Automaat-einelaud

Sain kirjasõbralt kirja, et pole ammu midagi postitanud ja tõttöelda on veidike ajaga kitsas käes, kuid ega sellepärast mõtted, mis tekkinud ja tähelepanekud, mida olen teinud, kuskile kaduma pole läinud. Enne kui teemani jõuan, siis paari sõnaga ühest tähelepanekust lähemalt. Aeg-ajalt ikka käin selge ilmaga südaöö paiku tähistaevast imetlemas. Tähtede vähesuse üle ma olen juba kurtnud varemalt, kuid nüüd jäin mõtlema hoopis ühe teise nähtuse üle - satelliidid. Mis need on? Kas on olemas mõnda amatöörastronoomi pilti või videot, kus nimetatud objekt on kuu kettalt üle lennanud? Või hoopis peaks küsima - mis kujuga või kui suur on meie maailm? Need küsimused kerkisid üles, kui jälle üht satelliiti taevalaotuses märkasin (keskeltläbi iga 5-10 minuti takka märkab ühte). Enne veel, kui satelliitide teemast tahaksin pikelmalt kirjutada ja mõned asjad puust ja punaseks teha, siis pean jõulude paiku öösel selge ilmaga sateliidi vaatluse tegema. Kui vaatlus läheb korda ja liiklus on olemas, siis saan asjast lähemal kirjutada. Olgu veel etteruttavalt mainitud, et tõenäoliselt nägin silmanurgast ära ka "Iridiumi" sähvatuse. Mis see veel selline on? Ka mina polnud sellest varem midagi kuulnud, aga nagu kuulsin, nii nägin seda sähvatust praktiliselt järgmisel ööl. Sissejuhatus tehtud, aga valel teemal, nüüd siis võib põhilooga alata. Märkusena veel, et artikkel on kirjutatud aastal 1900 ja jutt käib Peterburist.

Automaat-einelaud.

Meie pealinn on käesoleval nädalal ühe algupärase uudise poolest rikkamaks saanud. See on nn automaat-einelaud ehk restorani taoline asutus, kus igasugused söögid ja joogid kunstlikul teel soovijatele kätte toimetatakse. "Automat," nagu teda alguses nimetatakse, on eriti kasulik nendele, kellel on liiga vähe aega ja kes seetõttu nõuavad oma soovide kiiret täitmist. Pole muud tarvis kui sisenedes seinte ääres olevaid hinnakirju silmata ja selle järgi, mida süda soovib – olgu see eine või jook – panna oma kopikad seina sees olevatesse väikestesse avadesse ning nagu nõiaväel on soovitud asi su ees laual. Teenindajat kutsuma ega sellele "jootraha" andma ei pea. Kõik toimub vaikselt ja korralikult, petta ei saa siin kumbki pool. Kui juhtub olema suurem rahatäht, kui soovitud asi maksab, tagastab aparaat ülejääva osa; väikese raha eest ei anna aparaat midagi kätte. See uudisasutus asub Nevsky tänaval, Armeenia kiriku majas, ja tema pidulik avamine toimus teisipäeval, 22. skp. Peremees on keegi E. Berte, kellele see uudis maksma läks 40 000 rubla. Sarnaseid restorane pidavat tal välismaal mitmes linnas olema ja äri pidavat minema väga hästi. Kuidas siin läheb, näitab alles tulevik; sobivam paik sellisele ärile oleks ehk raudteejaamades, kus aeg on napp; südalinnas on aega küllaga ja teist tüüpi restoranid täidavad oma ülesannet kahtlemata paremini. (Postimees (1886-1946), nr. 193, 29 august 1900).

Mina ei tea, mis teie sellest loost välja lugesite, aga mina lugesin päris ulmelisi asju ja ka tõestust ajaloo käsitlusele, mis ei ole päris see, mis see tegelikult olla võis. Mul jääb kohati selline tunne, et J.Verne pole osanud oma fantalistilistes lugudes midagi sellist kirjeldada, aga siin on ka point, sest sellised masinad võisid olla mingil ajal üpris tavalised ja Verne'l lihtsalt ei olnud mõtet tavalisi asju kirjeldada. Aga enne Verne't ja automaat-einelauda toimus midagi ja inimesed said teada läbi kirjanduse endis-aegsest hiilgusest, mille järgi sai osasid masinaid jälle taastootma hakata. Hind "vanadel" masinatel, mis uuesti toodeti, oli muidugi röögatu, nagu ka artiklist lugeda sai. Mulle meenusid kohe igasugused tänapäevased joogi- ja snäkiautomaadid, kuhu münte saab sisse toppida ja see väljastab soovitud kauba. Kuid selles kirjelduses on mainitud tuba, mille seintel on menüü ja soovitud toote järel oli seinas auk müntide jaoks. Õige eine välja valitud ja rahasumma sisestatud, ilmus õige toit ka tellija ette. Masin oskas ka raha tagasi anda. Polekski midagi imelikku asjas, kui selline restoran oleks avatud kuskil 1960ndatel Ameerika Ühendriikides, mitte aastal 1900 Peterburis. Automaatidest on kuskil blogis lugu olemas ja kes seda viitsib lugeda, see jõuab üpris ruttu järeldusele, et 19. sajandi iseteenindus einelaud on tegelikult paras naljanumber võrreldes ajaloos teadaolnud automaatidega.

