Panen siia lugemiseks pisikese katkendi eestlaste vanadest uskumustest hauataguse elu kohta ja võtan siis loos leiduva info kokku oma vaatevinklist.
Juba vanad eestlased teadsid, et inimesel on surematu hing. Nagu näha, ei lahkunud hing esivanemate mõtte järele oma eluasemest kehast keha tegevuse lõpetuse järele sugugi ära, vaid jäi sinna pärast surma niisama asuma nagu enne surma. Kehaga ühes maeti, siis ka hing hauda. Vahe hinge endise olu ja surma pärastise olu vahel oli see, et hing oma tegevusest puhkama jäi ehk magama uinus. Surm ei teinud seega hingele muud kui uinutas ta magama, kust hing igal tahtel ometi jälle võis üles ärgata. Tuli ärataja või oli hingel enesel tarvis ärgata, siis lahkus pikk uni ja hing astus tarviduse korral hauast väljagi.
Pärast surma jõudsivad inimesed kalmu valda. Inimesed pidid pärast surmagi nii ühes asuma, nagu nad eladeski külades ja taludes ühes ei asunud, Sellepärast ei maetud surnuid sinna, kuhu juhtus, vaid kalmudesse, kus nad maa pealsete külad ehk kalmud saivad. Igaüks päris pisikese toa, kalmu, kus ta maapealsest väsimusest võis puhata. Seal oli neil oma valitsejagi, kes Kalma nime kandis. Kalma kutsus igaühe oma kalmu.
Niisugused arvamised olid ennemuistsetel eestlastel elu kohta pärast surma kõige vanemal ajal. Hiljem aga muutus arvamine. Surnutele anti Manala asupaigaks, mis ka Tuonela nime kandis ja keda vägev vaim Mana valitses. Manal oli niisama sugune elukoht nagu maapealsetel inimestel. Temal ei puudunud majad ega aiad, niidud ega nurmed, loomad ega linnud, küll puudus aga maapealne rõõmus elu. Ei kuuldud siin linnu laulu ega koera haukumist, ei hobuse hirnumist ega tallede määgimist. Vaikus valitses igal pool. Ehk küll loomad ja inimesed elasid, ei teinud nad tavaliselt häält. Surnud näikse Manalas maapealset elu jätkanud olevat. Seal elas noori ja vanu, kepiga käijaid ja neljakäpakile kõndijaid. Kõik orjasid Manat ja täitsid tema käskusid.
Eesti rahvalaulud ja muistsed jutud teavad koguni vähe Manalast kõneleda. Uuema aja põrgu on Manala eest ära tunginud ja ise asemele astunud. Paremini on ennast Manala soomlaste seas alal hoidnud, kelle arvamistega me siis ka oma pilti võime tõendada. Soomlastelt kuuleme, et Manala oli kaugel ja sügavas maa all, mitme mere taga. Manala ümber jooksis koskne, mustavesine Tuone jõgi. Kardetav oli selle jõe üle pääseda, nii et sellest aina kartusega räägiti. Hõlpsasti saadi Manalasse, aga peaaegu võimatu oli sealt tagasi Pääseda, sest Manala valitseja kandis kõvasti selle eest hoolt, et vald ei väheneks. Manala kohta öeldi: Palju on Manalasse minejaid, pisut tagasitulejaid!
Üle Tuone jõe Manalasse saatis Mana või Tuone tütar, musta näoga, paha südamega tüdruk. Mana punane Manatar, vana kõverlõugne moor, ketras alati raudlõnga ja vaskset. Neist kudus Mana taat raudvõrgud ja vasknoodad, mida siis kõver sõrm Mana poeg risti ja põiki Tuone jõkke pani põgenemist Manast takistama. Jões ujusid pääle selle koledad suured ja kardetavad haugid.
Nüüd ma lõpetan poole pealt hr Eiseni kirja pandu, sest siin on kirjas nii palju ulmelist informatsiooni, et ma ei oskagi seda ühe hooga kirja panna. Kes aga tahab Eiseni lugu edasi lugeda, leiab lingi loo lõpust. Ennem veel aga seletan ära, kuidas osade lugude puhul info minuni jõuab. Tavaliselt õhtul või öösel kui teki alla poen ja mõtlen mõnda teemat või loetud raamatut/artiklit, mis huvi pakkus, siis hakkab info kerima ja pildid jooksma. Pool infost panen ma ise kokku läbi taustateadmiste ja matemaatiliste arvutuste ning teine pool tuleb mingite info sahvakatena, pigem kildudena kui millegi tervikuna. Kui info on eriti hea, siis see ei lase uinuda ja paneb edasi mõtlema. Selle süsteemi juures on häda ainult selles, et hommikuks läheb osa head infot kaduma, sest ärgates ei meenu kõik detailid ja mõtted 100 protsendiliselt. Võin julgelt pakkuda, et kadu on kuskil 20% ringis ja teist niisama palju ma hiljem lihtsalt ei pane jutu sisse kirja. Õnneks põhituum jääb alati alles.
Alustan Eiseni loo lõpust. Vanal ajal on inimesed olnud oma arengus väga kõrgel tasemel nii tehnoloogiliselt kui ka vaimselt, kuid mingite asjaolude kokkulangevusel on inimesed pidanud aeg-ajalt tagasi langema nii-öelda kiviaega ja siis jäävadki alles sellised legendid, mida just ülevalt lugeda sai. Kui inimesed, kellel pole paberit, ja nad räägivad üksteisele jutte oma esivanemate ajaloost, siis need lood paratamatult moonduvad. Ja seda enam need lood moonduvad, kui nad ei tunne enam tehnoloogiaid ja ei tea mis need on ning oskavad seda kirjeldada sellelt elubaasilt nagu nemad hetkel teavad. Telefonimängu on vast kõik mänginud. Kui palju jääb lõpuks algsest informatsioonist või põhisõnumist järele? Teinekord mitte midagi, aga õnneks vahest siiski midagi jääb.
Loo lõpus räägiti midagi raud- ja vaskvõrkudest, millega hoitakse manalasse sattunud hingi kinni. Enne kui edasi lähen, seletan natuke lähemalt, et mis asi on hing välispidiselt. Hing on energia, mõtestatud elekter ja peenmateeria ühtekokku. Vanema aja teadlased on inimestega katseid teinud inimese suremise hetkel. Kui inimene sureb, siis kaotab ta oma kehakaalust umbes 30 grammi ehk see sama hinge-energia väljub kehast. Huvitav on see, et mitte kõigi surevate inimeste kehakaal ei muutu. See on seletatav sellega, et kõikidel inimestel ei olegi hinge, need on need samad maised tegelased, kellest selles blogis ennegi on ohtralt juttu olnud. Ka sellest hinge kaalumise katsest võib leida täpsemat infot siit samast blogist. Mida aga teeb raud- või vaskvõrk? See hoiab energiaid kinni paigas, kuhu need energiad on pandud. Kas tuli tuttav ette? Tegu on ju kõige pesuehtsama Faraday puuriga.
Faraday puur on elektrit juhtivast materjalist (nt. metallvarrastest või traatvõrgust) kinnine kest, mis toimib elektrilise varjena, et kaitsta eriti tundlikku elektroonikat väliste elektriväljade mõju eest. See toimib ka vastupidi, sest see takistab elektriväljadel Faraday puurist väljuda. Teisisõnu, missugune kena vangla. Sinna vanglasse saadetakse ainult need, kes selle ära on teeninud ja kuidas sinna minek peale surma toimub on ka tegelikult Eiseni loos kirjeldatud. Kui hing väljub kehast võtab selle kinni üks hirmus kõvera lõuaga eit. Seda transportimise viisi selle legendi kirjeldusega päris täpselt välja ei mõtle, aga arvatavalt on tegu mingi peenmateriaalse tehnilise seadmega või lahendusega, mis automaatselt üle suure ilma korjab surnud kokku ja maa alla saadab. See, et põrgu või manala maa all asub, ei tundu päris õige olevat. Rõhutan üle, et tegu on ulme blogiga ja jagan siia seda infot, mida ma too öö mõtlesin. Algul arvasin, et manala on samuti mingit sorti tehniline vidin, sest mulle kangastus millegipärast Tondipüüdjate (Ghostbusters) filmist nähtud rauast tontide lõks, kuhu sisse kõik tondid, kes kogemata maailma kummitama olid pääsenud, jälle tagasi pandi. Ja sellesse väiksesse karpi ikka neid tonte mahtus. Seal oligi nende kodu, nende maailm.
Kuid selliste mõõtmetega lõks ei sobi hästi enamiku inimhingede ära paigutamiseks, sest see on liiga väike. Teen väikese arvutuse. Kui üks hing kaalub 30 grammi. Maailmas on aga aegade jooksul väidetavalt kokku elanud 110 miljardit inimest. Selles numbris ma julgen kahelda, aga las jääda nii, sest paljud kehad on nagunii hingeta. Tegin arvutuse ja sain, et kogu ajaloo vältel maal elanud inimhingede kaal on umbes 33 miljonit tonni. Seda numbrit saab tegelikult oluliselt vähendada, kui võtta aluseks hingede ränne, s.t et inimhinged sünnivad korduvalt siia maailma. Seda ma praegu aga ei tee.
Kui juba arvudesse süvenesin, siis mainin ära ühe pisikese infokillukese siia jutu vahele veel. Kuskilt kunagi ammu lugesin, et kogu internetis oleva info kaal on umbes 20-30 grammi. See võrdub umbes inimhinge kaaluga. Kui kogu internetis olev info välja printida, siis paberit kulub selleks mustmiljon tonni. Ainuüksi valveroot blogi väljaprintimiseks kulub vast paar kilo paberit. See võrdlus annab vast aimu, kui palju infot sisaldab üks inimhing ja sellest ka vastav kaal inimhingel. Ehk ühe inimhinge saab kokku panna infohulgaga, mida sisaldab kogu maailma internet. See näitab ära, kui väikestes lapsekingades inimkond oma arengus hetkel on, võrreldes inimese loojaga. Siin ma muidugi võin eksida, sest inimkehasid ehk homunkulusi valmistati väidetavalt juba pimedal keskajal. Tänapäeval samuti tehakse kloone, aga hinge ei oska keegi valmistada ja veel vähem teatakse, et mis see üldse on.
Nüüd siis loo tuuma juurde. Hoidke kõvasti kuskilt kinni ja hulluks mind ei maksa pidada. Nüüd siis vastan ära, kus asub paradiis, kuhu puhtad hinged puhkama lähevad ja kus asub Manala, kuhu vähem puhtad hinged lähevad õpetust saama ja karistust kandma.
Peida see nähtavasse kohta ja keegi ei näe seda. See on lause ühest targast raamatust. Puhtasse eredasse valgusesse ehk päikesesse lähevad paremad hinged ja teised vastavalt külma ja tuhmi valgusesse ehk kuusse. Esimene neist pole lõks, teine aga küll ja need on just need samad paigad, kuhu me kõik kord läheme, üks siia, kaks sinna.
Ajaloost on samuti teada päikese ja kuu kummardajaid. Vanadel kiilkirjadel on päikesekummardajatest ja kuutemplitest päris palju infot saadaval ja siis me mõtleme, et kummaline, mis neid inimesi seda tegema sundis? Neil olid lihtsalt vastavad teadmised, millest on järgi jäänud ainult moondunud legendid...
Kogu selle loo saab võtta kokku Tootsi sõnadega: Kui see nüüd nali ei ole, siis see on päris hea nali.
Lõpetuseks. Kui mul midagi vahele ei tule, siis teen kunagi ühe loo saatusest, kuid selle looga on üks väike aga. Puänt või vastus põhiküsimusele on veel puudu. Kui info saabub, siis ehk tuleb ka vastav lugu.
LÕPP
Allikas: Postimees (1886-1944), nr. 42, 7 aprill 1888. Postimees (1886-1944), nr. 44, 12 aprill 1888
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar