Mõtlejad loomad

Selle loo otsustasin kokku panna ainult sellepärast, et mu kaasa juhtus rääkima mulle loo, kuidas osad loomaomanikud Soomes käituvad oma lemmikloomadega (koertega). Näide oli selline: Koerte võistlustelt tulnud ühe soomlase koer hakkas lonkama ja ainuüksi sellepärast otsustas loomaomanik koera magama panna. Minule ja veel enam mu kaasale on selline tegevus täiesti vastuvõetamatu. Vahemärkusena mainin ära, et "normaalsed" inimesed selliseid tegusid üldjuhul tavaolukorras toime ei pane. Kes need siis sellised "vähem-normaalsed" on, sellest olen vast sadu kordi kirjutanud ja puudutan teemat uuesti raamatu "Enne nelja" teises osas. 

Täna, kui neid ridasid siia kirja panin, siis juhtusin lugema ka sipelgate kohta, kus üks teadlane jälgis sipelgaid ja pani tähele, et kui üks sipelgas jääb hätta, tuleb teine talle alati appi. Kas see saab tähendada seda, et sipelgad oskavad mõtelda? Ja eile ma siis mõtlematult tapsin köögis ringi sibliva sipelga, kuna see oli kuidagi sinna ära ekinud. Täna, seda lugu kokku pannes meenus mulle see tegu ja algul oli mul sipelgast kahju, kuid siis prahvatas - sipelgas on kõigest emasipelga tööriist, mis pole mitte midagi muud, kui bioloogiline masin, mis asendatakse sekunditega.

Mis maalt või kui suur peab olema putukas, lind, kala, loom, et teda võib tappa? Siin on muidugi erandid (minu arvamise järele) ehk kahju tegevad elukad, nagu hiired, rotid, parmud, sääsed jne ja ka kalapüük. Jahimeestega on juba väheke teine teema, siin vist hakkab osade püssikangelate peal vahest ka juba karma tööle. Kuid, et mitte teemat liiga laiali ajada, siis neid küsimusi selles teemas ei lahka. Sipelgatega on tegelikult väheke keerulisem lugu, sest sipelgaperel on üks aju ja see on emasipelgas, kes kõiki teisi sipelgaid juhib raadiosageduse teel (androidid) ainuisikuliselt (taru organism). Pikem lugu sipelgalistest on siin.

Mõtlejad loomad

Selle loo aluseks on Karl Kralli raamat Denkende Tiere (Mõtlejad loomad), 1912. Nimetatud mees seletab oma raamatus ära, et senised arvamised loomade piiratud mõtlemisvõime üle tuleb täielikult ümber vaadata. Tema kasvandikeks olid omal ajal kuulsa O. Osteni hobune „Tark Hans“ (Kluger Hans) ja kaks teist hobust — „Muhamed“ ja „Zarif“.

Kralli mitmeaastaste katsete tulemused on nii üllatavad, et tema töid lugedes hakkad kahtlema, kas tegemist on tõega või mitte — esitatud andmed on lihtsalt uskumatud. Kuid kirjeldamise viis on väga usaldusväärne ja peamine on see, et kirjutaja toetub kuulsate teadlaste ja autoriteetide tunnustustele, kes neid hobuseid nende töö ja harjutuste ajal näinud on ning on olnud täiesti erapooletud. Seda tähele pannes ei või kirjutatut lihtsalt õlgu kehitades mööda lasta — tahes-tahtmata peab tunnistama, et meie senised arusaamad loomade hingelisest elust ja mõtlemisvõimest ei ole kaugeltki täielikud.

Üks Kralli kasvandikest, endine O. Osteni hobune „Tark Hans“, oli juba ammu oma mõistuse läbi kuulsaks saanud — ta oskas lahendada arvutusülesandeid, kirjutada, lugeda, tundis värve ja helisid. Ühe sõnaga: tema teadmised olid professor Schillingi arvates umbes 12-aastase lapse tasemel.

 

Hobuse "Tark Hans" esitlus Schillingile.

 

1904. aasta septembris, kui mitmed kuulsad õpetlased nagu professorid Heik, Stumpf, Lechtings, jne, tema katseid pealt vaatasid, pidid nad viimaks tunnistama, et O. Osteni väited oma hobuse mõtlemisvõime kohta vastasid tõele.

Ent juba sama aasta oktoobris alustas tööd "tarkade" komisjon, kus jõuti järeldusele, et looma peremees abistas looma, kas tahtmatult, alateadlikult või näoilmega (PS! Kas saab sellist komisjoni järeldust kuidagi tõsiselt võtta?). Komisjoni tegevuse tulemusena loodi ühiskonda "üldine arvamus", mis seisnes selles, et kõik, mida tark loom korda saatis, põhines abistamisel ja pettusel. Huvi „Targa Hans'u“ vastu kadus. Kuid härra O. Osten ei lõpetanud oma katseid — vastupidi, ta alustas neid veel suurema hooga. Ühes Karl Kralliga jõudis ta lühikese aja jooksul nii kaugele, et hobune vastas ka siis, kui ta küsijat ei näinud — näiteks juhul, kui tema silmad olid katse ajaks maskiga kaetud.

 

Hans koos silmaklappidega. 

Peale von Osteni surma jätkas Krall targa Hansu kasvatamist, ent kuna viimane oli väga kangekaelne ja kergesti ärrituv loom, ostis Krall kaks uut varssa "Muhamedi" ja "Zarifi", et neid oma õppeviisi abil koolitada. Need olid 2- ja 2,5-aastased loomad ning keegi polnud varem nende vaimuandeid proovile pannud ega neis midagi erilist tähele pannud. Oma uue õpetamisviisi abil, mis oli osalt pärit Ostenilt, ent osalt Krallil endal väljatöötatud, õnnestus tal oma kaht sälgu mõne kuu jooksul nõnda targaks õpetada, kui von Osteni "Tark Hans" seda mõne aastase õppimise järele oli.

Kiirus, millega hobused neile õpetatavaid aineid ära õppisid ja õigel viisil tarvita­ma hakkasid, on imetlusväärne. Need kaks hobust ei mõistnud mitte ainult liitmist ja lahutamist, korrutamist ja jagamist, vaid nemad mõistsid isegi astme alust otsida ja astmele tõsta.
Peale selle, et neil oli kaunis suur matemaatiline teadmistevara, omandasid hobused ka teadmisi saksa ja prantsuse keele kohta — nad oskasid isegi sõnu ja lauseid õigesti lugeda ja kirjutada ning sellest teada anda. Härra Kralli poolt tarvilikult läbiviidud õpetamiskatsed annavad tunnistust tema asjalikust arusaamisest, mõistlikkusest ja imetlusväärsest kannatlikkusest.

Von Osteni kasvatusviis põhjenes peaasjalikult karistuste peale, Krall aga püüdis heaga.
Kralli enese sõnade järele on hobused niihästi väga andekad kui ka ühtlasi väga tähelepanematud koolipoisid: kui neile mõni asi näitlikult ette näidata, siis võib neid ainult suure tähelepanemise ja harjutamise kaudu õppimisele sundida — tihti ei lähe see sugugi korda; ka vastavad hobused mõne igava küsimuse peale vastumeelselt või meelega valesti. 

 

"Kummardu nullini!

Et õppimine jõudsamini edeneks, oli vaja õppetunnid võimalikult mitmekesisteks teha, nii et hobustel igavlemiseks aega üle ei jääks ja nende tähelepanu ei raugeks.
Üldiselt on ju arusaadav, et hobused küsimuse peale vastu kõneleda ei saa ja oma vastuseid andsid nad kabjalöökide abil. Näiteks, "T" nimetamiseks oli vaja 24 lööki teha: et seda kergendada, seadis Krall sisse süsteemi - hobused pidid ühelisi parema jalaga, kümnelisi vasaku, sajalisi uuesti parema, tuhandelisi vasaku jne lööma. Kui hobused vastust ei teadnud, tegid nad peaga eitava liigutuse või lõid jalgadega sõna "nein" (ei), nicht (mitte).
Huvitavad olid ka hobuste võimed keele osas — kõige tähelepanuväärsem oli see, et hobused sõnu, mida neile saksa keeles õigekirjutuse järgi õpetati, tundsid ära ka kirjalikult ning oskasid neid kokku panna nii nagu nad neid kuulsid. 

 

Zarif õpib õigekirja.

Nii näiteks tarvitasid nad saksakeelse sõna Pferd (hobune) asemel "färd", "ferd" jne ehk just nii, nagu välja hääldades see sõna kõlab. Krall ei hakanaud neid ringi õpetama, vaid õppis ise nii kirjutama, nagu hobused talle vastasid ja kui tema hobused juba nõnda kaugel olid, et nad seletustest hästi aru said, hakkas ta neid koos õpetama (nagu koolilapsi). 

Ühe õppetunni sisu sõna-sõnalt:

Näidatakse punast riidetükki.
"Mis värvi see on?"
Zarif: ei. Muhamed: ei.
"See on punane." Z (kardab): punane. M: punane.
Näidatakse hobuse pilti.
"Mis see on?" M: ei. Z (kohe): hobune. M. käest küsitakse uuesti. M vastab: hobune.
Näidatakse Alberti, hobusekasvataja pilti."Mis see on?"
M: ei. Z: Krl (Karl).
"See ei ole Karl ja pealegi küsisin ma, mis see on, mitte kes." Vastuse kergenduseks kirjutatakse tahvlile täht "h". Z (selle peale): hrr (härra, mees). "Kuidas on selle härra nimi": M: ü. "Tähelepanelikumalt!" M: abrd-aberd.
"Noh, Zarif!" Z: abrd.
"Õige, nimi on Albert, missuguse tähe teie vahele jätsite?" Z: L.

Järgmiseks, prantsuskeelse õppetunni kirjeldus:

"Lugege kolmeni." - 3.
"Õige, lugege nüüd kaheksani." - 8.
"Liitke mõlemad numbrid kokku." - 12.
"Ei ole õige, tähelepanelikumalt!" - 11.
"Väga hea. liitke mõlemad numbrid (12 ja 11) kokku - 24.
"Sa ütlesid 24. Sa tead, et saksa keeles öeldakse vier zwansig ehk enne ühelised, siis kümnelised, aga prantsuse keeles öeldakse kümned enne, siis ühed. Korda nüüd kakskümmend neli." - 24.
"Jagage seesama arv neljaks." - 6.
"Jagage kolmeks." - 7.
"Ei ole õige". - 8.
"Korrutage  neljaga". - 32."Hästi arvatud. Anna mulle suud." (See sünnib).
"Paremat jalga tõsta!. Z tõstab vasakut.
"Ei, ma ütlesin: paremat!" (See sünnib).
"Sa tõstsid paremat jalga üks kord: tõsta nüüd vasakut kolm korda." - 3.

Need on näited, mis igaühele uskumatud näivad ja selliseid näiteid on raamatus hulgakaupa.

Palju imelikumad ja tähelepanuväärsemad on hobuste intelligentsi ilmingute kirjeldused; hobused pidavat nimelt vahel, kui neil tuju on, täiesti ilma sundimiseta oma soove ja tundeid avaldama.

Ühe õppetunni ajal juhtus järgmine lugu. Hobuseid õpetati ühe õppetunni ajal mitmesuguseid hääli välja ütlema, ja et neile oleks kergem aru saada, mida neilt nõuti, näidati hobustele lahtise suuga hobuse pea pilti, mille ette täht A oli kirjutatud.

Mitmekordsete asjatute katsete järel lõi Zarif jalaga tähe B märgi, mis oli lühend sõnast Brot — „leib“. Sellega tahtis Zarif teada anda, et rääkijale (hobusele) pildi peal tema vaeva eest tuleks ka tükk leiba anda (PS! See on raamatu autori arvamine).

Kui Muhamedi käest küsiti, mis tuleb teha, et hobune rääkima hakkaks, vastas ta koputades: „öfn munt“ (suu lahti teha). Kui tema käest küsiti, miks ta seda ei tee, oli vastus: „weil kan nigd“ („sest, et ma ei saa“).

Kui Zarifi käest küsiti, mis kombel ta Muhamediga räägib, vastas ta: „mit munt“ (suuga). Dr. Schoeller, kes Kralliga koos töötas, küsis nüüd, miks ta seda mitte suuga ei ütle, ja sai vastuseks: "weil ig kein stime hbe (sest, et minul häält ei ole). 

Vahete vahel ajavad hobused isekeskis juttu. Nii räägivad nad teineteisele oma praegusest tujust, oma armsamatest toitudest jne.
Hobused õpivad aja jooksul ka abstraktsetest mõistetest aru saama ja neid õigesti tarvitama — nagu näiteks mõisted ilus ja inetu, jõud jne. Ka saavad hobused "mina" mõistest aru, nii ütles kord Krall Zarile: „Enne kui sa mõne arvamise ülesande peale vastad, pead sa mõtlema. Aga mis sa enne vastamist teed?“ Mille peale hobune vastas: „Mina mõtlen.“

 

 Katse eneseteadvusest.

Korra on Muhamed, ilma et teda oleks sunnitud, järgmist kloppinud: 56x3. Ja, kui tal kästi nüüd sellel ka vastus anda, siis ta vastas: 168. Peremees küsis siis, mis number see olla võiks, ja Muhamed tähendas: „tlfon Kral“ (Telefon Krall). Ja tõesti — oligi Kralli telefoninumber 168!

Teisel juhtumil näidati hobusele tüdruku pilti ja küsiti: „Mis see on?“
Mille peale Muhamed vastas, et see tüdruk olla.
„Miks sa arvad, et see tüdruk on?“
„Et tal pikad juuksed on.“
„Mida tüdrukul ei ole?“
„Habet.“

Kui üks või teine küsimus hobuseid huvitas, nõudsid nemad ise seletust. Kui neil aga vahest töö üle jõu käis, palusid nad, et neid rahule jäetaks ja talli viidaks.

Nagu ülaltoodud näidetest selgub, on loomade abistamine igasuguste abinõudega täitsa võimatu (nagu komisjon leidis). Ka see asjaolu, et neist hobustest pea kõik teadusajakirjad kirjutasid ja hobuste oskusi tõendasid, peaks näitama asja komisjoni järeldustele vastupideselt. Samuti, et mitmed professorid seda kinnitasid ning mitte keegi pole senini suutnud midagi vastupidist tõestada, tuleb meil edaspidi arvestada asjaoluga, et loomad mõtlevad.

LÕPP

Allikad:

Denkende Tiere, Karl Krall, 1912.
Külaline : "Tallinna Teataja" kirjandusline-teadusline lisa : hinnata kaasanne, 8 juuni 1913.

 

Babüloni linna võimatus

Lugu on jätkuks eelmisele kahele loole, millega saan uuesti ära näidata, et ajaloolisi andmeid on muudetud ja seda õige suurel määral. Asjaga on nii, et vanemates allikates "säilinud" andmed ei kattu karvavõrdki tänapäevaste andmetega. Miks see nii on, eks seda olen eelnevalt proovinud seletada ja selles loos üle ei korda.

Juhtusin lugema 1898 aasta ajalehest professor F. Delitschi kirjatükki Babüloonia langemise kohta ja kui tegu oli professoriga, siis tuleks ju tema välja toodud andmeid uskuda? Lugu ise on pikk ja seda siia ümber panema ei hakka, vaid võtan luubi alla andmed, mida nimetatud professor on Babüloonia linna suuruse ja ehitamise kohta maininud ning võrdlen neid tänapäevaste andmetega ja lasen AI-l teha ka mõned arvutused, et näidata ära kogu asja jaburdust.

Katkend vanast ajalehest, pealkirjaga: "Belsatsari pidu ja Babiloni langemine."

Suur sõjapealik Nebukadnetsar oli niisama suur ehitaja. Ühes naabri rahvaste allaheitmisega pidas ta väsimatult selle eest muret, et Babüloni mitte üksi kõige tugevamaks, vaid ka kõige kindlamaks linnaks maailmas teha, niisuguseks kindluseks, millele vaenlased midagi teha ei jaksa. Tema ajal ehitati ja tehti ümber templid ja lossid, uulitsad ja sillad; linna vallid ja neid ümbritsevad kraavid tehti valmis ja laiemaks; linna väravad ehitati uskumatult toredaks. Ja nii sai, oma vaimurikka kuninga käsul ja juhatusel, Babülon sarnaseks eel-Aasia hiigellinnaks, nagu seda Herodotos kirjeldab. „Babülon,“ nii räägib Kreeka ajalookirjutaja, — „on laia tasandiku peale ehitatud ja on nelinurkne, igatpidi 120 staadiumi (s.o. kolm geograafilist penikoormat). Babülon oli teisiti ehitatud kui kõik meile tuttavad linnad. Kõigepealt piiras teda sügav ja lai kraav ümber, mis vett täis oli, — selle järel tuli müür, mis praeguste mõõtude järgi üle 25 meetri paks ja üle 100 meetri kõrge oli. Üleval müüri peal, äärte mööda, olid majakesed ehitatud, nimelt üksteise kohale; nende vahe oli tühi ja küllalt nii lai, et nelja hobuse tõld lahedasti läbi võis sõita. Väravaid oli linnal ümberringi ülepea sada, mis kõik, nii nagu ka väravate postid ja riivid, punasest vasest tehtud olid. Keset linna voolas Eufrati jõgi ja jagas seda kaheks osaks. Müürid ulatusid mõlemalt poolt kuni jõeni, sealt läksid pikki jõekaldaid kaks kõrvuti seisvat, põletatud telliskivist tehtud müüri, millede sees iga uulitsakoha kohal, mis linnast jõe poole välja viis, vasksed väravad tehtud olid. Ka need müürid tegid vaenlase pealetungimise täiesti võimatuks. Seespool oli ümber linna veel teine müür, peaaegu niisama kõrge, aga pisut õhem.“Straboni ja Arriani kirjadest loeme, et Aleksander Suure ajal 10 000 inimest kaks kuud järjestikku töötasid, et üheainsa Babüloni templi rususid ja telliskive ära koristada.

Hakkan siis kuskilt pihta. Võtsin ka paar 19. sajandi raamatut endale appi. Viskan järjekordse kivi (igavese juraka) õpetatud meeste kapsaaeda, mis minu meelest põrmustab kogu nende ülejäänud ponnistused, kuidagi mõistlikult asja seletada. Neil on elevant (hiiglased) portselani poes, aga mitte kuidagi nad ei märka seda.

Väljakaevamistel leitud hiiglase pea (alumine pilt). Ilmselt olen ma seda raamatut ka mõnes varasemas loos kasutanud, kuid topelt ei kärise.

Mida austatud professor ei teadnud, oli see, et nende müüride all oli hiiglasilk tunnelite süsteem (alumine pilt). Pilt on veel seetõttu hea materjal, et näitab ära telliskivide suuruse, võrreldes kasvõi kitsaste Pompei tellistega.

Stiilinäidet ehitistest iidses Babülonis. Juhin tähelepanu hoonete keerukusele ja suurusele, võrreldes inimestega.

Ja nüüd katsun nuputada, et mispärast selline kõrgtsivilisatsioon tagus meisliga kiviplaatidele ja -silindritele kiilikirja? Need kaks ei lähe kokku! Ilmselt on kiilkirja silindrid ja plaadid vastava masina abil loetavad andmekandjad või mingi ülikeeruline seadeldise dekrüpteerimisvõtmed.

Järgnev pilt läheb juba otseselt teemasse, kuid tuuma juurde jõuan väheke hiljem. Pildil on näha sisemüür ja see annab aimu selle mõõtmetest, kuigi loos märgiti, et sisemüür oli peaaegu sama kõrge (100 meetrit), kui välimine müür. Las sisemüür selles loos jääda tähelepanuta.

Telliskivi Baabeli torni müürist (alumine pilt). Kes Briti muuseumi lugu mäletab, seal olid ka mõned kulunud kivid välja pandud, millele olid sisse pressitud mingid kriipsu-jukud. Mida alumine pilt meenutab? Mikroskeemi? Ma kuskil loos mainisin, et Briti muuseumi väljapanek on väga nadi võrreldes sellega, mida seal 100 aastat tagasi võis näha (andmed vanadest ajalehtedest). Miks pidi Babüloni kaitsema 100 meetri kõrgune topeltmüür, millest välimine müür oli peaaegu 30 meetrit lai. 

Eile lobisesime Arnega telefonis ja ta vastas selle asja ära Moskva kremli näitel. Olid olemas elektromagnetrelvad ja vaenupooled pidasid sõda nende relvadega. Miks ümbritses Babüloni topelt, 100 meetri kõrgune ja 30 meetri paksune tellistest müür, kui kahureidki polnud olemas? Milleks sellele müürile 100 hiigla-suurt vasest ust? Vot ja see alumine tellis oli ilmselt mingi elektrikaitsesüsteemide osa (tuvastus - tõrje vms). Andmeid on aga vahepeal muudetud ja Briti muuseumis saab nüüd ainult mingeid kulunud savikäkke vaadata, mitte taolisi ilusaid täistehnoloogilisi vidinaid nagu pildil.

Üleujutuse kivitahvlid. Kui ma ei eksi, siis nägin ka originaali Briti muuseumis oma silmaga. Aga asi pole selles, vaid naljamehed "oskasid" lugeda sellelt purunenud tahvlilt välja Piibli üleujutuse loo!

Nüüd ma kasutan võimalust ja näitan ära Babüloni näitel ühe pildi, mis mul ammu oma aega ootas. Kõigepealt aga pilt babüloonlaste nägemusest meie maailma kohta. Sedakorda juhin tähelepanu virmalistele.

Võrdle ülemisel ja alumisel pildil olevaid virmalisi. Alumisel pildil on virmaliste kroon, nähtuna 19. sajandi Põhjapooluse ekspeditsioonilt. Mis asi see selline on?

Näib kangesti füüsiline objekt olevat kupli (firmanent) küljes. Asi läheb just täpselt teemasse veel seetõttu, et tänapäeval selliseid asju enam ei nähta (andmete muutmine). Nii nagu puudub vihmapiiskades ja lumehelvestes elekter, mis veel kõigest 100-aastat tagasi tavaline nähtus oli (vihma ajal elektrisurin õhus, lumehelbed langesid pragisedes maha).

Väga hea näide, et andmeid on muudetud, on püramiidide näide. Püramiid olid kuni teatud ajani tunduvalt järsema kaldega.

Nüüd jõuan jutuga siia, kuhu ma jõuda tahtsin. Ega mul head pilti võtta pole Babüloni välismüüride kohta, kuid alljärgnev pilt peaks asja ära ajama. Pildi mõõtühikud klapivad täpselt vanas kirjutises olevaga, aga tänapäevase "uduga" ei klapi.

Müüri kõrgus oli 350 jalga = 105 meetrit. Müüri paksus u 26 meetrit. 25 messingist väravat igas küljes (kokku 100 väravat).

Tänapäevased andmed linna kohta:

•    Linna pindala: umbes 850–1000 hektarit (8,5–10 km²).
•    Mõõtmed: ligikaudu 4,8 km põhjast lõunasse ja 2,4 km idast läände.
•    Müüride pikkus: umbes 18 km kogu ümbermõõdu ulatuses (kaasaarvatud sise- ja välismüürid).
•    Babülon oli ümbritsetud kahest suurest müürist, mille vahel oli tühik, mis toimis kaitsetsoonina.
•    Välimüür oli umbes 8–11 meetrit paks ja kuni 30 meetrit kõrge.
•    Sisemüür oli samuti väga massiivne, võimaldades sellel isegi kaarikute liikumist.

Nagu näha, siis tänapäevaste andmete järgi oli linna pindala tunduvalt väiksem, müür kolm korda madalam ja kolm korda õhem. Vanas allikas on veel midagi väga huvitavat öeldud: Aleksander Suure ajal töötasid 10 000 inimest kaks kuud järjestikku, et üheainsa Babüloni templi rususid ja telliskive ära koristada. Öelduga ilmselt jõudis kohale, kui suur oli Babülon, kui ühe ainsa hoone rususid koristasid 10 000 meest kaks kuud.

Võtan appi tänapäevase abimehe (Chat GPT) arvutama telliste hulka välismüüris. Kõigepealt lasin arvutada tänapäevaste mõõtude järgi:

Oletame, et Babüloni välimise müüri üks külg oli 4,8 kilomeetrit pikk, ja laius 2,4 km, siis müüri kogupikkus oli 14,4 km. Kuna müüridel oli 100 pronksist väravat, siis lahutame jämedalt müürist umbes 1 km (1 värava laius 10 meetrit). Nüüd saame tellistest müüri kogupikkuseks 13,4 km. Müüri paksus oli keskmiselt 9 meetrit. Küsimus: Mitu tavamöödus telliskivi mahub sellesse müüri?

Chat GPT vastus: 9 meetri kõrguses, 9 meetri paksuses ja 13,4 km pikkuses müüris on ligikaudu
≈ 500–560 miljonit tavamõõdus tellist, sõltuvalt vuukide paksusest ja paigutusest. Nagu näha, siis ChatGPT on jube kiuslik ja muudab parameetreid. Chat GPT arvutas kõik õigesti v. a selle, et müüri kõrgus oli 30m (muutis müüri kõrguse 9 meetri peale). Korrutan jämedalt AI pakutud telliste arvu kolmega ja saan, et müüris pidi koos vuukidega olema u 1,5 miljardit tellist.

Telliste arv müüris originaalandmete järgi: 

* Müüri pikkus oli igatpidi 3 geograafia penikoormat ehk üks külg oli 3x7420 meetrit ehk 22 km pikk.  Müüri kogupikkus oli (4x22) 88 km pikk.

* Müür oli 25 meetri lai ja üle 100 meetri kõrge (pildil olevate mõõtude järgi 105 meetrit).

Chat GPT arvutus: Müür sisaldas endas 113 miljardit tellist, mördiga koos u 100 miljardit.

Chat GPT arvutas veel lisaks, et 10 000 inimest valmistaksid neid telliseid ja laoksid müüri nii ööd kui päevad järjest vähemalt 60–70 aastat. Kuid need numbrid kehtivad ideaaltingimuste korral. 

Sellega lõpetaks selle teema, kuna nüüd peaks vast üpriski selge olema, et on toimunud suur andmete muutmine ja informatsioon Babüloni kohta on võimatus. Meeldetuletuseks, et jutt oli kõigest välimisest müürist. Kui teeksin arvutused veel sisemüüri ja kõikide Babüloni ehitistega (kaasa arvatud Paabeli torn), siis ilmselt 10 000 meest, ilma puhkepausideta, poleks veel tänapäevakski seda linna valmis saanud.

LÕPP

Allikad:

Sakala Lisaleht : [ajalehe Sakala põllutöö lisaleht], 21 juuli 1898.
The story of Chaldea from the earliest times to the rise of Assyria, 1886.
The thrones and palaces of Babylon and Ninevah from sea to sea; a thousand miles on horseback .. 1876.
Bible astronomy; or, The little book on the mysteries and wonder of the rise and fall of Babylon, 1853.

Kas Babüloonia kuninglik raamatukogu tõestab, et Maa on lame?

See on hea artikkel, mis jällegi kaudselt, mitte otse, tõestab ära, et maa ei ole ümmargune ja seisab paigal, missellest, et artiklis otse vastupidist väidetakse.

Asjast lähemalt. Seekord ma ei kommenteeri vahele, vaid teen loo kohta omad järeldused peale 1903. aasta ajalehe artikli lõppu.

Babüloonia kuninglik raamatukogu.

Juba teist aastat korraldab Pennsylvania ülikooli professor Gilprecht Konstantinoopolis seda varandust, mida ta Nippurist ja Babülooniast välja on kaevanud. See pole muud kui 12 000 tahvlikest Nippuri kuninglikust raamatukogust, mis Gilprecht 12 aasta eest üles leidis. 

See korjandus seisab Konstantinoopolis Ottomani muuseumis. Üks jagu tema leidustest on Ühendriikidesse viidud. Sultani loaga on Ameerika õpetlane neid tahvlikesi uurinud ja nende pealkirjasid tundma õppinud. Gilprechti arvamise järele on Babüloonia kuninglikus raamatukogus 150 000 tahvlikest olnud.  

Nende tahvlite pealt, mis Gilprecht on üles leidnud, võib näha, et babüloonlased 2300 aastat enne Kristuse sündimist juba maad ümmarguseks pidasid ja et neil õiged arvamised täheteaduse üle olid. Nippuri linn on kuueteistkümnest linnast koos olnud, mis üksteise peal on seisnud. Väljakaevamine pole veel mitte linna alumiste kordadeni jõudnud. Väljakaevatud templitest on palju tähtsaid asju leitud, sest tempel ei olnud babüloonlastel mitte ainult palvetamisemaja, vaid ühtlasi ka kool ja teaduste akadeemia. Sest preestrid olid ka ühtlasi teaduseuurijad ja -õpetajad. Tahvlite pealkirjade uurimine on selle läbi raskendatud, et täielikku Babüloonia kiilkirjade võtit pole üles leitud. Siiski sellest, millest aru on saadud, näib, et babüloonlastel kuulsad tähe- ja arvuteadlased olid, sest taevakaart on neil peaaegu nõndasama viisi joonistatud, nagu see praegu meil tarvitusel on. 

Tahvlikeste pealt võib inimese loomiseloost nimelt veeuputust leida. Arvata tuleb, et see raamatukogu sel ajal ära hävitati, kui Abram Kaldeamaalt välja rändas. Ja nii seisid need tahvlid mitu aastasada arvata 25 jala (7,6 meetrit) paksuste varemete all, kuni inimese-käsi nad jälle valgele tõi.

Allikas: Saarlane : üleüldine politika ajaleht maa- ja linnarahvale, nr. 6, 11 veebruar 1903

---------------

Antud kirjatükk sisaldab väga palju väärtusliku informatsiooni ja seekord alustan loo analüüsimist suvalistest kohtadest kuni jõuan lameda maani välja, kuid tegelikult ei tõesta see kirjatükk ka lamedat maad, vaid tundub tõestavat hoopis seda, et kogu kiilkirjadest võetud ajalugu üks muinasjutule sarnanev asi on. Minu ülesanne pole mitte ainult tavalisi vigu või ajakirjaniku/jutuvestja vääratusi leida, vaid põhimõttelist võimatust nähtustele ja peavooluajaloole. Ülesanne on tegelikult vale sõna, sest pole mul mingit ülesannet, kui ma seda ei taha, siis ma seda ei tee, kuid asi ongi selles, et ma seda tahan. Ehk siis, äkki see ongi ülesanne?

Tsiteerin allikat: Ja nii seisid need tahvlid mitu aastasada arvata 25 jala (7,6 meetrit) paksuste varemete all, kuni inimese-käsi nad jälle valgele tõi. Ehk nagu lugeda sai, siis Babüloonia kadus 7.6 meetrise pinnasekihi alla alles mõned sajad aastad tagasi. Ilmselt on see väike vääratus ajakirjaniku sulest, kuid kes sedagi teab ja võib vabalt olla tsensori praak.

Tsiteerin allikat: Nippuri linn on kuueteistkümnest linnast koos olnud, mis üksteise peal on seisnud. Väljakaevamine pole veel mitte linna alumiste kordadeni jõudnud. Teistest vanematest kirjatükkidest olen lugenud, et kui mõne vana linna kohal väljakaevamisi on tehtud, siis on all maksimaalselt 4-5 linna (tsivilisatsiooni?) varemed olnud. Seda, et Babüloonia varemete all on 16 linna, ei mahu praegusesse pilti ei kättesaadavate andmete ega ilmselt ka kaevamissügavuse poolest. Ilmselt oleksid need teadlased pidanud kaevama vähemalt 50 meetri sügavusele pinnasesse, et kõigi 16 linna kihid kätte saada, kuid nagu loos mainiti, siis põhja polnud nad veel kätte saanud.

Tsiteerin allikat: Näib, et babüloonlastel kuulsad tähe- ja arvuteadlased olid, sest taevakaart on neil peaaegu nõndasama viisi joonistatud, nagu see praegu meil tarvitusel on. Nüüd tuleb teadus appi võtta, millega saab ära näidata, et meie maailm ei liigu, vaid ainult tähed taevas liiguvad ja liiguvad täpselt samasse kohta igal aastal tagasi, ja nii vähemalt juba  viimased 4300 aastat. 

Taevakehade liikumiskiiruste andmed.

* Ekvaatori juures pöörleb Maa ümber oma telje umbes 1670 km/h.

* Maa liigub ümber Päikese keskmiselt umbes 107 000 km/h (ehk ~30 km/s).

* Päike liigub ümber Linnutee keskme kiirusega umbes 792 000 km/h.

* 4300 aastaga on Maa (koos Päikesega) liikunud galaktikas umbes 3,2 valgusaastat.

Palusin AI-l joonistada asja kohta ka joonis, kuid eriti hästi see asjandus sellega hakkama ei saa (jube kiuslik tegelane), aga sellegipoolest on võimalik isegi sellelt jooniselt aru saada, et 4300 aastaga oleksid pidanud tähtede asukohad vaadeldavas taevas muutuma olulisel määral. 

Loomulikult, mitte kõikide tähtede asukohad taevas ei tohiks muutuda, sest paljud tähed liiguvad ju samal kursil, aga mida Linnutee keskme poole, seda aeglasem liikumine on. Paljud tähed aga eemalduvad meist ja paljud liiguvad meie poole. Ehk, praeguseks oleks pidanud taevas tähed asetsema võrreldes 4300 aastase taguse ajaga nagu nupud kabelaual, mille laua pihta on rusikaga üks paras põmakas antud.

Tegelikult on siin veel üks veelgi kummalisem asi, mis aga ei sobi enam mitte ühegi mudeliga. 19. sajandi raamatutes ja ajalehtedest olen leidnud paar pilti, kus on kujutatud Suurt Vankrit ja Põhjanaela ning kuidas on nende õpetuste abil võimalik taevast Põhja naela leida.

Piltidelt on näha, et vankri tagumiste tähtede juurest tuleb mõtteline kriips otse üles vedada, kuni jõutakse Suure Vankrini. Häda on aga selles, et nii ilus tänapäeval see vaatepilt enam pole. Asi on juba mõnevõrra nihkes. Kes ei usu, see kontrolligu ise üle. Aga nüüd teemasse tagasi.

Kogu eelneva arvutuskäigu ja ka kõik muu kaasaarvatud võib tegelikult rahuliku südamega prügikasti visata, sest järgnev informatsioon nullib ära kogu eelneva jutu. See, mida õpetatud mehed arvasid, kui nad proovisid lugeda krüpteeritud kiilkirjasid, on lihtsalt nende soovmõtlemine, sest mitte keegi pole neid  masinlikke kiilkirjasid kunagi lahti muukida suutnud.

Tsiteerin allikat: Nende tahvlite pealt, mis Gilprecht on üles leidnud, võib näha, et babüloonlased 2300 aastat enne Kristuse sündimist juba maad ümmarguseks pidasid. Selle väite lükkan peale järgmist lauset ümber.

Tsiteerin allikat: Tahvlite pealkirjade uurimine on selle läbi raskendatud, et täielikku Babüloonia kiilkirjade võtit pole üles leitud. Õigemini, nad ise lükkasid väite ümber ja sellega tõestasid ära, et kõik eelnev tuleb liigitada muinasjuttude ja väljamõeldiste valdkonda.

Et aga asja veelgi puust ja punasemaks teha, siis järgneva infokilluga võib juba üpris rahulikult öelda, et tänapäevani pole suudetud neid masinlikke (vaata ülemist pilti) kiilkirjasid lahti muukida.

80ndate ajalehes "Noorte Hääl" avaldati artikkel (ülemine pilt), kus selgub, et just neid keerulisemaid, masinlikke kiilikirjasid ei ole suudetud dešifreerida ja ilmselt seda ei saagi vastava "seadmeta" teha. Sellest võib järeldada, et ajalugu, mis vanade kultuuride kohta on "dešifreeritud" kiilkirjadest, on muinasjutu sarnane.

LÕPP