Pehme radikaalsus

Nii kõlas näituse nimi või oli see vastupidi, kus ma hingedepäeval käisin. Õigemini oli sel päeval Niguliste kirikus näituse avamine, kus sai/saab näha 14 kunstniku töid. Niguliste kirikuni ja selle näituseni jõuan väheke all pool. Enne veel väheke mu tegemistest ja toimetamistest, sest mõned on uurinud, et miks lugusid enam ei tule. Tegelikult olen seda eelmises loos või veelgi vanemates lugudes maininud. Raamatu kirjutamine või õigemini mõtete kogumine selle jaoks on käsil ja lisaks on palju muidki toimetusi, nagu näiteks tõlgin AI abiga 1825ndal aastal välja antud saksakeelset raamatut Sohar, mis on minu arvates piibli kommenteeritud väljaanne (osalt) ja panen osad avastused kunagi sealt raamatust ka siia. Kas tervet raamatut siia lugemiseks panen, eks seda veel peab õunte pealt vaatama, sest pikki tekste vist vähesed loevad, aga samas paha see ka kellelegi ei tohiks teha. Eks näis, kas teen kokkuvõtte ja toon huvitavamad kohad välja või lajatan terve raamatu siia ja igaüks võtab sealt oma (muidugi kui on võtta midagi).

Teemat alustan kella sihverplaadi pildiga Korfu saarelt. Selle pildi saatis mulle üks Graali liikmetest, kes nähtavasti ka siia blogisse aeg-ajalt ära eksib. Müts maha tema ees, et oskas tähele panna sellist tähelepanuväärset asja, millele minul veel seletus puudub. 

Kuna lugesin saadetud kirja telefoniga, siis ei näinud algul nende sümbolite juures väikeseid paunakesi, mille järgi saab loogikaga selle numbrisüsteemi kuni sajalisteni kokku panna. 

Saatsin pildi Arnele, kes arvutiga suumis pilti ja talle omasel Sherlock Holms'likul viisil kohe juhtis ka tähelepanu asjale. Kuid ikkagi - kelle pagana jaoks on tarvis sellist kella sihverplaati?" Esmalt meenus film "Nemad elavad", kus Maad ülevõtvate tulnukate kiri võib kohati meenutada mingeid taolisi krõnkse.

Nagu alumiselt pildilt näha, siis nendel krõnksudel on seaduspära olemas, kuid ikkagi, kes ja miks sellist süsteemi kasutas? Laadisin sihverplaadi ka AI-le analüüsimeseks, kuid kahjuks ajas see jama ehk ei teadnud asjast midagi.

Number 12 on kaks identset tulpa, millel on teravikud all pool ehk nimetan sellist liiki tulpasid "isasteks" (WC uksel, kujutatakse isaseid või mehi teinekord taolise süsteemi järgi). Lisaks asetseb tulpade kõrval paremal pool üleval poolkuu sümbol.

1 - Täiesti loogiline, et nii võiks ühte kujutada.

2 - Isane tulp, mille kõrval paremal pool üleval poolkuu sümbol. Kui asetada üks isane tulp juurde, siis saame numbri 12.

3 - Isane tulp kahe poolkuuga paremal üleval.

4 - Isane tulp, mille küljes paremal pool ripub poolkuu.

5 - Number viie märgistamiseks kasutatakse nulli (0) taolist sümbolit. Siin tuleb minul error sisse, kui ma vaatan samal ajal ka numbrit 10.

6 - Isane tulp, millel poolkuu on kolinud vasakule poole.

7 - Kaks isast tulpa. PS! Number 11 on peaaegu samasugune, kuid alumised teravikud on teineteisest eemalduvad.

8 - Kaks kõrvuti olevat "emast" tulpa. Ainuke emane sellel kellal. Muuseas araabia number 8, kui kummuli keerata, on lõpmatuse märk, kuid ei saa sugugi kindel olla, et selle kella loogika just selline on.

9 - Isane tulp, mille küljes vasakul pool ripub poolkuu. Poolkuu on hoopis teises asendis, kui nr 4 juures.

10 - Isane tulp ja 0 ehk sellel kellal tähistab see nr 5. Oleks nagu tegu astendamisega.

11- Kaks isast tulpa, mille alumised teravikud on "laiali".

Vot selline täiesti kreisi kell. Kui kellelgi on mingeid mõtteid, siis kirjutagu mulle või jätku kommentaar.

Nüüd aga Nigulistesse, kuigi Niguliste teema on blogis olemas ja ilmselt osasid asju selle looga kordan.

Alumine kuju sümboliseerib seda, kuidas inimesed püüavad kogu maailma raskust oma õlgadel kanda. Siin on ainult üks soovitus ja uskuge, see toimib tavaliselt - Ära kanna maailma raskust oma õlgadel! Saada see kuradile!

Järgmisel pildil on Püha Kanut. Miks on temal selline rüü seljas, mille ornamentika võis vanal ajal ilmselt vasest või ka kullast olla. Mille eest see kaitses? See on tegelikult läbi käinud teema ja all pool näitan ära, et ju see Kanut üks kaitseriideid kandev mehaanik oli.

Vana teema, aga kordan üle. Algul oli J, siis mingi J ja nr 1 ristsugutis, millest umbes 1830-1840 kujunes välja 1.

Mida vanem aastaarv, seda rohkem i-d meenutab. Isegi täpp on peal.

Vahepealne krõnks.

Hiiglaste esemeid on väga palju säilinud ja neid presenteeritakse pea igas endast lugupidavas muuseumis. Pildil on ilmselt õllekann, mille mahutavus silma järgi võis olla kuni 2,5 liitrit. Ja siis me imestame "imetegusid", kus suvaline mees jõi kuninga nähes ühekorraga ära 20 liitrit õlut. 

Siin pole mitte midagi imestada, kui asjad just nii olid nagu alumisel pildil. Kõik loksub paika.

Miks olid munkadel sellised soengud, kus pealagi oli paljas? Kas juuksed takistasid sidepidamist taevaga?

Brügge Püha Lucia, valmistatud enne 1493.

Ehk sellel pühal naisel on käes raamat, mis tundub olevat trükitud. Gutenberg leiutas just umbes sel ajal trükikunsti ja trükitud raamatud olid juba igal ühel olemas? Ühe raamatu valmistamine võttis mitmeid kuid..

Esmapilgul täitsa kena maal, aga...

...osade tegelaste sõrmed on kuratlikud.

Edasi suundusin liftiga torni ja seal oli palju rahvast ja melu, kuid egas mind sellised asjad igakord ei häirigi. Pakuti ka suupisteid ja Mimosa't. See on selline suht mõttetu jook, mis koosneb šampanjast ja apelsinimahlast. Üks tädike tuli minu juurde ja ütles, ole hea mees ja tee šampus lahti, kaua ma seda apelsinimahla lürbin. Tal lapsele meeldib see, aga temale mitte. Laps juba kaks suurt veiniklaasi täit seda mahla ära joonud. Häda oli aga selles, et see polnud mingi apelsinimahl, vaid Mimosa :) Salakaval jook, mis peidab šampuse maitse. Eks siis tegin talle šampa lahti. Nüüd teemasse tagasi.

Miks oli Kanutil kaitserõivad seljas? Miks on kiriku müür kohati kuni kaks meetrit paks (keskmiselt 1,5 meetrit)? Ehk mäletate ühte teist lugu, vist Arne otsis välja Hansa linnade loos, kus oli veider kirjeldus, et kirikuid kasutati ka ladudena, mille seinte vastu ladustati esmalt plii ja tina ehk raskem materjal. Miks on vaja nii pakse müüre ja lisaks pliid või tina? Miks Babüloni linnal oli topelt müür, millest esimese paksus oli umbes 30 meetrit, teisel veidi vähem? Miks terve maailm on ovaalseid järvi täis? Eesti on veel eriti pull selles osas. Minu kodu ümbrus on selliseid rabasid ja järvi täis, lisaks on siin Neugrundi kraater ja mitte kaugel Kaali ning Kärdla kraatrid. Mis need õigupoolest on? Ja teiseks, millal see kõik juhtus? Pool miljardit aastat tagasi? Eh :)

Paljud küsivad selliseid küsimusi, nagu mina just küsisin, aga veelgi rohkem usutakse selliseid muinasjutte, mida osalt ka alumine pilt kujutab. All on Taani kuninga aed, kuhu taevast langes Taani lipp ja sellega pandi alus Tallinna ajaloole.

Lõpetuseks näitan mõne kunstniku töö ikka kah ära, kuigi alati soovitan selliseid näitusi ise vaatamas käia. Osad tööd võivad tunduda esmapilgul väga ebahuvitavad, kuid kui lugeda juurde töö pealkirja, siis see annab aimu, mida kunstnik mõtles ja paneb ennastki kastist välja mõtlema. Kunstnike nimesid ma ei hakka nimetama, kuid juhin tähelepanu sellele maailmalõpu meeleolule, mis paljusid töid paistab ühendavat. Tööd ja nende pealkirjad viige ise kokku:

"Unede vangla".

"Sai põgenema, kadus öhe."

"Tuli puhastab kõik."

"Ultima fides ehk viimane usk."

"Õrn selgroog."

"Varjumorfid."

"Unenägu."

"Tähendustühjus."

"Sulausk."

"Metsloomad."

"Andestuses."

"Lootuse najal." jne

Selle töö juures (alumine pilt) on kasutatud sellist metalli nagu nioobium. Väga imeliku nimega metall, millist mina küll Mendelejevi tabelist ei mäleta. No, kui koolis õppisin keemiat, siis on tume maa sellest metallist, kuigi keemia mulle väga meeldis, välja arvatud arvutamine (moolid jms). Kangesti meenutab selle metalli nimi Avatari filmis nähtud Pandora kaevandustest ammutatud üliväärtusliku metalli nime...

Üks kunstnik kasutab oma töödes materjale, mida on väga raske kätte saada, nagu näiteks 19. sajandi kodualatari puu. Kadri Mälk kasutas samuti oma töödes üliharuldasi materjale, nagu 1000 aastat vana mõõgatupe pronksist ots, meteoriit jne.

Osasid kunstnike ma ka põgusalt tunnen ja tahtsingi järgmise töö autorilt küsida, kuidas on see käevõru tehtud? Mis tehnikaid ja tööriistu ta kasutas, kuid jutule ma seekord ei pääsenud. Mu ehtekunstnikust kaasa ütles, et need augud on ükshaaval tehtud, neisse saab kive istutada nagu ülemise käevõru juures on ka näha. Kui nii, siis kaua võtab ühe sellise võru tegemine? Viikingite ajal tehti umbes taolisi peeneid asju, kuid neil polnud ju elektrimasinaid ja imepeeneid karastatud puure...või siiski olid?

Skepteriga panen teemale punkti. Selle kunstiteose eripäraks on see, et selle otsas on munakoor. Minu arust oli see katki ja ehk see nii peabki olema. Äkki on see märgiline? Kas mitte meie maailm hetkel samuti mitte väheke katki ei ole?

LÕPP

Mõtlejad loomad

Selle loo otsustasin kokku panna ainult sellepärast, et mu kaasa juhtus rääkima mulle loo, kuidas osad loomaomanikud Soomes käituvad oma lemmikloomadega (koertega). Näide oli selline: Koerte võistlustelt tulnud ühe soomlase koer hakkas lonkama ja ainuüksi sellepärast otsustas loomaomanik koera magama panna. Minule ja veel enam mu kaasale on selline tegevus täiesti vastuvõetamatu. Vahemärkusena mainin ära, et "normaalsed" inimesed selliseid tegusid üldjuhul tavaolukorras toime ei pane. Kes need siis sellised "vähem-normaalsed" on, sellest olen vast sadu kordi kirjutanud ja puudutan teemat uuesti raamatu "Enne nelja" teises osas. 

Täna, kui neid ridasid siia kirja panin, siis juhtusin lugema ka sipelgate kohta, kus üks teadlane jälgis sipelgaid ja pani tähele, et kui üks sipelgas jääb hätta, tuleb teine talle alati appi. Kas see saab tähendada seda, et sipelgad oskavad mõtelda? Ja eile ma siis mõtlematult tapsin köögis ringi sibliva sipelga, kuna see oli kuidagi sinna ära ekinud. Täna, seda lugu kokku pannes meenus mulle see tegu ja algul oli mul sipelgast kahju, kuid siis prahvatas - sipelgas on kõigest emasipelga tööriist, mis pole mitte midagi muud, kui bioloogiline masin, mis asendatakse sekunditega.

Mis maalt või kui suur peab olema putukas, lind, kala, loom, et teda võib tappa? Siin on muidugi erandid (minu arvamise järele) ehk kahju tegevad elukad, nagu hiired, rotid, parmud, sääsed jne ja ka kalapüük. Jahimeestega on juba väheke teine teema, siin vist hakkab osade püssikangelate peal vahest ka juba karma tööle. Kuid, et mitte teemat liiga laiali ajada, siis neid küsimusi selles teemas ei lahka. Sipelgatega on tegelikult väheke keerulisem lugu, sest sipelgaperel on üks aju ja see on emasipelgas, kes kõiki teisi sipelgaid juhib raadiosageduse teel (androidid) ainuisikuliselt (taru organism). Pikem lugu sipelgalistest on siin.

Mõtlejad loomad

Selle loo aluseks on Karl Kralli raamat Denkende Tiere (Mõtlejad loomad), 1912. Nimetatud mees seletab oma raamatus ära, et senised arvamised loomade piiratud mõtlemisvõime üle tuleb täielikult ümber vaadata. Tema kasvandikeks olid omal ajal kuulsa O. Osteni hobune „Tark Hans“ (Kluger Hans) ja kaks teist hobust — „Muhamed“ ja „Zarif“.

Kralli mitmeaastaste katsete tulemused on nii üllatavad, et tema töid lugedes hakkad kahtlema, kas tegemist on tõega või mitte — esitatud andmed on lihtsalt uskumatud. Kuid kirjeldamise viis on väga usaldusväärne ja peamine on see, et kirjutaja toetub kuulsate teadlaste ja autoriteetide tunnustustele, kes neid hobuseid nende töö ja harjutuste ajal näinud on ning on olnud täiesti erapooletud. Seda tähele pannes ei või kirjutatut lihtsalt õlgu kehitades mööda lasta — tahes-tahtmata peab tunnistama, et meie senised arusaamad loomade hingelisest elust ja mõtlemisvõimest ei ole kaugeltki täielikud.

Üks Kralli kasvandikest, endine O. Osteni hobune „Tark Hans“, oli juba ammu oma mõistuse läbi kuulsaks saanud — ta oskas lahendada arvutusülesandeid, kirjutada, lugeda, tundis värve ja helisid. Ühe sõnaga: tema teadmised olid professor Schillingi arvates umbes 12-aastase lapse tasemel.

 

Hobuse "Tark Hans" esitlus Schillingile.

 

1904. aasta septembris, kui mitmed kuulsad õpetlased nagu professorid Heik, Stumpf, Lechtings, jne, tema katseid pealt vaatasid, pidid nad viimaks tunnistama, et O. Osteni väited oma hobuse mõtlemisvõime kohta vastasid tõele.

Ent juba sama aasta oktoobris alustas tööd "tarkade" komisjon, kus jõuti järeldusele, et looma peremees abistas looma, kas tahtmatult, alateadlikult või näoilmega (PS! Kas saab sellist komisjoni järeldust kuidagi tõsiselt võtta?). Komisjoni tegevuse tulemusena loodi ühiskonda "üldine arvamus", mis seisnes selles, et kõik, mida tark loom korda saatis, põhines abistamisel ja pettusel. Huvi „Targa Hans'u“ vastu kadus. Kuid härra O. Osten ei lõpetanud oma katseid — vastupidi, ta alustas neid veel suurema hooga. Ühes Karl Kralliga jõudis ta lühikese aja jooksul nii kaugele, et hobune vastas ka siis, kui ta küsijat ei näinud — näiteks juhul, kui tema silmad olid katse ajaks maskiga kaetud.

 

Hans koos silmaklappidega. 

Peale von Osteni surma jätkas Krall targa Hansu kasvatamist, ent kuna viimane oli väga kangekaelne ja kergesti ärrituv loom, ostis Krall kaks uut varssa "Muhamedi" ja "Zarifi", et neid oma õppeviisi abil koolitada. Need olid 2- ja 2,5-aastased loomad ning keegi polnud varem nende vaimuandeid proovile pannud ega neis midagi erilist tähele pannud. Oma uue õpetamisviisi abil, mis oli osalt pärit Ostenilt, ent osalt Krallil endal väljatöötatud, õnnestus tal oma kaht sälgu mõne kuu jooksul nõnda targaks õpetada, kui von Osteni "Tark Hans" seda mõne aastase õppimise järele oli.

Kiirus, millega hobused neile õpetatavaid aineid ära õppisid ja õigel viisil tarvita­ma hakkasid, on imetlusväärne. Need kaks hobust ei mõistnud mitte ainult liitmist ja lahutamist, korrutamist ja jagamist, vaid nemad mõistsid isegi astme alust otsida ja astmele tõsta.
Peale selle, et neil oli kaunis suur matemaatiline teadmistevara, omandasid hobused ka teadmisi saksa ja prantsuse keele kohta — nad oskasid isegi sõnu ja lauseid õigesti lugeda ja kirjutada ning sellest teada anda. Härra Kralli poolt tarvilikult läbiviidud õpetamiskatsed annavad tunnistust tema asjalikust arusaamisest, mõistlikkusest ja imetlusväärsest kannatlikkusest.

Von Osteni kasvatusviis põhjenes peaasjalikult karistuste peale, Krall aga püüdis heaga.
Kralli enese sõnade järele on hobused niihästi väga andekad kui ka ühtlasi väga tähelepanematud koolipoisid: kui neile mõni asi näitlikult ette näidata, siis võib neid ainult suure tähelepanemise ja harjutamise kaudu õppimisele sundida — tihti ei lähe see sugugi korda; ka vastavad hobused mõne igava küsimuse peale vastumeelselt või meelega valesti. 

 

"Kummardu nullini!

Et õppimine jõudsamini edeneks, oli vaja õppetunnid võimalikult mitmekesisteks teha, nii et hobustel igavlemiseks aega üle ei jääks ja nende tähelepanu ei raugeks.
Üldiselt on ju arusaadav, et hobused küsimuse peale vastu kõneleda ei saa ja oma vastuseid andsid nad kabjalöökide abil. Näiteks, "T" nimetamiseks oli vaja 24 lööki teha: et seda kergendada, seadis Krall sisse süsteemi - hobused pidid ühelisi parema jalaga, kümnelisi vasaku, sajalisi uuesti parema, tuhandelisi vasaku jne lööma. Kui hobused vastust ei teadnud, tegid nad peaga eitava liigutuse või lõid jalgadega sõna "nein" (ei), nicht (mitte).
Huvitavad olid ka hobuste võimed keele osas — kõige tähelepanuväärsem oli see, et hobused sõnu, mida neile saksa keeles õigekirjutuse järgi õpetati, tundsid ära ka kirjalikult ning oskasid neid kokku panna nii nagu nad neid kuulsid. 

 

Zarif õpib õigekirja.

Nii näiteks tarvitasid nad saksakeelse sõna Pferd (hobune) asemel "färd", "ferd" jne ehk just nii, nagu välja hääldades see sõna kõlab. Krall ei hakanaud neid ringi õpetama, vaid õppis ise nii kirjutama, nagu hobused talle vastasid ja kui tema hobused juba nõnda kaugel olid, et nad seletustest hästi aru said, hakkas ta neid koos õpetama (nagu koolilapsi). 

Ühe õppetunni sisu sõna-sõnalt:

Näidatakse punast riidetükki.
"Mis värvi see on?"
Zarif: ei. Muhamed: ei.
"See on punane." Z (kardab): punane. M: punane.
Näidatakse hobuse pilti.
"Mis see on?" M: ei. Z (kohe): hobune. M. käest küsitakse uuesti. M vastab: hobune.
Näidatakse Alberti, hobusekasvataja pilti."Mis see on?"
M: ei. Z: Krl (Karl).
"See ei ole Karl ja pealegi küsisin ma, mis see on, mitte kes." Vastuse kergenduseks kirjutatakse tahvlile täht "h". Z (selle peale): hrr (härra, mees). "Kuidas on selle härra nimi": M: ü. "Tähelepanelikumalt!" M: abrd-aberd.
"Noh, Zarif!" Z: abrd.
"Õige, nimi on Albert, missuguse tähe teie vahele jätsite?" Z: L.

Järgmiseks, prantsuskeelse õppetunni kirjeldus:

"Lugege kolmeni." - 3.
"Õige, lugege nüüd kaheksani." - 8.
"Liitke mõlemad numbrid kokku." - 12.
"Ei ole õige, tähelepanelikumalt!" - 11.
"Väga hea. liitke mõlemad numbrid (12 ja 11) kokku - 24.
"Sa ütlesid 24. Sa tead, et saksa keeles öeldakse vier zwansig ehk enne ühelised, siis kümnelised, aga prantsuse keeles öeldakse kümned enne, siis ühed. Korda nüüd kakskümmend neli." - 24.
"Jagage seesama arv neljaks." - 6.
"Jagage kolmeks." - 7.
"Ei ole õige". - 8.
"Korrutage  neljaga". - 32."Hästi arvatud. Anna mulle suud." (See sünnib).
"Paremat jalga tõsta!. Z tõstab vasakut.
"Ei, ma ütlesin: paremat!" (See sünnib).
"Sa tõstsid paremat jalga üks kord: tõsta nüüd vasakut kolm korda." - 3.

Need on näited, mis igaühele uskumatud näivad ja selliseid näiteid on raamatus hulgakaupa.

Palju imelikumad ja tähelepanuväärsemad on hobuste intelligentsi ilmingute kirjeldused; hobused pidavat nimelt vahel, kui neil tuju on, täiesti ilma sundimiseta oma soove ja tundeid avaldama.

Ühe õppetunni ajal juhtus järgmine lugu. Hobuseid õpetati ühe õppetunni ajal mitmesuguseid hääli välja ütlema, ja et neile oleks kergem aru saada, mida neilt nõuti, näidati hobustele lahtise suuga hobuse pea pilti, mille ette täht A oli kirjutatud.

Mitmekordsete asjatute katsete järel lõi Zarif jalaga tähe B märgi, mis oli lühend sõnast Brot — „leib“. Sellega tahtis Zarif teada anda, et rääkijale (hobusele) pildi peal tema vaeva eest tuleks ka tükk leiba anda (PS! See on raamatu autori arvamine).

Kui Muhamedi käest küsiti, mis tuleb teha, et hobune rääkima hakkaks, vastas ta koputades: „öfn munt“ (suu lahti teha). Kui tema käest küsiti, miks ta seda ei tee, oli vastus: „weil kan nigd“ („sest, et ma ei saa“).

Kui Zarifi käest küsiti, mis kombel ta Muhamediga räägib, vastas ta: „mit munt“ (suuga). Dr. Schoeller, kes Kralliga koos töötas, küsis nüüd, miks ta seda mitte suuga ei ütle, ja sai vastuseks: "weil ig kein stime hbe (sest, et minul häält ei ole). 

Vahete vahel ajavad hobused isekeskis juttu. Nii räägivad nad teineteisele oma praegusest tujust, oma armsamatest toitudest jne.
Hobused õpivad aja jooksul ka abstraktsetest mõistetest aru saama ja neid õigesti tarvitama — nagu näiteks mõisted ilus ja inetu, jõud jne. Ka saavad hobused "mina" mõistest aru, nii ütles kord Krall Zarile: „Enne kui sa mõne arvamise ülesande peale vastad, pead sa mõtlema. Aga mis sa enne vastamist teed?“ Mille peale hobune vastas: „Mina mõtlen.“

 

 Katse eneseteadvusest.

Korra on Muhamed, ilma et teda oleks sunnitud, järgmist kloppinud: 56x3. Ja, kui tal kästi nüüd sellel ka vastus anda, siis ta vastas: 168. Peremees küsis siis, mis number see olla võiks, ja Muhamed tähendas: „tlfon Kral“ (Telefon Krall). Ja tõesti — oligi Kralli telefoninumber 168!

Teisel juhtumil näidati hobusele tüdruku pilti ja küsiti: „Mis see on?“
Mille peale Muhamed vastas, et see tüdruk olla.
„Miks sa arvad, et see tüdruk on?“
„Et tal pikad juuksed on.“
„Mida tüdrukul ei ole?“
„Habet.“

Kui üks või teine küsimus hobuseid huvitas, nõudsid nemad ise seletust. Kui neil aga vahest töö üle jõu käis, palusid nad, et neid rahule jäetaks ja talli viidaks.

Nagu ülaltoodud näidetest selgub, on loomade abistamine igasuguste abinõudega täitsa võimatu (nagu komisjon leidis). Ka see asjaolu, et neist hobustest pea kõik teadusajakirjad kirjutasid ja hobuste oskusi tõendasid, peaks näitama asja komisjoni järeldustele vastupideselt. Samuti, et mitmed professorid seda kinnitasid ning mitte keegi pole senini suutnud midagi vastupidist tõestada, tuleb meil edaspidi arvestada asjaoluga, et loomad mõtlevad.

LÕPP

Allikad:

Denkende Tiere, Karl Krall, 1912.
Külaline : "Tallinna Teataja" kirjandusline-teadusline lisa : hinnata kaasanne, 8 juuni 1913.

 

Babüloni linna võimatus

Lugu on jätkuks eelmisele kahele loole, millega saan uuesti ära näidata, et ajaloolisi andmeid on muudetud ja seda õige suurel määral. Asjaga on nii, et vanemates allikates "säilinud" andmed ei kattu karvavõrdki tänapäevaste andmetega. Miks see nii on, eks seda olen eelnevalt proovinud seletada ja selles loos üle ei korda.

Juhtusin lugema 1898 aasta ajalehest professor F. Delitschi kirjatükki Babüloonia langemise kohta ja kui tegu oli professoriga, siis tuleks ju tema välja toodud andmeid uskuda? Lugu ise on pikk ja seda siia ümber panema ei hakka, vaid võtan luubi alla andmed, mida nimetatud professor on Babüloonia linna suuruse ja ehitamise kohta maininud ning võrdlen neid tänapäevaste andmetega ja lasen AI-l teha ka mõned arvutused, et näidata ära kogu asja jaburdust.

Katkend vanast ajalehest, pealkirjaga: "Belsatsari pidu ja Babiloni langemine."

Suur sõjapealik Nebukadnetsar oli niisama suur ehitaja. Ühes naabri rahvaste allaheitmisega pidas ta väsimatult selle eest muret, et Babüloni mitte üksi kõige tugevamaks, vaid ka kõige kindlamaks linnaks maailmas teha, niisuguseks kindluseks, millele vaenlased midagi teha ei jaksa. Tema ajal ehitati ja tehti ümber templid ja lossid, uulitsad ja sillad; linna vallid ja neid ümbritsevad kraavid tehti valmis ja laiemaks; linna väravad ehitati uskumatult toredaks. Ja nii sai, oma vaimurikka kuninga käsul ja juhatusel, Babülon sarnaseks eel-Aasia hiigellinnaks, nagu seda Herodotos kirjeldab. „Babülon,“ nii räägib Kreeka ajalookirjutaja, — „on laia tasandiku peale ehitatud ja on nelinurkne, igatpidi 120 staadiumi (s.o. kolm geograafilist penikoormat). Babülon oli teisiti ehitatud kui kõik meile tuttavad linnad. Kõigepealt piiras teda sügav ja lai kraav ümber, mis vett täis oli, — selle järel tuli müür, mis praeguste mõõtude järgi üle 25 meetri paks ja üle 100 meetri kõrge oli. Üleval müüri peal, äärte mööda, olid majakesed ehitatud, nimelt üksteise kohale; nende vahe oli tühi ja küllalt nii lai, et nelja hobuse tõld lahedasti läbi võis sõita. Väravaid oli linnal ümberringi ülepea sada, mis kõik, nii nagu ka väravate postid ja riivid, punasest vasest tehtud olid. Keset linna voolas Eufrati jõgi ja jagas seda kaheks osaks. Müürid ulatusid mõlemalt poolt kuni jõeni, sealt läksid pikki jõekaldaid kaks kõrvuti seisvat, põletatud telliskivist tehtud müüri, millede sees iga uulitsakoha kohal, mis linnast jõe poole välja viis, vasksed väravad tehtud olid. Ka need müürid tegid vaenlase pealetungimise täiesti võimatuks. Seespool oli ümber linna veel teine müür, peaaegu niisama kõrge, aga pisut õhem.“Straboni ja Arriani kirjadest loeme, et Aleksander Suure ajal 10 000 inimest kaks kuud järjestikku töötasid, et üheainsa Babüloni templi rususid ja telliskive ära koristada.

Hakkan siis kuskilt pihta. Võtsin ka paar 19. sajandi raamatut endale appi. Viskan järjekordse kivi (igavese juraka) õpetatud meeste kapsaaeda, mis minu meelest põrmustab kogu nende ülejäänud ponnistused, kuidagi mõistlikult asja seletada. Neil on elevant (hiiglased) portselani poes, aga mitte kuidagi nad ei märka seda.

Väljakaevamistel leitud hiiglase pea (alumine pilt). Ilmselt olen ma seda raamatut ka mõnes varasemas loos kasutanud, kuid topelt ei kärise.

Mida austatud professor ei teadnud, oli see, et nende müüride all oli hiiglasilk tunnelite süsteem (alumine pilt). Pilt on veel seetõttu hea materjal, et näitab ära telliskivide suuruse, võrreldes kasvõi kitsaste Pompei tellistega.

Stiilinäidet ehitistest iidses Babülonis. Juhin tähelepanu hoonete keerukusele ja suurusele, võrreldes inimestega.

Ja nüüd katsun nuputada, et mispärast selline kõrgtsivilisatsioon tagus meisliga kiviplaatidele ja -silindritele kiilikirja? Need kaks ei lähe kokku! Ilmselt on kiilkirja silindrid ja plaadid vastava masina abil loetavad andmekandjad või mingi ülikeeruline seadeldise dekrüpteerimisvõtmed.

Järgnev pilt läheb juba otseselt teemasse, kuid tuuma juurde jõuan väheke hiljem. Pildil on näha sisemüür ja see annab aimu selle mõõtmetest, kuigi loos märgiti, et sisemüür oli peaaegu sama kõrge (100 meetrit), kui välimine müür. Las sisemüür selles loos jääda tähelepanuta.

Telliskivi Baabeli torni müürist (alumine pilt). Kes Briti muuseumi lugu mäletab, seal olid ka mõned kulunud kivid välja pandud, millele olid sisse pressitud mingid kriipsu-jukud. Mida alumine pilt meenutab? Mikroskeemi? Ma kuskil loos mainisin, et Briti muuseumi väljapanek on väga nadi võrreldes sellega, mida seal 100 aastat tagasi võis näha (andmed vanadest ajalehtedest). Miks pidi Babüloni kaitsema 100 meetri kõrgune topeltmüür, millest välimine müür oli peaaegu 30 meetrit lai. 

Eile lobisesime Arnega telefonis ja ta vastas selle asja ära Moskva kremli näitel. Olid olemas elektromagnetrelvad ja vaenupooled pidasid sõda nende relvadega. Miks ümbritses Babüloni topelt, 100 meetri kõrgune ja 30 meetri paksune tellistest müür, kui kahureidki polnud olemas? Milleks sellele müürile 100 hiigla-suurt vasest ust? Vot ja see alumine tellis oli ilmselt mingi elektrikaitsesüsteemide osa (tuvastus - tõrje vms). Andmeid on aga vahepeal muudetud ja Briti muuseumis saab nüüd ainult mingeid kulunud savikäkke vaadata, mitte taolisi ilusaid täistehnoloogilisi vidinaid nagu pildil.

Üleujutuse kivitahvlid. Kui ma ei eksi, siis nägin ka originaali Briti muuseumis oma silmaga. Aga asi pole selles, vaid naljamehed "oskasid" lugeda sellelt purunenud tahvlilt välja Piibli üleujutuse loo!

Nüüd ma kasutan võimalust ja näitan ära Babüloni näitel ühe pildi, mis mul ammu oma aega ootas. Kõigepealt aga pilt babüloonlaste nägemusest meie maailma kohta. Sedakorda juhin tähelepanu virmalistele.

Võrdle ülemisel ja alumisel pildil olevaid virmalisi. Alumisel pildil on virmaliste kroon, nähtuna 19. sajandi Põhjapooluse ekspeditsioonilt. Mis asi see selline on?

Näib kangesti füüsiline objekt olevat kupli (firmanent) küljes. Asi läheb just täpselt teemasse veel seetõttu, et tänapäeval selliseid asju enam ei nähta (andmete muutmine). Nii nagu puudub vihmapiiskades ja lumehelvestes elekter, mis veel kõigest 100-aastat tagasi tavaline nähtus oli (vihma ajal elektrisurin õhus, lumehelbed langesid pragisedes maha).

Väga hea näide, et andmeid on muudetud, on püramiidide näide. Püramiid olid kuni teatud ajani tunduvalt järsema kaldega.

Nüüd jõuan jutuga siia, kuhu ma jõuda tahtsin. Ega mul head pilti võtta pole Babüloni välismüüride kohta, kuid alljärgnev pilt peaks asja ära ajama. Pildi mõõtühikud klapivad täpselt vanas kirjutises olevaga, aga tänapäevase "uduga" ei klapi.

Müüri kõrgus oli 350 jalga = 105 meetrit. Müüri paksus u 26 meetrit. 25 messingist väravat igas küljes (kokku 100 väravat).

Tänapäevased andmed linna kohta:

•    Linna pindala: umbes 850–1000 hektarit (8,5–10 km²).
•    Mõõtmed: ligikaudu 4,8 km põhjast lõunasse ja 2,4 km idast läände.
•    Müüride pikkus: umbes 18 km kogu ümbermõõdu ulatuses (kaasaarvatud sise- ja välismüürid).
•    Babülon oli ümbritsetud kahest suurest müürist, mille vahel oli tühik, mis toimis kaitsetsoonina.
•    Välimüür oli umbes 8–11 meetrit paks ja kuni 30 meetrit kõrge.
•    Sisemüür oli samuti väga massiivne, võimaldades sellel isegi kaarikute liikumist.

Nagu näha, siis tänapäevaste andmete järgi oli linna pindala tunduvalt väiksem, müür kolm korda madalam ja kolm korda õhem. Vanas allikas on veel midagi väga huvitavat öeldud: Aleksander Suure ajal töötasid 10 000 inimest kaks kuud järjestikku, et üheainsa Babüloni templi rususid ja telliskive ära koristada. Öelduga ilmselt jõudis kohale, kui suur oli Babülon, kui ühe ainsa hoone rususid koristasid 10 000 meest kaks kuud.

Võtan appi tänapäevase abimehe (Chat GPT) arvutama telliste hulka välismüüris. Kõigepealt lasin arvutada tänapäevaste mõõtude järgi:

Oletame, et Babüloni välimise müüri üks külg oli 4,8 kilomeetrit pikk, ja laius 2,4 km, siis müüri kogupikkus oli 14,4 km. Kuna müüridel oli 100 pronksist väravat, siis lahutame jämedalt müürist umbes 1 km (1 värava laius 10 meetrit). Nüüd saame tellistest müüri kogupikkuseks 13,4 km. Müüri paksus oli keskmiselt 9 meetrit. Küsimus: Mitu tavamöödus telliskivi mahub sellesse müüri?

Chat GPT vastus: 9 meetri kõrguses, 9 meetri paksuses ja 13,4 km pikkuses müüris on ligikaudu
≈ 500–560 miljonit tavamõõdus tellist, sõltuvalt vuukide paksusest ja paigutusest. Nagu näha, siis ChatGPT on jube kiuslik ja muudab parameetreid. Chat GPT arvutas kõik õigesti v. a selle, et müüri kõrgus oli 30m (muutis müüri kõrguse 9 meetri peale). Korrutan jämedalt AI pakutud telliste arvu kolmega ja saan, et müüris pidi koos vuukidega olema u 1,5 miljardit tellist.

Telliste arv müüris originaalandmete järgi: 

* Müüri pikkus oli igatpidi 3 geograafia penikoormat ehk üks külg oli 3x7420 meetrit ehk 22 km pikk.  Müüri kogupikkus oli (4x22) 88 km pikk.

* Müür oli 25 meetri lai ja üle 100 meetri kõrge (pildil olevate mõõtude järgi 105 meetrit).

Chat GPT arvutus: Müür sisaldas endas 113 miljardit tellist, mördiga koos u 100 miljardit.

Chat GPT arvutas veel lisaks, et 10 000 inimest valmistaksid neid telliseid ja laoksid müüri nii ööd kui päevad järjest vähemalt 60–70 aastat. Kuid need numbrid kehtivad ideaaltingimuste korral. 

Sellega lõpetaks selle teema, kuna nüüd peaks vast üpriski selge olema, et on toimunud suur andmete muutmine ja informatsioon Babüloni kohta on võimatus. Meeldetuletuseks, et jutt oli kõigest välimisest müürist. Kui teeksin arvutused veel sisemüüri ja kõikide Babüloni ehitistega (kaasa arvatud Paabeli torn), siis ilmselt 10 000 meest, ilma puhkepausideta, poleks veel tänapäevakski seda linna valmis saanud.

LÕPP

Allikad:

Sakala Lisaleht : [ajalehe Sakala põllutöö lisaleht], 21 juuli 1898.
The story of Chaldea from the earliest times to the rise of Assyria, 1886.
The thrones and palaces of Babylon and Ninevah from sea to sea; a thousand miles on horseback .. 1876.
Bible astronomy; or, The little book on the mysteries and wonder of the rise and fall of Babylon, 1853.