Sannikovi maa

Tuleb pikem jutt. Soovitan lugu lugeda ja pilte vaadata arvutist või suuremalt ekraanilt.

Sannikovi maa (Vladimir Obrutšev) raamatut nimetatakse teaduslik-fantastiliseks teoseks, kuid ilmselt on raamat suures osas dokumentaalne jutustus, mida on ilmselt väheke kohendatud ja mõned "lapsikused" juurde lisatus, et tunduks ikka romaani moodi olevat. Orbutsev oli Vene akadeemik ja aktiivne välitöödest osavõtja. Sannikovi maa raamat jutustabki just Sannikovi maast, kus Obrutsev käis.

See raamat polnudki algselt raamat, vaid Akadeemia arhiivi dokument, mis põhines teadlaste andmetel, kes 19. sajandil Sannikovi maal käisid. See informatsioon on kirjas raamatu viimases osas:

Oletame, et raamatut keegi ei muutnud (tont seda teab, mitu trüki sellel raamatul oli), siis pidi Obrutsev olema oma jope mördimeestele. Ilmselt oli see märguanne omadele. Tavalised inimesed, kes nõuka-ajal seda raamatut lugesid, ei teadnud peidetud sõnumitest suurt midagi.

See number ei ole kuidagi juhuslikult sinna "tekkinud," kes seda raamatut juhtub lugema, saab ise sellest aru. No kes see istub järve ääres ja möödab kahe mulli vahelist aega, mis juhuslikult on 33 minutit.

Raamatu esimene ja viimane kolmandik tundub täielikult tõsi olevat, sisaldades palju tõeseid ja kontrollitavaid fakte. Uurijad kohtasid Sannikovi maal onkiloone ja vampe, vat seal on minu arvates paljud asjad väljamõeldised. Onkiloonid olid kadunud indiaani rahvas, kes läksid tšukšidega maade pärast tülli ja onkiloonid kadusid ootamatult ajaloost. Arvati, et nad läksid Uus-Siberi saartele ja rohkem neid ei nähtud. Onkiloonide osas vanad ajalehed vaikivad. Ilmselt teati ajaloos neid tegelasi teise nimega ja kahjuks ma onkiloonide kohta ajalehtedest andmeid ei leidnud

Raamat sisaldab endas palju huvitavaid fakte. Näiteks, on lugupeetud akadeemik ilmselt ka mammuti liha söönud. Eriti maitsev pidi olema eluka lont, mille söömist ta raamatus kirjeldas. 

Ma leidsin paljudele raamatust loetud faktidele kinnitust vanadest ajalehtedest. Näiteks oli raamatus kirjutatud, et parun Toll tegeles mammuti korjuse uurimisega kuskil Aasia rannal, samal ajal kui tema kamraad uuris natuke eemal teist mammuti korjust. Taolisi infokilde, mida saab otseselt ajalehtedes sisaldava infoga ära tõestada, on päris palu.

Nagu juba mainisin, siis raamatu autor käis Sannikovi maal ja seda maad nägid oma silmadega ka Sannikov (ilmselt käis ka tema seal) ja parun Toll. Kirjelduste järgi oli tavaliselt Sannikovi maa paksu udu sisse mässitud ja paar korda aastas õnnestus seda maad kas Katla, Liakhovi või Benneti saarelt näha. Nansen sõitis oma laevaga Fram 1893. aastal Sannikovi maale päris ligi, aga jää tõttu pidi tagasi pöörduma. Ta nägi põhja suunast lõunasse lendavaid linde, kuid neid materjale uurides tekkis mul kahtlus, et Nansen oli teadlik selle maa olemasolust, aga see maa teda ei huvitanud, sest juba avastatud maa ei tee kedagi kuulsaks. Tema eesmärgiks oli avastada uusi maid veel rohkem põhja pool. 

Ametlikes andmetes väidetakse, et Sannikov nägi seda salapärast maad 1810 a, kuid ajalehtedes on vastuolulist infot. Alumisel pildil on tekst, et Sannikov nägi seda maad 18. augustil 1810, kuid järgmisel pildil on väidetud, et ta nägi seda maad aastal 1805. Ka saksakeelses ajalehes Revalsche Zeitung väideti, et Sannikov nägi seda maad aastal 1805.

5 aastat siia-sinna. Mõni asi!

Sannikov läks Katlasaarele tagasi 1811. aastal ja seal õnnestus tal oma uurimistööd lõpetada ja ta koostas kaardi, kuhu märkis ära kõik Uue-Siberi saared. Hiljem kasutasid paljud lugupeetud atlaste tegijad Sannikovi kaarte ja märkisid tema info järele Uue-Siberi saared ja ka "osa" Sannikovi maast oma atlastele. Miks ainult osa? Jällegi, kes raamatut on lugenud, see juba teab, miks.

Peale Sannikovi mindi valitsuse rahadega Uus-Siberi saari kaardistama (milleks seda uuesti oli vaja teha?) 1821-1823 leitnant Anshu (Anzhu) juhatusel. Veel tänapäevalgi nimetatakse neid saari Anzhu saarteks, aga leitnant millegipärast Sannikovi maad enam kaardile ei märkinud. Peale seda ei käidud Uus-Siberi saartel enam ametlikult kuni 1886nda aastani. Mis küll võis seda põhjustada? Kes üle-eelmist lugu luges, see mäletab fotosid inimtühjadest linnadest 1850-60ndate paiku. Samas, inglased, taanlased jt olevat teinud neil "tühjadel" aastatel hulga reise Gröönimaale ja Põhja-Jäämerre...

