Oliver Lodge

Juhtusin lugema Inglismaal omal ajal üheks targemaks inimeseks peetud leiutaja ja füüsiku kirjutisi (Oliver Lodge, 1851 - 1940), mis tekitasid mõningaid mõtteid. Ta oli õpetlane ja eriteadlane elektri, magnetismi ja eetrilainete alal. Ta oli huvitav mees ja arvas, et kogu maailmas olev mateeria polegi tegelikult materiaalne, vaid on hoopis eetri kõikumine. Kindlasti ta polnud esimene, kes arvas, et me elame virtuaalsuses, kuid tema mõtteid on huvitav lugeda, seda enam, et tollel ajal kirjeldas ta virtuaalsust hoopis teisiti, läbi füüsikaliste ilmingute, mida on tänapäeval võibolla kohati raske mõista. Siis aga tuli Einsteini relatiivsusteooria ja nii vajuski virtuaalreaalsuse (matrix) olemasolu tunnistamise võimalikkus ajaloo prügikasti. Paistab, et tänapäeval jälle on see mõttekäik moodi minema hakanud ja isegi mõned tuntumad ja julgemad tegelased ei pea asja võimatuks. Lodge uskus, et elu saab kunstlikult luua, kuid ega ta polnud selles asjas just kuigi originaalne, sest ka pimedal keskajal on proovitud elu luua. On igasuguseid katseidki tehtud, et homunculus valmis nikerdada ja see võis ka neil vabalt õnnestuda. Kuid artikleid temast lugedes, jäi kohati mulje, et elu loomise all mõtles ta robotlikku elu või mõistust ehk AI-d, nagu meil selline asi tänapäeval juba olemas on. Ei saa pead anda, kuid mulle tundub, et mõistuslik tehisintelligents võis ka eksiteerida unustatud ajaloos ja selle kohta on kasvõi selles blogis võimalik leida päris palju näiteid. Lodge on välja andnud päris arvestatava hulga raamatuid ja ma ei ole temaga kõigis asjades ühel meelel, kuid algavasse loosse toon välja enda arvates ainult tema huvitavamad mõttekäigud.

 Lodge circa 1910–1915.

Proovin sellesse postitusse ära mahutada tema arusaamad ja mõtted elust ja muudest nähtusest nii lühidalt, kui vähegi võimalik. Sest materjali tema kohta on üüratus koguses ja ega ma ise ka kõiki tema raamatuid ja artikleid ei ole hetkel võimeline läbi töötama, seetõttu toon siia välja ainult põhilisema.

Surematus

Lodge teadis, et inimene on surematu. Tsitaat: „Vaim ei sure ühes ihuga. Looduseuurijad ei leia loomulikult hinge või vaimu, peaajudes neid analüüsides ja uurides. Sest neil on hinge kohta teistsugune arusaamine, kui minul. Mina usun, et ajud on ainult abinõu, mida kasutab vaim või mõistus. Nende arvates on peaajud ise see mõistus või hing. Mina seda ei usu. Ajud avaldavad mõistust, vaimset tegevust, kuid nad ei ole iseenesest mõistus ega vaim. Viiul toob kuuldavale Beethoveni loomingu, kuid egas viiul pole Beethoven. Kui purustate viiuli, ei kuuldu enam ühtki heli, aga kas need sellepärast olemata on? Ajud on ainult osad masinavärgist ja teadusemehed teavad nii hirmus palju masinate tegevusest, kuid on veel palju muudki, kui ainult see. Igaüks võib seletada näiteks, kuidas kirjutusmasin töötab, kuid kui masin ei ole õigesti kokku pandud või on kusagil viga — siis ei tööta see. Ja kõik see teadmine ei seleta veel seda tunnet, mis sünnib siis masinaga, kui sellega kirjutatakse. Ajud on nagu kirjutusmasingi. Kõigi selle taga seisab mingi teine võim, see on hing, mis paneb ajud tegutsema. Ajud ja hing on kaks eriasja. Kui ajud rikki lähevad ehk tegevuse lõpetavad, jääb järele siiski hing. See on samuti, kui hävitatakse viiul, jääb järele siiski muusika."

