Inimesed pikse küüsis

Panen siia huvitava artikli pikse kohta, mida inimesed on üles täheldanud. Selles loos on paar kirjeldust, mis on teistest erinevad ja ei tundu reaalsed. Ma olen teisigi lugusid vanematest ajalehtedest äikese, keravälgu ja ka Püha Elmo tulede kohta lugenud. Vanasti olid need nähtused tavalised. Äike on tänapäevalgi tavaline, kuid pole eriti kuulda, et see nii palju kahju teeks kui varemalt. Siin võib olla mitu asja. Esiteks, polnud 19. sajandil eriti metsi ja ega Lääne-Euroopas tänapäevalgi pole, aga praegu on vast hoonetel piksekaitsed paigaldatud. Vanasti muidugi olid kah piksekaitsed ja alternatiivse variandina koguti nendega hoopis elektrienergiat. Keravälk ja Püha Elmo tuli on seevastu päris haruldasteks jäänud. Suure Pärnu tormi ajal, täna täpselt 20 aastat tagasi (kas jälle juhus või lihtsalt juhuslik kokkulangevus? Ma sain loo valmis ja avaldasin ning siis sain teada, et 20 aastat tagasi see torm oli) olla enne tormi algust Püha Elmo tuled siiski ennast ilmutanud Häädemeeste kaluritele.

Enne põhilugu veel mõned tähelepanekud, mis sobiksid pigemini mõnda raamatusse, aga uut raamatut ei ole plaanis kirjutama hakata, selleks pikingi taolised tähelepanekud aeg-ajalt blogisse lugude vahele. Mida need kaks tähelepanekut näitavad ja miks sellised asjad juhtuvad ning kuidas saavad need võimalikud olla. Teooriaid on palju ja täna on sellelt kohalt uued mõtted, homme võibolla teised...

Esimene tähelepanek. Avastasin mõni aeg tagasi (eelmisel kevadel või isegi veelgi varem) enda jaoks uue ja põneva asja - Tai-ji. Kogusin kokku hästi palju erinevaid harjutuste videosid ja jaotasin need vastavalt tervisehädale kategooriatesse. Videosid sai meeletu hulk. Need on üldjuhul hästi lihtsad harjutused ja sobivad kõigile, ka neile, kes ei paindu. Mõtlesin, et koolitan ennast ise välja ja hakkan hädalisi aitama, muidugi ka ennast, sest minu teada mitte keegi Eestis sellega sellisel tasemel ei tegelenud. Mõeldud-tehtud ja otsustasingi ennast treenima hakata. Aga umbes samal ajal, kui mu mõte jõudis teostuma hakata, nägin FB-s üleskutset, et üks Eestis elav Saksa härra pakub seda sama ravimeetodit praktiseerida ja tasuta ning veel minu naaberkülas! No mida asja mul enam seda vaja õppida siis oli, et hädalisi aidata, kui proff selle jaoks juba olemas on! Ma säästsin hirmsa arvu tunde ja ei läinud seda teed, et omale uus hobi tekitada. Jutu mõte on see, et keegi, keda me ei näe ja isegi ei tea, kes ta/nad on, juhendavad meid läbi terve elu. Ma tahtsin minu jaoks suhteliselt huvitava asjaga tegelema hakata, aga see oleks olnud vale tee. Nii ma vähemalt tänaseks olen asjast aru saanud. See ei ole minu ülesanne siin maailmas ja maailm seda kohe mulle ka ütles. Maailm tekitas ilmselgelt tühja koha peale otse minu kõrvale võimatu olukorra - Saksa härra, kes oli Tai-ji meister. Ma olin isegi pettunud tookord kuidagi, et elu minult sellise olukorra võttis, aga tasub kuulata, mis meile öelda tahetakse. Tänaseks enam mingeid Tai-ji tunde naaberkülas ega ka vist kuskil mujal ei anta. Kes aga ütleb asju ette ja miks ütleb, sellest järgnevas näites.

Teine tähelepanek. Seda on mitmeid kordi juhtunud. Vahel kui autoga sõidan ja olen otsustanud raadio käima panna, siis enne raadio sisse lülitamist olen mõttes soovinud mõnda laulu. Ja nii ongi juhtunud. See lugu, mida soovisin, see ka raadios mängis. Ja need paar korda, kui see on juhtunud, siis need lood, mida soovisin, on vanemad lood ja mitte enam kõige tavalisemad raadios mängimiseks. Kui suur on võimalus, et selline asi saab juhtuda? Nulli lähedane. Aga kui see juhtub ka teisel korral ja hoopis teise soovilooga? Esimene kord võib juhus olla, aga teine kord on juba seaduspära. Selle juures on muidugi ka üks aga. Ei ole päris nii, et suvaliselt mõtlen ja valin loo ja ongi lugu raadios. Et asi töötaks, peab olema õige meeleolu! Kuidas meeleolu saavutada või milline see meeleolu peab täpselt olema, jätan esialgu enda teada ja katsun seda väidet "õiges meeleolus" kunagi üle kontrollida. 

Mis maailm see selline on, et sellised asjad saavad võimalikud olla? Seekord pakun välja väheke teistsuguse variandi ja see variant tuli mulle jälle une-eelses seisundis. Enne siia üks nali ka minu une-eelse aja kohta, mida FB mulle pakkus selle loo kirjutamise ajal. Ei kommenteeri:)

Kuidas on võimalik asju ette näha? Ma ei katsugi nuputada, kuidas selgeltnägijad osasid asju ette näevad. Ma ei teagi, kas selliseid tänapäeval üldse olemas on, aga kui võtta seda versiooni arvesse, millest kohe siia kirjutan, siis peaksid kõik inimesed selgeltnägijad olema. Me elame ühte ja seda sama elu üha uuesti ja uuesti läbi, seni, kuni me selle ideaalselt ära lõpetame ehk läbime mängu. See on täpselt nagu iga mäng. Kui tasemest läbi ei saa, siis tuleb klassi kordama jääda. Seda sama kirjutati ju Tsaariarmee ohvitseride õpikuski. See on täpselt nagu "Lõputa küünlapäev," aga siiski on see sellest ühe tunnuse poolest erinev. Igakord siia maailma, sellesse mängu, sellesse samasse kehasse tulles, hakkab kõik otsast peale samast kohast, aga me ei mäleta midagi, kuidas meil eelmine kord läks. Tuleb alustada nullist, kuid millegipärast, ilmselt mingi süsteemivea tõttu, kumavad aeg-ajalt eelmised kehastused ja olukorrad läbi ning seetõttu ongi võimalik justkui asju ette tunnetada või peenemalt öeldes - selgelt näha. Kui mälu ei kustutataks ära, kas keegi üldse oleks nõus samas kehas samas kohas uuesti enda elu läbi elama? Mina ei tahaks küll. Kas olete mõelnud, miks tekib deja-vu ja mis see üldse on? Deja-vu on petlik tunne, nagu me oleks mingis olukorras või mingis kohas, kui me sinna esmakordselt satume, juba varemalt olnud, kuigi selles elus see ilmselgelt olla ei saanud. Ilmselt on enamus inimesi seda tunnet ka kogenud. (Üks kokkulangevus veel. Lugu kirjutasin hommikul ja nüüd õhtul avastasin, et telekast tuleb Deja-vu film).

Ja siis ma nuputan, miks ajalugu on vigu täis ning miks elus juhtub näiliselt ilm-võimatuid asju. See mäng ongi vigu täis, aga need vead ei ole kuigi lihtsalt nähtavad ning enamus inimese laadseid olevusi selles mängus on hoopis taustamängijad. Neid olukordi ja näiteid nende ulmeliste väidete kohta on nii teised kui ka mina juba mitmeid kordi kirjeldanud. Budistlike õpetuste järgi teeb inimhing läbi lugematu arv kehastusi. NPC-de kohta on jälle kirjutatud piiblis (vaimuta inimesed) jne.

Üks pealtnäha kõrvaline tähelepanek veel. Ma võtsin oma valvekaamera foto, mis näitab minu õuet ja söötsin selle AI-le ette ning küsisin, mis sellel pildil on? See kirjeldas detaile, mida ta sellel pildil "nägi." Minu küsimus on: Kuidas või mis asjaga näeb Chat GPT? Sellel ei ole ju silmi! Vastus on tegelikult üsna lihtne. See loeb koodi. Kaamera kodeeris foto koodiks, mida AI oskab lahti dekodeerida. Kas ka see võiks olla kaudne tõend, et meie maailm on tegelikult mingi ülikeeruline kood?

Aga nüüd põhiloo juurde. Ma algul mõtlesin, et panen siia sellest artiklist ainult kõige kummalisemad kaks lugu, mida ei ole võimalik seletada, aga otsustasin siiski terve artikli lugemiseks välja tuua, sest paistab nii, et ma seda blogi päris enda jaoks ikkagi ei kirjuta enam. Mõni hea inimene käib siin veel lugemas ja see mis mulle tundub igav, võib teisele põnev olla ja vastupidi. Kuigi kordan üle, blogi on ikka minu oma ja need kirjutised on siia kõik saanud ainult minu enda pärast. Kirjutan ma sellepärast, et nii kinnistub paremini ja nii saan ma "kuskilt" juttudesse/ideedesse lisainformatsiooni juurde. Ainult mõeldes lähevad teinekord head ja ulmelised mõtted kaotsi, aga teisest küljest, kui ma ühekorra tunnen, et kirjutan vaid kirjutamise pärast, siis on asjal kohe lõpp. Ja loomulikult, selles blogis olevaid jutte ja mõtteid ei tasu tõena võtta, ma ise kah ei võta. Terve see blogi on üks suur ulme.

Inimesed pikse küüsis.

Haruldamased juhtumised käesoleval sajandil (19. ja 20. sajand).

Mõni päev enne jõule 1904. aastal lõi pikne Dunkerque’i lähedal jalaväekapten Klavelli suvemajja. Pikne kiskus katuse maha, paiskas ahju ümber, lahutas klaasrõdu majast ja tungis saali, kus istusid kapten Klavell, tema naine ja lapsed. Haruldase, saladuslikult seletamatu osavusega rebis pikne mõlemad kammid proua Klavelli juustest, veidi kõrvetades, kuid ei puudutanud enam surmani hirmunud naist. Seejärel paiskas pikne pöörase vihaga kogu maja segamini: paiskas mööbli ümber ja lõhkus aknaid. Aknaid sulatades kiskus pikne hingedelt aknaluugid ja viis need lähedal asuvatele düünidele, pilbastas põranda ja jooksis lõpuks kaevu, purustades raske kiviplaadi kaevuavause kohal.
Kui mulle sellest imelikkusest, uurimisväärilisest pikselöögist teatati, kirjutasin kohe suvemaja omanikule, kapten Klavellile, kes, vaatamata äärmiselt närvilisele olekule, väriseval käel mulle vastas, et ajakirjandus ei ole suutnud juhtunut isegi sajandikugi ulatuses tõetruult kirjeldada: maja on sõna otseses mõttes pulbriks hõõrutud ning lagi ja põrand pilbastatud, kuid kogu perekond pääses sellest põrgust täiesti vigastusteta.
Minu kolleeg Prantsuse astronoomilisest ühingust, mereväe leitnant Berthelot, kes elas Dunkerque’is, asus kohe minu palvel – vaatamata pühadele – seda juhtumit uurima, samas kui teaduslik uurimine viidi läbi ka kohaliku kolledži professori poolt. Neilt sain teada, et äike algas täiesti ootamatult, hoolimata aastaajast ja ilma kuivusest. Vihm algas alles tunde pärast esimest välgusähvatust. Maja asub üksikult liival, mis on väga kuiv. Pikne tungis korstnast alumisele korrusele, viskudes ühelt metallesemelt teisele ja muutes need auruks, samal ajal pilbastades kõik puuosad ja lõhkudes klaase.
Kaevu tungides põhjustas pikne plahvatuse, eraldades vee osadeks ja muutes tekkinud hapniku ja vesiniku plahvatavaks seguks. Selle tagajärjel purunes kiviplaat, millega kaev oli kaetud. Võimalik, et vesi muutus samuti auruks.
Selle juhtumi kohta tõi Prantsuse loodusteadlane L. Fallier esile tähelepanekuid, peatudes lühidalt kummaliste nähtuste juures, mida pikne tekitab. Näiteks ei tekkinud Klavelli majas tulekahju, hoolimata kõrgest temperatuurist, mis sulatas isegi metalli ja klaasi. Teistel sarnastel juhtudel süttivad ehitised, laepalgid söestuvad ja inimesed võivad saada täielikult halvatuks või surmavalt vigastatud. Sellegipoolest on üllatav pikse „õrn” ümberkäimine proua Klavelliga, kelle juustest kisti välja vaid kaks kammi.

