Thomas Tompion'i taskukellad

Järjekordne lookene Korben Dallase sulest.

Thomas Tompion oli inglise kellassepp ja mehaanik, keda peetakse tänaseni Inglise kellade valmistajate isaks. Tompioni tööde hulka kuuluvad maailma ajaloolisemad ja olulisemad kellad ning need on väga kõrgelt hinnatud. Thomas Tompion kellad olid Londoni Restaureerimiskeskuses väga nõutud ja ta tootis neid tohutul hulgal ning ta valmistas üle 5000 kella. Esimest korda ilmus ta ajaloo areenile 1676. aastal, kui ehitas vastloodud Greenwichi observatooriumi jaoks kaks astronoomilist pendelkella.  

1639-1713

Thomas Tompion oli sepa vanim poeg, kelle nimi oli samuti Thomas Tompion, ja ta töötas sepana tõenäoliselt kuni 1664. aastani, mil temast sai Londoni kellassepa õpipoiss. Tema varasematest eluaastatest on teada väga vähe. Esimene viide Tompionile Londonis on umbes 1670. aasta lõpus Water Lane'is (praegu Whitefriari tänav) Fleet tänava lähedal.

5000 kella

Lihtne matemaatika näitab seda, et isegi kui Tompion oleks valmistanud ühe taskukella päevas, oleks tal 5000 kella valmistamiseks kulunud üle 13,5 aasta. Kui oletada, et ühe kella valmistamine võttis tal aega aga ühe nädala, siis 5000 kella valmistamine võtaks aega 95 aastat. Ma ei tea kuidas teile tundub, aga üks on selge, meil on puudu palju väärtuslikku teavet, mis suudaks seda 5000 kella selgitada. Võib-olla on keegi unustanud mainida tehast, mis toodab Tompioni disainitud kellasid. 

Äratusega reisikell ca. 1680ndad.

Tompion kasutas oma kellades äsja leiutatud tasakaaluvedru. Tompion jättis välja kaitsme – koonusekujulise seadme, mida kasutatakse ajavõtumehhanismis oleva jõu ühtlustamiseks vedru lahtikerimisel. Tema peen töötlus, kujunduste leidlikkus ja ajanäitajate oluliselt paranenud täpsus aitasid tema eluajal oluliselt kaasa inglise kellassepa kuulsusele. Nathaniel Delander oli üks Tompioni poolt soositud kellakorpuste valmistaja. 

·         Kellassepp: Thomas Tompion (Inglane, 1639–1713).

·         Korpuse ja sihverplaadi valmistaja: Nathanial Delander (Inglane, 1648–umbes 1691).

·         Kuupäev: ca. 1680.

·         Keskosa: Korpus ja sihverplaat: hõbedane; Liikuvad osad: kullatud messing, osaliselt sinatatud teras ja hõbe 

·         Korpus: 5 3/4 × 4 × 2 tolli (14,6 × 10,2 × 5,1 cm); 

·         Läbimõõt (tagaplaat): 3 1/4 tolli (8,3 cm) 

Võib-olla selle Nathaniel Delanderi kohalolek viitab sellele, et loos oli natuke rohkem, kui meile räägitakse. Allpool näete mõningaid näiteid selle Tompion-Delanderi tandemi toodetud kelladest. Paneb mõtlema, kes veel võis olla asjaga seotud, sest ajalugu ei räägi meile midagi 1600. aastatel eksisteerinud kellade ja kellade valmistamise tehastest. Kõik, mida me ametlikult teame, on ainult üksikisikutest geniaalsed käsitöölised. Ilmselgelt tekitaksid sellisel tasemel tehnoloogiat tootvad 17. sajandi tehased küsimusi ühiskonna tehnoloogilise arengu üldise taseme kohta. Kas see tase vastaks meie dogmaatilisele arusaamale 1600. aastatest? 

 

​

Kellade valmistamine tänapäeval

Kui lihtne on saada kellasepaks ja mida on vaja selleks teha? Ma ei tea kellade valmistamisest midagi, seega küsisin Google'ilt. Üks pakutavatest koolidest oli Briti kellassepakool. Vaatame. 

WOSTEP 3000 tunni programm 

See kursus keskendub õpilaste ettevalmistamisele töötama kellaparandajatena iseseisvates rollides. Lõpetajad oskavad remontida ja ümber käia kaasaegsete turul pakutavaite toodetega (nii mehaaniliste kui ka elektroonilistega). Kellaparandajad mõistavad ja rakendavad erinevaid teoreetilisi teadmisi ja saavad hakkama olukordadega, millega nad ei pruugi olla varem kokku puutunud kellade parandamisel. Kellaparandajad saavad remonditööde lahendamiseks vajadusel teatud komponente hinnata, reguleerida või toota. Tarnestrateegia põhineb nii teoreetilistele kui ka praktilistele elementidele. Kursused toimuvad iga kahe aasta tagant (nt 2018, 2020, 2022 jne). Kursus kestab kaks õppeaastat, esmaspäevast reedeni 8.30-17.00 (37,5 tundi nädalas). Kursused algavad septembris ja kandideerimine lõpeb 1. märtsil (2018, 2020, 2022 jne). Lõpetajad saavad pädevuse:

1. Kellade kokku-lahti võtmine.

2. Liikuvosade vahetus.

3. Hooldus (kvarts-, manuaal-, automaat- ja kronograaf).

4. Kellade käigu reguleerimine.

5. Kvaliteedikontroll.

6. Mikromehaanika.

Mõni teine ​​kellassepakool väidab järgmist: Meie sertifitseeritud kellassepa kursus (3000-tunnine WOSTEP programm) algab kaheksakuulise mikromehaanika kursusega. See saab kellaseppade baasaluseks, mille õppimist jätkatakse kogu elu. Meie õpilased õpivad viilimist, saagimist, puurimist, kuumtöötlust, treimist ja kõigi muude kellaosade (nt kerimisvõlli ja tasakaalustuslati) valmistamiseks vajalikke toiminguid. Meie täielikult varustatud mikromehaanika labor annab meie õpilastele ideaalse keskkonna meie tööstusele levinud täiustatud töötlemistoimingute õppimiseks ja rakendamiseks. Mikromehaanika õppekavade fookuses on täiustatud käe-, silma- ja mõtlemisoskuse arendamine.

See suurepärane sõna, mida ma märkasin, on mikromehaanika. Mikromehaanika (või täpsemalt materjalide mikromehaanika) on komposiit- või heterogeensete materjalide analüüs üksikute koostisosade tasandil, millest need materjalid koosnevad.

Allpool oleval pildil on kaasaegne 21. sajandi kellamehhanism, mida on võimatu ehitada ilma mikromehaanika teadmisteta. 

Thomas Tompion oli sepa vanim poeg, kelle nimi oli samuti Thomas Tompion. Ta töötas sepana tõenäoliselt kuni 1664. aastani, mil temast sai Londoni kellassepa õpipoiss. Tema varasematest eluaastatest on teada väga vähe. Kui läheme ametliku narratiiviga edasi, siis kellelt võis Tomlinson 1650. aastatel käsitööd õppida, et ta suudaks kelli kokku monteerima hakata? Lisaks muidugi, kust saadi ülipeeneid komponente taskukellade valmistamiseks? Võib-olla peaksime ajakavas palju varasemasse aega minema... 1560. aastad? Ametlikult siis vastavaid koole ei olnud.

Ühel või teisel viisil amaetliku narratiivi järgi jõuame me sinna, et sel ajal oli ainult "õpipoisiõpe" või "iseõpe".

Maso de San Friano

Maso da San Friano (1536–1571) oli Itaalia maalikunstnik, kes tegutses Firenzes. Tema tegelik nimi oli Tomaso D'Antonio Manzuoli. Ta sündis San Frianos ja suri Firenzes. 

Enne 1571. aastat

Ülaltoodud maal on pärit umbes 1560. aastast ja selle maalis renessansiajastu meister Maso de San Friano. See annetati umbes 33 aastat tagasi Itaalias Firenzes asuvale Uffizi galeriile ja seisis kuni viimase ajani laos. Kui see laost välja tõsteti, viisid kuraatorid läbi uurimistööd ja mõistsid, et maalil kujutatud kell, mida hoidis Firenze hertsog Cosimo I de Medici, on tõenäoliselt vanim sellise tasku-uuri kujutis maailmas. Maal ripub nüüd Londoni South Kensingtoni teadusmuuseumi galeriis Measuring Time'is.

Kuigi maailma erinevates muuseumides on meile tutvumiseks saadaval üsna palju kõrgetasemelisi ja väga vanasid esemeid, kuid sellel on just põhjus, et miks neid esemeid muuseumides hoitakse. Sest neid esemeid peetakse "oma ajast ees" olevateks ja neid väärtustatakse ning hoitakse eriti kallihinnaliselt. Need on ebanormaalsused. Ja tänapäeva ajaloolased seletavad neid selgelt mõne indiviidi saavutustena. Nende olemasolu tähendab aga seda, et need on "kuidagi" tehtud. Me ei tea kuidas, kuid need on sellegipoolest olemas. Kas neid saavutusi on võimalik üldse korrata meie tehnoloogiaga?

Ma ei nõustu sellega, et sellised esemed ehitati 340 aastat tagasi. Täiesti võimalik, et esemed olid sel ajal olemas, kuid need ehitasid inimesed, kellel olid institutsionaalsed teadmised selliste asjade ehitamiseks. Neil olid olemas kõrgekvaliteediga esemete ehitamiseks korralikud tööriistad ja piisav haridus. Nad olid suhteliselt arenenud inimtsivilisatsiooni esindajad, mis hävitati paarsada aastat tagasi. Mõnes valdkonnas olid nad veelgi arenenumad kui meie tänapäeval. Ma jätkan kaudsete tõendite esitamist sellise tsivilisatsiooni olemasolu kohta.

Kas Tompion ehitas need kellad? Kui ta seda tegi, siis kuulus ta teise tsivilisatsiooni. Või ongi tema ülesanne ajaloos olla nende kaunite meistriteoste looja? 

Allikad:

• Thomas Tompion - Scientist of the Day
• Heilbrunn Timeline of Art History
• Seventeenth-Century European Watches
• Traveling clock watch with alarm
• Thomas Tompion - Wikipedia
• History of Time: First Painting of a Mechanical Pocket Watch

LÕPP

Unustatud ajalugu - hiiglased

Hiiglastest olen blogis juttu teinud, kuid meie kadunud ajaloo uurimisel pean veel kord sel teemal peatuma, sest siin ongi minu arvates võti, mis kustutati ajaloost. Kõiksugu rahvaste legendid on täis jutte hiiglastest ja härjapõlvlastest (kääbikutest, kääbustest, ahjualustest jne). See inimesesugu, kes siin maa peal hetkel tatsub, on kõik kääbikute sugu. Ma ei ole viitsinud Hollywoodi "Kääbikute" sarja filme vaadata, kuid kindlasti on ka sealt "läbi lillede" midagi võimalik endise ajaloo kohta teada saada. Panen loo lõppu ühe Eesti mehe poolt kirjutatud lühikese luuletuse, kus on kõik vihjed meie endise ajaloo kohta olemas (hiiglased, Tartaaria, jumalad-tulnukad jne). Enne aga panen siia mõned lood hiiglastest, mille olen vanematest ajalehtedest üles otsinud.

Bojanskis on mööda läinud juuni kuus ühest väiksest jõest määratu suur inimese pealuu leitud, mida 8 meest vaevalt tõsta jõudnud ja selle silmade vahe 21 tolli (53cm) olnud. Rahvas ütleb selle ühe röövli pealuu olevat 01.08.1887. 

Ühte Facebooki gruppi tegin selle artikli kohta postituse ja üks hea inimene arvutas välja, et see hiiglane oli umbes 13-14 meetri pikkune. Artikli lõpus on väga tähtis lause. "Inimesed arvasid selle röövli pealuu olevat." Olen minagi lugenud ja infot saanud, et hiiglased elasid lossides ja meiesugused kääbikud elasid onnides või hurtsikutes ja nad olid mingil ajal omavahel sõjajalal.

 

 

Esivanemad Aadam ja Eeva - hiiglased.

Suurtest ja väikestest inimestest.

 

Kui see õige on, mis Prantsuse õpetlane Henrion aastal 1718 kirjutas, siis peab tunnistama, et tänapäeva maakeral elab härjapõlvlaste sugu. Henrion oli kindel, et meie esivanemad päris hiiglased olid. Nimelt pidi Aadam 41 meetrit ja 60cm ja Eeva 40 meetrit pikk olema. See on umbes sama kõrge kui Pika Hermani torn. Peale patulangemist näib inimeste kasv palju kahanenud olevat. Aabram oli ainult 6,60 meetrit ja Mooses 4 meetrit 70cm pikk.

 

 

Eks segadust nende hiiglaste pikkustega on olnud ja kes on öelnud, et see Aadam ja see Eeva, kellest ülal pool juttu, on need samad, kellest all pool kohe juttu tuleb. Terved tsivilisatsioonid on korduvalt ära hävitatud ja alati alustati uuesti, eelnevaga võrreldes teistsuguste, geneetiliselt modifitseeritud Aadama ja Eevaga.

Nõnda jutustatakse ka, et meie kõikide isa Aadam on 900 küünart (480 meetrit) pikk olnud.

Artikkel 1909. aasta ajalehest. Patagonia elanikkudest usuti ja usutakse veel praegu, et nad hiiglased olevat. Magalhaes, kes esimest korda neid tähele pani, ütleb, et nad 7,5 jalga (2,25 meetrit) pikad olevat. Teiste teadete järele nende pikkus 6 ja 11 jala vahel olevat (1,8-3,3 meetrit).

 

Põhjamaa hiiglased. Kapten Kristjan Jensen, kes alles hiljuti Põhja-Jäämere reisilt tagasi tuli, teadvustab, et ta lõunaõhtu poolsel Gröönimaa rannamaal tähelepanemise väärt kõrgeid inimesi on näinud. Kõige väiksemad nendest olid 7 jalga (2,1 meetrit) pikad, aga suured - 9 jalga (2,7 meetrit). Jenseni sõnade järele olnud need inimesed pronksikarva nagu Põhja-Ameerika indiaanlased. Nad andsid märkidega mõista, et vägevad tormid neid maalt välja ajasid ja neid siia mere randa tõid. Gröönimaa Taani elanikud arvavad, et nende hiiglaste olemas olemine Eskimodele ammugi teada oli. 06.10.1905. 

Kõik killud meie endisest ajaloost on kuskil olemas. Mitte midagi ei saa täielikult ära peita. Need inimesed võisid olla kadunud Atlantise inimesed, kes enne katastroofi olid kodumaalt reisile läinud või suutsid Gröönimaale põgeneda. Kus aga on need inimesed tänapäeval? Ma ei hakka spekuleerima, aga elus nende järeltulijad enam vaevalt on.

Ka siinmail elasid hiiglased.  

Kogulas leiti hiiglase luukere. 

Huvitav muinasleid Mäemõisas.

Neil päevil sattus Kogula vallas Kõnnu küla "Madise" talu peremees Karl Wilsar ühes mõne teisega Mäemõisa küla lähedal kõrgelt kruusakünkalt kruusa kaevates huvitavale muinasleiule. Esmalt leiti haruldaselt suur luukere, arvatavasti mehe oma, mis oli kruusa sees istuvas asendis, pealuu umbes jalg maad allpool maapinda. Luukere kondid on haruldaselt suured ja tugevad, samuti pealuu haruldaselt suur ja umbes pool tolli paks (1,27 cm)... 07.06.1934. 

Meie aja inimese koljuluu paksus on kõigest 5-7mm. Nende mõõtude järgi on võimalik välja arvutada, kui pikk see hiiglane oli.

Järgmine artikkel aga on minu arust üldse kõige suurema väärtusega tõend, mis meil hiiglaste kohta hetkel saada on.

