Coca-Cola

Internetis oli ringlemas selline pilt nagu allpool näha. Pildil pole tegelikult punast värvi. Sa mõtled selle ise välja.

Eriti hästi avaldub punane värv Coca-cola purgil, kui pilt on väiksem. Selleks paningi siia kahes erisuuruses pildid.

Suurendasin pilti ja tõepoolest ei taba minu silm selget punast värvi. Mingid vaevu märgatavad punakad laigud tulid pildilt siiski suurendades nähtavale. Kuid need on väga üksikud ning ma hetkel ei ole päris kindel, kas need laigud on süüdi kuidagi inimajus pettekujtelma loomises või on süüdi hoopis mustad triibud ja sinakas taust, mis tekitab illusiooni punasest värvist. Tegin vaevumärgatavatele laikudele punased ringid ümber.

Kes mõistab natukenegi arvutimaailma ja kuidas see toimib, see teab, et pilt mida arvutiekraanil näeme, dekodeeritakse koodist - ühtedest ja nullidest. Igal virtuaalsel asjal, kui nii võib öelda, on kood. Kes ütleb meile, et sama pole ka päris maailmas? Näitlikustamiseks võtan selle sama Coca-Cola purgi. Oletame, et see purk on minu ees ja et see minu ette saaks tekkida, on see tähistatud koodiga 89521475631 pluss mingid nüansid juurde (kui külm või soe on purk, mis värve ja mis kirjasid sellel on eksponeeritud, mis värvi on selle sees olev kihisev vedelik ja mis lõhnaga see on jne). Lühidalt, kõike mida me oma viie meelega seda purki vaadates, katsudes kogeme, on virtuaalmaailmas tähistatud mingi koodiga, Näiteks, punase värvi kood inimsilmale on numbrite vahemikus 8000-st kuni 9000-ni. Sinna vahemikku mahuvad kõik punased toonid, mis inimese nägemisse on kodeeritud. Matrixi filmis jooksis meie maailm samuti mingites numbrites või tähestikus ja oletame korra, et meie "päris" maailm jookseb samamoodi koodis. Ainuke häda (tegelikult õnnistus) on see, et aju on dekodeeritud numbrite maailma asemel nägema asju ja värve, ehk maailma nii, nagu me seda reaalselt näeme ja kogeme. Tõestada ei saa, ümber lükata samuti mitte. Tõestuseks võibki olla see samune pilt, mis loob meile kujutelma, et see purk on punane. Üks näide siia juurde. Kui sa ostad omale prillid, mis neid kandes, keeravad maailma tagurpidi ja kannad neid nädal aega. Su aju saab lõpuks vimkast aru ja keerab pildi õigeks tagasi. Jama juhtub aga siis, kui prillid ninalt eemaldad, siis on maailm jälle tagurpidi. Oletame, et ühiväljas on harjutatud inimest nägema koodi asemel kõike seda, mida me näeme, siis peab olema mingi õhkõrn võimalus aju "ära lollitada" ja näha jälle koodi...

Nägemine nägemiseks, aga Coca-Cola purgi vaatlemiseks ja avamiseks võtab inimene appi ka kõik ülejäänud meeled, nagu kuulmine, haistmine, kompimine ja maitsemeel. Kuidas aga nüüd proovida kõiki neid tegevusi Coca-Cola purgiga asjatamisel numbritega seletada? Seda ei oskagi seletada, sest inimene ei ole virtuaalsuses jõudnud algtasemest kaugemale. Ehk virtuaalses maailmas elades oskab inimene jäljendada virtuaalsust ainult läbi suhteliselt algelise aparaadi, mis loob virtuaalsust, mida saab tajuda ainult nähes. Järgmise mõõtme virtuaalseks jäljendamiseks on veel terve kalender minna. Et vaatamise tasemelt kaugemale minna, tuleb appi võtta ülikeerukas matemaatika. Me võime proovida ette kujutada sellele numbrile, mida eespool näitena tõin, mingisuguseid astmeid, murdusid ja mis iganes tasandeid, millest meil pole aimugi, sest binaarkoodis neid omadusi Coca-Cola purgile anda ei saa. Aga, et just meie maailm ka päriselt virtuaalne võib olla, sellest tekivad ka iga meele kogemise juures vimkad sisse. Nägemismeele juures on vimka see, et me näeme punast purki, kuigi punast see pilt endas ei paista sisaldavat. Maitsemeele juures võiks mõelda sellisele petekale, et paljude olendite liha, mida inimene pole enne söönud, maitseb nagu kanaliha. Siin võiks mõelda, et kanaliha kood on kirjutatud maitse kohapealt sarnaselt osade teiste olendite lihaga.

On sellega kuidas on. Maailma mõistmisel on see teadmine väga heaks stardipositsiooniks, et edasi minna. Kui maailm on virtuaalne, siis pidi selle maailma arhitekt looma mingi tohutult keerulise virtuaalse süsteemi koos kõigega, mida me tajume oma kõigi meeltega. Peamiseks kroonjuveeliks on aga inimene ise. Inimese teema on aga hoopis keerulisem, kui terve maailm ja kõik asjad, mida maailm endas sisaldab. Inimese juurde ma selles teemas ei tuleks, kuid väga lühidalt saab öelda nii, et inimesed on oma arengutasemelt algtasemel, ehk ollakse võimelised looma virtuaalset maailma (arvuti), mida saab tajuda ainult läbi nägemise. Järgmine tase võiks olla see, kui luuakse virtuaalne maailm, millega kaasneb peale nähtava virtuaalsuse ka virtuaalne lõhna tajumine. Ei ole üldsegi kindel, et inimkond üldse niikaugele suudab areneda. Tehnilise poole pealt ma ei pea silmas mingit tossuaparaati, mis aktiviseerub, kui arvutimängus näiteks süüa tehes toidu lõhnad ninna kanduvad. Arhitekt on selles kõiges jõudnud nii kaugele, et ta on virtuaalsusesse pannud kõik viis meelt ja lisaks veel teised meeled, mida ainult osad inimesed tajuvad või kasutada oskavad. Üks neist meeltest on nähtavasti intuitsioon, teine ajas selgeltnägemine ja kolmas kaugvaatlus. Kui kaugele see maailm üldse ulatub ja mis meeled inimese arengul veel avalduda võivad, pole kellelegi teada peale arhitekti. Kuid ka see on tegelikult alles kukepea. Arhitekt on teinud midagi veelgi uskumatumat. Ta on pannud hinge inimese sisse ja seega võib öelda, et inimene ise on selle maailma kõige suurem müsteerium. Piltlikult öeldes, arhitekt on loonud midagi, kus virtuaalsuse sisse on pandud elu. Mis asi "elu" oma olemuselt üldse on ja kuidas tehniliselt seda saavutada saab, pole mulle veel kohale jõudnud. Hoomata on seda väga raske ja ette kujutada võime me ainult seda, mida me ise näinud oleme ja sealt kohast tulekski proovida edasi fantaseerida. Nüüd kui seda mõistame, siis võib oletada, et iga inimene on mingi ülikeeruline muutuv number ülikeeruliste tasemete ja astmetega. Ometi sisaldavad kõik asjad ja olendid kuskil koodis ühte ja sama numbrit, mille läbi on kõik asjad ja olendid terve maailmaga ühenduses. See samane Coca-Cola purk, kui meil õnnestuks see transleerida virtuaalsesse koodi, ehk näha seda numbrina, siis kuskil selles numbris peab olema koodijupp, mis on olemas ka igas inimeses. Sedakaudu me oleme ühenduses kõigi ja kõigega ja sedasi toimivad ka inimeste meeled, millega saab seletada ettenägemisvõimet või selgeltnägemist ükskõik mis inimese või objekti suhtes.

Nüüd jõuan oma mõttekäiguga korraks Matrixi filmi juurde tagasi. Ilma sellise infota ei toimuks ka "tavainimeste" arengut. Läbi selliste filmide ja raamatute tilgutatakse maailmakõiksusesse informatsiooni, mis aitab inimest tema arenguteel edasi. Praegu ma pean tavainimesena silmas ennast, sest tänu sellisele infole avanes minus mingi fantaasiamaailma portaal, mida kaudu saab edasi mõelda ning proovida nuputada, et milleks on see maailm vajalik ja miks mina selles olen? Kui uuesti maailma kinni jään või mõttetööd harrastavad inimesed kinni jäävad, siis tilgutatakse siia maailma järgmine pakett infot, mis peaks edasi aitama. Küsimus on pigem selles, et kuhu maani infot tilgutatakse ja kust maalt peaks juba üsnagi selge olema, mis koht see selline on, kus me elame. Ehk ongi see üks arhitekti eesmärkidest, et miks ta selle maailma lõi? Teemast korra täiesti välja minnes, olen tihti mõelnud, et miks ma seda maailma uurin, nii ajaloo poolelt, kui mis iganes otsast. Võtsin ühel õhtul enne magama jäämist üle hulga aja piibli jälle kätte ja lugesin Koguja raamatu esimest peatükki. Ei jõudnudki kuigi palju lugeda, kui sain jälle laksu vastu näppe, nagu ma pidevalt olen saanud, kui ma intensiivsemalt uurin ulmeteemasid. Mida ma peaksin järgnevast kirjakohast järeldama? Koguja kogemused 1:13. Ma pühendasin oma südame teadlikult otsima ja uurima kõike, mis taeva all sünnib: see on õnnetu ülesanne, mille Jumal on andnud inimlastele endi vaevamiseks! Kui olin selle kohani jõudnud, meenus mulle üks teine kirjakoht, mis tuleb Tooma evangeeliumist: Kes maailmast ei puhka, see kuningriiki ei leia! Sellest lausest tuleb õigesti aru saada. Õige pole see, et peab maailmas puhkama, vaid et maailmast peab puhkama. Kuidas aga tõeliselt maailmast puhata, ma veel ei tea öelda. Teemasse tagasi.

Kui terve maailm koosneb koodist, siis on loogiline, et keegi saab koodi muuta. Ei peatu hetkel asjadel, kuigi see on ka huvitav teema, vaid peatun inimese juures. Ma umbes tean, kuidas inimeńe saab enda koodi mõnevõrra muuta ja tegelikult neid tehnikaid on hästi palju, kuid 100% toimivust ei saa kinnitada. Inimene sünnib maailma ja ta omab enda unikaalset koodi, mis sisaldab ka koodijuppe, mis tulevad vanematelt. Näiteks, on soodumus mõne haiguse tekkeks või alkoholismiks jne. Oletame, et kui on soodumus alkoholismiks, siis inimese koodis on kuskil number 035. Ja kui inimesest saab mingite sündmuste jada tõttu reaalselt alkohoolik, siis lisandub koodi -1 ehk 035-1. Sama on ka haigustega. Oletame, et inimesel on soodumus diabeedi tekkeks, siis on inimese koodis kuskil number 00200. Ja kui inimesel avaldub mingi diabeedivorm, siis lisandub koodi vastav number. Ja nüüd jõuangi kõige olulisema juurde sellistes asjades, mis inimest teinekord päris põhjalikult vaevavad. Põhjustest ma sedapuhku ei hakka kirjutama. Sellest on küll ja küll juttu olnud ja kõige parem või arengule kõige olulisem on see, kui inimene lõpuks ise taipab, miks tal üks või teine häda kallale on kippunud. Ka neid põhjuseid ma ei proovi praegu lahata, miks mõni inimene sünnib haigena ja teine sureb väga noorelt või kolmas kogeb justkui põhjuseta kohutavaid hetki elus. 

Kuidas siis enda koodi muuta? Neid meetodeid on väga palju nagu ennist mainisin, kuid selliseid probleeme lahendada nagu alkoholism ja narkomaania, tuleks esmalt proovida oma iseloomuga tegeleda. Pealtnäha lihtne ülesanne ja tegelikult see ongi lihtne ülesanne, kuigi öeldakse teinekord, et see on võimatu. Kuid kas inimene ise on nõus või pigem tahab ennast kätte võtta ja oma koodi muuta? Kui ei ole, võib abi saada mujalt, näiteks meditsiinist, aga inimene ise ja keegi teine, kes hädas olevat inimest aitab, saab koodi muuta ainult nii palju, et peale sidekriipsu olev number ära kaob. Näitlikustamiseks võtan alkohooliku koodi, kus 035-1 muutub jälle 035-ks, ehk probleem on kadunud, kuid oht alkoholismiks on endiselt olemas. Täielikult seda 035 välja juurida inimesed ise ei saa, kui see kood oli inimeses loomishetkel olemas. Seda koodi saab muuta ainult arhitekt, kuid kuidas inimene arhitektiga jutule saab, see sõltub inimesest endast. 

Neid ridu kirjutades meenus, et ka inimese DNA ei ole mitte midagi muud kui üks kood või numbrite jada. Ehk on see isegi see sama põhikood, mille arhitekt on inimese sisse istutanud ja mida näeavad ainult need, kes on maailma mõistatused ära lahendanud. Inimene virtuaalsuses ongi koodi nägu. Maailma välimus on maskeering, millest inimene ei suuda läbi näha ja veel vähem seda mõista. Õnneks, inimene on programmeeritud nii, et ta näeb kõike muud kui mingit robustsest koodi. Aga kui eemaldada maskeering, siis paljastub tõeline saladus: Jumal tegi inimese oma näo järgi. Järelikult, Jumal on ise samuti mingi kood - võibolla mingi superkood, mis sisaldab iseendas kõikide inimeste ja asjade koodi ehk tervet maailma korraga.

Nüüd aga katsuks nuputada, kus kohas meie maailm asub? Matrixi filmis näidati, et meie maailm asub mingi kasti sees. See tuleb loomulikult sellest loogikast, et inimene ei oska virtuaalsust mitte kuskil mujal ette kujutada, kui arvutikorpuses asuvate komponentide sees.

Kui ma arvutis trükin seda teksti siia blogisse ja vaatan ekraanile, siis kus kohas täpselt või mis komponendi sees toimub see tegevus, mida ma arvuti ekraanilt näen?

Emaplaat=matrix. King James piibli versioonis (1611 aasta) esineb sõna "Matrix" viis korda. Eesti keelses 1968. aasta piibli versioonis on matrixi vasteks - emakoda ja 1739. aasta piiblis on vasteks - lapse-kodda. Teine Moosese raamat 34:19 Kõik, kes avavad emakoja (matrixi), on minu päralt...

Vaadates seda ülikeerulist virtuaalsust loovat arvuti emaplaati, võin sedasi öelda, et täpset kohta, kus toimub tegevus või siis lihtsamalt, kus on virtuaalne arvutitöölaud (desktop) koos kõigi kaustade ja programmide otseteedega, sellist täpset kohta emaplaadil polegi. Tegevus tundub toimuvat igal pool korraga ja kõigi komponenti koosmõjul. Siin meenusid kohe kuldsed sõnad briti ulmekirjanikult Arthur Charles Clarke'lt (1917-2008): Igasugune piisavalt arenenud tehnoloogia on maagiast eristamatu. Samas, kui proovida mõelda, et kui algeline on tegelikult see pildil olev emaplaat, võrreldes maailmaga, kus me elame, siis fantaasia ei küüni ligilähedalegi kirjeldamaks seda emaplaati, mida oma koduks võib lugeda. Looja loodud emaplaadi kirjeldamiseks võib vast niipalju öelda, et ilmselt see ei saa füüsiline asi olla. Kui proovida mõistatada, kes on selle maailma arhitekt ja kuidas ta seda maailma haldab, siis siin ei aita ka kõige parem fantaasia. Analoogiat tuua meile tuntud arvuti ja päris maailma vahel ei ole vast mõtet, sest kindlasti ei ole maailma arhitekt patsiga poiss, kellel on hiir näpus.

Loo lõpetuseks ütlen, et teemasse sisse minna, kirjutasin seda lugu justkui teadmises, et maailm ongi virtuaalne. Kuidas asjad tegelikult on, ei tea siin maailmas vist küll keegi ja kas üldse ongi vaja seda teada? 

Kuna seda Coca-Cola teooriat hetke kogemuste juures kinnitada ei ole võimalik, siis las ta ka jääb nii. Ma printisin selle Coca-Cola pildi välja, kasutades must-valget printerit. Selle pildiga enam silma ära ei õnnestu petta. Virtuaalne punane on kuhugi kadunud!

 

Printisin selle pildi välja ka värvilise printeriga, sooviga tuvastada luubi all punast värvi. Tõepoolest, tuvastasin joontel mõned üksikud punakad täpid, kuid neid oli väga vähe ehk peaaegu olematu kogus võrreldes teiste toonidega. Saan järeldada ainult ühte. Aju loob punase tooni koosmõjus teiste toonidega, mis pildil nähtavad. Tegelikult on taolisi pettepilte väga palju, kuid huvitav ongi just see, et kuhu võib välja jõuda fantaseerides asjades üle, mis pole loogikaga seostatavad.

Olgu see maailm milline tahes, kuid ikkagi on maailm kummaline. Arvan endiselt, et ahvist inimest ei saa mitte ühegi valemiga, kulugu selleks või terve igavik...

LÕPP

Mõningaid vastuseid "põhiküsimustele"

Enne kui algava teksti juurde lähete ja sellest ka midagi aru saate sedasi, et sellest ka kasu oleks, soovitan oma elust vaikselt välja viskama hakata poliitikat, maailma hetke olukorda, elektri ja kütuse hinda ja kõike seda, mis tegelikult valmistab pettumust/muret. Kas on mõtet muretseda homse õnnetuse või õnne pärast? See mis peab tulema, tuleb nagunii. Proovige keskenduda olulisele, otsige filosoofilstele küsimustele vastuseid ja teie elu on muretum, asjad võivad juhtuma hakata teile soodsas suunas. Muutute rahulikumaks ja hakkate nägema asju teistmoodi, samas päris maailma suurest pildist ennast täielikult ka ei pea välja lülitama, kuid ärge laskuge asjata vaidlustesse ja elu saab parem.
Sattusin lugema üht vana võõrkeelset raamatut ja mis mind selle raamatu juures köitis, oli see, et see raamat pakub vastuseid. Isegi kui need vastused ja oletused kõik tõesed ei ole, siis haakuvad need mõtted osaliselt minu maailmapildiga. Ja mis kõige tähtsam, raamatus on juhendeid ja õpetusi, kuidas inimene võiks läbi teadvustamise saada enda üle enesekontrolli.

Kuna algav lugu ei küsi küsimusi vaid pakub infot ja vastuseid, siis toon siia ära ka ühe lõigu ühest vanemast blogi postitusest, et paljud vastused küsimustele oleksid võimalikult ühes postituses. See küll on esiti poolik vastus küsimusele, mis koht see selline on, kuid suunab küsimuse vastuse teraviku ühte kindlasse suunda ja hiljem all pool juba hakkab vastus küsimusele järjest selgemaks muutuma.

Kui iidsed inimesed rääkisid "seitsmest planeedist", viitasid nad seitsmele vaimsusele, kuid siiski sisulisele seisundile, millest populaarteadus ei tea midagi peale nende välise avaldumise nähtuste vallas. On tõesti öeldud, et keegi pole kunagi näinud isegi maad; see, mida me näeme, on vaid ilming või näivus vaimsest printsiibist, mida nimetatakse "maaks". "Mateeria" tegelik olemus on väljaspool maise meele kontseptsiooni.

Nüüd aga pisike sissejuhatus ühte raamatusse, millel tegelikult kogu blogi postitus püsibki. Väidetavalt on raamatu koostamisel võetud kasutusele kõik ettevaatusabinõud, et tagada selles oleva info täpsus. Info on kinnitanud vähemalt kahe sõltumatu väljaõppinud uurija ütlused, ja samuti on selle õigeks tunnistanud paljud 19. sajandi targad. Seetõttu loetakse selles raamatus olevat infot usaldusväärseks, kuigi seda ei saa pidada päris täielikuks. Raamat valmistab inimest ette nii, et kui siit ilmast kord lahkuda tuleb, ei satutaks tagasi siia või ei jääda kinni kuhugi varjumaailma. See on tegelikult küsimusi küsiva inimese vastuste raamat. Kuna ma ei suuda algavas loos korrektselt info allikatele viidata, sest olen siia kirjutanud ka omi mõtteid ja kogemusi, siis viiteid siia ei pane. Kuid põhiosa infost on pärit raamatust, mille pealkirja all pool näete.

Astraaltasand; selle maastikud, elanikud ja nähtused.

Inimese kogu elu möödub enamasti täiesti teadvustamata keset tohutut ja rahvarohket nähtamatut maailma. Une ajal, kui füüsilised meeled on mõneks ajaks seisma jäänud, on see teine maailm inimesele mingil määral avatud ja ta toob mõnikord nendest tingimustest tagasi ähmased mälestused sellest, mida ta on näinud ja kuulnud seal. 

Peale surma siseneb inimene nähtamatu maailma alumisse osasse ehk vahepealsesse seisundisse, mida keskaegsed alkeemikud nimetasid astraaltasandiks. Astraaltasandi objektid ja elanikud on sama tõelised nagu meie enda kehad, meie mööbel, meie majad. Need objektid/astraalkehad ei kesta igavesti nagu füüsilisel tasandil olevad objektid, kuid nad on siiski reaalsed, mida ei saa lubada ignoreerida ainult seetõttu, et suurem osa inimkonnast on veel teadvuseta või ähmaselt teadvusel. Keegi ei saa tarkuse õpetustest selget ettekujutust enne, kui tal on intellektuaalne arusaam tõsiasjast, et meie maailmas eksisteerivad täiesti kindlad tasapinnad, millest igaühel on oma aine ja tihedus ja seda, et mõnda neist tasanditest saavad külastada ja vaadelda isikud, kes on selleks kvalifitseeritud. Materiaalsusetasandid tõusevad tihedamast peenemasse. Ärge arvake, et see info on inspireeritud budismist, kristlusest või mõnest muust religioonist, vaid hetkel ei osata tasanditele õigeid nimesid panna.

Tasandid on:

Füüsiline
Astraal (9 erinevat tasandit)
Vaimne
Budistlik
Nirvaanalik

Sellest viimasest kõrgemal on veel kaks tasandit, kuid need on meie praegusest kontseptsioonist nii palju kõrgemal, et hetkel võib neid tähelepanuta jätta. Tuleb mõista, et kõigi nende tasandite aine tihedus on üksteisest täiesti erinev. Astraalpiirkond, asub füüsilisele maailmale kõige lähemal või õigemini, see on füüsilise maailma kohal (või sees). Seda on sageli nimetatud illusioonide valdkonnaks mitte sellepärast, et see ise oleks füüsilisest maailmast illusoorsem, vaid seetõttu, et koolitamata nägija on sealt tagasi toonud äärmiselt ebausaldusväärseid muljeid. Seda saab seletada peamiselt astraalmaailma kahe tähelepanuväärse tunnusega, esiteks, et paljudel selle elanikel on imeline võime muuta oma vorme ja teiseks, see nägemine sellel tasapinnal on füüsilisest nägemisest väga erinev.

Astraalmaastiku kirjeldamine inimesele, kelle silmad on veel avanemata, on sama nagu püüdes pimedale selgitada päikeseloojangutaeva varjundite oivalisest mitmekesisusest. Nagu juba sai öeldud on kokku 7 tasandit (tegelikult 9), mille iga järgnev tasand on eelmisega seotud ja ulatub äärega sellesse. Madalamate tasemete maastik meenutab Maa maastikku, kuid tegelikult on see palju enamat, sest kui vaadata seda maailma astraalmeelte abiga, on isegi puhtfüüsilised objektid väga erineva välimusega. Need, kellel silmad on avatud, näevad astraaltasandi objekte mitte ühest vaatenurgast, vaid igalt poolt korraga. Seda on raske seletada, kuid seda võib püüda endale ettekujutada näiteks sedasi, et astraalmaailmas on  klaaskuubiku küljed kõik võrdsed, nagu nad tegelikult on, samas kui füüsilisel tasandil näeme kaugemat külge perspektiivis, st see näib olevat väiksem kui lähem külg, mis on muidugi pelgalt illusioon. Füüsilises maailmas on igal materiaalsel objektil, isegi igal osakesel, oma astraalne vaste; ja see vaste ise ei ole lihtne keha, vaid on tavaliselt äärmiselt keeruline, kuna koosneb erinevat tüüpi astraalainest. Lisaks sellele ümbritseb iga elusolendit oma atmosfäär, mida tavaliselt nimetatakse tema auraks.

Selle maailma madalamaks esemeks või energiakehaks on kivi, kuid treenitud nägemisega vaadates, pole tegemist pelgalt inertse kivimassiga. Esiteks, on näha kogu kivimi füüsikalist ainet. Teiseks, on tajutavad selle füüsikaliste osakeste vibratsioonid; kolmandaks nähakse, et sellel on astraalteisik, mis koosneb erineva astmete astraalainest, mille osakesed on samuti pidevas liikumises; neljandaks nähakse universaalset elu selle kaudu ringlevat ja sellest kiirgavat; viiendaks nähakse seda ümbritsevat aurat, kuigi see on muidugi palju vähem laienenud ja algelisem kui kõrgemate elusolendite puhul.

Astraaltasandi elanikud

Nende olendite tohutu mitmekesisus muudab nende järjestamise äärmiselt keeruliseks. Võib-olla on kõige mugavam meetod jagada need kolme suureks klassiks:

1. Inimesteks
2. mitteinimesteks
3. Tehislikeks.

Tavaline, treenimata inimene saab külastada ilma välise abita astraalmaailma tavaliselt ainult magades ja sedagi ainult selili magades. Küljeli või kõhuli magades ei teki treenimata inimesel ühendust astraalmaailmaga. Seda tarkust tasub teadmiseks võtta eriti nendel inimestel, kes "näevad" unes košmaare või neid külastavad luupainajd. Astraalmaailmas hulgub ringi igasugu "olendeid" ja selles suhtes peab valvel olema. Kuid sellest tuleb juttu juba edaspidi. Mul endal on luupainaja olnud kahel korral, umbes 10-aastase vahega. Viimasest korrast on möödas nüüdseks juba üle 10 aasta. Mäletan selgesti, et magasin mõlemad korrad selja peal. Ma ei saa teile allikat anda, et kus ma tean, et astraalmaailmaga saab ühendust ainult selili magades, sest see oli kirjas ühes vanas ajalehes muu jutu sees, kuid kui seda lugesin, käis klõps ja meenutasin omi kogemusi ja pean tunnistama, et see just nii ongi minu kogemuste põhjal.

Astraaltasandi erinevaid kihte on palju. Kui tavaline inimene sureb, paigutub ta klassi, mis on miljoneid kordi suurem kui teised klassid, ning selle liikmete iseloom ja seisund varieeruvad äärmiselt suurtes piirides. Sarnaselt laiades piirides võib varieeruda ka nende eluiga astraaltasandil, sest on neid, kes viibivad seal maise ajaarvestuse järgi vaid mõne päeva või tunni, siis teised jäävad sellele tasemele paljudeks aastateks ja isegi sajanditeks. Inimene, kes on elanud head ja puhast elu, kelle tugevaimad tunded ja püüdlused on olnud isetud ja vaimsed, ei tunne selle tasapinna vastu mingit külgetõmmet. Tuleb mõista, et pärast surma tõmbub tõeline inimene iseendasse ja nii nagu selle protsessi esimesel etapil, heidab ta ära füüsilise keha ja peaaegu kohe pärast seda ka eeter keha. See inimene heidab ka võimalikult ruttu ära astraal- ehk ihakeha ja liigub sellesse taevamaailm, kus tema vaimsed püüdlused kannavad täiuslikku vilja. Sinna ja sellist viisi saab minna ainult üllas ja puhta meelega inimene, sest ta on elu jooksul kõik maised kired alistanud; tema tahtejõud on suunatud kõrgematesse kanalitesse ja seetõttu viibib ta astraaltasandil väga lühikest aega. Inimese jaoks, kes siin maailmas ei tegele kõrgemate vaimsete väärtuste otsimisega ega püüdle sinna poole nii mõttes kui tegudes (enamus inimesi), peale surma jääb pikaks ajaks (olenevalt tema tegudest) astraaltasandi erinevatele alajaotustele. Ja ta peab need tasemed kõik läbima, et jõuda kõrgematele tasanditele, see nõuab ka aeg-ajalt uusi maiseid kehastusi. Seega näeme, et inimese astraaltasandil kinni olek, mis tahes tasemel on täpselt võrdeline tema astraalkehas leiduva aine hulgaga ja see omakorda sõltub tema elatud elust. Seetõttu on inimesel võimalik puhta elamise ja kõrge mõtlemise abil minimeerida madalamatele astraaltasanditele kuuluva aine kogust, mille ta enda külge seob. Läbinisti vaimselt meelestatud inimese puhul oleks kõigi astraalaine alajaotuste läbimine praktiliselt hetkeline. Elava ja teispoolsusesse läinud inimese intellekt on alati sama, s. t, et inimene areneb nii siin kui seal pool, on tagasilangust, on edasi minekut, kuid aeg universaalse jõuna ei ole siin määrav, sest kõik ikkagi oleneb inimese intellektist. Palju kurja teevad teispoolsusesse läinud inimesele tema lähedased läbi oma intensiivse ja kontrollimatu leina. Nad põhjustavad ajutise lahkumineku pärast ja oma kiindumuste tõttu lahkunu ihakehas teispoolsuses vastavaid vibratsioone ja tekitavad talle ägedat ebamugavust. See tõttu võib ta tahta tagasi tulla ja midagi oma lähedastele öelda ja takistab neil edasi minemast kõrgematesse sfääridesse. 

Pärast füüsilise keha surma paigutub inimese jämedam astraalkeha suhteliselt kiiresti ümber ja eeterlik kaksik heidab selle keha maha, olles määratud aeglasele lagunemisele, täpselt nagu astraalkest hilisemas etapis. See kest jääb lagunevast füüsilisest kehast mõne meetri raadiusse ja kuna see on isegi veidi tundlikemale inimesele nähtav, on see keha vastutav paljude kirikuaedade kummituslugude eest.

Psüühiliselt arenenud inimene, kes möödub kalmistust, näeb mitmeid sinakasvalgeid uduseid vorme hõljumas haudade kohal, ja kuna ära heidetud (peen)kehad on lagunemise erinevates staadiumides, pole vaatepilt sugugi meeldiv. Nendel kestadel puudub täielikult teadvus ja intelligentsus; ja kuigi see võib teatud asjaoludel muutuda ajutise elu väga kohutavaks vormiks, on see võimalik ainult mõne musta maagia halvima vormi kõige jäledamate riituste abil, mille kohta mida vähem räägitakse, seda parem. Vanu ajalehti uurides olen nii mõnestki artiklist lugenud, et vanarahavas nägi surnuaedades õhtuti või hämaras, haudade kohal, fosforlikult helendavaid kumasid. Sel ajal arvati, et tegu on füüsilise keha lagunemise keemiliste protsessidega.

Enesetapp ja äkksurma ohver. 

Arusaadav, et inimene, kes on kiirustades füüsilisest elust ära rebitud läbi mõne õnnetuse, olles eelnevalt täie tervise juures või enesetapu tõttu, satub astraaltasandile sellistele tingimustele, mis erinevad oluliselt tingimustest, mis ümbritsevad seda, kes sureb kas vanadusse või haiguse tagajärjel. Viimasel juhul on inimesel maised soovid nõrgenenud ja ilmselt on need kehad juba kõige jämedamatest osakestest vabanetud, ja see inimene satub see tõttu astraalmaailma alajaotuses kõrgemasse maailma, kui see inimene, kes järsult lahkub siit ilmast. Äkilise surma või enesetapu puhul füüsilisest ümbritsemisest väljatõmbamist on väga tabavalt võrreldud valmimata viljast kivi väljarebimisega; Suur osa kõige jämedamat tüüpi astraalainest on endiselt isiksuse ümber, mis on tasandi madalaimas alajaotuses. See koht on kõike muud kui meeldiv "ajaviitmise" koht, kuid see pole sugugi sama kõigile neile, kes on sunnitud mõnda aega selles kohas elama. Nendel äkksurma ohvritel, kelle maine elu on olnud puhas ja üllas, ei ole selle tasapinna suhtes sugulust ja seega on nendel sellel viibimise aeg möödas. Kui inimese maine elu on olnud madal ja jõhker, isekas, on nad, nagu enesetapjadki, selles ebasoovitavast piirkonnas täiel määral teadlikud; ja nad võivad areneda kohutavalt kurjadeks olenditeks. Põletatud igasugustest jubedatest isudest, mida nad ei suuda enam otseselt rahuldada, kuna nad on ilma füüsilise kehata, rahuldavad nad oma vastikut kirge meediumi või mõne tundliku inimese kaudu, keda nad võivad kinnisideeks pidada; ja neil on kuratlik rõõm kasutada kõiki eksituskunste, mille astraaltasand nende võimusesse annab, et juhtida teisi samadesse liialdustesse, mis on osutunud neile endile saatuslikuks. Enesetapja positsiooni muudab veelgi keerulisemaks tõsiasi, et ta on avatud mitmetele ja suurtele lisaohtudele; kuid tuleb meeles pidada, et enesetapu süü erineb olenevalt asjaoludest märkimisväärselt. Siin on vahe, kas inimene lõpetas oma elu see tõttu, et ta sooritas eelnevalt mingi koletu kuriteo või inimene, kes tegi seda mingil muul isiklikul põhjusel.

Vampiir ja libahunt. 

Kaks kõige haruldasemat kuid kohutavamat tegelast on vampiir ja libahunt. Neil on ühised ebamaise õuduse omadused, ja äärmiselt haruldane on see, et viimane tuleneb tõsiasjast, et need on tegelikult varasemate rasside pärand, kohutavad anakronismid, kohutavad jäänused ajast, mil inimene ja tema ümbrus ei olnud paljuski see, mis see on praegu. Neid olendeid peetakse tavaliselt pelgalt keskaegseteks ja muinasjuttudes esinevateks; ometi leidub näiteid aeg-ajalt isegi praegu (19. sajand), kuigi peamiselt riikides, nagu Venemaa või Ungari (siin on mõeldud soome-ugri ja slaavi rahvaid. Eestlastele peaks legendid libahuntidest vägagi tuttavad olema). Populaarsed legendid nende kohta on ilmselt sageli märkimisväärselt liialdatud, kuid Kesk-Euroopa talurahva seas suust suhu levivate jubedate lugude all peitub siiski kohutavalt tõsine tõepõhi. Üsna tüüpiline vampiirilugu ajaloos on Sheridan le Fanu Carmilla teoses "Unveiled", esimene osa, lk. 454. Teosoofilise kirjanduse lugejad teavad, et inimesel on lihtsalt võimalik elada nii absoluutselt alandatud ja isekat, nii õelat ja jõhkrat elu, et kogu tema alam mõistus võib täielikult tema soovidesse uppuda ja lõpuks eralduda selle vaimne allikas kõrgemas egos. Et saavutada kohutavat üleolekut kurjuses, millega kaasneb isiksuse täielik kaotus ja selle taga oleva areneva individuaalsuse nõrgenemine, peab inimene lämmatama oma vaimsuse sära täielikult ja tal ei tohi olla mingit tunnet lunastusele. Kõige hullemate kurjategijate puhul, võib leida midagi, mis pole siiski üdini halb, mõistame, et hüljatud isiksusi peab alati olema väga väike vähemus. Siiski, kuigi neid on suhteliselt vähe, on nad siiski olemas ja just nende ridades võib tekkida midagi veelgi haruldasemat ja see on vampiir. Kadunud olend avastaks väga varsti pärast surma, et ta ei suuda astraalmaailmas püsida ja ta tõmmatakse "oma kohta", salapärasesse sfääri, kus see laguneb aeglaselt. Kui ta aga hukkub enesetapu või äkksurma tagajärjel, võib ta teatud asjaoludel, eriti kui ta teab midagi mustast maagiast, end sellest kohutavast saatusest tagasi ellu tõmmata, ja nii sünnibki vampiir. Kuna see kõige hullem sfäär säilitab ta selle omamoodi tugevas transis, milleks on tema poolmaterialiseeritud astraali poolt teistelt inimestelt võetud veri, ja lükkab seega edasi tema lõplikku saatust mõrvade toimepanemise kaudu. Nagu populaarne "ebausk" jällegi õigustatult eeldab, on sellisel juhul lihtsaim ja tõhusaim vahend surnukeha välja kaevamine ja põletamine, jättes olendi ilma kehata. Haua avamisel näib keha tavaliselt üsna värske ja terve. Riikides, kus tuhastamine on kombeks, on seda tüüpi vampiirlus võimatu. Libahunt, ehkki sama jube, on mõnevõrra erineva karma tulemus. See eeldab alati teatud teadmisi maagilistest kunstidest, mis on igal juhul piisavad, et olla võimelised projetseerima astraalkeha. Kui täiesti julm ja jõhker inimene seda teeb, on teatud asjaolud, mille korral võivad teised astraalolemid kehast kinni haarata ja kehastuda mitte inimese, vaid mõne metslooma, tavaliselt hundina ja tappes teisi loomi ning isegi inimesi. Nii libahunt kui ka vampiir on äärmiselt haruldased olendid ja mida aeg edasi, seda vähemaks neid jääb.

Loomade astraalkehad. 

See on äärmiselt suur klass, kuid sellel ei ole astraaltasandil eriti olulist positsiooni, kuna selle liikmed viibivad seal tavaliselt väga lühikest aega. Valdav enamus loomi ei ole veel omandanud püsivat individualiseerumist ja kui üks neist sureb, voolab tema olemus uuesti tagasi sellesse konkreetsesse kihti, kust ta tuli, kandes endaga kaasa saavutatud edusamme või kogemusi, selle elu jooksul. Looma astraalkeha korraldab end ümber täpselt nii nagu inimese puhul ja loomal on astraaltasandil reaalne eksistents, mille pikkus, kuigi mitte väga pikk, varieerub vastavalt tema arenenud intelligentsusele.  Suhteliselt vähestel koduloomadel, kes on juba saavutanud individuaalsuse ja seetõttu ei sünni enam loomadena siin maailmas, on elu astraaltasandil palju pikem ja palju elavam kui nende vähem arenenud kaaslastel ning selle lõpus vajuvad nad alla järk-järgult subjektiivsesse seisundisse, mis kestab tõenäoliselt väga märkimisväärse perioodi. Selle klassi üks huvitav alajaotus koosneb nende inimahvide astraalkehadest, kes on juba individualiseerunud ja on järgmises voorus valmis inimkehastumiseks.

Päkapikud ja inglid

Sarnaselt inimesega on veel olemas kaks paralleelset liini olendeid meie kõrval, kes läbivad oma teed inimesest sõltumatult ja nende olendite eesmärk arenemisel on teine kui inimestel. See tähendb, et nende olendite peenkehad ei kehastu kunagi inimesteks ja vastupidi. Esimesed olendid, keda me teame kõiksugustest muinasjuttudest ja filmidest on haldjad, päkapikud, gnoomid ahjualused jms. Nad väldivad kontakti inimestega ja ei näita ennast tavaliselt meile, kuid laenates eetriväljast osakesi võivad nad ennast nähtavaks teha. Nad võivad võtta ükskõik mis kuju, kuid neil on olemas tegelikult kindel oma kuju. Need olendid ei pruugi olla sõbralikud ja võivad inimesi kiusata, kuid on ka juhtumeid, kus need olendid sõbrunevad inimestega. Tasemelt on nad võrdsed inimestega. Kui ma seda teksti raamatust lugesin, siis meenusid mulle kaks olendit minu lapsepõlvest. Üks oli vastiku väikese koleda tigeda eide sarnane olend, kes mind hirmutas. Ta ilmus minu magamistuppa läbi tapeedi või õigemini, koht, kus ta tuli, sealt eest rebenes tapeet maha ja ta astus tupps. Hiljem, kui see vanaeit enam mind kimbutamas ei käinud, siis ma mäletan, et ma uurisin seda tapeeti, et kuidas ta sealt tagant sai tulla, seal on ju sein ees ja miks tapeedil ei ole käristamise kohti näha? Teine elukas ilmus aegajalt WC-sse, kui ma kergemat häda õiendasin. Ta lükkas oma kärsaga WC poti kõrval oleva betooni eest ja pistis oma seapea sealt välja. Ta oli vastik ja ebameeldiv. Kahjuks ei mäleta, mida ta mulle rääkis. Hiljem pidasin neid loomulikult unenägudeks, kuid kahtlus vaevas mind pikalt, et nad olid päriselt olemas. Kui need nähtused mind kimbutasid, siis ma võisin olla umbes 4-6 aasta vanune. 

Teine grupp või eraldi liin olendeid on n.n inglid. Nad asetsevad inimesest kõrgemal ja on heatahtlikud. Nad ei näita kunagi põhjuseta end inimestele, kuid kui inimene on hädas, võivad nad sekkuda ja aidata, aga üldjuhul proovivad nad vältida kontakte inimestega, et mitte sekkuda meie arengusse. Vanaaja inimesed olid meist vaimses mõttes tunduvalt arenenumad, nad oskasid vaadata ja näha. Nad teadsid, kes nende ümber elavad. Neid olendeid kohtame tänapäeval ainult muinasjuttudes. No, kes ei teaks siis muinasjutte ahjualustest või metsahaldjatest. Inglite maale, pilte, kujusid jne vanadest aegadest on säilinud samuti igal pool. Peamiselt kujutatakse ingleid meile pühadena või jumalikena, mis on seetõttu tõsi, et nad on hoopis  kõrgemal seisvad olendid kui inimesed. Tihti seostatakse neid olendeid mõne usundi ja jumalaga, kuid see on hoopis eraldi teema. Päkapikkudega on aga see teema, et vanemad räägivad oma lastele lugusid jõuluvanast ja päkapikkudest ja esimene neist, kelleks naabrimees end maskeerib, käib kord aastas isegi külas, vits vööl. Laps saab suuremaks ja taipab, et teda on lollitatud, mingeid päkapikke ei olegi, kuid siin on tegelikult jälle meie "moodne" maailm ja pimedus kõik 180 kraadi sassi ajanud. See, et me oleme pimedad ja ei näe, ei tähenda seda, et seda ei ole olemas. Enamasti peetakse selliseid inimesi ullikesteks või Jämejala kandidaatideks, kes midagi usuvad, minupärast või päkapikke. Äkki nad hoopis näevad? Kirjeldada seda, mida nad näevad, ei juleta kohe kindlasti, siis on hullusärk neile garanteeritud.

Vimanad ja ehituskunst

Varjatud teadus tunneb vahendeid gravitatsiooni külgetõmbe neutraliseerimiseks või isegi täielikuks ümberpööramiseks ja on ilmne, et seda jõudu mõistlikult kasutades saab hõlpsasti esile kutsuda kõik levitatsiooninähtused. Meil on olemas teadmine selle saladuse kohta, et mõned iidsed India ja Atlantise õhulaevad olid suutelised kaotama gravitatsiooni ja neid sai hõlpsasti liigutada ja juhtida; ja looduse peenemate jõudude tundmine hõlbustas oluliselt nende tööd, kes kergitasid tohutuid kiviplokke, mida mõnikord kasutatakse arhitektuuris või püramiidide ja Stonehenge'i ehitamisel. 

Nüüd aga mõned mõtted ühest teisest kirjakohast teemadel, kuidas hakata "nägema" ja mis selleks teha tuleb. Vaimselt, selgelt nägema ja tunnetama hakata ning aru saamine kogu elust, see retsept on samuti olemas, kuid ühte hästi võimalikult lihtsat retsepti ma siin ei sooviks anda, peaksin seda eelnevalt enda peal katsetama, aga see tahab iga päevast pühendumist. Inimene, kes usub elu juhuslikkusesse, sellel ei maksa selliste asjade peale oma aega raisata. Ma tegelikult väga ei soovinud järgnevat lõiku siia panna, sest see tundub nagu manitsusena, et "sa pead nii tegema või muidu..." aga panen ikkagi, sest see on nii lihtne ja loogiline, et just nii see asi töötab, aga paraku ei saa me tavaliselt väga lihtsatest asjadest aru ja ei oska vastvalt käituda. 

Mõte ja vaimuaed

Kõik saab alguse mõttest ja selle tugevusest. Mõtte tugevus võrdub tahe! Inimene, kes on näiteks joodik ja on maha joonud kogu oma elu, seoses sellega kaotanud perekonna ja on täiesti põhjas, saab sellest välja ainult mõttega: "Enam ma ei joo". Nüüd ta teeb selle mõtte teoks ja kasutab selleks vankumatut tahet ja kui ta peab sellest mõttest kinni, ei anna järele hetkelistele nõrkuse puhangutele, siis ta elu taastub. Ta saab sellest nõiaringist välja, saab jälle hakata elama elu, mida ta soovib. Ja nii on iga asjaga, mis painab. Puhas "mõte" ja "tahe", mis on mõlemad vaimsed terminid, lahendavad kõik olukorrad.

Sa pead vabanema sõpradest ja tegevustest, mis takistavad sinu arengut. Esialgu tuleks viia tahaplaanile kõik maise iseloomuga, näiteks nagu ilusad riided, tuleb eemalduda seltskonnaelust jne. Proovi esiti olla inimkonnale sama, mis aprillikuu on suve lillede jaoks. Umbrohuga üle ujutatud vaimuaed, millega meel on nakatatud, tuleb puhtaks rookida. Kui see õnnestub, siis hakkavad juhtuma asjad, kuid sa enam ei üllatugi nii väga vaid hakkad hoopis mõistma. Näiteks paraneb tervis ja sa saad tagasi ilmuda inimeste jaoks...sa saad hakata nüüd ise teisi aitama.

Lõpetuseks

Selle loo saaks "venitada" ilmatuma pikaks, sest vastvat kirjandust on väga palju. Pean lisama veel seda, et tegelikult ei tea teistpoolsuse kohta joonistada tõest pilti mitte keegi. Loen üht, loen teist, igal pool on enamus kirjeldusi erinevad, kuid põhiolemuselt sarnased. Püramiidi ja selle tipus olevat silma on vast kõik näinud. Sellese okultsesse sümbolisse ongi pandud kogu meie toimiv maailm. Arengumaailm ehk maa ja 9 astraalmaailma. Aga kuhu jääb siis põrgu? Eelnevas jutus on ka sellele küsimusele vastus antud. Kas sellest maailmast on olemas ka tee välja või oleme selle maailma osad ja väljaspool seda maailma lihtsalt ei olegi mitte midagi, see vastus jääb praegu andmata..

LÕPP

Mõned klõpsud Eestimaast

Tõmbasin oma telefoni pildipanga arvutisse ja jäin mõnda pilti vaatama, mida ma selle aasta jooskul teinud olen. Sai kevadel seigeldud Haapsalust kuni Vastseliinani ja sealt Peipsi äärt mööda koju tagasi. Eesmärgiks oli teha peatus suurtemate mõisate ja losside juures. Ma vist eriti palju ei eksi, kui ütlen, et vähemalt Lõuna-Eestis on suured lossid umbes 20 km vahega üksteisest. Ja kõik need suured lossid nagu Helme loss, Rõngu loss jne asusid suure veekogu ääres, mida tänapäeval enam eriti märgata ei ole. Mõtlesin, et postitan mõned tripil olles tehtud pildid blogisse üles. Samas on siin mõned pildid ka tripi välised. Midagi eriskummalist sellel reisul olles silma ei hakanud, sest kõik need teemad on juba sellisel tasemel siin blogis ära lahatud, kui palju on mõistust antud, et olemasolevast infost aru saada. 

Need kaks pilti ei ole nüüd reisu pildid, aga tahtsin need siia ikkagi panna, kuna siin tundub olevat tegemist väikese anomaaliaga. Ülemisel pildil on Tallinna Vanalinnas keegi hea inimene kaevanud augu, et ma sinna näha saaksin. Ei ole midagi uut selles, et nn vana kultuurikiht algab tänasest teekatte kõrgusest umbes meeter alla poole. Ma olen selle pildi siia blogisse pannud ka korra ja lahanud seda pilti natukene, aga vaadake nüüd alumist pilti. Pilt on võetud Kalamajast. Head inimesed on kaevanud suure vundamendiaugu ja mida ei ole, on kultuurikiht. Ometi on teada, et Kalamaja oli vanal ajal Tallinna (nüüdse vanalinna) eeslinn. Kalamajas on hooned mattunud nagu igal pool mujal, kuid selles vundamendiaugus pole vist kunagi elu olnud. Sinisavi paistab üpris maapinna lähedal.

Ei mäleta, kus ma pildi tegin, aga mis on pildil valesti? Kus on kotiriides inimesed, kes just orjusest vabanenud olid?

Nüüd natukene nuputamist. Vaadake seda risti. Mis aastal on see rist tehtud? Miks on ristil viisnurgad?

Minu isa maja on maja paberite järgi ehitatud u. 1860. aastal. Palk on veel kõva, pole häda midagist. Majal vundamenti ei ole, palk on pandud otse maa peale. 160 aastaga erilist kultuurikihti ei ole tekkinud, uks on omal kohal, aknad ka, aga vaadakse nüüd pildil olevat viinaköögi keldrit. Millal see maja siis ehitati või mis on juhtunud? Suurem mees võib otse katusele astuda.

Pildil vist on Vastselliina kindluse org. Praegu on seal väikene jõekene, vanasti ulatusid veed aga kõrgele künka servani.

Üks väga kihvt ulme-vana (Elukulg) on tähelepanu juhtinud kõiksugu vanadel müüridel olevatele aukudele. Miks need augud müürides on ja kuidas nägid need müürid originaalis välja, seda vist ei tea keegi.

Ma ausalt ei mäleta, kus kohas ma selle pildi tegin, aga miks on 1840. aasta Eesti mõisa tapeedil mongoliitse rassi esindajad?

Vist on see alumine pilt tehtud Keila kirikuaias. Kas Matrix viskab vimkasid või kuidas see on võimalik, et tühjale kiviplaadile on jäänud rõngasristi kujutis? Torino surilina effekt?

Vaade suvalisele seinale Rogosi mõisa siseõuest. Silm sirkel, nina vinkel ehitustehnoloogia.

Rogosi mõisa välissein. Küll on ikka palju arhitekte selle maja kallal nokitsenud.

See pilt eksis siia kogemata ära vist. Peaaegu kõik vanad majad on mattunud, neid ei ole mõtet enam pildistada.

Mõisaprouad ja -preilid saivad 18. sajandil omale säänsed uhked hauaplaadid. Puhas raud. Kas sepp tagus selle alasil välja ja tegi peitliga nikerdused pääle? Ja muidugi sümbolism, okultism ja mis iganes ismidega see kaua aega tagasi elanud rahvas tegeles. Kõikenägev silm, püramiid ja kaks põlevat tõrvikut, mille otsad on alla suunatud, et näidata kadunukesele teed sealpool ilmas.

Selle kivi ma panin lihtsalt selleks siia, et äkki mõni teadjam oskab öelda, mis kiviga on tegu. Saatsin küsimuse ka vastava ala teadlastele, kuid vastust ei ole saanud. Kivi sisaldab endas läbipaistvaid kihte nagu õhuke kile, mitmekordselt üksteise peal ja jätab justkui petlikku mulje, et kivi koosneks nagu hõbedast.

Suvaline vana kõrvalhoone Lihula mõisa kõrval orus. Kui hoonete joonised tehti hiljem ja needki valesti, siis öelge mulle hääd inimesed, kuidas see võlv on ehitatud, ilma et kokku ei kukuks. 

Kõik tähelinnad ja suured lossid asuvad kõrge künka peal. Enamus lossid on väidetavalt kuskil 13-15. sajandil ehitatud. Kes kuhjas iga 20 kilomeetri takka need vallid nii kõrgeks, et sinna sai lossi või kindluse ehitada? Talupoeg kuue hõlmaga tassis?

Jälle need augud, siin pildid aga korrapärased. Tõenäoliselt asetsesid neis aukudes põrandatalad.

Kõik see org oli kuni kindlusemüürini vett täis, nüüd aga..

Lihula Alexandri väravad. Tänapäevane hale koopia võrreldes sellega, mis kunagi siin võis olla. Ja miks just Lihulas Alexandri väravad? Terve Euroopa on Alexandri väravaid täis ja nüüd korraga Lihulas kah!

1929. aastal nägi juba see kant väga mannetu välja.

Küll tahaks näha, kuidas need talupojad u. 700 aastat tagasi või veelgi enne neid tulevasi kindluse asemeid mullaga täitsid. Tegelik vastus sellele küsimusele on see, et need nn künkad, millel lossid asusid olid vanasti otse mere ääres.

Huvitav on märkida, et vanade kroonikate järele olevat 16. sajandi lõpul ja 17. sajandi algusel Lihula all olnud sadam, kuigi meri (Matsalu laht) asub mitme kilomeetri kaugusel Lihulast (Kaja, nr. 186, 9 august 1934 tr. 1). Siin blogis on palju teemasid ja oletusi, et miks veetase oli vanasti hoopis teine kui tänapäeval.

Paljud vanad müürid on laotud paekivist. Vaadake neid kive lähemalt, kui mõnikord mõne vana hoone juures olete. Kivid on kõik soonilised. Kuidas need kivid välja raiuti või on siiski tegu tehnoloogilise tööga. 

Jätkuvalt Lihula. See vallikraav on juba päris kinni vajunud või kinni aetud. 100 aasta pärast pole enam arugi saada, et siin kunagi vesi voolas.

