Tais

Sai üks reis ette võetud kaugele maale Taisse. Mina sattusin sinna tegelikult mitte minust sõltuvatel asjaoludel, sest mu teinepool sooritas seal oma õpinguid. Hakkan kohe algusest peale ehk lennusõidust. Kõigepealt viis lennuk meid Tallinnast Helsingisse ja sealt edasi Bangkoki. Helsingis oli aga vägev lumetorm ja lennuki väljumine hilines kaks tundi. Algul ma mõtlesin, et mis seal ikka, aga pärast selgus, et pikamaa lendudel hilinemine pole üldse hea, sest isegi 12h kuskil istuda on väga raske, rääkimata veel pikemast ajast. Lennukiks oli Airbus A350. Eemalt vaadates tundus ilmatuma pirakas, lennukimootor oli väiksema maja mõõtu. Saime siis istuma lennuki keskmisesse ritta. Ühes reas oli 9 istekohta, ehk 3 istet akna all, vahekäik, siis 3 istet keskel, jälle vahekäik ja 3 istet teisel pool akna all. Mina sain istuma keskmise rea keskmisele kohale. Keskmine koht on selles lennukis üldse kõige halvem paik, sest puuduvad käetoed, või õigemini on küll käetugi, aga ainult üks käetugi kahe peale nii vasakul kui paremal pool oleva reisijaga. Insenerid, kes selle lennuki siselahendused projekteerisid, ilmselt pole kunagi ise pikki otsi selle lennukiga lennanud economy klassis või nende pakutud lahendusi ei võetud arvesse ja lahenduse pakkusid välja hoopis kõrgemad kabineti töötajad, sest raha ju ei haise. Nagu silgud pütis olime seal. 100+ kilosel inimesel on seal juba üpriski raske istuda, mina aga kaalun 75, kui kaks õlut olen ära joonud. Vasakul minust istus õnneks mu kaasa ja paremal üks Soome härrasmees, kellega me ka palju mõtteid vahetasime. Käetugi oli muidugi tema poolt okupeeritud ja veel sedasi, et tema küünarnukk triikis mõnikord mu ribisid. Hallpead austa, kulupead kummarda. Iste tundus kah natuke kõva võitu olevat. Taguots kippus ära surema. Jalgu sai õnneks suht sirgu ees oleva tooli alla lükata, aga paljudel olid nendes tühjades kohtades kotid ja ma tundsin neile kaasa. Lend kestis tänu hilinemisele üle 13 tunni. Peale nelja-viite tundi õhus olles oli olukord juba üpris halb, naisukese käsi okupeeris ühel poolt käetuge ja Soome härra teiselt poolt. Eks naisega jagasime ikka ka seda käetuge, kuid see ei päästnud enam midagi. Vaatasin, et kui vetsu oli pikem järjekord, siis läksin kah järjekorda. See oli ainus hetk elus, kus soovisin järjekorras seista ja mida tagapool, seda parem. Hakati siis toitu jagama. Toidu üle ma ei nurise, aga söömine selles olukorras oli ikka paras vägitegu. Et noa ja kahvliga süüa, pidin ma endal ühe külje ette keerama, et minu küünarnukk ei tabaks Soome härrasmehe küünarnukki, muidu ma oleks tema kahvlil oleva toidu pidevalt maha raputanud ja ta oleks nälga jäänud. Mingil x-ajal proovisin ka magada, kuid tooli ebamugavus ja Soome härra triikiv küünarnukk ei lasknud seda teha. Kui need pisiasjad välja jätta, siis oli härra tore. Ütles, et läheb kolmeks nädalaks kuskile kuurordisse puhkama. 

Ja lõpuks saimegi lennukist maha. Passikontroll läks ruttu, aga mõnevõrra nörritas mind see, mis andmeid seal koguti. Kõikide sõrmede sõrmejäljed, lisaks mõõtis kaamera mu pikkuse ja salvestas näokujutise. Hea, et muid proove ei pidanud andma. Troopilist soojust, mis seal valitses, pole mõtet kirjeldada. Lihtsalt fantastiline ja siis mõtlesin, et meie saame üle 30 kraadist sooja nautida alles 6-kuu pärast ja sedagi vaid loetud päevad. Seoses kaasa õpingutega pidime olema esimese nädala Bangkokis ja see mulle meeldis. Ma olen aktiivne puhkaja ja tahan kõike näha ja muidugi omal käel, sest siis saan ise valida kuhu lähen ja mida vaatan ning kui kaua vaatan. Paariks nädalaks palmi alla ookeani äärde mojitot jooma minna ka pole paha, kuid minuga on asjad väheke teistmoodi. Ma tahan näha, uurida, katsuda, tutvuda ajalooga jne. Ja nii kõik hakkaski.

Bangkok on üüratu! Koos eeslinnadega vist oma 1500 ruutkilomeetrit. Autosid, busse, veokeid ja mopeede rallib seal tänavail mustmiljon. Mingist rohepöördest ei tea nemad midagi. Ühte Teslat nägin, aga sedagi mitte Bangkokis vaid Chanthaburis. Chanthaburis aga torkasid silma pigem jõhkrad diiselmaasturid. 

Enamuste sõidukite aknaklaasid on täielikult tumendatud. Väljast sisse ei näe isegi läbi tuuleklaasi. Ei tea, kuidas nad pimedas küll selliste autodega liigelda saavad? Hiljem Koh Chang'i saarelt tagasi tulles otsustasin ühest taolisest läbipaistmatute akendega veokist ka ühe pildi teha. Kuid hiljem, kui see elukas laevalt maha sõitis, siis nägin alles selle monstrumi heitgaaside väljalaskeavasid. Veoki hääl oli sellele elukale täpselt kohane. Pildil on need neli toru veoki küljel ilusti näha.

Kolme esimese päeva jooksul kõndisin maha oma 60km. Sõitsin rongide, busside, metroo, takso ja Tuk-tukiga, et midagigi näha. Linn ei olevat kuigi vana, kõigest 200 aastat, kui siin olnud küla kohale seda hiiglama linna rajama hakati. Majad on enamuses betoonist ja ei hakka silma kuskil "esimesed korrused maa-all" ehitisi. Pole ühtegi poodi, millest tänavalt sisse astudes peaks keldrisse suunduma, kuid siin on olemas kahetasandiline metroo, mis võiks rääkida, et see päris nii kõik ikka ei ole. Arhitektuurilise poole pealt otsisin "Vana-Rooma" stiili ja algul arvasin, et see puudub Bangkokis täiesti, kuid mõnda hoonet või õigemini hoone fragmenti, mis on selles stiilis, siiski nägin.

Miks esimesed korrused seal linnas maa all ei ole võib tuleneda sellest, et seda linna kutsutakse Idamaade Veneetsiaks, ehk seal on palju kanaleid ja vett maa all. Alternatiivajaloolises mõistes seal maal ma suurt erilist ei näinudki. Võtaksin lühidalt kokku, mida ses osas kahtlustan: Miski jõud purustas Vana-Rooma aegsed hooned, mõned üksikud hoonete fragmendid ainult jäid ja kogu selle sodi peale hakati 19-20 sajandil rajama uut linna, mis on enamus betoonist, v.a budistlikud templid, mis on hoopis teistsuguses ehitusstiilis rajatud. Kuid nendega on samuti üks aga. Käisin vanalinnas asuvas Bangkoki vanimas templis, mis on plaani järgi ristküliku kujuline, kolossaalse kõrgusega hoone. Lagi on umbes 20 meetrit põrandast, taga nurgas istus Tai suurim pronksist budha kuju. 

Hoonet olevat ehitama hakatud 19. sajandi esimesel poolel. Sealt templist pisteti mulle infovoldik näppu ja seal kohe tuttavad kujundid sees. Jumalust Indrat on kujutatud kolmnurga sees olevana. 

Kahjuks on pilt udune ja ei saa täpselt aru, mis asi selle kolmnurga sees asub. Vanaeuroopa gravüüridel on samuti kõige kõrgemat kujutatud kolmnurgana. Guugeldasin seda jumalust, et leida samasugune kuid selgem pilt, aga sellist ei leidnud. Leidsin vaid pilte Indrast, kelle käes on elektritehnoloogilised seadeldised ja ise on ta hiiglase mõõtu. Elevant on tema all nagu pisike kitseke. 

Vot ja rohkem polegi vaja mõelda, kes olid võimelised selliseid templeid ehitama. Kui veel rohkem ajaloos tagasi minna, siis see kant olevat meie esiisade ürgkoduks. Ja eesti keele moodi keel olevat algkeeleks olnud enne keelte segamist. Mul ei olnud aega seda teooriat kontrollida, aga lennukiga Bangkokki sõites üle India ja Tai uurisin põgusalt kaarti, mis näitas lennuki asukohta reaalajas ja all olevaid linnade/külade nimesid. Arvan, et kuni 10 linna leidsin küll, mis on Eesti päraste tüvedega. No näiteks: Kolgata, Tungipära, Kalamansi, Sittwe, Ämta jne... 

Korra tulen tagasi veel selle juurde, miks puuduvad Bangkokis vana-aegsed ehitised. Jalutasin vanalinnas ja ega seal mitte midagi peale budha templite vaadata polnudki ja siis ühe templi juurde oli paigaldatud infotahvel ja seal on kirjas midagi väga huvitavat. Vaata alumist pilti.

II MS ajal 1945 pommitati see linn maatasa! Hävitati viimased riismed endisaegsest hiilgusest. Paljud templid ehitati hiljem jälle üles, aga kas need on enam need samad? Üks mõte veel. Kui 1945 olid liitlased püsti hädas, et Saksamaast jagu saada, siis tundub nii, et neil oli ilmatuma palju ressurssi, et terve maailm puruks pommitada. Kuidagi ebaloogiline on see, aga II MS kohta guugeldage ise ja siis katsuge seda infot loogiliselt omavahel soibitada. Kõik riigid olid justkui sõjas, sellest ka selline nimetus sõjale.

Nagu juba mainisin, siis vana arhitektuuri Bangkokis polegi (v.a budha templid). Enamuses on seal paneelmajad ja sekka ilusaid budha templeid kah. Neid oli seal päris palju, kuid mina külastasin kahte templit. Guugeldasin ajaloo muuseume, kuid ühtegi sellist ei leidnud, kus oleks vähemalt üks vana kahur olnud. Mingeid toole ja taburette ning riisikõblat ei tahtnud 20 km kaugusele vaatama minna. Ajaloo kohta polegi mul suurt rohkem öelda sellelt reisilt, seega räägin muust.

Eelviimasel Bangkokis veedetud päeval sai veel üks õhtukruiis mööda jõge laevaga ette võetud. See oli tavaline turistikas, kus oli live-muusika ja "söö ennast ogaraks" programm. Eks tegin järjekordse vea ja sõin lisaks kõigele muule heale ka toorest lõhe ja pärast laevalt maha minemist hotelli poole minnes, tabas mind järsk kõhulahtisus. No ei ole minna kuskile. Algul oli plaan rongile minna ja sellega sihtkohta suunduda, kuid see mõte ei tundunud enam kuigi hea. Hüppasime tuk-tuki peale ja sellega tuhatnelja minema. Napilt jõudsin.

Kõhuprobleem vaevas mind sellel reisil kahel korral, millest esimest ma just kirjeldasin, kuid oli veel üks olukord. Olime liikumas ööturu poole, kus müüdi kõike, lisaks miljon söögikohta, punaste laternate tänavad jne, kuid sellest hoolimata oli suhteliselt võimatu seal peldikut leida. Ma ei tea, kas universum minu ümber tekitas ussiaugu ja suunas mu teise reaalsusesse, sarnasesse Bangkokki, kui häda juba väljakannatamatu oli, ilmus korraga mu ette peldikuga söögikoht ja veel suhteliselt viisakas teine. Järjekordne vedamine. Huvitav on veel see, et käisin hiljem sellel turul mitmeid kordi ja seda kohta ei suutnud enam leida. Ei tea mis sellega on, kuid ajan selle apsu esialgu palavusest tingitud meeltesegaduse arvele. 

Teine juhus. Mulle meeldis söömas käia nurgatagustes kohtades, kus sõid kohalikud elanikud, sest seal oli esiteks odav ja teiseks, seal oli täpselt see toit, mida kohalik rahvas ise sööb. Nuga nad üldjuhul ei tarvita. Söögiriistadeks olid kahvel ja lusikas.

Aga ühel õhtul tohutu melu käes olles, tahtsin jälle süüa ja see polnud mingi nurgatagune, vaid ilus hästi valgustatud tänav. Kõik kohad olid maitsvat toitu täis, inimesi sagis ja siis seal melus oli üks äge koht, kus süüa soovisin. Rahvast murdu ja ühtegi vaba kohta polnud. Läksime naisega natuke eemale ja kolasime ringi ning ütlesin naisele. Tee nii nagu Sorentos, Itaalias reede õhtul, kus restoranide külastajate ootejärjekorrad olid õue välja ja meile sinna laud tekkis. Ja kallim ütles, et ta tegi meile sinna koha ja tõepoolest, me saime omale sinna restorani kahese laua, kuigi rahvas ootas tänaval. Ja nüüd oli samuti, ütlesin, et tee meile koht ja ta ütles okei. Läksime siis tagasi ja täpselt kõige parema koha peal keskel, kust nägi igale poole, oli meile koht. 

Kolmas juhus. Olime hotellist ikka päris kaugel, metrooga oma 15 peatust, ühel suurel ööturul. Ring ümber turu oli umbes 2km kanti, vbl tiba vähem, siis vahekäigud või tänavad, mida andis ikka läbi vantsida. Minu silmis oli seal kõik mingit mõttetut kaupa täis. Jalutasime seal mitu tundi ja kuna olime eelnevate päevadega koos maha kõndinud ikka meeletu maa, siis korraga andis vana vigastus tunda. Varbast hakkas valu pihta ja ronis muudkui ülespoole. Lõpuks juba lonkasin ja enam ei suutnud. Täpselt sel momendil juhtus meie ees olema jalamassaaži boks. Ei ole lihtsalt võimalik. Mitte kuskil seal turul rohkem massaaži ei tehtud, ja siis õigel ajal korraga sedasi. Pool tundi ülihead jalamassaaži maksis tiba üle kolme euro. Ja olin nagu uus, sain jälle liikuda. Tegin sellest hetkest pilti kah, aga nagu vahest ikka asjad juhtuvad, siis seda pilti mul ei ole jagada, sest telefon aeg-ajalt otsustab minu eest ja hilisemal ülekontrollimisel on mõned pildid kadunud.

Neljas juhus. Olin vanalinnas jalutamas ja otsimas midagigi, mis minu arvates ajaloo mõistes võiks vaatamisväärne olla. Peale templite, no lihtsalt ei ole midagi vaadata. Olin juba mitu päeva paljudes Bangkoki nurkades ringi hulkunud ja polnud ma mitte kuskil näinud, et mõni tänav oleks lahti kaevatud, et auku korra nina sisse pista. Jalutasin ja mõtisklesin endamisi selle üle ja korraga vaatan, kopad kaevavad, tänav suletud, see kõik justkui kerkis maa-alt minu ette. Piltlikult öeldes, pistsin jooksuga sinna poole punuma, aga valvurid olid ees. Agent Smith oli valvel ja muidugi oli kõik kinni kaetud, et keegi midagi ei näeks. Agendid seal inglisht ei jaga ja kahjuks ma ei näinud seal suurt midagi. 

Viies juhus. Kõik vedelikud, mis on üle 100 ml, on lennule viimiseks keelatud. Aga meil oli päikesekreem, mis oli 118 ml. Saime sellega ilusti Bangkoki mindud. Ilma selleta oleksime Koh Chang saarel täielikult ära põlenud, kui me mopiga saarele tiiru peale tegime. Bangkokist Helsingi lennule minnes, võeti meilt muidugi see päikesekreem ära... 

Mina ei tea, kuidas see maailm toimetab, kuid teinekord on nagu mingi nähtamatu käsi abistamas või tekib nagu portaal kõrvalreaalsusesse, kus on see koht olemas, mida hetkel hädasti tarvis. Hiljem jälle pääseb tagasi meie reaalsusesse ja portaal sulgub. Kohad, mis olid abiks, on haihtunud. Mõttekoht... mis maailm see on, kus me elame ja kuidas see maailm toimietab?

Rahast kah natuke. Sellega tundub olevat samamoodi nagu ei kuskilt ilmunud wc ja tühja lauaga, mis meie jaoks oli tehtud. Ma olen raha kasutamise suhtes konservatiivne. Arvestan ja vaatan, et ikka välja tuleks. Universum üldiselt mulle raha ei taha palju anda, ainult hädapärase, aga õnneks on mu kaasal vähekene teine mõttemaailm ja tänu temale need asjad kõik üldse teoks saavad. Aga nüüd asja juurde. Turisti tõmmatakse igal sammul, petta ei saa tavaliselt seal, kus on vaesus ja lihtsad inimesed. Nii näiteks maksis nurga taga korralik kõhutäis kõige maitsvamat toitu, pluss suur õlu (625ml) umbes 3,5 eurot. Väheke avalikumas kohas aga 0,33 liitrine õlu pluss kõhutäis 5-8 eurot. Nooblis restoranis ja Inglise pubis olid Eesti vanalinna hinnad. 3-tärni hotell, mis oli väga heas piirkonnas, koos basseiniga maksis näiteks 40 eurot öö. Ka 4-tärni hotelli hind, mille sviidis me olime, jäi umbes samasse hinnaklassi, aga kahjuks oli bassein remondis ja otsustasime seal mitte väga kaua viibida.

Meie hotellist umbes 100-200 meetri kaugusel oli Patpongi ööturg, kus kolmel tänaval sai näha absoluutselt kõike, mis võimalik. Punaste laternate tänav, nais-meeste tänav, suur turg, kus müüakse absoluutselt igasugust mõttetut hiina sodi, kanepikioskid jne. Naine soovis taiboksi näha, mulle aga ei meeldi sellised asjad, kuid jäin nõusse. Sissepääs oli tasuta, tingimuseks oli, et pead vähemalt ühe õlu ostma, mis maksis natuke alla 5 euro. Taiboks aga hakkas kindlal ajal ja me läksime 10 minutit varem sisse. Pandi meid laua taha istuma ja mis me näeme, mingit taiboksi polegi, ruum oli poste täis, mille otsas aelesid poolpaljad tüdrukud. Tahtsime sealt ruttu sääred teha, kuid uksetädi viskas meid sisse tagasi ja ütles, et kohe hakkab, kus te tormate? Mulle tundus see võimatu, sest ruum oli poste täis ja taiboksi ringi polnud seal kuskil. Ruum oli suhteliselt väike. Aga siis juhtus ime. Ilmusid välja hulk töömehi, kõik postid kruviti lahti ja paigaldati sinna boksiring. See toimus silmapilgu jooksul ja boks võiski alata. 

Kogu see klohmimine kestis 3x3 minutit ja lõppes ühe osapoole nokaudiga. Verd ei olnud, kannatas vaadata küll, sest reeglid on seal päris karmid. Põlvega otse ei või lüüa, vaid põlve küljega. Ja siis juhtus midagi, mida ma ei osanud oodata. Kaks osalejat tulid otsejoones meie juurde ja tahtsid annetusi. Pealtvaatajaid oli omajagu, aga turistidele olid omad lauad, no ütleme neli paari inimesi istusid koos meiega veel seal ja annetusi taheti ainult turistidelt. Mul oli ainult tuhande bahtine (27 euri) veel järel pluss pangakaart (millega seal polnud midagi teha) ja kuidas ma annan neile nüüd raha? Lisaks oli vaja õllede eest maksta. Andsin neile tuhandese ja ütlesin, et kummalegi 200. Noogutasid viisakalt ja andsid mulle ülejäänud raha tagasi.

Kõige rohkem petta saime me esimesel päeval. Olime hotelli asjad maha pannud ja kohe linna peale. Plaan oli minna jõe äärde tai toitu sööma. See jäi hotellist umbes 4,5 km kaugusele ja kohe tuk-tuki mees platsis. Jätke nägu meelde :)

Ütles, et viib meid jõe äärde ilusasse kohta sööma ja tema teenus maksab ainult 100 bahti (2,5 eurot). Käed löödud ja keset seda hullumeelset liiklust oli see kogemus omaette vägev, kuid konks alles tuleb. Ta jäi kuskil poolel teel seisma ja ütles, et viib meid ühe rätsepa juurde, kes ise õmbleb särke, pükse, ülikondi jne, midagi ostma ei pea, kuid tema saab ühe templi kuskile paberile ja tal on seda väga vaja. Jäime siis nõusse. Rätsep meenutas mulle Itaaliast Taisse emigreerunud umbes 60-aastast meest, peenike prill ninal, kuid ta oli osav maskeerija. Ju ta ikka kohalik oli ja nii uskumatu kui see ka pole, määris ta meile pähe kaks riidehilpu. Mulle elevandi piltidega lühikeste varrukatega triiksärgi ja naisele õhukesed elevantidega püksid. Tahtis 2000 bahti (55 euri) saada. Kauplemise tulemusena saime rõivad kätte 1500-ga kuid nagu hiljem selgus, oleks saanud täpselt samasuguseid rõivaid sama raha eest turult 10 paari. Keda mul süüdistada? Tuk-tuki meest? Ei, ainult iseennast. Ja siis edasi ta viiski meid jõe äärde oma tuttava juurde sööma, kus pakuti kõige seas ka euroopa rämpstoitu (friikad jne). Keerasime sealt ruttu otsa ümber ja otsisime ise endale söögikoha. Ja leidsimegi. Väga tore koht ja olematud hinnad.

Ühe korra sain muidugi veel petta ja seda pesumajas. Õigemini mingi pesumaja see vist polnudki, kahtlane koht tundus, pesumasinaid kuskil ei olnud ja tundus, et kõik pesti käsitsi. Viisin kotitäie pesu onkli kätte, see kallas kõik lauale ja luges iga eseme ükshaaval üle. Nojah, hea et mul kedagi seljataga ei olnud, kuid üks Euroopast pärit mees tuli samuti hiljem sinna ja tema pesu kallati minu nähes lauale ja hakati lugema. Onu põrutas mulle hinna ette, umbes 12 eurot. Ma ei olnud sellega nõus ja ta tegi mulle hinda madalamaks, umbes 10 euro peale. Pole muidugi teab mis kallis, aga normaalne hind oleks pidanud olema vähemalt 50% odavam, kuid rohkem ta alla ei andnud ja mul oli võimatu oma pesu kokku korjata, sest kõik oli juba laiali ja kuskile eemale visatud. Mitte rahas pole asi, vaid suhtumises. Kui oled turist, kes ei meenuta kohalikku, siis oled paks rahakott.

Teisest küljest mulle Tai meeldis, seal ei olda nii pealetükkivad kui näiteks Türgis ja arvestades, et see on koos eeslinnadega 10-miljoni elanikuga linn, siis tänavapilt oli üpris puhas. Napoli (välja arvatud kesklinna piirkond) oli ikka kordi räpasem. Kodutuid ka väga palju polnud, kuid kerjajaid ikka kahjuks oli. Suitsu siin eriti ei tehta ja isegi paljudes kohtades on tänaval sildid, et ei tohi teha. Sigaretipakk maksis umbes 2 eurot. Veipimine on keelatud, võib türmi 10 aastaks sattuda, kuigi veipijaid nägin nii kohalike kui turistide seas. Kanepikohvikuid on päris palju, kuid õnneks pole ka see siin moes, sest neist mööda kõndides, olid need alati tühjad. Õlut sai poest osta alates kell 17.00 ja suur pudel maksis natuke üle euro. Vesi oli odav, pudel vett maksis kuskil 5-10 bahti (ei oska arvutada eurodesse). Kõiksugused vitaminiseeritud veed, mis meil 2 euro kanti maksavad, maksid seal tublisti alla euro. Templitesse sissepääs oli ainult turistidele tasuline. Hinnad olid varieeruvad, 1-2,7 eurot. Rahast rohkem nagu midagi muud ei oskagi rääkida.

Ühistranspordiga liiklemine on Tais üpriski lihtne. Lennujaam on kesklinnast umbes 25km kaugusel. Lugesin eelnevalt, et lennujaama taksojuhid võivad korraliku tünga teha. Lennujaamas saab telefonile internetti osta ja pakette on maast laeni. Igaüks leiab omale sobiva, kuid miinimum 6-7 euro kanti tuleb välja laduda, olenevalt päevade arvust ja andmemahust. Kellel Iphone ja telefonil puudub teine kaardipesa, siis see küsigu omale e-sim'i. See on mingi tehnoloogiline lahendus, võtavad su telefoni ja seadistavad seal midagi ja valmis ta ongi. Minul Iphone pole, aga kaasal on, selleks ka selline lahendus. Järgmiseks Google Maps lahti ja teekond sihtpunkti võib alata. Google pakub igasuguseid variante, kuidas sihtkohta jõuda. Lennujaamast on kõige lihtsam sõita rongiga kesklinna poole. Me otsustasimegi rongi kasuks. Automaadist saab piletid, kui õigesti mäletan ja sõit pika maa taha pole teab mis kallis, paari euro kanti. Rongiga saime päris lähedale hotellile, kuid ühe bussi abi pidime selleks samuti kasutama. Linnaliini bussid on hirmus kärakad, aga enamustes on konditsioneer sees. Piletimüük toimus bussist, kus selle jaoks on vastav tädike, kes seal ringi jalutab. Hind oli olematu. Kõige rohkem hindan metrooga sõitu, kõik infotahvlid on kohalikus keeles ja inglise keeles. Mingit probleemi kuskile jõudmiseks ei ole. Tipptunnil on ainult metrood paksult rahvast täis, kuid häid lambaid mahub ikka palju ühte lauta. Tipptundide ajal ilmuvad metroos olevatesse tabloodesse ka hoiatused taskuvaraste eest. Metrood ja metroorongid on ülipuhtad ja konditsioneeritud. Söömine ja joomine on rongis keelatud. Kes tänavalt takso või tuk-tuki haarab, see leppigu hinnas enne kokku või veelgi parem, laadigu oma telefoni Grab rakendus, mis võrdub meie Bolt'iga, siis on hind kohe paigas ja soodne. Google mapsi ei tasu lõpuni usaldada, kuid on siiski hindamatuks abimeheks. Võib teinekord juhtuda, et poodi, mida otsite, ei ole enam olemas, kuigi Google selle välja pakub. Jõekruiisist oleks ka peaaegu maha jäänud, sest Google näitas kokkusaamise kohaks mingit suvalist kohta, kuid see võib ka tulla kohalikest, kes infot sinna on valesti sisestanud. Mõne sõnaga linnast veel. Politseid seal praktiliselt näha pole. Hiinalinnas nägin tsikli seljas kahte vormikandjat, siis veel mõnel pool liiklust reguleerimas ja ühe korra ka politseimaasturit. Politseivorm on neil ilus, mitte et ma seda kuidagi kiidaks, aga viisakas ja hea värvilahendusega (pruunikas). Kiirabi, millel vilkurid peal, nägin Bangkokis ka paar korda. Sireene Bangkokis praktiliselt üldse ei kuulnud, võrreldes Tallinnaga. 

Üks tähelepanek veel. Olete kindlasti kuulnud, et jaapanlaste higi ei haise. Neil polevat kaenla-aukudes neid higinäärmeid mis eurooplastel. Kui olime pikad päevad siin 35 kraadises soojas (ma ei saa öelda et kuumas) maha vantsinud ja kilo-paar higi välja ajanud, siis mitu päeva hiljem tegi mu kaasa tähelepaneku, et siin on higistamisega natuke teistmoodi. Higi on praktiliselt lõhnatu. Kas see tuleb toidust või selle paiga essentsist, ei oska öelda. Olen ennegi palmide all olnud, aga kõike ka ei jõua tähele panna. Täpsustan igaks juhuks juurde, et iga päeva kohta olid meil ikka puhtad riided seljas. Lihtsalt selline huvitav tähelepanek.

Üks kummalisus veel, mis silma hakkas. Sõitsime Bangkokist Chanthaburisse (u 250km) ja kui pimedaks läks, siis vaatasin bussi aknast välja. Kui saabus mõni väiksem asula või isegi Bankoki äärelinnas olles, panin tähele, et majad, mis teede äärtes olid, nende aknad olid enamuses pimedad. Vahest oli maja maja kaupa, milles ei põlenud ainumaski tuli. Vahest harva mõnes korteris tuli põles. Mida rohkem Bangkoki kesklinna poole, seda rohkem hakkas ka valgust ilmuma, aga mida kaugemale Bangkoki kesklinnast, seda vähem valgust. Proovisin nuputada, et millest see võiks tulla. Eriti, kui mõelda, et terve Bangkoki piirkonnas peaks justkui elama üle 10 miljoni inimese, siis peaksid absoluutselt igal pool tuled põlema pimedal ajal, aga millegipärast ei põlenud. Teiseks, kui seal on hea kliima, siis keegi ei viibigi kodus, vaid ollakse väga hiliste tundideni väljas, seda enam, et vist väga suur osa sealsest populatsioonist tegeleb toitlustuse pakkumise või mõne muu tänavakaubanduse liigiga. Kolmas ja ulmeline variant aga oleks, et paljude inimeste näol on tegu robotitega, kes olles oma tööpäeva lõpetanud ja koju jõudes, lihtsalt lülituvad välja, kuni uue tööpäeva alguseni. Nali naljaks, aga kummaline pimedus bussi aknast paistis ja see ei jäänud tähelepanuta.

Enne kui kirjeldan Bangkoki välist elu-olu ja juhtumisi reisil, siis panen siia vaatamiseks ühe pildi kuust. Kuu kohta on üks teema (võibolla isegi mitu?) blogis olemas, aga vat siis. Kui Eestis oli noorkuu saamas täiskuuks ja igaüks vast teab kuufaase, millised need Eestist paistavad, siis Bangkokis oli kuust korraga selline vaatepilt. Hiireke oli kuu-juustu alumise poole pintsli pannud.

Milleks ma/me üldse nii kaugele maale sattusime oli see, et mu tõisõl põõlõl oli vaja Bangkokis sooritada gemmoloogia õpinguid ja teha õpitu kohta eksam. Seni kuni tema tudeeris, tallasin mina mööda suurt Bangkokki ringi. Vanalinn, hiinalinn, budha templid, söögikohad, kaubamajad, turud jne. Üle 90% rahvastikust on budistid, kuid nägin eemalt ka paari ristiusu kirikut, kuid need olid pigem mingid koolid ja nende väravad olid kinni. Mõne sõnaga siis räägikisn Budha templitest. Arne teadis rääkida, et Budha kujudel on 32 kehalist iseärasust, mida tavainimeste juures ei esine. Ma ei hakka kõike siia välja tooma, kuid näiteks nende sõrmed olid kõik ühepikkused.

Absoluutselt igal nurgal müüb mõni tädike või onuke lotopileteid ja nii ka neis templites, õnneks küll mitte kõigis. Vanalinna templis ma ärilist tegevust ei tuvastanud v.a templi pileti müüa, kuid otse väravas olid käru-ärid püsti pandud.

Ühes templi õueala majakeses, mis polnud just kõige püham tempel ise, kuid sellest hoolimata inimesed seal palvetasid, müüs pildil oleva tädike lotopileteid. Seda nähes meenus mulle kohe piiblist loetu, kui Jeesus läks pühakotta ja avastas, et Jumala kojast on tehtud mingi külabažaar ja äri tegemise koht. Virutas seal jalaga kõik lauad laiali ja viskas kogu krempli uksest välja. Umbes nii piiblis kirjas oli. Jumalapoeg ei olnud ju mingi märatseja, kuid seda rüvetamist nähes, ei pidanud ka kõige pühama närv enam vastu. 

Bangkokist oleks veel väga palju rääkida ja pilte näidata, aga niigi on see jutt siin pikk ja alternatiivajaloolist tõestust erinevatele teooriatele on sellel maal väga raske tabada ning seega jätangi Bangkoki jutud seljataha ja räägin reisist põgusalt edasi. See läheb küll selle blogi mõttest mõnevõrra välja ja on rohkem reisikirjeldus.

Edasi otsustasime suunduda väikesesse linna nimega Chanthaburi. Linn asub Bangkokist umbes viie tunni bussisõidu kaugusel kagus. Chanthaburi eeslinna jõudsime õhtul umbes 21.30 paiku ja bookingu kaudu oli meil sinna eelnevalt kinni pandud üks pisike bungalo. Ühe öö hind võis jääda 20 euro kanti ja see sisaldas basseini ja ka hommikusööki. Kiidan. Meie bungalo asus pisikese džungli kõrval. Terassil jalutas geko, no selline vähe priskem poiss (25cm), džunglist kostus huvitavate loomade/lindude hääli. Kambodža pirakad dzunglid jäid meist kõigest 100 km kaugusele. Oli ka suhteliselt palju sääski, kes jalad ära sõid. Mõistagi vaktsiini meile manustatud pole ja ega mingit paha haigust külge ei hakanudki ja ega seda ei kartnudki.

Hommik käes ja otsustasime minna Chanthaburi kiviturule. Siia juurde üks vahelugu kah. Neljapäeva õhtul, kui Bangkokist bussiga Chanthaburi poole sõitsime, siis vaatasime telefonist videosid Chanthaburi kivituru kohta. Selgus, et see turg on aktiivne ainult reedeti ja meie just juhuslikult sinna reedel ka jõudsime. Kas jälle juhus? Kiviturule minek oli meil paika pandud, aga millal ja kuhu, see selgus alles mõni päev varem, ilma, et oleks teadnud, et seal kauplemine käib ainult reedel. Linn oli kaunis räämas, nagu mõnes filmis nähtud Mehhiko väikelinn, kus revolvrikangelased mõnes kõrtsus tequilat joovad. Palavust oli 35 kraadi, päike paistis lagipähe, no mida veel?

Vot nii. Pambusest tellingud olid selles linnas veel kasutusel ja muidugi maasturid, mille tänavaid need ummistasid.

Pildil taga on näha sellised lauakesed, mille taga istuvad inimesed. Kauplemine käis nii, et klient istub laua taha ja müüa tuleb ise tema juurde. Koos vaadatakse kaubad üle ja lepitakse kalliskivide hinnas kokku. Chanthaburist suundusime hiljem edasi Koh Chang'i saarele. Selleks kasutasime tuttava taksojuhi teenuseid. Sõidumaad võis olla kuskil 75 km kanti Koh Changi sadamasse, aga kuna jäime linnas kive uurima, siis märkamatult oli kell juba viie peale liikunud, aga meil oli saarel majutus kinni pandud ja selgus, et viimane laev Koh Changi läheb kell 18.30. Pekki küll, mis nüüd teha? Grabi takso rakendus näitas kohale jõudmise ajaks 15 minutit peale viimase laeva väljumist. Võtsime ühendust tuttava taksojuhiga, kes vajaduse korral lubas meid sadamasse kohale viia 1000 bahtiga (27 eurot, Grabi hind oli 700 bahti, ehk odavam meie tuttava taksojuhi hinnast). Otsustasime siiski kutsuda tuttava taksojuhi kohale. Linnas oli hirmus ummik. Ütlesin, et meil on väga kiire, sest viimane laev läheb varsti sadamast välja. Tasksojuht andis gaasi mis hirmus. Tegu oli naisterahvaga, aga pakun, et mingi 140-150 oli tal pidevalt rauas, kui ummikutest välja sai. Taksos olles uurisime pileteid laevale ja selgus, et pileteid ei ole enam saadaval. Mul juba käis mingi plaan B mõte läbi pea, aga igaks-juhuks mainisin seda taksojuhile. See ka sattus paanikasse ja hakkas helistama igale poole. Lõpuks teatas meile, et kuna on turismi kõrghooaeg, siis saab pileteid sadamast ilma probleemideta osta. Jõudsime 10 minutit enne laeva väljumist kohale ja saimegi piletid ning laeval me olimegi. Pilt saarest oli võimas, justkui King-Kongi saar samanimelisest filmist.

 

See oli tõeline paradiisi saar, kuigi vaesust kohtab ka siin palju. 

Peale umbes poole tunnist laevasõitu jõudsime sadamasse. Oli juba kottpime ja kuna meie hotell asus hoopis saare teises otsas, siis puudus meil igasugune teadmine, kuidas sinna jõuda. Laevalt maha saades, aga olid tuk-tuki mehed platsis, kes viisid meid u 20km kaugusele 600 bahti eest (15 eurot). Saarel on asfalttee, kuid päris kohutavad pöörded ja tõusud ning langused. Meenutas kohati Kapri tõuse ja languseid. Tee oli üpriski nauditav sõita, kui ise ei pea roolis olema. Jõudsime hotelli. See oli pigem nagu ridaelamuboksi stiilis hotell, oma sissekäiguga. Köök, kaks tuba, suur rõdu, isegi pesumasin. Kõik oli olemas. Hommikul selgus, et hotellis oli vähe rahvast ja see oli tõepoolest nagu paradiis. 

Sai seal puhatud ja nauditud, kuid sellest jääb inimesele ikka veel väheks. Nüüd oli tarvis terve saar läbi sõita ja vaadata, mis kohaga tegu. Suur ujuv turg oli hotellist 450 meetri kaugusel, kuid turunodi ja mereannid mind enam ei huvitanud. Otsustasime mopeedi rentida. Rendipunktis saime mopi, mis oli väheke võimsam kui tavalised mopid. Ja see oli meie õnn, kuna sõitsime kahekesi, mina juht ja Emmelliine taga ning need suured ja järsud tõusud ning laskumised ning pöörded nende peal. Saarele ei saanud ringi peale teha, vaid et pääseda teisele poole saart, tuli teha tohutu ring (vaata kaarti). Saare keskel oli päris kõrge mägi koos läbimatu džungliga. Saare lääne poolne külg oli turistidele ja idapoolses elasid rohkem kohalikud. Mopeedi kilometraažiks kujunes umbes 110 km. Oli mitmeid elevantide farme, ühe kose juureski käisime, kuid vett oli vähevõitu, aga ilus oli ikka, mis sest et väike, kuid selle eest asus see paksus džunglis.

Teisel pool saart jõudsime külla, mis oli paksult rahvast täis. Parkisime oma mopi ja läksime vaatama, mis mantraid üle küla kõlaritest lasti ning miks nii palju inimesi istusid valgeis rõivais pinkidel ja palvetasid. Samuti olid seal söögilauad lookas, kus sai osta omale head ja paremat. Selgus, et need olid matused, mille haripunkt just sel päeval saabus, kui me sinna sattusime, ehk neljandal päeval. Kui kuskil Eestist väljas oleme käinud, siis olen ikka tahtnud ka surnuaedasid näha. Poola surnuaiad on omaette vaatamisväärsus. Tais me surnuaedu ei näinud. Arvatavasti põletatakse kõik surnukehad ja kadunukese tuhk lastakse nelja tuule poole. Me sinna kauaks ei tahtnud jääda ja otsustasime teekonda jätkata.

Saar nähtud ja lõpuks jõudiski kätte aeg, kui me pidime lennujaama poole suunduma hakkama. Kõik oli planeeritud umbes nii nagu ikka, küll kuidagi ikka saab. Lõpuks aga olime nii targad, et juba oskasime peaaegu sama odavalt reisida kui kohalikud. Iga tund läks suht meie hotelli juurest tuk-tuk, mis täitis bussi ülesandeid ja bussijuht ei tohi turiste röövida. Pilet sadamasse oli nüüd korraga poole odavam. Bussi rolli täitsid aga ikka need samad tuk-tukid, mida ei suuda mitte kuidagi eristada röövelikest tuk-tuki meestest. Ühe sellisega suhtlesin, kes lubas meid hotellist sadamasse viia 900 bahti eest, kuigi samasuguse tuk-tukiga, mis oli buss, maksis sõit 150 bahti. Hommikul umbes kell 8 hakkas meie teekond jälle Bangkoki poole teele, kus lennujaama lähedusse oli meil hotell õhtuks kinni pandud, et järgmise päeva hommikul Helsingi poole jälle teed alata. Mopeedi rendi kohast uurisime maad ja tädike seletas meile kõik ära, et kuidas me tagasi Chanthaburisse või Bangkoki saame ja kui odavad tegelikult sõiduhinnad on. Meie plaan oli uuesti Chanthaburisse tagasi minna, sest äkki on kuskil mõni kivipood avatud? Peale laevalt maha jõudmist, pidime vasakult parklast üles otsima Orange taxi (tuk-tuk), kes pidi viima meid u. 30 km kaugusele mingisse keskuse bussijaama, kust viib meid buss edasi soovitud sihtkohta. Tuk-tuki mees tõmbas meid jälle, kuigi pilet oli odav (100 bahti ehk alla 3 euro). Meie info kohaselt aga oleks pidanud pilet veelgi odavam olema ja nagu selgus, siis kohalik tädike saigi odavamalt sõita, sest ma nägin, et talle anti 100 bahtisest raha tagasi. Kuna aga summa 30 km eest oli väga väike niigi, siis ma ei teinud sellest suurt numbrit. Kui Chanthaburis asjad aetud, suundusime oma bussile ja jõudsime umbes kella 21.00-ks hotelli. Kohe hotelli kõrval oli üks mõnus kohake, kus saime oma viimased tai toidud söödud ja Tai õlled joodud.

Järgmisel õhtul olimegi juba kodus. 

Kokkuvõtteks võiks vast öelda, et kuidagi meil kõik asjad õnnestusid ja mitte midagi ei jäänud tegemata või nägemata, mida soovisime. Kõik toimis, kõik laabus, kõik sujus, kuigi halli tuli juustesse juurde ikka kah. Lennukis olles mõtlesin endamisi, kas see ongi nüüd see sama asi, millest ma kaua unistanud olen: "Kes maailmast ei puhka see kuningriiki ei leia"? Seal ei olnud me eludes mitte midagi sellist, mis Eestis igast otsast ründavad. Raadiot ei taha lahti keerata, veel vähem telekat. Üks häda ajab teist taga. Mine tööle, teeni raha, maksa arveid, tee omi toimetusi...seal aga...ei midagi sellist.

LÕPP

Samuel Butleri märkmed

Oma elu alguse poole hakkas Samuel Butler (1835-1902) endaga kaasas kandma märkmikku ja ta hakkas kirjutama sinna üles kõike, mida tahtis hiljem meenutada; ta märkis sinna infot, mida ta kuulis kedagi ütlemas, kuid veelgi sagedamini märkis ta sinna teavet, mida ta ise ütles. Märkmiku kaasas kandmist põhjendas ta sellega, et inimeste mõtted lendavad nii kiiresti, et need tuleb kirja saada ennem, kui öeldu ununeb. Enne oma surma oli ta kokku kirjutanud 5 köidet, iga köide sisaldas umbes 225 lehekülge tihedalt kirjutatud teksti ja sellest sündis raamat Samuel Butleri märkmed (1917), millest toon siia välja ainult mõned huvitavamad kohad. Nii ei saa tegelikult öelda, kõik info, mida see raamat sisaldab, on huvitav. Tervet raamatut aga ei hakka ära tõlkima ja valik jäi nende sõnumite juurde. 

Teisest küljest, hakkasin mõtlema, et milleks ma seda blogi siin teen? Vastus on sama, need on märkmed, mida ma olen kirja pannud teistest allikatest, nagu näiteks: ajalehed, raamatud, televiisor, seriaalid, filmid, kino, ka raadio ja teiste suust kuuldud jutud ning törts ka enda mõtteid ja arvamusi. Kui vanasti kirjutati kõik paberile, siis tänapäeval on aeg veidi edasi läinud ja saab märkmete tegemiseks pidada blogi. Kumb süsteem on parem, ma ei hakka oletama, sest see on pigem valikute ja mugavuse küsimus. Mulle meeldib füüsiliselt raamatut või mingeid märkmeid käes hoida ja neid lugeda. Teisest küljest, blogi formaat lubab jutu sisse jälle pikkida ilmatuma palju pilte ja isegi videosid. Videosid ma küll haruharva olen kasutanud ja viimasel ajal ka ise Youtube videosid eriti ei vaata, sest minule kasulikku infot on läbi videote suhteliselt raske kätte saada. Tavaliselt on videod pikad ja pole aimugi, mida need sisaldavad ja pean seda ajaraiskamiseks. Kui aga keegi soovitab ja kirjeldab juurde, mida see video endas sisaldab ja see köidab mind, siis loomulikult vaatan videosid kah. Tekstide, raamatute ja muude kirjutistega on see positiivne asi, olgu see nii pikk kui tahes, viskad korra pilgu peale ja saad üpris kähku aru, kas teksti peale tasub aega kulutada või mitte. Arvan, et blogi variant on üks parimaid variante info jagamiseks üldse. Audioraamatud või jutud on ka teinekord huvitavad ja neid tasub ka kuulata, kuid ka see pole päris see, sest kunagi ei tea lõpuni, millest mõni inimene jutte vestab tunni kaks. Tavaliselt ma kuulan neid jutte enne magama jäämist ja lõpuni ei kuulegi, kuid ärgates tean, kas tasub jutt üle kuulata või mitte. 

Ühe kamraadiga läks ühes suletud grupi teema kommentaariumis pisikeseks aruteluks teema üle, mille ma postitasin seoses kinoskäiguga, kui ma kommenteerisin ühte Hollywoodi filmi. Hea kamaraad mainis seal, et kõiksugused kinod, televiisorid, filmid jne on programmid ja mida vähem neist sõltume, seda parem. Ma üldiselt päris nõus sellega ei ole ja seletasin talle, et ka nn vanamoodsad tegevused on programmid, nagu raamatute lugemine jne. Me kõik osaleme igapäevaselt programmides, mis minu arvates ei ole üldsegi halb, vaid tuleb osata nendest programmidest enda jaoks õige välja võtta. Ainult budamunk, kes sulgeb ennast pimedasse koopasse ilma ühegi asjata, ei osale programmides, kuid selliseid inimesi on vähe, kui üldse enam. Sellest filmist ka paari sõnaga, siis jõuan teemaga jälle sellesse kohta tagasi, kuhu ma tahtsin jõuda. Filmi nimi oli "Mesinik" (loe filmi sisust lähemalt Kriksatull II teemast). Lühidalt, kui maailm hakkab hukka minema, siis istutab Looja siia maailma mesiniku, kes vabastab taru herilastest, sest muidu saab taru hukka. Mis see meie maailm muud on kui üks taru. Sai seal kommentaariumis arutletud, et kes on meie maailma mesinik. Ja siis see hea inimene käis välja mõtte, et mesinik oled sina ise (antud juhul siis mina). Ma tookord ei olnud üldiselt seda meelt, et mina olen see, kes maailma herilastest vabastab ja jätkuvalt ei arva seda, kuid siis meenus, et ma olen seda teemat päris pikalt kunagi käsitlenud ja kirjutasin isegi raamatut sel teemal nimega "Üksik Hunt". Sain vast oma 80 A4 lk kokku, mis on minu arvates ikka väga suur töö, iseasi, kas selle sisu midagi teiste jaoks väärt on, aga minu jaoks küll. See eelnev pikk mesiniku jutt oligi siin selleks, et tagasi jõuda märkmete juurde. Kui on motivatsioon ja kirjutamise tuhin, siis ei ole maailmas mitte midagi põnevamat kui kirjutamine. Kirjutamine on töö, mitte meelelahutus või ajaviide. See on tohutu väärtuslik kogemus enesearengu seisukohalt. Kellegi teise raamatu lugemine ja sealt kasuliku info ammutamine on väga tore ja meeldiv, kuid pole kaugelt nii põnev, kui ise kirjutada ja minna mõnda teemasse sügavuti sisse. Kes on kirjutanud, see teab täpselt, millest ma räägin. Hea sõber Arne ütles tabavalt, et kui oled teemas sees, siis hakkavad infopaketid tulema ja tõepoolest, see on nii. Ilma mingi välise sekkumiseta tuleb infot teemade kohta piltlikult öeldes - uksest ja aknast, nii ööl kui päeval, nii unes kui ilmsi. Kuid seda ainult siis, kui oled 100% teemas sees ja tegeled sellega tõeliselt. Samas, see on kõigi asjadega nii. Kui motivatsioon on olemas, siis asjad juhtuvad, kui motivatsioon ära kaob, siis kanal sulgub. 