Üks asi viib teiseni ja uurisin ka tänavaid vanas Tallinnas ja leidsin vanalt Tallinna tänavate kaardilt Aafrika tänava (Ahwrika uulits).

 

Uurisin selle kohta lähemalt ja sain teada, et 1955. aastal nimetati Aafrika tänav ümber Võistluse tänavaks. Seal samas kandis laiusid 19. sajandil liivaväljad, mis olevat meenutanud Aafrika liivakõrbeid ja nii olevatki 1885. aastal linnakaardile märgitud tänav Aafrika uulitsaks nimetatud. Kunagised suured liivaluited on nime andnud ka Liivalaia, Liivamäe tänavatele ning Luite asumile. Ma vist ei pea ümber seletama, mida need faktid tähendada võivad. Märksõna oli juba mainitud - liiv. Teine märksõna on - muda ja märgiline on ka aasta, mida on mainitud. 

Eelneva loo saab kokku võtta mõne lausega: Olid olemas tehnoloogiad ja on senini olemas suursugused hooned, mis jäid püsima peale mingit katasroofilist sündmust. Tehnoloogiat prooviti uuesti kasutusele võtta, kuid pärast 20. sajandi algust, kadusid ka tehnoloogiad, mis nüüd jälle vaikselt välja ilmuvad. Huvitav on veel see, et ma olen nii mõneski  vanemas hoones nii sees kui väljas käinud, mis dateeritakse 19. sajandi lõppu või 20. sajandi algusesse, aga ma pole näinud mitte ühtegi fotot, kuidas neid hooneid on ehitatud. 

On ajaloo registrites olemas info, millal maja ehitati ja siis fotod, mille juures seisab tekst: Selle või tolle maja ehitus. Pildilt aga vaatab vastu valmis maja, mille ümber on näiteks tellingud ja hoonel puuduvad aknad vms pudi-padi. Ümberringi aga on ainult muda...

Lõpetuseks toon välja paar huvitavat kohta ühelt vanalt Tallinna kaardilt (Karte der Gouvernements - Stadt Reval, 1876 a).

Kuna kaart ei mahu tervelt pildile, siis jupitan seda kaarti ja kommenteerin juurde. Nagu eelpool juba mainitud sai Aafrika tänavat, siis paljudes kohtades Tallinnas olid liivaluited või siis tuiskliiv (flug-sand). Inimesed olid kuidagi kastidesse jaotataud rahvuse, usu või piirkonna järgi. Seda peegeldavad ilmekalt surnuaiad: juudi, eestlaste, ortodoksi, vana-usuliste, katoliku ja isegi kalameeste (Kalamaja) surnuaed. Raudtee on kaardil kenasti olemas, mis suundub otse Balti jaama. Kui Baltijaamas kaevati mõni aeg tagasi, siis tulid need samad raudtee relsid maa-alt nähtavale (pilt blogis olemas). Kaardile mahub veel gaasivabrik ja Põhja-Tallinnasse jääb teinegi gaasi asutus - gasanstalt ehk gaasifirma või -asutus.

Kaardil on ka üks suur anomaalia minu jaoks.

Küsimärkidega ala on tänapäeval täis tikitud vanu hooneid, mille esimesed/teised korrused on mattunud (aknad maa all). Piirkonna kohta olen vist oma 3 lugu teinud. Juhul kui nii on, nagu kaardil näha, siis ei jookse need asjad enam üldse paika minu vaatlustega ja uurimustega. Tegelikult, eks see siin kõik üks ulme ole ja kuidas asjad jooksvalt muutuda võivad (Mandela) on vist paljud vähemalt kaudselt kogenud.

Lõpetuseks veel üks huvitav pilt Kadrioru ja Lasnamäe poolsest piirkonnast. Kui kunagi aega saan, ehk otsin kaardil kujutatud hoone kohta infot juurde.

Kaardil punase ringi sees on mõõtmetelt hästi suur ja mastaapne hoone, mida on kirjeldatud kui Ruine die Neustadt (Uuslinna varemed). Esialgu oskaks seda paika seostada ainult Tondiraba meteoriidiga, aga tont seda teab, mis koloss seal vanasti asus...

LÕPP