Hiiglased

Hiiglastest on siin blogis palju lugusid. Enamus neist justkui jääksid fantaasia-valdkonda (Kalevipoeg, Vanapagan jt, hoonete suured uksed ja kõrged laed, hiiglased piibliaegadest jne), kuid on ka hoopis lähemaid tõendeid neile suurtele olevustele. Olen siia toonud välja lugusid vanadest ajalehtedest, kus Narvas leiti hiiglase kolju või Rannamäe läbikaevamisel Tallinnas, kuhu tehti sõidutee, leiti hiiglaste säärekonte. Samuti tõin siia loo Margna ja Jõekalda reisust kas Gruusiasse või Armeeniasse, kus nad külastasid hiiglaste haudasid (üle 3 m). Aga kõige jahmatavamaks näiteks minu jaoks, mis tõendas hiiglaste olemasolu veidike üle saja aasta tagasi, oli üks reisikirjeldus, kus Eestist pärit mees käis 19. sajandi lõpul Amsterdamis ja ta nägi seal 5,38 meetri pikkust inimest. Esiteks oli see info minu jaoks jahmatav, sest nii suuri hiiglasi, alles sada aastat tagasi, pidasin ka mina ilmvõimatuks. Teiseks, kui mees, kes teda nägi, selle oma reisikirjeldusse pani, ei teinud sellest mingit suurt numbrit. Järelikult oli tolle aja inimestel teadmine teistliiki inimeste olemasolust. Just nimelt teist liiki pidid need inimesed olema, sest kui oleks olnud tegemist mingi geenirikkega, siis me näeksime nii pikkasid inimesi ka tänapäeval, kuid neid lihtsalt ei ole. Rikkega inimesed kasvavad heal juhul max 2,5 meetri pikkuseks.

Ma leidsin väga hea allika (Looduslike ja tehislike imede ja kurioosumite entsüklopeedia, 1875), mida ma tasapisi tõlgin ja lugusid siia üles riputan, kus paljud lood pole veel täielikult tsenseeritud, kuid ka nendes lugudes on kahjuks juba paljud lood vähekene muudetud sarnasemaks ajalooga, mida meie teame. Ilmselt tuleb kõiki jesuiidi preestri Athanasius Kircher'i kirjutisi tõelähedaseks pidada. Järgnev pilt on just ühest tema raamatust.

Hiiglased

M. Le Cat esitas Roueni Teaduste Akadeemias peetud ettekandes järgmise ülevaate hiiglastest, kes on väidetavalt eri ajastutel eksisteerinud. Ilmalikud ajaloolased on andnud oma esimesele kangelasele Heraklesele pikkuseks 213 cm; meie päevil on nähtud inimesi, kes on olnud 244 cm pikad. Rouenis 1735. aastal näidatud hiiglane oli umbes 244 cm pikk. Keiser Maximin oli sama pikk. Eelmise sajandi arstid Shenkins ja Platerus on näinud mitmeid selle kasvuga inimesi ning Goropius nägi tüdrukut, kes oli 305 cm pikk.
Kreeklaste järgi oli Orestese keha 351 cm pikk; hiiglane Galbara, kes toodi Araabiast Rooma Claudius Caesari ajal, oli peaaegu 305 cm pikk; Secondilla ja Pusio, kes olid Sallustuse aedade valvurid, olid vaid umbes 15 cm lühemad.
Šotlane Funnam, kes elas Šotimaa kuninga Eugene II ajal, oli 351 cm pikk. Jacob Le Maire teatab oma reisikirjas Magalhãesi väina kohta, et 17. detsembril 1615 leidsid nad Port Desire’is mitmeid kividega kaetud haudu; kui nad kivid eemaldasid, avastasid nad inimluustikke, mis olid 305–335 cm pikad.
Chevalier Scory kirjutab oma reisil Tenerifel, et ühe selle mäe matusekoopa seest leiti gaunche’i (Guanchide hõimu liige) pea, millel oli 80 hammast, ja et keha ei olnud lühem kui 4,57 m.
Hiiglane Ferragus, kelle tappis Charlemagne’i vennapoeg Orlando, oli 5,49 m pikk. Kuulus anatoom Rioland, kes kirjutas 1614. aastal, väidab, et mõned aastad varem oli Pariisi St. Germaini eeslinnas näha suure hiiglase Isoreti hauda, kes oli 6,10 m pikk.
Rouenis, 1509. aastal, kaevati Dominikaanide lähedal kraave ja leiti kivisarkofaag, milles oli luustik, mille kolju mahutas umbes 35 liitrit vilja ning mille sääreluu ulatus kõrgeima kohalviibija vöökohani, olles umbes 122 cm pikk. Seega pidi keha olema 5,18–5,49 m pikk. Hauale oli kinnitatud vaseplaat, millel oli kiri: „Selles hauas lebavad õilis ja vägev isand, Chevalier Ricon De Vallemont, ja tema luud.“
Kuulus arst Platerus teatab, et ta nägi Luzernis tõelist inimkeha, mis pidi olema vähemalt 5,79 m pikk.
Valence, Dauphiné’s, uhkustab, et seal on hiiglane Bucarti, Vivariase türanni, luud, kelle tema vasall krahv De Cabillon tappis noolega. Dominikaanidel oli osa sääreluust koos põlveliigesega ning freskomaal hiiglasest koos kirjaga, mis näitas, et „see hiiglane oli 6,86 m pikk ja tema luud leiti 1705. aastal Morderi jõe kallastelt, väikese jõe äärest Crusali mäe jalamil, kus (traditsiooni järgi) hiiglane elas.“

M. Le Cat lisab, et on avastatud veelgi uskumatuma pikkusega hiiglaste skelette, sealhulgas:

•    Teutoonide kuningas Theutobochus, kelle luud leiti 11. jaanuaril 1613 – 7,77 m pikk
•    Hiiglane Mazarino lähedal Sitsiilias, 1516 – 9,14 m pikk
•    Hiiglane Palermo lähedal, 1548 – 9,14 m pikk
•    Hiiglane, 1550 – 10,06 m pikk
•    Kaks hiiglast Ateena lähedal – üks 10,06 m, teine 10,97 m pikk
•    Hiiglane Tutos, Böömimaal, 1758 – ainuüksi jalaluud olid 7,92 m pikad!

Kas neid lugusid usutakse või mitte, on kindel see, et inimkeha pikkus pole rangelt määratud. Meie ise oleme omamoodi hiiglased võrreldes laplastega – ja nemadki pole kõige väiksemad inimesed Maal.
Abbé La Chappe läbis oma reisil Siberisse, et jälgida Veenuse viimast üleminekut, küla, kus elasid Wotiakkideks kutsutud inimesed, kes ei olnud üle 1,22 m pikad.
Samuti ei saa täielikult kõrvale heita teateid patagoonlastest, mis muudavad väga tõenäoliseks, et kusagil Lõuna-Ameerikas elab rahvas, kelle kasv on märkimisväärselt suurem kui inimkonna tavaline keskmine. Seega ei saa me täielikult eitada iidsete autorite poolt meieni toodud hiiglaste lugusid, kuigi pole lihtne määrata, kui palju neisse uskuda võiks.

LÕPP