Kaugele põhja ja sealt tagasi lendavaid linde nägid veel mõned uurijad, nende hulgas ka Nansen. On põhjust arvata, et Jäämeres 78-80 põhjalaiuse kraadi all asub Sannikovi maa - üks suur saar või terve saarestik kõrgete mägedega. Toll arvas, et see maa koosneb basaldist, mida tuleb ette ka Benneti saarel, Franz-Josephi maal ja Teravmägedel. Vulkaanilise pinna olemasolu - hiljuti töötanud vulkaanide ja kuumade allikate jäänused - ehk seletabki selle maa lumekehvust ja ta kõlbulikkust lindude asupaigana, vaatamata selle kaugest asupaigast Põhjas.

Ma ikkagi kahtlustan, et raamatut on väheke tsenseeritud, sest ametlik teaduslik dokument ei saa sisaldada pealiskaudseid andmeid. Näiteks, kui mindi Sannikovi maad otsima, siis olid raamatu järgi uurijatel teaduslikeks instrumentideks kaasas baromeeter, termomeeter ja kompass. Nad pidid seal muude ülessannete kõrval ka maakera pikkuskraade määrama ning kaarte joonistama. Aga kuidas sellise vägitükiga hakkama saada, kui sul on kaasas termomeeter? Raamatus mainiti vaid, et see on imelihtne ja see õpetati neile selgeks Füüsika Peaobservatooriumis. 

Ajalehtedes on aga kirjas paar kraadi kangem jutt instrumentide kohta, mida tegelikult kasutati 19. sajandi ekspeditsioonidel. Sellisteks instrumentideks olid: Pistor ja Martensi kreis ja horitsond (ilmselt sekstant) ning inklinator. Inklinaator on ilmselt inklinomeeter ehk kaldenurga mõõtur. Ma tahaks näha, kuidas kompassi, termomeetri, malli ja sekstandiga kaarte joonistati. Ilmselt on ikka asi nii, et vanal ajal fotografeeriti maid õhust nagu ka tänapäeval.

Carl Philipp Heinrich Pistor, sündinud 3. jaanuaril 1778 Berliinis ; † 2. aprillil 1847. 

Kes tegi Pistor'ist foto? Näo järgi võis ta foto tegemise hetkel olla maksimaalselt 50-60 aastane. Kaamera leiutati just sel samal ajal, aga Pistorist on juba foto olemas. Foto tegemise ajal juhtus temaga üks pisike äpardus. Esimene kaamera oli nii kehvake, et selle ees tuli istuda terve päev. Pistor aga nõudis sellegipoolest fotot endast. Kes kõvasti kisab ja lärmi teeb, seda võetakse ka lõpuks kuulda, see on vana tõsiasi. Mindi siis Pistor'it pildistama ja pandi ta toolile istuma. Öeldi talle, et peab kaamerasse vaatama ja liigutada ei tohi. Pistor istus 8 tundi kaamera ees ja lõpuks kui talle öeldi, et nüüd aitab, selgus, et fotoaparaadis puudus fotoplaat. Pistor oleks peaaegu fotika fotograafile sinna samusesse pistnud, aga miski ime sundis teda leebuma ja ta istus veel 8 tundi fotika ees, olles näljas ja peldikus käimata. Vot sellised vaprad mehed elasid kunagi! Pisike iroonia? Tegelikult olid Pistor'i ajal fotokad juba üpris tavalised.

Pistor aga oli üks salapärane mees. Ta rajas 1813. aastal Berliinis täppistöökoja, kus valmistas kõiksugu optilisi instrumente, nagu mikroskoobid, sekstandid, läätsed teleskoopide jaoks jms. Ta pidas ka salanõuniku ametit.

Üks huvitav fakt raamatust.

Saart hakati nimetama Sannikovi maaks Sannikovi nime järgi, kes esmakordselt nägi seda saart keset jääd kaugel silmapiiril. Sannikov, Toll ja mõned veel olla näinud seda maad ja on arvatud, et Sannikovi maal peaksid olema 2250 meetri kõrgused mäed, aga teadlased on oletanud, et Põhja Jäämerel nii kõrgeid mägesid olla ei saa, kuid see on kõigest oletus, mitte fakt. Kui teadlased saare üles leidsid, siis elasid seal elajad, kes meie teada peaks ammu surnud olema ja lisaks leiti ka sealt ajaloost kadunud rahvad.

Benneti saare koordinaadid:  76°30′ N, 149°00′ E. Lõin need koordinaadid Google maps'i ja need näitasid Jäämere sinist vett. Neist koordinaatidest mitte väga kaugel oli üks pisike saar, mis on Benneti saar. Panen saarest Google mapsi pildi. Miks ei klapi vanad koordinaadid tänapäevastega? Olen sellest kirjutanud lameda maa teemas ja vastus sellele küsimusele on minu jaoks loogiline.

Kirjeldus Benneti saare kohta parun Tolli põhjanaba teekonna reisikirjeldusest: "Hommikul nägime udumüüri peal saare mägede latvasid, millest kõige kõrgemal valge hiigla kuppel on. Selle järskusid seinasid mööda langesid jääliustikud alla. Meie ees oli saladuslik maa, mis lähedase Aasia rannaga sugugi sarnane ei ole."

Kirjeldatud kuplist ei olegi nii lihtne pilti leida. Google maps'is (vaata ülemist pilti) on kuppel täielikult "valgeks keeratud." Ei saa just väita, et nad varjavad sedasi midagi meie eest, aga üks paistab kindel olevat - See saar ei sobitu ümbruskonda, mida arvas ka parun Toll.

Siin veel üks udune kart, mille saare kohta leidsin.

Mõistagi oli parun Eduard Toll Eestimaa mees, nagu enamus kuulsamaid tegelasi ajaloos. Saaremaa mees Bellingshausen avastas Antarktika ja Toll Põhjanaba maad. 

Tema maja asub Tallinnas ja seal tegutseb tänapäeval üks õige tähtis amet.

Sannikovi maa kohta andmeid otsides, lappasin pool internetti läbi, kuid mõni artikkel on olulisem kui teine. Leidsin artikli, milles märgiti ära, et Sannikovi maa oligi olemas ja see on tõsiasi! Kas keegi puterdas jälle midagi ära või kuidas selline artikkel üldse ajalehes ilmuda sai? Sellest artiklist aga väheke hiljem.

Moskva, 8.6 (TASS) (ETA) (1937, 9 juuni) Üle-liiduline Arktise instituut on korraldamas uut teaduslikku ekspeditsiooni Uue-Siberi saartele. Ekspeditsioon teostatakse jäälõhkuja "Sadkoga". Ekspeditsiooni üheks ülesandeks on kindlaks teha, kas on tõesti olemas Kotelnõi (katlasaar) saarest loodepool Sannikovi maa, mida nägi Sannikov 1810. aastal ja geoloog Toll 1886. aastal. Arvatava maa piirkonnas nägi Nansen 1893. aastal palju linde, milline asjaolu samuti tõendab maa olemasolu. 

Esimese aprillini on veel väheke aega, aga ma ei oleks päris kindel, et järgmine väljavõte 1897nda ajalehe artiklist üldse nali on. Isegi vanad Rohke Debelaki uudised on osalt tõeks saanud.

Lõik ajalehest:

Prantsusmaa — Ajalehed tõid tõe pähe järgmise aprillinalja: Nansen on Pariisis suurte rahameestega nõu pidanud, kuidas seda suurt metallivarandust tarvitama võiks hakata, mis nabamere jää vahel on leitud. Kui laev „Fram“ 79,5° põhjalaiuse ja 132,5° idapikkuse kraadi all oli leidnud Nansen paari meetri sügavuselt veepinna alt magnetrauamaardlad, et sealt vähemalt 3000 miljonit kilo rauda saavat, peale selle veel muid metalle, nagu näiteks kallist niklit, mida seal rohkesti olevat.

Nali on aga selles, et kui lüüa need koordinaadid Google maps'i, siis näitavad need justament kadunud Sannikovi maa asukohale. Teine nali on see, et Sannikovi maa "endises" asukohas on meri väga madal (ametlike andmete järgi on mujal 4-5 km sügav). Magnetiidist olen ma ka Gröönimaa loos kirjutanud. Nimelt, leidis ekspeditsioon Disko saarelt suuri jurakaid magnetiidist kaljusid, millest kõva häälega ei räägita. Trump poiss tahab neid vist nüüd omale saada.

Kui juba nalja tegemiseks läks, siis panen siia veel kolmandagi nalja, kuigi järgnevas jutustuses on nii palju pöörast informatsiooni et oh-oh-hoo.

Katkend Jean de la Hire romaanist "Lucifer." (1922). Kommenteerin paaris kohas juurde.

 

Põhjanabal.

