Õhulaevaga üle põhja naba

Alusteks ütlen, et nii seda lugu kui järgmist lugu (Sannikovi maa) soovitan lugeda ja pilte/kaarte vaadata arvutist, kuna suurelt ekraanilt saab paremini aru, mida loos on öeldud. Kahjuks, kujunesid mõlemad lood ilmatuma pikaks, kuid muud moodi ei ole see minu arvates võimalik. Ma jälgin paari ägedat uurijat, kes teevad lühivideosid ja pean ütlema, et need on ilmatuma ägedad ja informatiivsed, aga mina kahjuks nii ei oska. 

Sissejuhatuseks panen siia jutu ühe 19. sajandi lõpu ajalehest, mis minus hämmastust tekitas ja millest kogu lugu kerima hakkas. Panen siia loo peaaegu täispikkuses ja ma ei saa aru, et kuidas oli võimalik selline jutt üle saja aasta tagasi inimestele „maha müüa,” nii et nad küsimusi ei küsiks. On mitmeid võimalusi, kuidas selline asi võimalik sai olla. Neid mõtteid aga mõlgutan loo lõpus. Loo alustuseks kaks lihtsamat mõtet: Kas sellist asja pole kunagi toimunud või jäetakse meile midagi väga olulist rääkimata.

Õhulaevaga üle põhja naba.

Juba on Rootsi insener Andree oma kahe kaaslase, Ekholmi ja Strindbergi seltsis kaugel keset Põhja-Jäämerd Teravmägede saarestikus ja valmistub seal üheks kõige tähtsamaksmaks õhusõiduks, mis iialgi siin maakera peal ette on võetud.

Kui Andree möödunud aasta küünlakuul selle sõidu plaani Rootsi Teaduste Akadeemiale ette pani, näitas ta kõige pealt, kui suurel määral õhusõidu kunst viimasel ajal on arenenud. Tema plaanile suhtuti külmalt ja poolpilkavalt ning teda peeti tühiste luulelosside ehitajaks. Ainult Prantsuse õhusõitjad hakkasid kohe Andree plaani toetama. Nii nagu Nansen ei hoolinud oma Gröönimaa suusaretke eel sõprade hoiatustest, kes teda hulluks nimetasid, nii jäi ka Andree hoiatajate seletuste suhtes kurdiks. Ta asus nobedalt reisiks valmistuma, kui sai oma ettevõtte toetajatelt 130 000 krooni. 

Kõik ettevalmistused näitasid, et Andree on just õige mees sellist retke ette võtma. Kõik asjad on nii hoolega valmis seatud, mitmed abinõud on selle teekonna tarvis välja arvestatud ning õhulaeva pommi ja allarippuvaid köisi (viimaste abil tahab Andree õhulaeva juhtida) on mitmeti parandatud ja täiendatud, nii et isegi parimad asjatundjad ei olnud varem sellisest lahendusest teadlikud.

Andree õhulaeva pommi sisemine ruum on umbes 4 800 kuupmeetrit ja nii suur õhulaeva pomm suudab kanda enam kui 5 000 kilo raskust. 

Kuigi see õhusõit üle põhjapooluse võib kesta vaid paar nädalat või isegi vaid mõned päevad, on õhulaeva pomm siiski ehitatud nii, et see suudab ta kõigest gaasikadudest hõljuda õhus kuni 30 päeva. Katsete põhjal kaotab Andree õhulaeva pomm päevas umbes 1,5 kuupmeetrit gaasi; 5 000 kilo raskuse juures võib pomm kaotada kuni 1 000 kuupmeetrit gaasi ja jääb siiski muretult õhku püsima.

Selle põhjal võib öelda, et Andree õhulaeva pomm suudaks teoreetilisilt isegi aasta või kaks õhus püsida. Kuna õhulaev püsib umbes 200 meetri kõrgusel, ei ole see suurt külma ja sooja vahelduse mõju alla, mis gaasi muutust nõuaks.

