Ajaloo vaikivad tunnistajad

ERR on keelanud ilma loata nende materjali blogides ja muudes kohtades kasutada, on lubatud lisada link. Meie oma Eesti Rahvusringhääling, mis peaks kuuluma meile kõigile, ei luba nende kogutud andmeid kasutada mitte-ärilisel eesmärgil. Kas pole kummaline? Seal ju väga palju infot, mida jagada oleks.

Lisan allapoole mõned väljavõtteid erinevatest uudislugudest ja viiteid, kus arheloogid "ootamatult" satuvad "surnuaedade" või lihtsalt üksikute skelettide peale ja siis uurivad, mis moodi surnukeha "on maetud." Kuid mulle tundub, et kui oli katastroof, siis mingit matmist mingil perioodil ei olnudki. Surnukehad lihtsalt tulevadki kaevamistel välja väga ootamatutest kohtadest, kuna nad mattusidki katastroofi tagajärjel, kas ükiskult või kuhjadena koos. (nn katkuhauad? lahinguväljad?).

Rohkem ei kommenteeriks teemat. Jätkuvalt rõhutan, et ei pretendeeri absoluutsele tõele. Minu lood on muinasjutulised väljamõeldised.





Arheoloogid avastasid Tallinna kesklinnas 17. sajandi kalmistu
Võllamäe lähedalt leiti Rootsi garnisoni kalmistu.
Tihedalt täisehitatud piirkonna kohta väga üllatav leid.

Mõnes hauas oli lausa viis kadunukest.

Arheoloogid avastasid Tallinna kesklinnas Pärnu maanteel seni teadmata kalmistu, kuhu maeti inimesi tõenäoliselt 17. sajandil.


Arheoloog Martin Malve näitab hauda, kuhu on maetud viis inimest.
FOTO: Joakim Klementi

Edasi saab lugeda Postimehest Link

Surma külm hingus inimluudele ehitatud linnas

Tartu linnasüdames on aastasadade eest asunud kümmekond surnuaeda, mis võivad endast veel tänapäevalgi märku anda. Enamasti tähendab see, et ehituse käigus satutakse peale vanadele inimluudele.

Jakobi mäe sünged saladused

Kaugete aegade tagant pärinevaid inimluid leitakse tavaliselt ehitamise käigus. Nii on teada, et ülikooli peahoone rajamise aegu 19. sajandi alguses tuli kunagiselt Püha Maarja surnuaialt välja 42 kahehobusekoormat inimluid 

Võllamägi jättis pika ninaga

Väga suurte ootustega asusid arheoloogid viie aasta eest kaevama Narva maantee lähedal paiknevat Võllamäeks kutsutavat kohta, kuid paraku ei andnud leiumaterjal kinnitust hüpoteesile, et kunagi võis sellel kohal tõepoolest asuda Tartu hukkamiskoht.
Edasi saab lugeda Postimehest Link

Ministeeriumi ukseesine on surnukehi täis

Tallinnas Tõnismäel, Hariduse ja Tõnismäe tänava vahel on püstitatud valge telk, mille varjus käivad arheoloogilised kaevamised. Maa seest tuleb välja üks luustik teise järel.


Tõnismäe kaevamisi juhib Tartu Ülikooli antropoloog Martin Malve.
FOTO: Sander Ilvest
Edasi saab lugeda Postimehest Link

Torutöödel Toomel tuli välja viis sajandit vana haud
Kohale kutsutud luustikuekspert Martin Malve hindas, et inimene oli matmise hetkel 10 - 15aastane laps. Surnu ei maetud kristliku kombe kohaselt, täpsustas ta. Kui võtta arvesse, et ühtegi eset surnule kaasa pandud ei ole ning ta on maetud külil, toimus matus ise pärast kiriku aktiivse kasutamise lõppu, ehk siis vahemikus 16. sajandi teine pool kuni 17. sajandi lõpp.
Edasi saab lugeda Postimehest Link

Ida-Virumaal leiti arvatav Rooma-aegne suur ohverdamispaik

Edasi saab lugeda Postimehest Link

Arheoloogiliste eeltööde käigus on Tallinna-Narva maantee Kukruse vana teelõigu alt seni leitud 17 muinasaja hauakohta, kuid matmisala võib olla suurem.
Edasi saab lugeda Postimehest Link