Kui Peary 1908. aastal põhjanabale jõudis, leidis ta sealt ainult seda, mida ta 1906. aastal 87. laiuskraadi all oli leidnud ja mida Nansen 1895. aastal umbes samal kõrgusel, kuid teisel pool naba, oli leidnud – lume ja jääväljasid, mis vaheldusid jäämägedega ning jäälõhedega. (Kommentaar: Huvitav, et raamatu autor pidas 1922ndal aastal endiselt Peary’t Põhjanaba avastajaks, kuigi see tiitel võeti temalt juba 1909. aastal ja anti Cook’ile). Kusagil ei olnud tükikestki maad näha. See oli õudne ja elutu maastik, ühtlasi oli see pidevalt muutuv maastik, sest jäämäed liikusid ning nihkusid lühikeste sulailmade ja äkiliste külmade tagajärjel.
Kuid ei Nansen ega Peary, kuigi nad seda võisid aimata, ei leidnud seda, mida avastas mõni aasta hiljem geenius Glo von Warteck.
See leidus on järgmine:
Nimelt selgus, et põhjanaba ei asu mitte, nagu seni vastupidiste tõenduste puudusel arvati, jäämere vete ja kuristiku keskel. Naba ümbruses on võrdlemisi õhukese lume- ja jääkihi all maa, mis seisab natuke kõrgemal Põhja-Jäämere maksimaalsest veepinnast. See ei ole otseselt maa, vaid pigem kalju või kaljuplatvorm, mis on merealuste mägede kaudu ühendatud ühest küljest Franz Josefi maa ja Novaja-Semljaga ning teisest küljest Gröönimaa ja Grandimaaga (Kommentaar: Selle lõigu tekst sobitub Hüperborea kaardiga. Kaarti näeb all pool).
Teisisõnu, kui Peary oleks oma Põhjanaba jääle asetatud lipu alt kaevanud 11 meetri sügavusele, oleks ta leidnud mitte merejääd, vaid kindla kalju.
Glo XIII von Warteck tegi selle avastuse pärast naasmist Indiast, kus ta oli mitu aastat pühendanud salateaduste uurimisele. Oma perekonna mitme meesliikme ja mõne tiibetlase saatel läbis ta Mongoolia ja Siberi, liikudes umbkaudu 80° meridiaani sihis põhja poole.
Põhja-Jäämere rannikul hüpnotiseeris ja suggereeris ta üht eskimote suguharu. Selle suguharu saanide ja koerte abil jõudis Glo XIII ning tema salk idapoolt Franz Josefi maad otse põhjanabale.
Kõige täiuslikumad instrumendid, millega Warteckid olid varustatud, näitasid neile ühel päeval, et nad olid jõudnud punktini, mis tähistab maakera telje põhjapoolset otsa. Seal tuli neil kasutusele võtta instrument, mille oli hiljuti välja mõelnud üks ülem-tiibetlane, kes oli lõpetanud Pariisi ülikooli. See väga tundlik instrument ei olnud muud kui klassikalise „nõiakepi“ mehhaaniline ja elektrialustel töötav variant (Kommentaar: Kas nõiakepi all on mõeldud skeptrit? See on üks huvitav teema, mida uurida). See seade võimaldas tuvastada erinevate mineraalide olemasolu distantsilt alates millimeetrist kuni mitme meetrini, vastavalt selle mõõtühikute jaotusele. Warteckid ja tiibetlased alustasid kaevamist just seal, kus asub maakera magnetnaba (Kommentaar: Mingi asi on pannud mind kahtlustama, et magnetnaba ongi tõeline põhjanaba ja kuna GPS-id magnetnaba järgi ei toimeta, siis põhjanaba asemel sõidetaksegi tont-teab kuhu. Öeldakse küll, et magnetnaba liigub pidevalt, aga ei tasu lasta end eksitada. Tavainimeste kompassidel olevad nõelad ei ole seni veel jõnksastanud ega mujale liikunud). Kaevamine toimus kiiresti elektripuuriga. Juba mõneminutilise puurimise järel tõi puurmasina sond üles tüki basalti, mille ta oli kaljumassi küljest lahti kiskunud jääks muutunud lumekihi alt 10 meetri ja 53 sentimeetri sügavuselt. (Kommentaar: Punase lume olemasolu põhjanabal).
Kohe tekkis Glo von Warteckil mõte, et ta võib sellele liikumatule salajasele kaljusaarele ehitada kivitorni, kus ühel päeval hakkaks inimkonna orjastamiseks tööle teledünamo. (Kommentaar: Meenus David Icke jutt, kus ta väitis, et võltsreaalsust edastatakse planeet Saturnilt. Aga, kui Icke’l oli ainult osaliselt õigus? Äkki edastatakse võltsreaalsust hoopis Põhjanabalt? Meenus lugu ühest mehest, kes pakkus 20. sajandi algusel suure summa raha ükskõik kellele, kes suudaks tõestada, et maa on kerakujuline. Sellist inimest tollel ajal ei leidunud. Panen siia tulihingelise lameda maa pooldaja Wilbur Glen Voliva kaardi aastast 1931. Miks on Põhjanabale torni tarvis? Kas läbi selle torni edastabki teledünamo võltsreaalsust?). 

Selle olulisemad mehhanismid oli ta teoreetiliselt juba välja töötanud. Pärast seda jätkas uurimissalk oma teekonda jättes põhjanaba selja taha.
Järgmisel aastal sõitis Glo XIII koos oma kaaslastega „Kaiser-Gotti“ pardal põhjanabale. Neil olid kaasas valged orjad, kalmõkid ja eskimod. Veealune laev liikus läbi Smithi väina, mida Peary oli mitmel korral uurinud. See väin asub Ülem-Gröönimaa ja Ellesmore’i, Grinnelli ja Granti maade vahel. Laev sõitis jää all nii kaugele põhja poole, kui võimalik. Siin peatus „Kaiser-Gott“, jää all varjatult ankrusse jäädes. Laeva all oli vaid mõni süld vett ja merepõhi. „Kaiser-Gotti“ ülemine osa avanes ja sealt tulid välja töölised, kes hakkasid elektriinstrumentide abil jääd puurima.
Varsti oli jää läbistatud ja mehed pääsesid vaba õhu kätte. Nad asusid vaid ühek­sakümmend kilomeetrit põhjanabast.
Kaheksa kuud hiljem.
Märgiti ära kvadraat, mille külje pikkus oli 500 meetrit. Selle ala ulatuses lõhati jääd ja sulatati elektri abil, mida saadi veest ja õhust. Paljastatud kalju lõigati tuhandeteks kuubikuteks, välja arvatud keskosa, mis moodustas kvadraadi 25-meetrise küljega.
Lõputust kivimurrust lõigatud kuubikud asetati keskkvadraadile niiviisi, et neist moodustusid müürid ja seinad. Veealusest laevast toodi välja raud- ja puutalad ning seejärel kõikvõimalikke seadmeid: paksud kristalltahvlid, vilti, mööbel, kaablid ja elektritraadid, tööriistad, kastid, tünnid ja anumad toiduainete ning jookidega, samuti laskemoon ja sõjariistad.
Sinna ehitati kindlus, mille kõrgus oli 25 meetrit. Kindluse ülemise terrassi kohal kõrgus selgest kristallist kuppel vaskarmatuuridega (Kommentaar: mõelge korra neile seadmetele ja ehitusmaterjalidele).