Õhulaevast alla rippuvad köied on Andree laeva jaoks tähtsaks abinõuks. Nende abil võib laeva ühesuguses kõrguses pidada ja ka oma jagu ühele või teisele küljele juhtida. Nende kasutamise idee autor on inglane Green. Seni on köisi õhusõidu juures peamiselt kasutatud ainult maandumisel abistamiseks. Andree on aga esimene, kes soovib neid kasutada ka laeva juhtimiseks koos oma välja töötatud purjeseadeldisega. Rippuvad köied aeglustavad õhulaeva liikumiskiirust, kuna nende alumised otsad lohisevad mööda maad, merepinda või jäämägesid. Ja seda vahet, mis selle tagasipidamise läbi õhulaeva sõidu kiiruse ja tuule kiiruse vahel sünnib, tarvitatakse juhtimise purjede ajamiseks, mida üleüldse 83 ruutmeetri laiuselt olemas on. Katsetes, mida Andree läbi viis, õnnestus tal õhulaev tuule sihist 27 kraadi kõrvale juhtida, mis on põhjapooluse avarustes juba märkimisväärne saavutus. Rippuvaid köisi ei ole õhusõidul seni palju kasutatud, kuna nende lohisemine mööda maapinda võib elanikele palju kahju tekitada. Andree aga ei pea seda kartma, sest tema köied vahest ainult üle mõne jääkaru selja jooksevad. Selleks et köied oma eesmärki täidaksid, nad peavad olema piisavalt pikad, et lohiseda mööda maapinda mitusada meetrit. Köied peavad olema ka väga tugevad ja kaaluvad palju. Iga köis on 400 meetrit pikk ja kaalub 1 000 kilo. Möödunud talvel testiti 50 meetri pikkust katseköit, lastes selle rataste abil 1 000 km üle jääkamakate joosta, mis olid seatud sarnaseks Põhja-Jäämere tingimustega. Köie liikumiskiirus oli 7,5 meetrit sekundis ja pärast seda vahemaa läbimist selgus, et köis oli väga vähe kulunud, samas kui see oli kulutanud jääkamakatesse sügavaid pragusid. (Kommentaar: Mis nali see nüüd on ja kus selline katse läbi viidi? See katse ise oleks maksnud pool Andree reisurahast). Olukord, kus köis jää või kaljulõhede vahele kinni ei jääks ja õnnetusi ei põhjustaks, on rakendatud mitmeid abinõusid. Köite alumised otsad on valmistatud nii, et kui need kuhugi kinni jäävad ja nende vabastamine osutub võimatuks, katkeb kinni jäänud osa ise (Kommentaar: Kuidas selline asi võimalik oli, selgub väheke hiljem).

Et Andrée õhulaeva pomm on nii suur, et see kannab kergesti üle 4 tonni raskust (Kommentaar: Ainuüksi neli köit kaaluvad eelpool oleva jutu järgi 4 tonni), võib Andree palju moona kaasa võtta. Selle tõttu on ka õhusõidu kolm liiget – üleminsener Andree, Stockholmi ilmateateasutuse meteoroloog dr. Nils Ekholm ja Stockholmi suurkooli amanuen Nils Lindeberg – rohkesti tarvilikku kraami kaasa võtnud (Kommentaar: Ta vahetas reisuliikmed hiljem välja). Toidumoona jätkub vähemalt neljaks ja pooleks kuuks. Nagu tavaks, võetakse toidumoonana tavaliselt rammusat ja kaua säilivat toitu kaasa. Nad on ka pehmet leiba kaasa võtnud, nimelt õhukindlates kaanega anumates, kus see ära ei saa kuivada. Leib on ühe vabriku poolt kingitusena saadetud, nagu ka palju muudki kraami, mis on saadud erinevate vabrikute käest. Isamaalises ohvrimeelsus on Rootsi teaduse sõbrad selle ettevõtmise tarbeks kogunud 130 000 krooni.

Õhusõitjad mõtlevad teel piiritusetule peal ka sooja toitu keeta. Gaasiga täidetud õhulaeva pommi läheduses on tule tegemine väga kardetav, aga see piirituselamp on nii tehtud, et sellest mingit ohtu ei ole. See lastakse nööride abil 10 meetrit õhulaevast allapoole ja süüdatakse alles siis põlema. Peegli abil jälgitakse, millal toit on keenud, ja kummitoru abil puhutakse tuli siis ära ja keedukatel tõmmatakse üles.

Kommentaar: Teisest ajalehest söögitegemise viisi üle (loe alumist teksti pildil) ja lisaks mingi isesugune lamp. Missugune masin tegi neile 19. sajandi lõpul süüa? Kas see on "see teine" ajalugu või ajaloo-liin, kus räägitakse automaatidest ehk robotitest, mis ei taha sobituda ametliku ajaloo liiniga.

Ka väike apteek on sõitjatel kaasas, mille on kokku seadnud professor Almquist, kes omal ajal oli arstiks Nordenskiöldi laeval „Vega“. Kõik varustus on vettpidavates ümbristes ning esemed on pakitud veekindlasse karpidesse, mis vee pinnal püsivad. 

Andree plaan on selline, et ta lahkub Teravmägedelt niipea, kui tuul lubab loota, et see kannab õhulaeva põhjapoolusele. Laeva ei jäeta enne seisma, kui on taas jõutud inimeste eluasemete juurde. Ainult erandjuhtudel jäetakse õhulaev maha tühjades paikades või Põhja-Jäämerel ning püütakse ree või paadi abil sealt ära saada. Siiani pole neil aga kindlat teadmist, kuidas põhjanabal ree või paadimatk õnnestuma peaks, kuid Andree ja ta seltsilised on selleks teekonnaks hästi valmistunud – neil on värsked jõuvarud ja rohke moon ligi.

Andree eesmärk on oma õhulaevaga lihtsalt üle põhjapooluse lennata ja sealt teaduslikke andmeid koguda – milline on sealne vesi ja maa ning kuidas on lood jääga. 

Kuna seni pole suudetud ei maismaa ega mere kaudu põhjanabale pääseda ega võimalik Jäämere jääd ületada, tuleb proovida ainsat lahendust – püüda jõuda sinna „otse teed“ mööda, mis võib osutuda kõige paremaks meetodiks. Kuigi Andree meeskond võib soodsate olude korral ainult põhjanabani lennata, on neil oma uurimisvahenditel siiski võimalik koguda rohkesti teaduslikku materjali. Kasutusele võetud meetodid on täiesti uued ja selle ekspeditsiooni jaoks välja töötatud või siis varasemad retkedel kasutatud vahendid, mis on nüüd eriti hoolikalt kohandatud selle reisi tarbeks. Suur osa neist seadmetest on sõidu sihi ja laeva asukoha määramise ja mõõtmise masinad, mis üksteist täiendavad ja revideerivad. Õhulaeva kondlis on terve kogumik purjetamiskaarte, millele märgitakse üles läbitud teekond. Väiksemad kaardid, kuhu samuti tähistatakse reisi kulg, pannakse torukeste sisse ja heidetakse aeg-ajalt alla merre, kust need ehk lõpuks teiste maailma elanike kätte satuvad. Lisaks on reisijatel kaasas masinad, millega nad randasid võivad ära määrata, mõõta liikumiskiirust, uurida õhu seisundit ja voolusi, mõõta tuult, pilvi üles kujutada, maa magnetismi ja päikese paiste võimu mõõta, teha katseid õhuga, koguda baktereid ning teha päevapilte ja muid teaduslikke vaatlusi.

Kuna tagasipöördumiseks on arvestatud nii maismaa kui ka veetee võimalusega, on reisijatel kaasas paat ja regi. Paat on umbes 3,5 meetrit pikk ja 1,2 meetrit lai ning kaalub vaid 40 kilogrammi, kuid siiski suudab paat kanda kolme meest ja kuni 600 kilogrammi lasti. Kuna paati saab lahti võtta väiksemateks osadeks, on seda lihtne kaasas kanda. Õhulaeva all rippuv kast on kaks meetrit suur. See on pealt kaetud ning sellel on ees aknad, pakkudes reisijatele piisavalt varju. Põhjanaba suvi on väga kuum, nii et külma kartust sellepärast ei ole. Kuid ettevaatusabinõuna on igal mehel igaks juhuks paks kasukas kaasas. (Kommentaar: Kust võttis Andree info, et põhjanabal on suvel kuum? See pidi olema üldtuntud info tollel ajal, ega muidu kuningad ja isegi Alfred Nobel tema idee teostumist suurte summadega poleks toetanud. Järgmises, Sannikovi maa loos, saab selgeks, miks Andree seda väitis).

Saarelt, kust õhulaev teele asub, tuli ehitada spetsiaalne angaar, kus õhulaeva hoitakse seni, kuni saabub sobiv tuul ja kus laeva saab täita. Kuna õhulaeva pommi läbimõõt on 20 meetrit, pidi see angaar olema erakordselt suur ja kõrge, ning selle katus peab olema avatav. Ehitis on kaheksanurkne, 20 meetrit kõrge ja vähemalt 24 meetrit lai. See on valmistatud puidust ja seinad on kokku seatud puittahvlitest.

Angaari on tehtud aknaavad ja paigutatud aknad, kus klaasi asemel on kasutatud uut materjali shelatin, (vt Olewik 2.  aprill 1896), mille servad ei ole teravad. Räästa ümber on galerii, kust saab köite abil õhulaeva pommi kinni hoida. See on vajalik selleks, mil pomm enne lendu kõrgemale lastakse, et saaks selle alla kinnitada sõidukasti. Angaari katab veekindel riie. Küüni seinad on seestpoolt väga siledad, nii et need ei takerdu õhulaeva pommi külge ega tekita selle kahjustusi. Ehitis on ehitatud nii, et kui oodatud tuul saabub ja on vaja startida, saab poole küünist kahe tunni jooksul lahti võtta. See on vajalik, et õhupomm saaks takistusteta õhku tõusta.

Natuke maad eemal õhulaeva küünist asub masinavärk, millega valmistatakse vesinikugaasi, et täita õhulaeva pomm. Rootsimaal tehtud katsetes tootis see masin ühe tunni jooksul 67 kuupmeetrit gaasi – rohkem, kui loodetigi. (Kommentaar: Teise ajalehe teatel viidi seks tarbeks sinna 70 000 naela väävelhapet ja rauaviilipuru, et gaasi valmistada. Kokku oli materjali, millest gaasi valmistati, u 50 tonni).

Andree ekspeditsioon on väga põhjalikult ette valmistatud. Kogu ettevõtmine põhineb selgetel teaduslikel alustel. Haritud inimesed on juba hakanud uskuma selle õnnestumisse.

Stockholmi ajalehe „Aftonbladeti“ on reisijatele kaasa andnud ka kirjatuvid (ühtedel andmetel 30 tuvi). Kui keegi sellise tuvi kätte saab, peab ta kohe edastama lühema sõnumi ajalehele ning pikema teate saatma postiga kinnitatult. Selle eest saab ta väärikalt tasustatud.

Alternatiivne uurimustöö Andree ekspeditsioonist.

Taustainformatsioon: Andree oli Rootsimaa kuninglikus patendi büroos peainseneriks. Andree tegi juba 1894 a. suvel purjedega juhitava õhulaevaga katset ja see läks tal õnnelikult korda. Ta sõitis oma õhulaeva "Swea'ga" Rootsist üle mere Soome, kus hädavaevu pääses eluga, kuna laev vette kukkus ja ta ära päästeti. See oli väärt õppetund ja ta oskas teha oma järgmisele laevale uuendusi, mis edaspidi teda sellisest olukorrast peaksid päästma.

Kõik andmed näitavad, et just täpselt sellise õhulaeva Andree ka ehitas ja samuti allalangevate seinade angaari, kust laev põhjanaba poole liikuma hakkas.

Kui Andree oma palliga tõusis, juhtus tal mingi äpardus ja ta kaotas kolm lohisemisköit ja lendas ilma nendeta, aga sellest polnud hullu midagi, sest laevas olid kaasas tagavara köied (Kommentaar: 1 tonn tükk?) Laeva liikumist reguleeriti raskuse kottide välja viskamisega.

Suurt tähelepanu äratab raamat, mille õhulaeva ehitaja Anri Lachamber ja insener Aleksis Matjuron on avaldanud Andree ja tema sõidu kohta. Õhulaeva kere kaalus 960 kilogrammi, võrkkonstruktsioon oli valmistatud 384 nöörist, mis olid 65 meetrit pikad. Korv oli silindrilise kujuga, läbimõõduga kaks meetrit ja 5 meetrit kõrge (Kommentaar: Jäta need numbrid meelde või veel parem, vaata alumist pilti ja võrdle inimesi etteantud korvi mõõtmetega).

Laeva nimi oli "Kotkas" (Eagle), ta küljed olid tehtud kastanipuust ja kaetud tiheda riidega, mis ei lasknud vihma läbi. Korv kaalus 200 kilogrammi. Laeva pommi sisemahu suurus oli 5000 kuupmeetrit. Laeva hakati vesinikuga täitma 19. juunil 1897. Igal päeval pumbati laeva 1200 kuupmeetrit gaasi, nii et 22. juuniks oli laev gaasi täis. Kontrollimaks, kas riie laseb kuskilt gaasi läbi, pandi laeva külge väävelhappe tina sees leotatud riidetükid, mis muutusid mustaks, kui gaas lekkis. Samuti otsiti üles kõik puudused laeva konstruktsioonis. Igapäevane gaasi kaotus oli 30 kuupmeetrit. Toidumaterjali võeti kolmkümmend kuus 750 kilogrammi raskust kotti ühes, mille varu pidi kestma neli kuud. (Kommentaar: Ilmselt on siin väga suur eksitus ajalehe toimetuse poolt sisse lastud, sest 27 tonni toidumoona kolmele inimesele on liig palju neljaks kuuks. Lisaks on laeva kandevõime taga lohisevate köite tõttu juba niigi suures miinuses).

Matjuron naeris ja küsis Andreelt: „Aga mis pärast saab?" „Pärast," vastas Andree ja osutas oma püssile, „vaata, siin on söögi-materjalide varu." 30 päeva võis laev oma koormat kanda, aga kui gondel ära heita, siis veel 20 päeva lisaks.

Igal juhul Andreed enam elusana ei nähtud, kuid miks? Kas sellepärast, et ta Põhjanabal ära käis ja nägi seal midagi või lihtsalt oli tal ebaõnne ja laev kukkus puruks? Ja nii hakkasidki kuulujutud levima.

8 august 1898: Vene telegraafi-agenturi telegrammid.

Stokholmis, 6. aug. „Päevaleht" sai Londoni kaudu Briti-Kolumbiast Victoria linnast järgmise telegrammi: Neli Siberist siia jõudnud inglast jutustavad, valaskalapüüdja „Thistle" laelt olla üks Andree kirjatuvi maha lastud. Tuvil ligi olnud kirjast olla näha, et Andree pääsenud ja põhjanabal ära käinud olla.

11 august 1898.

Põhjamaa piiridest tuleb sõnum, et Andree põhjanaba peal olla ära käinud ja nüüd rõõmsalt tagasi reisib. Laevamehed olla ühe Andree kirjatuvi maha lasknud ja temalt selle sõnumi leidnud.

Ametlikult tehti lõpuks kindlaks, mis Andreest sai. Väidetavalt leiti tema luud ja asjad, ka päevik ja fotoaparaat 5 augustil 1930 (Üle 30 aasta hiljem).

Ja tuvastati täielikult tema surmateekond. 

Fotofilmil oli hunnikute viisi fotosid nendega juhtunud õnnetusest. Päeviku järgi tehti kindlaks, et õnnetus juhtus 14 juulil 1897. Startis aga Andree ametlike allikate järele 11 juulil.

Minu jaoks siin mõned asjad, mis ei klapi. Tegelikult mitte üks asi ei klapi. 

Esiteks: Gondli suurus. Võrdle ülemist ja alumist pilti ja isikute kõrgust gondli taustal. Proovi ette kujutada gondli kõrgust ülemisel pildil mehe suhtes, kes vastu gondlit toetab ja siis vaata alumise gondli kõrgust. Gondlis oli lisaks kõigele eluks vajalikule veel kaks voodit. Oleks isegi kolm voodit sinna pandud, aga üks mees pidi üleval vahis olema.

Päris mitmel pildil sellest ekspeditsioonist saab näha kõiki kolme isikut korraga. Kes tegi fotod? Sellele on vastus ka muidugi olemas - fotoaparaadil oli taimer. Iseenesest mõista ei ole võimalik leida adekvaatset informatsiooni fotoaparaadi taimeri kohta 19 sajandil. 20 sajandil olla juba selline imeasi olemas olnud küll, millele isegi mitu patenti olla võetud. Samas, ei maksa unustada, et Andree oli enne reisule minekut kõrge tegelane Rootsi patendiametis, ju ta sealt infot pätsa pani oma ekspeditsiooni tarvis.

Miks jäi osadel fotodel üks isik uduseks? Järelikult pidid isikud üpris kaua seisma liikumatult fotoaparaadi ees. Miks aga ülemisel fotol sellisel juhul ükski isik udune ei ole?

Ekspeditsioonil kasutatud Rootsi lipuga on samuti mingi jama. Alumisel pildil on ametlik Andree ekspeditsiooni lipp. Vaata hoolega lipu ülemisel vasakul ruudu sees olevat vappi. Jäta ka meelde lipul olev aastaarv - 1896.

Andree jaamas tehtud fotol, kust Põhjanaba teekonda alustati, lehvis aga väheke teistsuguse vapiga lipp.

Filmil, mis leiti Andree fotoaparaadist, puudus Rootsi lipul aga igasugune vapp.

Probleemid muudkui kuhjuvad. Järgmine tähelepanek: Asjad, mis Andree hukkumise kohalt leiti. Miks pidi Andree'l põhjanaba reisul nii palju münte kaasas olema? Kas jääkarud arveldasid tollel ajal sularahas?

Järgmiseks: Kas saab see olla reaalne foto?

Näidake mulle tänapäeval mõni "suvaline" julge mees, kes sedasi selle kõrge õhupalli peal absoluutselt ilma ühegi julgestuseta seisaks. Selleks on võimelised vaid selleks valmistunud kaskadöörid. Veel üks pilt pallil turnijatest, kuid siis oli juba väheke ohutum.

Viimaseid pilte Andree pallist on päris mitu, mis olid erinevatest kohtadest fotografeeritud 11 juulil 1897. Meenuta nüüd aastaarvu Rootsi lipul mõned pildid üleval pool, aga selle juurde jõuan kohe.

Teateid Andree nägemisest pärast tema kadumisest oli päris palju. Panen siia kaks lugu, millest teine lugu on eriti tähelepanuväärne. 

Esimene lugu 1899 aasta ajalehest.

Ma ei hakka seda lühikest teksti ladina tähestikku ümber trükkima, aga kui seda uudist lugesin, siis meenus mulle miski pärast üks intsident Eesti lähiajaloost, kus Hispaania hävituslennuki piloot lasi kogemata Eesti õhuruumis välja raketi. Otsiti siis seda raketti siit ja sealt ja korraga hakkasid juhtumi kohta ilmuma segased teated. Rakett olevat leitud ja see süütas ka metsa. Läks vähe aega mööda ja selgus, et see info ei vastanud tõele. Mets pandi ise põlema ja lavastati raketi allakukkumise koht, kus kopaga vist isegi käidi kaevamas, et sinna ajakirjanduse (loe: rahva) jaoks raketi plahvatuse kraater tekitada. Võibolla mäletan mõnda loo detaili valesti, aga see polegi tähtis. Tähtis on see, et ka Andree kadumise puhul võidi algul sarnast taktikat kasutada, sest aeg-ajalt on võimudel kombeks tõelise sündmuse jälgi peita ja selle tarvis libaoperatsioone korraldada.

Teine artikkel.

Huvitav, kas all pool kirjeldatu oli tingitud ära joodud viina hulgast või millestki muust, aga kahtlasi palle taevalaotuses nähti nii Siberis, Kanadas ja isegi kaugel lõuna-venemaal, mitmel korral veelgi. Küsin enne küsimused ja siis panen loo siia:

1) Kuidas sai kell 11 õhtul Antsiferovas, Krasnojarski krais (Lõuna-Venemaa) 2. septembril valge olla?

2) Mis asjaga mõõtsid vang ja väikekodanik 19. sajandi pärapõrgus minuteid? Kulduuriga?

