Mõistatuslik kivisüsi

Tik-Toki lugu.

Sai eelmises postituses mainitud, et vahelduseks võiks teha ka mõne lühiloo. Taolisi lugusid võiks sündida oi-oi kui palju, kui vaid viitsiks kõike kummalist kirja panna. Muidugi mõista võiks teha hoopis videolugusid, aga ma pole selle asjaga sina peal ja hetkel ei vaeva end sellega.

Juhtusin lugema artiklit „Vett eluallikast, päike, kuu ja taevatähed,” ajalehest Ristirahwa Pühhapäewaleht, 28 september 1897. Tooksin sealt välja minu jaoks kummalised ja seletamatud asjad. Vanemal ajal pidi olema mingi allikas (võibolla mõni vanem piibel), kus olid paljud asjad teistmoodi kirjas, kui me seda tänapäeval teame.

Maailma loomise loos piibli järele, lõi Jumal kaks korda valguse. 

Alguses lõi Jumal taeva ja maa. Maa oli tühi ja paljas ja pimedus oli sügavuse peal ja Jumala Vaim hõljus vete kohal. Ja Jumal ütles: „Saagu valgus!” Ja valgus sai. Siis tegi Jumal veel asju, lõi laotuse vete vahele, mis lahutas veed veest. Laotuse ta nimetas taevaks. Seda ta tegi teisel päeval. Vete vahele ta tegi taeva! See on iseäranis müstika minu jaoks, kuid las see mõistatus jäägu mõneks järgmiseks teemaks. Jätan loomise loost mõned kohad vahele. Neljandal päeval tegi Jumal uuesti valguse. Ja Jumal ütles: "Saagu valgused taevalaotusse eraldama päeva ööst! Ja ta tegi päikese ja kuu." Küsimus, mis valgus oli esialgne valgus ja miks Jumal otsustas uue valguse teha neljandal päeval? Mainin veel vahele, et piiblis on öeldud, et üks päev on Jumalale nagu tuhat aastat, ehk esimese valguse ta tegi esimesel päeval ja teise valguse, ehk kuu ja päikese, neljandal päeval. Järelikult jääb sinna vahele 3000 aastat. Vahemärkusena ütlen, te mina katsun piiblit tõlgendada nii vähe kui võimalik, sest vastasel juhul saab tõlgendamise kaudu, mida iganes asjadest välja lugeda. Näiteks, on ju sõna-sõnalt öeldud, et Jumal tegi kaks valgust. Mina saan sellest aru, et see valgus, mis tehti esimesel päeval ja kuu ning päikese valgus, on kaks erinevat asja. Pidin lihtsalt piiblit tsiteerima, et oleks väheke arusaadavam, millest jutt. Ja nüüd teema ise.

Tsiteerin ajalehe artiklit: "Viimati oleme sest rääkinud, et esimesed loodud taimed, kelle jäätmed kivisüsi on, sündinud on, enne kui päike veel maad valgustas, ja et nemad on kasvanud teistmoodi valguses kui praegune on, niisuguses, mis ühetasa kõik ümber maa käis. Kust see valgus tulnud, ei sünni siit saadik seletada, ja ka selle asja poolest nagu mitme muu asja poolest on kõige parem tarkus see, et alanduses tunnistame: meie seda ei tea mitte."

Vot sulle teadust. Kivisüsi on taimset päritolu süsinikurikas põlev maavara, mis on pärit ajast, kui maad valgustas tundmatu ja salapärane valgus. Milline see valgus oli ja mis printsiibiga ta valgustas, on täiesti teadmata. On lihtsalt mainitud, et see oli valgus, mis ühetasa maa ümber käis. Vana aja teksti tuleb mõista veidike teisiti. Esimene valgus oli ühesugune ja oli koguaeg olemas ning sel ajal polnud ka ööd. Kust leida vanu ja tõelisi teadusartikleid, mis ütlevad, kuidas kivisüsi on tekkinud? Ilmselt pole selliseid kirjutisi enam olemas või pole meile kätte saadavad. Fakt on see, et see teadmine oli vanal ajal üldtuntud ja ka koolis sedasi õpetati, sest kuidas muidu oleks see fakt ajalehes kivisöe tekkimise kohta ära mainitud? Peavoolu teadusest hakati jälgi kunstlikult loodud maast ja selle arhitektist peitma 19. sajandi teisel poolel. Darwin oli esimene ja Einsteinist edasi pandi tuled päris kustu. Inimese meeled juhatati uue valguse poole - ahvist inimeseks! Tehislikult loodud maailm kirjutati teadusest välja.

See pole aga ainus kummaline asi, mida selles artiklis kirjeldatud on. Tsiteerin järgmist kohta: "Ei mitte, päike ja kuu on suured Jumala loodud asjad, mis ei ole aga meie pärast sündinud, vaid ka Jumala auks ja kiituseks ja mõnesuguse kasu pärast, mis meile alles tundmata on. Ega päike ka üksipäinis väikest maad ei valgusta, vaid seda kasu saadab ta veel peale 200 muu maale või planeedile."

Selles lõigus on kaks pähklit pureda. Esiteks, päike ja kuu ei ole vaid inimeste pärast tehtud, vaid mingisuguse kasu pärast, mis meile alles tundmata on. Oi, küll siia võiks asju taha mõelda, mille jaoks päike ja kuu tehtud on, aga kõik need asjad puudutavad ju inimest ja mitte kedagi teist. Jääb mõistetamatuks see asi. Mul on riiuli täis vanu raamatuid kodus, millest enda teada huvitavamad olen paljuski juba läbi lugenud, aga puutumata on kõiksugused vanad romaanid, krimkad jne. Oleks vaid aega ja tahtmist need läbi lugeda või vähemalt lapata, sest nendest raamatutest võib saada palju infot tolleaegse kasvatuse, hariduse, teaduse jms kohta, mis tsensuuril kahe silma vahele on jäänud. Ajaga on praegu kole kitsas käes ja Arne on üks neist vähestest, kes selliseid vanu raamatuid huviga loeb ja ta ongi mulle lähiajal külla tulemas ning tutvumas ka vanade raamatute riiuliga. Ehk viitsib midagi omale kaasa haarata ja lugeda, aga probleem on minu poolne. Ei leia hetkel sobivat aega kohtumiseks. Asi nimelt selles, et kohtumise kestvuseks arvestan ma vähemalt kaks päeva. See oli lihtsalt vahemärkus ja kivi minu kapsaaeda. Nüüd edasi lõigu juurde. Seal on öeldud, et päike saadab kasu 200 muu maa ja planeedi peale. Kui minu koolitarkuse järgi nüüd võtta, siis ma pakuks, et see üüratu number (200) sisaldab endas nn asteroide ja teiste taevakehade kuusid. Artiklis tegelikult just nii ka öeldud on. Ja mis kasu päike neile saadab? Kes saavad sellest kasu? Meenub jällegist Arne tõlgitud Tsaari armee ohvitseri õpik. Tundubki nii, et selle ajalehe kirjatükk ja ohvitseri õpik on omavahel tihedas seoses. Eks ta loogiline ka ole, sest need pärinevad samast ajast. 

Järgmine lõik: „Päikese kõrval paistavad kesk päeva ajal ka tähed veel heledamalt kui nemad maa peal öösel paistavad, sest et midagi õhku ehk luhvti vahel ei ole, mis valgust tuhmistaksid. Oleksime meie kuu peal, siis näeksime pärast päikese loojaminemist hommiku poolt maa hõbevalgelt ja imeilusalt tõusvat. Maa paistaks kuu-taeva küljes 15 korda suurem meie silmi, kui meie maa pealt kuud näeme.” Kus kohast on neil pärit sellised andmed??? NASA on tähtede vaatluse kohta kosmosest mitmeid kordi kummalisi asju seletanud. Küll olla tähti näha kosmosest, siis jälle ei näe kosmosest tähti ja siis jälle vice versa. Nokk kinni, saba lahti. Järgmiseks veelgi uskumatum väide. Kuult me näeksime maad 15 korda suuremana, kui me maalt kuud näeme. Me oleme ju näinud Apollo kuu lennu aegu kuu kohalt tehtud fotot maast. Kas paistis maa seal hiiglasuure kettana, nagu artiklis on kirjeldatud? Samas, võib küsida, kas see, mida meile näidati, on üldse reaalne asi?

Järgmine lõik: „Mõnikord võib suurte kiikritega näha, kuidas määratuma päikese kera seest purskuvad tulesambad mitu tuhat penikoormat kõrgesse ja üürikese aja pärast kukuvad need tulejõed jälle tulemeresse tagasi ja tulelaintesse sünnivad viirud, mis sügavasti sissevajuvad ja kui tumedamad plekid silma paistavad. Need on need nõndanimetatud „päeva rakud".  Siin on ilmselt mõeldud päikese plekke, aga ma ei tea ja ilmselt mitte keegi tänapäeval ei tea, et just päikeselt plahvatuse käigus üles paisatud pinnas (gaas, plasma või mis iganes) vajub tagasi päikesesse ja tekitab seal tumedamad viirud, millele ka vanal ajal termin oli antud – päeva rakud.

Lõpetuseks, olgu asjad kosmosega kuidas on või kui õiged need on, siis selles loos ei olegi need minu jaoks nii määrava tähtsusega. Mind pani mõtlema väide kivisöe tekke kohta ja ka piibli esimesel päeval loodud valgus. Kas pole kummaline mõelda, et siin maailmas võisid elada eluvormid, kes on saanud eluenergia hoopis teistsuguselt valguselt kui meie päike.

LÕPP

Oliver Lodge

Juhtusin lugema Inglismaal omal ajal üheks targemaks inimeseks peetud leiutaja ja füüsiku kirjutisi (Oliver Lodge, 1851 - 1940), mis tekitasid mõningaid mõtteid. Ta oli õpetlane ja eriteadlane elektri, magnetismi ja eetrilainete alal. Ta oli huvitav mees ja arvas, et kogu maailmas olev mateeria polegi tegelikult materiaalne, vaid on hoopis eetri kõikumine. Kindlasti ta polnud esimene, kes arvas, et me elame virtuaalsuses, kuid tema mõtteid on huvitav lugeda, seda enam, et tollel ajal kirjeldas ta virtuaalsust hoopis teisiti, läbi füüsikaliste ilmingute, mida on tänapäeval võibolla kohati raske mõista. Siis aga tuli Einsteini relatiivsusteooria ja nii vajuski virtuaalreaalsuse (matrix) olemasolu tunnistamise võimalikkus ajaloo prügikasti. Paistab, et tänapäeval jälle on see mõttekäik moodi minema hakanud ja isegi mõned tuntumad ja julgemad tegelased ei pea asja võimatuks. Lodge uskus, et elu saab kunstlikult luua, kuid ega ta polnud selles asjas just kuigi originaalne, sest ka pimedal keskajal on proovitud elu luua. On igasuguseid katseidki tehtud, et homunculus valmis nikerdada ja see võis ka neil vabalt õnnestuda. Kuid artikleid temast lugedes, jäi kohati mulje, et elu loomise all mõtles ta robotlikku elu või mõistust ehk AI-d, nagu meil selline asi tänapäeval juba olemas on. Ei saa pead anda, kuid mulle tundub, et mõistuslik tehisintelligents võis ka eksiteerida unustatud ajaloos ja selle kohta on kasvõi selles blogis võimalik leida päris palju näiteid. Lodge on välja andnud päris arvestatava hulga raamatuid ja ma ei ole temaga kõigis asjades ühel meelel, kuid algavasse loosse toon välja enda arvates ainult tema huvitavamad mõttekäigud.

 Lodge circa 1910–1915.

Proovin sellesse postitusse ära mahutada tema arusaamad ja mõtted elust ja muudest nähtusest nii lühidalt, kui vähegi võimalik. Sest materjali tema kohta on üüratus koguses ja ega ma ise ka kõiki tema raamatuid ja artikleid ei ole hetkel võimeline läbi töötama, seetõttu toon siia välja ainult põhilisema.

Surematus

Lodge teadis, et inimene on surematu. Tsitaat: „Vaim ei sure ühes ihuga. Looduseuurijad ei leia loomulikult hinge või vaimu, peaajudes neid analüüsides ja uurides. Sest neil on hinge kohta teistsugune arusaamine, kui minul. Mina usun, et ajud on ainult abinõu, mida kasutab vaim või mõistus. Nende arvates on peaajud ise see mõistus või hing. Mina seda ei usu. Ajud avaldavad mõistust, vaimset tegevust, kuid nad ei ole iseenesest mõistus ega vaim. Viiul toob kuuldavale Beethoveni loomingu, kuid egas viiul pole Beethoven. Kui purustate viiuli, ei kuuldu enam ühtki heli, aga kas need sellepärast olemata on? Ajud on ainult osad masinavärgist ja teadusemehed teavad nii hirmus palju masinate tegevusest, kuid on veel palju muudki, kui ainult see. Igaüks võib seletada näiteks, kuidas kirjutusmasin töötab, kuid kui masin ei ole õigesti kokku pandud või on kusagil viga — siis ei tööta see. Ja kõik see teadmine ei seleta veel seda tunnet, mis sünnib siis masinaga, kui sellega kirjutatakse. Ajud on nagu kirjutusmasingi. Kõigi selle taga seisab mingi teine võim, see on hing, mis paneb ajud tegutsema. Ajud ja hing on kaks eriasja. Kui ajud rikki lähevad ehk tegevuse lõpetavad, jääb järele siiski hing. See on samuti, kui hävitatakse viiul, jääb järele siiski muusika."

Virtuaalreaalsus ehk mõistuslik elekter

Tuhandeid aastaid on inimesed elanud keset eetri-ookeani, mis on tugevate loodusnähtuste kandjaks, mis igal sekundil meie eluga ühes tegeleb, ilma et meie sellest vähimatki teaksime. O.Lodge oli eetriteooria eestvõitleja ja ta oli arvamisel, et ainult sarnase tõelise algolluse olemasolu, nagu seda on eeter, võib moodustada iga kosmilise sündmuse põhialuse. Relatiivsusteooria õpetuse matemaatikute oletused ja arvutused on rajatud ebatõele. Kõik, mida me nimetame mateeriaks, pole midagi muud kui algollus - eeter tema mitmekesistes nähtustes. Lodge oli kindel, et mitte ainult mateeria ei saa üle minna energiaks, vaid et energia võib samuti võtta kehalise kuju. Eeter saab olluseks ja ollus eetriks. Mis on aatom? Aatom ei ole midagi muud kui elekter või elektri osake, mis omakorda on grupeerunud niisuguste keeruliste ainete molekulideks, mis moodustavad aine.

Elu

Kuid elusa aine sees on veel midagi arusaamatut, mis ei ehita keha mitte üksi üles, vaid mis kontrollib materjali nii, et kerkib üles teatud kindel vorm ja spetsiaaltüüp - just nii nagu inimene võib ehitada üles mõne toreda teatud tüüpi hoone. See tüüp ei olene mitte ainest, millest ta koosneb, vaid temas peituvast elust, mille käes aine (elekter) on ainult ehitusmaterjaliks. Elu jõumahl on meile tundmatu, meie ei tea, kust ta tuleb või kuhu ta läheb. Nii kaugele, kui meie teadmised ulatatavad, ei ole olemas elu ilma eelkäiva eluta, mis läheb ühest organismist üle teise. Et ära näha, kuivõrd imelik on sarnane eluavaldus, on meil vaja vaid elusaid olevusi oma ümber tähele panna. Ühes ainsas tammetõrus on näiteks jõud, mis võib sünnitada terve tammemetsa. Tulles kõrgemate eluvormide, peaasjalikult inimese juurde, suureneb aina eluavalduste imeväärilikkus. Sest siin jõuame mõistuse juurde. Ei ole ühtegi radikaalset erinevust elu ja mõistuse vahel, kuigi mõistus on teadev oma olemasolust, ning elu mitte igakord. Elu on mõistuse aluseks ning mõistus on elu kõrgemaks tipuks. Need mõlemad on, nii öelda, samad asjad mitmesugusel arenemisastmel. Kumbki ei ole aine otsekohene saavutus. Kuid kust leiame selle kõiki-juhtiva mõistuse või elu protsessi saladuse, mis on nähtavasti küll erinev ainest, mis avaldub seeläbi ja viib oma ülesande lõpuni.

 

Universumi Arhitekt

Jumal on olemas, aga on tarbetu ajakulutus katsuda tõestada tema olemasolu. On olemas alasid, kuhu ei saa tungida teadusmees ja inimliku kogemuse tõsiasju, mis ei lase ennast väljendada teaduse sümbolites. Tolleagsete teadusmeeste veendumus Jumala olemasolust ei olnud rajatud mitte tema olemasolu vahetumale tõestusele, vaid see seisab selles, et oldi teadlikud looja vahekorras inimesega. Teaduses ei ole midagi usu vastast. Vastupidi, mida sügavamale teadus tungib looduse saladustesse, seda rohkem nad tunnistavad, et on võim, kes juhatab maailma, mida ei saa väljendada matemaatilises valemis. 

Elu teispooluses

Surm ei ole lõpp. Selle tundmise järele tekib suur küsimus: kuidas on elu teises ilmas? See küsimus ei ole kunagi päriselt vastatud saanud ja ei saa ka kunagi vastatud, sel lihtsal põhjusel, et inimlikud arusaamisjõud ei ulata arusaama elust vaimses ilmas. See ongi põhjuseks, miks see ilm ei või meile kirjeldatud saada tema elnike poolt. Alati ütlevad nad: "Teie ei suuda vaimsest olemasolust seni aru saada, kuni rändate kehas." "Teie ei mõista seda ja peate ise meie juurde tulema."

Surm ja raudrüü

Lodge'il olevat korda läinud mõistada ära surma saladus ja järgneva mõtte juures meenusid kohe ajaloost teada olevad raudrüütlid. Raudrüü on oma olemuselt inimese jaoks pigem segav faktor surmavõitluseks, kui seda soodustav. Kui kellelgi on kunagi võimalus, ajagu omale mingi tänapäevane odav replica raudrüüst selga ja loomulikult kaitsevisiiriga kiiver ka pähe, millel on ainult peenike pilu vaatamiseks. Kui hobune ka võtta on, siis las kolm tugevamat poissi aitavad veel hobusele ja nüüd polegi muud, kui võitlusesse. Selline varustus ei sobi võitluseks ja pealegi veel külmas kliimas.

Aga äkki Oliver Lodge teadis midagi raudrüüde kohta minevikust, mida meie enam ei tea? Kuna tervet ja tõelist ajalugu täielikult peita ei saa, siis mõeldi ajaloo tarvis raudrüüdele uus mõte: sõjad ja keskaegsed ristirüütlid ja muidu plekkmehed. Lodge aga teadis raudrüüdel hoopis teise mõtte olevat. Nimelt, iga inimene ja ka muu elusolend sureb ainult sellepärast, et maa kiirgab teatud kiirgust, mingit sorti radioaktiivsust. Elusolend elab ainult senikaua, kui kaua temas olev organismi vastupaneku jõud suudab selle kiirgusega toime tulla. Inimene võivat ennast kõige paremini selle mürgise kiirguse vastu kaitsta soomusriidega. Et aga tänapäeval enam kellegil suurt isu ei ole kokku luuletatud 13. aastasaja rüütlina rauda riietatult kõndida ja elada, siis inimene ei elagi suurt kauem kui 60-80 aastat. Lodge olevat aga ka selle ebamugavuse lahendanud ja leiutanud vastava vahendi mingisuguses elektrienergias, mis kaitseb elusolendit maa kiirgusvälja vastu.

Marsslased ja surnud meie keskel  

Ma ei tea, kust Lodge oma inspiratsiooni sai, kuid ilmselt on ta lugenud palju tolleagset kirjandust ja tema laual võis ka vabalt olla tsaariarmee ohvitseri õpik, sest üks tema väide läheb täpselt kokku sealt õpikust pärineva infoga, aga ta on olnud veelgi julgem. Ta oletas midagi sellist, mida tänapäeval ainult ulmefilmidest võib näha. Ta ütles, et Marsil asuvad elavad olevused on Maal elavatest olevustest täiesti teistsuguse ehitusega (õpikus öeldi, et hõredamad). Lodge ja professor Lowe arvasid, et Marsi elanikud elavad juba mõnda aega meie keskel, ja kas nad meid mitte samuti ei kasvata, nagu meie hobuseid ja lehmi? Marss olevat palju vanem Maast ja areng seal on toimunud hoopis teises suunas ja seetõttu võivadki osad Marsi elanikud viibida meie seas täiesti teisel, nähtamatul, kujul. Meie silmad on kohanenud ainult teatava suuruse ja tihedusega kehade vastuvõtuks.

Vähe sellest, et marsslased siin meie kõrval vabalt elada võivad, teadis Lodge ka seda, et surnud meie kõrval elavad. Tsiteerin: Peale minu kogemusi arvukatel seanssidel ei ole mul enam julgust kahelda tõsiasjas, et surnud ilmuvad meie ajalisesse maailma. Näib nii, et meis on olemas printsiip, milleni surma kõikvõimsus ei ulatu. Selle printsiibi mõistatatus näib aga ulatuvat väljaspoole meie mõtlemisvõime raamistikku.

Kuigi Oliver Lodge oli maailmakuulus ja kõrgelt tunnustatud professor, pidi ta aeg-ajalt järsemaid sõnu kasutama teistsuguste mõtteviisidega teadlaste suhtes (vanad parukad). Panen siia lõigu 1893. aasta ajalehest, kus ta räägib mõttemõjudest, mis puudutab otseselt kvantfüüsikat, millest ma alles mõned aastad tagasi kuskilt teadusartiklist lugesin (kaks sarnast osakest, mis on üksteisest mis tahes kaugusel, mõjutavad üksteist aja väliselt).

Mõttemõjudest.

Suurem hulk õpetatud mehi vaatavad vait olles, pool vaenlikult selle vastu ja peavad seda ennem pettuseks, kui et nad parem seda tõelise uurimise alla võtaksid. Kui ma nüüd küsin, kas on see võimalik, et ühe inimese mõte kellegi teise mõeldava peale mõjub, milgi kombel, kui õhus või valguses, seda pole veel keegi tänini välja arvata suutnud: ma pean kostma — jah! Mina ise olen seda tundnud ja võin ka tõendada; palju teisi usuvad ka, et see tõsi on. Miks pärast peame meie siis ikka nõnda tagasihoidlikult ja häbelikult sellest rääkima. On meil tarvis tõe üle häbeneda? Ei koguni! Kõik elektri ja magneti väed seisavad nõnda kindlas ühenduses teine teise vastu, et kui neid korralikus loodis teine teise vastu seatakse ja nende vahe 92,000,000 penikoormat oleks, siiski silmapilgu kiirusel oma väge teineteise vastu avaldavad. Mis ime see siis oleks, kui inimeste mõtetega ka seesama lugu peaks olema, sest et, nagu meie teame, kõigi inimeste sees elektri ja magneti väed olemas on. Mõned õpetatud meestest peavad seda koguni alama rahva eluvormides võimalikuks, saab aga inimene haritud ja teaduse piirid laiendatud, siis kaduda see ära. Võime meie sellest midagi õppida? — Siis peaksime ju koguni Embryo (looduse sigiduse) vastu vaielusi tõstma. Ennemalt võib see küll iseäralik kõrgem saatus — jumalik juhatus — siin elu piiretes olla, millest meie aga midagi ei aima. Tänini on see salavägi ja -võim kõik veel järele uurimata ja musta looriga kaetud, küll näeme meie ja tunneme seda, aga kõik on segane — udu sees. Loodame aga, et need müürid varsti langema saavad, et silmaring laiemalt, kaugemale vaimu valdadesse selles piiris võiks vaadata, kui loodus oma tegevust algab ja mis ta meile pakub, nagu seda mitmed kirjanikud juba ammust ajast saadik ette on luuletanud; siis saaksivad küll naerjate ja vastuseisjate silmad selginema ja meile kõigile uus maailm avatud.

Telepaatia

Oliver Lodge ütles telepaatia kohta, et see on midagi ringhäälingu sarnast. Kuna ta oli Inglise üks targematest füüsikutest, siis pidi ta ka oma teatud seisukohti tihti kaitsma. Tsiteerin: Telepaatia on küll asi, mida praegu veel väga tugevalt arvustatakse, kuid mina loobun siin tegemast enneagseid järeldusi ja ühinen parem Schakespeare arvamisega, kes ütles: "Taevas ja maa peal on enam asju, kui teie koolitarkus teid laseb unes näha."

Kuidas telepaatia toimib? Telepaadid seletavad järgmist: Inimese mõttetööst võtavad elavalt osa tema närvid. Kui närv astub tegevusse, siis tekib elektrivool. Närvide tegevus kiirgab elektrilainetena meie kehast ümbritsevasse ruumi. Kui need lained ulatuvad teise kehani, kes on niisuguses seisukorras, et ta võib need lained vastu võtta, siis panevad need ka selles kehas närvid tööle, neis sünnivad samasugused võnkumised ja see toob kaasa samasugused mõtted. Selles teoorias on olemas kõik, mis puutub harilikku raadiosse: saatejaam, elektrilained, traadita ühendus, vastuvõtt. Siin töötavad vastamisi kaks isesisvat närvide süsteemi. Üks keha saadab laineid välja, teine resoneerib. 

Tänapäeval on selline tehnoloogia juba ammugist olemas, mis vanaaja mõtteid ja katseid telepaatiast kinnitavad. Ühte taolist põrgulist arendab Musk ja kannab see nime Neuralink.

Gravitatsioon

Mis on gravitatsioon? Lodge oma raamatus "Elementaarne mehaanika, sealhulgas hüdrostaatika ja pneumaatika" on uurinud seda teemat. Kuna ta oli füüsik ja minule ei ütle võrrandid suurt midagi, siis ma ka tema vastust ei oska täpselt edasi anda. Tal on selles raamatus üks huvitav peatükk - Gravitasiooni raskuskese. Kui ma nüüd asjast õigesti aru sain, siis kehal on mass või raskus ainult selles kohas, kus asub keha tasakaalu punkt, mida nimetatakse keha raskuskeskmeks. Näib, nagu oleks kogu keha mass sellesse punkti koondunud. 

Tema järele tekitab gravitatsiooni maa keskpunkt, mis tirib kõike enda poole. Pildil olev tooli katse näib kinnitavat tema oletust, et keha tirimine vastu maad, tuleb alt poolt. Ma ei ole päris kindel, kas see katse nullib ühe minu ulmelise mõtte gravitatsiooni tekkimise kohta, kus tulin mõttele, et me asume suletud platvormil (horisontaalsel pinnal), mis liigub ühtlase kiirusega üles poole. See tekitabki pideva ja ühtlase gravitatsiooni, ning tõmbab ka hingatava õhu maad ligi. Seepärast ongi õhk mägedes hõre, kuna õhul on samuti mass ja Maa liikumine üles poole, surub ka õhu vastu maad.

Liikumise võimatus

Raamatus "Tänapäeva probleemid," käsitleb Lodge teemat - liikumise võimatus. See probleem on ürgvana ja oli uurimisel juba ka nn antiikajal, mida käsitles vana-kreeka mõttetark Zeno. Tekst raamatust:

Mateeria on alati ühes või teises kohas ja sellist asja nagu üleminekukoht pole olemas; seetõttu ei saa keha liikuda ühest kohast teise, kuna see peaks seega ületama vahepealset positsiooni — Asi peab liikudes igal hetkel hõivama teatud positsiooni ja ei saa olla kusagil mujal. Seetõttu ei saa mateeria kunagi oma kohalt lahkuda; sest kui see juhtuks, oleks see kahes kohas korraga või siis mitte üheski kohas.

Sama lugu on ka ajaga. Me tajume aega silmapilkselt, kuid me kujutame seda ühtlaselt voolava entiteedina (olem, on mis tahes, mis on olemas) – aeg on midagi, mis voolab meist mööda või on tuleviku hetked, mis alles saabuvad. Näide, kui me kõnnime ühest ruumist teise ja sealt jälle järgmisesse ruumi jne, siis kõik ülejäänud ruumid on meie eest varjatud. Seljataga olev ruum on minevik ja ees olev ruum on tulevik. Aeg tekib vaatluse tulemusel. Näide: Tahke aine viilutamisel, me juba teame, et selle esimene pool ja tagumine pool on juba olemas. Lõikamise ajal aga me ei tea, kui kaugele tulevik mõjutab seda, mida me teeme. Võib-olla me ise juurutame sellesse iga poolitamise käigus midagi. Kui evolutsioon ja progress on tegelikkus, mitte unistused, võib juhtuda, et tulevik on minevikust tingitud. Kuigi tulevik võib mingil moel juba olemas olla, võib see omada elavat pabulum-i (sööt), mis muudab selle olevikuks - pabulumiks, mille minevik on valmistanud ja mida olevik kannab edasi.

Arvamus

Ma küsisin kunagi oma elukaaslase käest, et kas ta vahel mõnda minu lugu ka loeb ja sain vastuseks, et mitte eriti, kuna mu lood on liiga pikad. Ütlesin, et osad lood lihtsalt ongi pikad, nagu osad raamatud on paksud, aga sellest saab vast järeldada ainult kahte asja - tuleb vist Tik-Toki üle kolida või tuleb teha lühemaid lugusid. Mina seevastu naudin pikkasid lugusid, aga seda ainult juhul, kui lood on kirjutanud mõni mõttekaaslane. Üks neist vähestest, kes blogi peab ja häid lugusid kokku paneb, on loomulikult Arne. Kui tal mõni uus lugu on ilmunud, siis see on minu jaoks nagu rituaal. Võimalusel loen ma neid lugusid arvutist ja teen omale olemise mõnusaks. Kas võtan tassi kohvi arvuti kõrvale või muud paremat.

Lõpetuseks

Ma ei kirjutanud selles loos suurt midagi selle mehe leiutistest , aga see mees oli ka kõva leidur, näiteks Inglismaal oli varemalt suur probleem uduga (ei tea, kas praegu ka on?) ja tükkis udu tuppagi teinekord ning Lodge mõtles välja printsiibi, kuidas elektri abil udu saab hävitada. See printsiip osutus õigeks, kuid millegipärast seda ei saanud teostada. Kes tahab selle mehe kohta aga veel rohkem teada, see leiab kindlasti veel väärt kraami.

LÕPP

Automaat-einelaud

Sain kirjasõbralt kirja, et pole ammu midagi postitanud ja tõttöelda on veidike ajaga kitsas käes, kuid ega sellepärast mõtted, mis tekkinud ja tähelepanekud, mida olen teinud, kuskile kaduma pole läinud. Enne kui teemani jõuan, siis paari sõnaga ühest tähelepanekust lähemalt. Aeg-ajalt ikka käin selge ilmaga südaöö paiku tähistaevast imetlemas. Tähtede vähesuse üle ma olen juba kurtnud varemalt, kuid nüüd jäin mõtlema hoopis ühe teise nähtuse üle - satelliidid. Mis need on? Kas on olemas mõnda amatöörastronoomi pilti või videot, kus nimetatud objekt on kuu kettalt üle lennanud? Või hoopis peaks küsima - mis kujuga või kui suur on meie maailm? Need küsimused kerkisid üles, kui jälle üht satelliiti taevalaotuses märkasin (keskeltläbi iga 5-10 minuti takka märkab ühte). Enne veel, kui satelliitide teemast tahaksin pikelmalt kirjutada ja mõned asjad puust ja punaseks teha, siis pean jõulude paiku öösel selge ilmaga sateliidi vaatluse tegema. Kui vaatlus läheb korda ja liiklus on olemas, siis saan asjast lähemal kirjutada. Olgu veel etteruttavalt mainitud, et tõenäoliselt nägin silmanurgast ära ka "Iridiumi" sähvatuse. Mis see veel selline on? Ka mina polnud sellest varem midagi kuulnud, aga nagu kuulsin, nii nägin seda sähvatust praktiliselt järgmisel ööl. Sissejuhatus tehtud, aga valel teemal, nüüd siis võib põhilooga alata. Märkusena veel, et artikkel on kirjutatud aastal 1900 ja jutt käib Peterburist.

Automaat-einelaud.

Meie pealinn on käesoleval nädalal ühe algupärase uudise poolest rikkamaks saanud. See on nn automaat-einelaud ehk restorani taoline asutus, kus igasugused söögid ja joogid kunstlikul teel soovijatele kätte toimetatakse. "Automat," nagu teda alguses nimetatakse, on eriti kasulik nendele, kellel on liiga vähe aega ja kes seetõttu nõuavad oma soovide kiiret täitmist. Pole muud tarvis kui sisenedes seinte ääres olevaid hinnakirju silmata ja selle järgi, mida süda soovib – olgu see eine või jook – panna oma kopikad seina sees olevatesse väikestesse avadesse ning nagu nõiaväel on soovitud asi su ees laual. Teenindajat kutsuma ega sellele "jootraha" andma ei pea. Kõik toimub vaikselt ja korralikult, petta ei saa siin kumbki pool. Kui juhtub olema suurem rahatäht, kui soovitud asi maksab, tagastab aparaat ülejääva osa; väikese raha eest ei anna aparaat midagi kätte. See uudisasutus asub Nevsky tänaval, Armeenia kiriku majas, ja tema pidulik avamine toimus teisipäeval, 22. skp. Peremees on keegi E. Berte, kellele see uudis maksma läks 40 000 rubla. Sarnaseid restorane pidavat tal välismaal mitmes linnas olema ja äri pidavat minema väga hästi. Kuidas siin läheb, näitab alles tulevik; sobivam paik sellisele ärile oleks ehk raudteejaamades, kus aeg on napp; südalinnas on aega küllaga ja teist tüüpi restoranid täidavad oma ülesannet kahtlemata paremini. (Postimees (1886-1946), nr. 193, 29 august 1900).

Mina ei tea, mis teie sellest loost välja lugesite, aga mina lugesin päris ulmelisi asju ja ka tõestust ajaloo käsitlusele, mis ei ole päris see, mis see tegelikult olla võis. Mul jääb kohati selline tunne, et J.Verne pole osanud oma fantalistilistes lugudes midagi sellist kirjeldada, aga siin on ka point, sest sellised masinad võisid olla mingil ajal üpris tavalised ja Verne'l lihtsalt ei olnud mõtet tavalisi asju kirjeldada. Aga enne Verne't ja automaat-einelauda toimus midagi ja inimesed said teada läbi kirjanduse endis-aegsest hiilgusest, mille järgi sai osasid masinaid jälle taastootma hakata. Hind "vanadel" masinatel, mis uuesti toodeti, oli muidugi röögatu, nagu ka artiklist lugeda sai. Mulle meenusid kohe igasugused tänapäevased joogi- ja snäkiautomaadid, kuhu münte saab sisse toppida ja see väljastab soovitud kauba. Kuid selles kirjelduses on mainitud tuba, mille seintel on menüü ja soovitud toote järel oli seinas auk müntide jaoks. Õige eine välja valitud ja rahasumma sisestatud, ilmus õige toit ka tellija ette. Masin oskas ka raha tagasi anda. Polekski midagi imelikku asjas, kui selline restoran oleks avatud kuskil 1960ndatel Ameerika Ühendriikides, mitte aastal 1900 Peterburis. Automaatidest on kuskil blogis lugu olemas ja kes seda viitsib lugeda, see jõuab üpris ruttu järeldusele, et 19. sajandi iseteenindus einelaud on tegelikult paras naljanumber võrreldes ajaloos teadaolnud automaatidega.

Üks asi viib teiseni ja uurisin ka tänavaid vanas Tallinnas ja leidsin vanalt Tallinna tänavate kaardilt Aafrika tänava (Ahwrika uulits).

 

Uurisin selle kohta lähemalt ja sain teada, et 1955. aastal nimetati Aafrika tänav ümber Võistluse tänavaks. Seal samas kandis laiusid 19. sajandil liivaväljad, mis olevat meenutanud Aafrika liivakõrbeid ja nii olevatki 1885. aastal linnakaardile märgitud tänav Aafrika uulitsaks nimetatud. Kunagised suured liivaluited on nime andnud ka Liivalaia, Liivamäe tänavatele ning Luite asumile. Ma vist ei pea ümber seletama, mida need faktid tähendada võivad. Märksõna oli juba mainitud - liiv. Teine märksõna on - muda ja märgiline on ka aasta, mida on mainitud. 

Eelneva loo saab kokku võtta mõne lausega: Olid olemas tehnoloogiad ja on senini olemas suursugused hooned, mis jäid püsima peale mingit katasroofilist sündmust. Tehnoloogiat prooviti uuesti kasutusele võtta, kuid pärast 20. sajandi algust, kadusid ka tehnoloogiad, mis nüüd jälle vaikselt välja ilmuvad. Huvitav on veel see, et ma olen nii mõneski  vanemas hoones nii sees kui väljas käinud, mis dateeritakse 19. sajandi lõppu või 20. sajandi algusesse, aga ma pole näinud mitte ühtegi fotot, kuidas neid hooneid on ehitatud. 

On ajaloo registrites olemas info, millal maja ehitati ja siis fotod, mille juures seisab tekst: Selle või tolle maja ehitus. Pildilt aga vaatab vastu valmis maja, mille ümber on näiteks tellingud ja hoonel puuduvad aknad vms pudi-padi. Ümberringi aga on ainult muda...

Lõpetuseks toon välja paar huvitavat kohta ühelt vanalt Tallinna kaardilt (Karte der Gouvernements - Stadt Reval, 1876 a).

Kuna kaart ei mahu tervelt pildile, siis jupitan seda kaarti ja kommenteerin juurde. Nagu eelpool juba mainitud sai Aafrika tänavat, siis paljudes kohtades Tallinnas olid liivaluited või siis tuiskliiv (flug-sand). Inimesed olid kuidagi kastidesse jaotataud rahvuse, usu või piirkonna järgi. Seda peegeldavad ilmekalt surnuaiad: juudi, eestlaste, ortodoksi, vana-usuliste, katoliku ja isegi kalameeste (Kalamaja) surnuaed. Raudtee on kaardil kenasti olemas, mis suundub otse Balti jaama. Kui Baltijaamas kaevati mõni aeg tagasi, siis tulid need samad raudtee relsid maa-alt nähtavale (pilt blogis olemas). Kaardile mahub veel gaasivabrik ja Põhja-Tallinnasse jääb teinegi gaasi asutus - gasanstalt ehk gaasifirma või -asutus.

Kaardil on ka üks suur anomaalia minu jaoks.

Küsimärkidega ala on tänapäeval täis tikitud vanu hooneid, mille esimesed/teised korrused on mattunud (aknad maa all). Piirkonna kohta olen vist oma 3 lugu teinud. Juhul kui nii on, nagu kaardil näha, siis ei jookse need asjad enam üldse paika minu vaatlustega ja uurimustega. Tegelikult, eks see siin kõik üks ulme ole ja kuidas asjad jooksvalt muutuda võivad (Mandela) on vist paljud vähemalt kaudselt kogenud.

Lõpetuseks veel üks huvitav pilt Kadrioru ja Lasnamäe poolsest piirkonnast. Kui kunagi aega saan, ehk otsin kaardil kujutatud hoone kohta infot juurde.

Kaardil punase ringi sees on mõõtmetelt hästi suur ja mastaapne hoone, mida on kirjeldatud kui Ruine die Neustadt (Uuslinna varemed). Esialgu oskaks seda paika seostada ainult Tondiraba meteoriidiga, aga tont seda teab, mis koloss seal vanasti asus...

LÕPP

Muinasaegne krematoorium Kuigatsis

Algav lugu on vägagi huvitav just ajaloolisest seisukohast ja kirjatüki autor on uurija tüüpi olnud, kes lisaks koolitarkusele ka oma mõistust kasutada oskas. Hea ongi selle artikli juures just see, et ta jättis omapoolse seletuse asjale ja ajalehe tsensuur otsustas selle ka avaldada. Ma algul arvasin, et ei kommenteerigi seda lugu, sest, kes on ajalugu ise uurinud teise nurga alt või kasvõi selle loo blogi lugusid lugenud, taipab ise küsitavusi tekitanud kohad oma jaoks välja noppida. Aga, kuna ma aeg-ajalt jälgin ka blogi statistikat, siis paljude lugude peale satutakse kogemata ning see tähendab seda, et tuleks iga lugu põhjalikumalt lahti nämmutada. Pikalt selle looga ei tahaks tegeleda, vaid toon välja tähtsamad märksõnad ja kommenteerin põgusalt.

Huvitav leid Pulga talu maa pealt.
Kas mõne rootsiaegse ehitise jäänused?

Kuigatsis Soontaga asunduse järele oleva Pulga riigirenditalu pidaja Paul Mägi krundil on palju kivimürakaid – nii üksikult kui ka hunnikute kaupa. Et põldu juurde võita, on peremees nendega pidevalt vaeva näinud, kas neid lõhkudes või teadmata ajast kokku kuhjunud kivid eemale vedades.
Tänavusel (1926) põllupuhastuse käigus, kui kivikogud ära viidi, avastati esimese kivihunniku alt umbes kahe kolmandiku sülla (1,6 meetri) laiune ja ühe sülla (2,1 meetri) pikkune tellisahju moodi struktuur, milles alguses oli halli tuhka. Edasi kaevates tulid nähtavale inimese sääreluu ja reieluu, mis olid asetatud kagust loodesse. Pinnas, kus need luud lebasid, oli lubja- ja tuhakihiga kaetud. Luude kõrval, üksteisest võrdse vahemaa kaugusel, leiti kolm vasest nööpi. Tõenäoliselt kuulusid need nööbid inimesele, kelle luud sealt leiti. Telliskivid olid praegustest palju suuremad, nii pikkuse kui ka paksuse poolest, ja on siiani üsna heas seisukorras.
Sama ahju lähedal on suur kivi, millele on sisse raiutud number 824. Veel umbes kolmandiku tiinu (30 meetri) kaugusel, teise kahe kivihunniku alt, mis esimest poolringina ümbritsevad, tulid päevavalgele vanad rahad. Mõne aastaarvu järgi võib oletada, et need pärinevad vähemalt paarisaja aasta tagant, kuigi osad rahad jäävad täpse daatumiga seostamata. Raha hulgas oli vasest münte, mõned hõbedast ja võimalik, et isegi mõni kuldmünt. Lisaks leiti peeneid torusid ja läbipaistvast portselanist nõude, arvatavasti tasside ja taldrikute tükke.
Veel ühe kivihunniku alt tuli nähtavale telliskivitükke ja tuhka. Samast poolringist ning eelnevatega sarnase vahega viienda kivihunniku alt leiti põlenud raua jäänuseid ja muud prahti, mida tavaliselt sepatöökojast võiks leida. Talu ja riigimetsa piiril on madalal asuv kaev, mis on kividega maapinnast kuni poole sülla sügavuseni täidetud. Kaevu raketist võib veel paari jala sügavuselt maapinnas tunda. Samas kohas kasvas veel paar aastat tagasi hiiglaslik mänd, mille läbimõõt kännul ulatus ligi nelja jalani (1 jalg = 30cm). Selle puu vanust hinnati üle paari saja aasta, kuid puu alt kaevates tuli nähtavale vana raha. Juba umbes 33 aastat tagasi leidis praegune peremees kündes mõned vanad mündid, kuid toonane metsavaht pettis need talt välja.
Nimetatud leiukoht, Pulga talust mööduv tee, oli kunagi Pärnu tee, ja seda kutsutakse veel tänapäevalgi nii. Kõik asjaolud viitavad sellele, et seal võis kunagi asuda kas krematoorium või mingi põletuspaik.

Toimetaja märkus:
Meie kirjasaatja, kes on selle kirjutise autor, arvab, et telliskivil olev number 824 tähistab aastaarvu ja et krematoorium pärineb sellest ajast, üle tuhande aasta tagasi. Kuid leitud esemed viitavad vastupidisele. Kirjasaatja enda jutu järgi on leitud mündid vaid paarsada aastat vanad. Seega võib arvata, et tegemist on mõne rootsiaegse ehitise jäänustega, mille otstarve vajaks kohapeal täiendavat uurimist.

Allikas: Waba Maa, nr. 274, 21 november 1926.

Kommentaar

Suured tellised. Kes mööda vanasid kindluste ja losside paikasid üle Eestimaa on külastanud, on arvatavasti ka näinud suuri telliseid. Miks tänapäeval enam suuri telliseid ei tehta? Vastus: Väiksed tellised - väiksed inimesed, suured tellised - ... inimesed.

Krematoorium ei sobitu samuti Eestimaa keskaegsesse ajaloo pilti, kuid alternatiivselt seisukohalt, sobitub vägagi. Pealegi võis seal asuda suur linn. Miks aga paljud hooned ja isegi linnad äkki unustusse vajusid ja loodus need ehitised kiiresti oma rüppe võttis? Ajaloost on teada, et Eesti põletati söja käigus  praktiliselt maatasa. See on aga ainult väide. Alternatiivne variant on - suur veeuputus, millest piibel räägib ja see ei olnudki võibolla nii kaua aega tagasi nagu üldiselt arvatakse.

Suur kivi, millel aastaarv 824. Õnneks on lisatud loole toimetaja märkus ja sellest selgub, et suure kivi all mõeldakse suurt tellist. On üpris loogiline ja usutav, et number tellisel tähendab aastarvu. Kui mõni blogi lugeja mulle kunagi külla satub, siis omalt poolt saan näidata oma maja pliidist välja tulnud kivi, millel on aastarv 1934. See lugu on ühtlasi päris hea tõestus, et meie ajaloole on kirjutatud 1000 aastat otsa ja selle üle arutleb ka loo toimetaja. Ainuke häda on see, et ta ei suutnud suuremat pilti kokku panna ja kui olekski pannud, oleks teda hulluks peetud ning artikkel poleks arvatavasti mitte kunagi ilmunud.

LÕPP

Taevast alla kukkunud täht

Pidin tegema taevatähtedest loo, kuid avastasin, et informatsioon, mida seks-tarvis olen kogunud, on mööda eri paiku ja eri arvuteid laiali. Hetkel ei plaanigi tähtedest enam uut lugu teha, vaid pikin tähtede loo hoopis sellesse samasse postitusse. Alustan kuskilt kaugemalt.

Oli järjekordne ilus suve nädalalõpp ja kaua planeeritud kokkusaamine minu juures sai teoks. Külla tulid paar mu vana sõpra ja sündmused hakkasidki arenema. Esimene päev kulus muidugi muljetamisele ja mõnede teiste põnevate teemade rääkimisele. Sai juttu vesta õues ja köögilaua taga ning lõpuks ka saunalaval. Neid jutte ma ümber ei jutusta, kuid jõudis kätte järgmine päev ja siis otsustasime väheke ringi sõita ja vaadata, mis ilusad kohad meile ette jäävad ning mida me sellel reisul näeme. Teema on suhteliselt intrigeeriv ja seekord ma teen teistsuguse loo - ma ei ütle koha nime, millest see postitus pajatab. Pilte on aga võrdlemisi palju ja ehk keegi tunneb selle koha ise ära. Las jääb mõni saladus ja avastamisrõõm selle blogi lugejatele, kes sellest kohast ei tea mitte midagi ja pole kunagi sinna sattunud. Kes kohta teavad, need ärgu kommenteerigu ega teistele ette ütelgu. Äkki tekib kellelgi huvi ja otsib piltide ja muu info järgi selle koha ise üles ja otsustab ise vaatama minna.

Tegu on väga vana kohaga ja Eesti vanadel kaartidel on see koht üldjuhul peale märgitud.

Näeb välja nagu üks tüüpiline 19. sajandi mõis ikka. Kui ma seda kaarti vaatasin, siis ma panin kõik need hooned oma jaoks reaalelus asuvate kohtadega paika. Paljusid hooneid muidugi enam pole, kuid õnneks on mõned hooned ka olemas. Eks kõrts ja kirik olid alati lähestikku, kuid see polnud minu jaoks praegu huvitav. Huvitavad on selles külas kolm kohta, millest kaardile jääb ainult kaks.

Üks vägagi huvitav objekt asub otse mõisa kõrval mõisa aida ees.

Teine huvitav objekt jääb merre. Aga neist objektidest juba edaspidi. Kärsitu inimene saab aimu ka juba loo pealkirjast, sest vihje on seal otsene, kuid ma tahaks alustada kirikust.

Väike ja armas puukirik. Oli laupäevane päev ja olime oma seltskonnaga seal ainukesed ja saime ainulaadse ekskursiooni ja ajaloo teadmisi nii kirikutädilt, kui ka ühelt kohalikult vanemalt härralt, kes hooldab seda surnuaeda. Kirik olevat autentne ja teada-olev ajalugu küündib umbes 18. sajandi keskpaika.

Kindlasti kirik päris originaal ei ole, sest sellest andsid tunnistust eriaegadel tehtud seinapalgid just kiriku sissekäigus. Pildil on näha kirvega tahutud vanad palgid, kuid silmadest kõrgemal olid juba saekaatrist välja tulnud palgid.

Sellest, millest tädike sees rääkis, ma tegelikult niivõrd ei tea (vabandust), kuulasin teda oma 15-minutit ja ta ütles, et ta ka kõike ei tea ning rääkis pikalt kiriku akende vahel olevatest paberist tehtud vitraažidest. Teised mu kaaslased kuulasid teda huviga, kuid mina eemaldusin õue, eesmärgiga näha "asju." Esmalt muidugi vaatasin kiriku vundamenti ja proovisin nuputada, et miks see kirik pole "mattunud." Vastus tuli suhteliselt kiiresti. Esiteks, praegusel kirikul polegi vundamenti. Maja asub lihtsalt kivide otsas.

Ja siis ilmus minu juurde eelpool nimetatud surnuaia valvur, kes vastas kõikidele mu küsimustele ja rääkis veel kõiksuguseid asju lisaks. Ma muidugi ei hakanud talle rääkima mattunud hoonetest, kuid paar kontrollküsimust ikka tegin, aga ta haakis küsimustele nii, nagu ma ei tahtnud, ehk polnud mõtet suurt teistsugust ajalookäsitlust arutada. No ühe asja ta muidugi ütles Darwini kohta ja rääkis veel isegi loo. Kirikuõpetaja juurde olla kunagi tulnud keegi mees, kes oli talle hakanud Darwinist rääkima. Kirikuõpetaja ei tahtnud sellise peale oma aega raisata ja ütles: Seda ma näen isegi, et teie olete ahvist tulnud, aga mina tulin loojast. Eks see lugu oli tegelikult väheke teisiti, aga mõte peaks samaks jääma.

See, miks maja pole maa all, sai ka tänu selle mehe jutule selgeks. Ta ütles, et kui ta poisike oli, sai ta vabalt kiriku alt läbi roomata ja hiljem tahtsid mägrad sinna pesa teha ning siis otsustati kivid palgi alla laduda, et keski sinna alla ei pääseks. Arvatavalt on seda maja kergitatud või on maja õige vundament senini seal kuskil all sügavuses. Seda laseb oletada ka tädikese jutt, kes ütles, et maja ümber pole suuremaid kaevamistöid tehtud, v.a elektrijuhtme vedu, kuid siiski tulid juba põlve sügavuselt vanad luukered välja.

Järgmise kahe pildiga saab aimu, kui palju on pinnast aastatega surnuaiale lisandunud. Kiviristid on teadmata sügavusel maa all.

Kirjad reedavad, et see rist on paigutatud sinna 1844ndal aastal. Olgu veel öeldud, et taolistes surnuaedades on alati koristatud ja hooldatud, seetõttu pole need ristid täielikult maa-alla kadunud. Õuel oli veel näha vaevu-märgatavaid müüre, mida kattis juba paks muru- ja mullakiht. Onu teadis neist ka rääkida ainult seda, et keegi ei tea täpselt, mis hoonete müürid need on. Huvitav lugu oli tal rääkida kohe kiriku kõrval asunud kondikuurist. Aimatav kondikuuri koht on alumisel pildil.

Onu rääkis, et vanasti, kui kaevati hauda ja hauast tuli ikka vanu konte välja, siis need kondid viidi kõik kondikuuri. Mis neist pärast edasi sai, seda ma ei saanudki teada. Tänapäeval maetakse aga vanad kondid sügavamale, kui uus haud peale tehakse.

Edasi viis onu mind kabelisse. Sellest hoonest rääkis ta samuti huvitavaid lugusid, kuid üks põnevamaid lugusid oli, et arvatakse, et see kabel on mingi endis-aegne mausoleumi moodi asjandus, kus põranda all on tõenäoliselt mingid käigud ja keegi on sinna maetud või isegi mitu inimest. Ma olen Barclay de Tolly mausoleumis käinud ja kujutasin kohe sealgi ette midagi sarnast, kuigi hetkel külastatav hoone on kordi väiksem. Aga omal ajal sai see hoone jätku ja need aimatavad varemed külgnevad kohe selle sama kabeliga. Onukesel oli teooriaid selle hoone kohta, aga ta ütles, et keegi täpselt ei tea. Ja siin on veel üks imelik asi, millest varsti kirjutan. Alumisel pildil on see samune kabel ja need ristid asuvad kohal, kus vanasti oli mingi hoone.

Kabel seest. Aknad on mingil ajal kinni müüritud ja akende olemasolu avastati alles hiljuti ning nüüd võeti aknad uuesti lahti.

Kabel on väidetavalt alati lahti, sinna saab teeline tuulevarju minna ja soovikorral küünla panna või pingil jalga puhata.

Kabeli põrandat katab praegu betoon, kuid üks nurk on prooviks lahti võetud. Kunagi tahetakse kõik lahti võtta ja sedasi pakutud mausoleumi hüpoteesi kinnitada või ümber lükata.

Edasi juhatas mind onuke kolme risti juurde, mille sarnaseid ei leidu mitte kuskil Eestis ja võibolla ka mujal maailmas. Väidetavalt ei tea keegi nende vanust, ega pole ka seal kunagi kaevatud. Kahest ristist tegin pilti, kolmas oli lagunenud. Onu teadis rääkida, et ristil on ornamendid, mis meenutavad viikingi-aega, aga kinnitada seda ei juleta. Kui sügavale see rist läheb, seda samuti keegi ei tea. Siin peaks rääkima metallitehnoloogiatest. Need ristid on tehtud väga kvaliteetsest rauast, mis ei idane ega mädane. Väidetavalt on kuskil Indias üks puhtast rauast paarituhande aasta vanune obeliski moodi asjandus (pilt blogis olemas), mis samuti ei roosteta.

Ja teine rist kohe selle vastas. Seda risti olla samuti teadusmeeste poolt uuritud ja mitte keegi ei tea, kuidas raudosad sel ägedal ristil on omavahel ühendatud. Ei ole kasutatud mingeid neete ega muid lihtsamaid lahendusi. Lihtsalt raud on raua vastas ja koos need püsivad. Onuke teadis selle risti kohta veel ühe huvitava loo rääkida. Nimelt, risti ülal on üks sik-sakiline vaskplekitükk.

See on muidugi ajaloolaste arvamus, kuid nii ta mulle rääkis. See plekitükk kujutab tõusvat päikest ja rist vaatab just suunaga itta, kuhu poole ka vanasti surnuid maeti (pea itta), ning kui see plekk veel endis-aegadel läikis nagu kuld, siis see hiilgas hommikuse päikese käes nagu päike.

Vahepeal liitusid minuga ka teised ja küsisin onult jälle ühe kontrollküsimuse, kuna väidetavalt ta teab selle surnuaia kohta rohkem kui keegi teine. Küsisin küll ettevaatlikusega ebamaisete ilmingute kohta ja pehmendasin kohe asja, et kas mingeid koputusi või muud sarnast ta pole kuulnud? Ta mõtles ja ta näost peegeldus justkui, et ta teab midagi väga-väga sellist, mida ei või võõrale rääkida, sest arvas, et sedasi võib pileti hullumajja saada (See on puhtalt minu oletus ja fantaasia). Ta suutis meile ühe teise ja ääretult igava legendi hoopis rääkida. Kord oli üks poiss õnnetut surma saanud ja talle tehti hästi kallist marmorist hauakivi. See kivi sisaldavat endas ka mingeid sinakaid kivitükke, mis selle kivi eriliseks teeb. Ta viis meid sinna hauale ja jutustas. Kunagi olla külaplikad käinud selle haua juures ja poisile silma vaadanud. Poisi hauakivil oli tema portree, mis oli kuldselt maalitud. Muud tarka ta teistsugustest asjadest ei rääkinud ja mu arust isegi vältis teemat, kuid see on tema õigus ja ma olen tänulik, et selline hea südamega mees seal nii lahkelt meile kõigest rääkis. Tunde olime me kindalasti seal surnuaias. Meid lasti isegi kirikutorni ronida. Eks sai ka vastav panus neile headele inimestele jäetud, kuid see pole veel selle kohaga kaugeltki kõik. Ennem kui kiriku kõige huvitavama asja juurde jõuan, räägin veel tausta ja näitan muid pilte.

Vanad ristid, mis pole kasutust leidnud, nendest on meistrimees aiavärava nikerdanud.

Ratasrist.

See on ainus kogu Eestis allesolev puidust ratasrist. Vaskne plaat kannab daatumit 1860. Väidetavalt olla talupojad taolisi riste kasutanud väga laialt 16-17. sajandil. Neil teemadel ma ei hakkaks spekuleerima, kuid onu rääkis ka kiriktorni ehtinud kuke loo. Kunagi ammu-ilma olid kaks merehädalist merel ja lubasid, et kui nad pääsevad, siis ehitavad kiriku (need on nii tavalised lood. Ühes teises blogi loos, hoopis teises Eesti otsas, on sama legend) ja siis nad kuulsidki kuke kiremist ja vastavalt sellele võtsid kursi läbi udu randa ja ehitasid sinna külasse kiriku ja katusele pandi ilus värviline kukk. Miks pooltel Eesti kirikutel tänini kukk risti asemel on, seda ta ei osanud öelda.

Veel rääkis ta, et punaväelased hävitasid Vabadussõja marmorist monumendi, mille tükid visati ... jõkke ja need on tänini seal. Asemele tehti sõdalasete mälestamiseks hoopis odavamast kivist ja mitte enam nii uhke mälestusmärk.

Onu rääkis veel ühe väga hea loo. Ta ütles, et kui tema veel poisike oli, siis oli kiriku juurest mõis näha, sest mingit metsa siis ei olnud ja mis veelgi hämmastavam (mitte mulle), et kirikutorn oli ka merele näha (nüüd on mereni mõni km) ja tegelikult asus kogu küla üldsegi mere ääres. Seda olevat talle rääkinud keegi kõrgema kooli diplomiga kodanik. Siis ta rääkis veel, et elab suhteliselt ranna ääres ja meri toob tihti kaldale laevadelt pärinevaid portselanist nõude tükke ja ta oli seda ka sellele haritud peale rääkinud. See oli vastanud, et kes varanduse laevu tahab leida, see ärgu otsigu neid mitte mere põhjast, vaid mustikametsadest. See on see sama, millest mina juba pea kümme aastat räägin. Mul on ka vastav raamat valmis, mis ootab paremaid aegu, kuid see pole praegu tähtis. Nüüd siis ühe kummalisuse juurde, mis minu arust ei ole kuigi loogiline ametliku ajaloo mõistes, aga saab loogilise jume alternatiivajaloo mõistes.

Alumine mõisaplaani joonis jätab petliku mulje. Kui seda vaadata, siis tundub, et nii tuuleveski kui kõrts asuvad kirikust umbes samal kaugusel teineteiselpool. Kuna me autoga kõrtsu poolt tulime (kõrtsu pole enam), siis kirikuni oli teest mõnisada meetrit, siis arvasin et ka tuuleveski on kirikust kaugel. 

Aga oh üllatust. Tuuleveski ase asub otse ristide vahel surnuaias. Tuuleveskist kaugemale jäi näiteks mõisaproua haud. Onu teadis rääkida, et tema mäletab seda tuuleveskit, aga minu küsimus on - Mis teeb tuuleveski surnuaias? Ei hakka oma teooriat siin uuesti ümber kirjutama, sest sellest olen paaris loos juba kirjutanud. Kuna selle koha kohta pole saada head lidarikaarti (kõik on udune), siis tegin ise sellest surnuaiast kaardi, et ikka puust ja punaselt oleks. Kuidas sobitub veski pühale pinnale?

Eh, kindlasti jäi veel palju rääkimata ja oleks ma taibanud telefonil diktofoni sisse lülitada, oleks päris mitu lugu võinud sellest käigust kokku kirjutada. Kirikutorn ise on vägagi huvitav, siis laeva Hero lugu ja palju veelgi, aga kiriku onust tuleb veel juttu. Nüüd lähen blogi postituse pealkirjale juba väga lähedale ja esimese asjana tuleks liikuda kirikust tagasi mõisa juurde, õigemini mõisa aida juurde (teine pilt ülevalt). 

Mis asi see on?

Olen seda kivi muidugi varem ka käinud vaatamas ja nuputanud, et mis kivi see selline on?

Ja kirikuonu ütles, et see on suure tõenäosusega kosmilist päritolu. Ma olen seda ka ise kahtlustanud ja uurinud meteoriitide kohta igasuguseid asju. See jurakas, aga polnud rauast, järelikult on tegu kivimeteoriidiga.

Onu teadis veel rääkida, et meres on veel üks taoline, kuid väga palju kordi suurem (ka seda olen eemalt imestusega vaadanud) ja tema väitis, et nüüd juba kinnitatakse, et see meres olev monstrum on meteoriit. Mina aga olin eelnevast infost, mis mina teadsin, eksitatud ja arvasin, et see meres olev lahmakas on meteoriidi tagajärjel maast välja paiskunud põlenud graniidi lahmakas.

Järgmisel päeval proovisin korraldada ekspeditsiooni selle kivini, et oma silmaga seda lähemalt vaadata ja käega katsuda, kuid tugeva tuule tõttu ei läinud meil see üritus korda. Tahtsime kivini pääseda kahe supilauaga (2+2+koer), aga tuul oli liiga vali ja laine veidike suur. Eks see kivi jääb mulle mõneks teiseks korraks pureda, aga nüüd põgusalt tähtedest.

Ma olen öelnud oma arvamuse taeva kohta ja minu arvamus läheb vastuolla kividega, mis taevast alla sajavad. Läbi ekraani (virtuaalsuse) justkui ei tohiks midagi alla sadada. Siin meenus mulle kohe The Truman show, kus palju ei puudunud kui Truman oleks "taevast" alla kukkunud prožektoriga vastu kukalt saanud. 

Mis kivid need siis on? Esmalt tähistaevas vanasti ja tänapäeval.

Vanasti lugesid teadlased ükshaaval palja silmaga nähtavad tähed kokku ja saadi, et taevas oli umbes 6000-7000 tähte.

Allikas: 06. nov. 1926, Ühistegelise uudised.

Ma vaatlen tihti tähistaevast kohas, kus puudub valgusreostus, aga pole viitsinud tähti kokku lugeda, kuid julgen arvata, et palja silmaga nähtavaid tähti on kõvasti vähemaks jäänud. 20. sajandi algusel, kui teadlased juba tõsisemalt pikksilmaga taevast uurisid, siis nad avastasid korraga, et ühest taeva piirkonnast on kadunud 70-80 tähte (allikat hetkel ei saa anda). Võib ju spekuleerida, et kuhu tähed kadusid? Äkki jäid mingi taevaudu varju või siiski - kukkusid alla?

Allikas: 13. sept. 1913, Tallinna Teataja.

Allikas: 20. jul. 1925, Päewaleht.

Lõpetuseks ütlen, et kogu koolis õpitud kosmoselugu ja selle mõõtmatu sügavus, ning miljardid planeedid triljonite tähtede ümber, kus võib olla elu, on vaimustav...aga tavaliselt ongi muinasjutud ilusad. Maailma saladusi võib proovida tundma õppida, kuid ega see naljalt ei õnnestu ei minusugustel ega ka teadlastel. Ikka ja jälle selgub midagi, mis lükkab eelneva ümber.

LÕPP

Maakera ja ajavööndid

Teema on leidnud põgusalt eelnevalt kajastust (USA, Alaska ja Venemaa vahel olevad saared), kuid peab ikka seda teemat väheke korralikumalt läbi nämmutama. Kui Maa on ümmargune pall või veidi välja venitatud, nagu väidetakse, ja tiirleb korrapäraselt ümber oma telje ning päikese, siis ei tohiks koordinaatidega olla mitte kõige vähematki jama, nagu allpool olevalt pildilt näha.

Võtan ajavööndite kaardi ette ja seal on küsitavusi. Eks muidugi saab öelda, et iga riik võib ise oma ajavööndit sättida nagu tarvis jne, kuid kas ka nii kardinaalselt, et naaberriigiga on lausa ühe päevane vahe ja veel kolm tundi pealegi??!! 

Vikis kirjutatakse (ülemise pildi kohta): Diomidi vahemaa on 4160 m ning selle keskel kulgeb piir Ameerika Ühendriikide ja Venemaa vahel. Samast läheb läbi ka kokkuleppelise asukohaga kujuteldav joon, mille ületamisel muutub kuupäev.

Olgu, mõeldi kuupäeva joon välja, aga miks ajavahe kõrvuti asuvatel saartel on kolm tundi? See pole loogiline, ja miks ei ole, sellest kohe varsti.

Ma ei taha lugu ülearu pikaks ajama hakata, sest mu meelest saab kogu olemasoleva informatsiooniga näidata võimalikult lühidalt ära kogu selle temaatika absurdsuse. Eks ole ju ühes targas raamtuski öeldud, et selle maailma tarkus on jõledus. Teine mees on jälle öelnud, et enne tuleb kahelda, siis uurida ja siis lõpuks leida. Kahtlus sunnib uurima, uurimine jälle edendab ja viib edasi. Seepärast kahtleb tark alati (ka minu jutus, ma ise ka päris tihti) ja uurib ise edasi...

Meie õppisime koolis geograafiat maakaartide ja gloobuse järgi, mille mõõdud on kõik paigast väljas ja need kaardid on kõik tänini kasutusel. Kuid inimesed on hakanud küsimusi küsima. Näiteks, kuidas saab kaardil olla Gröönimaa Aafrikaga praktiliselt samas möödus?

 

Või kuidas saab Gröönimaa olla Austraaliast suurem, kuigi see peaks olema Austraaliast umbes kolm korda väiksem.

Kuidas saab Venemaa laiutada pea poole gloobuse peal, samal ajal kui Aafrika, mis on Venemaast laiem ja kaks korda suurem, näeb ikka väga kõhn välja.

Aafrika territoorium on sama suur kui terve Euroopa, Usa ja Austraalia kokku.

Väidetakse, et Mercartori projektsioon ühest otsast venitab ja keskelt pakib maailma-maid kokku. Mulle selline jutt ei tundu loogiline. Paberile (2D) saab üliedukalt panna need maad ja mered suhteliselt täpses mõõtkavas. Nüüd võtangi ette ajavööndid, mis nende väited peaks ümber lükkama.

Ülemiselt kaardilt on näha, et Venemaal on 11 ajavööndit ja Aafrikal kõigest viis. Googeldan natuke ja leian internetist tõelised maalahmakate suuruste pildid. Samas, kurat seda teab, kas needki õiged on!

Panen siia teaduslikku teksti asja kohta: Mercatori projektsioon, kõige populaarsem maailmakaart, moonutab pooluse lähedal asuvate maamasside kuju. Selle tulemusel näeb Venemaa välja Aafrikast suurem. Tegelikult mahub Aafrikasse peaaegu kaks Venemaad. Tegelikult on Aafrika pindala 11,73 miljonit ruutmiili, samas kui Venemaa pindala on vaid 6,6 miljonit ruutmiili.

Olgu, tundub et see on mingisugunegi vastus asjale, kuid miks see projektsioon ikkagi nii hullult maailmakaarti moonutab, sellele artiklis vastust ei olnud. Kuid minu loogika on teistsugune ja hoopis keegi kolmas näeb asju veel omakorda teistmoodi. Pallile saab joonistada peale meridiaanid üsna täpselt ka esimese klassi õpilane, aga minu loogika ei võta kinni, miks Venemaal on 11 ajavööndit ja Aafrikal ainult viis, kui Aafrika on Venemaast kaks korda suurem ja ka pisut laiem. Ma saan aru sedasi, et moonutused tekivad just pooluste lähedal ametliku jutu järgi aga miks? Kas päike liigub pooluste lähedal kuidagi erineva kiirusega võrreldes ekvaatoriga? Kes mu lugusid on lugenud, siis ma olen proovinud tähelepanekuid teha kõikvõimalikku informatsiooni kasutades. Näiteks, käisid Eesti reisisellid maasturitega kuskil Siberis rändamas ja üks tegelastest pani tähele, et juba mitmel reisil viskab navigaator (GPS seade) ühe ja sama meridiaani peal kaardi teistpidi ja mõtleb natuke, ning mõne aja pärast läheb pilt jälle normaalseks.

Panen siia veel pildimaterjali ja võrdlemist.

USAs on 7 ajavööndit (ilma Alaskata) ja Austraalias ainult 3. Meridiaanide kaardil jookseb USAst läbi 6 meridiaani (iga meridiaani vahe on ekvaatoril alati täpselt sama) ja Austraaliast ainult 4. Siin on muidugi üks aga. Väidetakse, et meridiaanid on kõige laiemad ekvaatoril ja koonduvad poolustel, kuid kas panite tähele loogikaviga? Algul tundub nagu see seletus meridiaanide suhtes Maa-aladega õige, ehk USA on vist poolusele (Põhja) mõnevõrra lähemal, kui Austraalia (Lõuna) ja sellest ka on USAt läbivad meridiaanid mõnevõrra rohkem kokku pigistatud kui Austraalia meridiaanid. Tundub loogiline ja õige, aga nüüd vaatame teist asja. Kui meridaanid koonduvad pooluste ligi, siis peaksid ka maalahmakad koonduma pooluste ligi ja minema Mercatori kaardil väiksemaks ehk normaalsetesse mõõtudesse. Jama on aga selles, et ei lähe, seal on kõik täpselt vastupidi. Pooluste lähedal lähevad maa-alad just kordi suuremaks.

No mis sa kostad või kuhu pistad. Lisaks, ei klapi siin ka ajavööndid. Aafrikas on 5 ajavööndit ja Gröönimaal samuti viis. 

Geograafia huvitas mind põhikoolis väga, aga mitte midagi taolist meile koolis ei räägitud, sest siis nad ei teadnud ise ka, et maalahmakate reaalne mõõtude vahekord on gloobusel täielikult paigast ära. Kui mina tollel ajal oleks seda teadnud ja õpetajale öelnud, oleks ma klassi kordama jäänud. 

Mis siis ikkagi toimub meie maailmaga, kes valetab või mis maailm see selline on? Sellest on päris mitu lugu siin blogis ja üks kõige ulmelisemalid ja ägedamaid vastuseid, mis muidugi ei pruugi õige olla, on see, et kui minna näiteks nn põhjanaba juurde, ilmume me samal hetkel välja hoopis lõunanabal.

Lamedast maast olen ka paaril korral juttu teinud ja oli vist isegi lugu lennukite lendamisest, aga lameda maa kaardiga on see asi, et paljud asjad klapivad. Maalappide suurused on omavahelises kooskõlas!

Tähtedest ma pole veel juttu teinud, kuid siin on ka mille üle mõelda. Märksõna on - taevas jääb pimedamaks. Tähed kaovad kuskile. Olen palju vastvaid lugusid lugenud vanadest ajalehtedest ja ka pilte võrrelnud ja ka saadaolevat infot tähtede kohta analüüsinud. Võibolla kunagi panen loo sel teemal kokku, samas ei luba midagi.

Selle loo lõpetuseks ei oskagi muud öelda, kui et paljude asjadega ametlikust teabest on anomaaliad (kuu, päike, maa, tähed jne). Aga võibolla pole ma ise kõigest päris täpselt aru saanud ja püüan asju võtta loogikaga, kuid loogikaga ei saa paljusid asju võtta. Siis proovin filosofeerida, et kuidas asjad filosoofilisest seisukohast võiksid olla. Kuid nende mõlemaga on samuti paras jama, kui puuduvad algandmed. Toon näite. Kui ma poleks oma elus näinud kana, ega teaks temast mitte midagi ja mulle antakse kätte kanamuna, siis ma võin seda muna uurida loogikaga või filosofeerida muna üle aastakümneid, aga elus ma ei tuleks järeldusele, et muna tuli kanast. Sama on ka nende lugudega siin blogis. Kui puuduvad tõesed algandmed, siis paratamatult on kõik järeldused valed.

LÕPP