Iseäralikud taevanähtused

Blogisse olen kogunud ja juttu teinud pea-asjalikult kahte sorti ulme-teemadest. Esimene ja põhilisem teema on alternatiivajalugu ja teine, mitte vähem tähtis, on filosoofilisem pool elu saladuste üle. Suuresti tähelepanuta on jäänud üks üpriski tähtis valdkond, mis tundub käivat teise põhiteema juurde, ehk mis koht see on, kus me elame ja kuhu me suundume elu pärast elu ning mis on meie ülesanne siin. Nimelt, imelikud taevanähtused, millele on justkui teaduslik seletus olemas küll, kuid mitte paljudele juhtumitele, ja teadust pimesi usaldada kah vist päris alati ei maksa nagu elu on näidanud. Teadlased ka ei suuda kõiki seletusi katsete varal tõestada, vaid osadel juhtudel on tegu puhtalt uskumustega. Sellest ka osade lugude, millest kohe juttu tuleb, kohta võib teadlaste seletusi lugeda, kuid otseselt kõiki lugusid vast teadusega ei saa põhjendada. Ja nagu "ajaloost" on selgunud, võib saada tulevikus tänapäeva ulmet hoopis teadusega kinnitada. Näiteid on kuhjaga (Verne, Wells jt.). Eestis ja kogu maailmas on õnneks mõned inimesed, kes südamega uurivad sarnast valdkonda, eelkõige tundmatute lendavate objektide teemasid, aga ka seletamatute atmosfääri anomaaliate juhtumeid.

Ma olen paar korda midagi väga kummalist "teistsugust" taevas näinud, mida justkui ei saaks seletada. Olen näinud super-eredat kuud. Kuu oli kogunisti ühel ööl nii ere, et öösel õue minnes ma lausa ehmatasin, kui kuud nägin. Tunne oli justkui selline, et oleks vähe tuhmim päev olnud. Tegu oli soojema ajaga minu meelest ja ilmselt olen selle lühiloo siia ka kuskile üles riputanud. Minu vaatlus klappis ka teiste vaatlejatega laiast maailmast, sest juhtusin lugema ühest lombitagusest foorumist sama tähelepanekut. Mis selle kuu nii eredaks tegi, ei oska öelda, kuid osadel vanadel rahvastel on legend (ei mäleta, kas ka eestlastel), et päikese- ja kuuvarjutuse ajal toimub nende "taevakehade" hooldus. Nimelt, neid puhastatakse. Tõenäoliselt olen ka päise päeva ajal taevas Veenust säramas näinud, kui laps olin. Kuskilt "väljast" sain kord info, et taevas olla selline "teistmoodi" või koguni ebamaine. Taeva ees oli kunagi füüsiline kate, aga see eemaldati sealt mingil X-ajal ja nüüd oleks taevas justkui avatud ning on tegelikult teiste viguritega kinni keatud.

Hakkan looga pihta ja pean ette ära ütlema, et taolised vaatlused vanemas kirjanduses ei olnud just kuigi sagedased või ei leidu küllalt informatsiooni tõelisuses toimunud juhtumite kohta. Ajalehtedes on palju juttu näiteks, päikese ja kuu halost, virmalistest, komeetidest, meteooridest ja isegi püha Elmo tuledest. Virmaliste vaatlusi ja lugusid Püha Elmo tuledest ma sedapuhku siia ei pane. Palju on nendes vanades teadetes juttu nn "päikese jänestsest" või päikesekoertest, mida ma ise ka mõnel korral olen näinud. Ja nagu rusikas silmaauku, kui seda lugu koostasin, jagas üks tuttav FB-s täna just pilti päikesekoertest, sest täna olla seda nähtust mõndadele näidatud.

* * * 

18. veebruaril 1911 nähti Kehra jaama juures hiilgavat tähte, mis taeva peal, vaheldumisi punases ja valges särades paistis ning edasi liikus ja umbes 15 minutit hiljem ära kustus.

Väga huvitavat nähtust pandi teate järele tähele 23. veebruaril 1911 kella 17.30 ajal Lätimaal Ogersil. Haruldaselt selgelt vajus päike alla. Tema lähedal aga kerkis punetaval taevaserval hiilgav sammas üles, mis omalt poolt jällegi valgusekiiri välja saatis. Valgusesamba värvid olid toredamad kui mõne vikerkaare omad, mis oma hiilgusega silmi kustuma panid.

Pühapäeval, 08. veebruaril 1909 kell 19.00 oli Lätis iseäralist taevanähtust tähele pandud. Olnud heledaid ribasid taevas näha olnud, mis läänes ennast ühendanud. Juba sügisel võidud kord niisugust nähtust täehele panna, ainult selle vahega, et heledad ribad ennast siis põhjanaela juures ühendanud.

03. oktoobril 1910 lõuna ajal oli Tartumaal Puka raudteejaamas näha haruldast taevanähtust. Kahel pool päikese kõrval olid kaks vikerkaart, seljad vastamisi koos. Keskpaik oli neis nii hele, et silmale valus vaadata.

Kohilast teatakse, et 01. oktoobril 1910 oli seal lõunataevas päikese lähedal haruldast nähtust nähtud. Ilm oli selge, kui korraga päikese ümber mitu rõngast ilmusid ja mõnda ara verega inimest kohkuma panid.

01. oktoobril 1910 oli taeva peal kolm päikest näha. Kõik kolm päikest olid ühe õige joone peal. Keskmine päike oli päris päikene, ja teised kaks tema varjud olid ja heleduse poolest palju nõrgemad olid. Kõigist kolmest päikesest läks valgusejoon läbi, mis vaatepiiriga (horisondiga) paralleelne näis olevat. Keskmisel päikesel oli kaks vikerkaare värvilist ringi ümber. Kaks teist päikest olid seal kohal, kus esimene ring (päikeset arvatud) selle joonega kokku puutus, mis kõigist kolmest päikesest läbi läks. Peale selle oli veel osa kolmandast ringi näha, mille keskkoht arvatavasti seniidis oli. See kolmas ring puutus teise ringiga kokku ja sünnitas heledaid vikerkaarevärve. Nähtus kestis umbes tund aega. Niisuguseid looduse nähtusi on juba vanal ajal tähele pandud. Vana ajaloo kirjutajad tähendavad, et nad taevas mõõkasid, ristisid, ringe jne olla näinud. All olev pilt pole konkreetselt selle juhtumiga seotud, kuid võib aimu anda nendest nähtustest, mida on nähtud.

10. märts 1920 umbes kell 11.00 oli Virumaal näha haruldast loodusenähtust, mis kestis umbes 15 minutit. Nähtus oli järgmine: Taevas oli võrgukujulise valkjaskollaka ringiga piiratud. Otse vastu päikest, kesk ringi, oli päikese sarnane kuju, ringiga ühevärviline, kuid pisut heledam. Kahel pool päikest, just seal kohas, kus ringi otsad lõppesid, olid päikese kujulised, kuid vikerkaare värvilised rattad. Pisut ülevalpool päikest seisid kaks poolringis vikerkaart, millede otsad kokku ulatasid, ja sel kombel peaaegu ümmarguse võru sünnitasid, ja selle võru keskel valge täpp. Rõngast ülevalpool oli suur heledates värvides vikerkaar. Lõpupoole muutus nähtus väga heledaks, nõnda et vaatlemine pea võimatu oli. Eided ja taadid ütlesid, et nad kogu oma elus sarnast ilusat nähtust näinud ei olnud. 

16 või 17. aprillil 1936 nähti Türi ümbruskonnas haruldast loodusnähtust. Päikese tõusul asetsesid kummalgi pool päikest punased sõõrid, mis olid palju suuremad kui päikene. Päikese kõrgemale tõustes suurenesid ringid teineteisest läbi põimides, kusjuures ühenduskohtades asus päike. Pikapeale sõõrid hajusid. Vanarahva jutu järgi vajavat rahvas sümboolselt rohkemat (kolmepäikese) valgust senisest patuelust pööramiseks. Teised jälle näevad selles ilmastiku muutumist.

16. märtsil 1929 kella 14 ja 15 vahel võis edela taevas märgata huvitavat loodusenähtust. Päris päikesele olid siginenud kaaslased - nimelt kaks päikest koguni. Seega oli taevas korraga kolm päikest. Üks uutest päikestest asus paremal pool päris päikesest ja oli suurem, teine vasakul ja oli väiksem. Nähtus kestis vaid mõned minutid.

18. veebruar 1929. Roomlased olid väga üllatunud, kui esmaspäeva hommikul ühe päikese asemel kaks päikest silmapiirile kerkisid. Talupojad arvasid, et ilma lõpp on lähenemas, enam haritud isikud aga hankisid optilisi riistu, et vaadelda Roomas ennenägematut looduse imet. Selline päikese kahekordseks muutumine tekib raskete ilmastikuolude tõttu, mis praegu terves Euroopas valitsevad. Õhus olev niiskus, mis külma tõttu jäätub, peegeldab päikese, sünnitades sel teel kaks päikest. Mis puutub sellesse peegeldatud päikesesse, siis on sellele samad omadused, mis loomulikul päikesel. Mõlemaid päikesi ühendab midagi valgusesilla taolist. Taoline loodusnähtus on meie kliimas väga haruldane.

1927. aastal nägi Inglise lendur, kui ta oli teel Kölni, haruldast looduseimet. Viibides 300 meetri kõrgusel, silmas ta korraga taevas kaht päikest. Sedasama nägi ka tema kõrval istunud mehaanik. Selle kohta seletas tuntud Inglise meteoroloog Shaw, et see on loodusenähtus, mida tuntakse nime all "pettepäike."  Selle tekitajaks olevat ülemistes õhukihtides leiduvad jääkristallid. Kõrged pilved koosnevat neist kristallidest ja heidavad tagasi päikese valguse sel viisil, et vaatajale tekib mulje kahest päikesest. 

06. veebruari 1930 hommikul võis Harglas näha tõusva päikese ümber heledavärvilist ketast, mis umbes kolmveerand tundi püsis ja siis aeglaselt kadus. 

5. märtsil 1901 paistis Helveetsias St. Ballenis üle poole tunni võlts päikene, mis mõnelegi araverelisele inimesele kananaha ihule ajas, sest sarnaseid silmapettusi õhuringis peab rahvas enamasti viimsepäeva tähtedeks. St. Balleni nähtuses ilmus pilves taeva alla päikene, mis nõrka valgust andis. Võlts päikese ümber kujunes vikerkaarevärviline poolring. Selle ringsapi otsades oli kummalgi pool kiilukujuline sapp, rohelist karva. Esimese poolringi külge käis teine, nõrga vikerkaarevärviline ning nende kokkupuutumise kohal oli kolmas rõngas. Peale nende oli veel üks heledavärviline rõngas.

10. ja 11. jaanuar 1926 võis Muhus näha haruldast päikese tõusu. Kui meie harilik päike üles oli tõusnud, lõi taevas uuesti punetama kaks-kolmkümmend sülda päikese tõusust põhja poole ja aegamööda tõusis punakas kuma, nagu tulekahju, suuremaks, päikese suuruseks. Kui juba päike kõrgemale oli tõusnud, kadus ka ebapäike aegamööda iseenesest ära. Mõlemal päeval, mil niisugused nähtused ilmusid, oli vagane ilm ja käre külm.

Järgmine lugu meenutab täpselt päikese varjutuse juhtumit, kuid see siiski päikesevarjutus ei olnud. Esiteks, oli 1934. aasta, mil Eestis Eestis ei olnud ühtegi päikesevarjutust ja see oli teadlastele täpselt teada, ja teiseks, võivad astronoomid selle kuupäeva järgi tagantjärgi välja arvutada päikesevarjutused Eestis. 1928. aasta ajalehes on kirjas, et 12.11.1928 oli osaline päikesevarjutus Eestis ja täielik varjutus tuleb alles aastal 1955 (vaata alumist pilti). Lugu ise on pärit ajalehest, mis on välja antud 08. mai 1934. Järelikult, sündmus ise toimus mõned päevad varem. Järvamaal võis näha haruldast loodusnähtust: keskpäeval ümbritses päikest suur ja lai tumedakujuline ketas, mis omakorda oli ümbritsetud heledast vikerkaarele sarnanevast sõõrist.

Lugu on pärit 1. detsembri 1927. aasta ajalehest "Rahvaleht". Ootamatu loodusnähtus tekkis Londonis läinud kesknädalal: kesklinn kattus äkki astronoomide poolt ettenägemata täieliku päikese varjutuse piirkonda. Samal ajal, kui Londoni eeslinnad särasid päikesevalguses, laskus City kohale videvik, mis varsti muutus täielikuks pimeduseks. Umbes 500 jala kõrgusel linna kohal hõljus paks, läbitungimatu udulade. Süüdati tänavalambid, valgustusreklaamid algasid tegevust nagu öösel. Tuvid kadusid katuste sisse magamiskohtadele. Asjatundjad panid ootamatu päikesevarjutuse tuulevaikuse arvele, mille tõttu kahe külma õhukihi vahel tekkis soe udupilv.

1927. aastal nähti Võrus taevavõlvil mõõgakujulist kiirt, mis viimaks punakaks-lillakaks muutudes laiali valgus ja haihtus. Rahvasuu kinnitab, et see kummaline mõõk tähendab suurt verevalamist. Ka enne ilmasõda nähtud mõõka taevas.

Lugu on pärit 1. aprilli 1933. aasta ajalehest "Maaleht". Põlev mõõk õhtutaevas. Loodusenähtus, mis ühenduse raske ajaga ja sõjaga. Tihti ilmub taevalaotusele salapäraseid märke ja valgusejooni, mida ei osata seletada teaduslike abinõudega. Harilikult on need märgid ühenduses mingite salapäraste sündmustega, suuremate loodusõnnetuste või koguni sõjaga. Enne suure maailmasõja algust 1914. aasta kevadel nähti õhtutaevas imelikku loodusnähtust. Taeva kaarele, umbes metsa kõrgusele, ilmus mingi mõõga kujuline punakas ja helendav valgusjuga. Seda imelikku nähet taevalaotusel uurisid ka täheteadlased. Selgus, et ka varem on juba nähtud mitmel maal sarnast mõõgataolist valgust. Nii oli nähtud niisugust valgust taevas ka enne Vene-Jaapani sõda. Mõõga taevale ilmumine on mõnelt poolt seatud ühendusse sõja või raske ajaga. Moskva suure teadusliku observatooriumi andmetel on Venemaal sarnast mõõka taevakaarel nähtud esmaspäeva õhtul. Teadlased on suutnud teha kindlaks, et see imelik valgus ei seisa paigal, vaid liigub. Vene täheteadlaste arvestuste järele peab see mõõk paistma täna ka meil. Mõõgataoline valgus on kõige selgemini nähtav kella 11 paiku õhtul. Meie täheteadlased tahavad lähemlt seda nähtust uurida, et selgusele jõuda, millega siin tegemist. Valgusemõõk peaks ilmuma nähtavale meil laupäeva õhtul kella 11 paiku või veidi hiljem. (Tegu on esimese aprilli looga, niiet ettevaatust selle jutuga, kuigi mõõku on taevas ka enne ja pärast esimest aprilli nähtud).

20. aprillil 1918 laupäeval nähti Kodaveres huvitavat loodusenähtust. Kella 22-23 vahel oli kuu ümber, mis selges taevas paistis, mõõga kuju näha, mis heledatest valgetest joontest oli sünnitatud, ning mille pikkus silmnäo järele kuust õhtu poole umbes kolm sülda, ning hommiku poole kaks sülda võis arvata. Kuu paistis ülemise õigejoone ligidal, kõver joon aga, mis mõõga tera kujutas, hästi allpool oli. Mõlemad jooned jooksid õhtupool kokku ning sünnitasid mõõga terava otsa. Hommikupoolses otsas ligines alumine joon ülemisele ja läks siis selle sihis (paralleel) jälle edasi hommiku poole, kuni ülemise õigejoone otsani, mis mõõga käepidet sünnitas ja millest kolmas kahtepidi kõver helevalge joon risti läbi lõikas. Nähtus kestis umbes tund aega, siis aga hakkasid valguse jooned kord-korralt tumedamaks jääma ning ära kaduma. Viimaks oli ainult mõõga õhtupoolne ots näha. Nähtust vaatasid korraga hulk inimesi, kes sel päeval matusepidudeks koos olid.

14. septembril kell neli hommikul nähti Tapal haruldast loodusnähtust: Taeva põhjakaarel seisis helepunane, kitsas sammas, mis nähtav oli ligi pool tundi. Sammas muutus hiljem kollaseks ning pärast kadus.

01. veebruaril 1931 pühapäeval võis näha päikese loojangu eel päikese kohal valkjat sammast. Eriti hästi oli see nähtav hetkel, mil päikses alumine serv puutus horisonti. Püramidaalse valgussamba tipp sel ajal küündis kuni 1 (?) kõrguseni päikese keskkohast. Samal õhtul kella 19.00 ajal oli näha ka kuu rõngast. Väga selge oli see kella 21.00 ajal. Valgus kogu rõnga ulatuses oli ühtlane ja pidev, rõnga kuju väga korrapärane (raadius 22°, keskpunktiks kuu).

20. jaanuari õhtul  ja öösel 1932. aastal nähti Viru- ja Harjumaa piirkonnas haruldast looduseimet n. n. kuu-vikerkaart. Nagu vanemad inimesed mäletavad, nähtud säärast "loodusekummitust" ka enne maailmasõda - 1913/14. aasta talvel, mis olnud eriti rikas haruldaste loodusnähtuste poolest. Vanarahvatarkus väidab, et vanakuu "vikerkaar" (vikerkaar - värviline rõngas ümber kuu) toovat lumetuisku ning tormi.

Lugu on pärit 19. septembri 1925. aasta ajalehest "Oma Maa." "Saaremaa" teatel oli hiljuti Torgu vallas M. küla elanikel juhus vaadelda haruldast loodusnähtust: kuuvikerkaart. See juhtus umbes kella 23.30 ajal; lõunataevast paistis täiskuu, põhjast lähenes vihmahoog. Vihmahoo ligijõudmisel tekkisid tumedale õhkkonnale kaks selgesti nähtavat kõrvuti seisvat kaart. Vikerkared olid täiesti selged, seitsmevärvilised, milliseid päeval harva nii selgesti igat värvi näha võib. Vikerkaar oli täieline poolkaar ja kestis umbes 20 minutit.

26. jaanuaril (pühapäeval) 1929 õhtul Viljandis, kui kuu kella 20.00 ajal tõusis, ilmus kuu peale ja alla hele valguspost, mis seda pikemaks venis, mida kõrgemale kuu tõusis. Nähtus oli selle poolest haruldane, et see valgusesammas alatasa oma heledust muutis. Kord oli see väga hele, ja kohe järgmine hetk muutus tumedaks ning järgmine silmapilk jälle heledaks. Iseäranis hele oli valgusesamba alumine ots, mis näis vastu maad tungivat. See valgusevaheldus tundus nagu virmalistemäng ja oli väga huvitav vaadelda. Ilus loodusnähtus kestis kuni kella 21.00-ni, mil valgusepost kadus ja kuu ümber ilmus laiaulatuslik valguserõngas. Kella 20.30 ajal läks kuu kitsa pilveriba tagant mööda, mis helendama hakkas ja ühes valgusepostiga moodustasid hiigelsuure valguseristi taevasse, mille keskel kuu nagu suur valguskera ristilööduna paistis. Sellele nähtusele järgnes esmaspäeva hommikul (27. jaanuaril) tore päikesetõus - tõusva päikese kohal ilmus haruldaselt hele ja leekiv tulesammas. Näis nagu oleks päike selle oma sisemusest välja pursanud. Nähtus kestis umbes 15 minutit.

Lugu on pärit 22 veebruari 1927. aasta ajalehest "Sakala." Reede õhtul umbes kella 19-20 vahel võis linnast Kantremaa poole välja minnes näha lõuna-lääne taevas suurt tumepunast ristikuju, mis püsis umbes pool tundi ja siis muutus järk-järgult tumedamaks, kuni kadus.

18. märtsil 1931. aastal vaadeldi Leedus, Meemeli ümbruskonnas kuud ja nähti selle ümber erilisi valguskiiri. Kuule olevat ilmunud rist, mille otsades oli neli hiilgavat rõngast ja sellele järgnesid heledad rõngad ümber kuu.

28. augusti 1936 Päewaleht teatab, et Hiiumaa Tahkuna tuletornis registreeriti haruldase loodusnähtusena punane risti taoline kujutis kuu peal. Millest säärane loodusnähtus on tingitud, ei ole teada.

Lugu on pärit 11. oktoobri 1928. aasta ajalehest "Maa." Bourge (Prantsusmaa) küla elanikud olevat ühel öösel näinud taevas kuusirbi taga suurt hiilgavat risti. Nimetatud küla elanikud peavad seda märgiks kõrgemalt poolt, sest 1904. aastal, vähe enne Jaapani-Vene sõja puhkemist nähtud samasugust ilmutust.

20. detsember 1933, Tokyo. Selges öötaevas muutus kuu nii heledaks, et Veenus ja Saturn muutusid nähtamatuks kuu valguse mõju tõttu tervelt üheks tunniks. Seda juhtuvat ainult kord mitmetuhande aasta jooksul. Veenus ja Saturn on muide ühed heledamad öötaevakehad üldse.

07. juuli 1926 varahommikul veidi enne päikese tõusu, videviku ajal nähti Petseri vallas S. Patshkovka külas taevavõlvil huvitavat pilti, - tumekollakat värvi suurt risti, mis vähe põhjapoole oli liikunud. Mõned külaelanikud olid suures kartuses, et see nähtus mingisugust õnnetust, nälga või sõda tähendavat.

02. veebruaril 1921 kella 21.00 ajal oli Pärnumaal iseäralikku loodusnähtust tähele pandud. Hommiku pool taevas olevast mustast pilvest oli mitu korda laialdaselt välku löönud. Muidu oli sel õhtul ja sel ajal selge taevas ja tähtede-tuhanded sirasid alla. Müristamist selle välguheitmise juures kuulda ei olnud. Teised jälle nägid vähe aega enne seda või natuke pärast taeva punaseks minekut, missugune nähtus kaunis kaua, umbes 15 minutit, kestis. Taevas oli nii punane olnud, et maa peal kõik asjad - lumi, puud ja põõsad, majad jne punased paistnud olevat. Selle taevaliku nähtuse alguses oli punakast paistest mustad postid alla läinud.

1916. aastal (teadmata kuupäev) võis näha väga haruldast taevanähtust. Veenus ehk ehatäht paistis selgelt kogu päev. Täht liikus päikesega õhtupoole, nii et see keskpäeval päris kesktaeva läheduses seisis. Täht oli läikiva hõberubla taoline ja silmale selgesti näha. See on õige haruldane juhus, et Veenus keskpäeval paistab ja see kordub väga harva. Räägitakse, et korra ka Napoleon oma kindralitega Veenust keskpäeval näinud.

19. septembri 1913. aasta õhtul kella 10 ajal ilmus Läänemaale Velisele põhjapoolsesse taevasse, kus paksud pilverangud seisid, kõrgele pilveservale iseäralik valgusekogu, mis nagu kuu pilvi valgustas. Valgusekogu oli kanamuna taoline ja paistis paari jala pikkune olevat. Paari minuti pärast langes ta oma seisukohast madalamale ja jäi jälle pilvede vahele seisma ja valgustas oma ümber olevaid pilvi, minuti aja pärast kadus kogu musta varju taha ja minuti aja pärast tuli see jälle endises selguses nähtavale, mille järele see jälle niisamuti kadus. Nii varjas ta end 7 korda. Peale seda hakkas valgusekogu vähenema ja umbes 5 minuti pärast paistis ta nagu koidutäht olevat. Ka olla selsamal ööl kella 12-1 vahel põhjataevas mitme sülla pikkune valge post seisnud.

Üks väga kummaline taevanähtus on leidnud aset ka Antarktikas, millest olen kirjutanud ühes teises loos ja eraldi siia välja ei too. Hakkasin mõtlema sellise asja peale, et kui veel Kalevipoeg ja teised hiiud maal elasid, siis muistejuttude järgi oli taevas taotud justkui kummi taoline (ka metallist, klaasist jne) eesriie või kate, mis maa keskelt kõrgel ja äärtest ühelt poolt vastu vett ja teiselt poolt vastu maad ulatus. Piiblis Johannese evangeeliumis 1-51 on öeldud midagi kummalist taeva lahtioleku kohta. Kahjuks seal sündmuse aega ei ole täpsustatud: "Sest ajast peate teie taeva nägema lahti olevat ja Jumala inglid üles ja maha astuvat inimese poja peale."

10. novembril 1924 kella 18.00 ajal võis edela taevas näha haruldast loodusenähtust. Nimelt, paistis taevas imelik sakiline poolring, mille keskel asus üks täht, mis pildus enesest välja heledaid valgusejugasid. Mõni sekund püsis see ühes kohas, siis kadus ning ilmus jälle teises kohas taevaserval nähtavale, ühtelugu oma suurust muutes. Nii vaheldus see umbes pool tundi.

Roheline kiir. Rohelist kiirt võib näha päikese kadumise momendil. Eriti hea on püüda seda vaadelda mere kaldal, kui päike vette vajub. Olen minagi seda rohelist kiirt päris mitmel korral püüdnud merekaldalt vaadelda, kuid mina seda seni pole näinud. Sellest imepärasest kiirest tehti juttu isegi "Kariibi mere piraatide" filmis ja ka Jules Verne on sellele kiirele pühendanud ühe oma romaanidest, kus ühel põikpeal laseb kaks korda ümber maailma rohelist kiirt taga ajada. Teaduslikust seisukohast on see nähtus ära seletatud, kuid miks siis peaaegu mitte keegi seda näinud ei ole? Tegu tundub olevat väga haruldase ja seletamatu nähtusega. 

Ma ei tahtnud siia miraaži ehk Fata Morgana nähtusi panna (Fata Fee on naishaldjas ja Morgana tema nimi), kuid kaks juhtumit toon siiski välja just nende nähtuste erakordse suurendusefekti tõttu. 

07. mail 1931 kella 17-18 vahel olid vilsandlased tunnistajaks loodusnähtusele, millist siin varemalt, vähemalt viimase 40 aasta kestel, tähele panna pole võidud. Umbes kella 17.30 paiku kadus merel lainetus ja veepind muutus peegelselgeks. Äkki ilmusid veepinnal nähtavale Rootsi skäärid, mis siit umbes 120 meremiili, ehk 225 km eemal. Rootsi rannas võis näha isegi veepinnal kaht aurikut. Mõlemad paistsid kahekordsena ja ühel neist näisid olevat mastid ülespoole ja teisel millegi pärast allapoole. Mõne minuti pärast kadusid skäärid ja veepinnale kerkis Ristna tuletorn koos Hiiumaa rannikuga, mis Vilsandist eemal umbes 25 meremiili. Pildid olid niivõrd selged, et võis näha isegi iga vähematki asja ja liigutust rannikul. Haruldane nähtus kestis pikemat aega. Eriti selge oli pilt mererannalt vaadates, kuid kõrgelt tuletornist vaadeldes oli see segane ja vähe nähtav. Taevas oli õhukangastuse ajal kaetud väikeste õige hõredate pilvedega.

Lugu on pärit 1. augusti 1905. aasta ajalehest "Eesti Postimees ehk Näddalaleht: ma- ja linnarahvale." Põhjapoolsetes maakondades haruldane loodusenähtus, tore õhupeegeldus, oli neil päevil Läänemere rannal näha. Nähti muu seas suurt, tugevat laevastikku kõige loomulikumates värvides, teisel päeval lossi sarnast hoonet, mis kõrgete, merre langevate kaljude peal seisis. Selle lossi eeskuju võib arvatavasti Rootsimaa rannalt ehk Bornholmi saarelt leida.

Lõpetuseks midagi müstilist meie esiisadelt. Raamatus Eesti Vana Usk (M.J. Eisen) on lühikirjeldus Võrust, kus arvati, et suured musta peaga ussid söövad kuu ära. Neid usse on võimalik näha, kui veepang murule viiakse ja vette vaadatakse...

PS! Loole võib tulevikus täiendust tulla, sest väga palju vastavaid artikkleid on veel läbitöötamata.

Allikad: 

Tallinna Teataja (1910-1922), nr. 47, 26 veebruar 1911
Postimees (1886-1944), nr. 34, 11 veebruar 1909
Wirulane, 4 oktoober 1910
Postimees (1886-1944), nr. 253, 18 september 1926
Uus Eesti, nr. 104, 18 aprill 1936
Sakala (1878-1940), nr. 13, 29 jaanuar 1929
Postimees (1886-1944), nr. 50, 20 veebruar 1929
Postimees (1886-1944), nr. 34, 11 veebruar 1921
Sakala (1878-1940), nr. 16, 5 veebruar 1931
Postimees (1886-1944), nr. 124, 8 mai 1934
Maa (1926-1929), 13 november 1928
Päewaleht, nr. 232, 28 august 1936
Lõuna-Eesti, 11 veebruar 1930
Virulane, 23 jaanuar 1932
Uus Rajalane, 15 november 1928
Maa (1926-1929), 11 oktoober 1928
Rahvaleht (1923-1940), 1 detsember 1927
Päewaleht, nr. 25, 26 jaanuar 1926
Oma Maa, 19 september 1925
Waba Maa, nr. 58, 12 märts 1920
Nool (Tartu), nr. 75, 1 mai 1931
Sõnumed (1931-1933), nr. 64, 8 mai 1931
Sakala (1878-1940), nr. 34, 19 märts 1929
Postimees (1886-1944), nr. 182, 10 juuli 1926
Postimees (1886-1944), nr. 46, 25 aprill 1918
Eesti Postimees ehk Näddalaleht : ma- ja linnarahvale, nr. 58, 1 august 1905
Maaleht (1929-1935), 1 aprill 1933
Põhja Kodu, 11 november 1924 

Sakala (1878-1940), nr. 23, 22 veebruar 1927

Saarlane : üleüldine politika ajaleht maa- ja linnarahvale, nr. 15, 17 aprill 1901

Talisman

Algav lugu hakkas hargnema ühest pisikesest infokillust, mis on pärit 19. sajandi ajalehest. Lugesin seda lugu ja hakkasin mõtlema, et mis asi on üldse talisman? Kas on võimalik, et nüüdsel ajal on seda sõna hoopis valesti mõistetud või on jälle mingit moodi ajalugu ümber kirjutatud, et varjata iidseid tehnoloogiaid, mis ei sobi üldisesse maailma käsitlusse. Sellest aga juba loo lõpus lähemalt.

Talisman on universaalne sõna, mis paljudes keeltes kirjutatakse ja mõistetakse ühte moodi. Talisman olevat prantsuse keelne sõna ja araabia keelne vaste sellele on talism. 

Vikipeedia: Talisman on amuletitaoline ese, mis erinevalt amuletist on oma jõu omandanud väljastpoolt. Vanade ajalehtede järgi oli talisman kaitse-ehe, mis hoidis inimest õnnetusse sattumast.

Karl Suure talisman, mis leiti tema surnukehalt, kui tema haud avati.

Esemed, mis igapäevases elus kipuvad talismaniga segi minema:

Ohutis on kas lausutud või üles tähendatud ning viimasel juhul võib see olla sõnade või sümbolite kujul kurjade jõudude eest kaitsev loitsutaoline asi.

Ohutise all mõistan ma mitte-füüsilist asja, erinevalt amuletist ja talismanist. Ohutis on selline asi, mida näiteks Arne Tsirna kirjeldas oma raamatus "Suhtekorraldaja", kus üks juhuslik "nõia" võimetega naine sattus ühte pulma, kus vähekene alkoholijoobes mees läks autoga sõitma ning nõial tuli seal see olukord "õnnelikult" lahendada, et autojuhiga ega sõidukiga midagi ei juhtuks. See on väga hea raamat (PS! kõik Arne raamatud on väga head), kes selle kuskilt veel kätte saab, sellele soovitan soojalt. Eriti põnevaks tegi selle raamatu Arne taustajutud, mis ta mulle rääkis. Aga kõike saladusi ei saa välja ka lobiseda. See raamat kuulub mu teismeliste tüdrukute kohustusliku kirjanduse hulka umbes peale keskkooli lõppu.

Meenus, et ma ise samuti olen omale ohutist peale pannud mõnel korral. Umbes 10-aastat tagasi käisin ühes kõrgkoolis ja teinekord lihtsalt oli vaja "õppejõududele" nähtamatuks jääda, siis kasutasin ühte  meetodit, et ennast rahvahulgas "nähtamatuks" teha. Selle tegemine võtab ainult mõned sekundid ja mäletan, et justkui toimis. Üldiselt ma ei soovita selliste asjadega tegeleda ja ses osas ma oma tarkusi ei jaga. Las asjad olla nii nagu on, kuid siiski arvan  et ohutis on neist kolmest kõige "ohutum."

Amulett (ladina amulētum): "ese, mis kaitseb inimest probleemide eest" on ese, millel arvatakse olevat kaitsev jõud kurjade vaimude, ohtude ja kahjustuste eest. Kõige tugevama toimega on isetehtud amuletid.
Amulett erineb talismanist: talismani kohta arvatakse, et see toob õnne või mingit muud kasu ja lisaks pakub kaitset.  

Amulett Iraani folkloorist: uskumuse järgi kaitseb see amulett "kurja silma" eest.

Eesti muistsete rahvajuttude järele tehti noorukitele, keda liisu võtmise teel nekrutiks taheti võtta, talisman. Savi kraabiti ahju pealt, savi jaoks tehti väike riidest kott, mille sisse savi pandi ja see riputati sissepoole särki nii, et seda näha polnud. Kes nii toimis, sellele ei langenud kunagi liisk.

Uurisin ja lugesin artikkleid talismanide kohta, ning põhijoontes räägiti talismani kohta justkui ühte ja sama. Talisman olevat mingi nõiduslik ese, mis oma "jõu" või omadused on saanud kuskilt väljastpoolt. Kas mustast maagiast või loitsudest ehk nõiasõnadest. Kuidas see ehe siis kaitseb selle valdajat? Sel olevat mingi hingus, mingi vägi, mis kiirgab justkui päike oma kiiri väljapoole.

Muistejuttude ja muinasjuttude järele oli talismanidel jõud mitte ainult inimeste peale, vaid ka loomadele. Kiskjatele lõvidele talismani näidates, muutusid nad vagurateks nagu tallekesed. Samuti sai talismaniga avada kõige raskemaid väravaid, mis olid lukustatud kõige keerulistemate lukkudega. Nagu sellest veel vähe oleks, võis talisman oma käsutaja iga soovi täita...

Kurioosumit talismanide kohta kah siia vahele. 

Nagu juba teada, siis tegu on ulme-blogiga ja mitte midagi ei saa siit tõe pähe võtta, nagu ka all pool olevat "ajaloolist" pilti inimkolbast (kukla pool). Kirjutises väideti, et tegu on umbes 15 000 aastat vana kolbaga ning teadlased tegid kindlaks, et ülikeerulisi, kolbast kettakujuliste luutükkide välja saagimisi, toimetati juba sel väga vanal ajal. Suudeti kindlaks teha, et osad kolbad, mis on leitud, neid uurides selgus, et inimesed on taolised operatsioonid üle elanud, seda tõendab augu äär ja luuserva struktuur. Kaine mõistus ütleb, et "kivi-ajal" olematute tööriistadega sel kaugel ajal selliseid operatsioone teha ei ole võimalik, kuid see polegi hetkel teemaks. Leiti nendel väljakaevamistel ka üles need samused ümmargused luust kettad, millele olid augud sisse tehtud ja need nägid välja nagu nööbid, kuid väideti et need olid hoopiski talismanid. Ja mindi veel nii kaugele, et kui inimene kunagi ära suri, kellel juba üks selline auk peas oli, selle kolbast lõigati veel teinegi luust ketas välja. Lõige algas täpselt eelmise lõike serva juurest, sest selline ketas pidi veel koguni erilist õnne tooma. 

Et vana-aja inimesed õige luulelised olid ja kõiksuguseid ime-asju välja mõtlesid, selles ma ammu ei kahtle. Huvitav on veel see, kuidas 19. sajandil inimesed omavahel rääkisid. Lugesin ühte vana raamatut, kus olid vanade eestlaste muistelood kirja pandud. Kui ma nüüd palju ei eksi, siis mõni muinasjutt oli umbes 7-8 rida pikk ja sinna sisse mahtus kogu lugu koos alguse, vahepala ja puändiga. Ma lugusid enam täpselt ei mäleta, aga katsun edasi anda, kuidas lugusid üksteisele vesteti: 

Elas mees. Tugev. Võttis hobuse- metsa. Raius puu. Tehtud. Memm õnnelik. 

Kui ma neid muinasjutte lugesin, siis meenus mulle üks vanem lugu Atlantise elanike kohta, kes omavahel suhtlemiseks suhtluskeelt ei tarvitanud, vaid mõttepilt anti edasi telepaatiliselt. Kas meie esivanemadki mitte seda ei suutnud, sest nad kole vähe rääkisid. Ehk olid täielikud oskused sellest kunstist juba kaduma läinud, kuid midagi siiski oli veel säilinud? Kuid enne 19. sajandit, no ütleme pimedal keskajal, olid praktiliselt kõik inimesed laulikud. Sel ajal vist üldse ei räägitud, vaid lauldi jutud kokku. Viisistatud laulujupil on aga võim. Need võisid mõjuda kui loitsud ja paljusid laule kasutati kui ohutisi. Eks see üks väga segane värk ole.

All pool on väljavõte, kus teatakse, et talisman on üks ilma-maade vahekivi, millest jumaladki üle ei astu. See on vahekivi taeva ja maa vahel, ilma kõikumata, mida ükski jumal järele ei uuri, ega inimesed ei tunne, riivid, keda ükski ei või lahti teha ja mis pahad vaimud taltsutab. 

Siinkohal meenus, et mul on juba ammusest ajast üks lugu koostamisel, kuid ei ole tahtnud sellega edasi tegeleda. Lugu räägib saatusest. Saatusega on aga üks väga imelik värk. Saatuse mõjutamine olevat isegi kättesaamatu jumalatele ja saatusest ei saa mööda nemadki. Vot see teadmine tõmbas mul juhtme kokku. Kui kunagi tuleb tahtmine sellega tegeleda, siis tegelen.

Itaallastel oli üks iseäralik "dsettaturi," märk, mis tähendas "äranõiduma." Seda märki kanti kas taskus või uuriketi küljes. 

Selle vastu aitas üks abinõu, see oli käekuju, millel esimene ja väike sõrm väljasirutatud ja teised sõrmed pihku kokku pigistatud olid. Nad õmblesid taolise talismane omale riiete peale. 

Ma jäin mõtlema, et kas esimene sõrm on pöial või siis nimetissõrm. Kaldun arvama, et selleks oli siiski nimetissõrm ja selline käemärk moodustaks justkui sarvedega kuradi pea.

Early Christian numismatics, and other antiquarian tracts by King, C. W. (Charles William 1818-1888), 1873, raamatut lapates hakkas silma üks talisman, mida keskajal katku vastu kasutati. Materjaliks oli hõbeplaat.

Neid numbreid, olgu siis alt üles, ülevalt alla või nurgast nurka liites, annavad sama summa - 34. Miks see konkreetne number peaks omama erilist väärtust, jääb mõnele sügavale kabalistile (kui neid veel eksisteerib) selgitada. Seda sama tahvlit näeb riputatuna "Melanhoolia" pea kohal Albrecht Düreri gravüüris. See on veenev tõend selle tähtsusest nendel päevil. 

Lõik antud raamatust: Üks amulett, mis on siiani säilinud Maastrihti katedraalis, on jaspis, läbimõõduga 2 tolli, hõbedaga ümbritsetud, kujutades kõige lihtsamat intaglio büsti pühakust, mille stiil on sarnane Bysantini medaljonile; tagakülg kujutab Gorgoni pead, millel on legend, ilmselgelt fonetiline tõlgendus tavalisest eksortsismist. Veelgi enam, me leiame tegelikult Marboduse, 11. sajandi lõpus, kirjeldamas sardi, türkiisi ja berülli omadusi, kui nende teatud tahud on lõigatud selliseks, mis annavad kalliskividele üleloomulikud võimed.

Nüüd siis lõpuks jõuan selleni, milleni ma tegelikult tahtsin jõuda. Alexandria tuletorni otsas oli üks imesuur, kuulus ja ilus peegel olnud; selle peegli olla üks Hiina meister valmistanud ja selle peegli pealt olla võimalik olnud kõiki "maailmas purjetavaid laevu, mis aga Vahemerel olla, ära näha." - See peegel võis olla üks neist Alexandria-Talismanidest, nagu needki, mille pealt kogu "taevast, maad ja kõike ilma" ära võis näha, ehk nagu "Vaaraode peegel," mille abil tema kõike nägi, mis tema riigis toimus...

Puusalt pakkudes võin öelda, et tegu oli paar kraadi kangema tehnoloogiaga, kui meil tänapäeval kasutusel. Galileo teleskoop on päris saepuru selle kõrval. Võttes arvesse kogu loetud ja läbi töötatud informatsiooni, siis tegu võis olla seadeldisega, mille juures viibides sai minna kogu loodud maailmaruumi infopanka. Kas just otseliin taevataadiga, aga midagi sellist. Võibolla on sellist seadeldist meile ka kuskilt piltidelt varem näidatud. Esimeseks kargas pähe Vaarao Ra silm.

Lugesin seda Alexandria torni artiklit ja jäin mõtesse, et mis meie maailmaga ikkagist toimus(b)? Ma olen seda mitmeid kordi küsinud ja muudkui sajab aga igasugust hullu infot pangede viisi juurde. Kergem oleks peoga lüüa ja kõik sellised uurimised ära lõpetada. Teisalt, mida ma siis tegema hakkan? Kas peabki midagi üldse tegema? Vegeteerin oma aja siin kuidagi ära ja täidan oma kohuseid ja olen muidu tore? Pole kah paha plaan, aga midagi senini siiski kriibib hinge. Mis kuradi koht see on, kus me elame? Ja kõige lõpetuseks veel üks infokild. Minu meelest on see natuke naljakas ja sellel puudub vähimgi loogiline seletus. Kui aga virtuaalsus nipitab, siis aeg-ajalt miskit soga sisse ikka viskab.

"Kui mina esimest korda seda suurt ja kuulsat tuletorni (Alexandria) nägin, siis ütles mulle üks nägemata vaim, võta ja mine torni tippu ja viska siis kivi sealt alla, kui päikene parasjagu Liiva mägede varju ära kaob, ja seda ma ka tegin. Aga minu kivi kukkus teise öö palve tunnini sealt kõrgusest, enne kui see maha kukkus.

LÕPP

Mis on õnn?

Inimese elu on meelemõistusele jõudmisest saadik kuni haua veereni alaline võitlemine ja sõdimine mitmesuguste muredega ja hädadega. Mure saatusel heidame meie õhtul puhkama ja hommik äratab meid unest uutele muredele, sagedasti küll ka etteteadmata ja aimamata äpardustele vastu viies. Elu ülespidamise nõuded, nagu toit, kehakate ja mitmed muud tarvitused on, mille pärast meie sõdima ja võitlema sunnitud oleme, ja peale nende asjade veeretab veel saatus meile palju teisi takistusi elutee peale ette, seda künklikuks ja kitsamaks tehes ning elu seeläbi murerikkamaks ja raskemaks muutes. Ehk meie küll tubli tahtmise ja hoolsa töö läbi kõik saame, mis elutarvitused meilt nõuavad, siiski ei lõppe mured, ei kustu hädad, ja meie elu oleks pilkase pimeda ja tormilise öö sarnane, kui mitte lootused paremate aegade, lootus ilutsema, õitsema õnne peale seda ei valgustaks. Lootus ja õnn on inimlikule elule sedasama, mis päike ja kuu loodusele. Lootus on kuu, mis oma vaheldava hõbevalgega inimese murede ja hädade valda vahetpidamata valgustab ja õnn päikene, mis oma kulla hiilgusega muret musta lämmatab ja viletsusi lõpetab kuid seda enamasti üürikeseks ajaks; sest heleda, sooja päikesepaiste järele tuleb sagedasti äikene, tuleb õnne järele õnnetus. Aga küsime nüüd: mis on õnn? 

Ma arvan, meie seas on vähe neid, kes seda tähtsat küsimist ära vastata ja sügavamalt selle üle järele mõtelda on püüdnud. Sagedasti küll kuuleme meie õnne üle räägitavat, temale kõrgeid kiituslaulusid lauldavat jne. Üks kiidab oma õnne ühte, teine teist viisi: üks nimetab õnneks, et talle midagi kasulikku asja kingitud, teine, et ta õnneloosis palju tuhandeid võitnud; teener annab „õnnekäele," mis talle jootraha pihku ulatab rõõmul suud ja laulik palmitseb oma õnnele kõlavamad kiidulaulud, kui ta neitsikese õitsvatelt roosihuultelt magusa musu on näpanud. Sarnaseid ütelusi kuuleme meie iga päev, aga kas neil ka tõepõhi ja kindlad jalad all, on teine asi. Kuid elu nõuab meie käest iga asja juures selgust ja tõekstegevaid põhjuseid, selle pärast püüame asjale ligemale tungida ja otsime tõsised õnnejuured, mis meie elule soojust ja magusust annavad, üles. See ei tee kahju, kui meie luuletaja musulise õnne ja teiste ekslikud arvamised tühjaks teeme, nad tõe vastu ju protesteerima ei hakka, aga meie võidame palju, väga palju, nimelt tee, mida mööda meie õnnele vastu võime sammuda, et seda varemini kätte saada. Õnne võime meie ainult tunda, aga mitte näha. Selles lauses seisab selgus varjul, mida meie otsime. Asi, mida meie ainult oma südames tunda võime. Õnn on hingeomadus, ja sarnast kallist omadust ei suuda keegi kõdunema, kaduva maailma varaga lunastada, osta, vaid ta peab teisel teel omandatud saama. Rikkus üksi ei ole veel kedagi õnnelikuks teinud, nagu paljud ekslikult arvavad; näiteid on küllalt, et kuulsad kullakuningad sagedasti kõige kahetsemise väärilisemad, õnnetumad inimesed on. Aastat kolm neli tagasi, ohverdas keegi suurtsugu naisterahvas oma miljonid heategevuseks ja hakkas üksikut elu elama, lahus ja kõrvale hoides kõigist inimestest, et aga südamerahu, õnne kätte saaks. Sarnaseid näiteid võime meie, kui tahame, ilma suurema otsimiseta sadade viisi leida (Kommentaar: tänapäeval kahjuks mitte); aga seda ei ole tarvis. Oma elu elamiseks läheb maailmalist vara tarvis, aga selleks otstarbeks ei pruugi meie seda palju; kes arvab, et vara ahnitsemine õnne annab, on, nagu esiti juba nimetasin, eksiteel: hinge omadusi võib ka ainult hinge vara läbi saada. Puhast, segamata õnne sõna tõsises mõttes ei saa keegi surelik maitsta, selleks on maailm meie, s, o. inimeste, õelate, omakasu püüdvate ja kalestanud südamete, ehk lühidalt öeldes, patu läbi liiga ära rikutud; kuid sellesama patu läbi on ka meie elu nii murerikkaks ja raskeks muutunud, et segatudki õnn meile omas täies väärtuses näitab olema ja õrna taevatütrena meie muljutud südant rõõmustab ning elu lahkemaks teeb. Eespool selgines meile, et hinge omadusi ainult ka hinge vara läbi omandada võib. Missugune peab siis see hingevara olema, mille läbi meie õnne pärida võime? Üheainsama väikese sõnaga võime meie selle küsimuse ära vastata: armastus. Armastus, mis maailma üleval peab ja tervet inimesesugu üheks määratumaks perekonnaks ühendab, on ka võti, mis õnnekapi lukud lahti käänab ja talisman, mille abil meie õnne kinnipidada suudame. Küll on sõna „armastus" väikene, aga kui suur ja määratu on tema tähendus! Terve elav loodus juurdub armastuses nüüd ja lõpmata.

LÕPP

Allikas: Postimees (1886-1944), nr. 113, 27 mai 1892

Vanema aja trükikunst kui tõend virtuaalsusest

Saatan peitub detailides. Seda lauset teavad vast kõik ja paraku nii see tundubki olevat. Kui uurida praktiliselt ükstapuha mis asja peensusteni või detailideni, siis selgub, et midagi on valesti või õigemini, valesti pole midagi, aga meie maailmapilt ei sobi uuritavaga. 

Nagu juba varemalt juttu tegin, õnnestus mul hankida üks paras ports vana-aegseid raamatuid. Olen neist vast tükki kümme läbi lugenud, kuid eile õhtul enne magama jäämist ühte väga head ulmeraamatu (Kalewipoja esi-isad) lugemist jätkates, nägin ma midagi, mis raputas mind põhimõtteliselt ärkvele tagasi. Ei hakka raamatust uut pilti tegema, võtsin pildi samast raamatust, ühest varasemast postitusest.

Mis siis kõikide vanade raamatute lehekülgedelt vastu vaatab? Vihjeks niipalju, et sisusse sedapuhku ei maksa süüvida. Olgu veel öeldud, et raamat on välja antud 20. sajandi algusel, kui puudusid igasugused arvutid ja teised virtuaalsust loovad või võimaldavad masinad. Kõik valmistati mehaanilisi masinaid kasutades. Toon siia ka ühe näite palju vanemast raamatust ja kõigis neis on üks ja seesama käekiri.

Vaadake nendes vanades raamatutes lausete reastust ja väiksemaid ning suuremaid tühikuid sõnade vahel. Kõik on korrektselt reastatud. Tänapäeval, virtuaalselt, arvutit kasutades, mis tahes vastava programmiga, on seda imelihtne teha. Toon näiteks Microsft Word programmi.

Selline joondus on tüüpiline vanematele trükimasinatele, kuhu pandi paber ülevalt sisse ja toksiti tähed ja tühikud one by one sisse ning liigutati kelku algusesse tagasi ning trükimasin nihutas paberit ühe rea võrra alla poole. 

Nüüd, et teha korralik joondus, nagu enamikes vanemates raamatutes on (loomulikult ka uuemates), siis Wordi dokumendis tuleb vajutada "Justify" ikoonile ja tehtud see ongi.

Tekst Vikist:

Esimesed, 15. sajandi lõpus trükitud trükised olid inkunaablid – see, millega kujutis paberile viidi, oli käsitsi laotud, kirjaviis oli käsikirjalähedane ning illustratsioonid ja suured algustähed maaliti käsitsi juurde. Gutenbergi käsitsi juhitav trükimasin, mida vahepeal vaid viimistleti, püsis pikka aega, kuni 19. sajandini välja.

1845. aastal valmistas ameeriklane Richard Hoe rotatsioontrükimasina, mis muutis trükkimise tunduvalt kiiremaks. Masin ise oli selline, et ühe silindri ümber oli paber, teisele oli kinnitatud trükitav tekst ning mõlema pöörlemisel kanti kujutis paberile.

1880. aastatel leiutati lino- ja monotüüp, mis lahendas ridade joondamise probleemid. 

See tähendab, et kõik raamatud enne seda aega on tehtud käsitsi. Kõik raamatud enne 1845. aastat on trükikojas trükitud viisil, mil trükitavad metallist või mis iganes kõvast materjalist ümberpööratud kujutisega tähed pandi käsitsi ritta ning moodustati neist laused ning tühikute vähendamise ja suurendamise teel sai teha ilusa sirge joonduse nii vasakule kui ka paremale.

Näide 1705. aasta raamatust. Kõik on ilusti joondatud. Mõnel pool on suured tühikud sõnade vahel, teisel pool väikesed, et saaks ilusat trükistiili säilitada.

Nüüd siis poindi juurde. Appi võtan video Youtube'st, et selgitada seda olukorda veidi lähemalt. Video leiab siit (How Books Are Handmade At The Last Printing Press Of Its Kind In The US | Still Standing).

Mida need nn saatana detailid meile siis ütlevad? Raamatuid sellisel viisil massiliselt ei ole võimalik toota ja veel vähem jõudis neid keegi osta. Päris ulmeliseks lähevad asjad siis, kui need raamatud sisaldavad endas veel kimpude viisi ülikeerulise tehnikaga tehtud pilte. Sellisel juhul peaks ühe raamatu trükkimine võtma ilmatuma aja.

Me võime ju öelda, et enne 19. sajandit prinditi vähe raamatuid, kuid paraku see nii ei ole. Tõlkisin kunagi ühte sümbolite raamatut 18. sajandist ja taustainfot uurides jõudsin jälile infole, et sümbolite teema oli 17. sajandil Euroopas väga populaarne ning ainuüksi euroopas trükiti erinevaid sümbolite raamatuid või vihikuid 15000-20000 erinevat varianti. Mitu eksemplari igast variandist trükiti, pole muidugi teada, kuid see info näitab selgesti ära, kui palju raamatuid võidi trükkida, kui ainult üks ülikitsas valdkond oli nii massililselt esindatud. Meenus ka veel teine infokild, mida ma kunagi nägin telekast. Nimelt, taolisi lühtreid, mis uhkemates majades vanemal ajal lagedes rippusid, siis ühe taolise lühtri valmistamiseks käsitsi ja sellise kvaliteediga, mida vanasti praktiseeriti, kulub tänapäeval 1,5-2 aastat.

Kokkuvõtteks võib öelda, et ei ole võimalik kõiki neid vanasid raamatuid sellist tehnoloogiat kasutades valmis trükkida, nagu ka pole võimalik teha paljusid muid vana-aja asju. Kogu selle raamatute "pahna" tundub loonud olevat virtuaalsus ja selle meile reaalsuseks teinud. Sama on praktiliselt kõigega, mis on vana...

LÕPP