). Ka see asjaolu, et neist hobustest pea kõik teadusajakirjad kirjutasid ja hobuste oskusi tõendasid, peaks näitama asja komisjoni järeldustele vastupideselt. Samuti, et mitmed professorid seda kinnitasid ning mitte keegi pole senini suutnud midagi vastupidist tõestada, tuleb meil edaspidi arvestada asjaoluga, et loomad mõtlevad.
LÕPP
Allikad:
Denkende Tiere, Karl Krall, 1912.Külaline : "Tallinna Teataja" kirjandusline-teadusline lisa : hinnata kaasanne, 8 juuni 1913.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar