Ajaliinid

Kaks lugu on hetkel peas, millest tahan kirjutada. Tegu on pealtnäha täiesti erinevate lugudega, kuid need on siiski omavahel kaudselt seotud, nagu kõik muugi siin ilmas. Esimese loo teen siiski selguse mõttes vast ajaliinidest, siis on teist lugu üldises blogi lugude rägastikus vast kergem seedida. Teise loo panen kokku ühe nähtud tuttuue tõsielu baasil õuduka põhjal. Seal on huvitavat infot, millele tähelepanu pöörata.

Ajaliinid.

Ma võibolla polegi kõige õigem mees sellest rääkima, kuid miski nagu ei anna rahu ja see lugu iseenesest valmis mu peas juba pikema aja jooksul, ilma et tahaks sellest midagi kirjutadagi. Ja nüüd eelmisel nädalal sain kõne oma healt kamraadilt Arnelt ja ta rääkis mulle samast asjast ning tõi igasuguseid näiteid. Eks Arne on neist asjust ka palju rääkinud siin-seal, kuid ma katsun siia kirja panna oma nägemuse sellest, mis tegelikult on jätk loole „Mõte,“ millest siin juttu on olnud. Jube raske on tegelikult seda juttu kokku kirjutada, kui arvuti taha istuda. Sõitsin täna hommikul bussiga ja kogu see teema keerles peas. Tuli mõte siit, teine sealt ja ägedat infot oli murdu. Nüüd proovin meenutada ja tundub nii, et kindlasti on mõni hea infokild kaduma läinud, aga las olla pealegi. Tuleb selline jutt, milline tulema peab...

Kõigepealt katsun kirjeldada, et mis asi on ajaliin. See tundub olevat üks pealiin kõigi inimeste eluteel, kuhu on kirjutatud sisse kõigi inimeste saatus. See oleks lühike definitsioon asjale. Algav jutt kattub päris paljuski ka selle looga, kuid kirjeldused ja mõttekäigud on väheke erinevad. Puhta tekstina seda siia kirjutada on tegelikult päris raske ja seetõttu ma panen siia ka mõned pildid, kuna ma aga joonistada ei oska, siis ma võtan appi Paint programmi ja ka tehisintelligentsi pildi valmistaja. Aga ega sealki suurt midagi tegelikult ei õnnestunud ja kindlasti pole see päris see, mida mina oma vaimusilmas näen, aga midagi ikka.

Ülemisel pildil proovisin kujutada midagi sellest ühest ja kindlast ajaliinist, mida mööda terve see maailm jookseb. Kuid nüüd hakkavad anomaaliad pihta, mida enamus inimesi ei pane tähele. Nimelt, mööda seda ajaliini saab kolada nii tagasi kui ka edasi. Edasi vast harvem, aga see polegi praegu tähtis, sest minul kindlad andmed sellest puuduvad s.t pole ise kogenud või olen kogenud, kuid ei ole osanud sabast kinni hakata ja seostada informatsiooni.

Kui uskuda tarkasid, siis taolisi ajaliine on meie kõrval lõpmata arv, iga-üks on just üksikisiku seisukohalt järgmisest ajaliinist ainult ühe käigu võrra erinev. Kuna neid ajaliine on lõpmatu arv, siis on ka inimeste elud ja terve maailm kuskil ajaliinil lõpmatul määral erinevad sellest, kus meie praegu elame. Minu arvamus hetkel on, et see üks ajaliin hoiab meid kõiki siin mingi jõuga kinni ja ei lase meid siit maailmast teisele ajaliinile "päriselt" ära minna. Mis jõud see selline on, mis meid siin konkreetses liinis kinni hoiab? No nimetan seda Jumalikuks jõuks või arhitekti sooviks.

Dall E joonistus erinevatest ajaliinidest.

Üldjuhul on iga ajaliin selles meeletus lõpmatus ajaliinide rägastikus täielikult iseseisev. Kuid elukogemus näitab, et mingil ajahetkel võib üks ajaliin teisest läbi minna ja muuta midagi üksikindiviidi eluteel või koguni terves maailmas. Ma ei taha sellega öelda, et saatus muutub, sest seda ma ei tea. Surm tuleb ikka siis, kui tuleb ja tavaliselt meist või meie otsustest sõltumatult. Enesetapuga saab ainult sellel ajaliinil kulgemise lõpetada, kuid kes ütleb, et see nii juba ei pidanudki olema ja inimese saatus ikkagi oli tegelikult eelnevalt paigas. Taolise eluliini katkemise kohta nägin hiljuti huvitavat filmi (nime ei mäleta), kus üks mees sõitis autoga ja toimus avarii. Mees ärkas hommikul üles ja avarii talle suurt viga ei põhjustanudki. Pikapeale hakkas ta märkama, et kõik pole ikka päris nii nagu enne oli. Ta siiski sai surma ja jätkas oma elu hoopis uuel eluliinil...See aga tegelikult polegi praegu asja point, kuid kaudselt jääb mõte samaks. Osad asjad lihtsalt on kummalised ja tunduvad olevat uurimatud või mõistetamatud inimesele. 

Erinevate ajaliinide vahel "ajutise hüppamise" või "plõksimise" kohta olen Arnelt igasuguseid ägedaid lugusid kuulnud. Ka paksud raamatud on kirjutatud taolistest juhtumistest, kuid ühe agaga. Nimelt enamus lugusid on taolised, kus keegi läheb läbi mingi sündmuse või "paksu udu" selles ühes ja "kindlas" ajaliinis näiteks ajas tagasi. Philadelphia eksperimentki räägib samast asjast, kuid see pole päris see, mida mina siin kirjeldada püüan.

Ma arvan, et läbi mingi "päästiku" saab korraks minna hoopis teise ajaliini ja siinjuures saab treenitud inimene ise valida, millisest ajaliini silmusest ta läbi käib, et tuua teisest liinist omale mis iganes. Kõige lihtsam näide vast oleks - imelised tervenemised. On lugematu hulk juhtumeid, kus parandamatult haige inimene terveneb. Mis on selle päästik? Ka neid päästikuid on palju, mille kohta olen lugenud või kuulnud. No näiteks, inimene naerab ennast terveks või siis palve ja usk. Palve ja usu kohta olen ka üht-teist kirjutanud ja arvamust avaldanud. Näib justkui, et palve ei toimi või ei toimi alati. Miks ei toimi? Sest ei ole usku ja ei osata oma mõtteid "õigeks" sättida. Ka mina ei oska. Olen põgusalt proovinud, mõtteid õigeks sättida, aga segavaid asju on paraku peas liiga palju ja ei ole suutnud kuigi kauaks püsima jääda. Sõna "põgus" on vale lähenemisviis. 

Palvest järgmine ja kõige kõrgem tase on usk, vankumatu usk. Selliseid meistreid on vähe, kes seda kunsti valdavad. Neil pole vaja teada mitte midagi, et kuidas see toimib, mis on selle päästik ja muud nüansid jne. Neil pole vaja teada teooriat, sest nende jaoks ei oma see mingit mõtet. 

Ma ei propageeri siin mingeid uske ja usundeid, kuid neilt saab võtta teadmisi ja nuputada, et miks sellel seltskonnal aeg-ajalt asjad toimivad. Näiteks ühispalve. Mis see on ja miks see toimib paremini kui üksikisiku palve. Vastus on tegelikult eespool juba kirjeldatud. Üksikisik on tavaliselt ebakindel ja ta ei oska üldjuhul keskenduda ja mõtet fokusseerida "piisavaks ajaks õigesse kohta" ja ta ka ei oska hiljem mõttest lahti lasta. Kui nüüd ühispalvus toimub ja seal viibib kasvõi üks isik, kellel on piisav usk või valdab ta mõttetehnikat, siis toob see tulemusi. Üks hea näide, millest on rääkinud Mart Metsala, tahaksin välja tuua. II maailmasõja algusel lasi Soome president korraldada ühispalvuse. Terve rahvas tuli kaasa ja Soomel hakkasid asjad sujuma. NL väed proovisid lennukitega pimedas Helsingi mürskudega üle külvata. Soomlased ehitasid Helsingi kõrvale "vale" Helsingi ja valgustasid selle võlts Helsingi. Õiges pealinnas aga kustutati tuled. NL väed panid kogu pommikoorma vineerist makettidele ja päris Helsingi jäi praktiliselt puutumata. Mis aga meie Päts tegi, seda teame juba ajaloost hoopis paremini. 

Kuna enamus inimesi võibolla ei näe neid asju nii nagu mina, aga on huvitatud mingistki seletusest, siis selleks ma proovingi luua paremat ettekujutust ning proovin kirjeldada päästikut neile, kes soovivad enda ellu tuua muutust.

Mis oleks parem, kui oleks olemas uks, millest läbi minnes läheks inimese elu paremaks või toimub tervenemine ja minu pärast kasvõi saabub materiaalne rikkus sellele, kes seda soovis. Ma ei hakka siin ütlema või hoiatama, et raha endale soovimine ei toimi. Ma usun, et toimib täpselt samamoodi, sest paljudel ajaliinidel lõpmatutest ajaliinidest saad sa rikas või koguni pööraselt rikas olla. Absoluutselt kõike asju saab teoreetiliselt muuta, nii hingelisi kui ka mõttemaailma muutust, tervenemist, materiaalsust või mida iganes.

Arvan, et sellise ukse ehitamine on tehnoloogiliselt võimalik, nagu on olnud ka võimalikud kõik teised imet tegevad asjad muinasjuttudes ja legendides. No kasvõi vanast vene multikast imepott, mis keetis putru. Tegi ju Jeesuski paarist kalast paartuhat kala. Sada aastat vanas ajalehes oli artikkel, kus üks Saksa leidur leiutas seadme ja tehnoloogia, kuidas õhust valku toota. Saksa valitsus ostis patendi ja sinna see jäigi. Miks aga seda ust pole inimeste hüvanguks meile kõigele kasutada antud, on see sama asi, et inimene on liiga rumal. Lõpuks ta ikkagi suudab keerata kõik head asjad pekki. Selles samas multikas uputas imepott terve linna pudruga üle. Praegusel ajal, kui midagi leiutatakse, siis esimesena katsetab leiutist ja võtab oma arsenali sõjavägi. 

Vähekene teistsugustest ustest olen samuti siia eelnevalt paar lugu kirjutanud ja need on teleportatsiooni tehnoloogiaga uksed või käigud. Kuid need kaks teemat ei kattu tegelikult omavahel. Miks ma aga usun eelpool kirjeldatud uste võimalikkusesse või minu loodud kirjelduse toimimisse, on see, et asjad toimivad mõttejõu baasil. 

Mis on maailm? Kellegi mõtte või idee ilming, ei muud. Piiblis on maailma "territooriumi" loomise kohta ainult üks põgus kirjeldus. Alguses oli sõna....kuid sõna vast pole päris täpne tõlge. Täpne oleks: Alguses oli mõte või idee (kreeka keeles logos) ja kes siis meie oleme? Looja idee, kellele on samasugune jumalikkuse säde kuskile sisse peidetud, nagu loojal endal. Äkki me ei ole tegelikult milleski kehvemad, kuid me oleme teadmatuses ja pimeduses ning meid proovib pidevalt rikkuda see kuri ja ahvatlusi täis maailm. 

Maailma saab oma pilli järgi tantsima panna visualiseerides ja kes seda kõige paremini suudab, saab kogeda imeasju. Aga inimene on suures plaanis mugav ja kuna mina olen ka inimene, siis ma olen laias laastus samasugune nagu teised. No näiteks see sama jutt siin. Ma pole viitsinud seda kirjeldatud teooriat isegi korralikult katsetadagi, aga samas, kas ongi üldse vaja? Ja tegelikult ei ole see teooria üldse minu teooria, vaid edasi arendus ühest teisest teooriast, mille lingi juba üleval andsin. Lihtsalt püüdsin selle kuidagi kirja panna, kuidas mõtlemist/visualiseerimist/elu muutmist natukene lihtsamini ette kujutada.

Et seda lugu mitte ülearu pikaks ja keerusliseks ajada, siis katsun lühidalt ära seletada, et mida on tarvis teha, et tekiks muutus. Üleval joonistasin juba ajajoone pildi ja nüüd ma pean teise sarnase veel joonistama. Teie aga ärge võtke minu pilti aluseks, sest joonistusprogrammiga ei oska ma kahjuks paremat teha. Mõelge ise omale mingi pilt välja, mis sisaldab samu komponente ja te ei pea isegi üles kõike seda joonistama. Kujutage see enesele ette, sättige kõik detailid paika ja mõelge sellele pildile sügavas keskendumise seisundis 10-15 minutit ja siis unustage kõik, millele mõtlesite. Jätkake oma tavapärast elu nagu seda mõtisklust ja soovi, mis teele saatsite, poleks vahepeal olnudki ja ongi kõik. Rohkem pole vaja midagi teha. Kui te tegite kõik õigesti, saabub ka soovitud tulemus.

Ma vabandan selle pildi pärast. See pole kaugeltki mitte õnnestunud, aga katsun lahti kirjeldada ja siis saab iga-üks ise omale pildi välja mõelda ja vajadusel üles joonistada. Või hea oleks see tahvlile kuidagi meeldivalt ja ajusse puurivalt üles kritseldada. Koolitahvel on sellepärast hea variant, et seal on lihtne kuupäevi detaile ja soove vahetada, ning vajadusel silmailu lisada või eemaldada. Tunde järgi proovida, et milline see (mõtte)pilt peaks olema, mis loob õige oleku, et liine korraks muuta.

Mina kujutan seda asja või häkkimist Matrixisse ette umbes nii. Mõtled omale välja ekraani või ukse või siis murdepunkti kuskile tulevikku. Konkreetne kuupäev ja kellaeg. Kuni selle daatumini ja kellajani on ajajoon kindel ja püsiv. Tulemuse resultaat sõltub nüüd ainult sinu mõttetöö intensiivsusest ja pühendumusest ning loomulikult usust, et see toimib. Panin sinna ekraanile naljaka eesmärgi, kuid mõte peaks arusaadav olema. Tasuks kujutleda ja süveneda oma tulevast teekonda kuni ekraanini, oma eesmärki ja sealt edasi tulemuseni. Hiljem kui sündmus on juba toimunud, jookseb alternatiivajaliin jälle kokku üleüldise ajaliiniga. Vahe on ainult selles, et sa said teisest ajaliinist omale kaasa tuua selle, mida omale visualiseerisid. Kuidas ja miks süsteem töötab, seda päris täpselt ei tea öelda. Tasuks uuesti läbi lugeda "Mõtte" teema ja võibolla seal on veel midagi, mis aitab selle õnnestumisele kaasa.

Kogu seda joonistamist ja muud pole üldse vaja sellele, kellel on väga elav fantaasia, tahe ning usk. See inimene saab pragundada Matrixit ilma pildita. Asjal muidugi võivad ka tagajärjed olla, nagu ma omal nahal olen tundnud, sest paistab, et arhitektile ei meeldi väga, kui tema maailma kole palju lõhkuma hakatakse.

Ühe faktina toon siia ära veel ühe asjaolu vanast ajalehest, mis valab kogu sellele teemale veelgi õli tulle. Teadlased tegid katse ja mõõtsid inimese pilgu võimet mateeriat liigutada ja see toimib. Asi see siis mõttel mateeriat muuta pole või ajaliinide vahel kolada. Vastava artikli kopeerisin Kriksatull II teemasse. 

Lõpetuseks ei tahaksi midagi öelda, võibolla ainult seda, kes maailma teemades kaasa mõtleb, äkki sellele polegi kogu seda jama üldse vaja...

LÕPP

Millal kadusid hiiud?

Hiiglaste teemasid leiab siit blogist mitmeid ja minu jaoks pole üldse enam küsimus, et kas nad elasid, vaid millal nad elasid? Läbi põgusa analüüsi jõudsin ma enam-vähem konkreetse daatumini, mil hiiud siit ilmast teise ilma pühiti ja jagan seda mõttekäiku ka teiega.

Eesti rahvaluule räägib hiidudest, kes võitlesid ristisõdijate vastu ehk nende teadete järele võib arvata, et nad elasid veel igal juhul umbes 11-12 sajandil, kuid vaatame edasi.

Panen siia ühe väga kõneka pildi ühest vanast entsüklopeediast. Tegelikult on selliseid ehitiste mastaape näha ka kõikides Eesti vanemates linnades, rääkimata kogu maailma vanadest linnadest.

Mis sellel pildil näha on? Kõigepealt kujud, mis maja kaunistavad. Need on just täpselt nii pikad, et sobivad igati maja mõõtmetega. Võib üsna kindlalt väita, et need kujud on tehtud suhteliselt täpselt ja õigete proportsioonidega inimestest, kes olid suutelised taolisi maju ehitama. Milleks nendele väikestele inimestele uksekaared, mis on pea kolm korda kõrgemad kui nad ise?

Lihtne arvutus näitab, et neil ammustel aegadel elanud hiidude pikkus võis jääda 3 kuni 3,5 meetri vahele. 

Ja nüüd aastaarv, millesse ma iseenesest suhtuksin skeptiliselt, aga muud mul võtta pole ja pean toetuma sellele. Maja ehitati valmis 1477, ehk sellel ajal pidid need pikad inimesed veel kindlasti siin maailmas ringi jalutama, aga vaatame edasi.

Järgmine küsimus: Kui ma arvan teadvat hiiglaste olemasolu vanemal ajal, siis millal nad pildilt kadusid? Kõige esimene mõte, mis kohe pähe kargas, oli, et hiiglaste kadumise ja tähelinnade vahel on seos. Samuti tundub seos olevat kõigi suurtemate linnade all olevate tunnelite võrgustike ja hiiglaste vahel. Mis on see täpne seos ja eesmärk neil ehitistel ja tunnelitel, on siiski veel minu jaoks mõnevõrra ähmane. Tähelinnad ilmusid üle Euroopa järsku kaartidele umbes 16. sajandil, kui mu mälu mind ei peta, kuid sel polegi tähtsust, sest väidetavalt hakati ehitama Tallinna tähelinna 18. sajandil. Rannamäe muldkindlustuse hilisemal kaevamistöödel 20. sajandi algul leiti sealt väheke suurtemate inimeste säärekonte...

Toon välja artikli vanast ajalehest.

Tööragin Rannamäel

Rannamäel kihab praegu kibe töö. Hulk hädaabitöölisi murrab otseteed läbi mäe sadama sihis. Mäkke on kaevatud juba hiiglakanal, töölised urgitsevad kangidega ja labidatega juba mäe-südames.
Kärutajad veavad mulla vana vallikraavi täiteks. Täidetud osa ulatub varsti Paksu Margareeta torni taha teele välja. See otsetee võimaldab edaspidi sadamast sõita otsekohe Balti jaama.
Mäkke-uuristatud kanalis võib näha kollaseid puuesemeid, kive ja konte.
„Kas olete leidnud muinasesemeid, vanu kahurikuule või relvade-osi?" küsitlen vanameest, kes murrab kangiga lahti maalahmakaid. „Pole siin midagi sellesarnast," vastab mees. „Sääreluid tuleb mõnikord labida ette, pikad nagu suured süllapuud. Küllap ennevanasti olid meestel putked all poole pikemad kui praegu!"
„Kus sina seda tead, et need sääre- ja kedreluud kuuluvad just meestele?" sähvab noorem tööline. „Need võivad olla väga hästi mõne veetleva rootslanna omad. Rootsis praegugi sihvakaid daame."
Rahvast käib vaatamas, kuis välguvad labidad ja kärutajad pingutavad muskleid vallikraavi täitmisel. Eile viibis tööde juures ka linnapea A. Uesson. Pildil mullatööde areng Rannamäel. Kõrval Tallinna linnapea A. Uesson.

Kus aga on meie Kalevipoja haud? Rahvaluule järele on see Toompeal, nii et ka selle looga justkui kõik klapiks.

Saan võtta veel arvesse ühe 18. sajandi alguse Rootsi raamatu, milles on mainitud hiiglaste haudasid.

Number C- Sepulchrum Gigantis (hiiglaste hauad).

Samuti on terve raamat täis pilte, kus on näha, et inimesed on üle elanud mingi suuremat sorti katastroofi. Paljud lossid ja majad on varemetes, ning teed ja tänavad on paksu ebamääraste pinnase kuhjatiste all. 

Kõike seda arvesse võttes, on päris tõenäoline, et hiiud leidsid oma kurva lõpu umbes 17. sajandi keskpaiku. Mis täpselt juhtus ja milleks hiiud maailma pildilt kadusid, ei saa hetkel veel kindlalt öelda, ehk aeg annab siingi arutust...

LÕPP   

Salapärane maa-alune Moskva

Panen siia loo, mis on ühtlasi kummaline, kui ka mõistatuslik. Lugu ei anna mingeid vastuseid, vaid tekitab endiselt küsimusi juurde. No milleks need määratu suured tunnelid ja ruumid kõikide vanade linnade all? Kes kaevas ja miks kaevati ja miks nendes käikudes/tubades elati? Mis seal ülal maa peal siis valesti oli? Miks pidi Ivan Julm oma raamatukogu maa-alla paigutama, selle asemel, et seda Moskva kremlis maa peal hoida?
Samuti on mõistetamatu see tohutu suur kulla ja hõbeda hulk vanal ajal. Tehnoloogiliselt ma üldse ei proovi midagi nuputama hakata, et kuidas puuriti ja vooderdati maa-alused käike? See on väga suur insenertehniline väljakutse, ning kuhu kõik see väljakaevatud pinnas pandi?
Loos muidugi tuuakse välja, kes kaevas ja miks kaevati, kuid ma olen nende vastuste suhtes mõnevõrra skeptiline. Ainus vähegi loogiline seletus tundub olevat, et toimus mingi konflikt, mistõttu oli tarvis inimestel sügaval maa-all end varjata. Ja see, kelle eest end varjati, omas mingisugust tehnoloogilist imerelva.
Seda lugu lugedes tekib kohati tunne, et vaataks justkui Indiana Jones'i filmi. Ja nagu ikka Venemaale kohane, siis kõik suuremad imed on Venemaale ehitatud itaalaste poolt, kes hobukaarikutega sõelusid muudkui Itaaliast Moskva ja Peterburi vahet. Meenuvad Jörpa kuldsed sõnad tema laulust: "See on imeline maailm, milles me elame."

Salapärane maa-alune Moskva
Kremli muinasjutulised käigud ja ruumid.
Ivan Hirmsa lõunasöök. Tema väärtuslik raamatukogu.

Nõukogude valitsus on andnud loa silmapaistvatele Vene arheoloogidele alata kaevamisi ajaloolises Kremlis. Kaevamistega loodavad nad leida salapärase maa-aluse linna sissekäigu. Legendide järele olla see maa-alune linn suurema osa Moskva all. Selle maa-aluse linna, käikude ja labürintide kesk-koht arvatakse asuvat selle kindlustuse all, mis ehitati 1157. aastal, mille ümber hiljem kasvas Moskva. Tsaar Ivan III, kes parandas Kremli müüre 1462. a. alustas selle maa-aluse linna ehitamist. Ta ehitas väga salajased käigud ja ruumid. Kui kasvas Moskva, siis kasvas ühtlasi ka maa-alune linn.
Samade legendide järele on see maa-alune Kreml täidetud määratute varandustega. Seal pidavat asuma ka Ivan Hirmsa kadunud raamatukogu, kus oli mitusada köidet väärtuslikke raamatuid, nende seas ka ammukadunud Rooma ja Kreeka klassikute tööd. Seal pidavat asuma ka sama tsaari kuld- ja hõbelauanõud, mis Inglise reisija Anthoni Jenkensoni arvates kaalusid mitu tonni. Kuid maa-alune Moskva ei varjavat ainult neid varandusi, vaid sinna olevat peidetud ka Novgorodi linna, tsaaride ja paljude aadlikkude varandused.

Kuidas lõunastas tsaar.

Maa-aluse Kremli kaevamiste juhatajaks on Nõukogude valitsuse poolt määratud silmapaistvam Vene arheoloog professor Stellatski. Viimane seletab maa-aluse Moskva kohta järgmist:
„Mitte ainult tsaarid ja vürstid ei ehitanud oma losside alla maa-aluseid käike ja ruume, vaid kõik aadlikud, nõnda et kogu linna alune on käike ja maa-aluseid ruume täis. Kui olid sõdade ja rahutuste ajad, siis oli loomulik, et sinna peideti igasuguseid varandusi.“
Juba Ivan Julma lauanõud üksinda on vaatamisväärsused. Inglane Jenkenson, kes seda tsaari külastas, jutustab oma kirjeldustes nende kohta järgmist:
„Tsaar lõunastas suures saalis, mis oli neljanurgeline. Laua ühes otsas istus tsaar ise. Temale järgnesid tema vend, vennapojad, Kaasani khaan ja tema aadlikud. Peale selle oli seal välismaade saadikuid, nii hästi kristlasi kui ka paganaid, kokku 600 inimest. Kõrvalsaalis aga lõunatasid koguni 2000 inimest. Mina istusin üksinda väikse laua taga, otse tsaari ees. Minu laual olid kõik kuld- ja hõbelauanõud. Samasugused olid lauanõud ka teistel laudadel. Peale selle olid need lauanõud ilustatud veel kalliskividega. Teenijateks olid vürstid, ja kui lõunastamine oli lõppenud kutsus tsaar mind nimepidi välja ja andis mulle omast käest juua viina."
On teada, et Ivan Hirmus oli väga ihne. On teada, et ta nõudis oma alamailt, et need näitaksid talle kõiki neid asju, mida väljamaalased neile kingivad. Kui talle neist mingi asi meeldis, siis võttis ta need endale. See oli ka üheks põhjuseks, miks rikkad aadlikud ehitasid endile maa-alused salakambrid, kuhu nad peitsid endi väärtasjad.
Ivan ise peitis aga omad varandused Kremli alla. Ja temal oli rohkem põhjust peita omi varandusi, samuti ka oma kuulust raamatukogu.
See on kummaline pilt, mille tahavad Vene arheoloogid tuua välja. Tuhanded inimesed kaevasid sajandeid nagu mutid maa-all salakäike ja muid ruume. Tsaarid tegid seda ja samuti tegid seda ka kõik aadlikud. Iga aastaga kasvasid tunnelid arvurikkamaks. Sissekäigud neisse müüriti aga aja jooksul kas ühel või teisel põhjusel kinni ja unustati viimaks.
Selliste maa-aluste käikude ja ruumide kaevamine oli võimalik selle tõttu, et siis oli inimtööjõud sama odav, kui Egiptuse püramiidide ehitamise päeval. Samuti oli siis ka elu odav. Kaevajad ise olid aga täielikus teadmatuses. Nad ei teadnud kunagi, kus nad kaevasid või kui kaugele tunnelid viisid. Kui nad juhtusid olema aga liig uudishimulikud, siis tegi tapakirves neid kohe peajagu lühemaks.
Neisse labürintidesse ja käikudesse seadsid ehitajad surmalõksud üles. See selgus Napoleoni sõjakäigu ajal Venemaale. Kuulus Prantsuse kunstnik Levraud on seda oma maaliga jäädvustanud.
Napoleonil olid väga teada Moskva suured varandused. Kui ta väed olid vallutanud Moskva ja astus Kremlisse, pöördus ta toorelt peapiiskopi poole: „Andke siia omad kiriku varandused.“ Vana piiskop vastanud külma rahuga: „Nad on teie korralduses. Minge ja võtke need, kui võite leida.“

Napoleoni kohtumine vaimuga.

Napoleon teinud kohe korralduse otsida läbi kõik katedraalid ja paleed. Neis polnud aga jälgegi neist rikkustest, mis oli ta lootnud leida. Viimaks Uspenski katedraali all leidsid sõdurid käigu. Nad teatasid oma leiust Napoleonile, kes oli nüüd kindel, et ta oli leidnud salajase tee Kremli varanduste juurde. Kahele insenerile ja salgale grenaderidele tegi ta korralduse minna järele uurima, mis seal on. Möödus kolm tundi, kuid keegi ei tulnud tagasi. Siis saatis Napoleon teise salga neile järele. Need tulid umbes tunni aja pärast tagasi ja teatasid, et nad jõudnud tugevasti rautatud ukse taha, mida pole suutnud avada. Samuti ei leidnud nad jälgegi eelmisest salgast.
Nüüd asus Napoleon ise salga ette. Rautatud uks purustati püssirohuga ja keiser ja tema kaaslased astusid suurde ruumi. Vanad lipud seisid seintel ja seinaõõnsustes olid väärtasjadega ja riietega ehitud raidkujud.
Seal oli rohkem kui tosin puusärki. Üks eriti raske äratas keisri tähelepanu. Ta käskis selle avada. Kui kaas pealt ära võeti, tõusis sellest preestri luukere ja näitas oma kondiste sõrmedega keisrile. Ühtlasi voolas ka keisrile terve juga igasuguseid needmissõnu. Kuigi Napoleon, kes oli lahingus küllalt surmale silma vaadanud, ei pidanud nüüd enam tema närvid vastu ja lahkus ühes oma kaaslastega õudsest ruumist. Käigu lõpul tuldi talle vastu ja teatati, et Moskva on põlema süüdatud.

Seda ei tahetud kaua aega uskuda. Kuid nüüd viimaste aastate jooksul on selle üleloomulikule asjale antud päris loomulik seletus. Kui mõni aasta tagasi Uspenski katedraal Lenini käsul läbi uuriti, leiti sealt alt ruum, kus oli hulk puusärke. Ühes neist oli peapiiskopi mumifitseerunud laip. Kui tehti katset muumiat liigutada, tuli kuuldavale kummaline oigamine. Suurem osa töölisi kohkusid nii, et põgenesid hirmuga minema. Arheolooge aga see ei kohutanud. Nad hakkasid kalliskivide ja kullaga ketud muumiat järele vaatama. Nad leidsid, et ahel läks muumia küljest puusärgi põhja ja sealt edasi seina külge. Seinas oli aga mingisugune häälttegev aparaat peidetud. Nõnda võib siis täiesti kindlasti öelda, et legend nagu oleks laip Napoleoni neednud, on täiesti õige.
Uksel, mis viis aga sinna maa-alusesse ruumi oligi aga salajane mehhanism, mis tappis need, kes astusid esimestena sisse. Kui aga nad olid ukse purustanud, siis olid nad ühtlasi purustanud ka selle salajase mehhanismi. Samuti oli ka puusärgis mehhanism, mis laiba püsti tõstis, kuid ajajooksul oli see rikki läinud.
Maa-aluste ehitamisega tehti algust itaallaste poolt 1462. aastal, kui Venemaad valitses tsaar Ivan III.

Peeter Suur sai varandusi.

Professor Stellinskil on rida tõestusi neist maa-alustest käikudest. Nii peab üks asuma ümmarguse torni all, teine jälle Varssavski torni all. Kõik need on aga avatud.
Näib olevat kindel, et Peeter Suur on saanud teatud varandusi maa-alusest Kremlist. Vastavate ajalooliste märkuste põhjal viinud vürst Pokrovski juhatusel ja kaasabil hulk vanu hõberahasid ja hõbedat välja. See koht on olnud kusagil Valge Torni all. Professor Stelletski arvates pole Moskvas ainust vana maja, kus pole maa-aluseid käike ega maa-aluseid ruume. Ka on teada, et mõnedel sakslastel on teateid olnud neist maa-alustest käikudest ja salaruumidest maa all. Liivi sõja ajal viis Ivan Hirmus mitu vangivõetud sakslast Moskva. Nende hulgas oli ka Tartu pastor Vatermann. Kuna aga ta sai tuttavaks ametnikega, kellele oli usaldatud tsaari varahoidmine. Need viisid tähendatud pastori maa-alustesse ruumidesse, kus olid Kreeka, Heebrea ja Ladina käsikirjad, mis oli Moskva Tsaar saanud Kontstantinoopoli patriarhilt. Nende seas oli isegi käsikirju Ptolemause raamatukogust. Üldse olnud tsaar Ivan Hirmsa raamatukogus 900 mitmesugust Kreeka käsikirja. Suurem osa neist kõik kreeka keeles, kuid siiski olnud ka kaunis palju ladinakeelseid.
Suure huviga oodatakse nüüd, millega lõppevad kaevamised Kremli all. Selle vastu ei tunta huvi mitte ainult Venes, vaid kõigis maades. On aga väga võimalik, et kaevamised Moskva Kremli all ei tekita mitte vähem sensatsiooni, kui Tutanhamoni hauakaevamised, sest Venemaa on olnud juba vanast ajast salapärasuste maa ja tõotab olla ka seda veel tulevikus. Sellepärast ootab kogu haritud ilm huviga Moskva kaevamiste tulemusi.

LÕPP

Allikas: Uudisleht, nr. 50, 26 juuni 1929