Aurora Borealis enne ja nüüd

Juhtusin sirvima ühte vägagi huvitavat raamatut aastast 1875 (Looduslike ja tehislike imede ja kurioosumite entsüklopeedia), milles on nii palju pöörast informatsiooni, et saaks selle blogi seina lugusid täis kirjutada. Eks näis, kas ma seda teen või kuidas ma seda teen, kuid mul on hoopis teine küsimus kogu selle info valguses. Miks erineb selles vanas raamatus olev informatsioon tänase informatsiooniga ja mis seda põhjustab? Ma võin välja pakkuda hetkel ainult ühe variandi, nimelt Mandela efektiga muudetakse või muutuvad erinevad nähtused ja isegi loodusseadused absoluutselt teistsuguseks. Kes mind ei usu, ärgu uskugu, ma ise ka teinekord ei usu.

Tekst vanast raamatust: Virmalised (Aurora Borealis), mida mõnikord nimetatakse voogudeks, on erakordne meteoor või helendav nähtus, mis ilmneb öösel taeva põhjaosas, enamasti külma ilmaga. Tavaliselt on see punaka värvusega, kaldudes kollaseks, ning saadab välja sagedasi kahvatu valguse sähvatusi, mis näivad tõusvat horisondilt püramiidja lainetava kujuga ja sööstvat suure kiirusega seniidini. Virmalised ilmuvad sageli kaare kujul, peamiselt kevadel ja sügisel pärast kuiva aastat. Kaar on osaliselt hele, osaliselt tume, kuid üldiselt läbipaistev, ning aine, millest see koosneb, ei mõjuta ka selle kaudu liikuvaid valguskiiri.

Selles infos on väga palju vastuolusid sellele, mida me tänapäeval virmaliste vaatlusel kogeme. Esiteks, roheline värv. Pole mitte ainustki vihjet, et virmalised olid vanasti rohelised. Tänapäeval, nii palju kui mina olen pilte virmalistest vaadanud on põhiliseks virmaliste värviks roheline. 

Järgmiseks, firmalised ilmuvad sageli kaare kujul. Sellist asja enam ei ole ja kes ei saanud aru, mida tähendab kaare kujul, siis panen ka pildi loo lõppu. Virmalised ilmuvad Eestis tänaseks vist juba igal aastaajal ja pole vahet, kas oli põuane või vihmane aasta. Vanasti olid virmalised suhteliselt haruldased ja kui see nähtus ilmus, siis arvati, et nüüd on sõda tulekul või mõni teine kole katastroof. Eestis sähvivad virmalised keskeltläbi igas kuus mitu korda. Mida see küll võiks tähendada? Tsiteeriksin piiblit lõpuaegade teemade kohta, kuid las seekord jääda piibel sellest loost välja...

Raamatus kirjeldatakse virmaliste vaatlust Siberis ja seal on järgnev tekst: Sest ükskõik kui imeline ka poleks see valgusmäng, kaasneb sellega – nagu paljud inimesed on kirjeldanud – susisev, praksuv ja kohisev heli, justkui lastaks taevas valla võimsaimad ilutulestikud. Selle nähtuse kuulmiseks kasutavad kohalikud väljendit: "Raevukas vägi möödub." Jahimehed, kes ajavad Jäämere äärealadel taga valgeid ja siniseid rebaseid, kogevad sageli virmaliste tõttu hirmutavaid hetki. Nende koerad ehmuvad sedavõrd, et keelduvad liikumast ja heidavad kangekaelselt maapinnale, kuni heli on vaibunud. Tavaliselt järgneb sellistele virmalistele selge ja vaikne ilm. Seda kirjeldust on kinnitanud paljude inimeste üksmeelne tunnistus – need, kes on veetnud mitmeid aastaid neis põhjapoolsetes piirkondades, elades eri paikades alates Jenisseist kuni Lenani. Seega ei saa selle tõepärasuses kahelda. Tõepoolest, tundub, et just siin asub virmaliste tõeline sünnipaik.

Mina pole virmalisi ammu näinud, kuid siiski olen seda nähtust saanud jälgida ajal, kui ma Võrus seersandi koolis olin ja ma ei mäleta, et virmaliste tants hääli tekitas. Järelikult on ka see asi tänapäeval hoopis teistsugune kui vanasti.

Veel üks kirjeldus raamatust, mida tänapäeval enam vaevalt näha saab: Dr. Blagden teatab meile, et on üles tähendatud juhtumeid, kus põhjavalgused on ühinenud ja moodustanud valguskuulid, mis tormasid suure kiirusel ringi ja jättis nende järel sabad, nagu tavalised tulekuulid. Siiski, see leidlik autor, tehes oletuse, et meie atmosfääri elektrilistele nähtustele on määratud erinevad piirkonnad, määrab tulekuulide nähtuse sellele piirkonnale, mis asub meie hämariku atmosfääri piiridest kaugemal; ning suurem kõrgus maapinna kohal kuulub sellele elektri kogunemisele kergemas ja vähem kokkusurutud vormis, mis toodab virmaliste imelisi vooge ja sähvatusi.

Lõpetuseks kaks pilti virmalistest, mida tänapäeval vaevalt enam näha saab. Eriti huvitav virmaliste vaatluse on jäädvustanud kapten Parry (viimane pilt).

Tekst pildi all: See on üks põhja valguse aspekt, mida mõnikord täheldatakse Šotimaal (ülemine pilt).

Tekst pildi all:See on erakordne põhjavalguse nähtus, mida täheldas kapten Parry oma ekspeditsioonil Arktika piirkondadesse.

LÕPP