Külaskäik Fotomuuseumisse ja Linnamuuseumisse 10.02.2023

Juhtus üks vaba päev, ja kohe sedasi, et olin parasjagu samal ajal Vanalinnas. Palgapäev oli ka juba olnud ja muuseumide pileti lunastamisel hätta ei oleks jäänud. Mõeldud-tehtud. Ajasin vammused selga ja hakkasin suvaliselt astuma. Jäi ette Pühavaimu kirik ja kuna uks oli kutsuvalt lahti, siis astusin ka sisse. Mis siis, et ma alles hiljuti seal käinud olin. Lunastasin pileti, 2 euri küsisid. See on tegelikult naljanumber, lasku siis juba tasuta sisse või küsigu vähemalt ümmargune number, näiteks 5. Viiekas tegelikult oleks natuke palju olnud selle eest küsida jah, nii et las olla ikka 2.

Peale kirikus nähtut, astusin kirikust välja ja tahtsin minna Dominiiklaste kloostrisse. Kinni oli, avatakse alles aprilli lõpus. Sammusin siis Raekoja poole tagasi ja turgatas, et võiks Fotomuuseumisse fototehnikat uurima minna, sest fotograafia teemat olen enne uurinud ja läksingi. Oli huvitav ja värskendav, võibolla mitte ajaloo poolelt nii palju, aga näitus meeldis. 

Peale fotomuuseumit astusin veel Linnamuuseumisse, kus ma olin samuti aasta tagasi käinud, aga lootsin uusi eksponaate näha. Neid siiski ei olnud (peale käsitöö käekottide) aga lubati, et tuleb. Seal muuseumis oli üks vahva giid, kellega ma lobisesin vist oma poolteist tundi ja sain palju teadmisi. Nüüd aga kõigest järjekorras, kuigi see blogi keskkond valmistab mulle alati peavalu ja lisatööd, sest keerab piltide järjekorra kõik tagurpidi ja õigeks sättimine võtab palju aega.

Pühavaimu kiriku lagi on täis selliseid rusika-suuruseid auke. Esiti arvasin, et need olid mõeldud lühtrite kinnitamiseks, kuid neid oli liiga tihedalt ja ebaloogilistes kohtades lühtrite jaoks. Jäi tunne, et nendel aukudel oli mingi selline otstarve, millele hetkel ei oskagi tulla. Kui kirikud olid, oletame et mingit laadi tööstushooned, energiajaamad või ka teleportatsioonijaamad, siis võisid seal laes mis iganes meile tundmatud seadmed varemalt olla. Aga see on puhas ulme ja päriselt tõestada ei saa midagi.

Sellel pildil on näha auku mitte kõige kõrgemal laes, vaid ka sammastes. Vanad lühtrid on ka huvitavad, kuigi kaldun arvama, et need on koopiad või hilisem toodang. Lühtrite ripptrosside või õigemini raudtorude liigendi kohtade juures on kuldsed munad. Arvasin, et need peidavad liigendeid ja nii on ilusam, aga....

Liigendid on kõik näha, munad on üleval pool. Praegu on need munad vast tõesti efektiks või ilustuseks, aga kas see oli päriselt nende tõeline otstarve?

Kahepeaga kull või kotkas lühtri kaunistusena. Ei tahaks selle teemaga laskuda maailmavalitsuse teemasse, kuid see on sümbol, mis võib olla isegi üks tähtsamatest sümbolitest üldse, millega märgitakse seda kõige-kõige ülemat jõudu. Kas ka nii on ja kes selle sümboli taga on, võib vaid oletada.

Pilt 1666. aasta raamatust. Ma ei hakanud tõlkima seda raamatut, ega ei mäletagi enam raamatu pealkirja, kuid tõlgin selle pildi nii nagu mina näen: "Võim on jagatud aja vahel". Seletan täpsemalt. Teatud aja tagant vahetub võim (vari, mis tekib päikesest) ja astub kokkulepitult esile järjekorras järgmine klann, perekond jne, moodsamas keeles erakond (vapp). Tegelik võim, mida rahvas ei näe, on ikka ja alati  kahe peaga kotka käes.

Midagi on seal tühjas augus varemalt olnud. Mingid rauast elemendid turritasid seinast välja. Sellega mu kirikus käik ka lõppes. Ühes nurgas olid jäänused vanast suurest kirikukellast ja ka tuulelipust, kuid neid ma ei pildistanud, kuigi mul on need pildid varasemast käigust ka olemas. Mingi põnevuse peab ikka jätma ka ja ärgitan lugejaid ise käima nii palju kui võimalik muuseumides ja muudes ajaloolistes kohtades.

Astusin kirikust välja ja nagu sissejuhatuses mainisin, tahtsin minna Dominiiklaste kloostrisse, kus ma varemalt pole käinud, kuid see oli kahjuks kinni. Müts peas, mõte sees, sealt mitte kaugel ei olnud Fotomuuseum. Panin padavaiga sinna poole ajama.

Fotoaparaat Ica Atom, aastast 1909. Kannatas kaasas tassida küll.

 

Muuseum oli soe ja mõnusa maheda valgusega. Piletimüüa andis mulle vajalikku infot, kus midagi asub neil kolmel korrusel ja otsustasin esimeseks külastada fototehnika näitust, et saada kinnitust 19. sajandi lõpu fotograafia tavapärasusele. Ütlen ette ära, et nii ja naa. Mäletan, et olin mingi 10-aastane poisike ja käisin heinatööl. Sain 20 rubla palka ja ostsin omale oma esimese Smena. Pilte tegin palju, aga välja kahjuks ei saanud ilmutada ühtegi rulli. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul võis fototehnika olla päris krõbeda hinnaga, aga siiski kättesaadav kõigile. Ameerikas maksis fotoaparaat suhteliselt vähe. Selle kohta saad lugeda siit teemast. Tsaari venemaal oli samuti fotoaparaat 20. sajandi algul tavaline. Huvitav on see, et tihti kuuleme fotoaparaatidest, mille ees pidi kaua liikumatult seisma, et filmile või fotoplaadile jäädvustuks pildistatav objekt. Kindlasti olid sellised aparaadid ka olemas, kuid 19. sajandi lõpus tundusid juba nn "momentfotoaparaadid tavalised olevat. Toon siia ühe väikse kirjelduse 1928. aasta ajalehest Postimees nr 301, 4 november, milles kõneldakse üldisemalt lennuaparaatidest:

Mulle tuleb meelde kolmas vahepealne ehitamisviis, millest mulle Karlovis üks minu arstist sõber kõneles. Ta konstrueeris lennuki, mis pidi olema sama raske, nagu tema läbi kõrvale tõrjutav õhk. See oli tõeliselt tüüriga varustatud jalgratas, mille küljes rippus väike õhupall. Selle aparaadiga tõusis leiutaja abiline (noor poiss) õhku, sõtkudes hoolega jalgratast, kuni viimane vabriku korstna vastu põrkas ja maha vajus. Momentülesvõte lennust ühes lühikese kirjeldusega ilmus üheksakümnendatel aastatel (19. sajand) Vene ajakirjas "Niva".

Väljavõte 1911. aasta ajalehest, millest võib järeldada, et fotoaparaat oli Venemaal suhteliselt tavaline.

Prismakaamera O. Freiwirth 1895. aasta. Samuti kannatas kotti pista ja kaasa vedada.

Reporterikaamera Nettel, 1909. aasta.

Väga äge kaamera, tasku-uuri suurune. Spioonikaamera Expo Watch, 1905. aasta.

Natukene suurem pill, kaamera Steffen, 1910. aasta.

Kaameraid sai isegi rentida 19. sajandi lõpul. Kaamera Lancaster Instantograph (rendikaamera), 1890. aasta.

Ei tea, kas tegu on mingi imekaameraga, kuid kaamera nimi ütleb nii mõndagi. Kaamera Edison Röntgen, 1894. aasta.

James Bondi spioonikas. Eestlase patendiga. Hülsskaamera VEF Minox, 1938. aasta.

Kolm Kodaki kaamerat, aastatest 1915-1930.

Aleksander Tavasti isevalmistatud plaatkaamera (Haapsalu) 1900.

Plaatkaamera Berger (Tallinn) 1900.

Kastkaamera K.J Freeland & Co (Moskva) 1901. Sellega lõpetan kaamerate osa ja suundusin edasi fotonäitust vaatama.

 

Enne aga selline arhitektuuriline moodustis. Auk oli sees ja suundus täielikku pimedusse. Täpselt oleks mahtunud asjal käima, aga ma ei paneks pead pakule, et see mõnus kohake just selle jaoks mõeldud oli.

 

Fotonäitusel olid eksponeeritud Toomas Kalve tööd. Pildistasin mõned tööd üles, kuid kõiki pilte ma siia ei pane, las mõni jääb ikka omale kah.

Tegu oli vist Pariisiga, millele aga tahan tähelepanu juhtida, on obelisk. Obeliskide tipud olid vanasti kaetud elektrum-plaatidega (4 osa kulda, üks osa hõbedat). Tänapäeval ei näe tavaliselt enam sellist kuldset obeliski tippu, sellel pildil aga on see näha. Obeliskide tegelik otstarve võis olla atmosfäärist elektri kogumine.

Pilt 1701. aasta raamatust. Obeliski tipus on muna ja selle küljes teravik. Teravik aga teatavasti püüab hästi õhust elektrit. Ma arvan, et tegu on vasegravüüriga ja vaadake hoolega kasvõi obeliski ruudustikku. Kõik on sirge ja nagu joonlauaga veetud. Hiljem näitan teises muuseumis nähtud graveeritud vaskplaadi katket. Selle hilisema pildi juures jälgige samuti ruudustikku.

Jätkan Toomas Kalve töödega. Selle pildiga meenusid pildid Peterburi tühjadest linnadest 19. sajandil. Kuid arvatavasti ei olnud viga fotoaparaadi säriajas, et linnad tühjad olid. Pildil on fotograaf säriajaga mänginud.

Riismed vana-aja hiilgusest.

Ei olnud kahjuks selgitust juures ja ei hakka oletama.

Võimas pilt, kus nähtaval vana-aja hiilguse jäänukid ja laps.

Viiralti töödega ja elulooga pole jõudnud tutvuda, kuid võrdleks teda Dali'ga, kelle näitusel käisin aasta eest Napolis. Need mehed nägid asju teisiti ja võibolla natuke rohkem kui "normaalsed" inimesed.

Ma küll ei tea, mida hr Kalvet selle pildiga öelda tahtis, aga vaeva on nähtud. Alumine pilt on suurendus selle sama pildi puu küljes olevatest esemetest.

Puhas kunst?

Terved saalid fotokunsti.

Hr Kalvet ise ka pildil? Ju katsetas uut aparaati.

Kollaaži teemadest olen põgusalt juttu teinud ja kollaž oli 19-20. sajandi algusel väga heal tasemel. Tegu ei olnud tollel ajal kindlasti fotokollažiga nagu ülemisel ja alumisel pildil näha.

Jätsingi selle paigaga hüvasti. Külaliste raamatuid meeldib alati sirvida. Kui minema hakkasin, oli seal piletikassas hoopis teine neiu, kes kutsus mind kevadel tagasi, sest avatakse ka õue näitus ja tulevad uued näitused. Eks tuleb siis minna.

Kuna aega veel oli, siis otsustasin minna Linnamuuseumisse, kus ma ennemat käinud olin, aga lootsin näha seal uusi näitusi. Tee peal aga ühe maja küljes selline arhitektuuriline element. Mis otstarbel küll? Midagi ei tehtud asjata.

 

Muuseumis oli mul isiklik giid, kuigi ma maksin vaid tavapileti hinna ja olen tänulik, et nii lahkelt minuga igal pool kaasas käidi ja asju seletati. Sain teada seda, et ülemine kiri sellel tahvlil on kooti-minuskel. Kiri algab sõnaga "Ano". Seda täheldasin ka ühes teises muuseumis. Mingil vanal raidkivil oli Anno asmel Ano. Mitut keelt siin väikesel Eestimaal üldse räägiti? No pakkuda saan ladina, saksa, vene. Neid keeli rääkis aadel. Maakatele käras eesti ja liivimaa keelest küll.

Eelmises muuseumi külaskäigu blogi loos tegin juttu tagurpidi N-tähest ja tegin nalja õpipoisi üle. Kas oligi tavaline, et N-täht kirjutati mingil ajal tagurpidi või on see siiski mingi eksitus nii selles muuseumis kui ka selles teises?

Minu jaoks üllatus, et selles samas gooti-minuskelis on ka numbrid mõnevõrra erinevad Rooma numbritest.

Keldris oli kaev. Giid lahkesti rääkis, et praegune kelder oli tegelikult 1-korrus. Rääkis veel kultuurikihist ja ütles, et kuidagi see keldriks nüüd on saanud. Giid rääkis mulle palju huvitavat, kuidas selle sama maja uurijad on eriarvamustel mõnede asjade üle ja pärist täpselt kõiki asju ei teatagi.

Peab küürutama seal keldris mõnel kohal, et edasi pääseda. Muide, see sama keldriruum, kust pilt on tehtud, sinna oli vanasti õuest hobuvanker sisse sõitnud kaubalaadimiseks. Laed olla veel seniajani soolased.

Esemete peal olid aastaarvud ja siit plahvatas mulle korraga üks mõte, millest räägin viimase omataolise pildi juures, millel on aastaarv. Number 1 pakub alternatiivajaloo uurijatele erilist huvi.

Aastaarv ja vabamüürlik sirkel-vinkel-kellu ja vasar.

Üks keldrisaal oli portselani täis, kuid küsisin giidilt, milleks selline pisikene ava keldris? Giid ütles, et see oli varemalt aken. Oleks tundunud loogiline, aga siis näitasin talle astmeid seal kus peaks justkui olema aknalaud. Pisikesi astmeid oli oma 7-8, pildilt on neid raske märgata. Giid oli hämmingus ja lubas uurida.

 

Teine samasugune ava koos "trepiga" oli kõrval seinas.

Lasin giidi puhkama ja hakkasin uurima pilte portselanil. Vaagnal oli pilt, mille torni katusel kasvavad puud. See on üks vana ulme-teema juba, aga huvitav, et selliseid pilte ka nõudele joonistati.

 

Väga huvitavad joonistused olid 17-19. sajandi ahjupottidel ja soojamüüri kahhelkividel. Miks risti kirikutornis ei ole? Mis moodustised need üldse on?

Silotorn või observatoorium? No kuidas silotorn ikka linna sai, ju siis on tähetorn.

Korra käis läbi, et kunstnik tahtis kahhelkividel kujutada ilmakaarte näidukit, mis osades tornides ka tõepoolest võisid olla, kuid sel juhul, miks pole kirikute tornides ikkagi riste või vähemalt kukkesid? Kuigi kuke teema on ka väheke imelik, aga see pole praegu teemaks. Või äkki polnudki tegu kirikutega, sest osadel kahhelplaatidel nägin ka riste.

Kas võis tegu olla hoonetega, mille tornides olid hoopis õhutelegraafi antennid? See aga ei sobi ametliku ajalooga kokku.

Pildil on näha mingit püha tegelast, sest vastav halo on sellele inimesele pea ümber joonistatud. Tegu tundub olevat sakraalsete joonistustega. Kuid vaatame edasi, kas tõesti?

Mis halo see selline veel on? Meenutab rohkem nagu mingit eriotstarbelist kiivrit.

Tundmatu lendav objekt? Pole halli aimugi, millega võiks tegu olla. Piiblit olen lugenud, aga otsi kokku ei vii.

16. sajandi kaart. Naissart kutsuti Mor Gedraks ja oli olemas kaks Narvat. Narva Livonie (Narva) ja Narva (Ivangorod).

Aastaarv 1712, mis justkui peaks välistama selle, et esimene on ilmtingimata number 1 mitte i. Kuid ma ei kiirustaks veel järeldusi tegema.

Hea kaart, millel näha tähtkindluseid. Paremal olev asus siis vees. Kaardile on märgitud Aegna kants, Miiduranna kants (vees olev), patarei, topeltpatarei, Paljassare kants. Paljasaarest vasakul oli ka kunagi üks kants, kuid millegipärast puudub Naissare kants. Kas polnud veel valmis?

Peegelpildis graveeritud vask-gravüürplaat. Eespool oli pilt obeliskist, kus olid sirged jooned gravüüril, siin aga on vabakäelised ja kõverad (vaata vasakut posti). Käsitsi saabki vist kiiruga ainult selliseid gravüür-plaate teha nagu see siin. Ja gravüüre vist oli kokku miljoneid. Osad tehti käsitsi ja osad olid siis mis? Pean silmas ikka neid korralikke.

Nendest nõeladest ma olen juba kunagi pilti teinud, kuid tegin uuesti. Keskaegsed nõelad. Aasta arvu ei hakanud silma. Üks päev loen mina siis ühest vanast ajalehest....vaata alumist pilti.

Paartuhat aastat tagasi olid olemas täistööstuslikud õmblusnõelad, mis on kõike eelnevat arvestades ka loogiline. Need ülemised kärakad on põlve otsas tehtud.

 

Sama lugu on nedne kahvlitega. Kuu aega metsas elades ilma tsivilisatsiooniga kokku puutumata, keeraks ka sellise esimese valmis, kui traati kuskilt leiaks. Teise valaks valmis juba 6 kuu pärast. Rauda sulataksin soorauast.

"Viimne kohtupäev" Raekoja välisseinalt, 16. sajand. Imelik on see, et mõõk on läbi "Jeesuse" pea. Giid ütles, et ei ole läbi pea, pea tagant on, aga miks, seda vastust ma ei saanud. Ütles, et raamatus (Keskaegsest kaupmehemajast muuseumiks) on kirjas ja saab pärast uurida. Ta näitas mulle hirmus paksu raamatut selle maja kohta, mida sai ka koha pealt osta ja seal on palju tarkusi. Maksis see 44 eurot ja esialgu ma seda omale ei soetanud, kuigi oleks tahtnud.

Vaip Mustpeade vennaskonna majast kui ma nüüd ei eksi, kuid jällegi, aastaarv.

Tallinna linna võti. Polegi puhtast kullast? Kullatud messing. Kas sobis ikka kuningale, kellel oli legendi järgi puhtast kullast tõld, sellist võtit üle anda?

Millega graveeriti 16. sajandil kõvasse rauda või malmi mündi matriits?

Tükike arstiajalugu. Tundus tehnoloogiline vidin, mitte põlveotsas tehtud.

Nii, nüüd siis räägin mõtte ära. Seda pilti vaatasin, siis lõi lambikese põlema. Äkki ma olen sellele enne ka tulnud ja kuskil kirjutanud, kuid miks peab uhmrile stantsima või graveerima aastaarvu? Vanad ajalehed tulid appi. Juhtusin lugema ühte kirjutist 20-sajandi algusest, kus väideti, et Egiptuse nupumehed tegid 19. sajandi teisel poolel tööstusharu, kus võltsiti kõike, alates muumiatest kuni raidkivideni välja. Eurooplased muudkui ostsid ja tassisid muuseumid kaupa täis, kuni üks väheke targem professor hakkas uurima ühes muuseumis oleval esemel kiilkirja tähendusi. Selgus, et see on puhas jamps, mis ei tähendanud mitte midagi. See lugu läks veel edasi, aga aastaarvud toodetel? Kes tikib aastarvu vaibale, kes lööb aastarvu uhmrile jne jne. Mõelge ise edasi.

Tänapäeval on meil Seegimajad söögikohad. Pärnu Seegimajas olen söömaski käinud krooni ajal. Pakuti ka karupraadi, aga rahakott ei hakanud peale. Vanasti olid seegimajad aga haigemajad.

1578. aasta Liivimaa kroonika. See vist pole see kõikse esimesem. Originaal ja kõige algupärasem pidavat vist kuskil Saksamaal asuma. Kuid kes sedagi teab?

Koopia timuka mõõgast. Giid vestis vahvaid lugusid taustaks. Mõõgaga hukati vaid aadlimehi nagu Üxküll näiteks, kes olla asjata oma alama tapnud. Vaeste jaoks mõõka ei raisatud, need tõmmati oksa. Naisi ei raatsitud oksa ka tõmmata, naised maeti elusalt.

Saladuste teada saamiseks olid sõrmerauad. Kõik räägid välja, kui ei, siis olid olemas veel tõhusamaid vahendeid.

Lõpetuseks mingi nimekiri tähtsatest isikutest. Hakkas pihta 15. sajandist ja lõppes 20. sajandi algusega. Mitte üht Eesti nime. Kuidas meie eesti keel üldse nii kaua säilida sai? Või oligi algul ainult paar keelt ja siis sekkus Jumal, kes segas keeled ära et inimesed üksteisest aru ei saaks? 

 

Sellega mu käik muuseumidesse sedakorda lõppes, aga egas siis päev veel otsa ei lõppenud, kuid kõike ka ei jõua kirja panna.

 

LÕPP

Naissaar = Amatsoonia?

Algava põhiloo kopeerisin siia ühest vanast Eesti ajalehest. Lühendasin seda küll mõne lause võrra, kuid tätsama jätsin sisse. Mul on hea meel näha, et taolisi julgeid oletusi, on vanades ajalehtedes üpris palju leida. 

Ma olen palju kordi Naissaart külastanud ja risti-põiki selle saare läbi käinud. Olen kohalikega vestelnud ja Naissaare ajalugu põgusalt uurinud, kuid sellest legendist ei tea tõenäoliselt paljud inimesed midagi. Küll oleks uhke, kui seda saart jälle selle legendiga tutvustama hakatakse. 

Algavas jutus on palju muudki põnevat, nagu näiteks koerakoonlased, kes elasid Venemaal ja merekoletised, kellest Läänemeri kubises. Koerakoonlaste kohta on välja toodud väga huvitav kirjeldus. Neil olevat asunud pea rinnus ja nad "haukusid" sõnu.

Nagu ikka, kui midagi uurin, siis lähen teinekord põhiteemast mõnevõrra välja, sest ma ei pea otstarbekaks teha igast väikesest infokillust eraldi lugu. Leidsin väga huvitava pildi Naissaare kohta, mille kohta ma ütleks, et see ei saa olla tõsi. Äkki on mingi eksitus ja kunstnik on Naissaare asemel hoopis mingit muud maad joonistanud? Kui see aga on tõepoolest Naissaar, siis klapib tegelikult kõik alternatiivajalooga.

 

Naissaar Island Estonia Old print Nargen Piazza 1854

 

Ma kuidagi ei tahaks uskuda, et selline tihe hoonestus oli sellel saarel 1854ndal aastal. Loss, kirikud, tornid, veski jne, kuid üks on selge, 19. sajandi keskpaigas või alguses on juhtunud midagi. Pinnas on ümber paisatud, ebamäärased pinnasekuhjatised on igal pool ning suuri puid ei ole, puha lage maa. Nüüd aga põhijutu juurde.

 

Muistne naisteriik ja Naissaar 

Endisaja autorite kummalised teated Läänemere amatsoonidest.

Raseduspõhjused Bremeni Aadama järele.

Noolele" kirjutanud Juhan Libe.

Salapärane naistemaa, mis olevat muistsel hallil ajal asunud siin põhjamaal, kuski Eesti läheduses. Seda mainivad õige mitmed allikad.
Osalt ainult mainivad. Kuid ei puudu ka ligemaid teateid. Üldised, luulelennulisemad ja selletõttu vähem arvestatavad on näiteks jutud naissõdureist jne. Saxo Grammaticus laseb kuulsas Bravalla lahingus slaavlaste jõuke juhtida naiskangelastel j. p. m.

Kuid tähelepanu pälvib juba Tacituse teade, kes jutustab „sitoonidest“, et neid valitsevat üks naine. „Niiväga," kurdab Tacitus, „on nad mandunud mitte ainult oma vabaduse, vaid ka orjusegi poolest." Sitoonid elasid Tacituse järele kuskil Läänemere ümbruses, Skandinaavia või Balti maal, kuskil rootslaste ja aestide naabruses. Rooma ajalookirjanik Tacitus elas a. 55 —117 p. Kr. Nii tema, kui ka mitmed varasemad ja hilisemad teated on liiga umbmäärased ja lühikesed asja selgitamiseks.
Kuid juba pikemalt peatub asja juures Bremeni vaimulik toomskolastik Aadam, kes elas umbes keskmise vahemaa kaugusel meist ja Tacitusest 11. sajandil. Bremeni Aadam jutustab oma Hamburg-Bremeni piiskopkonna ajaloos: „Samuti pidavat Läänemere vetes asuma amatsoonid. Seal, kus nüüd leidub naiste maa. Need pidavat mõnede teadete järele saama ihuvilja vee nautimisest. Teised aga jutustavad, et nad saavat rasedaks neid aegajalt külastavaist kaupmeestest. Või vangidest, keda nad enese juures pidavat. Või koletistest, kes seal haruldased pole. Ja seda pean ka mina uskumisväärilisemaks. Ja kui neil siis sünnitamine tuleb, siis on need sünnitised, kui nad on meessugu, n. n. koerakoonlased, kui aga naissugu, siis kaunimad tüdrukud. Nad elavad ühes ja põlgavad läbikäimist meestega, keda nad, kui need nende juurde tulevad, löövad mehises võitluses tagasi. Koerakoonlased aga on olevused, kelledel pea on rinnus. Venemaal on neid sagedasti vangis näha, ja sõnu hauguvad nad."

Kuna ka kõige fantastilisematel juttudel sagedasti ei puudu oma tõetuumik, siis ka Bremeni Aadama eelolevat teadet on püütud mitmeti selgitada ja otsida neid elemente, mis on tõuke andnud sellise jubeda pildi konstrueerimiseks. Et mingisugune alus peaks asjal olema, seda aitavad kinnitada ka mitmed skandinaavia pärimused, mis mõnigi kord üht- või teistviisi mainivad, nagu eelpoolgi märgitud allikad, ühte ja teist sellesarnast.

Üldiselt on uurijad arvanud asja juures peituvat lihtsalt keelelisest tõlgendamist, vääriti tõlgendamist või arusaamatust. Nimelt Põhja-Skandinaavias ja Põhja-Soomes pidi omal ajal asuma üks soome hõim, kainulased, rootsi keeles kvenid. Kainulaste maa, rootsi keeles Kvenland, võis Bremeni Aadamal arvamuse tekitada, et siin on tegemist „tüdrukute maaga", sest „kvinna" on rootsi keeles „tüdruk". Ja „Kvenland" oleks siis Aadama arvates tähendanud „Kvinnlandi", „terra feminarumit", „naistemaad".
Jah, isegi koerakoonlaste, peninukkide küsimus Aadamal oleks seletatav vale filoloogitsemisega, kainulaste, kveenide nime tõlgendamisega. Kreekakeelne „kyoon", ladinakeelne „canis", mis tähendavad koera, võisid ka „kainulaste" nime segada. Nii et „kainulane" võis tähendada nii tüdrukut („kvinna"!) kui koera („canis"!) selle järele, mis soost ta oli.

Ometi on aga Bremeni Aadama uurijad isegi möönnud, et Aadama „terra feminarum", „naistemaa" mujal ühes ja teises sündmuse kirjelduses näib siiski asuvat kuski rohkem lõuna pool, kui seda olid ainult kainulaste alad. Ja sellepärast muutub küsitavaks, kas on kogu loo aluseks siiski ainult keeleteaduslik akrobaatika.
Liiga vähe on senini rõhku pandud ühele palju tähtsamale allikale, mis muidu oma andmete poolest on palju täpsam kuigi neid on raske lugeda, sest allikas on araabiakeelne, ja selletõttu nimed jne. on väga umbmäärased.

See allikas on araablase Abu Abd-Allah Muhammed al-Idresi „Maailma maade teadus", mis valmis sai a. 1154 Sitsiilia saarel selle kuninga Roger II ülesandel, kelle juures Idrisi oli õuegeograafiks.
Peale Rootsi, Soome ja Eesti kõneleb see maateadus väga selgesti just ka Naistemaast. Enne veel küll madžuude maast. Uurijad ei ole küll veel täiesti selgusele jõudnud, mis nende madžuude all tuleb mõista, kuid Madžuumaa järgneb kohe Eesti kirjeldusele. Peab selle ligidal, kas või selle osa, olema.
Madžuudeks nimetab Idrisi ka Läänemere amatsoone. Nimelt kinnitab Idrisi selge sõnaga, et naisetarid asuvat saarel, Läänemere saarel: „Selles uduses ookeanis (Läänemeres) on suur hulk mahajäetud saari. Asustatud saartest on kaks, mis kannavad amatsoonide, madžuude nime. Läänepoolne on ainult meestele. Sellel ei ole ühtki naist. Teine on asustatud naistest. Ja seal ei leidu ühtki meest. Iga aasta läbistavad mehed oma paatidega kanali, mis ühtesid lahutab teistest. See sünnib kevadisel ajal. Siis otsib iga mees enesele naise, elab temaga kokku ja jääb temaga teatud arv päevi, ligikaudu üheks kuuks. Peale selle lähevad mehed oma saarele tagasi. Sinna jäävad nad kuni järgmise aastani, kuni eelmainitud hooajani, siis lähevad nad uuesti naiste saarele. Teevad nendega sama, mis eelmisel aastal. See tähendab, et mees jääb oma naisega ligikaudu üheks kuuks, siis nad lähevad tagasi oma saarele. See on, mida igaüks neist teeb: see on nende juures seatud, on juurdunud tava nende seas."

Tegin Tallinnale, Naissaarele ja Haapsalule punased ringid ümber, et paremini orienteeruda. Tegu on väidetavalt 1584. aasta kaardiga ja vähemalt selle kaardi järele ei klapi araablase oletus, et nii naiste- kui meestemaa olid omavahel mingi kanaliga ühendatud. Kuid teated on udused ja rannajoon oli vanasti hoopis midagi muud. Võib oletada, et meestemaa võis olla Osmussaar. Haapsalu asub sellel kaardil samuti saarel. Olevat ju isegi Peeter 1 seda kanalit mööda sõitnud.

Kuigi Idrisi maateadusele võiks üldiselt ette heita vaid liigset jumekast, reljeefsust, mis vahest tundub liialdusena, on ta üldiselt näiteks Eestimaa kirjelduse puhul, mida nende ridade kirjutaja mujal on käsitanud, siiski õige asjalik ja asjatundlik.
Ometi ei julge veel väita, et Idrisi jutustus peaks ka amatsoonide suhtes just sõnasõnaliselt võetav olema.

Ei saa siinjuures aga ka mitte täitsa kategooriliselt eitada teist võimalust, millele juhib teatud määral ka võrdlev rahvateadus - et võisid olla eriasundused naistele ja meestele, umbes nagu ürgrahvaste juures eri poissmeeste ja abiellumisealiste tüdrukute ühiselamud. Liiga vähe on andmeid asja lõplikuks otsustamiseks.
Kuid nii või teisiti pärimus naiste maast ja naiste riigist, kui püüda selle asupaika määrata, eks see tõsta üles ka meie Naissaare, Tütarsaare, Sõsarsaare jne. nimede küsimuse? Läänemere naisamatsoonid meie naiskodukaitse sõjakad esiemad on igatahes pärandanud sellise traditsiooni, mille jume ei tohiks vähendada aastasajad.

Allikas Nool (Tartu), nr. 84, 4 juuli 1931.

LÕPP