Ma loodan, et keegi mind mõne salaseltsiliikmeks selle pealkirja pärast ei hakka pidama. Esialgne pealkiri oli "3 muuseumi ja 30 pilti", aga pilte üles laadides märkasin, et üles laetakse 33 pilti. Vastavalt sellele korrigeerisin ka pealkirja. See aga on vähe tähtis jutt, nüüd teema juurde.
Ma ei saa öelda, et ma olen muuseumide hull, aga võimalusel ikka külastan. Ma ei oleks viitsinudki seda lugu üldse teha, sest muuseumides olevad põnevamad eksponaadid on üldjuhul juba ammu uurimise all nii selles blogis kui Elukulg blogis. Mõned pildid siiski olen viitsinud muuseumides klõpsida, mis küsimusi või mõtteid on tekitanud. Esimesest muuseumist panen üles mõned fotod, mille pildistasin Pärnu muuseumist, jõe äärest. Põhiosa piltidest on pildistatud Tallinna Linnamuuseumist ja kaks viimast pilti on tehtud Eesti Panga muuseumis, mis on muuseas tasuta sissepääsuga. Osade piltide kvaliteet on kohutav, aga midagi ikka.
Tsaari-aegse tuletõrjujate kiivriga oli vist tegu. Muide, peaaegu terve 19. sajandil oli tsaari venes salaseltsid keelatud. Sümbolid kiivrivapil räägivad iseenda eest. Tänapäeval on ka sümbolid igal pool, kuid siiski kasutatakse neid peamiselt virtuaalselt mõnel taustal, mitte enam majade kaunistustes ja linnavappides. Ei tohi unustada kordagi, kes või "mis" on tõeline valitseja - hall kardinal. Tänapäeval tegelikult ei olegi enam tõeline valitseja peidetud, see on üsna avalik, aga inimesed lihtsalt ei näe. Jaanalind vähemalt pani pea liiva alla, sest ta teadis, aga ei tahtnud sellest kuulda. Tänapäeval inimesed aga.......
Ülemisel pildil tasub vaadata selle "kunstiteose" alumist äärt. Peaaegu igal vanal ehituskivil või -plokil on sellised masinliku töötlemise sooned. Ma ei ole kiviraidur ega mingi spetsialist sellel alal, aga ei suuda kuidagi uskuda, et kõik plokikesed tärgeldas kiviraidur meisliga siledaks. Aastaarvude kohta olen kah vähekene uurinud. Kas on õige 1647, J647, 647 või midagi muud, pole tegelikult täpselt teada. Kõhklused ja kahtlused on aga sellised, et kõige väheusutavam variant on 1647. Alumisel kahel pildil, millel on kujutatud vertikaalne ehk seina peale kinnituv päikesekell, on hästi näha, mis aastaga võis tegu olla. Mõni selline ese on rahvale, kas kogemata või meelega, ikka näitamiseks jäetud.
Mingi vana kukk, mis asus vist Pärnu Elisabethi kiriku tornis. Kukk on muidugi sümbol, kuid mida see siis võiks sümboliseerida? Ametlikud variandid võib iga üks ise internetist välja otsida, kuid üks variantidest, mida Hollywood meile edasi on andnud, oli selline: Vaba ajaloost ja eelarvamustest", mida iganes see ka tegelikult ei tähenda. Kuid nendes tornides olevate kaunistusega võib olla veel üks üllatav aga. Sellest "agast" teen natukene juttu allpool ühe väheke parema pildi juures.
Kiriku kellad. Nende eksponaatide juures ei olnud praktiliselt mingisugust valgustust. Üks pime nurk, kus ma pidin sisse lülitama telefoni taskulambi, et üldse midagi näha. Mul puuduvad teadmised, kuidas neid kellasid valatakse ja kuidas kaunistusi/tähti peale pannakse. See kell on aga eriline sellepoolest, et kellale on kirjutatud peale Eesti "pudi" keeles.
Vanadel piltidel ja gravüüridel pole metsasid. See on üks peamurdmist asi küll, et miks siis pole? Samas on need vanad kivimajad kõik otsast otsani jämedat palki täis, tihti veel tammepalki. Vanad puulaevad, mis merest või pinnasest välja kaevatakse, on samuti ehitatud tohutu massiivsetest tammenottidest. Järelikult, mingil ajal pidi Euroopas jämedat ehituspalki olema kõvasti rohkem kui tänapäeval. See on kindlasti üks valgetest aukudest alternatiivajaloos. Olid paksud metsad ja siis järsku enam ei olnud. Ametlikult öeldakse, et metsa sõi ära tärganud tööstus.
Laeva küljel on suur hulk tähtsaid mehi, kuid on üks aga. Tegu on Mustpeade vennaskonna laevaga. Mitte üht mustpead ma ei näe.
Aga nüüd siis "Vana toomas II". Ei ole tänapäeval enam vist võimalik leida ühtegi raamatut, kus räägitakse pimeda keskaja automaatidest. Siin blogis on automaatide ehk robotite kohta võimalik infot leida küll. Tuleb välja, et need olid tegelikult täitsa tavalised sellel ajal. Kirjeldused on osade automaatide puhul sellised, et tänapäevalgi selliseid vist teha ei osataks. Vaadake Vana-Toomase kätt. Jah, Kuuskemaal on ka vahest televiisoris seljas mingi vana riietust kujutav hõlst, kus on taolised varrukad, aga kui nüüd all pool näete museaale tolle aja õmblusnõeltest, siis midagi siin ei klapi. Ballikleite ja peoülikondi sellistega juba ei õmble. Mida need kuked ja Toomased seal automaatidena teha võisid, on aga juba iseküsimus.
Oppa, minu lemmik - kiviraidur, kuid jälle need sooned.
Paremal on gravüüri trükiplaadikese katke. Tähed tunduvad tõesti peegelpildis olevat, kuid see on suht algeline graveering sellel vaskplaadil. Vaadake palju on maailmas vanu gravüüre - mustmiljon ja paljud gravüürid on nii detailsed, et isegi varjud ja peegeldused on peal. Müstika, kes neid tegid sellel pimedal sõdadest, näljast ja katkust räsitud aegadel, kui isegi inimesi õieti ei olnud võrreldes tänapäevaga.
Pildile on jäänud kolm õmblusnõela. Nendega on võimalik õmmelda ainult kotiriiet. Ma ei ütle, et muuseumides olevad eksponaadid on kuidagi valed. Oli aeg, kus sellistega õmmeldigi. Kujutage ette, et peate metsa minema ja seal hakkama saama näiteks ühe kuu. Kaasa võite võtta taskunoa, kirve, kalakonksu ja jupi nööri. Millise nõela te suudate omale riiete lappimiseks valmistada? Oli aeg või õigemini mitu aega, kus tuligi kõike uuesti alustada, kuni saadi või leiti jälle üles mõni vana masin või raamat, kus oli kirjas, et kuidas või mismoodi mõnda tööstuslikku masinat uuesti valmistada.
Süstal 18. sajandist. Iseenesest mõista, et nõela meile ei taheta näidata. Sellise süstlaga surakat ei taha saada. Haige unustab oma vaevad ja saab terveks, kui näeb sellise süstlaga habemeajajat enda poole tulemas. Sel ajal arste minu teada Eestis ei olnud. Seda tööd tegid habemeajajad ja sepad.
See turvis ei lähe lapsele ka selga. Sain seda uurida iga külje pealt. Tundus olevat suhteliselt vana, mitte uus järgitehtud eksemplar. Pakun välja, et ka selle nn turvise näol oli vanasti tegu automaadiga, mis tantsis ja lõi trummi, automaatika on aga kuhugile kadunud.
Laps saab võibolla selle kiivri omale pähe panna, aga kaua ta hingata ei jõua seal. Naljanumber ikka küll...rüütel ei näe sellega isegi oma vaenlast, rääkimata võitlemisest.
Kiviraidureid, kes sellist tööd mehaaniliste riistadega teevad nagu ülemisel kahel pildil, vist maailmas enam ei eksisteerigi.
Kahjuks jäi väga halb pilt. Kui suurendada, siis peaks nägema. Lõvidel on kaks varvast. Tänapäeval on kolm.
Aastaarvud on pea iga asja peal. Miks nad neid aastaid sel vanal ajal sedasi rõhutasid? Majade peal, uste peal, vappide peal, plekitahvlite peal jne.
Vot selle hõbedast jublaka või kirstukaunistuse pärast ma üldse selle loo otsustasin teha. Teistes käidud muuseumides ja mujal kohtades olevatest piltidest ei ole hakanud lugu tegema. Suurem osa on siin blogis juba lahti kirjeldatud. Ainult pime ei näe, mis sellel pildil erilist on. Kolme silmaga kolp. Sellist sümbolit ja tähendust selle kohta ma pole kuskilt leidnud. Välistaksin kolmanda silma hetkel. Kõik silmad on ühel kõrgusel. Üks vastus oleks mul sellele hetkel ainult pakkuda. Vana maailm oli mutante täis. Geenitehnoloogia või mis iganes tehnoloogia oli üliarenenud. Vanadel gravüüridel on tont tondis kinni. Inimese peaga lõvid, kõiksugused imelikud mere-elukad, kääbused, hiiglased, inglid, sarvedega elajad jne.
Selles majas on vist sama palju puidust ehitusmaterjali kasutatud kui kivi (Vene tn 17, Linnamuuseum).
Suur ahi. Ei tea ainult seda, kas otstarve on sellel see nagu arvata tahaks, Majal on 4 korrust. Kas see kütab ära? Ah-jaa, vanasti oli majal ikka 3 korrust. Lae kõrgus on üle kolme meetri, viimasel korrusel aga käib pikemal mehel pea vastu lage.
Vot sedasi on maja tänapäevasemaks muudetud. Aken, mille ees jookseb trepp. Ma muidugi mõtlesin päris pikalt ja välja ei mõtelnudki. Selle akna taga pole mitte õu vaid sama maja teised ruumid.
Sellesse suurde ahju sai sisse ka minna. Võimas korsten.
Maja on väga ilus ja neisse kõiki kolme muuseumi ma soovitan minna. Uudistamist on seal 6 euro eest väga palju, aga maja peafassaad on kuidagi kahtlaselt kõver. Vanalinnas on selliseid maju veel. Mis selle on põhjustanud, seda ma ei tea, kuid kahtlustan et....Ja sellega mu ringkäik seal majas lõppes. Edasi suundusin Eesti Panga muuseumisse. Ma olen natukene müntidega tegelenud ja ka korjanud neid kunagi, kuid hetkel see teema mind ei huvita eriti. Lihtsalt ei jõua ja see on väga kallis hobi. Tegin ainult ühest mündist pildi, kuid pilt ebaõnnestus täiesti. Tegu oli vist Rootsi 4 öörisega. Mõõdud umbes 20x20cm ja umbes 1 cm paksust. Ma olin sellest mündist ennem juba teadlik ja peab ütlema, et peavoolu ajaloo järgi on see münt ühtepidi loogiline ja teistpidi on täiesti loogika vastane. Vanal ajal oli kullastandard, see tähendab, et näiteks 10 rublane kuldmünt pidi sisaldama samas väärtuses kulda, kui 10 ühe rublalist hõbemünti. Sama oli ka vasega. 1 hõberubla sisaldas samas väärtuses hõbedat kui 20 vask viiekopikalist. Tundub loogiline. Mis aga ei ole loogiline, on see, et pidi ikka peaehitus olema, et sellist mitmekilost? münti vormida. Kes sellega küll kauplemas käis? Selle kohta on ka ajaloolastel muidugi vastus olemas. Et need seisid pangas ja inimene sai selle vastu veksli, et tal on üks selline jurakas pangas ja selle veksliga sai toimingudi teha nagu tänapäeval paberrahaga. Ainult selle vahega, et tänapäeval ei ole pangas raha tagatiseks mitte midagi.
Viimane pilt Eesti Panga majast ajal, kui see valmis. Kõik räästad on kupleid ja antenne täis, kuid üks kaksik-antenn on väga eriline. Ei tundu just suurem asi kaunistus olevat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar