Kas me oskame vanades allikates olevat informatsiooni analüüsida?

Distantseerisin ennast mõneks ajaks (võibolla ka jäädavalt Facebookist), kuid siiski pean ütlema, et messenger on mul alles, kuna selle kaudu on mul aeg-ajalt tarvis kõnesid teha. Nüüd võib Kriksatull III teema lukku panna, kuhu kogusin lühiteateid, mida postitasin Facebooki. Edaspidi hakkan pikemate postituste vahele blogisse ka lühipostitusi tegema. Üks asi veel. Mingil aja võibolla ei postita enam mitte kuskile mitte midagi, sest kui leian vaimu, siis kirjutan valmis teise osa raamatust "Püha Graal ehk enne kella nelja".

Milleks see teema? Tegelikult on see pikk jutt ja siia tuleks välja tuua terve artikkel vanast ajalehest või isegi ümber panna raamat (kui kuskilt kätte saaks), pealkirjaga "Kes on Kalevipoeg, Suur-Tõll ja nende kaastegelased?", 1911, Villi Andi ehk Friedrich Kuhlbars. 

Kes Kuhlbarsi kohta Vikist informatsiooni loeb, siis see ilmselt paneb ka tähele, et seal antud teost mitte ei mainita kõigi teiste tema teoste kõrval. Huvitav, millest see küll võib tulla?

Friedrich Kuhlbarsi portree. 1915. Konrad Mägi.

Tavaliselt oskab inimene teha analüüsi selle maailma baasilt, mis teadmised ja hoiakud on ta omaks võtnud. Aga, mis teadmiste ja hoiakute baasilt tegid inimesed analüüsi üle saja aasta tagasi? Etteruttavalt ütlen, et Kalevipoega ma ei ole kunagi lugenud, kuigi säärane paks vanaaegne raamat on mul riiulis täitsa olemas. Miks ma pole lugenud, ongi see, et mulle hetkel ei istu värsivormis tekste lugeda, kuid kellele istub, sellel soovitan see raamat uuesti läbi lugeda ja proovida seda analüüsida moel, kuidas seda vanasti tehti. See aga vajab muidugi ka rohkem taustateadmisi, kuid paljusid asju saab ka loogiliselt tuletada.

Allolevat teksti lugedes turgatas ka, et Kalevipoja salmid on millegipärast nummerdatud! Maailmas on olemas ainult mõned raamatud, mis on sarnaselt nummerdatud ja üldjuhu on neis väga palju müstilist ja ilmselt ka peidetud teadmisi ning varjatud ajalugu. Egas Kalevipoegki siis teistsugune saa olla!?

Kuidas teha analüüsi Kalevipoja näitel.

Jutustused "Kalevipojas" on sagedasti mõistukõned, millest tuleb lugejal tuum ise välja koorida.

Näiteks: Ilma-neitsi, Kõue tütar, on kuldsõrmuse ära kaotanud (Kp. X. 889). Kalevipoeg hakkas sõrmust kaevust otsima, kuhu see kukkunud, ja ei leia seda mitte üles. Sortsid veeretavad kangelasele veskikivi kaela...

Enne, kui analüüsini jõuan, tuleks kondiprooviks mõtiskleda öeldu üle ja proovida loetust teha oma järeldus ja kui see tehtud, siis lugeda vanaaegset analüüsi. Siit võib välja joonistuda muster, kuidas tuleks proovida vanu, tsensori käe alt läbi käinud tekste, analüüsida. 

Tuum: Aeg, millal välk (kuldsõrmus) alla maapõue langes, kust seda keegi, ka Kalevipoeg enam kätte ei saa, on mööda läinud; vili väljadel on valminud ja veskikivid võetakse tarvitusele...

LÕPP

Allikas: Viljandi Teataja : politika, kirjanduse ja majanduse ajaleht, 11 september 1911.

Insener Keely imestust sünnitavad leiutised

John Ernst Worrell Keely (1837 - 1898) oli Ameerika leidur, kelle leiutised tunnistati pettuseks. Wikipedias on temast ja tema leiutistest, mis pettuseks tunnistati, üpris mahukas artikkel kokku kirjutatud.

Lasin silmadega artikli üle ja sirvisin läbi ka tema leiutiste raamatu ning kõige olulisem leiutis paistab olevat eetriline generaator. Raamat on väga huvitav (lingi leiab loo lõpust). Ma ei hakka seda raamatut siia ümber tõlkima, kuid raamat sisaldab lisaks teaduslikule tekstile tarkuseteri tarkadest raamatutest ja kuulsate filosoofide mõtteid meie maailma ja selle toimemehhanismide kohta, mille ühisnimetajaks on - maailma tehislikkus.

Me ei tea kunagi, milliste jumalike hüvitusmüsteeriumide kaudu Universumi Suur Isa oma ülevaid plaane ellu viib. – Preili Murdoch.

Tähelepanuväärne on veel see, et Keely viis läbi avalikke demonstratsioone oma masinate imevõimete demonstreerimiseks ja sellest said indu tolleaegsed mõjuvõimsad ja rikkad inimesed, kes investeerisid tema masinatesse 10 miljonit dollarit. See oli 19. sajandil röögatu rahahunnik, mis tänapäeva vääringus läheneb poolele miljardile dollarile.

Kas mees oli petis, nagu peavool teda nimetas, või oli siiski tegu aumehega, kelle leiutised ka päriselt töötasid, seda ei saa 100% kindlusega öelda, kuid siin on paar asja, mis panevad mind uskuma, et Keely masinad töötasid. Kõige parem näide on vast see, et moodne teadus, mis hakkas 19. sajandil peale pressima, muutus paganlikuks ja viskas maailma looja ehk arhitekti prügikasti ja asemele pani "ahvist inimeseks" filosoofiaga tegelased. Need tegelased nullisid suured leiutajad ja teadusmehed ning asemele pandi maailma kõige suurem vale. Lisaks on hea näide, et Keely masinad võisid toimida, lätlane Leedskalnin, kes ehitas ihuüksi Koralli lossi valmis, kus ta ilmselt kasutas levitatsioonitehnoloogiat, millega rasked plokid lossi müüridesse tõstis...

Seega võib kahtlustada, et "reaalmaailma" ülevõtval kurjusel, salajasel võimul, on olemas levitatsiooni tehnoloogia ja ka vabaenergiarelv, mis suudab tekitada tohutuid purustusi...

Insener Keely imestust sünnitavad leiutised
N. Selonski järele T. M. Küla.

Insener Kelli (ajalehes on leiutaja nimeks Kelli) on sündimise poolest ameeriklane. Tema hakkas juba lapsepõlves, kolmeteistkümne aasta vanuselt, mere lainete kohava ja mühava voogude helisid uurima. Sellest kolmeteistkümneaastasest poistkese põlvest kuni viiekümneaastase vanamehe põlveni on Kelli järelejätmatult ikka omas iseviisilistes veevoolude helide uurimistes edasi sammunud. Ligi nelikümmend aastat ühte ja sedasama teed sammuda, ühte ja sedasama asja uurida — see on vaim, see on iseloom ja kõikumata kindlus olnud, millel küll taevalised võimud ise abiks ja toeks võisid olla. Vaatame asja seisu ja Kelli leidusi lähemalt järele.

Alles hiljuti on insener Kelli oma iseviisilisi, tänini kuulmata ja nägemata leidusi suure rahva hulga ees avaldanud. 

 

Tema, Kelli, on 18 minuti jooksul ühe 1000 puudalise (16 tonni) suuruse graniitkalju pihuks ja põrmuks purustanud. Ja seda kõik oma, vaevalt kolmeteistkümne puuda (u 200 kg) raske metall-aparaadi abil. See aparaat ei näivat endas ei mingisugust iseäralist väevõimust alal hoidvat. Aparaat on silindri-kastikese kujuline, seest poolt teraslehtedest, torukestest, vedrukestest ja pulgakestest valmistatud. 

Peale selle on insener Kelli ühe selle jaoks valmistatud terastombu, mis üle kolmesaja puuda (u 5 tonni) kaalunud, oma metall-aparaadist välja jooksva vedelikuga (eetriaur, aether vapour) üle niisutanud, mille läbi see terastomp oma raskuse, maapinna külgetõmbamise kaotanud, nii et igaüks seda, enne kolmesaja puudalist terastompu, kergesti üles tõsta, edasi lükata, õhus keerutada jne võinud. — Niisugused on insener Kelli üllad leidused.

Algul näivad Kelli demonstratsioonid nagu mõned osavasti tehtud kunstniku "silmamoondused" olevat.

 

Aga kui meie siiski loodusseaduste ja kehaolude seisu ning liikumiste abinõude peale vaatame, siis ei saa meie selle juures nii väga imestamagi. On ju looduses veel nii väga palju asju ja olevusi pesitsemas, mida meie surelikud veel välja ei ole jõudnud uurida. Praegused loodusteaduslikud ja -teemalised järeleuurimised saavad veel paljugi saladust päevavalgele tooma ja maailma ning inimest imestama panema; nagu näituseks insener Kelli leidusedki.

Kelli on merevee voogude järeleuurimistel ühe niidiotsakese, mis looduse saladustesse viib, mis tema väevõimude ja jõudude tagavara kambrisse juhatab, üles leidnud ja seda omal viisil tegevusele kutsunud ja need jõudude vahendid ei ole muud midagi kui valguse, heli, soojuse ja elektri väevõimude osakesed. Neid ühendades või neid jälle teineteise vastu tegevusse seades, saavad nad iseenesest säherdust jõudu avaldama, mis meil tänini veel tundmata ja teadmata olid.

Insener Kelli on küll esimene, kes veevoogude heli ja valguse jõudusi järele uurides oma eesmärgile on jõudnud. Näituseks on ta heli ja valguskiirte korjamise, soojuse ja elektri jõudude ühisusel seesuguse aparaadi välja uurinud ja valmistanud, mille pealmise kaane peale viiuli poognaga koputades, aparaat seesugust jõudu välja saadab, mis mõne minuti jooksul suured graniitkaljud pihuks ja põrmuks purustab. Tema silindrilaadse aparaadi sisse kogub seesugusi väevõimusi, mis maapinna külgetõmbamise võimu ära kaotab ja kolmesaja puudalise terastombu kaalutuks muudab. Ja seda ei tee silmamoondamine, seda teeb ainult täieline ja asjakohane looduse tundmine ja teaduses peidus olevate jõudude järeleuurimised.

Ehk looduses nii väga palju saladusi ja jõudusi olema on, siiski peab nagu tahtmata küsima: "Kas looduses ka midagi — mitte võimatuid olusi ja vägesi olemas ongi? — Palju on kõiksugu vägesi ja jõudusi looduse rüpest juba välja kantud, elule ja tegevusele pandud ja meie ei pea siis ka rohkem imestama, kui füüsikateaduse professori Peise ütlust kuuleme, kes ise ka Kelli leiduste proovi tegemiste juures olles ütelnud oli: „Inimene võib omalt poolt looduse seaduste ja teaduste abil täiesti kogu loodust juhtida — aga ainult taevaliste abinõude varal.” Jah, inimene, kui selle looduse kuningas, võib küll loodust juhtida — aga ainult taevaliste tahtmisel, nende vägede ja jõudude varal. 

Kas insener Kelli ülesleidusid inimesesoo heaks või kasuks saavad tarvitada, kas nad oma praeguste omaduste juurde kindlaks jäävad või veel täiustuvad — seda saab meile lähem tulevik näidata.

Kohe peale esimest avalikku leiduse ülesnäitamist, mõne tunni jooksul, ohverdasid rikkad ameeriklased kuulsa ja tüdimata uurija edasiste uurimiste heaks kümme miljonit dollarit. Mõne aja pärast on insener Kelli enda ülesleidude seletusi, kui ka aparaatide mudelite ilmumist oodata ja siis saab kogu haritud ilm ise selle asja otstarbeka arutuse ja kriitika alla tõmbama.

LÕPP

Allikad: 

Wirmalise lisa, 14 november 1892 ja raamat, Keely ja tema leiutised, 1893.

N-kiired

Algav jutt tundub olevat ulme, kuid tegelikult on siin äratuntav seos peidetud tehnoloogiatega. Sooritasin ka ise hämaruses mõned katsed, kuid kahjuks seekordsed katsed ebaõnnestusid. Aga nähtavasti polnud minu poolt tehtud katsete ajal kõik tingimused täidetud (hämarus, objekti kaugus ja nurk silmadest jne). Vanas ajalehe artiklis on kirjas, et teadlastel (tolleaegne peavool), kes hiljem asja uurisid, neil ei õnnestunud katseid korrata. Samas, teised Prantsusmaa teadlased (loe: u-huu'd), neil õnnestusid katsed ja avastasid veel palju muudki huvitavat. Miks aga peavoolu teadlastel ei õnnestunud katsed, seda võib vaid oletada... 

Esimene võimalus - Polnud vaja "taasavastada" ehk ei tohtinud. 

Teine võimalus - nagu ka raamatus "Üksik Hunt" kirjutasin, et "loodusseadusi" on muudetud ja asjad ei toimi enam nii nagu varem.

Enne veel, kui põhiteema juurde lähen, siis on vaja ära klattida üks vana võlg, mida ma umbes 10 teemat tagasi lubasin. Pealegi, läheb see osalt ka algava teemaga kokku.

Pildil olev klaasitükk, mõõtmetega u 5x2,5cm, on asja võti. Miks see klaasitükk kella šifferplaadi ees on, sellest hiljem. 

Tegelikult olen ühes loos päris põhjalikult kirjeldanud, kuidas saab inimesi ravida erinevate hädade korral, kuid selle vana, kasvuhoone klaasitüki, olen isiklikult ka enda peal ära proovinud ja asi toimib.

See imeline materjal "klaas" paneb südamerütmi paika, nii uskumatu kui see ka pole. Ma ausalt ei mäleta, mida ja kui palju ma selles blogis kirjeldanud olen, kuid selline häda mul oli. Süda lõi topeltlööke (arvan, et see jama kestis u 10 aastat), aga õnneks polnud need üleliigsed löögid tervisele või õigemini, elule, ohtlikud. Asi läks muudkui hullemaks ja arvan, et lõpuks oli asi juba niikaugel, et süda tegi ühe minuti jooksul oma kuus topeltlööki ehk iga 10 sekundi tagant. Muidugi mõista, ükski arst mind aidata ei osanud ja ise ammugi ei osanud midagi ette võtta. Kuid, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem ja nii ma leidsingi vanadest allikatest tekste, kuidas ennast aidata paljude hädade vastu. Kuna ma näen blogi statistikat, siis enamus inimesi ei viitsi linkidele vajutada ja vanu tekste "üle lugeda", siis linke ka uuesti ei pane. Kopeerin vanast postitusest teksti, mis mind minu hädas aitas. Kui kellegil ei õnnestu nimetatud klaasitükki kuskilt muretseda, siis minu käest saab. Mul on vanu kasvuhoone klaase küllaga, mida parajaks saan lõigata.

Südamehaigetele on iseäranis magnetiseeritud klaas suureks abiks. Kahe tolli (5 cm) pikkust ja tolli (2,5 cm) laiust klaasitükki hõõrutakse mõlema peo vahel, kuni see soojaks läheb. Siis riputatakse klaas jämeda villase nööriga kaela ümber ja pannakse südame kohale (Ei pea paela otsas olema. Tuleb lamada ja hõõruda käte vahel klaas soojaks ja panna südame kohale. Vanast energaist saab klaasitükki puhastada, kui loputada seda jooksva vee all). See aitab neid, kellel südametuksumise takistused ja korratused on, õige imelikul viisil. Kui klaas nii 2 —5 minutit peal on seisnud, on iga takistus kadunud. 

N-kiired

Kui Prantsuse füüsikateadlane R. Blondleau Nansi linnas Röntgeni kiirtega katsed tegi, leidis ta ühe uue liigi valguskiiri üles, mida ta Nansi linna nime järele N-kiirteks nimetas. Neid kiiri ei suuda silm näha; neid võib aga seeläbi ära tunda, et asjad, mis nõrka valgust annavad, nagu õige väike gaasituli, tükk valget paberit poolpimedas toas, nõrgalt hiilgav varjusein jne palju heledamaks lähevad, kui N-kiired nende peale langevad. Võtame traadi, mis plaatina nimelisest metallist tehtud ja paneme selle N-kiirtesse, siis hakkab see heledamalt hiilgama. 

Kommentaar: Plaatina on üks imeline metall, millest blogis palju kirjutatud. Näiteks, kui plaatinatraadile juhtida vesinikku, siis hakkab see ilma näiva põhjuseta kuumenema ja hiilgama. 

Ütelused, nagu tekiks nähtus sellest, et plaatina temperatuur suuremaks läheb, on paljude teadlaste otsuste järele valed. Kui N-kiired poleeritud asja peale langevad, põrkavad nad sealt niisama korralikult tagasi, nagu päikesekiired; langevad kiired aga kareda (mati) asja peale, siis lendavad kiired korrapäratult tagasi. Kehadest läbi minnes murduvad N-kiired niisamuti, nagu päikesekiiredki. Aueri lambist (vesinikgaasi lamp) tulevad N-kiired võivad Inglise tina või vase laastukesest, mis kuni 0,2 mm paksused on, läbi tungida, niisamuti, 0,4 mm paksusest alumiiniumi laastukestest ja 0,1 mm paksusest klaasist. Kuid juba õige õhukesed plaatina ja seatina lehekesed, õhukene kiht vett ning õhukene märg siidipaber, neelavad N-kiired ära. Kehade hulgas, millest N-kiired läbi tungida võivad, on ka näljakivi (kvarts), ja kui me N-kiired ühest näljakivist läbi laseme, koguvad nad endid ühes punktis kokku, mida me ekraani ehk varjuseina peal näha võime. See ongi N-kiirte kõige tähtsam omadus.

Kuulsate Röntgeni kiirtega ei saa seda mitte teha. N-kiired, mis Aueri lambist välja tulevad, koguti näljakivist läätse abil valgustatud ekraani peale. Viimane hakkas heledamalt paistma, ja ei kaotanud oma heledust ka siis, kui lamp ära kutsutati ja kõrvale pandi. Kui aga ekraani ja läätse vahele Inglise tinast laastukene või märg paberileht takistuseks paigutati, jäi ekraan tumedaks ja sai ainult siis oma hiilguse tagasi, kui nimetatud takistused ära võeti. Seega sai lääts iseseisvaks valguskiirte allikaks, ja 20 minutit peale Aueri lambi kõrvalepanekut andis ta veel N-kiiri, mida see enesesse kogunenud oli. (Kommentaar: 20 minutit andis kvartsist lääts "iseenesest" veel N-kiiri. Miks aga helistati vanasti iga 15-minuti järel linnades kirikukelli?, sellest juba varsti).

Mitmed metallid, tulekivi ja lubi kiirgavad mitu päeva N-kiiri välja, kui nad kuiva ilmaga palava päikses käes on seisnud. Alumiiniumil, puul, paberil ja parafiinil ei ole aga seda omadust. Puhas vesi ei lase N-kiiri läbi, ega kogu neid ka enesesse. Kui aga vee sees natukene soola ära sulatatakse, siis võtab ka vesi sarnase omaduse, et N-kiired veest läbi pääsevad ja sinna kokku koguvad.

Et N-kiired silmale mõju avaldavad, näidati järgmiselt: Kui toas, mis nii pime on, et valge seinakella numbrilaud tumehall näib olema, N-kiired silmade peale juhitakse, siis näeb numbrilauda jälle selgesti. Pöörame N-kiired kõrvale ja numbrilaud on nagu ennegi, tume. Sellest katsest saab järeldada, et silmavedelik N-kiiri läbi laseb.

Blondleau uuris N-kiirte murdumist kui ka nende lainete pikkust, mida kiired õhus sünnitavad, ja ta arvas, et N-kiired, niisama kui päikese- ja elektrivalguse kiiredki, õhu liikumine on. Päikese kiirte lainete pikkus on 8 miljoni tumepunaste kiirte ja 400 miljoni millimeetrit violett kiirte juures. N-kiirte lainete pikkus aga on Blondleau arvutuste järele 8-18 miljoni millimeetri juures. Seega on N-kiirte lained need kõige lühemad, mis siiamaani valguse kiirte juures on leitud.

Kuidas saadakse N-kiiri?

Mõnikord õige lihtsasti. Tarvitseb ainult mõnda keha, näiteks puud, klaasi jne kõvasti hõõruda ja see annab enesest N-kiiri välja. Blondleau ütleb, et kui toas, kus seinakella numbrilauda vaevalt pimeduse pärast näha võib, silmade lähedal klaasitükki hõõrume või puidust keppi painutame, siis numbrilauda selgemalt näha võib. 

Kommetaar: Meenus naljalugu parun Münchhausenist, kes pimedas liikudes enesele vastu silmi virutas, et ta „jälle“ näeks.

Füsioloogi Charpentier’i katsed, mille abil ta leidis, et N-kiired iseäranis muljutud närviniidikestes olemas on (Kommentaar: Äkki polegi Münchhauseni lugu mingi naljalugu?), juhatasid Blondleau nii kaugele, et ta uurima hakkas, kas ehk vahest kõik kehad, kui neid muljutakse, N-kiiri ei anna. Paljude kehade juures jõudis ta jaatavale otsusele. Kehad, mis kaua aega muljutud olekusse jäävad, nagu palav raud, taotud vask, külmaks läinud klaas jne, annavad kaua ja kergesti N-kiiri. Seda leiame, kui neid kehasid silmade lähedale paigutame, siis hakkavad tumedad asjad heledamalt silma paistma. Terasnoa tera, mis ühest vanaaegsest hauast leiti, andis N-kiiri, nagu mõni uuski. Kehadest, milledest muljumise mõju varsti kaob, nagu kuumaks aetud alumiinium, painutatud raud jne – annavad ainult mõned minutid peale vormi muutmist N-kiiri.

Kehad, mis helisevad, on ka muljutud olekus. Ka niisugused kehad annavad N-kiiri. M. de Lepine ütlemise järele annab helisev pronkskell N-kiiri (Kommentaar: Vot see on huvitav väide, millel võib olla seos kuldsete „lossi kaunistuste“ ja linnades helisevate pronkskellade vahel. Kui kellasid helistati, hakkasid „kaunistused“ losside pimedates tubades helendama ja valgustasid toad. Kui kellad enam ei helisenud, siis hiilgas kuld veel mõnda aega edasi, kuna kogus N-kiired endasse ja valgustas ruume. Sellest ka vanal ajal see, et kellasid helistati iga 15 minuti järel).

Katseid edasi tehes leidis Blondleau, et nõndanimetatud Wernsti lambi valgus (W-kiired) veel teistsuguseid, siiamaani tundmata, kiiri annab. Need uued kiired lähevad W-kiirtest selle läbi lahku, et need nõrka valgust veel nõrgendavad, kuna aga viimased seda suurendavad.

Kui me N-kiired valgustatud ekraani peale heidame ja selle peale otse vaatame, siis näeme, et ekraan heledamaks on läinud; vaatame selle peale aga küljelt, siis leiame, et valgustus nõrgenenud on. Seega võib ütelda, et N-kiired otse tulevaid kiiri suurendavad, aga põikkiiri nõrgendavad. W-kiired mõjuvad aga just ümberpööratult: nad suurendavad põikkiirte valgust ja nõrgendavad otse tulevaid kiiri.

Peale Blondleau on ka palju teisi Prantsuse õpetlasi N-kiirtega katesid teinud ja uutele otsustele jõudnud. Bichat leidis, et vedel õhk, vedel CO2, osoon jt N-kiiri annavad. Edasi leidis ta, et hõbe W-kiiri läbi laseb, nikkel aga – mitte ühte ainustki.

Eduard Mayer leidis, et N-kiired ka orgaaniliste olluste juures olemas on. Kui ta näiteks nõrgalt valgustatud ekraani taimede õite, iseäranis aga lehtede ligi pani, läks ekraan, ehk küll vähe, aga ometi heledamaks. Kui taime peale kloroformi auruga mõjutatakse, mis protoplasma tegevust nõrgendab, siis kaotavad ka selle taime N-kiired osa oma mõjust.

Kõige laiemalt tegi katseid N-kiirtega füsioloog A. Charpentier. Ta jõudis huvitavatele otsustele. Charpentier ütles, et ka inimeste ja loomade (kodu-jäneste, konnade jt) närvid ja musklid N-kiiri annavad, iseäranis siis, kui nad tegevuses on. Kõige paremini võib seda südame juures näha. Hiilgav bakter, nimega Photobacterium phosphorescens, hakkas südame lihase ja ka närvikeskuse lähedal heledalt hiilgama. Kuid on siiski olemas vahe kiirte vahel, mida lihased annavad ja kiirte vahel, mida närvid annavad. Närvikiirte valgus kasvab, mida rohkem närv pingule tõmmatakse. Lihaste valgus ei muutu, kui lihas pingule tõmmatakse. Närvi-kiired avaldavad 40-45 kraadi sooja väävli kohta oma mõju paremini, kui siis, kui väävel jahedam on. Lihas-kiirte juures seda ei leita.