Virtuaalreaalsus ehk mõistuslik elekter

Tuhandeid aastaid on inimesed elanud keset eetri-ookeani, mis on tugevate loodusnähtuste kandjaks, mis igal sekundil meie eluga ühes tegeleb, ilma et meie sellest vähimatki teaksime. O.Lodge oli eetriteooria eestvõitleja ja ta oli arvamisel, et ainult sarnase tõelise algolluse olemasolu, nagu seda on eeter, võib moodustada iga kosmilise sündmuse põhialuse. Relatiivsusteooria õpetuse matemaatikute oletused ja arvutused on rajatud ebatõele. Kõik, mida me nimetame mateeriaks, pole midagi muud kui algollus - eeter tema mitmekesistes nähtustes. Lodge oli kindel, et mitte ainult mateeria ei saa üle minna energiaks, vaid et energia võib samuti võtta kehalise kuju. Eeter saab olluseks ja ollus eetriks. Mis on aatom? Aatom ei ole midagi muud kui elekter või elektri osake, mis omakorda on grupeerunud niisuguste keeruliste ainete molekulideks, mis moodustavad aine.

Elu

Kuid elusa aine sees on veel midagi arusaamatut, mis ei ehita keha mitte üksi üles, vaid mis kontrollib materjali nii, et kerkib üles teatud kindel vorm ja spetsiaaltüüp - just nii nagu inimene võib ehitada üles mõne toreda teatud tüüpi hoone. See tüüp ei olene mitte ainest, millest ta koosneb, vaid temas peituvast elust, mille käes aine (elekter) on ainult ehitusmaterjaliks. Elu jõumahl on meile tundmatu, meie ei tea, kust ta tuleb või kuhu ta läheb. Nii kaugele, kui meie teadmised ulatatavad, ei ole olemas elu ilma eelkäiva eluta, mis läheb ühest organismist üle teise. Et ära näha, kuivõrd imelik on sarnane eluavaldus, on meil vaja vaid elusaid olevusi oma ümber tähele panna. Ühes ainsas tammetõrus on näiteks jõud, mis võib sünnitada terve tammemetsa. Tulles kõrgemate eluvormide, peaasjalikult inimese juurde, suureneb aina eluavalduste imeväärilikkus. Sest siin jõuame mõistuse juurde. Ei ole ühtegi radikaalset erinevust elu ja mõistuse vahel, kuigi mõistus on teadev oma olemasolust, ning elu mitte igakord. Elu on mõistuse aluseks ning mõistus on elu kõrgemaks tipuks. Need mõlemad on, nii öelda, samad asjad mitmesugusel arenemisastmel. Kumbki ei ole aine otsekohene saavutus. Kuid kust leiame selle kõiki-juhtiva mõistuse või elu protsessi saladuse, mis on nähtavasti küll erinev ainest, mis avaldub seeläbi ja viib oma ülesande lõpuni.

 

Universumi Arhitekt

Jumal on olemas, aga on tarbetu ajakulutus katsuda tõestada tema olemasolu. On olemas alasid, kuhu ei saa tungida teadusmees ja inimliku kogemuse tõsiasju, mis ei lase ennast väljendada teaduse sümbolites. Tolleagsete teadusmeeste veendumus Jumala olemasolust ei olnud rajatud mitte tema olemasolu vahetumale tõestusele, vaid see seisab selles, et oldi teadlikud looja vahekorras inimesega. Teaduses ei ole midagi usu vastast. Vastupidi, mida sügavamale teadus tungib looduse saladustesse, seda rohkem nad tunnistavad, et on võim, kes juhatab maailma, mida ei saa väljendada matemaatilises valemis. 

Elu teispooluses

Surm ei ole lõpp. Selle tundmise järele tekib suur küsimus: kuidas on elu teises ilmas? See küsimus ei ole kunagi päriselt vastatud saanud ja ei saa ka kunagi vastatud, sel lihtsal põhjusel, et inimlikud arusaamisjõud ei ulata arusaama elust vaimses ilmas. See ongi põhjuseks, miks see ilm ei või meile kirjeldatud saada tema elnike poolt. Alati ütlevad nad: "Teie ei suuda vaimsest olemasolust seni aru saada, kuni rändate kehas." "Teie ei mõista seda ja peate ise meie juurde tulema."

Surm ja raudrüü

Lodge'il olevat korda läinud mõistada ära surma saladus ja järgneva mõtte juures meenusid kohe ajaloost teada olevad raudrüütlid. Raudrüü on oma olemuselt inimese jaoks pigem segav faktor surmavõitluseks, kui seda soodustav. Kui kellelgi on kunagi võimalus, ajagu omale mingi tänapäevane odav replica raudrüüst selga ja loomulikult kaitsevisiiriga kiiver ka pähe, millel on ainult peenike pilu vaatamiseks. Kui hobune ka võtta on, siis las kolm tugevamat poissi aitavad veel hobusele ja nüüd polegi muud, kui võitlusesse. Selline varustus ei sobi võitluseks ja pealegi veel külmas kliimas.

Aga äkki Oliver Lodge teadis midagi raudrüüde kohta minevikust, mida meie enam ei tea? Kuna tervet ja tõelist ajalugu täielikult peita ei saa, siis mõeldi ajaloo tarvis raudrüüdele uus mõte: sõjad ja keskaegsed ristirüütlid ja muidu plekkmehed. Lodge aga teadis raudrüüdel hoopis teise mõtte olevat. Nimelt, iga inimene ja ka muu elusolend sureb ainult sellepärast, et maa kiirgab teatud kiirgust, mingit sorti radioaktiivsust. Elusolend elab ainult senikaua, kui kaua temas olev organismi vastupaneku jõud suudab selle kiirgusega toime tulla. Inimene võivat ennast kõige paremini selle mürgise kiirguse vastu kaitsta soomusriidega. Et aga tänapäeval enam kellegil suurt isu ei ole kokku luuletatud 13. aastasaja rüütlina rauda riietatult kõndida ja elada, siis inimene ei elagi suurt kauem kui 60-80 aastat. Lodge olevat aga ka selle ebamugavuse lahendanud ja leiutanud vastava vahendi mingisuguses elektrienergias, mis kaitseb elusolendit maa kiirgusvälja vastu.

Marsslased ja surnud meie keskel  

Ma ei tea, kust Lodge oma inspiratsiooni sai, kuid ilmselt on ta lugenud palju tolleagset kirjandust ja tema laual võis ka vabalt olla tsaariarmee ohvitseri õpik, sest üks tema väide läheb täpselt kokku sealt õpikust pärineva infoga, aga ta on olnud veelgi julgem. Ta oletas midagi sellist, mida tänapäeval ainult ulmefilmidest võib näha. Ta ütles, et Marsil asuvad elavad olevused on Maal elavatest olevustest täiesti teistsuguse ehitusega (õpikus öeldi, et hõredamad). Lodge ja professor Lowe arvasid, et Marsi elanikud elavad juba mõnda aega meie keskel, ja kas nad meid mitte samuti ei kasvata, nagu meie hobuseid ja lehmi? Marss olevat palju vanem Maast ja areng seal on toimunud hoopis teises suunas ja seetõttu võivadki osad Marsi elanikud viibida meie seas täiesti teisel, nähtamatul, kujul. Meie silmad on kohanenud ainult teatava suuruse ja tihedusega kehade vastuvõtuks.

Vähe sellest, et marsslased siin meie kõrval vabalt elada võivad, teadis Lodge ka seda, et surnud meie kõrval elavad. Tsiteerin: Peale minu kogemusi arvukatel seanssidel ei ole mul enam julgust kahelda tõsiasjas, et surnud ilmuvad meie ajalisesse maailma. Näib nii, et meis on olemas printsiip, milleni surma kõikvõimsus ei ulatu. Selle printsiibi mõistatatus näib aga ulatuvat väljaspoole meie mõtlemisvõime raamistikku.

Kuigi Oliver Lodge oli maailmakuulus ja kõrgelt tunnustatud professor, pidi ta aeg-ajalt järsemaid sõnu kasutama teistsuguste mõtteviisidega teadlaste suhtes (vanad parukad). Panen siia lõigu 1893. aasta ajalehest, kus ta räägib mõttemõjudest, mis puudutab otseselt kvantfüüsikat, millest ma alles mõned aastad tagasi kuskilt teadusartiklist lugesin (kaks sarnast osakest, mis on üksteisest mis tahes kaugusel, mõjutavad üksteist aja väliselt).

Mõttemõjudest.

Suurem hulk õpetatud mehi vaatavad vait olles, pool vaenlikult selle vastu ja peavad seda ennem pettuseks, kui et nad parem seda tõelise uurimise alla võtaksid. Kui ma nüüd küsin, kas on see võimalik, et ühe inimese mõte kellegi teise mõeldava peale mõjub, milgi kombel, kui õhus või valguses, seda pole veel keegi tänini välja arvata suutnud: ma pean kostma — jah! Mina ise olen seda tundnud ja võin ka tõendada; palju teisi usuvad ka, et see tõsi on. Miks pärast peame meie siis ikka nõnda tagasihoidlikult ja häbelikult sellest rääkima. On meil tarvis tõe üle häbeneda? Ei koguni! Kõik elektri ja magneti väed seisavad nõnda kindlas ühenduses teine teise vastu, et kui neid korralikus loodis teine teise vastu seatakse ja nende vahe 92,000,000 penikoormat oleks, siiski silmapilgu kiirusel oma väge teineteise vastu avaldavad. Mis ime see siis oleks, kui inimeste mõtetega ka seesama lugu peaks olema, sest et, nagu meie teame, kõigi inimeste sees elektri ja magneti väed olemas on. Mõned õpetatud meestest peavad seda koguni alama rahva eluvormides võimalikuks, saab aga inimene haritud ja teaduse piirid laiendatud, siis kaduda see ära. Võime meie sellest midagi õppida? — Siis peaksime ju koguni Embryo (looduse sigiduse) vastu vaielusi tõstma. Ennemalt võib see küll iseäralik kõrgem saatus — jumalik juhatus — siin elu piiretes olla, millest meie aga midagi ei aima. Tänini on see salavägi ja -võim kõik veel järele uurimata ja musta looriga kaetud, küll näeme meie ja tunneme seda, aga kõik on segane — udu sees. Loodame aga, et need müürid varsti langema saavad, et silmaring laiemalt, kaugemale vaimu valdadesse selles piiris võiks vaadata, kui loodus oma tegevust algab ja mis ta meile pakub, nagu seda mitmed kirjanikud juba ammust ajast saadik ette on luuletanud; siis saaksivad küll naerjate ja vastuseisjate silmad selginema ja meile kõigile uus maailm avatud.

Telepaatia

Oliver Lodge ütles telepaatia kohta, et see on midagi ringhäälingu sarnast. Kuna ta oli Inglise üks targematest füüsikutest, siis pidi ta ka oma teatud seisukohti tihti kaitsma. Tsiteerin: Telepaatia on küll asi, mida praegu veel väga tugevalt arvustatakse, kuid mina loobun siin tegemast enneagseid järeldusi ja ühinen parem Schakespeare arvamisega, kes ütles: "Taevas ja maa peal on enam asju, kui teie koolitarkus teid laseb unes näha."

Kuidas telepaatia toimib? Telepaadid seletavad järgmist: Inimese mõttetööst võtavad elavalt osa tema närvid. Kui närv astub tegevusse, siis tekib elektrivool. Närvide tegevus kiirgab elektrilainetena meie kehast ümbritsevasse ruumi. Kui need lained ulatuvad teise kehani, kes on niisuguses seisukorras, et ta võib need lained vastu võtta, siis panevad need ka selles kehas närvid tööle, neis sünnivad samasugused võnkumised ja see toob kaasa samasugused mõtted. Selles teoorias on olemas kõik, mis puutub harilikku raadiosse: saatejaam, elektrilained, traadita ühendus, vastuvõtt. Siin töötavad vastamisi kaks isesisvat närvide süsteemi. Üks keha saadab laineid välja, teine resoneerib. 

Tänapäeval on selline tehnoloogia juba ammugist olemas, mis vanaaja mõtteid ja katseid telepaatiast kinnitavad. Ühte taolist põrgulist arendab Musk ja kannab see nime Neuralink.

Gravitatsioon

Mis on gravitatsioon? Lodge oma raamatus "Elementaarne mehaanika, sealhulgas hüdrostaatika ja pneumaatika" on uurinud seda teemat. Kuna ta oli füüsik ja minule ei ütle võrrandid suurt midagi, siis ma ka tema vastust ei oska täpselt edasi anda. Tal on selles raamatus üks huvitav peatükk - Gravitasiooni raskuskese. Kui ma nüüd asjast õigesti aru sain, siis kehal on mass või raskus ainult selles kohas, kus asub keha tasakaalu punkt, mida nimetatakse keha raskuskeskmeks. Näib, nagu oleks kogu keha mass sellesse punkti koondunud. 

Tema järele tekitab gravitatsiooni maa keskpunkt, mis tirib kõike enda poole. Pildil olev tooli katse näib kinnitavat tema oletust, et keha tirimine vastu maad, tuleb alt poolt. Ma ei ole päris kindel, kas see katse nullib ühe minu ulmelise mõtte gravitatsiooni tekkimise kohta, kus tulin mõttele, et me asume suletud platvormil (horisontaalsel pinnal), mis liigub ühtlase kiirusega üles poole. See tekitabki pideva ja ühtlase gravitatsiooni, ning tõmbab ka hingatava õhu maad ligi. Seepärast ongi õhk mägedes hõre, kuna õhul on samuti mass ja Maa liikumine üles poole, surub ka õhu vastu maad.

Liikumise võimatus

Raamatus "Tänapäeva probleemid," käsitleb Lodge teemat - liikumise võimatus. See probleem on ürgvana ja oli uurimisel juba ka nn antiikajal, mida käsitles vana-kreeka mõttetark Zeno. Tekst raamatust:

Mateeria on alati ühes või teises kohas ja sellist asja nagu üleminekukoht pole olemas; seetõttu ei saa keha liikuda ühest kohast teise, kuna see peaks seega ületama vahepealset positsiooni — Asi peab liikudes igal hetkel hõivama teatud positsiooni ja ei saa olla kusagil mujal. Seetõttu ei saa mateeria kunagi oma kohalt lahkuda; sest kui see juhtuks, oleks see kahes kohas korraga või siis mitte üheski kohas.

Sama lugu on ka ajaga. Me tajume aega silmapilkselt, kuid me kujutame seda ühtlaselt voolava entiteedina (olem, on mis tahes, mis on olemas) – aeg on midagi, mis voolab meist mööda või on tuleviku hetked, mis alles saabuvad. Näide, kui me kõnnime ühest ruumist teise ja sealt jälle järgmisesse ruumi jne, siis kõik ülejäänud ruumid on meie eest varjatud. Seljataga olev ruum on minevik ja ees olev ruum on tulevik. Aeg tekib vaatluse tulemusel. Näide: Tahke aine viilutamisel, me juba teame, et selle esimene pool ja tagumine pool on juba olemas. Lõikamise ajal aga me ei tea, kui kaugele tulevik mõjutab seda, mida me teeme. Võib-olla me ise juurutame sellesse iga poolitamise käigus midagi. Kui evolutsioon ja progress on tegelikkus, mitte unistused, võib juhtuda, et tulevik on minevikust tingitud. Kuigi tulevik võib mingil moel juba olemas olla, võib see omada elavat pabulum-i (sööt), mis muudab selle olevikuks - pabulumiks, mille minevik on valmistanud ja mida olevik kannab edasi.

Arvamus

Ma küsisin kunagi oma elukaaslase käest, et kas ta vahel mõnda minu lugu ka loeb ja sain vastuseks, et mitte eriti, kuna mu lood on liiga pikad. Ütlesin, et osad lood lihtsalt ongi pikad, nagu osad raamatud on paksud, aga sellest saab vast järeldada ainult kahte asja - tuleb vist Tik-Toki üle kolida või tuleb teha lühemaid lugusid. Mina seevastu naudin pikkasid lugusid, aga seda ainult juhul, kui lood on kirjutanud mõni mõttekaaslane. Üks neist vähestest, kes blogi peab ja häid lugusid kokku paneb, on loomulikult Arne. Kui tal mõni uus lugu on ilmunud, siis see on minu jaoks nagu rituaal. Võimalusel loen ma neid lugusid arvutist ja teen omale olemise mõnusaks. Kas võtan tassi kohvi arvuti kõrvale või muud paremat.

Lõpetuseks

Ma ei kirjutanud selles loos suurt midagi selle mehe leiutistest , aga see mees oli ka kõva leidur, näiteks Inglismaal oli varemalt suur probleem uduga (ei tea, kas praegu ka on?) ja tükkis udu tuppagi teinekord ning Lodge mõtles välja printsiibi, kuidas elektri abil udu saab hävitada. See printsiip osutus õigeks, kuid millegipärast seda ei saanud teostada. Kes tahab selle mehe kohta aga veel rohkem teada, see leiab kindlasti veel väärt kraami.

LÕPP