Alustan väheke kaugemalt. Käisin hommikul rannas ja vesi oli jälle päris kaugele taandunud.
See on juba vana tava, mida ma igal kevadel täheldan. Kuna väljas on viimasel ajal valdavalt külmad kirde- või põhjatuuled, siis saab sellest järeldada, et ka Soome pool on kaldalt vesi päris mitme meetri jagu tagasi tõmmanud. Kuhu vesi kaob? Kas kuhjub mere keskele mäena kokku? Ilmselt on asi ikkagi nii, et vesi kaob maa-alustesse reservuaaridesse ja seal see kas puhastub või vahetub/rikastub teise kandi veega, näiteks Botnia lahest. Jesuiit Athanasius Kircher on selle kohta vastava raamatugi kirjutanud.
Sõjamehi aga minu jutt ei häiri. Hetkel, kui seda lugu kirjutan, siis mere peal käib selline andmine, et maja väriseb. Kiikasin siis Maa-ameti kaarti, et kus kohas nad hagu annavad.
Magusa koha omale valinud. Siiralt loodan, et süvaveepomme ei kasutata ja Neugrundi kraatrit puruks ei pommitata.
Käisin mööda mere põhja ja mõlgutasin igasugu mõtteid ja proovisin loodust tähele panna.
Algul vaatasin, et sellised kerisekivi mõõtu kivikesed satuvad randa tormiga ja suurte lainetega mööda pildil näha olevaid kanaleid.
Siis korraga sain aru, et asi on hoopis vastupidi. Mööda siledamat pae põhja kannab laine kivid rannale ja kanalitesse jäävad kivid hoopis kinni.
Kanalite või õigemini paekivi platoo pragunemise kohtade ümbert on millegipärast paas kollakat värvi. Olen seda juba mitmeid aastaid tagasi tähele pannud.
Mida võiks kollane tähendada? Väävlit ja rauda? Väävlihaisu kuskil tunda pole, aga püriiti või püriidi-kuulikeste pesasid on teatud lõik paksult täis. Püriit koosnevat ju väävlist ja rauast.
Arvan, et kui ma oleks need kuulid ja ka väiksemad kamakad kokku korjanud, oleks oma paarkümmend kilo vast ikka saanud.
Kus kohast need munad tulevad? Selle kohta on paar lugu olemas ja ka üks katse pooleli. Ka mujal maailmas leitakse taolisi kummalisi kuulikesi tonnide kaupa.
Kuidas ja mismoodi ning kui pika aja jooksul tekkis paekivi? Tundub, et enne paekiviks moodustumist oli see mingi sini-savi taoline pehme mass. Sest just sellise sinisena paistis kohati paas.
Ja siis vajusid selle pehme savi sisse kõiksugused mereelukad ja kivistusid.
Või näiteks järgmine kivi. Kuidas see tekkis? Miljonite aastate vältel kihistus kord kvarts, siis jälle mingi muu kiht ja jälle kvarts (või tont seda teab mis see on). Või tekkis see kivi järsku, ühekorraga, kui kivim jahtus? Ilmselt võib ajada nii üht kui teist juttu, kuid need on kõik teooriad.
Kui teadlased ütlevad, et tekkis ühekorraga, siis kas Piusa koobaste liiv tekkis ka ühekorraga? Kuidas said korrapäraste vahedega punased liiva-triibud valge liiva sisse?
Tavaliselt ma õpetatud peadega ei vaidle, aga ma ka neid ei usu ja võtan nende juttu teinekord kui väga ägedat ulmet. Vahel jääb mulje, et ise ei oskakski paremat lugu välja mõelda.
Kõndisin ja vaatasin neid kive seal ja mõtlesin ka Matrixi teooriale.
Kui teinekord olen näinud videoid, kuidas Matrix justkui ei viitsi kõike asju lõpuni valmis "joonistada" ja teeb ühte keskkonda kaks või kolm samasugust ja samasuguste riietega inimest, autot jne, siis kas äkki mereranda see ei või samuti ühesuguseid kive teha? Milleks ressurssi raisata ja kõik kivid absoluutselt erinevad teha? Tuvastada kahte ühesugust kivi on ilmselt võimatu.
Kui uskuda Matrixi teooriat, siis ilmselt kive on sel lihtne teha, ilma, et see süsteemi kinni kiilutaks, nagu varemalt on juhtunud (lennukite näide).
Korjasin ka mõned kivid üles, et need hiljem haamriga ära lõhkuda.
Suurt midagi teistsugust neis sees ei olnud. Meie püriit on tavaliselt väikese kristalliga ja ei ole seepärast kuigi ilus, kuid mul on nende pronksikarva munade ja kamakate kohta üks veelgi pöörasem teooria.
Panen siia kunagi hiljem (nädala lõpuks) pildi ühest esemest, mida ma pidasin samuti püriidi tükikeseks. Selle tükikese leidsin täpselt samast kohast, just nende munakeste juurest. Värvus oli sama ja pidasin seda püriidiks, kuid siis korraga hakkasin tähelepanelikumalt vaatlema seda "eset" ja nägin, et selle sees on justkui tehislik, lössi vajunud, keerme jälg. Pistsin tüki taskusse ja kodus tõmbasin viiliga üle - nähtavale tuli kuldne värv ... järelikult, on tegu mingi vase-laadse tootega, kas siis messing või pronks, millesse on vähesel määral tina lisatud. Ilmselgelt on tegu täistehnoloogilise tootega! Mis asjad on need kuulikesed ja mis imelik "moondumise" protsess on toimunud, et algne pronksi-laadne metall on kristalliseerunud, ning metall on kaotanud oma omadused. Kas võib selles asjas kuidagi süüdistada näiteks Neugrundis toimunud hiigel plahvatust? Küsimusi on alati rohkem, kui vastuseid ...
Nüüd aga Plutoonia juurde.
Obrutšev oli teadlane ja raamatus "Sannikovi maa" oli kirjas midagi sellist, et see on dokumentaal. Plutoonia kirjutas Obrutšev Sannikovi maast kaks aastat varem. Äkki on ka see dokumentaal? Olgu kuidas on, aga esimese saja lehekülje peal oli paar kohta, mis panid mõtlema.
Esiteks, kui ekspeditsioon suundus Nanseni maa orgu, siis panid nad tähele, et päike on seniidis. Põhjanabal on see koolihariduse järgi võimatu. Minul käis aga peast läbi, et kui päike on lokaalne objekt, siis ilmselt pole kuigi võimatu, et teatud kohal Põhja pooluse lähedal päike üle pea käib.
Lugesin siis edasi ja selgus, et Obrutšev kirjedas selle raamatuga õõnsa maa teooriat. Algselt arvatav päike, mis oli seniidis, polnudki päike, vaid oli maa tuum, mis näis vaatlejatele päikesena, sest ekspeditsioon liikus maa sees võrreldes meiega, pea alaspidi. Raamatus pakuti välja, et maa tuum on juba üpris jahtunud ja ilmselt varsti muutub see külmaks ja kogu maa sisemus külmub ära.
Olen ammu mõelnud, et kuidas saab maa all olla soe? Kaevuvesi on võibolla pluss 4 kraadi, olenemata aastaajast ja mida sügavamale, seda soojemaks pidavat minema. Kuskilt jäi meelde, et iga 30 meetri takka läheb üks kraad soojemaks. Ilmselt paljud on seda infot arvesse võttes küsinud, et miks 11 km sügavusel ookeani põhjas on vesi umbes null kraadi? Seda teooriat arvesse võttes peaks 11 km sügavusel olema maa temperatuur juba +366 kraadi, aga miskipärast see nii ei ole.
Maakoor olevat kuni 70km paks. Kordan veel, et see kõik on teooria.
Kui tulla Plutoonia juurde tagasi ja oletada, et maa tuum kustub ja jahtub, siis tähendab see ju seda, et maa külmub lõpuks seest poolt ära ja mingit vedelat vett enam maa seest kätte saada ei ole võimalik. Kas poleks see suurepärane idee osadele kliimateadlastele, kes juba rohkem kui sada aastat on kõiksuguste rumalate teooriatega inimesi hirmutanud? Ilmselt selle blogi lugejaid enam niisuguste asjadega hirmutada ei saa. Üleüldse, ükskõik, mis maailmas toimub ja mida siin korda saadetakse, siis ei tasu karta, kuid see on juba väheke teine teema, millest võibolla pikemalt juba teinekord.
Päikesel on aga maru nõrk jõud midagi soojendada, mis asub sügavamal maa sees. Kalju või mullakiht, mis on kaks kuni kolm meetrit paks, sellest päikese jõud enam üle ei käi. On palju koopaid, kus on aastaringi ühtlane temperatuur, olenemata aastaajast. Kuskilt lugesin, et 30cm paksune lumekiht on väga suure, võib isegi öelda - lõputu - soojuskaitse võimekusega, kui lumi vaid ära ei sulaks. Kellel on veetrass valesti tehtud ja kipub talvel külmuma, see ärgu veetrassi kohalt lund ära lükaku.
Maakoor olevat 70km paks, siis tuleb vahevöö, mis ei ole vedel ja on u 2000km paks ja alles siis tuleb väidetavalt vedel välistuum, mille temperatuur on umbes 5000 kraadi. Kohe maakoore all olevat temperatuur 500-900 kraadi. Maakoor koosneb peamiselt kivimitest. Põhiliseks kivimiks vast on kvarts ja proovige ise mõelda, kuidas 70 km paksuse kvartsi kihi saab nii soojaks ajada, et vesi maapinnas kunagi ära ei jäätu. Kui juba 30 cm lund ei laseks sellist kuuma läbi, siis kui palju kordi enam 70 km paksune maakoor sellise sooja täielikult ära summutaks?
Lõpetuseks. Päris alati ei saa kõike asju loogikaga võtta ja mina ei tea, mis seal maapinna all tegelikult on, mis ei lase veel kunagi külmuda, kuid kahtlemata on see suur insenertehniline saavutus, nagu üleüldse kõik asjad meie maailmas ja ka meie eludes. Siin ei ole mitte midagi juhuslikku ega kogemata tekkinud asju. Kõigel on põhjus ja see on taotuslik.
LÕPP
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar