Vana tarkus

See oli umbes paar aastat tagasi, kui tegin õues suitsu ja vaatasin taevast ja korraga kargas pähe, et taevas on virtuaalne ehk polegi justkui päris ehk füüsiline. Et selline info kohale pidi jõudma, siis olin järelikult uurimas või mõtisklemas mingi informatsiooni üle, mis sellise olukorra tekitas. Pidasin seda päris ise-enda originaalmõtteks, samas see mõte ju kuskilt tuli ehk oli koguaeg olemas. Ratsionaalse inimesena on seda üpris raske mõista. Võtan teleskoobi ja uurin taevas nähtavaid objekte. Need on seal mingid pisikesed valgustäpid mustal taustal koos oma värvide, varjude ja ududega. Ma ei saa öelda, et ma näen kerasid, sest ma näen taevast kahemõõtmelisena, kuigi Kuud vaadates võib mõistus luua ka pettepildi, et seda "objekti" saab ette kujutada ka kerana. Nüüd tulen aga esialgse mõtte juurde tagasi. Minu "originaalne" mõte, et taevas on virtuaalne või ebafüüsiline on juba ammu kirjutatud maailma kõige kättesaadavamas raamatus ehk piiblis. On maa ja taevas. Taevas, Põhjanaela juures asub jumala troon ja mittefüüsilised olendid ehk inglid tema riigis. Piibliga on see häda, et mitte keegi vist ei võta seda sõna-sõnalt ja loevad seda kui mingit muinasjuturaamatut, mis kirjeldab maailma ja jumala riiki, mis asub kuskil teadmata kohas. Mina võtsin seda samuti nagu tõlgendatavat mõistukõnet, sest teadus räägib taevast ja kosmosest kui füüsilisest asjast. 

Ilmatuma võimas Hubble teleskoop koguni pidavat pildistama paljusid kosmose saladusi ja teadlased räägivad takka, aga mida kosmose piltidelt päriselt näeb?

Enamus on kunstnike loodud pildid või arvutigraafika. Jah, vist on ka mõned päris fotod, milles on tegelikult need samad valgustäpid ja udud, kuid natuke kontsentreeritumalt ja suuremalt, mida mina oma väikese teleskoobiga näen. Samuti on teadlastel kasutusel raadioteleskoobid, mis tegelikult üldse mingit taevaobjektide pilte ei näita, vaid mõõdavad mingeid kiirgusi ja joonistavad spektreid või kirjutavad numbreid, ning selle põhjal panevad fantasöörid imeilusaid pilte mustadest aukudest või muudest kosmose objektidest kokku. Kaine mõistus ühelt poolt ütleb, et teadlasi on palju ja nad kõik ei saa valetada, ning oleks ebaloogiline mitte uskuda neid. Teisest küljest, mu enda mõistus oskab küsimusi küsida ja kui eeldada kogu valet, mida toodab keski-miski mingil eesmärgil, ja mida on terve maailm täis, siis keda saab üldse uskuda? Kaudselt võib õigus olla nii neil kui minul, sest vaatleja pidavat looma vaadeldava, aga mida see lause õigupoolest tähendab? Näed seda, mida usud. Tänapäeva teadus on loonud meile pildi, mida enamus usuvad ja tulenevalt inimeste usaldusest teaduse vastu, hakkab ka nende loodud pilt materialiseeruma.

Kosmose kohalt, hakkavad inimesed taevas nägema asju, mida on neid uskuma pandud. Tegelikult aga ei ole asjad nii must-valged nagu näib. Loomulikult, päris tõde ei tea keegi, aga mingit aimu tõest võib tunnetama hakata see, kes seda päriselt tahab. Vanaaja mõttetark Zeno (tont seda teab, kas selline üldse olemaski oli, kuid teooria on hea) on tabavalt öelnud, et ruum saab olla ainult teise ruumi sees (teema blogis olemas), aga mis siis lõpetab füüsilise ruumi? Kõige lihtsam ja loogilisem vastus on - taevas, ehk mingit sorti virtuaalne või mittefüüsiline keskkond. Ma ei taha teadlaste kohta midagi paha öelda, sest paljud neist tõepoolest uurivad asju tõsises usus ja võibolla on isegi kallutamata nii palju kui see rahamaailm siin võimaldab, kuid teadusega on tegelikult samasugune häda, nagu filosoofidegagi. Kumbki ei tea päris tõde. Filosoofid ma jätaksin praegu rahule, sest nemad kasutavad oma mõtteid ja kogemusi asjade uurimiseks ja teevad seda üldjuhul üksinda, teadlastel aga on kõiksugused abivahendid ja tavaliselt ei tööta nad üksinda. Vabamüürlane Eduard Hubel, kirjanikunimega Mait Metsanurk on tabavalt öelnud: "Teadus on mitmel pool „pankrotiks“ tunnistatud. Teadus võib ainult praktilisi, teise järgu küsimusi seletada, mitte aga tõe äratundmisele viia. Teadus võib ainult asjade ja nähtuste pinnapealsust seletada ja kirjeldada, iialgi aga mitte kaugemale süveneda."

Ja ühel vaiksel õhtul tulin siis arvuti taha ja lihtsalt lugesin vanu materjale läbi ja jälle komistan info otsa, mis minu kahtlusi kinnitavad, ainsa vahega, et minu "originaal" mõte pole mingi originaalmõte, sest sellest on räägitud juba ammuilma ja enam selgemas keeles ei saakski seda teha. Minu ja ka tõenäoliselt paljude teiste inimeste häda on see, et me ei tadvusta endale kuuldud/nähtud informatsiooni. Kogu info on ju koguaeg kättesaadav olnud (piibli taeva näide), aga inimesel ongi vist see häda, et ise peab tegelema teemadega rohkem süvitsi, siis tuleb ka teadvustamine olemasolevast informatsioonist ja areneb võime näha seoseid ja infot omavahel kokku sobitada. Tavalisest sõnakõlksust ei piisa.

Sattusin lugema artikleid 1923. aasta ajalehest, mis räägib taevast, maast ja inimhingedest ning seal on kirjeldus, kus räägitakse ebamaisest taevast. Eks loo autor on võtnud algallikaks Hindude vanad õpetused ja ka salateadused, mida 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul praktiseeriti.

Kuna paljudel on raske lugeda gooti kirja, siis transleerin piltidel oleva jutu ümber: Maisest koormast vabanenud, jõuab ta astraalsesse ilma ehk tähistaevasse. Imepeenike ja painduv astraalihu, mis temale nüüd katteks, elab selles täheselges (astraal) ilmas, mis samuti ülipeenikesest plastilisest ainest koos seisab.

Teema läheb veelgi edasi. On isegi mitu peenmateriaalset ilma üksteise kohal. See on tegelikult ammugi tuntud teooria ja kirjeldatud okultistide/spiritistide poolt.

Kui hing inimesest lahkub, tuleb sel minna puhastustulle. Vanarahvas erinevatel maadel on mõelnud sellele kohale erinevaid nimesid välja, nagu: purgatoorium, hades, kama loka ja põrgu. Piibli põrgu on vast kõige hullem koht neist. Spiritistid nimetavad seda kohta vältimatuks kohaks, kuhu lihtsalt iga inimhing peab minema peale füüsilisest kehast lahkumist, sest füüsilises kehas elades haaratakse oma hingele ebatarvilikku kaasa, ja see on vaja maha pesta enne järgmisse maailma suundumist. Ümberkirjutus mõnest kohast ülemiselt pildilt: See ilm on nende (India) õpetuse järele füüsilisele tasandile lähem ruumi vald ilmade kõiksuses ehk universumis, mis kohal ülal veel teised ilmad asuvad. Nagu õhk vett ja eeter ka kõige tihedamast ainest kindlaid kehasid täidab, nii tungib astraalaine füüsilisse mateeriasse. Astraalmaailm on meie kohal ülal, meie all, see ümbritseb meid igast küljest ja tungib meisse enestesse.

Teema aga läheb veelgi põnevamaks.

Rakukestest ehitatud füüsiline ihu, kõigi kehaliste vajaduste asukoht, mida mitmed inimesed ka mina-teadlikkuseks nimetavad, on iseenesest kange ja liikumatu kogu. Liikuma ja elama paneb teda kõigisse osadesse tungiv elujõud, elektromagneetiline fluidum, elustav hing ehk anima vegetativa.

Selles allakriipsutatud tekstis on väga palju öeldud. Võiks isegi öelda, et see lause sisaldab pool või vähemalt veerandi kogu meile mõistetamatust ilma saladustest üldse, kui proovida natukenegi öeldu sisusse süüvida. Võtame hingestatud keha ehk inimese, siis tema fluidum (elektri, magnetismi, soojuse seletamisel oletatud nähtamatu aine ehk psüühiline vool) ümbritseb ja paneb selle keha liikuma ja mõtlema. Inimhing ehk see sama fluidum saab järelikult mõjutada ja tervendada füüsilist keha, millega ta toimetab. Sellest tulenevalt toimuvad ka silmapilksed tervenemised ja muud sarnased mõistatematud "trikid" keha kontrolli üle, mille parimaks näiteks on vast joogid ja fakiirid minevikust. Kuid on veel midagi, mis alati ei lase/luba asjadel juhtuda, sest on olemas teisigi nähtamatuid jõudusid inimese ümber, millest inimesel pole aimugi.

Need, kes usuvad elu jätkumisse peale surma, need ka usuvad hinge ja/või vaimu olemasolusse. 100-aastat tagasi teadlased veel otsisid taga inimese kehas asuvat hinge asupaika ja siit-sealt on meelde jäänud, et hing asub inimese veres. See oletus võib ka piiblist tulla ja selleks ka vere joomise/söömise keeld, aga selles lõigus on veelgi vägevam kirjeldus. Hing on mingi salapärane elektromagneetiline fluidum, mis tungib iga keha raku sisse ja paneb selle käima. See sobitubki taeva peenmateeria olemusega, mis on samasugune elektromagneetiline keskkond, kuhu inimhing lõpuks tagasi suundub.

Siit veel sammukene edasi ja juba kirjeldavad India targad, millest inimene koosneb. Vat, nii kaugele ma oma tunnetuste ja uurimustega ei ole jõudnud. Ilmselt mõned joogid või fakiirid teatud seisundis olid võimelised tajuma energiaid, millest inimene koos seisab:

1. Keha
2. Elujõud
3. Astraal-ihu
4. Loomalik ehk animaalne hing
5. Inimese hing
6. Üli-inimlik hing
7. Jumalik hing

Järgmise pildiga jõuan ma päris loo algusesse tagasi, kus sai mainitud, et vaatleja loob vaadeldava. Lisaks mainitakse veel, et inimesed ise kujutavad läbi füüsilise keha oma vaimse põhiolu olemust.

Meid ümbritseva ilma üle sügavamini mõteldes jõuame veendumusele, et kõik need lugematud asjad meie ümber, mille kadumist, muutumist ja ilmumist meie alatasa näeme, ei ole asjad ise omas päris olus, vaid ainult asjade ilmumise vormid ehk asjade tõsiolu ilmed. (See tuletab meile meelde Kanti õpetusest "päris asi ise"). Seega ei ole siis nähtav maailm muud, kui nähtamatu, meie välimiste meelte abil mõistmatuma ilma väljend ja mõju. Samuti on inimesed vaimse põhiolu kujutised. See inimese vaimne põhiolu on pärit ilmast, mis meie meelte abil ei ole kättesaadav.

Järgmisel pildil kirjutatu, aga juba ületab kujutlusvõime piirid, sest kes oskab omale kujutada ette mõnda asja, mida saab näha kõikidest külgedest, sealhulgas seest, korraga?

Surres kaovad inimese silmist selle ilma kujutused, mille asemele nende astraalsed vastandid astuvad. Astraalne vaatlemine läheb aga füüsilisest nägemisest lahku, mille tõttu lahkunul mahajäetud ilmast ebaõige pilt kujuneb. Astraalsete meeltega nähakse asju mitte nagu nad meile paistavad, vaid seesugustena, millised nad tõesti on. Neid ei nähta mitte ühelt vaatekohalt, vaid kõigist külgedest korraga, esi- ja tagukülg, sisemus ja välimus. Nii näiteks, maja katus, põrand, seinad ja toad paistavad kõik ühekorraga.

Ajalehes läheb see jutt veelgi edasi ja sealt saab lugeda veel peenemalt ülal asuvate ilmade kohta, kuid taoline lugu on siin blogis kuskil olemas ja pole mõtet seda lugu väga keeruliseks ja segaseks ajada.

Püüan mõne lausega kirjutatu kokku võtta. Meile nähtav tähistaevas on peenmateriaalne maailm, mille võlvile (ekraanile) on kujutatud ilm (kosmos), mida teadus meile on õpetanud, sest need teadmised on istutatud inimeste mõtetesse ja justkui näib, et kosmos/universum on materialiseerunud. Osade õpetuste ja kirjelduste järgi on aga taevas "vana ilm" ehk inimhingede algkodu, mis jaguneb veelgi peenemateks maailmadeks. Hing ehk fluidum paneb läbi ülipeene elektromagnetkiirgusvälja inimese füüsilise keha liikuma ja toimima. Inimhingel on täielik võim füüsilise keha üle, mida inimesed kahjuks enam ei tea ja veel vähem kasutada oskavad. 

Päris lõpetuseks panen siia tarkusetera Oscar Wilde'lt: Iga mulje, mis meie avaldame, toob meile vaenlasi. Et populaarseks saada, tuleb olla keskpärane. 

LÕPP

Kasutatud allikad: Meie Maa (1919-1944), 1923. aasta jaanuari ja veebruari numbrid.