Sannikovi maa

Tuleb pikem jutt. Soovitan lugu lugeda ja pilte vaadata arvutist või suuremalt ekraanilt.

Sannikovi maa (Vladimir Obrutšev) raamatut nimetatakse teaduslik-fantastiliseks teoseks, kuid ilmselt on raamat suures osas dokumentaalne jutustus, mida on ilmselt väheke kohendatud ja mõned "lapsikused" juurde lisatus, et tunduks ikka romaani moodi olevat. Orbutsev oli Vene akadeemik ja aktiivne välitöödest osavõtja. Sannikovi maa raamat jutustabki just Sannikovi maast, kus Obrutsev käis.

See raamat polnudki algselt raamat, vaid Akadeemia arhiivi dokument, mis põhines teadlaste andmetel, kes 19. sajandil Sannikovi maal käisid. See informatsioon on kirjas raamatu viimases osas:

Oletame, et raamatut keegi ei muutnud (tont seda teab, mitu trüki sellel raamatul oli), siis pidi Obrutsev olema oma jope mördimeestele. Ilmselt oli see märguanne omadele. Tavalised inimesed, kes nõuka-ajal seda raamatut lugesid, ei teadnud peidetud sõnumitest suurt midagi.

See number ei ole kuidagi juhuslikult sinna "tekkinud," kes seda raamatut juhtub lugema, saab ise sellest aru. No kes see istub järve ääres ja möödab kahe mulli vahelist aega, mis juhuslikult on 33 minutit.

Raamatu esimene ja viimane kolmandik tundub täielikult tõsi olevat, sisaldades palju tõeseid ja kontrollitavaid fakte. Uurijad kohtasid Sannikovi maal onkiloone ja vampe, vat seal on minu arvates paljud asjad väljamõeldised. Onkiloonid olid kadunud indiaani rahvas, kes läksid tšukšidega maade pärast tülli ja onkiloonid kadusid ootamatult ajaloost. Arvati, et nad läksid Uus-Siberi saartele ja rohkem neid ei nähtud. Onkiloonide osas vanad ajalehed vaikivad. Ilmselt teati ajaloos neid tegelasi teise nimega ja kahjuks ma onkiloonide kohta ajalehtedest andmeid ei leidnud

Raamat sisaldab endas palju huvitavaid fakte. Näiteks, on lugupeetud akadeemik ilmselt ka mammuti liha söönud. Eriti maitsev pidi olema eluka lont, mille söömist ta raamatus kirjeldas. 

Ma leidsin paljudele raamatust loetud faktidele kinnitust vanadest ajalehtedest. Näiteks oli raamatus kirjutatud, et parun Toll tegeles mammuti korjuse uurimisega kuskil Aasia rannal, samal ajal kui tema kamraad uuris natuke eemal teist mammuti korjust. Taolisi infokilde, mida saab otseselt ajalehtedes sisaldava infoga ära tõestada, on päris palu.

Nagu juba mainisin, siis raamatu autor käis Sannikovi maal ja seda maad nägid oma silmadega ka Sannikov (ilmselt käis ka tema seal) ja parun Toll. Kirjelduste järgi oli tavaliselt Sannikovi maa paksu udu sisse mässitud ja paar korda aastas õnnestus seda maad kas Katla, Liakhovi või Benneti saarelt näha. Nansen sõitis oma laevaga Fram 1893. aastal Sannikovi maale päris ligi, aga jää tõttu pidi tagasi pöörduma. Ta nägi põhja suunast lõunasse lendavaid linde, kuid neid materjale uurides tekkis mul kahtlus, et Nansen oli teadlik selle maa olemasolust, aga see maa teda ei huvitanud, sest juba avastatud maa ei tee kedagi kuulsaks. Tema eesmärgiks oli avastada uusi maid veel rohkem põhja pool. 

Ametlikes andmetes väidetakse, et Sannikov nägi seda salapärast maad 1810 a, kuid ajalehtedes on vastuolulist infot. Alumisel pildil on tekst, et Sannikov nägi seda maad 18. augustil 1810, kuid järgmisel pildil on väidetud, et ta nägi seda maad aastal 1805. Ka saksakeelses ajalehes Revalsche Zeitung väideti, et Sannikov nägi seda maad aastal 1805.

5 aastat siia-sinna. Mõni asi!

Sannikov läks Katlasaarele tagasi 1811. aastal ja seal õnnestus tal oma uurimistööd lõpetada ja ta koostas kaardi, kuhu märkis ära kõik Uue-Siberi saared. Hiljem kasutasid paljud lugupeetud atlaste tegijad Sannikovi kaarte ja märkisid tema info järele Uue-Siberi saared ja ka "osa" Sannikovi maast oma atlastele. Miks ainult osa? Jällegi, kes raamatut on lugenud, see juba teab, miks.

Peale Sannikovi mindi valitsuse rahadega Uus-Siberi saari kaardistama (milleks seda uuesti oli vaja teha?) 1821-1823 leitnant Anshu (Anzhu) juhatusel. Veel tänapäevalgi nimetatakse neid saari Anzhu saarteks, aga leitnant millegipärast Sannikovi maad enam kaardile ei märkinud. Peale seda ei käidud Uus-Siberi saartel enam ametlikult kuni 1886nda aastani. Mis küll võis seda põhjustada? Kes üle-eelmist lugu luges, see mäletab fotosid inimtühjadest linnadest 1850-60ndate paiku. Samas, inglased, taanlased jt olevat teinud neil "tühjadel" aastatel hulga reise Gröönimaale ja Põhja-Jäämerre...

Kaugele põhja ja sealt tagasi lendavaid linde nägid veel mõned uurijad, nende hulgas ka Nansen. On põhjust arvata, et Jäämeres 78-80 põhjalaiuse kraadi all asub Sannikovi maa - üks suur saar või terve saarestik kõrgete mägedega. Toll arvas, et see maa koosneb basaldist, mida tuleb ette ka Benneti saarel, Franz-Josephi maal ja Teravmägedel. Vulkaanilise pinna olemasolu - hiljuti töötanud vulkaanide ja kuumade allikate jäänused - ehk seletabki selle maa lumekehvust ja ta kõlbulikkust lindude asupaigana, vaatamata selle kaugest asupaigast Põhjas.

Ma ikkagi kahtlustan, et raamatut on väheke tsenseeritud, sest ametlik teaduslik dokument ei saa sisaldada pealiskaudseid andmeid. Näiteks, kui mindi Sannikovi maad otsima, siis olid raamatu järgi uurijatel teaduslikeks instrumentideks kaasas baromeeter, termomeeter ja kompass. Nad pidid seal muude ülessannete kõrval ka maakera pikkuskraade määrama ning kaarte joonistama. Aga kuidas sellise vägitükiga hakkama saada, kui sul on kaasas termomeeter? Raamatus mainiti vaid, et see on imelihtne ja see õpetati neile selgeks Füüsika Peaobservatooriumis. 

Ajalehtedes on aga kirjas paar kraadi kangem jutt instrumentide kohta, mida tegelikult kasutati 19. sajandi ekspeditsioonidel. Sellisteks instrumentideks olid: Pistor ja Martensi kreis ja horitsond (ilmselt sekstant) ning inklinator. Inklinaator on ilmselt inklinomeeter ehk kaldenurga mõõtur. Ma tahaks näha, kuidas kompassi, termomeetri, malli ja sekstandiga kaarte joonistati. Ilmselt on ikka asi nii, et vanal ajal fotografeeriti maid õhust nagu ka tänapäeval.

Carl Philipp Heinrich Pistor, sündinud 3. jaanuaril 1778 Berliinis ; † 2. aprillil 1847. 

Kes tegi Pistor'ist foto? Näo järgi võis ta foto tegemise hetkel olla maksimaalselt 50-60 aastane. Kaamera leiutati just sel samal ajal, aga Pistorist on juba foto olemas. Foto tegemise ajal juhtus temaga üks pisike äpardus. Esimene kaamera oli nii kehvake, et selle ees tuli istuda terve päev. Pistor aga nõudis sellegipoolest fotot endast. Kes kõvasti kisab ja lärmi teeb, seda võetakse ka lõpuks kuulda, see on vana tõsiasi. Mindi siis Pistor'it pildistama ja pandi ta toolile istuma. Öeldi talle, et peab kaamerasse vaatama ja liigutada ei tohi. Pistor istus 8 tundi kaamera ees ja lõpuks kui talle öeldi, et nüüd aitab, selgus, et fotoaparaadis puudus fotoplaat. Pistor oleks peaaegu fotika fotograafile sinna samusesse pistnud, aga miski ime sundis teda leebuma ja ta istus veel 8 tundi fotika ees, olles näljas ja peldikus käimata. Vot sellised vaprad mehed elasid kunagi! Pisike iroonia? Tegelikult olid Pistor'i ajal fotokad juba üpris tavalised.

Pistor aga oli üks salapärane mees. Ta rajas 1813. aastal Berliinis täppistöökoja, kus valmistas kõiksugu optilisi instrumente, nagu mikroskoobid, sekstandid, läätsed teleskoopide jaoks jms. Ta pidas ka salanõuniku ametit.

Üks huvitav fakt raamatust.

Saart hakati nimetama Sannikovi maaks Sannikovi nime järgi, kes esmakordselt nägi seda saart keset jääd kaugel silmapiiril. Sannikov, Toll ja mõned veel olla näinud seda maad ja on arvatud, et Sannikovi maal peaksid olema 2250 meetri kõrgused mäed, aga teadlased on oletanud, et Põhja Jäämerel nii kõrgeid mägesid olla ei saa, kuid see on kõigest oletus, mitte fakt. Kui teadlased saare üles leidsid, siis elasid seal elajad, kes meie teada peaks ammu surnud olema ja lisaks leiti ka sealt ajaloost kadunud rahvad.

Benneti saare koordinaadid:  76°30′ N, 149°00′ E. Lõin need koordinaadid Google maps'i ja need näitasid Jäämere sinist vett. Neist koordinaatidest mitte väga kaugel oli üks pisike saar, mis on Benneti saar. Panen saarest Google mapsi pildi. Miks ei klapi vanad koordinaadid tänapäevastega? Olen sellest kirjutanud lameda maa teemas ja vastus sellele küsimusele on minu jaoks loogiline.

Kirjeldus Benneti saare kohta parun Tolli põhjanaba teekonna reisikirjeldusest: "Hommikul nägime udumüüri peal saare mägede latvasid, millest kõige kõrgemal valge hiigla kuppel on. Selle järskusid seinasid mööda langesid jääliustikud alla. Meie ees oli saladuslik maa, mis lähedase Aasia rannaga sugugi sarnane ei ole."

Kirjeldatud kuplist ei olegi nii lihtne pilti leida. Google maps'is (vaata ülemist pilti) on kuppel täielikult "valgeks keeratud." Ei saa just väita, et nad varjavad sedasi midagi meie eest, aga üks paistab kindel olevat - See saar ei sobitu ümbruskonda, mida arvas ka parun Toll.

Siin veel üks udune kart, mille saare kohta leidsin.

Mõistagi oli parun Eduard Toll Eestimaa mees, nagu enamus kuulsamaid tegelasi ajaloos. Saaremaa mees Bellingshausen avastas Antarktika ja Toll Põhjanaba maad. 

Tema maja asub Tallinnas ja seal tegutseb tänapäeval üks õige tähtis amet.

Sannikovi maa kohta andmeid otsides, lappasin pool internetti läbi, kuid mõni artikkel on olulisem kui teine. Leidsin artikli, milles märgiti ära, et Sannikovi maa oligi olemas ja see on tõsiasi! Kas keegi puterdas jälle midagi ära või kuidas selline artikkel üldse ajalehes ilmuda sai? Sellest artiklist aga väheke hiljem.

Moskva, 8.6 (TASS) (ETA) (1937, 9 juuni) Üle-liiduline Arktise instituut on korraldamas uut teaduslikku ekspeditsiooni Uue-Siberi saartele. Ekspeditsioon teostatakse jäälõhkuja "Sadkoga". Ekspeditsiooni üheks ülesandeks on kindlaks teha, kas on tõesti olemas Kotelnõi (katlasaar) saarest loodepool Sannikovi maa, mida nägi Sannikov 1810. aastal ja geoloog Toll 1886. aastal. Arvatava maa piirkonnas nägi Nansen 1893. aastal palju linde, milline asjaolu samuti tõendab maa olemasolu. 

Esimese aprillini on veel väheke aega, aga ma ei oleks päris kindel, et järgmine väljavõte 1897nda ajalehe artiklist üldse nali on. Isegi vanad Rohke Debelaki uudised on osalt tõeks saanud.

Lõik ajalehest:

Prantsusmaa — Ajalehed tõid tõe pähe järgmise aprillinalja: Nansen on Pariisis suurte rahameestega nõu pidanud, kuidas seda suurt metallivarandust tarvitama võiks hakata, mis nabamere jää vahel on leitud. Kui laev „Fram“ 79,5° põhjalaiuse ja 132,5° idapikkuse kraadi all oli leidnud Nansen paari meetri sügavuselt veepinna alt magnetrauamaardlad, et sealt vähemalt 3000 miljonit kilo rauda saavat, peale selle veel muid metalle, nagu näiteks kallist niklit, mida seal rohkesti olevat.

Nali on aga selles, et kui lüüa need koordinaadid Google maps'i, siis näitavad need justament kadunud Sannikovi maa asukohale. Teine nali on see, et Sannikovi maa "endises" asukohas on meri väga madal (ametlike andmete järgi on mujal 4-5 km sügav). Magnetiidist olen ma ka Gröönimaa loos kirjutanud. Nimelt, leidis ekspeditsioon Disko saarelt suuri jurakaid magnetiidist kaljusid, millest kõva häälega ei räägita. Trump poiss tahab neid vist nüüd omale saada.

Kui juba nalja tegemiseks läks, siis panen siia veel kolmandagi nalja, kuigi järgnevas jutustuses on nii palju pöörast informatsiooni et oh-oh-hoo.

Katkend Jean de la Hire romaanist "Lucifer." (1922). Kommenteerin paaris kohas juurde.

 

Põhjanabal.

Kui Peary 1908. aastal põhjanabale jõudis, leidis ta sealt ainult seda, mida ta 1906. aastal 87. laiuskraadi all oli leidnud ja mida Nansen 1895. aastal umbes samal kõrgusel, kuid teisel pool naba, oli leidnud – lume ja jääväljasid, mis vaheldusid jäämägedega ning jäälõhedega. (Kommentaar: Huvitav, et raamatu autor pidas 1922ndal aastal endiselt Peary’t Põhjanaba avastajaks, kuigi see tiitel võeti temalt juba 1909. aastal ja anti Cook’ile). Kusagil ei olnud tükikestki maad näha. See oli õudne ja elutu maastik, ühtlasi oli see pidevalt muutuv maastik, sest jäämäed liikusid ning nihkusid lühikeste sulailmade ja äkiliste külmade tagajärjel.
Kuid ei Nansen ega Peary, kuigi nad seda võisid aimata, ei leidnud seda, mida avastas mõni aasta hiljem geenius Glo von Warteck.
See leidus on järgmine:
Nimelt selgus, et põhjanaba ei asu mitte, nagu seni vastupidiste tõenduste puudusel arvati, jäämere vete ja kuristiku keskel. Naba ümbruses on võrdlemisi õhukese lume- ja jääkihi all maa, mis seisab natuke kõrgemal Põhja-Jäämere maksimaalsest veepinnast. See ei ole otseselt maa, vaid pigem kalju või kaljuplatvorm, mis on merealuste mägede kaudu ühendatud ühest küljest Franz Josefi maa ja Novaja-Semljaga ning teisest küljest Gröönimaa ja Grandimaaga (Kommentaar: Selle lõigu tekst sobitub Hüperborea kaardiga. Kaarti näeb all pool).
Teisisõnu, kui Peary oleks oma Põhjanaba jääle asetatud lipu alt kaevanud 11 meetri sügavusele, oleks ta leidnud mitte merejääd, vaid kindla kalju.
Glo XIII von Warteck tegi selle avastuse pärast naasmist Indiast, kus ta oli mitu aastat pühendanud salateaduste uurimisele. Oma perekonna mitme meesliikme ja mõne tiibetlase saatel läbis ta Mongoolia ja Siberi, liikudes umbkaudu 80° meridiaani sihis põhja poole.
Põhja-Jäämere rannikul hüpnotiseeris ja suggereeris ta üht eskimote suguharu. Selle suguharu saanide ja koerte abil jõudis Glo XIII ning tema salk idapoolt Franz Josefi maad otse põhjanabale.
Kõige täiuslikumad instrumendid, millega Warteckid olid varustatud, näitasid neile ühel päeval, et nad olid jõudnud punktini, mis tähistab maakera telje põhjapoolset otsa. Seal tuli neil kasutusele võtta instrument, mille oli hiljuti välja mõelnud üks ülem-tiibetlane, kes oli lõpetanud Pariisi ülikooli. See väga tundlik instrument ei olnud muud kui klassikalise „nõiakepi“ mehhaaniline ja elektrialustel töötav variant (Kommentaar: Kas nõiakepi all on mõeldud skeptrit? See on üks huvitav teema, mida uurida). See seade võimaldas tuvastada erinevate mineraalide olemasolu distantsilt alates millimeetrist kuni mitme meetrini, vastavalt selle mõõtühikute jaotusele. Warteckid ja tiibetlased alustasid kaevamist just seal, kus asub maakera magnetnaba (Kommentaar: Mingi asi on pannud mind kahtlustama, et magnetnaba ongi tõeline põhjanaba ja kuna GPS-id magnetnaba järgi ei toimeta, siis põhjanaba asemel sõidetaksegi tont-teab kuhu. Öeldakse küll, et magnetnaba liigub pidevalt, aga ei tasu lasta end eksitada. Tavainimeste kompassidel olevad nõelad ei ole seni veel jõnksastanud ega mujale liikunud). Kaevamine toimus kiiresti elektripuuriga. Juba mõneminutilise puurimise järel tõi puurmasina sond üles tüki basalti, mille ta oli kaljumassi küljest lahti kiskunud jääks muutunud lumekihi alt 10 meetri ja 53 sentimeetri sügavuselt. (Kommentaar: Punase lume olemasolu põhjanabal).
Kohe tekkis Glo von Warteckil mõte, et ta võib sellele liikumatule salajasele kaljusaarele ehitada kivitorni, kus ühel päeval hakkaks inimkonna orjastamiseks tööle teledünamo. (Kommentaar: Meenus David Icke jutt, kus ta väitis, et võltsreaalsust edastatakse planeet Saturnilt. Aga, kui Icke’l oli ainult osaliselt õigus? Äkki edastatakse võltsreaalsust hoopis Põhjanabalt? Meenus lugu ühest mehest, kes pakkus 20. sajandi algusel suure summa raha ükskõik kellele, kes suudaks tõestada, et maa on kerakujuline. Sellist inimest tollel ajal ei leidunud. Panen siia tulihingelise lameda maa pooldaja Wilbur Glen Voliva kaardi aastast 1931. Miks on Põhjanabale torni tarvis? Kas läbi selle torni edastabki teledünamo võltsreaalsust?). 

Selle olulisemad mehhanismid oli ta teoreetiliselt juba välja töötanud. Pärast seda jätkas uurimissalk oma teekonda jättes põhjanaba selja taha.
Järgmisel aastal sõitis Glo XIII koos oma kaaslastega „Kaiser-Gotti“ pardal põhjanabale. Neil olid kaasas valged orjad, kalmõkid ja eskimod. Veealune laev liikus läbi Smithi väina, mida Peary oli mitmel korral uurinud. See väin asub Ülem-Gröönimaa ja Ellesmore’i, Grinnelli ja Granti maade vahel. Laev sõitis jää all nii kaugele põhja poole, kui võimalik. Siin peatus „Kaiser-Gott“, jää all varjatult ankrusse jäädes. Laeva all oli vaid mõni süld vett ja merepõhi. „Kaiser-Gotti“ ülemine osa avanes ja sealt tulid välja töölised, kes hakkasid elektriinstrumentide abil jääd puurima.
Varsti oli jää läbistatud ja mehed pääsesid vaba õhu kätte. Nad asusid vaid ühek­sakümmend kilomeetrit põhjanabast.
Kaheksa kuud hiljem.
Märgiti ära kvadraat, mille külje pikkus oli 500 meetrit. Selle ala ulatuses lõhati jääd ja sulatati elektri abil, mida saadi veest ja õhust. Paljastatud kalju lõigati tuhandeteks kuubikuteks, välja arvatud keskosa, mis moodustas kvadraadi 25-meetrise küljega.
Lõputust kivimurrust lõigatud kuubikud asetati keskkvadraadile niiviisi, et neist moodustusid müürid ja seinad. Veealusest laevast toodi välja raud- ja puutalad ning seejärel kõikvõimalikke seadmeid: paksud kristalltahvlid, vilti, mööbel, kaablid ja elektritraadid, tööriistad, kastid, tünnid ja anumad toiduainete ning jookidega, samuti laskemoon ja sõjariistad.
Sinna ehitati kindlus, mille kõrgus oli 25 meetrit. Kindluse ülemise terrassi kohal kõrgus selgest kristallist kuppel vaskarmatuuridega (Kommentaar: mõelge korra neile seadmetele ja ehitusmaterjalidele).

Tõsistemate teemade juurde tagasi.

Wrangel tõestas ära, et Põhja-Jäämerel võib selge ilmaga näha väga kaugele. Sannikovi maa nägemine, millel olevat 2 km kõrgused mäed, on vägagi loogiline. Raamatus väitis kuulus akadeemik, et 40 km kaugusele nägemine polnud mingi kunsttükk. Lõik raamatust: "Ainult kaugel, kilomeetrit nelikümmend eemal, reetis madal valge uduriba lahtist merd - avavett, mis ulatus üle kogu silmapiiri." Kas see infokild on vihje meie maa tõelisele kujule? Olgu selle kujuga kuidas on, aga teooriaid on mitmeid, miks Sannikovi maad enam üles ei leita. Toon siia mõned teooriad, millest esimene variant on ka raamatu variant ja seda kinnitavad vanad atlased.

1) Sannikovi maa hävis 19. sajandi lõpul nii nagu raamatus seda kirjeldati ja ka ülal olnud naljaloos kirjutati. Panen siia väljavõtte 1896 aasta ajalehest. Kas oli tegu sama sündmusega või mingi eraldi sündmusega, seda ei tea öelda, aga pidi ikka suur katastroof Jaapani ümbruses Vaikses ookeanis sel aastal toimuma, mis ookeani vee Jaapani rannikust korraks ära tõmbas.

2) Tegu on Hüperborea mandrite osaga, mis asub endiselt põhjanabal, aga selle olemasolu ei saa avalikustada, kuna siis avalduvad paljud saladused. Ühtlasi asus Põhjanabal ka Edeni aed ehk paradiis, mida teati vanemal ajal. Piibel jagab paradiisi jõed nelja harusse. Jumal ehitas rohuaia Edeni - hommiku poole - sealt jooksid neli jõge läbi: Pison, Kion, Phrat ja Hidekel. Sannikovi maal, Gröönimaal ja teistel praegustel lumega kaetud põhjamaa aladel valitses soe kliima. All on kaart Hüperboreast ehk paradiisist nelja jõega.

3) On lugematu hulk paralleelmaailmu, kuhu inimene, kes uurib, analüüsib ja mõtleb kummaliste maailma asjade üle, hakkab saama infot kuskilt mujalt dimensioonidest ja tõmbab sealt enda teadmata informatsiooni siia maailma, mis materialiseerub (kummalised artiklid vanades ajalehtedes, kummalised raamatud, kummalised vanad filmid, mida keegi pole varem näinud jne) ja on võimeline isegi muutma ajalugu. Kuna selliseid mõtlejaid on päris palju, siis on meie reaalsus paralleelreaalsuse infoga ära risustatud ja enam ei klapi siin maailmas paljud asjad. 

Aga muidugi ei puudu ka neljas teooria. See on väheke pikem seletamine. Vaadake alumisel kaardil Sannikovi maa kuju. Millegipärast on ainult pisike osa Sannikovi maast kaardile joonistatud. See on täpselt see, milles Obrutsev oma raamatus rääkis.

Ajasin jälgi kaartidest, kuhu Sannikovi maa on peale märgitud ja toon need siia ära. 

Sannikovi maa oli osaliselt peale märgitud Stanford's General Map of The World, 1922. 

Kuidas sai sellel kaardil märgitud olla Sannikovi maa ja pealegi veel 1922. aastal? Seda maad otsiti paaniliselt, kuid ametliku ajaloo järgi seda mitte kunagi ei leitud. 

Läks mööda kõigest 4 aastat ja austet Edward Stanford andis välja uue kaardi, millelt ta kõrvaldas Sannikovi maa (küllap oli juba põhja vajunud), aga ta jättis sinna Nikolai 2 Maa (Nicholas II Land, tänapäeval Severnaja Zemlja ehk Põhja-Maa), mida ta ei riskinud lõpuni joonistada, sest olid olemas andmed umbes 1900 +/- 5 aastat paiku, et see maa on suurem kui Gröönimaa. Vanadest ajalehtedest enne 1910. a saab lugeda telegramme, kus väideti, et tegelikult on Nikolai 2 Maa ikka palju väiksem kui Gröönimaa. Sellest pasundasid paljud ajalehed. Arvatavalt pandi tolleaegne faktikontroll tööle, kuid nende haare ei ulatunud Inglismaani. Stanford kujutas neid maid veel päris kaua hoopis teisiti.

 

1906nda aasta kaart (1894. aasta kaardi põhi), kus on samuti peal osa Sannikovi maast. Huvitav on sellel kaardil parun Tolli asukoht 1901ndal aastal! Parun olevat hukkunud sellel reisul. Kaardil puudub aga Nikolai II maa ehk Põhja-Maa ja kaardile on märgitud ka Nanseni teekond laevaga Fram. 

 

 

Ka sellele 1895nda aasta kaardile on oletatav Sannikovi maa asukoht peale märgitud. 

Enamustel vanadel kaartidel on Sannikovi maa poolik, aga alumine kaart on eriti hea näide, mis kinnitab, et 1895ndal aastal olid saarest ainult riismed järele jäänud.

Olin parasjagu koostamas Andree lugu ja leidsin sealt väga hea kaardi, mis paneb Sannikovi maa raamatus oleva informatsiooni täielikult klappima. Alljärgnev kaart pärineb Wikipediast (Wikimedia) ja see on ainuke kaart, mida mina olen näinud, millele Sannikovi maa on tervenisti peale märgitud. Kaardile on märgitud Nanseni Põhjanaba ekspeditsioon (1893-1896), kus ta olevat käinud avastamas Põhjanaba piirkonda. Ilmselt oli Sannikovi maa Nansenile väga hästi teada, aga see maa teda ei huvitanud.

Osadel vanadel kaartidel on Gröönimaa kirjas kui "Vana Gröönimaa". Väheke uuematel kaartidel on ida poolset Gröönimaa osa kutsutud ainult Vana Gröönimaaks ja 20. sajandi alguse kaartidel on Gröönimaa lihtsalt Gröönimaa. Arvatavalt on see vihje, et varemalt olid nabamaad soojad.

Veel üks huvitav kaart, kuhu on märgitud mingi müstiline saar, mida kutsuti - Insula Magnetu (Magnetiline saar). Tekst Vikist: Carta marina (1539) on vanim ja tänapäevaste teadmiste järgi enam-vähem korrektne Põhja-Euroopa maakaart. Kaardil on arvukalt detaile ja kohanimesid. Kaardi koostas rootslane Olaus Magnus.

 

Mind paneb mõtlema üks pisike detail. Miks on Põhja-Maa, Franz-Josephi Maa ja ka Uus-Maa (Novaja Zemlja), maad, mitte saared? Alumisel kaardil võib vastus olla sellele küsimusele. See oleks siis neljas teooria. Aga enne kaarti panen siia mõned tähelepanuväärsed infokillud 1896. aasta Postimehest (kaks erinevat numbrit):

Hiljuti levis traadisõnum üle maailma, et Nansen on põhjanabale jõudnud ja nüüd juba sealt tagasi tulemas on. Kommentaar: Hiljem parandati teksti ja hakati ajama, et ta polevat sinna mitte kunagi jõudnud. Küllap ta nägi seal nii mõndagi, mida meie ajani on suurepäraselt varjata suudetud. Maad nägi ta seal peale kõige muu samuti.

See sõnum äratas igal pool haritud rahva seas suurt põnevust, kuna ta ju kuulutas, et ühe geograafia-saladuse pealt viimaks saladusekate langenud on. 

Peale selle käis see sõnum ka ühe tähtsa mehe kohta, kes ligi kolm aastat tagasi haritud rahvaste seast lahkus, et ühte päratut suurt tundmatut maad uurima läks – nimelt põhjanaba ümber olevat maad. See maa on suurem kui pool Euroopat, ja ühegi inimese jalg ei olnud selle kõige põhjapoolsemat pinda puudutanud, ei ükski laev tema vetel sõitnud. Selle suure maapinna keskkohal, millest ei ole teada, kas see on vesi või kindel maa, asub põhjanaba – koht, kus päike terve pool aastat looja minemata taevalaotusel ringi käib, kus ida ega läänt ei ole, kus päeva-aegade vahe on kadunud.

Teiseks: Nüüd on selge, miks Andree, kes õhupalliga üle põhjanaba tahtis lennata, mainis, et põhjanabal on suvel väga palav.

Viies teooria. 20. sajandi algusel tegeleti väga usinalt tegeliku ajaloo peitmisega, aga midagi tilkus ikka läbi. 20. sajandi algusel polnud televiisoreid, raadiost mängiti peamiselt muusikat ja ajalehtedes ilmunud informatsioon oli suures osas valvatud. Tänapäeval on hoopis raskem asju peita.

  

Veel üks väga huvitav infokild, mis kukalt kratsima pani. 

 

Lõik ajalehest:

Sellepärast uuris ta (Bunge) aga Liachovisaare (vaata kaarti - Liakhov) põhjalikult läbi. Enne veeuputust elanud loomade luid kaevas Bunge 2000 tükki välja.

No kuidas nad teadsid, et need loomade kondid, mis maapinnast välja kaevati, olid enne veeuputuse aegsed? Kui on mammut, siis ikka vähemalt 10 000 aastat vanad kondid jah? Mina järeldaks hoopi seda, et veeuputus ei olnud kuigi vana sündmus, mis ilmselt ka mammutitele fataalselt mõjus. 10 000-aastased mammutikihvad oleks täielikult kivistunud ja häid piljardikuule neist enam ei saaks.

Pilt ajalehest: Wirulase lisa, 30 märts 1887. 

 

Sannikov oli kaupmees, teistel andmetel kütt. 1895ndal aastal oli Põhja-Jäämere ääres Jaana jõe suudmes olnud alles kaupmees Sannikovi maja. Kas tegu oli sama Sannikovi järeltulijate majaga, see ei ole teada, kuid võib oletada, et nimetatud Sannikov oli rikas mees, sest tal oli seal piirkonnas ainus ahjuga maja, teised elasid jurtades. Arvatavalt kauples ta mammuti võhkadega, mida ta ise käis Uus-Siberi saartelt hankimas. NB! Veel 19. sajandi lõpul müüdi aastas keskmiselt 1600 puuda mammuti võhkasid ja Irkutskis küsiti ühe puuda võhkade eest 100 rubla (1887). Tavaliselt kaalus üks võhk kuni 7 puuda. Jakuutlased küsisid aga puudast 19 rubla. 

Liakhov avastas Põhja-Jäämeres juhuslikult saare, millele anti tema enda nimi 18 sajandi lõpul. Talle anti saare kasutamise ainuõigus ja kui ta suri 19. sajandi algusel, siis hakkasid saarel ekspeditsioonid käima ja äri pani püsti ka Sannikov ise. Mammutivõhkasid müüdi väga suure raha eest nagu lugeda sai, aga siis juhtus midagi ja keegi enam neid saari ei külastanud. Võhkade äri läks uuesti käima 19. sajandi lõpul ja saared tehti võhkadest tühjaks.

Samast lehest: Uurija seltskond leidis talvel 240 versta Kasatschje külast eemal Borjuri jõe äärest ühe mammuti raipe, kus sellest muiste aegsest loomast mitte ainult kondid, vaid ka mõned tükid liha ja karvugi veel järel oli. Leidus viidi koertega Aidshergaidi...

 

Minu arvates tõestab see infokild seda, et mammutid surid alles hiljuti, mitte 10 000 aastat tagasi. Ilmselt olid suured hundid ja jäärebased, kes olid selle paiga tavalised kiskjad, poole mammutist pintsli pistnud ja oleks terve mammutigi ära söönud, aga see oleks veel mõned aastad aega võtnud, sest mammuti liha sai süüa ainult juuli kuus, kui liha korraks üles sulas. Muul ajal oli liha külmunud ja kõva kui kivi.

Veel samast ajalehest:  Parun Toll reisis Fadjevi saare kaudu Uue-Siberi saarele „Puumägesid" uurima — kuidas Jakutlased neid lahtiseid kivisöe lademeid nimetasid. Sealt pööras ta Kotelnõi saarele, kuhu ta suveks jäi. — Dr. Bunge tegi Kotelnõi saare hommiku poolsest rannast kaardi kuni 75 1/2 põhja laiuse kraadini; selle töö panivad aga udu ja suured lumetuisud kinni. 

Kuidas teadsid jakuudid, kes kunagi koolis polnud käinud, et kivisüsi on taimset päritolu? Puumägede tekkimine ilmselt ei võta miljoneid aastaid aega, nagu ka kivististe tekkimine. Kivisöega on tegelikult hoopis teine teema, mida kunagi ühes teises loos käsitlesin. Ilmselt jakuutide saagad pajatavad neist aegadest imelisi lugusid. 

Uuesiberi saared on muiste aegsete loomade kontidest väga rikkad. Dr. Bunge on neist 12 seltsi üles leidnud: mammut, ninasarv, mitmet seltsi põtru, kahte seltsi härgi, moshushärg, hobune, jänes ja mõned kiskjate elajate seltsid, kelledest veel õiete ei tea, mis seltsist nad on. Kiviriigi poolest on saared koguni vaesed, ainult põllukivi saab seal väga harva näha. 

 

Veel üks kummaline tähelepanek samast ajalehest: "Siiski tundsivad kõik uurimisseltskonna liikmed selles kliimas iseäralist väsimust ja elujõu ning eluisu kadumist." Millest see võis tulla?

Panen siia artikkli 1934. aasta ajalehest. Terve artikli saab kokku võtta ühe ainsa sõnaga - miks?

 

 

 

Miks pidid venelased 1930ndatel matma Põhja-Jäämere reisidele ilmatuma suure rahahunniku, kui nad tegid sellesse piirkonda 1934ndal aastal 10 reisi. Mammutivõhad, mis neilt saartelt leida oli, äriti maha juba 19. sajandi lõpul. Misasja venelastel nendele saartele asja oli? Kas nad käsid sealt jääd toomas? 

Läks mööda kõigest 3 aastat ja juba olid venelased ära unustanud, miks nad seal Põhja-Jäämere piirkonnas käisid ja mida uurisid. 1937. aasta 9. juunil teatas TASS (Moskva). Ekspeditsioon Kotelnõi saare avastamiseks. Üleriiklik Arktise Instituut on korraldamas uut teadusliku ekspeditsiooni Uus-Siberi saartele. Ekspeditsiooni üheks ülesandeks on kindlaks teha, kas on tõesti olemas Kotelnõi saar loode pool Sannikovi maad, mida nägi Sannikov 1810. a. ja geoloog Toll 1886. a. Arvatava maa piirkonnas nägi Nansen 1893. a. palju linde, milline asjaolu ka tõendab maa olemasolu.

 

Ilmselgelt on artiklis mõned andmed sassi läinud (vahetuses on Sannikovi maa ja Kotelnõi saar), aga see ei vähenda selle artikli väärtust. Kes raamatu on lõpuni lugenud, see teab, millised elukad ja mis hõimud sellel maal elasid. Meenus Avatari esimene osa, kus okupandid võõra maa oma ahnuse tõttu praktiliselt hävitasid.

 

Ainuke koht Sannikovi maa raamatus, kus minu arvates jama aeti, on see, kus kirjeldati seal elavaid vähearenenud rahvaid. Ilmselt tuleb see info 180 kraadi teistpidi pöörata. Kes siis Kalevipojast ei mäleta, kus öeldi, et Põhjamaal sõid kuked kulda, kanad karda, haned haljast hõbedat. Otsige Google maps'ist Alexandra maad ja seal on üks kummaline objekt, mis ei tundu olevat meie tsivilisatsiooni loodud. Kõrvale on rajatud lennujaam ja muud uurimisasutused, mida valvavad Vene sõjaväelased. Huvitav, mille nad seal avastasid? 

 

 

Vene sõjaväelased ja ülikallis tehnika asub vist pea kõigil tähtsamatel saartel. Mida nad seal nii hoolega valvavad? Kivisöelademeid? Pildil on Vene sõdur Kotelnõi saarel, taustal õhutõrjeraketisüsteem Pantsir-S1.

Mis objektiga on sellel satelliidipildil tegemist? Tegu on Põhja-Maaga. Kahjuks on enamus pildid piirkonnast väga kehva resolutsiooniga, aga võib oletada, et see ei ole looduslik objekt. Kaevandus?

Filmitööstus on taoliste "mägede" tekkimist niimoodi ette kujutanud nagu alumisel pildil filmist Avatar.

 

Veel üks pilt Alexandra maast Google maps'ist. Venelased kaevavad midagi maa seest välja. Pilti on tumendatud, et midagi aru saada poleks võimalik. Kas seal söövad kuked kulda ja haned haljast hõbedat?

Kui ma oleksin rahaboss, siis ma laseksin valmistada pisikese satelliidi, nagu EstCube oli (10x10cm), mis ei maksakski teab kui palju. Satelliit peab sisaldama suhteliselt head optilise suumiga kaamerat,  akut, välja kerivat päikesepaneele akude laadimiseks ja sidepidamis- ja andmevahetus moodulit. Mingisugune güroskoobilaadne asi ja tasakaalumootorid vast oleksid ka vajalikud? Kõik saladused avaneksid siis minu ees. Teisest küljest tuleks valmis olla ka mõneks õnnetusjuhtumiks, mis kipuvad teinekord inimesi tabama, kes oma nina "valesse" kohta topivad.

Lõpetuseks

Kunagi vaatasin telekast 4X4 reisumeeste saateid, kus nad maasturitega mööda Venemaad ringi rallisid. Panin tähele, et nagu nad piirialadele (Tšukšimaa, Põhja-Siber) jõudsid, nii oli neil igavene häda piirilubadega. Arvatavalt ei pääse meiesugused uurijad mitte kunagi taoliste saarte juurde uurima. Need alad on sama kinni ja valvatud kui Antarktika. Meiesugused võivad kalli raha eest osta pileti laevale, mis viib meid väidetavalt Põhjanabale. Tegelikkus võib aga see olla, et kalli raha eest sõidutatakse inimesi tont teab kuhu. Nagu juba loos mainisin, siis millegipärast ei klapi koordinaadid nende koordinaatidega, mis 120-aastat tagasi kasutusel olid.

Seda lugu panin ma kokku mitme nädala jooksul, sest tuli uuesti läbi lugeda Sannikovi maa raamat ja erinevate infokildude jälgi internetist taga ajada. Ja siis juhtus, et ühel udusel päeval läksin elukaaslasega mere äärde jalutama ja leidsin veest imeliku "kivi". Mulle kivid meeldivad ja ma pidevalt uurin neid, aga sellist pole veel kohanud. Pildid on küll kehvakesed, aga mulle viskas "tunde," et see on hammas. Kas just mammuti, aga meenutab hirmsasti hammast :) Sai pilt vastavasse gruppigi pandud, kus targad kivitundjad koos ja pakuti, et tegu on antrakoniidiga. Otsisin siis vasteid sellest antrakoniidist ja peab tõdema, et ei meenuta nende pakutud kivimit. Millega selle eseme puhul on tegemist, jääb tõenäoliselt igavesest ajast igavesti teadmata. Minu nägemus aga on selline, nagu alumistel piltidelt näha saab.

Pealtvaates.

LÕPP

  

Allikad: 

Sannikovi maa, Vladimir Obrutševi raamat.

Wikipedia.

Wikimedia.

Google maps.

Avatar.

Uus Aeg, 10 aprill 1904.

Uus Aeg, 19 jaanuar 1902.

Päewaleht, nr. 154, 9 juuni 1937.

Waba Maa, nr. 300, 20 detsember 1935.

Tallinna Teataja (1910-1922), nr. 24, 30 jaanuar 1919.

Wirulane : poliitika, kirjanduse, teaduse, põllu- ja käsitöö ajaleht, nr. 34, 19 august 1886.

Olewik, 25 juuli 1900.

Olewik, 18 juuli 1900.

Ristirahwa Pühhapäewaleht, 7 juuni 1898.

Postimees (1886-1944), nr. 72, 1 aprill 1896.

Wirulase lisa, 30 märts 1887.

Edasi : Venemaa Kommunistline (enamlaste) Partei Peterburi Eesti osakonna häälekandja, nr. 38, 14 märts 1934.

Waba Maa, nr. 167, 19 juuli 1931.

Postimees (1886-1944), nr. 153, 9 juuni 1937.

Olewik, 1 aprill 1897.

Kaja, nr. 180, 9 august 1922 tr. 1.

https://icds.ee/en/russias-military-capabilities-in-the-arctic/

Postimees (1886-1944), nr. 98, 4 mai 1892.

Ristirahwa Pühhapäewaleht, 11 august 1896.

Postimees (1886-1944), nr. 34, 10 veebruar 1896.

Postimees (1886-1944), nr. 35, 12 veebruar 1896.

Postimees (1886-1944), nr. 176, 13 august 1896.

Õhulaevaga üle põhja naba

Alusteks ütlen, et nii seda lugu kui järgmist lugu (Sannikovi maa) soovitan lugeda ja pilte/kaarte vaadata arvutist, kuna suurelt ekraanilt saab paremini aru, mida loos on öeldud. Kahjuks, kujunesid mõlemad lood ilmatuma pikaks, kuid muud moodi ei ole see minu arvates võimalik. Ma jälgin paari ägedat uurijat, kes teevad lühivideosid ja pean ütlema, et need on ilmatuma ägedad ja informatiivsed, aga mina kahjuks nii ei oska. 

Sissejuhatuseks panen siia jutu ühe 19. sajandi lõpu ajalehest, mis minus hämmastust tekitas ja millest kogu lugu kerima hakkas. Panen siia loo peaaegu täispikkuses ja ma ei saa aru, et kuidas oli võimalik selline jutt üle saja aasta tagasi inimestele „maha müüa,” nii et nad küsimusi ei küsiks. On mitmeid võimalusi, kuidas selline asi võimalik sai olla. Neid mõtteid aga mõlgutan loo lõpus. Loo alustuseks kaks lihtsamat mõtet: Kas sellist asja pole kunagi toimunud või jäetakse meile midagi väga olulist rääkimata.

Õhulaevaga üle põhja naba.

Juba on Rootsi insener Andree oma kahe kaaslase, Ekholmi ja Strindbergi seltsis kaugel keset Põhja-Jäämerd Teravmägede saarestikus ja valmistub seal üheks kõige tähtsamaksmaks õhusõiduks, mis iialgi siin maakera peal ette on võetud.

Kui Andree möödunud aasta küünlakuul selle sõidu plaani Rootsi Teaduste Akadeemiale ette pani, näitas ta kõige pealt, kui suurel määral õhusõidu kunst viimasel ajal on arenenud. Tema plaanile suhtuti külmalt ja poolpilkavalt ning teda peeti tühiste luulelosside ehitajaks. Ainult Prantsuse õhusõitjad hakkasid kohe Andree plaani toetama. Nii nagu Nansen ei hoolinud oma Gröönimaa suusaretke eel sõprade hoiatustest, kes teda hulluks nimetasid, nii jäi ka Andree hoiatajate seletuste suhtes kurdiks. Ta asus nobedalt reisiks valmistuma, kui sai oma ettevõtte toetajatelt 130 000 krooni. 

Kõik ettevalmistused näitasid, et Andree on just õige mees sellist retke ette võtma. Kõik asjad on nii hoolega valmis seatud, mitmed abinõud on selle teekonna tarvis välja arvestatud ning õhulaeva pommi ja allarippuvaid köisi (viimaste abil tahab Andree õhulaeva juhtida) on mitmeti parandatud ja täiendatud, nii et isegi parimad asjatundjad ei olnud varem sellisest lahendusest teadlikud.

Andree õhulaeva pommi sisemine ruum on umbes 4 800 kuupmeetrit ja nii suur õhulaeva pomm suudab kanda enam kui 5 000 kilo raskust. 

Kuigi see õhusõit üle põhjapooluse võib kesta vaid paar nädalat või isegi vaid mõned päevad, on õhulaeva pomm siiski ehitatud nii, et see suudab ta kõigest gaasikadudest hõljuda õhus kuni 30 päeva. Katsete põhjal kaotab Andree õhulaeva pomm päevas umbes 1,5 kuupmeetrit gaasi; 5 000 kilo raskuse juures võib pomm kaotada kuni 1 000 kuupmeetrit gaasi ja jääb siiski muretult õhku püsima.

Selle põhjal võib öelda, et Andree õhulaeva pomm suudaks teoreetilisilt isegi aasta või kaks õhus püsida. Kuna õhulaev püsib umbes 200 meetri kõrgusel, ei ole see suurt külma ja sooja vahelduse mõju alla, mis gaasi muutust nõuaks.

Õhulaevast alla rippuvad köied on Andree laeva jaoks tähtsaks abinõuks. Nende abil võib laeva ühesuguses kõrguses pidada ja ka oma jagu ühele või teisele küljele juhtida. Nende kasutamise idee autor on inglane Green. Seni on köisi õhusõidu juures peamiselt kasutatud ainult maandumisel abistamiseks. Andree on aga esimene, kes soovib neid kasutada ka laeva juhtimiseks koos oma välja töötatud purjeseadeldisega. Rippuvad köied aeglustavad õhulaeva liikumiskiirust, kuna nende alumised otsad lohisevad mööda maad, merepinda või jäämägesid. Ja seda vahet, mis selle tagasipidamise läbi õhulaeva sõidu kiiruse ja tuule kiiruse vahel sünnib, tarvitatakse juhtimise purjede ajamiseks, mida üleüldse 83 ruutmeetri laiuselt olemas on. Katsetes, mida Andree läbi viis, õnnestus tal õhulaev tuule sihist 27 kraadi kõrvale juhtida, mis on põhjapooluse avarustes juba märkimisväärne saavutus. Rippuvaid köisi ei ole õhusõidul seni palju kasutatud, kuna nende lohisemine mööda maapinda võib elanikele palju kahju tekitada. Andree aga ei pea seda kartma, sest tema köied vahest ainult üle mõne jääkaru selja jooksevad. Selleks et köied oma eesmärki täidaksid, nad peavad olema piisavalt pikad, et lohiseda mööda maapinda mitusada meetrit. Köied peavad olema ka väga tugevad ja kaaluvad palju. Iga köis on 400 meetrit pikk ja kaalub 1 000 kilo. Möödunud talvel testiti 50 meetri pikkust katseköit, lastes selle rataste abil 1 000 km üle jääkamakate joosta, mis olid seatud sarnaseks Põhja-Jäämere tingimustega. Köie liikumiskiirus oli 7,5 meetrit sekundis ja pärast seda vahemaa läbimist selgus, et köis oli väga vähe kulunud, samas kui see oli kulutanud jääkamakatesse sügavaid pragusid. (Kommentaar: Mis nali see nüüd on ja kus selline katse läbi viidi? See katse ise oleks maksnud pool Andree reisurahast). Olukord, kus köis jää või kaljulõhede vahele kinni ei jääks ja õnnetusi ei põhjustaks, on rakendatud mitmeid abinõusid. Köite alumised otsad on valmistatud nii, et kui need kuhugi kinni jäävad ja nende vabastamine osutub võimatuks, katkeb kinni jäänud osa ise (Kommentaar: Kuidas selline asi võimalik oli, selgub väheke hiljem).

Et Andrée õhulaeva pomm on nii suur, et see kannab kergesti üle 4 tonni raskust (Kommentaar: Ainuüksi neli köit kaaluvad eelpool oleva jutu järgi 4 tonni), võib Andree palju moona kaasa võtta. Selle tõttu on ka õhusõidu kolm liiget – üleminsener Andree, Stockholmi ilmateateasutuse meteoroloog dr. Nils Ekholm ja Stockholmi suurkooli amanuen Nils Lindeberg – rohkesti tarvilikku kraami kaasa võtnud (Kommentaar: Ta vahetas reisuliikmed hiljem välja). Toidumoona jätkub vähemalt neljaks ja pooleks kuuks. Nagu tavaks, võetakse toidumoonana tavaliselt rammusat ja kaua säilivat toitu kaasa. Nad on ka pehmet leiba kaasa võtnud, nimelt õhukindlates kaanega anumates, kus see ära ei saa kuivada. Leib on ühe vabriku poolt kingitusena saadetud, nagu ka palju muudki kraami, mis on saadud erinevate vabrikute käest. Isamaalises ohvrimeelsus on Rootsi teaduse sõbrad selle ettevõtmise tarbeks kogunud 130 000 krooni.

Õhusõitjad mõtlevad teel piiritusetule peal ka sooja toitu keeta. Gaasiga täidetud õhulaeva pommi läheduses on tule tegemine väga kardetav, aga see piirituselamp on nii tehtud, et sellest mingit ohtu ei ole. See lastakse nööride abil 10 meetrit õhulaevast allapoole ja süüdatakse alles siis põlema. Peegli abil jälgitakse, millal toit on keenud, ja kummitoru abil puhutakse tuli siis ära ja keedukatel tõmmatakse üles.

Kommentaar: Teisest ajalehest söögitegemise viisi üle (loe alumist teksti pildil) ja lisaks mingi isesugune lamp. Missugune masin tegi neile 19. sajandi lõpul süüa? Kas see on "see teine" ajalugu või ajaloo-liin, kus räägitakse automaatidest ehk robotitest, mis ei taha sobituda ametliku ajaloo liiniga.

Ka väike apteek on sõitjatel kaasas, mille on kokku seadnud professor Almquist, kes omal ajal oli arstiks Nordenskiöldi laeval „Vega“. Kõik varustus on vettpidavates ümbristes ning esemed on pakitud veekindlasse karpidesse, mis vee pinnal püsivad. 

Andree plaan on selline, et ta lahkub Teravmägedelt niipea, kui tuul lubab loota, et see kannab õhulaeva põhjapoolusele. Laeva ei jäeta enne seisma, kui on taas jõutud inimeste eluasemete juurde. Ainult erandjuhtudel jäetakse õhulaev maha tühjades paikades või Põhja-Jäämerel ning püütakse ree või paadi abil sealt ära saada. Siiani pole neil aga kindlat teadmist, kuidas põhjanabal ree või paadimatk õnnestuma peaks, kuid Andree ja ta seltsilised on selleks teekonnaks hästi valmistunud – neil on värsked jõuvarud ja rohke moon ligi.

Andree eesmärk on oma õhulaevaga lihtsalt üle põhjapooluse lennata ja sealt teaduslikke andmeid koguda – milline on sealne vesi ja maa ning kuidas on lood jääga. 

Kuna seni pole suudetud ei maismaa ega mere kaudu põhjanabale pääseda ega võimalik Jäämere jääd ületada, tuleb proovida ainsat lahendust – püüda jõuda sinna „otse teed“ mööda, mis võib osutuda kõige paremaks meetodiks. Kuigi Andree meeskond võib soodsate olude korral ainult põhjanabani lennata, on neil oma uurimisvahenditel siiski võimalik koguda rohkesti teaduslikku materjali. Kasutusele võetud meetodid on täiesti uued ja selle ekspeditsiooni jaoks välja töötatud või siis varasemad retkedel kasutatud vahendid, mis on nüüd eriti hoolikalt kohandatud selle reisi tarbeks. Suur osa neist seadmetest on sõidu sihi ja laeva asukoha määramise ja mõõtmise masinad, mis üksteist täiendavad ja revideerivad. Õhulaeva kondlis on terve kogumik purjetamiskaarte, millele märgitakse üles läbitud teekond. Väiksemad kaardid, kuhu samuti tähistatakse reisi kulg, pannakse torukeste sisse ja heidetakse aeg-ajalt alla merre, kust need ehk lõpuks teiste maailma elanike kätte satuvad. Lisaks on reisijatel kaasas masinad, millega nad randasid võivad ära määrata, mõõta liikumiskiirust, uurida õhu seisundit ja voolusi, mõõta tuult, pilvi üles kujutada, maa magnetismi ja päikese paiste võimu mõõta, teha katseid õhuga, koguda baktereid ning teha päevapilte ja muid teaduslikke vaatlusi.

Kuna tagasipöördumiseks on arvestatud nii maismaa kui ka veetee võimalusega, on reisijatel kaasas paat ja regi. Paat on umbes 3,5 meetrit pikk ja 1,2 meetrit lai ning kaalub vaid 40 kilogrammi, kuid siiski suudab paat kanda kolme meest ja kuni 600 kilogrammi lasti. Kuna paati saab lahti võtta väiksemateks osadeks, on seda lihtne kaasas kanda. Õhulaeva all rippuv kast on kaks meetrit suur. See on pealt kaetud ning sellel on ees aknad, pakkudes reisijatele piisavalt varju. Põhjanaba suvi on väga kuum, nii et külma kartust sellepärast ei ole. Kuid ettevaatusabinõuna on igal mehel igaks juhuks paks kasukas kaasas. (Kommentaar: Kust võttis Andree info, et põhjanabal on suvel kuum? See pidi olema üldtuntud info tollel ajal, ega muidu kuningad ja isegi Alfred Nobel tema idee teostumist suurte summadega poleks toetanud. Järgmises, Sannikovi maa loos, saab selgeks, miks Andree seda väitis).

Saarelt, kust õhulaev teele asub, tuli ehitada spetsiaalne angaar, kus õhulaeva hoitakse seni, kuni saabub sobiv tuul ja kus laeva saab täita. Kuna õhulaeva pommi läbimõõt on 20 meetrit, pidi see angaar olema erakordselt suur ja kõrge, ning selle katus peab olema avatav. Ehitis on kaheksanurkne, 20 meetrit kõrge ja vähemalt 24 meetrit lai. See on valmistatud puidust ja seinad on kokku seatud puittahvlitest.

Angaari on tehtud aknaavad ja paigutatud aknad, kus klaasi asemel on kasutatud uut materjali shelatin, (vt Olewik 2.  aprill 1896), mille servad ei ole teravad. Räästa ümber on galerii, kust saab köite abil õhulaeva pommi kinni hoida. See on vajalik selleks, mil pomm enne lendu kõrgemale lastakse, et saaks selle alla kinnitada sõidukasti. Angaari katab veekindel riie. Küüni seinad on seestpoolt väga siledad, nii et need ei takerdu õhulaeva pommi külge ega tekita selle kahjustusi. Ehitis on ehitatud nii, et kui oodatud tuul saabub ja on vaja startida, saab poole küünist kahe tunni jooksul lahti võtta. See on vajalik, et õhupomm saaks takistusteta õhku tõusta.

Natuke maad eemal õhulaeva küünist asub masinavärk, millega valmistatakse vesinikugaasi, et täita õhulaeva pomm. Rootsimaal tehtud katsetes tootis see masin ühe tunni jooksul 67 kuupmeetrit gaasi – rohkem, kui loodetigi. (Kommentaar: Teise ajalehe teatel viidi seks tarbeks sinna 70 000 naela väävelhapet ja rauaviilipuru, et gaasi valmistada. Kokku oli materjali, millest gaasi valmistati, u 50 tonni).

Andree ekspeditsioon on väga põhjalikult ette valmistatud. Kogu ettevõtmine põhineb selgetel teaduslikel alustel. Haritud inimesed on juba hakanud uskuma selle õnnestumisse.

Stockholmi ajalehe „Aftonbladeti“ on reisijatele kaasa andnud ka kirjatuvid (ühtedel andmetel 30 tuvi). Kui keegi sellise tuvi kätte saab, peab ta kohe edastama lühema sõnumi ajalehele ning pikema teate saatma postiga kinnitatult. Selle eest saab ta väärikalt tasustatud.

Alternatiivne uurimustöö Andree ekspeditsioonist.

Taustainformatsioon: Andree oli Rootsimaa kuninglikus patendi büroos peainseneriks. Andree tegi juba 1894 a. suvel purjedega juhitava õhulaevaga katset ja see läks tal õnnelikult korda. Ta sõitis oma õhulaeva "Swea'ga" Rootsist üle mere Soome, kus hädavaevu pääses eluga, kuna laev vette kukkus ja ta ära päästeti. See oli väärt õppetund ja ta oskas teha oma järgmisele laevale uuendusi, mis edaspidi teda sellisest olukorrast peaksid päästma.

Kõik andmed näitavad, et just täpselt sellise õhulaeva Andree ka ehitas ja samuti allalangevate seinade angaari, kust laev põhjanaba poole liikuma hakkas.

Kui Andree oma palliga tõusis, juhtus tal mingi äpardus ja ta kaotas kolm lohisemisköit ja lendas ilma nendeta, aga sellest polnud hullu midagi, sest laevas olid kaasas tagavara köied (Kommentaar: 1 tonn tükk?) Laeva liikumist reguleeriti raskuse kottide välja viskamisega.

Suurt tähelepanu äratab raamat, mille õhulaeva ehitaja Anri Lachamber ja insener Aleksis Matjuron on avaldanud Andree ja tema sõidu kohta. Õhulaeva kere kaalus 960 kilogrammi, võrkkonstruktsioon oli valmistatud 384 nöörist, mis olid 65 meetrit pikad. Korv oli silindrilise kujuga, läbimõõduga kaks meetrit ja 5 meetrit kõrge (Kommentaar: Jäta need numbrid meelde või veel parem, vaata alumist pilti ja võrdle inimesi etteantud korvi mõõtmetega).

Laeva nimi oli "Kotkas" (Eagle), ta küljed olid tehtud kastanipuust ja kaetud tiheda riidega, mis ei lasknud vihma läbi. Korv kaalus 200 kilogrammi. Laeva pommi sisemahu suurus oli 5000 kuupmeetrit. Laeva hakati vesinikuga täitma 19. juunil 1897. Igal päeval pumbati laeva 1200 kuupmeetrit gaasi, nii et 22. juuniks oli laev gaasi täis. Kontrollimaks, kas riie laseb kuskilt gaasi läbi, pandi laeva külge väävelhappe tina sees leotatud riidetükid, mis muutusid mustaks, kui gaas lekkis. Samuti otsiti üles kõik puudused laeva konstruktsioonis. Igapäevane gaasi kaotus oli 30 kuupmeetrit. Toidumaterjali võeti kolmkümmend kuus 750 kilogrammi raskust kotti ühes, mille varu pidi kestma neli kuud. (Kommentaar: Ilmselt on siin väga suur eksitus ajalehe toimetuse poolt sisse lastud, sest 27 tonni toidumoona kolmele inimesele on liig palju neljaks kuuks. Lisaks on laeva kandevõime taga lohisevate köite tõttu juba niigi suures miinuses).

Matjuron naeris ja küsis Andreelt: „Aga mis pärast saab?" „Pärast," vastas Andree ja osutas oma püssile, „vaata, siin on söögi-materjalide varu." 30 päeva võis laev oma koormat kanda, aga kui gondel ära heita, siis veel 20 päeva lisaks.

Igal juhul Andreed enam elusana ei nähtud, kuid miks? Kas sellepärast, et ta Põhjanabal ära käis ja nägi seal midagi või lihtsalt oli tal ebaõnne ja laev kukkus puruks? Ja nii hakkasidki kuulujutud levima.

8 august 1898: Vene telegraafi-agenturi telegrammid.

Stokholmis, 6. aug. „Päevaleht" sai Londoni kaudu Briti-Kolumbiast Victoria linnast järgmise telegrammi: Neli Siberist siia jõudnud inglast jutustavad, valaskalapüüdja „Thistle" laelt olla üks Andree kirjatuvi maha lastud. Tuvil ligi olnud kirjast olla näha, et Andree pääsenud ja põhjanabal ära käinud olla.

11 august 1898.

Põhjamaa piiridest tuleb sõnum, et Andree põhjanaba peal olla ära käinud ja nüüd rõõmsalt tagasi reisib. Laevamehed olla ühe Andree kirjatuvi maha lasknud ja temalt selle sõnumi leidnud.

Ametlikult tehti lõpuks kindlaks, mis Andreest sai. Väidetavalt leiti tema luud ja asjad, ka päevik ja fotoaparaat 5 augustil 1930 (Üle 30 aasta hiljem).

Ja tuvastati täielikult tema surmateekond. 

Fotofilmil oli hunnikute viisi fotosid nendega juhtunud õnnetusest. Päeviku järgi tehti kindlaks, et õnnetus juhtus 14 juulil 1897. Startis aga Andree ametlike allikate järele 11 juulil.

Minu jaoks siin mõned asjad, mis ei klapi. Tegelikult mitte üks asi ei klapi. 

Esiteks: Gondli suurus. Võrdle ülemist ja alumist pilti ja isikute kõrgust gondli taustal. Proovi ette kujutada gondli kõrgust ülemisel pildil mehe suhtes, kes vastu gondlit toetab ja siis vaata alumise gondli kõrgust. Gondlis oli lisaks kõigele eluks vajalikule veel kaks voodit. Oleks isegi kolm voodit sinna pandud, aga üks mees pidi üleval vahis olema.

Päris mitmel pildil sellest ekspeditsioonist saab näha kõiki kolme isikut korraga. Kes tegi fotod? Sellele on vastus ka muidugi olemas - fotoaparaadil oli taimer. Iseenesest mõista ei ole võimalik leida adekvaatset informatsiooni fotoaparaadi taimeri kohta 19 sajandil. 20 sajandil olla juba selline imeasi olemas olnud küll, millele isegi mitu patenti olla võetud. Samas, ei maksa unustada, et Andree oli enne reisule minekut kõrge tegelane Rootsi patendiametis, ju ta sealt infot pätsa pani oma ekspeditsiooni tarvis.

Miks jäi osadel fotodel üks isik uduseks? Järelikult pidid isikud üpris kaua seisma liikumatult fotoaparaadi ees. Miks aga ülemisel fotol sellisel juhul ükski isik udune ei ole?

Ekspeditsioonil kasutatud Rootsi lipuga on samuti mingi jama. Alumisel pildil on ametlik Andree ekspeditsiooni lipp. Vaata hoolega lipu ülemisel vasakul ruudu sees olevat vappi. Jäta ka meelde lipul olev aastaarv - 1896.

Andree jaamas tehtud fotol, kust Põhjanaba teekonda alustati, lehvis aga väheke teistsuguse vapiga lipp.

Filmil, mis leiti Andree fotoaparaadist, puudus Rootsi lipul aga igasugune vapp.

Probleemid muudkui kuhjuvad. Järgmine tähelepanek: Asjad, mis Andree hukkumise kohalt leiti. Miks pidi Andree'l põhjanaba reisul nii palju münte kaasas olema? Kas jääkarud arveldasid tollel ajal sularahas?

Järgmiseks: Kas saab see olla reaalne foto?

Näidake mulle tänapäeval mõni "suvaline" julge mees, kes sedasi selle kõrge õhupalli peal absoluutselt ilma ühegi julgestuseta seisaks. Selleks on võimelised vaid selleks valmistunud kaskadöörid. Veel üks pilt pallil turnijatest, kuid siis oli juba väheke ohutum.

Viimaseid pilte Andree pallist on päris mitu, mis olid erinevatest kohtadest fotografeeritud 11 juulil 1897. Meenuta nüüd aastaarvu Rootsi lipul mõned pildid üleval pool, aga selle juurde jõuan kohe.

Teateid Andree nägemisest pärast tema kadumisest oli päris palju. Panen siia kaks lugu, millest teine lugu on eriti tähelepanuväärne. 

Esimene lugu 1899 aasta ajalehest.

Ma ei hakka seda lühikest teksti ladina tähestikku ümber trükkima, aga kui seda uudist lugesin, siis meenus mulle miski pärast üks intsident Eesti lähiajaloost, kus Hispaania hävituslennuki piloot lasi kogemata Eesti õhuruumis välja raketi. Otsiti siis seda raketti siit ja sealt ja korraga hakkasid juhtumi kohta ilmuma segased teated. Rakett olevat leitud ja see süütas ka metsa. Läks vähe aega mööda ja selgus, et see info ei vastanud tõele. Mets pandi ise põlema ja lavastati raketi allakukkumise koht, kus kopaga vist isegi käidi kaevamas, et sinna ajakirjanduse (loe: rahva) jaoks raketi plahvatuse kraater tekitada. Võibolla mäletan mõnda loo detaili valesti, aga see polegi tähtis. Tähtis on see, et ka Andree kadumise puhul võidi algul sarnast taktikat kasutada, sest aeg-ajalt on võimudel kombeks tõelise sündmuse jälgi peita ja selle tarvis libaoperatsioone korraldada.

Teine artikkel.

Huvitav, kas all pool kirjeldatu oli tingitud ära joodud viina hulgast või millestki muust, aga kahtlasi palle taevalaotuses nähti nii Siberis, Kanadas ja isegi kaugel lõuna-venemaal, mitmel korral veelgi. Küsin enne küsimused ja siis panen loo siia:

1) Kuidas sai kell 11 õhtul Antsiferovas, Krasnojarski krais (Lõuna-Venemaa) 2. septembril valge olla?

2) Mis asjaga mõõtsid vang ja väikekodanik 19. sajandi pärapõrgus minuteid? Kulduuriga?

10. september 1897, Postimees: 

Krasnojarskist. Jenisjeiski ispravnik telegrafeerib: 2. sept. õhtu kell 11 nägi vangiasunik Hempel, kui ta väikekodanik (no olid alles aunimetused) Kotschneviga Ansiferovskoje külas (Antsiferova, Krasnojarski krai) jalutas, põhja-lääne pool (loodes) taeva all suure õuna suurust õhulaeva kogu nägid. 5 minutit oli õhulaev näha ja kadus siis pilve taha. Kui see pilve tagant välja tuli, oli veel 2 minutit näha ja kadus siis silmaringi taha. Kogu aeg paistis see nagu elektrivalgusega valgustatud kuul. Õhulaeva valgus murdus pilve udus, hiilgas raugelt ja vilkus roheliselt ning punaselt. Hempel on 1895. aastal Liivimaa kubermangus professor Kolomitjevi õhulaeva näinud ja arvab, et 2. septembril nähtud õhulaev peab kindlasti olema Andrée oma.

On veel üks kummaline seik, mida ma mõnede artiklite juures täheldasin. Nimelt, tundub sedasi, et Andree põhjanaba reisu toimumise aastaarvuga on suuremat sorti segadus tekkinud (ja ka päevadega, sellest kohe peale alumist pilti). Salvestasin oma arvutisse vähemalt 6 ajalehe artiklit, mis rääkisid, et Andree Põhjamaa reis toimus juulis 1896 (näiteks googelda ja loe siit: Postimees (1886-1944), nr. 127, 13 juuni 1896) või vaata alumist teksti pildil, mis pärineb 25 juuli 1896 aasta Postimehest või meenuta Rootsi lippu, millel on märgitud, et ekspeditsioon toimus 1896.

Enamus ülejäänud artikleid ja ka ametlik info kinnitavad tema lennu ajaks 11 juulit 1897.  No aga kuidas sai sellisel juhul 8 juuli 1897 aasta ajalehes Olewik ilmuda alljärgnev tekst:

Õhulaevale anti nimeks "Kotkas." Ülestõusmine läks elagu-hüüete ja õnnesoovide all õnnelikult korda. Nõrgast tuulest hoolimata tõusis õhulaev ruttu 200 meetri kõrgusele, aga vajus jälle maapinnani alla, mis peale ta liivakottide väljaviskamise järel jälle tõusis.... 

Seal artiklis on pikk jutt, mis klapib ametliku jutuga, ainukese vahega, et ametliku ajaloo järele toimus lend 11 juulil 1897, mitte 8 juulil 1897. See on väga kummaline, et nii puusse on päevadega pandud. Ei saa ju kommenteerida midagi, mis pole veel aset leidnud...või siiski saab? 

Olgu nende päevadega kuidas on (normaalne see muidugi pole), aga lisaks kõigele on ka ühe aastaga puusse pandud.

Selliseid "vigasid" või kuidas iganes neid apse kutsuda, saab avastada ainult läbi Sherlock Holmse'iliku tegutsemise ja teatud töömetoodikaid jälgides. Mitte et mina Sherlock'i metoodikat jälgiks ja ilmselt leiaks kes iganes palju vigu mis iganes ajaloolisest kirjatükist. Aga eelneva juurde tagasi tulles, küsiks: Kas Olewiku toimetuses töötas ajarändur? Ei saa muidugi ka seda välistada, kuid see on vähem tõenäoline, kui teised teooriad. Panen siia oma jutu kinnituseks pildi kah. Lisaks on kõik viidatud allikad leitavad loo lõpust.

Aja määramisega on tegelikult veel üks kummaline asi. Olen vähemalt kolmest ajalehest (1902-1905 a) lugenud mingeid lugusid, kus on välja toodud mingi sündmuse daatumid ja siis on pandud sulgudesse tekst - uue kalendri järgi või vastupidi - vana kalendri järgi. Kalendri nihutamine kahe nädala võrra edasi toimus aga paarkümmend aastat hiljem. Mis kalendrist siis nendes ajalehtedes, 1902 aastal, jahuti ja kui palju see erineb tänapäevasest kalendrist?

Enne kui loo lõpetan, ütlen, et ma pole kaugeltki veel kõiki ajalehe artikleid Andree reisi kohta läbi lugenud ja ilmselt ma ei jõuagi seda teha, kuid ma arvan et olulisema sai loost kirja. Kui kunagi on aega artikleid Andree imelise reisi kohta edasi lugeda, siis täiendan lugu vastavalt.

Lõpetuseks.

Algselt hakkasid mu mõtted keerlema Sannikovi maa ümber ja uurisin vastavaid teemasid ning lugesin ka Sannikovi maa raamatu läbi. Juhtus aga nii, et kuidagi kasvas Sannikovi maast välja ka Andree Põhjamaa reisi teema. Neid kaht aga kuidagi üheks teemaks teha polnud võimalik. Mis aga mõlema teema juures on kummalist, õigemini vist kõikide uuritavate teemade juures, et võrreldavad andmed ei klapi. Ma muidugi mõistan, et ajalehtedest võetud andmeid ei tohiks täiel määral usaldada, aga vanad fotod? Neid ju ometi tasuks usaldada? Tuleb aga välja, et ka fotosid ei saa usaldada. Sannikovi maa teemas toon välja rohkem põhjusi, miks andmed omavahel ei klapi. Ilmselt olen sellest ka mitmeid kordi kirjutanud ja Arne on sellest rääkinud ja kirjutanud ning kellegi Krõmski videosid jaganud, kus Krõmski on tähele pannud, et osad vanad fotod tegelikult ei olegi fotod, vaid on simulatsiooni toodang. Seda saab tuvastada neil "fotodel" olevate vigade järgi. Ühte taolist fotot näitan ka Sannikovi maa loos, kus keegi salanõunik Pistor istub toolil ja keha alumine osa on tal kuhugi ära kadunud. 

Minu küsimus aga on: Kas praeguses hetkes me elame samuti simulatsioonis? Või simulatsioon lülitati sisse alates teatud aastast? Blogis on taolise küsimuse kohta ka üks tõlgitud lugu, mis võib otseselt selle küsimusega haakuda. Juhul kui toimus lülitus, siis materialiseerus kogu informatsioon (maailm, ajalugu, inimesed, kosmos, floora ja fauna) koos kõigi oma vigadega, mida igaüks võib mis tahes vanemat teemat uurides leida. Siit saab aga veelgi kaugemale minna ja küsida: Miks on kogu teave vigane? Olgu sellega kuidas hetkel on, kuid on ka jätkuvalt teine võimalus simulatsiooniteoorias ja see on, et meie maailm koos kõigega on alati olnud simulatsioon. See teooria toob aga hoopis teistsugused mõtted ja küsimused, aga neist asjadest võibolla kunagi teine kord.

LÕPP

Olewik 2.  aprill 1896.

Olewik, 2 juuli 1896. 

Olewik, 9 juuli 1896.

Olewik, 16 juuli 1896.

Olewik, 8 juuli 1897.

Olewik, 15 juuli 1897.

Postimees (1886-1944), nr. 52, 5 märts 1898.

Postimees (1886-1944), nr. 174, 8 august 1898.

Postimees (1886-1944), nr. 80, 10 aprill 1896.

Postimees (1886-1944), nr. 202, 10 september 1897.

Postimees (1886-1944), nr. 127, 13 juuni 1896.

Postimees (1886-1944), nr. 161, 25 juuli 1896.

Linda : Esimene literatuurlik ja ajakohane ajakiri Eesti naisterahvale, 19 mai 1898.

Linda : Esimene literatuurlik ja ajakohane ajakiri Eesti naisterahvale, 20 märts 1897.

Linda : Esimene literatuurlik ja ajakohane ajakiri Eesti naisterahvale, 16 veebruar 1899.

Wikipedia.

https://www.sciencephoto.com/media/642157/view/andree-s-arctic-balloon-expedition-1897.

https://review.gale.com/2021/07/06/andrees-arctic-balloon-expedition/

https://othmeralia.tumblr.com/post/673185457032577024/the-andr%C3%A9es-arctic-balloon

https://earthlymission.com/andree-doomed-arctic-balloon-expedition-story/

https://oceanwide-expeditions.com/blog/the-flight-of-the-ornen-andree-s-1897-arctic-balloon-expedition

https://www.polar-quest.com/blogg/svalbard-mixed/andree-s-north-pole-expedition