Valjala väljakaevamised on toonud päevavalgele 15 hauda 

Leitud luude all on niisugune orgaanika, mis näeb välja, nagu võiks see olla kasetoht. Talvari sõnul on huvitav ka see, et ühe mehe pikkuseks on suudetud tuvastada vähemalt 180 cm ning tollel mehel on olnud ka väga massiivsed luud. See tõestab veel kord saarlaste pikka kasvu. Link

Eile lõunaks olid arheoloogid leidnud Valjala kiriku eest viisteist 13. sajandi keskpaiga matust. 

Maetute hulgas on praeguseks tuvastatud neli naist, kaks last ja kolm meest, ülejäänute kohta ei osata veel midagi öelda.
Edasi saab lugeda Õhtulehest Link

Arheoloogilised väljakaevamised toimusid 2001. 2002. ja 2004. aastal. Leiti viiest ruumist koosneva hospidali keldrikorrus. Lisaks selle lähedal veel ühe hoone kaks keldriruumi. Hoonete kõrval asus suur surnuaed. Link

Vabaduse väljaku väljakaevamistel tuli päevavalgele Põhjasõja-aegne luustik
Edasi saab lugeda Postimehest Link

Neid linke võibki siia lisama jääda, kuid sel pole lihtsalt mõtet. Loodan, et mõte sai edasi antud.

LÕPP

 

Tsaari Kell (Царь–колокол, Tsar Bell, Tsarsky Kolokol, Tsar Kolokol III, Royal Bell)

Kell ehitati väidetavalt keisrinna Anna Ivanovna (Peeter Suure vennatütar) tellimusel, aastatel 1733-1735. Kell on 6,14 meetri kõrgune ja 6,6 meetrise põhja läbimõõduga, massiga 201,924 kilogrammi (201,9 tonni). Kellast eraldunud tükk kaalub 11,5 tonni. Kell on tehtud pronksist,sisaldades 525 kilogrammi hõbedat ja 72 kilogrammi kulda. Kell asub Moskvas, Kremlis. Kella pole kunagi saanud kasutada ega sellest pole kuulda olnud mitte ühtegi kellalööki. Ühtlasi on see maailma suurim kell. 

Saamislugu

Enne selle kella valmistamist oli kremlis kell, mis valmis 1600. aastal ja see kaalus 18 tonni. Et kella pommi liigutada, oli tarvis 24 meest. 

Kremlis oli 17. sajandi keskel tulekahju ja kell kukkus tornist alla  ja murdus tükkideks. Teine tsaari kell valati 1655. aastal, kasutades endise kella jäänuseid, kuid see kell kaalus juba 100 tonni ja hävis tulekahjus.

Kui Anna sai keisrinnaks, käskis ta vana kella tükid valada uude kella, ja nii suureneski uue kella kaal 200 tonnini, kuid venelased ei saanud ise sellise kella valamisega tehniliselt hakkama ja siis otsiti abi Pariisist. Sellise suurusega kell oli enneolematu ja venelasi ei võetud Pariisis tõsiselt. Aastal 1733 määrati töö kohalikele valukojameistritele, Ivan Motorinandile ja tema pojale Mihhailile, tuginedes nende kogemustele pronksist kahurite valamisel.

Kaevati siis 10 meetri sügavune auk (praeguse kella asukoha lähedal).

Voodertati saviga (savivorm), mis olid tugevdatud mullaga, et taluda sulametalli rõhku. 

Kasutati ka telliskive valuvormi tegemisel, telliskive läks vaja üle 13000.

Vajalike metallide saamine oli väljakutseks, lisaks vanade kellade osadele lisati segule veel hõbedat ja kulda. Pärast kuude pikkust ettevalmistust alustati 1734. aasta novembri lõpus valutöödega. 

