Enne nelja

Panen siia ajaloo tarvis ühe pildi 23ndast aprillist 2024, mis peaks kujutama kliima soojenemist. Tulin hommikul alla kohvi jooma ja paksude kardinate tagant ei osanud kurja oodata. Nagu kööki jõudsin, siis korraga selline pilt :) Nagu piltpostkaart, kuid sellist pilti ma oleksin oodanud pigem novembris kui aprilli lõpus.

Kolmas aasta juba kevadet ei ole. Külm valitseb meie regiooni, kuid mai on veel ees ja loodan, et asi pöörab paremusele. 23ndal aprillil on ennegi paks lumi maas olnud ja tegelikult pole meie kliimal suurt häda midagi. Lugesin vanast ajalehest ekstreemsete ilmaolude kohta 1000 aasta jooksul. Mõtlesin, et panen need tähelepanekud siia blogisse ka üles, kuid see tundus mulle liiga utoopiline ja esialgu ei pane, kuid seal oli kirjas midagi taolist: Euroopas kuivasid ka kõige veerohkemad jõed põhjani kuivaks; Palavus oli nii kohutav, et puud lõid pauguga pooleks; inimesi hukkus lugematul arvul; sama oli ka külmaga, suvesid ei olnud jne. Kuid las see teema praegu jääb. 

Nagu korra juba mainisin, harjutasin kätt romaani kirjutamisel. Mõistagi, ei ole mul see lugu valmis, kuid on tegelikult oma sündmustega vägagi kaugele arenenud. Tegu on ulme-põnevus romaaniga. Pean tõdema, et blogi keskkond pole kõige mugavam täispikkade romaanide lugemiseks ja seetõttu ma ei tea, kuidas sellega edasi. Kas proovin pusida sellest mingi e-raamatu kunagi või midagi enamat, ei tea, sest mul puuduvad vastavad oskused ja veel hullem - ma ei viitsi oma tekste üle lugeda ja kirjavigu ja lauseehituse praaki parandada. Seega, tegu on mustandiga, mille teksti ja ka sisu võib muutada, vastavalt olukorrale, aga eks ta vist nii kõik jää nagu on ja kui kellelegi pakub huvi selles keskkonnas romaane lugeda, siis mingi osa loost on siin:

Enne nelja

Tegin silmad lahti, ma lamasin aasal ühe raagus puu all. Ärkasin nähtavasti külma tõttu, mis nüüd juba tekitas minus kergeid värinaid. Päev oli udune, raagus puu ja lehtede järgi tundus sügis olevat. Külm hakkas mul sellepärast, et mul ei olnud üleriideid seljas, samuti ei teadnud ma, kus ma olen ja kuidas ma siia sain. Proovisin meenutada, mis eelnevalt juhtus, kuid see oli lootusetu. Mu elust oli justkui kustunud kõik mälestused, kuid koolitarkust see imelik mälukaotus minult ei võtnud, kuid sellele ma hetkel ei mõelnud. Ajasin ennast püsti, et vaadata, mis ümberringi näha on. See koht tundus mulle täiesti võõras. Ma võisin vanduda, et ma polnud siin kunagi olnud, aga imelikust pea tuikamisest ja mälukaotusest tingituna, ei saanud ma seda täie kindlusega väita. Liikusin raagus puu tagant tee poole ja nägin taamal tõlda, mis oli teelt välja sõitnud. Tõlla ette rakendatud neli hobust sõid tee ääres kenasti rohtu, kuid ühtegi teist hingelist ma seal ei näinud. Suundusin tõlla juurde ja panin tähele, et tõlla lahtine uks oli lääbakil, oli alumiselt kinnituselt maha tulnud. Panin ukse jälle sirgelt ette ja astusin sisse. Tõld oli majesteetlik, seest punase sametiga vooderdatud, kõik ilustused ja detailid olid suurima meisterlikkusega valmistatud. Osad puidust ilustused olid kullatud, teised rohelist värvi. Seinal rippus mingi seadeldis, mille taolist ma polnud kunagi varem näinud. Tõlla sametiga kaetud pingil oli avatud kohver. Riidepuul rippus ülikond ja mantel ning riiulil oli must torukübar. Panin omale ülikonna selga ja see istus mulle kui valatult. Imestama pani see, et rätssepp oleks justkui need rõivad minu jaoks teinud ja mõlgutasin mõtteid, et äkki need riided ongi minu omad. Oli veel üks kummalisus, triiksärk oli malahhiitrohelist värvi ja kikilips veripunast värvi. Vaatasin ennast peeglist ja mulle tundus hoolimata neist värvidest, et iga kui viimane detail sobis ja klappis omavahel, kuid milleks sellised värvid? Unustasin selle küsimuse ruttu ja asusin uudistama kohvri sisu. Kohvris olid ainult kaks umbes 10cm pikkust pliiatsijämedust hõbedast pulka, mille kõrval oli veel kaks tühja kohta, kus eelnevalt olid tõenäoliselt samasugused pulgad. Edasi suundus mu pilk seinal rippuvale kella moodi asjandusele. Põhjalikumal uurimisel selgus, et see oli tõepoolest mingi mulle seni tundmata ajanäitaja, kuid mitte ainult. Kui tavalisel seinakellal oli šifferplaat ringikujuline, millel Rooma numbrid I, II, III, IV jne, siis selle kella šifferplaadi alumine poolik oli masina sees peidus. Skaalalt sai välja lugeda, millal oli hommik, millal keskpäev, õhtu ja öö. Lisaks olid skaalal punktid ja mingid kummalised märgid, mille järgi minu loogika kohaselt sai mõnele teisele osapoolele täpselt öelda, mis aeg hetkel on, kui ta omanuks samasugust kella. Kuid see polnud veel kõik. Selle aparaadi sisse oli torgatud mingi teine telliskivi mõõtu aparaat, nii et näidikuteplokk jäi mugavasti mulle silme ette. Aparaadi otsas oli kolm näidikut, kus vasakpoolsel oli number 6127, keskmisel oli number 1901 ja paremal näidiku skaalal 1699. Näidikute kõrval oli kolm nuppu, mida sai keerata ja nende kõrval pliiatsijämedune auk. Külje pealt seda kaadervärki vaadates meenutas see justkui L-tähte. Eemaldasin telliskivi mõõtu aparaadi kellast ja panin selle kohvrisse, kus see nähtavasti eelnevalt asus. Kohvri tõstsin kappi ja seinakella ette tõmbasin kardina, ilma et ma oleksin teadnud, miks ma seda teen. Ja siis nägin silmanurgast, et mingi paberilipakas vedeles maas. Tõstsin selle üles ja selgus, et see oli mingisugune dokument, millel seisis: Krahv Monte-Isaac Aisenfeldt, sündinud 16. augustil 1659. aastal, volitab esindama Degos Travsilier’i, sündinud 01. aprillil 1661, parun Hugot-Berning Greinstahl’i lossis korraldataval maailma liidrite ümarlaual. Jumal on kuningaga ja valitutega. Signatuur.
Korraga muutusid hobused rahutuks, pistsin paberi taskusse, panin mantli selga ja tõttasin välja ning aitasin hobused teele. Kutsariks pidin ise olema, kuid õnneks sai hobuseid juhtida ka tõllast, mille juhtkangid oli keegi nupukas insener tõlla sisse monteerinud. Teadmata, kuhu poole mul tarvis liikuda tuleb, asusin teele sinna poole, kuhu poole hobused teele aidates olid. Maastik oli lauge ja rohune, puud praktiliselt puudusid, ainult mõni põõsas siin-seal. Olin vast tunnijagu sõitnud, kui nägin, et hakkan lähenema suursugusele lossile. Õu oli tõldasid täis ja sõitsin omagi tõllaga teiste vahele. Kohe ilmusid abimehed, kes võtsid ohjad üle ja asusid hoolitsema hobuste eest. Ilma, et minult oleks midagi küsitud, juhatati mind lossi. Lossi eesruumis võeti minult mantel ja torukübar, mille enne tõllast väljumist omale pähe panin. Panin tähele, et eesruumis seisvad ja üksteisega rääkivatel härradel oli täpselt samasugune riietus kui minul. Kõigil olid rohelised särgid ja punased kikilipsud. Otsustasin kaasa mängida ja mul polnud vaja aimatagi, kuhu ma sattunud olin. Paber, mille tõllast leidsin, seal oli kõik kirjas. Võtsin paberi korra uuesti taskust välja, et meelde jätta krahvi nimi ning volitatud isiku nimi, kes olin siis mina. Härrased kõlistasid omavahel šampanja klaase kokku. Hiljem kuulsin, et see imeline kihisev vein, olla uudisjook ja viimase aja leiutis. Minu jaoks ei olnud selles joogis aga midagi üllatavat. Võisin vanduda, et olin seda va kihisevat varemgi joonud. Haarasin omale ühe klaasi kätte ja asusin uudistama saali sisu. Kõik oli kuidagi liiga vana-aegne ja suursugune, otsekui mõnel vanal maalil kujutatu. Mulle meenus number tõllast leitud seadeldiselt – 1699. Ilmselt märkis see number käimasolevat aastat. Lossis oli palju kappkellasid ja kaminaid. Üllatav oli nende asetus saali suhtes. Iga akna vahel asus kamin ja kappkell vaheldumisi. Meenus, et olin taolist kaminate asetust akende vahel varemaltki näinud, kuid oma puuduliku mälu tõttu, ei osanud selle kohta rohkem midagi öelda. Suundusin küdevast kaminast mööda esimese kappkella poole. Millegipärast huvitasid mind kellad, kuid selle põhjuse väljaselgitamine oli muidugi lootusetu. Esimene kell oli aga tavalise šifferplaadiga ja selle juures ei olnud midagi erilist. Võtsin lonksu šampanjat ja liikusin mööda neljast härrast, kes omavahel hoogsalt juttu rääkisid ja valjult naersid. Minu siht oli aga jõuda järgmise kellani. Katsusin härradega silmsidet vältida, et mitte sattuda juhuslikku jutuajamisse nendega. Kuna ma ei teadnud, kes ma olen ja miks ma siin olen, siis oli parem taolisi jutuajamisi vältida. Sammusin järgmise kappkella juurde ja selle kella šifferplaati ehtisid Rooma numbrite asemel tavalised numbrid, kuid kella valmistaja tehas oli neil kelladel sama. Tegu oli „Leg-Finem“ kelladega. Mulle meenus, et tõlla seinal kardina taga rippuv imelik kell kandis sama tunnust. Nüüd hakkas mind asi eriti huvitama ja suundusin järgmise kellani. Selle kella šifferplaat oli jälle kaunistatud Rooma numbritega, kuid midagi tundus sellel šifferplaadil võõrast. Kellal oli mõistagi kiri „Leg-Finem“. Nuputasin ja mõtlesin, et miks see kell mind häirib ja välja ei nuputanudki. Asetasin tühja šampanjaklaasi kandikule ja suundusin uurima järgmist kella. Selle šifferplaadil olid samuti Rooma numbrid, aga asusid kuidagi ebaloogiliselt ümberpööratult. Kahjuks ei saanud ma edasi suunduda järgmise kella juurde, sest sellest kohast olid punased lindid ees ja nende paigutaja oli teinud seda põhjusega, et keegi teisele poole saali edasi ei pääseks, kus oli veel üks kell. Pingutasin silmi, et tabada numbreid šifferplaadil ja nägin sellel vaid seiereid. Šifferplaat oli tühi. Aimata võis ainult kirja kellal: „Leg-Finem." Keegi köhatas mu selja taga. Võpatasin, sest olin unustanud kõik teised saalis viibijad ja mu mõtted olid ainult nendel kummalistel kelladel. Pöörasin ennast ringi ja nägin enda ees soliidses eas härrat. Hoolimata tema vanusele, oli tal rüht sirge ja ülikonna alt kumas läbi treenitud keha. Härral oli peenike must vunts ja pruunikad juuksed. Tundus, et ta oli ennast sedasi parukaga maskeerides ja mustaks värvitud vuntsiga nooremaks teinud. Mulle tundus see kuidagi totter, aga teisest küljest on inimest selliste tunnusmärkide tõttu lihtsam meelde jätta, seda eriti veel olukorras, kus ma ei tea, kes ma olen ja kes mind sellele ümarlauale saatis. Teisest küljest jälle võisid need detailid olla ka hea maskeering. Härra tervitas mind ja tutvustas ennast ainult eesnime pidi. Ta ütles enda nimeks James olevat. Ma võtsin ta käe vastu ja ütlesin oma nimeks Degos, milline nimi oli tõllast leitud paberil kirjas. Härra küsis mu perekonna nime, kuid hoolimata tema kõrgemast east minu vastu olin ma mõnevõrra toores ja soovisin, et kõigepealt tema mulle oma perekonnanime avaldaks. Nähtavasti oli ta oodanud seda küsimust ja ütles, et on parun Greinstahl’i, kes oli selle ürituse võõrustajaks, hea sõber ja tema nimi on James Leg. Ütlesin siis minagi oma päheõpitud nime, kuid rohkemat ma ei soovinud talle avaldada. Külaline oli ettevaatlik, kuid sõbralik ja ta proovis mulle teistmoodi läheneda. Ta oli märganud, et ma sammusin ühe kella juurest teise juurde ja uurisin neid ja siis ta ütles mulle, viibates näpuga lindi taga oleva tühja šifferplaadiga kella suunas:
„Järgnevad kolm päeva saavad määravaks, mis formaadis numbrid sellele tühjale šifferplaadile kirjutatakse. Ülejäänud kellad on nüüdseks „vanaraud“, nende töö on juba tehtud ja nüüd näitavad need vaid aega, aga praktilist poolt neil enam pole. Aga seda peaksite Te ise juba niigi teadma.“
Sain justkui puuga pähe. Ma olin tulnud mingisse suursugusesse lossi, kus on kokku aetud ühiskonna eliit ja nemad arutavad siin kolm päeva, milliseid numbreid ja kuidas-pidi kella šifferplaadile joonistada. Siis ta ütles, et neid kellasid valmistab tema kompanii „Leg“ kahasse kompaniiga „Finem“. Ma taipasin seost tema perekonnanime ja kellal oleva kirja „Leg“ vahel muidugi kohe, kuid hoidsin vagurat joont, et mitte liigselt kõneleda. Muidugi ei õnnestunud mul madala profiili hoidmine, sest olin oma uudishimuga kellade uurimisel härra Leg’ile vahele jäänud. Oma peas andsin ma talle hüüdnimeks „kolonel.“ Miks ma talle hüüdnime välja mõtlesin, ma päris täpselt ei teadnudki, kuid ta nägi välja nagu kolonel. Monokkel ainult tema silma ees veel puudus. Ma oleksin tahtnud ettevaatlikult ja ääri-veeri temalt kavalalt küsides nende saalis olevate kellade kohta rohkem teada saada ja põhjuse üle, miks järgmised kolm päeva otsustavad, millised numbrid ja mispidi maalitakse tühjale kella šifferplaadile. Kuid siis kostis kella helin ja saalis sumisev rahvas jäi korraga tasaseks. Valge särgiga mees, nähtavasti teenija, teatas valjul häälel, et 15 minuti pärast oleme me kõik oodatud keldrikorruse suurde saali ja palus endid juba aegsasti saali ukse taha järjekorda võtta, sest enne kontrollitakse nimekirjade vastavust saali lastavate isikute üle ja paluti oma dokumendid varakult valmis panna, et vältida asjatuid järjekordasid ja sekeldusi. Kolonel tänas mind ja noogutas kergelt peaga ja tahtis keldrikorruse poole liikuma hakata. Ma vabandasin ja ütlesin, et sellega ei ole kuigi kiiret, sest kas pole mitte meeldivam siin ilusas saalis nende ilusate kellade juures seista ja omavahel juttu puhuda, kui pikas järjekorras seista? Kolonel mõtles hetke ja teatas:
„Mul on komme alati 15 minutit varem kohal olla, kuid seda eesmärki ma seekord ei suuda nagunii täita, nii et ma naudiksin veel 10 minuti heameelega teie seltskonda“, ütles ta. Veel ütles ta, et on põgusalt kohtunud mind sellele üritusele volitanud krahviga, kuid talle ei meenu, millest nad omavahel rääkisid, järelikult mingit tühja-tähja ja ta andis mõista, et mina sisustaksin järgnevad 10 minutit hoopis meeldejäävamalt. Muidugi mõista ma ei tahtnud talle meelde jääda, aga nüüd oli vist juba hilja. Proovisin kavalalt jututeema üle viia kelladele, et ise vähem rääkida ja saada teada nende kellade tegelikku mõistatust. Mõtlesin välja humoorika küsimuse, millega ma ei reedaks oma ebakompetentsust nende kellade suhtes ja samas jääksin küsijale üldises plaanis märkamatuks:
„Kas Te pole mõelnud panna osasid kellasid tagurpidi käima ja šifferplaate vastavalt kujundada?“
Kolonel jäi mind jahmatava pilguga vaatama ja taipasin, et mu küsimus ebaõnnestus täiesti. Korraga kukkus kolonel valjusti naerma ja patsutas mulle õlale ning lausus:
„Nii head nalja pole ma ammu kuulnud.“ Ja kolonel kõkutas muudkui edasi naerda, endal silmad pisarais. Sain aru, et pääsesin üle noatera ja otsustasin kaasa näidelda ning naersin samuti. Kolonel paotas läbi naeru veel:
„Mis saaks maailmast, kui me seda teeksime? Olgu, mu hea sõber, ma tänan sind seltskonna eest ja selle ennekuulmatu nalja eest, kuid nüüd ma tõttan saali ja tulge varsti Teiegi.“
Kolonel lahkus naerdes ja heal tujul. Ent nüüd ma jäin mõtlema tema sõnade üle, aga infot oli ilmselgelt liiga vähe, et mõista nende sõnade tõelist tähendust. Võtsin laualt klaasi šampanjat ja tühjendasin pokaali sisu ühe sõõmuga. Vaatasin aknast välja ja kohendasin lipsu ning sammusin saali poole, kuhu kõik maailma tähtsamad isikud kokku olid kutsutud.
Saali uksel esitasin oma dokumendi, mille valge särgiga härra minult lahkelt vastu võttis ja küsis, miks krahv ei saanud tulla? Sellele küsimusele ma ei olnudki mõelnud ja ütlesin:
„Krahv jäi haigeks.“
Härra märkis raamatus oleva krahvi nime taha pluss märgi ning kirjutas sulgudesse (krahvi saadik härra Travsilier) ja ütles mulle minu koha:
„Kolmas rida seitsmes koht.“ Edasi suundusin suurde keldrisaali, kus teised olid juba istet võtnud ning minu selja taga suleti uksed. Olin viimane saabuja. Endamisi kirusin ennast. Nii ma hakkan ju kõigile silma, kõigi pilgud olid minu poole. Lohutasin ennast sellega, et ehk see ununeb ruttu ja saalis toimuma hakkav, kustutab mu isiku saalis viibivate isikute mäludest. Ma ei oska öelda, miks ma selliseid mõtteid pidevalt mõtlesin ja proovisin olla ülimalt ettevaatlik ning meelde jätta kõiksuguseid peeneid detaile, mida tavalised inimesed ei pane tähelegi. Nii ma siis automaatselt pilguga mõõtsin saali suuruse ja arvutasin ühe silmapilguga saalis viibivate inimeste arvu. Saal oli suur ja kõrge laega, hoolimata tõsiasjast, et saal maa all asus. Saalis viibis umbes 200 inimest. Leidsin vaevata oma koha ja võtsin istet. Saali lavale kõnepulti astus 60ndates aastates olev keskmist kasvu tüseda-poolsem rõõmsa näoga mees, kes nimetas ennast parun Hugot-Berning Greinstahl’iks. See on ju see sama mees, kes oli minu taskus asuval paberil märgitud kokkutuleku võõrustajaks. Ta pidas suhteliselt lühikese kõne, mille sisuks oli peamiselt tänamine ja esimeses reas istuvate isikute ülistamine, kelle suure pingutuse tagajärjel olevat kõik plaanipärane ja töötavat kui õlitatult. Samuti tänas ta kõiki teisi saalis viibijaid ja nimetas ka mõne üksiku mulle tundmatu nime, mille peale kõik tormiliselt aplodeerisid. Olin kui valge hiir mustade seas, aga õnneks keegi teine seda ei teadnud. Peale parunit tuli kõnepulti mees, kes nimetas ennast „presidendiks.“ Ta rõivastus ei erinenud mitte millegi poolest teistest, ikka seesama roheline triiksärk ja punane kikilips. Ta ütles:
„Te kõik teate mind. Ma olen president olnud juba 27 aastat ja loodan seda tööd teha veel teist sama kaua. Ainult tänu teie täielikule usaldusele ja tõhusatele meetmetele saan ma seda teha ja ei pea otseselt kartma oma elu pärast. Juhul, kui ma peaksin surema, olen ma otsustanud, et lisaks sellele raskele tööle, mis meil kolme päeva jooksul teha tuleb, valime me välja uue presidendi, kes määratakse ametisse koheselt peale minu surma. Varupresidendi vajadust olen ma tunnetama hakanud just paaril viimastel kuudel. Maailmas on veel keegi, kes teab meie olemasolust, kuid õnneks, ta ei tea meie täielikke plaane ja ma olen loonud komitee selle probleemiga võitlemiseks ja andnud korralduse paljude maade politseijuhtidele et nad aktiviseeriks salapolitsei tegevuse tabamaks iga kui viimane rakuke ja tabataks ning hukataks iga kui viimane asjasse puutuv inimene. Ent siiski rõõmustagem, sest me oleme teel kindlale võidule, mis peab saabuma sajandite pärast ja meie jumal on selles meiega.“
Järgnes tormiline aplaus ja rahvas tõusis püsti, mina muidugi koos teistega. Olin justkui puuga pähe saanud. Kõik viitas sellele, et ma olen vastasrinde esindaja - ma olen spioon. Miks ma muidu oma mõtetes loendan inimesi, jälgin inimeste käitumist ja riietust, tean alati kus on minu asukoht ruumi suhtes ja kuidas ma vajadusel kiiresti põgeneda saaksin. Samuti olid minu käsutuses olevas tõllas palju varjatud panipaiku ja isegi see imelik kell oli kardina taga selliselt peidus, kus keegi selle olemasolu kahtlustadagi ei oskaks. Kõikidest pingutustest hoolimata ei suutnud ma midagi olulist enda minevikust meenutada. Teadsin vaid seda, et nüüd pean olema eriti ettevaatlik ja meelde jätma pealtnäha iga tühisegi detaili ja saalis peetavad kõned, teadmata, mida ma selle infoga hiljem peale hakkan. Kuulutati välja vaheaeg.
Teadsin seda, et võimaluse tekkides pean ma oma tõlla läbi otsima, sest äkki jäi mul midagi kahe silma vahele ja nüüd koban siin pimeduses. Tõlda ma ei saanud aga enne minna, kui viimane tähtis mees oma kõne täna on ära pidanud. Jah, justnimelt mees, sest saalis ei näinud ma ühtegi naist istumas, kuid lossi saabudes oli mõnel tähtsal külalisel proua kaasas. Arvatavasti on neil daamidel oma kokkusaamised ja tegemised, kuni mehed suletud uste taga maailma teemadel arutavad.
Rahvas suundus saalist välja ja sedakorda lubasin omale võimaluse viimaseks jääda, sest saalist lahkudes ei ole kedagi kes viimast tähele paneks ja nii on väiksem oht kellegi ebasoovitavaga kokku põrgata, kellega mul vähimatki isu vestelda ei ole. Presidendi kõne reetis ka selle, et meie seas on kindlasti mõni salapolitsei esindaja. Ja nüüd jõudis mulle kohale - ma ei tohi üksi olla, nii ma hakkan just salapolitseile silma, nagu ma jäin kellade vaatamisega kolonelile vahele. Pean leidma omale kellegi, kellega lõbusalt juttu vesta. Suundusin saalist väljuvale rahvale järele. Minust eespool kaks härrat rääkisid omavahel juttu teemal, et šampanjat ja suupisteid võtavad nad peale sigaretitoa külastust. Otsustasin neile sappa võtta. Jõudsin sigaretituppa, mille õhk oli juba kaunis paks ja hämar valgus ei lubanud mul esialgu kedagi konkreetset eristada. Võtsin laua peal asuvast karbist sigareti ja võtsin sigaretile tuld põlevast küünlast, mis samuti igal laual kenas hõbedases küünlajalas asus. Valge särgiga teenija astus tuppa, käes kandik, millel ühel poolel šampanjaga täidetud pokaalid ja kandiku teisel poolel peened klaasid nähtavasti kangema napsiga. Sedamaid kargas pimedast nurgast välja mulle juba tuttavaks saanud kolonel, kes tühjendas šampanjapokaali välgukiirusel ja haaras omale veel kaks kangemat napsi ette. Seda nähes oli mul selge, kelle ma omale sõbraks võtan, kellega juttu teha vaheaegadel, et mitte asjatult mõnele salapolitseiagendile silma hakata. Oma käitumisega andis kolonel mõista, et ta on alkoholiga rohkem sõber, kui keegi teine sellest ruumist. Haarasin pokaali šampust ja astusin pimedamasse nurka koloneli juurde. Oma ehmatuseks nägin, et ta polnudki üksi. Ta ajas seal juttu härraga, kes võis olla umbes 50-60 aastane ja hoolimata pimedast ruumist, nägi ta üpris halb välja. Ta oli kõhna ja oma kondiste sõrmedega hoidis ta käes sigaretti, mida ta liigse innukusega pahvis. Kaks välkuvat silma jõllitasid mulle selle kõhetu pikliku kolba seest otsa. No on tont, mõtlesin endamisi, kuid mu mõtte katkestas kolonel, kes tutvustas oma sõbrale mind. Minu nime ta muidugi ei mäletanud, vaid ütles, et ma olevat krahv Aisenfeldt’i poolt siia saadetud. Kõhetu härra oli koloneli onupoeg Timothy Leg. Rõõmustasin, et olin sattunud nende meeste otsa, sest nad olid väga lähedalt seotud informatsiooniga, mida ma eriti vajasin nii oma uudishimu rahuldamiseks kui ka informatsiooniks juhul, kui mu mälu peaks taastuma. Kolonel kippus jutu minu peale keerama ja tahtis teada minu tegemistest ja päritolust ja kõigest sellest, mille kohta mul ei olnud ühtegi vastust. Vabandasin ennast korraks ja läksin võtsin järgmise sigareti. Eemalt jälgisin, kuidas kolonel oma onupojaga uuesti jutujärjele sai ja pressisin ennast märkamatult nende seltskonda. Timothy, kelle ma oma mõttes ristisin kapraliks, sest kolonel patsutas ja kohtles teda kohati justkui kolonelist alamat. Kapral ei teinud koloneli familiaarsusest ja patsutustest suurt numbrit ja muudkui rääkis kolonelile mingisuguseid tehnilisi nüansse Leg-Finemi kelladest. Jäin hoolega kuulatama, samas, vaadates kõrvale ja tehes, justnagu ma ei kuuleks nende juttu. Sattusin selle näitlemisega koguni nii hoogu, et tõstsin ühele sigaretiruumi saabunud külalisele tervituseks käe. Tema tervitas mind vastu, kuid meie hämara nurga tõttu ta nähtavasti ei näinud kellega tegu ja haaras karbist sigareti ning läks juttu ajama kahe härraga, keda ta nähtavasti hästi tundis. Mina aga kuulatasin, mida kapral koloneli seletas. Ta ütles:
„Arreteeriti kellatehase ametnik, kes oli vastutav „ühe seieriga“ kellade ja selle kõige hinnalisema, prototüüp kella koopia, kadumise eest. Ühe seieriga kellasid tehti kolme aasta peale kõigest 8 ja neist läks kaduma kolm, kuid see pole midagi võrreldes prototüüp kella kadumisega. Õnneks ei olnud see kell komplektne ja selles puudub üks oluline komponent ja on enam kui tõenäoline, et seda ei saada ilma vastavate teadmisteta tööle. Iga seieriga kella komplekti kuulub neli hõbedast pulka, ehk me jäime ka ilma 12-st üliväärtuslikust komponendist, mis võimaldavad…“
Just sellel kohal katkestas kapralit härra teisest lauast, kes palus luba tuld võtta meie laua küünlalt, kuna nende laua küünal olla ühe härra äkilise aevastuse tõttu kustunud. Kolonel andis loa lahkesti tuld võtta, kuid ma sain aru, et mingit aevastust ei olnud, see oli lihtsalt ettekääne jutu katkestamiseks. Härra sai oma sigareti põlema ja rääkis paar sõna ilmast ning oli üllatunud asepresidendi tarvilikkuse üle. Kapral poetas teravalt lause vahele:
„Kui president arvas, et nii on õige, siis nii see ka on, pole meie asi presidendi otsustes kahelda.“
Mees noogutas ja tänas tule eest ning suundus oma lauda tagasi. Kolonel jõi oma napsiklaasi tühjaks ja alustas uuesti kelladest juttu, kuid mõttelõng ei viinud kahjuks teda sellele kohale tagasi, kust kapral jutuga pooleli jäi. Kolonel ütles: „Kurat, ma loodan, et nad ei mõtle uue kella šifferplaadile panna mingit järjekordset totrust. Iga loll saab ka varsti aru, mis teoksil. Viimase muutuse tegemisel läks niigi asi kapitaalselt nässu. Moskva kremli kella IV ei muutunudki IIII-ks, ja see kell on tulevikus poolele ilmale näha. Hea seegi, et numbrid tagurpidi keerasid, kuid sellest oskab täpsemalt rääkida president, kes seda kella on ise 20. sajandis vaatamas käinud.“
Kapral rahustas teda ja ütles:
„Ei ole nad millestki aru saanud ja kui seda vaikselt teha, ilma liigse kiirustamiseta, siis need juhmid inimesed ei saa millestki aru. Mõtle nüüd ise James, kui me muudame ainult korraga ühe detaili ära ja sedagi rangelt seaduspära järgides, siis nad ei taipa tuhkagi. Kui aga korraga teha šifferplaat hoopis teistsuguseks, paneks nad seda kohe tähele. Kui näidata inimestele normaalset ehk esimest Rooma numbritega kella, neid on õnneks vähe säilinud, kuigi see on täielik anomaalia ja me ei tea, miks nad säilisid, ja nüüd hoopistükkis näidata inimesele meie kolmanda ajastu Rooma numbritega kella, siis saaksid nad kohe aru.“
Sigaretiruumi astus napsiklaasidega teenindaja ja see viis koloneli mõtted mujale, ning ta hõikas üle laua: „Kaks kanget siia palun.“
Kapral vabandas ja ütles, et ta peab meeste ruumi minema. Ei tahtnud minagi purjus koloneliga sinna kahekesi jääda ja otsustasin minna üles suurde saali, kus sai suupisteid võtta. Aga ma ei läinud sinna suupistete pärast, vaid kellade pärast. Millest nad küll rääkisid ja mis juhmidest inimestest, mõtlesin endamisi. Pidin neid kellasid uuesti nägema. Sedakorda olin targem ja ma ei läinud kellasid ligidalt vaatama, vaid võtsin taldrikule tüki kooki ja kõndisin kellade eest veidi kaugemalt mööda. Esimene kell oli nagu kell ikka. Rooma numbrid, kõik nii nagu peab. Teine kell oli ka nagu kell ikka, ainult Rooma numbrite asemel oli kasutatud tavalisi numbreid. Kolmandal kellal oli üks viga, kui nii võib öelda, millest ma esimesel korral aru ei saanud. Rooma number IV asemel oli kasutatud IIII sümbolit. Muidu oli kell nagu kell ikka. Suundusin neljanda kella juurde ja seal oli juba kõik valepidi. Lisaks valele Rooma neljale olid ka numbrid kella vaataja suhtes paigutatud ebaloogiliselt ehk numbrid olid sätitud šifferplaadi tsentri poole. Vaatajale on kõik numbrid, välja arvatud XII nihkes. Eriti tobedalt paistab silma Rooma number kuus, mis on täielikult tagurpidi. Nüüd ma siis taipasin nende salakavalat võtet vaikselt ja etapi kaupa kellade šifferplaate muuta, et inimesed ei taipaks. Ja mis Kremli kellast ja 20. sajandist nad seal vatrasid? Minu teada oli praegu aasta 1699, aga selles ei olnud ma sugugi kindel. Esimene ja kõige olulisem küsimus on, et milleks? Ja teine, et kas tegu on kellafirmade vandenõuga, vastavalt siit lossist tuleva otsusega või mis siin põrgu päralt üldse toimub? Raputasin pead ja haarasin šampanjapokaali järele ja tühjendasin selle.
Ja juba helises kelluke. See tähendas, et tuleb jälle saali kogunema hakata. Viimase poole päeva jooksul olin ma kuulnud nii palju pöörast infot ja näinud sama pööraseid asju. Esiteks, minu tõllas olev seadeldis. Teiseks, pöörane kompott kellade šifferplaatidest. Kolmandaks, 3 varastatud kella, millest üks rippus minu tõllas varjatult kardina taga ja neljandaks – prototüüp kell. Mis asi see veel on ja milleks oli vaja sellest koopia teha? Pean need vastused kuidagi kolonelilt ja kapralilt kätte saama või äkki selgub midagi hoopis ümarlauas, mõtlesin endamisi.
Suundusin saali ja seekord ei jäänudki viimaseks, kuigi kogu selle info valguses on kerge unustada põhitõdesid märkamatuks jäämise kohta. Võtsin oma koha sisse ja jäin ootama järgmist esinejat. Saali ilmusid neli valgetes särkidest teenijat ja jagasid kõigile külalistele lehekesi, kus peal oli kirjas tänase päeva kava. Koloneli hääl teisest reast kostis üle teiste. Ta ei olnud rahul lõunapausi kestusega, „Ainult tund aega, ptüi,“ ütles kolonel. „Suitsupausid on ka siin pikemad. Ma ei jõua söögilaua taha istudagi, kui juba vea ennast jälle püsti siia ilma akendeta saali. Kurat küll, kas president kardab, et mingi poisike vaatab aknast sisse ja sihib teda hernepüssiga?“
Kapral sai viimasel hetkel käe koloneli suu ette ja ilmselt tänu sellele jäi kolonelil presidendi aadressil veelgi vängemad sõnad ütlemata. Kolonel ja kapral istusid vasakus tulbas teises reas, mis näitas, et nad on suhteliselt tähtsad tegelased, et neid nii ette istuma on pandud. Ega minugi koht kolmandas reas, paremas tulbas paha polnud. Minu krahv oli järelikult üsna mõjukas mees. Võtsin kava ja lugesin, et kell 2. P.M on lõunapaus. Mõnevõrra hilja, aga see oli nähtavasti seetõttu, et täna on esimene päev ja päeva algus viibis. Saali seintel olid seinakellad, mis tundusid olevat kõik erinevate kompaniide kellad. Nende kellade šifferplaadid olid sama segased kui esimese korruse kamina saalis olevatel kelladel. Mõne kella numbrid olid normaalse asetusega, mõnel kellal olid numbrid tagurpidi. Mõnel kellal oli normaalne Rooma IV, teistel jälle see imelik IIII. Järgmine mõistatus, millega mul tuli silmitsi seista. Miks siin on nii palju erinevate kompaniide kellasid? Kas tõesti olen ma sattunud mingisse kellaseppade vandenõude ümarlauale? Kõike nähtud ja kuuldut arvesse võttes tundus see ebaloogiline.
Lavale astus mees, kes ütles enda krahv Welloy Pauling-Eisensach olevat. Vanust võis tal olla 70 kanti, lühike habe ja vuntsid ning ühele poole kammitud lühikesed juuksed. Hoolimata oma vanusest, nägi ta hea välja ja tundus üpriski reibas olevat. Ta sisustas kogu aja kuni lõunani üleüldise jutuga, mille põhisõnumiks oli, et me liigume õigel kursil ja oleme graafikus, hoolimata sellest, et meie üritust on mitmel korral proovitud katkestada ja Grande Finale saabub umbes 500 aasta pärast. Seni aga peame me tegema kõik oma tööd pühendunult, vastavalt plaanidele.
Nende kolme päeva jooksul siis pannaksegi paika täpne plaan 500-aasta peale, mõtlesin ma. Tegin kiire arvutuse ja sain, et plaan tehakse kuni aastani 2199. Sügasin kukalt ja mõtlesin, et puldis olev krahv oli vaheajal kangema napsiga liiale läinud, kuid tema kõne oli puhas ja hääl selge. Samuti jäi tema jutust meelde lause: „Osad meist saavad külastada neid eesootavaid aegu“. Mida iganes see ei tähendanud, kuid kahtlustasin, et siin peab olema tegemist midagi kapralilt kuuldud prototüüp kellaga. Krahv lõpetas oma kõne ja teatas, et meid kõiki oodatakse teise korruse suurde saali 15 minuti pärast lõunasöögile. Seda kuuldes kargas kolonel kohe püsti ja hõõrus käsi. Aimasin, et ta väljendas oma rõõmu selle üle, et ta jõuab enne söömaaega suitsetamas käia ja paar napsi hinge taha visata. Mõtlesin endamisi, kas järgneda talle või tundub see liiga läbinähtav kolonelile? Otsustasin minna suitsuruumi siis, kui kapral talle ei järgne, sest sellist võimalust teist vast ei pruugigi rohkem tulla. Ühelt maalt saabub ju kolonelile pohmell ja vaevalt ta keelepaelad enam siis nii valla on. Kapral sosistas kolonelile midagi kõrva, patsutas õlale ja eemaldus. See oli märk, et kolonel suundub üksi suitsetama. Katsusin jõuda enne koloneli rahvamassist läbi ja suitsuruumi, siis ei saa ta midagi kahtlustada, nagu mina temaga kontakti otsiks. Suitsetamistoas ei olnud kedagi ja teenija oli jätnud lauale kandiku koos šampanjade ja kangemate napsidega. Võtsin laualt sigareti ja panin selle küünlaleegist põlema. Võtsin napsiklaasi kätte ja läksin toa pimedamasse nurka. Kohe seejärel saabuski kolonel ja ta hüüatas ning hõõrus rõõmust käsi kokku, kui nägi kandikut napsidega. Kolonel tühjendas kaks šampanja pokaali järgemööda, nähtavasti oli tal saalis istudes kurk kangesti kuivama hakanud ja siis lasi ta kuuldavale kõrvulukustava röhitsuse. Nähtavasti ehmus ta ise ka selle peale ja vaatas kohe ehmunult ruumis ringi ja siis silmas ta mind. Kolonel vabandas ja läitis sigareti, võttis napsiklaasi kätte ning tuli mulle lähemale. Nähtavasti nüüd ta alles tundis mu ära ja hüüatas:
„Oo, mu sõber! Sa oled sama kõva suitsu- ja napsimees kui mina ja see teeb meiesugustele meestele ainult au,“ teatas ta võidurõõmsalt.
„Mis kasu on inimesel kõigest sellest tööst ja vaevast, kui vaheldust pole,“ teatas ta. „Hoolimata sellest, et ma olen rikas mees, nagu me kõik siin, ja erilist tööd ma tegema ei pea. Aga ilma tubaka ja napsita oleks ka rikka mehe elu sant. Mis sa kostad selle peale?“ küsis kolonel. Ütlesin, et Tubakas on meil maailma parim ja ka šampanja. Kangem naps aga on kogu maailmas ühesugune väheste maitse erinevustega. Viis minutit 15 minutist oli juba läinud ja sellist tühja-tähja polnud mul plaanis ajada ja võtsin südame rindu, arvestades koloneli seisundit ja küsisin: „Härra Leg, kas te ei arva, et inimesed lõpuks näevad kellade šifferplaatide muutmisest läbi?“
„Voh“, ütles kolonel. "Kui siin majas oleks veel teisigi sama tarkasid inimesi kui sina mina ja Timothy, siis nad mõtleksid ehk parema plaani välja. Fakt on see, et me peame midagi muutma. Alates esimese kella moodi asjanduse leiutamisest, mis oli muuseas ühe seieriga“ teatas ta, „on eliit sõlminud kellegagi, ära küsi kellega, mingi kokkuleppe, et kelladega seda teatrit rahvale tegema hakatakse. Muidugi, mis teater see nüüd selline on, aga valgesärklastele ja muidu matsidele tuleb näidata meie plaane. Enamus neist on nii juhmid ja ei saa midagi aru, aga osad kindlasti saavad ja seda tõestab ka ajalugu, kus meid on proovitud mitu korda hävitada“. Kolonel jõi järgmise napsiklaasi tühjaks ja sülitas maha ja teatas:
„Kurat ja nüüd veel minu kompaniist on kellad kadunud, õnneks saadi pätt kätte ja ma loodan, et küll ka kellad varsti välja ilmuvad, sest muidu võib minu laul lauldud olla. Kujutate Te ette, 3 kella ja 12 pulka hõbedast „kütust,“ mida saab hankida ainult ühest paigast maailmast, on kadunud. Sellel pole tähtsust, kas varastati 4 või 8 kella, tähtsus on „kütusel“ ja kurat, siis veel see prototüüp. Oi ma ei suuda lihtalt uskuda seda…Sa ju ise kuulsid, mis president ütles. Nüüd valivad mingi uue varu tola sinna etteotsa ja kui see juhtub olema mõni parunitest, kes mind silmaotsaski ei salli, siis on minu lips läbi. See kuradi prototüüp ei töötagi, ptüi, aga president juba keksib ühelt jalalt teisele. Ega Leg kompanii siis üksi neid kellasid valmista, Finem ikka ka. See kuradi Mansel, Finemi tola, see on selline pugeja, et ta poeks ise endale ka ära, kui see vaid võimalik oleks.“
Vaevalt jõudis ta lause lõpetada, kui ta pea kolksti lauale vajus ja tukkuma jäi. Mul oli aeg sealt sääred teha ja söögisaal üles otsida. Söögisaali ukse ees oli valge triiksärgiga härra ja nõudis minult nime ja dokumenti. Teesklesin, et sain vihaseks ja ütlesin: „Juba jälle, mis teil siin täna toimub? Möödunud korral ei olnud midagi säärast, nüüd aga näita peale uuest uksest sisenemist muudkui aga dokumenti.“ Teenija kohkus mu kärgatuse peale ja teatas: "Saabus selline korraldus, et majja ega ühtegi ruumi ei tohi pääseda ükski võõras volitamata isik. Salapolitsei ülem pidavat täna isiklikult kohale saabuma ja püssimehed on juba lossi ümber valvesse pandud." Kui nii siis nii, ütlesin talle, pistsin dokumendi tasku ja astusin söögisaali. Teener hõikas mulle, et mu koht on keskmises lauas nr 8. Sammusin laua juurde teretasin ja istusin lauda. Sumin lauas jäi vaikseks, kõik vaatasid mind kui võõrast. Tutvustasin ennast ja teatasin krahvi puudumise põhjuse. Mulle tundus, et vaikus ei lõppegi ja kõik vaatavad mind endiselt. Proovisin juttu teha ja ennetada võimalikke ebamugavaid küsimusi ning teatasin: „Mu hea sõber James Leg on täna väheke alkoholiga liiale läinud ja loodan, et ta ikka pidama saab ja Timothy, kui tema lähim sugulane, kannab meie kõigi hea sõbra eest hoolt.“ Kui olin selle lause välja öelnud, siis juba ma kahetsesin öeldut, sest kolonel on ennast suurde jamasse mässinud ja üks tema kelladest asub minu tõllas. Olen proovinud kõigiti vaikset joont hoida ja kavalusega infot hankida, kuid praegusel hetkel oli koloneli nimetamine enda heaks sõbraks, liiast. Minu kõrval istuv härra hakkas minult just midagi küsima, kuid siis kõlas kell ja meie laua otsa nr 1 kohale saabus president. Mis kuradi tähtis mees see krahv on, kelle asemele mina siia sattusin, mõtlesin ma endamisi. Saalis on kolm suurt lauda külalistega, aga mina istun keskmises lauas otse presidendi nina all. Ühtepidi oli see hea, aga teistpidi, kui president midagi krahvi kohta küsib? Lasin sel mõttel minna ja nõjatusin veidike taha poole, et president mind võimalikult vähe märkaks. President tõusis püsti, misjärel tõusid ka kõik saalis viibijad. President pidas lühikese kõne ja tänas veelkord kõiki tehtud töö eest ning palus külalistel sööma hakata. Lauad olid lookas. Seal oli kõiksugu head ja paremat. Mul oli kõht ikka päris tühi, sest peale hommikuse koogitüki ma muud polnud söönud. Millal ma üldse viimati sõin? Kõik, mis juhtus enne, kui ma raagus puu all ärkasin, oli mulle teadmata. Hakkasin isuga sööma, kui president märkas korraga tühja tooli ja küsis, kes seal peaks istuma ning kus ta on? Pidin presidendile uuesti rääkima, mis ma teistelegi külalistele rääkisin, kuid nüüd vältisin targu teda sõbraks nimetamast. President kuulas jutu ära ja noogutas. Läks vist üle noatera, et ta minu kohta midagi ei küsinud, mõtlesin endamisi ja terve lõunasöögi vältel mul rohkem mingisuguseid suuremaid kontakte teistega ei tekkinudki ja ma olin selle üle õnnelik, sest mulle piisas sugulastest Leg’idest, kes valdasid kõike seda infot, mida mul oli tarvis teada. Pealegi, oli alles  ümarlaua esimene päev käimas. Ainuüksi ümarlauast saadava info põhjal võin ma pildi kokku panna, mida mul on vaja edasi teha ja kuhu minna, mõtlesin ma lootusrikkalt. Lõpetasin söömise ja suundusin sigaretiruumi. Koloneli enam polnud seal. Tegin kiiresti sigareti ära ja suundusin läbi kellade saali õue. Teenril oli õigus, vahid olid väljas. Võtsin taskust päevakava ja nägin, et järgmiseks peab kõne volinik Ruppert McHart.
„Mis kuradi volinik“, mõtlesin ma. Kas see pole mitte unenägu? Kõik on minu jaoks võõras. Ajastu on võõras, rõivad on võõrad ja kõik inimesed on võõrad. Kuidas kurat ma üldse tõllaga sõita oskasin, ei mahtunud mulle pähe. Küsisin vahilt kella, selgus, et olin jälle hiljaks jäämas ning ruttasin kiire sammuga saali poole. Teener sedakorda minult dokumenti ei nõudnud ja teatas, et ma ruttu saali läheksin, sest volinik juba kõneleb. Suundusin oma kohale tasasel sammul ja võtsin oma koha sisse. Oma üllatuseks nägin, et kolonel istus samuti saalis, omal kohal, nagu poleks vahepeal midagi juhtunudki. Volinik kõneles presidendile vastupidiselt hoopis teistsugust juttu. Ta teatas, et selle paari tunniga on nii palju muutunud, et meie plaanid tuleb täielikult ringi teha. Volinik teatas:
"Enam meil pole 500 aastat aega Grande Finale’ni. Meil on aega umbes 350-aastat ja kõik suuremad muudatused peame me läbi viima selle 350 aasta jooksul. Meie muudatused peavad mahtuma aga viimase 30-aasta sisse.“ Saalis kostis ahhetamist ja nurinat. „Ma palun vaikust,“ jätkas volinik. „Ma tean, et see on hullumeelne plaan, kuid meil on ikkagi aega üle 300 aasta.“ Kalkuleerisin omas peas numbrid läbi ja sain, et Grande Finale võiks jääda kuskile 2030. aasta kanti. „Me surume puuduolevad 200 aastat kokku ja viime muudatused läbi palju suurema kiirusega, kui see normaalne oleks,“ jätkas volinik.“ See on väga suur oht, aga arvutused näitavad, et meie õnnestumise protsent on suur. Selle protsendi teevad väiksemaks viimased 30 aastat enne Grand Finale’i. Inimesed taipavad, ka kõige suuremad puupead hakkavad aru saama, et asjad ei ole õiged, kuid seda alles päris lõpus. Me ajame vale nii suureks, et õieti keegi ei saa enam mitte millestki aru. Me mehitame kõik tähtsamad ametid oma inimestega, kes teevad näo, et kõik on normaalne, kuni lõpuni välja. Leg-Finemi kellad on sellel kaugel ajal meie kõige väiksem mure. Suur mure on meil praegu. Meile on teatavaks saanud tõsiasi, et vaenlane on oma käsutusse saanud mõned võtmetähtsusega aparaadid, kuid see ei kohuta meid tagasi. Me jõudsime selle lühikese ajaga välja arvutada, et nad ei saa aparaati tööle enne Grande Finale’t. Meie kõige tõsisem oht on just siis, sellel viimasel kümnel aastal. Me teeme kõik mis võimalik, et seda ära hoida ja aparaat oma valdusesse tagasi saada, seni aga peame jätkama plaan B-ga. Seoses selle väga kahetsusväärse intsidendiga, oleme muutnud täielikult ka homse ja ülehomse päeva kava. Meil tuleb selle väikese ajaga teha ära väga palju tööd, et me kolme päeva pärast saaksime tagasi liikuma hakata oma kodudesse, oma riikidesse. Mitte keegi ei tohi teada, et me siin oleme, sellest ka kiirustamine. Meil oleks vaja vähemalt nädal, aga seda meil ei ole. Viimase 250 aasta jooksul pole olnud mitte ühtegi kohtumist siin lossis, kus meie siinviibimist oleks valvanud sõdurid.“
Keegi koputus mulle õlale, kui volinik kõnet pidas, mille peale pöörasin ringi. See oli valge triiksärgiga härra, nähtavasti keegi teenritest. Ta palus mul saalist välja tulla. Seda märkas ka kolonel. Astusin saalist välja ja mind paluti seal samas eesruumis oodata. Ka kolonel saabus minu järel saalist välja: „Kuradi voliniku mölakas, iga kord kui see pukki saab on tal mingi häda! Minu kellad on tema jaoks kõige väiksem mure, aga vot prototüübi pidi ära mainima. Kah mul asi, kas 300 aastat või 500 aastat, jube katastroof ikka küll. Nagu me elaksime sinna maani. Kas sa lähed suitsule“, küsis ta. Vastasin, et üks valge triiksärgiga härra kutsus mu välja ja palus siin oodata. „Ah need sandarmid ja politseinikud pingutavad igas riigis üle. See, kes su välja kutsus, on salapolitseiülem Magnus Kizberding. Kas sa panid tähele? Ise ta on salapolitseiülem, aga kannab valget triiksärki! Meiesugused ei pea selliseid kartma. Nad on teine klass, hirmsad pugejad kõik, et meiesuguste taguotsa lakkuda. Ära võta teda tõsiselt, mu sõber,“ teatas kolonel ja sikutas mind suitsuruumi kaasa. Mõtlesin, et nii ongi õige, sest ma ei oska küsimustele nagunii midagi mõistlikku vastata, eriti kui see puudutab krahvi. Kolonel läitis sigareti ja tühjendas järjekordse napsuklaasi ning ütles: „Nad ei saa seda prototüüpkella ealeski käima, sest 1957ndal aastal lendas meie Siberi tehas õhku ja sest ajast saadik on väga raske prototüübile, mis varaste närudel ei toimigi, kütust saada. Oksarisuga juba seda masinat ei käivita. Kas sa üldse tead ka, mida see prototüüp suudab teha? Küsis kolonel. Vastasin, et olen kuulnud, kuigi ma ei teadnud sellest kaadervärgist midagi. Selle abiga me viime tulevikus läbi kõik uued lülitused maailmas“, vastas kolonel. „Esimene lülitus, kus me hakkame suurt kaost ühiskonnas looma, on I maailmasõda. Igasugused Krimmi sõjad ja Prantsuse revolutsioonid ja muud taolised väiksemad konfliktid on eelmäng sellele. Nagu sa tead ja kellade- või kaminasaalis mu iludusi varemalt imetlesid, siis esimene ehk normaalne Rooma numbritega kell jääb käiku kuni I-ilmasõja lõpuni. Peale seda muutuvad kõikidel kapp- ja seinakelladel Rooma numbrid tavalisteks numbriteks, kuid on ka erandeid ja nende vastu me ei saa. Maailmas on siiski teatud seaduspära, millest ei ole tugevamad ka meie.“ Kolonel läitis järgmise sigareti ja ütles vihaselt: „Kui nad mind selle prototüübi pärast maha võtavad, siis ma keeran neile sellise käru vastu, et punase lindi taga olev tühja šifferplaadiga kell hakkab neil hiina hieroglüüfe näitama. Ma tahaks siis näha, kuidas nad selle supi ära helbivad?“ Kolonel jäi mõttesse ja küsis: „Mis asjapulk sina siin üldse oled ja mis on sinu roll?“ Ma valetasin talle silmagi pilgutamata: „Ma olen siin krahvi korraldusel ja ümarlaualt saadavad korraldused pean krahvini toimetama ja see ongi kogu mu ülesanne.“ Kolonel vastas: „Küll on mõnel ikka lihtne elu. Miks sa arvad, millepärast ma alkoholist lohutust otsin? Peale kellade vargust on nad mulle turja karanud ja kui ma sellest supist välja ei rabele, siis nad panevad parimal juhul mullegi valge särgi selga, aga hullemal juhul…“ Kolonel tõusis püsti, tühjendas klaasi ja lahkus ruumist. Teadsin, et varsti avastavad teenrid mind ja tirivad mind salapolitseiülema juurde. Mis siis kui nad mu tõlda tahavad läbi otsida? Ei, ei, see pole võimalik. Mul on roheline särk seljas. Sellegipoolest, pean ma kiiremas korras tõlda minema ja uurima kella ja tõlla sisu lähemalt, sest äkki ma olen midagi kahe silma vahele jätnud. Sel samal momendil, kui seda mõtlesin, astus ruumi salapolitseiülem ja ütles: „Siin Te oletegi härra. Palun järgnege mulle.“ Läksin temaga kaasa. Ta juhatas mu lossi kolmandale korrusele ühte kitsukesse tuppa. Tuba oli askeetlik, pisike diivan, kolm tugitooli ja lauake tugitoolide vahel. „Istuge,“ ütles ta ja jätkas: „Te olete ainuke inimene selles seltskonnas, kes esindab siin teist isikut. Praegust olukorda arvestades, tuleb meil olla eriti tähelepanelik ja me peame olema kindlad, et selles lossis ei oleks salakõrvu. Mida Te selle peale kostate härra Travsilier?“ Võtsin taskust paberi ja ulatasin ülemale. „Siin on kõik kirjas härra salapolitseiülem ja rohkem ei ole mul midagi Teile öelda. Minge küsige krahvilt endalt, kui Te mind ei usu. Selline kahtlustamine on solvav. Ma näeksin põhjust minu väljakutsumiseks, kui mul ei oleks krahvi signatuuriga paberit, aga Teie kiusate siin ümarlaua täieõiguslikku liiget. Tänu Teie tegevusele jäi mul voliniku kõne kuulmata ja uskuge mind, krahv saab sellest kindlasti kuulma, aga see on tühiasi võrreldes sellega, mis kahju Te minu kinnipidamisega praegu teete. Kui tänu teile juhtub kogu üritus vett vedama minema, siis võite juba omale hauda kaevama hakata“.
Salapolitseiülem andis mulle paberi tagasi, vabandas ja ütles: „Keegi pole Teid kinni hoidnud. Ilusat päeva ja lahkus.“ Jäin veel hetkeks istuma sellesse mugavasse tugitooli. Vaatasin seinal olevat kella ja võtsin taskust päevakava. Viie minuti pärast lõppeb voliniku kõne ja siis on tunnine vaheaeg. Kas minna suitsuruumi kolonelile seltskonda pakkuma või minna kellasaali uusi tutvusi sobitama. Kolonel on mulle olnud asendamatuks infoallikaks ja temalt saadav info on kulla väärtusega, kuid ma võin ju ta peale ümarlauda ka üles otsida ja juttu teha. Selle juures on muidugi see oht, et ta jälle ära vajub. Otsustasin seekord koloneli seltskonnast loobuda ja suundusin kellade saali. Eelnevalt oli mu pilk jäänud pidama akende vahel kaminatega vaheldumisi olevatele kelladele, kuid teisel pool, kellade vastas olevale seinale olid riputatud suured maalid. Info valguses, mida ma nüüdseks juba teadsin, ei tohi ma ühtegi detaili tähelepanuta jätta. Kui suureks informatsiooni allikaks võivad need maalid mulle olla, mõtlesin endamisi ja hakkasin otsast neid vaatama. Esimesel maalil oli kujutatud seda sama lossi, milles ma viibisin ja ma ei näinud seal midagi iseäralikku. Maal klappis käimasoleva ajastuga. Astusin teise maali juurde, kuid ennem kui seda terasemalt silmitsema hakkasin, tuli mu juurde president ja ta ütles. „Nendest seitsmest maalist viimased kolm on minu maalitud. Selliste asjadega sain ma tegeleda siis, kui ma veel president ei olnud. Ma tean, et te pole siin lossis kunagi viibinud ja mul on ääretult kahju, et keegi pole Teile lossi tutvustanud, kuid ma võin selle Teile organiseerida“. „Ma tänan härra president Teie külalislahkuse eest, aga seda pole vaja,“ vastasin talle. „Hästi, ma siis ei soovi Teid rohkem tüüdata“, vastas president. Sekkusin ruttu tema kõnele vahele. „Siiski härra president“, ütlesin ma. „Kunst on mind alati huvitanud ja mis saaks olla parem, kui rääkida maalidest kunstniku endaga“. President jätkas: "Need seitse maali on erinevate ajastute maalid. Esmapilgul tundub, et need kujutavad suvalisi kohtasid maailmas, kuid see pole nii. Teie isand krahv Aisenfeldt on mu ammune tuttav ja väga oluline hammasrattake sellel ümarlaual. Ma olen endamisi mõelnud, et kuidas ma saan krahvi töö Teile sedasi edasi anda, et midagi kaduma ei läheks. Krahv andis ju Teile kindlad juhised?“, küsis president. Loomulikult ma sain temalt ümarlaua ja oma ülesannete kohta vajalikku informatsiooni“, valetasin talle. „Kõige peamine ülesanne ongi mul viia informatsioon krahvini ja täidan kõik ümarlaualt saadavad korraldused vastuvaidlematult“, ütlesin presidendile. Olime kõndinud märkamatult eelviimase maali juurde. President näitas näpuga sellele ja ütles: Maali joonistasin 1960. aastal Siberis, meie kõige tähtsama salaobjekti juures. Nagu Te näete, kõik on varemetes. Tehasele pandi nurgakivi 1901. aastal ja 56-aasta jooksul tootis see meile ainet, mida me nimetame „kütuseks“. Hõbedast kütust on kergem toota kui kuldset, kuid nüüd pole meil enam tehast ja varud on otsakorral, aga seda teate Te juba niigi. Õnnetusest saime me teada juhuslikult. Mu hea sõber, kes vastavasse aastasse tehase juurde saadeti, ei pöördunud enam kunagi tagasi. Minul anti luba suunduda tehase juurde kolm aastat peale plahvatust. See oli kohutav vaatepilt, mille ma püüdsin läbi selle maali edasi anda. See maal on selles rivis ainuke, mis näitab meie ebaõnne. Järgmine maal on aga aastast 2020 ja sellest aastast kaugemal pole me kunagi käinud. Pöörake tähelepanu viimasel maalil oleva kella šifferplaadile. Meie töö on kandnud vilja ja inimesed ei saa mitte midagi aru. Elu on neil sellel ajal veel üpriski hea. Kuid lähema kolme päeva jooksul muudame me seda oluliselt, sest meie aeg hakkab otsa saama. Me kiirendame protsessi 200 aasta võrra ja seega on meil ainult mõned aastad aega. On olemas aja reaalsuse piir, ehk tõejoon, millest me üle minna ei saa. See piir on hetkel kuskil 21. sajandi algupoolel,“ lõpetas ta jutu. Ma ei oleks osanud arvata, et president tuleb minuga rääkima ja ma saan temalt informatsiooni, mida kolonel suurima tõenäosusega ei omanud. Mul oli praktiliselt kogu pilt selge, kuid teisest küljest tekitas see minus uusi küsimusi. Kui ma seni arvasin, et sattusin siia 1901-st aastast, siis enam polnud ma selles nii kindel. President rääkis midagi aja reaalsuse piirist. Kas mitte sinna ei peaks ma hiljem suunduma ja miks mul endiselt mälu ei ole? Kas ajas reisimine kustutab mälu? Kas mälu kunagi üldse taastub? Nendele küsimustele ma ei saa kellegi käest vastust küsima hakata, sest ilmselgelt pole ajas reisijaid kuigi palju ja seda enam, et reisimiseks tarvitatav kütus on otsakorral. Polnud raske ka seda taibata, et minu tõllas asuv kell võimaldab ajas reisida. Kahjuks ma ei mäleta oma eelnevast elust midagi. Ehk aeg annab siin arutust, lohutasin ennast. Kuid kaugeltki kõikidele küsimustele polnud mul vastust. Mis eesmärk on prototüüp kellal, mis kuldset kütust kasutab? Ma pean ikkagi ennast koloneli ligi hoidma, ehk ta paotab selle kohta mulle üht-teist. President vaatas kella ja ütles: „Ma tahtsin Teiega veel rääkida juhtumist salapolitseiülema ja Teie vahel, kuid sellest ehk mõnel teisel korral, sest olen niigi hiljaks jäänud“. President lahkus jättes mind maalide juurde üksi. Vaatasin seinalt aega. Mul oli veel 20 minutit järgmise ettekandeni. Otsustasin tõlda minna ja seda seestpoolt põhjalikumalt uurida. Püssimehed olid endiselt õues. Üks neist vahtidest, märgates mind, võttis märkmiku ja kirjutas midagi üles. Tegin näo nagu ma ei oleks seda näinud ja suundusin tõllaparki. Kõikide tõldade eest olid hobused lahti võetud ja karjamaale sööma lastud. Kuidas nad pärast teavad, milline hobune missuguse hobuse ees oli, mõtlesin ma. Ah, mis selliste tühjade asjade peale mõelda. Suundusin oma tõlla poole ja vaatasin korra üle õla tagasi. Vaht oli lossi nurgani jalutanud, kus ta mind hästi nägi. Minu pilku aimates, keeras ta kohe teise külje ja sammus teisele poole. Sain kohe aru, et talle oli ülesanne antud jälgida kõiki külalisi, kes väljas liiguvad. Erilise luubi all olin aga mina. Eks politseil on oma töövõtted, kuidas kellegi nägu meelde jätta või mis tunnusmärgi kaudu hiljem isikut tuvastada. Sain aru, et ei ole kuigi hea mõte praegu oma tõlda minna. Seda tuleb teha öösel või siis kui oht on möödas. Otsustasin minna punase-valge triibulise tõlda. Mul polnud õrna aimugi, kelle tõld see oli. Viskasin ennast tõlla pingile pikali, et veidikene aega tõllas veeta. Tunde järgi teadsin, et mul on vähem kui kümme minutit, et saali jõuda. Pikutasin veel minuti paar ja avasin tõlla ukse. Vaht oli minust 10 sammu kaugusel ja kohkus ära mind nähes. Pobises vaid moka otsast midagi arusaamatut. Panin tõlla ukse kinni ja suundusin lossi tagasi. Saali minnes paberit ei küsitud. Läksin oma kohale ja võtsin kava kätte. Kätte oli jõudnud kord tänase päeva viimase esinejani ja selleks oli varade asjur Heinrick Aldenstop. Ta alustas oma juttu eliidi kätte kogunenud varanduse üles loetlemisega. Need numbrid, mis seal kõlasid, olid muljetavaldavad. Aldenstop kõneles: „Kõik olulisemad tehased ja tootmised oleme suutnud oma kätte või oma mõjuvõimu alla haarata. Rikkused, mis me nendest saame, kasutame me poliit-maastikul meile mitte usaldusväärsete isikute välja vahetamiseks, kuningate, kes pole meie poolel, välja vahetamiseks ja muudeks mõjutustegevusteks, mis on hädavajalikud…“ Sellel momendil koputas mulle jälle keegi õlale. Seekord oli see rohelise särgiga mees. Ta palus mul enda järel tulla. Järgnesin talle ja mõtlesin endamisi: Roheline särk, järelikult salapolitseist ei ole. Aga õige asi see ka olla ei saa, sest nähtavasti ei olnud see päris tavaline, et keset ümarlaual peetavaid tähtsaid kõnesid inimesi sedasi välja kutsutakse. Olin valmis halvimaks ja säilitasin rahu. Samas pidasin plaani, kuidas vajadusel lossist ruttu põgeneda. Ma olin juba alateadlikult kõikvõimalikud variandid kindlaks teinud, kuidas ma kõige otsemat teed tõllani jõuan. Probleem oli aga hobustes, sest nad olid koplis puhkamas. Kahes külalistemajas, mis lossi kummalgil pool külge asetsesid, neis asusid teenrid, külaliste kutsarid ja rohesärkide prouad, nii palju kui neid ka oli. Muret valmistasid ka vahid. Olukord oli minu jaoks keeruline. Ainuke, mis ma sain teha, oli rahulikuks jäämine. Suundusime treppidest ülesse ja meie tee oli samasse tuppa, kus ma salapolitseiülema kutsel juba eelnevalt olin olnud. Astusin tuppa ja salapolitseiülem juba ootas mind seal. Rohelise triiksärgiga mees palus mul istet võtta ja ütles: „Praegu toimub ametlik ülekuulamine või õigemini läbiotsimine. See on kõik selleks, et võtta Teilt viimanegi kahtlus ja ma luban Teile, et rohkem Teid ei tüüta mitte keegi, kui asjad osutuvad niisugusteks, nagu ma loodan. Me oleme Teiega siin lossis võrdsed. Kes Teie pärast seda kolme päeva olete, see polegi siis enam tähtis. Aga praegu olete Te kohustatud vastama minu küsimustele, kui Te salapolitseiülema küsimustele ei soovi vastata. Ma usun, et Te olete mõistlik mees ja sel pole vajadust. On Teil küsimusi hr Travsilier?“ „Ootan põnevusega,“ teatasin neile sarkastiliselt. „Hästi. Härra salapolitseiülem, palun hakake oma toimingutega pihta, et saaksime selle ebamugava olukorraga meie kõigi jaoks juba ühele poole,“ teatas rohelise särgiga mees. Salapolitseiülem võttis taskust sigaretid ja pakkus mulle. Võtsin sigareti ja süütasin selle laual põleva küünlaleegist. Sama tegi ka tema. „Kas Te midagi juua soovite“, küsis ta. „Tänan, ei soovi. Ootan põnevusega algavat jutuajamist. Kas soovite mu volikirja ka uuesti näha?“ küsisin temalt. „Ei, selleks pole mingit vajadust,“ vastas ta ja jätkas: „Mul Teiega tegelikult pikka juttu polegi. Nagu Te teate isegi väga hästi, siis mõistliku aja jooksul ei ole võimalik mul käskjalga krahvi juurde saata, et kinnitust saada volikirja autentsuses. Ma tegin presidendile ettepaneku kasutada krahvi juurde jõudmiseks kella, kuid president ei jäänud sellega nõusse. Te nähtavasti olete hämmingus, et minusugune mees teab kelladest. Jah, see on nii ja ma tean veel paljustki muudest asjadest, millest Teil võibolla pole aimugi“. Salapolitseiülema olek ja üleolev irve näos tegi mind rahutuks. Pöördusin rohelise särgiga härra poole ja ütlesin: „Kas sellised „viisakusavaldused“ on tõepoolest vajalikud? Ma saan aru, et salapolitseinikud ongi nahaalsed ja läbinisti valelikud oma ametis, kuid ma pole talle siin mingi suvaline talumats, kelle ees oma teadmistega kelkida.“ Pöördusin nüüd juba salapolitseiülema poole ja ütlesin: „Äkki valgustate mind oma erakordse informatsiooniga, et saaksin minagi võrrelda, mis teadmised Teil siis sellised on, mida minul pole?“ Rohelise särgiga härra sekkus jutuajamisse ja palus salapolitseiülemal asuda asja kallale ja küsida ainult asjassepuutuvaid küsimusi. Salapolitseiülem jätkas: „Vabandust härra. Salapolitseinike töö iseloom ongi olla üks samm vastasest ees. See on taktika, kuid Teiega teen ma siis teistmoodi. Hästi, ma ei küsi Teilt praegu ühtegi küsimust. Mul on Teile ainult üks pisike palve ja ma loodan, et Te nõustute lahkesti sellega, sest kui kõik on nii nagu ma loodan olevat, siis mu mehed lõpetavad Teie jälgimise ja mina kriipsutan Teid oma märkmikust maha.“ Mis palve see selline on?“ küsisin temalt. „Kas Te näitaksite mulle oma tõlda seest poolt? Väljast poolt ma juba nägin seda, sisse ma loomulikult ei hakanud minema, sest ka salapolitseil on mingi eetika ja seda enam Teiesuguste isikute vastu.“ Ai pagan, ma loodan, et mu eelnev taktika minna valesse tõlda, kandis vilja, mõtlesin ma. Sest muidu on mu laul lauldud ja tõenäoliselt ei ole mul võimalust praegu keelduda rohesärgi tõttu, kes mu kõrval istub. Seda sunnikut kavalat salapolitseiülemat vaadates ma ei imesta ka selle üle, et ta on ajanud mõnele oma töötajale rohelise särgi selga ja nüüd tahavad mind lõksu püüda. Kui see on nii, siis ta ilmselt pole ka presidendiga rääkinud, vaid võttis mind osavalt lõksu ilma suurt kära tegemata. Nüüd on mul ka hilja küsida, et rohesärk ennast tutvustaks. Salapolitseiülem mängis mu selle käiguga üle, kuid ma loodan, et minu võõras tõllas käik teeb selle tasa, juhul muidugi kui see nii on. Pöördusin rohelise särgiga härra poole ja ütlesin: „See on alandav.“ Küsisin: „Kas mul on valikut?“ Rohelise särgiga härra ütles: „Jah, Te saate sellest keelduda, kuid tundes salapolitseiülemat, siis tal on juba mõne tunni pärast presidendi määrus näpus ja Te peaksiste oma vankri sisu nii ehk naa ette näitama. See võtab ainult 10 minutit ja me kõik saaksime rahulikult edasi minna. Aga valik on Teie.“ Kui nad teavad, milline on mu päris tõld, siis on mul lips läbi, mõtlesin ma. Pean suutma kahjutuks teha salapolitseiülema ja selle rohelise särgiga mehe, kes ilmselt on samuti salapolitseinik. Nad on väljaõppinud ja teavad mida teevad. See teeb mu olukorra raskeks. Juhul, kui nad tahavad kaasata läbiotsimist turvama ka mõne vahi õuest, siis selle olukorra oskan ma lahendada ja ütlen, et see solvab mind vägagi ja katkestan kogu tegevuse. Nõuan neilt presidendi määrust läbiotsimiseks. Aga kui nad tulevad kahekesi, pean lootma jääma oma lähivõitluse oskustele, kuigi ma ei tea, kas ma olen lähivõitluses osav. Tunne on, et ma oskan seda hästi ja suudaksin nad kahjutuks teha. „Olgu“, ütlesin neile. „Teie järel mu härrad. Lõpetame selle piinliku olukorra, kuid ärge arvake, et krahv sellest ei kuule. Või Te tõemeeli usute, et saate mu arreteerida ja leiate tõllast midagi, mis iganes see ka poleks.“ Nad ei vastanud midagi ja tõusid püsti ning härra salapolitseiülem ütles: „Siiski härra Travsilier, ma eelistaksin Teie järel kõndida. See on vana harjumus ja ärge pange seda mulle pahaks“. Väljusime lossist, salapolitseiülem viipas ühele vahile käega, et see meiega kaasa tuleks. See oli see sama tüüp, kes märkmikusse minu kohta märkmeid tegi ja mind tõllani jälitas. See rahustas mind, sest ilmselgelt andis ta ka salapolitseiülemale teada, missuguses tõllas ma käisin. Teistpidi aga on kolmest mehest juba hoopis raskem jagu saada. Jäin seisma ja ütlesin: „Härrased, see asi, mis praegu toimub, jäägu meie vahele. Kas tõesti on vahti meiega kaasa vaja? Sellisel juhul miks vaht juba meiega ülekuulamisel ei viibinud?“ Rohelise särgiga mees näitas käega, et vaht oma kohale tagasi läheks. Kuulsin, kuidas salapolitseiülem rohelise särgiga mehele ütles: „See ei olnud hea käik“. Mõtlesin endamisi: paistab, et mul oli õigus. Salapolitseiülemal oli võim rohelise särgiga mehe üle ja salapolitseiülem on minu suhtes äärmiselt skeptiliselt meelestatud. See võis tulla otseselt tema tööst, kuid äkki ta teadis veel midagi? Juhatasin nad tõllani, milles eelnevalt aega veetsin ja olin iseenda otsuse üle ülimalt õnnelik, et ma enda tõlda tookord ei läinud. Kuid enda tõlda ma pean kiiremas korras salaja minema. Ainuke võimalus avaneb selleks öösel, pimedas, aga sellega tegelen siis kui aeg käes. „Palun, võite tõlla läbi otsida. Loodan, et teete seda viisakalt. Krahv saab sellest muidugi teada, sest see on tema tõld. Aga palun nüüd, võite pihta hakata“, ütlesin kurjalt. „Kas Te ei sisenegi tõlda? küsis rohelise särgiga mees. „Te saate seal suurepäraselt ka ilma minuta hakkama. Niigi olete mulle häbi juba omajagu teinud“ ütlesin neile. Neil ei läinud tõllas kuigi kaua ja juba olidki nad õues minu ees. Rohelise särgiga mees ütles: „Rohkem me teid ei tüüta ja palun selle ebameeldiva intsidendi pärast vabandust, kuid loodan, et Te mõistate. Seda oli vaja teha, et kahtlus Teie õlgadelt ära võtta.“ Ja kelle õlgadele Te kahtluse nüüd panete? Kellad on endiselt leidmata ja pealegi, minu teada on arreteeritud üks kahtlusalune" ütlesin neile. Salapolitseiülem teatas: „Kahtlusalune on meil tõesti, kuid tema pole meie mees. Ümarlauda oli vaja rahustada. Hoidke silmad ja kõrvad lahti. Kui midagi kuulete, andke mulle teada. Ma ei lahku veel lossist. Meie vaenlane on palju kavalam ja mina ei alahinda neid. Mul on uus meetod, uus plaan, kuidas nad paljastada.“ Miks ta rääkis „nendest?“ Kas siin lossis on keegi minu taoline veel? Vaevalt, sest mina üksi olen volitatud, teised kõik on kutsutud, mõtlesin ma. Ma ei öelnud rohkem midagi ja suundusin lossi. Võtsin taskust kava ja vaatasin kella. Varade asjuril oli kõneleda jäänud veel umbes 10 minutit. Saali polnud mul mõtet enam minna. Kavale oli järgmiseks märgitud õhtusöögi aeg, milleni oli jäänud pisut üle tunni. Suundusin teenri juurde ja küsisin, et ta mulle toa kätte juhataks, kus ma ööbima peaksin. „Kas Teile siis veel polegi tuba kätte antud? Aga Teie asjad, kus siis need on?“ Olge mureta, ma saan ise oma asjad tuppa toimetatud, palun juhatage vaid mind tuppa“ ütlesin teenrile. Teener võttis paberid ette ja küsis minu nime. „Mu nimi on Degos Travsilier, ma esindan siin krahv Aisenfeldt’i. Mul juhtus selline äpardus, et mu teener ei tõstnud kodust lahkudes minu tõlda mu asju. Nüüd mul pole puhtaid rohelisi särke, sokke ega ihupesu. Äkki saate Teie mind selles aidata? Teener selgitas mu toa numbri välja ja juhatas mu lossi teisele korrusele. Loss oli ikka tõepoolest väga suur. Nagu labürint, kuid lossis ringi käimine ei valmistanud mulle mingeid raskusi. Mul jäi hoobilt meelde, kus mingi ruum asub, nii et mu pähe hakkas moodustama juba lossiplaan. Ta juhatas mind suhteliselt parempoolse koridori tiiva lõppu ja andis mulle võtme ning ütles: „Organiseerin Teile särgid ja uue ihupesu vastavalt Teie mõõtudele. Need on mul juba võetud“ teatas teener ja lahkus. Astusin tuppa. Kõik oli suursugune. Ilus nikerdatud mööbel ja pehme voodi. Panin ukse enda selja taga kinni ja hingasin ning tundsin mingit sisemist kergendust. Oli olnud hullumeelne päev, kuid see pole kaugeltki veel läbi. Viskasin voodile pikali ja proovisin mõtted peast ära ajada, et tukkuda kuni õhtusöögini. See mul ka õnnestus. Nägin kummalist ja selget unenägu sellest samast lossist. Ainult kõik oli teistmoodi, nagu unenägudes ikka. Loss asus sügaval orus, mille õues rohesärgid paaniliselt ringi jooksid. Mina olin seal samas õues koos rohesärkidega, aga ma ei jooksnud, olin rahulik. Kolonel oli suure kappkella sülle võtnud, mis tundus ta süles väikene ja ta hoidis seda nagu last ning tormas hirmsa hooga metsa poole. Mõtlesin, et mida nad siin sagivad, kuigi tundsin südames vastust ja rahu tunnet. Vaatasin lossist eemale ja nägin seal suuri rahvahulki kogunevat ja sel momendil koputas keegi mu uksele. See oli teener, kes mulle uued puhtad riided tõi. Tänasin teda ja väga hea, et ta tuli ja mind üles ajas, nähtavasti oleksin muidu hommikuni maganud. Kätte oligi jõudnud õhtusöögi aeg. Sättisin ennast korda ja suundusin söögisaali. Seekord oli teisiti kui lõunasöögiga. Koha valik oli vaba. Olin veel pisut unine ja aju ei töötanud korralikult, et valmis mõelda, kelle kõrvale ennast istuma sättida. Laudadel oli kõikvõimalikke hõrgutisi, musta kalamarja, homaare, talle, põrsast ja praktiliselt kõike, mida hing võiks söögiks ihaldada. Teenrid sebisid siia-sinna. Laud, kus president istus, seal polnud ühtegi vaba kohta ja see laud oli kõige pikem ning asus keset suurt saali. Saali külgedel olid lauad hõredamalt inimestega täidetud. Mõtlesin, et valin suhteliselt tühja laua, sest ei tahtnud pärast tänaseid sündmusi eriti kellegagi enam rääkida ja nägingi ühte sellist lauda taga lõpus. Lähenesin lauale ja seal istusid härrad Legid ja veel keegi, omavahel tuliselt midagi arutades. Küsisin, kas siin on vaba? Kolonel viipas käega, andes sedasi märku istumiseks ja laskus sedamaid uuesti vestlusesse. Istusin lauda, erilist söögiisu polnudki. Mõtlesin endamisi, et no on see kolonel alles tegelane. Päeva jooksul joob ennast umbe, magab natuke, joob jälle ja õhtusöögiajaks on ta jälle vinks-vonks triksis-traksis. Võtsin laualt tüki lambaliha ja salatit ning lasin teenril omale pokaali veini valada ja sõin ning kuulasin nende juttu. Minu jaoks võõras mees rääkis midagi oma naisest ja sellest, kuidas ta temaga tuttavaks sai. Ma ei pööranud sellele jutule rohkem tähelepanu ja lasin jutu oma kõrvust mööda. Piilusin ühe silmaga saali. Sööjaid tuli muudkui juurde. Õnneks, keegi meie laua vastu huvi üles ei näidanud. See oli vast tingitud kolonelist, kes ei tahtnud kellelegi silma alla sattuda, seoses kellade vargusega ja ta valis kaugema laua, et siin vaikselt ja lõbusalt süüa ja aega veeta. Korraga nägin, et salapolitseiülem saabus samuti saali. Käis ja sosistas härrale, keda ma ei tunne, midagi kõrva ja lahkus. Seda meest nähes hakkavad mu rusikad automaatselt sügelema. Ega ma loll pole. Ma olen endiselt kahtlusalune number üks. Täna öösel pean ma tõlda hiilima ja selle läbi otsima, sest ma arvan, et mul on midagi kahe silma vahele jäänud. Samuti pean ma kella toimemehhanismi omale selgeks tegema, sest see on mu ainus pääsetee, kui väga hapuks läheb. Küsimusi on aga rohkem kui vastuseid. Millisesse aega minna, kuhu minna, ning kuidas ma seda reguleerida saan? Neile küsimustele pean ma täna vastused saama. Ilmselt ma tulin 1901. aastast, sest viimasel näidikuplokil oli see number just ees. Ka president rääkis 1901. aastast, kui sellele neetud Siberi tehasele nurgakivi pandi, mis nüüd kõik need jamad siin on põhjustanud. Ja siis korraga katkestas mu mõtted kolonel, kes küsis: „Mu sõber, sa oled nii vaikseks ja uniseks jäänud, kas kõik on hästi?“ "Tukastasin ühe tunnikese ja nägin väga kummalist ja selget und“ vastasin talle. Selle peale ütles koloneli onupoeg, kellele ma mõttes hüüdnime kapral olin andnud: „Unenägudega on palju kummalisi asju, nagu selle maailmagagi siin. Me teame neist asjadest ainult vähekene ja näeme kõigest pinnapealseid asju mõistmata nende päris, õiget toimemehhanismi, kuid eks ole juba elatud kah ja mõned tähelepanekud tehtud. Kui sa, ma loodan, et me ei pea enam teietama?“ Mõistagi, ütlesin talle. „Tahad näha selgeid ja väga kummalisi unenägusid“ jätkas kapral. „Isegi prohvetlikke, siis mul on sulle üks retsept. See toimib. Olen seda korduvalt olude sunnil katsetanud. Kõige tähtsamaks asjaks on otsida kirjutuspulk ja paber ning panna need öökapile valmis. Ma vist ei pea ütlema mille jaoks need on. Loomulikult on need unenäo kirja panekuks, sest ka kõige selgema unenäo detailid hakkavad ununema kohe, kui ärkad. Nagu sa juba pool vastusest ise ette ütlesid, on hea ja selge une saamiseks tähtis aeg ja veel tähtsam on ärkamine. Mina ei tea, kuidas sina mõned minutid tagasi ärkasid, aga see peab olema järsk või kohene, mitte et läbi une tunned pissihäda või kurgu kuivust. Need on segavad faktorid ja mõjutavad unenäo kvaliteeti ning need tegevused kipuvad unenägudesse sisse jooksma ehk kas jood siis pidevalt või pissid. Sellised olukorrad ei ole head ja segavad meie alateadvuse ammendamatule varasalvele oma mõttetute füüsiliste tegevustega vahele. Oma elu jooksul olen ma pikki öötunde kellavabrikus viitnud ja otsinud kõiksugustele insenertehnilistele küsimustele lahendusi ja märkamatult olen avastanud, et kukk on juba 7 korda kirenud ja pesa kanamune hunnikutes täis, ehk kell 9 hommikul või veelgi rohkem. See on see moment, kus ma olen tundnud, et enam ei jõua ja lõpetanud kõik töötoimingud ja olen magama läinud. Kui olen saanud magada umbes 2-3 tundi ja juhuslikult on mind keegi üles ajanud, siis on mul alati olnud elu kõige selgemad ja ka kummalisemad unenäod. Nüüd ei ole teha tarvis muud kui unenägu ruttu üles kirjutada, ka kõik detailid, mis meeles veel on. Seda on pärast väga huvitav lugeda. Mis sa arvad, kuidas need kellad töötavad? Kas tõesti Aristotelese filosoofia või Da Vinci teadmised on need, mida me nende kellade loomisel oleme kasutanud? Kaugel sellest. Need teadmised olen ma saanud kõik unenägudest. Õige ei ole öelda, et kõik, aga paljude probleemide lahendused on tulnud just unenäost, kui ma olen terve öö töötanud ja hommikul rampväsinuna magama läinud ning keegi on mind juhuslikult paari tunni pärast üles ajanud. Sellega on veel nii, et iga kord muidugi ei ole meeldejäävat unenägu olnud, aga kui ma töötan ka veel teise öö jutti ja olen järgmisel hommikul veel rohkem väsinud, siis on arvestatava väärtusega uni peaaegu kindlasti garanteeritud. Kui ma selle nõksu teada sain, siis ma tegin seda mõnikord sihilikult, et proovida vastus saada mõnele probleemile. Lasin ennast mu kallil kaasal paar tundi pärast magama jäämist üles ajada ja see töötas mõnikord. Nagu ennist ütlesin, on siin üks segav faktor. Inimese keha on nii ehitatud, et see tahab päeval täie rauga töötada ja tekitab uriini palju suuremas koguses, kui öösel magades. See on ainukene probleem selle asja juures ja võib une kvaliteedi ära rikkuda“ ütles kapral.  Sel samal hetkel tuli meie laua juurde üks lühike jässakas kiilaspäine mees, kes palus luba lauda istuda. Kolonel ütles: „Lambert, mu sõber, kas presidendi lauda enam ei mahtunud, et nüüd otsid kohta kõige kaugemasse ja pimedamasse nurka, kus põlu alla sattunud kellaseppadega einestada.“ Lambert vastas: „Lugupeetud James ja Timothy, ärge saage valesti aru. Teie seltskonda naudin ma väga, miks muidu ma siia pimedasse tagumisse nurka teie juurde tulin. Saali keskel on vabasid kohtasid küllaga ja häid inimesi, kellega juttu vesta ja koos einestada. Aga näe, mina otsisin just nimelt teid üles. Kes on see härra, kes Teiega siin istub?“ Kolonel tegi meid omavahel tuttavaks ja selgus, et Lambert on instruktor, kelle ülesandeks on välja koolitada agente, kes ajas reisivad. Lambert istus lauda ning kolonel kohe pärima: „Sa oled väga värvikas kuju ja viimaste aastate jooksul pole me õieti trehvanudki. Jutusta meile, mis on vahepeal juhtunud ja kuidas agentidel on läinud. Õigemini ma ei tea rohkem midagi su tööst, kui vaid seda, et sa oled koolitaja. Aga, mida see täpsemalt tähendab?“ Lambertil läks suu naerule, mida ta püüdis varjata ja silmad lausa põlesid rõõmust. Nähtavasti oli tal hea meel, et keegi vähemalt huvitub tema tööst ja tegemistest ning ilmselgelt ta naudib tähelepanu. Lambert ütles: „Mul on nii palju huvitavaid lugusid rääkida, et ma ei teagi, millest alustada aga olgu. Kuna „kütust“ ei ole raisata, siis uusi agente paraku tuleb vähe peale, keda välja koolitada. Viimane agent, keda koolitasin, on hetkel Eestis jälgimas ühte Jaani nimelist isikut. Selle agendiga oli algul taoline lugu, et peale esimest hüpet, kui ta ärkas, oli ta peaaegu hullumas. See, et ta midagi ei mäletanud, on normaalne ja need märksõnad ja treeningud, peale mida mälu taastub, ei tahtnud tema puhul toimida. Olen alati agentidega esimesel ajarännakul kaasas. Sain läbi suure vaeva ta mälu tagasi, kuid ta oli suhteliselt töövõimetu veel mitmeid päevi.“ Nüüd ma siis sain teada, miks mul mälu pole. Järelikult olen suhteliselt algaja ajas reisimisel. Kuidas küll mul õnnestuks instruktorilt välja meelitada õpetus mälu taastamiseks? Seda ma ei tohi ilmselgelt otse küsida, sest see võib kahtlust äratada. Instruktor jätkas:  „Kaalusin korra tema väljavahetamist, aga õnneks on ta nüüd järje peale saanud.“ „Kuidas toimub agentide välja vahetamine ja mis saab agentidest, kes selleks tööks ei sobi?“ küsis kolonel. Instruktor vastas: „Kui agent ei sobi, siis see avaldub tavaliselt pärast esimest hüpet. Me sooritame tagasi hüppe ja ma ei taasta ta mälu. Sellised inimesed lõpetavad üldjuhul hüljatuna, sest aasta või paari pärast hakkavad ta mälestused taastuma ja üldjuhul hakkavad nad rääkima teistele inimestele ka ajareisidest, kes neid hulludeks peavad. Meil on taolisi ebaõnnestumisi olnud seni kolm ja tõenäoliselt neid agendi programmi koomale tõmbamisega juurde ei teki.“ Teadsin, et pean madalat joont hoidma aga ma ei suutnud oma infojanu varjata ja küsisin: „Andke andeks mulle härra Lambert, kuid ma ei tea palju ajareisidest, kuid mind hämmastab, kuidas on võimalik just õigesse paika sattuda ajareisil olles, et keegi ei märka ja kuidas paik välja valitakse?“ Instruktor muheles ja tundus nii, et ta tundis ennast järjest tähtsamana ja rääkis: Erinevatel maadel olev teede võrk on tavaliselt püsinud samal kohtadel ajast-aega, ka tulevikus on tavaliselt samadel kohtadel teed, kuid agendid, kelle me tulevikku oleme saatnud, teevad ka luuretööd, et välja selgitada, kas mingi tee mingis riigis on endiselt sobilik. Igas riigis on üks-kaks hästi varjatud ja vähe käidavat teed, ning nende juures meie hooned, kuhu tõld peita. Paigad, kuhu hüpped toimuvad on alati kindlaks määratud kelladega ja kunagi ei saa hüpata suvalisele teele, sest ka need on kindlaks määratud. Rootsi kuningakojas on meil tõldade vabrik, kus neid remonditakse ja parandatakse. Tulevikus näidatakse neid tõldasid rahvale raha eest ja neid kohti kutsutakse muuseumideks. Inimesed ei aimagi, mis on nende riistade otstarve tegelikult.“ „Sa mainisid midagi Eestist“, kostis kolonel. „Ah-jaa, meie viimane suurem tööots oli Eestis, kus käidi jälgimas Jaani nimelist meest, kes ühel ilusal päeval hakkas jutustama sündmustest ja asjadest, mis tema aja seisukohalt alles tulevikus aset leiavad.“ „Millest ta siis rääkis?“ küsis kolonel. „Ta kuulutas igasugustest hädadest, mis varsti juhtuvad ja rääkis ka tehnoloogiatest, mis tulevikus kasutust leiavad. Ta teadis väga täpselt kogu maa elektrifitseerimisest, millest teie praegu siin midagi ei tea ja see tõmbas kohe meie tähelepanu.“ Aga kuidas te niisugused inimesed avastate?“ küsis kolonel, endal lõug lambaliha rasvast läikimas. Instruktor läks veelgi rohkem õhevile ja rääkis: „Agentidel on hästi palju tööülesandeid ja esmatähtis on andmete kogumine. Nad käivad muuseumides ja dokumentide arhiivides, mille hoidjad on või õigemini olid meie kõige suuremaks informatsiooni allikaks. Agendid vestavad nendega juttu ja küsivad nagu muuseas küsimusi, mille vastuseid need isikud üldjuhul teavad või suunavad agendid uutele radadele, kust jälgi ajada. Eesti juhtumiga oli samuti, kuid see juhtum avastati juhuslikult, kui meie agent oli Venemaal ja juhtus lugema ajalehest artiklit sellest mehest. Tegu võis ju olla meie vaenlasega, kes oli samamoodi hüljatud vaenlase poolt, nagu meiegi oma agente oleme hüljanud ja sel vennikesel tuli mälu tagasi ning kukkus sellest üle küla kuulutama. Õnneks peetakse selliseid inimesi ullikesteks, kuid meie oleme valvel.“ Kas saite ta siis kätte?“ küsis kolonel. „Selle mehega olid kummalised lood. Meie agent läks aastasse 1809 ja otsis Jaani üles. See mees teadis liigagi palju ja agent oli temaga ametis mitu kuud ning selgus, et ta polnudki mees, keda meie otsisime. Paistab sedasi olevat, et loodus on andnud mõnele inimesele võime näha asju, mida teised ei näe. Miks see nii on, meie ei tea. Siia ma võin rääkida loo mehest, keda ma isiklikult tunnen. Ta ehitas omale mingi kummalise riistapuu, mida ka mina olen käes hoidnud, ja nimetas selle „salapulgaks“. Selle pulgaga sai maa alla maetud surnuid otsida. Kuidas see töötab, mina ausalt ei tea, kuid ma nägin oma silmaga, kuidas ta hoidis seda metallist varrast käes ja surnuaias reageeris haudadele. Ta hoidis seda pulka keskelt ühe käega kinni ja haua kohal väändusid pulga otsad alla. Ma ei uskunud oma silmi. Mees ütles, et ta võib kõik surnukehad maastikul selle riistapuuga üles otsida. Mingi seletamatu saladuslik jõud reageeris laipadele, mis tiris pulga otsad haua poole. Mees seletas mulle juurde, et kui ta seda pulka käes hoiab, siis ta hakkab juba umbes 50 meetri peal tundma, et haud on lähedal ning see pulk hakkab teda justkui surnu juurde tirima.“ Kuulasin seda juttu ja tundsin, et instruktor läheb oma jutuga täiesti teemast välja. Katkestasin ta jutu suhteliselt nahaalselt, et ta teema juurde tagasi saada ja küsisin: „Härra Lambert, oletame, et mina olen hüpanud kuskile suvalisse aastasse tulevikus ja kui mu missioon on lõppenud ja tahan tagasi oma aega tulla, kas ma siis saan tulla näiteks homsesse päeva?“ Ei, ei, ei, nii need asjad ei käi“, teatas Lambert. See on tsükliline ja mingit noorendamise ja surematuse masinat sellest ei maksa otsida. Kui näiteks mina olen suvalises aastas tulevikus kolm päeva, siis tagasi oma aega saan ma samuti ilmuda alles kolm päeva hiljem. On tehtud igasuguseid katseid ja proovitud seda muuta, kuid see pole õnnestunud. On olemas mingi kindel seaduspära, mis ei luba sellel asjal juhtuda. Ka meie ei mõista Jumala kõiki teid ja uurime neid asju.“ „Aga kuidas Te garanteerite, et pikas plaanis meie plaan toimiks?“ küsisin temalt. „See pole tegelikult minu valdkond ja sellest teavad vähesed“, ütles Lambert. „See on presidentide töö ja neid asju aetakse suure saladuskatte all. Ma tean vaid seda, et seda kontrollib kontroll. See on üks kindel mees minevikust, kes saabub mõnikord ümarlaudadele. Ta võib ka täna siin olla, kuid tema isikust ja olemasolust teavad vaid käputäis isikuid. Käivad jutud, et teinekord ei külasta ta ümarlaudu paarkümmend aastat ja ühel päeval on ta jälle platsis. Rohkem ma ei tea temast midagi rääkida. Kas pole kummaline, et üks kunagi ammu elanud mees kontrollib plaani täitmist kuni Grande Finale’ni välja. Tunduks, nagu see oleks ühe mehe projekt, kuid tegelikult pole mul halli aimugi, kas ta saabub siia kellegi käsul mingilt tema ajal alustatud ümarlaualt või kuskilt mujalt. Need asjad on sügavalt salastatud, kuid nüüd ma läheksin oma liistude juurde tagasi, kui tohib“, jätkas instruktor. Kaugel tulevikus on tehnoloogia niivõrd arenenud, et meie luuretöö on vägagi lihtsaks tehtud ja viimasel ajal me saadamegi agente infot hankima kõige kaugemasse tulevikku ehk reaalsuse ajajoone piirile, millest kaugemale ei ole võimalik kellelgi minna. Ma olen seal käinud ainult ühe korra ja see, mida ma seal nägin, võttis mind pahviks. Seal on olemas aparaadid, millelt saab küsimusi küsida ükskõik mis asja, isiku, riigi, sündmuse jms kohta. Need aparaadid annavad vastuse, mida siis agent vastavasse aega kontrollima või andmeid koguma suundub. Kütus on kahjuks viimasel ajal piiratud ja seetõttu peame me hoolega läbi kaaluma, mis infot me agendi kontrollima saadame.“ Nüüd tegi viimaks ka kapral suu lahti, kes terve selle aja oli vaikinud, kui instruktor kõneles. „Kas tõesti ei anna Siberi tehast uuesti käima panna?“ Instruktor vastas: „See küsimus on üle minu pea, kuid nii palju kui siit-sealt olen kuulnud, et tõenäoliselt ei saa me sellega enam hakkama. Ressursse on vähe ja Grande Finale ei ole samuti teadmata tulevikus.“ „Ma ei usalda juhtkonda juba mitmeid aastaid“, põrutas kolonel. „Ma ei pea õigeks nende otsuseid. Hädaldavad muudkui kadunud kellade üle. Kurat, tehase, mis oli üldse kõige kallim asi meie jaoks, selle lasid nad õhku lasta ja keegi kurat on suurest kurvastusest seda vastu taevast lennanud tehast isegi joonistamas käinud! Vot see on alles ressursside õige kasutamine! Kui mina oleks president, siis see oleks minu prioriteet number üks, mitte ma ei keksiks ühelt jalalt teisele ja ei hädaldaks - kellad kadunud, kellad kadunud.“ Kolonel tühjendas alkoholiklaasi ja tõusis vihaselt püsti ning põrutas rusikaga lauale ning vaatas mulle otsa ja ütles: „Lähme suitsetama!“
Suitsetamistoas olid ühes hämaras nurgas veel paar rohesärki sigarette pahvimas. Kolonel valis talle juba omaks saanud laua, võttis karbist sigareti, läitis selle küünlast põlema ja teatas mulle: „Kurat, ma saan aru, et ma olen kogu nende ürituse jaoks tähtis mees, aga sedasi kaaslast üle parda visata, see ei lähe kohe mitte. Ma olen juba vana mees ja mul on tegelikult poogen, mis seal kauges tulevikus juhtuma hakkab. Segasin koloneli jutule vahele ja küsisin: "Mis Te Jumalast ja jumalariigist arvate?" Kurat, mis vastik teietamine ja viisakusavaldused. Räägime lihtsas keeles. Kes on sinu jaoks Jumal?“, küsis kolonel vastu. Ma polnud terve päeva Jumalast mõelnud ja isegi meelde ei tulnud ta mulle mitte. See aga ei tule minu puudulikust mälust, sest seda küsimust kuuldes, teadsin ma kohe, mis lood mul Jumalaga on. Vastasin kolonelile: „Eks me kõik saame Jumala palge ees oma palga vastavalt tehtule. Ma olen katsunud alati käituda eetiliselt ja olen Jumala käskusid ja õpetusi proovinud järgida, kuid ma annan ka enesele aru, et ma ei saa sellega alati hakkama ja inimlikud nõrkused on minust tihti võitu saanud. Ma olen ikkagi lihast ja luust inimene, mitte Jumal, kes teab kõiki teid ja radu, on igal pool ja igas ajas korraga. Sellest ma mõtlengi hr Leg, kuidas sul Jumalaga lood on. Mida arvab Jumal Grande Finale’st tegelikult? Kas sa oled sellele mõelnud? On see üldse üllas eesmärk või elukardina langemisel saame me üldse Jumala palge ees seistes Jumalale silma vaadata“? Kolonel jäi mõttesse, pahvis sigaretti ja vaatas küdeva kamina poole klaasistunud pilguga. Oli sedasi mõne hetke ja siis tõusis püsti. Läks alkoholilaua juurde, valas omale kangemat napsi klaasi täis ning läks kamina juurde ja viskas sigareti tulle. Toetas küünarnuki kaminasimsile ja vaatas tühjusesse ning võttis lonksukese. Oli seal veel hetke ja tuli meie lauda tagasi ja istus ning ütles: „Mind on kogu aeg uskuma pandud, et meie plaan on Jumalaga üks. Ma uskusin seda pimesi, kuid hinges on koguaeg mingi kahtlus olnud. Ütle mulle, kas õige Jumal eristaks väljavalituid ja tavalisi inimesi? Mis on meis paremat, kui teistel inimestel? See, et meid on maast-madalast õpetatud ja tarkusi pähe valatud, õpetatud viisakust ja väärikust üksteise vastu, lauakombeid ja üldse kõike, mis härrast härra ja prouast proua teeb. Milles on need teised inimesed süüdi, et nad vaesed või kasimata on? Mul on koguaeg tunne, et see Jumal, keda meile eksponeeritakse, polegi see õige, vaid on mingi valejumal, et me seda usuksime ja saaksime südamerahus toimetada ning arvaksime, et me ajame õiget asja. Tegelikult aga…Kurat, kes sa selline üldse oled, et suudad avada mu sügavamad hingesopid! Täna, kui sind kohtasin, siis tundsin kohe, et sa oled hoopis teistsugune, kui kõik need ülejäänud libedad sellid ja vastikud pugejad. Ma naudin sinu seltskonda mingil kummalisel põhjusel. Ma üldiselt mingit hookus-pookust ei usu, kuid olen oma pika elu jooksul tähele pannud, et teatavatel inimestel on omavahel hea klapp, aga mõne juures, nagu enamus siin, ei taha minutitki koos viibida. Mul on väga kahju, et me varem pole kohtunud. Me oleksime koos võinud teha suuri tegusid. Aga su küsimus oli naelapea pihta. Grande Finale, mis sest, et mina seda ei näe, aga kaasosalised oleme me selles kõik. Kujutad sa ette, et kuskil 300-400 aasta pärast on kogu maailm ümber kujundatud. Koolis õpetatakse lastele vaid seda, mis meie programmid on ette näinud, inimesed tehakse hullemateks pärisorjadeks kui Vanas-Roomas, aga kavalusega. Nad ise arvavad, et nii ongi hästi ja muudmoodi polegi võimalik. Sündida saavad inimesed sellesse maailma ainult meie loal ja range järelevalve all. Absoluutselt kõik on kontrollitud. Ainult meie lapse-lapse-lapsed on tõeliselt vabad ja juhivad seda kõike. Inimesi jääb maailma ainult väga piiratud arvul ja hajutatult. See on juhuks, kui mõni peab ärkama sellest orjaunest, mida nad ise vabaduseks peavad, siis ei oleks temast meile vastast. Kas Jumal selleks maailma on loonud? Olgu, aitab neist teemadest. Palju huvitavam saab olema hoopis see, et mis lolluse nad homme minu kella šifferplaadile tahavad panna. Ma algul arvasin, et see muudatus tuleks teha nii märkamatu kui võimalik, kuid Jumal temaga, läks trumm, mingu pulgad kah. Loodan, et sellele šifferplaadile tuleb selline totrus, et isegi kõige juhmim inimeseloom lõpuks mõistab, et selle maailmaga on midagi „valesti.“ Kolonel tühjendas klaasi põhjani ja ütles: „Läheme nüüd söögilauda tagasi.“ Sain nüüd teada, mida see seltskond siin siis lõpuks plaanib. Nad tahavad luua maailmavalitsust. Kas inimene siis ajaloost tõesti mitte midagi ei õpi? 4000 aastat tagasi elanud kõrgkultuur, mis neist on saanud? Neist ei ole isegi korralikke varemeid järele jäänud. Nemad ju samuti püüdsid luua maailmavalitsust. Nende kultuur laostus, kõlblus kadus, inimeste mugav elu ja lõpuks ka ükskõiksus kõige suhtes hävitas nad. Kas tõesti arvab see seltskond, et nendel nüüd see õnnestub? Kõik pidavat korduma. Nagu aga näha, on nad selleks hästi ettevalmistatud ja teevad oma tööd ülima innuga. Ma arvan, et mind just siia saadetigi salakuulajaks ja selleks, et aidata lõhkuda nende plaani. Kuid kas ma suudan seda üksi teha? Palju mul on üldse abimehi? Ainult küsimused. Jõudsime söögisaali. Lauad olid endiselt rahvast täis ja inimeste vahel käis elav jutuajamine ja kostis naeru. Timothy ja Lambert ehk instruktor arutasid millegi üle palavalt ja nad ei pannud meid tähelegi, kui me lauda istusime. Kolonel köhatas viisakusest ja koputas oma sugulasele õlale, ise naeris kavalalt ja ütles: „Oi poisid, poisid, nagu turueided latrate siin. Sinuga, mu kallis sugulane, olen ma vist kõik jutud siin elus maha pidanud ja suurt midagi meil enam rääkida polegi, aga hr Lambert, ma ei teieta rohkem, sina oled huvitav kuju. Mul on omad allikad ja tean nii mõndagi. Me rääkisime härra Travsilier’iga suitsetamise toas Jumalast ja see on väga sügav teema, mis isegi söögiisu võib ära võtta, seega ma Jumalal praegu ei tahaks peatuda, kuid mu kallis sõber, kas oled sa ka ajas tagasi käinud ja kas sa oled kohtunud „nuhk Albertiga,“ kes meid minevikust siin aeg-ajalt kontrollimas käib?“ „Oh, mis sa nüüd James“, ütles instruktor. Sa oled huvitava nime sellele tegelasele välja mõelnud, ja mõistagi jääb see ainult minu teada, kuid see mees on nii salajane, et mitte keegi tavalistest rohesärkidest ei tea teda. Kuidas teda ära tunda? Ka sellele olen ma mõelnud, kuid mina pole kõigi nende aastat jooksul suutnud teda märgata, kuigi ma tunnen selles lossis koosviibijaid praktiliselt kõiki. Ma näen mu härrad, et teil on kõhud täis. Nagu näete, siis kohvilaudadesse veel inimesed koogikesi pole sööma läinud, läheksime ja valiksime omale kõige mugavama laua seal akna ja kamina vahel õdusas hämaruses, kus soe kaminaõhk meid paitab ja ma räägin teile ühe loo, mis vastab su teise küsimuse ka ära. Mind lihtsalt ajab see lambarasva lõhn öökima ja sooviksin kohvi juua ning mugavasse pehmesse tugitooli istuda.“ Kolonel noogutas pead ja ütles: „Hästi, Lambert. Läheme, või on teil härrad midagi selle vastu?“ küsis ta minult ja Timothylt. Kuna ka meil midagi selle vastu polnud siis võtsime suuna saali teise otsa mugavatesse kohvilaudadesse ja täpselt selle laua, mille instruktor meile välja oli valinud. Mugavas tugitoolis oli väga mõnus istuda ja kogu päeva väsimuse andsin ma sellele tugitoolile edasi. Istusin naudinguga, rammestunult ja vaatasin põlevaid puid kaminas. Teenija valas meile kohvi ja tõi kandikuga teisest lauast koogikesi. Lambertil tundus sama mõnus olevat ja ta ütles ohates: „Nii hea on siin päeva lõpus istuda ja kohvi juua ning koogikest süüa. Kas ma üldse jaksangi teile seda lugu täna pajatada, võibolla räägin sellest teinekord. Ma heameelega oleksin ülejäänud õhtu kuulaja rollis.“ „Eh-ee, ära keeruta Lambert. Niigi harva näeme ja siis nüüd tahad kuulata meie igavaid jutukesi, selle asemel, et meile ajareisidest rääkida. See ei lähe sul täna läbi, Lambert. Anna tulla.“ „Olgu“, vastas Lambert ja alustas juttu: Esmalt ma peaksin teile mõne mõiste lahti seletama, kuid need kõlavad teie kõrvus sõnakõlksuna, sest nende asjade tõelisest olemusest saab aru ainult ajas reisija. Aga mina olen omalt poolt sellisel juhul kõik teinud ja edasi neist mõistetest aru saada on teie enda asi. Aeg ei ole mitte midagi muud, kui mõiste, mille inimesed ise on loonud, et üksikuid sündmuseid üksteisest eraldada ja ära tunda. Ja mis see ruumgi muud on kui mõiste asjade vahekorra kohta. Iga sündmus saab aset leida ainult ruumis ja sündmus ruum ning aeg on kõik omavahelises sõltuvuses. Kui eemaldame ükskõik millise mõiste nendest kolmest, kukub kogu maailm kolinaga kokku. Ma loodan, et mõistate vähemalt mu viimast lauset?“ Kolonel noogutas kahtlevalt. Lamber jätkas: „Puust ja punaselt. On ruum ja aeg, aga sündmust pole. Järelikult ei saa siis olla ka ruumi ja aega. Järgmiseks, on sündmus ja aeg, aga pole ruumi. Täpselt sama tulemus - sündmust ja aega ilma ruumita ei saa olla ja viimaseks, on ruum ja sündmus, aga aega pole – sama lugu. Need kolm on nagu üks tervik ja see ongi tegelikult põhiline, mida on vaja teada. Ma võiksin teile siin pika loengu pidada neist kolmest mõistest, kuid teie sooviks vist oli kuulda hoopis ajareisist minevikku. Selleni jõuan ka mõne hetke pärast, enne pean veel mõned asjad vajalikuks lahti seletada. Kui ma läheksin ja räägiksin mõnele tavalisele inimesele, et ma olen minevikus ja ka tulevikus käinud, siis mind peetaks hulluks, aga mind hämmastabki inimeste puudulik mõtlemisvõime, mitte niivõrd nende haridus. Maailm eksisteerib algusest kuni lõpuni kõik ühekorraga, kuid Looja on sättinud ka nn "Nullaja", millest ükski liha ei saa kaugemale minna. No võtame näiteks joonlaua, kuhu peale on tehtud kriipsud 1-st kuni 60-ni. Ütleme siis nii, et nr 60 kriips on nullaeg ja nr 1 kriips on maailma loomise aeg. Iga kriips tähistab sadat aastat. Me võime hüpata nende kriipsude vahel meie seadmete abiga nii palju kui tahame ja hüpata sinna kuhu tahame, aga üle nr 60 ei saa keegi hüpata, kuigi seal taga jätkuvad samuti numbrid. Kahjuks ei tea mitte keegi, kui kaugele numbrid ulatuvad. Oletame, et keegi meist hüppab näiteks aastasse 4000, siis satub ta nullajaga võrreldes 2000 aastat tagasi ja kui ta nüüd sekkub seal mingisse olulisse sündmusesse ehk muudab seal midagi, siis muutuvad sündmused numbritest ülespoole umbes samasuguse loogika alusel, kui keerata mõnda väikest hammasratast kellasüsteemis, mis paneb tegelikult kõik hammasrattad liikuma ja muudab kogu kella näitu. Kuna me taipasime, et me ei ole võimelised nullajast edasi minema, siis et meil edaspidi kõik õnnestuks nii nagu meie tahame, ongi meil pikk plaan ja hädavajalikud nõupidamised, nagu see siin. Looja on teinud meile maailma, mis on nagu briljantne malemäng. Tulemus saab olla, kas meie võit või meie kaotus..“ Kolonel segas jutule vahele ja küsis: „Kelle poolt on sellise juhul Jumal?“ Lambert jätkas: „Miks peab Jumal üldse mõne poole valima. Jumal on muidugi mõista meiega ja kui ma ka eksin, siis äärmisel juhul on ta täielikult erapooletu või pigem nagu kohtunik.“ „Olgu, olgu“, ütles kolonel, „rääkida sa oskad pikalt ja ilusasti, aga sooviksime kuulda nüüd su kõige huvitavamast ajareisist minevikku, kuigi tulevik on veelgi põnevam. Sellest sa meile aga ühe loo kõnelesid. Ma palun sind, jätka mu hea sõber“, ütles kolonel. Lambert jätkas: „Üldiselt te peate mõistma, et praeguselt aastalt pole väga otstarbekas minevikku enam tagasi minna, sest kõik on läinud suhteliselt plaanipäraselt, aga tulevikus võib juhtuda nii, et mõni meie järeltulijatest peab tagasi reisima kasvõi tänasesse päeva. See võib juhtuda ainult siis, kui me nüüd nende kolme päeva jooksul siin oma otsustes suure vea teeme. Siin võib minna natukene mõistus sõlme. Proovin selgitada nagu oskan. Täna ega homme ja isegi ülehomme me ei näeks tõenäoliselt selle reisija siia tulekut asju muutma, vaid kui see peaks tõepoolest aset leidma, siis me tajume seda sündmust mõnevõrra hiljem või õigemini, me ei taju midagi, vaid meie mälestused nendest kolmest päevast muutuvad, kuigi reaalselt justkui seda sündmust ei eksisteerinudki. Oletame, et siin lossis on kirjutajad, kes kogu tegevuse üles kirjutavad ja täna me näeme nendest üleskirjutustest, et mingit reisijat tulevikust ei ole saabunud ja kõik läheb nii nagu minema peab. Kirjutajad märgivad paberilehtedel kõik täpselt üles, aga nüüd kui reisija tulevikust tõepoolest saabub ja siin muutused ette võtab ja ajaloo kulgu mõjutab, siis muutuvad teadmised meie mälus silmapilkselt ja ka muutuvad tekstid neil paberitel silmapilkselt. Muuseas, täpselt see sama juhtub ju tulevikus nende kellade šifferplaatidega. Näiteks meie võtame homme otsuse vastu, et mingil x-aastal peale järjekordset sündmust, muutuvad enamuste seinakellade šifferplaatide numbrid just täpselt sellisteks nagu me siin paika paneme…“ Kolonel segas vahele ja ütles: „Ma tean Lambert, et te olete jutumees ja hästi põhjalik ning võiksitegi meile aiaaugu ümbert rääkima jäädagi, aga nüüd palun jutustage meile lõpuks ometi ka aiaaugust.“ Lambert jätkas: Tegelikult, mul ei ole selles suhtes vedanud, ma läksin kõigest mõnikümmend aastat tagasi, aga see, mis ma vastavalt volitustele tegema pidin, oli meie ürituse jaoks vaat et üks olulisemaid asju. Hetkel see protsess muidugi alles käib ja organisatsioon on lapsekingades, kuid tulevikus käies, nägin ma, et me õnnestusime selle käiguga. Ilma selle käiguta, ei oleks me kunagi nii ruttu oma asjad saanud ära korraldada. Nagu te nüüd juba isegi teate, meie ürituse tähtaega lühendati oluliselt ja tänu minu käigule aastasse 1541, kus ma lõin ühe organisatsiooni, mille nime ma hetkel ei nimeta, ehk taipate peagi isegi, ja panin paika hästi andeka ordukindrali. Tänu temale oleme me tulevikus täpselt seal, kus me olema peame. 19. sajandi lõpuks on see organisatsioon, kes viib täide ainult meie püstitatud eesmärke, kasvanud üleilmseks. Nemad on sellised tegelased, kes on rahvale nähtaval, meie aga oleme tegelikud, tõelised niiditõmbajad. Näiteks võib teha selle organisatsiooni kohta 19. sajandi lõpust lühistatistika. Selle organisatsiooni liikmetest võrsub 15 paavsti, 270 püha meest, 1700 märtrit, 70 kardinali, 5000 piiskoppi ja peapiiskoppi, 8000 ajakirjanikku ja 3500 raha miljonäri. Kuid 20. sajandi algus ei saa olema organisatsioonile soodne ja nad peavad minema täielikult põranda alla, kuid meie jaoks on nad selleks ajaks juba oma eesmärgi täitnud. Siia kohta ma paneksin täna punkti ja mulle tundub, et mul on aeg teie meeldivast seltskonnast lahkuda. Ma olen kuidagi väsinud, aga mul on veel üks tähtis jutuajamine presidendiga ees. Ma muidugi ei ole kindel, kas ma täna ta jutule saan, kuid loodan parimat. Ilusat õhtut härrad“, ütles Lambert ja lahkus. „See üldine tuleviku mula, millest ta kõneleb, see mind nii väga ei huvitagi. Kui saaks mõned aastad omale kuidagi juurde, vat see oleks juba midagi“, ütles kolonel ja tõusis püsti ning läks lauakese juurde, kus olid alkohoolsed joogid ja valas omale ühe kange napsi. Kolonel tuli kohvilauda tagasi ja ütles: „Timothy, sa ütle parem, mida meil teha, et sellest kellavarguste jamast puhta nahaga pääseda. Mul on halb eelaimdus selle suhtes.“ Kapral vastas talle: „Meil ei ole siin enam midagi teha. Tuleb alandusega leppida. Pealegi, ilma meie kelladeta käiks kogu plaan neil kuradile.“ Kolonel ütles: „Finemit nad ei saa sellesse asja segada, sest nendel otsene süü puudub ja sellest on muidugi kahju. Kurat, et me selle Finemiga omal ajal üldse käed lõime. Me oleks ka ilma nendeta hakkama saanud, aga tagantjärele tarkus kahjuks siin ei aita, kui muidugi just üks meist ei läheks paarkümmend aastat ajas tagasi. Esimesel juunil me käed lõime ja selle asja saaks ringi muuta.“ „Kuidas?“ küsis kapral. Kolonel võttis suure lonksu kangemat ja vaatas mulle otsa. „Vennad, nagu me siin oleme, kas peate mõlemad saladust?“ küsis ta meilt. Noogutasin ja kapral tegi seda sama. Kolonel jätkas: „Mul on üks kellakomplekt kõrvale pandud, nii et üheski raamatus mitte ühtegi märget selles ei ole. Ja kuna tegu on komplektiga, siis sisaldab see ka neli pulka kütust.“ Kapral haaras südamest kinni ja ütles: „Kas sa oled hulluks läinud? Sa tahad meid mõlemaid võlla saata.“ „Tasem“, ütles kolonel. „See on pikkade aastate töövili ja sellest kellast ja kütusest ei ole raamatupidamises ega mitte kellelgi õrna aimugi. Ma pole küll kunagi ajas reisinud, kuid kui ma noorem olin, siis oli üks mu soov külastada Egiptust ja näha püramiide, kui nad olid veel oma täies hiilguses.“ Kapral ütles: „Sa oled alkoholist ennast puhta ogaraks joonud!“ ja tõusis püsti ja läks valas omale ka ühe kange napsi ja tuli lauda tagasi. Kolonel jätkas: „Timothy, aga sedasi me saame ennast puhtaks pesta. Me saame kellade varguse ära hoida ja mitte keegi ei saaks kunagi teada, õigemini, midagi säärast pole siis kunagi juhtunudki.“ Kapral võttis paraja sõõmu ja tundus nagu ta oleks keele alla neelanud ning vahtis tühja pilguga kaugusesse. Lauas valitses mõni hetk täielik vaikus. Kapral tühjendas klaasi ja ütles viimaks: „Ma teadsin, et sa segane oled, aga et kohe nii segane, seda ma poleks oodanud. Kui nad sellest kellast teada saavad, on meil kriips peal.“ „No kuule“, ütles kolonel, „Siin ei ole midagi dramaatilist ja sedasi ma kindlustasin meie tagalat.“ Kapral raputas pead ja ütles: „Nüüd ei ole midagi enam teha, aga luba mulle, et sa mind enda kaasosaliseks ei tee, kui sa sellega vahele jääd. Lips on mul nagunii siis läbi, aga vähemalt on lootus ellu jääda.“ „Luban“, ütles kolonel ja seejärel vaatas mulle otsa ning ütles: „Meie ringkonnas on õnneks lubamisel elu hind ja see kehtib ka sinu kohta mu kallis sõber. Ka sina lubasid, et see jääb meie vahele ja palun sellest mitte kunagi ise juttu teha. Kui vaja, siis ma ise teen sellest juttu. Kas me mõistame teineteist härra Travsilier?“ küsis ta minult. „Täielikult“, ütlesin talle. „Siis on hästi ja sina mu kallis sugulane rahune maha. Ma ei plaani seda riistapuud enne kasutada, kui meil olukord päris hapuks läheb. Ja see selgub juba lähipäevil.“ Kolonel tõusis püsti ja lahkus sõnagi lausumata lauast. Tõusin samuti püsti ja läksin alkoholi laua äärde ja valasin omale klaasi kangemat ääreni täis ja võtsin korraliku lõnkus ning olin nagu puuga pähe saanud. See jutt, mida ma siin täna kuulnud olen, on nii pöörane, et isegi kõige pöörasemas unenäos ei saa taolisi asju juhtuda. Kas ma sain õigesti Lambertist aru, kui mina olen siia teisest ajast tulnud, siis nagu füüsiliselt mind nende jaoks siin ei olegi, vaid nende mälestused muutuvad vastavalt. Teisest küljest jälle, kui aja reaalsuse piir on hetkel kuskil 21. sajandis, siis on kõik siin olevad külalised reaalselt juba ammu surnud, aga mina ju elan. Järelikult pean ma olema siia sattunud aja reaalsuse piirilt. Teisest küljest jälle, kuidas Lambert minevikust vajadusel kõiki neid ümarlaudasid külastada saab? Siin peab olema mingi eksitus või olen ma millestki valesti aru saanud. Järelikult, ma olen siia saadetud midagi tulevikus muutma, mitte lihtsalt salakuulajaks. Pean oma mälu kuidagi tagasi saama, muidu joon ja suitsetan siin koloneliga ja kuulan neid hämmastavaid lugusid ja tulevik jääb täpselt samasuguseks, eeldatavasti halvaks ja minu kohus on seda muuta. Samas on mul tõllas kaks kütuse pulka. Üks on varuks või kuskile mujale aega minemiseks ja teine koju minekuks. Raputasin pead ja läksin lauda tagasi. Kapral endiselt istus seal. Ta pilk oli tühi ja vaatas ei kuskile. Läksid veel mõned hetked mööda ja siis ta ütles: „Selle kellaga saab neli reisi teha. Kurat, sellest peab ju mullegi kasu olema!“ Ta jõi oma klaasi tühjaks ja lahkus sõnagi lausumata lauast. Istusin seal lauas veel mõne hetke ja vaatasin neid rohesärke, kes teistes laudades sõid ja naerulsui midagi omavahel rääkisid. Kas need ongi nüüd need aatelised ja kõige paremad maailma inimesed, koorekiht, kes proovivad kauges tulevikus kogu inimkonna üle täieliku mõjuvõimu saavutada? Kas nad ise ka päriselt teavad, mida nad teevad või on enamuses neist ainult kuidagi mõjukale ja sooja koha peale saanud ja naudivad nüüd kõiki hüvesid, mis sellega kaasneb. Ma arvan, et just nii see ongi. On mingi suur kurjus, kes seda seltskonda juhib ja niite tõmbab, kuid kes nad tegelikult on ja palju neid on? Kas president on üks nendest? Taolised mõtted keerlesid mu peas, kuid pidasin nüüd lõpuks minagi paremaks püsti tõusta ja söögisaalist lahkuda. Kõndisin läbi selle uhke saali ja eesruumide, koridoride ja treppide oma kambri poole, et lõpuks mõneks viivuks puhkama heita. Jõudsin oma ruumi, heitsin riided seljast ja uinusin praktiliselt kohe.          
Korraga kuulsin, et keegi prõmmis kolm korda jõuliselt uksele. Tõusin voodist ja panin riidesse ning avasin ukse. Ukse taga oli salapolitseiülem ja rohesärk, kellega mul päeval juba tegemist tuli teha. Lisaks neile oli veel kaks vahti. Mõistsin, et asi on halb. Salapolitseiülem irvitas vastikult ja hõõrus käsi ning teatas: „Nii, sa petisest lurjus. Kätte saime su lõpuks! Osavalt püüdsid meile puru silma ajada, aga minu käest pole pääsu ka kõige kavalamal sulleril. Minu võtted ja tehnika on liiga head ka kõige intelligentsama päti jaoks. Vahid, võtke ta kinni ja toimetage vangikongi“, ütles ta. Vahid võtsid mul kätest kinni ja toimetasid mu keldrisse. Oma hämmastuseks nägin, et keldri all on veel üks korrus. Keldri suures saalis asus ju ümarlaud, kus päeval kõik need ettekanded aset leidsid. Mind viidi kuskile rõskesse ruumi, mis oli väga halvasti valgustatud. Uks sulgus ja kuulsin kuidas salapolitseiülem ja rohesärk midagi omavahel vestlevad. Seejärel tehti uks lahti ja mõlemad astusid sisse. Kaks vahti jäid ukse peale valvesse. Salapolitseiülem palus mul istuda ja pakkus sigaretti. Võtsin sigareti vastu ja läitsin selle põlema. Olukord ei olnud hea, proovisin varjata käte värinat, mis avaldus just eriti selgesti sigaretti suu juurde tõstes ja paistis, et seda just salapolitseiülem oligi oodanud. Ta ütles vaiksel hääle: „Näed nüüd, millise supi sisse sa oled sattunud, et sul isegi käed värisevad. Treenitud agent peaks ju teadma, kuidas pingelistes olukordades ennast rahunema sundida ja vaenlasele ehk antud juhul siis meile, oma viletsat olukorda mitte välja näidata. Pole viga, sa räägid ja jutustad mulle täna veel kõik asjad välja, mida mul vaja teada on. Mul ei ole teada, kas sul on mälu taastunud või mitte, kuid ka selle asja ajame me korda.“ Salapolitseiülem viipas käega hämara nurga suunas ja ütles: „Näed, seal on meil kõik vahendid sinu terveks tegemiseks ja rääkima panemiseks.“ Vaatasin viibatud suunas, kuid hämaruse tõttu ei saanud ma täpselt aru, mis riistad seal nurgas oleval laual asetsesid. Mälu oleks mul hädasti tagasi tarvis, siis äkki saaksin võtta hoopis teise taktika ja asuda ennast kaitsma. Või siiski mitte? Ohutum on ju, kui ma midagi ei mäleta, siis see jube seltskond ei saa ka minult midagi välja pigistada. Korraga teatas rohesärk: „Me laseme su hukata! Me tapame su ära nagu kärbse! Sinu peale pole mul kahju kuuli raisata“. Salapolitseiülem küsis minult: Kas teeme heaga või kurjaga?“ „No ikka heaga“, vastasin silmagi pilgutamata. „Olgu“, ütles ta ja tõusis püsti ning läks kongist välja. Juba mõne hetke pärast saabus ta tagasi ja asetas šampanja pudeli lauale ja pani sinna ka kaks pokaali ning valas need täis ja ütles: „Selline taktika tõesti mõjub teinekord väga tõhusalt. Pole tarvis alati inimesi piinata ja peksta, et neilt vastuseid saada. Kui sa räägid mulle kõik, mida mu kõrvad kuulda tahavad, siis sa võid isegi ellu jääda ja mis veelgi parem, asud meie ridadesse topeltagendina tööle. Sa elad siis väga head ja suursugust elu, mõistagi on sul omad riskid, aga need olid ju sul ka praegu ja vaata nüüd ennast, millise supi sisse sa oled sattunud! Muuseas, see tõllalugu tuli sul hästi välja ja ma juba korraks arvasin, et me oleme valel mehel jälil, aga minusugust meest juba kaua ei peta. See pole senini kellelgi õnnestunud. Ma loodan, et sa teed õige valiku ja tuled headuse poole üle. Sinu abiga me juurime selle viimse vastupanurakukese jäädavalt maailmast välja. Joo nüüd ja lõõgastu ning räägi, kes sa oled, kust sa tuled ja mis on sinu ülesanne.“ Võtsin lonksu kihisevat jooki ja see tõepoolest rahustas ja käte värin oli kadunud, kuid nähtavasti tuli see salapolitseiülema heldest pakkumisest. Kuid nende tõbrastega pole mul mingit soovi koostööd teha. Pean neile mingi loo kokku valetama ja siit põgenema. Kuid mul on teda raske petta, kui ma isegi täpselt ei tea, mis asju ma siin ajan ja ütlesin talle: „Mul pole mälu. Ilmselt tekitas seda reis siia ja te võiksite mul aidata esmalt mälu taastada“. Salapolitseiülem viipas käega vahile. Vaht tuli lähemale, haaras püssi kätte läks mu selja taha ja virutas püssikabaga hirmsa võmmu mulle kuklasse. Võpatasin ja ärkasin üleni higisena. Mõistsin, et see kõik oli üks paha uni. Hingasin kergendatult ja mõtlesin sängi serval istudes asja üle järele. Küll on ikka hea, et see kõik üks paha unenägu oli. Ilmselt oli selle kõik tekitanud päeva sündmused, mis nüüdseks seljataha oli jäänud. Meenusid ka tänased jutud unenägude üle. Küll on see maailm ja siin toimuv kummaline. Sel momendil vaatasin ukse poole ja nägin suhteliselt hämaras toas mingit paberilehekest maas olevat. Tõusin püsti ja läksin võtsin paberi üles, millel oli kirjas: 

Arvatavasti oled sa segaduses ja teadmatuses suures osas toimuvast. Polnud raske sind ära tunda, kuna salapolitsei tundis sinu vastu huvi. Ma ei teieta, vaid sinatan, aga ära arva, et see on ebaviisakusest. Mulle lihtsalt ei meeldi see lipitsemine, nagu tänapäeval kombeks. Me kuulume samasse ühingusse, kes proovivad maailma selle kurjuse käest vabastada, kes siin seda sepitsevad. Vahe on ainult selles, et mina kuulun siia aega ja sina tulevikku. Ma proovin sind abistada nii palju kui ma oskan, aga meie mõlema ohutuse huvides ma jään seni kaua anonüümseks, kuni see on vajalik ja võimalik. Sidet saame pidada kirja teel. Üldjuhul ma kirjutan sulle ise, aga kui on mingeid pakilisi küsimusi, siis võid ka sina mulle erandkorras teate jätta ja seda muidugi anonüümselt. Härraste toas suitsunurgas on kamina simsi servadel kaks sfinksi ja keskel vaskne püramiid. Kirja jätan püramiidi alla ja sa võid seda kontrollida ainult siis, kui kedagi seal ruumis ei ole. Juhatasin salapolitsei valedele jälgedele, kuid arvan, et nad taipavad peagi, et keegi on neid lollitanud ja siis nad võivad uuesti sinu vastu huvi tundma hakata. Otsisin ka su tõlla üles ja nagu arvata oligi, on sul mälu kaotus, sest kell rippus endiselt seinal ja õpetus või juhend tegutsemiseks oli sul leidmata. Hävitasin paberi ja paigutasin kella tõlla alla spetsiaalselt selle tarbeks ehitatud salapeidikusse. Kui salapolitsei peaks su tõlda kontrollima, siis ta ei tohiks avastada sealt midagi sellist, mis su reeta võib. Nüüd su missioonist lähemalt, mille ma su tõllast leidsin: Sa pead tutvust sobitama James või Timothy Legiga, parem on kui Jamesiga, sest ta on avatum ja tarvitab ohtralt alkoholi ja pead hankima ühe kella komplekti ja nii palju kütust kui võimalik. Teisisõnu sa pead ta tühjaks tegema või hankima kasulikku informatsiooni, kuidas ta tühjaks teha. Kui ülesanne on täidetud, tuleb sul viivitamatult sellelt ürituselt lahkuda reaalaega ja linnaks valid Stockholmi. See oligi juhend, mis sulle oli kaasa pandud. Raporti tänasest ja homsest kohtumisest ma koostan ise ja toimetan su tõlla peidikusse. Sellega sa ei pea oma pead vaevema ja jäta info kogumine minu hooleks, sina keskendu James Legile. Hävita kiri kohe peale selle lugemist!

Teise päeva hommik läbi koloneli silmade.

Oli varahommik, kui kolonel ennast voodist püsti ajas. Ta pea lõhkus eilsest alkoholiga liialdamisest, kuid ta oli sellega harjunud. Kolonel oli juba üpris elatanud mees ja ta oli siin ilmas nii mõndagi näinud ja seepärast ta ohtralt alkoholi ka tarvitama oli hakanud, et pääseda selle maailma reaalsusest. Selline elu oli ta üpris ära tüüdanud. Pidev eliidi seltskonnas viibimine, kus oli koos aukartust äratav hulk pugejaid ja muidu lipitsejaid. Ta oli juba mõnda aega unustanud lihtsa mehe elust, kes ei peaks igapäevaselt säärase kõntsaga läbi käima, nagu tema seda pidi. Isegi ta sugulane, Timothy, oli talle vastikuks muutunud. Kolonel oli üksik mees, kes juba mitmed aastad tagasi mattis oma naise. Lapsi neil ei olnud. See, et ta oli üksik ja ei sõltunud kellestki tegi ta vabaks ja kolonel teadis seda, kuigi ta oli võtnud omale väga suure kohustuse eliidi eesmärkide teenimisel. Ta oli kellameister, kella perekonna ajaloo kelladest sõltus kogu eliidi kurja plaani täideminek. Ta teadis ka seda ja oli seni olnud kohusetruu, kuid eelmise päeva sündmused vallandasid kolonelis justkui mingi päästiku. Ta ei tahtnud selle vastiku seltskonnaga mitte mingisugust tegemist teha, kuid paraku polnud tal muid võimalusi. See mõte oli tema alateadvuses juba küpsenud aastaid, aga ta ise ei teadnud seda ja see ajaski ta tegelikult jooma. Alkoholist saadav joovastus tegi ta vabamaks, kuid sellel oli tema varasemale laitmatule minevikule ka halvem pool. Eliit ei võtnud koloneli enam eriti tõsiselt, kuid tänu tema kelladele, oli ta siiski austusväärivate eliidi ülemises otsas ja kuulus mõjuvõimsamate isikute hulka.

Kolonel lükkas kardinad akende eest ja vaatas aknast välja. Milline kena hommik ja maaliline vaade avanes talle sellest toast. Kuid koloneli pilk ja mõtted ei jäänud kauaks sellel vaatele pidama, vaid ta läks oma öökapi juurde, millel oli kangemat napsi kui ka vett. Kolonel ulatas käe vee järele ja tühjendas suure klaasi ühe sõõmuga. Seejärel istus ta sängi servale ja mõtles, mida selle hommikuga peale hakata, kus kõik alles magasid ja hommikusöögini oli jäänud veel mitu tundi. Ta tõusis püsti, õiendas oma hädad ja pesi ning hakkas riietuma. Malahhiitroheline särk tekitas talle vastikust ja ta pani selle põlgusega selga ning samuti sõlmis omale ette veel vastikuma veripunast värvi kikilipsu. Kuna tal oli veel mitu tundi aega, ning täna oli päev, kus kogu see vastik seltskond hakkab otsustama kella šifferplaadi kujunduse üle, siis otsustas ta minna ja veelkord kell üle kontrollida. Tema firma kellad olid käiguosalt ja ka kujunduselt ühed maailma parimad. Käiguosale andis firma eluaegse garantii, mis pidi töötama vahetpidamata, ilma et kell hooldust vajaks, vähemalt 50 aastat. 

Kolonel suundus läbi lossi alumisele korruse saali, kus kõik tema firma kellad uhkelt reas seisid. Ta eemaldas punase lindi, mis takistas tal minekut viimase, tühja sifferplaadiga kellani. Saalis viibinud teener märkas seda ja tõttas joostes koloneli juurde ja ütles: „Vabandage härra, mitte kellelgi pole luba punase lindi taha minna.“ Kolonel pani käed puusa ja vaatas uhket tühja sifferplaadiga kappkella ja pilk kellale suunatud ütles: „Mitte keegi ei takista mul oma kella juurde minemast. Kas sa üldse tead, mis kell see selline on ja mis selle eesmärk on tuleviku jaoks?“ Teener ei osanud sellele küsimusele vastata ja oli vait. „Muidugi sa ei tea, aga ma võin sulle, kui inimesele, öelda, et see kell on kurjuse tööriist ja teeb sinu järeltulevatele põlvedele väga palju paha. Kas sa mõistad millest ma räägin?“ ja kolonel pööras pilgu teenrile. Teener raputas pead. Kolonel jätkas: „Sinu asemel ma laseks siit lossist jalga ja võtaksin kõik vähegi arukad inimesed siit kaasa. Inimesed on need, kes rõivastuvad nagu sina. Meiesugused totakate roheliste särkide ja veel jubedamata kikilipsudega tegelased, pole inimesed.“ „Kuidas nii,“ küsis teener. Too mulle seda kihisevat jooki üks pudel ja ma räägin sulle.“ Teener arvas, et eliiti kuuluv härra on veel eilsest purjus ja lihtsalt sonib, aga tal polnud mingit õigust sellele härrale vastu hakata ja lahkus kiirel sammul mullijoogi järele.

Kolonel võttis kellakapi ukse lahti ja uuris selle sisu ja lükkas kuldset kellapendlit nii et kell hakkas tiksuma. Kella mehhanism oli vinnastatud ja kuigi see oli tehases juba mitmeid kordi üle kontrollitud, ütles talle mingi sisetunne, et kell tuleb tiksuma panna. Samal ajal jõudis teener tagasi ja ulatas kandikult pokaali kihisevat jooki kolonelile. Kella juures oli üks lauake, millel oli mingi peakuju, mis oli linaga kaetud. Kolonel ütles teenrile, et tooks kaks tooli laua juurde. Silmapilk saabus teener kahe tooliga punase lindi taha ja tõstis toolid laua äärde. Kolonel tõmbas lina kuju pealt ja seal oli marmorist presidendi pea. Kolonel tegi üllatusest suured silmad ja vaatas seda pead ja ütles vihaselt: „Vot sulle! Toppisid selle pea siia lindi taha ja arvasid, et keegi seda ei näe. Uue presidendi valimised on alles homme, aga neil juba kujugi valmis tehtud uue presidendiga. Vot sulle ausaid valimisi. Mis ma sulle ütlen, on see, et kui need tõprad petavad eliiti ennast, siis mida nad veel tavaliste inimestega kõik teha võivad? Istu ja kalla omale ka üks klaas.“ Teener täitis ilma kõhkluseta koloneli korralduse ja istus ning täitis klaasi ja võttis lonksukese. Kolonel vaatas teenrile silma ja ütles: „See kell ja kõik teised kellad selles saalis muudavad tulevikku ja ühtlasi ka ajalugu. Igal kellal on oma ülesanne ja nende ülesande on eelnevalt paika pandud siin lossis viibivate rohesärkide poolt. See samune, tühja šifferplaadiga kell, pannakse minu nägemust mööda tuleviku heaks, just maailmalõpu aegade tarvis käima. Need otsused, mis siis sellel kaugel ajal hakkavad juhtuma, on mul hetkel veel teadmata. Ma ütlesin meelega "heaks", sest need otsused on positiivsed ainult eliidi heaks ja maailma lõpu ajad on minu enda tõlgendus, sest uut kella nad pole minult tellinud. Nemad ise aga arvavad, et mingit maailma lõppu pole olemas, vaid see kell on verstapost, mis tähistab nende täielikku võitu sinusuguste inimeste üle. Selleks ajaks on inimesed täielikult eliidi orjad. On veel midagi, mida sa võiksid teada. Meie sinuga praegu siin ei istu õiges ajas, vaid oleme paarsada aastat vana ajalugu. On olemas ka reaalaeg, mis on kuskil 21. sajandis, meie oleme ainult varjud ajaloos, mis aga ei tähenda, et me siin tuleviku tarbeks palju head ja kurja ei või korda saata.“ Teener jõi klaasi tühjaks ja kattis presidendi pea linaga, tänas koloneli ja vabandas ning lahkus. Teener mõtles endamisi, et rohelise särgiga härral on eilsest joomingust luulud ning nii arusaamatut juttu ei saavat isegi kõige hullumeelsemad inimesed ajada. Kolonel võttis laualt pudeli ja valas klaasi täis ja võttis lonksukese ning mõtles. Inimesed ei taha tõtt, nad ignoreerivad tõtt ja elavad oma muinasjutu maailmas, nägemata tegelikku maailma. Kõige kurvem on selle asja juures see, et justkui targad ja mõistlikud inimesed ei saa üldse maailma asjadest aru, kuigi vähegi mõtlev inimene peaks eliidi käike ja maailma toimimise mehhanismide kummalisust taipama ja hakkama küsimusi küsima. Siis aga korraga kuulis kolonel kella tiksumise ajal mingid tumeda kõlalist kõmisevat kolksu, mis tuli kellakapist. Koloneli otsaesisele ilmusid higipiisad. Ta võttis järgmise lonksu ja lohutas ennast. Ilmselt kuulis ta valesti, kuid et kindel olla, pidi ta jääma veel kella juurde vähemalt viieteistkümneks minutiks, sest just nii palju näitasid kella seierid kella käima panekust alates. Kolonel rahunes mõnevõrra, kuid ta hakkas oma peas valmis mõtlema plaani, juhuks kui kobin kella kastis peaks korduma. 50 aastat ei käi see kell ilmaski, kui ta esimese 15 minuti jooksul juba kahtlase kõmina esile tõi. Teisest küljest jälle, kui kell on rikkis, siis ta rikub maailma vallutajate plaani ja võib lõppkokkuvõttes põhjustada katastroofi eliidile. Koloneli otsaesine nüüdseks juba pärlendas higipisaratest. Kurat, kell ei ole ju üksi minu firma toodang, Finem ikka ka on asjaosaline, kuigi nende osa on marginaalne ja süüdi jään ainuisikuliselt ikkagi mina. Milline hammasratas seal kellal nüüd vigane võib olla, mis 15 minutilise tsükli järel kellakapi kerge löögiga kumisema paneb? Või oli see pikema käiguga hammasratta süü, mille vigane hammas või selle puudumise kõla avaldus kummalise kõminaga kellakapis. Kui ma järgnevate minutite jooksul uuesti seda kummalist heli ei kuule, siis unustan loo ja lahkun siit. Kolonel mõtles veel endamisi kõiksuguseid võimalikke põhjusi, mis selle hääle võisid põhjustada, kuni kostus järgmine tume õrn müdin kellakapist. Nüüd oli koloneli selge. Kell on vigane. Kolonel teadis üsna täpselt seda hammasratast, mis vea põhjustas, kuid kuna see hammasratas on äärmiselt ebamugavas kohas, tuleks kella mehhanism peaaegu täielikult koost lahti võtta. See töö võtab vähemalt 4 tundi, kuid see polegi kõige suurem probleem. Probleem on hammasrattas endas, millist teist ei ole terve maailma peal olemas. Vanade kellade hammasrattad ei sobi, sest uue kella käigumehhanism oli täiesti uudne ja koloneli arvates hulga lollikindlam, kui eelnevad tema valmistatud kellad. No kurask, kas selline asi ja pinge ei aja mitte jooma? prahvatas kolonel tasasel häälel. Ta nägi jälle teenrit saali tulemas ja viipas teenrile, kes jalamaid koloneli ette ilmus ning küsis: „Kuidas saan teid aidata härra?“ Korista siin kõik ära ja pane punane lint ette tagasi ja tee nii, nagu siin poleks kedagi olnud.“ Kolonel pühkis rätikuga higipiisad otsaeest, peatas kellapendli ja seadis sammud suitsuruumi.  Kui kolonel suitsuruumi ukse avas nägi ta seal oma suureks imestuseks oma uut sõpra, kes midagi kohmitses kamina simsil oleva püramiidi ümber. „Oo, mr Travsilier, teie juba nii vara hommikul siin ja nagu ma näen uurite te püramiidi saladusi,“ ütles kolonel. „Tule, võtame istet ja teeme ühe rahu piibu või ka sõpruse tubaka. Te olete eilse päeva jooksul mulle sellist sümpaatiat avaldanud, et ma võin teid rahumeeli oma sõbraks kutsuda. Ole hea, haara pudel kihisevat ja kaks kangemat ka siia lauda kaasa,“ ütles kolonel. Kolonel läitis sigareti ja võttis istet, mida tegi ka näost valge härra Travsilier. „Miks sa nii kahvatu oled, mu sõber?“ uuris kolonel. „Kas uni oli kehva või kimbutab sind kogunisti mingi tõbi?“ küsis kolonel. „Olgu, olgu, kalla mulle nüüd üks klaas ja omale ka muidugi. Sest see mure, mis minu hinge närib, domineerib kindlasti sinu probleemide kõrval,“ teatas kolonel. Ja nad mõlemad tühjendasid oma pokaalid ühe sõõmuga. Kas tahad kuulda, mis ma praegu teeksin, kui mul ei oleks kohustusi või õigemini võlts-südametunnistust kogu selle jama ees, millesse ma ise ennast nii sügavalt olen mässinud?“ küsis kolonel. Travsilier noogutas ja kolonel jätkas. „Kõigepealt just nimelt ise mässisin enda poriga kokku. Mitte keegi ei saa ennast mässida asjadesse, isegi kui me näiliselt oleme selleks kohustatud. See, et ma nn eliitperekonnas sündisin, ei tähenda tegelikult, et ma oma elu oleksin just sedasi elama pidanud, nagu ma seda olen teinud. Tihti olen endalt küsinud, et kas ma saan veel midagi muuta, aga leian ennast ikka ja jälle mõttelt, et nüüd on juba hilja. Mitte üksnes inimesed, vaid ka kõigevägevam ei anna mulle kunagi andeks seda, mida ma inimkonna allakäigu jaoks olen teinud. Aga tead mis, sõber. Sinu kohmetu näo nägemine pani mind just nüüdsama mu mõtteid muutma. Ma ei tea miks see nii on, kuid ma olen elus igasuguste inimestega suhelnud, peamiselt küll eliidiga, aga nemad ongi kõikse jubedamad elajad ja ma alati justkui alateadlikult tunnen ära, kes on pugeja, kes täielik mölakas jne. Sina oled aga teistsugune ja peab ütlema, et sa näed selles rohelises särgis vastik välja. Ennast ja neid riideid ma lausa jälestan, aga mõnele kehkenpüksile sobivad need riided nagu valatult. Sina aga nagu kannaksid neid riideid esimest päeva, no ei sobi need riided sulle, aga mulle on need riided, minu neetud kellade tõttu, nagu võllapuuks. Vala mulle veel üks klaas,“ ütles kolonel ja jäi hetkeks mõttesse. Travsilier valas koloneli pokaali peaaegu ääreni, kuid enda omasse seekord ei valanud. Kolonel tühjendas klaasi ja ütles: „Näed, kuhu see elu mind hommikul juba viib. Natuke veel ja ma olen purjus, kuigi mul on selline tunne, et ma võin terve vaadi viina ära juua ja täna ma purju ei jäägi. Mind valdab ühel ajal nii tohutu rahulolematus kui ka õnne- või õigemini vabanemistunne. Ma veel hetkel ei tea, kumb tunne minust võitu saab, kuid see kihisev joogike annab mulle üha enam jõudu, et kõik kuradile saata.“ Kolonel jutustas Travsilier’le kogu loo, mis hommikul oli juhtunud. Travsilier tõusis püsti ja patsutas kolonelile tunnustavalt õlale ja ütles: „Sa oled hea inimene oma südames ja ma aiman, kuhu sa oma jutuga tüürid. Sa võid loota minu peale. Nagu sa ise ütlesid, me oleme sõbrad. Ka mina tunnen seda ja ükskõik, mis esmapilgul näiliselt rumal mõte sulle pähe ei tule, võid minu toetusega arvestada.“ Kolonel vaatas kella ja ütles. „Hommikusöögi aeg on varsti käes. Sa vabanda mind kallis sõber, ma pean oma sugulasega rääkima.“ Travsilier teatas kolonelile: „Kui sa nüüd sama juttu tahad oma onupojale, Timothyle rääkida, siis unusta parem see mõte ära. See toob sulle ainult tüli ja kui sa tahad minu, kui sõbra nõuannet kuulda, siis on praegu parem, kui sa sellest kellelegi teisele ei räägi. Viga oli minu arvates juba see, et sa teenri saladustesse pühendasid, kuid ma luban sulle, ma tegelen teenriga. Kaks pead on ikka kaks pead ja mis peaminine, ühte moodi mõtlevad pead. Timothy ei mõtle meie moodi. Usu mind, me leiame olukorrale mingi hea lahenduse ja arvatavasti tuleb meil selleks kasutada sinu salarelva ehk „aja kella.“ Ühel meil tuleb selle kellaga korraks reisima minna ja me saame su asjad korda ajada.“ Kolonel võpatas ja ütles: „Mis moodi korda ajada? Sa arvad, et ma tahan midagi enam korda saada? Ma mõtlesin, et sa mõistad mind, aga paistab, et mitte. Ma soovin lunastada selle halva, mis ma olen teinud, kuigi seda kõike ei saa vist enam eal korda.“ Kolonel tõusis ja lahkus ruumist. Travsilier ootas mõne hetke ja lahkus samuti ruumist.

Teise päeva hommik läbi minu silmade.

Avasin silmad ja taipasin peagi, et see kõik polnudki mingi halb unenägu ja see kestab endiselt. Ja see salapärane kiri! Kes küll on minu aitaja või on see hoopis lõks? Mul ei ole muud võimalust, kui proovida uskuda oma aitajasse, kuid seda äärmise ettevaatlikusega. Tõusin voodist püsti, pesin ja riietusin ning otsustasin lossi peale jalutama minna, kuna hommikusöögini oli veel omajagu aega. Otsustasin minna ühe korruse võrra kõrgemale ja vaadata, mis seal asub. Seal olid samasugused toad, milles minagi viibisin ja siis üks imeline saal, mille uksed olid lahti ja kuhu ma julgelt sisse jalutasin. Nautisin seda maalilist vaadet, mis sealt aknast avanes ja kuna ma soovisin ka karget hommikust sügisõhku hingata, siis avasin rõdu ukse ja astusin rõdule. Enda üllatuseks avastasin, et ma polegi ainus varane hommikune ärkaja. Kuulsin tasaseid hääli, mis tulid alt poolt. Vaatasin rõdult alla ja nägin otse oma all üle rõdu eendi ulatavaid käsi. Teravdasin oma kuulmist ja proovisin aru saada, et kelle käed need võiksid olla ning kellega ta räägib ja millest nad räägivad. Mulle tundus, et mees, kes kätega vehkis, oli Lambert ehk instruktor, aga seda teist häält ma ei tundnud. Nende omavaheline jutt jäi mulle arusaamatuks ja enne kui nad lahkusid, ütles instruktor: “Meil oleks vaja tabada apostel, siis oleks neil lips läbi” ja nad lahkusid rõdult. Toetasin käed rõdu piirdele ja vaatasin kaugusesse ja mõtlesin, küll on ikka ilus see maailm, aga mis kurjad inimesed ja mis kurje tegusid nad siin hauvad ja plaanivad, aga ehk see peabki nii olema, sest arvatavasti peavad siin maailmas asjad kuidagi tasakaalus olema. On hea ja halb, on õige ja on vale, on must ja valge ja sedasi kuni lõpmatuseni. Jäin korra mõtlema sellele imelikule mõttekäigule ja juurdlema, et kust see mõte tuli, sest kõike, mida ma mäletasin, oli ainult eilne päev, mu mälu oli endiselt täielikult kustunud. Lahkusin rõdult ja otsustasin alla minna, kuigi lossil oli üks korrus veel. Treppide peal oli vaikne ja keegi seal ei liikunud. Korraga meenus mulle eilne kiri, mis käskis mul suitsetamise toas kaminasimsil oleva püramiidi alla aeg-ajalt piiluda. Avasin ruumi ukse ja tundus, et ma olin seal täna esimene, sest õhk oli sigareti vingust puhas. Sulgesin vaikselt ukse ja läksin kamina juurde ning tõstsin püramiidi nurga ülesse. Seal oligi kiri. Võtsin kirja ja sel samal silmapilgul astus tuppa kolonel. Pistsin ruttu kirja taskusse ja ega mul ei õnnestunudki oma kohmetust koloneli eest varjata. Õnneks, ta suurt ei hoolinud minu asjadest ja kutsus mind lauda istuma, kuna paistis, et temal oli mingi mure südamel. Kolonel rääkis mulle loo, kellast, mis oli vigane ja teenrist kellega ma lubasin tegeleda. Paistis kangesti sedasi, et ta usaldab mind vägagi ja ta arvab, et võib mulle loota. Ta lahkus suitsunurgast ja kuna ma kolonelile lubasin, et tegelen teenriga, siis läksingi kellade saali, et teenriga rääkida. Teener oligi saalis ja läksin tema juurde, et uurida, ega ta koloneli pole näinud. Teener ütles, et tal oli hr Leg'iga hommikul põgus jutuajamine ja talle tundus, et ta oli purjus ning ajas seosetut juttu. Sellest mulle piisas ja mul oli selge, et teener ei võtnud jutuajamist kuigi tõsiselt. Nüüd aga kiri. Kõige ohutum on seda lugeda oma toas ja seadsin sammud oma toa poole. Loss oli endiselt inimestest tühi, kuigi hommikusöögini polnud enam kuigi kaua aega jäänud. Astusin oma tuppa ja lukustasin ukse ning istusin tugitoolile. Võtsin taskust kirja ning asusin lugema.

Mu austatud võitluskaaslane!

Pean sulle kurvastusega teatama, et meil ei õnnestugi vist täna kohtuda, sest on tulnud ilmsiks asjaolud, mis panevad mind tegutsema ja ma pean lahkuma tagasi oma aega. Kamina püramiidi alla pole mõtet sul enam vaadata ja seega katsun selle kirjaga su mälu taastada. Nimelt, juhtub aeg-ajalt meile teadmata põhjustel ajarändamisel mingi kummaline nähtus, mis lõppeb põrutusega ja mälu kaotusega. Sa elad tegelikult 21. sajandil, mida me kutsume “nullajaks.” See on nn reaalaeg, kust ei ole võimalik enam kaugemale tulevikku reisida. Ka mina elan selles ajas ja mind kutsutakse “apostliks,” aga minuga on keerulisemad lood ja sellest kirjutan all pool lähemalt. 21. sajandil, ajal, kus meie elame, on asjad juba päris halvad. Kui sinu missioon ebaõnnestub, siis me vist ei saagi enam midagi suurt teha. Sinu missiooniks ona, nagu varemalt kirjutasin, kätte saada härra Legi kell ja kütus ning hoolitseda selle eest, et kell, mida nad käivitama hakkavad, ära rikkuda. Kuidas kella rikkumine välja võiks näha, see on sinu otsustada. Et su mälu taastada, oleks kõige parem otsekontakt, aga seda võivad ka teha mõned märksõnad meie ajast. Kirjutan need sulle siia: tehisintelligent, lennuk, helikopter, kosmoselaev, mobiiltelefon. Jätsin kirja lugemise korraks katki, need sõnad ei ütelnud mulle peale selle midagi, et need sõnad on mulle tuttavad. Märksõnad mu mälu ei suutnud taastada ja lugesin kirja edasi. Mind kutsutakse apostliks, sest ma olengi tegelikult apostel. Ma olen elanud kõikidel neil ajastutel ja elan nullajas ja seda kuni aegade lõpuni. Ma tean, et seda juttu on raske mõista ja sa võid isegi arvata, et selle kirja näol on tegu lõksuga, aga usu mind, mu sõber, me oleme üks meeskond, kes proovib selle kurjuse vastu võidelda. Mine oma tuppa ja võta laualt piibel. Ava Matteuse evangeelium 16:28. Seal ütleb Jeesus oma jüngritele: “Tõesti, ma ütlen teile: on mõned siin seisjatest, kes näevad Inimese Poega tulevat oma kuningriigiga, veel enne kui nad maitsevad surma!” Mida see tähendab, seda tavalised inimesed ei oska märgata. Nimelt, mina olen üks apostlitest, kes elab kuni Jeesuse teise tulemiseni ehk teie mõistes – ma olen surematu. Ma olen ennast kõikidesse ajastustesse sisse söönud eliidi hulka ja seega tean nende plaane. Juhul, kui sul tuli mälu tagasi, siis sa taipad, mida ma kirjutan. Sa pead ka teadma, et maailm, kus me elame, pole see, mis koolis õpetati. Maailm koosneb kihtidest – eri ajastutest ja ei ole see mitte selline, mida sa arvad tähistaevas nägevat. Mis sa arvad, kes olid tölnerid, variserid ja kirjatundjad? Ilmselt sa oled lugenud juudi rabiabi Eliahee Chelm'ist, kes kabbalistliku "Jesirah" raamatu järele Golemi savimullast olla teinud. Golemile pandi sedel jumala nimega otsaette ja see saab selleläbi elavaks. Ta saab hiiglatargaks ja kuna rabi tema maailma purustavaid jõude kartma hakkab, eemaldab ta sedeli jumala nimega Golemi otsaesiselt. Kirjatundjad on bioloogilised inimesekujulised masinad ehk tehisintelligent, kellel on oskus kopeerida jumala saavutusi. Tölnerid ja variserid on aga kõik rohesärgid, keda sa näed siin lossis ringi jalutamas. Seda infot on võibolla liiga palju hetkel sinu jaoks, aga juhul, kui su mälu pole taastunud, pead sa teadma, kellega sul tegemist ja mis asju sa siin ajad. Sellega lõpetan praegu ja kui tekib tarvidus, tulen ma homme tagasi. Jõudu ja jaksu ning hävita kiri koheselt.

Apostel.

Kortsutasin kirja kokku ja panin selle laual olevale taldrikule ning pistsin tule otsa. Ma lihtsalt ei suuda uskuda neid uskumatuid asju, mida ma kirjadest lugenud ja instruktori ning koloneli käest kuulnud olen. See tundub kõik terve mõistuse vastasena ja üleüldse kogu see rohesärkide ja kella jura tundub lihtsalt ilmvõimatu, mõtlesin ma endamisi. Raputasin pead justkui oleksin tahtnud visata kogu minu peas oleva informatsiooni sealt välja.

Märkamatult oli kätte jõudnud hommikusöögi aeg ja seadsin sammud söögisaali. Saalis märkasin, et kolonel ja instruktor olid juba tagumises lauas istet võtnud ning kelner tassis neile head ja paremat ette. Seal, kus on kolonel, olen ka mina, mõtlesin endamisi, meenutades oma ülesannet ja läksin nende laua juurde. Kolonel tundus kuidagi pahur või mõtlik olevat, ning teretasin härrasid viisakalt ja küsisin: "Härrad, kas tohib teie seltskonnas hommikusööki nautida?" Kolonel vaatas mulle tõsisel pilgul otsa ja ütles: "Ma loodan, et sa siiski keeleliselt vääratasid, mu sõber." On olemas kahesuguseid inimesi. Ühed on need, kes elavad selle nimel, et süüa või siis toitu nautida ja teised on need, kes söövad selleks, et elada. Kumb sa oled, mu sõber?" "Muidugi mõista härra Leg, ma olen see viimane tegelane, keda sa just mainisid" ja istusin lauda. "Rõõm kuulda," teatas kolonel. "Nautida võib ainult head kangemat jooki ja sedagi alles peale lõunat, sest hommikune nautimine tükeldab päeva ära, kuigi ka see pole teinekord kuigi paha. Ongi hea, et sa meie laua valisid, kuna meie hea sõber instruktor räägib siin kummalisi lugusid, millest mina päris lõpuni aru ei saa. Ehk oskad sina juttu sisse tulla ja vähemalt midagi asjalikku küsida, mida minu mõistus täna hommikul ei taha võtta. Palun, härra instruktor, sa hakkasid midagi rääkima lusikast, nüüd on meid kaks, kes sind kuulavad suurima huviga." Instruktor köhis suu puhtaks ja hõõrus käsi endal elevusest silmad põlesid peas. "Teate mu härrad, ma räägin teile loo lusikast, mida härra Leg praegu käes hoiab. Kujutlegem endile ette, et hr Leg oskab seda lusikat väristada kui tahes kiiresti. Kui sa võngutaksid seda lusikat praegu umbes 4000 võnget sekundis, siis kostub lusikast muusikalist tooni. Kuid ega sa ju ei jäta, hr Leg ja kõigutad lusikast järjest kiiremini, kuni me kuuleme ainult peenikest vilet. Sina võngutad aga lusikat veelgi kiiremini ja juba teeb lusikas su käes 40 000 võnget sekundis, mis järel tekib ruumi sügav vaikus. Kuna mina ei kahtle su võimetes härra Leg, siis oled sa võimeline võngutama lusikat ka 4 miljonit korda sekundis. Nüüd hakkab sinu lusikas soojust eritama, aga kui sa liigutad lusikat veelgi kiiremini, 400 miljonit korda sekundis, siis hakkame me juba valgust nägema. Sa muudkui lisad lusikale kiirust ja nüüd me näeme kõik värvid kuni violetseni ära, aga see pole veel kõik, härra Leg. Su võimed hakkavad alles nüüd avalduma ja juba sa liigutad lusikat sinu jaoks tühisel kiirusel - 2 triljonit võnget sekundis. Nüüd hakkab lusikas juba röntgeni kiiri eraldama. Mis need on ja kes on Röntgen, sellest võin muidugi edaspidi rääkida, aga nüüd sa võtad kogu oma jõu kokku ja võngutad oma lusikat veelgi kiiremini, lausa kujutlematul kiirusel ja teate mis siis juhtub?" küsis instruktor. Kolonel vahtis instruktorile ehmunud näoga otsa, suu poolenisti lahti vajunud. Ja instruktor jätkas: "ja ime ongi sündinud, siis muutub see hirmuäratav vibreeriv aine jälle lusikaks, millega sa härra Leg omale hommiku pudru võid suhu ajada." "Ah, mine sa ka potilaadale, härra Lambert, oma jutuga ja lase mul rahulikult hommikust süüa," ütles liigselt erutunud kolonel. Instruktor jätkas: "Ära ärritu mu hea sõber, meil oleks tore mõista seda maailma, milles me elame ja see sinu lusikas on hea teejuht maailma mõistmise juurde. "Miks ainult minu lusikas?! küsis kolonel, "kas sinu lusikas on kuidagi teistmoodi?" "Ei, sugugi mitte," teatas instruktor, "sinu lusikas oli praegu lihtsalt kujundlik ja võtsin selle näiteks asjade mõistmisel. See on vast kõige lihtsam seletus asjale, aga kui veelgi sügavamale minna, siis saab sellest sinu poolt algsest vibreerima pandud lusikast moodustada minu pärast kasvõi päevavarju." "Ah, mine sa õige veel ükskord sinna, kuhu päike ei paista," teatas kolonel juba päris vihaselt. "Ära nüüd ärritu, mu hea sõber," jätkas instruktor: Kuidas sinu lusikast saab päevavari, seda võin ka proovida seletada. Teaks meie alkeemikud, kuidas kasvõi teoreetiliselt saab mateeriat valmistada, siis võiks juhtuda, et me upuks varsti kulda, aga siin on kaks asja - teooria ja praktika. Praktikas, meil puuduvad masinad, mis oleks võimelised võngutama sinu lusikat nendel müstilistel sagedustel, aga sinu võimetes, ma härra Leg ei kahtle sugugi." Kolonel oli juba näost üpris punane, kuid seekord hoidis ta keele hammaste taga. Instruktor jätkas: "Teisest küljest tekib siin muidugi ka muna ja kana sündroom. Teoreetilisel on nähtav valgus samuti mateeria. Kui me valguse kuidagi kinni oskaksime püüda, nii et see jääks edasi ka valguseks, ja võngutaksime seda peadpööritaval kiirusel, saaksime me valgusest mateeria. Mis kujuga see asi võiks olla või kuidas sellest valgusest teha ükskõik mida, selle kohta on mul küpsenud peas oma teooria. Mis on kogu loo moraal? Tool, millel sa istud hr Leg, on tegelikult vähemalt kahes olekus korraga." Kolonel põrutas rusikaga lauale ja teise käega viskas lusika pudru kaussi. "Kurat, nüüd aitab," põrutas kolonel: "Tavaliselt ma selliste tobeduste peale ei ärritu, aga kuna mul eilsest on väike põhi all ja hommikusöögi lauas mul pole kombeks head jooki maitsta, siis sa hr Lambert, oskasid mind vihale hetkel ajada küll. Nüüd ma räägin sulle ka midagi, mis on minul hingel ja mida sa võiks teada: "See rohesärkide seltskond, sina ja mina kaasaarvatud, õpetab meile igasuguseid tehnikaid, kuidas oma hinge ja mõistuse eest hoolitseda, aga inimesed, kes ei kanna rohelisi särke, jätab pimedusse. Ilmselt sa oled lugenud "Rohelise Raamatu" esimesest osast, kuidas oma iseloomu muuta: Külva toimingut, lõika harjumust, külva harjumust, lõika iseloomu, külva iseloomu, lõika elusaatust. Kui kellelgi näiteks puudub püsivus, on tal võimalik seda omandada, kui keegi on arg, võib ta selle asemele istutada julgust ja sinu asemel hr Lambert, ma küsiks praegu,  et kuidas uusi harjumusi omandada?" Instruktor naeratas ja ei kostnud selle peale midagi ja kolonel jätkas: "Kõige lihtsam vastus on, et mõtle omale uus harjumus külge ja ela sellesse sisse. Kui sa oled läbi elu olnud arg, siis mõtle, et sa oled julge ja harjuta seda igal võimalikul sammul. Selles tuleb olla erakordselt püsiv, nagu näitleja harjutab oma uut rolli, muutudes lõpuks selleks, kelleks ta ennast ette kujutas. Vahe on ainult selles, et näitleja tuleb rollist välja, aga arg ärgu tulgu enam kunagi oma uuest, julgeks olemise, rollist välja. Kui see inimene on nüüd piisavalt püsiv olnud, siis muutub ka selle inimese alateadvus vastavalt." Instruktor nägi võimalust koloneli juttu katkestada ja ütles: "Uuemas keeles nimetatakse seda - programmiks." Kolonel jätkas: "Mida sa arvad, miks ma seda õpiku juttu praegu sulle rääkisin? Sest sa oled edev ja kekutad oma teadmistega, mida sa sealt kaugelt tulevikust oled toonud. Sul oleks vaja harjutada vähem kekutada ja uhkustada oma teadmistega. No kuidas saab olla lusikas valgus ja valgus jälle lusikas? Kui sa mulle seda juttu õhtusöögi lauas oleksid ajanud, ma oleks naernud, aga hommiku jaoks on seda minu jaoks natukene liiga palju. Hr Lambert, anna mulle andeks, kui ma sind kuidagi solvasin, aga mul on omal praegu mõned mured ja jääme sõpradeks edasi." Kolonel pühkis suu puhtaks, pani lusika taskusse ja tõusis püsti ning lahkus saalist.

Möödus vaid mõni hetk, kui meie lauda istus koloneli sugulane Timothy, kes ohkas raskelt. "Miks te nii raskelt ohkate?" päris instruktor. Timothy ütles, et seljas miski jupsib ja raske on magada, eriti keerata ennast magamise ajal. "Mis asi see piina siis valmistab?" küsis instruktor. "Kui ma vaid teaks," lausus Timothy. Instruktor vaatas mulle otsa ja küsis: "Kas Teil äkki samuti valutab kuskilt, mu hea sõber?" "Eks mõned pisi-probleemid ikka ole jah, aga ei midagi tõsist," vastasin talle. Instruktor mälus suu tühjaks ja pühkis rätikuga suu puhtaks ja ütles: "Kas te siis "Rohelise raamatu" teist osa pole lugenud?" Timothy raputas pead. Seda nähes, vastasin instruktorile: "Kes seda kõike täpselt mäletab, mida ja kust ma lugenud olen." Instruktor jätkas: "Aga seal on ju väga lihtne õpetus, kuidas ennast tervena hoida ja mis veelgi tähtsam - kuidas ennast ravida. Miks te arvate, et need asjad kõik meie Rohelises raamatus kirjas on? Aga sellepärast, et need on salajased asjad ja toimivad päriselt. Rahvas ei tea meie salaõpetustest midagi, kuigi pean tunnistama, et tulevikus lekib osa informatsiooni ka avalikkuse ette, kuid me oleme suutnud lekke kinni panna, kuid mõnda asja me enam ei saa kahjuks tagasi võtta. See sama õpetus, millest ma teile kohe räägin, ilmub mõnesaja aasta pärast raamatuna ja teeb meile hirmsat peavalu. Meie tervisetööstus saab seetõttu mõnevõrra kannatada, kuid me lahendasime olukorra oskuslikult. Me ristisime raamatu autori "ullikeseks" niiet hiljem ei võtnud teda keegi enam tõsiselt. On kuidagi hea teada ja vaadata neid meie võitusid. See raamatu näide on vaid üks pisike näide paljude teiste seas. Raamat on igale maa elanikule vabalt kättesaadav, aga mitte keegi ei loe ega osta seda, sest meie kihutustöö tulemusena peetakse seda täielikuks jampsiks. Nii, härra Timothy Leg, teil valutab selg ja seda just eriti magades. Selle pisiasja teeme kohe korda või õigemini, sa ise teed. Kuid algul natukene taustast, kuidas see toimib. Kui inimesel on või tekib, kas mõni füüsiline või ka vaimne häire, siis läbi sinu enda mina salvestub info alateadvusesse. Alateadvus aga juhib paljusid protsesse, mis inimeses ja inimesega toimub. Kui sinul selg nüüd valutab, isegi kui me ei tea selle vea täpset iseloomu, siis läbi sinu mina ja läbi selle valu on info kinnistunud ka alateadvusesse. Nüüd, et viga parandada, on vaja alateadvusesse salvestunud seljavalu probleem ära kustutada. Kui see edukalt õnnestub, kaob ka probleem. Kuidas aga alateadvusele ligi pääseda ja vigane koht, no mina ütlen selle kohta - programm, ära kustutada, selleks on erinevaid tehnikaid, kuid kõige lihtsam on teadlikult enesele sisendama hakata informatsiooni, mis vigase programmi kustutab. Kui sa hakkad endale lakkamatult sisendama mõtet, et sa oled täiesti terve või saad peagi terveks, kuuleb seda ka sinu kujutlusvõime ja see seab vastavalt sisse organismi töö ja haigus kaob. Kui kujutlus ja tahe ühinevad, on need suutelised sooritama imetegusid. Me ei saa teha seda, mida tahame, vaid seda, mida kujutleme. Me oleme nagu nukud oma kujutlusvõime käes. Enesesisendus on tõhus vahend oma kujutluse juhtimiseks. Tahe alistub alati kujutlusele. Enesesisenduse puhul peab inimene ise olema vastuvõtlik ja uskuma kindlalt seda, mida ta endale sisendab. Ja nüüd meetod ise. Kui heidad õhtul magama ja uinud, ei mõtle sa enam oma keha peale. Magades töötavad mõtted, mis läbistasid sind vahetult enne uinumist, edasi. Kui näiteks uinud murelikus meeleolus, ärkad hommikul pahurana ja väsinuna. Selleks et saavutada hommikuks hea ja rõõmus meeleolu ning värskus, ütle endale enne uinumist vaikselt järgmised sõnad: Päev-päevalt läheb mul igas suhtes aina paremini ja paremini! Ütle seda endale poolsosinal umbes 20 korda. Samal hetkel usu seda siiralt. Mingid muid mõtted ei tohi sul siis olla. Ütlemine peab kujunema täiesti mehaaniliseks, mõtlemine aga passiivseks. Selle lausega uinu. Hommikul ärgates toimi kohe samamoodi. Päeval, oma asjatoimetuste vahe peal otsi omale mõni vaikne ja õdus eraldatud toakene, kus saad viibida täiesti üksinda ja vaikuses. Istu seal rahulikult toolil ja sulge silmad, et väline maailm sind ei mõjutaks. Seejärel ütle poolsosinal: „Mu haigus läheb üle!“ Korda kogu aeg täpselt samu sõnu ja kui võimalik, silita haiget kehaosa. Samal ajal on soovitatav tõmmata sõrmede vahelt läbi nööritükike, millesse on tehtud umbes 20 sõlme. Iga sõlme juures hinga sügavalt sisse ja seejärel välja, sosistades samal ajal lause. Kui nööri ei ole käepärast, võib selle asemel kasutada lihtsalt sõrmede liigutusi või vastastikku kompamist. Ja nii lihtne see ongi. Kui sa oled talitanud täpselt nagu ma just kirjeldasin, oled sa hiljemalt kuu aja pärast täiesti terve." Timothy tänas instruktorit selle õpetuse eest ja tõusis lauast püsti, ilma et oleks midagi söönud ja lahkus kiirel sammul söögisaalist. Mina lõpetasin samuti söömise, tänasin instruktorit kasuliku info eest ja läksin suitsuruumi.

Sedapuhku oma suureks imestuseks ma koloneli suitsuruumis ei kohanudki. „Põrgu päralt“, mõtlesin ma. „Kas tõesti vihastas instruktor teda lusika jutuga välja? Tegelikult, vahet polegi minu jaoks, kuidas neil suhted omavahel on. Lõpetasin suitsetamise ja seadsin sammud saali, kus oli algamas rohesärkide teise päeva kohtumine.
Saali aukohale oli sätitud Leg & Finem’i tühja sifferplaadiga kell. Saali oli paigutatud palju ovaalseid laudasid ja iga laua taga oli 6 tooli. Enamus eliidist olid juba kohad sisse võtnud ja ma otsisin oma koha üles ja istusin toolile. Ma ei tundnud mitte kedagi neist inimestest selle laua taga. Keset lauda oli suur paber, mille all nurgas oli number 7, mis oli ühtlasi meie laua number. Iga rohesärgi ees oli tühi leht, tindipott ja sulg. Saalist kostis monotoonne inimeste jutuvada, mis minu kõrvu kostis justkui suure herilaspesa sumin.  Korraga astus tühja šifferplaadiga kella ette president ja palus vaikust. Ta pidas lühikese kõne ja instrueeris, mida me tegema peame. Kõik rohesärgid pidid kujundama kella šifferplaadi oma väikestele paberitele ning lõpuks valima laudkonna peale ühe kõige „napakamalt“ andekama kujunduse välja ja selle suuremale paberile ümber joonistama. Selle tööga peame valmis saama lõunasöögi ajaks. Peale lõunasööki valib iga laudkond endi hulgast esindaja, kes omakorda valivad kõigi kavade vahel võitja kujunduse välja. Leg & Finemi esindaja peab võitja kujundusega kella šifferplaadi hiljemalt homseks hommikuks valmis tegema ja kellale ette monteerima. Veel teatas president, et ilma-näitaja ennustab homseks kohutavat tormi, mille üle ta oli väga mures, sest hiljemalt homme peale lõunat on aeg külalistel oma riikide poole suunduma hakata.
Meie lauas tehti ettepanek esmalt esindaja välja valida ja siis võib hakata igaüks oma joonise kallal tööle. Esindajaks valiti keegi mr Borqouise Belgiast, kes istus täpselt minu vastas. Ta nägi välja nagu väike paks roosa põrsas. Ka mina andsin hääle tema poolt, sest enamus tegid seda ja et rutemini selle tobedusega ühele poole saada.
Oligi kätte jõudnud aeg šifferplaati joonistama hakata. Minul oli plaan olemas ja asusin joonistama tühjale lehele kella seiereid. Olin seiereid juba oma 2 tundi maalinud, kui kuulutati välja vaheaeg. Otseloomulikult külastasin ma meesteruumi ja mõni hetk hiljem suundusin suitsetajate tuppa, kus juba mu vanad sõbrad olid istet võtnud ja rääkisid elavalt. Imbusin vaikselt seltskonda ja kuulatasin, millest nad räägivad.
Instruktor teatas: "Kas te üldse teate, mis ehitis oli Paabeli torn ja kes oli Nimrod, keda nad kummardasid, ning miks toimus keelte segamine? Praegusel ajal on seda teile raske seletada, sest selles „vanas“ reaalsuses puuduvad isegi vastavad mõisted, et teile asi selgeks teha. Nüüd te muidugi küsite, et miks vanas reaalsuses? Kas me siis elame hetkel vanas reaalsuses? Jah, nii see on, kuid sellest ma olen juba teile jutustanud, et on olemas ainult see üks ja õige aja-reaalsus, mis hetkel asub 21. sajandis. Ilmselt te teate isegi Paabeli tornist nii mõndagi, kuid kui ma ütleksin teile, et see kõik on vale, mida te teate endid teadvat, siis te vist ei usuks mind? Tegelikult aga on kirjapandu piiblis puudulik, mitte vale. Ka puudulik on vale sõna, sest osa on tõlkes kaduma läinud ja osa on võimalik lugeda ridade vahelt, kuid hetkel pole teil õrna aimugi endis-aegsest arengutasemest, siis ongi kõiksugused tõlgendajad oma tarkuse mätta otsast ajaloolisi lugusid tõlgendanud. Meiesugused rohesärgid on andnud „õige“ sisendi, et ajaloost just nii räägitakse. Aga mida ma pikalt siin ikka teile taustast räägin. James, mu sõber juba ammu ootab puänti ja nüüd see siis tuleb." 

Kolonel oli vahepeal pudeli kangemat lauda toonud ja valas kõigil klaasid täis ja läitis küünlalt sigareti ning lausus: „Ootan põnevusega, härra instruktor! See lusikas on mul endiselt taskus, mille osakesed värisevad nii kiiresti, et ta mulle liikumatu näib. Sa vist ajad meile puru silma, kallis sõber, ent sellegipoolest on su uskumatuid lugusid huvitav kuulata, kui sa minu nokkimise vahele jätaksid."
Instruktor jätkas: „Ma võiksin pikalt ja põhjalikult sellest teile rääkida, aga see võtaks mitu tundi aega. Paabeli torn oli jahutustorn seadmetele, mis käitavad seda maailma. Ilmselt on teil raske mõista seda, millest ma räägin, aga ma loodan, et te vähemalt püüate aru saada, nii palju kui võimalik. Torni omanik oli Nimrod, kuid tema õule tükkis teistest maailmast tegelasi sisse, kes olid samasugused olendid kui ta ise. Nimrod ei olnud inimene meie maailmast. Piltlikult öeldes lõi Nimrod oma maailmast oma „seadmetega“ meie maailma, kuid see oli algul tühi ja paljas. Enne seda muidugi eksisteeris ka maailm, kuid see on teine jutt. Side kahe maailma vahel ei olnud piisav, et ehitada üles see maailm siin tema maailmast ja seetõttu lõi ta Paabeli torni, kuhu pani seadmed, mis hakkasid virtuaalselt ehitama ja täitma seda tühja ja kõledat maailma. Lisaks floorale ja faunale lõi ta kõiksugused programmid, mis aitaksid käitada maailma, nagu näiteks ilmaprogramm, tähistaevas jne. Maailm pidi olema praktiliselt veatu, et siin elav inimene ei hakkaks kahtlustama, et ta elab näivas maailmas, kuid seda Nimrod ei osanud teha ja meie, "rohesärkide“ kauged eelkäijad hammustasid tema pettusest läbi. Me mõistsime ruttu, et maailm ei saa olla reaalne asi. Maailm sisaldab endas päris palju eksistentsiaalseid vigu, nagu näiteks füüsiline ruum saab olla ainult järgmise füüsilise ruumi sees jne.“
Kolonel kustutas suitsukoni ja muigas kergelt ning teatas: "Nii palju ja nii segast juttu nagu sina räägid, ma teist sellist ei tea. Teised siin on kõik mõistlikud mehed, aga sina oled nagu täi tagumikus, kuigi sa omamoodi meeldid mulle. Kui poleks ajareise, ma sinuga üldse ei räägiks, kuid need on olemas ja seega on ehk ka mõnel sinu teisel jutul alus, aga sellegipoolest võtan ma neid lugusid kui lõbusaid pajatusi. Jätka ja üllata mind veel, härra instruktor.“
Instruktor jätkas: „Paabeli torn ei olnud aga väljast poolt kuigi hästi kaitstud ja siia said sisse teised, kes ihkasid süsteemi omale. Paabeli torn kisti maha, jahutus süsteemide üle katkes ning masinad kuumenesid üle ja enamus neist lendasid piltlikult öeldes vastu taevast. Kogu maailma inimeste ümbert hakkas maailm koost lagunema ja samuti ka inimesed ise. Kõik inimesed kogu maailmas said aru, et see maailm ei ole päris, nende kehad ei ole päris, üle-üldse mitte miski ei ole päris. Teises maailmas heideti Nimrod troonilt ja tema koht täideti teiste jõudude poolt, kuid et inimene ei ole pelgalt virtuaalne masin, vaid teadvus, mis on vangistatud inimese kehaga masinasse, tuli uutel jõududel ruttu tegutseda. Meie teame seda sündmust kui Paabeli torni jalamil keelte segamisena. Kuna arvutusvõimsust maailma püsti hoidmiseks oli vähe alles jäänud, lakkasid paljud asjad maailmas olemast ja paljud nn loodusseadused ei töötanud enam ja tekkis uus anomaalia – lumi ja jää ning külmakraadid. Paabeli tornist päästetud tehnika viidi kaugele maale ja peideti jäämüüri taha, kuid süsteemide ülesehitamine ei käinud nipsust, seda enam, et kõik seadmed ja tehnoloogia oli välja mõeldud Nimrodi poolt. Seega oli maailm peale seda aega kuni tänapäevani suhteliselt algeline, ilma suuremate tehnikaimede ja muu sääraseta. Meie, rohesärgid, teame seda kõike ja oleme uue looja või õigemini ülevõtjate vastased ja teeme kõik selleks, et vabastada Nimrod, meie käskija, ja upitada ta uuesti maailma valitsema.
See oleks lühidalt kõik mu sõbrad ja suitsutund hakkabki läbi saama, kui kellelgi on mõni küsimus, siis proovin sellele veel kiiresti vastata.“
Kolonel küsis: „Ütle mulle mu hea sõber, kuidas Nimrod lõi maailma ja ehitas siia Paabeli torni ning toppis selle masinaid täis, mis käitaksid meie maailma? Kuidas sai ta panna füüsilised masinad mitte-füüsilisse maailma?
„Jah, ma proovisin teha lühidalt ja seda teemat mitte puudutada“, ütles instruktor, „aga ma proovin lühidalt seletada selle asja siiski ära. Muidugi oli enne Nimrodi ka maailm koos oma tsivilisatsioonide ja nende hukkumistega, kuid las see teema jääb mõneks teiseks korraks. Kui teha maailm, mida füüsiliselt ei eksisteeri, ja panna siia masinad, mida füüsiliselt ei eksisteeri, ent ometi saab neid masinaid mõjutada ja sättida teisest maailmast sedasi, et nad töötaksid siin maailmas ja kannaksid kogu maailma raskuse. Seda võib ka nimetada kujuteldava teatavate omadustega masina sees asuvad omakorda masinad, mis on esimesest palju võimsamad. Muud moodi ma seda selgitada ei oska. 300 aasta pärast on taolised masinad ka juba kõigile inimestele kättesaadavaks tehtud ja nende masinate abil võib igaüks ehitada uue maailma enda masina sisse, küll tunduvalt algelisema, kui see maailm ja loomulikult ilma inimese vaimuta, aga mingil ajal me anname inimeste kätte kunstlikult loodud teadvuse, mis ei ole kuigi sõbralik, ja nad võivad oma loodud maailmas seda teadvust kasutada. See on ühtlasi ka lõpuaegade esimene tunnusmärk. Lõpuajad aga pole midagi muud kui „Grande Finale“ ehk Nimrodi vabastamine, mis peab lõppema meie võiduga, kus meid rohesärke ülendatakse jumala staatusesse ja need vähesed inimkonnast, kelle me alles jätame, teenivad, kummardavad ja ülistavad meid. Saladuskatte all ütlen, et ka rohesärke saab sel ajal poole vähem olema. Inimesed, kes kõnnivad tühjalt ringi, ehk kelle sees ei ole vangistatud vaimu, hävitatakse. Inimese vaim saab aga meie omaks.“
„Kes siis meie oleme? Kas meie sees polegi inimese vaimu?“ küsis kolonel? Paljude sees ei ole ka meie hulgas inimese vaimu ja nemad saavadki otsa ja teistelt võetakse piltlikult öeldes rohelised särgid seljast ja visatakse tavaliste inimeste sekka. Jah, me oleme küll inimese vaimuga, kuid see vaim on "kerge" lisandiga, mida tavalistel inim-vaimudel ei ole.“ Kolonel tühjendas klaasi ja ütles: „See on nagu puuga pähe. Lähme saali, oleme juba hiljaks jäämas.“

Suundusin tagasi oma kohale ja meie laua esindaja ütles: „Šifferplaadi joonistamiseks on aega veel pool tundi ja siis vaatame kavandid läbi ning valime parima. Kellel aga on kavand valmis, on oodatud laua äärde tagasi täpselt poole tunni pärast.“
Tõusin püsti ja otsustasin oma tuppa minna, et seal väheke puhata ja mõelda välja plaan, kuidas kolonelilt tema kell kätte saada. See pole kuigi lihtne ülesanne, aga ilmselt aitab mind siin alkohol, mida ma talle kavatsen hulgim sisse joota. Kahjuks ma ei saa seda teha enne tänase päeva ametliku osa lõppu, kuigi ajaga hakkab juba kiireks minema. Mis saab aga homme? Parem mitte mõelda homsele, mõtlesin ma. Iga asi omal ajal.
Olingi juba tuppa jõudnud ja minu pilk oli justkui naelutatud aknale, kust avanes võrratu vaade maastikule. Kuid siis meenusid mulle presidendi sõnad homse tormi kohta. Kus kohast ta selliseid asju teab? Kes talle seda ütles, et homme tuleb tormi? Kas tõesti käis keegi rohesärkidest homses päevas ja tõi neile sealt uudiseid? Vaevalt, et ilma pärast seda tehakse, kuna neil on niigi ressursid üpris piiratud. Sel hetkel, kui neid mõtteid mõlgutasin, nägin akna taga rippumas üht imeilusat klaasist umbes 9-10cm pikkust pudelikest. See oli nagu apteegi rohupudel, milles oli mingi läbipaistev vedelik. Läksin sellele imelikule pudelile lähemale ja uurisin seda lähemalt. Mõtlesin, et miks ma seda pudelit enne tähele pole pannud? Ilmselt oli see minu ärritusest ja uuest olukorrast ning siis ma vast ei olnud võimeline selliseid väikeseid kõrvalisi asju tähele panema. Vaatasin tähelepanelikult vedelikku pudelis, mille sees hõljusid tähekesed. Ma polnud midagi sellist kunagi näinud. Mis asi see küll selline on ja miks see akna taga ripub? Hoolimata sellest, et mu mälu oli endiselt puudulik, teadsin ma, et akna taga varju pannakse termomeeter, et sellega teada saada välis temperatuur.
Ruttasin toast välja suurde koridori, kus lootsin mõnda teenrit kohata. Kuid minu korruse peal teenrit ei olnud ja ruttasin trepist alla esimesele korrusel. Järsku kuulsin vandumist ja hõikeid esimese korruse kellade saali poolt tulemas ja läksin häälte poole. Hiilisin lähemale ja nägin, et kaks teenrit mängisid laua taga kaarte. Köhatasin, mille peale teenrid ehmusid ja ruttu kaardid ära koristasid ning püsti tõusid. Küsisin: „Vabandage härrased, mis pudel see selline minu toas akna taga ripub?“ Üks teenritest ütles: „See on ilma-näitaja.“ Kas teil toas juhendit selle kohta ei ole siis?“ Raputasin pead. Teener avas sahtli ja otsis midagi paberite vahelt, kuni leidis kirju, rohelist värvi lehekese ja ulatas selle mulle. Tänasin teda ja suundusin tagasi oma tuppa. Ilusa rohelise lehekese peale oli kirjutatud „Caelum signum,“ mis tähendas ilma-näitajat. Leheke või õigemini voldik oli väga maitsekalt kujundatud ja sinna peale oli joonistatud just täpselt see samune pudelike. Avasin voldiku ja seal oli ilma-näitaja kasutusõpetus, juhend ning õpetus, kuidas koduste vahenditega seda riistapuud ise valmistada. Pöörasin pilgu akna taga olevale pudelikesele. Vedeliku sees sirasid endiselt tähekesed. Pöörasin pilgu juhendile ja lugesin:

See ilma-näitaja näitab järgmist viisi:

Selge/puhas vedelik – homme saab ilus ilm olema.
Segane/udune vedelik – homme saab vihma tulema.
Kui vedelik keskelt jäätombu moodi on – homme saab vilu ilm olema, kui on talv, siis tuleb pakast.
Kui ilmuvad tähekesed – homme saab tormi tulema.
Kui ilmuvad taku sarnased kiud või tombud  – homme saab pilves ilm olema.
Kui vedeliku pinnale ilmuvad niidi sarnased kiud – homme saab tuuline olema.
Kui vedeliku pinnale ilmuvad tangu sarnased terakesed – homme saab niiske ja udune ilm olema.

Lisaks oli aparaadi isevalmistajale hoiatus: Esimesed paar nädalat ei näita see ilmanäitaja päris õigesti, kuid hiljem hakkab see punkti pealt õiget ilma kuulutama.

Sulgesin voldiku ja jäin mõttesse. Tähekesed tähendavad ju tormi. Sellest see president siis kõneleski, kuid minu suur küsimus on hoopis teist laadi. Kuidas neid pealtnäha lihtsaid keemilisi aineid omavahel kokku segades saab sellise täpse ilmade-näitaja? Mulle meenus instruktori jutt maailma tehislikkusest ja jutt rohesärkide valduses olevast täpsest informatsioonist. Järelikult, see aparaat peab toimima ülitäpselt. Pistsin voldiku taskusse ja läksin suurde saali tagasi, sest pool tundi oli kohe täis saamas.

Meie lauas käis elav arutelu ja juba oodati ka pikki silmi mind, et näha, mis kavandi ma olin teinud. Ulatasin üle laua oma kavandi meie laua esindajale. Mr Borqouise jäi minu kavandit juhmil pilgul vaatama ja ta oleks justkui keele alla neelanud. Ta vaikis mõne hetke, vaatas nõutult ringi ja pöördus minu poole ja ütles. Mu härra, teie kavand ei ole ju valmis ning kahjuks on aeg läbi ja ma ei saa seda vastu võtta. Te olete kogu aja raisanud kella seierite maalimisele ja šifferplaadini ei olegi jõudnud. Borqouise pani minu kavandi teistest eraldi ja teatas: „Nüüd hakkame valima parimat kavandit.“ „Härra esindaja, oodake vähe“, teatasin talle. „Ma selgitan, miks šifferplaat on tühi. Meie eesmärk on muuta kella nii, et see ei tekitaks üldsusele suurt šokki ja numbrilaud oleks ühtlasi kõigile vastu võetav. Kas on mul õigus?“ Kõik lauas viibijad noogutasid pead. Niisiis, kui ühel heal hommikul inimesed oma vooditest ärkavad ja vaatavad kella, siis nad märkavad korraga, et numbrid on kuhugile kadunud. Aga inimkonna häda on see, et nad ei tee suurt numbrit sellest ja lepivad sellega ruttu. See on ainult meie õnn ja on tegelikult meie töö tagajärg, sest me oleme nad kõiksuguste muredega üle koormanud, et neil ei ole sooja ega külma, et ühel ilusal hommikul pole seina- ja kappkelladel enam üldse numbreid. Nad mäletavad vanast rasvast täpselt, kus mingi number asus ja ei valmista neile mingeid probleeme.“ Borqouise võttis minu kavandi ja tõstis selle teiste kavandite hulka ning ütles: „Olgu. Teie jutul on mõte, kuid minu arvates on see siiski liiga ohtlik ja võib meid ohtu seada. Niisiis, mu kallid sõbrad, las parim võitku. Teen ettepaneku salajaseks hääletuseks. Lasen kavandid ringi käima ja nummerdan need. Palun võtke lehekesed ja märkige parima kavandi number sellele ja ulatage leht mulle. Borqouise vaatas numbrid üle ja luges hääled kokku ning teatas, et minu kavand võitis. Ta polnud selle otsusega rahul, kuna see oli liiga riskantne, aga hääletus on hääletus ja see vaidlustamisele ei kuulunud.
President palus igal laudkonna esindajal võidukavand temale tuua ja ta kuulutas välja poole tunnise vaheaja, kuni nad laudkondade esindajatega lõpliku otsuse teevad.
Tõusin püsti ja loomulikult seadsin sammud suitsuruumi.
Suitsuruumi oli kogunenud mulle juba tuttavaks saanud kaader – kolonel ja instruktor. Läksin nende lauda ja enam polnudki mingeid viisakusavaldusi vaja. Kolonel oli juba jõudnud sigareti läita, kuid sedakorda tal napsukalaasi nina all ei olnud. See on midagi uut, mõtlesin ma. Täna pean ta kindlasti purju jootma ja saama teada kella asukoha. Korraga küsis instruktor minult, et miks ma nii mõtlik olen. Vastasin talle, et see kella asi on ikka üks igavene jamps ja jutustasin neile tühjast šifferplaadist, mis oli minu väljamõeldis ja mille üle ma enam sugugi õnnelik ei olnud. Kas tõesti inimesed nn “eliit“, kes selliseid sigadusi korraldab ja tavainimesed on nii lollid? Eliidi puhul ma saan juba aru. See on seltskond edevaid, kes nii kindlad on oma ülemvõimus aga tavainimesed? Neist ma enam aru ei saa. Oletame, et see minu kavand osutub võitjaks ja korraga kuskil määramatus tulevikus ärkavad ühel ilusal päeval inimesed oma kodudes ja peaaegu kõikide seinakellade šifferplaadid on korraga ilma numbriteta! Kas tõesti nad on nii lollid, et nad ei näe seda? Või korraks siiski mõtlevad, et kellal olid varemalt numbrid, sügavad kukalt ja peavad seda oma mõistuse trikiks või valemälestuseks? Kindlasti on olemas mingi seltskond inimesi, kes kohe sellele tähelepanu juhivad ja pakuvad välja igasuguseid teooriaid aga enamusel inimkonnast pole nende arvamusest sooja ega külma ja halvemal juhul peetakse neid vandenõuteoreetikuteks. Kuidas on võimalik, et inimesed selliseid suuri muutusi ei näe ja küsimusi küsima ei hakka?
Kolonel ja instruktor kuuldes, milline šifferplaat meie lauas võidutses, kukkusid kõva häälega naerma. Instruktoril olid pehmelt öeldes pisarad silmist väljas ja piss püksis ning ta naeris nii kõvasti ja kohutava häälega, et terve võlvkelder kajas kõrvulukustavalt. Koloneli naer oli aga teistsugune. Panin tähele, et kolonel naeris pigem rõõmust, mis võtab temalt lõpuks selle raske süükoorma, kui inimesed lõplikult ärkavad. Eks ole ta ju oma elu jooksul eliidi jaoks töötates teinud sellega väga palju kurja. Panin tähele, et kolonel otsib tõepoolest andestust, millest ta mulle ka ennist rääkis, kuidas tal on villand kogu sellest eliidi tempudest ja lihtrahva seljas sõitmise üle.
Kui naer oli vaibunud, köhis instruktor hääle puhtaks ja ütles: „Mu head sõbrad, ma jäin ennist oma jutuga pooleli ja kui te lubate ma jätkaksin?“ Kolonel ütles: „Ma enam ei mäletagi, kuhu sa pooleli jäid?“ Kolonel võttis taskust lusika ja ütles: „Su jutud on väheke üle võlli ja minu vana pea ei võta neid uskumatuid asju enam täielikult vastu. Aga kui sa siiski otsustad rääkida, siis ma pean ühe kangema tegema, kuna ilma selleta ei ole võimalik sinu lugusid kuulata.“ Kolonel läks napsilaua juurde ja kihiseva joogi asemel võttis ta rummipudeli ja valas klaasi täis ning tuli tagasi lauda ja ütles instruktorile: „Põruta nüüd.“
Ja instruktor jutustas: „Ma räägin teile loo, kuidas maailmas asjad käivad. Kas te siis tõesti pole lugenud rohelise raamatu viimast osa, kus meie maailma toimimise mehhanism on üksikasjalikult lahti harutatud? Seda raamatut ei saa laenutada, aga kohapeal on meil kõigil selle lugemise õigus. Nende teadmiste baasil on loodud ka prototüüpkell, millest kolonel peaks rohkem teadma kui mina.” „Prototüüpkell ja tema ehitus on salastatud”, vastas kolonel. „Aga olgu”, teatas instruktor ja jätkas: „Prototüüpkellast ma tean ainult nii palju, et see on võimas ja sellel on võime mõjutada tervet maailma korraga, aga meil igaühel on võime mõjutada meie endi maailma sellises suunas, nagu me tahame. See mõjutamine võib kaasa ka tuua mõju, mis mõjutab vähesel määral ka teisi. See vahe ongi prototüüpkellal ja tööl, mis me ise enda kallal saame teha, et maailm enda kasuks tööle panna. Prototüüpkellast polegi mõtet rohkem rääkida, sest seda teemat me oleme varemalt arutanud, aga töö ise endaga, mis see on ja kuidas see käib, seda te võiksite küll teada. Kuigi ma saan aru, et meiesugustel on raha jalaga segada ja polegi nagu vaja neid teadmisi kasutada, aga nagu te suurepäraselt teate, siis ainuüksi rahas ei peitu õnn. Nende teadmistega saab suhted korda ja ka tervise heaks või mis iganes probleem nüüd mõnda meist vaevab. Meie maailma kõrval on lugematu hulk teisi maailmu ja meile kõige lähemad maailmad on praktiliselt identsed meie maailmaga. Mida kaugemale, seda teistmoodi kõik on, kuid absoluutselt kõik variandid maailmadest on olemas. Näiteks, on isegi olemas maailm, kus mere rannas on kivide asemel kullakamakad ja kividel on kulla hind või siis ühes maailmas oled sina mu hea sõber härra Leg hoopis kerjus, mitte rohesärk.” Kolonel ei ütelnud sedapuhku midagi selle poolpilkega tehtud näite peale, vaid vaatas rahulikult instruktorile otsa ja andis silmadega mõista, et instruktor jätkaks. Kogu asja võti ja meie hea käekäik sõltub heast ettekujutuse võimest. Mida rohkem me seda treenime, seda paremad oma elu õnnesepad me oleme. Kui ettekujutus võime on kehvapoolne, siis ei saa piltlikult öeldes „hüpata” väga kaugesse maailma. Heal juhul saab minna ainult meie kõrval olevasse maailma, kus asjad on ainult hüppaja jaoks, mitte teiste jaoks vähekene teistmoodi. Toon teile näite, kuidas asi töötab. Meie president, keda te kõik hästi tunnete, kogub eelajalooliste elajate fossiile. Tal on terve lossi üks tiib seda koli täis kogutud ja ikka on tal veel sellest veel vähe. Hobidega vist ongi nii, et need ei tüütagi kunagi ära. Vanasti käis president ekspedistsioonidel, et omale erinevaid luid hankida. Ta on näiteks kogunud omale kõik mammuti luud kokku ja paljud elajad on tal alles poolikud. Kuid, reisimine on tüütu ja aeganõudev, siis meie president otsustas kasutada raamatu teadmisi ja hakkas omale ettekujutusi looma, et tema lossi taga ühes orus on samuti liiva- ja kruusakihi sees vanade elajate luud. Ja nüüd ta sooritabki ekspeditsioone oma lossi taha ja toob sealt kõiksuguseid ägedaid vanade elajate luid nähtavale. Kindlasti te küsite, et kuidas see on võimalik? Aga vat nii lihtne see tegelikult ongi. Tuleb võtta iga päev 5-10 minutit aega, panna eelnevalt oma ettekujutatav asi või olukord paberile üsna täpselt kirja oleviku vormis, ning nüüd ei jäägi muud üle, kui seda kirjapandut ettekujutada. Kellel on parem ettekujutusvõime, sellel pole tarvis märkmeid teha paberile, vaid lihtsalt sulgegu suvalisel kohal silmad ja hakaku ettekujutama. Kuidas see töötab? Eelnevalt just rääkisin paralleelmaailmadest. Mida parem ettekujutaja, seda kaugemale maailma saab hüpata piltlikult öeldes. Hüpped toimuvad tavaliselt magades ja ärgates ollakse juba uues olukorras või maailmas. Sedasi president tekitaski omale reaalsuse või õigemini valis välja oma ettekujutusega reaalsuse, kus tema maja taga on eelajalooliste elukate kondid. Nagu eelnevalt ütlesin, meie ei hüppa koos temaga, meil igaühel on oma ettekujutused ja me loome oma maailma ise, mõjutamata otseselt teisi. Kuid sellegipoolest, kui mina nüüd läheksin kaevama presidendi lossi taha, siis ka mina leiaksin sealt luid. Selline mõjutus siiski oli presidendi tegevusel minu maailma suhtes. Me igaüks loome oma maailma ja killustame sedasi kogu tervikut. Tervikut saab mõjutada ainult see va „kuldne kell”. Kui homme see kell lõpuks jälle käivitatakse, siis viib see meid kõiki uude reaalsusesse ja et me oleme uues reaalsuses ehk uues maailmas, selle tunnistuseks muutuvad ka enamuste maailma kellade šifferplaadid selliseks, nagu meie soovisime. See on tunnistus meile, et me ei viibi enam vanas reaalsuses ja suundusime kõik terve inimkonnaga ühekorraga uude maailma, mis teps ei asu meie maailma kõrval." Kolonel ütles: „See on huvitav jutt tõesti, aga mul tekkis siiski vastupandamatu soov sinult küsida midagi, millele sa ei oska vastata.” „Lase käia sõber”, teatas instruktor. „Oletame, et mul sureb mu koer ära või mõni kallis sugulane ja nüüd ma kujutan olukorda omale ette, kus need surnud tegelased on endiselt minu jaoks elus, kuid kui palju ma ka ei püüa, siis seda ei juhtu! Kas räägin ma tõtt härra instruktor?
„Sul on osalt õigus, James”, ütles instruktor. „Ma siiski oskan sellele küsimusele vastata. Surmaga on üks paganama imelik asi. Surm ja ka samuti sünd on nii võimsad sündmused, mis juhtub ühekorraga paralleelselt eksisteerivates maailmades väga kaugele välja. Praktiliselt ükski inimene ei oska endale asju nii selgelt ja hästi ettekujutada, et ta võiks vahele jätta lugematu hulga maailmu ja jõuda sellesse maailma, kus tema sugulane või koer on endiselt elus. Surm ja sünd on pühad ja lihtsurelik ei ole võimeline minema sellisesse reaalsusesse, kus nad on endiselt elus. Jah, need reaalsused on olemas, kuid edu sellele, kes seda piiri ületada püüab. Kuid meie kuldse kellaga on see võimalik. Kui me homme läheme uude reaalsusesse, siis võib kogemata ka juhtuda selline imelik asi, et mõni täna meile teadaolev surnud inimene on homme selles uues maailmas jälle elus ja vastupidi. Laias laastus te vist saite aru, kuidas meie maailm toimib üksikisiku jaoks ja mis imeline kell on prototüüp kell. Ma isegi imestan, et sina, James, neid asju ei tea.” Kolonel vastas: „Ei ole minu asi kõike teada, aga ma kahtlustan, et ka Finem ei tea neid asju peensusteni. Meil on lihtsalt joonised, kuidas me üht või teist asja peame tegema, aga kellaäri vist on viimasel ajal üsna kehv mõte, kuna ilma kütuseta on kell kasutu. Seda, kuidas need käpardid said hakkama põmakaga kütuse tehases, siis meie firmale tähendab see peatset pankrotti. Mina olen aga vana mees ja mind see asi enam ei huvitagi, pealegi on kogu eliit minu vastu pööranud, kuna paar kella tehasest on jalutama läinud. Ka sinu ettekujutuse mula mind suurt ei huvita ja oma viimased päevad ma kavatsen veeta kuskil soojal maal mere ääres, kuis teiesuguseid mul jalus siiberdamas ei ole."Ja juba heliseski kell, mis kõiki saali nõupidamisele tagasi kutsus. Kolonel tühjendas klaasi ja kustutas sigareti ning vaatas mulle otsa ja ütles: „Sa oled täna kuidagi vaikne, mu hea sõber, aga see šifferplaadi nali…Kui vaid see läbi läheks, oleksin ma ülimalt õnnelik. See korvaks kogu mu vaeva ja ma palun jumalat, et nii ka juhtuks.“ Instruktor sekkus vahele: „Mis jumalat sul siin paluda on, James? Meie oleme jumalad, tänu sinu suursugustele kelladele!“ „Sa eksid siin rängalt,“ vastas kolonel. „Sa ise rääkisid siin midagi aja-reaalsuse piirist, millest keegi kaugemale minna ei saa. Nii palju sulle siin jumala mängimist.“ Kolonel tõusis püsti ja lahkus. Ka instruktor lahkus ruumist, endal kerge muie näos. Jäin veel mõneks hetkeks istuma ja mõtisklema kõige kuuldu üle. Kõik asjad hakkavad tasapisi paika loksuma, hoolimata sellest, et ma endiselt midagi ei mäleta. Ma olin juhuslikult nende kahe napi päeva jooksul viibinud koos õigete inimestega, kes mulle selle maailma saladused tasapisi olid avaldanud. Mida mul veel oleks vaja teada ja mis küsimused ma peaksin instruktorile esitama, enne kui mu aeg otsa saab, mõtlesin ma endamisi. Ilmselt on seda infot juba niigi palju ja kui see informatsioon enda jaoks kõik läbi mõtestada, on mul tegelikult enamus teadmisi olemas meie maailma toimimise kohta. Samuti, tean ma nüüd eliidi kurikavalatest sepitsustest, kuid mida ma selle infoga peale hakkan? Ilmselt, tullakse mulle õigel ajal appi, kui midagi plaanin, sest ma ju ei tegutse üksi. Kes on mu abimees Apostel? Ah, mis siin ikka nuputada, ehk saan oma mälu varsti tagasi ja siis selgub kõik. Tuleb tegutseda vastavalt Apostli juhistele ja koloneli kell oma valdusesse saada. Tõusin nüüd minagi ja suundusin koosolekule.  President suundus kõnepulti kõnet pidama, paberileheke käes. „Mu armsad sõbrad. Otsus on tehtud ja meil on võitja teada. See on meie arust piisavalt totter, mida peaksid kõik inimesed maailmas märkama, kuid see nö „põhjakiht“ ei saa nagunii mitte midagi aru ja unustavad nähtu ruttu ja peavad seda loomulikuks. Põhjakiht on tegelikult halb sõna rahva kohta, kes meie plaanid ellu viivad, aga paremat sõna nende inimeste kohta ma praegu ei tarvitaks. Loomulikult näevad seda ka inimesed, kes on meie vaenlased ja näevad läbi meie kavatsustest, kuid neid on õnneks vähe ja erilist ohtu nad meile ei kujuta. Ohtlik on meile ainult põrandalaune vastupanu liikumine, kelle me õige pea loodame likvideerida. Sõelale jäid kaks kavandit, mis mõlemad minu arvates sobiksid, kuid võitis kõige geniaalsem töö – tühi šifferplaat.“ Saalis kostis rõkkavat naeru ja aplodeeriti valjult. „No kuradi jobu ma ikka olen“, mõtlesin endamisi. „Oli mul nüüd sellist tähelepanu vaja ja mis jama see nüüd kõik kaasa toob?“ Ohkasin sügavalt. Kui saal maha rahunes, jätkas president kõnet: „Härradel Legidel on täna vaba päev, sest šifferplaati pole vaja neil kujundada. Kell, mida te siin näete, jääbki selliseks. Homme peale lõunasööki käivitame kella. Aga enne veel, tutvustan teile parima kvandi loojat, härra Degos Travsilier’i.“ Saalis plaksutati jälle tormiselt. Tõusin püsti ja astusin presidendi kõrvale, rambivalgusesse. President surus mu kätt ja ütles: „Tubli töö!“ ja pani mu rinda mingi kummalise kujuga auraha, kus oli peal kuldne kell ning Rooma number IV. Ilmselt number 4 on neile sümboliks kujunenud, mille üle nad eelnevatel kordadel, kui kellade šifferplaate muudeti, kõvasti naerda said. Tänasin presidenti ja suundusin oma kohale. Ja kuulutatigi välja lõunasöögi vaheaeg.
Olin justkui puuga pähe saanud, kuid sellistest tühistest asjadest ei tohi lasta ennast häirida ja viisin mõtted ruttu mujale. Loodan väga, et täna ei ole nummerdatud laudasid ja saan vabalt kohta valida, sest ma pean kolonelile lähedale hoidma ja oma plaanid, mida mul veel ei olnud, tasapisi ellu viima. Rahvamurru seas nägin koloneli peanuppu, kes selle asemel, et söögisaali minna, võttis suuna keldrisse. Joodik ja paadunud suitsetaja nagu ta oli, läks ta muidugi suitsuruumi ja ega minagi siis teisiti ei saanud. Kolonel võttis istet juba talle armsaks saanud laua ääres ning läitis sigareti. Sel samal silmapilgul istusin ka mina lauda ja kolonel ütles: „Palju õnne! Totramat asja pole mu silmad ealeski näinud aga ma tänan sind, sest ma ei pea täna enam midagi tegema. Kella šifferplaat jääbki tühjaks. No küll on nad ikka edevad“, lausus kolonel. „Sa ei jää minust sammugi maha, kuid õnneks ma naudin su seltskonda.“ Ei lasknud rohkem kolonelil lobiseda ja tegin temaga ruttu ise juttu, sest muidu võivad teemad rappa minna. Enne veel aga võtsin medali rinnast ja pistsin tasku: „Härra Leg, see totter idee, tühjast šifferplaadist, ärme lase ennast sellest häirida. Ma eales ei oleks uskunud, et mu kava võidab ja tegelikult ma ju ei soovinudki seda ja jätame praegu selle teema. Kas ma võin sinult küsida ühe väga isikliku küsimuse?“ „Anna minna, mu sõber ja sul on õigus, jätame hetkel selle šifferplaadi teema“, vastas kolonel. „Sa oled mitmel korral maininud, et kõik nn eliidi tegevused ja koosolekud-ümarlauad on sind ära tüüdanud. Kas sa otsid päästet ja tunned, et lõpp on lähedal?“, küsisin kolonelilt. Kolonel jäi hetkeks mõttesse, aga ta silmist ja olekust oli näha, et ta on taoliste küsimusete üle juba varemaltki mõtisklenud ja ta ütles enesekindlalt: „Ma olen olnud paha, kuna teen kellasid, mis laseb teha rohesärkidel palju kurja. Kuna ma olen tehtavast kurjast teadlik, olen ma süüdi ja kaasosaline. Põrguväravad on minu ees lahti, ent ometi, mu süü on kordades väiksem, kui paljude inimeste süü, kes ei kuulu eliidi hulka, vaid on kõige tavalisem inimrämps!“, sajatas kolonel. „Kuidas nii“, küsisin kolonelilt, kuigi ma sain aru, mida ta mõtles. Kolonel jätkas „Kõige tavaline inimene, kes täidab ükskõik millise käsu või korralduse, mis tuleb käsuliini pidi kõrgelt ülevalt alla, hakkab suure õhinaga pisikese raha eest kõiki korraldusi täitma, mis meiesugused jobukakud oma suurushullustuse ja maailmavalitsuse plaanide elluviimise nimel neile annavad. Me ajame kaks riiki omavahel tülli ja algab sõda. Sõdurid on aga tavalised inimesed, kes viivad meie soovitu ellu ja tapavad, keda vaja. Teinekord me lavastame sõdasid, et peita näiteks teadmisi ja tõelist ajalugu või on meil tarvis alust uueks riigikorraks jne. Kõik käsutäitjad on ju alati tavalised inimesed. Me ise oleme loonud süsteemi, kus neil on raske keelduda, makstes neile sandikopikaid nende näruste elude eest. Riputame neile väärtusetust metallist aurahasid rinda ja kiidame neid takka ja nad on valmis oma elu selle nimel ohverdama. Kui inimestel oleks kasvõi natukene oidu, siis nad ei täidaks mitte ühtegi meie korraldust või käsku ja meil oleks võimatu oma eesmärke täita. Kui mitte üks inimene ei võtaks kätte relva, ega läheks enam sõtta, siis kukuks kõik kokku. Sõda on vaid üks näide, kuidas me inimestega manipuleerida suudame, sest neil puudub mõtlemisvõime. Muidugi on lihtrahva seas ka palju mõtlevaid olendeid, kuid neid on vähe. Meie oma enda kätega ei tee kurja. Kurja teevad need lollikesed, kõige tavalisem lihtrahvas. Kumb siis on rohkem süüdlane, kas see, kes ütles või see, kes päriselt oma kätega kõik korda saatis?“ Kolonel sügas kukalt ja kohendas instinktiivselt kikilipsu ning ütles: „Ma näen, et sa vaikid ja ei taha sellepeale midagi öelda ja polegi vaja, sest sinul on oma tee ja minul oma. Ma oma kelladega olen süüdi ja otsin võimalust midagigi heastada, seni kuni hilja pole.“ Vastasin talle: „James, äkki nad juba teavad su käiku ette ja arreteerivad su?“ „Asi ongi selles, et mul pole veel käik korralikult läbi mõeldud või üldisemalt, ma ei tea veel päris täpselt, kuidas ma saaksin asju heastama hakata. Äkki sul on mõni idee ja tahad kampa lüüa?“, küsis kolonel. „Jah, mul on idee, aga selleks me peame hävitama kuldse kella. Seda me saame teha alles siis, kui meie ümarlaud siin lõppeb ja selle kella kaudu on tuleviku reaalsust muudetud suunas, kus kellade šifferplaatidele ilmub mingi järjekordne totrus. Äkki nüüd inimesed siiski ärkavad? Lootus sureb viimasena.“ Kolonel kortsutas kulmu ja vaatas mulle kurjalt otsa ja ütles: „Nüüd annan su salapolitseile üles! Ma teadsin koguaeg, et see oled sina, keda nad otsivad.“ Jahmatasin ja mu peast käisid läbi juba igasugused plaanid, kuidas olukorrast välja tulla, kui korraga patsutas kolonel mulle õlale ja hakkas naerma ning ütles: „Ma tegin nalja, mu sõber. Mõtleme sellele hiljem ja läheme lõunat sööma.“

 

Pooleli.