Tõsistemate teemade juurde tagasi.

Wrangel tõestas ära, et Põhja-Jäämerel võib selge ilmaga näha väga kaugele. Sannikovi maa nägemine, millel olevat 2 km kõrgused mäed, on vägagi loogiline. Raamatus väitis kuulus akadeemik, et 40 km kaugusele nägemine polnud mingi kunsttükk. Lõik raamatust: "Ainult kaugel, kilomeetrit nelikümmend eemal, reetis madal valge uduriba lahtist merd - avavett, mis ulatus üle kogu silmapiiri." Kas see infokild on vihje meie maa tõelisele kujule? Olgu selle kujuga kuidas on, aga teooriaid on mitmeid, miks Sannikovi maad enam üles ei leita. Toon siia mõned teooriad, millest esimene variant on ka raamatu variant ja seda kinnitavad vanad atlased.

1) Sannikovi maa hävis 19. sajandi lõpul nii nagu raamatus seda kirjeldati ja ka ülal olnud naljaloos kirjutati. Panen siia väljavõtte 1896 aasta ajalehest. Kas oli tegu sama sündmusega või mingi eraldi sündmusega, seda ei tea öelda, aga pidi ikka suur katastroof Jaapani ümbruses Vaikses ookeanis sel aastal toimuma, mis ookeani vee Jaapani rannikust korraks ära tõmbas.

2) Tegu on Hüperborea mandrite osaga, mis asub endiselt põhjanabal, aga selle olemasolu ei saa avalikustada, kuna siis avalduvad paljud saladused. Ühtlasi asus Põhjanabal ka Edeni aed ehk paradiis, mida teati vanemal ajal. Piibel jagab paradiisi jõed nelja harusse. Jumal ehitas rohuaia Edeni - hommiku poole - sealt jooksid neli jõge läbi: Pison, Kion, Phrat ja Hidekel. Sannikovi maal, Gröönimaal ja teistel praegustel lumega kaetud põhjamaa aladel valitses soe kliima. All on kaart Hüperboreast ehk paradiisist nelja jõega.

3) On lugematu hulk paralleelmaailmu, kuhu inimene, kes uurib, analüüsib ja mõtleb kummaliste maailma asjade üle, hakkab saama infot kuskilt mujalt dimensioonidest ja tõmbab sealt enda teadmata informatsiooni siia maailma, mis materialiseerub (kummalised artiklid vanades ajalehtedes, kummalised raamatud, kummalised vanad filmid, mida keegi pole varem näinud jne) ja on võimeline isegi muutma ajalugu. Kuna selliseid mõtlejaid on päris palju, siis on meie reaalsus paralleelreaalsuse infoga ära risustatud ja enam ei klapi siin maailmas paljud asjad. 

Aga muidugi ei puudu ka neljas teooria. See on väheke pikem seletamine. Vaadake alumisel kaardil Sannikovi maa kuju. Millegipärast on ainult pisike osa Sannikovi maast kaardile joonistatud. See on täpselt see, milles Obrutsev oma raamatus rääkis.

Ajasin jälgi kaartidest, kuhu Sannikovi maa on peale märgitud ja toon need siia ära. 

Sannikovi maa oli osaliselt peale märgitud Stanford's General Map of The World, 1922. 

Kuidas sai sellel kaardil märgitud olla Sannikovi maa ja pealegi veel 1922. aastal? Seda maad otsiti paaniliselt, kuid ametliku ajaloo järgi seda mitte kunagi ei leitud. 

Läks mööda kõigest 4 aastat ja austet Edward Stanford andis välja uue kaardi, millelt ta kõrvaldas Sannikovi maa (küllap oli juba põhja vajunud), aga ta jättis sinna Nikolai 2 Maa (Nicholas II Land, tänapäeval Severnaja Zemlja ehk Põhja-Maa), mida ta ei riskinud lõpuni joonistada, sest olid olemas andmed umbes 1900 +/- 5 aastat paiku, et see maa on suurem kui Gröönimaa. Vanadest ajalehtedest enne 1910. a saab lugeda telegramme, kus väideti, et tegelikult on Nikolai 2 Maa ikka palju väiksem kui Gröönimaa. Sellest pasundasid paljud ajalehed. Arvatavalt pandi tolleaegne faktikontroll tööle, kuid nende haare ei ulatunud Inglismaani. Stanford kujutas neid maid veel päris kaua hoopis teisiti.

 

1906nda aasta kaart (1894. aasta kaardi põhi), kus on samuti peal osa Sannikovi maast. Huvitav on sellel kaardil parun Tolli asukoht 1901ndal aastal! Parun olevat hukkunud sellel reisul. Kaardil puudub aga Nikolai II maa ehk Põhja-Maa ja kaardile on märgitud ka Nanseni teekond laevaga Fram. 

 

 

Ka sellele 1895nda aasta kaardile on oletatav Sannikovi maa asukoht peale märgitud. 

Enamustel vanadel kaartidel on Sannikovi maa poolik, aga alumine kaart on eriti hea näide, mis kinnitab, et 1895ndal aastal olid saarest ainult riismed järele jäänud.

Olin parasjagu koostamas Andree lugu ja leidsin sealt väga hea kaardi, mis paneb Sannikovi maa raamatus oleva informatsiooni täielikult klappima. Alljärgnev kaart pärineb Wikipediast (Wikimedia) ja see on ainuke kaart, mida mina olen näinud, millele Sannikovi maa on tervenisti peale märgitud. Kaardile on märgitud Nanseni Põhjanaba ekspeditsioon (1893-1896), kus ta olevat käinud avastamas Põhjanaba piirkonda. Ilmselt oli Sannikovi maa Nansenile väga hästi teada, aga see maa teda ei huvitanud.

Osadel vanadel kaartidel on Gröönimaa kirjas kui "Vana Gröönimaa". Väheke uuematel kaartidel on ida poolset Gröönimaa osa kutsutud ainult Vana Gröönimaaks ja 20. sajandi alguse kaartidel on Gröönimaa lihtsalt Gröönimaa. Arvatavalt on see vihje, et varemalt olid nabamaad soojad.

Veel üks huvitav kaart, kuhu on märgitud mingi müstiline saar, mida kutsuti - Insula Magnetu (Magnetiline saar). Tekst Vikist: Carta marina (1539) on vanim ja tänapäevaste teadmiste järgi enam-vähem korrektne Põhja-Euroopa maakaart. Kaardil on arvukalt detaile ja kohanimesid. Kaardi koostas rootslane Olaus Magnus.

 

Mind paneb mõtlema üks pisike detail. Miks on Põhja-Maa, Franz-Josephi Maa ja ka Uus-Maa (Novaja Zemlja), maad, mitte saared? Alumisel kaardil võib vastus olla sellele küsimusele. See oleks siis neljas teooria. Aga enne kaarti panen siia mõned tähelepanuväärsed infokillud 1896. aasta Postimehest (kaks erinevat numbrit):

Hiljuti levis traadisõnum üle maailma, et Nansen on põhjanabale jõudnud ja nüüd juba sealt tagasi tulemas on. Kommentaar: Hiljem parandati teksti ja hakati ajama, et ta polevat sinna mitte kunagi jõudnud. Küllap ta nägi seal nii mõndagi, mida meie ajani on suurepäraselt varjata suudetud. Maad nägi ta seal peale kõige muu samuti.

See sõnum äratas igal pool haritud rahva seas suurt põnevust, kuna ta ju kuulutas, et ühe geograafia-saladuse pealt viimaks saladusekate langenud on. 

Peale selle käis see sõnum ka ühe tähtsa mehe kohta, kes ligi kolm aastat tagasi haritud rahvaste seast lahkus, et ühte päratut suurt tundmatut maad uurima läks – nimelt põhjanaba ümber olevat maad. See maa on suurem kui pool Euroopat, ja ühegi inimese jalg ei olnud selle kõige põhjapoolsemat pinda puudutanud, ei ükski laev tema vetel sõitnud. Selle suure maapinna keskkohal, millest ei ole teada, kas see on vesi või kindel maa, asub põhjanaba – koht, kus päike terve pool aastat looja minemata taevalaotusel ringi käib, kus ida ega läänt ei ole, kus päeva-aegade vahe on kadunud.

Teiseks: Nüüd on selge, miks Andree, kes õhupalliga üle põhjanaba tahtis lennata, mainis, et põhjanabal on suvel väga palav.

Viies teooria. 20. sajandi algusel tegeleti väga usinalt tegeliku ajaloo peitmisega, aga midagi tilkus ikka läbi. 20. sajandi algusel polnud televiisoreid, raadiost mängiti peamiselt muusikat ja ajalehtedes ilmunud informatsioon oli suures osas valvatud. Tänapäeval on hoopis raskem asju peita.

  

Veel üks väga huvitav infokild, mis kukalt kratsima pani. 

 

Lõik ajalehest:

Sellepärast uuris ta (Bunge) aga Liachovisaare (vaata kaarti - Liakhov) põhjalikult läbi. Enne veeuputust elanud loomade luid kaevas Bunge 2000 tükki välja.

No kuidas nad teadsid, et need loomade kondid, mis maapinnast välja kaevati, olid enne veeuputuse aegsed? Kui on mammut, siis ikka vähemalt 10 000 aastat vanad kondid jah? Mina järeldaks hoopi seda, et veeuputus ei olnud kuigi vana sündmus, mis ilmselt ka mammutitele fataalselt mõjus. 10 000-aastased mammutikihvad oleks täielikult kivistunud ja häid piljardikuule neist enam ei saaks.

Pilt ajalehest: Wirulase lisa, 30 märts 1887. 

 

Sannikov oli kaupmees, teistel andmetel kütt. 1895ndal aastal oli Põhja-Jäämere ääres Jaana jõe suudmes olnud alles kaupmees Sannikovi maja. Kas tegu oli sama Sannikovi järeltulijate majaga, see ei ole teada, kuid võib oletada, et nimetatud Sannikov oli rikas mees, sest tal oli seal piirkonnas ainus ahjuga maja, teised elasid jurtades. Arvatavalt kauples ta mammuti võhkadega, mida ta ise käis Uus-Siberi saartelt hankimas. NB! Veel 19. sajandi lõpul müüdi aastas keskmiselt 1600 puuda mammuti võhkasid ja Irkutskis küsiti ühe puuda võhkade eest 100 rubla (1887). Tavaliselt kaalus üks võhk kuni 7 puuda. Jakuutlased küsisid aga puudast 19 rubla. 

Liakhov avastas Põhja-Jäämeres juhuslikult saare, millele anti tema enda nimi 18 sajandi lõpul. Talle anti saare kasutamise ainuõigus ja kui ta suri 19. sajandi algusel, siis hakkasid saarel ekspeditsioonid käima ja äri pani püsti ka Sannikov ise. Mammutivõhkasid müüdi väga suure raha eest nagu lugeda sai, aga siis juhtus midagi ja keegi enam neid saari ei külastanud. Võhkade äri läks uuesti käima 19. sajandi lõpul ja saared tehti võhkadest tühjaks.

Samast lehest: Uurija seltskond leidis talvel 240 versta Kasatschje külast eemal Borjuri jõe äärest ühe mammuti raipe, kus sellest muiste aegsest loomast mitte ainult kondid, vaid ka mõned tükid liha ja karvugi veel järel oli. Leidus viidi koertega Aidshergaidi...

 

Minu arvates tõestab see infokild seda, et mammutid surid alles hiljuti, mitte 10 000 aastat tagasi. Ilmselt olid suured hundid ja jäärebased, kes olid selle paiga tavalised kiskjad, poole mammutist pintsli pistnud ja oleks terve mammutigi ära söönud, aga see oleks veel mõned aastad aega võtnud, sest mammuti liha sai süüa ainult juuli kuus, kui liha korraks üles sulas. Muul ajal oli liha külmunud ja kõva kui kivi.

Veel samast ajalehest:  Parun Toll reisis Fadjevi saare kaudu Uue-Siberi saarele „Puumägesid" uurima — kuidas Jakutlased neid lahtiseid kivisöe lademeid nimetasid. Sealt pööras ta Kotelnõi saarele, kuhu ta suveks jäi. — Dr. Bunge tegi Kotelnõi saare hommiku poolsest rannast kaardi kuni 75 1/2 põhja laiuse kraadini; selle töö panivad aga udu ja suured lumetuisud kinni. 

Kuidas teadsid jakuudid, kes kunagi koolis polnud käinud, et kivisüsi on taimset päritolu? Puumägede tekkimine ilmselt ei võta miljoneid aastaid aega, nagu ka kivististe tekkimine. Kivisöega on tegelikult hoopis teine teema, mida kunagi ühes teises loos käsitlesin. Ilmselt jakuutide saagad pajatavad neist aegadest imelisi lugusid. 

Uuesiberi saared on muiste aegsete loomade kontidest väga rikkad. Dr. Bunge on neist 12 seltsi üles leidnud: mammut, ninasarv, mitmet seltsi põtru, kahte seltsi härgi, moshushärg, hobune, jänes ja mõned kiskjate elajate seltsid, kelledest veel õiete ei tea, mis seltsist nad on. Kiviriigi poolest on saared koguni vaesed, ainult põllukivi saab seal väga harva näha. 

 

Veel üks kummaline tähelepanek samast ajalehest: "Siiski tundsivad kõik uurimisseltskonna liikmed selles kliimas iseäralist väsimust ja elujõu ning eluisu kadumist." Millest see võis tulla?

Panen siia artikkli 1934. aasta ajalehest. Terve artikli saab kokku võtta ühe ainsa sõnaga - miks?

 

 

 

Miks pidid venelased 1930ndatel matma Põhja-Jäämere reisidele ilmatuma suure rahahunniku, kui nad tegid sellesse piirkonda 1934ndal aastal 10 reisi. Mammutivõhad, mis neilt saartelt leida oli, äriti maha juba 19. sajandi lõpul. Misasja venelastel nendele saartele asja oli? Kas nad käsid sealt jääd toomas? 

Läks mööda kõigest 3 aastat ja juba olid venelased ära unustanud, miks nad seal Põhja-Jäämere piirkonnas käisid ja mida uurisid. 1937. aasta 9. juunil teatas TASS (Moskva). Ekspeditsioon Kotelnõi saare avastamiseks. Üleriiklik Arktise Instituut on korraldamas uut teadusliku ekspeditsiooni Uus-Siberi saartele. Ekspeditsiooni üheks ülesandeks on kindlaks teha, kas on tõesti olemas Kotelnõi saar loode pool Sannikovi maad, mida nägi Sannikov 1810. a. ja geoloog Toll 1886. a. Arvatava maa piirkonnas nägi Nansen 1893. a. palju linde, milline asjaolu ka tõendab maa olemasolu.

 

Ilmselgelt on artiklis mõned andmed sassi läinud (vahetuses on Sannikovi maa ja Kotelnõi saar), aga see ei vähenda selle artikli väärtust. Kes raamatu on lõpuni lugenud, see teab, millised elukad ja mis hõimud sellel maal elasid. Meenus Avatari esimene osa, kus okupandid võõra maa oma ahnuse tõttu praktiliselt hävitasid.

 

Ainuke koht Sannikovi maa raamatus, kus minu arvates jama aeti, on see, kus kirjeldati seal elavaid vähearenenud rahvaid. Ilmselt tuleb see info 180 kraadi teistpidi pöörata. Kes siis Kalevipojast ei mäleta, kus öeldi, et Põhjamaal sõid kuked kulda, kanad karda, haned haljast hõbedat. Otsige Google maps'ist Alexandra maad ja seal on üks kummaline objekt, mis ei tundu olevat meie tsivilisatsiooni loodud. Kõrvale on rajatud lennujaam ja muud uurimisasutused, mida valvavad Vene sõjaväelased. Huvitav, mille nad seal avastasid? 

 

 

Vene sõjaväelased ja ülikallis tehnika asub vist pea kõigil tähtsamatel saartel. Mida nad seal nii hoolega valvavad? Kivisöelademeid? Pildil on Vene sõdur Kotelnõi saarel, taustal õhutõrjeraketisüsteem Pantsir-S1.

Mis objektiga on sellel satelliidipildil tegemist? Tegu on Põhja-Maaga. Kahjuks on enamus pildid piirkonnast väga kehva resolutsiooniga, aga võib oletada, et see ei ole looduslik objekt. Kaevandus?

Filmitööstus on taoliste "mägede" tekkimist niimoodi ette kujutanud nagu alumisel pildil filmist Avatar.

 

Veel üks pilt Alexandra maast Google maps'ist. Venelased kaevavad midagi maa seest välja. Pilti on tumendatud, et midagi aru saada poleks võimalik. Kas seal söövad kuked kulda ja haned haljast hõbedat?

Kui ma oleksin rahaboss, siis ma laseksin valmistada pisikese satelliidi, nagu EstCube oli (10x10cm), mis ei maksakski teab kui palju. Satelliit peab sisaldama suhteliselt head optilise suumiga kaamerat,  akut, välja kerivat päikesepaneele akude laadimiseks ja sidepidamis- ja andmevahetus moodulit. Mingisugune güroskoobilaadne asi ja tasakaalumootorid vast oleksid ka vajalikud? Kõik saladused avaneksid siis minu ees. Teisest küljest tuleks valmis olla ka mõneks õnnetusjuhtumiks, mis kipuvad teinekord inimesi tabama, kes oma nina "valesse" kohta topivad.

Lõpetuseks

Kunagi vaatasin telekast 4X4 reisumeeste saateid, kus nad maasturitega mööda Venemaad ringi rallisid. Panin tähele, et nagu nad piirialadele (Tšukšimaa, Põhja-Siber) jõudsid, nii oli neil igavene häda piirilubadega. Arvatavalt ei pääse meiesugused uurijad mitte kunagi taoliste saarte juurde uurima. Need alad on sama kinni ja valvatud kui Antarktika. Meiesugused võivad kalli raha eest osta pileti laevale, mis viib meid väidetavalt Põhjanabale. Tegelikkus võib aga see olla, et kalli raha eest sõidutatakse inimesi tont teab kuhu. Nagu juba loos mainisin, siis millegipärast ei klapi koordinaadid nende koordinaatidega, mis 120-aastat tagasi kasutusel olid.

Seda lugu panin ma kokku mitme nädala jooksul, sest tuli uuesti läbi lugeda Sannikovi maa raamat ja erinevate infokildude jälgi internetist taga ajada. Ja siis juhtus, et ühel udusel päeval läksin elukaaslasega mere äärde jalutama ja leidsin veest imeliku "kivi". Mulle kivid meeldivad ja ma pidevalt uurin neid, aga sellist pole veel kohanud. Pildid on küll kehvakesed, aga mulle viskas "tunde," et see on hammas. Kas just mammuti, aga meenutab hirmsasti hammast :) Sai pilt vastavasse gruppigi pandud, kus targad kivitundjad koos ja pakuti, et tegu on antrakoniidiga. Otsisin siis vasteid sellest antrakoniidist ja peab tõdema, et ei meenuta nende pakutud kivimit. Millega selle eseme puhul on tegemist, jääb tõenäoliselt igavesest ajast igavesti teadmata. Minu nägemus aga on selline, nagu alumistel piltidelt näha saab.

Pealtvaates.

LÕPP

  

Allikad: 

Sannikovi maa, Vladimir Obrutševi raamat.

Wikipedia.

Wikimedia.

Google maps.

Avatar.

Uus Aeg, 10 aprill 1904.

Uus Aeg, 19 jaanuar 1902.

Päewaleht, nr. 154, 9 juuni 1937.

Waba Maa, nr. 300, 20 detsember 1935.

Tallinna Teataja (1910-1922), nr. 24, 30 jaanuar 1919.

Wirulane : poliitika, kirjanduse, teaduse, põllu- ja käsitöö ajaleht, nr. 34, 19 august 1886.

Olewik, 25 juuli 1900.

Olewik, 18 juuli 1900.

Ristirahwa Pühhapäewaleht, 7 juuni 1898.

Postimees (1886-1944), nr. 72, 1 aprill 1896.

Wirulase lisa, 30 märts 1887.

Edasi : Venemaa Kommunistline (enamlaste) Partei Peterburi Eesti osakonna häälekandja, nr. 38, 14 märts 1934.

Waba Maa, nr. 167, 19 juuli 1931.

Postimees (1886-1944), nr. 153, 9 juuni 1937.

Olewik, 1 aprill 1897.

Kaja, nr. 180, 9 august 1922 tr. 1.

https://icds.ee/en/russias-military-capabilities-in-the-arctic/

Postimees (1886-1944), nr. 98, 4 mai 1892.

Ristirahwa Pühhapäewaleht, 11 august 1896.

Postimees (1886-1944), nr. 34, 10 veebruar 1896.

Postimees (1886-1944), nr. 35, 12 veebruar 1896.

Postimees (1886-1944), nr. 176, 13 august 1896.