Sain ühel õhtul kõne Arnelt, kes oli murelik ja tundis huvi, et miks ma olen pildilt kadunud? Kahtlemata oli Arnel õigus ja ma teadsin seda ise ka. Lihtsalt pole olnud aega ajalugu ja teisi huvitavaid teemasid uurida ja sedasi on tegelikult veel mõnda aega. Saime Arnega suud puhtaks räägitud ja oli hea vaheldus Arne mõtteid kuulda, aga nüüd asja juurde.
Olen hetkel Põhja-Rumeenias Tisza jõe kaldal asju ajamas ja ega siin suurt ajaloo asjadega ei saagi tegeleda, aga täna otsustasin minna hotellist mitte väga kaugel asuvasse muuseumi, mille taoline ka meil on olemas (Rocca al Mare vabaõhumuuseum). Lugu mul polnud plaanis teha, lihtsalt otsisin vaheldust rutiinile, aga see, mida ma seal nägin, tuli ikka nö paberile saada. Soovitan lugu lugeda arvutist, kuna lugu sisaldab endas hirmus palju pilte.
Linnake on siin Taga-Karpaatides hirmus räämas ja midagi ilusat siin ei tundu olevat peale mägede. Kõik mis inimene on teinud, tundub kole ja kõik mis loodus on teinud, on väga ilus. Kuid seda esmapilgul, sest vabaõhumuuseum, kuhu ma läksin, oli väga ilus. Ilm on siin praegusel aastaajal (22.02) päeviti nagu meie aprill (soe päike, kindaid pole vaja), aga öösel on -10 kraadi.
Hotell, kus ma peatun, asub linna serval. Hakkasin siis jala linna poole astuma, kuid see oli päris ohtlik ettevõtmine. Sõiduteed on siin kitsad, mingeid kõnniteid ei ole, ainult sügavad kraavid mõlemal pool teed. Rämpsu ja sodi oli kraavides päris arvestataval hulgal. Linna jõudes muutus asi väheke paremaks. Ilmusid kõnniteed mõlemale poole teed, kuid kõrvuti teise inimesega neil teedel kõndima ei mahu.
Mulle igasugused sellised mägijõestikud meeldivad, sest nende põhjas võib leiduda kulda ja ka kalliskive. Viasat Exploreri peal näitab ägedaid saateid Austraalia kulla ja kalliskivide otsijatest. Seal nad päris põhjalikult seletavad teinekord, kuidas kuld ja kalliskivid ühte või teise kohta on sattunud. Üldjuhul on sellised leiukohad just vanade jõgede ja ojade sängid. Kui Cluj lennujaamast ühe kohaliku rumeenlasega siia piirilinna poole sõitsin, siis küsisin temalt, kas Rumeenias kullakaevandusi on? Ta vastas, et on küll, aga hetkel on need suletud (vist mingid poliitilised põhjused). Olgu selle kullaga siin kuidas on, aga alati kui ma kuskil Eestist väljas olen, siis uurin ma looduses leiduvaid kivimeid. Kvartsi on siin mägedes jalaga segada, aga kus on kvarts, seal on ka kuld.
Vot ja see linnake on trööstitu. Ainult ilus ilm ja ilusad mäed hoiavad siin tuju üleval.
Ja lõpuks jõudsingi muuseumi peaväravasse.
Ilusat vaadet mägedele kah.
Maksin pileti (20 leu'd, umbes 4-5 eurot) ja hakkasin vaatama, mida ühel ilusal päikesepaistelisel päeval selles ilusas kohas näha saab.
Kohe alguses selline rist, mis on memoriaal, aga kuna mulle audiogiidi ei antud, sest inglise keelset polnud neil anda, siis ma pidin ise suhteliselt palju nuputama, mis võiks mida tähendada.
Muidugi mõista oli sellel ristil seal muuseumi alguses ka üks sümbol, mis ütleb ära, millega neil siin tegu on. Ma mõtlesin, et mida asja! Ükskõik kuhu pärapõrgusse ka ei satuks, ikka on teatud märgistus omade jopede jaoks igas maailma otsas olemas. Kõige üleval siis kolmnurgas asuv kõikenägev silm.
Muuseas, kõikide talude väravad on puit-nikerdisi täis. Kolmnurk ja silm oli ainult muuseumi alguses, mujale seda sümbolit õnneks sisse polnud kusagile lõigatud. Pean kohe alguses ütlema, et ega selles muuseumis eriti vanu asju ei näegi. Enamus vanemaid asju on heal juhul 70-80 aastat vanad. Mõnedel nikerdistel näeb ka 20. sajandi alguse aastanumbreid, kuid sellest kõigest juba edaspidi.
"Vanad talud asusid maa-alal, kus keset küla jooksis läbi ringtee. Iga maja sissekäigu juures oli ilus nikerdustega värav...
...ja punutud aed.
Talu kompleks koosnes paljudest hoonetest, nagu näiteks: elumaja, küün, pisike laut, maisihoidla ja veel mõned hooned, olenevalt talu jõukusest.
Ilmselt olid kõrged katused vajalikud selleks, et katuse all suvel noorem pererahvas magada saaks ja arvatavalt ladustati sinna ka vilja, mida seal kuivatati. Kuidas see protsess välja nägi, sellest edaspidi.
Peldikuid neil kaugetel aegadel ei tuntud. Ma tõesti ei kujuta ette, kuhu seal häda sai tegemas käia? Eesti taludel sai lepikusse minna või lauda taha, aga seal ei olnud selliseid kohti. Küla oli kõik koos ja ruumi tegelikult vähe. Sigade laudad olid väga väikesed, natuke suuremad kui meil koerakuudid ja lambad ilmselt olid aasta ringi õues.
Maa on siin puha savine. Astusin mitmel korral kogemata savisse ja oli tükk tegu, et jalanõud puhtaks saada.
Astusin paljudesse elumajadesse ka sisse. Umbes pooltesse hoonetesse sisse ei pääsenud, sest pole veel hooaeg, aga ega polnudki tarvis nii põhjalikult kõike näha, sest nagu hiljem välja tuli, on kõik majad "padjofkad."
Elumajad olid valdavalt kolmetoalised. Keset maja oli uks, kuhu sisse astudes jõudsin pisikesse tööruumi või kolikambrisse.
Vasakut kätt oli elutuba. Tuba võis olla vast 15-20 ruutmeetrit suur. Mina nägin tavaliselt elutoas ainult ühte voodit. Kes seal siis üksinda magas? Kas ainult haiged said magada seal toas ja ülejäänud pere magas lakas? See ei ole loogiline, sest nagu sellelt pildilt näha on, on selles toas ahi. See on ka ainuke soe tuba majas. Aga talved on siin karpaatides üpris külmad.
Kui nüüd ahjule tuli alla teha, siis läks kogu ving läbi pisikese kald-korstna keskmise ruumi kaudu pööningule kõrge katuse alla, kus olevate kahe-kolme augu kaudu väljus suits hoonest, nagu üleval pool ühelt pildilt näha sai. Minu küsimus on: Kus siis elasid ülejäänud inimesed? Üleval lakas talvel oleksid nad surnuks lämbunud.
Pildil on näha ahjust minevat lõõri keskmisesse tuppa.
Suitsulõõr kesmises toas...
...kus kaudu puu põlemise ving ja toss juhiti katuse alla.
Elutoa teine nurk nägi selline välja nagu pildil: Üks pisike laud ja pikad pingid.
Veel üks pilt asja kohta, mis aitab paremini mõista elutoas asunud ahju ja keskmise töötoa asetust.
Kolmas ja ühtlasi viimane ruum oli sissekäigust paremat kätt asunud pesutuba.
Keskmises toas olid majapidamises käsitöö jaoks tarvilikud riistad.
Elutoas olid pisikesed aknad ja proovisin otsida mingit lambi moodi asja, millega pimedatel õhtutel tuba sai valgustada, aga sellist asja selles muuseumis välja ei oldudki pandud. Mingi imelik vigurvänt ripub vaid laes...
Ilmselt elas külas ka jõukamaid inimesi ja nende käsutuses olid valgeks krohvitud majad. Infotahvlil oli kirjas, et tegu on Ungari majaga 19. sajandist.
Sisse sellesse majja ei lastud, aga läbi aknaklaasi sai sisemust õnneks siiski näha.
Majal oli ka kelder, kuhu ma ka sisse pugesin. Seal ei olnud kahjuks midagi vaadata.
Vot selline varjualune on stiilne. Aga eemal paistab üks väga kummalisest massiivsest palgist ehitatud hoone.
Jõudsingi selle väga huvitava maja juurde, millel ilutses vot selline silt.
Sellest saab järeldada, et tegu on 17. sajandi ehitisega. Aga kas ikka on? Sellest väheke hiljem.
Casa stan peaks tähendama elumaja. Mis on selle maja juures kummalist?
Nimelt, see maja on ehitatud tohutu massiivsetest plankudest. Kohati on plangu laius vähemalt 1 meeter. Mul tekkis kohe küsimus, et kuidas 17. sajandil plangud välja tahutu sedasi, et mitte ühtegi kirve jälge pole plangul näha? Ka sellele küsimuse saab vastuse hiljem.
Vahepeal üks siniste akende/ukseraamidega maja kah! Sildil oli kiri, millel väideti, et maja on 20. sajandist. Vene mõjutused?
Ilmselt oli tegu mingi käsitööliste majaga.
Nüüd läks minu jaoks asi huvitavaks - inimese surm ja matused. Panen siia portsu pilte ristidest, mis tunduvad algul õige vanad olevat, kuid tegelikult pole need seda mitte. Huvitav komme oli neil siin vanasti. Igale ristile märgiti peale, mis ametimehega oli tegu. Naisi vist ei maetudki, sest ühegi naise pildiga risti ma ei näinud.
Ei oska arvata, kellega selle mehe näol võis tegemist olla. Äkki oli joodik, kes nägi kuradeid? :)
Suri ta arvatavalt 1948. aastal.
Järgmine tegelane.
Ilmselt oli tegu laulja ja pillimehega. Tunnen ristilt ära ühe sõna - singerel (laulja) ja lisaks pilt seda tegevust just kujutabki.
Kaunis lilleline rist.
Tegu oli lambakarjusega.
Mis ametimees küll tema võis olla?
Ilmselt mingi tähtis härra, keda veeti autoga siia-sinna.
Kuidas siis ilma arstita saab?
Süstlaga näkku ja jalaga makku! Terve. Järgmine.
Kehvikutele ja muidumeestele tehti selline rist.
Rumeenias ei tasu olla muidumees.
Surmaga veel üks kummaline asi. Kuhu maeti surnud selles külas? Sellist platsi ma ei leidnud kuskilt. Aga ühes taluhoovis oli üks vihje, mis võis ära näidata, mis sai surnutega.... Seina najal on rist ja surnukeha vististi töödeldi nende masinatega tuhaks ja põrmuks?
Üks ilus taluõu koos kõigi hoonetega järgnes teisele. Käisin neist enamustes sees vaatamas, kuid kõik majad olid oma olemuselt samasugused.
Ja siis korraga nägin kirikut kõrgel mäe otsas.
Kahjuks sisse ei lastud, aga kiriku ehistustiil avaldas muljet. Algul pidasin paljusid ehitisi autentseteks, aga nüüd vist võin juba ette ära öelda, et polnud seal ainsatki originaalset ehitist. Ilmselt pole selles külas ka mitte kunagi kedagi elanud. Lihtsalt on klopsitud kokku üks vägagi sümpaatne vabaõhumuuseum, kuid päriseluga polnud selles külas midagi pistmist. Puudusid peldikud, puudus surnuaed ja see sama kirik, millel silt, et see olevat pärit 16 sajandist on USA rahadega püsti pandud.
Kiriku seinapalgid puha nummerdatud.
Aga hoolimata kõigest, oli koht lummav ja need vaated ei unune...
Kiriku kõrval oli kellatorn (sildil oli kirjas). Huvitav, et kirikutornis kella polnud? Kirikusse sisse ei lastud kahjuks, et kinnitust sellele saada.
Kellatorni uks oli lahti ja seal oli pisike segadus.
Sissepääs kiriklasse. Vaatasin seda väravat ja kratsisin kukalt. Raua-aeg oli juba ammu-ilma aega tagasi, kuid Rumeeniasse rauaaeg vist ei olnudki veel 19-20 sajandil päriselt veel jõudnudki. Väravas oli naelte asemel kasutatud puidukiile. Ilus töö muidu.
Ilusaid maju oli seal ikka tõesti palju. Hing puhkas. Kõik ümberringi oli nii ilus ja päike paitas põski, mis-sest, et terve selle kompleksi näol on tegemist täieliku väljamõeldisega.
Mõni pilt ka tehnikavidinatest. Pildil on press. Arvatavasti pressiti selle riistapuuga õli. Mõlemal pool olevatele suurtele pakkudele anti hoog, et lüüa pakuga vastu kiilu, mis pressis all olevas tünnis olevat maisi õliks. Kui kiil oli juba täielikult sees, asetati vana kiilu peale uus kiil ja anti sellele pakuga uus pauk. Ma ei ole kindel, et just maisiõli pressiti, aga peale maisi hoidlate ma mingeid muid hoidlaid ei näinud.
Veel üks töökoda, kus õli pressiti. Raskuseks oli suur jurakas palk ja puust vindiga pressiti õli viljast välja.
Olin juba muuseumile ringi peale teinud ja lõpuks jõudsin ühte tuppa, mis oli fotosid täis riputatud. Mu kahtlused said kinnitust. Kogu see krempel on siin nullist üles ehitatud. Enamus maju ja palke on siia kokku veetud, osad ehitised aga kohapeal kokku klopsitud. Ja siis meenus mulle muuseumi alguses oleval memoriaalil olnud kõikenägev silm ja kolmnurk.
Ma ei kommenteeri juurde, sest neilt fotodelt on kõik näha, kuidas see muuseum siia tekkis.
Mu tripp hakkaski läbi saama, sest olin muuseumi alale ringi peale saanud. Panen siia ühe foto maisihoidlast, mis oli absoluutselt igas talu õues.
Hoolimata sellest, et seal olid kõik asjad võltsid, oli see väga ilus ja kuidagi ei tahtnud sellesse masendavasse linna tagasi minna.
Kõht oli juba väga tühjaks läinud ja muuseumi alguses oli üks ilusamaid kohvikuid, mida ma selles linnas olin näinud ja otsustasin sammud sinna seada. Poolel teel muuseumi pargist kohvikuni nägin ma ühte armast memmekest oma pisikese karvanässist koeraga, kes oli rätiku murule laotanud ja pannud sinna välja mõned õunad ja veel üht-teist, mida keegi temalt vist mitte kunagi ei osta. Läksin memmekese juurde ja andsin talle 20 leu'd (u 4-5 eurot). Memmeke oli rõõmus ja rääkis midagi minuga ja mina temaga. Muidugi-mõista me üksteisest mitte midagi aru ei saanud ja jätsin temaga hüvasti. Jõudsin kohvikuni ja minu suureks kurvastuseks oli see suletud.
Ei jäänudki muud üle kui hotelli sööma minna, sest muid söögikohti seal ligiduses polnud. Jube masendus tekkis, kui muuseumist jälle linnatänavale astusin. Inimesed ümberringi on kõik vist puruvaesed. Ega meilgi viimasel ajal parem pole, aga siin on see pilt eriti trööstitu.
Mõtlesin, et küll elasid inimesed ikka vanasti hästi. Küll oli siis kõik ilus. Muuseumis just mulle seda ilu ju näidati. Nüüd on aga kõik teisiti. Olgu veel öeldud, et siin linnas elab u 32 000 inimest. Linna nime jätan mainimata, sest see ei ütle nagunii mitte midagi.
Sammusin hooga hotelli poole ja korraga näen, et eemal on mingi külgedelt kokkupressitud, pannkook auto. Hõõrusin silmi ja vaatasin uuesti. Kuramus ikka küll, tehakse ikka hulle asju tänapäeval.
Eh, pole midagi öelda. Kõht oli juba kole tühi ja oleks tahtnud joostes hotelli minna, aga kole ohtlik oli seal maanteel seigelda.
Lõpuks jõudsin hotelli juurde ja korraga selline pilt...
Maja ümber ja sees oli palju rahvast. Restoran oli samuti rahvast täis. Lifti kasutada ei saanud, kuna külalisi sagis edasi ja tagasi. Uurisin siis lauast, et mis siin täna toimub? Ja mulle vastati, et täna on siin hotellis pulmad... Waoh, Rumeenia pulmad...peab vist kah siis minema....
LÕPP
See aeg, mida meile püütakse seletada on mulle juba pikka aega tundunud liiga sürr. Sisemine tunne ei võta omaks, et selline elu oleks olnud. Kui aga võtta loogiliselt, siis ega see aeg, millal selliseid muuseume toodeti, ei olnud ka eriti rikas aga näedsa raha eraldati, nagu nõuka ajal. Tegelikult ei erine see muuseum, meie talurahva muuseum ja ka nt Oslo sama muuseum millegi poolest. Tööriistu justkui polegi aga vat ehitati. Midagi on selles ajas sürri.
VastaKustuta