kolmapäev, 2. november 2022

Matrix IV (osa II)

Missugune on tõeline maailm?

Reaalses elus justkui ei ole võimalik käsi läbi telliskivi seina pista, kuid seda arvame ainult meie. Kui mina või sina seda teha ei oska, siis see ei tähenda, et seda ei saa teha. Olen lugenud palju raamatuid, kus kirjeldatakse "imelisi" vanglast põgenemisi, läbi seinte minemisi, maa alla kadumisi. See tundub olevat vastuolus füüsikaseadustega, aga tegelikult ei ole. Teadus ütleb meile, et mateeria koosneb aatomitest, mille ümber tiirlevad elektronid. Kui suurendada aatom õuna suuruseks, siis järgmine aatom või õun asub sellest sama kaugel kui Tallinn Kairost. Mateeria on tühjus! Maailm on illusioon.

 
Kõik oleneb pelgalt seadetest ja seadistustest.


Kas mineviku elemendid aitavad olevikku näha? 
Miski ei leevenda ärevust nii nagu nostalgia.
Aeg on alati meie vastu.
Keegi ei tohi teada mis on Matrix tegelikult.


Filmis on päris palju segaseid kohti, mida ma ei oska oma hetke maailmapildiga kokku viia. Räägitakse surmast või astraalrännakust ehk teise ja hullemasse mängu minekust ja ka tagasitulekust sealt. Minu loogika siin ei võta, juhul, kui tegemist on surmaga. Tullakse tagasi samasse ajaliini ja sama tegelasena ning isegi samasse kohta ja aega...
 
Teispoolsuse peremeesteks on masinad. 
Hiljuti panin blogis loo kokku, kus räägitakse lausa üheksast surmajärgsest maailmast. Selle filmi järele minnakse inimese "surma" hetkel masinate maailma. See on see hull koht, mida mõni kutsub ka põrguks, kust meid alati proovitakse siia reaalsuse tagasi panna ja ühtlasi kustutatakse ka mälu. 
Kui mina olen oma maailma looja (see muidugi nii ei pruugi olla, aga sellest hiljem), siis ei tohiks midagi väga hullu ju olla? Kuid see on ainult jäämäe pealne osa. Maailm on kaaperdatud ja sind hoitakse kogu aeg mingites asjatutes tegevustes.


Me elame võltsmaailmas, kus kõik on näiline. 


Semblance tähendab "millegi" välisilme näilist vormi, eriti kui tegelikkus on teistsugune. 




Filmis pakuti mitu korda punast tabletti ja öeldi, et ainult nii saab välja. 
Kes tuleb meile siin elus "päriselt" punast tabletti pakkuma ja millal ta tuleb? Äkki ei tulegi või pidevalt pakutakse, kuid me ei oska seda ära tunda ja seetõttu valime teadmatult alati sinise tableti? Kas mitte see sama film ei paku meile praegu punast tabletti?
Kas me üldse tahamegi mängust väljuda? 


Teisel pool seda maailma näidati filmis imelikke sünteetilisi elukaid. Ühe eluka nimi oli Cybebe. 
Cybebe on sünteet, kes läks üle inimeste poolele ja liitus hõljuklaeva Mnemosyne meeskonnaga.
Cybebe - Suur jumalate ema, kes oli kreeka-rooma jumalus. Tema täielik ametlik rooma nimi oli Mater Deum Magna Idaea. No on ikka peletis.


Filmis kujutatakase teispoolsust ehk päris reaalsust pimedana, raske, rõske, kõleda ja hallina. Pealegi valitseb seal alati oht avastatud ja tabatud saada. 
Kas keegi üldse soovikski sinna minna ja selles kohas elada? 
Mis meil siin viga, linnukesed siristavad oksal, soe tuba, seapraad hapukapsaga õhtusöögiks, pits viina kõrvale ja enne magama minekut veel pokaal veini ja Tantsud tähtedega. Elu nagu lill. 





Mulle öeldi, et mu lood on liiga pikad. Selleks ka see Matrixi hakkimine mitmesse ossa. Selle looga vbl tõesti nii on parem...

Jätkub...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar