Panen siia ajaloo tarvis ühe pildi 23ndast aprillist 2024, mis peaks kujutama kliima soojenemist. Tulin hommikul alla kohvi jooma ja paksude kardinate tagant ei osanud kurja oodata. Nagu kööki jõudsin, siis korraga selline pilt :) Nagu piltpostkaart, kuid sellist pilti ma oleksin oodanud pigem novembris kui aprilli lõpus.
Kolmas aasta juba kevadet ei ole. Külm valitseb meie regiooni, kuid mai on veel ees ja loodan, et asi pöörab paremusele. 23ndal aprillil on ennegi paks lumi maas olnud ja tegelikult pole meie kliimal suurt häda midagi. Lugesin vanast ajalehest ekstreemsete ilmaolude kohta 1000 aasta jooksul. Mõtlesin, et panen need tähelepanekud siia blogisse ka üles, kuid see tundus mulle liiga utoopiline ja esialgu ei pane, kuid seal oli kirjas midagi taolist: Euroopas kuivasid ka kõige veerohkemad jõed põhjani kuivaks; Palavus oli nii kohutav, et puud lõid pauguga pooleks; inimesi hukkus lugematul arvul; sama oli ka külmaga, suvesid ei olnud jne. Kuid las see teema praegu jääb.
Nagu korra juba mainisin, harjutasin kätt romaani kirjutamisel. Mõistagi, ei ole mul see lugu valmis, kuid on tegelikult oma sündmustega vägagi kaugele arenenud. Siia panen esialgu vaid pisikese killu isu tekitamiseks. Tegu on ulme-põnevus romaaniga. Pean tõdema, et blogi keskkond pole kõige mugavam täispikkade romaanide lugemiseks ja seetõttu ma ei tea, kuidas sellega edasi. Kas proovin pusida sellest mingi e-raamatu kunagi või midagi enamat, ei tea, sest mul puuduvad vastavad oskused ja veel hullem - ma ei viitsi oma tekste üle lugeda ja kirjavigu ja lauseehituse praaki parandada. Seega, eks ta vist nii kõik jää nagu on ja kui kellelegi pakub huvi selles keskkonnas romaane lugeda, siis esimene katkend on siin.
Enne nelja
Tegin silmad lahti, ma lamasin aasal ühe raagus puu all. Ärkasin nähtavasti külma tõttu, mis nüüd juba tekitas minus kergeid värinaid. Päev oli udune, raagus puu ja lehtede järgi tundus sügis olevat. Külm hakkas mul sellepärast, et mul ei olnud üleriideid seljas, samuti ei teadnud ma, kus ma olen ja kuidas ma siia sain. Proovisin meenutada, mis eelnevalt juhtus, kuid see oli lootusetu. Mu elust oli justkui kustunud kõik mälestused, kuid koolitarkust see imelik mälukaotus minult ei võtnud, kuid sellele ma hetkel ei mõelnud. Ajasin ennast püsti, et vaadata, mis ümberringi näha on. See koht tundus mulle täiesti võõras. Ma võisin vanduda, et ma polnud siin kunagi olnud, aga imelikust pea tuikamisest ja mälukaotusest tingituna, ei saanud ma seda täie kindlusega väita. Liikusin raagus puu tagant tee poole ja nägin taamal tõlda, mis oli teelt välja sõitnud. Tõlla ette rakendatud neli hobust sõid tee ääres kenasti rohtu, kuid ühtegi teist hingelist ma seal ei näinud. Suundusin tõlla juurde ja panin tähele, et tõlla lahtine uks oli lääbakil, oli alumiselt kinnituselt maha tulnud. Panin ukse jälle sirgelt ette ja astusin sisse. Tõld oli majesteetlik, seest punase sametiga vooderdatud, kõik ilustused ja detailid olid suurima meisterlikkusega valmistatud. Osad puidust ilustused olid kullatud, teised rohelist värvi. Seinal rippus mingi seadeldis, mille taolist ma polnud kunagi varem näinud. Tõlla sametiga kaetud pingil oli avatud kohver. Riidepuul rippus ülikond ja mantelning riiulil oli must torukübar. Panin omale ülikonna selga ja see istus mulle kui valatult. Imestama pani see, et rätssepp oleks justkui need rõivad minu jaoks teinud ja mõlgutasin mõtteid, et äkki need riided ongi minu omad. Oli veel üks kummalisus, triiksärk oli malahhiitrohelist värvi ja kikilips veripunast värvi. Vaatasin ennast peeglist ja mulle tundus hoolimata neist värvidest, et iga kui viimane detail sobis ja klappis omavahel, kuid milleks sellised värvid? Unustasin selle küsimuse ruttu ja asusin uudistama kohvri sisu. Kohvris olid ainult kaks umbes 10cm pikkust pliiatsijämedust hõbedast pulka, mille kõrval oli veel kaks tühja kohta, kus eelnevalt olid tõenäoliselt samasugused pulgad. Edasi suundus mu pilk seinal rippuvale kella moodi asjandusele. Põhjalikumal uurimisel selgus, et see oli tõepoolest mingi mulle seni tundmata ajanäitaja, kuid mitte ainult. Kui tavalisel seinakellal oli šifferplaat ringikujuline, millel Rooma numbrid I, II, III, IV jne, siis selle kella šifferplaadi alumine poolik oli masina sees peidus. Skaalalt sai välja lugeda, millal oli hommik, millal keskpäev, õhtu ja öö. Lisaks olid skaalal punktid ja mingid kummalised märgid, mille järgi minu loogika kohaselt sai mõnele teisele osapoolele täpselt öelda, mis aeg hetkel on, kui ta omanuks samasugust kella. Kuid see polnud veel kõik. Selle aparaadi sisse oli torgatud mingi teine telliskivi mõõtu aparaat, nii et näidikuteplokk jäi mugavasti mulle silme ette. Aparaadi otsas oli kolm näidikut, kus vasakpoolsel oli number 6127, keskmisel oli number 1901 ja paremal näidiku skaalal 1699. Näidikute kõrval oli kolm nuppu, mida sai keerata ja nende kõrval pliiatsijämedune auk. Külje pealt seda kaadervärki vaadates meenutas see justkui L-tähte. Eemaldasin telliskivi mõõtu aparaadi kellast ja panin selle kohvrisse, kus see nähtavasti eelnevalt asus. Kohvri tõstsin kappi ja seinakella ette tõmbasin kardina, ilma et ma oleksin teadnud, miks ma seda teen. Ja siis nägin silmanurgast, et mingi paberilipakas vedeles maas. Tõstsin selle üles ja selgus, et see oli mingisugune dokument, millel seisis: Krahv Monte-Isaac Aisenfeldt, sündinud 16. augustil 1659. aastal, volitab esindama Degos Travsilier’i, sündinud 01. aprillil 1661, parun Hugot-Berning Greinstahl’i lossis korraldataval maailma liidrite ümarlaual. Jumal on kuningaga ja valitutega. Signatuur.
Korraga muutusid hobused rahutuks, pistsin paberi taskusse, panin mantli selga ja tõttasin välja ning aitasin hobused teele. Kutsariks pidin ise olema, kuid õnneks sai hobuseid juhtida ka tõllast, mille juhtkangid oli keegi nupukas insener tõlla sisse monteerinud. Teadmata, kuhu poole mul tarvis liikuda tuleb, asusin teele sinna poole, kuhu poole hobused teele aidates olid. Maastik oli lauge ja rohune, puud praktiliselt puudusid, ainult mõni põõsas siin-seal. Olin vast tunnijagu sõitnud, kui nägin, et hakkan lähenema suursugusele lossile. Õu oli tõldasid täis ja sõitsin omagi tõllaga teiste vahele. Kohe ilmusid abimehed, kes võtsid ohjad üle ja asusid hoolitsema hobuste eest. Ilma, et minult oleks midagi küsitud, juhatati mind lossi. Lossi eesruumis võeti minult mantel ja torukübar, mille enne tõllast väljumist omale pähe panin. Panin tähele, et eesruumis seisvad ja üksteisega rääkivad härradel oli täpselt samasugune riietus kui minul. Kõigil olid rohelised särgid ja punased kikilipsud. Otsustasin kaasa mängida ja mul polnud vaja aimatagi, kuhu ma sattunud olin. Paber, mille tõllast leidsin, seal oli kõik öeldud. Võtsin paberi korra uuesti taskust välja, et meelde jätta krahvi nimi ning volitatud isiku nimi, kes olin siis mina. Härrased kõlistasid omavahel šampanja klaase kokku. Hiljem kuulsin, et see imeline kihisev vein, olla uudisjook ja viimase aja leiutis. Minu jaoks ei olnud selles joogis aga midagi üllatavat. Võisin vanduda, et olin seda va kihisevat varemgi joonud. Haarasin omale ühe klaasi kätte ja asusin uudistama saali sisu. Kõik oli kuidagi liiga vana-aegne ja suursugune, otsekui mõnel vanal maalil kujutatu. Mulle meenus number tõllast leitud seadeldiselt – 1699. Ilmselt märkis see number käimasolevat aastat. Lossis oli palju kappkellasid ja kaminaid. Üllatav oli nende asetus saali suhtes. Iga akna vahel asus kamin ja kappkell vaheldumisi. Meenus, et olin taolist kaminate asetust akende vahel varemaltki näinud, kuid oma puuduliku mälu tõttu, ei osanud selle kohta rohkem midagi öelda. Suundusin küdevast kaminast mööda esimese kappkella poole. Millegipärast huvitasid mind kellad, kuid selle põhjuse väljaselgitamine oli muidugi lootusetu. Esimene kell oli aga tavalise šifferplaadiga ja selle juures ei olnud midagi erilist. Võtsin lonksu šampanjat ja liikusin mööda neljast härrast, kes