Väljakaevatud tööstushooned Tallinna sadamate alal

Selle looga ei saa tegelikult kinnitada seda (või siiski saab? :), kas Tallinna sadamate alal olevad hooned ehitati neisse kohtadesse umbes 100 aastat tagasi või kaevati seal olnud hooned pinnase alt välja ning varemes olnud hooned restaureeriti. Kuid kummalisusi on väga palju ja seda siin loos vaatlengi. 

Ajaloolased pajatavad meile lugusid kultuurikihist, mis linna tänavatele muudkui kerkis ja kerkis. Viimase saja aasta jooksul ei ole kultuurikihti aga mõnes kohas kasvanud, hoolimata sellest, et vaatluse all olevas kohas ühel pool maja külge puudus ja puudub senini kõvakattega tee. Vaatluse alla võtsin pildil punase ringiga tähistatud maja Lennusadamas. Pilt on üles võetud aastal 1913, ehk natuke rohkem kui 100 aastat tagasi.

Majal on selgesti näha kaks korrust ja maja alumine äär. Olgu veel öeldud, et ajaloo annaalide järgi hakati kogu sadamate ala (Bekkeri, Vene-Balti, Noblessner) ehitama ühe korraga ja ehitus algaski umbes 1913. aastate paiku. 

Sama maja tänapäeval. Punase ringi sees olev osa on sama maja osa, mis vana-aegselt pildilt paistab.

Mulle on küll täpselt teadmata, millal see maja on ehitatud, kuid viimase 100 aasta jooksul pole maja ümber kultuurikihti tekkinud, kuid ometi on maja mingil salapärasel põhjusel poolenisti pinnase all.

Teisel pool maja, kus on kõvakattega tee paistab napilt akna ülemine serv.

Järgmiseks võtsin vaatluse alla Vene-Balti sadamas asuva turbiinitšehhi. Paljudel vanadel piltidel ei ole kahjuks peale märgitud aastaarvu, aga kuna maja oleks justkui ehitusjärgus, siis võib eeldada, et see foto on üles võetud umbes 1913. aasta paiku. 

Võib ju eeldada, et pildil ülesvõetu kujutab  hoone ehitust. Puudub osa katusest, redelid ja tellingud majal ja inimesed ümber maja askeldamas. Aga kui natukene süveneda pilti siis näeb siin palju kummalist. Suured ebamäärased mullahunnikud ümbr maja, kas maja kaevati välja hoopis? Osad aknaruudud tunduvad katki olevat. All pool olevatel osadel piltidel on näha, et nii-nimetatud majade ehituste juures valitseb alati hirmus segadus, kõik on igal pool pilla-palla laiali. Kaldun pigem arvama, et nii ei saa ehitada, vaid toimus hoonete ja ümbruskonna puhastmine sodist, mis sinna oli tekkinud suurema üleilmse katastroofi käigus mingil x-aastal.

Kui keegi ehitab omale uut maja, kas ta siis laoks akna-avad ja müüriks need kohe kinni? See lihtsalt ei ole loogiline. Kogu selle loo juures polegi midagi loogilist.

Sama maja teiselt küljelt. Esimesed aknad kinni müüritud, osad aknaruudud katki. Tohutu kaos tervel "ehitusplatstarmil."

Nüüd aga üks ilus vanaaegne vaade Miinisadamale,Noblessnerile ja Voltale.

Lähemal vaatlusel on näha, et üks Volta tööstuhoonetest on varemetes. Ei paista mittemingisugust ehitustegevust ega tellinguid ümber maja.

Samal fotol on veel teinegi varemetes maja Noblessneri sadamas. Samuti ei ole märgata vähimatki ehitustegevust maja juures.

Palju pilte on sadamate piirkonnast, kus toimub mingi arusaamatu pinnase teisaldamine tohutus kogustes. Ei tea, kas on toimunud mingi kvantnihe, aga 1913. aastal askeldavad võimsad ekskavaatorid ringi ja samuti on kraanad juba üpris tavalised. All pool oleval pildil vaadake vasakul olevat üleüldist pinnasetaseme kõrgust ja paremal maja, mis on juba välja kaevatud. Ega siin midagi kommenteerida polegi, eks igaüks vaatab ise ja mõtleb, mis tundeid need pildid tekitavad.

All olevat kaks pilti on ühest ja samast majast Noblessneris eri aegadel. Tundub vägisi nii, et kogu piirkond lihtsalt kaevati välja, kivimajad renoveeriti ja võeti uuesti kasutusse. Mis aga hoonete sisustusest sai, seda ei ole teada, kuigi mõned pildid on ka veel vanadest tehnoloogiatest säilinud. Vaata kolmandat pilti all pool.

Kas on veel tõestusi vaja, et need vanad hooned kaevati välja? Aga palun. Pilt on tehtud Tallinnas Estonia teatri kõrval. Mingite tööde käigus lihtsalt paljastusid maa all olevad hooned. Tööd tehti ära ja hooned aeti jälle kinni, nii nagu tänapäevane "normaalne" pinnase kõrguse tase on.

Sellel pildil on hästi tajuda ala, mis on pinnasest puhastatud. PS! kusjuures üks korrus on siiski veel maa alla jäetud. Selle pildi panen hiljem, mis mu juttu kinnitab.

Osa Kalamaja asumist asub umbes sellel kõrgusel nagu see torn siin pildil. Sadamate ala aga on välja kaevatud ja nagu välja tuleb, siis, mitte täielikult. Vähemalt ühe korruse selles rajoonis on nad jätnud välja kaevamata, juu siis jõud ei hakanud enam peale. Ah, et kus ma seda tean? Vaadake siis järgmiseid pilte. Kui kaameral oleks laiem vaade, oleks see maja ka sellele pildile paremale poole peale ära mahtunud...

Seda maja selle suure korstna ääres remonditi suvel, tehti drenaaži ja muid ehitustöid aga..

Üks korrus jäeti veel maa alla. Juu siis linnasaksad ei luba välja kaevata mingil nende jaoks üsna loogisel põhjusel (muinsuskaitse nõuded jne). Ukse ava maa all, samuti aknad. Kõik see bituumeniga mustaks võõbatud osa on tänaseks jälle kinni aetud.

See on isegi vanades ajalehtedes kirjas, et meri ulatus Kalamaja surnuaiani.

Lõpetuseks aga natukene rõõmsamaid pilte kah, kus ühel pildil on näha, et tõepoolest inimesed ehitavad maja (sedapuhku küll puidust) ja teisel pildil on tunne, justkui ehitatakse seda suurt kivihoonet, aga ehitajaid pole? Kogu lugu saab kokku võtta vast nii, et ehitatigi tõepoolest kõik need hooned sada aastat tagasi, aga võis olla ka nii, et enamus majasid kaevati välja...kindlasti on ka veel kolmas võimalus, kuid seda ma siin ei kirjelda. PS! Arhiivimaterjalide tuhnimisel leidsin ainult kaks pilti, kus näidatakse vanal ajal majade ehitamist. Sadama kaide ehituse pilte on aga internetis saadaval päris palju.

Ja kõige lõppu üks maasikas. EW aegne peatollivalitsuse hoone Tallinnas. Terve väljaku jaoks ei ole jaksu olnud, et üleliigne pinnas eemaldada, kaevati maja äär ainult lahti, et valgus ikka akendest korralikult tuppa paistaks ja mis naljakas sissekäik teisele korrusele?

LÕPP

Elu igavene ringkäik

Vana-aja teosoofide arvamisi elu tekkimisest ja elu lõpust meie maal. 

Alati on inimesi huvitanud elu ja surma küsimus. Ühel päeval kerkib igas inimeses korraks küsimus: milleks ma elan ja kas surmaga on kõigel lõpp? Kas tõesti ei ole enam midagi loota. Hindulaste jumaliku laulu "Bhagawat Gita" ja "Veedade" järele ei tunta surma. 

Kõik olemasolevad on surematud ning iga olemasoleva ülesandeks on vaid alalise vormi ja kuju muutmise läbi areneda täiuslikkusele. Ühtlasi ei ole inimkonna areng seotud üksi maaga vaid see on interplanetaarne. Igal planeedil asuvat seitse pea-inimrassi, kusjuures iga rass omab veel 7 sub- ehk alarassi. Nende rasside omadusteks on arendada inimese teatavaid külgi. Kui rassid ühes subrassidega on teinud oma töö, tuleb hävinemine. Planeedil kaob seni funktsioneerinud elu. Saabub "Prolaija" ehk passiivsuse ajajärk. 

See on aeg, mil seeditakse ja töötatakse ümber kõik rasside arengu saavutused ja kogemused. Selle rahuliku aja möödudes, mil kõik oli nagu talveunes, tekib jälle uus elu, uue arenguga, aga ka juba uuel planeedil. Jumaliku laulu "Bhagawad Gita" järele tekkis elu ürgplaneedil Saturnil. 

Saturnil oli teadvus umbes mineraali teadmuse tasemel ehk see on teadmine, mis inimene läbi elab kõige sügavama ja rahulikuma une ajal, mil pole unenägusid. Kuid ka selle planeedi areng saavutas oma tipu ja tuli hävinemine, „Prolaija" ja uus elu tekkis ürgpäikesel. 

Siin oli teadmus juba enam arenenud. Teadmine oli taime tasemel. Tekkisid ühtlasi esimesed närvialged. Tehes läbi arengu ürgpäikesel, hävis planeet ja peale tuhandeid aastaid kestnud vaheaega ilmus elu meie maakera kõige läheimal saatjal, ürgkuul. 

Loomulikult ei olnud see kuu, millest siin jutt, tardunud elutu vulkaanilise pinnaga maailmakeha, vaid selleks ta muutus peale elu hävinemist kuul. Arengu tipuni jõudnud, tõusis vesi ookeanidest, ujutas kuu mandri üle ning hävitas elu. Aegade jooksul auras vesi maailmaruumi ja elavast planeedist jäi järele tuim kõrbetaoline pinnastikuga maa saatja. Selle ajajärgu teadmus võrdub unenägude ehk astraal teadmusele. See on teadmus, mis inimene elab läbi rahutus unenägude rikkas unes. Uueks lüliks ja vahejaamaks selle lõputul arenemisel osutus meie maa. 

Teosoofid on seadnud siin üles teooria maa ajastutest, tema rassidest ja subrassidest. Selle järgi tekkis elu maal kõigepealt põhjanaba ümbruskonnas ning see rass kannab polaarrassi nimetust. Andmeid selle ajastu ja rassi kohta pole olemas peaaegu mingisuguseid. Sama käib sellele järgneva ajastu Hüperborea kohta, mille asupaik oli pisut lõunapoolsem eelmise polaarrassi tegevuspaigast.

Ometi on selle ajastu kohta olemas siiski mõned nõrgad faktid, mis aitavad tõendada, et seal on olnud kunagi elu. Need on põhjanaba piirkonnas leiduvad söekaevandused Spitsbergenil ja Novaja-Semljal.

Söekaevanduste tekkimise eeltingimuseks on vastav troopiline taimestik, mis looduskatastroofide poolt hävitatakse ja maetakse, kus ta maapinna sügavuses teeb läbi söestumise protsessi. Juba rohkem on andmeid Lemuuria (tuntud ka kui Mu) ajastu kohta. 

 

See manner asus Vaikses ookeanis. Teosoofia peab Austraaliat ja Okeaania saarestikku Lemuuriast säilinud osadeks. Sel mandril sündis ühtlasi indiviidi, isiku kaheks jagunemine nimelt meheks ja naiseks, üheks lähedaseks indiviidi jagunemise tõenduseks loetakse mehe rindasid,- selle ajastu inimene oli oma kasvult mitu korda suurem praegusest inimesest. Mis puutub selle inimese nahavärvust, siis oli see must ning tema subrassideks peetakse neegreid ja Austraalia pärismaalasi. Lemuuria ajastul arenesid inimese juures välja erootilised ja teised madalama astme tunded. Järgmine, Atlantis, asus praeguse Atlandi ookeani kohal. 

Atlantise rasside nahavärv oli punakas ja nende juures arenes kunstimeel ja okultsed võimed. Nad olid selgeltnägijad ning nende tehniline oskus ületas kaugelt meie aja, eriti mis puudutab elektrit. Atlantisest kõneleb juba kreeka filosoof oma dialoogis „Atlantiid". Nimelt on Plato(n) käinud Egiptuses, kus ta preestrite käest kuulis, et selle mandri viimane osa on ära kadunud 900 aasta eest. Atlantise mandri kadumine oli pikaldane, sealt kolisid üle Lõuna-Ameerikasse enam arenenud kultuursemad rassid, kelle järeltulijateks olid hispaanlaste poolt 15. sajandil leitud inkad. 

Ja nagu ajaloolised andmed kõnelevad, oli inkadel tõesti omapärane, kõrgelt arenenud kultuur. Hispaanlaste tulekuga see hävines. Kuid hindude "Karma" järele, s. o. põhjuste ja järelduste seaduse järele kannatavad hispaanlased praegu selle teo tagajärgi. Nimelt ütleb "Karma", et mis sa halba teed, seda tehakse sulle tagasi. Ka head ei tohi teha, sest see seob. Inimene peab olema vaba, iseseisev indiviid, kellele ei lähe teised korda. Ja tõesti nii imelik kui see ka ei ole, peale inkade kultuuri hävitamist hispaanlaste poolt, on nende juures sest ajast kõik läinud tagurpidi. Teine osa vähem arenenuid rändas Põhja-Ameerikasse ning on seal väljasurev rahvas. Need on indiaanlased. 

Atlantise rasside hulka tahetakse arvata ka praegu üht Euroopas elavat rahvast. Need on Lõuna-Prantsusmaal ja Lõuna-Hispaanias elavad baskid, kellede keelel ei ole midagi ühist praegu Euroopas elavate rahvastega ning asjatult murravad teadusmehed pead, püüdes kindlaks määrata nende keele päritolu. 

 

Nende keele iseärasuseks on peale kõige veel see, et nende verbid on nais- ja meessoost. Teiste rahvaste keelte juures näitab sugu nimi- ja omadussõna. Atlantise viienda subrassi hulgast viidi välja Aasiasse Kobi kõrbe üks osa enam arenenuid ja kõlbeliselt väga tugevaid inimesi. Need paljunesid seal ja panid aluse uuele Aasia rassile, üks osa neist rändas Indostani poolsaarele, kellest arenes indu subrass. Siitpeale algas mõistuse või intellekti arenemine. See intellekti arenemine käis läbi järgmiste subrasside: Babüloonia ja Kaldea, Egiptuse ja Kreeka, kuni viimaks kreeka filosoof Aristoteles lõi mõistuse teooria, mis püüdis kõike inimest ümbrilsevaid nähtusi seletada ja mõista mõistuse abil.

 

Iga subrassi kultuuri-ajajärk kestab 2000 aastat. Nii siis peaks intellekti arenemine olema oma tipul. Ja ei olegi palju aega tagasi, kui Königsbergi filosoof Kant lükkas ümber Aristotelese tõed. Mõistus ei saa asju ja nähtusi seletada, ta saab neid vaid armastada. Ta ei suuda tungida asjasse iseenesesse, ta ei tea, mis asi on iseeneses (Ding an sich), kuigi intellekt on oma arenemise tipul. Uueks omaduseks, mis hakkab arenema inimese juures, on intuitsioon. 

 

 

See areng kestab läbi kahe subrassi: venelaste ja põhja-ameeriklaste, kusjuures ühtede juures toimub intuitsiooni vaimse, ideelise külje areng ning teiste juures materiaalse. See areng kestab veel läbi Lõuna-Ameerika subrassi. Sellega on 7 subrassi läbi, senised mandrid hävinevad ning uus manner tekib India ookeanis. Peale selle mandri hävinemist tekib veel üks seitsmes ning siis on maa ülesanne täidetud. Ta hävineb, elu langeb „Prolaija" ehk passiivsuse seisukorda, kuni ükskord tekib uus elu uuel planeedil, milleks on Jupiter. 

 

 

Jupiteri järglased on Veenus ja Vulkanus (hüpoteetiline planeet).

 

Jällegi on läbi 7. planeediareng ning nüüd tuleb lõpp kogu meie päikesesüsteemil. Aga et päikesesüsteeme on palju, siis tekib uus elu veel uuel päikesesüsteemil. Ja kui lõpuks on saavutatud arengu ülemaste, läheb kõik „Prolaija" seisukorda, et sealt uuesti alata oma arenemiskäiku. Surma ei ole olemas, kõik elu on igavene, uus muudab ainult oma välist vormi ja mille lõppsiht on arenemine.

 

LÕPP 

Vahepala - Hiiglaste hauaplaadid Tallinna vanalinnas kõigile vaatamiseks

Dominiiklaste kloostrist on siin blogis juba juttu olnud ühe nõukaaegse raamatu põhjal, kuid oma silm on kuningas. Soovitan kõigil neid plaate ja nende mastaape ise vaatama minna. Sest võib juhtuda nii, et ühel hetkel neid seal enam ei ole - liiga palju küsimusi võib inimestel tekkida. Lisan siia mõned fotod vanaegsetest hauaplaatidest, mis ma ise seal pildistasin. Pehmelt öeldes, kui neid nägini, pidini pe*seli kukkuma. Kõik me oleme surnuaias käinud ja teame millised hauaplaadid välja näevad. Kuid ammu-ammustel aegadel, kui oli katk, nälg, sõjad ja vaesus, siis korraga tehti inimestele sellised hauaplaadid? Umbes 3 meetrit kõrged ja mitme tonnise kaaluga. Väga loogiline muidugi. Terve üks tänav on neid hauaplaate täis. Piltidelt ei saa alati asjade tegelikest mõõtmetest aru, aga andsin oma parima.

LÕPP

Uppunud linn(ad) Eesti vetes

Jätkan oma blogi ajalooliste ulmejuttudega, kuigi kui vaadata natukene meie ajas ringi, siis jääb selline tunne, et ümberringi on valitsused ja niinimetatud "tavalised inimesed" hulluks läinud ja pikemas perspektiivis see meile head ei pruugi tuua, sest kurjus, mis tõmbab selle maailma niite, taob oma trummi üha valjemalt. Eeldan, et selle blogi lugejad on mõtlemisvõimelised ja saavad aru, kuhu ma tüürin. Lohutan end sellega, et paljud inimesed näevad sellest tsirkusest läbi. Nüüd aga teema juurde. Oma otsingutes olen hetkel sukeldunud vanadesse ajalehtedesse ja ei ole pidanud pettuma, sest vanades ajalehtedes on rohkem infot säilinud vanadest aegadest kui kuskil mujal tänapäeval. Nagu ajakirjanduse puhul ikka, ei saa võtta kõiki uudisnuppe puhta tõena ja nagu mõnegi artikli puhul on selgunud, on tegu olnud aprillinalja või mõne teadlase poolt korraldatud pettusega. Näiteks sai ühest vanast artiklist lugeda, et vene teadlane leidis musta mere kaldalt uppunud linna, kuid tuli välja, et midagi ta ei leidnud (võibolla leidis siiski, sooviti kinni mätsida?) ja tembeldati petiseks, kes küsis muudkui raha oma uuringuteks. Samuti on mul varasemalt ilmunud lugu Tallinna Kalarannast leitud umbes 60 kilogrammisest kuldvaasist, mis osutus ajalehe andmetel aprillinaljaks. Igasse infokildu tasuks siiski suhtuda teatud ettevaatlikusega ja katsuda ära tunnetada ulmelisust ja tõde, proovides oma kogemuste põhjal erinevaid niidiotsi kokku viia. Nüüd aga loo juurde, enne Eesti juurde jõudmist natukene Vahemere veealustest linnadest.

Praeguse aja tuntuimad uppunud linnad vahemeres ei asu just väga sügaval, keskmiselt umbes 10 meetri sügavusel. Üks uppunud linnadest on Herakleion, mis asub Egiptuse rannikul. Neid madalas vees asuvaid linnasid on muidugi veel ja nende kohta leiab tõsine huviline ise palju materjali internetist.

Tekib muidugi küsimus, et kuidas linnad vee alla jäid? Siin võibolla polegi mingit teadust. Madala vee all olevad linnad jäid sinna tõenäoliselt mõne väiksema lokaalse katastroofi tagajärjel nagu näiteks maavärinad. Selline õnnetus juhtus Tšiilis 1939. aastal, kus terve linn kadus igaveseks.

Kuid veelgi tõenäolisemalt jäid paljud linnad vee alla hoopis mõne suurema ülemaailmse katastroofi tulemusena. Samuti nagu kadus Atlantis, kadusid ka paljud muistsed linnad üle maailma, kuid kas see juhtus kõik korraga või erinevatel aegadel, pole praegu teada.

1932. aastal konstrueerisid ameeriklased aparaadi, mis võimaldas vaadata suurtesse meresügavustesse ja sealt teha ülesvõtteid. Juba aparaadi esmakordsel proovimisel satuti juhuslikult merepõhjas leiduvale linnale. Kuna aparaati prooviti kohas, kus vanade kirjade järgi pidi asuma manner Atlantis (kajuks ei ole teada, kus aparaati täpselt kasutati, kuid võib oletada et Atlandi ookeanis suht aafrika mandri lähedal. Kas tänapäeva teadus teab, mis vanade kirjade järgi ameeriklased 1932. aastal oma ekspeditsiooni läbi viisi? Kas kõik sellised andmed, mis kõnelavad vanast maailmast nii nagu see oli, on kuskile luku taha pandud või veelgi kindlam- ära hävitatud?). Oletatakse, et merepõhjas nähtud linn polegi muud, kui Atlantise pealinn. Atlantis pole mingi legend, vaid tõsilugu. Merepõhjas leiduvas linnas võidi selgesti näha maju, tänavaid ja platse. Meri neelas selle linna suure maavärisemise tagajärjel.

Nüüd aga ühe huvitava linna juurde, mis leiti Vahemerest ameerika-saksa inseneri dr. Hans Hartmani poolt. Guugeldades antud tegelast, ei ole võimalik eriti andmeid selle teadlase kohta leida. Leidin vaid ühe New York Times-i artikli, kus mees koos mitmete teiste teadlastega tahtis Vahemeres vette vajunud linnasid uurida ja ühte jõudis ka uurida, kuid peale seda on nii teadlasest kui leitud linnast suur vaikus, nagu oleks teadlast ignoreeritud või andmed täielikult ajaloost kustutatud. Uurisin lihtsalt selleks, et teada saada, kas tegu võis olla petturiga, kuid selliseid andmeid välja ei tulnud, järelikult lihtsalt ignoreeriti seda teadlast ja teisi teadlasi, kes temaga koos sama uurimust läbi viisid. Lihtsalt andmed on ajaloost kadunud või kustutatud. Kuid midagi on ka siiski säilinud.

Hans Hartman oli rikas mees ja viis läbi oma uurimusi oma isikliku raha eest ja palkas ka teisi teadlasi omale appi. See asjaolu peaks ära näitama, et tal ei olnud huvi kuskilt raha välja petta ja muinaslugusid kokku luuletada.

Oma uurimistöödeks ehitas Hartman tugeva terassilindrikujulise aparaadi ja moodustas väikese teadusliku ekspeditsiooni ning sõitis vahemere rannikule, et seal katsetada omaleiutatud aparaati.

Miks aga valis dr Hartman just Vahemere oma uurimisobjektiks? Aga sellepärast, et veel umbes sada aastat tagasi uskusid teadlased, et Vahemere piirkond oli juba vanal ajal kõrge tsivilisatsiooni sünnipaigaks. See oli aeg, mil praeguse Vahemere asemel oli kuiv maa viljakandev org pooltroopilise kliimaga. Praeguse Vahemere asemel olid seal minevikus kaks järve. Atlandi ookeanist eraldas seda viljakandvat orgu looduslik tamm. Külluses ja jõukuses elasid seal inimesed, arendades kunsti ja teadust. Siis toimus aga suur muutus: suured jääliustikud sulasid pikkamööda ja tõstsid tunduvalt Atlandi ookeani pinda. Vesi hakkas voolama üle Gibraltari kaljude, murdis lõpuks tõkked maha, ja jäine vesi ujutas üle kauni oru. Nii tekkis Vahemeri. See oli hiigelkatastroof. See aeg võib olla sama aeg, mil piibli järgi toimus suur veeuputus (umbes 6000 aastat tagasi). Kuid ma ei tooks siia oletusi, millal üks või teine katastroof aset leidis. Selle kohta lihtsalt infot ei ole eriti saada.

Kas olete mõelnud, millest pärineb inglise keelne sõna Vahemeri - Mediterranean sea?

Medi- kesk; Terranean- maapealne.

Uurisin merekaarti Gibraltari väina piirkonnas. Loodusliku tammi asukohta ei ole võimalik kahjuks enam tuvastada. Piirkonnas on vesi igal pool väga sügav. Tõmbasin punase joone sinna, kus vesi kõige madalam ja kuhu võiks mõelda mingi loodusliku tammi paiknemist, kuid see tundub vähetõenäoline. Tõenäoliselt on lakkamatute maavärinate ja üleujutuste tõttu mandrite rannajooned tublisti muutunud.

Hans Hartman oli esimene, kes sukeldus sügavustesse Vahemeres, milleks enne teda keegi suuteline ei olnud. Ta käis kuni 750 meetrit vee all ja oma imeaparaadi lasi ta valmis ehitada Saksamaa Kruppi tehases. Aparaat oli varustatud prožektorite, kaamera ja fotoaparaadiga. Selle seadeldise abil filmiti ja jäädvustati huvitavaid maastikke ja vaatepilte merepõhjast (need on tänapäevaks vist kõik kadunud?). Ühel veealusel külaskäigul Aafrika ranniku lähedal (Sitsiilia ja Tuneesia pealinna Tunisi vahel) sattuski dr. Hartman oma haruldasele leiule, eelajaloolisele linnale, mis oli kunagi kauges minevikus mattunud vee alla. All asuval kaardil on näha dr. Hartmani poolt uuritud piirkond Sitsiilia ja Tunise vahel.

Leiupaigas polnud vesi just sügav, kõigest 120 meetrit. Hartmanil jäi üllatusest suu lahti: tema ees merepõhjas lesisid vanaaegsete hoonete varemed. Terve linn näis olevat ühekorraga vajunud vee alla. Umbes 1930. aastatel uuriti haruldase leiu päritolu. Vee all olevad hooned on kõrgesti arenenud tsivilisatsiooni ehituskunst: nende ehitajail pidi olema teada palju sarnast, mida inimkond vahepeal unustas ja alles hiljem uuesti leidis. Ameeriklaste eestvõttel loodi ka „Sügavvete uurimise ühing", mis pidi selgust tooma ka selle uppunud linna saladustesse. Selle linna puhul on tähelepanuväärne see, et see asub üpris sügaval merepõhjas. Enamus teisi veealuseid linnasid ei ole väga sügaval. Kuigi täpne linna asukoht ei ole tõenäoliselt enam üldsusele teada, siis uurisin merekaarti piirkonna kohta ja tõin punase ringiga kaardil välja, kus meri on umbes 100 meetrit sügav ja Tuneesia rannikule suht lähedal. Eks sealt kandist tasuks seda linna uuesti otsima hakata.

Uurisin samuti kõikvõimalike vanemaid kaarte piirkonna kohta, et leida mingeidki anomaaliaid piirkonna kohta, kuid midagi eriskummalist ei avastanud. Kuigi vanemaaja kaartidel on teinekord väga palju huvitavat informatsiooni. Nagu näiteks all oleval kaardil on Vahemere piirkonnas terve kaldaäärne meri varemeid täis.

Nüüd aga Eesti juurde. Eesti kohta kahjuks palju andmeid pole saada, kuid meie armas pisi-pisikene maalapp ja vesi selle ümber on küll imetilluke maailma mastaape arvestades, kuid siin on kõik imed olemas. Ega asjata seda maad Maarjamaaks kutsuta (Terra Mariana). Olen kuulnud legende, et Peipsi järves on üks uppunud linn, mis oma varandusi aeg-ajalt kaldale laseb uhuda. Vähe sellest, ka Läänemeres võib olla üks (kindlasti on mõni veel) kadunud linn. Ühes eelnevas loos tegin juttu kadunud Hüperboreast, mis asus kunagi põhjapoolusel ja tolleagsed teadlsed uurisid seal lähedal merepõhjas metsasid, siis Läänemere põhjast, Rügeni lähedalt leiti suur merealune mets, mille puud seisavad püsti vees. Selge silmaga (ilmaga) on kalurid juba korduvalt näinud merepõhja metsa. Kuna metsa asukoht on täpselt teada, siis saadetakse tuukrid merepõhja seda metsa uurima. 

Muistse linna varemed võivad asuda Kihnu ja Ruhnu vahel. Eesti purjekad vedasid Riia sadamasse kive, mis olid võetud mere põhjast Ruhnu ja Kihnu saarte vahel. Sel puhul on mõned Riia teadlased avaldanud oletuse, et kivid, mis Eesti ranna läheduses merepõhjast saadakse, on mere poolt üleujutatud ühe eelajaloolise linna varemed. Kahjuks ei ole rohkem infot antud juhtumi kohta tuvastanud, sest vaevalt meremehed sealt raudkive sadamasse vedasid, ikka mingeid plokke. Muidu ju teadlased sellisele kahtlusele poleks tulnud.

LÕPP