Kaks kiiret starti, Valli baar ja vanaraha

Juttu pean alustama halvemapoolse kirjeldusega toimunud kontserdist möödunud laupäeval. Kes aga seda lugeda ei viitsi, see kerigu kohe lõppu, sest seal on üks blogi teemakohane jutuke. 

See oli läbi aegade kohutavam kontserdielamus minu jaoks. Mu teine pool ostis meile piletid, et saada osa tema ühest suhteliselt lemmikbändi kontserdist. Vahemärkusena ütlen, et umbes viis aastat tagasi käisime me ka selle bändi kontserdil, kuid siis olid hoopis teised muljed. Mu tütar oma peikaga ka tahtsid kontserdile tulla ja mis mul eelmisest kogemusest saigi selle vastu olla. Lisapilet maksis 41 eurot koos teenustasudega ja siis kõik koos saabusimegi kontserdile. Õnneks, mu teine tütar ei saanud sellele kontserdile teatud põhjustel tulla.

Kontsert pidi hakkama kell 21. Viisakate inimestena saabusime pool tundi varem peopaika ja siis hakkas juhtuma. Esiteks, kallas väljas vihma ja kedagi majja ei lastud. Nõuka-aja mis iganes järjekorrad oli lapsemäng selle järjekorra kõrval. 5 minutit enne kell 21 tehti lõpuks uksed lahti ja inimesi hakati majja laskma. 

 

Ja mis siis selgus? Et üleriided ära panna, siis tuli garderoobi eest tasuda 2 eurot. Otsustasime, et paneme siis kõik neli jopet ühe nagi otsa või ka kaks jopet ühte nagisse. Ei, nii ei saa. Igale üleriidele oli oma nagi ja selle hind oli kaks eurot. Frustratsiooni tekitas see suhtumine, nagu ka väljas pikas järjekorras vihma käes ootamine, kuid sellel, et meid sisse ei lastud, oli oma põhjus ja sellest veidike hiljem. Lihtsamad analüüsivõimed on vast meil kõigil olemas ja pole kuigi keeruline sellele järeldusele tulla. Olgu, see tehtud ja kohe saali, sest kontsert ju algab. Enne võtsime baarist mõned dringid, lastele vett ja limpsi, omale õlut, naisele proseco’t. Hinnad jookidele olid nagu nad olid - vanalinna hinnad, kuid tegelikult kujunesid seose rohepöörasusega tunduvalt kõrgemaks. Joogid valati mingite odavate plastikstopside sisse, mille iga topsi eest kasseeriti 3 eurot lisaks. Kui joogitopsi tagasi viisin, sain 2 eurot tagasi. Rohkem ei antud, see pidavat olema käsitlustasu. Kolm korda olin juba petta saanud. Järjekord vihmas, Tasuline garderoob ja tasulised joogitopsid. Keegi tark on kuskil öelnud: „Inimkonna häda pole mitte selles, et me ei suuda oma vaeseid toita, vaid see, et rikkad ei suuda ennast kuidagi täis õgida.“ Olgu, kontserdipiletid olid lunastatud ja bändi tahaks ka ikka näha ja mis siis edasi juhtus! Tund aega ootasime, mitte mingit bändi ei tulnud, mingi tundmatu dj nurgas mängis makilt kummalist muusikat. Ei tõmmanud see muusika rahvast käima. Rahvas ootas, vilistati dj-le, katsusin rahulikuks jääda, et küll tuleb ja kulus veel vähemalt 15 minutit enne kui dj ütles, et bänd tuleb peale umbes 30 minuti pärast. Saalist keegi hüüdis kõva häälega dl-le: „Mine per.e.“ Ma hüüdsin ka midagi. Ma polnud absoluutselt rahul selle olukorraga. Majja mahub minu hinnangul umbes 700 inimest ja see bänd või keegi korraldajatest arvasid, et võivad inimestega sedasi käituda? Oleks keegi vabandanud või selgitanud olukorda, aga ei midagi niisugust. Ma olen käinud kunagi Metallica kontserdil Tartus Raadil, kus oli 60 000 inimest ja see olukord ei tundunud nii hull. Ja mis selgus, mingit bändi ei tulnud ka poole tunni pärast. Käisin WC-s, 2 tundi oli juba kontserdi algusest möödas ja see igav dj lasi oma igavat muusikat edasi ja minu üllatuseks osa rahvast alles saabus kontserdile ja osteti pileteid ning üleriiete äraandmise järjekorrad olid väga pikad. Kui mina tahtsin tütrele osta sooduspiletit, siis ei olnud see võimalik, ainult täispilet. Arvasin esiti, et piletid otsas ja mõni täishinnaga pilet oli veel saadaval, kuid eksisin siingi. Ahnus on selle nimi - muudkui maksa. Sain kohe aru, et siin ei juhtu veel nii pea midagi. Aga lõpuks tuli siiski bänd peale. Aega kulus selleks 2 tundi ja 20 minutit. Nüüd sain siis aru, miks meid 5 minutit enne kella 21 alles majja laskma hakati. Korraldajatel oli ammu teada, et bänd tuleb peale mõned tunnid hiljem ja kui saali uksed tund aega varem oleks lahti tehtud, siis ei oleks 4 tundi molutamist seal vist keegi enam väljakannatanud ning inimesed oleksid lahkunud. Jep, mitte kunagi ma enam ei lähe 2QS kontserdile ega ka Noblessneri valukotta misiganes üritusele. Selle lause oleksin pidanud hiljem ütlema, aga juhtus veel midagi. 

Ma olen tavaliselt vähenõudlik ja enamasti rahul kõiges, kuid kui bänd alustas ja sound läbi kõlarite saali hakkas kostuma, siis sain järgmise ämbri külma vett krae vahele (see on piltlik kujund. Igaks-juhuks mainin). Sellist jama pole mu kõrvad enne kuulnud. Bass ja sound oli võimas, koguni nii võimas, et tundus nagu mingile reiviüritusele oleksin sattunud. Pearu häält eriti kuulda selle müra taustal aga ei olnud. Kohutav ämber. Kõik, mis sai nässu minna, see ka nässu läks. Oleks nad veel wc külastuse eest ka raha küsinud, siis oleks viiest punktist viis ära tulnud. Naise pärast suutsin seal rahva seas vastu pidada umbes 20 minutit ja ainult tänu sellele, et mulle meenus Leonardo da Vinci. Tema nimelt olla inimesi jälginud absoluutselt igas olukorras. Ta oli teinud mingi masterpiece kuju, mis pandi mingi linna väljakule kõigile vaatamiseks ja siis tekkis mingi rahutus neil tänavatel ja sõdurid hakkasid seda kuju laskma. Leonardo tuli välja vaatama seda tegevust. Rahvas küsis, et miks sa midagi ei tee? Leonardo ütles, et tema kuju on mõttetu, palju huvitavam on jälgida neid inimesi ja nende olekut, kes seda kuju lasid. Hakkasin minagi siis jälgima Pearut ja teisi bändiliikmeid. 11 pillimeest, 3 taustalauljat ja Pearu. Kõik detailid sai üle käidud. Ma olin suhteliselt lava ees, umbes 7 rida ja nägin sealt kõike detaile, kuid kaua ei suutnud seda teha ja jätsin oma kaaslased üksi, sest mu kõrvad ei kannatanud enam seda ning pressisin end läbi rahva eesruumi. Otsustasin kasutada seda aega mõistlikumalt ja kirjutasin telefonis selle postituse valmis. Tavaliselt ma telefonis kunagi postitusi ei kirjuta, sest see on erakordselt tülikas, aga midagi muud mul teha polnud. Järgmisel korral lähen Tätte kontserdile kuskile Põlvasse ja ma ei kahetse seda. Läksin siis õue, aiaga piiratud suitsetajate nurka. Nägin, et paljud inimesed lahkusid ja suitsunurgas üks mees rääkis oma kahele kaaslasele sellest kohutavast helist ja täielikult ebaõnnestunud kontserdist. Liitusin nendega ja sai nendega räägitud ja kõik see, mis ma eelnevalt rääkisin/kirjutasin, sai kinnitust. Ma polnud ainuke, kes sellest kohutavast äpardusest aru sai, lisaks kinnitasid seda ka kontserdilt lahkuvad inimesed. Hoolimata kehvast helist oli saalis jätkuvalt palju rahvast, need olid need tõelised fännid. Järeldan sellest, et paljud inimesed maksvadki ükskõik mis jama eest ükskõik mis hinda. Poliitikasse ei tahaks selle blogiga laskuda, kuid ühe asja pean siiski ütlema. Uudiseid ma ei vaata, aga sõitsin üks päev autoga ja kerisin raadiojaamu ja korraga meie peaminister seletamas seal. Kuulasin siis korra huvi pärast, mida ta räägib. IMF eelmise aasta soovitused me oleme kõik täitnud ja isegi ületanud. Soovitused olid: automaks, paljuliikmeliste perede toetuste kärpimine, maamaksu soodustuste kaotamine ja veel palju muid ebameeldivaid asju. Mitte ühtegi positiivset asja ma ei kuulnud. Kelle riik see on ja kelle heaolu nimel peavad ametnikud tegutsema? Põhiseaduses on see kirjas, aga meil ajab uus maks uut maksu taga ja lausa trumpab järgmise üle. Ja muidugi IMF on jälle Eestis platsis ja uusi „soovitusi“ andmas. Eks järgmisel aastal samal ajal ole uusi üllatusi oodata. Kontserdi juurde tagasi. Kaua rahval närv vastu peab? Osad juba on pannud pillid kotti, teised peavad plaane, kes kolib Hispaaniasse või kes kuhu Ma ei tee neid inimesi kuidagi maha, sest ilmselt see on tervemõistuslik lähenemine tekkinud olukorrale, aga mina katsun lõpuni selles vastu pidada. 

Sai siis lõpuks kella ühe ajal öösel kontsert läbi ja lapsed koju saadetud, aga ise ei tahtnud veel koju minna. Sai otsus vastu võetud, et tuleb tuju kuidagi tõsta ja see jama oma peast visata ning legendaarsesse Valli baari minna. Laupäeva öösel Valli baari? Ilmselt see pole kuigi hea mõte, aga siiski sinna me kaasaga suundusime. Kunagi oli mu unistus Vanalinnas korterit või maja omada. Õnneks see ei läinud täide, sest seal tänavatel seda öist karjumist ja räuskamist ei soovi küll nädalavahetusteti kuulata. Jõudsime siis baari ukse ette ja arvasin, et ega seal vabu kohti polegi. Kes pole Valli baaris kunagi käinud, siis seletan mõne sõnaga, milline see baar välja näeb. Ruum on pisike. Ümber baarmenide on üks ainus U-täheline baarilett pealt vaadates ja rohkem seal eriti ruumi ei olegi. On siiski üks aknalaud, kus inimesed saavad istuda, kuid aeg-ajalt võtab selle koha sisse üks legendaarne muusik, kes tõmbab seal lõõtsa. Rahvas muidugi tellib lugusid ja maksab musitseerimise kinni. 

Astusime siis sisse ja mingi ime läbi oli leti ääres paar vaba kohta. Saimegi istuma. Sees oli mõnus ja soe ning kuidagi kodune. Minu kõrval muidugi kohe mulle vastav tegelane platsis. Ta ise oli ülijutukas ja tahtis lobiseda. Tutvustas ilusti ennast, vanust oli tal 64, meesterahvas. Vaatasin kohe, et tegu arvatavasti mingi kunstnikuga, kellena ta ka end esitles. Saladuseks muidugi jäi, mis kunsti ta tegi, aga ju ta üks elukunstnik oli. Soojas toas olid tal sõrmkindad käes, mille otsad olid ära lõigatud, nagu snaiperil mõnest sõjafilmist. Ees oli tal kolm jooki. Konjak, mida ta kordagi ei joonud, õlle ja veel mingi kange naps. Tegin mõned kontrollküsimused ja selgus, et „uhhuu“ teemasid temaga arutada ei ole mõtet. Rääkisime tühjast-tähjast ja eks tal oli suurem huvi hoopis mu kaasa vastu. Naljakas oli seda muidugi jälgida, kuidas ta üle minu kätega seletades proovis temaga rääkida. Ma kaua ei kannatanud seda vehkimist välja ja ütlesin talle seda viisakalt. Mees tõmbas tagasi ja siis lobises muudkui minuga. See on vist üks väheseid baare, kus saab ka suitsu osta. Kuna mul parasjagu olidki suitsud otsas, siis ostsingi paki ja läksin välja tõmbama ja ohhoo, keda ma seal nägin. Härra rahvasaadik kaugelt maalt oli samuti seal sigaretti pahvimas ja muidugi tema ja ühe ta kamraade jutt käis üle kõige. Saadik ütles, et tahab legendaarsesse Valli baari minna, kamraade sai tema peale millegipärast vihaseks ja palju ei puudunud, kui oleks konflikt tekkinud. Arutasid seal vene teemat ja õnneks see konfliktne inimene otsustas takso peale minna ja hr rahvasaadik astus baari sisse. Ta läks vastasnurka ja sinna tekkis ka kohe mingi trobikond tema ümber. Minu sõber aga oli endiselt omal kohal. Teatas, et müüb oma maja Võrumaal maha ja läheb Saksamaale elama. Täna aga tuli matustelt ja sattus Valli baari. Valli baari hinnad on vastuvõetavad, näiteks tume kvaliteetne õlu maksis neli eurot, mis Vanalinna kohta on vägagi soodne hind. Peale kahte pandi baar kinni ja läbi vanalinna jalutades juhtus veel niimõndagi, aga ei ole mõtet kõike ka üles kirjutada.

See postitus oli ajaloo väline ja kuna siin lehel käiakse üpriski palju, siis lihtsalt väike meeldetuletus, et ei ole ma päriselt kuskile kadunud. Kui mahti saan, siis tegelen nähtavasti teemadega edasi. Meenus kohe ka üks anekdoot:

Tartu pensioniameti ukse peale oli aerosoolvärviga kirjutatud „Elvis elab.“ Politsei alustas juurdlust ja selgitas välja, et pensionär Elvis Pärnaoks kirjutas selle teksti sinna, kuna ta polnud juba kolm kuud pensioni kätte saanud.

Eks mu aeg on kulunud kevadistele toimetusetele ja ka uue ajaloolise-ulmesugemetega romaani kirjutamisele. Kas sellega varsti lõpule jõuan, ei ole teada, kõik sõltub paljudest asjadest. Aga mul on päris mitmeid toimetamata raamatuid veel sahtlipõhjas, mis kunagi ehk ka ilmavalgust näevad. Eks aeg annab arutust. Kuna see postitus on blogi teemast täiesti väljas, siis et natukenegi asja kompenseerida, panen siia väikese infokillu vanast ajalehest, mis tekitas mõtteid. Teema on tegelikult tuttav ja sellest blogist mitmel korral läbigi jooksnud. Kaua kestis Rooma Riik päriselt? Ametlikku versiooni teab igaüks isegi, aga panen siia väikese väljavõtte ajalehe (Oma Maa, 7 juuni 1930) artiklist, kus räägitakse kellestki caesar Joan’ist. Mündil on kogunisti aastaarv peal, mis on üliharuldane või lausa võimatu nii vanade müntide puhul. Kahju, et ajalehes sellest mündist fotot ei olnud. Kas on mõni, kes leiaks teadaoleva mündi kirjelduse alusel selle mündi pildi internetist ning võtaks Caesar Joani jälje ajaloost üles? Eks kindlasti võib siin hakata mingeid paralleele otsima Inglise kuningas John’iga, aga kui on kirjas Joan ja caesar, siis mina jõuan ikka vana hea Rooma Riigi juurde tagasi, mis kestis 19. sajandi alguseni.

Haruldane vanaaegne kuldraha.

Valgamaal, Kuigatsi vallas, leidis neil päevil taluperenaine A. Kapp haruldase vanaraha. Raha on umbes endise Vene 10 kopikalise suurune, hästi alal hoidunud ja nähtavasti kullast. Ühel küljel on rahal inimese kuju ja ladina tähtedega sõnad ,,Joan" ning „caesar", kuna teisel küljel seisab kulli taoline vapp ja aastaarv 1004 ja veel kaks sõna, mida aga palja silmaga raske lugeda.

LÕPP