Kalevipojast

Algav lugu seletab minu jaoks ära mõned asjad, ja võib öelda seda, et ilmselt tšuudid ei olnudki eestlased aga tegelikult jäävad ülesse ikkagi ainult küsimused: Miks tšuudid maa alla läksid ja kas kogu maa-aluste käikude võrgustik on nende töö? 

Seoses selle looga tekkis ka üks uus mõte — Tartaaria aladel elasid hiiglased, nende seas Kalevipoja teisendid (vägimehed) ning nad tapeti ja võlurrahvas — tšuudid, pugesid maa alla peitu. Algas uus ajastu, milles elame meie praegu. Algav tekst annab hiiglaste kadumise osas veel ühe vihje — vanad Lääne-Euroopa vestelood jutustavad suurest rahvasterändamisest. Mis selle küll võis põhjustada ja kus kohast neid lugusid tänapäeval lugeda saaks? 

Käisin aasta esimeses pooles Rumeenias, Taga-Karpaatias, kus asuvad suured mäed, millest mõndasid kutsutakse rahvapärimuses — kurgaanideks. Mis asi on kurgaan? Kurgaan on haud. Kui aga kurgaanid on pool kilomeetrit kõrged või veelgi kõrgemad, siis kes sinna on maetud? Teatavasti olla ju vana-Kalevgi Toompea mäkke maetud. Toompea aga on armetu küngas võrreldes nende mägedega. 

Ega ajastud ongi kõik sassis kui kört-pärtli särk, sest näiteks esimene Adam olla olnud 500 meetri pikkune. Edasi lühendanud Jumal tema pikkust korduvalt, kuni Adam olnud u 50 meetri pikkune ja Eva umbes 30-40 meetrit. 

Tegelikult panin algava loo normaalsesse tähtedesse ümber Arne jaoks, kes on Kalevipoja uurija ja ilmselt lähiajal läheb selle teemaga edasi. Otsisin ka oma raamaturiiulis ja teadsin, et seal üks vana Kalevipoja trükk peab olema, mida ma pole kunagi lugenud, sest mulle ei meeldi värsid. Tõepoolest, see seal on, aga ilmselt kahjuks on see üsna uus (liigselt töödeldud) ja kõlba enam põhjalikuks uurimiseks. 

Algavas loos on palju kõnekat infot ja loodan, et Arne ja ka mõni teine asjahuviline, leiab sealt mõndagi huvitavat. Muidugi-mõista pole Eesti saagades, nagu Kalevipoeg ja Suur Tõll, midagi tõeliselt originaalset. Paljud kirjakohad on maha viksitud teistest allikatest ja ilmselt see 19. sajandil oli just seepärast nii üle Euroopa, et oli ruttu vaja kokku kirjutada vanem saagade-ajalugu igal rahval eraldiseisvalt, et ajaloost peita ära midagi väga suurt ja võibolla ka kurja...

Kalevipojast

Saatus paiskas mind juba noorelt kodumaalt kaugele ja jättis võõra rahva keskele.
Veel sidus mind kodumaaga minu emakeel ja noorepõlve mälestused.
Nüüd on mul meie uuem, „elegandim” eesti keel koguni võõras.
J. Aavik tahab minult ka veel noorepõlve mälestused võtta.
Kõige suurema huviga lugesin niihästi koolipingil kui ka ülikoolis „Kalevipoega“, ma armastasin seda rahvaluulet.
Nüüd aga seletab J. Aavik, „Kalevipoeg” olevat keeleliselt väga alaväärtuslik töö.
No olgu! De gustibus... (maitse üle ei vaielda. Täispikk ladinakeelne fraas - De gustibus non est disputandum)

Ka sisu poolest ei saa „Kalevipoeg“ armu: olla ilma psühholoogiata, täis kombelagedust.
Aga J. Aavik peaks teadma, et just need kaks omadust rahvaluules just ta kõrge vanaduse paremad tundemärgid ongi sellest ajast, kus rahvas veel lapsekingades käies iga asja oma nimega nimetas, iga nähtust lapselikult-puhtalt jutustas. (Lääne-Euroopa vestelood suurest rahvasterändamise ajast tõendavad seda kõige paremini.)
Kõigi nende etteheidete peale jääksin ma vait, aga nüüd asub J. Aavik „Kalevipoja“ tekkimise ja loomise küsimuse kallale ja seletab lühidalt (J. Aaviku kõnet „Kalevipoja“ üle ma kuulnud ei ole, lugesin „Postimehes“ lühida kokkuvõtte) - „Kalevipoeg“ ei olegi rahvaluule, rahva omandus, vaid puha Kreutzwaldi sünnitus. Soome ülikooli kasvandiku suust ei oleks ma nii käredat ütlust oodanud.
Olgu Kreutzwald eeposele omalt poolt niipalju kui tahes juurde lisanud, aga eepose esialgne väljatöötamine on ikkagi rahva oma töö, kuigi ta motiiv, ta aine, tükati teistelt rahvastelt laenatud.

Tahan lühidalt seletada:
Kuninglikus raamatukogus Stockholmis (Norra-Islandi käsikirjade jaoskonnas nr 4 all) leidub vana, puudulik pärgament-käsikiri vanapõhja keeles („vanapõhja“ keelest võrsusid Norra, Islandi, Rootsi ja Taani keel); enne XIII. aastasada kirjutatud, 129 lehte suur (varemalt 162 lehte) pealkirja all: Saga thidreks konungs af Bern; nimetame ta lühidalt thidresaga.

Väheke pildimaterjali musta-valge kirja sekka. Skandinaavia keeled olevat pärit Aaria tüvest.

315. peatükis jutustab käsikiri, et Saksa kaupmehed Väina kallastelt vanasti (s.o. enne ristiusu meie maale toomist) rahva suust üht „allmikill saga”, s.o. väga suurt eepost, kuulnud.

Juba vanaaegne Kreeka ajalookirjutaja Ptolemaios kirjutab (I, III, c. 5), et Väina kallastel Aisti sugust rahvast, veltid, elavad. Pärastpoole (VIII.–XII. aastasajal) nihkuvad nad kurelaste ja liivlaste surumisel edasi lääne poole ja sulavad siis teiste rahvaste sekka ära, nagu vana Aisti rahvas eestlaste, liivlaste ja kurelaste sekka; nad „vajusid maa alla“, nagu rahvasuu jutustab.
Mälestus neist veltidest ja nende vahvustest elab nüüdki veel tervel Venemaal, koguni Siberis Wolotide nime all (volot - velet tähendab praegu veel Väikevene keeles hiiglane, kangelane = bogatõr, ispolin), kus rahvas jutustab, et nõndanimetatud „Tšudi kalmude“ (tsudskie kurganõ) alla terve Woloti rahvas vajunud. (* A. N. Wesselowsky, Hap. Slovo, 1696. Wesselowsky oli Petrogradi ülikooli prof. Ja ta fikseerib üleskirjutamise aja 1125-1250. aastates).
Meie esivanemad võtsid Aisti ja pärastpoole gooti rahvaga ühte sulades neilt omaks mitte ainult nende kõrgema kultuuri, vaid ka vaimse elu avaldused, nende luule, selle asemel kogu Lääne-Euroopat sepa- ja nõiakunstiga tutvustades. Üks vanem Islandi käsikiri jutustab rikkast Bjarma (Permi) maast, kus soome sepad ja nõiad külluses elavad.
Nüüd toon Thidreksaga järele selle „allmikill saga“ sisu peajoontes.
Kuningas Viltin (kuningas esitab siin tervet rahvast, sellepärast temal rahva nimi) valitseb Rootsi ja Soomemaa üle (ta riik ulatab Holmgardini–Novgorodini), ta võidab venelased, rüüstab Poolamaad ja „kõik maad kuni mereni, kõik Tšudi maad“. Ta saadab oma poja Kalloysa mäele päkapikkude juurde sepakunsti õppima. Ise ja ta poeg on hiiglased: ta läheb, poeg seljas, läbi mere. Edasi jutustab eepos, kuidas ta poeg Völund (Islandi käsikirjas Vesland) isalt päritud mõõgaga sepad maha lööb, kuningas Niidung’ile „võidukivi“ toob; pea aga satub ta kuninga viha alla, põgeneb, tal lõigatakse põlvedel sooned läbi, pannakse saarele sepakotta töötama, ta aga teeb omale tiivad ja lendab ära. - Ta naise nimi on Hervor ehk Heren. Ta venna nimi Egil, kes osav kütt.
Sellestsamast Völund’ist leiame täielikuma jutustuse veel vanemas käsikirjas.
Nõndanimetatud „vanem Edda“ toob teiste seas „jutu Völund’ist“.
Esimene jagu, proosaline, on keele kui sisu poolest hallist muinasajast, teine jagu, seotud kõnes, on ajalooline. Üles kirjutatud on ta igatahes enne XIII. aastasada.
Sisu on järgmine:
Soome kuningal on kolm poega: Slagfidr (sulgedega lendaja), Egil ja Völund.
Nemad tulevad Ulfsjar’i (ulf — hunt; jar — järv) äärde elama.
Hommikul vara jahil olles leiavad nad metsast kolm neidu, kes linu ketravad, ja võtavad nad omale naisteks. Völundi naise nimi Hervör ehk Baeduhild. Elasid rahus 7 aastat. Kord aga jahilt koju tulles leiavad vennad kodukolde külma ja naised kadunud. Kaks vanemat venda lähevad oma naisi otsima: Egil ida poole ja Slagfidr lõuna poole. Ainult Völund jääb koju, uskudes, et naine tagasi tuleb. Völundi rikkusest kuuleb Rutheni (= Rutja = Ruotsi) kuningas Niidung. Kuuvalgel ööl tulevad raudriides mehed ja seovad magava Völundi (tähendab, ta on ka hiiglane). Kuningas võtab talt mõõga ära ja laseb tal põlvedel sooned läbi lõigata, paneb ta siis saarele sepakotta. Völund mõtleb kättemaksmise peale, tapab kuninga pojad, meelitab tütre saarele ja vägistab ta seal. Siis tõuseb ta naerdes „pikil tiivul“ õhku. Ühtlasi on ta hobuse seljas, sest kuningas Niidung hüüab teda õhus nähes: „Ei ole nii suurt meest, kes sind hobuse seljast võtaks!“ ja annab Egil’ile käsu teda noolega maha lasta.
Esimene jagu jutust - kuni raudmeeste ilmumiseni - on proosas ja uurijate tõendusel vanem kui teine jagu.