omavahel hoogsalt juttu rääkisid ja valjult naersid. Minu siht oli aga jõuda järgmise kellani. Katsusin härradega silmsidet vältida, et mitte sattuda juhuslikku jutuajamisse nendega. Kuna ma ei teadnud, kes ma olen ja miks ma siin olen, siis oli parem taolisi jutuajamisi vältida. Sammusin järgmise kappkella juurde ja selle kella šifferplaati ehtisid Rooma numbrite asemel tavalised numbrid, kuid kella valmistaja tehas oli neil kelladel sama. Tegu oli „Leg-Finem“ kelladega. Mulle meenus, et tõlla seinal kardina taga rippuv imelik kell kandis sama tunnust. Nüüd hakkas mind asi eriti huvitama ja suundusin järgmise kellani. Selle kella šifferplaat oli jälle kaunistatud Rooma numbritega, kuid midagi tundus sellel šifferplaadil võõrast. Kellal oli mõistagi kiri „Leg-Finem“. Nuputasin ja mõtlesin, et miks see kell mind häirib ja välja ei nuputanudki. Asetasin tühja šampanjaklaasi kandikule ja suundusin uurima järgmist kella. Selle šifferplaadil olid samuti Rooma numbrid, aga asusid kuidagi ebaloogiliselt ümberpööratult. Kahjuks ei saanud ma edasi suunduda järgmise kella juurde, sest sellest kohast olid punased lindid ees ja nende paigutaja oli teinud seda põhjusega, et keegi teisele poole saali edasi ei pääseks, kus oli veel üks kell. Pingutasin silmi, et tabada numbreid šifferplaadil ja nägin sellel vaid seiereid. Šifferplaat oli tühi. Aimata võis ainult kirja kellal: „Leg-Finem. Keegi köhatas mu selja taga. Võpatasin, sest olin unustanud kõik teised saalis viibijad ja mu mõtted olid ainult nendel kummalistel kelladel. Pöörasin ennast ringi ja nägin enda ees soliidses eas härrat. Hoolimata tema vanusele, oli tal rüht sirge ja ülikonna alt kumas läbi treenitud keha. Härral oli peenike must vunts ja pruunikad juuksed. Tundus, et ta oli ennast sedasi parukaga maskeerides ja mustaks värvitud vuntsiga nooremaks teinud. Mulle tundus see kuidagi totter, aga teisest küljest on inimest selliste tunnusmärkide tõttu lihtsam meelde jätta, seda eriti veel olukorras, kus ma ei tea, kes ma olen ja kes mind sellele ümarlauale saatis. Teisest küljest jälle võisid need detailid olla ka hea maskeering. Härra tervitas mind ja tutvustas ennast ainult eesnime pidi. Ta ütles enda nimeks James olevat. Ma võtsin ta käe vastu ja ütlesin oma nimeks Degos, milline nimi oli tõllast leitud paberil kirjas. Härra küsis mu perekonna nime, kuid hoolimata tema kõrgemast east minu vastu olin ma mõnevõrra toores ja soovisin, et kõigepealt tema mulle oma perekonnanime avaldaks. Nähtavasti oli ta oodanud seda küsimust ja ütles, et on parun Greinstahl’i, kes oli selle ürituse võõrustajaks, hea sõber ja tema nimi on James Leg. Ütlesin siis minagi oma päheõpitud nime, kuid rohkemat ma ei soovinud talle avaldada. Külaline oli ettevaatlik, kuid sõbralik ja ta proovis mulle teistmoodi läheneda. Ta oli märganud, et ma sammusin ühe kella juurest teise juurde ja uurisin neid ja siis ta ütles mulle, viibates näpuga lindi taga oleva tühja šifferplaadiga kella suunas: „Järgnevad kolm päeva saavad määravaks, mis formaadis numbrid sellele tühjale šifferplaadile kirjutatakse. Ülejäänud kellad on nüüdseks „vanaraud“, nende töö on juba tehtud ja nüüd näitavad need vaid aega, aga praktilist poolt neil enam pole. Aga seda peaksite Te ise juba niigi teadma.“ Sain justkui puuga pähe. Ma olin tulnud mingisse suursugusesse lossi, kus on kokku aetud ühiskonna eliit ja nemad arutavad siin kolm päeva, milliseid numbreid ja kuidas-pidi kella šifferplaadile joonistada. Siis ta ütles, et neid kellasid valmistab tema kompanii „Leg“ kahasse kompaniiga „Finem“. Ma taipasin seost tema perekonnanime ja kellal oleva kirja „Leg“ vahel muidugi kohe, kuid hoidsin vagurat joont, et mitte liigselt kõneleda ja hoida madalat profiili. Muidugi ei õnnestunud mul madala profiili hoidmine, sest olin oma uudishimuga kellade uurimisel härra Leg’ile vahele jäänud. Oma peas andsin ma talle hüüdnimeks „kolonel.“ Miks ma talle hüüdnime välja mõtlesin, ma päris täpselt ei teadnudki, kuid ta nägi välja nagu kolonel. Monokkel ainult tema silma ees veel puudus. Ma oleksin tahtnud ettevaatlikult ja ääri-veeri temalt kavalalt küsides nende saalis olevate kellade kohta rohkem teada saada ja põhjuse üle, miks järgmised kolm päeva otsustavad, millised numbrid ja mispidi maalitakse tühja seinakella šifferplaadile. Kuid siis kostis kella helin ja saalis sumisev rahvas jäi korraga tasaseks. Valge särgiga mees, nähtavasti teenija, teatas valjul häälel, et 15 minuti pärast oleme me kõik oodatud keldrikorruse suurde saali ja palus endid juba aegsasti saali ukse taha järjekorda võtta, sest enne kontrollitakse nimekirjade vastavust saali lastavate isikute üle ja paluti oma dokumendid varakult valmis panna, et vältida asjatuid järjekordasid ja sekeldusi. Kolonel tänas mind ja noogutas kergelt peaga ja tahtis keldrikorruse poole liikuma hakata. Ma vabandasin ja ütlesin, et sellega ei ole kuigi kiiret, sest kas pole mitte meeldivam siin ilusas saalis nende ilusate kellade juures seista ja omavahel juttu puhuda, kui pikas järjekorras seista? Kolonel mõtles hetke ja teatas: „Mul on komme alati 15 minutit varem kohal olla, kuid seda eesmärki ma seekord ei suuda nagunii täita, nii et ma naudiksin veel 10 minuti heameelega teie seltskonda“, ütles ta. Veel ütles ta, et on põgusalt kohtunud mind sellele üritusele volitanud krahviga, kuid talle ei meenu, millest nad omavahel rääkisid, järelikult mingit tühja-tähja ja ta andis mõista, et mina sisustaksin järgnevad 10 minutit hoopis meeldejäävamalt. Muidugi mõista ma ei tahtnud talle meelde jääda, aga nüüd oli vist juba hilja. Proovisin kavalalt jututeema üle viia kelladele, et ise vähem rääkida ja saada teada nende kellade tegelikku mõistatust. Mõtlesin välja humoorika küsimuse, millega ma ei reedaks oma ebakompetentsust nende kellade suhtes ja samas jääksin küsijale üldises plaanis märkamatuks: „Kas Te pole mõelnud panna osasid kellasid tagurpidi käima ja šifferplaate vastavalt kujundada?“ Kolonel jäi mind jahmatava pilguga vaatama ja taipasin, et mu küsimus ebaõnnestus täiesti. Korraga kukkus kolonel valjusti naerma ja patsutas mulle õlale ning lausus: „Nii head nalja pole ma ammu kuulnud.“ Ja kolonel kõkutas muudkui edasi naerda, endal silmad pisarais. Sain aru, et pääsesin üle noatera ja otsustasin kaasa näidelda ning naersin samuti. Kolonel paotas läbi naeru veel: „Mis saaks maailmast, kui me seda teeksime? Olgu, mu hea sõber, ma tänan sind seltskonna eest ja selle ennekuulmatu nalja eest, kuid nüüd ma tõttan saali ja tulge varsti Teiegi.“ Kolonel lahkus naerdes ja heal tujul. Ent nüüd ma jäin mõtlema tema sõnade üle, aga infot oli ilmselgelt liiga vähe, et mõista nende sõnade tõelist tähendust. Võtsin laualt klaasi šampanjat ja tühjendasin pokaali sisu ühe sõõmuga. Vaatasin aknast välja ja kohendasin lipsu ning sammusin saali poole, kuhu kõik maailma tähtsamad isikud kokku olid kutsutud. Saali uksel esitasin oma dokumendi, mille valge särgiga härra minult lahkelt vastu võttis ja küsis, miks krahv ei saanud tulla? Sellele küsimusele ma ei olnudki mõelnud ja ütlesin: „Krahv jäi haigeks.“ Härra märkis raamatus oleva krahvi nime taha pluss märgi ning kirjutas sulgudesse (krahvi saadik härra Travsilier) ja ütles mulle minu koha: „Kolmas rida seitsmes koht.“ Edasi suundusin suurde keldrisaali, kus teised olid juba istet võtnud ning minu selja taga suleti uksed. Olin viimane saabuja. Endamisi kirusin ennast. Nii ma hakkan ju kõigile silma, kõik pilgud olid minu poole. Lohutasin ennast sellega, et ehk see ununeb ruttu ja saalis toimuva hakkav, kustutab mu isiku saalis viibivate isikute peadest. Ma ei oska öelda, miks ma selliseid mõtteid pidevalt mõtlesin ja proovisin olla ülimalt ettevaatlik ning meelde jätta kõiksuguseid peeneid detaile, mida tavalised inimesed ei pane tähelegi. Nii ma siis automaatselt pilguga mõõtsin saali suuruse ja arvutasin ühe silmapilguga saalis viibivate inimeste arvu. Saal oli suur ja kõrge laega, hoolimata tõsiasjast, et saal maa all asus. Saalis viibis umbes 200 inimest. Leidsin vaevata oma koha ja võtsin istet. Saali lavale kõnepulti astus 60ndates aastates olev keskmist kasvu tüseda-poolsem rõõmsa näoga mees, kes nimetas ennast parun Hugot-Berning Greinstahl’iks. See on ju see sama mees, kes oli minu taskus asuval paberil märgitud kokkutuleku võõrustajaks. Ta pidas suhteliselt lühikese kõne, mille sisuks oli peamiselt tänamine ja esimeses reas istuvate isikute ülistamine, kelle suure pingutuse tagajärjel olevat kõik plaanipärane ja töötavat kui õlitatult. Samuti tänas ta kõiki teisi saalis viibijaid ja nimetas ka mõne üksiku mulle tundmatu nime, mille peale kõik tormiliselt aplodeerisid. Olin kui valge hiir mustade seas, aga õnneks keegi teine seda ei teadnud. Peale parunit tuli kõnepulti mees, kes nimetas ennast „presidendiks.“ Ta rõivastus ei erinenud mitte millegi poolest teistest, ikka seesama roheline triiksärk ja punane kikilips. Ta ütles: „Te kõik teate mind. Ma olen president olnud juba 27 aastat ja loodan seda tööd teha veel teist sama kaua. Ainult tänu teie täielikule usaldusele ja tõhusatele meetmetele saan ma seda teha ja ei pea otseselt kartma oma elu pärast. Juhul, kui ma peaksin surema, olen ma otsustanud, et lisaks sellele raskele tööle, mis meil kolme päeva jooksul teha tuleb, valime me välja uue presidendi, kes määratakse ametisse koheselt peale minu surma. Varupresidendi vajadust olen ma tunnetama hakanud just paaril viimastel kuudel. Maailmas on veel keegi, kes teab meie olemasolust, kuid õnneks, ta ei tea meie täielikke plaane ja ma olen loonud komitee selle probleemiga võitlemiseks ja andnud korralduse paljude maade politseijuhtidele et nad aktiviseeriks salapolitsei tegevuse tabamaks iga kui viimane rakuke ja tabataks ning hukataks iga kui viimane asjasse puutuv inimene. Ent siiski rõõmustagem, sest me oleme teel kindlale võidule, mis peab saabuma sajandite pärast ja meie jumal on selles meiega.“ Järgnes tormiline aplaus ja rahvas tõusis püsti, mina muidugi koos teistega. Olin justkui puuga pähe saanud. Kõik viitas sellele, et ma olen vastasrinde esindaja - ma olen spioon. Miks ma muidu oma mõtetes loendan inimesi, jälgin inimeste käitumist ja riietust, tean alati kus on minu asukoht ruumi suhtes ja kuidas ma vajadusel kiiresti põgeneda saaksin. Samuti olid minu käsutuses olevas tõllas palju varjatud panipaiku ja isegi see imelik kell oli kardina taga selliselt peidus, kus keegi selle olemasolu kahtlustadagi ei oskaks. Kõikidest pingutustest hoolimata ei suutnud ma midagi olulist enda minevikust meenutada. Teadsin vaid seda, et nüüd pean olema eriti ettevaatlik ja meelde jätma pealtnäha iga tühisegi detaili ja saalis peetavad kõned, teadmata, mida ma selle infoga hiljem peale hakkan. Kuulutati välja vaheaeg. Teadsin seda, et võimaluse tekkides pean ma oma tõlla läbi otsima, sest äkki jäi mul midagi kahe silma vahele ja nüüd koban siin pimeduses. Tõlda ma ei saanud aga ennem minna, kui viimane tähtis mees oma kõne täna on ära pidanud. Jah, justnimelt mees, sest saalis ei näinud ma ühtegi naist istumas, kuid lossi saabudes oli mõnel tähtsal külalisel proua kaasas. Arvatavasti on neil daamidel oma kokkusaamised ja tegemised, kuni mehed suletud uste taga maailma teemadel arutavad. Rahvas suundus saalist välja ja sedakorda lubasin omale võimaluse viimaseks jääda, sest saalist lahkudes ei ole kedagi kes viimast tähele paneks ja nii on väiksem oht kellegi ebasoovitavaga kokku põrgata, kellega mul vähimatki isu vestelda ei ole. Presidendi kõne reetis ka selle, et meie seas on kindlasti mõni salapolitsei esindaja. Ja nüüd jõudis mulle kohale - ma ei tohi üksi olla, nii ma hakkan just salapolitseile silma, nagu ma jäin kellade vaatamisega kolonelile vahele. Pean leidma omale kellegi, kellega lõbusalt juttu vesta. Suundusin saalist väljuvale rahvale järele. Minust eespool kaks härrat rääkisid omavahel juttu teemal, et šampanjat ja suupisteid võtavad nad peale sigaretitoa külastust. Otsustasin neile sappa võtta. Jõudsin sigaretituppa, mille õhk oli juba kaunis paks ja hämar valgus ei lubanud mul esialgu kedagi konkreetset eristada. Võtsin laua peal asuvast karbist sigareti ja võtsin sigaretile tuld põlevast küünlast, mis samuti igal laual kenas hõbedases küünlajalas asus. Valge särgiga teenija astus tuppa, käes kandik, millel ühel poolel šampanjaga täidetud pokaalid ja kandiku teisel poolel peened klaasid nähtavasti kangema napsiga. Sedamaid kargas pimedast nurgast välja mulle juba tuttavaks saanud kolonel, kes tühjendas šampanjapokaali välgukiirusega ja haaras omale veel kaks kangemat napsi ette. Seda nähes oli mul selge, kelle ma omale sõbraks võtan, kellega juttu teha vaheaegadel, et mitte asjatult mõnele salapolitseiagendile silma hakata. Oma käitumisega andis kolonel mõista, et ta on alkoholiga rohkem sõber, kui keegi teine sellest ruumist. Haarasin pokaali šampust ja astusin pimedamasse nurka koloneli juurde. Oma ehmatuseks nägin, et ta polnudki üksi. Ta ajas seal juttu härraga, kes võis olla umbes 50-60 aastane ja hoolimata pimedast ruumist, nägi ta üpris halb välja. Ta oli kõhna ja oma kondiste sõrmedega hoidis ta käes sigaretti, mida ta liigse innukusega pahvis. Kaks välkuvat silma jõllitasid mulle selle kõhetu pikliku kolba seest otsa. No on tont, mõtlesin endamisi, kuid mu mõtte katkestas kolonel, kes tutvustas oma sõbrale mind. Minu nime ta muidugi ei mäletanud, vaid ütles, et ma olevat krahv Aisenfeldt’i poolt siia saadetud. Kõhetu härra oli koloneli onupoeg Timothy Leg. Rõõmustasin, et olin sattunud nende meeste otsa, sest nad olid väga lähedalt seotud informatsiooniga, mida ma eriti vajasin nii oma uudishimu rahuldamiseks kui ka informatsiooniks juhul, kui mu mälu peaks taastuma. Kolonel kippus jutu minu peale keerama ja tahtis teada minu tegemistest ja päritolust ja kõigest sellest, mille kohta mul ei olnud ühtegi vastust. Vabandasin ennast korraks ja läksin võtsin järgmise sigareti. Eemalt jälgisin, kuidas kolonel oma onupojaga uuesti jutujärjele sai ja pressisin ennast märkamatult nende seltskonda. Timothy, kelle ma oma mõttes ristisin kapraliks, sest kolonel patsutas ja kohtles teda kohati justkui kolonelist alamat. Kapral ei teinud koloneli familiaarsusest ja patsutustest suurt numbrit ja muudkui rääkis kolonelile mingisuguseid tehnilisi nüansse Leg-Finemi kelladest. Jäin hoolega kuulatama, samas, vaadates kõrvale ja tehes, justnagu ma ei kuuleks nende juttu. Sattusin selle näitlemisega koguni nii hoogu, et tõstsin ühele sigaretiruumi saabunud külalisele tervituseks käe. Tema tervitas mind vastu, kuid meie hämara nurga tõttu ta nähtavasti ei näinud kellega tegu ja haaras karbist sigareti ning läks juttu ajama kahe härraga, keda ta nähtavasti hästi tundis. Mina aga kuulatasin, mida kapral koloneli seletas. Ta ütles: „Arreteeriti kellatehase ametnik, kes oli vastutav „ühe seieriga“ kellade ja selle kõige hinnalisema, prototüüp kella koopia, kadumise eest. Ühe seieriga kellasid tehti kolme aasta peale kõigest 8 ja neist läks kaduma kolm, kuid see pole midagi võrreldes prototüüp kella kadumisega. Õnneks ei olnud see kell komplektne ja selles puudub üks oluline komponent ja on enam kui tõenäoline, et seda ei saada ilma vastavate teadmisteta tööle. Iga seieriga kella komplekti kuulub neli hõbedast pulka, ehk me jäime ka ilma 12-st üliväärtuslikust komponendist, mis võimaldavad…“ Just sellel kohal katkestas kapralit härra teisest lauast, kes palus luba tuld võtta meie laua küünlalt, kuna nende laua küünal olla ühe härra äkilise aevastuse tõttu kustunud. Kolonel andis loa lahkesti tuld võtta, kuid ma sain aru, et mingit aevastust ei olnud, see oli lihtsalt ettekääne jutu katkestamiseks. Härra sai oma sigareti põlema ja rääkis paar sõna ilmast ning oli üllatunud asepresidendi tarvilikkuse üle. Kapral poetas teravalt lause vahele: „Kui president arvas, et nii on õige, siis nii see ka on, pole meie asi presidendi otsustes kahelda.“ Mees noogutas ja tänas tule eest ning suundus oma lauda tagasi. Kolonel jõi oma napsiklaasi tühjaks ja alustas uuesti kelladest juttu, kuid mõttelõng ei viinud kahjuks teda sellele kohale tagasi, kust kapral jutuga pooleli jäi. Kolonel ütles: „Kurat, ma loodan, et nad ei mõtle uue kella šifferplaadile panna mingit järjekordset totrust. Iga loll saab ka varsti aru, mis teoksil. Viimase muutuse tegemisel läks niigi asi kapitaalselt nässu. Moskva kremli kella IV ei muutunudki IIII-ks, ja see kell on tulevikus poolele ilmale näha. Hea seegi, et numbrid tagurpidi keerasid, kuid sellest oskab täpsemalt rääkida president, kes seda kella on ise 20. sajandis vaatamas käinud.“ Kapral rahustas teda ja ütles: „Ei ole nad millestki aru saanud ja kui seda vaikselt teha, ilma liigse kiirustamiseta, siis need juhmid inimesed ei saa millestki aru. Mõtle nüüd ise James, kui me muudame ainult korraga ühe detaili ära ja sedagi rangelt seaduspära järgides, siis nad ei taipa tuhkagi. Kui aga korraga teha šifferplaat hoopis teistsuguseks, paneks nad seda kohe tähele. Kui näidata inimestele normaalset ehk esimest Rooma numbritega kella, neid on õnneks vähe säilinud, kuigi see on täielik anomaalia ja me ei tea, miks nad säilisid, ja nüüd hoopistükkis näidata inimesele meie kolmanda ajastu Rooma numbritega kella, siis saaksid nad kohe aru.“ Sigaretiruumi astus napsiklaasidega teenindaja ja see viis koloneli mõtted mujale, ning ta hõikas üle laua: „Kaks kanget siia palun.“ Kapral vabandas ja ütles, et ta peab meesteruumi minema. Ei tahtnud minagi purjus koloneliga sinna kahekesi jääda ja otsustasin minna ülesse suurde saali, kus sai suupisteid võtta. Aga ma ei läinud sinna suupistete pärast, vaid kellade pärast. Millest nad küll rääkisid ja mis juhmidest inimestest? mõtlesin endamisi. Pidin neid kellasid uuesti nägema. Sedakorda olin targem ja ma ei läinud kellasid ligidalt vaatama, vaid võtsin taldrikule tüki kooki ja kõndisin kellade eest veidi kaugemalt mööda. Esimene kell oli nagu kell ikka. Rooma numbrid, kõik nii nagu peab. Teine kell oli ka nagu kell ikka, ainult Rooma numbrite asemel oli kasutatud tavalisi numbreid. Kolmandal kellal oli üks viga, kui nii võib öelda, millest ma esimesel korral aru ei saanud. Rooma number IV asemel oli kasutatud IIII sümbolit. Muidu oli kell nagu kell ikka. Suundusin neljanda kella juurde ja seal oli juba kõik valepidi. Lisaks valele Rooma neljale olid ka numbrid kella vaataja suhtes paigutatud ebaloogiliselt ehk numbrid olid sätitud šifferplaadi tsentri poole. Vaatajale on kõik numbrid, välja arvatud XII nihkes. Eriti tobedalt paistab silma Rooma number kuus, mis on täielikult tagurpidi. Nüüd ma siis taipasin nende salakavalat võtet vaikselt ja etapi kaupa kellade šifferplaate muuta, et inimesed ei taipaks. Ja mis Kremli kellast ja 20. sajandist nad seal vatrasid? Minu teada oli praegu aasta 1699, aga selles ei olnud ma sugugi kindel. Esimene ja kõige olulisem küsimus on, et milleks? Ja teine, et kas tegu on kellafirmade vandenõuga, vastavalt siit lossist tuleva otsusega või mis siin põrgu päralt üldse toimub? Raputasin pead ja haarasin šampanjapokaali järele ja tühjendasin selle. Ja juba helises kelluke. See tähendas, et tuleb jälle saali kogunema hakata. Viimase poole päeva jooksul olin ma kuulnud nii palju pöörast infot ja näinud sama pööraseid asju. Esiteks, minu tõllas olev seadeldis. Teiseks, pöörane kompott kellade šifferplaatidest. Kolmandaks, 3 varastatud kella, millest üks rippus minu tõllas varjatult kardina taga ja neljandaks – prototüüp kell. Mis asi see veel on ja milleks oli vaja sellest koopia teha? Pean need vastused kuidagi kolonelilt ja kapralilt kätte saama või äkki selgub midagi hoopis ümarlauas, mõtlesin endamisi. Suundusin saali ja seekord ei jäänudki viimaseks, kuigi kogu selle info valguses on kerge unustada põhitõdesid märkamatuks jäämise kohta. Võtsin oma koha sisse ja jäin ootama järgmist esinejat. Saali ilmusid neli valgetes särkidest teenijat ja jagasid kõigile külalistele lehekesi, kus peal oli kirjas tänase päeva kava. Koloneli hääl teisest reast kostis üle teiste. Ta ei olnud rahul lõunapausi kestusega, „Ainult tund aega, ptüi,“ ütles kolonel. „Suitsupausid on ka siin pikemad. Ma ei jõua söögilaua taha istudagi, kui juba vea ennast jälle püsti siia ilma akendeta saali. Kurat küll, kas president kardab, et mingi poisike vaatab aknast sisse ja sihib teda hernepüssiga?“ Kapral sai viimasel hetkel käe koloneli suu ette ja ilmselt tänu sellele jäi kolonelil presidendi aadressil veelgi vängemad sõnad ütlemata. Kolonel ja kapral istusid vasakus tulbas teises reas, mis näitas, et nad on suhteliselt tähtsad tegelased, et neid nii ette istuma on pandud. Ega minugi koht kolmandas reas, paremas tulbas paha polnud. Minu krahv oli järelikult üsna mõjukas mees. Võtsin kava ja lugesin, et kell 2. P.M on lõunapaus. Mõnevõrra hilja, aga see oli nähtavasti seetõttu, et täna on esimene päev ja päeva algus viibis. Saali seintel olid seinakellad, mis tundusid olevat kõik erinevate kompaniide kellad. Nende kellade šifferplaadid olid sama segased kui esimese korruse kamina saalis olevatel kelladel. Mõne kella numbrid olid normaalse asetusega, mõnel kellal olid numbrid tagurpidi. Mõnel kellal oli normaalne Rooma IV, teistel jälle see imelik IIII. Järgmine mõistatus, millega mul tuli silmitsi seista. Miks siin on nii palju erinevate kompaniide kellasid? Kas tõesti olen ma sattunud mingisse kellaseppade vandenõude ümarlauale? Kõike nähtud ja kuuldut arvesse võttes tundus see ebaloogiline. Lavale astus mees, kes ütles enda krahv Welloy Pauling-Eisensach olevat. Vanust võis tal olla 70 kanti, lühike habe ja vuntsid ning ühele poole kammitud lühikesed juuksed. Hoolimata oma vanusest, nägi ta hea välja ja tundus üpriski reibas olevat. Ta sisustas kogu aja kuni lõunani üleüldise jutuga, mille põhisõnumiks oli, et me liigume õigel kursil ja oleme graafikus, hoolimata sellest, et meie üritust on mitmel korral proovitud katkestada ja Grande Finale saabub umbes 500 aasta pärast. Seni aga peame me tegema kõik oma tööd pühendunult, vastavalt plaanidele. Nende kolme päeva jooksul siis pannaksegi paika täpne plaan 500-aasta peale, mõtlesin ma. Tegin kiire arvutuse ja sain, et plaan tehakse kuni aastani 2199. Sügasin kukalt ja mõtlesin, et puldis olev krahv oli vaheajal kangema napsiga liiale sattunud, kuid tema kõne oli puhas ja hääl selge. Samuti jäi tema jutust meelde lause: „Osad meist saavad külastada neid eesootavaid aegu“. Mida iganes see ei tähendanud, kuid kahtlustasin, et siin peab olema tegemist midagi kapralilt kuuldud prototüüp kellaga. Krahv lõpetas oma kõne ja teatas, et meid kõiki oodatakse teise korruse suurde saali 15 minuti pärast lõunasöögile. Seda kuuldes kargas kolonel kohe püsti ja hõõrus käsi. Aimasin, et ta väljendas oma rõõmu selle üle, et ta jõuab enne söömaaega suitsetamas käia ja paar napsi hinge taha visata. Mõtlesin endamisi, kas järgneda talle või tundub see liiga läbinähtav kolonelile? Otsustasin minna suitsuruumi siis, kui kapral talle ei järgne, sest sellist võimalust teist vast ei pruugigi rohkem tulla. Ühelt maalt saabub ju kolonelile pohmell ja vaevalt ta keelepaelad enam siis nii valla on. Kapral sosistas kolonelile midagi kõrva, patsutas õlale ja eemaldus. See oli märk, et kolonel suundub üksi suitsetama. Katsusin jõuda enne koloneli rahvamassist läbi ja suitsuruumi, siis ei saa ta midagi kahtlustada, nagu mina temaga kontakti otsiks. Suitsetamistoas ei olnud kedagi ja teenija oli jätnud lauale kandiku koos šampanjade ja kangemate napsidega. Võtsin laualt sigareti ja panin selle küünlaleegist põlema. Võtsin napsiklaasi kätte ja läksin toa pimedamasse nurka. Kohe seejärel saabuski kolonel ja ta hüüatas ning hõõrus rõõmust käsi kokku, kui nägi kandikut napsidega. Kolonel tühjendas kaks šampanja pokaali järgemööda, nähtavasti oli tal saalis istudes kurk kangesti kuivama hakanud ja siis lasi ta kuuldavale kõrvulukustava röhitsuse. Nähtavasti ehmus ta ise ka selle peale ja vaatas kohe ehmunult ruumis ringi ja siis silmas ta mind. Kolonel vabandas ja läitis sigareti, võttis napsiklaasi kätte ning tuli mulle lähemale. Nähtavasti nüüd ta alles tundis mu ära ja hüüatas: „Oo, mu sõber! Sa oled sama kõva suitsu- ja napsimees kui mina ja see teeb meiesugustele meestele ainult au,“ teatas ta võidurõõmsalt. „Mis kasu on inimesel kõigest sellest tööst ja vaevast, kui vaheldust pole,“ teatas ta. „Hoolimata sellest, et ma olen rikas mees, nagu me kõik siin, ja erilist tööd ma tegema ei pea. Aga ilma tubaka ja napsita oleks ka rikka mehe elu sant. Mis sa kostad selle peale,“ küsis kolonel. Ütlesin, et Tubakas on meil maailma parim ja ka šampanja. Kangem naps aga on kogu maailmas ühesugune väheste maitse erinevustega. Viis minutit 15 minutist oli juba läinud ja sellist tühja-tähja polnud mul plaanis ajada ja võtsin südame rindu, arvestades koloneli seisundit ja küsisin: „Härra Leg, kas te ei arva, et inimesed lõpuks näevad kellade šifferplaatide muutmisest läbi?“ „Voh“, ütles kolonel. "Kui siin majas oleks veel teisigi sama tarkasid inimesi kui sina mina ja Timothy, siis nad mõtleksid ehk parema plaani välja. Fakt on aga see, et me peame midagi muutma. Alates esimese kella moodi asjanduse leiutamisest, mis oli muuseas ühe seieriga“ teatas ta, „on eliit sõlminud kellegagi, ära küsi kellega, mingi kokkuleppe, et kelladega seda teatrit rahvale tegema hakatakse. Muidugi, mis teater see nüüd selline on, aga valgesärklastele ja muidu matsidele tuleb näidata meie plaane. Enamus neist on nii juhmid ja ei saa midagi aru, aga osad kindlasti saavad ja seda tõestab ka ajalugu, kus meid on proovitud mitu korda hävitada“. Kolonel jõi järgmise napsiklaasi tühjaks ja sülitas maha ja teatas: „Kurat ja nüüd veel minu kompaniist on kellad kadunud, õnneks saadi pätt kätte ja ma loodan, et küll ka kellad varsti välja ilmuvad, sest muidu võib minu laul lauldud olla. Kujutate Te ette, 3 kella ja 12 pulka hõbedast „kütust,“ mida saab hankida ainult ühest paigast maailmast, on kadunud. Sellel pole tähtsust, kas varastati 4 või 8 kella, tähtsus on „kütusel“ ja kurat, siis veel see prototüüp. Oi ma ei suuda lihtalt uskuda seda…Sa ju ise kuulsid, mis president ütles. Nüüd valivad mingi uue varu tola sinna etteotsa ja kui see juhtub olema mõni parunitest, kes mind silmaotsaski ei salli, siis on minu lips läbi. See kuradi prototüüp ei töötagi, ptüi, aga president juba keksib ühelt jalalt teisele. Ega Leg kompanii siis üksi neid kellasid valmista, Finem ikka ka. See kuradi Mansel, Finemi tola, see on selline pugeja, et ta poeks ise endale ka ära, kui see vaid võimalik oleks.“ Vaevalt jõudis ta lause lõpetada, kui ta pea lauale vajus ja parukas peas viltu vajus ning tukkuma jäi. Mul oli aeg sealt sääred teha ja söögisaal üles otsida. Söögisaali ukse ees oli valge triiksärgiga härra ja nõudis minult nime ja dokumenti. Teesklesin, et sain vihaseks ja ütlesin: „Juba jälle, mis teil siin täna toimub? Möödunud korral ei olnud midagi säärast, nüüd aga näita peale uuest uksest sisenemist muudkui aga dokumenti.“ Teenija kohkus mu kärgatuse peale ja teatas: "Saabus selline korraldus, et majja ega ühtegi ruumi ei tohi pääseda ükski võõras volitamata isik. Salapolitsei ülem pidavat täna isiklikult kohale saabuma ja püssimehed on juba lossi ümber valvesse pandud." Kui nii siis nii, ütlesin talle, pistsin dokumendi tasku ja astusin söögisaali. Teener hõikas mulle, et mu koht on keskmises lauas nr 8. Sammusin laua juurde teretasin ja istusin lauda. Sumin lauas jäi vaikseks, kõik vaatasid mind kui võõrast. Tutvustasin ennast ja teatasin krahvi puudumise põhjuse. Mulle tundus, et vaikus ei lõppegi ja kõik vaatavad mind endiselt. Proovisin juttu teha ja ennetada võimalikke ebamugavaid küsimusi ning teatasin: „Mu hea sõber James Leg on täna väheke alkoholiga liiale läinud ja loodan, et ta ikka pidama saab ja Timothy, kui tema lähim sugulane, kannab meie kõigi hea sõbra eest hoolt.“ Kui olin selle lause välja öelnud, siis juba ma kahetsesin öeldut, sest kolonel on ennast suurde jamasse mässinud ja üks tema kelladest asub minu tõllas. Olen proovinud kõigiti vaikset joont hoida ja kavalusega infot hankida, kuid praegusel hetkel oli koloneli nimetamine enda heaks sõbraks, liiast. Minu kõrval istuv härra hakkas minult just midagi küsima, kuid siis kõlas kell ja meie laua otsa nr 1 kohale saabus president. Mis kuradi tähtis mees see krahv on, kelle asemele mina siia sattusin, mõtlesin ma endamisi. Saalis on kolm suurt lauda külalistega, aga mina istun keskmises lauas otse presidendi nina all. Ühtepidi oli see hea, aga teistpidi, kui president midagi krahvi kohta küsib? Lasin sel mõttel minna ja nõjatusin veidike taha poole, et president mind võimalikult vähe märkaks. President tõusis püsti, misjärel tõusid ka kõik saalis viibijad. President pidas lühikese kõne ja tänas veelkord kõiki tehtud töö eest ning palus külalistel sööma hakata. Lauad olid lookas. Seal oli kõiksugu head ja paremat. Mul oli kõht ikka päris tühi, sest peale hommikuse koogitüki ma muud polnud söönud. Millal ma üldse viimati sõin? Kõik, mis juhtus enne, kui ma raagus puu all ärkasin, oli mulle teadmata. Hakkasin isuga sööma, kui president märkas korraga tühja tooli ja küsis, kes seal peaks istuma ning kus ta on? Pidin presidendile uuesti rääkima, mis ma teistelegi külalistele rääkisin, kuid nüüd vältisin targu teda sõbraks nimetamast. President kuulas jutu ära ja noogutas. Läks vist üle noatera, et ta minu kohta midagi ei küsinud, mõtlesin endamisi ja terve lõunasöögi vältel mul rohkem mingisuguseid suuremaid kontakte teistega ei tekkinudki ja ma olin selle üle õnnelik, sest mulle piisas sugulastest Leg’idest, kes valdasid kõike seda infot, mida mul oli tarvis teada. Pealegi, oli alles esimese ümarlaua esimene päev käimas. Ainuüksi ümarlauast saadava info põhjal võin ma pildi kokku panna, mida mul on vaja edasi teha ja kuhu minna, mõtlesin ma lootusrikkalt. Lõpetasin söömise ja suundusin sigaretiruumi. Koloneli enam polnud seal. Tegin kiiresti sigareti ära ja suundusin läbi kellade saali õue. Teenril oli õigus, vahid olid väljas. Võtsin taskust päevakava ja nägin, et järgmiseks peab kõne volinik Ruppert McHart. „Mis kuradi volinik“, mõtlesin ma. Kas see pole mitte unenägu? Kõik on minu jaoks võõras. Ajastu on võõras, rõivad on võõrad ja kõik inimesed on võõrad. Kuidas kurat ma üldse tõllaga sõita oskasin, ei mahtunud mulle pähe. Küsisin vahilt kella, selgus, et olin jälle hiljaks jäämas ning ruttasin kiire sammuga saali poole. Teener sedakorda minult dokumenti ei nõudnud ja teatas, et ma ruttu saali läheksin, sest volinik juba kõneleb. Suundusin oma kohale tasasel sammul ja võtsin oma koha sisse. Oma üllatuseks nägin, et kolonel istus samuti saalis, omal kohal, nagu poleks vahepeal midagi juhtunudki. Volinik kõneles presidendile vastupidiselt hoopis teistsugust juttu. Ta teatas, et selle paari tunniga on nii palju muutunud, et meie plaanid tuleb täielikult ringi teha. Volinik teatas:"Enam meil pole 500 aastat aega Grande Finale’ni. Meil on aega umbes 350-aastat ja kõik suuremad muudatused peame me läbi viima selle 350 aasta jooksul. Meie muudatused peavad mahtuma aga viimase 30-aasta sisse.“ Saalis kostis ahhetamist ja nurinat. „Ma palun vaikust,“ jätkas volinik. „Ma tean, et see on hullumeelne plaan, kuid meil on ikkagi aega üle 300 aasta.“ Kalkuleerisin omas peas numbrid läbi ja sain, et Grande Finale võiks jääda kuskile 2030. aasta kanti. „Me surume puuduolevad 200 aastat kokku ja viime muudatused läbi palju suurema kiirusega, kui see normaalne oleks,“ jätkas volinik.“ See on väga suur oht, aga arvutused näitavad, et meie õnnestumise protsent on suur. Selle protsendi teevad väiksemaks viimased 30 aastat enne Grand Finale’i. Inimesed taipavad, ka kõige suuremad puupead hakkavad aru saama, et asjad ei ole õiged, kuid seda alles päris lõpus. Me ajame vale nii suureks, et õieti keegi ei saa enam mitte millestki aru. Me mehitame kõik tähtsamad ametid oma inimestega, kes teevad näo, et kõik on normaalne, kuni lõpuni välja. Leg-Finemi kellad on sellel kaugel ajal meie kõige väiksem mure. Suur mure on meil praegu. Meile on teatavaks saanud tõsiasi, et vaenlane on oma käsutusse saanud mõned võtmetähtsusega aparaadid, kuid see ei kohuta meid veel tagasi. Me jõudsime selle lühikese ajaga välja arvutada, et nad ei saa aparaati tööle enne Grande Finale’t. Meie kõige tõsisem oht on just siis, sellel viimasel kümnel aastal. Me teeme kõik mis võimalik, et seda ära hoida ja aparaat oma valdusesse tagasi saada, seni aga peame jätkama plaan B-ga. Seoses selle väga kahetsusväärse intsidendiga, oleme muutnud täielikult ka homse ja ülehomse päeva kava. Meil tuleb selle väikese ajaga teha ära väga palju tööd, et me kolme päeva pärast saaksime tagasi liikuma hakata oma kodudesse, oma riikidesse. Mitte keegi ei tohi teada, et me siin oleme, sellest ka kiirustamine. Meil oleks vaja vähemalt nädal, aga seda meil ei ole. Viimase 250 aasta jooksul pole olnud mitte ühtegi kohtumist siin lossis, kus meie siinviibimist oleks valvanud sõdurid.“ Keegi koputus mulle õlale, kui volinik kõnet pidas, mille peale pöörasin ringi. See oli valge triiksärgiga härra, nähtavasti keegi teenritest. Ta palus mul saalist välja tulla. Seda märkas ka kolonel. Astusin saalist välja ja mind paluti seal samas eesruumis oodata. Ka kolonel saabus minu järel saalist välja: „Kuradi voliniku mölakas, iga kord kui see pukki saab on tal mingi häda! Minu kellad on tema jaoks kõige väiksem mure, aga vot prototüübi pidi ära mainima. Kah mul asi, kas 300 aastat või 500 aastat, jube katastroof ikka küll. Nagu me elaksime sinna maani. Kas sa lähed suitsule“, küsis ta. Vastasin, et üks valge triiksärgiga härra kutsus mu välja ja palus siin oodata. „Ah need sandarmid ja politseinikud pingutavad igas riigis üle. See, kes su välja kutsus, ta on salapolitseiülem Magnus Kizberding. Kas sa panid tähele? Ise ta on salapolitseiülem, aga kannab valget triiksärki! Meiesugused ei pea selliseid kartma. Nad on teine klass, hirmsad pugejad kõik, et meiesuguste taguotsa lakkuda. Ära võta teda tõsiselt, mu sõber,“ teatas kolonel ja sikutas mind suitsuruumi kaasa. Mõtlesin, et nii ongi õige, sest ma ei oska küsimustele nagunii midagi mõistlikku vastata, eriti kui see puudutab krahvi. Kolonel läitis sigareti ja tühjendas järjekordse napsuklaasi ning ütles: „Nad ei saa seda prototüüpkella ealeski käima, sest 1957ndal aastal lendas meie Siberi tehas õhku ja sest ajast saadik on väga raske prototüübile, mis varaste närudel ei toimigi, kütust saada. Oksarisuga juba seda masinat ei käivita. Kas sa üldse tead ka, mida see prototüüp suudab teha? Küsis kolonel. Vastasin, et olen kuulnud, kuigi ma ei teadnud sellest kaadervärgist midagi. Selle abiga me viime tulevikus läbi kõik uued lülitused ühiskonnas“, vastas kolonel. „Esimene lülitus, kus me hakkame suurt kaost ühiskonnas looma, on I maailmasõda. Igasugused Krimmi sõjad ja Prantsuse revolutsioonid ja muud taolised väiksemad konfliktid on eelmäng sellele. Nagu sa tead ja kellade- või kaminasaalis mu iludusi varemalt imetlesid, siis esimene ehk normaalne Rooma numbritega kell jääb käiku kuni I ilmasõja lõpuni. Peale seda muutuvad kõikidel kapp- ja seinakelladel Rooma numbrid tavalisteks numbriteks, kuid on ka erandeid ja nende vastu me ei saa. Maailmas on siiski teatud seaduspära, millest ei ole tugevamad ka meie.“ Kolonel läitis järgmise sigareti ja ütles vihaselt: „Kui nad mind selle prototüübi pärast maha võtavad, siis ma keeran neile sellise käru vastu, et punase lindi taga olev tühja šifferplaadiga kell hakkab neil hiina hieroglüüfe näitama. Ma tahaks siis näha, kuidas nad selle supi ära helbivad?“ Kolonel jäi mõttesse ja küsis: „Mis asjapulk sina siin üldse oled ja mis on sinu roll?“ Ma valetasin talle silmagi pilgutamata: „Ma olen siin krahvi korraldusel ja ümarlaualt saadavad korraldused pean krahvini toimetama ja see ongi kogu mu ülesanne.“ Kolonel vastas: „Küll on mõnel ikka lihtne elu. Miks sa arvad, millepärast ma alkoholist lohutust otsin? Peale kellade vargust on nad mulle turja karanud ja kui ma sellest supist välja ei rabele, siis nad panevad parimal juhul mullegi valge särgi selga, aga hullemal juhul…“ Kolonel tõusis püsti, tühjendas klaasi ja lahkus ruumist. Teadsin, et varsti avastavad teenrid mind ja tirivad mind salapolitseiülema juurde. Mis siis kui nad mu tõlda tahavad läbi otsida? Ei, ei, see pole võimalik. Mul on roheline särk seljas. Sellegipoolest, pean ma kiiremas korras tõlda minema ja uurima kella ja tõlla sisu lähemalt, sest äkki ma olen midagi kahe silma vahele jätnud. Sel samal momendil, kui seda mõtlesin, astus ruumi salapolitseiülem ja ütles: „Siin Te oletegi härra. Palun järgnege mulle.“ Läksin temaga kaasa. Ta juhatas mu lossi kolmandale korrusele ühte kitsukesse tuppa. Tuba oli askeetlik, pisike diivan, kolm tugitooli ja lauake tugitoolide vahel. „Istuge,“ ütles ta ja jätkas: „Te olete ainuke inimene selles seltskonnas, kes esindab siin teist isikut. Praegust olukorda arvestades, tuleb meil olla eriti tähelepanelik ja me peame olema kindlad, et selles lossis ei oleks salakõrvu. Mida Te selle peale kostate härra Travsilier?“ Võtsin taskust paberi ja ulatasin ülemale. „Siin on kõik kirjas härra salapolitseiülem ja rohkem ei ole mul midagi Teile öelda. Minge küsige krahvilt endalt, kui Te mind ei usu. Selline kahtlustamine on solvav. Ma näeksin põhjust minu väljakutsumiseks, kui mul ei oleks krahvi signatuuriga paberit, aga Teie kiusate siin ümarlaua täieõiguslikku liiget. Tänu Teie tegevusele jäi mul voliniku kõne kuulmata ja uskuge mind, krahv saab sellest kindlasti kuulma, aga see on tühiasi võrreldes sellega, mis kahju Te minu kinnipidamisega praegu teete. Kui tänu teile juhtub kogu üritus vett vedama minema, siis võite juba omale hauda kaevama hakata“. Salapolitseiülem andis mulle paberi tagasi, vabandas ja ütles: „Keegi pole Teid kinni hoidnud. Ilusat päeva ja lahkus.“ Jäin veel hetkeks istuma sellesse mugavasse tugitooli. Vaatasin seinal olevat kella ja võtsin taskust päevakava. Viie minuti pärast lõppeb voliniku kõne ja siis on tunnine vaheaeg. Kas minna suitsuruumi kolonelile seltskonda pakkuma või minna kellasaali uusi tutvusi sobitama. Kolonel on mulle olnud asendamatuks infoallikaks ja temalt saadav info on kulla väärtusega, kuid ma võin ju ta peale ümarlauda ka üles otsida ja juttu teha. Selle juures on muidugi see oht, et ta jälle ära vajub. Otsustasin seekord koloneli seltskonnast loobuda ja suundusin kellade saali. Eelnevalt oli mu pilk jäänud pidama akende vahel kaminatega vaheldumisi olevatele kelladele, kuid teisel pool, kellade vastas olevas seinale olid riputatud suured maalid. Info valguses, mida ma nüüdseks juba teadsin, ei tohi ma ühtegi detaili tähelepanuta jätta. Kui suureks informatsiooni allikaks võivad need maalid mulle olla, mõtlesin endamisi ja hakkasin otsast neid vaatama. Esimesel maalil oli kujutatud seda sama lossi, milles ma viibisin ja ma ei näinud seal midagi iseäralikku. Maal klappis käimasoleva ajastuga. Astusin teise maali juurde, kuid ennem kui seda terasemalt silmitsema hakkasin, tuli mu juurde president ja ta ütles. „Nendest seitsmest maalist viimased kolm on minu maalitud. Selliste asjadega sain ma tegeleda siis, kui ma veel president ei olnud. Ma tean, et te pole siin lossis kunagi viibinud ja mul on ääretult kahju, et keegi pole Teile lossi tutvustanud, kuid ma võin selle Teile organiseerida“. „Ma tänan härra president Teie külalislahkuse eest, aga seda pole vaja,“ vastasin talle. „Hästi, ma siis ei soovi Teid rohkem tüüdata“, vastas president. Sekkusin ruttu tema kõnele vahele. „Siiski härra president“, ütlesin ma. „Kunst on mind alati huvitanud ja mis saaks olla parem, kui rääkida maalidest kunstniku endaga“. President jätkas: "Need seitse maali on erinevate ajastute maalid. Esmapilgul tundub, et need kujutavad suvalisi kohtasid maailmas, kuid see pole nii. Teie isand krahv Aisenfeldt on mu ammune tuttav ja väga oluline hammasrattake sellel ümarlaual. Ma olen endamisi mõelnud, et kuidas ma saan krahvi töö Teile sedasi edasi anda, et midagi kaduma ei läheks. Krahv andis ju Teile kindlad juhised?“, küsis president. Loomulikult ma sain temalt ümarlaua ja oma ülesannete kohta vajalikku informatsiooni“, valetasin talle. „Kõige peamine ülesanne ongi mul viia informatsioon krahvini ja täidan kõik ümarlaualt saadavad korraldused vastuvaidlematult“, ütlesin presidendile. Olime kõndinud märkamatult eelviimase maali juurde. President näitas näpuga sellele ja ütles: Maali joonistasin 1960. aastal Siberis, meie kõige tähtsama salaobjekti juures. Nagu Te näete, kõik on varemetes. Tehasele pandi nurgakivi 1901. aastal ja 56-aasta jooksul tootis see meile ainet, mida me nimetame „kütuseks“. Hõbedast kütust on kergem toota kui kuldset, kuid nüüd pole meil enam tehast ja varud on otsakorral, aga seda teate Te juba niigi. Õnnetusest saime me teada juhuslikult. Mu hea sõber, kes vastavasse aastasse tehase juurde saadeti, ei pöördunud enam kunagi tagasi. Minul anti luba suunduda tehase juurde kolm aastat peale plahvatust. See oli kohutav vaatepilt, mille ma püüdsin läbi selle maali edasi anda. See maal on selles rivis ainuke, mis näitab meie ebaõnne. Järgmine maal on aga aastast 2020 ja sellest aastast kaugemal pole me kunagi käinud. Pöörake tähelepanu viimasel maalil oleva kella šifferplaadile. Meie töö on kandnud vilja ja inimesed ei saa mitte midagi aru. Elu on neil sellel ajal veel üpriski hea. Kuid lähema kolme päeva jooksul muudame me seda oluliselt, sest meie aeg hakkab otsa saama. Me kiirendame protsessi 200 aasta võrra ja seega on meil ainult mõned aastad aega. On olemas aja reaalsuse piir, ehk tõejoon, millest me üle minna ei saa. See piir on hetkel kuskil 21. sajandi algupoolel,“ lõpetas ta jutu. Ma ei oleks osanud arvata, et president tuleb minuga rääkima ja ma saan temalt informatsiooni, mida kolonel suurima tõenäosusega ei omanud. Mul oli praktiliselt kogu pilt selge, kuid teisest küljest tekitas see minus uusi küsimusi. Kui ma seni arvasin, et sattusin siia 1901-st aastast, siis enam polnud ma selles nii kindel. President rääkis midagi aja reaalsuse piirist. Kas mitte sinna ei peaks ma hiljem suunduma ja miks mul endiselt mälu ei ole? Kas ajas reisimine kustutab mälu? Kas mälu kunagi üldse taastub? Nendele küsimustele ma ei saa kellegi käest vastust küsima hakata, sest ilmselgelt pole ajas reisijaid kuigi palju ja seda enam, et reisimiseks tarvitatav kütus on otsakorral. Polnud raske ka seda taibata, et minu tõllas asuv kell võimaldab ajas reisida. Kahjuks ma ei mäleta oma eelnevast elust midagi. Ehk aeg annab siin arutust, lohutasin ennast. Kuid kaugeltki kõikidele küsimustele polnud mul vastust. Mis eesmärk on prototüüp kellal, mis kuldset kütust kasutab? Ma pean ikkagi ennast koloneli ligi hoidma, ehk ta paotab selle kohta mulle üht-teist. President vaatas kella ja ütles: „Ma tahtsin Teiega veel rääkida juhtumist salapolitseiülema ja Teie vahel, kuid sellest ehk mõnel teisel korral, sest olen niigi hiljaks jäänud“. President lahkus jättes mind maalide juurde üksi. Vaatasin seinalt aega. Mul oli veel 20 minutit järgmise ettekandeni. Otsustasin tõlda minna ja seda seestpoolt põhjalikumalt uurida. Püssimehed olid endiselt õues. Üks neist vahtidest, märgates mind, võttis märkmiku ja kirjutas midagi üles. Tegin näo nagu ma ei oleks seda näinud ja suundusin tõllaparki. Kõikide tõldade eest olid hobused lahti võetud ja karjamaale sööma lastud. Kuidas nad pärast teavad, milline hobune missuguse hobuse ees oli, mõtlesin ma. Ah, mis selliste tühjade asjade peale mõelda. Suundusin oma tõlla poole ja vaatasin korra üle õla tagasi. Vaht oli lossi nurgani jalutanud, kus ta mind hästi nägi. Minu pilku aimates, keeras ta kohe teise külje ja sammus teisele poole. Sain kohe aru, et talle oli ülesanne antud jälgida kõiki külalisi, kes väljas liiguvad. Erilise luubi all olin aga mina. Eks politseil on oma töövõtted, kuidas kellegi nägu meelde jätta või mis tunnusmärgi kaudu hiljem isikut tuvastada. Sain aru, et ei ole kuigi hea mõte praegu oma tõlda minna. Seda tuleb teha öösel või siis kui oht on möödas. Otsustasin minna punase-valge triibulise tõlda. Mul polnud õrna aimugi, kelle tõld see oli. Viskasin ennast tõlla pingile pikali, et veidikene aega tõllas veeta. Tunde järgi teadsin, et mul on vähem kui kümme minutit, et saali jõuda. Pikutasin veel minuti paar ja avasin tõlla ukse. Vaht oli minust 10 sammu kaugusel ja kohkus ära mind nähes. Pobises vaid moka otsast midagi arusaamatut. Panin tõlla ukse kinni ja suundusin lossi tagasi. Saali minnes paberit ei küsitud. Läksin oma kohale ja võtsin kava kätte. Kätte oli jõudnud kord tänase päeva viimase esinejani ja selleks oli varade asjur Heinrick Aldenstop. Ta alustas oma juttu eliidi kätte kogunenud varanduse üles loetlemisega. Need numbrid, mis seal kõlasid, olid muljetavaldavad. Aldenstop kõneles: „Kõik olulisemad tehased ja tootmised oleme suutnud oma kätte või oma mõjuvõimu alla haarata. Rikkused, mis me nendest saame, kasutame me poliitmaastikul meile mitte usaldusväärsete isikute välja vahetamiseks, kuningate, kes pole meie poolel, välja vahetamiseks ja muudeks mõjutustegevusteks, mis on hädavajalikud…“ Sellel momendil koputas mulle jälle keegi õlale. Seekord oli see rohelise särgiga mees. Ta palus mul enda järel tulla. Järgnesin talle ja mõtlesin endamisi: Roheline särk, järelikult salapolitseist ei ole. Aga õige asi see ka olla ei saa, sest nähtavasti ei olnud see päris tavaline, et keset ümarlaual peetavaid tähtsaid kõnesid inimesi sedasi välja kutsutakse. Olin valmis halvimaks ja säilitasin rahu. Samas pidasin plaani, kuidas vajadusel lossist ruttu põgeneda. Ma olin juba alateadlikult kõikvõimalikud variandid kindlaks teinud, kuidas ma kõige otsemat teed tõllani jõuan. Probleem oli aga hobustes, sest nad olid koplis puhkamas. Kahes külalistemajas, mis lossi kummalgil pool külge asetsesid, neis asusid teenrid, külaliste kutsarid ja rohesärkide prouad, nii palju kui neid ka oli. Muret valmistasid ka vahid. Olukord oli minu jaoks keeruline. Ainuke, mis ma sain teha, oli rahulikuks jäämine. Suundusime treppidest ülesse ja meie tee oli samasse tuppa, kus ma salapolitseiülema kutsel juba eelnevalt olin olnud. Astusin tuppa ja salapolitseiülem juba ootas mind seal. Rohelise triiksärgiga mees palus mul istet võtta ja ütles: „Praegu toimub ametlik ülekuulamine või õigemini läbiotsimine. See on kõik selleks, et võtta Teilt viimanegi kahtlus ja ma luban Teile, et rohkem Teid ei tüüta mitte keegi, kui asjad osutuvad niisugusteks, nagu ma loodan. Me oleme Teiega siin lossis võrdsed. Kes Teie pärast seda kolme päeva olete, see polegi siis enam tähtis. Aga praegu olete Te kohustatud vastama minu küsimustele, kui Te salapolitseiülema küsimustele ei soovi vastata. Ma usun, et Te olete mõistlik mees ja sel pole vajadust. On Teil küsimusi hr Travsilier?“ „Ootan põnevusega,“ teatasin neile sarkastiliselt. „Hästi. Härra salapolitseiülem, palun hakake oma toimingutega pihta, et saaksime selle ebamugava olukorraga meie kõigi jaoks juba ühele poolele,“ teatas rohelise särgiga mees. Salapolitseiülem võttis taskust sigaretid ja pakkus mulle. Võtsin sigareti ja süütasin selle laual põleva küünlaleegist. Sama tegi ka tema. „Kas Te midagi juua soovite“, küsis ta. „Tänan, ei soovi. Ootan põnevusega algavat jutuajamist. Kas soovite mu volikirja ka uuesti näha?“ küsisin temalt. „Ei, selleks pole mingit vajadust,“ vastas ta ja ta jätkas: „Mul Teiega tegelikult pikka juttu polegi. Nagu Te teate isegi väga hästi, siis mõistliku aja jooksul ei ole võimalik mul käskjalga krahvi juurde saata, et kinnitust saada volikirja autentsusele. Ma tegin presidendile ettepaneku kasutada krahvi juurde jõudmiseks kella, kuid president ei jäänud sellega nõusse. Te nähtavasti olete hämmingus, et minusugune mees teab kelladest. Jah, see on nii ja ma tean veel paljustki muudest asjadest, millest Teil võibolla pole aimugi“. Salapolitseiülema olek ja üleolev irve näos tegi mind rahutuks. Pöördusin rohelise särgiga härra poole ja ütlesin: „Kas sellised „viisakusavaldused“ on tõepoolest vajalikud? Ma saan aru, et salapolitseinikud ongi nahhaalsed ja läbinisti valelikud oma ametis, kuid ma pole talle siin mingi suvaline talumats, kelle ees oma teadmistega kelkida.“ Pöördusin nüüd juba salapolitseiülema poole ja ütlesin: „Äkki valgustate mind oma erakordse informatsiooniga, et saaksin minagi võrrelda, mis teadmised Teil siis sellised on, mida minul pole?“ Rohelise särgiga härra sekkus jutuajamisse ja palus salapolitseiülemal asuda asja kallale ja küsida ainult asjassepuutuvaid küsimusi. Salapolitseiülem jätkas: „Vabandust härra. Salapolitseinike töö iseloom ongi olla üks samm vastasest ees. See on taktika, kuid Teiega teen ma siis teistmoodi. Hästi, ma ei küsi Teilt praegu ühtegi küsimust. Mul on Teile ainult üks pisike palve ja ma loodan, et Te nõustute lahkesti sellega, sest kui kõik on nii nagu ma loodan olevat, siis mu mehed lõpetavad Teie jälgimise ja mina kriipsutan Teid oma märkmikust maha.“ Mis palve see selline on?“ küsisin temalt. „Kas Te näitaksite mulle oma tõlda seest poolt? Väljast poolt ma juba nägin seda, sisse ma loomulikult ei hakanud minema, sest ka salapolitseil on mingi eetika ja seda enam Teiesuguste isikute vastu.“ Ai pagan, ma loodan, et mu eelnev taktika minna valesse tõlda, kandis vilja, mõtlesin ma. Sest muidu on mu laul lauldud ja tõenäoliselt ei ole mul võimalust praegu keelduda rohesärgi tõttu, kes mu kõrval istub. Seda sunnikut kavalat salapolitseiülemat vaadates ma ei imesta ka selle üle, et ta on ajanud mõnele oma töötajale rohelise särgi selga ja nüüd tahavad mind lõksu püüda. Kui see on nii, siis ta ilmselt pole ka presidendiga rääkinud, vaid võttis mind osavalt lõksu ilma suurt kära tegemata. Nüüd on mul ka hilja küsida, et rohesärk ennast tutvustaks. Salapolitseiülem mängis mu selle käiguga üle, kuid ma loodan, et minu võõras tõllas käik teeb selle tasa, juhul muidugi kui see nii on. Pöördusin rohelise särgiga härra poole ja ütlesin: „See on alandav.“ Küsisin: „Kas mul on valikut?“ Rohelise särgiga härra ütles: „Jah, Te saate sellest keelduda, kuid tundes salapolitseiülemat, siis tal on juba mõne tunni pärast presidendi määrus näpus ja Te peaksiste oma vankri sisu nii ehk naa ette näitama. See võtab ainult 10 minutit ja me kõik saaksime rahulikult edasi minna. Aga valik on Teie.“ Kui nad teavad, milline on mu päris tõld, siis on mul lips läbi, mõtlesin ma. Pean suutma kahjutuks teha salapolitseiülema ja selle rohelise särgiga mehe, kes ilmselt on samuti salapolitseinik. Nad on väljaõppinud ja teavad mida teevad. See teeb mu olukorra raskeks. Juhul, kui nad tahavad kaasata läbiotsimist turvama ka mõne vahi õuest, siis selle olukorra oskan ma lahendada ja ütlen, et see solvab mind vägagi ja katkestan kogu tegevuse. Nõuan neilt presidendi määrust läbiotsimiseks. Aga kui nad tulevad kahekesi, pean lootma jääma oma lähivõitluse oskustele, kuigi ma ei tea, kas ma olen lähivõitluses tugev. Tunne on, et ma oskan seda hästi ja suudaksin nad kahjutuks teha. „Olgu“, ütlesin neile. „Teie järel mu härrad. Lõpetame selle piinliku olukorra, kuid ärge arvake, et krahv sellest ei kuule. Või Te tõemeeli usute, et saate mu arreteerida ja leiate tõllast midagi, mis iganes see ka poleks.“ Nad ei vastanud midagi ja tõusid püsti ning härra salapolitseiülem ütles: „Siiski härra Travsilier, ma eelistaksin Teie järel kõndida. See on vana harjumus ja ärge pange seda mulle pahaks“. Väljusime lossist, salapolitseiülem viipas ühele vahile käega, et see meiega kaasa tuleks. See oli see sama tüüp, kes märkmikusse minu kohta märkmeid tegi ja mind tõllani jälitas. See rahustas mind, sest ilmselgelt andis ta ka salapolitseiülemale teada, missuguses tõllas ma käisin. Teistpidi aga on kolmest mehest juba hoopis raskem jagu saada. Jäin seisma ja ütlesin: „Härrased, see asi, mis praegu toimub, jäägu see ka meie vahele. Kas tõesti on vahti meiega kaasa vaja? Sellisel juhul miks vaht juba meiega ülekuulamisel ei viibinud?“ Rohelise särgiga mees näitas käega, et vaht oma kohale tagasi läheks. Kuulsin, kuidas salapolitseiülem rohelise särgiga mehele ütles: „See ei olnud hea käik“. Mõtlesin endamisi: paistab, et mul oli õigus. Salapolitseiülemal oli võim rohelise särgiga mehe üle ja salapolitseiülem on minu suhtes äärmiselt skeptiliselt meelestatud. See võis tulla otseselt tema tööst, kuid äkki ta teadis veel midagi? Juhatasin nad tõllani, milles eelnevalt aega veetsin ja olin iseenda otsuse üle ülimalt õnnelik, et ma enda tõlda tookord ei läinud. Kuid enda tõlda ma pean kiiremas korras salaja minema. Ainuke võimalus avaneb selleks öösel, pimedas, aga sellega tegelen siis kui aeg käes. „Palun, võite tõlla läbi otsida. Loodan, et teete seda viisakalt. Krahv saab sellest muidugi teada, sest see on tema tõld. Aga palun nüüd, võite pihta hakata“, ütlesin kurjalt. „Kas Te ei sisenegi tõlda? küsis rohelise särgiga mees. „Te saate seal suurepäraselt ka ilma minuta hakkama. Niigi olete mulle häbi juba omajagu valmistanud“ ütlesin neile. Neil ei läinud tõllas kuigi kaua ja juba olidki nad õues minu ees. Rohelise särgiga mees ütles: „Rohkem me teid ei tüüta ja palun selle ebameeldiva intsidendi pärast vabandust, kuid loodan, et Te mõistate. Seda oli vaja teha, et kahtlus Teie õlgadelt ära võtta.“ Ja kelle õlgadele Te kahtluse nüüd panete? Kellad on endiselt leidmata ja pealegi, minu teada on arreteeritud üks kahtlusalune" ütlesin neile. Salapolitseiülem teatas: „Kahtlusalune on meil tõesti, kuid tema pole meie mees. Ümarlauda oli vaja rahustada. Hoidke silmad ja kõrvad lahti. Kui midagi kuulete, andke mulle teada. Ma ei lahku veel lossist. Meie vaenlane on palju kavalam ja mina ei alahinda neid. Mul on uus meetod, uus plaan, kuidas nad paljastada.“ Miks ta rääkis „nendest?“ Kas siin lossis on keegi minu taoline veel? Vaevalt, sest mina üksi olen volitatud, teised kõik on kutsutud, mõtlesin ma. Ma ei öelnud rohkem midagi ja suundusin lossi. Võtsin taskust kava ja vaatasin kella. Varade asjuril oli kõneleda jäänud veel umbes 10 minutit. Saali polnud mul mõtet enam minna. Kavale oli järgmiseks märgitud õhtusöögi aeg, milleni oli jäänud pisut üle tunni. Suundusin teenri juurde ja küsisin, et ta mulle toa kätte juhataks, kus ma ööbima peaksin. „Kas Teile siis veel polegi tuba kätte antud? Aga Teie asjad, kus siis need on?“ Olge mureta, ma saan ise oma asjad tuppa toimetatud, palun juhatage vaid mind tuppa“ ütlesin teenrile. Teener võttis paberid ette ja küsis minu nime. „Mu nimi on Degos Travsilier, ma esindan siin krahv Aisenfeldt’i. Mul juhtus selline äpardus, et mu teener ei tõstnud kodust lahkudes minu tõlda mu asju. Nüüd mul pole puhtaid rohelisi särke, sokke ega ihupesu. Äkki saate Teie mind selles aiadata? Teener selgitas mu toa numbri välja ja juhatas mu lossi teisele korrusele. Loss oli ikka tõepoolest väga suur. Nagu labürint, kuid lossis ringi käimine ei valmistanud mulle mingeid raskusi. Mul jäi hoobilt meelde, kus mingi ruum asub, nii et mu pähe hakkas moodustama juba lossiplaan. Ta juhatas mind suhteliselt parempoolse koridori tiiva lõppu ja andis mulle võtme ning ütles: „Organiseerin Teile särgid ja uue ihupesu vastavalt Teie mõõtudele. Need on mul juba võetud“ teatas teener ja lahkus. Astusin tuppa. Kõik oli suursugune. Ilus nikerdatud mööbel ja pehme voodi. Panin ukse enda selja taga kinni ja hingasin ning tundsin mingit sisemist kergendust. Oli olnud hullumeelne päev, kuid see pole kaugeltki veel läbi. Viskasin voodile pikali ja proovisin mõtted peast ära ajada, et tukkuda kuni õhtusöögini.
....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar