Elu rütm

Olen lõpuks pikalt reisult tagasi ja kuidagi hea on kohe olla. Kaugel ja reisul pole ka paha, kuid kodus ja kodumaal on see "miski", mida kuskil mujal ei ole. Kunagi kui lugesin igasugu budismi õpetusi ja Tao tarkusi, siis jäi sealt kuskilt meelde üks ütlus: "Mida kaugemale rändad, seda kaugemale jääb teadmine." Võin kinnitada, et selle reisi puhul oli see just täpselt nii. Võtsin omale plaaniks reisul olles valmis kirjutada üks pooleli olev raamat, aga pean tõdema, et see kavatsus jäigi ainult kavatsuseks. Siit järgmine tõdemus - Jumal naerab inimese plaanide üle. Loomulikult päris aia taha reis ka nüüd ei läinud, seda enam et sain isegi päikest võtta ja ilusat loodust nautida, kuid vaimses mõttes ei olnud see reis kõige parem. Samas, teisest küljest ma peaksin läbi viima väga suure eneseanalüüsi ja need tundmused ja kogemused, mis ma reisilt sain ja mida ma seal tundsin, enese jaoks lahti harutama. Pidasin ka väga täpset päevikut just enda tundmuste, enesetunde, stressi jms kohta. Ma muidu kunagi pole päevikut pidanud, aga algava loo valguses, saan ma oma suhteliselt täpsete kirjeldustega päeviku alusel arvutada välja oma 23- ja 28-päevase tsükli, kui ma vaid tahaksin, kuid las see jutt praegu jääb ja polegi nii väga oluline. Oluline on hoopis see, et algav lugu on järjekordne näide, et meie maailm toimetab kindlate reeglite alusel, mitte ei toimeta kuidagi suvaliselt kaoses.

Algav lugu on väga suure tähendusega ja on tõsine puzzle tükk meie maailma mõistmisel ja ühtlasi on see jätk või täiendus „seeriaseadusele.“ Selles loos on tegelikult väga palju sügavust, mida kohe ei hoomagi. Näiteks, tavarütmis elav inimene ei pruugi üldse perioodilisi päevi tähele panna. Nagu iga looga, tuleb neid vanu tarkusi eriti tähelepanelikult lugeda. Arvatavalt oli maarahval kasutusel kuukalender ehk aastas oli 28 päeva ja 13 kuud. Ja et inimesed seda perioodilisust tähele ei paneks, lammutati aasta 12 kuuks, kuhu juurde tuletati ebaloogilised kuupäevad (üle 28). Arvatavalt on algavas loos kirjeldatud tsüklitel ka mingi seos kuuga, nagu üleüldse terve maailmagagi, kuid iga inimese perioodid erinevad siiski mõningal määral teineteisest (v.a lähisugulased), sest hetkel me veel ei suuda ära tabada täpset maailma ülesehitust ning ei suuda tõestada kõikide asjade seost millegi "nähtamatuga.". Loos tegin mõned kohad rasvaseks.

Elu rütm

 

Saksa õpetlane Dr. W. Fliess avaldab selle pealkirja all Berliini lehes „Rul“ kirjutise, millest ka meie lugejate ringkond tähelepanematult mööda minna ei saa.
Dr. W. Fliess kirjutab: Muistsest Hellasest on meieni jõudnud Hesiodose aforism, et „ühed meie elupäevadest on meile emaks, teised - võõrasemaks.” Milline peen aforism ja kui sügav mõte on sellesse sisendatud! Ainult inimene, kes oli loodusega lähedases ühenduses, võis selle luua. Kulus kaks ja pool tuhat aastat, et hinnata selle väärtust. Ja ühes sellega sai temast ühe teadusliku tõe tuum, et elu käik on laineline (hüppeline) – küllus ja heaolu vahelduvad haigusega ja nõrkusega.
Perioodilisuse looduse seaduse tundmist enese kohta tundis juba Goethe. 26. märtsil 1790. aastal tegi ta oma päevaraamatus järgmise märkuse:
„Pean täpipealt tähendama halbade ja heade päevade ringkäike, mis minus toimub. Kired, kiindumused, tung teha või mitte teha, ideed – kõik vaheldub ja kulgeb ühes mõõdetud rütmis. Rõõmus meeleolu, nukrus, jõud, nõrkus, rahu vahelduvad niisamuti. Kui minu eluviis on korrapärane, siis ei saa selle rütm rikutud, ja ma pean veel selgitama, missuguse aja jooksul ja missuguses korras ma iseenda ümber keerlen.”
Tõsi, Goethe ei leidnud selle aja perioodi ja korda, sest tundmisest teaduseni on pikk tee. Luuletaja ei aimanud muidugi, et tema tsükkel on tõeline elutsükkel maa peal, et seesama seadus, mille põhjal me sünnime, elame ja sureme, mõtleme ja loome, hõiskame ja kannatame, tegutseb ka kõige vähemas ussikeses ning põhjustab lillede õitsemise ja närtsimise.
Nüüd on meil teada, et kõigis elavates olevustes pulseerivad 23- ja 28-päevased perioodid, et need perioodid kombineeruvad üksteisega ning et igakord, kui lõpeb üks periood, võib märgata teravat pööret eluprotsessis, mis muudab meie keha. Need pöörded saabuvad just seetõttu, et möödub 23 või 28 päeva. Pole õnnestunud leida seda rütmi varem, kuna mõlemad perioodid põimuvad üksteisega, mistõttu tekivad vaheajad, mis näivad ebakorrapärastena.
Kujutage ette kahte kella, mis ei käi ühtlaselt. Nad alustavad oma käiku ühel ja samal ajal, kuid aja möödudes hakkavad nende näidud erinevat aega näitama ja löögid erineval ajal kõlama!
Kes ei tea aja esialgset ühtsust, see ei aima kunagi, et selles on siiski kindel reeglipärasus. Ja see dualism ei valitse mitte ainult inimese keha, vaid ka loomade ja taimede elu üle. Elu perioodilised rütmid läbistavad iga elusat substantsi. Ka surm, haigus ja tervenemine alluvad perioodilisusele. Ometigi, peale 23- ja 28-päevase tsükli, on olemas ka aastapõhine perioodilisus, mis on reeglipäraselt seotud 23- ja 28-päevaste tsüklitega.
Meie oleme oma esivanemate järeltulijad. Koos nende idudega on meisse üle kandunud ka nende kehaline pärand. Me oleme pärinud oma isalt mitte ainult silmade värvi ja emalt mitte ainult temperamendi, vaid ka nende elu määravad perioodid. Ja kui perioodid, mil nad sündisid ja surid, igal aastal uuenduvad, siis tunneb meie keha – kus elavad nende idud – teatavat mõju.
Sellega on seletatav, et nende surma- ja sünnipäevad on ühtlasi ka meie enda perioodilised päevad. Siit tulevad ka sagedased, kahjuks tavaliselt tähelepanemata jäetavad haiguste alguse juhtumised või jõu langemine lähemate veresugulaste sünni- või surmapäeval. „Ärrituseks“ või „külmetuseks“ oleme seni nimetanud seda, mis oluliselt oli ainult elavas substantsis töötav mitmesuguste perioodide mõõtja. Nendest sõltub meie enesetunne ning need on meie edasitungi ja arengu ning languse piirikivideks.
„Hea!“ ütlevad paljud lugejad. „See on tähtis, muidugi, bioloogia jaoks. Kuid milleks on seda teadmist tarvis praktilises elus?“
Aga kui suured füüsilised sündmused on ette määratud, siis kas me saame neid kuidagi muuta? Ometigi, auruseadused on kindlaks tehtud ja inimene õppis neid tundma ning kasutama oma kasuks – ta ehitas aurumasina. Kas poleks siis võimalik rakendada elu seadusi samuti enda hüvanguks?
Võtame näiteks epileptiku. Haiguse hood taanduvad ja rahulikel aegadel unustab ta kergesti oma haiguse. Kuid siis algavad ootamatult krambihood tänaval. Ta langeb teadvusetult maha ja võib sattuda auto rataste alla. Kas poleks temal parem koju jääda, kui ta teaks ette päeva, mil teda tabab haigushoog?
Selliste juhtumite ennetamine on tänapäeval võimalik ainult tingimuslikult, kuna paljud arstid ei tunne veel üldiseid väljaarvamise meetodeid. Kuid on olemas ka kindlad tunnused, mis hoiatavad, et läheneb perioodiline päev koos kõigi selle hädaohtudega meie haigele. Asi on selles, et perioodilisele nõrkusepäevale eelneb sageli päev, mil energiatase on tavapärasest kõrgem ja/või meeleolu on tavapärasest ülevam või eufoorilisem. Just see meeleolu ülevus, mis toimib ettekuulutajana, on petlik ja ohtlik.
Rahva sõna ütleb: „Ühel ilusal päeval tabas teda löök.“ Päev oli täiesti ilus, isegi üle keskmise ilus. Tegelikult oli see aga perioodilise depressiooni algus.
Inimesed, kelle tervis on ohus, peaksid niisugustele päevadele erilist tähelepanu pöörama. Pea selgub, et sellised päevad on ettekuulutajad. Neil päevadel pole midagi ühist tavapäraselt heade enesetunde päevadega. Ei ole järjekindlat meeleolu tõusu. Sellised päevad sunnivad inimest ootamatult oma jõu piire ületama.
Tõuseb vastupandamatu sisemine tung teha tegusid, mida ta muidu endale ei lubaks või milleks ta tegelikult valmis ei ole.
Kunstnikud ja uurijad tunnevad end sellistel päevadel justkui vabanenuna raskusjõu mõjust. Neile näib, et nad on „täidetud jumalusega“. Need on päevad, millest Franz Schubert võis öelda: „Minus laulab hing.“
Ma ise kannatasin kunagi raskete migreenide all. Ja kui aeg-ajalt tundsin end eriti mõnusalt ning loominguliselt inspireerituna, pidin selle eest järgmisel päeval maksma migreenihooga. Arsti kogenud silm võib kergesti eristada ebanormaalselt kõrgendatud enesetunnet normaalsete päevade tasakaalustatud heaolust.
Haiguse ajal mängib see petlik hea enesetunne saatuslikku rolli. Pimesoolepõletiku puhul võib vahel pärast tugevat valu saabuda äkiline kergendus – hetk tagasi raskelt kannatanud haige rahuneb ning lamab rahuldust ja kergendust väljendava ilmega. Arst võib lasta end sellest petta ja lükata operatsiooni edasi. Kuid öösel ärkab haige uute, veel tugevamate valudega ning hommikuks saabub nõrkus. Temperatuur tõuseb, sest põletik on levinud kõhuõõnde, ja patsiendi saatus on otsustatud.
Enesetunde paranemine oli petlik – see pidi olema hoiatuseks ja sundima kiirele lõikusele, sest see ei olnud tegelik paranemise märk, vaid seisundi halvenemise ettekuulutaja, mis ilmneb alati perioodilistel hetkedel.
Bismarcki tark ja truu arst lahkus, kui saabus petlik paranemine. Ta ruttas teiste haigete juurde, kes vajasid tema abi rohkem. Kuid kui ta Berliini jõudis, oli juba hilja – surm oli lähemal, kui keegi arvata oskas. Surm, mis on tingitud sisemistest põhjustest, saabub ainult perioodilistel päevadel. Ja just seetõttu eelneb sellele sageli eriline eufooriline seisund, mida prantslased tabavalt nimetavad le mieux de la fin ehk parim osa enne lõppu!
Ma mäletan üht kuulsat haiglat, mis oli mõeldud kopsuhaigetele. Kui raskete haigete juures ilmnes tugev eufooria ja nad palusid haiglast välja laskmist, täideti nende soov mõnikord liiga rutakalt. Selle tagajärjeks saabus surm kas samal päeval või mõnel järgneval päeval.
Sageli hakkasid haiged juba trepil köhima verd. Kuid haigla peaarst ei tahtnud sellele tähelepanu pöörata.
