7 maailmaimet - Jupiteri kuju

Tegelikult saaks kõikidest maailmaimedest ulmeloo kokku panna, aga hetkel seda ei tee, sest ilmselt olen mõnest neist imedest ka eelnevalt kirjutanud, nagu Babüloni linna müürid. Tegelikult see linn ise on totaalne võimatus. Sellest peaks olema isegi mitu lugu blogis olemas, kuid, kes neid siit enam üles leiab? Kuna on aasta lõpp, siis oleks hea teha pisike statistiline ülevaade blogi kohta. Siin on avaldatud 361 lugu ja 13 avaldamata lugu (mustandid) ehk, kui alustada blogi lugemist päris algusest ja lugeda iga päev üks lugu, siis kulub pea aasta, et sellega toime tulla. Statistika järgi on blogis üle 9200 pildi. Lugusid on vaadatud üle 132 000 korra ja lugude all on kokku 510 kommentaari. 

Oma viimase aja tegemiste kohta ütlen nii palju, et Facebook'is ma hetkel aktiivne pole, aga meil on üks maru-tore messenger'i grupp, kus on peale minu veel 4 inimest, kellega me kirjutame kõik-võimalikel teemadel. Arne tahtis, et selle grupi tekstid saaksid kuidagi avaldatud/arhiveeritud ja ilmselt teen seda uue aasta seisuga, aga avalikuks ma neid tekste ei tee, sest ilmselt teised grupi liikmed seda ei soovi. Aga las see jääb praegu nii. See on lihtsalt infoks mõnele heale inimesele, kes aeg-ajalt uurivad, et kuhu ma kadunud olen.

Nüüd teemasse. Vanade ajalehtede andmed ja andmed, mis on tänapäeval näiteks Wikipedia'sse pandud, ei taha omavahel üldjuhul detailides klappida. Mul on hunnikute viisi näiteid ja üks neist on alljärgnev:

7 maailmaimet (1869. aasta andmed ja tänapäevased andmed):

1. Egiptuse püramiidid.

1572. aasta gravüür Egiptuse püramiidide kohta. Sellel gravüüril on absoluutselt kõik kõverpeeglis, võrreldes sellega, mida meile koolis on õpetatud. Ma ei juhi sellel pildil mitte millelegi tähelepanu, sest tark taipab isegi ja lollile ei aita rääkiminegi.

2. Babüloni linna müürid ja rohtaiad. Tänapäevaks on Babüloni linna müürid imede hulgast eemaldatud ja järgi on jäänud ainult Semiramise rippaiad Babülonis.

3. Jupiteri kuju (Kreeka rahva Jumalate isa ja valitseja). Tänapäeval nimetatakse seda imet aga hoopistükkis Zeusi kujuks Olümpias. Selle teema juurde tulen hiljem tagasi, mis ühtlasi ongi loo peateemaks.

4. Egiptuse Diana ebajumala tempel. Tänapäeval nimetatakse seda imet Artemise templiks Ephesoses.

5. Mausoleum. Tänapäeval teatakse seda kui Halikarnassose mausoleum.

6. Aleksandria linna tuletorn.

7. Rhodose saare koloss. 

Jupiteri kuju (1869. aasta andmete järgi)

Kreekamaal Alveuse jõe ääres seisis Olümpia tempel, milles asetses nimetatud kuju. Kuju meistriks oli mees nimega Phidias (Vidias). Arvati, et nimetatud kunstnik oli ise taevas käinud või vastupidi, Jupiter oli maa peal Phidias'ele modelliks käinud, sest vastasel juhul ei olevat selle kuju valmistamine võimalik. 

Tänapäeval (1869) on kuju kohta ainult teada nii palju, kui vanades tekstides on andmeid säilinud ja mõne vana kunstniku poolt pilte maalitud või gravüüre valmistatud. 

Seesinane Jupitri kuju oma aujärje peal istudes oli 42 jalga (12,8 meetrit) kõrge, puhtast elevandiluust ja kullast kokku pandud. Vana viisi järele oli ülemine pool keha paljas, alumine jagu kullast riides. Tema jalalabadel olid kullast tallused all. Vasakus käes hoidis ta suurt valitsuse keppi, mille otsas kuldkotkas istus. Parema peo peal kandis ta üht võidujumala (Viktoria) kuju. Nõndasama oli kõik tema aujärg mitmesuguste kuldjumala kujudega ehitud. Ta pea ümber seisis kuld loorberilehtedest pärg. Kõik kuju oli nii suuresti ja kallilt ehitud, et iga kreeklasel, kes tema peale vaatas, otse kui südamest läbi tungis: Niisugune peab taeva­lik valitseja olema! Sellepärast ka iga kreeklane, kes Olümpia templisse astus, muust elavast jumalast midagi ei teadnud, oma Jupiteri kuju ette, tahtku või mitte, jumaliku austusega pidi maha langema. 

Peterburi Ermitaažis on kuju, mis olevat tehtud selle sama Phidias'e (tänapäevane nimi on Pheidiase) järgi, kuid oh imet! Kuidas on nüüd korraga Ermitaažis asuval kujul paljud asjad valesti kujutatud, võrreldes sellega, kuidas see sama mees (Phidias) seda kuju vanasti kirjeldas. Mis vahepeal juhtus?

Kujul pole kullast sandaale. 

Valitsuskepi otsas pole kotkast, vaid kotkas asub Jupiteri kõrval. 

Aujärjel puuduvad teised jumala kujud. 

Pea ümber puudub loorberilehtedest pärg. 

Mis veelgi kummalisem, kui minna veel rohkem ajas tagasi, ja vaadata veelgi vanemat gravüüri, siis ei klapi enam üldse midagi. Asjad on ajas valeks läinud aste-astme kaupa. Ümber jutustama ei hakka, vast igaüks näeb ise erinevusi. See on sama anomaalia, nagu üleval oli 1572. aasta gravüür Egiptuse püramiidist. Mida ajaliinis kaugemale, seda kummalisemaks kõik läheb.

Kuju oli ehitatud puhtast elevandiluust ja puhtast kullast. Saab vaid oletada, et ülemine paljas osa oli elevandi luust ja alumine riietatud osa, kullast. Nii oli ka vanas tekstis kirjas, kuid öelge mulle, kui vaadata seda ülemist pilti, kus kuju on päris inimesest umbes 8 korda suurem, siis kuidas seda kuju saaks elevandivõhkadest teha? Tehnoloogiliselt tundub see üsna võimatu kunsttükk olevat, kui just tollel ajal hiigel-elevandid ei elanud, mille ühest-ainsast võhast see määratu kuju välja nikerdati. Loomulikult on see minu "võimatu" ettekujutse vili, sest ilmselt on asjaga nii, et selliseid asju füüsilisel kujul ei saanud kunagi olemas olla ja sellest olen palju kirjutanud, et miks nii arvan. Aga korraks oletame, et siiski oli taoline füüsiline maailm võimalik. 

Vana ajalehe andmed:

Kuju olevat 60-aastat seal templis rahulikult istunud, kuni elevandiluu oli pragunema hakanud. Leiti meister (Damaphon), kes kuju parandada oskas. Hiljem võttis Rooma keiser Caligula nõuks kuju Rooma toimetada, kuid ta ei saanud sellega hakkama ja kuju jäi kuni aastani 508 pärast Kristust oma kohale istuma. Keiser Teodosius II ajal läks tempel põlema ja kuju hävines.

Nagu juba eelpoolgi lugeda ja näha sai, siis on tänapäeval kuju kohta andmeid kohati tundmatuseni muudetud. Näiteks, öeldakse, et kuju oli valmistatud kullast, elevandiluust ja eebenipuust ning oli kaunistatud vääriskividega. Kuju troon oli valmistatud seedripuust. 

Ehk täna on asju kujutatud nii, et seda kuidagi reaalselt ka ehitada oleks olnud võimalik. Puust saab ju mida iganes nikerdada, kuid tegu oli ju siiski imega ja et ime ikka imeks jääks, toodi ka vääriskivid mängu, et asja kuidagigi tasakaalustada. 

Lisaks teatakse kõneleda jällegist täielikult vasturääkivaid andmeid kuju saatuse kohta. 

Tsiteerin Wiki't: Umbes 360 pKr viidi kuju Konstantinoopolisse, kus see hävis 475. aastal tulekahjus. Ehk andmed ei klapi tegelikult mitte ühestki otsast. 

Lõpetuseks võingi öelda, et igal vabal hommikul tuhnin vanades ajalehtedes (no tegelikult mitte igal hommikul, vaid siis kui viitsimist on) ja postitan oma leide vastavasse messenger'i gruppi, mille kohta Arne ütles, et võiksin seda infot Graali jagada (nagu vanasti), aga hetkel ei viitsi. Väga paljud andmed ei klapi omavahel. Näiteks, eile lugesin läbi 19. sajandi keskpaiga ajalehest loo Vatikani ja Peetri kiriku kohta, mille andmed tänapäevaks on päris kardinaalselt muutunud. Vanasti oli Peetri kiriku rist Cheops'i püramiidi tipust kõrgem, täna enam ei ole jne. 

Kuid neid lugusid lugedes hakkasid hoopis teistsugused mõtted kummitama. Kuidas sai vanal ajal olla ilmas nii palju kulda, et see oli väga tavaline? Tolstoi raamatus "Sõda ja Rahu" andis üks vürst või sõjamees sõdurile oma rahakotist kolm kuld tükki! Miks ta andis rahakotist kulda, mitte raha? Loen seda raamatut hetkel ja see on samuti igasuguseid vastuolusid ja võimatusi täis, kuid sellest võibolla mõni teine kord. 

Kulla juurde tagasi. Kuidas saadi vanasti kaevandustest kulda? Lugesin kuskilt, et kaljud ja pinnas pesti elavhõbedaga läbi, mis seob kulla enesesse. Hiljem aurutati elavhõbe ära ja kuld jäi järele. Elavhõbe hakkab aurama juba toatemperatuuril ja sellest kulla kätte saamine on väga lihtne. Neid andmeid kõrvutades meenus jälle, et Eestis on mitmes eripaigus leitud ehedalt elavhõbedat (vanade ajalehtede andmed), nagu Narvas, Võhma ümbruses, Saaremaal ja mujal. Mis siis, kui terved suured maalahmakad (Eestimaa suurused) pesti eelmise kõrgtsivilisatsiooni esindajate poolt elavhõbedaga läbi, et saada kulda? 

Kui siit edasi mõelda, siis elavhõbeda aurutamine nii suures koguses tekitas üleilmse tohutu katastroofi. Atmosfäär muutus mürgiseks, mille kohta on samuti üks tsensuuri luubi alt pääsenud vana ajalehe lugu blogis olemas. Samas me ka teame, et Läänemere kala ei tohi palju süüa, sest kalad sisaldavad palju elavhõbedat ja on toksilised. Elavhõbe ilmselt polegi mürgine, sest ka minu vanuste inimeste vanad hambaplommid on hõbe-amalgaamist tehtud ja me elame siiani! 

Kuid, miks meres on palju elavhõbedat, vastab ju ilusti ära küsimuse, et suured maa-alad uhuti elavhõbedaga üle, võibolla ka merest otse pesti elavhõbeda abil suures koguses kulda välja.

Nende mõtetega selleks korraks lõpetan. Kui vaid viitsiks kõike tähelepnekuid ja mõtteid siia kirja panna, siis oleks selles blogis lugusid juba nii palju, et iga päev tuleks läbi lugeda vähemalt kolm lugu ja ikkagi jätkuks lugemist terveks aastaks...

LÕPP

Allikas:  "Eesti Postimehe" Jututuba, 16 aprill 1869.

Wikipedia.

Kalevipojast

Algav lugu seletab minu jaoks ära mõned asjad, ja võib öelda seda, et ilmselt tšuudid ei olnudki eestlased aga tegelikult jäävad ülesse ikkagi ainult küsimused: Miks tšuudid maa alla läksid ja kas kogu maa-aluste käikude võrgustik on nende töö? 

Seoses selle looga tekkis ka üks uus mõte — Tartaaria aladel elasid hiiglased, nende seas Kalevipoja teisendid (vägimehed) ning nad tapeti ja võlurrahvas — tšuudid, pugesid maa alla peitu. Algas uus ajastu, milles elame meie praegu. Algav tekst annab hiiglaste kadumise osas veel ühe vihje — vanad Lääne-Euroopa vestelood jutustavad suurest rahvasterändamisest. Mis selle küll võis põhjustada ja kus kohast neid lugusid tänapäeval lugeda saaks? 

Käisin aasta esimeses pooles Rumeenias, Taga-Karpaatias, kus asuvad suured mäed, millest mõndasid kutsutakse rahvapärimuses — kurgaanideks. Mis asi on kurgaan? Kurgaan on haud. Kui aga kurgaanid on pool kilomeetrit kõrged või veelgi kõrgemad, siis kes sinna on maetud? Teatavasti olla ju vana-Kalevgi Toompea mäkke maetud. Toompea aga on armetu küngas võrreldes nende mägedega. 

Ega ajastud ongi kõik sassis kui kört-pärtli särk, sest näiteks esimene Adam olla olnud 500 meetri pikkune. Edasi lühendanud Jumal tema pikkust korduvalt, kuni Adam olnud u 50 meetri pikkune ja Eva umbes 30-40 meetrit. 

Tegelikult panin algava loo normaalsesse tähtedesse ümber Arne jaoks, kes on Kalevipoja uurija ja ilmselt lähiajal läheb selle teemaga edasi. Otsisin ka oma raamaturiiulis ja teadsin, et seal üks vana Kalevipoja trükk peab olema, mida ma pole kunagi lugenud, sest mulle ei meeldi värsid. Tõepoolest, see seal on, aga ilmselt kahjuks on see üsna uus (liigselt töödeldud) ja kõlba enam põhjalikuks uurimiseks. 

Algavas loos on palju kõnekat infot ja loodan, et Arne ja ka mõni teine asjahuviline, leiab sealt mõndagi huvitavat. Muidugi-mõista pole Eesti saagades, nagu Kalevipoeg ja Suur Tõll, midagi tõeliselt originaalset. Paljud kirjakohad on maha viksitud teistest allikatest ja ilmselt see 19. sajandil oli just seepärast nii üle Euroopa, et oli ruttu vaja kokku kirjutada vanem saagade-ajalugu igal rahval eraldiseisvalt, et ajaloost peita ära midagi väga suurt ja võibolla ka kurja...

Kalevipojast

Saatus paiskas mind juba noorelt kodumaalt kaugele ja jättis võõra rahva keskele.
Veel sidus mind kodumaaga minu emakeel ja noorepõlve mälestused.
Nüüd on mul meie uuem, „elegandim” eesti keel koguni võõras.
J. Aavik tahab minult ka veel noorepõlve mälestused võtta.
Kõige suurema huviga lugesin niihästi koolipingil kui ka ülikoolis „Kalevipoega“, ma armastasin seda rahvaluulet.
Nüüd aga seletab J. Aavik, „Kalevipoeg” olevat keeleliselt väga alaväärtuslik töö.
No olgu! De gustibus... (maitse üle ei vaielda. Täispikk ladinakeelne fraas - De gustibus non est disputandum)

Ka sisu poolest ei saa „Kalevipoeg“ armu: olla ilma psühholoogiata, täis kombelagedust.
Aga J. Aavik peaks teadma, et just need kaks omadust rahvaluules just ta kõrge vanaduse paremad tundemärgid ongi sellest ajast, kus rahvas veel lapsekingades käies iga asja oma nimega nimetas, iga nähtust lapselikult-puhtalt jutustas. (Lääne-Euroopa vestelood suurest rahvasterändamise ajast tõendavad seda kõige paremini.)
Kõigi nende etteheidete peale jääksin ma vait, aga nüüd asub J. Aavik „Kalevipoja“ tekkimise ja loomise küsimuse kallale ja seletab lühidalt (J. Aaviku kõnet „Kalevipoja“ üle ma kuulnud ei ole, lugesin „Postimehes“ lühida kokkuvõtte) - „Kalevipoeg“ ei olegi rahvaluule, rahva omandus, vaid puha Kreutzwaldi sünnitus. Soome ülikooli kasvandiku suust ei oleks ma nii käredat ütlust oodanud.
Olgu Kreutzwald eeposele omalt poolt niipalju kui tahes juurde lisanud, aga eepose esialgne väljatöötamine on ikkagi rahva oma töö, kuigi ta motiiv, ta aine, tükati teistelt rahvastelt laenatud.

Tahan lühidalt seletada:
Kuninglikus raamatukogus Stockholmis (Norra-Islandi käsikirjade jaoskonnas nr 4 all) leidub vana, puudulik pärgament-käsikiri vanapõhja keeles („vanapõhja“ keelest võrsusid Norra, Islandi, Rootsi ja Taani keel); enne XIII. aastasada kirjutatud, 129 lehte suur (varemalt 162 lehte) pealkirja all: Saga thidreks konungs af Bern; nimetame ta lühidalt thidresaga.

Väheke pildimaterjali musta-valge kirja sekka. Skandinaavia keeled olevat pärit Aaria tüvest.

315. peatükis jutustab käsikiri, et Saksa kaupmehed Väina kallastelt vanasti (s.o. enne ristiusu meie maale toomist) rahva suust üht „allmikill saga”, s.o. väga suurt eepost, kuulnud.

Juba vanaaegne Kreeka ajalookirjutaja Ptolemaios kirjutab (I, III, c. 5), et Väina kallastel Aisti sugust rahvast, veltid, elavad. Pärastpoole (VIII.–XII. aastasajal) nihkuvad nad kurelaste ja liivlaste surumisel edasi lääne poole ja sulavad siis teiste rahvaste sekka ära, nagu vana Aisti rahvas eestlaste, liivlaste ja kurelaste sekka; nad „vajusid maa alla“, nagu rahvasuu jutustab.
Mälestus neist veltidest ja nende vahvustest elab nüüdki veel tervel Venemaal, koguni Siberis Wolotide nime all (volot - velet tähendab praegu veel Väikevene keeles hiiglane, kangelane = bogatõr, ispolin), kus rahvas jutustab, et nõndanimetatud „Tšudi kalmude“ (tsudskie kurganõ) alla terve Woloti rahvas vajunud. (* A. N. Wesselowsky, Hap. Slovo, 1696. Wesselowsky oli Petrogradi ülikooli prof. Ja ta fikseerib üleskirjutamise aja 1125-1250. aastates).
Meie esivanemad võtsid Aisti ja pärastpoole gooti rahvaga ühte sulades neilt omaks mitte ainult nende kõrgema kultuuri, vaid ka vaimse elu avaldused, nende luule, selle asemel kogu Lääne-Euroopat sepa- ja nõiakunstiga tutvustades. Üks vanem Islandi käsikiri jutustab rikkast Bjarma (Permi) maast, kus soome sepad ja nõiad külluses elavad.
Nüüd toon Thidreksaga järele selle „allmikill saga“ sisu peajoontes.
Kuningas Viltin (kuningas esitab siin tervet rahvast, sellepärast temal rahva nimi) valitseb Rootsi ja Soomemaa üle (ta riik ulatab Holmgardini–Novgorodini), ta võidab venelased, rüüstab Poolamaad ja „kõik maad kuni mereni, kõik Tšudi maad“. Ta saadab oma poja Kalloysa mäele päkapikkude juurde sepakunsti õppima. Ise ja ta poeg on hiiglased: ta läheb, poeg seljas, läbi mere. Edasi jutustab eepos, kuidas ta poeg Völund (Islandi käsikirjas Vesland) isalt päritud mõõgaga sepad maha lööb, kuningas Niidung’ile „võidukivi“ toob; pea aga satub ta kuninga viha alla, põgeneb, tal lõigatakse põlvedel sooned läbi, pannakse saarele sepakotta töötama, ta aga teeb omale tiivad ja lendab ära. - Ta naise nimi on Hervor ehk Heren. Ta venna nimi Egil, kes osav kütt.
Sellestsamast Völund’ist leiame täielikuma jutustuse veel vanemas käsikirjas.
Nõndanimetatud „vanem Edda“ toob teiste seas „jutu Völund’ist“.
Esimene jagu, proosaline, on keele kui sisu poolest hallist muinasajast, teine jagu, seotud kõnes, on ajalooline. Üles kirjutatud on ta igatahes enne XIII. aastasada.
Sisu on järgmine:
Soome kuningal on kolm poega: Slagfidr (sulgedega lendaja), Egil ja Völund.
Nemad tulevad Ulfsjar’i (ulf — hunt; jar — järv) äärde elama.
Hommikul vara jahil olles leiavad nad metsast kolm neidu, kes linu ketravad, ja võtavad nad omale naisteks. Völundi naise nimi Hervör ehk Baeduhild. Elasid rahus 7 aastat. Kord aga jahilt koju tulles leiavad vennad kodukolde külma ja naised kadunud. Kaks vanemat venda lähevad oma naisi otsima: Egil ida poole ja Slagfidr lõuna poole. Ainult Völund jääb koju, uskudes, et naine tagasi tuleb. Völundi rikkusest kuuleb Rutheni (= Rutja = Ruotsi) kuningas Niidung. Kuuvalgel ööl tulevad raudriides mehed ja seovad magava Völundi (tähendab, ta on ka hiiglane). Kuningas võtab talt mõõga ära ja laseb tal põlvedel sooned läbi lõigata, paneb ta siis saarele sepakotta. Völund mõtleb kättemaksmise peale, tapab kuninga pojad, meelitab tütre saarele ja vägistab ta seal. Siis tõuseb ta naerdes „pikil tiivul“ õhku. Ühtlasi on ta hobuse seljas, sest kuningas Niidung hüüab teda õhus nähes: „Ei ole nii suurt meest, kes sind hobuse seljast võtaks!“ ja annab Egil’ile käsu teda noolega maha lasta.
Esimene jagu jutust - kuni raudmeeste ilmumiseni - on proosas ja uurijate tõendusel vanem kui teine jagu.

Katsume nüüd „Kalevipoja“ sisu ülevaltoodud jutustustega võrrelda, sealjuures arvesse võttes, et Kreutzwald, oma aineid laialt-kaugelt korjates, mitte igakord sisemist ühtlust ei tundnud, nii on meil palju kordamist (I =XIII—XV; IV = XVI jne.) „Kalevipojas“.
— Völund on Soome kuninga poeg, vete­neitsi pojapoeg (Rabenschlacht, vers. 164—174, frou Wächilt), hiiglaste soost. Ta isa ei olnud sõjamees, vaid armastas rahu (Thidreksaga, c. 57).
Kalevipoeg on Eesti kuninga poeg, vete­neitsi pojapoeg (Kalevala, Runo i, 103—110; Wellamo—Ilmatar), hiiglaste soost. Ta isa ei olnud sõjamees, vaid armastas rahu (Kalevipoeg 1 v. 109—120).
Völundi isal on 3 poega, kõige noorem, Völund (nimetatakse viimasena), on vendadest tugevam ja targem. Vanemad vennad rändavad võõrastele maile, jätavad riigi Völundile. Jahil leiavad nad metsast 3 neidu linu ketramast, võtavad nad naisteks. Mõne aja pärast jälle jahilt koju tulles ei leia nad neid eest.
Kalevil on 3 poega, kõige noorem on kõige targem ja tugevam.
Vanemad valivad noorema kuningaks ja ise rändavad ära. Jahil leiab Kalevipoeg metsas 3 neidu linu ketramas, viib nad oma seltsilistele (ja enesele) naisteks. Kaks korda varastab Soome tuuslar neidu (Iru-ämm ja neiu metsas).
Edasi jutustab „Kalevipoeg“ (XIII—XVI) kangelase rändamisest. Need tuletavad mulle Odini ja Thori rändamist meelde. Nii toon näiteks „Kalevipojast“ kõige ropuma koha, nõndanimetatud Raudoja sünnitamisest (XV, 320—394). Meie leiame selle episoodi sõna-sõnalt jällegi Eddast, kus sedasama Odin’ist ja Thor’ist jutustatakse (Scalda, cap. 35). Ka jutustab Edda Thori seitsmenädalasest unest, ta kahest seltsimehest jne.
Völund saab isalt mõõga päranduseks, mis tal une ajal ära varastatakse.
Völund võtab Rutheni (Rutja—Rootsi) kuninga Niidungiga sõjakäigu ette, muretseb temale „võidukivi“.

— Kalevipoeg saab isalt mõõga päranduseks, see varastatakse une aegu ära.
Kalevipoeg võtab Varrakuga (varjag — vaering - rootslane) sõjakäigu ette, annab temale „priiusekivi“ (XIX, 972—985 ja 929—934).
Völundi juurde ilmuvad raudmehed, seovad teda. Ta põgeneb pakku (Deors Klage ja Thidreksaga järele). Rootsi kuninga Niidungi käsul lõigatakse temal põlvedel sooned läbi, aga „naeratades tõuseb Völund üles õhku pikkadel tiibadel“ (Vlkv. 36, 1, 2).
Völund on õhus: valge hobuse Slimmingi seljas.

Kalevipoja peale langevad raudmehed, ta võidetakse ja ta põgeneb.
Ta oma mõõk lõikab tal jalad alt, aga

põrmu paelust peasnud vaimu

lendas lustil lennutama

pikkil siiwul pilvedesse,

tõusnedes taevaasse. (XX, 930—935).

Kalevi poega pandi

ratsul valge hobu selga. (XX, 1004—1006).

Tahan tähelepanemist veel nimede sarnasuse peale juhtida.
Völund asub vendadega põhja poolt tulles Ulssjar’i (Ülemjärve?) lähedale Kallovsa (Ballovsa; on veel sarnane luule Rootsi keeles, pealkiri Vallevan) mäele. Kallovsa (ehk Kallava) tuletab meile Kalev’id ja ka endist Kolõvan meelde. Konrad Hoffmann seletab Völund (= Valent) Soome tüvest valama — aera fundo, tundens fabricor, s.o. rauda valama, sepitsema. Ühtlasi on tal tähendus võluma = nõiduma (vanapõhjakeelne völva, vala).
Imelik on vana-Islandi kirjades Werland — Wirland.
Prantsuse keeles (chansons de geste) — Galant,

keskaegses ladina keeles Galannus.
Sjögren (De Finnis et aliis Tshudicis gentibus) arvab, et Völund peab Soome sepp olema. Castrén (Vorlesungen über die finnische Mythologie) võrdleb vanapõhja alfr Soome kaleva’ga (= hiiglane, sepp) ja türgikeelse alep’iga (= hiiglane = vägilane).
Kurioosumina toon Uhlandi („Alte hoch- und niederdeutsche Volkslieder“, Nr lk. 144 —) järgmise laulu esimesed read:

1. Herr Halewijn zong een liidekijn,

all die dat hoorde wou bi hem zijn.
2. En dat vernam een Köningskind,

die was zoo schoon und zou bemind...

Ta nimi on Helene. Halewijn meelitas tütarlapse lauluga oma juurde.
See on jällegi seesama motiiv, mis Völundarkvithas:
Völund = Halewijn = Kalevi;

Hezen = Helene = Iru (Helene = Linda?).
Kalevi noorema poja nime rahvas ei mäleta (Kalevipoeg. II, 70—).