Kui tähtsamad valguse-andjad punktid inimese ja looma kehas on närvide sõlmed, selgroo närvid ja peaaju, ja nende mõju on iseäranis suur, kui nad tegevuses on. Üks osa peaajust annab siis kiiri välja, kui inimene kõneleb, vahest ka juba siis, kui ta ainult mõtleb; seega siis võib iga hingeline liigutus ekraani peale paista.

Charpentier leidis veel, et N-kiired kuulmist ja haistmist suurendavad, kui kiired näiteks ninna või lõhnava asja peale juhtuvad, läheb haistmine teravamaks. W-kiired aga avaldavad vastupidist mõju (Kommentaar: W-kiirte generaatoriga saaks piltlikult öeldes terve linna haisust vabastada, kui linn näiteks paberivabriku läheduses asub).

LÕPP

Allikas: Linda : Esimene literatuurlik ja ajakohane ajakiri Eesti naisterahvale, 9 juuni 1905.

Mida on teada üle-eelmisest tsivilisatsioonist...

Tahtsin Arne postitust (LÜBECKI HANZA MUUSEUM) kommenterida, aga kommentaar kasvas liiga pikaks ja oli hoopis mõtekas sellest lugu kokku panna. Arne on tähelepanuväärse uurimuse ära teinud ja andnud mõned väga tähtsad infokillud, millised minul sarnased üksikud infokillud, ootasid paarilist. Nüüd siis said mõned asjad selgemaks ja võin üpris rahulikult väita, et Hansaliit oli üle-eelmise tsivilisatsiooni aeg. Aga nüüd kõigest lähemalt.

Loo alguses olevad betooni täis raudtorud on maja vundamendi vaiad, missuguseid võidi kasutada mitte hiljem, kui 19. sajandi lõpul. Arvatavasti on seal midagi parandatud või terve maja ehitatud vana maja peale. Sarnast pilti nägin ka Kalamajas, kus praegu ehitatakse vanade müüride (väidetavalt 19. saj. lõpp või 20. saj. algus) peale uut hoonet.

Smolenski kohta suurt materjali ei leidnud, võibolla nii palju ainult, et Smolensk polnud Hansa Liidu täisliige, vaid kaubanduspartner ja siin on veel üks huvitav tähelepanek. Kogu ajalugu seisab koos peamiselt tohletanud kirjadest kuskil arhiivides, millele tavainimesel juurdepääs puudub ja kui näidataksegi mõnda koopiat, siis sellest tavainimesel midagi suurt pole võimalik aru saada.

Üks väga huvitav tähelepanek, mida Arne loo alguses välja tõi ja millist ajaloolist kildu ma juba ammu hoidsin „tagavaraks“. Tsiteerin postitust: Kirik oli ehitatud mitte puust, vaid kivist ja oli kaupmeestele kaitse eesmärgiks. 

Nüüd laon oma allika laegedale, mida aastaid kuskil arvuti kollases kaustas hoidsin, sest teadsin, et ühel ilusal päeval on mul seda vaja... See info näikse kinnitavat seda, et mingil ajal võidi kirikuid tõepoolest kaitse-eesmärgil kasutada ja polnud need mingid pühakojad!? Milleks plii vastu kiriku sisemüüri seinu? Plii on varjestus, mis tõrjub nii radioaktiivset- kui ka elektromagneetilist kiirgust. Miski totaalne jama selle varjestusega oli, kuid sellest juba varsti. Maa atmosfäär oli saastunud ja ohtlik hingamiseks 19. sajandil (link). Ilmselt polnudki mingit katku, vaid surnud vedelesid väljadel just mürgise atmosfääri tõttu ja selleks ka gaasimaskid, millest on hiljem tuletatud mingid naljakad katku-kaitse-torbikud.

Meenusid ka Saare naise tinast „ehted“, mida naised ennevanasti oma rinnas kandsid. Kaalus see "kaitserüü" oma 12 kg!!! 

Mis otstarve siis oli kirikutel? Panen siia pildi vanast allikast (1924): 

Edise lossi (Schloss Etz) eelkindluseks oli Jõhvi kirik. Neid kahte ühendas salajane maa-alune tee… 

Jääb üle vaid nuputada, mis tehnika neis „kirikutes“ võis olla? Ilmselt on ka see teema ja variandid mitmeid-setmeid kordi läbi nämmutatud, kuid ühe teooria pean vajalikuks uuesti põgusalt üle korrata, aga sellest juba väheke all pool.

Huvitav on veel see, et vanal ajal kasutati ka Eesti aladel kirillitsat. Kirillitsa kasutamine Saksa aladel ja ka Eestis, on üle-eelmise tsivilisatsiooni teema. On ju ka meil leitud tundmatus kirillitsa jõnksudega kive, mida hauakivideks on peetud ja keegi lugeda pole osanud. 

Kirillitsa ja ruunid Eestis (muidugi ka Saksas) on müütiliste "Kalevite" ehk ka "Odini" aegne teema. Ilmselt olid need, kes ruunides kirjutasid, ja need, kes vanas kirillitsas kirjutasid, omavahel vaenujalal. Nende kahe üliarenenud rahva kokkupõrke tulemusel sai nähtavasti läbi maailma üks ajastutest. Odin oli nende tegelaste kuningas, kes ruunides kirjutasid. Odini viimne puhkepaik on Osmussaarel ehk Odini saarel (Rootsi keeles – Odensholm, saksa keeles - Odinsholm). 

 

 

Allikas: Oleviku Lisaleht, 25 aprill 1886. 

 

Ilmselt pole juhuslik ka Neugrundi (tõlkes: uus maa) kraater Osmussaare lähedal. Võib ju kahtlustada, et Odin selle ilmatuma "käraka" läbi ka otsa leidis, mis saare lähedal plahvatas. Ilmselt käis neid "kärakaid" üle ilma samal ajal hulgim ja sellest ka hiljem vajadus plii järele. Üle-eelmises postituses näitasin ka mustaks põlenud u 10kg kaaluvat kivi, mis on selle katastroofi tumm tunnistaja ja mille ma omale asitõendiks koju kaasa tassisin. Ei tasu jahuda siin mingitest miljonitest aastatest. Poleks seal miljonite aastate pärast olnud enam ühtegi kivi maapinnal, mis Neugrundi katastroofi tunnistaksid. Seda enam, et ainuüksi 200 aastaga on rannajoon tundmatuseni muutunud ja lisaks tekib selle ajaga kohutavas koguses setteid, milliseid tõendeid olen välja toonud mitmes loos.

 

Allikas: Schmidt Eestimaa/Rücker Liivimaa 1884 kaart, Maa- ja Ruumiamet.

Ilmselt, kogu „Hansa hiilgus" lõppeski esimese konflikti ja kataklüsmiga kuskil 16. sajandil (ametlikult ju Hansa Liidu lõpp!). Järgmine konflikt ja suur pauk toimusid nähtavasti 19. sajandi algusel (1824-25?).

Kunagi pakkusin ühe tsivilisatsiooni kestvuseks välja umbes 500 aastat, kuid võib vabalt olla, et see aeg on oluliselt lühem (200-300 aastat). Elame-näeme?!

Kasutan Arne postituse kahte pilti. 12-14. sajandi paprid? Mis nendega valesti on?

 

 

Valesti on see, et need pole käsikirjad, vaid tekst on trükitud...

Kaks pilti laenan veel Arne blogist.

Ülemine pilt viib otsaga kirikute juurde tagasi. Kuidas toimus kaubavahetus näiteks Pärsiaga? See tõstatab üles uuesti mu ühe vana ja kõige ulmelise teema (kirikud ja triumfikaared). Miks oli vaja ühte pisikesse linna hästi palju kirikuid? Need olid ilmselt "ussiaugud" ehk ühendused teiste maailma linnade vahel. Ilmselt ei olnud võimalik ühte kirikut (transpordijaama) kasutada, et kõikidesse tähtsamatesse linnadesse "reisida" ja selleks kirikuid oligi ühes linnas kümneid. Tehnoloogiale ilmselt enam näppe taha ei saa, mida neis jaamades kasutati. 

Kuidas sai Narvas olla Pärsia maja? Kas kogedega veeti mööda veeteid Narvast mustmiljoni kilomeetri kaugusele kaupa ja vastupidi? Või veeti hoopis eeslitega üle maade ja mägede? Eesti maapõu on samuti rikas araabia hõbedast...

Viimane pilt Arne blogist. Vot umbes selline nägigi Eesti välja vähemalt 200 aastat tagasi. Narva ja Riia on muidugi valesse kohta märgitud. Noarootsi oli 19. sajandi algusel saar, kus vahelt sõideti laevadega Haapsalu poole. Kaart klapib vanade kirjeldustega...

Nagu juba selgeks sai, oli alles paarsada aastat tagasi Eesti rannajoon hoopis midagi muud kui tänapäeval. Üks hea vihje aarete otsijale, mis justament teemasse läheb. Alumine tekst on pärit 1821 detsember 28 Marahwa näddala-Lehest. Meri oli tollel ajal Padise kloostrini, kus kloostri rannas nii mõnigi laev hukka sai.

Tänapäeval on sellel alal peamiselt põllud ja metsad. Samuti on teateid uppunud laevade kohta Narva ja Narva-Jõesuu vahel, kus veel sada aastat tagasi asus Leekova soo, kuid nüüdseks on seal suvilate rajoon.

Allikas: Google Maps.

Muuseumide infotahvlitelt igakord ei maksa tõde otsida (nt põletatud tellised). Muuseumid teevad oma eksponaate põnevamaks ja lisavad igasuguseid luiske- ja muinaslugusid juurde. Peab ütlema, et muuseumitöötajatel fantaasiat jagub, kuid kahjuks fantaseerivad nad ametliku/lubatu piires. Kindlalt vale oli seal muusumis ka telliste arv kuupmeetris, kus väideti neid olevat 120. Tegelikult mahub tänapäevase mõõduga telliseid ilma vuugita, kuupmeetrisse, tükki 513 ja koos vuugiga, 400-420. Hästi suuri telliseid, mida on leida vanades kindlustes ja lossides, mahub koos vuugiga kuupmeetrisse umbes 180–300 (olenevalt kivi suurusest).

Veel üks infokild, mille üle tasub mõelda ja millest ma paljudes postitustes olen kirjutanud maailma olemuse kohta. Digitaalsest arhiivist saab uurida vanu ajalehti alates aastast 1811. Lugesin O.W. Masingu kirjadega välja antud ajalehti "Marahwa näddala-Leht" aastatest 1824-25 ja seal on päris palju uudiseid kaugelt Euroopast, sügavalt Venemaalt jne. See on sama teema, mida Arne kirjeldas: Kuidas levis info? Polnud ju mingeid telegraafe, ronge, isegi aurulaevu polnud, aga ajalehtede jaoks oli infot igast maailma otsast saada...

Teine näide Napoleoni Venemaal käigust ajalehest Löbbus Juttustaja armsaks aeawiteks : Perno Postimehhe lissa-kirri, 19 jaanuar 1866.

Kuidas teadis prantsuse kolonel, kes Madridis resideerus, hakata minema Napoleoni vägedele appi? On küll märgitud, et kuu aega kestis tema teekond Hispaaniast Venemaale (tuliste jalgadega hakkas tulema), kuid kuu ajaga olid Napoleoni väed (100 000 meest, järgmine naljanumber) juba hoopis teises linnas... Juhuslikult vaatasin ajalehe pealkirja, millest see Napoleoni jutt ja võib kahtlustada, et see tõepoolest üks lõbus ajaviite ajakiri oli, kus tõsist juttu ei kirjutatudki ja lõbustati orjadest lugejaid. Jah, justnimelt orjadest, missest, et näiliselt oli orjaaeg lõppenud. Sellega panen Hansaliidu teemale punkti, aga on veel üks asi, millest tahaksin kirjutada, ilma et uut teemat vaja teha oleks ja see ongi orjade teema.

 

Juhtusin üht lauset lugema vanast ajalehest ja see pani mõtlema elu üle järele vähe teistmoodi. 

Mis võiks inimese küsimusi küsima panna kogu ühiskondliku korra peale? Kes on tööta tööline? Aga, kes on töövõimeline/tu tööline? Kui ajalehed sellistest kirjutavad, siis kas neid "töölisi" peetakse üldse inimesteks? Kes see üldse kirjutab neid tekste? Pole seal inimese kordumatusest enam jälgegi, vaid ainult töölistest. Asi läheb aga poole hullemaks, kui lisaks "riigile", hakkab isik iseennast ka tööliseks pidama. Jubedad terminid ikka olid ja on senini meie ühiskonnas kasutusel. Või näiteks sõna - magala. See kõlab nagu sigala. Kui inimeste kodusid nimetatakse magalateks, siis on asi kehvasti. Tööliste, olgu need siis tööta või töövõimetud ehk orjade kodusid magalateks nimetada on aga täitsa ok! Ja viimaseks mõtestan lahti orja definitsiooni (allikas, u 19 saj. keskpaiga ajaleht) - Ori on igasugune inimene, kes saab palka! Kuid, ka see on tegelikult poolik tõde. Loomulikult on ori ka see, kes maksab palka. Siin on ainult väike vahe - ühel on vähe rasvasem ninaesine, kuid arusaadavalt, pole see ju inimeseks olemise eesmärk ise. Kui seda teemat lahkan, siis pean ka välja tooma teise poole ehk need, kes pole orjad. 

Paar päeva tagasi käisin ühes Sõbralt Sõbrale poes ja sealt jäi mulle näppude vahele ühe kunstniku maal.

Tegu on ühe päris tuntud Rootsi kunstniku maaliga, kes on juba sama kaua surnud, kui mina elus olen olnud. Tema tööd on päris mitmetes muuseumides ja erakogudes ning ta käis mööda ilma ringi ja maalis, mida ta nägi. Pildil on ta maalinud ühte pisikest Taani külakest ja siin hakkasingi mõtlema, et ilmselt selline inimene oli vaba inimene. Ta ajas oma asja, käis mööda ilma ringi, maalis pilte, korraldas näitusi, kirjutas ajalehtedesse artikleid jne.

Kuid on veel üks tüüp "vabasid" inimesi, keda meie eluheidikuteks tavaliselt nimetame. Need on inimesed, kel pole kodu ja korjavad pudeleid. Paljud neist on joodikud ja on õnnetud oma elusaatuse üle, kuid nende seas on ka tõelisi vabasid hingi, kes ei joo ja valisid selle tee võibolla teadlikult... Hiina mõistulugudes on sellistest inimestest kirjutatud. Meie kliimas on kerjus raske olla, aga kuskil Tais munk olla....Njaa...

LÕPP

Elusad kivid...

Enne algavat teemat pisike vahelepõige ühest elamusest.

Käisin nädalavahetusel Siiri Sisaski kontserdil tema enda kodus. Miks ma sellise info siia tahtsin tuua, on see, et Sisask meenutab kohati mind ennast. Ta tundub olevat üksildase iseloomuga ning tal meeldib üksi toimetada ja asju ajada. Täpselt minusse, kuid õnneks, kõik inimesed on siiski erinevad oma mõtetelt ja filosoofialt ning siin maailmas igav juba ei hakka. Ta rääkis kontserdi lõpus ja palade vahel palju lugusid, mis kirjandust ta loeb ja mis informatsiooni üks või teine raamat sisaldab. Mina olen osad raamatud, mida ta nimetas, juba läbi lugenud (nt raamatud Oshost) ja osade raamatute sisukirjeldused olid huvitavad kuulata, kuid ilmselt niipea ma neid raamatuid kätte ei tahaks võtta. Üks selline raamat oli vist Marcus Aureliusest ja tema elufilosoofiast (pagan, siin võin eksida, sest neid Vana-Rooma tegelaskujusid on nii palju).

Ja veel üks huvitav asi. See oli mu elu esimene kontsert, kus ma sain kontserdit nautida lava tagant, diivanilt.

Ta pakkus kontserdi algusel sellise võimaluse välja ja mina koos kaasaga peale vaheaega otsustasin sellest pakkumisest kinni võtta. Tema kontserdil ei pea plaksutama ja võib magada, see on minu meelest väga hea ja näitab inimese arengu kõrget taset. Lisaks oli pilet suhteliselt mõistliku hinnaga (40 eurot) ja see sisaldas kohvi/teed ning kiluvõileibu, koogikesi, grossante, kommi, puuvilju ja palju muudki. Väga rikkalik laud oli, kuid mina võtsin ainult kiluleiva ja paar kommi, sest rohkemaks isu polnud, kuna saabusin otse ema 70ndalt juubelilt. Mõne päeva toimetused on tihedad, vahelduseks teistele, rahulikematele päevadele...

Sisaski huvitavaid lugusid soovitan kuulama minna (kui veel on üldse sellel aastal mingit võimalust) ja pole plaanis neid siin ümber jutustada, aga mul tekkis palju huvitavaid, isiklikke mõtteid ja seoseid seda kontserti kuulates, mis avaldusid samal ööl unenägudeski. Ilmselt oli üks selle põhjuseid Sumeri loitsus, mille ta esitas ning unenäos nägin kahte ketast (seletamatu ja kirjeldamatu), milles ühel kettal olevaid sumerikeelsed tekste sai vabalt eesti keeles lugeda!..

Elavad kivid.

Jalutasin kodu juures mererannas ja seal on üks teatud lõik (u paarsada meetrit), kus leidub imelikke ümaraid tumepruune kive. Neid ma ei leia sealt igakord, aga sellegipoolest on võimalik neid sealt leida suhteliselt tihti. Väidetakse, et see kivim on püriit.

Uurisin kõikvõimalikud Wiki leheküljed püriidi ja selle teisendite kohta läbi, kuid selliste "kerade" kohta, mitte ühtegi sarnast pilti ametlikes allikatest ei leidnud. Uurisin ka AI käest ja laadisin keradest pildi AI-le "vaatamiseks". AI viis mind väheke lähemale, kuid ka tegelikult AI vastus jättis mind pika ninaga, sest päris samasuguseid "kerasid", mille kirjeldus samasugune oleks, ei ole. Kuid kaks huvitavat lugu internetist pean vajalikuks siiski välja tuua. Enne veel aga põgusalt ametlikku informatsiooni püriidi kohta, mis näitab ära, et ametlik info püriidi kohta on midagi muud, kui minu leitud "kerad". Lisaks, hiljem kirjutan nende kuulide kohta leiuinfo ja mõne tähelepaneku juurde, mis seavad samuti kahtluse alla selle, et tegu on mingite püriidijunnidega.

Püriit on kõige levinum sulfiidne mineraal. See tekib peamiselt kas hüdrotermaalselt või diageneetiliselt. Mõned tänapäeva mikroorganismid toodavad püriiti oma ainevahetuse jäägina. See viimane lause on vägagi huvitav, mis paistab kinnitavat, et teatud kivid kasvavad ja justkui "elavad", sest piltlikult öeldes, mingid organismid toodavad seda materjali. See maailm on ikka huvitav. Mingid bakterid väljutavad endast nii rauda kui väävlit? Olgu veel öeldud, et olen kunagi "keradest" ühe loo kokku pannud, kuid seekordne tähelepanek on eelmisest loost väheke erinev (link).

Kammisin kõiksugused ametlikud allikad läbi, kuid selliseid "kerasid" nagu minu kodurannas leidub, ametlikud allikad ei näi tundvat.

Olen haamriga neid "kerasid" purustanud, kivilõikajaga pooleks saaginud, kuid kuubikukujulisi kristalle nendes pole.

Olgu veel öeldud, et need kuulikesed on väga rasked, ilmselt sisaldavad palju rauda, kuid magnet ei hakka ja metallidetektor ei reageeri. Kui saagida või käiata neid kuulikesi, siis eraldavad need kohutavat musta tolmu, mis haiseb väävli järele ja käiates viskab ka sädemeid.

Väikesed Moqui marmorkuulid (Moqui marbles), šamaanikivid.

Moqui kivid, tuntud ka kui „Moqui marmorkuulid“ ja „šamaanikivid“, on väikesed pruunid kerad. Nende suurus on pool tolli kuni kaks tolli (u 5cm). Need kivid on oma nime saanud hopi sõnast „moqui“, mis tähendab „kallid lahkunud“. Hopi traditsioonis kasutavad šamaanid neid surnutega suhtlemiseks. Legendi kohaselt laskuvad esivanemad öösel taevast Moqui kividega mänge mängima. Kui nad koidikul lahkuvad, annavad liigutatud kivid oma lähedastele teada, et nad on õnnelikud.

Pildil Moqui marmorkuulid.

Moqui kivid tekivad raua ja liiva segunemisel vees. Kui lõikate Moqui kivi pooleks, leiate seest liivakivi ümbritseva hematiidi kihi...

Panin kolm punkti, sest minu uuritavadel kividel pole mingit "hematiidi" kihti. Välimuselt, õigemini värvuselt, on need sarnased, kuid ka üks teine "pisike" detail reedab, et tegu pole sarnaste keradega, kuid sellest juba hiljem.

Järgmine teooria, "Marsi mustikad."

Lõuna-Utahi liivased maastikud on koduks kummalisele geoloogilisele nähtusele. Pruun-mustad kuulikesed, mille suurus varieerub hernetera ja greibi vahel, katavad Ameerika Ühendriikide edelaosa piirkondade kõrbeid suurte kogumitena, mis on teadlasi aastakümneid segadusse ajanud. Need veidrad moodustised, mida tuntakse mitme nime all, kuid kõige sagedamini nimetusega „Moqui kuulikesed“, on eksisteerinud miljoneid aastaid.

2014. aastal valitses populaarne teooria, et Marsi “mustikad” (Martian Blueberries) tekkisid vee liikumise tulemusena planeedi kivimites – samamoodi nagu sarnased rauarikkad kuulikesed moodustuvad Maal. Kuid Hawaii Geofüüsika ja Planetoloogia Instituudi teadlased usuvad nüüd, et need kerad tekkisid hoopis meteoriitidest.

Nende leiud avaldati ajakirjas Planetary Space and Science, 92 numbris, kus öeldakse: Salapäraseid hematiidist kuulikesed, mida tuntakse ka kui “mustikaid” ja mida on täheldatud Marsi Meridiani Planum’i piirkonnas, on laialdaselt peetud konkreetatsioonideks, mis moodustuvad veekoguste sadestumise tulemusena.

Üks suurimaid mõistatusi seisneb selles, et kõik seni täheldatud Marsi mustikad on suuruselt piiratud – maksimaalne läbimõõt on 6,2 mm. Seevastu maised konkreetatsioonid ei ole suurusega piiratud. Käesolevas artiklis arutavad teadlased olulisi erinevusi Marsi mustikate ja Maa konkreetatsioonide analoogide vahel. Marsi uurimisrobotite Opportunity ja Spirit tähelepanekud viitavad, et need kerakesed ei pruugi olla konkreetatsioonid, vaid hoopis kosmilised kerad, mis tekkisid meteoriitide atmosfääris kuumenemise ja lagunemise käigus...

Panin jälle kolm punkti, kuna see teooria venib ilmatuma pikaks, aga minu leitud kerad on küll sarnased, kuid tegu pole siiski Marsi mustikatega, sest kui need pooleks lõigata, siis on seal mingi teine kiht, mida minu kuulides ei ole.

Elavad, kasvavad ja paljunevad "kerad".

Hetkel ma muud nende kivikeste kohta öelda ei oska, kuid seletan ära, miks ma nii arvan nagu alapealkirjas kirjutasin.

Tegin punase ringi väiksematele kerakestele ümber. Need kivikesed leidsin täpselt veepiirilt ja need  olid kõik ühes kohas koos. See on väga tähtis tõend või tähelepanek, sest see näitab ära, et kerakeste "jagunemine" toimus alles hiljuti ja seal samas kohas, mitte miljoneid aastaid tagasi. Kui need kerad oleks kuidagi tekkinud hästi pika aja jooksul, siis nad ei oleks olnud seal koos, vaid lained oleksid need üksikult laiali puistanud.

Suuremad kerad leidsin samuti vee piirilt ja kõik nad asusid nö "kuumas kohas" ehk selle paarisaja meetri sees, millest loo alguses kirjutasin.

Aga kui nüüd tähelepanelikult neid suuremaid kuulikesi vaadata...

...siis on näha, et "poegimise protsess" on alles käimas. 

Ülemiselt kuulikeselt on "väike pojakene" juba eemaldunud ja järgi on jäänud tühi pesa. Teised "pojakesed" teistel kuulikestel on alles tulekul. 

Ja lõpetuseks üks väga huvitav tähelepanek. Niipea, kui ma need kuulikesed veest välja võtsin ja koju tõin, nii jäid "elusate kivide" eluprotesessid automaatselt seisma, sest loodusel pole meile kavatsustki näidata, kuidas Maailmas asjad tegelikult käivad. Ainult loogilise mõtlemise ja vaatluse tulemusel on võimalik looduse saladustesse tungida. Ei väsi kordamast Shakespeare'i Hamletist surematut lauset: Taevas ja Maa peal on rohkem asju, Horatio, kui teie filosoofia uneski näeb.

LÕPP

Allikad: 

Wikipedia.
https://www.rocksandminerals.com/specimens/moqui.htm?utm_source=chatgpt.com
https://www.mydreamcrystals.com/small-moqui-stones-moqui-marbles-shaman-stones/

Mõtisklusi ja vaatlusi mõne teooria üle...

