Maakaardi sünd ja meie kaunis planeet süva-kosmosest vaadatuna

Algav teema peaks ära näitama, et 16-18 sajandi maakaarte suurte territooriumide kohta ei saa teha viisil, nagu üldtuntud ajaloos kirjeldatakse. Loo teises osas puudutan põgusalt meie maailma kosmosest vaadatuna, aga alustan maakaartidega. Mõistagi on tegu ulmelooga ja kuidas asjad tegelikult on, seda ei tea vist mitte keegi.

Kuidas on ajaloos kirjeldatud vanemate maakaartide ja atlaste tegemise protsess? Kirjutatakse üldist juttu, kes ei usu, see lugegu näiteks Wikist Mercartori artikkel läbi (sai kaartide tegemiseks andmeid meremeestelt jne), kuid üks on kindel - esimesed ja täpsed maakaardid oli vaja teha ülevalt, õhust. Ei ole võimalik valmistada ühtegi gloobust ega maailma-atlast, kui pole alustatud kaardi tegemist kõige väiksemast kohast, nagu külast, siis linnast, edasi maakonnast ja lõpuks kogu riigist v.a siis, kui on olemas lennuvahend ja fototehnika. Kui kõik riigid on teinud avalikuks täpse mõõtkavaga kaardid oma riigi kohta, siis alles on võimalik hakata kokku panema maailmakaarti. Ei saa lihtsalt olla nii, nagu paljudes ekspeditsioonilugudes on kirjutatud, et teadusmeestel olid kaartide tegemiseks riistad kaasas. Vanasti ei olnud võimalik teha täpseid maakaarte ainult riistadega. Oli vaja kõrgeid torne ehitada, raiuda sihte läbi paksude metsade, paigaldada vaiu triangulatsiooni jaoks, oodata tähistaevaga öid, et põhjanaela järgi koordinaate sättida jne. Kogu selline tegevus oleks võtnud ilmatuma aja, nagu hiljem lugeda saab, ja muud uurimised oleksid kõik pooleli jäänud. No võtke kasvõi ette selle blogi eelmine lugu (Sannikovi maa) ja lugege, kuidas seal akadeemik Vladimir Obrutševi kirjelduste järgi Põhja-Jäämeres asuvate saarte kaarte valmistati. Tuleb välja, et korralike kaarte ei ole võimalik sedasi teha, kui just ei kasutatud täistehnoloogilisi aparaate, millest meil aimugi pole.

Sattusin lugema ühte huvitavat artiklit vanast ajalehest, mis laseb vaadata topograafia köögipoolele. Kuigi ka see jutt, mille olulisemad kohad siia välja toon, on minu arvates suures osas ulme.

Kuidas teha ülitäpset kaarti, nagu näiteks 1844. aasta kaart alumisel pildil, ilma tänapäevaseid tehnilisi seadmeid kasutamata?

Suurendus kaardist.

"Kas tuleb jälle sõda?" küsivad tavaliselt maainimesed ohvitserilt topograafilt, kui see ühel päeval ilmub oma abiliste ja mõõtmisriistadega kuskile külla. 

"Miks sõda?"

"No vaata's, kui 1914 aastal maad mööda ringi käisid vene ohvitserid imelikkude riistapuudega maad mõõtmas ning kõrgeid torne ehitamas, tuli maailmasõda."

Tänapäeval käib maakaartide tegemine teistmoodi, kuid aastal 1937 ei tulnud veel kõne allagi kaarte teha lennukist ülesvõetud fotode alusel, sest vastav kaamera maksis 10-20 tuhat krooni; teiseks, pilt ei vasta kõikidele nõudmistele. Näiteks ülesvõte ei anna vastust sellele, kas teed on läbitavad, kas sillad kannavad raskeid kahureid, kas on varjendeid, kuhu peita kahurvägi jne.

Ma arvan, et tegelikult tehti maakaarte alati mingile vanale, endisest ajast olevale põhjale. Sõjaväes olid väljaõpetatud ohvitserid-topograafid, kes jalutasid piirkonna läbi, "vana kaart" näpus ja märgiti lihtsalt uuendused peale, nagu näiteks eelmises lõigus oli kirjeldatud.

Kuidas tehti vanasti maakaarte.

Kaartide valmistamine sünnib kahes osas: maastikul kohapeal ja büroos. Kohapeal on esmajooneliseks tööks vaatlustornide ehitamine. (Muide olgu märgitud, et esimesi vaatlustorne hakati Eestis ehitama 1816. aastal). Kommentaar: Minu küsimus selle info peale oleks, kuidas tegi krahv Mellin kaarte 18. sajandil? Tema kaardid Eestimaast ja Liivimaast on täpsed ja põhjalikud. All on Mellini kaart aastast 1798.

Sellest suurest ja toredast krahvist on õnneks olemas ka suurepärane joonistus või sirgeldus (alumine) ja nüüd on teada, kuidas geenius välja nägi.

Triangulatsioonitorn.

Triangulatsioon on maamõõtmise meetod geodeesias, kus punktide vastastikune asend määratakse kindlaks külgnevate kolmnurkade võrgu abil. Kolmnurkade tippudena kasutati kõrgemaid ehitisi või ehitati kõrgemale kohale triangulatsioonitornid, mis tagavad punktidevahelise nähtavuse.

Triangulatsiooni kasutuselevõtmine 19. sajandil tõi kartograafias kaasa suure murrangu kaartide täpsuses. Liivimaal hakati esimesi triangulatsioonivõrkusid rajama 1811.–1838. aastal. Käilakujudeks olid siin Friedrich Georg Wilhelm von Struve ja Carl Friedrich Tenner, kes koostasid 1816-1852 astronoomilis-trigonomeetrilise mõõtmisega 3000 km pikkuse nn. Struve meridiaankaare Doonau suudmest Põhja-Jäämereni. 

Jätke see jutt meelde, mis eelnevates lõikudes oli kirjutatud. Vahepeal meenutage ka krahv Mellinit, kes enne igasuguseid torne, vorpis kaarte nii kuis jaksas. Abiks oli tal vaid Tartu ülikooli peahoone projekteerija Johann Wilhelm Krause. Nüüd jätkan ulmega ja proovige omavahel sobitada ametlikku infot (Sannikovi maa Uus-Siberi saarte kaardistamine, Struve jutt ja Triangulatsiooni-tornide kasutusele võtt) vanadest ajalehtedest võetud infoga. Mõelge korra, kuidas oleks võimalik kaardistada lisaks meresid ja ookeane. Neid töid olla teinud küll hüdrograafid, aga mingi tehnika pidi ju olema, kuidas saada teada merede suurusi ja mandrite asupaikasid merede suhtes. Kas ehitati liikumatud tornid iga 10 km takka merre? Ja tundub et nii talitatigi, sest loen vanast ajalehest, et ka meresid trianguleeriti. Kuidas on selline trianguleerimine võimalik, kui maa on kumer ja triangulatsiooni laevad/või mastid kaovad maa kumeruse taha peitu? Iga 10 ruutkilomeetri kohta üks mast või laev? Otsisin ajalehtedest artikleid Eesti merekaartide valmistamise kohta ja üht-teist ka leidsin ja nagu arvata oli, on merekaartide valmistamise kohta märgitud järgmist (1923 aasta ajaleht): "Kaartide loomisel tuli aluseks võtta teisi kaarte, enamalt Vene merekaardid, siis Saksa ja Soome jne." Kes aga valmistas selle kõige esimese kaardi, mille pealt kõik kartograafid omi kaarte maha viksima hakkasid? Kas on see muna ja kana küsimus või Eeva ja Aadama ehk esimeste inimese? Ilmselt on Aadama ja Eeva loos vastus olemas ja sealt saab tuletada, kes andis meile kõige esimese kaardi...

Kogu Eesti pindala oli täidetud triangulatsiooni-tornidega, mis kui luustik paisatud üle maa ja milledele toetuvad kõik mõõtmised (Kommentaar: Kas tornid polnud mitte ainult Struve meridiaanil? Kujutate ette, kuidas terve Eestimaa oli iga 10 km takka triangulatsiooni-torne täis ehitatud. Kus olid metsad ees, seal pidid tornid kõrgemad olema kui mets. Lisaks tuli metsadesse sihid iga teatud koha takka raiuda ja teibad maasse lüüa, et saaks trianguleerima hakata. Panen siia Eesti kaardi ja visualiseerisin punaste täppidega, kui palju oleks torne tarvis, kui hakata nullist Eesti kaarti tegema.

Kuidas kaardistada tervet maailma 17. sajandil? Minu arvates ei ole see võimalik vahendite ja tehnoloogiatega, mis ajaloost tolle aja kohta on teada). Need triangulatsiooni-tornid kujutavad endast suurte kolmnurkade tippe, milledes mõõdetakse nurgad teodoliidi abil, ja millede küljepinnad arvestatakse välja trigonomeetriliste valemite põhjal, lähtudes mõnest kindlast alusjoone pikkusest n.n baasist. Need baasid on väga täpselt mõõdetud jooned maastikul, tavalise pikkusega 6-10 km. Neid baase oli Eestis kolm: Tallinna läheduses Nehatu ja Lagedi vahel, Saaremaal ja Lõuna-Eestis Karula-Antsla vahel. Näiteks on Karula-Antsla baasijoone (pikkus üle 10 km), mida kaheksa korda mõõdetud, keskmine viga ligikaudu 2 mm. Seda eeltööd maastikul kindlate toetuspunktide saamiseks nimetatakse triangulatsiooniks. Triangulatsioonitornide keskmiseks kõrguseks on 20 meetrit. Tornist peab avanema vaade teisele tornile. Triangulatsiooni läbiviimisel mõõdetakse esmalt n.n esimese järgu võrk, s.o umbes 25-30 km külgedega kolmnurgad. Seda mõõtmist viiakse läbi kõikvõimaliku täpsusega. Pärast täidetakse see võrk madalama-astme punktidega, mis nüüd juba mõõdetakse lihtsamal viisil ja mille kaugus teine-teisest meie kaartide valmistamiseks on u 5-7 km. Triangulatsiooni abil on küll loodud võrk, kuid veel ei teata, kus kohal asuvad võrgu punktid maakeral. Selleks määratakse kindlaks astronoomiliste võtete abil taevatähtede järgi mõnede tähtsamate esimesejärgu punktide asukohad maakera nabapunktide suhtes, s.t fikseeritakse geograafilised koordinaadid (laius ja pikkus). Nii saadakse kindlad punktid, millede põhja topograaf joonistab maastiku pildi.

Astronoomiliste mõõtmiste lähtekohaks on Sõjaväe Topograafia Osakonna tähetorn, mis asub Toompea vanas tornis. Sinna viiakse tarviduse korral vajalikud riistad ja sooritatakse astronoomilisi mõõtmisi. Edasi jätkub töö büroos, kus joonistatakse kaardid ümber. Kuna maakera on ümmargune, tuleb väiksemamõõduliste kaartide valmistamisel arvestada moonutisi, mis võiksid tekkida kumera pinna kujutamisel tasapinnal (Kommentaar: Pole veel tavainimene näinud mingit maa kumerat pinda. Ei ole võimalik seda näha 11 km kõrguselt lennuki illuminaatorist ja veel vähem 20 meetri kõrgusest triangulatsioonitornist). Kaardi valmistamine on väga aegaviitev töö. Kui üks topograaf tahaks Eesti pinda üles võtta, siis kuluks tal selleks 500 aastat (Kommentaar: Bravo Mellin, surematu Kashei, kellel kulus terve Liivimaa atlase valmistamiseks kõigest 28 aastat). Kümnel topograafil kuluks aga 50 aastat. Lisa saad kaartide tegemise kohta Eestis 1930ndatel lugeda siit.

Loogika

Loogika on see, et loogikat ei ole. Taolise meetodiga on võimalik kaardistada mingit väiksemat piirkonda, mitte tervet maailma ja mitte isegi Eestit. Eesti kaardistamine põhimõtteliselt oleks võimalik selle meetodiga, aga see nõuaks roppu raha tornide püstitamise näol ja suuremat armeed äärmiselt tarku, täisvarustuses ja väljaõpetatud topograafe. Meil aga oli ainult Mellin ja maailmal Mercator. Keegi hiinlane Piri olevat olnud enne neid jne.

Mulle meeldib kosmose lood väga ja toon ka siia ühe loogilise näite kosmosest. 

Vikipeedia: Kahvatu sinine täpp" (Pale Blue Dot) on foto Maast, mis on tehtud 14. veebruaril 1990 kosmoseaparaadiga Voyager 1 enneolematult kaugelt, ligikaudu 6 miljardi kilomeetri (40,5 aü) kauguselt.

Enamus inimesi vist usuvad kinnisilmi, mida neile näidatakse, kui info pärineb esmapilgul autoriteetsest allikast. Meenus üks tark ja haritud professor, kes sõi hommikust ja märkas võileival suitsuvorsti lõiku. Professor oli krutskeid täis ja pildistas suitsuvorsti viilu ja jagas seda postitust avalikult. Nimetades fotod mingiks süvakosmose fotoks. Mees jäi aga oma trikiga vahele. Ega talle suurt midagi ei tehtudki, ikkagist oma jope ja arvatavalt räägib ja kirjutab paljudes teadusajakirjades kosmosest veel tänapäevani suursuguseid lugusid. 

Vaadake ülemist pilti ja mõelge suitsuvorsti loole ning lugege Viki lugu uuesti hoolega läbi. Mis on loogika ja kuidas inimene peaks oma pead kasutama, et ta suudaks täielikust jamast läbi näha?

Puust ja punaseks. Maakera ise ei kiirga mittemingisugust valgust. Kui Voyager 1 oli foto tegemise ajal päiksesüsteemi serval, siis foto tegemise hetkel oleks pidanud päike olema maast eespool Voyagerile lähemal ja suure tõenäosusega oleks pidanud päike ka fotole jääma. Olgu, oletame, kui päike mingil mulle arusaamatul viisil poleks fotole jäänud, siis paljud päikesesüsteemi planeedid, mis on maaga võrreldes hiiglased, nagu näiteks Saturn ja Jupiter, oleksid pidanud ometi fotole jääma. Sellel fotol peaksid üleüldse terve päikesesüsteemi planeedid peal olema, kuid millegipärast on näha seal ainult mingi kahvatu täpp. Panen siia Vikist skeemi, et oleks aru saada, mida ma just kirjeldasin.

Veel üks "ootamatu" infokild Voyageri kohta. 

Vikipeedia: Foto jäädvustas 1977. aastal startinud kosmoseaparaat Voyager 1, mille esialgne eesmärk oli uurida Päikesesüsteemi välisosa. Pärast oma peamise ülesande täitmist ja päikesesüsteemist väljumist, otsustati osaliselt Sagani ettepaneku tõttu pöörata kosmoseaparaadi kaamera ümber ja jäädvustada Maast viimane pilt. Vähem kui tund pärast foto tegemist käskisid NASA lennujuhid kosmoseaparaadil energia säästmiseks kaamera lõplikult välja lülitada ning hiljem eemaldati mälus ruumi vabastamiseks ka kaamerasüsteemi käitamiseks vajalik tarkvara...

Küsige endalt küsimus, miks NASA käskis kaamera lõplikult välja lülitada aparaadil, mis kasutab tuumakütust ja mille energia oli aastaks 1997 vähenenud 470 W 335 W-ni. Nimetatud pilt tehti aga 1990. aastal, kui Voyageri akud olid veel päris head. Ja mis veelgi kummalisem, miks nad pidid Voyageri tarkvarast eemaldada lõplikult kaamera tarkvara? Selle aparaadi kõige tähtsam instrument oligi vist kaamera, aga nemad lülitasid selle välja ja kustustasid ka lõplikult tarkvara. Lõplikult tähendab seda, et seda ei saa enam mitte kunagi taastada. Milleks oli vaja seda teha? Eks ikka selleks, et taeva pärast keegi rohkem mingeid fotosid ei hakkaks sellelt laevalt taga nõudma.

Lõpetuseks.

Maakaarte saab teha ainult õhust. Nii nagu tehti kaarte 20. sajandi algul (triangulatsioonitornid) on kaarte samuti võimalik teha, kuid see on ülikulukas, üliaeganõudev ja täiesti ebaefektiivne. Nii tehti kaarte, kui tehnoloogiat enam ei olnud. On ilmvõimatu teha kaarti tundmatust maast ilma kõrgustesse minemata. Kuidas paarsada aastat tagasi osati teha ülitäpseid kaarte, võib vaid oletada. Kuigi ka olemasolevas inforatsioonis on anomaaliaid. Mingil ajal ilmusid väga kummalised kaardid, kus ükski maa ei olnud kujuga, nagu me neid tänapäevastelt kaartidelt tunneme. Alumine kaart on Mercartori kaart. Kas triangulatsiooni-tornid Mercartori all kõikusid koledasti või millest sellised moonutused?

Mercartorit ma ei süüdistaks. Ilmselt oli nende imelike kaartide põhjuseks hoopis üks teine asi. Vaata alumist pilti 1628 aasta Hollandi mündist - Hispaania laevastiku hõivamine Hollandi admiral Piet Heyni poolt. Mis sellel atlasel näha on? Vaata näiteks Aafrikat või Lõuna-Ameerikat. Proovi ka mõistatada, mis juhtus aladega Poolast kuni Eestini

Viimase infokilluna panen siia väljavõtte ajalehest Postimees (1892):

Vana maakaart: Ühte vanemat Ameerika kaarti hoitakse praegu Weimaris suurhertsogi raamatukogus alal. See on Riberuse aastal 1529 valmistatud ilmakaart, mis uue maailmajao kuju ja Peruu-riigi selleagset suurust ning mereteed, mida õnnis Kolumbus ja Amerigo Vespucci sinna sõitsivad, näitab. Chicago maailma-näituse komitee on seda kaarti näitusele väljapanemiseks palunud, aga see palve on tagasi lükatud.

 

 

Nii nagu lõppevad Indiana Jonesi lood, lõppeb ka see lugu, mis tegelikult avab uued uksed, uurimissuunad ja ka seiklused. Mis tähendab Riberuse aastal? Nimetatud aastaarv peaks olema ju Jeesuse aasta või ma eksin? Või äkki oli olemas keegi Riberus, kes tegi kaardi aastal 1529, lihtsalt lauses puudub üks koma, mis konteksti täiesti valeks pöörab? Tegelikult vahet pole, sest internetis ei ole olemas enam mingeid andmeid Riberuse ja tema aastate või tema tehtud kaartide kohta. Järgmine küsimus - Kas eurooplased hävitasid Ameerika üliaarenenud tsivilisatsiooni? Ja kas see konflikt võis põhjustada üleilmse katastroofi?

LÕPP

Allikad: 

Tallinna Post, 1 oktoober 1937.

Maa Hääl : maarahva ajaleht, nr. 53, 7 mai 1934.

 Postimees (1886-1944), nr. 221, 2 oktoober 1892.

Wikipedia/Vikipeedia

https://ajavakk.ee/avinurme-triangulatsioonimast/