Kirurgiakliinikutes esineb vahel arusaamatuid surmajuhtumeid narkoosi algfaasis – just neil patsientidel, kes tundsid end enne operatsiooni eriliselt värsketena.
Võime teha õige järelduse, et narkoosi ajal algas patsiendil perioodiline päev, mis nõrgendas organismi vastupanuvõimet ja tekitas ohtliku olukorra.
Tugevad verejooksud, eriti need, mis tekivad pärast operatsioone, esinevad sageli just perioodilistel päevadel.
Olen kindel, et ka haavainfektsioonide tekkele on neil päevadel suurem eelsoodumus. Kuid seda võetakse lihtsalt juhusena ega pöörata tähelepanu tegelikele põhjustele.
On teada, et naistel esinevad operatsioonijärgsed verejooksud sagedamini kuupuhastuse ajal. Kuid see tõsiasi, et ema kuupuhastuse periood suurendab ka tema laste kalduvust verejooksudele, on täiesti tähelepanuta jäetud. See teadmatus on kahjuks lastele kahjulik, sest seda ei võeta arvesse. Seepärast on oluline mõista, et perekondlik substants on tervik ning temas pulseerivad ühesugused perioodilised lained. Ema ja lapse vaheline kronoloogiline side kestab terve elu. Sellega on seletatav see, et nagu iga tähelepanelik ema teab, langevad laste haigused sageli kokku ema kuupuhastusega – ja seda nii sageli, et see välistab igasuguse juhuslikkuse võimaluse.
Asjata ei räägita "haiguse päevadest". Tõepoolest, mitte keegi – ei mehed ega naised – ei tunne end hästi kriitilistel päevadel. Jõud on langenud, närvid pingul, meeleolu rõhutud. Isegi vaimne selgus on häiritud ning tajud tuhmimad. Sellistel päevadel tunneme end nõrgemana ja seetõttu kannatame rohkem kõiksuguste õnnetute juhtumiste all.
Sageli olen oma praktikas kuulnud patsientidelt: „Tundsin end halvasti ja naine soovitas mitte välja minna. Kuid ma ei tahtnud naise juttu kuulda võtta.“
Ühe patsiendi tütar ei tahtnud kooli minna. Ema kuupuhastus oli just alanud. „Sa oled terve,“ ütles ema. „Sa lihtsalt laiskled! Mine kohe kooli!“ Kuid tütar komistas trepil ja murdis jala.
Suur õnnetus Berliini elektriraudtee nn "kolmnurgas" juhtus enne sõda seetõttu, et kogenud ja hoolas teenistuja ei märganud kriitilisel hetkel signaali.
Kohtus arutati kord süütamises süüdistatava juhtumit, kelle südametunnistusel oli terve rida tahtlikke süütamisi. Arst-ekspert juhtis kohtunike tähelepanu asjaolule, et süütamised kordusid täpselt 23- ja 28-päevaste vahedega – samas rütmis tema haiguse hoogudega. Kohus keeldus kaebealust karistamast.
Teine närvihaiguste spetsialist rääkis sõdurist, kes saadeti sõjakohtusse kasarmust loata lahkumise, kolmekordse põgenemise, varalise kahju tekitamise ja ülemuse haavamise eest. Kaks arst-eksperti tunnistasid ta jultunud kurjategijaks. Kuid dr. tegi selgeks, et kuriteod toimusid täpselt 23-päevaste vaheaegadega. Kahtlemata olid need loomulikud hood, mitte tahtlikud teod, nagu kaelakohtu järeldused viitasid. Seetõttu ei saanud olla juttugi vabast tahtest. Kohus mõistis süüdistatava õigeks.
Ülalpool mainisime, et laste enesetunne muutub ema perioodilistel päevadel.
Kord tuli lahendada küsimus, kas lapse ema on krahvinna või hoopis lihtne talunaine. Kui oleks pööratud tähelepanu lapse seisukorra ja mõlema naise tervisliku seisundi vahelisele paralleelile, oleks tõde selgunud.
Võib meenutada ka juhtumit lapsega, keda koolis karistati just neil päevadel, mil tema emal oli kuupuhastus. Keegi ei pööranud tähelepanu sellele, et laps muutus just sel ajal ärritatavaks ja käitus tavapärasest erinevalt.
Kui palju võiks sellised teadmised aidata nii õpetajaid kui ka lapsevanemaid! Ja tõepoolest, perioodide tundmine ei ole sugugi pelgalt teoreetilise iseloomuga, nagu sageli arvatakse. 

LÕPP

Allikas: Postimees (1886-1944), nr. 32, 9 veebruar 1921.