Tõenäoliselt pole sellel majal midagi kummalist, kuid minu põlvkonna inimesed ei oska aimatagi, miks on sellel majals sellised väikesed peened süvendid. Mis oli nende eesmärk?

See sama maja Lihulas, mille "võimatu samba" pilti eespool näitasin.

Tänapäeval enam aknaid vaja pole. Küsimus suurele ringile, mitu korrust maja on mäe sees? Kui ma teaksin, siis ütleksin ise.

Milline maja see kunagi oli, seda me vist enam isegi ei oska oletada, aga küll on erinevatel ajastutel proovitud seda maja oma käe järgi sättida. Välja on kukkunud nagu alati.

Viimane pilt Keilast. Kirikuaia väravapost. Vanasti neil kaugetel vaesetel aegadel, kui inimesed langesid kui loogu katku kätte, sest maski veel ei tuntud, ja käidi kotiriides ringi, siis tehti selliseid aiaposte. Tänapäeval, täistehnoloogilisel ajastul, võid igast ehituspoest osta igasuguseid aiaposte, aga meie tehnoloogiline ajastu, seda kotiriides ajastut ei saa tehnoloogiliselt enam ilmaski kätte.

LÕPP

Kuhu me oma arengus oleksime võinud jõuda, aga ei jõudnud kunagi

Tähtsa teadlase arvamised tuleviku kohta.

Marcellin Berthelot (1827-1907)   

Kuidas mõnes luulerikkas peas meie maakera tulevik ennast kujutab, on juba mitmete kirjanikkude poolt jutustatud. Palju tähelepandavamad aga on need mõtted, mis niisuguse teadlase ajudes ennast kujutanud, kes omalt poolt teadust juba uutele radadele on juhtinud ja sellega oma jagu kaastööd on teinud praegu elava inimesesoo ja tema tulevate põlvede elu ja olu ümberloomises. Niisugune mees on aga Prantsuse kuulus lahutuseteadlane (keemik) Berthelot, kes hiljuti ühes kõnes oma kuulajatele tuleviku kohta mõtteid on avaldanud, mis juba sellegi pärast tähelepanemist väärt on, et mehe käes praegu Prantsusemaa välimiste asjade ministeeriumi juhatus seisab (välisminister). Lahutuseteadus (keemia) - nii kiitis ta ühes kõnes selle teaduse ülisuurt tähtsust, mis tal lootuslikult tuleviku kohta saab olema on viimastel aastakümnetel hiiglasammudega edasi astunud; see on aga alles algus, sest peagi tulevad tal palju suuremad tööd korda saata ja raskemad ülesanded ära võita. Aastal 2000 ei ole arvatavasti enam põllutööd ega talupoegi maailmas olemas, sest lahutusekunst teeb seni tehtavale põllutööle otsa peale. Niisama ei ole siis enam söekaevandusi ja selle pärast ka mitte mäetöölisi kõige oma streikidega, sest siis on põletusmaterjali asemele juba keemilised füüsikalised ümbermuutused astunud, mis oma kohust paremini ja odavamini täidavad. Tollimaksud ja sõjad kaotatakse ära, õhulaevasõit, mis oma liikumisejõuks keemilisi olluseid tarvitab, on niisuguste vananenud seaduste üle siis juba surmakohut mõistnud. Nii hästi käsi- kui vabrikutööstuse peaülesanne ja püüe on lõpmata jõuallikaid üles otsida, mis võimalikult vähese töökuludega ikka jälle uuesti sünnivad. Siiamaani sünnitati ära põletatud kivisöe elustava jõu abil auru, kuid kivisöe saamine on raske ja pealegi kahaneb nende tagavara päev päevalt. Selle pärast on juba aeg käes selle üle järele mõtelda, kuidas nende asemel päikese soojust ja maakera sisikonnas leiduvat suurt palavust võiks tarvitada. Teadlasel on põhjust loota, et inimesesugu mõlemaid soojuseallikaid lõpmata rohkuses võib tarvitusele võtta. Kolme- kuni neljatuhande meetri sügavust auku maakerasse puurida ei arva mitte üle nende jõu käivat, mis siis veel tuleviku inseneridest rääkida! Sellega oleks aga kõige soojuse ja tööstusliku allikas juba avatud. Võtame veejõu veel appi, siis võime kõik maailma masinad käima panna ja niisuguse päratu suure jõuallika kahanemist võiks aastasadade jooksul vaevalt küll märgata olla. Maakera sisemise soojuse abil oleks ka võimalik väga palju keemilisi ülesandeid täide saata, nende seas ka keemia kõige kõrgemat probleemi, nimelt toidu muretsemist lahutusekunsti abil. Põhjusmõttelikult on lahutuseteadus sellest raskest ülesandest juba jagu saanud: juba ammugi on tuttav, kuidas rasva- ja õliolluseid keemilisel teel võib sünnitada, peagi saab aga ka tuttav olema, missugustest põhjus-ollustest lämmastik kokku on seatud. Toiduprobleem põhjeneb täiesti keemia peal; sel päeval, mil tarviline odav jõud on leitud, võib süsinikust, vesinikust ja õhuhapniku abil veest ja lämmastiku abil maakera ümberpiiravast õhust kõiksugust toitu valmistama hakata. Seda tööd, mis siitsaadik taimed pidid tegema, toimetab siis kunsttööstus ja pealegi veel palju korralikumal viisil kui loodus. Siis tuleb aeg, mil igal inimesel keemiliste ollustega täidetud karbikene taskus on, kust ta oma igapäevaseks toiduks nii palju munavalget, rasva ja süsivesikuid võtab, kui tal oma keha ülespidamiseks tarvis on, hoolimata päeva- ja aastaajast, hoolimata vihmasajust ja põuast, külmast, rahest ja taimesid hävitavatest söödikutest. Siis sünnib maailmas niisugune muutus, mille suurust praegu aimatagi ei ole; viljaväljad, viinamäed ja karjamaad kaovad ära; inimene läheb südame poolest pehmemaks, ja kommete poolest paremaks, sest et tal enam tarvis ei ole endale tapmise ja elavate olevuste hävitamise läbi igapäevast ülespidamist muretseda. Siis kaob ka vahe viljarikaste ja viljavaesete maakohtade vahel ära, ja isegi seda võiks juhtuda, et niisugusel puhul kõrbed inimeste armsamaks asukohtadeks saavad, sest et kliima seal tervem on kui haiguste idudega läbikasvanud uhumaapind, sood ja mädanevad lagendikud, kus praegu põldusid haritakse. Siis tõuseb ka kunst kõigi inimese elu iludustega õitsvamale järjele. Maakera nägu ei rikuta siis enam nende geomeetriliste kujundtite läbi, mida praegune põlluharimine sünnitab, vaid ta muutub aiaks, kus igaüks oma tahtmist mööda võib lilli, põõsaid ja metsa kasvatada, ja kus inimesesugu külluses, päris kuldsel põlvel võib elada. Sellepärast ei lähe aga inimene mitte laisaks ega lange halbadesse elukommetesse, sest temal on õnnelikuks olemiseks tööd tarvis, ja inimene saab ka tööd tegema, aga inimene üksnes iseenda tarvis tööd teeb ja vaeva näeb, et selle läbi oma vaimseid, kombelisi ja ilutundelisi omadusi kõige kõrgemale järjele tõsta. See on professor Berthelot kõne sisu, mis ta 1894 aastal Pariisis ühel toredal peol on pidanud. Sel ajal oli ta alles kooliminister, nüüd on ta sisemiseasjade minister. Nüüd on tal ka võimalik mitte üksinda teadlasena nii hiilgavate värvidega maalitud lahutusekunsti edendamise kallal töötada, vaid ta võib ka kõrge riigiametnikuna aidata niisugust tuleviku-und täide saata, mille esimene järk sõdade ärakaotamine peaks olema.

Allikas: Postimees nr 132, 19 juuni 1896

Süütamisklaas - vanaaegne superrelv

Ajalugu uurides satun tihti kummaliste asjade otsa ja tegelikult on väikeseid kummalisusi ja tähelepanekuid mulle arvutisse kogunenud väga suur kogus, kuid ma panen need kummalisused kõrvale paremat aega ootama, sest tihti komistan mingi uue info otsa, millega tekib kohe seos minu varem kogutud info osas. Tahaksin ütelda, et järgmine lugu on järjekordne ajaloo vale paljastamine, kuid kui ma nii ütlen, siis ma võin eksida. Ajaloo vale on pigem see, et pime keskkaeg polnud mingi pime keskkaeg vaid siis olid olemas tehnoloogiad, millega sai teha piltlikult öeldes imesid, aga kui lugeda mõnd "tunnustatud" ajaloolist soperdist, siis saab teada umbes seda, et Euroopas, Napoleoni ajal (u 1800 aastal) oldi totaalses pimeduses. Napoleoni ajal polnud põhimõtteliselt mitte mingeid tehnoloogiaid. Ma alles lugesin ühte põnevat artiklit Napoleonist, kahjuks ei salvestanud, aga seal öeldi, et tollel ajal polnud olemas veel isegi küünlaid, mis ei tossaks. Kujutage nüüd ette neid uhkeid hooneid ja teatreid Napoleoni ajal ja enne seda, kus õhtuti pandi tossavad küünlad põlema nii et midagi ei näe ja silmad kipitavad, oeh. Nüüd aga süütamisklaasi juurde.

 Vanaaegse süütamisklaasi kasutamine moodsas teaduses (1931. aasta ajaleht).

Stockholm. Stockholmi sõjariistade muuseumis leidub hiiglasuur vanaaegne süütamise klaas, mida muiste sõja ajal tarvitati rannakaitseks pealetungivate vaenuliste laevastikkude vastu. Klaas asetati päikese kätte, kus ta merel olevad laevad põlema süütas...Ajaloolaste järele kasutati sellist sadamakaitserelva 18. sajandil.

Ma nii tahaks näha milline see süütamisklaas oma õigete mõõtudega välja näeb ja kuidas sellega saab merel laevasid (LAEVASID, saate aru laevasid, mitte luubiga näiteks lõket süüdata). Artiklist saab lugeda, et see süütamisklaas oli hiiglasuur ja asus 1931. aastal Rootsi sõjariistade muuseumis. See on väga põnev info, sest see kinnitab seda, et selline aparaat oli tõepoolest olemas. Kui aga selline aparaat oli muuseumis alles 80 aastat tagasi, siis võib ju eeldada, et see on tänapäeval ka kuskil olemas. Tuleb välja, et justkui ongi, kuid eluruuruses ei ole minu uurimise põhjal avalikult olemas sellest vanaaegsest tehnoloogilisest imest mitte ühtegi pilti ega joonist. Tuletan veel korra meelde, et vanasti ei olnud peavoolu ajaloo järele olemas tehnoloogiat, et sellist sõjarelva ehitatada, mis paneb merel olevad laevad põlema. 

Loen mina internetist, et juba Archimedesel (287 – 212 eKr) võis olla peeglite süsteem, mida sai kasutada relvana, et süüdata vaenulike kavatsustega laevasid merel, kuid siin on üks aga, ajaloolased ise ka kahtlevad selle info tõepärasuses ja seda loetakse pigem müüdi valdkonda kuuluvaks pajatuseks. Peavoolu ajaloo järele ei olnud tol ajal võimalik selliseid peegleid ehitada ja vaskplekiga (ilma tehnoloogita ei tee isegi vaskplekki) sellist optika instrumenti pole võimalik ehitada. Aga selge on ammugi see, et ka Arhimedese ajal olid olemas tegelikult väga arenenud tehnoloogiad, kuid ajaloolased seda ei kinnita. Ma ei ole päris kindel selleski, et Archimedes 2000 aastat tagasi elas, mulle tundub, et üks null on liiga palju sellel aasta arvul, aga see pole praegu teemaks. Minul, aga tekib pigem kahtlus, et see tehnoloogia on meie eest peitu pandud, sest ametliku ajaloo järgi ei olnud ilma tehnoloogiata sellist seadeldist võimalik ehitada. Ometi võis veel 80 aastat tagasi igaüks muuseumis seda relva oma silmaga näha.

Pilt 2. Kunstniku nägemus Archimedese imerelvast.

 

 

Pilt 3. Duodecim specula deum aliquando videre desideranti concinnata (1610). 

Gravüüri (raamatu?) pealkiri tõlkes võiks olla umbes selline: " 12 peeglit sellele, kes soovib Jumalat näha. Ma ei kommenteerikski sellist gravüüri, sest tolleaegsed gravüürid on minu jaoks kõik mõistmatud. Pildil on näha, et Archimedese moodi mees, hoiab käes mingit kumerpeegli taolist seadeldist, millega ta laeva süütab.

Pilt 4. Gravüür Archimedese süütamispeeglist.

 

Pilt 5. Archimedese peeglid süütavad laeva.

Miks meil on kasutada ainult mingid ulmeliseid joonised Archimedese aegadest, aga mitte uuemast ajast, kus see sama Rootsi muuseumis asuv eksemplar päikeserelvast süütas laevasid. Ma seda lugu eriti pikaks ei venitaks, sest käega katsutav ja silmaga nähtav informatsioon on meie eest peitu pandud. Ma usun, et selline tehnoloogia võis tõepoolest olemas olla, kuid ka meie tsivilisatsioon (meie? äkki hoopis kadunud tsivilisatsioon?) pidi olema väga arenenud. Sellega teemaga seoses meenus mulle üks selle blogi varasem lugu "Rootsi sõjalaeva vrakk Tallinnas." Ma selles teemas imestasin, et miks olid vanad tammepuust sõjalaevade küljed polsterdatud vildiga ja kaetud vaskplekiga. Pakkusin seal teemas välja, et laevad olid üle löödud (põhi juu ka) vaskplekiga, et tekitada vee hõõrumisel vastu vaskplekki elektrit, kuid selle info valguses võisid laevad vildiga üle löödud olla ja vilt vaskplekiga kaetud olla sel samal põhjusel, et need päikeserelvad niilihtsalt laevu süüdata ei saaks. Ajaloolaste arvates olid laevad aga vildi ja vaskplekiga kaetud sellepärast, et "kuumad" kahurite kuulid laevasid ei süütaks ja samas vilt pehmendab kuuli lööki. Kus on aga tegelik tõde?

LÕPP

Mis tekitab magnetvälja Põhjanabal?

Nii paljust oleks kirjutada tegelikult, kui vaid aega oleks mõtteid ritta seada ja kogu info paberile panna. Kunagi siin tegin ühe loo, kus panin mitmed erinevad teemad ühte patta, aga enamus ulmelugudes käsitlen ühte teemat. Ennem veel kui järjekordse teemani lähen, kirjutan siia paar rida ühest kummalisest nähtusest, mida ma nägin. Ühel ilusal laupäeva õhtul (25.09.2021) umbes kella 23.30 ajal läksin õue, et suitsu tõmmata ja samal ajal taevast imetleda. Panin õue lambid kõik kustu, toalambid ka, et valgusreostust ei tekiks. Liigun edasi, kui korraga häiris mind nagu miski valgus paremalt, vaatasin ja ehmatasin! See oli kuu, küll mitte enam täiskuu vaid kahanev, kuid sellegipoolest üpris suur. Miks ma aga ehmatasin oli see, et kuu oli väga ere. Astusin natukene teise kohta sedasi, et kuu valgus paistaks minu peale nii, et maja seinale tekiks vari. Vari oli nii tugev ja kuu valgus oli väga väga imelik ja teistsugune nagu mingi võimas lamp paistaks kaugelt. Ma olen ju tihti kuud näinud ja isegi teleskoobist vaadelnud, aga vat nüüd seekord oli kuuga midagi viga. Tähendab terve see täiskuu aeg oli kuu väga ere. Loen aeg-ajalt ka mõnda lombitagust foorumit ja seal oli paar päeva ennem minu vaatlust üks teema püstitatud, mille pealkirjast sain välja lugeda, et kuu on erakordselt ere ja pimestab silmi. Ma ei pööranud kahjuks sellele postitusele sel täiskuu ajal tähelepanu, kuni ma ise nägin seda erakordset sündmust. Miks erakordset, aga seepärast, et ei ole mina sellise valgusega kuud ennem näinud ja nagu nüüd selge on, oli antud nähtus jälgitav ka lombi taga. Asja erakordsust näitab ka vähemalt minule see asjaolu, et ma võpatasin, kui kuud nägin. Ma ei oodanud midagi sellist ja teadmiseks, et ma ennemat pole kuud nähes ehmatanud. Hakkasin peale seda sündmust otsima infot peavoolu meediast, et miks kuu sedakorda teistsugust, tugevamat valgust kiirgas või peegeldas, kuid sellist infot ma ei leidnud. Minu jaoks (kõigi?) on sellel sündmusel tegelikult märgiline tähendus, kuid seda mida ma asjast arvan, ma esialgu siin ajaloo/ulme blogis ei lahkaks. 

Nüüd siis teema juurde. Teema hakkas arenema mu peakolu sees eelmisest lameda maa teemast. Ma muidugi ei saa täie kindlusega väita, et maa on lame, ümmargune või õõnes, aga kui juba edasi fantaseerida, et juhul kui maa on lame ja lameda ketta tsenter on põhjanaba, siis mis jõud see selline on, mis sikutab kompassi nõela just sinna. Mis jõud see on ja mis seda põhjustab? Ja siis ma nägin suurest internetiavarusest juhuslikult sellist pilti.

Pilt 1. Kõikenägev silm põhjanabal.

Miks on kõikenägev silm just põhjanabal? Keda või mida võiks kujutada vabamüürlik kõikenägev silm? Sellest aga juba all pool täpsemalt.

Vanu kaarte uurides, kus on kujutatud Hüperboread, on näha, et täpselt põhjanabal asub mingisugune massiivne mägi. Kui see mägi seal tänapäevalgi jää all on, siis peab see mägi koosnema mingist magneetilisest ainest või rauast, mis võib mingi protsessi tõttu olla elektriga kuidagi laetud, et tekitada magnetvälja.

Pilt 2. Põhjapoolus kujutatud 16. sajandi kaardil. 

Nagu sellelt ülal olevalt kaardilt näha on, siis Põhjanabal on kujutatud mingit suurt mäge, mida ümbritsevad veed ja Hüperborea. Ladina keelne kiri Rupes nigra et altissima selle tohutu mäe juures aga tähendab "Mustad, väga kõrged kaljud". Esimene mõte, mis pähe tuleb on magnetiit.

Pilt 3. Magnetiit

Teada on ka see, et magneetilised objektid tekitavad raadioanomaaliaid. Eelmise sajandi algupoolel on tehtud ekspeditsioone Põhjanaba lähedale ja vähemalt kahel juhul on teada, et ekspeditsioonilistega kadus side mitmeks päevaks."Nautilus ei kadunud Põhja-Jäämere sügavustesse lõplikult. Kuus päeva ei saadud temalt mingit teadet. Ühelegi raadiojaamale ta ei vastanud, ühtegi "Nautiluse" telegrammi raadiojaamad ei leidnud eetrilainetest. Kuid siiski lõpuks saabus temalt teade. Nähtavasti allveelaev viibis piirkonnas, kus mingisugustel seni lahendamata elektromagneetilistel põhjustel raadiolained ei levi. Sattus ju ka õhulaev "Graf Zeppelin" oma põhjanabalennul tükiks ajaks sellisesse piirkonda, kust ei lennanud välja tema telegrammid ja kuhu ei tunginud ükski raadiolaine. Seega on avastatud põhjanabapiirkonnas ühe uue saladuse olemasolu.

Pilt 4. Sakala (1878-1940), nr. 104, 10 september 1931.
  

Oletame, kui seal asub tohutu suur ja kõrge magnetiidist mägi, mis kogu ilmas magnetvälja tekitab, siis peaks ju seda kontrollida saama nii, et põhjapoolusest väga kaugel asuvad maad nagu Austraalia, Tšiili jpt. riigid, siis neis riikides peaks olema magnetväli kordi nõrgem kui kasvõi meil Eestis. Uurisin natukene ringi ja internetis on täitsa sarnast (kontrollimata) infot saada, et seal mingit sorti magneetiline mägi on. No nagu oma teemades korduvalt olen öelnud, siis kõiksugune info on vabalt saada, ole ainult mees ja otsi sellest infomerest see "õige" info üles.

Pilt 5. Kellegi nägemus Põhjapoolusest ja lamedast maast.

Uurisin natukene lähemalt seda pilti või joonistust ja huvitavat on siin palju, kuid minu jaoks enam mitte midagi üllatavat, sest see sarnane info on kõik kuskil mujal olemas võibolla ainult on mõned väikesed erinevused mõõtudes. Näiteks on ülal oleva pildi autor kuskilt võtnud info, et maad kattev kuppel asub 5000 miili kõrgusel ja inimese võimekuse piir on minna üles kuni 400 miili. Sellise huvitava kuulsusega mehe nagu Wilbur Glen Voliva järele asub päike aga 3000 miili kõrgusel (4800km). Sellest mehest tuleb veel all pool juttu. Pildi juurde tagasi tulles, aga saab sealt veel näha sellist asja, et Põhjapoolusel oleva mäe nimi on "Meru", mille nimi tuleb Hindu pühakirjadest ning mis on nende pühakirjade järgi maa ja kogu universumi keskpunktiks. Meru tähendab Jumalate asupaika. Lisaks on Hindu pühakirja järgi mäe tipus 11,5 km pikkune torn. Torni juurde ma tulen ka veel all pool tagasi. Kui keegi tahab Mount Meru kohta ise edasi uurida, siis soovitan seda teha, minul kahjuks aega napib selleks. Hoiatan muidugi ette, et igasugust infot ja muudetud pahna võib internetis kohata, kuid on olemas alati ka õiget infot. Minul aga pole aega Meru mäe saladustesse laskuda vaadatuna läbi Hindu ja Tiibeti pühakirjade. All pool aga kaks vägagi huvitavat pilti kogu universumi (Maa) korraldusest nende uskumuste läbi.

Pilt 6. Abhidharma kosmoloogia, Sadakata 1997.

Pilt 7. Kalachakra kosmoloogia, Brauen 1997.

Nüüd, aga lähen peavoolu "teaduse" juurde kui nii võib nimetada. 1968. aastal tegi satelliit ESSA-7 põhjanabast pildi. Ja mida sealt pildilt näha saab? Saab näha, et põhjanabal on üks suur must lärakas peal. Kas see lärakas on nüüd see kurikuulus magnetiidist mägi või midagi muud, seda ma ei tea. Kuid peavoolu vastust ma isegi ei viitsi otsida, miks see lärakas sellel pildil on. Soovitan alati mõelda oma peaga, sest NASA leiab alati mingisuguse vastuse, et umbes pooluseid saabki ainult sedasi pildistada või midagi veel jaburamat. Muidugi on ka väga palju ulmelisi teooriad selle pildi kohta, isegi tolleagsed ulme ajakirjad on seda kajastanud, näiteks, et see on sissekäik maa õõnsusesse või üks UFO ajakiri kirjutas, et tegu on suure lendava taldrikuga jne. Kui on midagi kahtlast, siis tekib ka palju teooriaid ning pole välistatud ka võimude sekkumine, et "õige" asja ümber tekitada väga palju halenaljakid teooriaid ja inimesi segadusse ajada ja kes edasi uurivaid neid siis lamemaalasteks sõimata. Ei mina seda ütle, et minu jutud siin õiged on, see on ulmejuttude blogi, kuid sellegipoolest ma proovin mõistatuslikke puzzle tükke omavahel sobitada nii hästi kui oskan või vastavalt infole, mida olen leidnud. Kui mingi asja kohta on puudulik info nagu enamuse alternatiivteoreetikute poolt uuritavate asjade kohta, siis võivad ka teinekord valed järeldused tulla. Kuid see polegi teinekord tähtis, tähtis on oma ajusid (on meil ikka ajud?) liigutada, proovida mõelda, näha asjade taha või asjadest läbi. See viib edasi ma arvan, kuigi tagasilööke võib teinekord rohkem olla, kui edasiminekut, kuid tagasilöök on ka tegelikult edasiminek.

Pilt 8. ESSA-7 ülesvõte põhjanabast.

Eelnevas loos käis läbi, et põhjanabal on mingi mägi mille otsas on antenn. Tahaksin siia ühe ulmelise teooria välja pakkuda, aga enne veel teen mõne sõna juttu sellisest huvitavast mehest nagu Wilbur Glen Voliva (1870-1942). Mees uskus, et maailm, kus me elame, on lame. Päike aga on kõigest 51km diameetriga ja asub meist 4800km kaugusel. Voliva oli rikas mees ja ta pakkus 1914. aastal 5000 dollarit sellele, kes suudab kuidagigi tõestada maa kumerust. Mehe kohta võib internetist palju juttu leida, kuid eriti mitte midagi head seoses tema maailmavaadetega. Otsisin infot, et miks ta on oma lameda maa kaardile joonistanud põhjanabale kolosaalse antenni, kuid seda ma kahjuks ei leidnud.

Pilt 9. Wilbur Glen Voliva lame maailm, mida kroonib üüratu antenn põhjanabal.

Põhjapoolusel oleva mäe ja masti kohta leiab internetist palju igasuguseid joonistusi, kel asja vastu sügavam huvi, saab ise järele vaadata.

Pilt 10. Mägi põhjapoolusel, mille tipus on antenn.

Et ajalugu tunda, tuleb ajaloos sobrada kuid allikaid ei ole meil just palju kasutada. Midagi aga ikka saab kätte vanadest ajalehtedest. Kui kogu seda infot kontrollida, siis võib ajalehtedest tihti leida suuri vastuolusid meie tänapäeva teadmistega. Peavoolu järele ei ole Põhjanaba piirkonnas maad, kuid nüüd toon siia väljavõtteid ühest vanast ajalehest (Päewaleht, nr. 192, 25 august 1909), milles siiski ollakse enne põhjanaba vallutamist kindla maa peal. Artikli pealkiri on "Põhjanaba leidmine".

 

Pilt 11. 

30. märtsil läks silmapiir jälle üsna selgeks ja udus heljuval õhtupoolel silmasime äkitselt uue maa. Seisukoha mõõtmise järele olime praegu põhjalaiuse 84 kraadi 47. min ja läänepikkuse 86 kraadi 36. min punkti peal. Et meie kiiresti edasi pidime jõudma ja toidutagavara ka üsna vähepoolne oli, siis ei võinud meie siin peatuskohta luua, et tundmata maa randasid uurida. Siin nägime kindlamaa viimaseid jätiseid (jäänused).

Võtsin just meelega appi Googel Earth gloobuse programmi, mis kujutab maad 3D-s pallina ja kontrollisin antud koordinaadi üle. Maad seal igal juhul 2021. aastal Google järele ei olnud.

 Pilt 12. Punane märk asub artiklis viidatud koordinaatidele.

Pilt 13. 87. ja 86. laiuskraadi vahel märkasime oma suureks üllatuseks maajää tundemärkisid. Siit oli veel umbes 100 penikoormat põhjanabani.

Kas ei viita see Hüperborea olemasolule? Kes viitsib, see lugegu artikkel ise läbi. Kas oli seal maa tundemärke jää all või mitte, samas nägid ekspeditsiooni liikmed fatamorganasid (miraaži) mägedest. Lõpuks lõid nad lipu põhjanabale ja mingist kindlast mäest ja selle otsas olevast tornist juttu ei ole. Kuid järgmises artiklis samast ajajärgust räägitakse aga hoopis midagi muud ja artiklis on juttu Ameerika õpetlase dr Cook'i ekspeditsiooni Põhjanabal käimisest 1908. aastal (link).

Pilt 14.  Pika võitluse järel nälja ja külmaga oleme me viimaks põhjanabal ära käinud. Meie oleme rikkaid jahimaid leidnud, meie oleme maakera kõige põhjapoolsematel kaljudel ära käinud. 

Pilt 15. Põhjanabast 750 km kaugusel asuvad rikkalikud söelademed. Siin võib tegu olla mõne väikese saarekesega, mis ka tänapäeva kaartidel olemas on, kuid õhku jäävad ikkagi küsimused.

Pilt 16. 1926. aasta ajalehe artikkel.

Amundseni kogu põhjanaba teaduslik materjal (200 kasti) on ära varastatud. Vaevalt, et pikanäpu mehed kogu Amundseni ekspeditsiooni info pihta panid. Kuid miks kogu see materjal ära varastati?

Üldiselt saab vanadest ajalehtedest teada, et aastal 1909 ja peale seda vaidlesid riigid, kellele põhjanaba maad peaksid kuuluma ja katsuti lahendada põhjanaba saladusi. 1928. aastal aga väideti juba suhteliselt kindlalt, et seal mingit maad ei ole. Kuid tolleagsed ajalehed 1906-st kuni 30ndateni on täis väga vastuolulist infot. Kord on maa, kord ei ole. Teades, kui palju tänapäeval ajalehtedest tõde leida võib ja kellegi karvast kätt seal vahel, miks siis vanasti teistmoodi oli? Kuid on tunda, et vanad ajalehed ja nendes olevad artiklid palju vabamad ja vähem kallutatud on. Las igaüks otsustab ise, mida vanadest ajalehtedest arvata.

Kõige lõpetuseks siis üks ulmeline mõte, tänu millele üldse kogu see lugu siin alguse sai. Oletame, et seal ongi mingisugune kõrge ja võimas antenn mäe otsas, siis mida küll see antenn seal võiks teha või miks ta seal on? Meile on ju teada, et kompassi nõel keerab ennast tavaolukorras alati põhja suunas. Järelikult võib oletada, et kompassinõela liigutab mingisugune kiirgus, laine või sagedus, mida me magnetismiks kutsume. Kes aga ehitas selle kolaka sinna, mille mõju avaldub praktiliselt iga meie maailma punktile. Ei seda ei ehitanud Kalevipoeg, kes Põhjamaal käis. Selle ehitas selle paiga Jumal, Suur arhitekt või Looja, kuidas keegi tahab. Aga miks ta ehitas selle torni sinna? Vot läbi selle torni või antenni tekitatud välja, mida mei kutsume magnetismiks, kontrollib ta maailma. Läbi selle saab ta infot iga elava olevuse või elutu objekti kohta reaalajas. See on Matrix, selle kaudu tuleb karma meile kõigile, ükski tegu ei jää saladuseks, olgu see halb või hea. Preagusel ajal aga tõstab järjest julmemalt pead Arhitekti vastu üks teine jõud, kes on ehitanud meie maailma mingisuguseid maste täis, mis kiirgavad mingisuguseid sagedusi. Inimeste sisse tahetakse viimasel ajal pool vägisi (varsti võibolla juba sunniviisiliselt) mingit ollust manustada. Väidetavalt see ollus võib muuta inimest ja võib kaduda side Arhitekti loodud sagedusega ja inimene lülitub ühte teise sagedusse, mida enam ei halda selle paiga looja. Kuidas aga asjad tegelikult on ja kuidas see kõik lõppeb, seda näitab ainult aeg, juhul, kui meilt aega ära ei võeta. Muidugi on ju alati igale teooriale vastuteooria ja igale argumendile vastuargument. Näiteks, miks peaksid kurjad jõud sedasi inimesi proovida Jumalast või Matrixist välja lõigata selle asemel, et see antenn õhku lasta näiteks. Siin aga meenutage admiral Byrd'i laevastiku Antarktikasse minekut ja laevastiku riismete tagasitulekut. Antarktika pole küll Arktika, aga kes päris täpselt teab, mis sealgi on? Tekib muidugi ka küsimus igasugustes magnetites. Võtame suvalise magneti, sellel on ju oma magnetväli. Kas Jumala sagedus tuleb siis nüüd sellest magnetist? Ärme unusta, et magnet ei ellimineeri üleüldist magnetvälja täielikult, see jääb ju ikka alles, mis sest, et ei paista tugevama välja alt välja.  Aga selliseid küsimusi küsivad pigem need inimesed, kes ei taha oma peaga kaugemale edasi mõelda. Nemad usuvad ainult teadust ja peavoolu. Neil pole oma pead mõtlemiseks tarvis, nende eest on juba kõik ära mõeldud. Kes mõistab see mõistab, kus aga tõde on ja kas tõde üldse siin maailmas on, eks seda varsti näha ole.

LÕPP