Sfinks

Selle teema näitel saab ära seletada kogu ajaloo absurdsuse. Meile teadaolev ajalugu on otsast otsani täis ebakõlasid ja ei klapi minu ja paljude teiste uurimistöödega. Huvitavam küsimus on aga see, et miks ajalugu ei klapi vaatlustega ja teatud allikate informatsiooniga, kuid veelgi huvitavam on küsimus, mis ajast ajalugu ei klapi? 

Kui sellele teemale mõtlesin, viisid mu mõtted mind kohe ajaloo võltsimise teemadele ja meenus ka ulmenovell Fahrenheit 451, kus korjati rahvalt kõik raamatud käest, mis pani inimese lõpuks tõelise ajaloo unustama. Järgmiseks mõtlesin, et kuidas eelmiste tsivilisatsioonide tähtsamad või valgustkartvamad artefaktid rahvalt kätte saadi. Sellest ma ka kuskil kirjutasin. Kordan põgusalt üle. Aastal 1913 (see on vägagi tähtis aasta, sellest lähemalt loo lõpus) läkitas Eesti Rahvusmuuseum oma agente üle Eestimaa inimeste kodudes käima, kes korjasid vanavara rahva käest ära, põhjendades seda vajadusega muuseumidesse Eesti rahva ajalugu koguda. Ilmselt saadi enamus "tähtsamaid" asju ka kätte ja siis tuli ilmasõda, mille käigus artefaktid kadusid või hävitati. 

See oleks lühidalt üks võimalikest tõelise ajaloo peitmise võtetest ja siin ei pea kuigi tark olema, et taibata, et seda kõike ka kuskilt juhiti. Eelpool kirjeldatud info on justkui loogiline ja kehtib, kui seda infot vaadata ütleme punktist A. Kui aga vaadata informatsiooni punktist B, siis kõik muutub. Täna ma kirjeldan algavat juttu punktist A ja kokkuvõtte teen hoopis punktist B. Loomulikult on olemas ka punkt C, D, E jne, kuid täna sai lugu just selline. Ütlen veel, et ma ei kirjuta lugusid lugude pärast, vaid selle põhjal, mida ma hetkel arvan. Homme mõtlen võibolla hoopis teisiti.

Järgnevaks toongi näite ühe teadusmaailma jaoks autoritaarse arheoloogi väljakaevamiste tulemustest ja panen selle kõrvale informatsiooni, mis teadus tänapäeval asjast arvab.

George Andrew Reisner oli haritud ja mainekas arheoloog (Harvardi Ülikooli egüptoloogia dotsent), kes elas aastatel 1867-1942. Aastal 1912-1913 käis ta kaevama Gizal ja tema tähelepanu oli eelkõige maailma kõige kuulsamal Sfinksil (neid oli teisigi). Wikist ei ole võimalik infot leida, et ta neil aastatel Gizas kaevas ja tema avalikes ettekannetes puudub taoline kirjutis. Aga mul on vanad ajalehed, mis heidavad valgust sellele, mida vanasti uuriti ja mida avastati. Tänaseks on informatsioon aga 100% muutunud. Mis aastast alates kõik muutus? Sellest väheke hiljem, kuid üleval sai see aasta juba ka ära mainitud. 

Vihjeks ütlen, variant B mätta otsast, et mingit vanemat ajalugu polegi kunagi olnud, vaid ajalugu luuakse tagant poolt ette poole. Simulatsiooni teooriast on palju kirjutatud ja filmegi tehtud ja seda pole mõtet üle rääkida.

Esiagu hakkan variant A vaatenurgast pihta. Panen mõned pildid 20. sajandi alguse raamatust (nime ei mäleta), kus teostati väljakaevamisi 19. sajandil mingis kõrbes. 

Märksõnadeks oleksid: hiiglased ja ebardid. Kui Kalevipoeg jala Soomest üle Läänemere Eestisse tuli, siis tal oli kõige sügavama koha peal meri põlvini. Kõige viimasel pildil on just midagi sellist kujutatud, kus tavaline meiesugune inimene on hiiglasele vaevalt põlvini. Esimene Adam olla olnud 500 meetri pikkune ja siis hakkas arhitekt järjest ja järjest inimese pikkust lühendama, kuni jõudis meiesuguste inimesteni välja. 

See, mis meie tänapäeval enda ümber vanade ehitiste näol näeme, sobib hästi 3-4 meetri pikkusele inimesele elamiseks. Ma pole Vatikanis käinud, kuid piltidelt olen näinud, et seal asuv Püha Peetruse Basiilika sobiks lahedalt elamiseks umbes 10-meetristele tegelastele. 

Arvan, et erinevaid tsivilisatsioone saab määratleda inimeste erineva pikkuse järgi. Kuhu ajajärku Sfinks jääb, seda ei tea, kuid sfinksist ja ajaloo vasturääkivustest väheke all pool.

Jõuan tagasi inimese pikkuse juurde. Nii palju kui lugenud olen ja usun sellest paljutki ka mingil määral tõsi olevat, siis inimesi oli laias laastus kääbustest (30-40 cm) kuni 100 meetriste inimesteni välja. Kuni 10 meetriste inimeste kirjeldusi (vaata mu teisi lugusid) ja isegi skelette on leitud (tõepärasust kinnitada ei saa), aga kui on kirjeldusi, siis arvan, et ka 20. sajandi leiud, mis hiljem ulmevaldkonda liigitati, on tõesed või õigemini näivad tõestena. Probleem tekib aga pikemate inimestega. 

Jesuiit A.Kircheri joonistus Maal eksisteerinud erinevate inimliikide pikkusest on minu arvates tõepärane ja klapib ka kadunud tsivilisatsioonide arvuga (5). 

Kuni Goljatini on meie maailmas infot ja tõestusi säilinud hoonete näol. Aga 50 või koguni 100 meetri pikkusi inimesi ei suuda esmalt nagu uskuda, et nad said siin maal kõndida ja elada. Esiteks, raskusjõud mõjuks sellistele inimestele laastavalt, kuid ei tohi lasta ennast sellise pisiasjaga eksitada. Kui Maa on tehislikku päritolu, siis selle looja saab siin parameetreid oma suva järgi muuta nii kuis tahab. Küsin pigem nii, kas meil on võimalik tänapäeval leida veel mingeidki kaudseid tõendeid, et taolised inimesed kunagi maal jalutasid? Kus nad elasid ja kui suured pidid nende eluasemed olema? Siin tulevad jälle appi legendid ja mõned pildid, kuid kas neid uskuda? Alumisel pildil on Etruskide hauamonument. Äkki see oli üks neist kolossaalsete mõõtmetega inimeste kätetöödest?

Aga olgu, vaatame edasi. Kalevipoeg olla suvalistel kohtadel maa pinnal maganud, millest on maha jäänud süvendid või sängid. Ilmselt oli ka kliima tollel ajal soe või paras, nii et päike ei kuumutanud liigselt ja ka lund ja jääd sel ajal ei tuntud. Aga on veel midagi, mis võivad vihjata pildil olevale kõige pikemale inimesele. Need on püramiidid. Kas keegi on näinud Cheopsi püramiidi vundamenti? Püramiidi kõrguseks mõõdetakse täna 146 meetrit. No oletan korraks, et Cheopsi püramiid on ainult poolenisti liivaga kinni mattunud ja kui ta kõrguseks oleks minu tagasihoidlikul hinnangul umbes 300 meetrit, siis tema külje pikkus oleks umbes 500 meetrit ja pindala umbes 200 000 ruutmeetrit. See ehitis sobiks juba küll pikematele poistele ja tüdrukutele varjualuseks, kus vihmaga lõket teha. Avatari filmis näidatud hiigel puudest oleks küttematerjali neile piisavalt jätkunud.

Nüüd aga Sfinksi ja kummalise, tundmata ajaloo juurde, mida ajaloo valeks teinekord kutsutakse. Kuid kas ikka kõik on nii nagu paistab? Jätkan lugu punkti A vaatenurgast. Loo alguses kirjutasin, et kes küll tabaks ära selle piiri, millal ajalugu on valeks kirjutatud või kas selline piir on üldse olemas ja kui on olemas, siis kas neid on mitu? 

Näib nii, et kõik kirjalikud dokumentaalsed tõestused on lihtinimese silme eest peidetud. Näib ka nii, et töösse asusid põllemehed, kes lõid süsteemi kadunud tsivilistasioonide ja tõelise ajaloo varjamiseks. Süsteem oli väga lihtne. Vähe sellest, et põllemehed jagasid maailma ja panid paika valitsejad, panid nad paika ka väiksemad mutrid, antud juhul siis tsensorid, kes kõike tavaliste inimeste poolt kirjutatut, tsenseerima asusid. Õnneks või kahjuks ei jaganud tolle aja tsensorid veel paljusid asju ära, mida nüüdsel ajal saab üpris lihtsalt seostada mastaapse ajaloo valega. Selle tõestuseks toongi siia jutu vanast ajalehest, kus ülal nimetatud mainekas arheoloog jutustab oma kaevamistest ja uurimistest Sfinksi ümbruses. Et asi täiuslik oleks, siis lisan tsiteeritud allikale ka tänapäevast nägemust asja kohta juurde. Punktist B, aga näib kõik hoopis teisiti, kui just eelpool kirjeldasin. Mis vaatenurgaga on B puhul tegemist? Kas vabamüürlased polegi siis need, kes kõike peitma hakkasid ja kes kirjutasid ajaloo ümber? 

Sfinksi saladus

(Lugu vanast ajalehest)

Sfinksideks nimetatakse teatavasti lõvimoelisi inimesepeaga kivikujusid; nad seisavad kas püsti või lamavad aluslaua peal, esimesed jalad ettepoole sirutatud, tagumised jalad vastu külgi, kahel pool keha.

Selle muinasluulelise loomakuju kodumaa on Egiptus, kus teda muiste kuningavõimu kehastuseks peeti ja kus seepärast siis ka kuningaid sfinkside näol armastati kujutada. Peale selle leidub Egiptuses veel raudkullipeaga lõvimoelisi sfinkse kui kuningate kehastusi. Kõige kuulsam seesugune sfinks asub Ülem-Egiptuses, Niilusest 8 versta lääne pool, nn Gisehi püramiidide keskel, ja kannab „Eiseh jumalanna“ nime. Ta on kaljust välja raiutud, 86 jalga kõrge ja 137 jalga pikk. Juba 3300 aastat varjab see „Eiseh jumalanna“ eneses Egiptuse rahva saatuse saladusi, ilma et kellelgi mahti oleks olnud neisse tungida. Alles meie aja teadusel on korda läinud seda tumma hiiglast kõnelema panna ja temalt maailma kõige vanema kultuurrahva arenemise algete kohta tähelepanuväärilisi avaldusi teada saada. Suure imestusega loetakse neid uurimisaruandeid, mis tuntud egüptoloog (Egiptuse muinasaja uurija) Reisner, Harvardi ülikooli professor hulgale õpetlastele Bostoni linnas hiljuti ette kandis. Sellest aruandest avaldame järgnevates ridades ainult kõige huvitavamad teated (Kommentaar: Seda aruannet ei suutnud Harvardi ülikooli lehelt leida. Kõiksuguseid muid Reisneri aruandeid saab sealt aga lugeda küll). Pikkade läbirääkimiste järele läks uurijatel umbes poole aasta eest korda Egiptuse asekuningalt ehk khedivelt luba saada „Eiseh jumalanna“ uurimistööd ette võtta. Kui luba käes oli, asuti kohe tööle. Kõigepealt leiti selle hiiglaskuju seest, nimelt sfinksi esimeste käppade vahelt, päikesejumala tempel. See tempel on veel palju vanem kui püramiidid ise; ta on umbes 6000. aastal enne Kristuse sündimist ehitatud. Siis tuli veel Egiptuse esimese ajalooliselt tuttavaks saanud kuninga Mona Menese hauasammas avalikuks; nagu samba kirjad näitavad, on sellele valitsejale jumalik austus osaks saanud. Sfinks on kas sellesama valitseja või mõne tema lähema eelkäija ehitatud.

Tema sees leiduvad pikad käigud ja need viivad koobaste juurde, mida lähemate kuude sees mõeldakse läbi uurida; need koopad on kõiksugu risu ja varemeprahti täis, nii et neisse esiotsa mõnigi kord polnud võimalik sisse pääseda. Sfinksi ülemisest osast leiti hulk majasid, millel katuseid vist peal pole olnudki – see leidus laseb arvata, et päikesejumala preestrid neid majasid oma eluasemeteks on tarvitanud.
Kuna sfinks ise määratu suurest kaljumürakast välja on raiutud, on need korterid arvatavasti küll märksa hiljem ehitatud ning vaheajal suurelt jaolt muidugi varemeteks varisenud.

„Giseh jumalanna“ pea sees on saal – 53 jalga (16 meetrit) pikk ja 14 jalga (4,2 meetrit) lai. See ruum on mitme käigu ja kuru kaudu eelnimetatud päikesejumalatempliga ühenduses. 

Siin teen ajalehe artikli tsiteerimisele väikese pausi ja panen siia lühikese jutu, mida asjast tänapäeval arvatakse.

Sfinks on välja raiutud täismassiivsest kaljupangast. Sfinksi peas ei ole ole avaraid ruume ega saale. Mõned varasemad teooriad ja legendid väitsid, et peas võib olla sissepääs või salakamber, aga kaasaegsed uuringud, sealhulgas georadari skaneerimised, ei ole näidanud tühja õõnsust sfinksi peas. Sfinksis on mõned käigud või avad, aga need ei ole ulatuslikud ega viita suurele sisemisele süsteemile.

Et juttu mitte liialt pikaks ajada, siis ametlikku osa siia rohkem siia ei pane. Reisneri väljakaevamiste tulemused ja ametlik jutt on üksteisega 100% vastuolus.

Mis imelikud telliskividest ehitused need ümber sfinksi on? Kas mingid käigud võivad olla kinni laotud või on tegu hoopis millegi muuga? Alumisel pildil on näha avaust Sfinksi peas, kuid mis see tegelikult on ja kas see üldse kuskile viib? Reisneri jutu järgi viib see avaus suurde saali, ametliku jutu järgi mingit saali pole.

Jätkan tekstiga vanast ajalehest.

Siit leiti sajandeid vanu asju, mida arvatavasti küll jumalateenistuse puhul on tarvitatud; iseäranis rohkesti oli seal päikese sümboli – kiirtevõruga ümbritsetud – riste; mõned neist ristidest on kullast ja nende küljes kõlguvad traadid, mille varal preestrid jumalateenistuse ajal väikseid kellukesi helistasid.

Mitmest kohast sfinksi seest leiti ühtekokku kaunis hulgake väikseid püramiide; professor Reisneri arvamist mööda ei ole nad muud midagi olnud kui päikesekellade „seierid“. Arvukate leitud asjade ja pealkirjade põhjalikuma tundmaõppimise teel loodetakse võimalust leida selle kõige vanema kultuuriajajärgu Egiptuse preestrite saladuste sisse selgemat pilku heita; niipalju kui varemalt teada, olid ju „päikesejumala teenrid“ nõiatarkuses ja astroloogias õige osavad.

Kommenteerin juurde. Sellist teksti ei leia uuema aja kirjutistest enam kusagilt ja arvatavalt ükski egüptoloog ei julge neid sõnu kinnitada.

Vanemast ajast on säilinud gravüüre, kus on püramiidid ja ka Sfinks hoopis teistsugused, kui need tänapäeval on. Vaata näiteks Wikipedia inglise keelset lehte, sest ka seal on need vanad pildid välja toodud.

Kõigepealt püramiidid. Sellest on küll palju juba kirjutatud, kuid sobib siiski üle korrata ja pealegi, see sobib teemasse väga hästi.

Püramiidid on palju teravama nurgaga kui tänapäeval. Enamustel vanadel piltidel on need just sedasi kujutatud, järelikult, pidid need ka "mingil ajal" sellised olema, sest üks kunstnik võib eksida, aga 100 kunstnikku mitte.

Ja nüüd sfinks ise. Pool sfinksi pead on ka ülemisel pildil näha. Ka sfinks polnud "mingil ajal" see, mis ta nüüd on. Kuidas on see võimalik?

Väidetakse, et sfinks on niivõrd palju kannatada saanud ja seepärast ei meenuta see enam seda algset sfinksi. Mina aga näen siin jälle seda, nagu eelneva tekstigi puhul, et mõlemad asjad, nii pilt kui jutt, tänapäevasest ja vanemast ajast, käivad teine teisele risti vastu.

Kas siin pole mitte tunda kerget lõhna piiri üle, mida ma loo alguses taga otsisin? Üllatav on see, et ilmselt polegi ajalugu valeks keeratud mitte tuhandeid aastaid tagasi, vaid kõigest umbes 100 aastat tagasi, aga siin on tegelikult üks teine aga ehk vaatenurk B. On olemas võimalus, et tänapäevane ajaloo käsitlus, mis põhineb väljakaevamistel, uuringutel ja minu pärast kasvõi radioaktiivse süsiniku mõõtmisel, millega määratakse objektide vanust, ei olegi vale. Samuti ei ole valed Harvardi ülikooli arheoloogi uuringud, vaid see on hoopis palju keerulisem teema, mis aju sõlme võib ajada. Ulmeinimesel pole raske seda mõista, kuid reaalses elus ei saa ka tema seda uskuda, sest pole mitte mingisuguseid suuri tõestusi tema enda elust. Kuid on olemas väikesed tõestused (Mandela efekt) ja suureks tõestuseks on kõik ajaloo vasturääkivused. On olemas isiklikud, väikesed Mandela efektid ja on olemas kõikehõlmav efekt, mis muudab peaaegu kõike siin maailmas. Kahe pilu katse on kõige tähtsam katse üldse kogu praeguse inimkonna ajaloos. See näitab ära, et asjad pole kaugeltki nii, nagu need paistavad olevat. Ilmselgelt toimus alles hiljuti mingisugune lülitus, kus muudeti ajalugu. Neid suuremaid lülitusi on olnud ilmselt sama palju kui kadunud tsivilisatsioone. Väiksemad lülitused, mida mõni teravama vaimuga inimene aeg-ajalt märkab, neid toimub pidevalt. Nendega silutakse vigu, mis jäid läbi kumama eelmistest aegadest. Teen igaks juhuks puust ja punaseks. Kui Reisner käis Sfinksi uurimas, siis see oli täis käike ja templeid ja maa aluseid püramiide. Samuti oli Sfinksi pea tühi, kuid tänapäeval on sfinks üks igav ja kole lubjakivist meisliga välja tahutud moodustis, mis sest, et meisliga ei ole võimalik seda välja taguda. Nii olid ka püramiidid hoopis teise kujuga ja ilusad ja meile tundmatu otstarbega ehitised. Täna on need aga ühed suured kivirusud, mille kalle samuti ei vasta sellele, mida vanadel piltidel on kujutatud. Miks see nii on ja kuidas on see ja paljud teised taolised ajaloolised vasturääkivused võimalikud? Vat just nii ongi, nagu mõni hetk tagasi kirjeldasin ja meie õnneks pole maailm täiuslik ja need nn Mandela efektid ei ole suutnud kõike vigu kõrvaldada ja seetõttu ongi meil võimalus tundma õppida tõelist maailma ja küsida endalt ikka ja jälle, mis maailm see selline on, kus me elame? Huvitav on ka see, et suuremaid lülitusi kutsutakse arvuti terminoloogiat kasutades - reset'iks. Eesti keeles kutsutakse seda lähtestamiseks. See aga toob uue küsimuse. Kui tänapäeval plaanitakse uut suurt lähtestamist, kas see on siis taoline lähtestamine, mis ilmselt toimus umbes 1913-1914 aastal (I MS algus)?

Las need mõtted ja teemad jäävad mõneks järgmiseks korraks arutamiseks, sest anomaaliad ei tundu lõppevat. Lõpetuseks panen siia veel kaks pisikest teemat, mis samuti kinnitavad, et asjad pole üldse nii nagu tunduda võiks. Esiteks, kosmos. Mis asi on kosmos, sellest ma samuti olen mitmes teemas kirjutanud ja kes on järjepidevalt lugusid lugenud, see teab. Vanast ajalehest leidsin järjekordse huvitava infokillu, mis klapib hetkel minu vaatlustega - tähti on taevas vähemaks jäänud ja asi pole pilvedes ega muus säärases segavas (lennuki suitsusabad või vanal ajal kivisöe toss atmosfääris). Vanas, 1890 aasta ajalehes on väide, et tähed paistavad taevas aeg-ajalt väga tumedalt ja nõrgemaid tähti pole üldse näha, kuigi taevas pole pilvi ja on selge öö. Millest see tuleb?

Ja viimaseks. Mandela efektiga on ära muudetud atmosfääri elektri nähtused. Pisike lõik ajalehe artiklist: Väga elektrilised on ka kaste, rahe, lumi ja vihm, mis vahel nii ohtralt elektriga on täidetud, et raheterad ja vihmapiisad säravad, kui nad maha langevad. 

LÕPP

Allikad: 

Päewaleht, nr. 99, 3 mai 1913.

Sakala, 27. märts 1890.

Eesti Postimehe lisa, 18. juuni 1894.

Wikipedia