Edasi on Kreutzwald kaks naisterahva kuju üheks sulatanud: Kalevi abikaasa ja Kalevipoja ema nimi on Linda.
Nii on ka Völundi ema nimi Rinda (Gylfaginning 30; Scalda, cap. 18), ta isa aga olla siin, Edda järele, Odin ise. Niisama kirjutab Saxo Grammaticus (III, p. 126). Aga Kalevi poja abikaasa nimi on Iru (= Iruvere), kuna Kreutzwald eksikombel Lindale veel selle teise nime annab (III, r. 407).
Selle läbi tulebki, et Kreutzwald Soome tuuslari neiuvargust kaks korda jutustab.
Esimene kord varastatakse Linda (Iruvere ehk Iru), teist korda üks kolmest linaketrajast neiust metsast.
Algupäraline luule oleks aga nii: Linda on Kalevipoja ema ja jääb rahulikult koju. Kalevipoeg aga päästab metsast kolm neidu (nagu Völundki) ja võtab ühe neist omale, ja kaks teist ta vendadele (siin seltsimeestele) jäävad. Soome tuuslar varastab just tema naise metsaneiu ja mitte ta ema Iruveret ehk Iru. Suur on sarnasus Hervöri = Iruvere ja Helene = Iru vahel.
Minu tahtmine ei olnud sugugi seda kindlaks teha, missuguse rahva omandus meie algaines, algidee omal ajal oli, vaid püüan ainult näidata, et niisugune juba väga vanasti Eesti rahva keskel tuntud ja omale juba koduõiguse saanud, ning et meie „Kalevipoeg“ mitte Kreutzwaldi „välja mõeldud“ ei ole, vaid ainult tema poolt korjatud ja välja töötatud. Kas Kreutzwald seda oma ülesannet hästi täitnud, või mitte, selle üle ma ka vaielda ei taha. Mina olen ta tööga enam kui rahul ja jätaksin ta puutumata järeltulevale soole mälestuseks ja paremaks ajaviiteks.
Meil, saarlastel, on oma Kalevipoeg „Suures Tõllus“ (seega ka J. Aavikul; sellepärast ehk ta kadedus kindlama noorema Kalevipoja vastu?). Suur Tõll on Kalevipoja vanem vend (ehk Völundi vend Egil).
Jutud osavast kütist ja väsimatust hiiglasest on üle maailma laiali läinud põhja riikides, Helveetsias, Venemaal ja isegi Siberis.
Saxo Grammaticus (†1203) jutustab, kuidas Toki 912. aastal Taani kuninga Haraldi (Blaatandi) käsu peale oma poja pea pealt õuna noolega läbi pidi laskma. Pärast osavat laskmist andis Toki kuningale sellesama vastuse, mis Egil ja Wilhelm Tell’gi andsid. Toki laskiski türanni pärastpoole metsas maha.
Grimm (Mythologie, 354) ütleb selle jutu kohta: Haraldi surm küti läbi on ajalooline fakt, õunalaskmine aga vanemast müüdist IX. ehk X. aastasajast.
Knorre-Sturlesoni „Norwegia chronicas“ loeme: kütt Toki ei ole taanlane, vaid Soome väeülem, ta nimi oli Palnatoki, s.o. Toki, Palna poeg (Rochholz, Tokosage, p. 58).
Ka kaugel lõuna pool leiame sarnase motiivi: Novella del Fortunato, Livorno (1869), välja antud Giov. Papanti poolt XV. aastasaja vana trüki järele.
Helveetsias jutustab vana rahvas Tellist, et temal kaks venda olnud. Kõik kolm olnud hiiglased.
Tell maganud 7 aastat Axenbergis, üks karjane äratanud teda ja saanud temalt liig varase äratamise eest kurja märkuse. Ta olnud väga osav kütt.
Schiller lõi Tellist ja ta kahest vennast Wilhelm Telli oma kahe abilisega, kes uueaasta öösel 1307 33 meest isamaa päästmiseks kokku kutsusid. Sellepärast ei loe keegi enam Wilhelm Telli ajalooliste isikute hulka (Pfannenschmidt, Liebenau jt.). Motiivi ise on helveetlased Rootsist saanud. Rochholz kirjutab, et vana Helveetsia rahvas tõendab end Rootsist tulnud olevat (Svezia–Sviz).
Jutud Tellist–Tõllist–Tokost leiame laplaste juurest, ka kaugelt Siberist. (M. A. Castrén, Reiseerinnerungen aus den Jahren 1838—44, saksa keelde Schiefneri poolt, Peterburg, p. 35, p. 20—22; Reisen im Norden — Heinr. Helms, 1853; Rochholz — Tellsage, p. 89) jne.
Rochholz kirjutab: „Kangelast Suurt Tõllu tuntakse Soome ja Riia lahe saartel juba sest ajast, kui siin soome sugu rahvad elavad.“ (Tellsage bei Finnen u. Lappen; Kruse, Estnische Urgeschichte, Moskva 1846.)
Tõll elas, räägib saarlane, oma mõisas Tõllistes, kuhu ta ka maetud. Mõisa nimi praeguse ajani.
Tõllul on 2 venda, kõik kolm on hiiglased ja tugevad isamaakaitsjad. Surres käskis ta end kutsuda, kui isamaa hädas; üks uudishimulik karjapoiss hüüab ta välja ja saab niisama käreda vastuse kui Helveetsia karjane. Temast räägitakse niisamasugust noolelaskmise lugu nagu William Tell’istki.
(Germania VI, p. 382.)
Mina isiklikult kodusaarel Tõllu noolelaskmisest midagi kuulnud ei ole, küll aga osavast kivide loopimisest ja vasaraga (Thor?) sihtimisest kirikutornide pihta (siit meie pilkenimi — saarlane —tornilõhkuja), esiisade usuvõitlus ristiusuga.
Hakkasin juttu Tõllist selle mõttega, et J. Aavikule ette panna „Kalevipojale“ vanemat ja paremat venda luua. Noorema venna aga ta pattude sisse jätta.
Ma ütleksin viimase puuduste kohta: sint ut sunt! (nad on, nagu nad on):

Petrogradis, 19 sept. 1916.
Bernhard Etruck.

LÕPP

Allikas: Postimees (1886-1944), nr. 240, 20 oktoober 1916

Arvude imedest

Pikka sissejuhatust loole ei tule, vaid panen selle loo tervenisti siia ja igaüks mõelgu ise, miks arvude maailmas leidub numbrite jadasid, mida tegelikult justkui ei tohiks olemaski olla. Või veel enam, kuskil arvudereas on numbrid, mis on teistest erinevate matemaatiliste omadustega. Algava loo juhatab perfektselt sisse lause Shakespeare Hamletist: Taevas ja maa peal on rohkem asju, Horatio, kui meie filosoofia eales uneski näeb...

Arvude imedest.
Salapärane 142857. — 12 täiuslikku arvu. Arv, milles 369 miljonit numbrit. 

142857. Kas tuleb see, kes eelpool toodud numbriterida loeb, mõttele, et too numbririda kujutleb iseäranis salapärast arvu? Kindlasti ollakse selles teadlik väga-väga harva. Sellest hoolimata on 142857 tõepoolest täiesti iseäralik arv. Arvul on nimelt tähelepanuväärne ja üllatav omadus, et see jääb numbrite poolest muutumatuks, kui seda arvu teatud teiste arvudega kasvatada. See kõlab kõrgeimal määral haruldasena, sest näib enesestmõistetavana, et üks arv kasvatamisel teisega peaks andma esimesest põhjalikult lahkneva uue numbrirea. Üldiselt on see ka nii, kuid arv 142857 on selles reeglis tähelepanuväärseks erandiks.

Kui kasvatame 142857 näiteks 3-ga, siis saame uue arvuna 428571. See arv koosneb aga täpselt samadest numbritest kui esimenegi ja samuti on ka numbrite järjekord samane. Vahe on ainult selles, et esimene algab 1-ga, teine 4-ga. Kasvatame oma iseäralikku arvu 5-ga, siis saame 714285, mis numbrite ja numbrijärjekorra poolest on jällegi sama arv mis esimenegi. Ja samane on tulemus ikka, kui meie 142857 kasvatame ükskõik millise arvuga 1-st 6-ni, milles lugejad katsetades kiiresti võivad veenduda.

Veel selgemini esineb selle nähtuse tähelepanuväärne omadus, kui meie mainitud numbrirea paigutame otsejoone asemel sõõri, nii nagu tunniarvud kellanumbrilaual. Seda kujutab antud joonis. 

Kuna sõõril teatavasti ei ole algust ega lõppu, siis on arvudering, mille meie mainitud numbritest moodustame, samane kõigile arvuderidadele, mis me ülalkirjeldatud kombel kujundame.

On veel palju teisi arve samase tähelepanuväärse omadusega. Näiteks on samalaadne ka pikk arv 052 631 578 947 368 421 (null selle arvu alguses on tähtis). Seda arvu võime kasvatada iga arvuga 1-st 18-ni ja meie saame tulemuseks igakord sama numbrijärjekorra - need 18 arvu, mis saame tulemuseks, annavad, nagu ülevalgi, ringikujuliselt korraldatuna, sama numbrilaua.

Lõppeks võib öelda, et sääraseid ringarve on lõpmatult palju. Kes näiteks jagab 1-st 59-le (1:59), see võib konstateerida, et 58 esimest numbrit koma järel kujundavad arvu, millel on ringarvu omadus; sel arvul on kasvatamisel arvudega 1-st kuni 58-ni ikka samane numbrijärjekord, s.t. samased ringnumbrid. Kuipalju sarnaseid arvusid ka et olekski, kuid siiski need kujundavad kõigi arvude üldkogus iseäralise grupi, mis mainitud tähelepanuväärse omaduse tõttu on kõrgehuvilised mitte ainult erialalistele matemaatikuile, vaid ka igale arvudesõbrale.
Iga inimene teab, mis on algarv. Ja seepärast ei olegi vaja öelda, et selleks on arv, mis järelejäägita ei jagune ühelegi teisele arvule, peale ühe ja iseenda. 7, 13, 97, 1093 on, et neist mõningaid nimetada, algarvud. Vaatleme nüüd arvu 2^127 — 1, s. t. arv 2 127-ndas astmes (2 kasvatatud 2-ga 127 korda) ja siis sellest maha arvatud 1. Ka see arv ei näi endas sisaldavat midagi iseäralikku, kuid osutub siiski aritmeetiliseks tähelepanuväärsuseks. See arv on nimelt siiani teada suurim algarv üldse, sest on lõpmatult palju algarve, nagu meie seda täiesti kindlalt teame ja suurima täpsusega võime ka tõestada, nii et ühelgi arvul ei saa olla nõudeid olla suurim algarv üldse. Nimetatud arvule järgneb arvudereas lõpmatult palju teisi algarve, mida seni aga ei ole suudetud kindlaks teha, sest arvude kõrgemates regioonides on algarvude kindlakstegemine sagedasti väga raske ja keeruline töö, milleks vaja arvuteaduse teravmõistuslikumaid abinõusid. Kõigist tuntud algarvudest, mida õieti rohke hulk, on ülaltoodud arv suurim ja see asjaolu annab sellele arvule õigustatud tähtsuse. See algarv tehti kindlaks alles mõne aasta eest ja viimati on seda arvu uuesti katsetatud numbrilisena, järgmise 39-kohalise arvuna: 170 141 183 460 469 231 731 687 303 715 884 105 727. See arv on loetav järgmiselt: 170 sekstiljonit 141 183 kvintiljonit 460 469 kvartiljonit 231 731 triljonit 687 303 biljonit 715 884 miljonit 105 727. Ka neile lugejaile, kel veel täiesti meeles teiste riikide inflatsiooniajad, peaks see arv mõningal määral meeldima, sest toodud arvu vastu on ka inflatsiooniaegsed „astronoomilised arvud" ainult tühi puru. 

Eeldame, et kellelgi on niipalju sente, nagu seda väljendab eelpooltoodud hiigel-arv, siis võiks selle sentide-summa omanik puhtas rahas välja maksa kogu maakera, ja seda ka juhtumil, kui kogu maakera oleks puhtast kullast. Ning ta võiks osta mitte ainult ühe, vaid terve miljardi sääraseid kuldplaneete! Nii ei ole siis suurim tuntud algarv tõepoolest mingi vähesus. 

Vaadake korra lihtsat arvu, milleks on 28. Kas leiate selles arvus midagi erilist? Vististi mitte! Siiski on aga see arv täiesti iseäralikku laadi, koguni tavatu haruldus mõõtmatus arvudereas. Sest selle arvu jagajad, nimelt 1, 2, 4, 7 ja 14, annavad kokkuarvatult jälle 28. See on aritmeetiliselt kõrgeimal määral tähelepanuväärne omadus, mida arv 28 jagab veel ainult väga väheste muude arvudega. Lähemalt võetuna kuulub sellesse iseäralikku gruppi ka väike arv 6, sest selle arvu jagajate, 1+2+3, summa on samuti 6. Siis on säärase omadusega arvuks 496, edasi arv 8128 ja veel edasi on sellelaadilisi arve teada ainult mõned üksikud suured. Tolle tähelepanuväärse omaduse tõttu nimetatakse neid arve täiuslikeks arvudeks. Siiani tuntakse ainult 12 täiuslikku arvu, kuigi juba mainekad matemaatikud on nendega tegelenud. Juba Eukleides, kuulus kreeklaste matemaatik, kes elas 4. sajandil enne Kristust, teadis täiuslike arvude kohta kõike seda, mis meie tänapäevgi teame. Müstilistes kujutlustes, mida vana- ja keskaja-inimesed sidusid arvudega, etendasid täiuslikud arvud veel muud osa. Usuti, et täiuslikel arvudel on peale nende eriomaduse veel teisi omadusi. Neile arvudele lisati kosmoloogilist ja nõiduslikku tähendust ja nende arvudega tehti iseäralikku arvude-maagiat. Peale muu on täiuslike arvudega ühendatud arvuteaduse seni veel lahendamata probleem. Kõik tuntud täiuslikud arvud on paarisarvud. Sellelaadilist paaritut arvu leida ei ole seni õnnestunud, teisest küljest ei ole ka tõestatud, et sellelaadiline paaritu-arv oleks võimatu. Kes suudab selle viimase tõestada, või leiutab paaritu täiusliku arvu, see lahendaks seni asjatult selgitada püütud matemaatika-probleemi ja võiks selle eest, võib-olla, saada doctor honoris causa tiitli. 

Milline on suurim arv, mida võimalik kirjutada kahe numbriga? Kes arvab, et 99 on tugevasti eksiteel, sest 9^9, see tähendab 9 üheksandas astmes või teisiti 9×9×9×9×9×9×9×9 on 387 420 489, on võrdsusetult suurem arvuväärtus, mis kahe numbriga väljendatav. Milline on aga suurim arv, mida saab kirjutada kolme numbriga? Probleem on pisut komplitseeritud. 999 langeb mõistetavalt kohe eemale, sest 99^9 ja 9^99 on eelpoolse järgi selgesti määratult suuremad arvuväärtused. Kuid suurim kolmenumbriline arv ei ole ükski neist eelpoolsetest, vaid selleks on väljendus 9(9^9), see tähendab 9 üheksandas astmes, mis viimane aste on ka veel 9 üheksandas astmes. 9^9 on, nagu eelpool selgus, 387 420 489, siis on 9(9^9) võrdne 9 astmes 387 420 489. Tavalise numbrirea abil väljendades algab see arv 233-ga ja teda tuleb kirjutada 369 miljoni numbriga. Selle arvu-koletisega võrreldes oleks ka eelpool toodud suurim algarv ainult kaduv aatomike. Kui keegi soovib 9(9^9) kirjutada tavalise numbrireana trükitähtede suuruses, siis tuleks sellest arvust 1000-kilomeetri pikkune rida. Seda arvu-koletist, mis irvitab inimeste igasuguse kujutlusvõime üle, võib aga teisiti väljendada kolme lihtsa numbriga, mis on kenaks näiteks selle kohta, kuidas matemaatika sümboolse kirjaviisi tõttu on võimalik ka suurimaid arvuväärtusi väljendada hõlpsasti ja lihtsasti.

LÕPP

Allikas: Päewaleht, nr. 53, 23 veebruar 1931.

 

Prantslased Venemaal 19. sajandi algusel

Mul pole selliseid väikeseid huvitavaid infokilde hetkel kuskile postitada, selleks panengi lühiloona siia.

Ilmselt on kogu ajalugu täielikult peapeale pööratud ja järgnev infokild peaks seda kinnitama. Kas tsensor pole infot osanud märgata ja korrigeerida lasta või on asi hoopis milleski muus?

Päewaleht, nr. 260, 12 november 1911 on artikkel, pealkirjaga Venemaalt, teemal Ilidior ja valekristus. 

"Iliodor kuulutab valekristuse ilmumist täpipealt ette: "Ta ilmub 1912. a., see on sajas aasta neetud prantslaste sisserändamisest..."

Justnimelt, mitte Napoleoni vallutuskatsega polnud see seotud, vaid prantslased rändasid mingil põhjusel Venemaale sisse ega tahtnud hiljem sealt enam kuidagi lahkuda. Vene haritlased oskasid vabalt prantsuse keelt. Aleksandri ausammas (ja palju muid ausambaid ja hooneid) pandi prantslase Auguste de Montferrand'i kavandite järgi Peterburgi püsti. See sammas ja selle püstitamise teema on muidugi omaette ooper, millest on blogis naljalugu olemas. 

Tolle-aegsetel maalidel jalutavad Prantsuse sõjaväe mundris sõdurid rahulikult koos kaaskodanikega Vene linnade tänavatel. Prantslased aga olla ju häbiga, viimne kui üks, 1813 juba tagasi Prantsusmaale kupatatud. Kuidas see saab võimalik olla?

Loomulikult ei saa ühtegi infokildu täielikult omavahel kunagi klappima, sest ühe teooria järgi on ajalugu välja mõeldud matrix'is ja vigaselt paigatud parandused ongi kogu selle segaduse tekitanud.

LÕPP

Kivide saladused: katse ja tähelepanekud

Alustan kuskilt kaugemalt. Juba palju aastaid tagasi pidin läbi viima katse, kus ma tahtsin peegelkaameraga, mis asub kindlal statiivil ja kindlas geograafilises punktis, läbi viia katse, kus ma pildistan Suurt Vankrit. 

On väidetud, et nimetatud tähtkuju tähtede vahed suurenevad ja vähenevad vastavalt aastaajale (sügisel ja kevadel). Peegelkaamera, millega ma selle katse tahtsin teha, lõpetas koostöö. Hetkel on mu kasutuses väheke moodsam kaamera ja sellega saaks kindlasti veelgi tõhusamalt selle katse korraldada, kuid millegipärast ei ole viitsinud seda ette võtta. Ilmselt läheks kaamera jälle katki, kui asja töösse võtaksin, ja seetõttu teen seekord hoopis teise katse - katse kividega.

Miks ma seda teen? Ilmselt enamus on näinud filmi Jumanji esimest (kõige vanemat) osa, kus lauamäng andis mingil salapärasel moel inimesele teada, et see esmalt mängu üles leiaks ja järgmiseks juba, et sellega mängima hakataks. Taoline trummipõrin nagu Jumanji's, tagus vaikselt ka minu kuklas, aga põhjustasid selle just need kivikesed.

Paar nädalat tagasi jalutasin oma kodurannast kilomeetrit kaks eemal ühes teises rannas ja seal korraga nägin neid samuseid pruune ümmargusi kivikesi. Neid oli seal vast oma kümmekond tükki, igas mõõdus, umbes paari ruumtmeetri suurusel alal, otse veepiiri lähedal. Ilmselt oli vesi veidi taganenud ja kivipallid jäid kuivale.

Kahjuks mul sellest käigust paremat pilti pole võtta, aga üks suur, pruun pallike, on pildil ilusti näha.

Kes eelmist "pallikeste" lugu pole lugenud, siis seda saab teha siin.

Enne veel aga paar pilti veelgi kaugemast rannast (u 10 km kodurannast).

Seal rannas on sellised teravad suurte põlenud kivide kuhjatised, mis on nähtavasti välja karanud Neugrundi kraatrist. Ei vaidlegi ja loogiline on, et need kivid sealt mingi sündmuse tagajärjel välja paiskusid. Aga ei usu mitte, et need kivid on sadu miljoneid aastaid tagasi sealt kraatrist välja paiskunud. Ühes eelmises loos seletasin, et miks ei usu. Nüüd panen ühe fakti veel juurde. Vanad, vees olevad graniidi-jurakad on vesi kõik ümaraks ja siledaks lihvinud, aga need moodustised on kõik teravad. Kui on teravad, järelikult on suhteliselt uued...

Enne veel, kui katsega alustan, siis veel kaks pilti ühest huvitavast kivist.

Kui ütleks, et see on kõrgelt, lennuvahendi pealt tehtud pilt kuskil Egiptuse platool, kust püramiidide tarvis kive lahti murti (?), siis see kivi väheke meenutabki seda. Kivi on tegelikult umbes 100kg raskune. See tundub lihtsalt üks looduse vingerpuss olevat.

Nüüd katse ise, mille kestvuseks määrasin tunde järgi - üks aasta. Kui kõigevägevam annab, siis 03. detsember 2026 loen "tibud" üle.

Mul on neid kive tegelikult veelgi, aga korjasin suuremad ja ka paar pisemat kokku ja tõin tuppa. Oma üllatuseks märkasin, et osad kivid on muutunud halliks (ennemalt olid pruunid) ja nende peale on tekkinud valge, soola-taoline aine (hirmus kibe, mõru).

Pesin kivid puhtaks ja nagu tühjast kausist on näha, toimuvad kividega mingisugused protsessid, sest mingi sade on kaussi jäänud.

Pildil oleva kivi leidsin kodurannast vast oma 5-aastat tagasi. See oli kõige esimene seda-sorti imelikest kividest. Tol ajal oli see rohelist värvi, nagu tsaari-aegne vaskkopikas, millel vase-paatina peal. See tükk seisis vannitoas riiulil ja oli lihtsalt ilus ja kummaline kivike. See kivi kaalub päris palju ja sellega oleks saanud vabalt pähkleid purustada. Mingil ajal, kui teisi sarnaseid kive leidma hakkasin, siis panin nad kõik ühte karpi kokku ja viisin aita. 

Täna, kui need kivid aidast ära tõin, siis märkasin, et varemalt rohekat värvi olnud kivi on halliks tõmbunud ja koledaks läinud. Endis-aegsest hiilgusest pole enam jälgegi.

Pealegi on kivi lagunema hakanud. 

Pildil on katsealused kivid. Katse eesmärk on jälgida, kas ühe aasta jooksul toimub "paljunemine." See, et mõni kivi pruunikast toonist halliks muutub ja lagunema hakkab on minu jaoks juba ammu tõestatud. Egas ma mingit teadusliku katset teegi, kõik on ikka oma jaoks.

Pildil on 36 kivi. Kolm korda lugesin üle. Ülemised viis kivi on halliks tõmbunud, ülejäänud on pruunid.

Eksperimendi huvides tegin lisa-pilte, sest, kes teab, mis kividega aasta pärast on juhtunud ja siis on hea võrrelda.

Kivisid ära ei kaalunud, kuigi oleks võinud, aga katse eesmärk on tuvastada kivide jagunemist, mis ühe aasta jooksul ei tohiks võimalik olla kuivas ja tubastes tingimustes - miljoni aasta pärast aga küll. Eks analüüsi teen pärast ja pole mõtet midagi ette oletama hakata. Tibusid loetakse ju sügisel. 

Kivid panin läbipaistmatusse aukudeta kilekotti, millele käänasin sõlme peale ja panin tuppa, riiulisse. Piltlikult öeldes on need kivid seal juba jagunenud või mis iganes olekus, nagu Schrödingeri kass. Tõde selgub aasta pärast.

Jätkub...

Eiffeli tornist Tolstoini

Luiskelugu.

Hommikul uurisin põgusalt paari asja ja süviti ei jõudnudki minna, kui nägin mõnda kummalisust, mida siiagi välja toon. Tegu on looga, mis käsitleb kahte erinevat asja, kuid sellegi poolest võib tegu olla sama asjaga...

Eiffeli torn

Torn sai alguse Maurice Koechlini (vaneminsener) visandist, kes töötas Eiffeli Ehituskompaniis (Compagnie des Établissements Eiffel). 1884. aasta mais tegi Koechlin visandi, mida ta kirjeldas kui "suurt pülooni."

Kui vaatasin seda vaneminseneri visandit, siis tuli hirm peale. Visandite järgi muidugi hooneid ei ehitatagi, aga no vanameinsener ja selline käkerdis? Nagu keegi naeraks kuskil kõva häälega?

Võib kahtlustada, et see ehitis on eelmise tsivilisatsiooni jäänuk. Polüoon (pylon) tähendab hiiglaslik tugimast/torn/elektriliini mast. Egiptuse templite juures nimetati pülooni kui massiivset värava- või sissepääsusammast. Mis eesmärki Eiffeli torn võis kanda? Kui nägin sõnu: Vana-Egiptus ja sissepääsusammas, siis kõige julgem oletus on, et see oli algselt teleportatsiooni värav. 

Kuidas vanasti reisiti? Lugesin mingil ajal lugusid jesuiitidest ja mõne orduliikme reisidest 16. sajandil ümber maailma (Lõuna-Ameerika, Jaapan, Hiina, India jne), siis näib, et muud moodi, kui läbi teleportatsiooni väravate polnud see võimalik. Meenutage näiteks blogi lugusid auväravatest ja kirikutest.

Eiffeli vundament meenutab tähtkindlust.

Alumisel pildil on Kuressaare piiskoplinnuse plaan.

Miks enne torni valmimist eputas Eiffel sellise pildiga? Sellelt pildilt saab aimu torni eesmärgist (nagu just ülal kirjutasin). 

Alumine pilt pidavat kujutama torni vundamendi ehitust. Pildil on ainult üks pisi-pisikene veakene. Eiffeli torn asub Pariisi südames ja Pariis olevat ju väga vana linn? Mida aga sellelt pildilt taamal näeb? Lage väli ja kõva tuul...

Vanade ehitistega võib olla aga hoopis üks teine asi.

Lugesin A. C. Clarke "Tähed ja linn," kus Clarke kirjutab matrix'ist, regres-masinatest (täpse ajaloo tagasivaate seade) ja seal ta kirjeldab üsna täpselt, kuidas vanasti hooneid ehitati: Mälupangast võetud vanade ehitiste informatsioon kustutati ja asendati uuega. Matrix lihtsalt loob sellest ajastust meile maale ja pilte, nagu see kõik oleks olnud reaalne. 

1889. aasta Postimehest saab torni kohta lugeda: Üle nende alumiste võlvide 60. meetri (30 sülla) kõrgusel on tornis umbes 100 saali ja väiksemat ruumi, milles trahterid ja lustipidu ning tantsusaalid, nagu ka magamise või öömaja ruumid on. Siin peetakse pallisid, pidusid ja koosolekuid...

100 saali, ballid ja peod? Paistab, et tänapäeval on seal ruumi kõvasti vähemaks jäänud.

Ei hakka lugu liigselt venitama ja Eiffeliga selleks korraks lõpetan. Järgmine lugu on nõks teisest mastist, aga seda enam see mulle meeldib :)

Mida on sellelt kehvakeselt pildilt näha? Vaata seda pilti hoolega ja ära järgmise pidi juurde enne suundu, kui selle pildi analüüs on tehtud. Soovitan vaadata valgustuslahendust ja selle üle väheke mõelda. 

Mingisugune peene konstruktsiooniga lamp, mis ilmselgelt ei ole õlilamp, valgustab Leo Tolstoi töölauda. Aga, kas 19. sajandi teisel poolel Tolstoi töötoas sai olla elektrivalgustust? Lenin oli ju elektri kolgastesse tooja!? Tegelikult on see ülemine pilt maailma parim pilt (minu arvates). Ma uurisin nii ja naa seda valgustuslahendust ja lõpuks jõudsin jälile ühele sarnasele pildile, mille olevat maalinud Ilja Repin 1889ndal aastal. Ja vaata, mis muutus selle kummalise valgustuslahendusega...

Polegi mingit valgustust, vikat kurask hoopis ja mingi saag seinal, mille küljes on tont-teab-mis! Pildi paremale nurka ilmus labidas kah! Vot sulle tünga! Kui mõelda asja üle, et Leo Tolstoi oli krahv, siis ühelgi endast lugupidaval kirjanikust krahvil, ei ole kirjutustoas vikatit, veel vähem - labidat! Peale neid mõtteid ilmutas matrix asjast vähe loogilisema pildi. Rakurss on küll väheke teine, aga moment on sama. Mingi kummaline kapp on nüüd tooli asemel. Labidas kah enam ei mahtunud pildile. Matrix parandas oma esialgse lolluse - labidas krahvist kirjaniku toas haihtus nagu vits vette ja ka vikatist ei jäänud palju järele. Nüüd oleks pilt justkui hoopis loogilisem! Aga kas tegelikult ikka on?

Ei saa olla olemas sellist asja, et esialgne valgusti muutus vikatiks ja saeks seinal, mille alumisse ossa on sätitud mingi lillekimp või puhmakas, mis pimedal pildil jättis mulje, et tegu on lambiga. Ja muidugi kohe samal momendil ilmus ka teine pilt samast asjast väheke teise nurga alt, mis esialgse oletuse nullib. Kas saab see olla juhus?

Ainult paar väikest asja reedavad, et asi oli algselt hoopis teisiti. Kui nüüd uuesti seda tumedat pilti vaadata, siis tundub kõik klappivat. Tõepoolest on vikat seal ja seinale asetatud viltune saag ja pahmakas, mis kokku justkui moodustaksid lambijala ja kupli, aga loogiliselt võttes on need kolm asja seal nurgas ebaloogilised. Geniaalne töö matrix'ilt.

LUISKELOO LÕPP

Wikipedia.

Postimees (1886-1944), nr. 47, 29 aprill 1889

Eesti Kodu : perekondlik kirjanduse, teaduse ja kunsti ajakiri, 16 oktoober 1908

Varia

Poleks seda juttu siia üldse kirjutanud, aga kolme päeva jooksul juhtus palju ootamatuid asju. Olin teatud põhjustel kolm päeva teleka ees (ei kommenteeri). Lihtsalt muud ei suutnud teha, kui lamada. Tõin puud tuppa, kütsin toa soojaks, panin hubase tule aknal põlema ja nii ma vahtisin kõiksugu filme ja magasin ja jälle vahtisin ning magasin. Miks seekord nii oli, see on mu oma teema. Olin üksi kodus, naine põrutas Londonisse Kuningaga asju ajama. Ah-jaa, kolme päeva jooksul tegin kaks tundi ka füüsilist tööd (kõva sõna). Puhastasin kanakuudi ära ja riisusin kahe puu alt õunad ja lehed kokku ning kärutasin komposti. Aga nüüd asja juurde.

Kui ma neid filme sealt telekast otsisin ja vaatasin, siis juhtus nii, et enamus filme ma lõpuni ei näinudki, vaid jäin magama. Mul on toa seinal kolm vanemat kella ja panin neist ühe kella tiksuma, kuna see on üles keeratud ja tahan, et löögiosa maha käiks s. t, et kell enam ei lööks. Kui ma kella tiksuma panin, siis näitas kell 3 (raudpolt näitas, hoolimata sellest, mis ma hiljem kirjutan). Panin siis filmi peale ja jäin kohe magama. Kell tegi ühe löögi ja see ajas mind korraks üles, kuid uinusin kohe uuesti (ühe löögi teeb kell siis, kui see näitab poolt tundi). Ei läinudki kuigi kaua aega mööda, kui kell hakkas uuesti lööma. Oma peas teadsin, et neli korda peab lööma, siis jääb vait, kuid kell ei tahtnudki vait jääda. See ärritas mind väheke ja tõusin üles, et kella pendel seisma jätta. Aga see, mis ma sealt nägi, oli väheke üllatav! Kell näitas 11! Ehk kell põrutas 11 pauku!

Nagu pildiltki näha, siis ma kohe ei jätnud kella seisma, vaid jäin asja üle mõtlema. Fakt on see, et sellist ajakaotust normaalsel teel ei saanud tekkida, sest kui magama jäin, oli õues valge ja ärgates oli samuti valge.

Meenus kirjasõbra jutt (kellele kahjuks pole jõudnud vastata). Panen tema kogetu siia: 

"Mobiilile tuli teade, et kõnekaardi soodusaeg on lõppemas (raha pealelaadimisel pikeneb kaardi kehtivusaeg). Keegi siin imestas: juba jälle - alles ma ju laadisin! Kontrollimisel selgus et see "alles" oli kuu aega tagasi. Järeldasin, et seesama olek oli kuu aega tagasi kehas, aga vahepealsest ajast ei teadnud midagi, sest oli mujal. Sellega seoses tuli mõte, et olekud sisenduvad teatud intervalliga - intervalli lühenemist kogetakse aja kiirenemisena. See muidugi ei välista programmi kiiremaks keeramist." /Tsitaadi lõpp/.

Sellega see päev veel ei lõppenud. Oli juba õhtu ja magamaminemise aeg, kuid tahtsin unerohuks midagi teistsugust peale panna. Olin ulmeriiulid juba seitse korda läbi otsinud ja tegin nalja, ning soovisin sealt leida mingi filmi, kus tegevus toimub laeval (laevadega on mul oma kiiks). Olin juba filmide reas üsna lõpus ja huvitav oli sel hetkel mu mõte peas, mis parastas justkui mõeldut ja ütles: "Seda ju ei ole seal!" Aga oli! Kõige viimase filmi tegevus toimus 19. sajandi lõpul ühes kuunaris. Ma ei hakka filmi nime mainima, ilmselt on nii, et see film pandi siia kõrvalreaalsusest ja las ta jääbki nii. Ma ei viitsinudki seda kuigi kaua vaadata, sest need kaks samal päeval juhtunud sündmust raputasid mu teleka eest eemale (voodist välja). Huvitav on veel see, et kõik huvitavad sündmused toimusid kolmandal päeval. Kaks esimest päeva olid sisseelamiseks või umbes nii.

Muidugi saab asju ka hoopis teisiti võtta. Näiteks, mäletasin kõike valesti?! Kell oli tegelikult üheteist ligi ja see laeva film oli seal koguaeg olemas, kuigi 10 korda kruttisin üle ja ei näinud. Ma seda lugu üldse ei kirjutaks, kui ma ei usuks, mida ma nägin. Teisest küljest jälle, asjad muutuvad ka normaalsuse suunas. Enam ma pole näiteks õhus seisvaid lennukeid näinud, aga las selle asjaga jääb nii ning ma endiselt usun seda, mida mäletan. Selleks ka proovin lood ruttu kirja panen, kui midagi kummalist juhtub. Aga paljusid asju ei kannata üldse siia kirja panna, eks sõbrad kuulevad neid lugusid, kui trehvame...Teisest küljest, mul vist sõpru polegi, aga see pole sõprade viga, see on minu viga. Teemasse tagasi.

Kui aga asjaga on nii, nagu kirjeldasin (ja neid juhuseid on ju tegelikult päris mitmeid), siis ma võiksin piltlikult öeldes oma köögilauale hunniku rahapakke mõelda või midagi sellist. Sellega on aga üks konks (esialgu). On võimalik muuta asju, mis on virtuaalsuses (telefonis, telekas, digiboksis jne), raamatus asjade muutmine on juba hoopis teine tase ja sellega vast oma mõttega hakkama ei saa (vähemalt esialgu). Sellised asjad juhtuvad vahel ja seda kutsutakse Mandela efektiks. Ok, aga sellisel juhul peaks saama oma pangakontole pika numbrite rea tekitada? Peaks jah, aga pole proovinud, kuid arvan, et need asjad (raha asjad) on kuidagi kaitstud, et otseselt mõttega mõjutada ei saa. Kes tahab, see mõjutagu ümber nurga, nagu raamatus "Enne nelja" president oma lossi taha eelajalooliste elukate surnuaia välja mõtles, kus ta nende luid kaevandas, mida ta kogus.

Kuna tegu on "Varia" teemaga, siis panen siia ühe huvitava tähelepaneku veel, mis läheb teemasse.

Võtsin oma vanaegsete raamatute riiulist ühe 1899. aasta kiriku lauluraamatu ja tahtsin näha, kas see sisaldab "Põrguvalu laulu," kuna umbes sellel ajal see lugu lauluraamatutest eemaldati. Ei jõudnudki lappamisega kuigi kaugele, kui korraga jäin mõtlema - kuradi head silmad pidid inimestel 126 aastat tagasi olema!? Raamat on ise umbes 7x12cm suurune ja lugude pealkirjasid peab suure luubiga vaatama.

Kirik oli ju tollel ajal ikka väga hämar! Ei näinud seal mitte keski seda kirja vanal ajal lugeda. Panen pildi kah kirja suurusest. Trükikunstist ei maksa üldse rääkida, no mõelge ajude soojendamiseks, kuidas saavutati rasvast kirja (bold)? PS! Pildil olev tuletikk on normaalmõõtmetes. 

Veel üks varia teema. Kuna ulmekate teemal juba olin, siis paljud vast on näinud Steven Spielbergi filmi Tom Cruise'ga peaosas "Minority Report." Spielberg on nagu Wells omal ajal - need, kes "jagavad(sid) matsu." Mõtetega on üks pull asi, mis on tegelikult ammu juba avalik ning tõestatud (otsi blogist kanakuudi lugu). 

Vaatasin selle kolme ägeda "maraton-päeva" jooksul ka ühte spioonikat: "Agentuur" (mille üks loojatest on George Clooney. Mis mehega on tegemist, eks paljud tea) ja seal öeldi otse, et nutitelefon on 24/7 nuhkimisseade, kuid seal öeldi veel midagi... See loeb ka mõtteid! Nüüd on see välja öeldud, kuigi eks te ise ole seda vast ammu juba kogenud, näiteks YT videode soovitused, kui millelegi mõtlesite või kasvõi reklaamid. Aga siin on hoopis teine konks. Tuleb hakata omi mõtteid kaitsma. Vaatasin ka selle napi kolme päeva jooksul ühte pool-napakat filmi sel teemal, kus inimeste mõtted olid kõrvalseisjatele avalikud. Seal oli paar õpetust, kuidas omi mõtteid kaitsta. Kas on mõtekas kunagi tulevikus need õpetused kasutusele võtta, eks seda näitab aeg. Nutitelefoni minema viskamine ei aita. Ilmselt seal, kus on mõni töötav arvuti või ruuter, digiboks või minupärast kasvõi külmkapp, mis on võrku ühendatud, on asi hapu. Seal tuleb ennast kaitsma hakata. Ilmselt Ansipi fooliummüts polegi nii naeruväärne asi.

Üks hea asi lõpetuseks ikka kah. Täna käisin ammuse sõbra juures, keda ma polnud näinud, nagu välja tuli, juba üle aasta. Kui Arne mul külas käis, siis me lobisesime 14 tundi ja seda oli sama palju, kui mitte midagi! Ka mu uus mõttekaaslane Meelis, temaga rääkisime pool päeva ilmaasjadest, aga seda on naeruväärselt vähe! 

Eks sai oma vana sõbraga palju asju arutatud, aga eks ta nii ole, et tegelikult isegi suud ei saanud soojaks. Üks paradoks veel. Temal on nädala, kuu, aasta-kava täis broneeritud, nii et seal pole vabast ajast lõhnagi, minul on aga põhimõtteliselt koguaeg vaba aeg. Aga nagu välja tuli, pole minul tegelikult heade inimeste jaoks kunagi aega, tema leiab aga alati aega. Mis asi see nüüd siis on ja miks see nii on?, eks selle pean kunagi tulevikus ise ära lahendama...

LÕPP

Robotid Inglise pangas

Lühilugu. Kui ma proovin endale ette kujutada 1934ndat aastat ja roboteid, siis see hästi ei õnnestu ja põhjusega. Väheke vanematest aegadest aga on läbi tilkunud informatsiooni, et siis olid robotid täitsa tavalised ja ilmselt on ka üks korralik sõda maha peetud inimeste ja terminaatorite vahel. Neid lugusid üle kordama ei hakka, aga siia mõtlemiseks hoopis üks teine lugu. 

Aastal 1934 olid robotid unustatud ja osati teha ainult mingeid plekist kaste, millel oli silmadeks 500 vatised lambid ja kõhus plaadimängija.

Robotid Inglise Pangas
Paanika ametnike keskel tööpuuduse kasvamise pärast.

London, 8. märtsil 1934. Inglise Panga direktorid on otsustanud oma asutuses läbi viia teatava mehhaniseerimise. Seatakse üles robotid, millest igaüks võib sooritada 50 ametniku töö.
See ongi küsimuse kõige raskem punkt. Ei teata, mis peale hakata vabanevate ametnikega. Arvatavasti määratakse need, kes kauem teeninud, eluaegsele pensionile ja teistele, kelle teenistusaeg alles lühike, makstakse lohutuspreemiaks 1–2 aasta palk.
Ametnike ringkondades on robotite töölerakendamise kavatsus tekitanud põhjendatud paanikat. Kardetakse, et need hiljem tarvitusele võetakse ka teistes asutustes, mille tagajärjel tööpuudus teeb järjekordselt tubli nõksu ülespoole. Artikli lõpp.

Proovige ette kujutada, kuidas pildil olev robot võtab üle 50 inimese töö.

Reaalsus tänapäevaste andmete järgi:

Aastal 1934 ei töötanud Inglismaa pankades ühtegi robotit.
Tol ajal ei olnud olemas tänapäevases mõttes roboteid ega isegi varaseid programmeeritavaid masinaid, mis oleksid suutnud panganduses töötada. 1930. aastatel kasutati pankades:

* Mehhaanilisi arvutusmasinaid (näiteks Comptometer, Burroughs’i arvelauad);
* Kirjutus- ja sorteerimismasinaid;
* Pangapersonal, kes tegi kõik toimingud käsitsi.

Esimesed robotid (nt elektromehaaniline humanoid Eric 1928) olid näituste atraktsioonid ja ei olnud mõeldud ega võimelised pangatöid tegema.

Kuidas seda lugu kokku võtta?

Mulle kirjutas jälle üks hea inimene, kes eelnevalt saatis pildi kella sihverplaadist, mida ta pildistas ühes Korfu saare kirikus.

Nüüd sai ta sellele vastuse. Need on stiliseeritud türgi numbrid väidetavalt Ottomani impeeriumi perioodist.

 Ma puistasin terve interneti läbi ja ei leidnud midagi ja nüüd korraga ilmus informatsioon lagedale! Väga lihtne on öelda, et vähe otsisid! Oma uurimuste ja kogetu põhjal jään arvamusele, et informatsioon pandi siia tagant järele. "No aga kuidas siis see kell Korfu saarele sai?", oleks järgmine loogiline küsimus ja ma küsiksin hoopis vastu: "Miks Inglise pangas töötanud roboteid peetakse täna võimatuks?" Või hoopiski uus näide - sõnaraamatud.

Kunagi ostsin laadalt väga paksu Eesti-Saksa sõnaraamatu (u 100 aastat vana) ja hakkasin mõtlema. Vanas piiblis on umbes 6000 sõna, uuemates on poole rohkem, sõnaraamatutes on aga vähemalt 100 000 sõna.
Nägin veits vaeva ja uurisin asja. 100 aastat tagasi oli inglise keeles üldse kokku umbes 400 000 sõna. Kuid pole olemas ühtki inimest, kes ligilähedaseltki mõistaks kõiki neid sõnu. Kõige sõnavaesemad olid inglise talupojad. Nende sõnavara ulatus umbes 1600 sõnani. Õppinud töölised tundsid umbes 5000 sõna. Kuidas need paganad kirikus said käia ja piiblit lugeda!?, kui KJV piiblis oli u 12 000 sõna!! Kõige suurem sõnavara oli 100 aastat tagasi ajakirjanikul, sest see elukutse tõi endaga kokkupuuteid igasuguste eluliste ja rahvakihtidega. Kuid ka kõige targem ajakirjanik ei teadnud üle 20 000 sõna.

No vot ja nüüd ma küsin, kes pani sõnaraamatu siia maailma, mis sisaldas 400 000 sõna? 

Tänapäeval väidetavalt teatakse hulga rohkem sõnu. Inglise sõnavara olevat nüüd miljon sõna, kuid tänapäeval on arvutid, mis võivad kõik erinevad sõnad tekstidest üles otsida, katalogiseerida ja raamatusse trükkida. No ja veel see ladina keel, mis on ilmselt kõige suurema sõnavaraga keel iidsetest aegadest. AI ajab selle kohta muidugi villast, öeldes, et ladina keeles pole oluliselt rohkem sõnu, kui eesti keeles. Kogu floora ja fauna, isegi kõige tähtusetumal mikroobil on ladina keelne nimetus, lisaks kõik haigused, meditsiinilised sõnad on loetletud ladina keeles ja muidugi tavavestluseks kasutatv keel. Mul on kodus Ladina-Eesti meditsiini sõnaraamat, mis oli äkki A-G-ni ja seal on vist juba oma mõnikümmend tuhat sõna. Igapäevases suhtlemises kasutab inimene aga vaid 1000-3000 sõna.

See on sama asi nagu Inglise panga robotite või selle imeliku kellaga. Näib, et need on kõik teise ajaliini produktid ja matrixi vemp.

LÕPP

Allikad: 

Vaba Sõna : rahvuslik informatsioonileht ilma erakondliku kuuluvuseta, 9 märts 1934.
Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr. 1, 2 jaanuar 1937.

Teise Loori Meister

Lühilugu, või õigemine pildilugu ja lõppu ka üks tsitaat loo peakangelaselt. 

Ei tahaks oma saba upitada, aga kuna see minu blogi kord juba on, siis saan seda teha. Kes tahab rohkem tausta teada või pole kursis, see lugegu raamatust "Enne nelja" juurde ja saab teada, mida selle loo kangelane meile öelda tahab.

Ülemisel pildil on kujutatud selle väga kuulsa mehe isa.

"Kuis ka ei oleks, rahvaste ühinemine sünnib olude sunnil varem või hiljem." Napoleon I.

LÕPP

Allikad: 

Postimees (1886-1944), nr. 64, 5 märts 1928.
Pildimaterjali allikas: Wikipedia.