Katsume nüüd „Kalevipoja“ sisu ülevaltoodud jutustustega võrrelda, sealjuures arvesse võttes, et Kreutzwald, oma aineid laialt-kaugelt korjates, mitte igakord sisemist ühtlust ei tundnud, nii on meil palju kordamist (I =XIII—XV; IV = XVI jne.) „Kalevipojas“.
— Völund on Soome kuninga poeg, vete­neitsi pojapoeg (Rabenschlacht, vers. 164—174, frou Wächilt), hiiglaste soost. Ta isa ei olnud sõjamees, vaid armastas rahu (Thidreksaga, c. 57).
Kalevipoeg on Eesti kuninga poeg, vete­neitsi pojapoeg (Kalevala, Runo i, 103—110; Wellamo—Ilmatar), hiiglaste soost. Ta isa ei olnud sõjamees, vaid armastas rahu (Kalevipoeg 1 v. 109—120).
Völundi isal on 3 poega, kõige noorem, Völund (nimetatakse viimasena), on vendadest tugevam ja targem. Vanemad vennad rändavad võõrastele maile, jätavad riigi Völundile. Jahil leiavad nad metsast 3 neidu linu ketramast, võtavad nad naisteks. Mõne aja pärast jälle jahilt koju tulles ei leia nad neid eest.
Kalevil on 3 poega, kõige noorem on kõige targem ja tugevam.
Vanemad valivad noorema kuningaks ja ise rändavad ära. Jahil leiab Kalevipoeg metsas 3 neidu linu ketramas, viib nad oma seltsilistele (ja enesele) naisteks. Kaks korda varastab Soome tuuslar neidu (Iru-ämm ja neiu metsas).
Edasi jutustab „Kalevipoeg“ (XIII—XVI) kangelase rändamisest. Need tuletavad mulle Odini ja Thori rändamist meelde. Nii toon näiteks „Kalevipojast“ kõige ropuma koha, nõndanimetatud Raudoja sünnitamisest (XV, 320—394). Meie leiame selle episoodi sõna-sõnalt jällegi Eddast, kus sedasama Odin’ist ja Thor’ist jutustatakse (Scalda, cap. 35). Ka jutustab Edda Thori seitsmenädalasest unest, ta kahest seltsimehest jne.
Völund saab isalt mõõga päranduseks, mis tal une ajal ära varastatakse.
Völund võtab Rutheni (Rutja—Rootsi) kuninga Niidungiga sõjakäigu ette, muretseb temale „võidukivi“.

