Jumalik ja kiskja

Eile õhtul tegin õues suitsu ja mõtlesin, et vist enam ei kirjuta kunagi ühtegi raamatut. Nagu seda olin jõudnud mõelda, tuli ka otsekohe raamat. Algul oli mõte see romaaniks kirjutada, mis oleks võtnud minimaalselt ühe kuu, ilmselt rohkemgi, aga seekord tegin teisiti. Romaane olen kirjutanud ennegi ja tegin sellest hoopis lühijutustuse või miski välkproosa taolise jutu, milletaolisi enne pole kirjutanud.

„Tere härra Raymoon. Ma väga vabandan, et hiljaks jäin.“ Ajakirjanik Kira Kipra võttis kübara peast, mantli seljast, salli kaelast ja pani need laua kõrval asuvasse nagisse. „Lund on hirmus palju. Räägivad küll, et kliima soojenemine, aga lumekraanid ei taha kuidagi kinni jääda. Vihm oleks tunduvalt parem.“ Ajakirjanik heitis pilgu peeglisse, lükkas sõrmedega läbi juuste ning istus lauda, kus teda ootas Raymoon. „Te ei ütlegi midagi? Isegi ei ole mu tervitusele vastanud.“
„Tere,“ ütles Raymoon ja võttis alustassilt paki valget suhkrut, rebis sellelt ääre ning puistas sisu aurava teetassi sisse, mis talle hetk tagasi serveeriti.
„Väga hea. Olete siin kenasti ennast juba sisse seadnud. Valge suhkur? See pidi tervist kahjustav olema … Te ei ütlegi selle peale midagi?“
„Mille peale?“
„Et suhkur on tervist kahjustav.“
„Miks ma peaksin selle peale midagi ütlema?“
„Hästi. Saan aru. Küsin siis teisiti. Miks te valge suhkruga teed joote? Miks te näiteks mett tee sisse ei pane?
Raymoon oli tee segamise lõpetanud ja pani lusika alustassile. „Mett ei toodud, ainult suhkrupakk oli.“
„Ikkagi, te ei vastanud mu küsimusele.“
„Vastasin täpselt teie küsimusele.“
„Te pole kuigi jutukas, aga minul on just vaja, et te täna mulle kõigest jutustaksite. Hästi, proovime siis uuesti. Kas valge suhkur võib tervisele halvasti mõjuda?“
„Mõte teie peas võib tervisele halvasti mõjuda.“
„Saan vist aru, kuhu te tüürite. Teile on ju hüüdnimigi rahva seas pandud – Pühak. Tsiteerisite ilmselt Piiblist kirjakohta, kus jutustati mürgist, mis ei tee pühadele, õigemini usklikele, midagi.
Raymoon tõstis tassi suu juurde, puhus aurava tee peale ja võttis luristades väikese lonksu.
„Kuhu ettekandja nii kauaks jääb? Vabandage mind. Ma pean ruttu kohvi saama,“ ütles ajakirjanik, tõusis püsti ning suundus leti äärde. Mõni minut hiljem jõudis ta lauda tagasi koos suure tassi kohviga. „Võileiba juba hommikul sõin, aga kohvimasin on katki ja pätikohvi tegemise jaoks polnud enam aega. Nüüd saame alustada. 
Mul on väga hea meel, et te olite nõus minuga kohtuma. Sellest tuleb sensatsioon ja mitte keegi ei tea, et ma istun sinuga, vabandust teiega, siin kuskil äärelinna keldrikohvikus ja teen intervjuud.“ 
Ajakirjanik rüüpas kohvi ja vaatas ilmse rahuldustundega oma kohvitassi peale, kuigi ta sisemine pilk oli oma mõtetes, kus ta nägi ennast korraks kuulsa ajakirjanikuna, keda terve Eesti tunneb. 
Järgmisel hetkel võttis ta oma käekotist telefoni, pani selle lauale. „Ma panen meie jutuajamise salvestama. Hästi, hakkame pihta. Millega te siia tulite?“
„Jala tulin.“
„Kas oli pikk maa tulla?“
„Ei olnud.“
Ajakirjanik mõtles oma peas asjad kiiresti ringi, sest ta mõistis, et ei ja jah vastused ei ole variant, sest terve Eesti ootab. Tal avanes ju harukordne võimalus Nobeli preemia laureaati küsitlema tulla, kes on ennast hoolega kõigi eest varjata osanud.
„Jutustage mulle, kus te elate, milline näeb välja teie elamine?“
„Jala tulles kulus siia jõudmiseks umbes tund. Elan ühetoalises korteris neljandal korrusel.“
„Kas korter on teie oma?“
„Üürikorter.“
„Kas te töötate ja kui jah, siis kus?“
„Töötan ehitusel, siinsamas piirkonnas.“
„Mis tööd te täpsemalt teete?“
„Teen kõiki töid, mida ülemus käsib teha.“
„Kas te olete kvalifitseeritud oma tööd tegema?“
„Ilmselt olen.“
„Mida see tähendab?“
„90ndatel lõpetasin ehituskooli.“
„Kirjeldage oma tööülesandeid.“
„Kui vaja, teen segu, vean seguämbreid, koristan ehitusplatsi, teen vaheseinu, panen parketti, paigaldan aknaid ja uksi. Teen praktiliselt kõike töid, mis ehitusel on vaja teha.“
„Teenite kõvasti?“
„Ei tea.“
„Kas siis liiga vähe?“
„Ma ei tea palju ma teenin.“
„Kuidas see võimalik on?“
„Ilmselt teenin siiski liiga palju, sest kunagi pole mul millestki puudu jäänud.“
„Hästi. Teil on pere?“
„Elan üksinda.“
„Lapsed on?“
„On. Kaks last, aga nad on juba suured.“
„Naine? Vabandust, elukaaslane?“
„Ei ole naist.“
„Kas olete rahul?“
„Olen.“
„Aga, kui teil oleks naine, kas siis ka oleksite rahul?“
„Oleksin.“
„Järelikult te tahate naist! Vabandust, küsin teistmoodi. Kas te tunnete end üksikuna?“
„Ei. Mul on kõik olemas ja mul on kõike piisavalt, isegi liiga palju.“
„Te olete ju rikas, ikkagi Nobeli preemia. Miks te üldse ehitusel seguämbreid veate, kui Nobeli preemiast saadud rahaga saaksite ilmselt oma elu rahulikult ja külluslikult lõpuni veeretada?“
„Ma ei vaja mingit preemiat, vajan rahu ühiskonnast.“
„Ah-jaa. Mulle anti paberid, et allkirjastaksite need.“ Ajakirjanik tõstis maast õlakoti, võttis sealt pataka pabereid ja pastaka ning asetas need Raymooni ette.
„Mis need on?“
„Need paberid teevad teid veelgi rikkamaks. Leping teie raamatute levitamiseks üle maailma.“
„Ei ole huvitatud.“
„Kui te ise seda raha ei taha, siis kas kaaluksiste varianti raamatu õigused mulle anda? Ma oleksin teie mänedžer ja back up, juhuks kui te töötuks peaksite jääma ning ei suuda oma ühetoalise eest maksta.”
„Mis te selle rahaga siis teeksite?”
„Lahkuksin päevapealt sellest odavast toimetusest. Tasuksin kõik oma võlad ja liisingud, vabaneksin kõikidest kohustustest. Ostaksin suure maja Tallinna nooblisse piirkonda. Siis läheksin vähemalt üheks aastaks mõnda troopilisse ja turvalisse riiki elama. Rendiksin või ostaksin seal basseiniga maja. Mul oleks kõik olemas, mida ma vajan. Kas mõistate? Ilmselt enamus inimesi mõtleksid nii nagu mina. Teie aga elate kuskil hallis ja koledas paneelmaja ühetoalises korteris. Ma ei saa aru, kuidas teile sedasi elada meeldib?”
„Kuhu ma alla kirjutan?”
Ajakirjanik pani oma ülimoodsad, seksika-raamiga prillid ette ja pööras dokumendipakil õige lehekülje ette. „Näete, sinna. Kirjutage siis minu nimi, kohe ütlen isikukoodi ja sulgudesse kirjutage, et olen teie mänedžer, kellel on kõik õigused teie eest tehinguid teha.”
„Öelge oma isikukood.”
Ajakirjanik läks ähmi täis ja unustas oma isikukoodi neli viimast numbrit. Ta tõusis püsti, kõndis veidi eemale ja käis paaniliselt edasi-tagasi. „Kui rumal, kui rumal minust, kuidas need numbrid mulle meelde tuleksid? Tean oma isikukoodi ju unepealt. Telefon! Lihasmälu! Äkki tuleb meelde?”
Ajakirjanik läks kiirel sammul laua juurde tagasi, võttis telefoni, kui korraga hüüdis: „Meelde tuli! Andke paberid siia, ma täidan ise, et te midagi ära ei puterdaks.”
Raymoon ulatas ajakirjanikule paberid. „Te olete juba ära täitnud. Miks te kirjutasite: Kõik õigused tasuta, kuupäev ja allkiri? Te lubasite ju raha mulle anda.
„Ma ei või seda teha.”
„Miks te siis mu isikukoodi küsisite?”
„Ma tahtsin teada, kui vana te olete.”
„Karvane koer,” sisistas ajakirjanik hambaid kõvasti kokku surudes ja mõni hetk hiljem jätkas nagu midagi poleks juhtunud. Andke raha siis oma sugulastele, näiteks lastele.”
„Ma ei või seda teha.”
„Miks?”
„Ei ole minu otsustada, kellegi teise elu ära rikkuda.”
„Selgitaksite ehk veidi arusaadavamalt ja laiemalt.”
„Teie tahtsite selle rahaga omale päikese osta, kõigest muust tühjast-tähjast rääkimata. Raha rikub inimesed ära. Absoluutselt kõik inimesed rikub ära. Ka minu rikub ära ja nagu näete, siis ahvatlusi pakutakse mulle igal sammul. Raha jälitab mind lausa paaniliselt, mina aga väldin raha sama osavalt, nagu raha mind oma lõksu püüab meelitada.”
„Tõsiste teemade juurde tagasi. Ärge unustage, et ma lindistan meie kõnelust ja sellest ilmub kaanelugu. Kõik suuremad telekanalid tahavad teiega saadet teha ja ilmselt varsti on ka välismaised reporterid kohal.”
„Kui vaja, kolin ära.”
„Jah, te oskate ennast hästi peita, aga nad uurivad teie töökoha samuti välja.”
„Küll ka uue töökoha leian.”
„Kõik algas teie raamatuga, kus te väitsite, et teatud väikestel elukatel on võime teleporteeruda. Teadlased hakkasid seda uurima ja lõpuks tegidki selle kindlaks ning nüüd saitegi oma kuulsuse.”
„Oleksin seda teadnud, oleksin selle osa raamatust välja jätnud.”
„Olen teie kõik raamatud läbi lugenud. Ausalt öeldes, päris raske lugemine ja segane jutt, rohkem nagu luulud. Mina soovitaksin teil psühhiaatrit külastada.”
„Tänan, pole vaja.”
„Kas te arstil käite?”
„Viimasel ajal pole vaja olnud.”
„Hambaarsti ikka on vaja, ju?”
„Pole ka ammu hambaarstil käinud.”
„Hambad mädanevad teil sedasi suhu ära.”
Raymoon tegi oma suu lahti ja naeratas ajakirjanikule. Kõik hambad, vähemalt esihambad olid tal kenasti suus.
„Juhtub õnnetus ja saate ehitusel mingi kolaka vastu hambaid ning sahtel on puhas, mida te siis teete?”
„Ma ei mõtle selle peale.”
„Juhiluba on teil ju ometi olemas ja peate arstlikus kontrollis käima.”
„Enam pole ka juhiluba tarvis ja seega ei ole ka vaja arstlikus komisjonis käia. Saan ühistranspordiga oma asjad aetud.”
„Näete, ikkagi on teil raha pidevalt tarvis.”
„Ma käin tööl.”
„Teil mõni sotsiaalmeedia konto on?”
„Ilmselt on, aga ei kasuta juba aastaid. Nüüdseks on asi ka juba seal maal, et ma ei pääseks ühelegi kontole sisse, sest ma ei mäleta paroole.”
„E-posti aadress?”
„Mul pole arvutit, ma ei kasuta internetti. Mul pole ka televiisorit.”
„Mobiiltelefon ju ometi on? Raadiot ikka kuulate?”
„Mul pole mobiiltelefoni ja raadiot ka ei ole, aga raadiot kuulen teinekord paratamatult töö juures sisetöid tehes, sest keegi paneb alati raadio mängima. Ilmselt inimesed ei kannata kuigi kaua vaikuses olla. Mul on nuppudega telefon, mida ma kunagi endaga kaasas ei kanna. See on mul kodus ja seal on kolm numbrit - Ema ja mu kahe tütre numbrid.”
„See on muidugi uskumatu, mida te mulle räägite. Teil peab siis palju raamatuid kodus olema?”
„Ma ei loe ka raamatuid enam.”
„Miks?”
„Enam pole vaja.”
Korraga hakkas ajakirjaniku telefon värisema ja ta võttis telefoni ning eemaldus Raymoonist.
„See on ju hullem kui prükkar! Mis kuradi Nobeli preemia sellisele üldse anti! Kas nad on segased peast? Ta raamatud ei kõlba lugeda ja ta on hullem kui ... Ei, ei, ta ei haise, välja näeb küll imelik ... Jah, selge. Annan endast parima, aga ei ole kindel, kuidas see küll mul õnnestuda võiks? Ta pole minu arust inimene, selle sõna otseses tähenduses ... Jah, teen, teen, mis suudan ... Muidugi. Homme olen toimetuses tagasi. Nägemist.”
Ajakirjanik suundus tagasi Raymooni vastu istuma, lülitas telefoni salvestama. „Ülemus helistas. Uuris, kuidas meil läheb.” Ajakirjanik oli kohvi joomise täielikult unustanud ja võttis laualt oma tassi, milles oli kohv leigeks muutunud. „Ma ei saa ilma hommikukohvita elada. Vabandage mind” ja kohvi tass käes, suundus letti, kust ostis uue kohvi.
„Rääkige, mis teid selleni viis? Ma mõtlen, kuidas te selleni jõudsite, et sellist askeetliku ja üksildast elu elama hakkasite? Mis andis selleks tõuke?”
„Olgu. See oleks väga pikk jutt, aga proovin teha seda nii lühidalt kui võimalik, ent ometi sedasi, et te asjast kuidagigi aru saaksite. Juba väiksena huvitasid mind kõiksugused „teistsugused” teemad, nagu maaväline elu ...”
„Ufod?”
„Algul ka ufod, vaimud, hauatagune elu, maailma tehislikkus jms sellised teemad. Elu inimesena tahtis aga samuti samal ajal elamist ja siis tulid peod, alkohol, armumised, naised ning lõpuks ka perekond. Lühidalt kõik see, mis inimeseks olemise juurde kuulub ...”
„Kas alkohol kuulub inimeseks olemise juurde?”
„Jah, minul oli seda vaja. Suitsu ka tõmbasin nagu vana korsten ...”
„Olite naistemees?”
„Mitte selle sõna õiges tähenduses, aga millestki ma ilma ka ei jäänud. Ühelt maalt aga hakkasin tõsisemalt uurima kõiksuguseid teistsuguseid teemasid. Algas kõik alternatiivajalooga. Meil oli seltskond, isegi mitu seltskonda, kuhu kuulusid inimesed, kellel igal ühel olid oma väljakujunenud suunad elu elamiseks ja teistsuguste asjade uurimiseks. Paljud neist olid esoteerikud, kuid lõpuks see seltskond mind enam ei tõmmanud. Lugesin budistlike raamatuid, Konfucit ja muid idamaiseid tarkusi. Hiljem jõudsin ka Piiblini ...”
„Kas te olete usklik? Olete te ristitud?”
„Ma ei ole ristitud ja seega ei saa ma ka olla usklik selles tähenduses, ent ometi tean kindlasti, et maailm on tehislikku päritolu ja pole väljast paistes üldse see, nagu see tundub olevat. Ilmselt pole mul mõtet seda kõike teile ringi jutustama hakata, sest olete mu raamatuid lugenud ja seal on tegelikult paljud asjad kirjas.“
„Olgu. Mis oli päästikuks või viimaseks tõukeks, et te just selliseks kujunesite, nagu te hetkel olete?”
„Nii naljakas, kui see ka pole, oli selleks ühte umbes minu vanusesse naisesse armumine. Ma kaotasin täielikult pea ja kontrolli enda üle. Minu õnneks juhtus nii, et ma ei saanud sellelt naiselt armastust vastu, kuigi algus oli paljulubav. Minu õnneks vajus see rong kraavi sellega, et ta endine peika ilmus tema ellu tagasi ja mina jäin tahaplaanile. See põletas mind ja ei lasknud normaalselt olla. Päevad ja ööd mõtlesin ainult temale, kui ühekorra tulin mõttele kogu lugu paberile panna. See viis mind väga palju edasi. Jõudsin mingile teadmisele ja sedasi kirjutasin endale eneseabiõpiku. Nagu sellistel kirjutamiste hetkedel ikka, siis tegelikult mina ju ei kirjuta. Mina lõin kirjutamise kondikava ja struktuuri, aga informatsioon tuli mujalt. Sellel perioodil juhtus ka mu kätte üks raamat, milles räägitakse inimeste vahelistest magnetjõududest. Pilt jooksis peaaegu täielikult kokku ja elu andis mulle kohe uued peatükid. Kuna ma ei saanud vastu armastust, jäin kiirgama armastuse magnetjõudusid ja see tõmbas teisi naisi ligi. Mitte võõraid naisi, vaid naisi minu eelnevast ajaperioodist. Juhtus veel igasuguseid asju ja siis nad kadusid kõik mu elust ja tõmbasid ka paljud teised n.ö „sõbrad“ endaga kaasa ehk minu elust välja. 
Eelnev armumise olukord viis lõpuks selleni, et mu elust kadusid peaaegu kõik inimesed. Juba eelnevalt olid mu ümbert enamus sõbrad ära kadunud ja nüüd kadusid viimasedki. Siis ma mõistsin, milleks seda armumist vaja oli. See oli viimaseks päästikuks minu teel, et ma muutuksin selliseks, kes ma täna olen.”
„Andke andeks härra. Minu arust näete te seal toolis praegu välja nagu korralik õnnelik hunnik õnnetust, kes on kõigest valesti aru saanud ja oma sidemed katkestanud.”
„Õnnelik hunnik õnnetust. Ilmselt keegi ei oskaks paremini öelda.”
„Ma puterdasin, ma ei tea, kuidas küll õnnelik sellesse lausesse tuli. Ilmselt vaatasin teile otsa ja te naeratasite. Ütlen uuesti. Teie elu on hullem kui koeral. Teil pole mitte midagi ega mitte kedagi ja ütlete end õnnelik olevat?”
„Te eksite. Mul on kedagi palju suuremat ja võimsamat. Mul on Tema.”
„Jumal?
„Kutsuge teda, kuidas tahate.”
„Te olete ta ise oma peas loonud. See on teie luul.”
„Kui te nii ütlete. Kuid ainult Tema on kõik. Ülejäänud on segavaks faktoriks.”
„Kui nii, siis rahaga on Ta teid heldelt üle külvanud.”
„Te eksite jälle. See pole tema töö. Ükski maine ahvatlus ei tule temast.”
„Kuradilt?”
„Midagi sellist. Duaalne maailm. Kõik maised ahvatlused, nagu naised, raha, viin, narkootikumid jne tuleb mujalt ehk tegelikult siit samast maa pealt enesest.”
„Arvate end pühaku olevat?”
„Kas tõesti? Uurige, keda Vatikan on pühakuteks kuulutanud ja te ei leia sealt ühtegi.”
„Kuidas nii? Mõelge või Ema Teresale.”
„Miks ma peaksin? Ta tegi inimestele head maisest vaatevinklist, teistpidi aga ...”
„Ma ei luba teil temast midagi halba kõneleda.”
„Hea, et vahele segasite ja nagu nüüd näete, pole ma mingi pühak. Selleks ma väldingi jutuajamisi inimestega. Ma ei taha tagasi langeda eelnevasse. Mul on veel vaja harjutada.“
„Kellega te harjutate, kui teil kellegagi rääkida ei ole.”
„Ma võin rääkida kellega ja millega iganes.”
„Seintega kah?”
„Pole vajadust, aga miks ka mitte.”
„Loojaga räägite siis?”
„Peaaegu katkematult.”
„Vastab ta teile.”
„Jah.”
„Kas te kuulete oma peas hääli?”
„See käib teistmoodi.”
„Tahaksite seda mulle seletada?”
„Ma ei taha üldse teile midagi seletada.”
„Ometi olite nõus minuga kohtuma.”
„Seda oli vaja, et mind rahule jäetaks.”
„Arvate, et teid jäetakse peale seda intervjuud rahule? Ma võin teist kokku kirjutada sellise loo, et te eluilmaski enam rahu ei saa. Isegi surnuna ei saa. Teie surnukeha kaevatakse pärast veel mitmeid kordi üles ning te ei leia kunagi rahu, ei siin ega seal pool.”
„Kui ma surnud olen, siis tehke minu kehaga, mida teil tarvis teha on. See ei puutu enam minusse.”
„Mõistate, millise supi sisse te astunud olete?” Ajakirjanik lülitas diktofoni välja. „Ma päästan teid nendest koledustest ja ma kirjutan teist nii hirmsa loo ja maalin teist väga koleda pildi, peale mida teid enam keegi näha ei soovi. See oleks aus diil, kui määraksite mind oma mänedžeriks.”
„Inimlikust vaatenurgast ma mõistan teid täiesti ja mõistan ka ennast, kui sellise pakkumise vastu võtaksin, aga te unustate ühe asja. Ma ei tee siin elus mitte kellegagi enam mingisuguseid tehinguid.”
„Kuidas nii? Te käite poes, ostate süüa ja teete tehingu kaupmehega. Siis oma üürileandjaga olete lepingulises suhtes, ka pangaga peate olema lepingu sõlminud ja võibolla on teil veel mingeid kolmandaid lepingulisi suhteid.” Ajakirjanik lülitas diktofoni jälle käima.
„Jah, kuid need on paratamatud tehingud siin maailmas elamiseks.”
„Nii vähe kui võimalik on teie moto?”
„Mul pole motot.”
„Kuidas te üüriarveid maksate?”
„Mul on pangakaart, kuhu kantakse tasu tehtud töö eest ja kord kuus panen kindlaks lepitud kuupäeval pangakaardi postkasti. Üürileandja võtab sealt kaardi ning võtab summa, mille ma talle võlgnen.”
„Kas ta teab teie kaardi PIN-koodi.”
„Teab.”
„Kas te teate, kui palju te iga kuu maksma peate ja kuidas te seda kontrollite?”
„Ei tea ja ma ei kontrolli midagi. Seni pole ma poes hätta jäänud.”
„Aga kui jääte?”
„Ma ei mõtle sellele.”
„Küsin teistmoodi. Kui te jääte töötuks, mis te siis teete? Kaaluge varianti, et teil ei õnnestu uut tööd leida ja oma arveid tasuda.”
„Ma ei kaalu sellist varianti, aga kui midagi sellist peaks juhtuma, juhtub ka minuga otsekohe midagi uut ning ma olen uues olukorras.”
„Olete kodutu ja tänaval ning näljas ja külmas.”
„Kui nii, siis nii.”
„Kas te kardate surma?”
„Ma ootan kohtumist väga.”
„Jumalaga? Miks te siis ennast selles osas ei abista?”
„Seda ei ole tarvis. Maailm on väga ilus koht, isegi kui kõht on tühi ja on külm. Pealegi on mul mõned asjad tegemata. Ma pole jõudnud sinna, kuhu ma tahan jõuda. Peale seda pole mul tarvilik siin maailmas enam olla ja mind võetakse ilma enese aitamisetagi ära. Aga sinna on veel pikk tee minna.
„Te olete patune?”
„Kui võtta kristlikus tähenduses, siis muidugi.”
„Rääkige, mis on teie patud.”
„Neist asjust kõnelen ma ainult Temaga.”
Ajakirjanik võttis kotist teise lepingu eksemplari. „Siia kirjutate minu nime ja annate oma allkirja. Te saate seda veel näha. Kui tahate minust rutem lahti saada, teete seda kohe … Nüüd näete, milline ma võin olla. Seni pole kellelgi veel minu eest pääsu olnud.“
„Sain omale võrdväärse vastase.“
„Kas peate mind enda mingi järgmiseks proovikiviks? Kui nii, siis te olete määratud läbi kukkuma.“
„Ei. Teie küsimused on magedad, manipuleerite ja šantažeerite liiga algeliselt.“
„Siis me ju pole võrdväärsed?“
„Mul pole teiega igav, tegelikult isegi lõbus on ja see on ühtlasi ka oht.“
„Kardate, et kukute trepiastmelt tagasi alamasse kasti? Või koguni kardate, et armute minusse? Te ju ei puutu peaaegu üldse kellegagi kokku ja sedasi võib kes iganes teil pea sassi ajada.“ 
Raymoon keeras ennast sedasi, et jäi poolenisti küljega ajakirjaniku vastu istuma ehk enam nad ei istunud näod ja kehad vastakuti. 
Ajakirjanik oli kodutöö hästi ära teinud. Ta oli läbi lugenud kõik Raymooni poolt varjunime all tõlgitud raamatud ja teadis hästi, mida Raymoon sellise istumisasendiga saavutada püüdis. Inimkeha pluss ja miinus ehk vasak- ja parempoole magnetjõud tõmbuvad omavahel ja see võib soodustada ka teiste tegurite kokkulangemisel, nagu välimus, intelligents jms, armumist. Ajakirjaniku nägu läks salakavalalt naerule. Ilmselt Raymoon arvas, et ajakirjanik ei tea sellest midagi. 
"Läheme sina peale üle," ütles ajakirjanik. "Ütle mulle lihtsalt Kira ja mina ütlen sulle Raymoon. See on nii jõuline ja mehelik nimi, väärt selle nime kandjat.“ Neid sõnu öeldes pani Kira oma väikese käe Raymooni käe peale ning ütles: "Nõus?"
Raymoon tõmbas ehmatusega oma käe naise käe alt ära.
„See trikk minuga enam ei tööta."
Kira teadis täpselt, et see trikk just töötab. „Raymoon, siin on kuidagi palav, kas sulle ei tundu?“ Kira tegi oma pluusi ülemise nööbi lahti.“ Raymoon suunas pilgu üles, kus oli aken ja sealt oli näha tänaval kõndivate inimeste jalgu. 
Kira tegi ka teise nööbi lahti. "Ei ole ilus teiste seelikusabade alla piiluda. Istu minu vastu otse ja vaata mulle silma, kui ma sinuga räägin, Raymoon ... Oota korra. Kohe tulen tagasi.“ 
Kira võttis oma koti ja läks tualetti. Ta võttis särgi alt rinnahoidjad ära, päästis juuksed valla ja hakkas tagasi oma kohale minema. Enne, kui ta laua äärde jõudis, köhatas ta, et see tõmbaks Raymooni tähelepanu ja ta vaataski. Raymoonile näis, justkui naine oleks aegluubis liikuma hakanud. Raymoon ei saanud aru, kas seda tegi Kira või oli see mingi ajutrikk. Ta nägi aegluubis Kira lehvivaid juukseid, vallatut ja kordumatut naeratust ning pluusi alt pungitavaid kikkis rinnanibusid.
Puuga pähe oleks hästi öeldud. See pilt sööbis ta mällu, võibolla isegi igaveseks. Raymoon tegi pingutusi, et oma pilk naiselt ära pöörata, aga ta ei suutnud.  Nad suhtlesid veel umbes tunnikese, aga Raymoon ei olnud enam endine. Kira mõistis seda kohe ja kirjutas oma telefoninumbri allkirjastamata lepingu viimasele tühjale lehele. „Kui koju jõuad, siis helista mulle, eks? Aitan sul lepingut allkirjastada. Ma võtan pudeli veini kaasa, siis ei hakka meil igav.“ Kira kummardas ennast Raymooni poole ja sosistas talle oma mahedal ja naiselikul häälel kõrva: „Sa ei unusta kunagi seda õhtut. Ma luban sulle.“
Kira pani üleriided selga ja saatis õhusuudluse Raymooni poole. „Õhtul näeme,“ ning lahkus.
Raymoon istus veel mõne hetke kohvikus, olles omadega täiesti läbi. Tema võitis. Šah matt, mõtles Raymoon.
Raymoon astus kohvikust tänavale, otse kingadega lumehange. Raymoon oli täielikult rivist välja löödud. Ta ei tahtnud enam mitte kuidagi oma halli ja hämarasse ühetoalisesse korterisse minna. Ta võttis ennast siiski kokku ja võttis suuna kodu poole ning proovis analüüsida, mis kohvikus õieti juhtus. Ta ei suutnud midagi normaalset välja mõelda, vaid jõudis järeldusele, et hommikul läks kohvikusse peaaegu et Jumal ise, välja tuli aga mingid riismed haledast inimese-taolisest olevusest.
Raymoon muudkui kõndis, pilk tühi. Tal oli küll suund teada, aga linna ta oma ümber ei märganud. Ta oleks kaks korda auto alla jäänud, aga autojuhtide tähelepanelikkuse tõttu jäid õnnetused olemata. Lõpuks jõudis ta alkoholipoe akna taha ja jäi seisma. Ta vaatas läbi akna ilusaid säravaid viinapoe tulesid ja veelgi säravamaid pudeleid, mis kõikide riiulite pealt talle kutsuvalt vastu vaatasid. Raymoon astus poodi ja küsis müüjalt, nooremapoolselt tütarlapselt: „Mis on kõige parem kange alkohol, mida te julgeksite mulle soovitada?“
„Ma ei joo alkoholi,“ ütles tütarlaps.
Raymooni vanad iseloomuomadused hakkasid tasapisi avalduma. „Mis müüa te selline olete, kui ei tea, mida te müüte!“ Andke pudel rummi ja pakk sigarette.“
„Mis marki rummi ja kui suur pudel?“
„Ükskõik mis marki ja vähemalt poole liitrine.“
„Kas hele või tume?“
„Kurat, ükskõik. Tume noh!“
Müüa tõstis piraadi ja luukerepea sildiga rummipudeli lauale, mille Raymoon otsekohe oma kätte võttis. Ta tõstis pudeli üles ja uuris rummi värvi läbi valguse. Raymoon neelatas.
„Mis marki sigarette?“
„Ükskõik, andke midagi.“
„Marlboro?“
„Jah.“
„Kuldne või punane?“
„Sinine, kurat. Võtke umbes midagi.“
„See teeb 37.45.“
„Maksan kaardiga, ma olen ju miljonär.“
Müüa sisestas numbrid ja palus kaarti terminali kohal viibata, mida ka Raymoon tegi.“
„Arvel puuduvad vahendid,“ ütles müüa.
„Mida kuradit! Mitte kunagi pole sellist asja olnud. Proovige uuesti.“
„Arvel puuduvad piisavad vahendid. Äkki teil on sularaha?“
„Kas vihiku peale saab?“
„Ei, ei. Nii need asjad ei käi. Palun tagastage tooted.“
Raymoon pani pudeli ja sigaretipaki letile tagasi ning läks õue. Ta vaatas taeva poole ja mõtles hetke. Siis tõstis ta ka kaks kätt taeva poole ja pigistas käed rusikasse ning karjus täiest kõrist: „Kuradi türa, raisk.“
Mööda kõndivad inimesed ehmatasid sellest niivõrd, et nad läksid Raymoonist kaarega mööda, pidades teda ilmselt purjus olevaks sopajoodikuks. Kui nad vaid oleksid teadnud, et tegu on Eesti esimese Nobeli preemia saajaga, keda terve Eesti taga otsib, oleksid nad nähtavasti hoopis teisiti käitunud.

Kaks nädalat hiljem.

Hakkas hämarduma, Raymooni korteri elutoa laes põles õige ähmaselt 40 vatine pirn. Kuna lambil polnud kuplit, siis oli ruumis siiski võimalik midagi näha. Raymoon istus akna all taburetil ja vaatas läbi akna õue. Sadas kergelt lund. Elutoa laual oli leping, millel Kira telefoninumber. Leping oli allkirjastamata ja Kira telefoninumbrile polnud Raymoon kunagi helistanud. 
Kira aga oli kohvikus allkirjastatud lepingu puruks rebinud ja prügikasti visanud. Raymooni raamatuid ei müüdud kunagi välismaal. Kira kirjutas Raymoonist nii pöörase ja halvustava loo, et terve Eesti vihkas Raymooni. Isegi Wikipedia artikkel Eesti esimesest Nobeli preemia laureaadist kustutati. Raymoon oli ühiskonna häbiplekk, kes unustatakse täielikult juba üsna varsti. Endast mõista, Raymoon ei teadnud seda. Kira aga oli oma kuulsuse tippu jõudnud. Talle pakuti Eesti müüduma ajalehe peatoimetaja kohta, mille ta ka vastu võttis. Kira elu oli nüüdseks veidi rohkem kui glamuur ja šampanja.
Uksele kostus koputus. Ilmselt keegi eksis uksega, oli Raymooni esimene mõte.
Ukse taga oli võõras mees. „Kas tohib sisse tulla?“ 
„Kes te olete?“ 
„Mu nimi on Hummer“.
„Kas ees- või perenimi?“
„Hüüdnimi. Ma olen selle korteri omanik.“
Hummer, kelle mõõtmed vastasid vastavale Ameerika autole, astus tuppa. „Kas võin istuda?“
„Istuge.“
„Ära teieta mind. Süda ei anna rahu. Tulin vabandama,“ ütles mees pisarsilmil. „Ma olen mängusõltlane. Korter müüakse järgmisel nädalal maha. Sa pead välja kolima.“
Raymoon istus Hummeri kõrvale. „Siis on ju veel aega.“
„Järgmise nädala lõpuni. Kuid see on jäämäepealne osa. Süda ei andnud rahu. Tahtsin sulle seda ütlema tulla. Ma tegin su kaardi tühjaks. Ma varastasin sinult kõik. Ma nägin, et sul on seal päris korralik rahasumma. Algul võtsin iga kuu umbes tuhat eurot rohkem ja nüüd viimasel korral tegin kaardi peaaegu tühjaks. Paarkümmend eurot ikka jätsin sulle kah.“
Hummer ei julgenud Raymoonile otsa vaadata. Ta istus käed rüpes, pea alla poole Raymoonist eemale keeratud.
„Palju sa võtsid?“
„Paarkümmend tuhat.“
„Sa päästsid mu elu,“ ütles Raymoon.
„Sa teed praegu nalja? … Löö mind!“ ütles Hummer ja keeras näo Raymooni poole. „Löö nii kõvasti, kui jaksad. Löö lambid kinni, siis ma ei näe ühtlasi ka mängida.“
Raymoon tõusis diivanilt. „Tõuse püsti, Hummer.“ Hummer vaatas pelglikult Raymooni poole ja tõusis aeglaselt püsti. Ta suunas pilgu maha, sest ei julgenud Raymoonile rohkem otsa vaadata. 
„Sa päästsid mu elu, Hummer! Kuidas sa aru ei saa!“ Raymoon sirutas terekäe Hummeri poole. Hummer ei saanud midagi aru ja arvas, et see on mingi taktikaline käik Raymooni poolt ning kohe tabab teda löök. Mida iganes. Tal on õigus mulle selline koslep anda et …, mõtles Hummer ja sirutas käe Raymooni poole. Raymoon pigistas kõvasti Hummeri kätt ja siis kallistas teda sedasi, nagu mehed ikka kallistavad. Mõlema mehe silmist jooksid pisarad.

LÕPP