Oma tohutu suuruse tõttu otsustasid nad kella valada Kremli õues, kuhu see pidi ka jääma. Esimene katse ei olnud edukas ja projekt oli ebatäielik, kuid sellest hoolimata sai kell 25. novembril 1735 valmis. Valamiskaevu ümber paigaldati neli valamisahju ja korpuse tõstmiseks paigaldati seade. Iga ahi sisaldas kuni 50 tonni metalli, mis ahjust väljus valuvormikaussi spetsiaalsete tellistest soonte abil. Probleemid algasid kohe algul, ahjud ei pidanud vastu ja lekkisid ning vajasid parandamist, tekkis tulekahju. Lõpuks otsustati kell kahe ahju abil ära valada. Kella ehitusel ja valamisel töötas pidevalt umbes 200-400 inimest.

Metalli jahtumisel alustati dekoratiivsete töödega ja kella kaunistamisega ning kirjete ja ornamentide lisamisega.

1737. aasta mais puhkes kremlis suur tulekahju. Tulekahju levis kella ajutisele puidust tugistruktuurile. Valvurid kartsid, et tuli teeb kellale viga ja nad hakkasid kellale külma vett kallama ja ühe versiooni kohaselt kukkus kell alla valuauku ja sellest eraldus 11,5 tonnine tükk. Kell jäi auku terveks sajandiks.

Ebaõnnestunud katsed kella august kätte saada tehti 1792. ja 1819. aastal. Ka Napoleon Bonaparte juhendamisel prooviti kella august kätte saada, kuid ei suudetud seda teha kella suuruse ja kaalu tõttu.

Lõpuks saadi kell 1836. aasta suvel prantsuse arhitekti Auguste de Montferrandi juhendamisle edukalt august kätte ja asetati kivi pjedestaalile. Ainuüksi ettevalmistustöödele kulus 6 kuud. Purunenud kella tükk oli ligi kolm korda suurem kui maailma suurim kell tollel ajal, mis oli Liverpooli katedraali kell.

Teadlased väidavad, et kaasaegsed tehnoloogiad võimaldavad toota sellist suurt kella. Aga kui sellist kella lüüa, siis on enamik helilaineid infrapunases spektris, mis võib põhjustada inimeste ja loomade ärevust ja isegi paanikat. Uuringud näitavad, et raskete kellade optimaalne kaal on 32 tonni.

 

1933. aasta ajalehe järele oli aga kella ajalugu hoopis teistsugune. Keegi ajab meile ikka kuiskil sellist pada, et anna olla. Tõeline ajalugu aga on peidetud.

 

 

Kellade tsaar

Haruldane kirikukell Kremlis.

 

Maailma suurim kirikukell on „Tsar kolokol" (kell-tsaar) Moskvas. See kell on mitte üksi kellavalamise kunsti suurtoodang, vaid tähtis ka selle poolest, et teda pole kunagi helistatud. „Tsar kolokol" on igavesti vaikiv kell. Ta valati 1735. aastal Moskvas ja pidi üles vinnatama Ivan-Veliiki (Juhan-Suure) torni. See torn asub vene tsaaride endise kroonimiskiriku ees Moskva Kremlis. Enne sõda oli see torn haruldus selle poolest, et seal leidusid ainult väärtuslikud ja kunstipärased kellad. Torni toredaimaks ehteks aga pidi saama „Tsar kolokol". See kell kaalus 2000 tsentnerit. Kui aga kell vinnati torni, murdusid talad ja kell kukkus suurest kõrgusest alla. Määratuma raskuse tõttu ta vajus 6 meetri sügavusele maa sisse; sellesse tekkis ka mõra sa tema alumise ääre küljest murdus ära 100 tsentneri raskune tükk. Kuna nüüd kell oli muutunud kõlbmatuks, siis ta jäetigi maa sisse, kuhu ta jäi sajaks aastaks. Kui siis aga troonile astus tsaar Nikolai Esimene, ta andis käsu suur kell välja kaevata ja vene kella valamis kunsti mälestusena alusele seada. See käsk täideti. Selle kella laiema koha ümbermõõt on 20 meetrit ja kõrgus 8 meetrit.

On olemas veel teinegi suur kell, Suur Minguni kell, aga see paistab ikka kirvetööna võrreldes Tsaari kellaga. See kell on töökorras ja asub Myanmaris.

Kella lasi valada kuningas Bodawpaya 28. aprillil 1808 ja on umbes 3,5 meetrit kõrge ja kaalub 90 tonni. Kella imelist valamislugu ja toimetamist üle jõe, saate aga ise lugeda Wikipediast. Selle kella juures rohkem ei peatuks. Võibolla nii palju veel, et kell kukkus tornist alla 23. märtsil 1839. aastal suure maavärina tagajärjel. Et siis aastal 1839? 19 sajandi algus ongi selline kahtlane, eks see suur üleilmne katastroof võiski jääda sinna 1830 pluss miinus 20 aastat, olenevalt, kuidas kroonikad on kirjutatud. Tallinna Dominiiklaste kloostri müür varises mingi katastroofi tõttu 1844 ja Muraste mõisa hakati ehitama (varmetest taastama) vist 1851. Eks neid näiteid on väga palju tegelikult, et mingi katastroof 19. sajandi algul oli. 

Tsaari kahur (Tsar pushka, Tsar cannon)- Kahur, mis kunagi ei ole tulistanud, kuid siiski mõningal arvamusel on see tulistanud ühe korra.

Kahuri kaal on peaaegu 40 tonni ja see on üle 5 meetri pikkune. On arvamus, et kahur valmistati puhtalt dekoratiivsel eesmärgil, et hirmutada välisriikide saadikuid, kuid see versioon on ebatõenäoline. Kahuri raam ja kahuri kuulid, ei ole autentsed, need on valmistatud 19. sajandil.

Mõned küsimused, mis tekkisid.

• Miks valati sellisel tehnoloogia vaesel ajal 200 tonnine kell, mida tegelikult keegi liigutadagi ei jõudnud ja puudusid igasugused jõuülekande mehanismid jms. Peale väidetavat tulekahju kukkus kell auku, kust teda 100 aastat liigutada ei suudetud. 
• Kui eelmise 18 tonnise Tsaari kella kellapommi liigutamiseks oli tarvis 24 meest, siis kiire arvutus näitab, et selle kella pommi liigutamiseks oleks tarvis olnud umbes 250 meest :) Naljanumer ikka.
• Meile väideti, et ehitised seal olid puust. Mis puust see torn on tarvis ehitada, et seda kolakat seal üleval hoida ja veel liigutada?
• Kui mingeid jõuülekandeid ei kasutatud, siis kella upitamiseks torni oleks vaja umbes 2000-2500 mehe abi. Arvestades, et üks täismees suudab köie abil, mis jookseb rattal, tõsta umbes 80-100 kilogrammi. 
• Arvan lihtsalt, et need inimesed ei valanud seda kella. See kell oli eelmise tsivilisatsiooni loodud, samuti see kahur. Kuid mis maksab minu arvamus. Maksab sama palju kui Sinu arvamus.
  

Kommenteerin juurde (02.02.2023)

Olen juba mitmest vanast ajalehest sattunud infole, et Tsar-kolokol" valati hoopis aastal 1533 ja see oli 8 meetrit kõrge (mitte 6). Kuna see on juba mitmes juhus, kus mainitakse sama aastat, siis vanasti pidid olema mingid muud allikad, kus kohast ajaloolisi teateid võeti.

Allikas 

Allikas

Ja veel üks kummaline jutt sellest samast kellast. Nüüd on valmistamise aastaks juba märgitud 1653 ja 1737 kukkus see kell kiriku tornist alla. 1733. aasta on ühtlasi ametlikel andmetel märgitud kella ehitamise alustamise aastaks. Samas oli kella hiljem kasutatud kabeli kuplina. No mida nüüd lõpuks uskuda? Ma alati kontrollin, et mu allikad ei oleks juhuslikult esimese aprilli kuupäevaga.

Allikas

Tegelikult on ajalooliste aastaarvudega nagu on, sest enne 1700-aastaid võidi kasutada Venemaal hoopis teist ajaarvamise süsteemi. Neil oli siis käsil aasta 7000. Selle kohta on blogis teine lugu ja mul on olemas ka vana ajalehe väljavõte, mis kinnitab seda.

LÕPP

Sügaval maapõues

Kas "teatud" artefaktid või varemed asuvad sügaval maapõues ja kas muinususkaitsjad seda ise teavad? Samas on arvata, et Eestis võibolla polegi nii huvitav ja siin pole elu olnud nö igal pool, kui seda on ekvaatoril lähemal, ehk soojemas kliimavöötmes. Samas, kui vaadata vanu kaarte, siis hüperborea asukohaks märgitakse tänapäeva arktika, siis võib ka meil siin nö igal pool midagi olla.

Hüperborea




Asi on lihtsalt selles, et tuleb kaevata sügavalt, nii alates 5 meetri pealt võib midagi vastu tulema hakata. Igal pool muidugi ei maksa kaevata, eks mingid maastikuvormid võivad anda aimu, kust kaevata, muidu lihtsalt tuleb sonkida mudas ja põhjavees. Selge on ka see, et keegi ei rendi ega osta tehnikat, et oma õuel sellist uurimust läbi viia ja igas kohas polegi ju mõtet kaevata, sest ega mitte iga ruutmeeter maapinnast ei sisalda midagi tehislikku. Toon nüüd siia mõned näited, et miks arvan, et palju uurimata või isegi keelatud asju/esemeid/varemeid/ võib asuda sügaval maapinna all. Alati ei tasu kõike uskuda, mida kirjutatakse ja mida tahetakse, et näeksime, aga killuke siit, killuke sealt, eks kuskil vahepeal see tõde peitub või hoopis väga kaugel ja otsingud käivad 180 kraadi vales suunas :)

Väljavõte para foorumist, kasutaja NelliN2 kirjutis: (link)

RE: Õõnespuurimised ja dioriidilõiked

(30-12-2018 12:09 )TTT Kirjutas: millal siis laks käis? üpris hiljuti, sest väljakaevamistel roomas, tulevad 10m paksuse sodikihi alt välja elamud...ka viiekorruselised...

Sattusin suvel Makedooniasse. Seal on ju pöhimötteliselt nii, et yksköik kus labida maasse lööd, ikka tuleb midagi päevavalgele. Asi läks nii hulluks ,et praegu saab seal ainuyksi dedektori omamise eest viis aastat reaalset vanglat. Kui aga satud veel väljakaevatud kolaga vahele jääma, lisandub veel kogu vara konfiskeerimine. Väljakaevamisi on lubatud teostada ainult yhel riigi poolt dabro saanud nö firmal. Selle firma mingi tegelintski oli meil kiidiks. Tegi lisaraha. Tema seda olukorda seal tutvustaski. Ta poetas ka lause ,et neil on keelatud arheoloogilised tööd sygavamal kui seitse meetrit. Siis pidi veidraid asju leidma hakkama. Yritasin midagi rohkemat välja meelitada aga ta jäi kinniseks.

Tallinnas leiti Põhjamaade uhkeim keskaegne veejuhe (link)

Vaadake sealt artiklist, kui sügaval asub väidetav 13. sajandi veejuhe (üle 3 meetri).


Sellel fotol asub see objekt (allika väitel- teater) vähemalt 6 meetrit maa all ja kas seda oleks üldse kunagi leitud, kui mingi osa objektist maapinnani poleks ulatunud? Kas paremal pool olev kiht, mida pole minema veel veetud, meenutab kultuurikihti? Foto link.

Ametlik tekst foto all: Many ancient features are buried beneath meters of accumulated sediment (setted) and soil (muld), called overburden. Archaeological crews must remove the overburden to reveal the feature beneath. Here, a crew unearths the well-preserved remains of a Roman theater in Aphrodisias, Turkey, beneath layers of overburden.




Metroode kaevamisel on leitud esemeid 20 meetri sügavuselt ja teadlased väidavad, et nii sügaval oli kunagi talu õu :) link

Ajalooliste artefaktide näitus Rooma metroos.




Eestis, Pärnumaal olid võimsad tammikud kunagi, kas just 3000 aastat tagasi, aga samas miks ka mitte ja palke hakkab tulema 1,5 meetri sügavuselt turba alt.


Väljavõtted EW aegsest ajalehest:






 

LÕPP