7 maailmaimet - Jupiteri kuju

Tegelikult saaks kõikidest maailmaimedest ulmeloo kokku panna, aga hetkel seda ei tee, sest ilmselt olen mõnest neist imedest ka eelnevalt kirjutanud, nagu Babüloni linna müürid. Tegelikult see linn ise on totaalne võimatus. Sellest peaks olema isegi mitu lugu blogis olemas, kuid, kes neid siit enam üles leiab? Kuna on aasta lõpp, siis oleks hea teha pisike statistiline ülevaade blogi kohta. Siin on avaldatud 361 lugu ja 13 avaldamata lugu (mustandid) ehk, kui alustada blogi lugemist päris algusest ja lugeda iga päev üks lugu, siis kulub pea aasta, et sellega toime tulla. Statistika järgi on blogis üle 9200 pildi. Lugusid on vaadatud üle 132 000 korra ja lugude all on kokku 510 kommentaari. 

Oma viimase aja tegemiste kohta ütlen nii palju, et Facebook'is ma hetkel aktiivne pole, aga meil on üks maru-tore messenger'i grupp, kus on peale minu veel 4 inimest, kellega me kirjutame kõik-võimalikel teemadel. Arne tahtis, et selle grupi tekstid saaksid kuidagi avaldatud/arhiveeritud ja ilmselt teen seda uue aasta seisuga, aga avalikuks ma neid tekste ei tee, sest ilmselt teised grupi liikmed seda ei soovi. Aga las see jääb praegu nii. See on lihtsalt infoks mõnele heale inimesele, kes aeg-ajalt uurivad, et kuhu ma kadunud olen.

Nüüd teemasse. Vanade ajalehtede andmed ja andmed, mis on tänapäeval näiteks Wikipedia'sse pandud, ei taha omavahel üldjuhul detailides klappida. Mul on hunnikute viisi näiteid ja üks neist on alljärgnev:

7 maailmaimet (1869. aasta andmed ja tänapäevased andmed):

1. Egiptuse püramiidid.

1572. aasta gravüür Egiptuse püramiidide kohta. Sellel gravüüril on absoluutselt kõik kõverpeeglis, võrreldes sellega, mida meile koolis on õpetatud. Ma ei juhi sellel pildil mitte millelegi tähelepanu, sest tark taipab isegi ja lollile ei aita rääkiminegi.

2. Babüloni linna müürid ja rohtaiad. Tänapäevaks on Babüloni linna müürid imede hulgast eemaldatud ja järgi on jäänud ainult Semiramise rippaiad Babülonis.

3. Jupiteri kuju (Kreeka rahva Jumalate isa ja valitseja). Tänapäeval nimetatakse seda imet aga hoopistükkis Zeusi kujuks Olümpias. Selle teema juurde tulen hiljem tagasi, mis ühtlasi ongi loo peateemaks.

4. Egiptuse Diana ebajumala tempel. Tänapäeval nimetatakse seda imet Artemise templiks Ephesoses.

5. Mausoleum. Tänapäeval teatakse seda kui Halikarnassose mausoleum.

6. Aleksandria linna tuletorn.

7. Rhodose saare koloss. 

Jupiteri kuju (1869. aasta andmete järgi)

Kreekamaal Alveuse jõe ääres seisis Olümpia tempel, milles asetses nimetatud kuju. Kuju meistriks oli mees nimega Phidias (Vidias). Arvati, et nimetatud kunstnik oli ise taevas käinud või vastupidi, Jupiter oli maa peal Phidias'ele modelliks käinud, sest vastasel juhul ei olevat selle kuju valmistamine võimalik. 

Tänapäeval (1869) on kuju kohta ainult teada nii palju, kui vanades tekstides on andmeid säilinud ja mõne vana kunstniku poolt pilte maalitud või gravüüre valmistatud. 

Seesinane Jupitri kuju oma aujärje peal istudes oli 42 jalga (12,8 meetrit) kõrge, puhtast elevandiluust ja kullast kokku pandud. Vana viisi järele oli ülemine pool keha paljas, alumine jagu kullast riides. Tema jalalabadel olid kullast tallused all. Vasakus käes hoidis ta suurt valitsuse keppi, mille otsas kuldkotkas istus. Parema peo peal kandis ta üht võidujumala (Viktoria) kuju. Nõndasama oli kõik tema aujärg mitmesuguste kuldjumala kujudega ehitud. Ta pea ümber seisis kuld loorberilehtedest pärg. Kõik kuju oli nii suuresti ja kallilt ehitud, et iga kreeklasel, kes tema peale vaatas, otse kui südamest läbi tungis: Niisugune peab taeva­lik valitseja olema! Sellepärast ka iga kreeklane, kes Olümpia templisse astus, muust elavast jumalast midagi ei teadnud, oma Jupiteri kuju ette, tahtku või mitte, jumaliku austusega pidi maha langema. 

Peterburi Ermitaažis on kuju, mis olevat tehtud selle sama Phidias'e (tänapäevane nimi on Pheidiase) järgi, kuid oh imet! Kuidas on nüüd korraga Ermitaažis asuval kujul paljud asjad valesti kujutatud, võrreldes sellega, kuidas see sama mees (Phidias) seda kuju vanasti kirjeldas. Mis vahepeal juhtus?

Kujul pole kullast sandaale. 

Valitsuskepi otsas pole kotkast, vaid kotkas asub Jupiteri kõrval. 

Aujärjel puuduvad teised jumala kujud. 

Pea ümber puudub loorberilehtedest pärg. 

Mis veelgi kummalisem, kui minna veel rohkem ajas tagasi, ja vaadata veelgi vanemat gravüüri, siis ei klapi enam üldse midagi. Asjad on ajas valeks läinud aste-astme kaupa. Ümber jutustama ei hakka, vast igaüks näeb ise erinevusi. See on sama anomaalia, nagu üleval oli 1572. aasta gravüür Egiptuse püramiidist. Mida ajaliinis kaugemale, seda kummalisemaks kõik läheb.

Kuju oli ehitatud puhtast elevandiluust ja puhtast kullast. Saab vaid oletada, et ülemine paljas osa oli elevandi luust ja alumine riietatud osa, kullast. Nii oli ka vanas tekstis kirjas, kuid öelge mulle, kui vaadata seda ülemist pilti, kus kuju on päris inimesest umbes 8 korda suurem, siis kuidas seda kuju saaks elevandivõhkadest teha? Tehnoloogiliselt tundub see üsna võimatu kunsttükk olevat, kui just tollel ajal hiigel-elevandid ei elanud, mille ühest-ainsast võhast see määratu kuju välja nikerdati. Loomulikult on see minu "võimatu" ettekujutse vili, sest ilmselt on asjaga nii, et selliseid asju füüsilisel kujul ei saanud kunagi olemas olla ja sellest olen palju kirjutanud, et miks nii arvan. Aga korraks oletame, et siiski oli taoline füüsiline maailm võimalik. 

Vana ajalehe andmed:

Kuju olevat 60-aastat seal templis rahulikult istunud, kuni elevandiluu oli pragunema hakanud. Leiti meister (Damaphon), kes kuju parandada oskas. Hiljem võttis Rooma keiser Caligula nõuks kuju Rooma toimetada, kuid ta ei saanud sellega hakkama ja kuju jäi kuni aastani 508 pärast Kristust oma kohale istuma. Keiser Teodosius II ajal läks tempel põlema ja kuju hävines.

Nagu juba eelpoolgi lugeda ja näha sai, siis on tänapäeval kuju kohta andmeid kohati tundmatuseni muudetud. Näiteks, öeldakse, et kuju oli valmistatud kullast, elevandiluust ja eebenipuust ning oli kaunistatud vääriskividega. Kuju troon oli valmistatud seedripuust. 