Kirjutamise või märkmete tegemisega on teinekord see häda, et see käib üles ja alla. Vahest ei taha midagi kirjutada, see pole üldse paha ja sellist vaheldust ongi vaja, kuid midagi ikka kriibib neil perioodidel ja see tuleb vist sellest, et neil hetkedel on oma mina ja oma potensiaali tundma õppimine pidurdunud. Kui aga tuhin jälle peale tuleb, siis ei tohi seda käest lasta ja tuleb 100% teemasse pühenduda, et märkmeid edasi teha. Kas see just päris elu mõte on, aga see võib seal kuskil lähedal olla küll. Kirjutamisega on veel see, et eriti naudin ma neid tegevusi õhtutel ja eriti praegusel aasta-ajal. Õues on oma 8 kraadi külma ja vali tuisk. Eriti nauditav on atmosfääri loomine kirjutamiseks. Lähen läbi selle tuisu ja pimeda õue puukuuri ning toon tuppa puid ja teen kolde alla tule ning puude praksumise saatel hakkan kirjutama.

Eks selle kirjutamisega vist ole ka nii nagu paljude muude asjadega: suvel kogume infot sisse ja talvel anname selle juba laagerdunud ja settinud info välja tagasi. Kuigi, minu puhul see vist 100% ei kehti, kuid sügis ja talv on kindlasti enesesse vaatamise aeg, kevad ja suvi aga on korjeaeg. 

Mul on hea meel, et ma selle raamatu otsa komistasin, aga sellega on jälle oma lugu. Mõni lugu tagasi tegin pisikese teema Anktartise kohta. Leidisn ühe vägeva raamatu American Libraryst ja avastasin, et see raamat oli kategoriseeritud "satiiri" ja "utoopia" teemade alla. Seda nähes, meenus mulle Arne ütlus: "Keera info 180 kraadi teistpidi ja voila, saadki tõese info". Nagu teada, siis see maailm, kus me elame, ongi üks paras tagurpidi antsla ja ma arvan, et ma seda tõestama ei pea, sest see, kes keerab ükskõik mis meedia kanali lahti, saab selle tõestuse üsna pea. Eriti hästi paistab see silma just poliitika saadetest või veel parem, enne valimisi. Ja nii on ka see raamat liigitatud "satiiri" alla. Samas, ma tänan, et nad mu elu lihtsaks on teinud, sest selles raamatukogus on üle 3,5 miljoni ühiku raamatuid ja nüüd ma tean, kus lahtris väärt kirjandus asub. Raamatust veel lühidalt: ei pea olema kunagi kellegagi 100 % päri, aga algava loo autor on väga hästi tabanud ära teemasid ja see kõik kõnetab mind, ning ma teen suurima heameelega märkmeid tema elutööst ja katsun siit paljutki kõrvataha panna.

Samuel Butleri märkmed

Inimene

Me oleme nagu piljardipallid mängus, mida mängivad oskamatud mängijad. Pidevalt proovime sihilikult palli auku ajada, kuid see õnnestub harva. Tavaliselt juhtub see juhuslikult.

Me oleme nagu õietolm, tuulest puhutud - üles ja alla, siia ja sinna - kuid ainult üks tuhandest jõuab pärale, et saaks sündida uus vili.

Inimene on mööduv meeleolu, mis tuleb ja läheb; ta on närvi tõmblemine, naeratus ja kulmu kortsutus.

Kui hõredalt peavad meie mõtted koos püsima, kui ühe lõhna, tänaval mängiva ansambli, tulekahjus nähtud näo või puu karedal tüvel võib need hetkega unustada.

Kui olin koolipoiss Shrewsburys, müüs vanaproua Brown odavamalt kandikul riknenud pirukaid. Enamik neist nägid päris head välja, sest ta hoolitses nende eest. Me kõik oleme rikutud pirukad.

Ta on vilets olend, kes ei usu end olevat parem kui terve ülejäänud maailm. Pole oluline, kui halvasti meil ka ei läheks või kui madalale me oleme langenud, me ei tahaks vahetada identiteeti ühegi teise inimesega. Seetõttu toetab meie eneseimetlus meid alati ja peab alati meid toetama, kuni surm võtab meid ja koos meie eneseimetlusega, nii et me ei vaja enam toetust.

Inimene peab alati olema põlev tuli, mis saab põleda. Mis puutub põrgusse, siis oleme terve elu põlevas tules, ahjus - sest mis on elu muud kui põlemise protsess?

Elu

Me oleme elusse hiilinud pettuse ja petitio principii (mitteametlik eksitus) teel. See on vastuolu, ja kuulutame elu oma mõistuse kõige skandaalsemaks rikkumiseks. Oleme sellesse pugenud, väites, et elu on üks ja lõpmatu, samas mõistame aja ja ruumi piiratust. See on nii sarnane kuid samas ka nii erinev, nii mina kui ka mitte mina, nii vaba kui ka aheldatud.

Elu algus on illusiooni algus, et on olemas vaba tahe ja on olemas veel üks asi, mida nimetatakse vajaduseks - fakti tunnustamine, et on olemas "ma saan" ja "ma ei saa", "ma võin" ja "ma pean".

Elu on vea - või vigade - jagamine.

Murray (kirjastaja) ütles, et minu elulugu dr Butlerist oli omnium gatherum (erinevate asjade kollektsioon). Jah, aga elu ongi omnium gatherum.

Elu on ebausk. Kuid ebauskudel on oma väärtus. Teod on ebausk. Inimestel pole kestasid ja edenevad sama hästi. Kuid teol, kellel pole kesta, ei oleks samaväärne inimesega, kelle samuti pole kesta.

Elu on üks pikk väsimise protsess.

Minu päevad jooksevad läbi minu nagu vesi läbi sõela.

Elu on kunst tuletada piisavaid järeldusi ebapiisavatest eeldustest.

Elu on kaheksa osa kaarte ja kaks osa mängu, nähtamatu maailm saab meile ilmsiks mängus.

Enamikul sisalikel tundub saba kaotamine elu keskel olevat üsna tavaline. Sama kehtib enamiku meeste kohta.

Huumorimeel, mis on piisavalt terav, et näidata inimesele tema enda absurdsusi, samuti teiste inimeste omi, hoiab teda kõikidest pattudest eemal, või peaaegu kõigist, välja arvatud need, mis on väärt, et neid toime panna.

Elu on nagu muusika, seda tuleb koostada kõrvaga, tundega ja instinktiga, mitte reeglite järgi. Siiski on parem teada ka reegleid, sest need mõnikord juhivad meid kahtluste korral - kuigi mitte sageli.

Elus on kaks suurt reeglit, üks üldine ja teine eriline. Esimene on see, et igaüks saab lõpuks selle, mida ta tahab, kui ta vaid proovib. See on üldine reegel. Eriolukord on see, et iga üksikisik on, rohkem või vähem, üldreeglist erand.

Mis on Inimene?

Kogu progress põhineb igal organismil üldisel sisemisel soovil elada oma sissetulekust kaugemal.

Maailm 

Maailm on kasiinolaud, kus kõik, kes kasiinosse sisenevad, peavad mängima, ja kõik peavad pikas perspektiivis rohkem või vähem raskelt kaotama, kuigi mõnikord väga harva ka võidetakse.

Me elame oma päevi, nagu mängiksime kaarte, võttes neid, nagu nad tulevad, teadmata, mis nad on, kuid lootes õnnelikule kaardile ja sageli saades täpselt vale kaart.

Maailm ei pruugi olla eriti tark — siiski me ei tea midagi targemat.

Maailma valitseb alati enesehuvi. Me ei pea oma enesehuvist kõrvale vaatama, peaksime püüdma muutma kasvõi natukenegi vääritute enesehuvi, et see oleks natuke rohkem kooskõlas korralike inimestega.

Indiviid ja Maailm

Indiviidi ja maailma vahel eksisteerib igavene huvide konflikt. Indiviid ei taha selles maailmas kannatada, ta tahab elada head elu. Maailm tervikuna ei hooli nii väga sellest, kui palju indiviid võib selles elus kannatada. Maailm pühib ennast puhtaks inimeste mõtetest, olgu siis heas või halvas, kui ta sellest lahkub.

Karma

Kui ma kipun nurisema, et olen töötanud nii palju aastaid ja ikka olen võlgu, ja tunnen pidevat raha vajadust (ilmselt palju rohkem, kui ma peaksin seda tundma), siis ma peaksin meenutama, et ma olen saanud osa tasuta tööst sadade ja tuhandete paremate inimeste tööst kui mina, kes sageli said palju halvemini tasustatud kui mina. Kui mehe tõeline mina on tema karma - elu, mille läbi tema töö elab, kuid millest ta teab väga vähe ja mille eest ta mingit tasu ei võta - siis las ta vähemalt mäletab, et ta saab nautida teiste karmat.

Moraali alused

Need on nagu kõik teisedki alused; kui nende all liiga palju kaevata, variseb pealmine osa kokku.

Alused, mida me üritame ümber kaevata ja leida, on meis endis, nagu Taevane Kuningriik, mitte väljaspool.

Püüda jõuda alusteni on püüda taastada teadlikkus asjadest, mis on läinud alateadvusse; see on üsna kindel, et see rikub neid, kes seda liiga palju proovivad.

Patt

Patt on nagu mägi, millel on kaks tahku, sõltuvalt sellest, kas seda vaadatakse enne või pärast sellele jõudmist: ja mõlemad tahud on reaalsed.

Moraal 

Moraal sõltub sellest, kas nauding eelneb või järgneb valule. Seega on ebamoraalne end purju juua, sest pohmell tuleb pärast joomist, kuid kui pohmell tuleks enne purjutamist, siis oleks purju joomine moraalne.

Peekon hommikusöögiks

Nüüd [1893], olles vanem ja vähem liikuv, ei taha ma välismaal olles hommikusöögiks midagi enamat kui kohv, leib ja või, kuid kui see märkus kirjutati [1880], meeldis mulle lisaks tagasihoidlik peekoniviil, ja ma märkasin, et teised suhtusid sellesse kadeda pahameelega. Seal nad olid, paljulapselised pered — kuidas nad saaksid endale lubada peekonit? Ja seal olin mina, isekas, lastetu —. Minu peekoni aroom tundus ajavat nad hulluks. Tundsin end väga ebamugavalt, väga pisikesena ja täiesti teadlikuna, kui madal see minust on hommikusöögiks peekonit süüa ja mitte tütreid omada, selle asemel et omada tütreid ja mitte peekonit. Kuid kui ma konsulteerisin selle kohta taevas olevate vaimudega, öeldi mulle alati, et peaksin jääma oma peekonite juurde ega peaks end halvasti tundma. Ma põlgasin ennast, kuid oma põlguse all ma ei närtsinud täielikult, kuigi oleksin pidanud.

Jumal ja Inimene

Jumalat armastada tähendab omada head tervist, head väljanägemist, head mõistust, kogemusi, lahket loomust ja rahuldavat sularahasaldot. "Me teame, et kõik asjad koos töötavad nende heaks, kes armastavad Jumalat." Jumalat armastada on sama mis Teda armastada. Me armastame Teda, sest Tema armastas meid esimesena.

Religioon

Kas on mõni religioon, mille järgijad võiksid olla selgelt meeldivamad ja usaldusväärsemad kui teiste religioonide omad? Kui jah, siis peaks see olema piisav. Ma leian, et üldiselt on kõige kenamad ja paremad inimesed need, kes üldse mingit religiooni ei tunnista, kuid on valmis hindama kõige paremaid mehi kõikidest religioonidest.

Taevas ja Põrgu

Taevas on parimate ja lahkeimate meeste ja naiste töö. Põrgu on need, kes on ülbed, pedantsed ja professionaalsed tõe rääkijad. Maailm on katse teha parimat mõlemast.

Ülbus

Ülbus seisneb selles, et hakatakse end paremaks pidama kui naaber. "Parem" aga võib tegelikult tähendada rohkem vooruslikku, nutikamat, meeldivamat või midagi sellist. Halvim on see, et me ei saa midagi teha, kui meil hästi läheb ja teine seda kadetseb. Just see pani mind ütlema raamatus "Life and Habit", et olen hukule määratud juba sellega, et üldse midagi kirjutan. Ja nii ongi; ja mul on väga kahju, et ma ei suutnud kunagi jõuda nende pühakuteni, kes ei paiguta end õpetajateks teiste inimeste üle. Kuid tuleb leppida oma saatusaga.

Teadus ja Usk

Need lepitatakse kokku lahketes ja mõistlikes inimestes, kuid mitte kuskil mujal.

Parimad inimesed

Arvan, et itaalia talupoeg või Bretoonia, Normandia või Inglise kalur (kommentaar: keskklass) on parim asi, mida loodus inimeste osas teeb — rikkad ja vaesed on samaväärsed vead.

Olla Igakülgselt Eriti Hea

Ma ei ole kunagi suutnud seda oma elus saavutada. Mõnikord saan uue ülikonna ja mu rõivastus on mõnda aega osaliselt korras, samal ajal kui müts, lips, saapad, kindad ja aluspesu nõuavad tähelepanu ning enne, kui ma need omale muretseda jõuan, on uus ülikond kaotanud oma värskuse. Siiski, kui ma kunagi raha saan, proovin end päriselt igakülgselt korda teha, kuni ma avastasin, et kui ma annan oma riietele tähelepanu, võtavad nad selle. [1880.]

Raha

Raha on viimane vaenlane, mida kunagi ei alistata. Kuni on liha, on ka raha — või raha puudumine; kuid raha on alati meeles, seni kuni on mõistus mõistlikus korras.

Luksuslik Surm

Surm luksuslikes oludes on üks kõige kallimaid naudinguid, mida inimene endale saab lubada. Surra mugavalt maksab palju raha, kui just kiirelt ära minna ei õnnestu.

Raha, Tervis ja Mainekujundus

Raha, kui see üldse elab, st kui see on viljakas ja toodab mingit tulu, olgu see kui väike tahes, on surelik ja ühel päeval hukule määratud, kuigi see võib elada läbi mitu põlvkonda üheainsa pere sees, kui selle eest hoolt kantakse. Ükski pole kerjakoti eest kaitstud: Inimesele võib öelda: "Sina rumal, sel ööl nõutakse su raha sinult." Ja maine on nagu raha: see võidakse meilt võtta samamoodi -  hoiatuseta. 

Inimene tunneb raha kaotust teravamalt, kui füüsilise tervise kaotust, seni kuni tal on võimalik hoida oma raha. Võta temalt raha ära ja võta temalt ära võimalus rohkem teenida, ning tema tervis laguneb peagi; kuid jäta talle tema raha ja isegi kui tema tervis läheb halvaks ja ta sureb, ei hooli ta sellest nii palju, kui me arvame. Rahakaotused on kõige hullemad, tervisekaotus on alles järgmisena halvim asi ning maine kaotus tuleb kolmandale kohale. Kõik muud asjad on lõbustused, kui ainult raha, tervis ja hea maine jääksid puutumatuks.

Advokaadid

Mees ei tohiks arvata, et ta saab ennast tüütuste eest kaitsta, olles arukas inimene ja härrasmees, samamoodi nagu ta ei saa endale head tervist hankida, minnes arsti juurde; kuid advokaat saab rohkem teha päti jaoks, kui arst suudab seda teha "haige" jaoks. Raha on advokaadile see, mis hinged on preestrile või elu arstile. Ta on meie rahadoktor.

Isiklik Identiteet

Me oleme oma esivanematega ja kaasaja inimestega suhteliselt ühesugused, et harva näeme midagi, mida nemad ei näe. Pole ebaõiglane, et vanemate patud määratakse laste kanda, sest lapsed said patusteks vanemate isikus olles; nad maitsesid patu vilju enne sündi: tõsi, nad on nüüd naudingu unustanud, aga nad on selles osalised samamoodi nagu pohmellis inimene on unustanud eelneva õhtu joomahimu naudingu.

Aistingud

Meie aistingud on eristatavad ainult sellepärast, et tunneme neid erinevates kohtades ja erinevatel aegadel. Kui tunneksime aistinguid väga lähedalt samal ajal ja kohas, siis ei suudaks me neid eristada.

Ämblikuvõrgud pimeduses

Kui jalutate öösel ja teie nägu takerdub üle tee punutud ämblikuvõrguga, siis milline šokk see õhuke ämblikuvõrk teile on! See väike ja tühine asi ärritab iga teie keha närvi.

Keel

Sõnade meenutamise põhjus on selles, et sõna on kunstlikult sisse toodud seotud ideede hulka, ning ühe idee kohalolek meenutab teisi.

Mõtlemine

Kogu mõtlemine on häiriv, dünaamiline, rahutu olek tasakaalu suunas. See on kõik klassifitseerimise ja kriitikameele viis teades, kas see pakub meile naudingut või mitte.

Tasakaal

Kõrgeimas teadvuses on siiski teadvusetus, madalaimas teadvusetus on siiski teadvus. Kui pole teadvust, pole ka asja või mitte midagi. Täiuslikult aru saada tähendaks lõpetada üldse aru saamine.

Meie Organism

Inimene on kui kõndiv tööriistakast, manufaktuur, töötuba ja turg, mida töötleb kuskilt tagantpoolt keegi või miski, keda me kunagi ei näe. Oleme harjunud mitte kunagi nägema rohkemat kui tööriistu, ja need töötavad nii sujuvalt, et nimetame neid isegi töömeesteks, tehes sama vea, nagu kutsuksime saagi puusepaks. Ainus töömees, kellest me midagi teame, on see, kes juhib meid ennast, ja isegi seda ei suuda me mõista meie tajutavate meeltega. Tundub, et meeled on lüliks vaimu ja mateeria vahel – kunagi ei tohi unustada, et me ei saa kunagi omada ei meelt ega mateeriat puhtana, ilma teise lisandita.

Seadus

Kirjutatud seadus on siduv, kuid kirjutamata seadus on palju tugevam. Võid kirjutatud seaduse murda kriitilisel hetkel ja salaja, kui suudad, kuid kirjutamata seadust – mis sageli hõlmab kirjutatut – ei tohi murda. Kuna see ei ole kirjutatud, pole alati lihtne teada, mis see on, kuid see tuleb välja selgitada.

Mõtted

Need on nagu varjud — piisavalt olulised, kuni me üritame neid haarata.

Väljendus

See, et iga vaimne seisund intensiivistub väljenduse kaudu, on seotud faktiga, et miski ei oma üldse olemasolu, välja arvatud selle väljenduses.

Areng

Kõik asjad on nagu ilmutamata foto filmid, millel pole nähtavat pilti, kuni neid pole arendatud.

Füüsiline ja Vaimne

Paljude hüljatud ettevõtmiste kehad lamavad lagunedes maas ja nende hinged kummitavad kohtusaale.

Märkmete Tegemine

Minu märkmed muutuvad alati pikemaks, kui ma neid proovin lühemaks teha. Mõtlen, et kompaktsemaks tegemise protsess muudab need sisukamaks ja nad sünnitavad uusi märkmeid. Ma ei püüa neid kunagi pikemaks venitada.

Suured Teosed

Neil on alati midagi "de profundis" (sügavusest), mis on endaga seoses.

Uued Ideed

Igal uuel ideel on mingi sünnitamise valu; ideed on sama surelikud ja sama surematud kui organiseeritud olendid.

Raamatud ja Lapsed

Kui kirjanduslik järeltulija (raamat või mingi sellega võrdväärne asi) ei taha varakult surra, tuleb sellega peaaegu sama palju vaeva näha kui lapse kasvatamisega. Siiski on lapse kasvatamine neist kahest tegevusest raskem.

Kriitika

Kriitikud saavad tavaliselt kriitikuteks mitte seetõttu, et neil on selleks sobivus, vaid seetõttu, et neil puudub sobivus millekski muuks. Raamatuid tuleks proovida analüüsida kohtunikuna, justkui need oleksid kuriteod, ning mõlema poole seisukohti tuleks kuulda võtta.

Minu Isik ehk Mina

MA OLEN kirjanduse ja teaduse hirmsaim tülinorija. Kui ma ei suuda, ja ma tean, et ma ei suuda saada kirjanduslikelt ja teaduslikelt kõrgkujudelt endale šillingit, siis ma saan, ja ma tean, et ma saan, visata nende keskele telliseid. (Kommentaar: Ai kui hea!!!)

Antiikne Teos

Kui inimene soovib mõista nii Odüsseiat kui ka muid antiikseid töid, ei tohi ta kunagi vaadata surnuid, nägemata neis elavaid, ega vaadata elavaid, mõtlemata surnutele. Oleme liiga kiindunud nägema antiikseid kui ühte asja ja kaasaegseid kui teist.

Minu Mõtted

Need on nagu inimesed, keda kohtame teekonnal; alguses tunduvad nad väga meeldivad, kuid reeglina avastan, et ma väsin neist kiiresti.

Meie Ideed

Need on enamasti nagu odavad 5-sendised ja me kulutame oma elu, püüdes neid üksteisele edasi anda.

Viha

Ei ole eriti oluline, mida inimene vihkab, peaasi, et ta midagi vihkab.

Maine

Inimeste tehtud kurjus elab nende järel. Jah, ja ka palju sellest kurjusest, mida nad kunagi ei teinud.

Teadlased

On kaks klassi teadlasi: need, kes tahavad teada ja ei hooli sellest, kas teised arvavad, et nad teavad või mitte, ning need, kes ei hooli eriti teadmisest, kuid hoolivad väga sellest, et neid peetaks teadlasteks.

Teadlased, kui nad väärivad seda nime, on nad tõepoolest Jumala teel ja nuhivad välja kõik tema teed.

Sädemed

Kõik on olulisem kui me arvame, ja samal ajal ei ole miski nii oluline, kui me arvame. Vähim säde võib süüdata terve Euroopa leegitsema, kuid kuigi terve Euroopa võib olla leekides, liigub maailm ikka õiges suunas.

Puhastusaeg

Aeg on ainus tõeline puhastaja.

Inimsoovi Tühisus

Sellest on ainult üks asi tühisem, ja see on soovide puudumine.

Nihilism

Nihilistid ei usu mitte millessegi; nad usuvad ainult sellesse, mis neile endile meeldib; see tähendab, et nad ei luba, et miski võiks olla nende mõistusest kaugemal. Kuna nende arusaamine pole suur, on nende usutunnistus lõppkokkuvõttes väga lähedane eimiskile.

Tulevik ja Minevik

Olevikust mõjutavad meid rohkem see, mis saab olema, ja see, mis on olnud. Seetõttu oleme laste ja vanade inimeste suhtes hellemad kui nende suhtes, kes on elu täiuses.

Olevik

Loodetavasti peetakse praegust "On" sõna mõistlikult inimesi mõjutavaks, kuid see jätab välja looduse kõige huvitavamad saavutused — inimese tehtud tööd. Loodust arvatakse tavaliselt tähendavat mägesid, jõgesid, pilvi, loomi ja taimi. Ma ei ole sellest arusaamisest "loodusest" ükskõikne, kuid see köidab mind palju vähem kui teine pool.

Õnnelikud ja Õnnetud

Inimesed on õnnelikud ja õnnetud mitte absoluutselt selle järgi, mida nad saavad, vaid vastavalt sellele, milline on suhe selle vahel, mida nad saavad, ja selle vahel, mida neile on oodatult antud.

Raha

Sellel on sisemine jõud, et see suudab ise end mustusest puhastada, ning inimkonna leidlikkus ei suuda välja mõelda vahendeid, kuidas sellele püsivat kahju tekitada, sama vähe, kui leidub vahendeid inimeste piinamiseks üle selle, mida nad taluda suudavad.

Tõe Rääkijad

Professionaalsed tõe rääkijad võib usaldada, sest nad tunnistavad, et nad räägivad tõtt.

Kullakaevandused

Kuld ei leidu ainult kvartsis; selle rikkaimad lademed on üldsuse silmades ja kõrvades, kuid neid on raskem töödelda ja uurida kui ühtegi kvartsiladet.

Üks Ebaõnnestumise Vorm

Maise vaatenurga järgi pole ükski viga nii suur, kui alati õige olemine.

Elu ja Armastus

Elada on nagu armastada - kogu mõistus on selle vastu, ja kõik instinktid on selle poolt.

Elu Alus 

Võime öelda, mida iganes, aga elu on sügavalt öeldes sensuaalne.

Kurbus Kurbuse sees

Tegelikult oli ta neetult õnnelik; ta ütles inimestele, et tal on kahju, et tal pole rohkem kahju, ja siin algas esimene tõeline kurbus, sest tal oli tegelikult kahju, et inimesed ei uskunud, et tal on kahju, et tal pole rohkem kahju.

Lahkumine

Tavaliselt suudan lahusolekut taluda, aga mulle ei meeldi hüvastijätmine.

Avalik Arvamus

Avalikku arvamust ostetakse sama moodi nagu ostetakse liha või piima, põhimõttel, et see on odavam kui omada näiteks lehma. See on küll tõsi, aga piim on tõenäolisemalt lahjendatud.

Tõde

Tõe poole püüdlemine on kummaline. Sellepärast on nii raske öelda, mis on tõde. Pole olemas püsivat, absoluutset ja muutumatut tõde; me peaksime püüdlema pigem oma ideede kõige mugavama korralduse poole.

Tõde ei tohiks täielikult ununeda, kuid sellest ei tohiks ka rääkida.

Kõige siledamale paberile tõmmatud kindlaim joongi on mikroskoobi läbi vaadates ikkagi sakiliste servadega paks joon. See ei ole tähtis, kuni olulisi järeldusi tehakse eeldusel, et sakilisi servi pole.

Kujutlusvõime

Kujutlusvõime sõltub peamiselt mälust, kuid sellega kaasneb väike protsent millegi välja mõtlemisest. Me suudame leiutada pisut rohkem kui pelgalt mäletatud asjade lihtne kombinatsioon võimaldaks.

Surma Etteaimamine

Keegi ei usu, et ta suremisest pääseb, seega ei tekigi pettumust, ja seni kuni me ei tea ei millal ega kuidas me sureme, ei mõjuta meid eriti pelgalt teadmine, et ühel päeval tuleb meil lahkuda; me ei hooli sellest, isegi kui teame hägusalt, et meil pole kaua aega elada. Tõsised mured algavad siis, kui surm muutub ajas ja vormis täpseks. Surma torkiv tera peitub pigem täpse aja etteaimamises ja selline etteaimamine on tavaliselt varjatud; kuigi kummalisel kombel sooviks paljud teada surma aega, kui nad vaid saaksid.

Elu ja Surm

Kui olin noor, arvasin, et ainus kindel asi elus on see, et ühel päeval ma suren. Nüüd arvan, et ainus kindel asi elus on see, et surma pole olemas.

Maailm

Lõpuks järgneb maailm ainult neile, kes on teda põlanud ja teeninud.

Selle õpetliku tarkuseteraga lõpetan selle loo. Nagu sissejuhatuses mainisin, siis panin siia ainult murdosa Samuel Butleri märkmetest, kuid sellise mõttesügavusega inimesi ei kohta just tIhti, kui üldse. Kõik need teadmised ja oma mõtteviisi omandas ta (kui nii võib öelda) läbi tugeva töö, läbi analüüsi ja kirjapandu. 

Nüüd teen mõneks ajaks blogist ja ka kõigist muudest kohtadest/kanalitest pausi, sest lähen külastan ühte troopilist maad, mis alternatiivajaloo järgi võis olla meie esiisade maa. Paar lugu on poolikut kah, kuid need kõik jäävad hetkel nii. Eks tulevik näita, mis ja kus või kuidas...

LÕPP