10. september 1897, Postimees: 

Krasnojarskist. Jenisjeiski ispravnik telegrafeerib: 2. sept. õhtu kell 11 nägi vangiasunik Hempel, kui ta väikekodanik (no olid alles aunimetused) Kotschneviga Ansiferovskoje külas (Antsiferova, Krasnojarski krai) jalutas, põhja-lääne pool (loodes) taeva all suure õuna suurust õhulaeva kogu nägid. 5 minutit oli õhulaev näha ja kadus siis pilve taha. Kui see pilve tagant välja tuli, oli veel 2 minutit näha ja kadus siis silmaringi taha. Kogu aeg paistis see nagu elektrivalgusega valgustatud kuul. Õhulaeva valgus murdus pilve udus, hiilgas raugelt ja vilkus roheliselt ning punaselt. Hempel on 1895. aastal Liivimaa kubermangus professor Kolomitjevi õhulaeva näinud ja arvab, et 2. septembril nähtud õhulaev peab kindlasti olema Andrée oma.

On veel üks kummaline seik, mida ma mõnede artiklite juures täheldasin. Nimelt, tundub sedasi, et Andree põhjanaba reisu toimumise aastaarvuga on suuremat sorti segadus tekkinud (ja ka päevadega, sellest kohe peale alumist pilti). Salvestasin oma arvutisse vähemalt 6 ajalehe artiklit, mis rääkisid, et Andree Põhjamaa reis toimus juulis 1896 (näiteks googelda ja loe siit: Postimees (1886-1944), nr. 127, 13 juuni 1896) või vaata alumist teksti pildil, mis pärineb 25 juuli 1896 aasta Postimehest või meenuta Rootsi lippu, millel on märgitud, et ekspeditsioon toimus 1896.

Enamus ülejäänud artikleid ja ka ametlik info kinnitavad tema lennu ajaks 11 juulit 1897.  No aga kuidas sai sellisel juhul 8 juuli 1897 aasta ajalehes Olewik ilmuda alljärgnev tekst:

Õhulaevale anti nimeks "Kotkas." Ülestõusmine läks elagu-hüüete ja õnnesoovide all õnnelikult korda. Nõrgast tuulest hoolimata tõusis õhulaev ruttu 200 meetri kõrgusele, aga vajus jälle maapinnani alla, mis peale ta liivakottide väljaviskamise järel jälle tõusis.... 

Seal artiklis on pikk jutt, mis klapib ametliku jutuga, ainukese vahega, et ametliku ajaloo järele toimus lend 11 juulil 1897, mitte 8 juulil 1897. See on väga kummaline, et nii puusse on päevadega pandud. Ei saa ju kommenteerida midagi, mis pole veel aset leidnud...või siiski saab? 

Olgu nende päevadega kuidas on (normaalne see muidugi pole), aga lisaks kõigele on ka ühe aastaga puusse pandud.

Selliseid "vigasid" või kuidas iganes neid apse kutsuda, saab avastada ainult läbi Sherlock Holmse'iliku tegutsemise ja teatud töömetoodikaid jälgides. Mitte et mina Sherlock'i metoodikat jälgiks ja ilmselt leiaks kes iganes palju vigu mis iganes ajaloolisest kirjatükist. Aga eelneva juurde tagasi tulles, küsiks: Kas Olewiku toimetuses töötas ajarändur? Ei saa muidugi ka seda välistada, kuid see on vähem tõenäoline, kui teised teooriad. Panen siia oma jutu kinnituseks pildi kah. Lisaks on kõik viidatud allikad leitavad loo lõpust.

Aja määramisega on tegelikult veel üks kummaline asi. Olen vähemalt kolmest ajalehest (1902-1905 a) lugenud mingeid lugusid, kus on välja toodud mingi sündmuse daatumid ja siis on pandud sulgudesse tekst - uue kalendri järgi või vastupidi - vana kalendri järgi. Kalendri nihutamine kahe nädala võrra edasi toimus aga paarkümmend aastat hiljem. Mis kalendrist siis nendes ajalehtedes, 1902 aastal, jahuti ja kui palju see erineb tänapäevasest kalendrist?

Enne kui loo lõpetan, ütlen, et ma pole kaugeltki veel kõiki ajalehe artikleid Andree reisi kohta läbi lugenud ja ilmselt ma ei jõuagi seda teha, kuid ma arvan et olulisema sai loost kirja. Kui kunagi on aega artikleid Andree imelise reisi kohta edasi lugeda, siis täiendan lugu vastavalt.

Lõpetuseks.

Algselt hakkasid mu mõtted keerlema Sannikovi maa ümber ja uurisin vastavaid teemasid ning lugesin ka Sannikovi maa raamatu läbi. Juhtus aga nii, et kuidagi kasvas Sannikovi maast välja ka Andree Põhjamaa reisi teema. Neid kaht aga kuidagi üheks teemaks teha polnud võimalik. Mis aga mõlema teema juures on kummalist, õigemini vist kõikide uuritavate teemade juures, et võrreldavad andmed ei klapi. Ma muidugi mõistan, et ajalehtedest võetud andmeid ei tohiks täiel määral usaldada, aga vanad fotod? Neid ju ometi tasuks usaldada? Tuleb aga välja, et ka fotosid ei saa usaldada. Sannikovi maa teemas toon välja rohkem põhjusi, miks andmed omavahel ei klapi. Ilmselt olen sellest ka mitmeid kordi kirjutanud ja Arne on sellest rääkinud ja kirjutanud ning kellegi Krõmski videosid jaganud, kus Krõmski on tähele pannud, et osad vanad fotod tegelikult ei olegi fotod, vaid on simulatsiooni toodang. Seda saab tuvastada neil "fotodel" olevate vigade järgi. Ühte taolist fotot näitan ka Sannikovi maa loos, kus keegi salanõunik Pistor istub toolil ja keha alumine osa on tal kuhugi ära kadunud. 

Minu küsimus aga on: Kas praeguses hetkes me elame samuti simulatsioonis? Või simulatsioon lülitati sisse alates teatud aastast? Blogis on taolise küsimuse kohta ka üks tõlgitud lugu, mis võib otseselt selle küsimusega haakuda. Juhul kui toimus lülitus, siis materialiseerus kogu informatsioon (maailm, ajalugu, inimesed, kosmos, floora ja fauna) koos kõigi oma vigadega, mida igaüks võib mis tahes vanemat teemat uurides leida. Siit saab aga veelgi kaugemale minna ja küsida: Miks on kogu teave vigane? Olgu sellega kuidas hetkel on, kuid on ka jätkuvalt teine võimalus simulatsiooniteoorias ja see on, et meie maailm koos kõigega on alati olnud simulatsioon. See teooria toob aga hoopis teistsugused mõtted ja küsimused, aga neist asjadest võibolla kunagi teine kord.

LÕPP

Olewik 2.  aprill 1896.

Olewik, 2 juuli 1896. 

Olewik, 9 juuli 1896.

Olewik, 16 juuli 1896.

Olewik, 8 juuli 1897.

Olewik, 15 juuli 1897.

Postimees (1886-1944), nr. 52, 5 märts 1898.

Postimees (1886-1944), nr. 174, 8 august 1898.

Postimees (1886-1944), nr. 80, 10 aprill 1896.

Postimees (1886-1944), nr. 202, 10 september 1897.

Postimees (1886-1944), nr. 127, 13 juuni 1896.

Postimees (1886-1944), nr. 161, 25 juuli 1896.

Linda : Esimene literatuurlik ja ajakohane ajakiri Eesti naisterahvale, 19 mai 1898.

Linda : Esimene literatuurlik ja ajakohane ajakiri Eesti naisterahvale, 20 märts 1897.

Linda : Esimene literatuurlik ja ajakohane ajakiri Eesti naisterahvale, 16 veebruar 1899.

Wikipedia.

https://www.sciencephoto.com/media/642157/view/andree-s-arctic-balloon-expedition-1897.

https://review.gale.com/2021/07/06/andrees-arctic-balloon-expedition/

https://othmeralia.tumblr.com/post/673185457032577024/the-andr%C3%A9es-arctic-balloon

https://earthlymission.com/andree-doomed-arctic-balloon-expedition-story/

https://oceanwide-expeditions.com/blog/the-flight-of-the-ornen-andree-s-1897-arctic-balloon-expedition

https://www.polar-quest.com/blogg/svalbard-mixed/andree-s-north-pole-expedition