Ehk täna on asju kujutatud nii, et seda kuidagi reaalselt ka ehitada oleks olnud võimalik. Puust saab ju mida iganes nikerdada, kuid tegu oli ju siiski imega ja et ime ikka imeks jääks, toodi ka vääriskivid mängu, et asja kuidagigi tasakaalustada. 

Lisaks teatakse kõneleda jällegist täielikult vasturääkivaid andmeid kuju saatuse kohta. 

Tsiteerin Wiki't: Umbes 360 pKr viidi kuju Konstantinoopolisse, kus see hävis 475. aastal tulekahjus. Ehk andmed ei klapi tegelikult mitte ühestki otsast. 

Lõpetuseks võingi öelda, et igal vabal hommikul tuhnin vanades ajalehtedes (no tegelikult mitte igal hommikul, vaid siis kui viitsimist on) ja postitan oma leide vastavasse messenger'i gruppi, mille kohta Arne ütles, et võiksin seda infot Graali jagada (nagu vanasti), aga hetkel ei viitsi. Väga paljud andmed ei klapi omavahel. Näiteks, eile lugesin läbi 19. sajandi keskpaiga ajalehest loo Vatikani ja Peetri kiriku kohta, mille andmed tänapäevaks on päris kardinaalselt muutunud. Vanasti oli Peetri kiriku rist Cheops'i püramiidi tipust kõrgem, täna enam ei ole jne. 

Kuid neid lugusid lugedes hakkasid hoopis teistsugused mõtted kummitama. Kuidas sai vanal ajal olla ilmas nii palju kulda, et see oli väga tavaline? Tolstoi raamatus "Sõda ja Rahu" andis üks vürst või sõjamees sõdurile oma rahakotist kolm kuld tükki! Miks ta andis rahakotist kulda, mitte raha? Loen seda raamatut hetkel ja see on samuti igasuguseid vastuolusid ja võimatusi täis, kuid sellest võibolla mõni teine kord. 

Kulla juurde tagasi. Kuidas saadi vanasti kaevandustest kulda? Lugesin kuskilt, et kaljud ja pinnas pesti elavhõbedaga läbi, mis seob kulla enesesse. Hiljem aurutati elavhõbe ära ja kuld jäi järele. Elavhõbe hakkab aurama juba toatemperatuuril ja sellest kulla kätte saamine on väga lihtne. Neid andmeid kõrvutades meenus jälle, et Eestis on mitmes eripaigus leitud ehedalt elavhõbedat (vanade ajalehtede andmed), nagu Narvas, Võhma ümbruses, Saaremaal ja mujal. Mis siis, kui terved suured maalahmakad (Eestimaa suurused) pesti eelmise kõrgtsivilisatsiooni esindajate poolt elavhõbedaga läbi, et saada kulda? 

Kui siit edasi mõelda, siis elavhõbeda aurutamine nii suures koguses tekitas üleilmse tohutu katastroofi. Atmosfäär muutus mürgiseks, mille kohta on samuti üks tsensuuri luubi alt pääsenud vana ajalehe lugu blogis olemas. Samas me ka teame, et Läänemere kala ei tohi palju süüa, sest kalad sisaldavad palju elavhõbedat ja on toksilised. Elavhõbe ilmselt polegi mürgine, sest ka minu vanuste inimeste vanad hambaplommid on hõbe-amalgaamist tehtud ja me elame siiani! 

Kuid, miks meres on palju elavhõbedat, vastab ju ilusti ära küsimuse, et suured maa-alad uhuti elavhõbedaga üle, võibolla ka merest otse pesti elavhõbeda abil suures koguses kulda välja.

Nende mõtetega selleks korraks lõpetan. Kui vaid viitsiks kõike tähelepnekuid ja mõtteid siia kirja panna, siis oleks selles blogis lugusid juba nii palju, et iga päev tuleks läbi lugeda vähemalt kolm lugu ja ikkagi jätkuks lugemist terveks aastaks...

LÕPP

Allikas:  "Eesti Postimehe" Jututuba, 16 aprill 1869.

Wikipedia.