Hiiglase pealuu Narva seltsimaja õuel.

Narva eesti seltsi "Ilmarise" remontimistöödel kaevasid töölised hoovile augu lubja segamiseks, kus maapinnast tulid päevavalgele 4 inimese pealuud ja suur hulk muid luid. Nagu näha, olid leitud laibad maetud korralikult ridastikku. Juba "Ilmarise" hoone ehitamisel leiti siit terved koormad surnuluid, sest andmete järgi on siin asunud vana Narva linnavall. Pealuude juures paistab silma ühe eriline suurus. See on nähtavasti kuulunud hiiglasliku kasvuga inimesele. Nii näiteks on kolba hambad seitsme sõrme laiused. 07.08.1936.

See on ammugu juba selge, et meie esiisad ei olnud võimelised ehitama tähtkindlusi, suuri kirikuid, katedraale, kuhjama kokku määratu suuri valle ja kujundama über tervete linnade maastikke. Need tööd tegid ära hiiglased ja neil oli ka kasutusel tehnoloogia, mida meie enam ei tunne. Ammugi on selge ka see, et kõikidel legendidel hiiglaste kohta on tõepõhi all. Eestis elas hiiglane Kalevipoeg (juhmakas natukene oli, et siil pidi ette ütlema, et vaja lauaga serviti äsada), samuti elas siin Suur Tõll ja hiiglane Olev, kes Oleviste kiriku valmis ehitas. Olevil oli ka poeg ja nad ehitasid samal ajal, Olev Oleviste kirikut ja tema poeg Narva tähelinna, kuid neil oli kahe peale kasutada ainult üks haamer. Olev hõikas pojale, et viska haamrit, see viskas ja vastupidi.

Aarialased - Põhja rass on tõepoolest olemas. Ainult ei teata mitte, kust ta on tekkinud, ja pealegi ei ole sugugi mitte kindel, et ta oli puhtatõuline. See Põhja rass omab peale vaimsete väljapaistvuse - neid omistab temale praegune Saksamaa veendumus - ka väliselt erinevaid tundemärke: blondid olevat nad, pikapealised, hiiglased. 03.10.1934.

Hea, et Darwin oma teooriaga lagedale tuli, muidu mõnel meist oleks senini 5 tolli pikkused hambad suus (12,5cm). Kust võtsid endisaegsed teadlased, et näiteks need luud on 200 aastat vanad ja vaata see pealuu on pool miljonit aastat vana. Keegi lihtsalt arvas nii, mingeid aparaate polnud, millega mõõta. Tänapäeval on tegelikult sama pull, keegi täpselt ei tea, kui vana üks või teine asi on. Leidsin koduõuelt kunagi mingi raudkolaka, kaaluga umbes 10 kg. Saatsin ajaloolastele uurida. Sain 1,5 aasta pärast vastuse, et tegu võis olla alasiga 15. sajand kuni 20. sajandi algus.

Hiiglaste endisaegseid elumajasid on terve ilm täis. Ja nagu juttudest aru saada, oli hiiglasi mitut rassi ja erineva pikkusega. Mulle pole veel päris selge, kas osad hiiglaste rassid võisid elada ka korraga ühel ajal meie maal või "istutati" peale tsivilisatsiooni lõppu siia alati mingi uus tõug. Kui virtuaalsus välja jätta, siis olid võimelised ainult neid vanemaid maju, mis veel säilinud, ehitama hiiglased. Kõrged uksekaared ja uksed, kõrged laed ja kõrged trepikojad, milleks kääbikutele kõik see?

Nüüd siis luuletus, kus on väga lühidalt kokku võetud kogu meie kadunud ajalugu.

Võidetud hiiglased

Kuristik vasara löökidest kajab, taevastes sädemevihkusid sajab.

Jumalaist võidetud hiiglaste sugu, raske kui saatuse vanne ta lugu:

pikreid tahuda, õõnista mäge,

enestel ahelaid — Sensil väge!

Alguses inime oli nii väeti,

kõigist, ka valgusest ilma ta jäeti.

Hiiglased olivad ainult siis ilmas

jumala võimule pinnuks silmas.

Kokku siis igalt poolt jumalad sõitsid,

verises lahingus hiiglasi võitsid.

Tartari alla võidetud heitsid. (Barbari aeg oli: vägisti neitsid. . . ).

Jõuetult hiiglased sõrmi nüüd närivad,

üksteiselt lõpmata järele pärivad:

tarvis veel oodata ennustad tundi,

põrmu siis tallame ahelad, sundi.

Tartarist ronime üles kui tondid,

tormi käes lõõmaku tõrviku londid,

palangus põlegu taevas ja jumalad,

võidetud hiiglased, inimesed rumalad“...

August Alle 10.08.1916.

 

LÕPP

 

Mis maailm see selline on?

See teema kummitab mind juba ammu, et miks ma olen juba väikesest peale tundnud huvi kõiksugu teistsuguste asjade vastu. Lapsepõlves ootasin väga, millal kioskisse tulid müügile Paradoks B ja Universumi uued numbrid. Suuremaks saades muudkui huvi süvenes kõiksugu "teistmoodi" asjade vastu. Muidugi on eluperioode olnud, mis ei ole lasknud keskenduda teemadele, millega olen tahtnud tegeleda, sest see materiaalne maailm sõidab meile pidevalt sisse ja on vaja siin kuidagi hakkama saada. Eile sõitsin autoga ja proovisin oma mõtteid kuulata või teada saada millest ma mõtlen. Selgus (no tegelikult oli see ammu teada), et mõtted on killustunud, hüppavad ühelt kohalt teisele ja seoses sellega ei jõua ühtegi mõtet niiöelda lõpuni mõelda. Siis korraga meenus mulle Gunnar Aarma, kes on öelnud, et inimene peab ööpäevas tegema kolme asja. Esimene 8 tundi tuleb teha tööd, et saada selle maailmaga siin hakkama, sest on tarvis süüa, riideid, eluaset jne. Teiseks, tuleb 8 tundi proovida mõelda, kes ma olen, kust ma tulen ja kuhu ma suundun? Ja kolmandaks, on tarvis umbes 8 tundi magada. Eks see õpetus tule budismist. Minu jaoks need kolm küsimust, kes ma olen, kust ma tulen ja kuhu ma suundun, võib liigitada ühe ja selle sama teema alla ehk vastus neile küsimustele saab olla vaid üks. Samas on kaval proovida läheneda tuumani just erinevate nurkade alt ehk õõnestada ja uuristada süsteemi poolt loodud kaitset ja turvauksi kuni sinna mõrad tekivad ja lõpuks kaitse kokku kukub ja kõik saab uurijale avalikuks. On igasugu õpetusi ja kirjandust ning ka para-teemasid, mis räägivad inimese hingest st. et meie keha või kest või skafander on meil selleks, et siin maailmas eksisteerida. Ma ise millegipärast usun, et just nii see ongi. Olen alati tunnetanud, et meie kodu pole siin, see on seal. Aarma ütles, et see koht või meie maailm on siin polügon, inimese hinge arengu polügon ja siin pean samuti nõustuma Aarmaga ja teistega. Miks aga mina näiteks uurin ajalugu ja proovin lõhkuda seda meile nähtavat maailma just ajaloo ja ulme kaudu? See on sellepärast, et minul on veel mõned küsimused ja see ongi minu arvates võtmetähtsusega. Küsimused oleksid:

Mispärast ma siin olen? 

Mis koht see selline on?

Millest või kuidas on see koht ehitatud?

Jah, nagu eelnevast lugeda sai, siis me oleme siin oma hinge arengu pärast. Mind aga ei rahulda selline vastus. Kui puurida seda maailma süvitsi, puurida mingit ühte teemat süvitsi, siis leiab sealt, et meie maailm on hoopis midagi muud, kui meile tahetakse lasta sellel paista. Kes, aga tahab meie maailmal just sedasi lasta paista nagu see on? Eks sellele on mul vastused olemas ja selle blogi lugude lugeja saab aru küll, mida ma mõtlen. Kuid see ei ole hekel selles teemas oluline (muidu aga on ülioluline), sest need, kes kogu ajaloo on valeks kirjutanud ja kogu meie ühiskonna kujundanud selliseks nagu see just on, on käpiknukud, kes täidavad oma isanda või mingi muu jõu tellimust meie arengu pärast. Kas olete kuulnud ütlust ja ise kogenud, et see mis algul tundus halb, osutus pärast hoopis heaks? Sellegipoolest on see maailm väga raske koht, aga samas on see selles mõttes õnnestunud, et inimene saab siin maailmas kõik oma õppetunnid kätte, mis kätte on vaja saada. Mis koht see selline siis on? Olen otsustanud puurida sellesse paika augu läbi ajaloo ja ulme. Ma tunnistan iseendale, et ma ei ole tegelenud paljude huvitavate teemadega süvitsi, sest ma olengi hetkel selline, see on minu loomus. Natuke siit, natuke sealt. Algul arvasin, et see on vale, kuid see pole vale, sest ka nii saab. Aju on võimeline mulle huvitavat infot vastu võtma meeletus koguses ja minu arust see ei kehti, et kui tead igast asjast natuke, siis sa ei tea tegelikult mitte midagi. Kui tead paljudest asjadest ja natukene, siis võib tervikpilt samamoodi kokku joosta nagu ka kui tead vähe, aga põhjalikult. Mõlemad variandid mingi teema uurimiseks minu meelest on õiged. Ei ole valesid valikuid, kõik meetodid tõe juurde jõudmiseks on õiged. Kuid samas ma tunnen, et ma peaksin endale piitsa natukene andma ja uurima ka midagi põhjalikult lõpuni, st. minna ja otsida infot ja teha omale uuritav teema nii selgeks, kui vähegi võimalik. Tuleb käia arhiivides, tuleb internetis meeletut tööd teha, tuleb tekste tõlkida, tuleb raamatuid lugeda, tuleb analüüsida jne. Miks aga kogu see jutt ja see mõte? Sest see on tähtis, kõige tähtsam üldse. Ma mõtlen ja valutan pead iga päev, et mis koht see selline on, kus ma (me?) elan (elame)? Kui ma selle ühe korra teada saan, siis ma saan ka kõik muud saladused teada ja siis on lõpp või olen tagasi hoopis alguses? Ma võin tsiteerida siin tarkasid allikaid, mis ütlevad ühemõtteliselt, kuid erineva sõnastusega tõe otsijatele midagi sellist, et "kes maailmast ei puhka, see kuningriiki ei leia." Nii tundub see tõesti olevat. Olen kaks korda proovinud selle blogi pidamise siin ära lõpetada ja arvan, et sain mingil määral neist teemadest puhkust, eriti esimesel korral, kuid ma maailmast ikkagi ei puhanud. Hetkel ma ei taha maailmast puhata, ma tahan teada. Minu ellu tulevad erinevad kogemused või matrixi vimkad juba pea igapäev. Ma olen tundnud seda "püha," see kes on selle koha üks kaasautoritest. Ma olen olnud tema kõrval, teda puudutanud, teda tunnetanud. Seda ma ei tea senini, kas see oli päriselt või oli see unes. Ei, hulluks mind ei tasu pidada, see kogemus oli aga ülivõimas ja tundsin seda kahel korral väikese aja jooksul ehk kui ta tuli ja kui ta läks. See mateeria, millest ta on tehtud, on midagi muud kui meie raske ja tihe mateeria. See on nii püha, nii puhas, nii peen, kuldne, mida katsudes tundsin selle pühadust, selle tõelist algset olekut. Seal sees olekut ei ole võimalik kirjeldada, kuid olgu öeldud, et "tema" kõrval olles, teda puudutades saabus absoluutne rahu, kergus. Pole muresid, keha muutus vabaks kõigest ja füüsiliselt täiesti terveks, ilma vigadeta ja järele jäi vaid piiritu rõõm ja armastus. Ja kui ma nüüd uuesti sellele mõtlen, siis saan aru, et see hullus, mida need käpiknukud siin maailmas korraldavad, on täiesti tühised "tema" kõrval, kuhu me kõik? hijem läheme. 

Nüüd kirjeldan järgmist kogemus, mille taolised juba mõnda aega jõuavad minuni. Õigemini, kogu aeg on jõudnud, kuid nüüd ma näen seda, et osad mõtted või tahtmised materialiseeruvad. Kuid siin on veel palju uurida, sest ma ei tea et miks just need mõtted materialiseeruvad, aga mitte mingid muud mõtted ja mis kõige tähtsam, oleks vaja välja uurida, et kuidas see protsess toimib. Selle kogemuse kohta on mul palju näiteid, kuid kõige parem näide oleks vast vaiba näide, mis juhtus alles mõned päevad tagasi.

Ehitan kodus verandat ja see hakkab valmima ja sinna põrandale tahtis naine suurt vaipa. Otsis kõik antiigid, börsid, interneti läbi ja selgus, et korralikud suured täislooduslikest kiududest vaibad maksavad umbes 1000-3000 eurot. Ma siis kuulasin seda juttu ja ta näitas ka mulle pilte nendest kallitest vaipadest ja siis unustasin teema. Järgmine moment tegin telefoni lahti ja vaatasin korra Facebooki ja kohe esimese asjana nägin, et seal ühes grupis oli VAIP müügis. Suur ja ilus, 2,5x3,5m, hinnaga 350 eurot (vaiba endine omanik teatas, et ostis selle Rootsist, antiigipoest hinnaga 10 000 SEK-i ehk meie rahas umbes 2000 eurot. Kusjuures mina oma masinatega ja telefoniga kordagi ei guugeldanud vaipa, seda tegi naine. Ja nüüd meil ongi see vaip kodus. Selliseid näiteid on palju, mõtlen mõnele huvitavale asjale  ja paari päeva pärast tuleb see asi või info, millest mõtlesin, minuni. Arvan, et info on koguaeg meie ümber, aga me ei oska seda infot lihtsalt tähele panna ja üles korjata. Tegelikult isegi ei pea ajalugu uurima, et aru saada, mis koht see selline siin on. Tsiteerin peast jälle ühte kirjakohta: Poolita puupilbas ja ma olen seal, tõsta kivi maast ja ma olen seal. Kas aga elu või matrixi äravõitmine või sellest läbinägemine on eesmärk? Seda ma ei tea, kuid millegipärast arvan, et nii see on, sest miks muidu tõmbab nii sinna poole, et tahad maailmast läbi näha. Kuid, kui see saavutatud kunagi saaks ja mingit saladust enam ei ole, kas siis on üldse enam elul või maailmal mingit mõtet? Pole enam midagi, mida uurida, kaob eesmärk või siiski, meenutades "pühadusega kohtumise" kogemust ja teades seda, et me tegelikult mitte midagi ei tea, siis tulebki selliseid mõtteid mõelda ja edasi uurida. Progress või edasiminek, isegi kui see vahest on tagasiminek, on vältimatult vajalik.

Head uut aastat teile sõbrad ja blogi lugejad ning kui vanajumal annab, siis liigume edasi selles käänulises maailmas ja proovin blogi elus hoida oma teiste tegemiste kõrvalt. Endale üllatuseks on see lugu siin blogis mu 100. lugu ja täna on juhuslikult 01.01.2022. Siin pole midagi imelikku, kõik on mingit moodi juhuslik, kaoses, kuid kui asjasse lähemalt süüvida, siis selgub, et teglikult on kõik ranges järjekorras, mingit juhuslikkust ei ole. Teie, kes te aga olete maailma pärast ja oma eluolu pärast mures (ka mind on raskesse olukorda korduvalt pandud ja olen praegu jälle seal), siis teen väikese prohveteeringu. Kogu pull saab osade (kes on selle välja teeninud) "mängijate" jaoks läbi umbes 2023 augustist kuni detsembrini. Teised, kelle jaoks see "mäng" läbi ei saa, on selle ära teeninud ja jäävad siia veel mõneks ajaks. 

LÕPP