— Kalevipoeg saab isalt mõõga päranduseks, see varastatakse une aegu ära.
Kalevipoeg võtab Varrakuga (varjag — vaering - rootslane) sõjakäigu ette, annab temale „priiusekivi“ (XIX, 972—985 ja 929—934).
Völundi juurde ilmuvad raudmehed, seovad teda. Ta põgeneb pakku (Deors Klage ja Thidreksaga järele). Rootsi kuninga Niidungi käsul lõigatakse temal põlvedel sooned läbi, aga „naeratades tõuseb Völund üles õhku pikkadel tiibadel“ (Vlkv. 36, 1, 2).
Völund on õhus: valge hobuse Slimmingi seljas.

Kalevipoja peale langevad raudmehed, ta võidetakse ja ta põgeneb.
Ta oma mõõk lõikab tal jalad alt, aga

põrmu paelust peasnud vaimu

lendas lustil lennutama

pikkil siiwul pilvedesse,

tõusnedes taevaasse. (XX, 930—935).

Kalevi poega pandi

ratsul valge hobu selga. (XX, 1004—1006).

Tahan tähelepanemist veel nimede sarnasuse peale juhtida.
Völund asub vendadega põhja poolt tulles Ulssjar’i (Ülemjärve?) lähedale Kallovsa (Ballovsa; on veel sarnane luule Rootsi keeles, pealkiri Vallevan) mäele. Kallovsa (ehk Kallava) tuletab meile Kalev’id ja ka endist Kolõvan meelde. Konrad Hoffmann seletab Völund (= Valent) Soome tüvest valama — aera fundo, tundens fabricor, s.o. rauda valama, sepitsema. Ühtlasi on tal tähendus võluma = nõiduma (vanapõhjakeelne völva, vala).
Imelik on vana-Islandi kirjades Werland — Wirland.
Prantsuse keeles (chansons de geste) — Galant,

keskaegses ladina keeles Galannus.
Sjögren (De Finnis et aliis Tshudicis gentibus) arvab, et Völund peab Soome sepp olema. Castrén (Vorlesungen über die finnische Mythologie) võrdleb vanapõhja alfr Soome kaleva’ga (= hiiglane, sepp) ja türgikeelse alep’iga (= hiiglane = vägilane).
Kurioosumina toon Uhlandi („Alte hoch- und niederdeutsche Volkslieder“, Nr lk. 144 —) järgmise laulu esimesed read:

1. Herr Halewijn zong een liidekijn,

all die dat hoorde wou bi hem zijn.
2. En dat vernam een Köningskind,

die was zoo schoon und zou bemind...

Ta nimi on Helene. Halewijn meelitas tütarlapse lauluga oma juurde.
See on jällegi seesama motiiv, mis Völundarkvithas:
Völund = Halewijn = Kalevi;

Hezen = Helene = Iru (Helene = Linda?).
Kalevi noorema poja nime rahvas ei mäleta (Kalevipoeg. II, 70—).

Edasi on Kreutzwald kaks naisterahva kuju üheks sulatanud: Kalevi abikaasa ja Kalevipoja ema nimi on Linda.
Nii on ka Völundi ema nimi Rinda (Gylfaginning 30; Scalda, cap. 18), ta isa aga olla siin, Edda järele, Odin ise. Niisama kirjutab Saxo Grammaticus (III, p. 126). Aga Kalevi poja abikaasa nimi on Iru (= Iruvere), kuna Kreutzwald eksikombel Lindale veel selle teise nime annab (III, r. 407).
Selle läbi tulebki, et Kreutzwald Soome tuuslari neiuvargust kaks korda jutustab.
Esimene kord varastatakse Linda (Iruvere ehk Iru), teist korda üks kolmest linaketrajast neiust metsast.
Algupäraline luule oleks aga nii: Linda on Kalevipoja ema ja jääb rahulikult koju. Kalevipoeg aga päästab metsast kolm neidu (nagu Völundki) ja võtab ühe neist omale, ja kaks teist ta vendadele (siin seltsimeestele) jäävad. Soome tuuslar varastab just tema naise metsaneiu ja mitte ta ema Iruveret ehk Iru. Suur on sarnasus Hervöri = Iruvere ja Helene = Iru vahel.
Minu tahtmine ei olnud sugugi seda kindlaks teha, missuguse rahva omandus meie algaines, algidee omal ajal oli, vaid püüan ainult näidata, et niisugune juba väga vanasti Eesti rahva keskel tuntud ja omale juba koduõiguse saanud, ning et meie „Kalevipoeg“ mitte Kreutzwaldi „välja mõeldud“ ei ole, vaid ainult tema poolt korjatud ja välja töötatud. Kas Kreutzwald seda oma ülesannet hästi täitnud, või mitte, selle üle ma ka vaielda ei taha. Mina olen ta tööga enam kui rahul ja jätaksin ta puutumata järeltulevale soole mälestuseks ja paremaks ajaviiteks.
Meil, saarlastel, on oma Kalevipoeg „Suures Tõllus“ (seega ka J. Aavikul; sellepärast ehk ta kadedus kindlama noorema Kalevipoja vastu?). Suur Tõll on Kalevipoja vanem vend (ehk Völundi vend Egil).
Jutud osavast kütist ja väsimatust hiiglasest on üle maailma laiali läinud põhja riikides, Helveetsias, Venemaal ja isegi Siberis.
Saxo Grammaticus (†1203) jutustab, kuidas Toki 912. aastal Taani kuninga Haraldi (Blaatandi) käsu peale oma poja pea pealt õuna noolega läbi pidi laskma. Pärast osavat laskmist andis Toki kuningale sellesama vastuse, mis Egil ja Wilhelm Tell’gi andsid. Toki laskiski türanni pärastpoole metsas maha.
Grimm (Mythologie, 354) ütleb selle jutu kohta: Haraldi surm küti läbi on ajalooline fakt, õunalaskmine aga vanemast müüdist IX. ehk X. aastasajast.
Knorre-Sturlesoni „Norwegia chronicas“ loeme: kütt Toki ei ole taanlane, vaid Soome väeülem, ta nimi oli Palnatoki, s.o. Toki, Palna poeg (Rochholz, Tokosage, p. 58).
Ka kaugel lõuna pool leiame sarnase motiivi: Novella del Fortunato, Livorno (1869), välja antud Giov. Papanti poolt XV. aastasaja vana trüki järele.
Helveetsias jutustab vana rahvas Tellist, et temal kaks venda olnud. Kõik kolm olnud hiiglased.
Tell maganud 7 aastat Axenbergis, üks karjane äratanud teda ja saanud temalt liig varase äratamise eest kurja märkuse. Ta olnud väga osav kütt.
Schiller lõi Tellist ja ta kahest vennast Wilhelm Telli oma kahe abilisega, kes uueaasta öösel 1307 33 meest isamaa päästmiseks kokku kutsusid. Sellepärast ei loe keegi enam Wilhelm Telli ajalooliste isikute hulka (Pfannenschmidt, Liebenau jt.). Motiivi ise on helveetlased Rootsist saanud. Rochholz kirjutab, et vana Helveetsia rahvas tõendab end Rootsist tulnud olevat (Svezia–Sviz).
Jutud Tellist–Tõllist–Tokost leiame laplaste juurest, ka kaugelt Siberist. (M. A. Castrén, Reiseerinnerungen aus den Jahren 1838—44, saksa keelde Schiefneri poolt, Peterburg, p. 35, p. 20—22; Reisen im Norden — Heinr. Helms, 1853; Rochholz — Tellsage, p. 89) jne.
Rochholz kirjutab: „Kangelast Suurt Tõllu tuntakse Soome ja Riia lahe saartel juba sest ajast, kui siin soome sugu rahvad elavad.“ (Tellsage bei Finnen u. Lappen; Kruse, Estnische Urgeschichte, Moskva 1846.)
Tõll elas, räägib saarlane, oma mõisas Tõllistes, kuhu ta ka maetud. Mõisa nimi praeguse ajani.
Tõllul on 2 venda, kõik kolm on hiiglased ja tugevad isamaakaitsjad. Surres käskis ta end kutsuda, kui isamaa hädas; üks uudishimulik karjapoiss hüüab ta välja ja saab niisama käreda vastuse kui Helveetsia karjane. Temast räägitakse niisamasugust noolelaskmise lugu nagu William Tell’istki.
(Germania VI, p. 382.)
Mina isiklikult kodusaarel Tõllu noolelaskmisest midagi kuulnud ei ole, küll aga osavast kivide loopimisest ja vasaraga (Thor?) sihtimisest kirikutornide pihta (siit meie pilkenimi — saarlane —tornilõhkuja), esiisade usuvõitlus ristiusuga.
Hakkasin juttu Tõllist selle mõttega, et J. Aavikule ette panna „Kalevipojale“ vanemat ja paremat venda luua. Noorema venna aga ta pattude sisse jätta.
Ma ütleksin viimase puuduste kohta: sint ut sunt! (nad on, nagu nad on):

Petrogradis, 19 sept. 1916.
Bernhard Etruck.

LÕPP

Allikas: Postimees (1886-1944), nr. 240, 20 oktoober 1916