Vanema aja trükikunst kui tõend virtuaalsusest

Saatan peitub detailides. Seda lauset teavad vast kõik ja paraku nii see tundubki olevat. Kui uurida praktiliselt ükstapuha mis asja peensusteni või detailideni, siis selgub, et midagi on valesti või õigemini, valesti pole midagi, aga meie maailmapilt ei sobi uuritavaga. 

Nagu juba varemalt juttu tegin, õnnestus mul hankida üks paras ports vana-aegseid raamatuid. Olen neist vast tükki kümme läbi lugenud, kuid eile õhtul enne magama jäämist ühte väga head ulmeraamatu (Kalewipoja esi-isad) lugemist jätkates, nägin ma midagi, mis raputas mind põhimõtteliselt ärkvele tagasi. Ei hakka raamatust uut pilti tegema, võtsin pildi samast raamatust, ühest varasemast postitusest.

Mis siis kõikide vanade raamatute lehekülgedelt vastu vaatab? Vihjeks niipalju, et sisusse sedapuhku ei maksa süüvida. Olgu veel öeldud, et raamat on välja antud 20. sajandi algusel, kui puudusid igasugused arvutid ja teised virtuaalsust loovad või võimaldavad masinad. Kõik valmistati mehaanilisi masinaid kasutades. Toon siia ka ühe näite palju vanemast raamatust ja kõigis neis on üks ja seesama käekiri.

Vaadake nendes vanades raamatutes lausete reastust ja väiksemaid ning suuremaid tühikuid sõnade vahel. Kõik on korrektselt reastatud. Tänapäeval, virtuaalselt, arvutit kasutades, mis tahes vastava programmiga, on seda imelihtne teha. Toon näiteks Microsft Word programmi.

Selline joondus on tüüpiline vanematele trükimasinatele, kuhu pandi paber ülevalt sisse ja toksiti tähed ja tühikud one by one sisse ning liigutati kelku algusesse tagasi ning trükimasin nihutas paberit ühe rea võrra alla poole. 

Nüüd, et teha korralik joondus, nagu enamikes vanemates raamatutes on (loomulikult ka uuemates), siis Wordi dokumendis tuleb vajutada "Justify" ikoonile ja tehtud see ongi.

Tekst Vikist:

Esimesed, 15. sajandi lõpus trükitud trükised olid inkunaablid – see, millega kujutis paberile viidi, oli käsitsi laotud, kirjaviis oli käsikirjalähedane ning illustratsioonid ja suured algustähed maaliti käsitsi juurde. Gutenbergi käsitsi juhitav trükimasin, mida vahepeal vaid viimistleti, püsis pikka aega, kuni 19. sajandini välja.

1845. aastal valmistas ameeriklane Richard Hoe rotatsioontrükimasina, mis muutis trükkimise tunduvalt kiiremaks. Masin ise oli selline, et ühe silindri ümber oli paber, teisele oli kinnitatud trükitav tekst ning mõlema pöörlemisel kanti kujutis paberile.

1880. aastatel leiutati lino- ja monotüüp, mis lahendas ridade joondamise probleemid. 

See tähendab, et kõik raamatud enne seda aega on tehtud käsitsi. Kõik raamatud enne 1845. aastat on trükikojas trükitud viisil, mil trükitavad metallist või mis iganes kõvast materjalist ümberpööratud kujutisega tähed pandi käsitsi ritta ning moodustati neist laused ning tühikute vähendamise ja suurendamise teel sai teha ilusa sirge joonduse nii vasakule kui ka paremale.

Näide 1705. aasta raamatust. Kõik on ilusti joondatud. Mõnel pool on suured tühikud sõnade vahel, teisel pool väikesed, et saaks ilusat trükistiili säilitada.

Nüüd siis poindi juurde. Appi võtan video Youtube'st, et selgitada seda olukorda veidi lähemalt. Video leiab siit (How Books Are Handmade At The Last Printing Press Of Its Kind In The US | Still Standing).

Mida need nn saatana detailid meile siis ütlevad? Raamatuid sellisel viisil massiliselt ei ole võimalik toota ja veel vähem jõudis neid keegi osta. Päris ulmeliseks lähevad asjad siis, kui need raamatud sisaldavad endas veel kimpude viisi ülikeerulise tehnikaga tehtud pilte. Sellisel juhul peaks ühe raamatu trükkimine võtma ilmatuma aja.

Me võime ju öelda, et enne 19. sajandit prinditi vähe raamatuid, kuid paraku see nii ei ole. Tõlkisin kunagi ühte sümbolite raamatut 18. sajandist ja taustainfot uurides jõudsin jälile infole, et sümbolite teema oli 17. sajandil Euroopas väga populaarne ning ainuüksi euroopas trükiti erinevaid sümbolite raamatuid või vihikuid 15000-20000 erinevat varianti. Mitu eksemplari igast variandist trükiti, pole muidugi teada, kuid see info näitab selgesti ära, kui palju raamatuid võidi trükkida, kui ainult üks ülikitsas valdkond oli nii massililselt esindatud. Meenus ka veel teine infokild, mida ma kunagi nägin telekast. Nimelt, taolisi lühtreid, mis uhkemates majades vanemal ajal lagedes rippusid, siis ühe taolise lühtri valmistamiseks käsitsi ja sellise kvaliteediga, mida vanasti praktiseeriti, kulub tänapäeval 1,5-2 aastat.

Kokkuvõtteks võib öelda, et ei ole võimalik kõiki neid vanasid raamatuid sellist tehnoloogiat kasutades valmis trükkida, nagu ka pole võimalik teha paljusid muid vana-aja asju. Kogu selle raamatute "pahna" tundub loonud olevat virtuaalsus ja selle meile reaalsuseks teinud. Sama on praktiliselt kõigega, mis on vana...

LÕPP