esmaspäev, august 26, 2024

Taevast alla kukkunud täht

Pidin tegema taevatähtedest loo, kuid avastasin, et informatsioon, mida seks-tarvis olen kogunud, on mööda eri paiku ja eri arvuteid laiali. Hetkel ei plaanigi tähtedest enam uut lugu teha, vaid pikin tähtede loo hoopis sellesse samasse postitusse. Alustan kuskilt kaugemalt.

Oli järjekordne ilus suve nädalalõpp ja kaua planeeritud kokkusaamine minu juures sai teoks. Külla tulid paar mu vana sõpra ja sündmused hakkasidki arenema. Esimene päev kulus muidugi muljetamisele ja mõnede teiste põnevate teemade rääkimisele. Sai juttu vesta õues ja köögilaua taga ning lõpuks ka saunalaval. Neid jutte ma ümber ei jutusta, kuid jõudis kätte järgmine päev ja siis otsustasime väheke ringi sõita ja vaadata, mis ilusad kohad meile ette jäävad ning mida me sellel reisul näeme. Teema on suhteliselt intrigeeriv ja seekord ma teen teistsuguse loo - ma ei ütle koha nime, millest see postitus pajatab. Pilte on aga võrdlemisi palju ja ehk keegi tunneb selle koha ise ära. Las jääb mõni saladus ja avastamisrõõm selle blogi lugejatele, kes sellest kohast ei tea mitte midagi ja pole kunagi sinna sattunud. Kes kohta teavad, need ärgu kommenteerigu ega teistele ette ütelgu. Äkki tekib kellelgi huvi ja otsib piltide ja muu info järgi selle koha ise üles ja otsustab ise vaatama minna.

Tegu on väga vana kohaga ja Eesti vanadel kaartidel on see koht üldjuhul peale märgitud.


Näeb välja nagu üks tüüpiline 19. sajandi mõis ikka. Kui ma seda kaarti vaatasin, siis ma panin kõik need hooned oma jaoks reaalelus asuvate kohtadega paika. Paljusid hooneid muidugi enam pole, kuid õnneks on mõned hooned ka olemas. Eks kõrts ja kirik olid alati lähestikku, kuid see polnud minu jaoks praegu huvitav. Huvitavad on selles külas kolm kohta, millest kaardile jääb ainult kaks.

Üks vägagi huvitav objekt asub otse mõisa kõrval mõisa aida ees.



Teine huvitav objekt jääb merre. Aga neist objektidest juba edaspidi. Kärsitu inimene saab aimu ka juba loo pealkirjast, sest vihje on seal otsene, kuid ma tahaks alustada kirikust.


Väike ja armas puukirik. Oli laupäevane päev ja olime oma seltskonnaga seal ainukesed ja saime ainulaadse ekskursiooni ja ajaloo teadmisi nii kirikutädilt, kui ka ühelt kohalikult vanemalt härralt, kes hooldab seda surnuaeda. Kirik olevat autentne ja teada-olev ajalugu küündib umbes 18. sajandi keskpaika.

Kindlasti kirik päris originaal ei ole, sest sellest andsid tunnistust eriaegadel tehtud seinapalgid just kiriku sissekäigus. Pildil on näha kirvega tahutud vanad palgid, kuid silmadest kõrgemal olid juba saekaatrist välja tulnud palgid.


Sellest, millest tädike sees rääkis, ma tegelikult niivõrd ei tea (vabandust), kuulasin teda oma 15-minutit ja ta ütles, et ta ka kõike ei tea ning rääkis pikalt kiriku akende vahel olevatest paberist tehtud vitraažidest. Teised mu kaaslased kuulasid teda huviga, kuid mina eemaldusin õue, eesmärgiga näha "asju." Esmalt muidugi vaatasin kiriku vundamenti ja proovisin nuputada, et miks see kirik pole "mattunud." Vastus tuli suhteliselt kiiresti. Esiteks, praegusel kirikul polegi vundamenti. Maja asub lihtsalt kivide otsas.


Ja siis ilmus minu juurde eelpool nimetatud surnuaia valvur, kes vastas kõikidele mu küsimustele ja rääkis veel kõiksuguseid asju lisaks. Ma muidugi ei hakanud talle rääkima mattunud hoonetest, kuid paar kontrollküsimust ikka tegin, aga ta haakis küsimustele nii, nagu ma ei tahtnud, ehk polnud mõtet suurt teistsugust ajalookäsitlust arutada. No ühe asja ta muidugi ütles Darwini kohta ja rääkis veel isegi loo. Kirikuõpetaja juurde olla kunagi tulnud keegi mees, kes oli talle hakanud Darwinist rääkima. Kirikuõpetaja ei tahtnud sellise peale oma aega raisata ja ütles: Seda ma näen isegi, et teie olete ahvist tulnud, aga mina tulin loojast. Eks see lugu oli tegelikult väheke teisiti, aga mõte peaks samaks jääma.


See, miks maja pole maa all, sai ka tänu selle mehe jutule selgeks. Ta ütles, et kui ta poisike oli, sai ta vabalt kiriku alt läbi roomata ja hiljem tahtsid mägrad sinna pesa teha ning siis otsustati kivid palgi alla laduda, et keski sinna alla ei pääseks. Arvatavalt on seda maja kergitatud või on maja õige vundament senini seal kuskil all sügavuses. Seda laseb oletada ka tädikese jutt, kes ütles, et maja ümber pole suuremaid kaevamistöid tehtud, v.a elektrijuhtme vedu, kuid siiski tulid juba põlve sügavuselt vanad luukered välja.

Järgmise kahe pildiga saab aimu, kui palju on pinnast aastatega surnuaiale lisandunud. Kiviristid on teadmata sügavusel maa all.





Kirjad reedavad, et see rist on paigutatud sinna 1844ndal aastal. Olgu veel öeldud, et taolistes surnuaedades on alati koristatud ja hooldatud, seetõttu pole need ristid täielikult maa-alla kadunud. Õuel oli veel näha vaevu-märgatavaid müüre, mida kattis juba paks muru- ja mullakiht. Onu teadis neist ka rääkida ainult seda, et keegi ei tea täpselt, mis hoonete müürid need on. Huvitav lugu oli tal rääkida kohe kiriku kõrval asunud kondikuurist. Aimatav kondikuuri koht on alumisel pildil.


Onu rääkis, et vanasti, kui kaevati hauda ja hauast tuli ikka vanu konte välja, siis need kondid viidi kõik kondikuuri. Mis neist pärast edasi sai, seda ma ei saanudki teada. Tänapäeval maetakse aga vanad kondid sügavamale, kui uus haud peale tehakse.

Edasi viis onu mind kabelisse. Sellest hoonest rääkis ta samuti huvitavaid lugusid, kuid üks põnevamaid lugusid oli, et arvatakse, et see kabel on mingi endis-aegne mausoleumi moodi asjandus, kus põranda all on tõenäoliselt mingid käigud ja keegi on sinna maetud või isegi mitu inimest. Ma olen Barclay de Tolly mausoleumis käinud ja kujutasin kohe sealgi ette midagi sarnast, kuigi hetkel külastatav hoone on kordi väiksem. Aga omal ajal sai see hoone jätku ja need aimatavad varemed külgnevad kohe selle sama kabeliga. Onukesel oli teooriaid selle hoone kohta, aga ta ütles, et keegi täpselt ei tea. Ja siin on veel üks imelik asi, millest varsti kirjutan. Alumisel pildil on see samune kabel ja need ristid asuvad kohal, kus vanasti oli mingi hoone.


Kabel seest. Aknad on mingil ajal kinni müüritud ja akende olemasolu avastati alles hiljuti ning nüüd võeti aknad uuesti lahti.


Kabel on väidetavalt alati lahti, sinna saab teeline tuulevarju minna ja soovikorral küünla panna või pingil jalga puhata.


Kabeli põrandat katab praegu betoon, kuid üks nurk on prooviks lahti võetud. Kunagi tahetakse kõik lahti võtta ja sedasi pakutud mausoleumi hüpoteesi kinnitada või ümber lükata.


Edasi juhatas mind onuke kolme risti juurde, mille sarnaseid ei leidu mitte kuskil Eestis ja võibolla ka mujal maailmas. Väidetavalt ei tea keegi nende vanust, ega pole ka seal kunagi kaevatud. Kahest ristist tegin pilti, kolmas oli lagunenud. Onu teadis rääkida, et ristil on ornamendid, mis meenutavad viikingi-aega, aga kinnitada seda ei juleta. Kui sügavale see rist läheb, seda samuti keegi ei tea. Siin peaks rääkima metallitehnoloogiatest. Need ristid on tehtud väga kvaliteetsest rauast, mis ei idane ega mädane. Väidetavalt on kuskil Indias üks puhtast rauast paarituhande aasta vanune obeliski moodi asjandus (pilt blogis olemas), mis samuti ei roosteta.


Ja teine rist kohe selle vastas. Seda risti olla samuti teadusmeeste poolt uuritud ja mitte keegi ei tea, kuidas raudosad sel ägedal ristil on omavahel ühendatud. Ei ole kasutatud mingeid neete ega muid lihtsamaid lahendusi. Lihtsalt raud on raua vastas ja koos need püsivad. Onuke teadis selle risti kohta veel ühe huvitava loo rääkida. Nimelt, risti ülal on üks sik-sakiline vaskplekitükk.


See on muidugi ajaloolaste arvamus, kuid nii ta mulle rääkis. See plekitükk kujutab tõusvat päikest ja rist vaatab just suunaga itta, kuhu poole ka vanasti surnuid maeti (pea itta), ning kui see plekk veel endis-aegadel läikis nagu kuld, siis see hiilgas hommikuse päikese käes nagu päike.


Vahepeal liitusid minuga ka teised ja küsisin onult jälle ühe kontrollküsimuse, kuna väidetavalt ta teab selle surnuaia kohta rohkem kui keegi teine. Küsisin küll ettevaatlikusega ebamaisete ilmingute kohta ja pehmendasin kohe asja, et kas mingeid koputusi või muud sarnast ta pole kuulnud? Ta mõtles ja ta näost peegeldus justkui, et ta teab midagi väga-väga sellist, mida ei või võõrale rääkida, sest arvas, et sedasi võib pileti hullumajja saada (See on puhtalt minu oletus ja fantaasia). Ta suutis meile ühe teise ja ääretult igava legendi hoopis rääkida. Kord oli üks poiss õnnetut surma saanud ja talle tehti hästi kallist marmorist hauakivi. See kivi sisaldavat endas ka mingeid sinakaid kivitükke, mis selle kivi eriliseks teeb. Ta viis meid sinna hauale ja jutustas. Kunagi olla külaplikad käinud selle haua juures ja poisile silma vaadanud. Poisi hauakivil oli tema portree, mis oli kuldselt maalitud. Muud tarka ta teistsugustest asjadest ei rääkinud ja mu arust isegi vältis teemat, kuid see on tema õigus ja ma olen tänulik, et selline hea südamega mees seal nii lahkelt meile kõigest rääkis. Tunde olime me kindalasti seal surnuaias. Meid lasti isegi kirikutorni ronida. Eks sai ka vastav panus neile headele inimestele jäetud, kuid see pole veel selle kohaga kaugeltki kõik. Ennem kui kiriku kõige huvitavama asja juurde jõuan, räägin veel tausta ja näitan muid pilte.


Vanad ristid, mis pole kasutust leidnud, nendest on meistrimees aiavärava nikerdanud.


Ratasrist.



See on ainus kogu Eestis allesolev puidust ratasrist. Vaskne plaat kannab daatumit 1860. Väidetavalt olla talupojad taolisi riste kasutanud väga laialt 16-17. sajandil. Neil teemadel ma ei hakkaks spekuleerima, kuid onu rääkis ka kiriktorni ehtinud kuke loo. Kunagi ammu-ilma olid kaks merehädalist merel ja lubasid, et kui nad pääsevad, siis ehitavad kiriku (need on nii tavalised lood. Ühes teises blogi loos, hoopis teises Eesti otsas, on sama legend) ja siis nad kuulsidki kuke kiremist ja vastavalt sellele võtsid kursi läbi udu randa ja ehitasid sinna külasse kiriku ja katusele pandi ilus värviline kukk. Miks pooltel Eesti kirikutel tänini kukk risti asemel on, seda ta ei osanud öelda.

Veel rääkis ta, et punaväelased hävitasid Vabadussõja marmorist monumendi, mille tükid visati ... jõkke ja need on tänini seal. Asemele tehti sõdalasete mälestamiseks hoopis odavamast kivist ja mitte enam nii uhke mälestusmärk.


Onu rääkis veel ühe väga hea loo. Ta ütles, et kui tema veel poisike oli, siis oli kiriku juurest mõis näha, sest mingit metsa siis ei olnud ja mis veelgi hämmastavam (mitte mulle), et kirikutorn oli ka merele näha (nüüd on mereni mõni km) ja tegelikult asus kogu küla üldsegi mere ääres. Seda olevat talle rääkinud keegi kõrgema kooli diplomiga kodanik. Siis ta rääkis veel, et elab suhteliselt ranna ääres ja meri toob tihti kaldale laevadelt pärinevaid portselanist nõude tükke ja ta oli seda ka sellele haritud peale rääkinud. See oli vastanud, et kes varanduse laevu tahab leida, see ärgu otsigu neid mitte mere põhjast, vaid mustikametsadest. See on see sama, millest mina juba pea kümme aastat räägin. Mul on ka vastav raamat valmis, mis ootab paremaid aegu, kuid see pole praegu tähtis. Nüüd siis ühe kummalisuse juurde, mis minu arust ei ole kuigi loogiline ametliku ajaloo mõistes, aga saab loogilise jume alternatiivajaloo mõistes.

Alumine mõisaplaani joonis jätab petliku mulje. Kui seda vaadata, siis tundub, et nii tuuleveski kui kõrts asuvad kirikust umbes samal kaugusel teineteiselpool. Kuna me autoga kõrtsu poolt tulime (kõrtsu pole enam), siis kirikuni oli teest mõnisada meetrit, siis arvasin et ka tuuleveski on kirikust kaugel. 


Aga oh üllatust. Tuuleveski ase asub otse ristide vahel surnuaias. Tuuleveskist kaugemale jäi näiteks mõisaproua haud. Onu teadis rääkida, et tema mäletab seda tuuleveskit, aga minu küsimus on - Mis teeb tuuleveski surnuaias? Ei hakka oma teooriat siin uuesti ümber kirjutama, sest sellest olen paaris loos juba kirjutanud. Kuna selle koha kohta pole saada head lidarikaarti (kõik on udune), siis tegin ise sellest surnuaiast kaardi, et ikka puust ja punaselt oleks. Kuidas sobitub veski pühale pinnale?


Eh, kindlasti jäi veel palju rääkimata ja oleks ma taibanud telefonil diktofoni sisse lülitada, oleks päris mitu lugu võinud sellest käigust kokku kirjutada. Kirikutorn ise on vägagi huvitav, siis laeva Hero lugu ja palju veelgi, aga kiriku onust tuleb veel juttu. Nüüd lähen blogi postituse pealkirjale juba väga lähedale ja esimese asjana tuleks liikuda kirikust tagasi mõisa juurde, õigemini mõisa aida juurde (teine pilt ülevalt). 

Mis asi see on?


Olen seda kivi muidugi varem ka käinud vaatamas ja nuputanud, et mis kivi see selline on?



Ja kirikuonu ütles, et see on suure tõenäosusega kosmilist päritolu. Ma olen seda ka ise kahtlustanud ja uurinud meteoriitide kohta igasuguseid asju. See jurakas, aga polnud rauast, järelikult on tegu kivimeteoriidiga.



Onu teadis veel rääkida, et meres on veel üks taoline, kuid väga palju kordi suurem (ka seda olen eemalt imestusega vaadanud) ja tema väitis, et nüüd juba kinnitatakse, et see meres olev monstrum on meteoriit. Mina aga olin eelnevast infost, mis mina teadsin, eksitatud ja arvasin, et see meres olev lahmakas on meteoriidi tagajärjel maast välja paiskunud põlenud graniidi lahmakas.



Järgmisel päeval proovisin korraldada ekspeditsiooni selle kivini, et oma silmaga seda lähemalt vaadata ja käega katsuda, kuid tugeva tuule tõttu ei läinud meil see üritus korda. Tahtsime kivini pääseda kahe supilauaga (2+2+koer), aga tuul oli liiga vali ja laine veidike suur. Eks see kivi jääb mulle mõneks teiseks korraks pureda, aga nüüd põgusalt tähtedest.

Ma olen öelnud oma arvamuse taeva kohta ja minu arvamus läheb vastuolla kividega, mis taevast alla sajavad. Läbi ekraani (virtuaalsuse) justkui ei tohiks midagi alla sadada. Siin meenus mulle kohe The Truman show, kus palju ei puudunud kui Truman oleks "taevast" alla kukkunud prožektoriga vastu kukalt saanud. 

Mis kivid need siis on? Esmalt tähistaevas vanasti ja tänapäeval.

Vanasti lugesid teadlased ükshaaval palja silmaga nähtavad tähed kokku ja saadi, et taevas oli umbes 6000-7000 tähte.


Allikas: 06. nov. 1926, Ühistegelise uudised.

Ma vaatlen tihti tähistaevast kohas, kus puudub valgusreostus, aga pole viitsinud tähti kokku lugeda, kuid julgen arvata, et palja silmaga nähtavaid tähti on kõvasti vähemaks jäänud. 20. sajandi algusel, kui teadlased juba tõsisemalt pikksilmaga taevast uurisid, siis nad avastasid korraga, et ühest taeva piirkonnast on kadunud 70-80 tähte (allikat hetkel ei saa anda). Võib ju spekuleerida, et kuhu tähed kadusid? Äkki jäid mingi taevaudu varju või siiski - kukkusid alla?


Allikas: 13. sept. 1913, Tallinna Teataja.


Allikas: 20. jul. 1925, Päewaleht.

Lõpetuseks ütlen, et kogu koolis õpitud kosmoselugu ja selle mõõtmatu sügavus, ning miljardid planeedid triljonite tähtede ümber, kus võib olla elu, on vaimustav...aga tavaliselt ongi muinasjutud ilusad. Maailma saladusi võib proovida tundma õppida, kuid ega see naljalt ei õnnestu ei minusugustel ega ka teadlastel. Ikka ja jälle selgub midagi, mis lükkab eelneva ümber.

LÕPP

reede, august 23, 2024

Maakera ja ajavööndid

Teema on leidnud põgusalt eelnevalt kajastust (USA, Alaska ja Venemaa vahel olevad saared), kuid peab ikka seda teemat väheke korralikumalt läbi nämmutama. Kui Maa on ümmargune pall või veidi välja venitatud, nagu väidetakse, ja tiirleb korrapäraselt ümber oma telje ning päikese, siis ei tohiks koordinaatidega olla mitte kõige vähematki jama, nagu allpool olevalt pildilt näha.

Võtan ajavööndite kaardi ette ja seal on küsitavusi. Eks muidugi saab öelda, et iga riik võib ise oma ajavööndit sättida nagu tarvis jne, kuid kas ka nii kardinaalselt, et naaberriigiga on lausa ühe päevane vahe ja veel kolm tundi pealegi??!! 

Vikis kirjutatakse (ülemise pildi kohta): Diomidi vahemaa on 4160 m ning selle keskel kulgeb piir Ameerika Ühendriikide ja Venemaa vahel. Samast läheb läbi ka kokkuleppelise asukohaga kujuteldav joon, mille ületamisel muutub kuupäev.

Olgu, mõeldi kuupäeva joon välja, aga miks ajavahe kõrvuti asuvatel saartel on kolm tundi? See pole loogiline, ja miks ei ole, sellest kohe varsti.

Ma ei taha lugu ülearu pikaks ajama hakata, sest mu meelest saab kogu olemasoleva informatsiooniga näidata võimalikult lühidalt ära kogu selle temaatika absurdsuse. Eks ole ju ühes targas raamtuski öeldud, et selle maailma tarkus on jõledus. Teine mees on jälle öelnud, et enne tuleb kahelda, siis uurida ja siis lõpuks leida. Kahtlus sunnib uurima, uurimine jälle edendab ja viib edasi. Seepärast kahtleb tark alati (ka minu jutus, ma ise ka päris tihti) ja uurib ise edasi...

Meie õppisime koolis geograafiat maakaartide ja gloobuse järgi, mille mõõdud on kõik paigast väljas ja need kaardid on kõik tänini kasutusel. Kuid inimesed on hakanud küsimusi küsima. Näiteks, kuidas saab kaardil olla Gröönimaa Aafrikaga praktiliselt samas möödus?

 

Või kuidas saab Gröönimaa olla Austraaliast suurem, kuigi see peaks olema Austraaliast umbes kolm korda väiksem.

Kuidas saab Venemaa laiutada pea poole gloobuse peal, samal ajal kui Aafrika, mis on Venemaast laiem ja kaks korda suurem, näeb ikka väga kõhn välja.

Aafrika territoorium on sama suur kui terve Euroopa, Usa ja Austraalia kokku.

Väidetakse, et Mercartori projektsioon ühest otsast venitab ja keskelt pakib maailma-maid kokku. Mulle selline jutt ei tundu loogiline. Paberile (2D) saab üliedukalt panna need maad ja mered suhteliselt täpses mõõtkavas. Nüüd võtangi ette ajavööndid, mis nende väited peaks ümber lükkama.


Ülemiselt kaardilt on näha, et Venemaal on 11 ajavööndit ja Aafrikal kõigest viis. Googeldan natuke ja leian internetist tõelised maalahmakate suuruste pildid. Samas, kurat seda teab, kas needki õiged on!




Panen siia teaduslikku teksti asja kohta: Mercatori projektsioon, kõige populaarsem maailmakaart, moonutab pooluse lähedal asuvate maamasside kuju. Selle tulemusel näeb Venemaa välja Aafrikast suurem. Tegelikult mahub Aafrikasse peaaegu kaks Venemaad. Tegelikult on Aafrika pindala 11,73 miljonit ruutmiili, samas kui Venemaa pindala on vaid 6,6 miljonit ruutmiili.

Olgu, tundub et see on mingisugunegi vastus asjale, kuid miks see projektsioon ikkagi nii hullult maailmakaarti moonutab, sellele artiklis vastust ei olnud. Kuid minu loogika on teistsugune ja hoopis keegi kolmas näeb asju veel omakorda teistmoodi. Pallile saab joonistada peale meridiaanid üsna täpselt ka esimese klassi õpilane, aga minu loogika ei võta kinni, miks Venemaal on 11 ajavööndit ja Aafrikal ainult viis, kui Aafrika on Venemaast kaks korda suurem ja ka pisut laiem. Ma saan aru sedasi, et moonutused tekivad just pooluste lähedal ametliku jutu järgi aga miks? Kas päike liigub pooluste lähedal kuidagi erineva kiirusega võrreldes ekvaatoriga? Kes mu lugusid on lugenud, siis ma olen proovinud tähelepanekuid teha kõikvõimalikku informatsiooni kasutades. Näiteks, käisid Eesti reisisellid maasturitega kuskil Siberis rändamas ja üks tegelastest pani tähele, et juba mitmel reisil viskab navigaator (GPS seade) ühe ja sama meridiaani peal kaardi teistpidi ja mõtleb natuke, ning mõne aja pärast läheb pilt jälle normaalseks.

Panen siia veel pildimaterjali ja võrdlemist.


USAs on 7 ajavööndit (ilma Alaskata) ja Austraalias ainult 3. Meridiaanide kaardil jookseb USAst läbi 6 meridiaani (iga meridiaani vahe on ekvaatoril alati täpselt sama) ja Austraaliast ainult 4. Siin on muidugi üks aga. Väidetakse, et meridiaanid on kõige laiemad ekvaatoril ja koonduvad poolustel, kuid kas panite tähele loogikaviga? Algul tundub nagu see seletus meridiaanide suhtes Maa-aladega õige, ehk USA on vist poolusele (Põhja) mõnevõrra lähemal, kui Austraalia (Lõuna) ja sellest ka on USAt läbivad meridiaanid mõnevõrra rohkem kokku pigistatud kui Austraalia meridiaanid. Tundub loogiline ja õige, aga nüüd vaatame teist asja. Kui meridaanid koonduvad pooluste ligi, siis peaksid ka maalahmakad koonduma pooluste ligi ja minema Mercatori kaardil väiksemaks ehk normaalsetesse mõõtudesse. Jama on aga selles, et ei lähe, seal on kõik täpselt vastupidi. Pooluste lähedal lähevad maa-alad just kordi suuremaks.


No mis sa kostad või kuhu pistad. Lisaks, ei klapi siin ka ajavööndid. Aafrikas on 5 ajavööndit ja Gröönimaal samuti viis. 

Geograafia huvitas mind põhikoolis väga, aga mitte midagi taolist meile koolis ei räägitud, sest siis nad ei teadnud ise ka, et maalahmakate reaalne mõõtude vahekord on gloobusel täielikult paigast ära. Kui mina tollel ajal oleks seda teadnud ja õpetajale öelnud, oleks ma klassi kordama jäänud. 

Mis siis ikkagi toimub meie maailmaga, kes valetab või mis maailm see selline on? Sellest on päris mitu lugu siin blogis ja üks kõige ulmelisemalid ja ägedamaid vastuseid, mis muidugi ei pruugi õige olla, on see, et kui minna näiteks nn põhjanaba juurde, ilmume me samal hetkel välja hoopis lõunanabal.

Lamedast maast olen ka paaril korral juttu teinud ja oli vist isegi lugu lennukite lendamisest, aga lameda maa kaardiga on see asi, et paljud asjad klapivad. Maalappide suurused on omavahelises kooskõlas!



Tähtedest ma pole veel juttu teinud, kuid siin on ka mille üle mõelda. Märksõna on - taevas jääb pimedamaks. Tähed kaovad kuskile. Olen palju vastvaid lugusid lugenud vanadest ajalehtedest ja ka pilte võrrelnud ja ka saadaolevat infot tähtede kohta analüüsinud. Võibolla kunagi panen loo sel teemal kokku, samas ei luba midagi.
Selle loo lõpetuseks ei oskagi muud öelda, kui et paljude asjadega ametlikust teabest on anomaaliad (kuu, päike, maa, tähed jne). Aga võibolla pole ma ise kõigest päris täpselt aru saanud ja püüan asju võtta loogikaga, kuid loogikaga ei saa paljusid asju võtta. Siis proovin filosofeerida, et kuidas asjad filosoofilisest seisukohast võiksid olla. Kuid nende mõlemaga on samuti paras jama, kui puuduvad algandmed. Toon näite. Kui ma poleks oma elus näinud kana, ega teaks temast mitte midagi ja mulle antakse kätte kanamuna, siis ma võin seda muna uurida loogikaga või filosofeerida muna üle aastakümneid, aga elus ma ei tuleks järeldusele, et muna tuli kanast. Sama on ka nende lugudega siin blogis. Kui puuduvad tõesed algandmed, siis paratamatult on kõik järeldused valed.

LÕPP

esmaspäev, august 19, 2024

Kodutee

Oli üks järjekordne ilus suvelõpu ilm ja olin autoga teel Tallinna poolt pea-aegu Läänemaa piirini välja. Aega oli ja kiiret polnud kuhugile. Vaat see on üks õnnis olemine ja tihti seda kahjuks ei juhtu. Selles olen ma muidugi ise süüdi ja tegelikult on kõik ainult minu peas kinni. Kui ma tahan, siis mul on aega vägagi palju. Nende mõtete korrastamisega ja asjade tähtsuse järjekorda sättimisega ma alles tegelen. Miks see lugu siia sai, on see, et kõik vaatlused ja tähelepanekud näitavad, et ajalooga on kuskil 19. sajandist kuni 20. sajandi alguseni asjalood valesti. Olen lugenud lugematul hulgal artikleid vanadest ajalehtedest ajaloo sündmuste kohta ja ka üldise vanema aja elu-olu kohta ja siit on koorunud välja väga suured vasturääkivused sellega, mida ma tänapäeval maastikul, metsas, mere ääres, linnades jne ise näen. Samuti on artiklites endis väga palju vastuolulist infot. Kõige peamiseks märksõnaks oleks - uputus. Sealt edasi tulevad kõik muud sellega kaasnevad tähelepanekud, nagu metsi polnud vanasti ja soe kliima (tohutud liivakõrbed Eestis, roheline põhja- ja lõunapoolus. Poolus on tegelikult vale sõna, sellest teen juttu ajavööndeite loos), aga on veel paar varianti, kuidas kogu seda segadust saab ära seletada. Neist ulmelisest mõttetest kirjutan paari lausega loo lõpus.

Esimesena tuli ette ohvrikivi, mille juures olen ma varemgi korra peatunud.

Kivi mõõdud on umbes 3x3,5 meetrit ja kõrgus on umbes 2 meetrit. Kui palju sellest kivist maa-alla jääb, ei julge pakkuda, kuid võibolla maa all suurt midagi polegi, sest külmal on võim tahkeid kehasid maa peale tuua.


Maa-ameti kaardiportaalis on seda kivi nimetatud ka kuradikiviks, kuid mingeid muid seletusi sellele ei anta. Ronisin minagi selle kivi otsa ja keegi on seal enne mind ohvrit käinud andmas. Sinna oli visatud barankasid ja üks punane 5-sendine.

Kivi on pealtvaataes justkui tehislik ehituskivi, täisnurgeline ja just parajas mõõdus antiikajale, kui Apollo templi müüri Baalbekis taolisi ja kordi suuremaid (1500 tonniseid) kive laoti (paigaldati).


Kui ma ei eksi, siis ma olen mingis loos või lugudes kirjutanud ka sinna samasse lähedusse jäävatest Padise kloostrist ja Madise kirikust, mis minu hinnangul asusid umbes 150-aastat tagasi mere ääres. Nüüdseks on meri taandunud keskmiselt kilomeetri, mõnel pool isegi rohkem. Muuseas, seda väidavad ka osad haritud pead, kuid nende määratletud ajaperiood ei klapi minu vaatlustega, sest ma saan otseselt (tegelikult mitte otseselt, kui arvesse võtta kogu vale suurust, aastarvud jne) ära tõestada, et minu pakutud aastaarv on oluliselt täpsem, kuid sellest mõned pildid allpool ühe teise ehitise juures. 

Võtsin lahti Maa-ameti kaardirakenduse ja uurisin piirkonda. Seal on kahtlaselt palju süvendeid, mis võivad vabalt olla ka uuema-aegsed pommiaugud ja see mind nii palju ei huvitagi kui järgnev.

Maa-ameti reljeefkaardi järgi asetses see kivi täpselt merepiiril. Ma võin väita ja välja pakkuda igasuguseid asju, tõde nagunii teada ei saa, aga ma ei usu, et selline kahtlaselt kandiline kivi mere ääres juhuslikult oli (on teisigi olnud ja tõestuseks ka kaart, mis näitab kivirusude varasemat kasutust mingi ehitisena. Lugu kuskil blogis olemas). Seal võis olla näiteks mõni majakas vms, mis hiljem katastroofi tagajärjel purunes. Ülejäänud ehitise osad on kandunud vanasse merepõhja, mis praegu on soo- põllu- või metsamaa. Ei ole mõtet edasi spekuleerida, kuid mudauputusest ei saa üle ega ümber. On võistlevaid alternatiivseid oletusi mudauputusele, nagu näiteks kirikukellad ja neist tekkinud vibratsioon, mille tõttu hooned vajusid maa-alla, kuid minu vaatlused seda ei kinnita.

Järgmiseks jõudsingi varemeteni, mida enamus inimesed pole vist kunagi vaatama sattunud. Need varemed on ühed parimad tõendid alles hiljuti toimunud suurest uputusest. Neid tõendeid on tegelikult terve Eesti ja maailm täis ja paljudes lugudes olen teinud asja ka puust ja punaseks. Näiteks, Võrtsjärve ääres nähtu või Tartu tähelinn jne - kõik on sama moodi. Algul arvasin, et see hoone näitab ka ära suuna, kust poolt uputus tuli, kuid kahjuks seda siiski selle hoonega kindlaks teha ei saa. Hoone ise asub Padise kloostri taga ja tegu on Padise mõisa viinavabriku varemetega. Varemed on hetkel erakätes ja uued omanikud on minu hinnangul teinud kõik, et need varemed ka säiliks. Jalutasin õuel ringi ja sain loa inimeselt, kes seal hoonet kõpitses, hoonet lähemalt vaadata ja pildistada. Hoone teega piirnev külg näeb välja selline nagu kahel alumisel pildil.

Eemalt vaadates tundub justkui kõik normaalne. Lähemale minnes aga...

Korrus või isegi korrused on sügaval maa all. Selles pole mitte midagi üllatavat juba ammugi paljudele, aga siin on paar aga.

Kõige tähtsam, mille kallal alternatiivajaloo seisukohast nokkida, on viinavabriku ehituse aasta - 1874. Loomulikult see nii ei pruukinud olla, aga ma võtan 19. sajandi siiski toimunud katastroofi aluseks. Kas toimus see sündmus 19. sajandi esimesel poolel, 19. sajandi keskel või viimasel poolel, ei oma suuremat tähtsust. Fakt on minu arvates see, et midagi juhtus ja alles hiljuti.

Miks see hoone ja ka eelnev põrgukivi, on hea indikaator katastroofile, on see, et maastik ei valeta.

Ühest küljest on hoone varemed peaaegu täielikult mattunud ja teine külg on kahe korruse ulatuses näha. Umbes sama saab näha ka kohe viinavabriku varemete kõrval asuva mõisa laudaga. Lauda peal ilutseb valmistusaasta number 1884. Kahjuks sealt maltsast ja võpsikust ei olnud võimalik läbi minna, et asja lähemalt vaadata, aga selgelt on näha, et tee poolne hoone külg on mattunud. Miks aga just tee poolne, mitte teine pool? Vot ja siin ongi point, mis uputusega kaasas käis. Algul arvasin, et kõik see muda ja soga tuli tee poolselt küljelt, kuna hooned on mattunud just sellelt küljelt, aga tegelikult see nii ei ole. Nimelt, Padise kloostri ja nimetatud hoonete vahele jääb pisikene jõenireke, mis kannab Kloostri jõe nime.

Reljeefkaardi andmed ei valeta. Tegin endise jõe piiri siniseks ja viinavabriku varemed punaseks. Ja pilt ongi selge. Kogu viinavabrik jäi mingil x-ajal vee alla. Tee poolne külg (kus sinine ja punane joon kokku puutuvad) see on tänapäeval mattunud, aga see külg, mis täielikult vee alla jäi, on kahe korruse ulatuses ilusti nähtaval. Panen 1+1 kokku. Arvestades kõike ülalkirjutatud, siis tõusis vee tase nii määratuma kõrgeks mingi katastroofi tagajärjel. Ilmselt oli see mõni hiidlaine ja hiljem kui laine rauges, hakkas vesi otsima teed merre tagasi ja seetõttu tõusid jõed üle kallaste ning voolisid uued suuremad jõesängid pinnasesse, mille jälgi me tänapäeval pea kõikjal imetleda saame. Eriti ilmekas vaade avaneb Keila-Joal, kui vaadata joast allavoolu. Seal on näha vana jõesäng, mis on kolossaalne ja küündib kõrgustesse, aga tänapäeval lookleb sealt läbi madal jõekene. Ja rohkem mingit saladust siin ei olegi. See, et uputus oli, mis tõi endaga kaasa palju muda ja mattis majade korrused enda alla, seda näitab just alumine kaart ja ülemised pildid kõige ilmekamalt. Nagu kaardilt näha, on see külg, mis otseselt jõe sängis ei asunud, peaaegu täielikult pinnase all. Ülejäänud hoone, mis asus jões on müüridelt pinnas vee poolt minema uhutud. Kui keegi proovib omale ette kujutada, milline võis mudauputus välja näha, siis Fukushima hiidlaine videod on YT-s vabalt vaadatavad.

 

Ma muidugi võiks selles teemas nuputada pisidetailide üle, mida ma sellel teekonnal nägin, aga ka nendele küsimuste vastustele olen ma tegelikult lahendused varemalt välja pakkunud. Vaadake alumist pilt sellest samast viinabarikust. Miks on nii sise- kui välisseintes sellised pisikesed augukesed? Ilmselgelt ei saa need olla avad, kuhu asetati põrandat kandvad palgid, sest siis tekib põrandate ja akendega ebaloogilisus.

Ja seda enam, et ka väljaspool hoonet on taolised augud. Minu hinnangul on need augud jäetud just müüri tugevduse mõttes. Kuskil loos ma ka põhjendasin oma arvamust ja ei hakka seda juttu siia uuesti ümber kirjutama.

Minu jaoks on pigem küsimärgiga hoone sisemuses olevad rombi-kujulised kinnised avad ja nende otstarvet on esialgu raske oletada. Kuigi üks teema (Tallinna vanalinna käigud), millest kirjutanud olen, võib anda ka nendele süvenditele oma mõtte.


Alumisel pildil on näha Kloostri jõe nirekest tänapäeval ja viinavabriku varemeid, mis mõni aeg tagasi olid vee all.

Vahemärkusena ütlen, et külastasin ka enne Padiset veel Suurküla. Ka see on huvitav, vana mereäärne koht, kust tänapäeval meri on juba õige kaugele taandunud. Kuna tegu on täpselt sama mereäärse vööndiga, mis jääb kohe põrgukivi ja Padise vahele, siis pole mõtet kõike üle korrutada, kuid eks sealgi on põnevat avastamist, mida mõni teine kord ette võtta.

Ja suundusingi siis kodule ikka lähemale ja lähemale. 

Metsad. No ei ole meil vanemat metsa kui 80-90 aastat. Pildile jäänud mets on aga veelgi noorem.

Minu koduaia taga on mets (pilt puudub), mis ei saa olla vanem kui 80-aastat, sest leidsin kunagi ühe suure kuuse juurte vahelt padrunikasti (õiguspäraselt asjaga toimetatud), millel oli aastaarv 1940. Sellest kuusest jämedamat puud metsas ei olegi ja lisaks on metsas okastraadid, mis märkisid karjamaa piiri. Vanemaid puid näeb terves Eestis harva. On mõnede asulate juures ja surnuaedades mõned suuremad lehised (Vigala) ja pärnad (mõisad) ning sekka ka mõni tamm. On säilinud veel kohati mõisaaegseid alleesid (19 sajand) ja tegelikult enamus Eestimaa metsasid on väga noored. Vanadel joonistusel, maalidel, piltidel, isegi fotodel on enamus alad metsavabad. Miks? Eks see samane postitus siin andis juba vastuse. Enamus metsa langes selle tohutu katastroofi tõttu. Muist sellest kuivama hakanud puidu risuhunnikutest üle maa põletati ära, muist on senini maa all ja isegi merepõhjas (Läänemeri, Saksamaa Rügen, Põhja-Jäämeri jne). Enamus männikuid (vähemalt mere või muu veekogu äärsed) kasvavad puhta liiva peal ja seda kuni palju kilomeetreid sisemaale välja. Kus leidub aga kõige rohkem liiva? Ikka mere või mõne siseveekogu ääres.

 

Olen tihti käinud Veskijärvel kalal (vasak), seal oli palju aastaid tagasi suur tulekahju (Vihterpalu), nüüd on seal enamjaolt lage maa. Nii kaugele kui silm võtab, paistavad seal suured liivamäed. Kõik see ala on alles hiljuti vee all olnud, kuhu on tänapäevaks järele jäänud paar järvekest, miljardite tonnide viisi liiva, mõned noored metsad ja soomülkad (endised järved, enne seda meri).

Katsuks selle jutu kuidagi nüüd kokku võtta. Arvan, et nende kirjelduste ja fotodega, kaartidega sai tõestatud maastiku anomaaliad ja seda ei õnnestu kellelgi veenvalt ümber lükata. Vaielda alati võib, aga ma enam ammu ei viitsi (point puudub), äärmisel juhul võib mõne inimesega, kes püüab ja tahab, aga ikka ei usu, käe otsa võtta ja põhimõtteliselt ükskõik mis kohta viia ja neid ning paljusid muidki asju näidata, sest oma silm pidavat kuningas olema.

Teisest küljest, kui ma loen ajaloolisi raamatuid, vanu ajalehti, siis 98% infost ei kinnita absoluutselt minu vaatluste ja loogilise mõtlemise tulemusi, hoolimata sellest, et isegi aastaarvud on hoonete seintel, kuid vee alla ega mäe sisse ei olnud ju mõtet hooneid sedasi ehitada? Kus kohast ja mis ajast jooksevad asjad valesti? See on küsimus, kuid ka selle küsimuse üle on palju juureldud ja ka palju lahendusi pakutud. Milline neist vastustest on õige või veelgi enam, kas õiget vastust on üldse keegi kunagi pakkunud või ära aimanud? Mul on paar tähelepanekut sellest aastast, millest vähemalt kahes kohas (blogis) olen kirjutanud ja arvan, et seal kuskil vahepeal on vastus, mis natukenegi lohutab mind. Õnneks või õnnetuseks ei ole ka see lahendus päriselt käega katsutav. Käega katsutav ja silmale nähtav aga on kõik see, mida eelnev jutt sisaldab. 

Lugesin just eelnevalt vanast ajalehest Antarktika kohta artiklit, kus on väidetud, et aastatuhandeid (meie ajal väidavad et aastamiljoneid) tagasi oli Antarktika täiesti jäävaba ja seal elasid suured loomad ja kasvasid troopikataimed. Ja kui ma ühes loos tõin välja Antartika kaardi, mis kujutas seda piirkonda jäävabana ja isegi linnad ja linnade nimed olid kaardile märgitud, siis seda raamatud liigitatakse raamatukogus utoopia valdkonda. Kuhu ma jutuga tahan jõuda on see, et mulle kohati tundub katsutava füüsilise vastusevariandina selline asi, et aeg ei käinud vanasti lineaarselt (tugevalt ühendatuna), vaid aeg käis kuidagi lippadi-loppadi. Sellega saab palju asju ära seletada (950-aasta vanune inimene), jäävaba Gröönimaa ja Antarktika alles hiljuti, esimesed korrused maa all ja majad vanades jõesängides. Täpsemalt võibolla saaks seda nähtust seletada sedasi, et näiteks kõik elusmateeria vananes ühe kiirusega ja kõik esemed/asjad või mis iganes elutu mateeria, vananes pööraselt kiiremini. Võis ka olla nii, et mingil ajastul käis aeg ebakorrapäraselt üle kivide-kändude ja ka üle inimeste. Las see uitmõte jääb praegu, kuigi mulle tundub, et sellel mõttel võib jumet olla, arvestades tähelepanekuid aja kulgemise kohta viimasel ajal (kiirenev). Praegu muidugi on aja kulgemine lineaarne ja üleilmne (tõenäoliselt?).

Ja on veel üks huvitav variant, mille idee autor mina ei ole, aga see tundub samuti loogiline, kuigi käsitleb maailma ilma ühe ja ainsa loojata. Selles mõttes, mis on tegelikult minu elus kohati ka tõestust leidnud, on kõik inimesed loojad, aga ma arvan, et see lõpuni ei toimi. Arvan, et saab luua ja asju sättida ainult teatud piirides:

Kõik vanad ehitised, ajalehed, raamatud, maastik, metsad, kosmos, päike, kuu ja terve loodus ise on inimeste materialiseerunud mõtted. Üks kiiremaid mooduseid luua midagi füüsilises reaalsuses on tavapäraste protsesside ümberpööramine asjade loomiseks. Tavaliselt me loome asju sellele mõeldes, nagu näiteks ma mõtlen, et ma lähen sellele peole ja siis ma räägin sellest kellelegi. Järgmiseks, olengi ma sellel peol nii nagu ma varemalt sellel mõtlesin ja ka hiljem kellelegi rääkisin. Mõte materialiseerus. See on lihtsustatud näide, kuidas me loome oma reaalsust. Kui te nüüd vaatate oma tuppa või õue või ükskõik kuhu, siis need asjad seal on ka kellegi mõtted, millele keegi kunagi on mõelnud. Pole midagi, mis poleks kunagi olnud nii, nagu arvati. Kui sa tahad tõesti universumiga trikitada ja teha maagiat asjadega, nagu elu ise, tuleb muuta suhtumist ja vastavalt käituda. Keera kõik tagurpidi ja alusta tegevusega. Kui sa tahad kogeda küllust, ole külluslik ja tee nii, nagu teeb küllus. Näiteks, kui sul on taskusse jäänud ainult 5 eurot. Vaheta see viie eurone ringi ühe eurosteks ja mine tänavale ja jaga need ühe eurosed laiali. Just nii nagu teeb küllus. Muuseas, need inimesed, kes seda raha vajavad, ilmuvad samuti otsekohe välja.

Täiendan eelnevat omalt poolt:

Kui miski asi on välja mõeldud, siis seda nii lihtsalt enam ära ei kaota, aga ajaga saab kõik ümber muuta ja kaotada kellegi suuniseid järgides ja ajupesuga. Millest tekivad ajaloolised anomaaliad? Ütleme, et koolis taotakse pähe ajaloo kohta asju, nagu see peab olema. Enamus mõtleb sellele ja pole mõtteski, et neile valet räägiti. Suure grupi inimeste mõttejõud hakkas nüüd ajalugu vormiks materialiseerima, aga on teine grupp, kes ei usu. Neid on oluliselt vähem ja nende mõttejõud tekitab ajaloos anomaaliaid, nagu hooned ehitatud ilma mõõdulindita või esimesed korrused maa all jne. Sama on iga valdkonnaga, ka kosmosega jne. Muidugi selle mõttevärgendusega võib olla veel üks aga või mõõde, mida tuleb arvestada ja see on aeg. Näide, kui kaua aega keegi ei mõtle mingile asjale, siis see kaob lõpuks ära. Nagu näiteks, mõni loomaliik - mammutid või minu pärast kasvõi näkineiud jne. Nüüd aga mingi jälg jäi kuskile mammutitest siiski maha (mõni luu vms) ja nüüd pannakse neist uut pilt kokku ja kõik teavad, et need elukad on väljasurnud. Kui aga keegi kuskil, üldsuse juhtimise kõnetorule lähemal olev isik oleks öelnud, et mammutid on elus ja üldsus oleks sellest kuulnud ja ilusti vastu võtnud, siis oleks mammutid praegu elus. Sama on ka leiutistega, võtame kasvõi elektri. Ma kuskil loos kirjeldasin ka seda leiutiste loomise protsessi samadel alustel, nagu siin just kirjutasin.

Kui kunagi viitsin, panen ajavööndite loo ka kokku. Vandenõuteoreetilise poole pealt ütleks, et me elame ülimalt peenelt organiseeritud vales.

LÕPP