Pühapäevane jalutuskäik Müncheni vanalinnas

14-16.02.2020 oli mul õnn viibida Baieri liidumaa pealinnas. Sellest viimase päeva paar tundi sain tutvuda vanalinnaga. Hommikune ilm oli karge nagu meil, kuid lõunaks oli temperatuur tõusnud isegi kuni 17 kraadini ja oli väga mõnus soe, võib isegi ütelda et kohati lämbe, nagu äikese-eelne. Suurt uurimustööd ma linnas ei jõudnud teha, kuid panen siia pilte, mis ma klõpsisin ja tähelepanu äratasid. Üldiselt on kõik nii nagu ikka igal pool. Kõik vanad majad on ühe või isegi paari korruse jagu maa-alla vajunud. Seda isegi ei varjata nii hoolega, kõik on lihtsalt nähtavaks jäetud.

Müncheni puhul on endast mõistetavalt tegemist tähelinnaga. Kuid tähelinna elemente ei õnnestunud mul enam tuvastada. Alles on mõned väravad ja tornid ning sissepääsud tähelinna, aga kui sa ei tea, et siin oli sissepääs ja pole uurinud, siis lihtsalt vaatad, et see siin on näiteks Isari värav jne. Ametlikku ajalugu ma siia loosse ei hakka pikalt kirjutama. See on iga linna puhul pea-aegu samasugune. Lühidalt- inimesi elas linnas väga vähe (umbes 13 000), linn sai tunda katku, sõdasid ja paremaid aegu. Lugu nagu iga teine muinasjutt.

München 1740ndal aastal.

Linnas on paljud majad uusbarokk-stiilis. Meil on sellises stiilis ehitatud Ungru mõis.

Tähelinna ühes sissekäigus on antiikstiilis sambad leinasümbolitega.

Sellised suured pronksist vaagnad/potid lihtsalt tänaval rahvale vaatamiseks. Stockholmis aga on üks selline taritud rahvusmuuseumi ja läikima löödud.

Ennem veel kui fotodega vanalinna jõuan, lisan siia suvalise pildi suvaliselt tänavalt kesklinnast (umbes 2km vanalinnast). Tavaline maja ja ja selle sissekäik nagu ikka, kuid..

..kui piiluda ukseava ees olevasse raudresti alla, siis on seal all lihtsalt üks tavaline aken. Arhitektide meistriklass, elekter on ju kallis ja ega loomulikku valgust ei asenda ükski elektripirn. Maa all peavad ka ikka aknad olema, olgu see lahendus pealtnäha nii kentsakas kui tahes.

Nüüd tagasi vanalinna. Sissekäigu väravad paistavad restaureeritud olevat. Selleks on kasutatud imelikku värvi oranžikat tellist.

Sellesse samasse müüri kangialla on miskipärast selline madal, peaaegu tervenisti maa alla mattunud trellitatud võlv ehitatud. Jääb selgusetuks selle otstarve. Kujutan juba ette ajaloolase juttu, et selline panipaik oli mõeldud laskemoona hoidmiseks (raudkuulide? vibunoolte?).

Restaureeritud maja uhkete tornikeste ja kuplitega. Kuid kui palju on säilinud selle maja puhul esialgset?

Millegipärast on jäetud selle maja paremale küljele mingisugust sorti vasktoru, mis peaks kujutama endast arvatavalt vihmavee ärajuhtimise süsteemi või tont teab, mis solgivett sealt ülevalt august sisse kallati, et see otse ilusale tänavale jookseks. Selliseid imelikult restaureeritud maju on ka Tallinna vanalinnas, kus mingi element, mis sinna üldse ei sobi, on just meelega nähtavale jäetud.

Kirikute välisseintel on hulgaliselt graniidist, liivakivist, betoonist või mis iganes kivist valmistatud plaate saksa ja/või ladina keelse informatsiooniga. Tähelepanelikul vaatlusel leiab nendelt üpris sageli Malta risti.

Kivil olev info on sinna sisse raiutud kahes erinevas stiilis. Läbiv on kooti kiri, kuid on ka lihtne ladina tähestik. Miks peab sedasi kahte erinevat stiili sellisel plaadil kasutama? Kas see tekitab usaldusväärsust või pigem usaldamatust?

Sellel samal kivil, number 1 asemel on j-tähed. Kuid seda kivi ei saa tõsiselt võtta. Seda on tõenaoliselt kellegi "oskamatu" poolt natukene töödeldud.

Plaadil on kirjutatud ladina tähtedega sõnad: Place; Lieutenant ja Requielcat in Pace. Samuti arvan, et ka number 4 on kuidagi ebaloomulikuks toksitud.

Järgmine plaat. Juhin tähelepanu aastaarvule j75j või ka 1751.

Esimene ja viimane j on kardinaalselt erinevad. Ei tasu uskuda kõike mida näed.

Sümbolid on igal pool, ükskõik kuhu poole ei vaata. Kõige peal, rõhutan, kõige peal (või siis üleval) on vinkliga onkel. Eks need vinkliga mördimehed meile kogu selle supi siin maailmas organiseerinud ongi. Vaevalt, et nad seda just omast tarkusest on teinud, aga nemad teavad midagi, mida meie ainult aimame.

Järgmine kivikene seinas. Hoopis teine materjal, kuid see pole selle pildi mõte.

Keegi on lihtsalt mingi infokillu oskuslikult kivi päisest eemaldanud ja me ei saa vist kunagi teada, mis seal oli ja miks see eemaldati?

Järgmine kivikene seinas. Kui sedasi üldpilti vaadta, siis tavalise turisti võib ju ära petta. Kuid vaadake sõnu ja tähti ja nende asetust üldpildis lähemalt. Paras pudru, iga kraaksjalg on omamoodi, nagu kivi kallal oleks nokitsenud lugematu arv "meistreid."

Mitu erinevat ühte (1 või ka j) näete? Kõik on absoluutselt erinevad. See on täielik käpardlus, nagu on ka meile jutustatud ajalugu, mis veel seisab kuidagi kana-jalgadel lipp lipi peal, kuid kohe kohe vajub suure pauguga kokku. See võikski olla ajaloo nurgakivi. Talendid, bravo maestro!

Järgmine kivi. Selliseid kive olid seal kõik majade seinad täis. Ei hakka neid kõike siia analüüsimiseks üles panema, kuid mõne veel riputan.

10 (ten) Sept: A: 1750. Nullid on osatud enam-vähem samasugused teha aga ühed (või need jotid) erinevad üksteisest nagu öö ja päev.

Tehnoloogiliselt tunduvad osad kivid (võibolla ka kõik) täis-tööstuslikud olevat ehk siis nende valmistamiseks on kasutatud mingeid masinaid.

Viimane kivi siis siia teemasse. Olen küll ehitust õppinud, kuid ei pea ennast eriliseks materjali-spetsialistiks, kuid mulle tundub, et see kivi on tehtud betoonist, mille tugevuse saavutamiseks on sinna lihtsalt kruusa täiteks sisse kallatud.

Järgmiseks siis astusin selle majakese juurde, mis taamal paistab. Mind ei huvitagi, mis majaga tegu, ei ole mõtet alati omale proovida selgeks teha, mis maja see peavoolu ajaloo käsitluse järgi on. Lihtsalt vaadata ja mõtelda...

Hoone on täis igasugu nikerdusi..

Minu teise poole arvates pidid osad majaelemendid meenutama mehe munakotte :)

Palju sellel hoonel on originaali ja palju siin on muudetud? seda ei tea vist mitte keegi. Hoonet on renoveeritud 1905ndal aastal.

Hoone siseõu. Moodsad käsipuud ja moodne punane prügikast selle vana maja taustal.

Vot nii, selleks need käsipuud!

Kaunis madal uks, oleks justkui poolenisti maa all.

Kuidagi väga ebakorrapärane vaatepilt. Suur aken peaaegu samasuguse peal, kuid natukene väiksem. Ei ole nii see asi mitte projekteeritud.

Vot nii ja all pool paistab veel üks võre. Kas veel üks korrus?

Ükskõik kuhu ka ei vaata, aknad on igal pool maa all. Kaevatud on päris sügavale, kuid vundamendini jääb tõenäoliselt veel palju maad minna.

Võta aga rõdu äärest kinni ja vinna ennast üles. Rõdu alune on otseloomulikult laskemoona hoidla.

Suursuguseid majad ja tänavatel olevad vanad gaasilaternad. See maja meenutab natukene Rootsi kuningalossi Stockholmis.

Üks hoone uhkem kui teine, pronksist tähtsate inimeste kujud nende ees.

Inimesed on nii pisikesed nagu sipelgad.

Sama ajal juhtus linnas viibima ka Prantsuse president Macron, käib teine viimasel ajal igal pool mul järgi. Üks tänavgi oli tema pärast meelega kinni pandud, et ma seal pildistada ei saaks. Pildil ees, vasakul võetakse aga üles mingit uudiste saadet seoses Macroni visiidiga. See aga on teisejärguline. Tagapool laiutav hoone on staar, mitte Macron või ükskõik mis mõne muu riigi jünger.

Tohutu suur loss koos veel suurema lossiaiaga. Andis ikka jalutada.

Mingi lagunenud müür punasest tellisest oli selle lossi ühes nurgas.

..ja selle lagunenud müüri sees olid sellised sambad.

Sellega peangi oma loo siin lõpetama, sest aeg mis minule selles linnas oli antud, sai otsa. Ennem ära sõitu sai veel proovida kohalikku toitu. Sellel pildil küll tundub, et mina hakkan kapsast sööma, kuid viimasel hetkel toimus vangerdus ja mina sõin hoopis kartulit. Olge ettevaatlikud selle kapsaga, sest muidu võite saada tundma kõiki Müncheni avalikke tualette, mis muuseas olid väga puhtad, soojad ja tasuta! Saksa õlu, Municher hell, aga on üldse hoopis teisest kosmosest, võrreldes meie õlledega.

Järgmine päev oma kodus tabas mind hirmus Müncheni viirus (võibolla ka Wuhani viirus?), mille tulemusena olin nädal aega voodisse aheldatud ja olesklesin selle maailma ja unemaailma piiril.

LÕPP