Seaduselaegas

 

Ma kunagi ei väida oma lugudes, et minu lood on absoluutselt tõesed. Ma fantaseerin, mõtlen ja proovin suurt pilti kokku panna ja uue info saabumisel või leidmisel ei jää vanasse kinni, proovides näha ja mõistatada meie eksisteerimise ilmingut ja tõelist ajalugu. Sest küsimusi on rohkem kui vastuseid. Kohati tundubki nii, et üks ajaloo killuke sobib väga hästi ametliku ajaloo järgi, teine killuke aga alternatiivajaloo järgi, kuid päris kokku mõlemad puzzletükid ei sobitu, sest "midagi" on informatsioonist puudu.See lugu peaks kokku võtma ja punkti panema minu mõningatele eelnevatele lugudele ja minu arust juba OTSESELT ära tõestama, et elektrienergia oli vanasti tavaline ja tasuta kättesaadav kõigile. Meie ajaloost on proovitud oskuslikult infot ära kustutada ja asendada informatsiooniga, mis ka võib õige olla, kuid seda aega venitatakse väga pikaks ning midagi väga tähtsat jäetakse meile rääkimata. Siin loos tuleb juttu ka Piiblist, sest infot ei ole osatud või tahetud sellest raamatust täielikult ära peita. Nagu alternatiivajaloolased on välja pakkunud, siis vanad katedraalid ja võibolla ka meie oma Eesti kirikud olid kõik elektritehased, kust sai kogu oma elektrienergia terve küla. Suurtes linnades aga oli palju kirikuid, sest energiat poleks muidu kõikidesse kodudesse/tööstustesse ega tänavavalgustuse jaoks jätkunud.

 Seaduselaegas

Ametlik jutt või legend, mis on siit-sealt tekstidest üles otsitud ja isegi Roosiristlaste vanad tekstid (vabamüürlaste eelkäijad) ja Indiana Jonesi filmidki eksitavad kogu üldsust või pole osatud õigesti tõlgendada olemasolevat informatsiooni. Tänapäeval nuputatakse selle ümber, et mis asi see seaduselaegas võis olla? Seaduselaegas on jäänud läänes üheks kõige suuremaks mõistatuseks. Räägitakse nii Indiana Jonesi filmis kui paljudes raamatutes seaduselaeka üleloomulikust võimest ja surmavatest omadustest. Mis asi see seaduselaegas tegelikult oli ja kus asub see praegu? Seaduselaekaid oli antiikaja maailmas sama palju kui katedraale (antiikaeg võis eksisteerida kõigest 300-600 aastat tagasi). Kõige pealt, et aru saada, millest jutt hakkab olema, lisan siia mõned pildid vanadest gravüüridest, millel on kujutatud katedraale, kirikuid ja maju, mille tornides asetsevad mingid seadeldised, kuplid ja antennid. Paljude vanade „kirikute“ tornidel ei olnud üldse mingeid riste, osadel kindlasti olid ja need võisid tõepoolest etendada osa Jumala teenimisest, kuid paljud neist hoonetest, millel riste polnud, olid elektrijõujaamad.

Kirikutornis on risti asemel mingi teadmata seadeldis.

Maja katusel on kuplid ja mastid. Polegi mõtet neid pilte kommenteerida, sest selliseid pilte ja gravüüre on lugematu hulk, samuti võib väikeseid kupleid, mille küljes mingi antenn, kohata ka veel vanadel majadel tänapäeval.

Vanadest ajalehtes võib tihti leida kasulikku informatsiooni, mis võivad aidata kokku panna kasvõi natukenegi reaalset ja tegelikku ajalugu. Leidin väikese infokillu 1923. aasta ajalehest, tänu millele see lugu siin üldse alguse sai ja tänu millele sain ma ka vastuse küsimusele, et mis asi üldse oli seaduselaegas?

Kuidas olid seaduselaekad ja ohvrialtar ehitatud.

Et Mooses ja ülempreester Aaron elektrit tundsid ja seda oma kasuks tarvitada oskasid, on selge, kui jälgida piibli järgi ohvrialtari ja üldse selleaegse templi ehitust. Juba vanal ajal teati ja osati tähele panna seda, et templid, kirikud ja katedraalid olid tegelikult elektrijaamad.

Seaduselaegas (mida kirjeldab 2. Moos. r. 25 p. 10—22) oli suurepäraselt töötav aparaat, mis isegi meieaegsed elektrikondensaatorid varju jätab. Laegas sarnaneb Leideni pudelile ja oli kaetud isoleeriva kihiga ning seisis ühenduses templikatusel asuvate varrastega, mille läbi ta alati elektriga laetud oli.  No vot, seda oligi tarvis tõestada. Kunagi räägiti veel asjadest nii nagu need olid ja nii palju kui see inimestele teada oli. Tänapäeval ametlikest allikatest ei tule hiirepiuksugi sellise info kohta.

Elektrilaeng oli niivõrd kõva, et iga laeka puutuja silmapilk surma sai väljaarvatud Preestrid, kes olid varustatud Moosese käsul (2 Moos. r. 28 p. 35—43) kaitseriietega. Laeka saladus oli vist ainult Moosesel ja ülempreestril teada, sest Aaroni poegi, kes suitsetamispannidega laekaruumi läksid, tabas elektrilaeng surmavalt (3. Moos. r. 10 p. 1—2). Preestrid täitsid ainult pimedast peast Moosese ja ülempreestri Aaroni antud käske, kuna nad laeka salajõuga tutvustatud ei olnud. Kui laegast ühest kohast teise viia taheti (4. Moos. 4, 19 ja 20), siis kutsuti selleks Aaron, kes laeka salajõudu tundis. Jällegi tõendus, et ainult Mooses ja Aaron seaduslaekaga ümber käia mõistsid. Oma vastu mässama hakanud rahva karistamiseks tarvitas Mooses seaduslaeka jõudu, mida inimesed kui jumalavitsa koledasti kartsid (1. Sam. 5—7 p.). Peale Moosese surma satub seaduslaegas israeliitide ja vilistite (hiiglaste) kätte, kes tema hävitavat jõudu ei tundnud, ja seega neid tuhandete viisi hävitas. Viimaks viidi ta Abinadabi majja Eleasari hoole alla, kes seaduslaeka saladustega tuttav oli (1. Sam. 5—7 p.). Ohvrialtaril nagu Moosese keeld oletada laseb oli vist ka Leideni pudeli omadused (2. Moos. 28 p. 43). Ehitatud oli ta akaatsiapuust ja kuldplaadiga kaetud. Ohver, mis altarile pandi, süüdati elektrilaengu läbi põlema (1. Ajaraam. 21 p. 26). Ka suitsetamisaltaril leidus teiste parafiinide seas tärpentini, mis enesest gaase välja andes elektrisädeme plahvatama paneb (3. Moos. 9 p. 24). Ehitus, mida kirjeldatakse 1. Kunina. r. 7 p. 15—22 s., on väga sarnane piksevardale, millest arvata võib, et Mooses ka piksevarrast tundis. Ka 1. Ajaraam. 27 p. 26 s. on kirjeldus piksevarda tüübilisest vaskmaost, mille Mooses ridva otsa pani, et rahvast tuliste madude (pikse) eest kaitsta. Mitmele paistab ehk naljakas, kuidas võis Mooses õhuelektriga saavutada hiiglasuurt efekte. Kuid Palestiina selges õhus leidub õige ohtralt elektrit, mida Mooses oskas tarvitada. Ka võib olla, et tundis Mooses palju sügavamalt elektrijõu saladusi, kui mõni meie aja elektriteadlane. (Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr. 13, 3 aprill 1923).

Leidsin veel sama ajalehe sama aasta numbrist huvitava ülestähelduse ühelt teadlaselt, mis peaks näitama selgesti ära, et atmosfääris on peidus tohutu elektriressurss äikese ajal. Nagu eelpool olevast jutust nähtub, sisaldab meie atmosfäär alati suurtes kogustes elektrit, mida tänapäeva inimesed enam püüda ei oska.

Tulukesed lindude juures enne äikest. 

Hiljuti tegi loodusuurija Dr. Kirschmann Sylti saarel kajakate juures huvitava leiduse, ühel kuumal suveõhtul märkas ta, et umbes viiskümmend kajakat igakord enne müristamist hiiglasuurt kisa tõstsid. Kui pimedaks oli läinud, hakkasid üksikute lindude parvedes tulukesed välkuma. Lähemal uurimisel selgus, et tulukesed nende nokal, tiivaotstel ja sabas süttisid ning jälle kustusid. Iga äikse tulekul olid linnud väga erutatud ja rahunesid alles peale äikest, mille järele ka tulukesed kustusid. Heledad, violettpunased tulukesed süttisid elektrist, mis õhku enne äikest tekib. Sellega on ta põhjendatud rahvajutud lindudest, kes taevast tule ja välgu alla toovad.

LÕPP

Kuhu kadus Friisimaa?

Kõigepealt hakkan ametlikust jutust pihta. Nagu ikka, saab enam-vähem ametliku loo kätte Vikipediast, muidugi on ka palju teisi artikleid ja allikaid, kuid ei taha seda juttu siin ilmatuma pikaks ajada.

Friisimaa

Friisimaa, mida nimetatakse ka Frischlantiks, Frieslandiks, Frislandaks, Frislandiaks või Fixlandiks, on fantoomsaar, mis oli kujutatud praktiliselt kõigil Põhja-Atlandi kaartidel ajavahemikul 1560. – 1660. Näib, et Friisimaa (Frisland) on sündinud kujuteldava saare ja Gröönimaa tegeliku lõunaosa segadusest. Algselt võis Friisimaa olla ka kujutatud Islandi osana, kuid 1558. aastal kaardistas Zeno  Islandi täiesti eraldiseisvana saarena. Pärast seda valet kaardistamist ilmus fantoomsaar järgmise 100 aasta kaartidel. 1560-ndate aastate käsikirjalistel kaartidel on saart kujutatud ja kõik tolle aja tähtsad mehed hakkasid kaarte kopeerima. J. Pohl nimetas oma raamatus Friisimaa saart Feri saareks, ehk Fair Isle, mis asub mandri-Shetlandi ja Orkney saarte vahel. Friisimaa müüdist loobuti järk-järgult, kuna maadeavastajad, ei leidnud seda saart kuskilt. 

Lühidalt öeldes, peetakse Friisimaad tolleaja kartograafide eksituseks ja see loetakse tänapäeval hoopis Shetlandi saareks.

Olgu, toon siia välja mõned vanad kaardid Friisimaast, mis oli suhteliselt tihedalt asustatud saar, koos suurte linnadega, mille nimedki olid teada ja siis panen siia võrdluseks Shetlandi Fair Isle.

Tänapäevane Shetlandi saar, mis asub Suurbritanniast põhja pool.

Igaks juhuks lisan siia ka kaardi tänapäevasest Fääri saarest, mis asub Islandist kagus. Kaardil ongi näha Island, Fääri saared ja Shetlandi saared.

Nüüd aga panen siia vanema kaardi terve selle piirkonna kohta ja mis seal siis näha on? Kohe hakkab silma Estland ja Estotiland. Kuhu need maad kadusid või mis maad need on,? selle kohta olen põgusat häma juttu ainult ametlikest kanalitest kuulnud, aga see pole hetkel selle jutu teema.

Panen siia veel vanu kaarte, mis kujutavad Friisimaad või Frislandi tollel ajal.

Nagu vist juba olete tähele pannud, siis on nendel kaartidel olemas nii Fääri saared kui ka Shetlandi saared, nii et ametlik jutt ei klapi nagu hästi, aga kuna neil midagi muud targemat pole öelda, siis enamusele kõlab iga ametlik jutt usutavana. Kuidas ajaloolased ei taha näha selliseid asju? Kõik karjub vastu ja on valesti terves vanemas ajaloos, nad kindlasti näevad ebakõlasid, aga pigistavad silma kinni ja ei puuduta selliseid teemasid nagu mina siin käsitlen. Ja kui mõni julgem käsitlebki, siis parim kaitse on rünnak ja kukutakse naeruvääristama. Ma ei pea ennast silmas, kuid toon kasvõi näiteks Saksamaa arheoloogiaprofessori Burchard Brentjesi, kes on kirjutanud raamatu "Muinasaja mõistatused," kus ta proovib E.Dänikeni ja tema teooriaid põrmustada sarnasel viisil nagu tänapäeval liberaalid trambivad jalgu konservatiivide peal. Poliitikasse siin blogis ei lasku, aga see on lihtsalt hea näide.

Island, Fääri saared ja Shetlandi saared vanasti. Friisimaa jääb Islandist edelasse.

Island, Fääri saared ja Shetlandi saared tänapäeval.

Google mapsis on ka merepõhja kontuur näha, kuid kui tõepärane see on, seda ma ei tea, ega siin teemas ei käsitle. 

Lisan siia Friisimaa (muideks selle nimega maa on tänapäeval Hollandi alla kuuluv maa) detailsemad kaardid. Ja minu küsimus olekski: Kust võtsid tolle aja "fantasöörid" Friisimaa linnade nimed ja asulad? Kas tõesti 100 aastat lihtsalt usuti, et Friisimaa saare pealinnadeks oli erinevate kaartide järgi SORAND, GODMEC ja mingil ajal ka OCIBAR. Saarel on 11 suuremat linna, millel kõigil olid nimed olemas.

Vaadake seda allpool olevat kaarti Friisimaast, kas tõesti pandi vanasti nii puusse ja fantaseeriti isegi linnade nimed sellele maale? Uskuda võib, mida tahes, kuid vaadates kõiki küsitavusi ajaloos, siis pigem usun, et see maa oli reaalselt olemas.

Friisima eksisteeris täpselt samal ajal nagu ka Hüperborea. Atlantis ja Lemuuria (Mu?) eksisteerisid tõenäoliselt mõnevõrra varem, kuid mitte palju. Atlantise ja Hüperborea kohta olen siin blogis juttu teinud, ajapuudusel Lemuuria kohta pole lugu teinud, kuid materjali analüüsimiseks on suhteliselt palju. Lemuuria asus Aafrika ja India vahel ning sealt olevat pärit kollane rass. Panen siia kõige lõppu ühe huvitava killu Mu koht.

 

Lennukid 13.000 aasta eest.
Mis räägivad vanad India kivitahvlid.

(1924. aasta ajaleht)

Teadlased vaidlevad juba ammu küsimuse kallal: kas ühendas kord ammu Aasiat ja Ameerikat suur mannermaa või mitte. Londonis ilmuva „Daily Expressi" teatel näib selle küsimuse lahendanud olevat keegi Inglise ohvitser. kes on Indias leidnud terve rea vanaaegseid kivitahvleid. Buddha vaimulikkude kaasabil on nüüd tahvlitel olevate kirjade jälile saadud, millest selgub, et 13.000 aastat tagasi on võimsa maavärisemise tõttu hukkunud mingi mannermaa Mu. Juba tol ajal on inimesed tarvitanud lennukeid, mis kandsid kuni 20 inimest, Ühel säärasel sõiduriistalolevat keegi väejuhtRamschander pikemaid reise teinud. Kogu Mu manner on toetanud sammastele, mi olid täidetud gaasiga - räägivad kivitahvlid. Gaas plahvatas ja maa hukkus. Sambad jäid püsima saartena. Elanikud kaotsid seal oma eelkäijate kultuuri ja langesid õige madalale astmele.

LÕPP 

Atlantis, kas puuduv lüli ketis?

Infot selle loo jaoks ammutasin umbes 100 aastat vanadest kirjutistest, sest mida vanem on allikas, seda rohkem see tõele lähemal on.
Maiade ja asteekide legendid jutustavad, et nende esiisad olla tulnud hukkunud mandrist. Leiud Loode-Prantsuse rannikul näitavad, et hukkunud manner on tõepoolest olemas olnud. Kadunud Atlantis asus Atlandi ookeanis (Atlantic ocean) nagu ookeani nimigi näitab. Prantsusmaal tuli ühe väga tugeva mõõna ajal merest nähtavale kalju, millesse oli raiutud nägu, nagu neid tänapäeval võib leida vanade maiade ja asteekide monumentidel. Sellesse kaljusse olid raiutud veel jalajäljed, jälle samasugused, nagu neid leitud Kesk-Ameerikas, tange meeldetuletav sümbol ja hobusejalad. See kalju võis omal ajal olla altariks. Kuidas võis maialase nägu saada sisseraiutud kaljusse Prantsuse rannikul, mis asub 8000 kilomeetrit eemal Kesk-Ameerikast? Vastus võib olla niisugune: maialastel ja neil, kes püstitasid altari Bretagnes olid ühised esivanemad, ja kui see altar püstitati, siis seisis ta kõrgel üle merepinna ning kõik see asus hukkunud mandril. Kuuba, Antilli saared ning Kaanari saared on need, mis on jäänud sellest kadunust mandrist püsima. Atlantisest jutustas Kreeka mõttetark Plato, kes olla öelnud, et faktid sai ta Solonilt, ühelt targemalt kreeklaselt, kes oli need jälle omakord saanud Egiptusest jumalanna Neti preestrilt. Egiptlane oli jutustanud Solonile, et väga ammu tagasi oli tunginud peale võimas riik, kes püüdis kogu Euroopa ja Aasia vallutada. See riik asunud Atlandi ookeanis, Herkulese sammaste või Gibraltari taga. Saar või manner oli olnud suurem kui Põhja-Aafrika ja Väike-Aasia kokku. Selle ümber olid asunud ka teised saared. Selle saarestiku suurimat saart nimetati Atlantiseks. Sellel saarel asunud tugev ja võimas riik, kust olla valitsetud teiste saarte ja samuti ka vastasasuva mandri üle. Selle saare elanikud vallutasid siis Liibeeria kuni Egiptuseni ja Euroopa Thynenini (Itaaliani). Idapoole liikudes olid nad tunginud isegi kreeklastele peale. Kuid ateenalased olid löönud nad tagasi ja viimaks nad kogu Vahemere piirkonnast välja kihutanud. Viimasel perioodil tuli tugev maavärisemine ja uputus ning Atlantis kadus vee alla. Atlantise kaitsejumalaks oli merede jumal Poseidon, keda roomlased nimetasid Neptuuniks. Seal oli suur tempel talle ja seal ohverdati talle hobuseid. See seletabki, miks olid Prantsuse ranniku kaljusse raiutud hobuse jalad. Tähendatud altar oli siis püstitatud Atlantise peajumalale Poseidonile. Plato jutustuse järele ehitasid selle saare elanikud templeid, paleesid ja sadamaid. Nad ehitasid sildu üle väinade. Nad kaevasid 300 jala laiuse ja 100 jala ning 9 kilomeetri pikkuse kanali, mille sisemaa-poolsesse lõppu ehitasid sadama, kuhu mahtusid isegi suurimad laevad. Üks prantsuse proffessor sõitis suure mõõna ajal sügisese pööripäeva ajal 1928. aastal paadiga suure kalju juurde, mis seisab harilikult vee all endise La Vie jõesuus. Meri oli sel ajal madalam kui kunagi varem. See kalju, mida tuntakse kalurite keskel "Suure kivi" nime all, on ammust ajast teada. See koosneb kvartsiidist ja on ohuks laevadele. Väikese sadama Havre de Vie meremehed on alati kartnud seda. Proffessor teadis seda kohta rohkem kui viiskümmend aastat, ütles et ta on juba ammust ajast aimanud, et seal kaljul on olemas eelajaloolisi skulptuure. Kui ta veel noormees olnud, siis oli keegi meremees talle jutustanud, et sellel suurel kaljul on mingisugused arusaamatud märgid. Isegi tugeva mõõna ajal oli raske näha neid kujutusi kaljul, sest et see oli paksu mudaga kaetud. Professor puhastas kalju ning leidis sealt mitmesuguseid sisseraiumisi ja kirjasid. Ta leidis sealt inimnäo, inimjala viie varbaga, tangide sarnase kujutise ja hobusesarnase olevuse jalakujutised. Need sarnanesid väga maialaste ja asteekide kultuurile. Eriti aga nägu, mille nina sarnaneb vanade ameeriklaste jumala ninale.

Sarnased ninad olid veel 1930ndate paiku olemas leiukoha ümbruskonna elanike keskel. See on tüüpiline kotka nina. Ka juuksed on sel sisseraiutud, peal samasugused nagu need vana Mexico sõduritel. Professor oli kindlal arvamusel, et see ei või olla mitte Euroopa pronksaja inimese oma. Sellepärast peab seda pidama maialaste esindajaks. Nägu kaljul on pööratud otse sinna poole, kus loojub päike suvisel pööripäeval. Tema arvates pole sellega mitte eurooplased leidnud Ameerika, vaid ameeriklased Euroopa. Üks teine proffessor näitab omas raamatus "Atlantise probleeme", et kui palju kooskõla on olemas Plato seletuste ja eelajalooliste leidude vahel Euroopas ja Ameerikas. Atlantise hukkumine andis tema arvates põhjust legendiks üleilmsest uputusest. Ka Paabeli torni lugu peab olema pärit sealt maalt. Atlantise elanikud olid esimesed, kes andsid idee hauatagusest elust. Nad andsid Egiptusele tema tähtsama jumala Osirise. Plato ütleb, et Atlantise hävitas tulemägede tegevus. Enne seda on olnud aga Atlandi ookeani põhi üle veepinna. Maiade ja atsteekide legendide järgi on tulnud nende peajumal ida poolt, mida nimetatakse Atzlaniks tuues enesega kaasa põlluharimise, arkitektuuri jne. See näitab, et ta tuli neile Atlantisest. Neptuni lemmikpoega nimetati Atlaseks ja vastavalt Kreeka müüdile kandis see maailma oma õlgadel. Maiade peajumal on legendide järele aga samasugune. Ka tema kandis maailma oma õlgadel. Mexico legend veeuputusest sarnaneb täiesti piibli omale. Noa esineb seal Nola nime all ja tema naist nimetatakse Nenaks. Omal ajal tuntud professor botaanik Rundze, juhib tähelepanu sellel, et seemneteta puuvilja banaane on juba ammust ajast kasvatatud. Banaane on leitud Aasias ja Kesk-Ameerikas. Kuid ta pole pärit kummastki maast. Tema sünnikoht pidi olema aga nende kahe maa vahel. Prof. Pierre Fermier, Prantsuse silmapaistvaim geoloog, tegi huvitava leiu merealuse kaabli panekul 1898. aaastal, kui tõmmati ühte katkiläinud kaablit merepõhjast välja 500 miili Azoridest, 500 meetri sügavusel. Selgus, et see koht on olnud kord üle merepinna. Seda tõendab laava. Laava tardub õhus ühtemoodi, vee all aga hoopis teisiti. Traalimisel selgus aga, et laava on tardunud õhus.

Poseidon, merede jumal, kes oli hukkunud Atlantises peajumalaks, vana Kreeka maali järgi.

Muinasmaa, mille kadumise põhjustas kuu

On teada, et Atlandi ookeani põhjas, umbes Põhja-Inglismaalt kuni Brasiilia veteni kulgeb mäeseljandik. 

Aafrika ja Lõuna-Ameerika loomastik tõendab omakord, et mõlema nimetatud maailmajao vahel peab olema olnud maasild. Saagas mainitakse maa kuningat, keda tema alamad tema lõtvade eluviiside pärast karistasid ja kelle meri ära neelas. Kuninga nimi oli Atlas ja Kesk-Ameerikas leidub veel praegugi suur hulk kohanimesid, mis lõpevad „atlandiga". Ka kuulus õpetlane Leo Fvobenvs leidis oma väljakaevamistel Lääne-Aafrikas esemeid, mis ei kuulu kuidagi aafriklastele (mustadele), vaid mingisse kaugesse ajajärku, on seega „Atlantise" ürgpära. Siin eelajast päritolevad, sõõrikujulised, tsükloopilised kujundid, mis kujutavad päikesetempleid ja kummalisel viisil on orinteerunud astronoomiliselt. Neid leidub Rootsis, kõige kuulsamad Inglismaal, Bretagne’is, ja Lääne-Aafrikas ja Põhja-Siberis. Nendest on juurdunud ka nimed Troundhjelm, Tronje jne. Ka neid kiviseadeldisi mainitakse seoses vanade meresõitjatega, atlandlastega. Siis inkade ja maarahvaste imposantsed ehitised, mille kohalikele saagadele vastavalt on ehitanud punapäised valged mehed, kes tulid idast. Ka siin oletatakse igiaaria, Atlantise mõju. Lõpuks kaevati Troojas välja pronkskatel, mis kannab pealkirja Atlantise kuningas Krenosi. Peale selle leidub palju vanade kirjanike märkmeid maa üle läänes, teispool Herkulese sambaid, järelikult Atlandi ookeanis. Atlantis hukkus ühe tohutu suure üleujutuse tagajärjel. Hörbigeri teooria järgi põhjustas selle uputuse meie kuu. Sellele teooriale vastavalt pole kuu kaugeltki teadmatust ajast maakera kaaslane. Maarahvaste igivanus kalendreis ei esine üldse kuud, vaid kalender on orienteeritud Veenuse järgi. Kuu lähenes kuidagi meie maale, viimane püüdis ta oma liiklemise ringi ja see asjaolu põhjustas uputuse. Samal ajal hukkus ka ühenduses olev Polüneesia maailmajagu ja praegu ulatuvad nii seal kui siin vaid kõrgeimad maetipud saarte kujul merest välja. Kuutu aeg oli Atlantise õitsenguaeg, ja ta elanikud, julged meresõitjad, kes tungisid kuni Põhja-Siberini, jätsid oma jäljed nii sinna kui Norrasse. 

Atlantis - merre vajunud ilmajagu.

Manner praeguse Atlandi ookeani keskel. Kõrgeltarenenud rahvas. Legend jutustab, et eelajaloolistel aegadel oli väljaspool Euroopat suur manner, mis mingi imelise katastroofi järel mere alla vajus. See legend põimus Vahemere maade rahvaluulesse, mis sageli räägib salapäraselt hukkunud riigist. See olnud kord rikas ja võimas ja ühendas Euroopat Ameerikaga. Kõik on süngelt salapärane, hirmuäratav koguni, ookeani lõpmatuses, mis nagu selleks on antud maale, et valmistada inimest ilmaruumi sügavusele ja lõpmatusele. Seal, siniste vete all, uinuvad, võib olla, veest neelatud linnad, mis kord tõusid inimsoo arenemise märgina ja jälle kadusid. Manner asus Atlandi ookeanil. Läänes oli ta õige lähedal naabruses Põhja- ja Lõuna-Ameerikaga, idas veel tihedamas kokkupuutumises Euroopaga. 

 

Üleval võte 1893. aasta ajalehest. Tähtsa teadusliku avastuse Mehhikos on teinud üks Prantsuse teadlane. Oma uurimisel sai ta ühest vanast hauast kivisamba kätte, millel oli vanaegne kiri peal. Kirjas on seletatud, et vanal hallil ajal Ameerika ja Euroopa vahel ühenduseks maa on olnud, mis hiljem merepõhja vajunud ja nii neid ilmajagusid lahutanud. Väga imelik on, et vana kuulus Kreeka teadlane Plato (Platon) ka sedasama tõendas ja kadunud saladuslikku maad "Atlantiks" nimetas, millest siis ka Atlandi mere (ookeani) nimi on tulnud.

Atlandid, vahvad sõdurid, külastanud sagedasti Vahemere maid. Siis korraga kadus see maa. Mingi looduslik katastroof hävitas ta. Meri neelas Atlantise. Algul ei teadnud teadlased kust muistset Atlantist otsida, ühed asetasid ta Rootsi, teised Teravmägedele, kolmandad Islandile. Alles 1667. aastal seadis jesuiit Kircher üles arvamuse, et Madeira, Azooride Kanaari saared on selle kadunud mandri jäänused. Atlandi ookeani põhi on viimase võimaluseni ebaühtlane. Kujutame üheks silmapilguks, et me terve ookeani tühjaks laseksime. Siis näeksime lainelist maastikku: paiguti tõusevad mäeharjad kuuetuhande meetri kõrgusele. Sellel lainelisel mägestikul asub rida saari. Kõik nad on vulkaanilised: Püha Helena, Kanaarid, Madeira, Azoorid j.t. Meie teame, et maakera möödunud minevikus, isegi läinud aastasaja kestes, paljud saared on vajunud merepõhja või, sealt üles kerkinud. Sama lugu võis ja pidi sündima ka Atlandi ookeani põhjas. Ja nii see ka on olnud. Kui 1898. aastal Prantsuse sadamalinna Bresti ja Codi maanina vahel Ameerikas veealust telegraafikaablit pandi, õngitsesid töölised 3000 meetri sügavusest ühest katkise kaabliga välja imelikke mineraali tükke. Kui see aine oleks sündinud merepõhjas, siis oleks ta hiiglel surve all (300 atmosfääri) pidanud kristalliseeruma. See polnud aga seda, järjelikult oli ta tekkinud õhu käes, väljaspool ookeani, kuhu ta hiljem vajus. Ka zooloogia annab Atlantise küsimuse arutamisel üliväärtuslikke tõendusi loodud teooria kasuks. Azooride. Madeira, Kanaarid ja Eap Berti saarte loomastiku uurimisel on ilmsiks tulnud selle numbriline iseloom ja ühtlus. Kanaari saartel näiteks leidub just samu limukaid helix kui Aafrika rannas, Mauritaanias. Sellest võib järeldada, et kõik need saared kord olid ühenduses omavahel ja ka Aafrika mandriga. Üks teine huvitav tõend: üks sõnajala liik Idantuin Renikorme, mida Portugalis leitakse kivistunud olekus, esineb praegu Azooridel ja Kanaari saartel elusana. See pole veel kõik. Üks limukate sugukond elab ainult Kesk-Ameerikas, seal lähedal olevatel Antillidel ja eelpool nimetatud Euroopa saartel. Nii peaks siis suure mandri Atlantise olemasolu kauges minevikus olema peaaegu kindel. See maa ulatas kord kuni Kesk-Ameerikani, kuid langes ajajooksul mere ohvriks. Usutakse, et Euroopa kultuur pole pärit idast, nagu arvati senini, vaid läänest, Atlantiselt.

Vana ja võimas jõesäng Atlandi ookeani põhjas.

Piibli Tarsis võis olla Atlantis (Hesekiel 27:12) 

Tarsis oli su kaubamuretseja, sest sinul oli rohkesti igasugu vara; nad andsid sulle vahetuskaubana hõbedat, rauda, tina ja seatina. Atlantise saar või manner oli metallirikas, millest mainitakse eelkõige tina ja pronksi. See lahendaks nii tina leiukohtade kui pronksi saamise probleemi vanal ajal. Pronksi probleemi kohta loe siit. Ameerika lendurid avastasid umbes 100 aastat tagasi hiigelmüüri, mis ületab põigiti Andid ja ulatub Inka riigist kuni Amzonase ürgmetsani välja. Etruskide kultuur oli kaugelt vanem ja kõrgem kultuur kui roomlastel. Sealt ongi tulnud tänapäeval euroopas ja maailmas olevad antiikstiilis majad katedraalid, tähelinnad ja muud ehitised, millest osad ajaloolased osavalt vabamüürlaste ehitatud ehitisteks proovivad nimetada, kes oma salateadmistega ehitasid sirkli, vinkli ja kuvaldaga suuri templeid ja katedraale üle euroopa. Etruskide kultuuri kõik märgid hävitati hispaanlaste poolt, põletati vanad raamatud ja kultuurpaigad purustati põhjalikult. Isegi viimne suur vürst Atahuallpa hukati Pizarro poolt täiesti süütult ja mõttetult. Oleks hispaanlased käsitlenud vana kultuuri paremini, siis teaksime me tänapäeval rohkem Ameerika ürgajaloost ja ta valgetest ürgrahvastest. Ajaloos on hävitatud väga palju kultuure ja põletatud vanu raamatuid ja teadmisi ja asemele trükitud mingit muud soga, millega püütakse kujutada meile maailma sellisena nagu ta kunagi ei olnud. Kuid nii nagu iga asjaga, päris lõpuni ei ole võimalik midagi ära hävitada ja peita, ükskord tuleb kõik välja. Atlantises elas rikas, kõrge kultuuriga rahvas, kes valitses tol ajal tervet tuntud ilma, kes asutas omale kolooniad Ameerikas, Egiptuses ja Kreekas, kes pidas kaubaühendust India, Vahemere maade, Skandinaavia, Aafrika läänekalda ja Ameerikaga. Peale selle oli veel kõigil rahvail samasugune muinasjutt veeuputusest, ligikaudu samataolised lood ilma loomisest, jutud jumalate sündimisest ja nõnda edasi.

Kuidas aga taoline õnnetus sai juhtuda, et terve kontinent vajus vee alla? Kas oli see taevas oleva kuu mõjutus või oli mingi muu taevakeha kokkupõrge maaga. Mis asi üldse on maa? Kas ta on maakera? Milline on maa siseehitus? On see üldse kõik selline, nagu on meile koolis õpetatud? Atlantise katastroof sai juhtuda ainult sedasi, et maa all olid mingid suured tühimikud ja see vajus ühel hetkel suure kolinaga ookeani. Meilegi on tänapäeval teada karstiaugud. Nii et miskit seal maa-all mingil põhjusel toimub. Ei tahaks uskuda, et Atlantise tsivilisatsioon oli nii loll, et kaevandas enda jalgealuse piltlikult öeldes tühjaks. Ainult tõeline loll saeb oksa, millel ta istub. Tänapäeva maailm muidugi kangesti meenutab seda turakat, kes just nii teebki. Kui Atlantis põhaja läks, tõmbas ta endaga kaasa ka Hüperborea ning kogu maailma riikide rannajoon muutus selle katastroofi tõttu hoopis teistsuguseks, selliseks nagu me seda teame tänapäeval. Kui Atlantis ja Hüperborea hirmsa kolinaga vetesügavustesse hakkasid kaduma, tekkisid tohutud lained, mis keerutasid ookeanide põhjast üles paksu muda ja uputasid kogu maailma majade esimesed, teised ja mõnel pool ka kolmandad korrused muda alla. See õnnetus ei leidnud aset kindlasti tuhandeid aastaid tagasi vaid siis, kui maailmakaartidel olevad riikide rannajooned muutusid ühtäkki selliseks nagu nad täna on. Paljudele kaartidele ilmusid tekstid nagu "New world." Olen vist neist asjust juba eelnevalt siin blogis kirjutanud, kui keegi tahab pilte juurde vaadata, siis peaks teistes teemades tustima.

LÕPP

Kasutatud allikad:

Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr. 17, 27 aprill 1925

Jutuleht, nr. 36, 5 oktoober 1929

Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr. 31, 1 august 1927 

piltidega nädalleht, nr. 15, 10 aprill 1933.

Postimees (1886-1944), nr. 74, 16 märts 1937

Postimees (1886-1944), nr. 85, 20 aprill 1893

Google maps

vikipedia

19. sajand, leiutiste sajand?

19. sajand oli see aeg, mida nimetatakse leiutiste sajandiks. Paljud tolleaegsed ideed pole senini teostunud, kuigi proovitakse. Selles loos näitan hulga 19. sajandist pärit gravüüre seadeldistest ja masinatest, mis kulmu kergitama panevad.

Elektrijõul liikuv kaarik (1888). Kaarikus polegi midagi imelikku justkui, kuid 140 aastat vana akutehnoloogia teeb kadedaks ka Tesla elektriauto enda. Võiduajamisel sõideti kaarikuga 1170 kilomeetrit, selleks kulus 2 päeva. Sõiduki keskmine kiirus oli 24 kilomeetrit tunnis. Aku kestis järjest 6 tundi!

Linnarongi kava New Yorgis. Kahe toru sees on reisijatega vagunid, mida suruõhu mõjul edasi lükatakse. Väidetavalt oli see kavand, mitte päriselu. Kas ka nii oli, seda ei tea öelda Elon Musk tuli sarnase ideega välja mõned aastat tagasi, kuid tundub, et ideeks see vist jääbki. Kuid natukene all pool olevatel gravüüridel olev ime töötas juba päriselt.

Broadway maa-aluse tunneli avamine New Yorgis 1870. aastal.
Metroo liin kulges Battery ja Harlemi vahel. Kas seda nippi tänapäeval õnnestuks korrata nende samade seadmetega? Nimelt, 100 hobujõuline aurumasin ajas ringi hiiglaslikku õhupuhumismasinat, mis puhus tunnelisse vägeva õhujoa ja see panigi vagunid liikuma. Samuti räägitakse New Yorgi metroo kavandamisel tehnoloogiast, mis mitte ei puhu vaguneid vaid vagunid imetakse liikuma ehk vaakumtehnoloogia. Kes minu sõnu ei usu, see võtku lahti eesti keelne raamat "Sajanditagused tehnikaimed" Leonard de Vries (Tallinn "Valgus" 1985).

Alternatiivajaloolased on pakkunud välja teooria, et gravüürid ei olnudki gravüürid vanadel aegadel, vaid olid fotod. Siin üks tõestus (või ka siis mittetõestus) sellele, et vanema aja gravüürid olid tegelikult eelnevalt fotod, mida ajaloo võltsimise tarvis muudeti teatava tehnikaga gravüürideks. Kas olete uurinud, kuidas gravüüre väidetavalt tehti? Väidavad, et pilt kraabiti vasklehele mõne terava esemega. Gravüüritehnikaid on mitmeid muidugi, aga must-valgel öeldunua just nii täpselt tehti neid. Kõik varjud ja peegeldused jne. Võtke mõni pilt oma arvutist ja töödelge mõne pilditöötlustarkvaraga. Kui seda õigesti teha, võite oma pildist ka gravüüri saada.

Iseäralik rongiõnnetus 1876. aastal.
Raudteekompanii juhatajad pakkusid suurt rahasummat sellelt õnnetuspaigalt võetud päevapildi eest (vaata alumist pilti. See peaks siis päevapilt olema, kuigi on pesueht gravüür), et niiviisi takistada piltide levimist ja varjata õnnetust publiku eest. Siiski õnnestus meil üks koopia nende valvsate pilkude eest päästa. See annab võimaluse teis selle haruldase pildiga tutvustada. Kokkupõrge muutis kaks raudteehiiglast umbes 60 tonni kaaluvateks rauahunnikuteks.

Üherööpmeline kõrgraudtee 1884. aastal.
Jääb vägisi selline mulje, et küll oldi arenenud sel ammusel ajal, meie ajaloost saame aga teada, et 100 aastat tagasi polnud meie esivanematel peldikutki, olevat laudal asjal käinud.

Kantav raudtee 1890. aastal.
Inglise armeel on Bolani mäekurus korda läinud rajada kantav raudtee- Deauville süsteemi rööbasraudtee, mis koosneb kergesti kokkupandavatest terasrööbastest. Raudtee raudteeks, aga siin tuli arvestada maastikuga, üle iga künka ikka sellist ei ehita.

Elektritramm Chicagos 1893. aastal.
Tänapäeval nii häid akusid enam ei tehta.

Õhupallidega ja tseppelliinidega lendamine oli samuti moes ja kasutusel 19. sajandi lõpu poole, nendest siin pikemalt juttu ei teeks, kuid ühe pildi tooks siia ära.
Õhupallilt märgatud optiline nähtus 16.02.1873.

Masin, mis oli mõeldud Inglismaa ja Prantsusmaa vahele tunneli kaevamiseks 1874. aastal.

Ujumisvahendid 1877. aastal.

Bessemeri salongiga aurulaev, milles ei teki merehaigust. Laev võib õõtsuda lainetes palju tahes, kuid salong on alati maapinnaga loodis.

Goubet allveepaat Vene laevastikule 1886. aastal.

Ratastel laev 1890. aastal.

Elekter võeti laialdaselt kasutusele 1880 paiku, mil Edisson ehitas uut-tüüpi dünamo.
Edissoni dünomo 1882.

Elektriga valgustatud vanker 1885.

Elektritõrvikutega rongkäik 1884.

Tesla demonstreerib leegitsevaid mõõkasid 1893. aastal.

Surnukeha elektrilise metalliga katmine 1891. aastal. Pariisi ühe suure haigla haavaarst mõtles välja viisi, kuidas katta surnukeha metallikihiga, et seda saaks igavesti säiltada.

Helendavad elektrilahendused õhus ja Geissleri torudes 1898. aastal.

Selle pildi panen siia sellepärast, et kui keegi uurib ajalugu, siis võib-olla väga tavaline, et linnapildis vanadel piltidel 19. sajandi lõpul on justkui elektrikaablid, kuid tegelikult on need telefoni- ja telegraafiliinid.

Eestis ja ka mujal on kirikute juures kabelid. Pildil olev Keila kiriku kabel on antiikstiilis ehitatud. Kuid varem võisid need kabelid hoopis olla krematsioonitemplid.

Milano krematsioonitempel 1881. aastal.

Päikese jõul töötav trükipress 1882. aastal. Töötab ka läbi pilvede. Nõguspeegel ajab kerge vaevaga silindris asuva vee keema. Sellise aparaadi kasutegur on väga suur, arvestades tänapäeva tehnoloogiat, mis suudaks aparaati kerge vaevaga orienteerida päikesele. Üks selline aparaat peaks katma ühepere elamu kogu elektrivajadused kevad-suvi-sügis perioodil. Pealegi, sellise täiustatud aparaadi ehitamine ei ole kallis. Arvatavasti ei kasutata neid seepärast, et pole korralikku elektrisalvestamise tehnoloogiat. Leian, et üks selline aparaat on kümmneid kordi, kui mite sadu? tõhusam kui päikesepaneel. Miks neid siis ei kasutata?

Paljude alternatiivajaloolaste suureks mõistatuseks on keskajal "peitliga taotud" marmorkujud. Äkki siin pildil on vastus, kuidas vanasti osati kujusid kiirkorras toota.

Automaatne kujuvoolimismasin 1894. aastal.

LÕPP