Kui üksi kodus olen suvalisel argipäeval, siis on tavaliselt kolm võimalust, mida ma teen. Esimene ehk lemmik tegevus on see, et ma ei tee mitte midagi. Lähen diivanile ja tõmban teki peale ning võtan raamatu ja loen. Või ka otsin teises toas ja teisel diivanil vedeledes mõne hea ulme/õudus filmi, mida telekast vaadata. Teiseks tegevuseks on igasugused talu toimetused, mis on vaja ära teha ja üldiselt mulle meeldib väljas olla, tulgu siis lund või olgu sompus. Kolmas variant on kah. Mulle hirmsasti meeldib mõtiskleda ja uurida asju ja kõige põnevam on, kui ise kuskil saab midagi vaatamas käia. Täna oligi siis see kolmas variant käsil. 

Olin ennemat Nõva surnuaial käinud ja sellest sai ka kunagi lugu kokku pandud, kuid seal loos ma jätsin saladuseks, mis kohaga oli tegu. Nüüd siis see pole enam saladus. Värskenduse mõttes võib selle teema üle lugeda (Taevast alla kukkunud täht). Olgu öeldud, et täna ma tõin killukese "tähte" ka koju, kuid sellest juba loo lõpus.

Täna oli mul koguni kolm eesmärki püstitatud, mida uurida.

1) Vana-Rooma aeg Eestis Nõva näitel.

2) Valge ristiku-kujulised ristid Nõva surnuaias.

3) Missugune sündmus võis põhjustada Neugrundi kraatri?

Tuleb pildilugu, kus on vähe juttu ja palju pilte.

Hakkan suvalises järjekorras pilte näitama ja kirjeldan juurde, mida ma seekord surnuaias jalutades taga otsisin ja mida seal nägin. Mul oli surnuaias jalutades peas kaks mõtet, mida proovida ära lahendada. Need on eelpool püstitatud probleemid, number 1 ja 2, aga nägin seal palju muudki.

Tsaariaja lõpu poole ja EW ajal tehti taolisi riste, aga see plaat ristil on hilisem sünnitis ja see näitab taset, kuhu me sügaval nõukaajal jõudsime. Täielik taandareng, kuid siin on veel üks väga suur vastuolu. Selliseid riste ei tehtud aastal 1955 juba ammu. Mis seal juhtus ja miks nii on saanud, on muidugi väga huvitav, kuid mul pole huvi oma jõudu ja aega "uuematesse" müstifikatsioonidesse raisata. 

Teine sarnane rist. Surma-ajaks on märgitud 1942. See oli üks hullemaid ja vaesemaid aegu üldse Eesti ajaloos 20. sajandil. Andsin vist piisavalt hea vihje, miks rist on vanaegne ja plaat on nagu on.

Täpselt sama asi. Vene ajal selliseid riste ei tehtud.

Nüüd jõuan küsimuse nr 1 juurde ehk Vana-Rooma aeg Eestis. Ajaloolased raputavad pead ja sellistel teemadel kaasa ei räägi, aga Narva ja Peterburi näitel võin põhjusega öelda, et selline aeg oli Eestis üsna kindlalt olemas. Ei hakka üle kordama, kes otsib see leiab, kuigi pean ütlema, et ma ise ka enam midagi siit blogist korralikult ülesse ei leia ja osad pealkirjad ning lood tekitavad hämmastust. Vahel küsin endalt, kas tõesti ma olen sellise loo kokku kirjutanud? Aga las see teema praegu olla. 

Kus kohast otsida vanas surnuaias jälgi endistest aegadest? Esimeseks - muidugi hauakünkad ja ristid nendel, kuid on veel üks koht, kust otsida ja see on surnuaeda ümbritsev kiviaed. 

Kui maeti vanale hauale peale, siis kõik sodi, mis haua kaevamisel leiti (kivimaterjal. Kontide jaoks oli eraldi majake) tassiti tavaliselt kiviaia peale ja nii need vanad aiad muudkui kasvasid.

Käisin tiiru aiale peale ja otsisin jälgi vanadest Vana-Rooma aegsetest ristidest, kuid nägin seal kahjuks ainult uuemat aega, betoonist sodi ja ka kummalisi kive. Sinna oli ka tassitud üle saja aasta vanuseid murdunud raudristidega kive...

Vot selliseid, pisikeste aukudega kive nägin kümneid. See on üpris suur kivi. Kui vaadata neid kahte pilti hoolsamini, siis näeb seal minu autovõtit, mis peaks andma võrdlusandmeid kivi suuruse kohta. Paremal ja all on ka sarnaste aukudega kivid. Mis augud need on ja kuidas need sinna said? Üks variant on, et vesi tegi, sest vesi oli kunagi Nõval maanteeni, kuid nüüd on kilomeetreid eemal. Teine küsimus - miks teistel kividel sarnaseid auke pole?

 

Samast ligidusest tehtud pilt. Puha augulised kivid ühe koha peal! 

Sammal on minu vaenlane ja pärast panen parema pildi, mis seda ilmestab.

Rauast risti katke kivis. Kiviaiad on vägagi huvitavad. Arvan, et umbes aastaid 20 tagasi, kõndisin Vändra surnuaias ja seal oli inimese kolp kiviaias... Ise-enesest mõista, pole mul sellest jalutuskäigust enam mingit pilti anda...

Kui hauaplats on maha jäetud ja keegi enam ei hoolda seda ning on lubatud peale matmine, siis vana hauaplatsi atribuutika veeti kõik kiviaeda...

Vana-Rooma aegseid "kivi-ilustusi" kahjuks silma ei hakanud.

Siin on kaks võimalust. Kas need surnuaia elemendid, mida mina otsimas käisin, on väga sügaval maa all või pole neid seal surnuaias üldse! Aga kus nad siis on? 

Kunagi ammu, kui ma blogima hakkasin, siis tegin ühe loo küngastest. Võib olla vabalt nii, et eelmise tsivilisatsiooni jäänused, mis ei sobitu pilti, tassiti kuskile kokku ja neist on tänaseks nähtaval ainult künkad, kus sees taoline materjal peitub. Ei ole minul voli kellegi maale ekskavaatoriga künkaid laiali ajama minna...

Vana betoonist risti jäänus müüris...

Sammal on vaenlane asjade uurimisel.

Tegelikult on mul sellest surnuaia kivi-aiast veel mustmiljon pilti, aga nagu ühes loos mainisin, siis umbes kolmandik pilte läheb blogis kasutusele. No näiteks, mida ma sellisest pildist jagan (alumine pilt)? Kuigi see pilt võib olla hulga tähelepanuväärsem, kui teised pildid. Hetkel ma ei oska midagi asjast arvata. Vaata kivi, millel sooned üleval pool....

Nüüd aga tagasi ristide juurde. 1898. aasta rist. Juhin tähelepanu vaskplaadile tehtud graveeringule. 

Ülemine rist on käsitöö ehk terava naaskilga sisse kraabitud. Alumised tähed näikse šablooniga sisse löödud olevat.

Samas stiilis vasest silt, kuid väheke vanem.

Loomulikku surma ei pea kartma ja mõned teavad seda. "Bio-masinad" ehk hingeta/vaimuta olevused kardavad paaniliselt surma, sest neil pole hinge ja nende jaoks elu teispoolsuses ei jätku. Maine elu on nende ainuke elu. See on ka hea kontrollküsimus, tundmaks ära hingeta inimesi...

Tekst ristilt: "Ma olen võidu saanud ja jõudnud rahule..."

Ja nüüd "Valge ristiku" kujuliste ristide juurde. Neid riste kasutati teatud ajal (enne 1880) ja enamus neist on nüüdseks kadunud või hävinud. Huvitav nähtus on veel see, et ka "jurakad" kiviristid olid samal ajal kasutusel. Näiteks, nagu alljärgnev rist, aastast 1852.

Esmalt meenutus ühest teiset loost, kus ma käisin Piirsalu surnuaial ja nägin seal ainult ühte ristikheina motiividega risti. Järgnevat kaks pilti on Piirsalu surnuaial tehtud ja see rist on samuti aastast 1852.

Nõva surnuaial oli aga kaks ristikheina motiividega risti. Esimesel neist oli ka infotahvel. Milleks viisnurgad ristil, sellel vanal ajal, ma hetkel ei tea...

Saksakeelne infotahvel samal ristil, kus on kirjutatud kahe inimese surma-daatumid (gestorben), 1876 ja 1878.

Teine rist Nõva surnuaial, mille motiivideks on samuti Valge ristikheina lehed. Mitte ühtegi infotahvlit ristil pole, kuid võib arvata, et see on umbes 19. sajandi keskpaigast pärit, kuid selle risti juures on jälle midagi, mida teistel ristidel pole...

Alumises osas on suur metallist jurakas, mis ilmselt kaalub oma 10kg...

Seal surnuaias oli veel üks tüüp riste...

Ovaalne "kilukarp" ümber infotahvli. Mis eesmärki see omas?

Uurisin seda kummalist karbikest lähemalt ja...

Selles olid plekist "nagad". Ilmselt oli selle ees varemalt klaas... ja mitte tavaline klaas, vaid suurendusega klaas, et paremini näha, kes selle risti all puhkab. Ma Nõvaga päris ulmeliseks ei tahaks minna, kuid 20. sajandi algusel oli raadium kuum kaup ja seda eriti Ühendriikides. Ehk oli sellelgi risti infotahvlil ees suurendusega raadiumklaas, mis säras nagu jõulupuu aasta läbi...

Kaks sarnase "torbikuga" risti oli sellel surnuaial ja need asetsesid suhteliselt üksteise lähedal. 

Sellega surnuaia teema selleks korraks ka lõpetan. Sain teada, et Valge ristiku kujulised ristid olid Nõva surnuaias esindatud. Esimesele püstiatud küsimusele võin vastuse anda nii, et Vana-Rooma endis-aegsest kultuurist pole Nõval enam jälgegi. Kusjuures Keila ja Kullamaa surnuaial on, ja eks nähtavasti lähen neisse kohtadesse kunagi uuesti ka uudistama. Keila ja Nõva (ja ka Piirsalu) vahe on see, et Keila asub kõvasti kõrgemal merepinnast, kui eelnimetatud kaks kohta ning seega oleks Nõval ekskavaatorit vaja ja "õiges" kohas kaevates, ilmselt saaks asjale jälile...

Kuna koju veel ei tahtnud minna, siis võtsin Nõva sadama ümbruse ette. Olen seal ennematki käinud ja ajaloolist olukorda püüdnud nuputada. Liiv osades kohtades on seal kahtlase väärtusega, mis polegi tegelikult õige liiv. Taolist, paksukoelist liiva, nägin kunagi ka Türgis Alanyas, Cleopatra rannas. Türgis oli liiv või kuidas iganes seda kiviklibu kutsuda, tumedama tooniga.

Magnet oli mul kaasas ja tegin paar testi sellest "liivast". Umbes poole ruutmeetriselt alalt näkkas selline ports peenikest magneetilist materjali nagu pildilt näha.

Miks ma seda mõõtmist tegin?

Geoloogid või kes iganes, väidavad, et taevast sajab alla igas päevas 100-300 tonni kosmilist tolmu. Võtan siis keskmiseks 200 tonni ööpäevas. Oletame, et "maakera" (mingu nad kassi saba alla oma maakeraga) vanus on 4,5 miljardit aastat (mingu selle vanuse jutuga samuti kuu peale), siis 4,5 miljardi aasta jooksul oleks kosmilist tolmu sadanud maa peale ligikaudu 330 triljonit tonni. Kui see kiht laotada üle maailma ühtlase kihina laiali, siis saab sellest kogusest 22 cm paksuse kihi.

Loomulikult on see kõik teooria, umbluu ja ajuvabadus ning ma olen mitmes loos endale (mitte teadusmeestele) ära tõestanud, et selline maa vanus on jama ja muud jutud (maa kasvamise kiirus) juurde.

Lähen aga ulmega edasi Nõva rannalt. Mis see on? 2cm paksune kvartskivi kiht teises kivimis? Kuidas "tekkis" sellesse moondekivimisse(?) kvartsikivi kiht? Geoloogidel on omad nipid, kuidas seda "jaburdust" seletada. Esiteks, miljonid aastad ja teiseks rõhk pluss muu pläma juurde. See on aga ilus jutt, mida ei saa kuigi tõsiselt võtta.

Mulle meenus seda kivi nähes salapärane iriidium-kiht maapinnas (alla 1cm paksune), mis olla mõõdetav praktiliselt igal pool maailmas. Iriidiumi kihi olevat tekitanud umbes 10km läbimõõduga asteroid, mis tabas Maad tänapäeva Mehhiko piirkonnas.

Eelmises teemas kirjutasin "võimatutest" ja "ajaväliselt" loodud esemetest. Mina neid muudmoodi seletada ei oska.

Vaata alumist pilti. Kuidas sellel kivil on korraga tekkinud kolm "triipu" nii lühikese vahemaa tagant? 

Aga mis "vapustus" seda kivikest raputas, et see kohati mustaks tõmbus?

Triibuga või triipudega kive pole just teiste kividega võrreldes kuigi palju, kuigi ka harulaseks neid pidad ei saa ja pole mõtet neid pilte kõike siia panna. 

Järgmiseks, Püriidi-jurakas liivas. Esoteerikutel kasutusel olev teada-tuntud võluväega kivi. Ole mees ja vea minema. Mul on selliseid väiksemaid oma 10kg kodus, mida ma olen haamriga puruks tagunud või saega pooleks lõiganud. Miks ma seda tegin? Sest selle kivimi seest võib leida ilusaid kuldseid kuubik-kristalle. On ju rahvapärane nimetuski kivimil - kassikuld. Minul aga koer kaapis aida ette augu ja ma viskasin need kivid kõik sinna täiteks. 200-aasta pärast geoloogid nuputavad, mis jama see nüüd on...

Nüüd aga väheke huvitavamat nähtust. Rannal on jurakad kivid, mis on teadlaste väitel välja paiskunud Neugrundi meteoriidikraatrist kokkupõrkel meteoriidiga.

Kivi alumine äär on roheline. See näitab üldist veetaset praegusel aastal ehk need on vetikad, mis peale talve (miinuskraade) on kivile tekkinud. Hetkel on lihtsalt veetase madal.

Kuid siin on veel üks huvitav asi. Kivi on teatud maalt mustaks tõmbunud. Ilmselgelt ei märgi see ainult endisaegset veetaset, sest see on liiga madal ja pealegi on kivi mustaks tõmbunud ainult teatud piirkonnast. Altpoolt on ju kivi, enne rohelisi vetikaid, jälle normaalset värvi. Ja taolisi musti kive võib leida paljudest kohtadest (ka surnuaedade kivimüüridest)... Mis siis ikkagi juhtus? 

Mul on asjale ainult üks seletus ja see on - katastroof. Veeuputus oli katastroofi tagajärg, mis oli ise samuti katastroof. Ehk kaks katastroofi ühe korraga... Kivi ei tõmbunud mustaks veeuputuse tõttu, vaid ilmselt ühe teise teguri mõjul... 

Mis täpselt juhtus?, seda mina praegu ei oska öelda, kuid alternatiivid pakuvad igasuguseid teooriaid välja, alates tuumasõjast kuni tont teab milleni. 

Toon siia uuesti välja ühe fakti, millega ma saan seda teooriat kinnitada, et miski, mis ei ole päris normaalne, oli nii atmosfääris, kui ka ilmselt vees, alles mõnda aega tagasi. Ei hakka lugu ümber trükkima, aga ilmselt see klapib selle looga (link), mil atmosfääris oli enam kui 2% väävlit ja mõned jaod ammoniaaki (umbes 7/8 %). 

Mina ei tea, kuidas seda lugu võtta, aga kogu oma teadmiste baasilt pean seda asja võimatuks, ent ometi see lugu (järelikult ka fakt) on olemas! Kui muud moodi enam ei saa, siis saab kõik asjad ära seletada matrixiga, aga mina olen ikka loll ja muudkui otsin ja loodan, et asjad on päriselt olemas...

Ja näe, lõpetuseks siis kõndisin seal Nõva rannal ja võtsin tüki mustaks põlenud, magneetilist "tähekildu" (u 10 kg) koju kaasa. On see nüüd päris tähekild või mitte, aga oma õuele, kuskile nähtavasse kohta, selle vaatamiseks välja panen...

Ja kõige lõpetuseks. Merel traalis üks ilus jaht ja minu arust ei tegelenud see kalapüügiga. See vedas enda järel mingit valget seadeldist. 

Ka mina traaliks seal, raskuseks professionaalne kajalood. Ma panin kokku kunagi raamatu Eesti vetes "puhkavatest" kullalaevadest ning neid laevu meie vetes paistab olevat üksjagu...

LÕPP