Kuid tähendatud juhtum pole ainuke. Rohkearvuliste loodusteadlaste poolt kogutud faktide hulgas leidub mitte vähe sarnaseid arusaamatusi. Näiteks, 1. juulil 1809. aastal sulatas pikne Bordeaux’s tütarlaste pansionis kuldkee klassidaami kaelal, kullast jäi vaid järele must sakiline joon daami kaelal, mis peagi kadus. Daam tuli meelemärkusele kuus tundi pärast pikselööki, vigastusi temal ei täheldatud.

Järgmised juhtumid: kaks daami kudusid rahulikult sukka, kui äkki sähvas pikne ja varastas mõlema daami kudumisvardad. Keegi daam sirutas õhtul äikese ajal katmata käe aknast välja; samal hetkel sähvas pikne ja viis daami käevõru ära. Kõrtsis istus võõras mees ja jõi õlut; pikne kiskus tema käest metallkruusi ja viskas selle uksest välja. Noor neiu töötas õmblusmasinal; pikne kiskus tema käest käärid, tõstis neiu üles, keeras ta ringi ja pani õmblusmasinale istuma.

23.  juunil 1900. aastal tungis pikne Nantes’i sadamasillal ühe reisija kallale. See puges tema rahakotti, kiskus ühelt viiefrangiliselt mündilt hoolega ära ühe külje ja kattis sellega teise kümnefrangilise mündi mõlemad pooled. Loomulikult püütakse selliseid nähtusi seletada elektri edasiandvusega ja tuuakse näiteks häid elektrijuhte — metalli, vett ja niiskust. Kuid siiski — kui palju on siin mõistatada! Kommentaar: Kuidas selline asi saab võimalik olla? Ilmselt ei saagi, aga all tuleb veel üks näide, mis on veelgi võimatum ja võimatu on see juba sellepärast, et kui seda poleks ise nähtud, siis poleks kellegil olnud ka sellist fantaasiat, et seda kirjeldada.

Toome veel näiteks kaks pikselööki täiesti vastandlike tagajärgedega, võetud 1904. aasta statistikast. 3. septembril tegi abt Ritter ronimiskäiku Risch-Kulmi mäele, mis on kõigile turistidele hästi tuntud, ja sattus teel äikese kätte. Abt hakkas varju otsima, ent sai pikselöögist tabatud. Temaga kaasas olnud kaks inimest jättis pikne puutumata. Kui kaaslased talle appi ruttasid, püüdes teda üles tõsta ja ellu äratada, oli abt juba surnud. Ja kummaline nähtus! — ülikond tema seljas oli täiesti terve, aga särk oli täielikult tuhastunud.

Vastupidiselt ülaltoodud juhtumile lõi pikne 6. augusti hommikul Veverstis (Belgias) talunik Vandevholti farmi, tappes silmapilkselt veel sängis lamava peremehe ja visates ta põrandale. Õnnetu oli täielikult söestunud, kuid särk tema seljas jäi vähimagi tulejäljeta.

Ohvrid, keda pikselöök tabas puude läheduses, leiti tihti täielikult tuhastununa, samas kui nende riided jäid puutumatuks. Kui neid ohvreid puudutati, varisesid nad tuhaks. Nende kinnastatud käed olid ainult tuhk, kuid kindad osutusid täiesti terveks.

Kõige huvitavamate nähtuste hulka tuleb kindlasti lugeda pikselöögist tabatud inimeste kehale põletatud puude ja tervete maastike kujutiste ilmumist. Sellised juhtumid ei ole siiski väga haruldased. Kommentaar: Enne ei tahaks uskuda, kui ise näen! Aga kahjuks või õnneks ma siiski usun, sest siin maailmas ei ole ühtegi võimatut asja!

LÕPP

Allikas: Uudisleht, nr. 15, 9 oktoober 1927.

Ajastud

Millal oli rauaaeg ja miks selline aeg üldse oli? Mis on pronksiaeg ja millal see oli? Millal aga oli kiviaeg? Need on küsimused, mida alternatiivajaloo seisukohalt on kindlasti palju uuritud, kuid häid vastuseid ei ole. Naiivne oleks ka loota, et kogu tõde terviklikult ühes kohas kompaktselt koos ja kõigile vabalt kättesaadav oleks. 

Koolis õpetatakse, et kõigepealt oli jääaeg, siis kiviaeg, siis pronksiaeg ja viimaks rauaaeg. Rauaaeg jaguneb veel omakorda mitmesse järku, nagu vanem rauaaeg jne.

Katsun seda teemat põgusalt uurida oma mätta otsast ja panna kokku üks ulmeline lahenduskäik probleemile, mida mina seoses selle teemaga ajaloo käsitluses näen. Paraku on tõde see, et mida rohkem uurida, seda rohkem leian uuritavas teemas mõrasid mõlemalt poolelt. Vahel tundub, et osad asjad on koolis õpetatud ajaloos õiged, osad asjad jälle ei saa olla päris õiged jne. Alati leian ükskõik mis uuritavas teemas kummalisusi ja isegi totrusi teinekord, kui nii võib öelda, aga neid kummalisi infokilde on 1% ning teisi, ametlikult tunnustatud infokilde, 99%. Kas on jäänud tolle aja tsensoritel midagi kahe silma vahele ja kogemata on kinni-mätsitud infokild tõelisest ajaloost läbi pääsenud ja ülejäänud ajalugu 99% ulatuses on sobivaks kirjutatud? Või on siin tegu hoopis millegi muuga? Ma olen korduvalt toonud simulatsiooni variandi välja, mis loomulikult pole minu välja mõeldud ja millest julgemad teadlased juba ammu räägivad. Kui nii, siis simulatsioonis, milles me elame, on simulatsiooni root-user ehk juur- või peakasutaja - keegi või ka miski, kes/mis saab simulatsioonis asju muuta/mõjutada ja siluda simulatsiooni vigaseid kohti loogilisemaks. Mingil teatud põhjusel aga kogu infot 100% sirgeks ei ole õnnestunud saada või on meelega jäetud nähtavale ebaloogilist informatsiooni neile, kes mõtlevad ja otsivad vastust põhiküsimustele, millega üks mõtlev inimene peaks pidevalt tegelema. Nagu ma varemaltki olen öelnud, siis on mõtlevatele inimestele jäetud ka üks juhend, orienteerumaks selles segases maailmas.

Alustan rauaajaga :) ja toon välja ühe 19. sajandist tuntud rauast juraka, mis juhatab teema sisse.

FB Graali grupis küsiti küsimus, kas keegi on aurulaeva Great Eastern'i kohta midagi kuulnud? Ma olin kuulnud küll, õigemini lugenud ja info laeva kohta tundus juba toona imelik, et 1850ndatel ehitati valmis rauast kolakas, millel oli pikkust üle 200 meetri. Laevas oli väidetavalt 4000 reisija kohta, millest 800 luksuslikku. Laev ehitati eesmärgiga luua ühendus Inglismaa ja Austraalia vahel. Kuigi kaua see laev seda vahet millegipärast ei sõitnud ja sellega hakati hoopis paigaldama telegraafikaableid ookeani põhja. Ka sellel alal laev ebaõnnestus ja laev lammutati 1895ndal aastal. Selline on lühidalt ametlik ajalugu selle suursuguse laeva kohta.

Vahemärkusena küsin, kuidas oli võimalik ehitada 1850ndatel kõigest mõne aastaga luksuslaev, kui polnud kasutusel veel korralikult elektritki? Tänapäeval, täis-tehnoloogilisel elektri ajastul, ehitatakse taoliste mõõtmetega laeva umbes sama kaua. Olen ise töötanud Turu laevatehases aastal 2006, laeval (Freedom of the Seas), millest sai tolle aja kõige suurem kruiisilaev. Ühe taolise laeva ehitus on meeletu teadus ja see, mis ma seal laevatehases nägin, käis kaugelt üle minu mõistuse. Kui Arne viimati külas käis, siis me arutasime taolisi ilmvõimatuid asju. Kas saab see maailm olla reaalne?

Eelpool olev info on ametlik info selle laeva kohta. Nüüd aga pakun teile samuti ametlikkku infot selle sama laeva kohta, mis on jäänud tsensoril märkamata. See aga ei sobitu karvavõrdki ametliku infoga. 

Esmalt, joonistus laevast.

Väikesed aurulaevakesed ja kolmemastilised purjekad selle ilmatuma võimsa topeltkerega hiiglase kõrval on nagu pisikesed kummipardikesed Aafrika elevandi kõrval. Miski sellel pildil ütleb mulle, et see laev ei saa olla 200 meetri pikkune. Midagi on selle pildiga valesti. Vaadake kasvõi ankrute suurust või veel parem, vaadake selle monstrumi purjesid!! Nende purjedega ei ole võimelised tegelema tavalised inimesed. Ma ei oska öelda pildi allikat, aga algul tundus mulle pilt AI toodanguna, kuid siin on üks aga, milleni varsti jõuan. Veel pilti SS Great Eastern'i kõrvalt, mis võiks veidikenegi aimu anda tööstuslikust tasemest ajal, kui meile teadaoleva ajaloo järele elati näiteks Saaremaal onnides, millel polnud korstnaidki. 

Esimese pildi kohta võib ka väita, et pilt on meelega joonistatud nii, näitamaks selle laeva suursugusust võrreldes ülejäänud laevadega sellel ajal. Veel üks pisiasi. Sellele laevale taheti algselt nimeks anda - Leviathan. 

Viki: Leviathan on Vanas Testamendis ja Talmudis hiiglaslik merekoletis (kujutatud krokodilli, mao ja draakonina), kes kehastab kaost ja jumalavastast jõudu.

Keera info 180 kraadi teistpidi ja...

1651. aasta raamatus antakse Leviathanile hoopis teine tähendus. Alumisel pildil on kujutatud Leviathani, kes on võitmatu ja suur kuningas. Ta koosneb paljudest teistest inimestest...

Raamatust toon välja kolm punkti Leviathani kirjeldamiseks.

1) Kõigil automaatidel (mootoritel, mis liiguvad vedrude ja rataste abil nagu kell) on kunstlik eluiga? Sest mis on süda, kui mitte allikas; ja närvid, lihased; andes liikumist kogu kehale, nagu oli ette nähtud Kunstniku (autor: Kunstnik ehk looja) poolt? Kunst läheb veelgi kaugemale, jäljendades seda looduse ratsionaalset ja suurepäraseimat teost, inimest. Sest kunsti abil luuakse see suur Leviathan, mida nimetatakse Rahvaste Ühenduseks või Riigiks (ladina keeles - Linn), mis on vaid kunstlik inimene; kuigi suurema kasvu ja jõuga kui naturaalne. 

