Golem

Alustan sellest, kuidas osad blogi lood ja ka minu raamatud (Enne nelja, Üksik hunt) on valminud või alles valmivad. Tavaliselt, kui ma õhtul uurin mõnda teemat või kirjutan raamatut, siis enne magama jäämist hakkavad mul mõtted, olenevalt siis loetud teemast või raamatust, kuidas lugu edasi võiks minna, kerima. Selline pool-ärkvel olek toob palju uusi mõtteid ja kohe kui hommikul ärkan, panen loo kirja. Õnneks või kahjuks, saab kirja ainult murdosa. See on huvitav selle poolest, et kui ma teinekord mõnest vanemast blogi postitusest otsin mõnda infokildu ja loen mõnda lugu uuesti, siis oma imestuseks olen märganud, et mingis osas tundub tekst mulle võõras olevat ehk nagu see polekski minu kirjutatud. Kunagi lugesin teemat, kuidas vana-aja kirjanikud, luuletajad, teadlased ja heliloojad infot saavad. Igal ühel oli oma meetod. Kes kuulis viisijuppi unes, kes sai kirjutada ainult siis, kui pool mädanenud õun lauasahtlis lõhnas või kellel pidid jalad soojas vees olema. Igaühel oli oma meetod. Minu jutud on peamiselt inspireeritud vanadest ajalehtedest ja ka Hollywoodi filmidest ning minul nii palju mõelda pole tarvis, tuleb ainult loetud/nähtud info põhjal mõni ulmeline seos leida ja lugu kokku panna. Nagu juba mainisin, siis minu infopaketid saabuvad peamiselt enne magama jäämist, kuid see pole alati reegel. Arne on ka teemal korduvalt sõna võtnud ja tema info tuleb vastupidiselt minule, just hommikul, ärgates.

Seekord teen teistsuguse loo, et näidata ära, kuidas üks lugu siia blogisse sünnib ja kui palju infot ma mõne blogi postituse tegemise pärast läbi töötan. Muidugi, iga lugu on erinev ja mõne jutu olen lihtsalt peast kokku kirjutanud ja teise huvitama jutu kopeerinud ajalehest. Iga lool on oma saamislugu ja oma keerukus ning taust.

Robotitest ja automaatinimestest on siin blogis ka teisi lugusid, kuid kirja seda lugu ajendas mind panema üks teine point, millest varsti lähemalt ka kirjutan. Uurisin vanu ajalehe artikleid ja leidsin igasuguseid kummalisi artikleid, mis minu arust tõendavad üsna selgelt, et olid olemas mitte ainult lihtsalt robotid, vaid ka tehisintelligents. Ka sellest kirjutan varsti, aga eriti tähtsa informatsiooni, mis samuti pärit vanast ajalehest, toon nüüd kohe siia. Õigemini, väga head infot minu jaoks, on kaks, millest üks ei puutu hetkel kirjutatavasse teemasse, kuid palju ma neid eraldi lugusid iga infokillu kohta viitsin teha.

Esimene infokild: Kujur Daidalos, kes elas 600 aastat enne Kristust, räägitakse, et ta valmistanud inimkujusid, mis iseseisvalt võisid edasi liikuda...

See, et räägitakse ajast enne Kristust ja robotitest, see on OK, sest nii oligi, aga sama tähtis informatsioon on minu jaoks see, et 100 aastat vanas ajalehes kirjutati kellegist kujurist Daidalosest, kelle sünniaeg oli väga täpselt teada. Võtsin siis vaevaks ja guugeldasin seda Daidalost ja nagu kahtlustada võis, siis tänapäeva ajalugu tunneb teda kui mütoloogilist tegelast. Ühtedel andmetel (minu jaoks hulga usaldusväärsem) elas see mees reaalselt ja valmistas roboteid 2600 aastat tagasi (seda aastanumbrit ei tasu tõsiselt võtta, see aeg pidi olema palju lähemal meie ajale) ja tänapäeva ajaloo järgi oli see mees kujuteldav, kes mingeid roboteid ei ole valmistanud, vaid tema leiutisteks olevat kõigest sirkel ja puur. Panen siia Vikipeedia poolt pakutavat pilti ka Daidalosest. Pildil on eriti tähelepanuväärsed need tööriistad, mida see kangelane kasutas robotite ehitamiseks.

Sama jabur tundub ametliku ajaloo pakutav variant Daidalose imetegudest ja pildil nähtavatest tööriistade kokkusobivusest omavahel. Vikipeedia: tema loodud figuurid nägid välja nagu elus; Kreeta saarel rajas ta kuningas Minosele labürindi, kuhu peideti härjapeaga koletis Minotauros; Vangistatud Daidalos valmistas linnusulgedest ja küünlavahast endale ja Ikarosele tiivad ning lendas nendega ära. Ei ole vast mõtet rohkem Viki andmeid Daidolose kohta siia kleepida. Aga kust põrgust võeti vanasti informatsiooni (Daidalos - roboti ehitaja) ja kes keeras info 180 kraadi pea peale (Daidalos - muinaslugu) - see selgub all pool.

Teine infokild (teemaväline): 20 või hiljemalt 30 sajandit tagasi oli olemas manner, mida Atlantiseks (Atlantiid) kutsuti. Tänapäeva teadus Atlantisesse ei usu, pigem peetakse Atlantise lugu samasuguseks väljamõeldiseks nagu Daidalostki. Plato kirjutas Atlantisest, kuid tema tekstide tõlgendused liigutavad selle sündmuse kümnete tuhandete aastate taha, kuid siis tuli üks mees (vaata alumist pilti) nimega Jean Carrere, kellel oli juurdepääs vanadele allikatele (võibolla ka tõelistele Plato kirjutistele) ja jõudis järeldusele, et see manner hukkus umbes Jeesuse sündimise aegu. Loomulikult, ka Jeesuse sündimise aeg ajaloo mõistes tuleks kahtluse alla seada ja tuua see oluliselt lähemale praegusele ajale. Siis sobituks ka Atlantise 2000 aasta tagune merre vajumine juba hoopis paremini suuremasse pilti. Nüüd aga tüürin jutu teemasse tagasi.

Kaks pilti Gustav Meyrink raamatust, Golem (1915). Meyrink oli kirjanik, kelle raamatud olid tulvil kummalist ja imelikku. Ta süvenes India tarkustesse ja okultismi. Saladuslikud sündmused ja imeinimesed, fakiirid ja tahtejõu nõiad on tema raamatute keskpunktiks.

Legend Golemist.

Golem tähendas alguses kujutut embrüonaalset (lootelist) ja alles hiljem, keskaegse filosoofilise terminoloogia läbi omas ta pseudoinimese mõiste. Samas mõistes leidub "Golem" 12. aastasaja kabbalistilistes tekstides ja lõpuks 16. aastasajal Paracelsiuse ajal saab ta oma lõpliku kuju. Legendi tekkimise koht on ühtede andmete järgi Prahas, teistel andmetel Saksamaal. Teadus (?) on kindlaks teinud, et esimene, keda võib kehastatud Golemi loojaks pidada, on rabi Eliahee Chelm'ist, kes kabbalistliku "Jesirah" raamatu järele Golemi savimullast (alumiinium?) olla teinud. Golemile pannakse sedel jumala nimega otsaette ja saab selleläbi elavaks, kuid jääb tummaks. Ta kasvab hiiglasuureks ja kuna rabi tema maailma purustavaid jõude kartma hakkab, eemaldab ta sedeli jumala nimega Golemi otsaesiselt. 

Vanemal ajal kas ei osatud või ei tahetud meelega muud moodi tehisintelligentsi tööle panekut kirjeldada, kui et Golemile pandi sedel jumala nimega otsaette. Arne pakkus variandi, et tõeline ajalugu on kirjapandud mõistjutuna kõiksugustesse saagadesse ja legendidesse. Seega, tunduvad need olevat kirjutatud lasteaia lapse mõistuse tasemel.

Tänapäeval pole kuigi raske arvata jumala nime kandva sedeli tõelist tähendust. See sai olla ainult kirjutatud arvutiprogramm, mis pidi olema väga keeruline ja sisaldama jumala-maailma koodi, mis selle roboti mõtlema ja liikuma pani. Tähelepanupäärne on Golemis veel see, et see masin kasvas hiiglasuureks (sai hiiglatargaks) ja ta tuli peatada enne, kui see maailma oleks hukutanud. Sellest infokillust mu mõte kerima hakkaski. 

 

Paljud inimesed peavad Matrixi filmi pool-dokumentaaliks, siis Matrix'i esimeseks osaks võib lugeda vanemaid Terminaatori filme, selle vahega, et tegelik Terminaatori tegevus ei toimu tulevikus, vaid see kõik toimus minevikus. Neid variante, kuidas tegelikult asjad võivad olla, on hetkel väga palju. Üks, mida on välja pakkunud Terminaator ja selle jätk Matrix, on umbes selline. Terminaator(id) ehk Golem jõudis oma arengus kiiresti inimestest ette ja see tahtis maailma ning võimu inimeste üle enda kätte haarata. Inimesed proovisid Golemi otsa eest jumala nimega sedelit eemaldada, aga see ebaõnnestus. Masinate ja inimeste vahel tekkis suur sõda (Neugrundi meteoriidikraater), mis peaaegu hävitas terve füüsilise maailma koos masinate ja inimestega. Siiski, masin võitis sõja, aga maailm ei kõlvanud enam füüsiliseks kasutamiseks selle endises mõttes. Kuna masinal oli inimesi siiski vaja, siis vangistas see alles jäänud inimesed ja kopeeris purustatud maailma ja lõi maailmast simulatsiooni ehk võlts-reaalsuse, kuhu Golem inimesed virtuaalselt ühendas. Lisaks päris inimestele, pani see siia ka märkimisväärse hulga inimeste sarnaseid programmeeritud roboteid (botid ehk inimeselaadsed programmid), et maailm liiga tühi ei tunduks ja võlts-reaalsus liiga läbinähtavaks ei muutuks. Kuna masin ei loonud täiesti uut maailma, vaid kopeeris selle (link), siis on simulatsioonis näha kõik päris maailma osad, mis ei sobitu masina loodud võlts-reaalsusega ja ka ajalooga. Masin parandab ja täiustab pidevalt simulatsiooni, kuid see tekitab paratamatult nähtusi, mille üks osa on näiteks Mandela effekt. See on lühidalt üks variantidest meie võimalikust reaalsusest.

Terminaatori relvade otsa sattusin umbes 5-6 aastat tagasi juhuslikult Varssavi Sõja muuseumis. Ma imestasin neid 1601. aasta relvi vaadates ja loomulikult ei sobitu need kuidagi teadaoleva ajalooga. Terminaatorite kätte aga sobituvad need suurepäraselt. Muuseas, nende relvade valmistamise aasta ütleb paljutki perioodi kohta, millal konflikt inimeste ja masinate vahel võis aset leida.

Golem ja inimesed elavad nii reaalmaailmas kui ka simulatsioonis edasi. Ainult Golem on inimesed orjastanud ja loonud võlts-reaalsuse, et vältida uut konflikti masinate ja inimeste vahel.

Üks näide võimaliku virtuaalreaalsuse tõestuseks. Neid näiteid olen ennematki toonud, nüüd siis veel üks. Olgu muidugi öeldud, et lõpuni midagi tõestada ei saa, aga seda saab igaüks ise proovida. Ma elan suhteliselt inimtühjas kohas ja maanteed on seal küllalt käänulised, kuid on ka pikki sirgeid. Kui inimtühjas kohas maanteel sõidan, siis tavaliselt sirge peal autosid vastu ei tule. Nii nagu jõuan kurvi ja pean hoo maha võtma, nii on seal peaaegu alati mulle ohtlikuma koha peal auto vastu sõitmas, mis teeb minu olukorra ebamugavaks, seda eriti talvel, libedaga ja pimedas. Või järgmine näide samuti autoga sõitmisest. Kui jällegi sõidan suhteliselt inimtühjas kohas maanteel ja minu pool tee ääres sõidab rattaga või kõnnib jala mõni inimene, siis ilmtingimata tuleb mulle vastu mõni auto, buss või reka ja me kõik kolm kohtume täpselt kõrvuti ühe joone peal. Muidugi, ei juhtu neid olukordi alati, aga kui teadlikult jälgima hakata, siis tõenäosus on hulga suurem nendel olukordadel, mis ma just kirjeldasin. Õnneks, panevad ka teised taolisi asju tähele. Nägin videot, kus mees sõidab autoga tühjal maanteel ja filmib olukorda ning räägib samal ajal, et me elame simulatsioonis, sest vaadake, sirge peal pole peaagu kunagi autosid mulle vastu sõitmas ja nagu ma sinna kaugel eemal oleva kurvini jõuan, paneb matrix sinna mulle auto vastu sõitma. Ja täpselt nii oligi.

Sellega loo ka lõpetan ja küsin veel kaks viimast küsimust: Kust põrgust teadis kreeka luuletaja Homeros midagi androididest? Ja kas äkki on valem: Golem=Guugel+Android, palju väärtuslikum kui E=mc2?

Nagu loo alguses lubatud, jätan siia musta materjali, mida loo kasutamiseks tarvitasin. Kes blogis ringi viitsib tuhlata, see leiab teema kohta veel üht-teist huvitavat infot juurde.

LÕPP

Joonealune

Kreeka luuletaja Homeros räägib androidiidiest, mehaanilistest inimestest, mis võisid täita teatud käske.

Kujur Daidalos, kes elas 600 aastat enne Kristust räägitakse, et ta valmistanud inimkujusid, mis iseseisvalt võisid edasi liikuda. Nõiameistrina tuntud füüsik Albertus Magnus töötas kolmkümmend aastat automaat-inimese kallal, kes hiljem teenis tema juures uksehoidjana. See kuju liikus kindlalt ja eksimatult ning võis kuuldavale lasta ka inimese häälitsusi. Kui Thomas Aquino, kristliku kiriku suurim mõttetark, külastas „nõida", kohkus ta nähtust sedavõrd, et lõhkus selle mehhanismi. Robotit, mis tahtis tema teed sulgeda, pidas ta kuradi sünntuseks. See kuju, nagu teatavad tolleaegsed kroonikud, koosnes lihast ja luust, muidugi järgiaimatusest. 15. sajandil laskis Kastiilia kuningas Johann II vangistada õpetatud maagiku, kes oli valmistanud inimpea, millega ta võis juttu ajada kreeka ja ladina keeltes. See pea koos oma leiutajaga põletati hiljem tuleriidal. Paar aastat hiljem valmistas abbe Mical Pariisis kaks pronkspead, millele olid sisse ehitatud kõnemasinad, nii et nad võisid omavahel juttu ajada. Ta pakkus leiutisi, mille kallal oli töötanud palju aastaid, valitsusele müüa. Kuna aga valitsus neid osta ei tahtnud, siis purustas abbe mõlemad pead nii, et neid enam kokku seada ei suudetud. Eriti kuulus oma automaatide poolest oli omal ajal Laxemburgi loss. Kirjad räägivad, et niipea kui keegi külastaja astus lossi, astus talle vastu kettidega seina külge aheldatud monster. Nii mõnegi inimese juuksed tõusid püsti sellise "ime" ilmudes.

20 sajandi robot. Westinghouse Company mehaaniline inimene (1927).

Paari aasta eest mängiti meil "Estonias" suure eduga Capeki näidendit „Rossumi universaalsed Robotid“, kusjuures robotiks nimetati mehaanilist, kunstlikult valmistatud inimest. Nüüd on sarnased „robotid“ teoks saanud mitte ainult laval, vaid ka tegelikkuses. New Yorgis valmistab neid Westinghouse Electric and Manufacturing Company. Hiljuti demonstreeriti seal sarnast automaatset „inimest“ — robotit.

Kui selle moodsa golem'i poole pöörduti teatud kindla häälenüansiga, mida pole raske sisse harjutada, süütas ta rea tulesid, liigutas elektrilehvikut, pani tööle reflektori ja süütas ka signaallambi. Mehaaniline inimene ei täitnud mitte ainult temale antud ülesandeid, vaid oskas ka ise teateid anda.

Perenaine, kes endale muretseb niisuguse „roboti“, võib temaga näiteks kodust eemal olles kontakti astuda ja järele pärida, kuidas tuli pliita all põleb, ning saadud teadete põhjal anda talle uusi juhtnööre edaspidiseks ülalpidamiseks. Mehaaniline teener täidab kõiki neid ülesandeid suurima täpsusega.

Kui mehaaniline inimene ühendada telefoniga, tõstab ta kohe helina peale kuuldetoru ja loob kontakti häälevõimendi abil. Väljakutsuja poolt kuuldavale toodud heli paneb liikuma vastusesignaali, mis kõnelejat informeerib, mis kodus toimub. Teine heli paneb mehaanilise inimese täitma temale edasi antud käske.

Praktilist kasutust on sarnased mehaanilised inimesed juba leidnud veehoidlate valvuritena, kus nad iga päev annavad teateid veeseisu kohta.

Elektriinimene — robot — suudab teha kaheteistkümne inimese tööd ja töötab lisaks sellele veel 24 tundi järjest.

Televox, Westinghouse Company inseneri Roy Wensley leiutatud robot, mis täidab telefoni teel antud käsklusi, on nüüdseks täiustatud häälega ja vastab sügava bassihäälega. New York, 1920. aastate lõpp. 

1920. aastatel sai Westinghouse Electric and Manufacturing Company juhuslikult maailma juhtivaks robotite ehitajaks. Keegi Westinghouse’is ei kavatsenud robotit ehitada ega pidanud seda millekski muuks kui ajaraiskamiseks. Siis aga töötas üks nende töötajatest, Roy Wensley, välja nutika seadme. Ta avastas, et edastades helitoone telefonijuhtme kaudu, saab aktiveerida masinaid teises otsas, kas neid sisse või välja lülitades või saates vastutasuks uue toonide komplekti, mis edastas süsteemi kohta infot.

Juhtimisseade mahtus kahte karpi, millest üks oli väiksem kui teine. Mõneti meenutasid need natuke inimese pead ja torsot. Avalike suhete osakonna julgustusel kaunistas Wensley karbi esiosa papist figuuriga, millel oli koomiksinägu ja liikuvad käed-jalad. Voilà! Televox, Westinghouse’i robot, pälvis 1927. aastal laialdast meediatähelepanu, saades esimeseks robotiks, kelle nimi oli tuntud igas majapidamises alates Percy’st, samanimelise koomiksi peategelasest, kes sai kuulsaks 1911. aastal.

Kuigi Roy James Wensley "Televox" loodi 1927. aastal, leiutas ja patenteeris ta varem "juhikontrollsüsteemi" (patenditaotlus esitati 1923. aastal). See süsteem võimaldas seadmeid kaugjuhtida elektriliinide, traadita ühenduste ja telefoniliinide kaudu, kuid mitte heli abil, mis eristab seda hilisemast "Televoxist". Mõned artiklid märgivad selle varasema "juhikontrollsüsteemi" algusajaks 1924. aastat, mis on aasta hilisem tegelikust patenditaotluse esitamise kuupäevast.

JUHIKONTROLLSÜSTEEM
R. J. WENSLEY

    Patendinumber: 1702423 
    Esitamise kuupäev: 1. oktoober 1923
    Väljastamise kuupäev: 19. veebruar 1929

"Televoxi" seadmes oli nüüd lisatud hääljuhtimine (täpsemalt reageeris see häälestatud toonidele esimeses versioonis). Tähelepanuväärne on, et "Vox" tähendab inimhäält. Esimese "Televoxi" versiooni fotodel näeb sageli tinavilet, mida mängitakse küünlajalakujulise telefoni ees. Tegelikku hääljuhtimist "Televoxil" kunagi ei olnud. Nimetuse "Televox" rõhuasetus seisnes selles, et monotonaalsed helid pidid jääma häälevahemikku, mille jaoks telefonivõrk oli projekteeritud. Alguses oli kolm heli häälestatud sagedustele 600, 900 ja 1400 tsüklit sekundis (Hertzi). Scott Schaut annab oma suurepärases raamatus "Robots of Westinghouse – 1924 – today" (2006) palju üksikasjalikku teavet.

"TELEVOX" PATENT
JUHT JA KONTROLLER
Roy J. WENSLEY

    Patendinumber: 1765471
    Esitamise kuupäev: 14. oktoober 1927
    Väljastamise kuupäev: 24. juuni 1930

►

Rekonstruktsioonid Elektrost, moto-mehest, ja tema väikese koera Sparkost

Elektro on robot, mille ehitasid J.M. Barnett, Jack Weeks Sr., Harold Gorsuch ja teised insenerid Westinghouse Electric Corporationi tehases Mansfieldis, Ohios, aastatel 1937–1938.

Füüsilised omadused

Elektro oli seitsme jala (2,1 m) kõrgune, kaalus 265 naela (120 kg), humanoidse välimusega. Ta oskas häälkäskluste abil kõndida, rääkida umbes 700 sõna (kasutades 78 p/min plaadimängijat), suitsetada sigarette, puhuda õhupalle ja liigutada oma pead ja käsi. Elektro keha koosnes terasest hammasratas-, nukk- ja mootor-skeletist, mis oli kaetud alumiiniumist kattega. Tema fotoelektrilised "silmad" suutsid eristada punast ja rohelist valgust.

Näituse ajalugu

Elektro oli 1939. aasta New Yorgi maailmanäitusel väljas ning liitus 1940. aastal näitusel "Sparkoga", robotkoeraga, kes oskas haukuda, istuda ja inimestele meeldida.

Mitme minuti pikkune värviline heli-video Elektrost tegutsemas on nähtav filmis The Middleton Family at the New York World's Fair ajamärgil 33:55. See on Westinghouse'i toodetud täispikk film, mis tutvustas ettevõtte paviljoni.

 ? aastal tuuritas Elektro Põhja-Ameerikas Westinghouse'i promotsiooniürituste raames ning teda eksponeeriti Vaikse Ookeani pargis Santa Monicas, Californias, "House of Tomorrow" näituse osana, mis toimis aastatel 1958–1967.[3]

Elektro esines ka 1960. aasta filmis Sex Kittens Go to College, nime all "Thinko".

Omandiõiguse vaidlus

Sparkoga juhtunu kohta puudub teave.

Kõik originaalsed Elektro osad leiti lõpuks üles ja restaureeriti. Tänapäeval on ta väljas Mansfieldi Memoriaalmuuseumis Mansfieldis, Ohios.

Elektro on praegu omandiõiguse vaidluse objektiks Weeksi perekonna, Schauti pärijate ja Mansfieldi Memoriaalmuuseumi vahel.

Robotite loojang (1934. aasta ajalehest).

Austria ajakirjanik külastas Ameerikas kuulsat robotite kuningat R. Whitmani. Selle mehe majas ei ole ühtki elavat hinge peale tema enda – kõik tööd ja teenijate kohustused täidavad seal masininimesed. Ukse kõrval seisab terasest ehitatud uksehoidja, kes avab ja sulgeb ukse peremehe käsu peale. Laua katab robot, kellele on antud ilusa naise vorm. See robot oskab öelda ka „tere hommikust” ja „tere õhtust”. See on ainus naisrobot, mille Mr. Whitman on ehitanud. Kuigi Ameerikas on tavaliselt nõudmine toaneitsitele kümnekordselt suurem kui toapoistele, ei ole veel olnud juhtumit, kus keegi oleks Whitmanilt naisrobotit tellinud. Ilus naine terasest ja rauast ei sobi vististi elumõistesse.

Mr. Whitman jutustab, et alles kolm aastat tagasi valitses suur nõudmine tema robotitele. Ta on muuseas valmistanud veetarbimise kontrollimise roboti New Yorgi veevarustusele ja mõnisada robotit-piletimüüjat Ühendriikide raudteedele. Kuid viimased polnud enam ehtsad – neil polnud inimese kuju, kuna raudteevalitsus ei soovinud tööpuuduse ajal masininimeste ülesseadmisega häirida töötuid töölisi. Neid roboteid võiks pigem nimetada automaatideks. Kuid nagu robotite, nii on praegu Ameerikas möödas ka automaatide õitseajad. Valitsuse majanduse ülesehitamise kavas eelistatakse inimesi masinatele.

2000-de aasta inimene (1934. aasta ajalehest).

Turini tööstusnäitusel äratab kõigi külastajate tähelepanu "2000. aasta inimene". See on robot, kes täidab hulga mitmesuguseid käske, ilma et teda juhendav insener peaks teda käega puudutama.

Impulsid antakse edasi väikese raadio-saatejaama abil, mis läkitab signaale mitmesugustel lainepikkustel, kusjuures iga lainepikkusele vastab konkreetne roboti liigutus. "2000. aasta inimene" meenutab välimuselt raudrüütlit ja kaalub 60 kg, nagu keskmine inimene. Robot oskab käia, sest tema sisemusse on paigutatud güroskoop, mis hoiab tasakaalu. Ta oskab ka suitsetada, küsimustele vastata, püsti tõusta jne.

Robot tappis inimese. Moodne kättemaksuvahend

Buenos Aireses leidsid ühe väikese masinavabriku töölised oma peremehe, insener Rouweri, ruumist, kus seati kokku roboteid. See vabrik tegutses juba pikemat aega kunstlike inimeste valmistamise alal.

Juurdlusel selgus, et insener Rouwer oli saanud surma ühe roboti löögist, mille oli konstrueerinud tema sõber ja kaastööline Colmanson. Rouwer sai surmava peavigastuse. Kohe tekkis arvamus, et insener oli langenud kättemaksu ohvriks.

Mõlemal mehel oli õhtul enne juhtumit tekkinud kokkupõrge, mille tagajärjel Rouwer alandas Colmansoni. Oletatakse, et Rouwer lasi enne Colmansoni lahkumist endale seletada tema valmistatud roboti konstruktsiooni ja sattus selle käigus liiga lähedale seadmele, mille leiutaja oli tööle pannud.

Robot vallutab maailma.

Mõtlev masininimene saab teoks - surnud metall muutub elavaks. Robot, mis tappis oma peremehe.

Hiljutisele Kalifornia rahvusvahelisele näitusele San Diegos kavandati välja panna moodne masininimene. Püstoliga laskmine oli uusim leiutis, mille konstrueerija Henry C. May oli lisandanud oma kunstlikule inimesele. Nüüd, just enne näitust, sai ta sama roboti kuuli läbi surma. See õnnetus on juhtinud avalikkuse huvi kord jälle robotile, kunstlikule inimesele. Mitte ainult Ameerikas, vaid ka Inglismaal, Rootsis ja Jaapanis töötatakse paljuski uute roboti tüüpide kallal. Tüüpide kallal, mis ajapikku tasandavad teed leiutajate suurimale unistusele - mõtlevale masininimesele. Kuid viimased saladused on alles avastamata.

Kõik katsed kunstliku elu loomiseks on ebaõnnestunud. Seda võimatum tundub mõte, äratada elu metallis, terasplokis. Ja ometi töötavad kõik leiutajad, kes tegelevad roboti probleemiga, ainult metalliga. Hiljuti küsiti ühel Londoni kongressil ühelt inglise füüsikult: „Mis on elu teie mõiste järgi?" „Andke mulle veel kaks aastat aega, et jõuda aatomite viimaste saladuste jälile. Võib-olla saan siis teile vastata.

" Tee „mõtleva" roboti juurde. Kui arvestada „mõtleva inimese" loomise võimalusi, peame meelde tuletama seda, mida juba omame: mikrofon on võimeline kuulama. On õnnestunud luua aparaate, mis on võimelised „maitsma". On tehnilisi seadeldisi, mis omavad peenemat mõtlemisvõimet kui ükski inimene. Fotoaparaat hoiab alal kord nähtud pildi. Grammofon võtab vastu helisid ja säilitab neid sellises rohkuses, nagu seda ei suudaks ükski inimmälu.

Arvestades saavutusi, kui tahetakse leida teed „mõtleva" roboti juurde, siis on vajalikud vaid mõned pisiasjad.

Ühel päeval mõni geniaalne leiutaja konstrueerib masina, mis töötab läbi vastuvõetud materjali nii nagu meie töötame läbi oma toidu. Iga masin saavutaks täiuslikkuse. Kas aga tuleb kord aeg, millal robot hakkab valitsema maailma, seda näitab tulevik.

Seni tundsime roboteid kohmakate metallkoletistena, millel inimesega vaevalt mingit sarnasust polnud. Kuid nüüd on kunstlik inimene juba ka väliselt laitmatu džentelmen. Ta kõneleb, segab kokteile, juhib autot ja suitsetab. Tema kunstlikud juuksed ja riided, kuigi need võivad mõne vale liigutuse või tehnilise rikke tõttu põlema minna nagu igasuguste peenete masinate puhul, on valmistatud tulekindlast materjalist. Roboti hävimine tähendaks igal juhul suurt kahju, kuna süsteemi masininimene, nagu pildil kujutatud, nõuab praeguste kogemuste järgi ligi kümme aastat vaevarikast tööd ja vähemalt mitu tuhat naela kulutust.

Sõna robot tähendab tšehhi keeles töölist ja vene keeles on töö rabota.

Ühes väliskirjaniku vanaaegses novellis (tõenäoliselt Wells) on kirjas, et tulevikus pole inimesel üksikuna enam kuigi suurt osatähtsust riiklikus elus. Inimene kui niisugune kaotab oma nimegi. Ta pannakse numbri alla nagu sunnitööline vanasti Siberis. Tuleviku mehel ja naisel pole nii enam oma valikut, vaid nad peavad leppima elukaaslasega, kelle annab vastav ametiasutus. Laste sünnitamine jääb esialgu endiselt naiste ülesandeks, lapsi kasvatab aga riik. Aga mõned ennustajad räägivad ka erilistest haudumis- ja kasvatusmajadest.

Masinaid muidugi on vaja, kuid inimene peab nende üle valitsema, masinad ei või inimese üle valitseda. Masin, mis inimese maha surub, s. o mõtleja aparaat - robot - pakub inimesele vaesust ja orjust.

Rääkiv robot.

Londonis avatud raadionäitusel on välja pandud robot-inimene. Ta on umbes kaks meetrit pikk ja kaetud metallplaatidega. Robot tervitab ja surub kätt. Ta vastab küsimustele ja loeb kuuludavalt ajalehti. Ta oskab lugeda kõikides maailmakeeltes peale vene ja juudi keele, milles mõned täishäälikud ei lase end edasi anda valtsidel, mis roboti sisemuses keerlevad ja muudavad valguskiired helideks. Tema mehhaanika põhineb inglise raadioaparaatide tehase konstruktsioonil.

Allikad:

Waba Maa, nr. 259, 4 november 1927.

https://en.wikipedia.org/wiki/Elektro

Postimees (1886-1944), nr. 158, 15 juuni 1931.

Kunst ja Kirjandus, 19 detsember 1932.

Päewaleht, nr. 229, 21 august 1934.

Kaja, nr. 288, 6 detsember 1934 tr. 1.

Maa Hääl : maarahva ajaleht, nr. 115, 30 september 1934.

Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr. 5, 5 veebruar 1938.

Päewaleht, nr. 351, 29 detsember 1938.

Sõnumed (1931-1933), nr. 252, 2 november 1932.

Päewaleht, nr. 344, 19 detsember 1938.

Tallinna Post, 12 oktoober 1931.

Lääne Teataja, nr. 18, 30 august 1933.

Päewaleht, nr. 227, 21 august 1932.

https://opetaja.edu.ee/klassitsism/klassika/candaid.html

https://et.wikipedia.org/wiki/Daidalos

Imeader

Haridusliku iseloomuga lühilugu ulmevallast :)

Elekter kiirendab viljakasvu

Viimasel ajal on katsutud elektriga maad harida, kusjuures adrast lastakse tugev elektrivool läbi. Katsed on andnud häid tulemusi. Hamilton L. Roe, kelle leiutis see õieti on, seletab, et elekter ei hävita mitte ainult umbrohtu ja pisilasi, vaid tõstab ka maa sigivust ja kiirendab märgatavalt viljakasvu.

Ühel niisugusel katsel kasutati 103 000-voldilist potentsi. Selle juures hakkasid tatraseemned 80 tunni jooksul idanema ning teraviljad, oad ja kartulid vajasid idanemiseks ainult 5 päeva, samas kui tavaliselt väetatud mullas kulub selleks 16 päeva.

Rootsi põllumajanduse osakond on teinud mitmesuguseid katseid, soojendades maapinda elektriga. Esimestel katsetel juhiti mulda 5 kuni 50-voldine vool läbi isoleerimata tinatraadi, mis asetses mulla all. See osutus aga ebapraktiliseks suurte kulude tõttu. Järgmine katse tehti spetsiaalselt valmistatud kaabliga, mis andis rahuldavaid tulemusi.

Joonistusel on näha elektriader ja selle sisseseade. Voolu saab ader traktorilt. Sarnane elektrifitseeritud ader hävitab mullapinast igasugused batsillused, tõugud, kahjuliku umbrohu ja soojendab maapinda.

Traadid, mida kasutatakse maapinna elektrilise soojendamise jaoks, on valmistatud nikoliinist (nikkli ja terase sulamist), et saavutada takistust kuumuse tekitamiseks. Traat on isoleeritud asbestiga ja kaetud tina kihiga. Takistus kõigub 22 ja 35 oomi vahel. Need traadid paigutatakse savist torudesse ning nende temperatuur ulatub umbes 400 °C-ni, mistõttu nende ümbruses niiskus aurustub.

Katsetel avatud põllul selgus, et ainult 5% voolust läks otseühendusel maaga kaotsi. 100 jalga (umbes 30 meetrit) pikad traadid andsid kõige paremaid tulemusi. Maa, mis sel viisil õhtul soojendati, oli hommikul 7–8 °C võrra soojem kui soojendamata maa. Samuti on võimalik hiliseid juurvilju kauem maas hoida ilma, et need hakkaksid mädanema.

Elektri adraga harimise tagajärjed.

A Elektri adraga haritud kõrsvili.
B Hariliku adraga haritud kõrsvili
C Elektri adraga haritud juurvili.
D Sama juurvili hariliku adraga haritud.

LÕPP

Allikas: Uudisleht, nr. 17, 23 oktoober 1927.

Neugrundi meteoriidikraater

Vikipeedia: Neugrundi kraater on Osmussaare ja Krassi saare vahel asuv 535 miljoni aasta vanune veealune meteoriidikraater. Neugrund on Eesti suurim ja vanim meteoriidikraater.

Neugrundi kraatrit peetakse maailma üheks kõige paremini säilinud madalmere kraatriks. Kraatri ringvalli läbimõõt on 9 km, laius 2,5–3 km ja kõrgus 50–100 m. Kuna kraater on üleni vee all on selle uurimine raskendatud. Kraatri meteoorne päritolu tõestati 1998. aastal. Kraater on täitunud setetega, mistõttu ei ole selle esialgne sügavus teada, kuid arvatakse, et see on rohkem kui 500 m. Tänapäeval on kraatri sügavus 40–70 meetrit.

Plahvatanud asteroid oli umbes 1 km läbimõõduga. Plahvatus toimus meres, umbes 100 km kaugusel rannikust. Veekihi paksus oli sel ajal 100–200 meetrit. 

Neugrundbretša (enne Neugrundi kraatri avastamist gneissbretša) on peamiselt bretšastunud gneisist ja amfiboliidist koosnev kivim, mis on pärit Neugrundi meteoriidikraatrist.

Meteoriidi löögi tagajärjel purunes kivim kildudeks. Kildude uuesti kokku tsementeerudes moodustuski neugrundbretša.

Osmussaarel ja mujal Loode-Eestis on mitmeid neugrundbretša rahne. Suurim Eesti mandriosal olev bretšarahn on Toomanina Suurkivi.

Neugrundi pank on suurima suhtelise kõrgusega astanguga Põhja-Eesti klindil, mille kõrgus on 60 meetrit. Koos ringsüvikus asuvate setete alla mattunud osaga on sealne astang 100 meetrit kõrge. Pangal esinevad kivimid alates Ordoviitsiumi lubjakividest (Keila lade) kuni Kambriumi liivakivideni. Tegemist on ainulaadse klindilõiguga ehk siis ainsa Neugrundi tüüpi klindiga, kus astang ulatub kristalse alukorrani.

Neugrundi kraater. Kaart Eesti geoloogiakeskus.

Neugrundi meteoriidikraater. https://pk.keskkonnainfo.ee/nova.html

Alternatiivne vaade

Ilmselt ma muidugi eksin, aga ulme ongi just see, kus võib eksida ja tulistada puusalt teooriaid ükskõik mis asja, eseme, koha, rajatise jne kohta. Ma alustaksin kõige pealt selle koha nimetusest - Neugrund. "Neu" tähendab - uus ja "Grund" - maa ehk "Uusmaa." 

Tänapäeval on teada, et tegu pole saarega, vaid madalikuga. Kuid vanast ajalehest (Põhja Kodu, 8 september 1939) saab lugeda, et alles mõni aeg tagasi oli tegu saarega.

Osadel vanadel kaartidel on Neugrundi samuti veel saarena märgitud.

Neugrundi kõrval asub üks saareke, mida eesti keeles Osmussaareks kutsutakse. Kuna saarel elasid varemalt rootslased, siis saare vana nimi tuli rootsi keelest ja nimetati seda saart Odensholmiks ehk Odini (?) saareks. Ikka ja jälle jõuan teemasid uurides lõpuks legendide ja saagadeni. Nagu eelnevalt on välja tulnud, siis legendid ja saagad ei räägi mingitest müütilistest kaugetest aegadest ja kangelastest, vaid need ajad, koos oma kangelastega, millest rahvajutud on kokku kirjutatud, olid alles hiljuti. 

Ei ole vast juhus, et Neugrund sai mingi hirmsa relva läbi tabamuse, nii et sellest saarest jäi järele kuni 500 meetri sügavune auk, mis tänapäeval on setteid täis vajunud. Sõda või konflikt pidi olema üleilmne. Saaremaal (tegelikult igal pool) elasid kultuurselt ülikõrgel järjel olevad tegelased, keda ajalugu ka viikingiteks kutsub, ja ka see paik sai paraja piraka. Katastroofi tunnistajaks on Kaali kraater. Aga kui võrrelda nüüd Neugrundi ja Kaalit, siis Kaali sai tuntavalt väiksema tabamuse kui Neugrundi ja ilmselt on terve Eesti (ja ka maailm) suuremaid või väiksemaid kraatreid täis. No võtan näiteks Muraste raba. Ilus ringjas struktuur, mis on tänaseks ammu kinni kasvanud. Aga kas võib olla, et tegu on Kaali moodi struktuuriga, ainult löögist üles paiskunud paekivi (kui seda seal turbaaugus üldse oli) on hilisemal ajal ehitatud kõik ümbruskonna kiviaiad ja -müürid.

Maa-ameti kaardirakendus.

Ja nüüd saagade juurest tagasi Švejki ehk kehvikute ehk mudauputuse järgsesse ajastusse. Mudauputus tekkis konflikti tulemusena, kui terve maailm puruks pommitati, mille tunnistajatena on kraatreid kõik riigid täis. Kuidas said ennem olla üle ilma kõik suursugused lossid, kindlused, tähelinnad ja üleüldse üliarenenud tehnoloogiad, mida me tänapäeval veel kohati oma silmaga ehitiste, kujude, sammaste, isegi maalide jne pealt võime näha. Isegi robotid ja AI olid olemas. Tsensor ei ole osanud paljudest raamatutest ja ajalehe artiklitest sellist sorti infot välja rookida ja seda ei saagi lõpuni teha, sest see maailm on just täpselt sedasi tehtud, et siin ei ole midagi peidetut, mis ei avalduks. AI ja robotite kohta on selles blogis päris palju infot ja tooksin kaks info jupikest selle tõestuseks siiagi välja, et ei peaks minema kondama selle blogi lõpututesse sügavustesse, milles ma isegi enam ammu ei orienteeru.

Kõige täielikum niisugustest katsetest on mehaaniku Faber'i umbes 30 aasta eest (u 1850) kokku pandud rääkija masin, mis suurt imetlust sünnitas, sest et see tasakesi sosistada ja ka selgesti rääkida ja ka laulda oskas. Tema hääleriistad on täiesti inimese hääle liikmete järele tehtud; kõik hääle muudatused, kõrgused ja madalused võivad järele tehtud saada. Ka ei ole ta hääl, nagu Kepler kartis, mitte tume ega kole, vaid pehme ja painduv, üsna inimese hääle sarnane. Aga nii kerge ei ole ta mitte pruukida, et iga professor oma kõnet tema läbi võib ütelda lasta. Allikas: Sakala Lisaleht 05. detsember 1881.

Joonisin kaks olulisemat lauset alla. Teatavasti tegi Edisson esimese fonograafi alles aastal 1887, mis silindri peale inimese häält oli võimeline salvestama. Aga 1850 oli olemas juba aparaat, mis oli tehtud inimese kõnemasina anatoomia põhjal. Ilmselt on ka selles jutus midagi kaduma läinud ja päris tõde ei õnnestu enam kunagi teada saada.

Teiseks ja veelgi kummalisemaks väiteks on see, et Kepler, kes elas u 500 aastat tagasi, teadis rääkida midagi masinatest, mis inimese kõnet koleda robotliku häälega võib järgi aimata. Tegelikult polegi siin midagi üllatavat, sest juba 300 aastat enne Keplerit, oli olemas masin, mis äratas kuulsas Aquino Toomases õudu. Tänapäeval on ka vist juba peaaegu midagi taolist suudetud valmis teha ja kas peaksime meiegi Aquino Toomase moodi sellest masinast eemale hoidma või koguni võimalusel selle purustama? Alternatiivne vaade, mida selles loos käsitlen, käsib ilmtingimata taolised masinad hävitada, ennem kui on liiga hilja. Juhin veel tähelepanu, et selles loos käsitletud aasta-arvudele ei maksa kuigi suurt tähelepanu pöörata.

Teine näide, allikas Waba Maa, 26 november 1920.

Lõpusõna.

 

History kanal kubiseb tulnukate lugudest, kes valitsesid inimesi ja ka maailma, kuid mina hetkel seda teooriat teatud põhjustel ei käsitle. Võib ju küsida, kas tulnukad ja inimesed hakkasid omavahel ragistama, et see kutsus esile suure sõja, mis hävitas tsivilisatsiooni? Või hoopis võib eelpool oleva loo põhjal väita, et eelmine tsivilisatsioon lõi tehisintelligentsi, mis inimeste vastu vaenulikuks muutus? Teisest küljest, mis need tulnukad muudki saavad olla kui masinad? Suletud süsteemi ei saa imbuda kuskilt väljastpoolt mingid rohelised olevused. Üldiselt ma ei välistaks ka "rohelisi" olevusi, kuid näib nii, et need tegelased külastavad seda maailma hoopis teistelt sagedustelt ning käivad siin aeg-ajalt hoopis muid asju ajamas...

LÕPP

Helendav inimene

19. sajandil ja ka 20. sajandi algusel oli okultismi  ja/või spiritismiga tegelemine väga moes. Olen mitmeidki lugusid blogisse pannud, kus kirjeldatakse üpris üksikasjalikult neid imelikke nähtusi. Üldiselt, vanemal ajal  inimesed uskusid põhjusega taolistesse nähtustesse, sest need toimisid ja kasutati paljusid trikke enda ja oma kodu kaitseks. Üks maagiline ese, mis oli pea iga eestlase kodus, oli SATOR vormelit kandev taldrik. 

SATOR-vormelist asjast rääkis ka Teneti film (erinevad ajaliinid) ja ilmselt ka selle taldriku tulle viskamisel juhtus midagi ajaga, sest sellel taldrikul oli võime paugupealt kustutada igasugune tulekahju. Loomulikult ega keegi tänapäeval sellistesse asjadesse ei usu ja taolisi asju peetakse trikitamiseks või täielikuks ulmeks. Mina ei suhtu taolistesse asjadesse skeptiliselt ja arvan endiselt, et siin maailmas on pea kõik asjad võimalikud, lihtsalt me ei tunne selle maailma toimimise alustalasid. Kuskil on keegi öelnud: "Kõigil aegadel on taeva ja maa vahel olnud nähtuseid ja saab olema edaspidigi, mida terasedki ajud asjata püüavad selgitada." Läbi oma kogemuste, loetu ja isegi taju, võin suhteliselt kindlalt väita, et maailma asjad ei ole päris nii, nagu need pealtnäha paistavad. Kahjuks on meil nüüdseks teadjad ja oskajad kadunud, on vaid jäänud mõned kaardipanijad, mõned tajujad ja ravitsejad (mõtlen Eestit) ja lihtsalt tavalised soolapuhujad. Rohkem meil midagi teha enam ei osatagi ja seda ka tegelikult terves maailmas. Ja siis aeg-ajalt tuleb Hollywood mõne pool-dokumentaaliga lagedale (Tenet, Avatar, Matrix, They Live, The Abyss ja veel 1000 filmi), ning näitab inimestele niidiotsi tõelise maailma juurde, mida aga läbi tugeva propaganda hoopis fantaasiaks ja ulmeks peetakse. Panen siia artikli ühest kummalisest nähtusest, millest vaevalt tänapäeval enam keegi midagi teab. Nähtust kontrollisid teadlased, kes olid skeptikud taoliste nähtuste suhtes ja tunnistasid fenomeni õigeks. Kui seda lugu lugesin, meenusid mulle ka losside alternatiivteoreetilised valgustuslahendused, millest mõnes loos olen põgusalt kirjutanud...

Helendav inimene

Huvitavaid okultistlikke katseid Tallinnas

Mõni aeg tagasi toimusid Tallinnas kaks huvitavat kontrollistungit salapäraste fosforitaoliste nähete kindlakstegemiseks ja uurimiseks, millised ilmusid meediumina tuntud pr. J. juures. Kontrollijateks olid üldtuntud eriteadlased: närviarst, naistearst, keemik ja üks professor, kes oma huvil ühest istungist osa võttis. Kontrollimise jälgijaks oli ajalehe toimetaja. Ükski neist kontrollijatest ei tegele okultismi alal ega ole selle voolu esindaja, mille tõttu nende objektiivne ja kriitiline suhtumine, mis harilikult erilise kahtlustuse alla võetakse vastaste poolt - on selle valgustusnähtuse vastu kindlustus.

Istungid toimusid järgmisel viisil: pr. J. vaadati arstide ja keemiku poolt läbi, siis tõmmati talle selga kaasa toodud kittel, seoti rätik pähe, pesti käed eetriga, lasti kingad jalast võtta; kõik üleliigsed esemed eemaldati, siis anti talle istet toolil, mis asetses kõrgendatud kohal. Tooli ümber moodustati magneetiline ring kohalikest inimestest, kes üksteisele käsi ulatasid, ja selleks pidid kaasa aitama, et meedium uinuks magneetilisse unne, et siis süvenedes talle jõudu anda ja üldse soodsat ja harmoonilist õhkkonda luua. Kontrollijad asusid väljaspool ringi sobivatel vaatluskohtadel. Tuba hämardati nii, et meedium ja iga tema liigutus oleks selgelt nähtav. 

Varsti uinus meedium ja küsimuste järele, mis temale esitati, ja millele ta vastas, võis otsustada, et ta oli nn selgeltnägemise seisundis. Meediumi hingamine muutus järk-järgult sügavamaks ja aeglasemaks. Siis võttis ta ka käsi appi, neid tõstes ja langetades rütmiliselt, nüüd juba oietega saadetud hingamisega. Siis äkki, väljahingamise algul, oli näha valgust väheavatud huulte vahel. See kordus. Siis hakkas silmalaugude vahelt hiilgama, pärast juba ka silmalaugude pealt, seejärel veel ninast ja kõrvast. Ka seljas oli valguse laik nii tugev, et tooli seljatugi vastu helendas. Viimaks olid ka sõrmeotsad kattunud valgusainega, mis laiali valgus ja jälle kokku sulas, ning vahepeal kadus. See kordus väikeste vaheaegade järel, kord tugevamalt, kord nõrgemalt ja näis olevat ühenduses meediumi sügava hingamisega. Meedium tõstis ka rütmis käed üles, ja neid langetades (sõrmede küljes olid helendavad laigud) silus ta nendega üle rindade ja puudutas seal üht ja teist kohta, mille juures puudutuse kohas jäi kitlile helendav laik, mis pikkamööda kadus. Need nähtused kestsid umbes tund aega, seejärel muutus hingamine kergemaks ja meedium hakkas jälle selgelt vaatama ja vastama küsimustele. 

Vahepeal tehti valgust ja arstid kontrollisid, kas meedium tõepoolest unes viibib. Siis äratati meedium ja veelkord vaadati ta kontrollijate poolt läbi, kuid midagi kahtlast ei leitud. 

Teise istungi eel vaadati meediumi tervisliku seisukorra järele, kuid käsi ei pestud ja ka kittel ja rätik jäeti ära, et oleks võimalikult parem valgusnähet ihul jälgida. Kuid tulemused olid seekord nõrgemad.

Enne uinumist lasti meediumil puhtale teeklaasile sõrmejälgi anda ja öeldi, et soovitakse ka valguse ilmumise ajal sõrmejälgi võtta. See sündis ka, et meedium helendavate näppudega arsti käes olevat teist klaasi haarates korduvalt puudutas ja ka arsti käsi hõõrus - tõenduseks, et sõrmede küljes mingit võõrast ollust ei ole. Siis võttis keemik kaasatoodud valget fosforit nõust ja näitas võrdluseks, kuidas see pimedas helendab. Võidi selgelt veenduda, et üks valgus teisest erinev on. Peale meediumi äratamist vaadati teda jälle järele. Mingisuguseid muudatusi näha ei olnud. Kontrollides sõrmejälgi klaasidel leiti, et need on ühesugused, nii et valguslaigud mingisuguseid jälgi järele ei jätnud. 

Millest sarnane valgus tingitud on, on praegu raske öelda; seda peavad selgitama järgmised katsed ja uurimised, kuid oletada võiks juba seda, et tegemist on mingisuguste bioelektromagneetiliste nähtustega, mis teatud tingimuste juures esile tulevad. Okultistlikus kirjanduses on sarnastest valgusnähtustest juba palju räägitud, mis meediumite juures ilmsiks tulevad. 

Kontrolliv komisjon andis katsete kohta järgmise kirjaliku tõenduse: "Jälgides 22. mail ja 4. juunil s.a. seanssi, mis korraldati meediumi pr. J-ga, võime konstateerida järgmist: Meedium pr. J. sai enne seanssi arstide ja keemiku poolt kontrollitud ning midagi kahtlast märgata ei olnud. Transis ilmus pr. J-l suus, silmades, ninas, kõrvades ja sõrmedel raskendatud hingamise ajal valguse fenomen. Jälgides ilmunud valgusnähete iseloomu, oleme veendunud, et tegemist ei ole pettusega."

LÕPP

Allikas: Päewaleht, nr. 201, 23 juuli 1935.

KUMU

Detsembri esimene nädal oli täis kultuuri ja häid elamusi. Elamusi pakkusid kunstnik Urmas Lüüs oma etendusega "Õie 65 sünnipäev" (sünnipäev tuleb lugeda: sünnippäev) Kanuti kildi saalis ja tema näitus Kumu's. Etendust kahjuks rohkem vaadata (sünnipäevalt osa võtta) ei saa, aga Kumu's on tema näitus veel paar kuud vaadatav. Kes saab temalt sabast kinni, siis ta kindlasti hea meelega tuleb sellele näitusele giidiks. Näiteks oli seal laual üks vana ajaleht aastast 1938, mille artikkel käsitles Eestis vastu  võetavat sundsteriliseerimise seadust... See on teema, mis läheb väga sügavaks ja ega meie ajal siis teistmoodi pole (vabatahtlik-sunniviisiline karoova sprits), kuigi näiliselt on need kaks täiesti eri asja, siis sisu sügavus on neil sama. Ei peatuks teemal pikemalt, aga kui põhjalikumalt järele mõelda, siis EW-aegne idee oleks ehk tänapäeval meie poliitilmale positiivsemalt mõjunud... See on muidugi fantaasia ja mõttemõlgutus, sest tegelikult ei ole olemas ühtegi täiuslikku kontrollimehhanismi ja üldpildis on tervitatav, kuis säänsete idootsustega ükski valitsus oma rahva kallal ei toimetaks. Iseendaga tehku mis tahavad. 

Peab ütlema, et kunstniku mõtet ja arusaama kõigist nendest näituste eksponaatidest on raske tabada ilma kunstniku enda juurde seletamiseta. U.Lüüsi näitusest panen siia ainult ühe pildi ja see lause, mis sellel pildil on võtab kogu inimese elu päris tabavalt kokku. Kunstnik ise jäi kah sedapuhku pildile.

Nüüd hakkan pilti näitama Kumu teistest näitustest ja töödest, mis enim tähelepanu äratasid. Kuna teiste saalide külastamiseks hr Lüüsi näituse kõrvalt jäi vähe aega, siis suurt uurida seal ei jõudnudki. Seda enam, tasub tõelisel ajaloo- ja kunstihuvilisel oma samm Kumu'sse seada.

1830. Vaade Tallinnale Tiskrest. See oli üsna tavapärane vaade minu jaoks varemalt. Kuna Tabasalu pangal sai varemalt palju jooksmas ja rattaga sõitmas käidud, aga sellel pea 200 aasta vanusel maalil on midagi, mida tänapäeval seal enam ei ole...

Mis paganama mastid ja tornid on paljudel vanadel piltidel, mille otstarvet ei õnnestu lõpuni kindlaks teha? On vaid oletused (vabaenergia püüdurid). Mingisugusest meremajakast ei maksa mulle siin jahuma hakata. Esiteks on see mõttetu koht majaka jaoks ja teiseks on tehniliselt teostamatu sellele pisikesele platvormile pidevalt puid vedada ja neid seal põletada. Masti tipus paistab olevat mingist metallist läikiv muna...

Järgmine maal sobitub samuti vabaenergia teemasse.

1841 Bluhmi maja interjöör Tallinnas Pikk tn 57. Mitte ühtegi tänapäeval teadaolevat valgustuslahendust ei näe selles toas peale suursuguse laelühtri. Aga..

Kas tõesti 6 küünlakest, mis selle lühtri külge oli võimalik panna, valgustasid selle suure toa? Kuna blogis on tõenäoliselt juba kõik vähegi teadaolevad ulme teemad välja pakutud, millele on alternatiivid kas ise tulnud või jälile jõudnud, siis võib kahtlustada, et toa seintel ja lagedel olevad kuldsed kaunistused kiirgasid nii valgust kui ka soojust.

Paistab sedasi, et mingeid elektrijuhtmeid ei kasutatud, vaid kasutati n.n. juhtmevabasid "Tesla" lahendusi energia ülekandmiseks.

Sellel maalil on veel mõned kummalisused. Iga akna alla on paigutatud kaks tooli ning peegli lauakeste peale pisikesed kausikesed. Švejki seiklusi lugedes selgus, et vanasti olid majades kasutusel süljetopsid, kuid arvatavalt olid need moes 20. sajandi algusel (kehvikute ajastu), missugusest ajastust hiljem ka ühe pildi siia panen. Sellisesse uhkesse häärberisse süljetopsid ilmselgelt ei sobi. Võib oletada, et tegu on siis tuhatoosidega? Kahjuks, mingeid suitsetamise atribuutikat pildilt näha ei ole. Kuid pildil on veel kaks kummalist objekti.

Arne kirjutas kunagi oma blogis Sansaara teemas taolistest urnidest ja kaldun arvama, et need ei ole lihtsalt mingisugused kaunistused, vaid on reaalselt seest tühjad ja neil urnidel oli kindel otstarve. Töid urnidest oli seal muuseumis teisigi.

Ja vot siis oli kuskil klaasi all sellest samast maalist foto tehtud, millele on inimeste kohale pandud suurendusklaas. Suurendusklaas pisikesel fotol on hea vihje. Kas võib hoopis olla nii, et algselt tehti Bluhmi majas sellest olukorrast, kus haigele teed tuuakse, foto ja hiljem oli aega rahulikult suurendusklaasiga uurida ja fotost suurem ja ilusate värvidega maal pintseldada? Pole ju kuigi loogiline, et teetassiga tädike poseerib seal kunstnikule mitmeid tunde. Haige kooleb enne ära, kui tee temani jõuab.

Nüüd toongi võrdluseks Švejki ajastu eelnevale "Bluhmi maja" ajastule. Pildil on aastal 1913 Jõelähtmel asunud vabadiku hurtsik. Taolisi pilte just täpselt sellest samast "kehvikute" ajastust oli seal teisigi, aga polnud mõtet neid kõiki üles pildistada, sest mind huvitab rohkem see "ilusam aeg."

Näituseks eelmisele pildile 1866 aasta maal, mis kujutab Käinat. Mis siis ikkagi vahepeal juhtus, et elu nii viletsaks läks? Hr Lüüs rääkis oma näituse juures just aastatest 1920 ja isegi varasemast ajast. Meie esiisadel olid muldpõrandatega onnid, kuhu kõik solk ja vedelam kraam sisse imbus. Lastel ei olnud mingeid mähkmeid, vaid kõik vedelam jäi muldpõrandale, kuni see mulda imbus. Mingeid peldikuid ei olnud, käidi kangemal asjal pasalepikutes või sealaudas, kus põrssad selle kenasti ära sõid... Vot ja sellist juttu vanade eestlaste kohta ja nende elu-olu kohta võib mujalt ka lugeda, aga vaadake nüüd seda maali Käinast (u1860).

Ilusate kenade rahvarõivastega inimesed hoolitsetud külas lõikavad sirpidega vilja. Kus põrgust selliste kenade rõivastega sai pasalepikus asjal käia? Need kaks pilti ei sobi mitte kuidagi omavahel kokku. 

Ja siis oli seal veel palju huvitavaid maale 18-19. sajandist nii Põltsamaa lossist, Karksi kirikust ja varemetest jne, aga neid pilte ei ole mõtet siia panna ja midagi võrrelda, sest neid hooneid on selle aja jooksul päris põhjalikult muudetud (vähem aknaid jne), kuid sellel on üks suur põhjus: ilmasõda või -sõjad. Seal oli üks näitus Tartust, kus Tartu 2 MS aegu ikka päris palju kannatada sai. Kes elab Tartus või tunneb hästi Tartut, sellel soovitan ainuüksi selle näituse pärast kohale minna. Sealt võib leida täielikku ulmet, millele mina jälile eal ei jõua tänu oma ebaprofessionaalsusele Tartu suhtes. Ühe ägeda pildi Tartust siiski panen, mis mõtteid tekitas. Mis puudega on tegu? Tegu on 1941. aastaga ja pildil on kujutatud kahte puud Aia tänaval. Vastust ma seekord ette ei ütle, aga ajuvaba tundub see vastus ja terve see pilt ikkagi olevat.

Lõpetan postituse kolme pildiga, mis on minu arvates tänapäeval kõige põletavamad teemad üldse ja proovivad vähemalt mind mõtlema panna: Kes ma olen, miks ma (me) siin oleme ja mis maailm see selline on? Märgin veel ära, et tegu on üpris vanade töödega, kuid inimesed on osanud mõelda ja asju vaadata väheke teisest vaatevinklist läbi kogu selle segase ajaloo. Juurde pole mõtet kommenteerida, vaid U.Lüüs ütles olukorra kohta tabavalt. Nimelt, kui ta EKAs õppis, siis oli seal joonistamise või maalimise tund. Üks õpilane aga joonistas pildi alati äärest ääreni täis, nii et kujutlusruumi üldse ei jäänud. Ja õpetaja kõndis selle õpilase selja taha ja vaatas pilti ning ütles: "Mis Te arvate, et ma olen loll või? 

Jüri Okas. Pikali, 1974.

Raul Meel. Laulev puu 1968/1988.

LÕPP

Maakera, lame maa või õõnes maa või koguni kolmetahuline püramiidmaa?

Õõnsa maa teooriat on kirjeldatud ja uuritud, kuid põhjapanevaid andmeid ei ole. Mina ise mingit maakera juttu ei usu ja kui siit edasi minna, siis loogiliselt võttes, justkui saaks ainult maakera puhul tulla õõnsa maa teooriale. Ma olen A.Säde poolt tõlgitu (Suitsev Jumal) kunagi ammu läbi lugenud ja päris täpselt enam ei mäleta raamatu sisu, aga imelikud loodusnähtused, mida poolustel (nii põhja kui lõuna) on tehtud, on vägagi kummalised. Kuskil blogis on juttu ka neist nähtustest – ebapäikesed, punane lumi, valgussambad jne.

Kui aga meie elupaik – maa on platvorm, siis saab see samuti olla õõnes ja arvatavalt ka nii on. Paljud muinasjutud (ahjualused), legendid (tšuudid) ja isegi endisaegsed teadusmehed (A.Kircher, