Mis on õnn?

Inimese elu on meelemõistusele jõudmisest saadik kuni haua veereni alaline võitlemine ja sõdimine mitmesuguste muredega ja hädadega. Mure saatusel heidame meie õhtul puhkama ja hommik äratab meid unest uutele muredele, sagedasti küll ka etteteadmata ja aimamata äpardustele vastu viies. Elu ülespidamise nõuded, nagu toit, kehakate ja mitmed muud tarvitused on, mille pärast meie sõdima ja võitlema sunnitud oleme, ja peale nende asjade veeretab veel saatus meile palju teisi takistusi elutee peale ette, seda künklikuks ja kitsamaks tehes ning elu seeläbi murerikkamaks ja raskemaks muutes. Ehk meie küll tubli tahtmise ja hoolsa töö läbi kõik saame, mis elutarvitused meilt nõuavad, siiski ei lõppe mured, ei kustu hädad, ja meie elu oleks pilkase pimeda ja tormilise öö sarnane, kui mitte lootused paremate aegade, lootus ilutsema, õitsema õnne peale seda ei valgustaks. Lootus ja õnn on inimlikule elule sedasama, mis päike ja kuu loodusele. Lootus on kuu, mis oma vaheldava hõbevalgega inimese murede ja hädade valda vahetpidamata valgustab ja õnn päikene, mis oma kulla hiilgusega muret musta lämmatab ja viletsusi lõpetab kuid seda enamasti üürikeseks ajaks; sest heleda, sooja päikesepaiste järele tuleb sagedasti äikene, tuleb õnne järele õnnetus. Aga küsime nüüd: mis on õnn? 

Ma arvan, meie seas on vähe neid, kes seda tähtsat küsimist ära vastata ja sügavamalt selle üle järele mõtelda on püüdnud. Sagedasti küll kuuleme meie õnne üle räägitavat, temale kõrgeid kiituslaulusid lauldavat jne. Üks kiidab oma õnne ühte, teine teist viisi: üks nimetab õnneks, et talle midagi kasulikku asja kingitud, teine, et ta õnneloosis palju tuhandeid võitnud; teener annab „õnnekäele," mis talle jootraha pihku ulatab rõõmul suud ja laulik palmitseb oma õnnele kõlavamad kiidulaulud, kui ta neitsikese õitsvatelt roosihuultelt magusa musu on näpanud. Sarnaseid ütelusi kuuleme meie iga päev, aga kas neil ka tõepõhi ja kindlad jalad all, on teine asi. Kuid elu nõuab meie käest iga asja juures selgust ja tõekstegevaid põhjuseid, selle pärast püüame asjale ligemale tungida ja otsime tõsised õnnejuured, mis meie elule soojust ja magusust annavad, üles. See ei tee kahju, kui meie luuletaja musulise õnne ja teiste ekslikud arvamised tühjaks teeme, nad tõe vastu ju protesteerima ei hakka, aga meie võidame palju, väga palju, nimelt tee, mida mööda meie õnnele vastu võime sammuda, et seda varemini kätte saada. Õnne võime meie ainult tunda, aga mitte näha. Selles lauses seisab selgus varjul, mida meie otsime. Asi, mida meie ainult oma südames tunda võime. Õnn on hingeomadus, ja sarnast kallist omadust ei suuda keegi kõdunema, kaduva maailma varaga lunastada, osta, vaid ta peab teisel teel omandatud saama. Rikkus üksi ei ole veel kedagi õnnelikuks teinud, nagu paljud ekslikult arvavad; näiteid on küllalt, et kuulsad kullakuningad sagedasti kõige kahetsemise väärilisemad, õnnetumad inimesed on. Aastat kolm neli tagasi, ohverdas keegi suurtsugu naisterahvas oma miljonid heategevuseks ja hakkas üksikut elu elama, lahus ja kõrvale hoides kõigist inimestest, et aga südamerahu, õnne kätte saaks. Sarnaseid näiteid võime meie, kui tahame, ilma suurema otsimiseta sadade viisi leida (Kommentaar: tänapäeval kahjuks mitte); aga seda ei ole tarvis. Oma elu elamiseks läheb maailmalist vara tarvis, aga selleks otstarbeks ei pruugi meie seda palju; kes arvab, et vara ahnitsemine õnne annab, on, nagu esiti juba nimetasin, eksiteel: hinge omadusi võib ka ainult hinge vara läbi saada. Puhast, segamata õnne sõna tõsises mõttes ei saa keegi surelik maitsta, selleks on maailm meie, s, o. inimeste, õelate, omakasu püüdvate ja kalestanud südamete, ehk lühidalt öeldes, patu läbi liiga ära rikutud; kuid sellesama patu läbi on ka meie elu nii murerikkaks ja raskeks muutunud, et segatudki õnn meile omas täies väärtuses näitab olema ja õrna taevatütrena meie muljutud südant rõõmustab ning elu lahkemaks teeb. Eespool selgines meile, et hinge omadusi ainult ka hinge vara läbi omandada võib. Missugune peab siis see hingevara olema, mille läbi meie õnne pärida võime? Üheainsama väikese sõnaga võime meie selle küsimuse ära vastata: armastus. Armastus, mis maailma üleval peab ja tervet inimesesugu üheks määratumaks perekonnaks ühendab, on ka võti, mis õnnekapi lukud lahti käänab ja talisman, mille abil meie õnne kinnipidada suudame. Küll on sõna „armastus" väikene, aga kui suur ja määratu on tema tähendus! Terve elav loodus juurdub armastuses nüüd ja lõpmata.

LÕPP

Allikas: Postimees (1886-1944), nr. 113, 27 mai 1892