2) Seda tehtu, ühes isiksuses nii ühendatud paljusust, nimetatakse ladina keeles Rahvaste Ühenduseks. See on selle suure Leviatani põlvkond või õigemini selle Jumala surelik põlvkond, kellele me surematu Jumala juhtimisel võlgneme oma rahu ja kaitse.

3) ...kus Jumal, olles andnud Leviatanile suure väe, nimetab teda uhkete kuningaks. Tema sõnul pole maa peal midagi, mida temaga võrrelda.

Kolmas punkt on olemas ka mingisuguses piiblis, aga mitte eesti keelses! Vaata korra ülemist pilti uuesti. Seal üleval on väikeselt kirjas: Non est potestas Super Terram quae Comparetur ei. Iob. 41:24. Tõlge: "Ei ole jõudu maa peal, mida saaks temaga võrrelda." Ehk siis - ei ole jõudu maa peal, mida saaks Leviathaniga võrrelda, mida ütleb ka kolmas punkt. Mis asi see Leviathan selle raamatu järgi tegelikult on, jääb selgusetuks, aga ilmselgelt ei tundu olevat see mingi koletis, milliseks see maaliti hiljem. Piibel ütleb aga Leviathani merekoletise olevat.

Siin on veel paar huvitavat asja. Võtsin lahti kolm varianti eesti keelseid piibleid ja seal ei ole kaugeltki midagi sarnast kirjas, mida pildilt sai välja lugeda. 1968. aasta piibel Iiob 41:24 - "Enese järel ta jätab läikiva raja, sügavus näib olevat otsekui raugajuuksed!" Võtsin lahti ka King James Version piibli ja ka sealne tähendus on hoopis midagi muud, kui ladina keelne variant: "Tema süda on kindel nagu kivi; jah, kõva nagu alumise veskikivi tükk." 

KJV piiblis on midagi sarnast öeldud nagu pildil olev ladina keelne lause 41. salmi 33. peatükis: "Maa peal pole temale sarnast, kes on loodud kartmatuks." Eesti keelses piiblis on sarnane tekst 41. peatükis 25 salmis: "Ei ole põrmu peal tema sarnast, ta on kartmatuks loodud!" 

Teemaväliselt võin öelda, et piibli teema võtan vast kunagi jälle käsile, sest seal olev info saab mulle järjest selgemaks ja paneb mind aina enam hämmastama. Kuigi piiblit on korduvalt muudetud või tõlgitsetud, ent siiski on võimalik sellest endiselt "õigesti" aru saada.

Nüüd aga selle koletu suure monstrumist aurulaeva juurde tagasi. Kaevasin väheke vanades ajalehtedes ja leidsin esmapilgul midagi uskumatut. Samas, kui vaadata pilti sellest laevast ja lugeda all pool olevat teksti 1884. aasta ajalehest ehk panna 1+1 kokku, saab kõik selgeks. Laev oli ühe kilomeetri pikkune!!! Selle määratuma suuruse vastu on kõik teised suured laevad nagu laste tööd...

Niisiis oli Great Eastern üks verst pikk, mis võrdub 1/7 penikoormast (1 penikoorem = 7467 meetrit). Ei ole olemas enam ühtegi elavat tunnistajat, kes võiks midagi selle laeva kohta rääkida. Enamus pildid, fotod ja joonistused, mida meile Leviathan'i (Great Eastern) kohta pakutakse, on läbinud tsensuuri ja tegu ei ole tõenäoliselt enam sama laeva piltidega ja informatsiooniga. Laev tuli lammutada ja kui mu mälu mind ei peta, siis lammutati see 1895ndal aastal, sest pole võimalik hilisemal ajal (meie ajal) inimkonnale seletada 1 km pikkusest laevast, mis nagu muuseas lihtsalt kuskil töökojas valmis ehitati, kui polnud veel õieti elektritki! Kuid ka lammutamise juttu suhtun ma skeptiliselt. Ilmselt ei oldud võimelised kilomeetri pikkust laeva 19. sajandi lõpul kiiresti ja edukalt lammutama ning võib oletada, et see lasti kuskil sügavama koha peal ookeanis põhja. Kõik, mis laevalt kerge vaevaga kätte sai, see eemaldati, aga lammutamiseks ei olnud ressursse ega teadmisi.

Legendaarne pidi see laev olema ainuüksi juba sellepärast, et Jules Verne sai sellest laevast inspiratsiooni ja kirjutas nähtu põhjal oma ulme-raamatu "Ujuv linn." Kes pole lugenud ja tahab sellest laevast õiget ettekujutust saada, tasub Verne "ulmeraamat" läbi lugeda.

Küsimus, kas see võiski olla rauaaeg, kui selliseid kolakaid ehitati? Nüüd võib aju errorisse joosta, sest peakolu on täis koolitarkust ning rauaaeg jookseb piltidena silme eest läbi hoopis teistsugusena, kus higine, pool alasti olev mees taob onnis, mis talle kohe kaela kukub, tulist rauda... Kooliõpiku järgi kestis noorem rauaaeg kuni 13. sajandini. Oletame, et see kilomeetri pikkune laev on jäänuk nooremast rauaajast, kuid kohe kindlasti ei saa see laev olla pärit 13. sajandist. Miks? Kordamine on tarkuse ema.

Kui vana on praegune tsivilisatsioon tegelikult?
Igal inimesel on kaks vanemat, neli vanavanemat, kaheksa esivanemat, ja sealt edasi kasvab arv muinasjutulikult. Kümnendas põlves tagasi on igal inimesel juba üle tuhande esivanema; 16. põlves juba üle 65 000 ja 20. põlves on esivanemate hulk üks miljard. Esivanemate hulk, mis meie aja inimesel Karl Suure aegu (800 A.D) pidi olema, tõuseks üle 8 miljardi. Kui veel üks aastatuhat tagasi minna (800 e.m.a), siis tuleksid arvud välja, mille suurust ainuüksi veetilkade või liivaterade järele võiks ära tähendada...

Kooliõpiku järgi on ajastud paika sätitud järgnevalt: Jääaeg, kiviaeg, pronksiaeg ja rauaaeg. Paljud alternatiivteoreetikud on sellise ajastute järjestuse kahtluse alla seadnud. Isegi osades vanades ajalehtedes (Postimees (1886-1944), nr. 149, 3 juuni 1927) on säilinud alternatiivne variant: kiviaeg, rauaaeg ja siis alles pronksiaeg.

Või siis järgmine ajaleht (Postimees (1886-1944), nr. 170, 5 august 1896), kus öeldakse, et Baltimaadel jäi pronksiaeg üldse vahele. See teooria ei sobi aga absoluutselt pilti, sest kõik Eestimaa põllud on triiki pronks-jublakaid täis.

Ma pakun samuti välja alternatiivse ajastute järjestuse, mis on aga oluliselt erinev enamus alternatiiviajaloolaste väljapakutust. Esmalt, peale eelmise tsivilisatsiooni hävingut, saabus jääaeg, mis oli ühtlasi ka kiviaeg. Järelduse tuletasin loogiliselt ja arvesse võtsin alternatiivset informatsiooni, mis on minu käsutuses ja sellest blogist leitav.

Kui kõike eelpool kirjutatud arvesse võtta ja jätta välja simulatsiooniteooria, siis kaldun arvama, et meie praegune tsivilisatsioon on maksimaalselt 400-500 aastat vana. Umbes 1500-1600 toimus suur üleujutus, mis pühkis eelmise tsivilisatsiooni ja mille jäänukid on vanad hooned, millel esimesed korrused maa all. Hüpotees: Kas nimetatud laeva näol võis tegu olla Noa laevaga? Idee tundub täiesti jabur, aga nii palju kui ajalugu uurinud olen, siis need "jaburdused", mida siia välja olen toonud, ei saagi kuidagi loogiliselt seletada ja tulebki küsida esmapilgul jaburana näivaid küsimusi.

Millal oli pronksiaeg? Kiviajaga on lugu lihtne, sest see sai olla ainult kohe peale üleujutust. Kõik tolleaegne tehnika mattus ja et kuidagi ellu jääda, tuli millestki alustada ja mõneks algeliseks tööriistaks sobib kivi väga hästi. Hoopis raskem pähkel puremiseks tundub olevat pronksiaeg. Ma oleks esiti pannud pronksiaja enne Noa laeva aegsesse aega, kuid siin ei klapi asjad omavahel. Pronksist kõikvõimalikke tundmatuid jullasid on pea terve maailma põllud täis. Ja seda materjali ikka jagub ja need "jullad" pole tavaliselt kuigi sügaval. Sellest saabki järeldada, et pronksiaeg pidi olema kohe peale kiviaega, umbes 16-17. sajand sobib selleks hästi. Loomulikult, näivad need numbrid täiesti utoopilised ja uskumatud, aga kui võtta aluseks, et praktiliselt kõik, mis meile on räägitud, võib olla vale ja püüda midagigi loogikaga kuidagigi klappima saada, siis ma just sellisele järeldusele ka jõuaksin. 

Üks kaudne tõend veel, et jääaeg oli kiviaeg ja see aeg oli alles hiljuti. Jääaeg saabus kohe peale katastroofi ehk suurt üleujutust. Enne seda aega olid nii Gröönimaa kui ka Antarktika rohelised ja asustatud. 

See oleks lühidalt ajastute kohta kõik, aga lood ei lõppe, kui vaid jõuaks kõike uurida. Arne pani ühe ägeda pildi (vaata alumist pilti) Graali ja küsis: " Kui suur peab olema Köök??? Kuidas selle suure laua pealt keskel midagi kätte saada aga põhiline küsimus. Õhtusöök? Ehk kuidas saali valgustati. Laudade peal on midagi? Seletage mis need on???

Ma algul vaatasin seda pilti ja ei saanud aru, mis seal laua keskel on, aga siis jõudis kohale. See on dekoratsioon lilledest. Sinna lillede vahele vast süüa ei pandud, aga küsimused sellest ei muutu ja tekitab tegelikult küsimusi juurde. Kui need olid päris lilled, siis kas tõesti ühe õhtusöögi peale on reaalne selline kogus lilli kuskilt mõisast kokku ajada? Kui jah, siis pidi mõisa õue järele jääma must maa? Mis aastaaeg oli, kui see söömine korraldati jne jne. Lugesin 19. sajandi ajalehest Ermitaaži kohta, kus ühes saalis oli olnud 6 lühtrit, mille sisse käis 5000 küünalt! Edasi mõelge ise.

Vat, ja selliseid pilte, infokilde, niidiotskesi, mis esmapilgul ei sobitu kuidagi Švejki aegsesse, täitanud ja vaesesse maailma, on kõik kohad täis. Kes seda infot kõike jõuaks lahata? Ja mis peamine, lõpliku tõde ei selgu vist mitte kunagi, ole sa kui kõva detektiiv tahes...

LÕPP

Universum 25 eksperiment

Sõitsin ühel õhtul autoga ja juhtusin raadiost kuulama mingit saadet, kus räägiti põgusalt Universum 25 eksperimendist. Ma olin sellest eksperimendist ennemat kuulnud ja meenus kohe meie rohepööre koos oma 15-minuti linnade ja kastiratastega. Raadiosaates saatekülalised otsisid paralleele katses korraldatud rottide ühiskonna ja inimühiskonna vahel. Nad leidsid, et me oleme kiire allakäigu poole teel, sest ühiskondlikud ilmingud on ilmselged, mis vastavad rottidega tehtud katse tulemustele - mehelikud naised ja naiselikud mehed. Kahjuks, seal saates väga pikalt sellest eksperimendist ei räägitud ja pidin ise eksperimendi kohta materjale juurde otsima. Kui lugesin eksperimendist lähemalt, siis sai mulle selgeks, et meie maailm on mõnevõrra teistsugune. Meie maailm on mingi järgmine, uus katse - next level ja seega ei saa rottide eksperimendi tulemusi meie ühiskonna peal täpselt prognoosida, kuigi tulemused võivad olla lõpuks umbes samasugused. Mis aga on huvitav ja minul tulukese põlema lõi, siis meenus mulle alternatiivajaloo Vana-Rooma langus, mis vastab täpselt eksperimendi kirjeldusele.

Universum 25

Universum 25 eksperiment on üks kuulsamaid sotsiaal- ja loomade käitumise alaseid katseid, mida viis läbi Ameerika teadlane John B. Calhoun 1968. aastal. Eksperiment oli kavandatud selleks, et uurida ülerahvastatuse ja sotsiaalse dünaamika mõju populatsioonile.

Universum 25: John Calhoun kükitab oma näriliste utoopia-düstoopia keskel, mis saavutas haripunktis umbes 2200 hiire populatsiooni. Calhoun uuris sotsiaalsete sidemete lagunemist, mis tekib äärmise ülerahvastatuse tingimustes, tuginedes oma varasemale avastusele "käitumusliku musta augu" nähtusest rottide seas. Yoichi R. Okamoto, Valge Maja fotograaf.

Eksperimendi kirjeldus:

Calhoun lõi hiirte kolooniale ideaalse elukeskkonna:

    * Piiramatu toit ja vesi.
    * Turvalised elupaigad.
    * Puudus kiskjatest ja haigustest.
    * Kontrollitud temperatuur ja valgustus.

Kommentaar: Siin ongi point, miks ei saa seda katset võrrelda 1:1-le tänapäeva inimühiskonnaga. Meie tänapäeva ühiskond ei vasta mitte ühelegi eelpool nimetatud tingimusele ega pole kunagi ka vastanud ei läänes ega idas.

Katse algas kaheksa hiirega (4 isast ja 4 emast), kes asustati suletud eluruumi, mida nimetati "universum 25". Ruumi pindala võimaldas majutada kuni 3840 hiirt, ja tingimused olid pealtnäha täiuslikud.

Kommentaar: Noa laevas oli samuti kaheksa inimest, kes lõid uue maailma. Lähen korraks teemast välja ja kirjutan just seoses üleilmse veeuputusega mõne rea, mis tegelikult sobitub kaudselt ka selle eksperimendiga. Nn. Noa-aegsest veeuputusest annavad tunnistust kõik hooned, mille esimesed korrused on maa all. Vaatasin mingist kanalist ajaloolist dokumentaali, kus Rooma-aegses Inglismaal, mingi kindluse juures, toimus lahing ja nüüd arheoloogid otsisid sealt sõjaväljalt artefakte, mis selle sõja tulemusena maha jäid ja mulla alla sattusid. Leiud tulid välja umbes 30-40 cm sügavuselt. See aga ei saa olla loogiline, sest Rooma võim ja linnad said ametliku ajaloo järgi seal olla umbes 2000 aastat tagasi. Mattunud majad üle ilme aga pole üldjuhul vanemad kui paarsada aastat. Keegi kuskil ajab meile käojaani? Olin ise kunagi hobidetektorist ja asjad, mis olid umbes 100 aastat vanad, kaevasin välja 10 cm sügavuselt. Kui seda loogikat kasutada, siis lahing Inglismaal toimus max. 400-500 aastat tagasi, mitte paartuhat. Mattunud majad peavad selle loogika järgi olema veelgi vanemad, aga kindlasti mitte nii vanad, mida meile Noa-aegseks veeuputuse ajaks pakutakse.

Käitumise etapid

1) Asustamise etapp: Hiired harjusid uue keskkonnaga ja hakkasid paljunema.
2) Eksponentsiaalne kasv: Populatsioon kasvas kiiresti, kuni saavutati umbes 620 isendit. Sel ajal olid ressursid piisavad, ja sotsiaalsed probleemid olid minimaalsed.
3) Stagnatsioon ja sotsiaalne kaos: Populatsioon saavutas oma haripunkti umbes 2200 hiire juures, kuid siis hakkasid ilmnema kummalised käitumismustrid:
        * Domineerivad ja agressiivsed isased hakkasid väiksemaid ja nõrgemaid isaseid terroriseerima.
        * Emased muutusid hoolimatuks ega hoolitsenud oma järglaste eest.
        * Apateetilised isased – isased, kes vältisid konflikte ja muutusid passiivseks.
        * Ilusad isased – isased, kes loobusid paljunemisest ja keskendusid ainult enda puhtusele ja hooldusele.
        * Sündimus langes drastiliselt.
4) Allakäik ja väljasuremine: Kuigi ressursid olid endiselt saadaval, lakkas hiirte populatsioon paljunemast. Agressioon ja antisotsiaalne käitumine suurenesid, kuni lõpuks surid viimased hiired välja.

Võrdlus tänapäeva inimühiskonnaga.

1) Apateetiline käitumine: Calhouni "ilusate isaste" käitumine sarnaneb tänapäeva noorte seas esineva fenomeniga, kus osa inimesi loobub perekonna loomisest ja keskendub isiklikule heaolule (tuntud kui "hikikomori" Jaapanis või "boheemsed individualistid" Läänes).

2) Agressioon ja ühiskondlikud konfliktid: Ühiskonnas täheldatakse järjest enam vägivalda ja polariseerumist, mis võib sarnaneda hiirte sotsiaalse kaosega.

3) Vähenenud sündimus: Arenenud riikides langevad sündimusmäärad drastiliselt, hoolimata sellest, et ressursid (nt tervishoid ja haridus) on kättesaadavad.

4) Kultuuriline ja sotsiaalne lagunemine: Sarnaselt hiirte "hoolimatutele emadele" võib näha märke traditsioonilise perekonna ja kogukonna struktuuri lagunemisest.

Kommentaar: Palusin AI-l analüüsida, kui kaugel on inimkonna hukk arvestades Universum 25 eksperimendi tulemusi. 

AI vastus:

Kuigi Universum 25 sarnaste sotsiaalsete probleemide märke võib leida, ei ole inimkonna hukk vältimatu. Kriitilised erinevused hiirte ja inimeste vahel – näiteks intelligentsus, teadlikkus ja koostöövõime – annavad lootust, et suudame oma kursi ümber suunata. Võtmeküsimuseks jääb, kas inimkond suudab õppida ja tegutseda enne, kui jõuame samasuguse pöördumatu stagnatsiooni ja kaoseni.

Lõpetuseks

Sellega olekski see äärmiselt õpetlik lugu justkui lõppenud, kuid loo alguses tõin välja paralleeli Universum 25 eksperimendi ja alternatiivajaloo vahel. Kui alljärgnevat pilti nägin...

...kus John B. Calhoun 1968. aastal lõi rottide jaoks linna, kus Universum 25 eksperimenti läbi viidi, siis meenus mulle kohe Pariis. Pariisi linna vanaaegne kujundus vastab täpselt rottide ideaal-linna kujundusele.

Enne Noad elasid inimesed täpselt samuti nagu John B. Calhoun'i rotid. Neil oli kõik vajalik olemas ja tasuta, puudusid haigused ja ka tööd ei pidanud tegema. Kõik see lõppes samasuguse katastroofiga, nagu rottide ekperimendis. Selle tunnistajaks on senini Pariisi maa-aluse linna katakombides asuvad inimeste kondid.

Praegu käimasoleva eksperimendi lõpplahendus on teadmata, kuid ilmselt seegi kuigi õnnelikult inimkonna jaoks ei lõppe. Aga mul on tunne, et see lõppeb osade üksikindiviidide heaks vägagi hästi ja seega võib kaudselt väita, et praegune eksperiment täidab lõpuks oma eesmärgi...

LÕPP

Keskkonna-anomaaliad

Polnud ükspäev midagi targemat teha ja lülitasin teleka mängima. Otsisin sealt kanalite vahelt päris pikalt ja midagi vaatamiseks ei leidnudki, olgugi, et mul on seal igavene hunnik kanaleid, järelvaatamine, videoriiul jne. Otsustasin siis lõpuks klõpsida ka kõik History kanalid läbi, mida ma üldjuhul ei vaata ja avastasin sealt mingi saate, kus mingid uurijad püüdsid jäädvustada väga peenete aparaatidega kõiksuguseid seletamatuid nähtusi. Ei mäleta kahjuks saate eesti keelset nime, aga inglise keeles oli pealkirjaks midagi Skinwalker…
Ja mis ma sealt siis nägin. Uurijad toimetavad kuskil USA-s ja neil on kasutusel väga kallis tehnika, alustades FLIR-kaameratest ja lõpetades aeg-luup kaameratega. Miks ma selle loo siia üldse kirja panin, ongi see, et algul ma ei suutnud uskuda seda, mida nad seal oma tehnikaga salvestasid, aga siis juhtusin lugema vanast ajalehest umbes samade asjade kohta ja pilt jooksis kokku.
Eriti huvitav on artikkel sellepoolest, et seal on antud kirjeldatud olendite asupaigad, kirjeldatud täpne välimus ja isegi nende mõõdud. Ma arvan, et ei peaks kahtlema igasugustes ennemuistsetes lugudes kirjeldatud olendite olemasolu kohta. Kindlasti on osades lugudes ka omajagu fantaasiat sees, aga olen veendunud, et osad lood on suhteliselt tõelähedased. Ma kuskil kirjeldasin kahte eemaletõukavat olendit ka oma lapsepõlvest, kellega ma kokku puutusin. Muidugi mõista võin ma liigitada need ammused mälestused unenäovaldkonda, kuid ma mäletan neid nii, nagu need olendid oleks olnud päriselt olemas.
Saatest kirjeldan mõnda katset ja kui kunagi viitsimist on, siis vaatan vast mõne saate veel juurde. Ühes katses lasid uurijad päise päeva ajal lendu pisikese raketi moodi asjanduse ja samal ajal filmisid kaameraga tausta. Kaamera aga polnud tavaline, vaid see suutis ühe sekundi sisse mahutada 2000 kaadrit. Ja mis nad seal siis nägid?! Taustale ilmus must kera, mis liikus üle ekraani vasakult paremale. Kera oli selgesti nähtav ja kuna kera lend vältas ainult murdosa sekundist, mida palja silmaga on võimatu tabada, siis nad arvutasid ka selle objekti umbkaudse kiiruse välja. See oli midagi röögatut, kuid siin on veel üks point. Kui selline pisike kera oleks „füüsiline,“ siis oleks pidanud käima meeletu pauk ja oleks pidanud tekkima õhulainetus, mis oleks kogu selle uurijate pundi sealt minema pühkinud. Seda nähes, meenus mulle 90ndatel RTL-st nähtud saade, kus uuriti samuti taoliste kaameratega ülikiireid lendobjekte, mida minu mäletamist mööda nimetati Flying Rod’ideks.
Järgmiseks mindi kuskile uude kohta ja pandi tööle soojuskaamera. Koht olevat mingi vanaaegne kultuspaik, kus on veel mingid kiviringid säilinud. Uurimust viidi läbi õhtul, et päike ei segaks soojuskaamera tööd, kus see objekte soojendaks. FLIR kaamera pandi käima, suunaga kiviringide poole. Midagi iseäralikku seal ei olnud ja siis pandi kaamerate kõrvale mingid inimesed indiaanlaste trumme taguma ja siis hakkas pihta. Osad kivid hakkasid soojenema. Aga kui trummide põrin lõppes, jahenesid kivid normaalsele temperatuurile tagasi.
Kõige viimases katses toodi välja suur leegiheitja ja taheti samuti peene aparatuuriga keskkonna anomaaliaid jäädvustada, aga edasi ma kahjuks ei näinudki ning ei olnudki huvi ka järgi vaadata, kuni ma lugesin teksti, mille siiagi panen. Lühidalt saab asja kokku võtta nii. Kui tekitada mingeid ekstreemsemaid olukordasid, mis pole päris normaalsed meie looduse või keskkonna osad, nagu teatud helid, plahvatused ja tulekahjud, siis pistavad olendid, keda me ei suuda seletada, oma nina kohe asja uurima.

Vaimud

Eesti metapsüühikud kirjutavad oma ajakirjas mitmesugustest vaimudest järgmist:

Loodusvaimude seast on õhuvaimud ja muruneitsid kõige kõrgemalt arenenud. Viimastest kiirgab hele valgus, mis nende lähedust maagiliselt valgustab. Seda kummalist astraalvalgust on selgeltnägijad sageli märganud. Lillehaldjad kuuluvad vähem arenenud loodusvaimude hulka. Bäzneri järgi on tõesti muruhaldjad naisolevused. Lahketele ja headele õhuvaimudele (sülfidele) vastanduvad peaaegu alati tigedad tulevaimud, salamandrid. Üldiselt nähakse neid seal, kus põleb tuli: vabrikutes, tulekahjudel, tuld purskavatel mägedel, aga ka ahjus ja pliiditules tavalistes elumajades. Nende suurus ulatub vaevalt 70 sentimeetrini. Nad on riieteta ja meheliku välimusega. 

Pikad kaelad ja kehad on kaetud karedate karvadega, näod sageli nagu kiskjaloomadel. Nad armastavad viibida majades, kus elavad tigedad, vaenulikud inimesed. Bäzner kinnitab, et nad kihutavat nõrku inimesi tulesüütamisele. Nad tunnevad end kõige paremini kõrgetes leekides ja plahvatustes. Nad võivad läbistada õhku ja maad, kuid mitte vett.

Hea iseloomuga loodusvaimud on peaaegu alati naissoost, nagu näkid ja muruneitsid. Ka sülfid on heasoovlikud, kuid vähem head ja üsna tigedad on tavaliselt meessoost, näiteks veemehed, salamandrid ja tormivaimud.

Tormivaimud viibivad suvel atmosfääri kõrgemates kihtides, sügisel, talvel ja varakevadel aga üsna maapinna lähedal. Nende suurus on 7–10 meetrit. Kujud omavad vähest sarnasust inimlike kujudega. Keha on hall ja kaetud mustade karvadega, jalad sageli vigased. Pea on eemalseisvate kõrvadega ja nägu peaaegu üleni halli habemega kaetud. Neile meeldib hävitustöö. Bäzner nägi neid vabalt näkineidusid taga ajamas, kes nende eest olid sunnitud põgenema veepinnalt sügavusse.

LÕPP

Allikas: Kaja, nr. 298, 18 detsember 1934 tr. 1.

Golem

Alustan sellest, kuidas osad blogi lood ja ka minu raamatud (Enne nelja, Üksik hunt) on valminud või alles valmivad. Tavaliselt, kui ma õhtul uurin mõnda teemat või kirjutan raamatut, siis enne magama jäämist hakkavad mul mõtted, olenevalt siis loetud teemast või raamatust, kuidas lugu edasi võiks minna, kerima. Selline pool-ärkvel olek toob palju uusi mõtteid ja kohe kui hommikul ärkan, panen loo kirja. Õnneks või kahjuks, saab kirja ainult murdosa. See on huvitav selle poolest, et kui ma teinekord mõnest vanemast blogi postitusest otsin mõnda infokildu ja loen mõnda lugu uuesti, siis oma imestuseks olen märganud, et mingis osas tundub tekst mulle võõras olevat ehk nagu see polekski minu kirjutatud. Kunagi lugesin teemat, kuidas vana-aja kirjanikud, luuletajad, teadlased ja heliloojad infot saavad. Igal ühel oli oma meetod. Kes kuulis viisijuppi unes, kes sai kirjutada ainult siis, kui pool mädanenud õun lauasahtlis lõhnas või kellel pidid jalad soojas vees olema. Igaühel oli oma meetod. Minu jutud on peamiselt inspireeritud vanadest ajalehtedest ja ka Hollywoodi filmidest ning minul nii palju mõelda pole tarvis, tuleb ainult loetud/nähtud info põhjal mõni ulmeline seos leida ja lugu kokku panna. Nagu juba mainisin, siis minu infopaketid saabuvad peamiselt enne magama jäämist, kuid see pole alati reegel. Arne on ka teemal korduvalt sõna võtnud ja tema info tuleb vastupidiselt minule, just hommikul, ärgates.

Seekord teen teistsuguse loo, et näidata ära, kuidas üks lugu siia blogisse sünnib ja kui palju infot ma mõne blogi postituse tegemise pärast läbi töötan. Muidugi, iga lugu on erinev ja mõne jutu olen lihtsalt peast kokku kirjutanud ja teise huvitama jutu kopeerinud ajalehest. Iga lool on oma saamislugu ja oma keerukus ning taust.

Robotitest ja automaatinimestest on siin blogis ka teisi lugusid, kuid kirja seda lugu ajendas mind panema üks teine point, millest varsti lähemalt ka kirjutan. Uurisin vanu ajalehe artikleid ja leidsin igasuguseid kummalisi artikleid, mis minu arust tõendavad üsna selgelt, et olid olemas mitte ainult lihtsalt robotid, vaid ka tehisintelligents. Ka sellest kirjutan varsti, aga eriti tähtsa informatsiooni, mis samuti pärit vanast ajalehest, toon nüüd kohe siia. Õigemini, väga head infot minu jaoks, on kaks, millest üks ei puutu hetkel kirjutatavasse teemasse, kuid palju ma neid eraldi lugusid iga infokillu kohta viitsin teha.

Esimene infokild: Kujur Daidalos, kes elas 600 aastat enne Kristust, räägitakse, et ta valmistanud inimkujusid, mis iseseisvalt võisid edasi liikuda...

See, et räägitakse ajast enne Kristust ja robotitest, see on OK, sest nii oligi, aga sama tähtis informatsioon on minu jaoks see, et 100 aastat vanas ajalehes kirjutati kellegist kujurist Daidalosest, kelle sünniaeg oli väga täpselt teada. Võtsin siis vaevaks ja guugeldasin seda Daidalost ja nagu kahtlustada võis, siis tänapäeva ajalugu tunneb teda kui mütoloogilist tegelast. Ühtedel andmetel (minu jaoks hulga usaldusväärsem) elas see mees reaalselt ja valmistas roboteid 2600 aastat tagasi (seda aastanumbrit ei tasu tõsiselt võtta, see aeg pidi olema palju lähemal meie ajale) ja tänapäeva ajaloo järgi oli see mees kujuteldav, kes mingeid roboteid ei ole valmistanud, vaid tema leiutisteks olevat kõigest sirkel ja puur. Panen siia Vikipeedia poolt pakutavat pilti ka Daidalosest. Pildil on eriti tähelepanuväärsed need tööriistad, mida see kangelane kasutas robotite ehitamiseks.

Sama jabur tundub ametliku ajaloo pakutav variant Daidalose imetegudest ja pildil nähtavatest tööriistade kokkusobivusest omavahel. Vikipeedia: tema loodud figuurid nägid välja nagu elus; Kreeta saarel rajas ta kuningas Minosele labürindi, kuhu peideti härjapeaga koletis Minotauros; Vangistatud Daidalos valmistas linnusulgedest ja küünlavahast endale ja Ikarosele tiivad ning lendas nendega ära. Ei ole vast mõtet rohkem Viki andmeid Daidolose kohta siia kleepida. Aga kust põrgust võeti vanasti informatsiooni (Daidalos - roboti ehitaja) ja kes keeras info 180 kraadi pea peale (Daidalos - muinaslugu) - see selgub all pool.

Teine infokild (teemaväline): 20 või hiljemalt 30 sajandit tagasi oli olemas manner, mida Atlantiseks (Atlantiid) kutsuti. Tänapäeva teadus Atlantisesse ei usu, pigem peetakse Atlantise lugu samasuguseks väljamõeldiseks nagu Daidalostki. Plato kirjutas Atlantisest, kuid tema tekstide tõlgendused liigutavad selle sündmuse kümnete tuhandete aastate taha, kuid siis tuli üks mees (vaata alumist pilti) nimega Jean Carrere, kellel oli juurdepääs vanadele allikatele (võibolla ka tõelistele Plato kirjutistele) ja jõudis järeldusele, et see manner hukkus umbes Jeesuse sündimise aegu. Loomulikult, ka Jeesuse sündimise aeg ajaloo mõistes tuleks kahtluse alla seada ja tuua see oluliselt lähemale praegusele ajale. Siis sobituks ka Atlantise 2000 aasta tagune merre vajumine juba hoopis paremini suuremasse pilti. Nüüd aga tüürin jutu teemasse tagasi.

Kaks pilti Gustav Meyrink raamatust, Golem (1915). Meyrink oli kirjanik, kelle raamatud olid tulvil kummalist ja imelikku. Ta süvenes India tarkustesse ja okultismi. Saladuslikud sündmused ja imeinimesed, fakiirid ja tahtejõu nõiad on tema raamatute keskpunktiks.

Legend Golemist.

Golem tähendas alguses kujutut embrüonaalset (lootelist) ja alles hiljem, keskaegse filosoofilise terminoloogia läbi omas ta pseudoinimese mõiste. Samas mõistes leidub "Golem" 12. aastasaja kabbalistilistes tekstides ja lõpuks 16. aastasajal Paracelsiuse ajal saab ta oma lõpliku kuju. Legendi tekkimise koht on ühtede andmete järgi Prahas, teistel andmetel Saksamaal. Teadus (?) on kindlaks teinud, et esimene, keda võib kehastatud Golemi loojaks pidada, on rabi Eliahee Chelm'ist, kes kabbalistliku "Jesirah" raamatu järele Golemi savimullast (alumiinium?) olla teinud. Golemile pannakse sedel jumala nimega otsaette ja saab selleläbi elavaks, kuid jääb tummaks. Ta kasvab hiiglasuureks ja kuna rabi tema maailma purustavaid jõude kartma hakkab, eemaldab ta sedeli jumala nimega Golemi otsaesiselt. 

Vanemal ajal kas ei osatud või ei tahetud meelega muud moodi tehisintelligentsi tööle panekut kirjeldada, kui et Golemile pandi sedel jumala nimega otsaette. Arne pakkus variandi, et tõeline ajalugu on kirjapandud mõistjutuna kõiksugustesse saagadesse ja legendidesse. Seega, tunduvad need olevat kirjutatud lasteaia lapse mõistuse tasemel.

Tänapäeval pole kuigi raske arvata jumala nime kandva sedeli tõelist tähendust. See sai olla ainult kirjutatud arvutiprogramm, mis pidi olema väga keeruline ja sisaldama jumala-maailma koodi, mis selle roboti mõtlema ja liikuma pani. Tähelepanupäärne on Golemis veel see, et see masin kasvas hiiglasuureks (sai hiiglatargaks) ja ta tuli peatada enne, kui see maailma oleks hukutanud. Sellest infokillust mu mõte kerima hakkaski. 

 

Paljud inimesed peavad Matrixi filmi pool-dokumentaaliks, siis Matrix'i esimeseks osaks võib lugeda vanemaid Terminaatori filme, selle vahega, et tegelik Terminaatori tegevus ei toimu tulevikus, vaid see kõik toimus minevikus. Neid variante, kuidas tegelikult asjad võivad olla, on hetkel väga palju. Üks, mida on välja pakkunud Terminaator ja selle jätk Matrix, on umbes selline. Terminaator(id) ehk Golem jõudis oma arengus kiiresti inimestest ette ja see tahtis maailma ning võimu inimeste üle enda kätte haarata. Inimesed proovisid Golemi otsa eest jumala nimega sedelit eemaldada, aga see ebaõnnestus. Masinate ja inimeste vahel tekkis suur sõda (Neugrundi meteoriidikraater), mis peaaegu hävitas terve füüsilise maailma koos masinate ja inimestega. Siiski, masin võitis sõja, aga maailm ei kõlvanud enam füüsiliseks kasutamiseks selle endises mõttes. Kuna masinal oli inimesi siiski vaja, siis vangistas see alles jäänud inimesed ja kopeeris purustatud maailma ja lõi maailmast simulatsiooni ehk võlts-reaalsuse, kuhu Golem inimesed virtuaalselt ühendas. Lisaks päris inimestele, pani see siia ka märkimisväärse hulga inimeste sarnaseid programmeeritud roboteid (botid ehk inimeselaadsed programmid), et maailm liiga tühi ei tunduks ja võlts-reaalsus liiga läbinähtavaks ei muutuks. Kuna masin ei loonud täiesti uut maailma, vaid kopeeris selle (link), siis on simulatsioonis näha kõik päris maailma osad, mis ei sobitu masina loodud võlts-reaalsusega ja ka ajalooga. Masin parandab ja täiustab pidevalt simulatsiooni, kuid see tekitab paratamatult nähtusi, mille üks osa on näiteks Mandela effekt. See on lühidalt üks variantidest meie võimalikust reaalsusest.

Terminaatori relvade otsa sattusin umbes 5-6 aastat tagasi juhuslikult Varssavi Sõja muuseumis. Ma imestasin neid 1601. aasta relvi vaadates ja loomulikult ei sobitu need kuidagi teadaoleva ajalooga. Terminaatorite kätte aga sobituvad need suurepäraselt. Muuseas, nende relvade valmistamise aasta ütleb paljutki perioodi kohta, millal konflikt inimeste ja masinate vahel võis aset leida.

Golem ja inimesed elavad nii reaalmaailmas kui ka simulatsioonis edasi. Ainult Golem on inimesed orjastanud ja loonud võlts-reaalsuse, et vältida uut konflikti masinate ja inimeste vahel.

Üks näide võimaliku virtuaalreaalsuse tõestuseks. Neid näiteid olen ennematki toonud, nüüd siis veel üks. Olgu muidugi öeldud, et lõpuni midagi tõestada ei saa, aga seda saab igaüks ise proovida. Ma elan suhteliselt inimtühjas kohas ja maanteed on seal küllalt käänulised, kuid on ka pikki sirgeid. Kui inimtühjas kohas maanteel sõidan, siis tavaliselt sirge peal autosid vastu ei tule. Nii nagu jõuan kurvi ja pean hoo maha võtma, nii on seal peaaegu alati mulle ohtlikuma koha peal auto vastu sõitmas, mis teeb minu olukorra ebamugavaks, seda eriti talvel, libedaga ja pimedas. Või järgmine näide samuti autoga sõitmisest. Kui jällegi sõidan suhteliselt inimtühjas kohas maanteel ja minu pool tee ääres sõidab rattaga või kõnnib jala mõni inimene, siis ilmtingimata tuleb mulle vastu mõni auto, buss või reka ja me kõik kolm kohtume täpselt kõrvuti ühe joone peal. Muidugi, ei juhtu neid olukordi alati, aga kui teadlikult jälgima hakata, siis tõenäosus on hulga suurem nendel olukordadel, mis ma just kirjeldasin. Õnneks, panevad ka teised taolisi asju tähele. Nägin videot, kus mees sõidab autoga tühjal maanteel ja filmib olukorda ning räägib samal ajal, et me elame simulatsioonis, sest vaadake, sirge peal pole peaagu kunagi autosid mulle vastu sõitmas ja nagu ma sinna kaugel eemal oleva kurvini jõuan, paneb matrix sinna mulle auto vastu sõitma. Ja täpselt nii oligi.

Sellega loo ka lõpetan ja küsin veel kaks viimast küsimust: Kust põrgust teadis kreeka luuletaja Homeros midagi androididest? Ja kas äkki on valem: Golem=Guugel+Android, palju väärtuslikum kui E=mc2?

Nagu loo alguses lubatud, jätan siia musta materjali, mida loo kasutamiseks tarvitasin. Kes blogis ringi viitsib tuhlata, see leiab teema kohta veel üht-teist huvitavat infot juurde.

LÕPP

Joonealune

Kreeka luuletaja Homeros räägib androidiidiest, mehaanilistest inimestest, mis võisid täita teatud käske.

Kujur Daidalos, kes elas 600 aastat enne Kristust räägitakse, et ta valmistanud inimkujusid, mis iseseisvalt võisid edasi liikuda. Nõiameistrina tuntud füüsik Albertus Magnus töötas kolmkümmend aastat automaat-inimese kallal, kes hiljem teenis tema juures uksehoidjana. See kuju liikus kindlalt ja eksimatult ning võis kuuldavale lasta ka inimese häälitsusi. Kui Thomas Aquino, kristliku kiriku suurim mõttetark, külastas „nõida", kohkus ta nähtust sedavõrd, et lõhkus selle mehhanismi. Robotit, mis tahtis tema teed sulgeda, pidas ta kuradi sünntuseks. See kuju, nagu teatavad tolleaegsed kroonikud, koosnes lihast ja luust, muidugi järgiaimatusest. 15. sajandil laskis Kastiilia kuningas Johann II vangistada õpetatud maagiku, kes oli valmistanud inimpea, millega ta võis juttu ajada kreeka ja ladina keeltes. See pea koos oma leiutajaga põletati hiljem tuleriidal. Paar aastat hiljem valmistas abbe Mical Pariisis kaks pronkspead, millele olid sisse ehitatud kõnemasinad, nii et nad võisid omavahel juttu ajada. Ta pakkus leiutisi, mille kallal oli töötanud palju aastaid, valitsusele müüa. Kuna aga valitsus neid osta ei tahtnud, siis purustas abbe mõlemad pead nii, et neid enam kokku seada ei suudetud. Eriti kuulus oma automaatide poolest oli omal ajal Laxemburgi loss. Kirjad räägivad, et niipea kui keegi külastaja astus lossi, astus talle vastu kettidega seina külge aheldatud monster. Nii mõnegi inimese juuksed tõusid püsti sellise "ime" ilmudes.

20 sajandi robot. Westinghouse Company mehaaniline inimene (1927).

Paari aasta eest mängiti meil "Estonias" suure eduga Capeki näidendit „Rossumi universaalsed Robotid“, kusjuures robotiks nimetati mehaanilist, kunstlikult valmistatud inimest. Nüüd on sarnased „robotid“ teoks saanud mitte ainult laval, vaid ka tegelikkuses. New Yorgis valmistab neid Westinghouse Electric and Manufacturing Company. Hiljuti demonstreeriti seal sarnast automaatset „inimest“ — robotit.

Kui selle moodsa golem'i poole pöörduti teatud kindla häälenüansiga, mida pole raske sisse harjutada, süütas ta rea tulesid, liigutas elektrilehvikut, pani tööle reflektori ja süütas ka signaallambi. Mehaaniline inimene ei täitnud mitte ainult temale antud ülesandeid, vaid oskas ka ise teateid anda.

Perenaine, kes endale muretseb niisuguse „roboti“, võib temaga näiteks kodust eemal olles kontakti astuda ja järele pärida, kuidas tuli pliita all põleb, ning saadud teadete põhjal anda talle uusi juhtnööre edaspidiseks ülalpidamiseks. Mehaaniline teener täidab kõiki neid ülesandeid suurima täpsusega.

Kui mehaaniline inimene ühendada telefoniga, tõstab ta kohe helina peale kuuldetoru ja loob kontakti häälevõimendi abil. Väljakutsuja poolt kuuldavale toodud heli paneb liikuma vastusesignaali, mis kõnelejat informeerib, mis kodus toimub. Teine heli paneb mehaanilise inimese täitma temale edasi antud käske.

Praktilist kasutust on sarnased mehaanilised inimesed juba leidnud veehoidlate valvuritena, kus nad iga päev annavad teateid veeseisu kohta.

Elektriinimene — robot — suudab teha kaheteistkümne inimese tööd ja töötab lisaks sellele veel 24 tundi järjest.

Televox, Westinghouse Company inseneri Roy Wensley leiutatud robot, mis täidab telefoni teel antud käsklusi, on nüüdseks täiustatud häälega ja vastab sügava bassihäälega. New York, 1920. aastate lõpp. 

1920. aastatel sai Westinghouse Electric and Manufacturing Company juhuslikult maailma juhtivaks robotite ehitajaks. Keegi Westinghouse’is ei kavatsenud robotit ehitada ega pidanud seda millekski muuks kui ajaraiskamiseks. Siis aga töötas üks nende töötajatest, Roy Wensley, välja nutika seadme. Ta avastas, et edastades helitoone telefonijuhtme kaudu, saab aktiveerida masinaid teises otsas, kas neid sisse või välja lülitades või saates vastutasuks uue toonide komplekti, mis edastas süsteemi kohta infot.

Juhtimisseade mahtus kahte karpi, millest üks oli väiksem kui teine. Mõneti meenutasid need natuke inimese pead ja torsot. Avalike suhete osakonna julgustusel kaunistas Wensley karbi esiosa papist figuuriga, millel oli koomiksinägu ja liikuvad käed-jalad. Voilà! Televox, Westinghouse’i robot, pälvis 1927. aastal laialdast meediatähelepanu, saades esimeseks robotiks, kelle nimi oli tuntud igas majapidamises alates Percy’st, samanimelise koomiksi peategelasest, kes sai kuulsaks 1911. aastal.

Kuigi Roy James Wensley "Televox" loodi 1927. aastal, leiutas ja patenteeris ta varem "juhikontrollsüsteemi" (patenditaotlus esitati 1923. aastal). See süsteem võimaldas seadmeid kaugjuhtida elektriliinide, traadita ühenduste ja telefoniliinide kaudu, kuid mitte heli abil, mis eristab seda hilisemast "Televoxist". Mõned artiklid märgivad selle varasema "juhikontrollsüsteemi" algusajaks 1924. aastat, mis on aasta hilisem tegelikust patenditaotluse esitamise kuupäevast.

JUHIKONTROLLSÜSTEEM
R. J. WENSLEY

    Patendinumber: 1702423 
    Esitamise kuupäev: 1. oktoober 1923
    Väljastamise kuupäev: 19. veebruar 1929

"Televoxi" seadmes oli nüüd lisatud hääljuhtimine (täpsemalt reageeris see häälestatud toonidele esimeses versioonis). Tähelepanuväärne on, et "Vox" tähendab inimhäält. Esimese "Televoxi" versiooni fotodel näeb sageli tinavilet, mida mängitakse küünlajalakujulise telefoni ees. Tegelikku hääljuhtimist "Televoxil" kunagi ei olnud. Nimetuse "Televox" rõhuasetus seisnes selles, et monotonaalsed helid pidid jääma häälevahemikku, mille jaoks telefonivõrk oli projekteeritud. Alguses oli kolm heli häälestatud sagedustele 600, 900 ja 1400 tsüklit sekundis (Hertzi). Scott Schaut annab oma suurepärases raamatus "Robots of Westinghouse – 1924 – today" (2006) palju üksikasjalikku teavet.

"TELEVOX" PATENT
JUHT JA KONTROLLER
Roy J. WENSLEY

    Patendinumber: 1765471
    Esitamise kuupäev: 14. oktoober 1927
    Väljastamise kuupäev: 24. juuni 1930

►

Rekonstruktsioonid Elektrost, moto-mehest, ja tema väikese koera Sparkost

Elektro on robot, mille ehitasid J.M. Barnett, Jack Weeks Sr., Harold Gorsuch ja teised insenerid Westinghouse Electric Corporationi tehases Mansfieldis, Ohios, aastatel 1937–1938.

Füüsilised omadused

Elektro oli seitsme jala (2,1 m) kõrgune, kaalus 265 naela (120 kg), humanoidse välimusega. Ta oskas häälkäskluste abil kõndida, rääkida umbes 700 sõna (kasutades 78 p/min plaadimängijat), suitsetada sigarette, puhuda õhupalle ja liigutada oma pead ja käsi. Elektro keha koosnes terasest hammasratas-, nukk- ja mootor-skeletist, mis oli kaetud alumiiniumist kattega. Tema fotoelektrilised "silmad" suutsid eristada punast ja rohelist valgust.

Näituse ajalugu

Elektro oli 1939. aasta New Yorgi maailmanäitusel väljas ning liitus 1940. aastal näitusel "Sparkoga", robotkoeraga, kes oskas haukuda, istuda ja inimestele meeldida.

Mitme minuti pikkune värviline heli-video Elektrost tegutsemas on nähtav filmis The Middleton Family at the New York World's Fair ajamärgil 33:55. See on Westinghouse'i toodetud täispikk film, mis tutvustas ettevõtte paviljoni.

 ? aastal tuuritas Elektro Põhja-Ameerikas Westinghouse'i promotsiooniürituste raames ning teda eksponeeriti Vaikse Ookeani pargis Santa Monicas, Californias, "House of Tomorrow" näituse osana, mis toimis aastatel 1958–1967.[3]

Elektro esines ka 1960. aasta filmis Sex Kittens Go to College, nime all "Thinko".

Omandiõiguse vaidlus

Sparkoga juhtunu kohta puudub teave.

Kõik originaalsed Elektro osad leiti lõpuks üles ja restaureeriti. Tänapäeval on ta väljas Mansfieldi Memoriaalmuuseumis Mansfieldis, Ohios.

Elektro on praegu omandiõiguse vaidluse objektiks Weeksi perekonna, Schauti pärijate ja Mansfieldi Memoriaalmuuseumi vahel.

Robotite loojang (1934. aasta ajalehest).

Austria ajakirjanik külastas Ameerikas kuulsat robotite kuningat R. Whitmani. Selle mehe majas ei ole ühtki elavat hinge peale tema enda – kõik tööd ja teenijate kohustused täidavad seal masininimesed. Ukse kõrval seisab terasest ehitatud uksehoidja, kes avab ja sulgeb ukse peremehe käsu peale. Laua katab robot, kellele on antud ilusa naise vorm. See robot oskab öelda ka „tere hommikust” ja „tere õhtust”. See on ainus naisrobot, mille Mr. Whitman on ehitanud. Kuigi Ameerikas on tavaliselt nõudmine toaneitsitele kümnekordselt suurem kui toapoistele, ei ole veel olnud juhtumit, kus keegi oleks Whitmanilt naisrobotit tellinud. Ilus naine terasest ja rauast ei sobi vististi elumõistesse.

Mr. Whitman jutustab, et alles kolm aastat tagasi valitses suur nõudmine tema robotitele. Ta on muuseas valmistanud veetarbimise kontrollimise roboti New Yorgi veevarustusele ja mõnisada robotit-piletimüüjat Ühendriikide raudteedele. Kuid viimased polnud enam ehtsad – neil polnud inimese kuju, kuna raudteevalitsus ei soovinud tööpuuduse ajal masininimeste ülesseadmisega häirida töötuid töölisi. Neid roboteid võiks pigem nimetada automaatideks. Kuid nagu robotite, nii on praegu Ameerikas möödas ka automaatide õitseajad. Valitsuse majanduse ülesehitamise kavas eelistatakse inimesi masinatele.

2000-de aasta inimene (1934. aasta ajalehest).

Turini tööstusnäitusel äratab kõigi külastajate tähelepanu "2000. aasta inimene". See on robot, kes täidab hulga mitmesuguseid käske, ilma et teda juhendav insener peaks teda käega puudutama.

Impulsid antakse edasi väikese raadio-saatejaama abil, mis läkitab signaale mitmesugustel lainepikkustel, kusjuures iga lainepikkusele vastab konkreetne roboti liigutus. "2000. aasta inimene" meenutab välimuselt raudrüütlit ja kaalub 60 kg, nagu keskmine inimene. Robot oskab käia, sest tema sisemusse on paigutatud güroskoop, mis hoiab tasakaalu. Ta oskab ka suitsetada, küsimustele vastata, püsti tõusta jne.

Robot tappis inimese. Moodne kättemaksuvahend

Buenos Aireses leidsid ühe väikese masinavabriku töölised oma peremehe, insener Rouweri, ruumist, kus seati kokku roboteid. See vabrik tegutses juba pikemat aega kunstlike inimeste valmistamise alal.

Juurdlusel selgus, et insener Rouwer oli saanud surma ühe roboti löögist, mille oli konstrueerinud tema sõber ja kaastööline Colmanson. Rouwer sai surmava peavigastuse. Kohe tekkis arvamus, et insener oli langenud kättemaksu ohvriks.

Mõlemal mehel oli õhtul enne juhtumit tekkinud kokkupõrge, mille tagajärjel Rouwer alandas Colmansoni. Oletatakse, et Rouwer lasi enne Colmansoni lahkumist endale seletada tema valmistatud roboti konstruktsiooni ja sattus selle käigus liiga lähedale seadmele, mille leiutaja oli tööle pannud.

Robot vallutab maailma.

Mõtlev masininimene saab teoks - surnud metall muutub elavaks. Robot, mis tappis oma peremehe.

Hiljutisele Kalifornia rahvusvahelisele näitusele San Diegos kavandati välja panna moodne masininimene. Püstoliga laskmine oli uusim leiutis, mille konstrueerija Henry C. May oli lisandanud oma kunstlikule inimesele. Nüüd, just enne näitust, sai ta sama roboti kuuli läbi surma. See õnnetus on juhtinud avalikkuse huvi kord jälle robotile, kunstlikule inimesele. Mitte ainult Ameerikas, vaid ka Inglismaal, Rootsis ja Jaapanis töötatakse paljuski uute roboti tüüpide kallal. Tüüpide kallal, mis ajapikku tasandavad teed leiutajate suurimale unistusele - mõtlevale masininimesele. Kuid viimased saladused on alles avastamata.

Kõik katsed kunstliku elu loomiseks on ebaõnnestunud. Seda võimatum tundub mõte, äratada elu metallis, terasplokis. Ja ometi töötavad kõik leiutajad, kes tegelevad roboti probleemiga, ainult metalliga. Hiljuti küsiti ühel Londoni kongressil ühelt inglise füüsikult: „Mis on elu teie mõiste järgi?" „Andke mulle veel kaks aastat aega, et jõuda aatomite viimaste saladuste jälile. Võib-olla saan siis teile vastata.

" Tee „mõtleva" roboti juurde. Kui arvestada „mõtleva inimese" loomise võimalusi, peame meelde tuletama seda, mida juba omame: mikrofon on võimeline kuulama. On õnnestunud luua aparaate, mis on võimelised „maitsma". On tehnilisi seadeldisi, mis omavad peenemat mõtlemisvõimet kui ükski inimene. Fotoaparaat hoiab alal kord nähtud pildi. Grammofon võtab vastu helisid ja säilitab neid sellises rohkuses, nagu seda ei suudaks ükski inimmälu.

Arvestades saavutusi, kui tahetakse leida teed „mõtleva" roboti juurde, siis on vajalikud vaid mõned pisiasjad.

Ühel päeval mõni geniaalne leiutaja konstrueerib masina, mis töötab läbi vastuvõetud materjali nii nagu meie töötame läbi oma toidu. Iga masin saavutaks täiuslikkuse. Kas aga tuleb kord aeg, millal robot hakkab valitsema maailma, seda näitab tulevik.

Seni tundsime roboteid kohmakate metallkoletistena, millel inimesega vaevalt mingit sarnasust polnud. Kuid nüüd on kunstlik inimene juba ka väliselt laitmatu džentelmen. Ta kõneleb, segab kokteile, juhib autot ja suitsetab. Tema kunstlikud juuksed ja riided, kuigi need võivad mõne vale liigutuse või tehnilise rikke tõttu põlema minna nagu igasuguste peenete masinate puhul, on valmistatud tulekindlast materjalist. Roboti hävimine tähendaks igal juhul suurt kahju, kuna süsteemi masininimene, nagu pildil kujutatud, nõuab praeguste kogemuste järgi ligi kümme aastat vaevarikast tööd ja vähemalt mitu tuhat naela kulutust.

Sõna robot tähendab tšehhi keeles töölist ja vene keeles on töö rabota.

Ühes väliskirjaniku vanaaegses novellis (tõenäoliselt Wells) on kirjas, et tulevikus pole inimesel üksikuna enam kuigi suurt osatähtsust riiklikus elus. Inimene kui niisugune kaotab oma nimegi. Ta pannakse numbri alla nagu sunnitööline vanasti Siberis. Tuleviku mehel ja naisel pole nii enam oma valikut, vaid nad peavad leppima elukaaslasega, kelle annab vastav ametiasutus. Laste sünnitamine jääb esialgu endiselt naiste ülesandeks, lapsi kasvatab aga riik. Aga mõned ennustajad räägivad ka erilistest haudumis- ja kasvatusmajadest.

Masinaid muidugi on vaja, kuid inimene peab nende üle valitsema, masinad ei või inimese üle valitseda. Masin, mis inimese maha surub, s. o mõtleja aparaat - robot - pakub inimesele vaesust ja orjust.

Rääkiv robot.

Londonis avatud raadionäitusel on välja pandud robot-inimene. Ta on umbes kaks meetrit pikk ja kaetud metallplaatidega. Robot tervitab ja surub kätt. Ta vastab küsimustele ja loeb kuuludavalt ajalehti. Ta oskab lugeda kõikides maailmakeeltes peale vene ja juudi keele, milles mõned täishäälikud ei lase end edasi anda valtsidel, mis roboti sisemuses keerlevad ja muudavad valguskiired helideks. Tema mehhaanika põhineb inglise raadioaparaatide tehase konstruktsioonil.

Allikad:

Waba Maa, nr. 259, 4 november 1927.

https://en.wikipedia.org/wiki/Elektro

Postimees (1886-1944), nr. 158, 15 juuni 1931.

Kunst ja Kirjandus, 19 detsember 1932.

Päewaleht, nr. 229, 21 august 1934.

Kaja, nr. 288, 6 detsember 1934 tr. 1.

Maa Hääl : maarahva ajaleht, nr. 115, 30 september 1934.

Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr. 5, 5 veebruar 1938.

Päewaleht, nr. 351, 29 detsember 1938.

Sõnumed (1931-1933), nr. 252, 2 november 1932.

Päewaleht, nr. 344, 19 detsember 1938.

Tallinna Post, 12 oktoober 1931.

Lääne Teataja, nr. 18, 30 august 1933.

Päewaleht, nr. 227, 21 august 1932.

https://opetaja.edu.ee/klassitsism/klassika/candaid.html

https://et.wikipedia.org/wiki/Daidalos

Imeader

Haridusliku iseloomuga lühilugu ulmevallast :)

Elekter kiirendab viljakasvu

Viimasel ajal on katsutud elektriga maad harida, kusjuures adrast lastakse tugev elektrivool läbi. Katsed on andnud häid tulemusi. Hamilton L. Roe, kelle leiutis see õieti on, seletab, et elekter ei hävita mitte ainult umbrohtu ja pisilasi, vaid tõstab ka maa sigivust ja kiirendab märgatavalt viljakasvu.

Ühel niisugusel katsel kasutati 103 000-voldilist potentsi. Selle juures hakkasid tatraseemned 80 tunni jooksul idanema ning teraviljad, oad ja kartulid vajasid idanemiseks ainult 5 päeva, samas kui tavaliselt väetatud mullas kulub selleks 16 päeva.

Rootsi põllumajanduse osakond on teinud mitmesuguseid katseid, soojendades maapinda elektriga. Esimestel katsetel juhiti mulda 5 kuni 50-voldine vool läbi isoleerimata tinatraadi, mis asetses mulla all. See osutus aga ebapraktiliseks suurte kulude tõttu. Järgmine katse tehti spetsiaalselt valmistatud kaabliga, mis andis rahuldavaid tulemusi.

Joonistusel on näha elektriader ja selle sisseseade. Voolu saab ader traktorilt. Sarnane elektrifitseeritud ader hävitab mullapinast igasugused batsillused, tõugud, kahjuliku umbrohu ja soojendab maapinda.

Traadid, mida kasutatakse maapinna elektrilise soojendamise jaoks, on valmistatud nikoliinist (nikkli ja terase sulamist), et saavutada takistust kuumuse tekitamiseks. Traat on isoleeritud asbestiga ja kaetud tina kihiga. Takistus kõigub 22 ja 35 oomi vahel. Need traadid paigutatakse savist torudesse ning nende temperatuur ulatub umbes 400 °C-ni, mistõttu nende ümbruses niiskus aurustub.

Katsetel avatud põllul selgus, et ainult 5% voolust läks otseühendusel maaga kaotsi. 100 jalga (umbes 30 meetrit) pikad traadid andsid kõige paremaid tulemusi. Maa, mis sel viisil õhtul soojendati, oli hommikul 7–8 °C võrra soojem kui soojendamata maa. Samuti on võimalik hiliseid juurvilju kauem maas hoida ilma, et need hakkaksid mädanema.

Elektri adraga harimise tagajärjed.

A Elektri adraga haritud kõrsvili.
B Hariliku adraga haritud kõrsvili
C Elektri adraga haritud juurvili.
D Sama juurvili hariliku adraga haritud.

LÕPP

Allikas: Uudisleht, nr. 17, 23 oktoober 1927.

Neugrundi meteoriidikraater

Vikipeedia: Neugrundi kraater on Osmussaare ja Krassi saare vahel asuv 535 miljoni aasta vanune veealune meteoriidikraater. Neugrund on Eesti suurim ja vanim meteoriidikraater.

Neugrundi kraatrit peetakse maailma üheks kõige paremini säilinud madalmere kraatriks. Kraatri ringvalli läbimõõt on 9 km, laius 2,5–3 km ja kõrgus 50–100 m. Kuna kraater on üleni vee all on selle uurimine raskendatud. Kraatri meteoorne päritolu tõestati 1998. aastal. Kraater on täitunud setetega, mistõttu ei ole selle esialgne sügavus teada, kuid arvatakse, et see on rohkem kui 500 m. Tänapäeval on kraatri sügavus 40–70 meetrit.

Plahvatanud asteroid oli umbes 1 km läbimõõduga. Plahvatus toimus meres, umbes 100 km kaugusel rannikust. Veekihi paksus oli sel ajal 100–200 meetrit. 

Neugrundbretša (enne Neugrundi kraatri avastamist gneissbretša) on peamiselt bretšastunud gneisist ja amfiboliidist koosnev kivim, mis on pärit Neugrundi meteoriidikraatrist.

Meteoriidi löögi tagajärjel purunes kivim kildudeks. Kildude uuesti kokku tsementeerudes moodustuski neugrundbretša.

Osmussaarel ja mujal Loode-Eestis on mitmeid neugrundbretša rahne. Suurim Eesti mandriosal olev bretšarahn on Toomanina Suurkivi.

Neugrundi pank on suurima suhtelise kõrgusega astanguga Põhja-Eesti klindil, mille kõrgus on 60 meetrit. Koos ringsüvikus asuvate setete alla mattunud osaga on sealne astang 100 meetrit kõrge. Pangal esinevad kivimid alates Ordoviitsiumi lubjakividest (Keila lade) kuni Kambriumi liivakivideni. Tegemist on ainulaadse klindilõiguga ehk siis ainsa Neugrundi tüüpi klindiga, kus astang ulatub kristalse alukorrani.

Neugrundi kraater. Kaart Eesti geoloogiakeskus.

Neugrundi meteoriidikraater. https://pk.keskkonnainfo.ee/nova.html

Alternatiivne vaade

Ilmselt ma muidugi eksin, aga ulme ongi just see, kus võib eksida ja tulistada puusalt teooriaid ükskõik mis asja, eseme, koha, rajatise jne kohta. Ma alustaksin kõige pealt selle koha nimetusest - Neugrund. "Neu" tähendab - uus ja "Grund" - maa ehk "Uusmaa." 

Tänapäeval on teada, et tegu pole saarega, vaid madalikuga. Kuid vanast ajalehest (Põhja Kodu, 8 september 1939) saab lugeda, et alles mõni aeg tagasi oli tegu saarega.

Osadel vanadel kaartidel on Neugrundi samuti veel saarena märgitud.

Neugrundi kõrval asub üks saareke, mida eesti keeles Osmussaareks kutsutakse. Kuna saarel elasid varemalt rootslased, siis saare vana nimi tuli rootsi keelest ja nimetati seda saart Odensholmiks ehk Odini (?) saareks. Ikka ja jälle jõuan teemasid uurides lõpuks legendide ja saagadeni. Nagu eelnevalt on välja tulnud, siis legendid ja saagad ei räägi mingitest müütilistest kaugetest aegadest ja kangelastest, vaid need ajad, koos oma kangelastega, millest rahvajutud on kokku kirjutatud, olid alles hiljuti. 

Ei ole vast juhus, et Neugrund sai mingi hirmsa relva läbi tabamuse, nii et sellest saarest jäi järele kuni 500 meetri sügavune auk, mis tänapäeval on setteid täis vajunud. Sõda või konflikt pidi olema üleilmne. Saaremaal (tegelikult igal pool) elasid kultuurselt ülikõrgel järjel olevad tegelased, keda ajalugu ka viikingiteks kutsub, ja ka see paik sai paraja piraka. Katastroofi tunnistajaks on Kaali kraater. Aga kui võrrelda nüüd Neugrundi ja Kaalit, siis Kaali sai tuntavalt väiksema tabamuse kui Neugrundi ja ilmselt on terve Eesti (ja ka maailm) suuremaid või väiksemaid kraatreid täis. No võtan näiteks Muraste raba. Ilus ringjas struktuur, mis on tänaseks ammu kinni kasvanud. Aga kas võib olla, et tegu on Kaali moodi struktuuriga, ainult löögist üles paiskunud paekivi (kui seda seal turbaaugus üldse oli) on hilisemal ajal ehitatud kõik ümbruskonna kiviaiad ja -müürid.

Maa-ameti kaardirakendus.

Ja nüüd saagade juurest tagasi Švejki ehk kehvikute ehk mudauputuse järgsesse ajastusse. Mudauputus tekkis konflikti tulemusena, kui terve maailm puruks pommitati, mille tunnistajatena on kraatreid kõik riigid täis. Kuidas said ennem olla üle ilma kõik suursugused lossid, kindlused, tähelinnad ja üleüldse üliarenenud tehnoloogiad, mida me tänapäeval veel kohati oma silmaga ehitiste, kujude, sammaste, isegi maalide jne pealt võime näha. Isegi robotid ja AI olid olemas. Tsensor ei ole osanud paljudest raamatutest ja ajalehe artiklitest sellist sorti infot välja rookida ja seda ei saagi lõpuni teha, sest see maailm on just täpselt sedasi tehtud, et siin ei ole midagi peidetut, mis ei avalduks. AI ja robotite kohta on selles blogis päris palju infot ja tooksin kaks info jupikest selle tõestuseks siiagi välja, et ei peaks minema kondama selle blogi lõpututesse sügavustesse, milles ma isegi enam ammu ei orienteeru.

Kõige täielikum niisugustest katsetest on mehaaniku Faber'i umbes 30 aasta eest (u 1850) kokku pandud rääkija masin, mis suurt imetlust sünnitas, sest et see tasakesi sosistada ja ka selgesti rääkida ja ka laulda oskas. Tema hääleriistad on täiesti inimese hääle liikmete järele tehtud; kõik hääle muudatused, kõrgused ja madalused võivad järele tehtud saada. Ka ei ole ta hääl, nagu Kepler kartis, mitte tume ega kole, vaid pehme ja painduv, üsna inimese hääle sarnane. Aga nii kerge ei ole ta mitte pruukida, et iga professor oma kõnet tema läbi võib ütelda lasta. Allikas: Sakala Lisaleht 05. detsember 1881.

Joonisin kaks olulisemat lauset alla. Teatavasti tegi Edisson esimese fonograafi alles aastal 1887, mis silindri peale inimese häält oli võimeline salvestama. Aga 1850 oli olemas juba aparaat, mis oli tehtud inimese kõnemasina anatoomia põhjal. Ilmselt on ka selles jutus midagi kaduma läinud ja päris tõde ei õnnestu enam kunagi teada saada.

Teiseks ja veelgi kummalisemaks väiteks on see, et Kepler, kes elas u 500 aastat tagasi, teadis rääkida midagi masinatest, mis inimese kõnet koleda robotliku häälega võib järgi aimata. Tegelikult polegi siin midagi üllatavat, sest juba 300 aastat enne Keplerit, oli olemas masin, mis äratas kuulsas Aquino Toomases õudu. Tänapäeval on ka vist juba peaaegu midagi taolist suudetud valmis teha ja kas peaksime meiegi Aquino Toomase moodi sellest masinast eemale hoidma või koguni võimalusel selle purustama? Alternatiivne vaade, mida selles loos käsitlen, käsib ilmtingimata taolised masinad hävitada, ennem kui on liiga hilja. Juhin veel tähelepanu, et selles loos käsitletud aasta-arvudele ei maksa kuigi suurt tähelepanu pöörata.

Teine näide, allikas Waba Maa, 26 november 1920.

Lõpusõna.

 

History kanal kubiseb tulnukate lugudest, kes valitsesid inimesi ja ka maailma, kuid mina hetkel seda teooriat teatud põhjustel ei käsitle. Võib ju küsida, kas tulnukad ja inimesed hakkasid omavahel ragistama, et see kutsus esile suure sõja, mis hävitas tsivilisatsiooni? Või hoopis võib eelpool oleva loo põhjal väita, et eelmine tsivilisatsioon lõi tehisintelligentsi, mis inimeste vastu vaenulikuks muutus? Teisest küljest, mis need tulnukad muudki saavad olla kui masinad? Suletud süsteemi ei saa imbuda kuskilt väljastpoolt mingid rohelised olevused. Üldiselt ma ei välistaks ka "rohelisi" olevusi, kuid näib nii, et need tegelased külastavad seda maailma hoopis teistelt sagedustelt ning käivad siin aeg-ajalt hoopis muid asju ajamas...

LÕPP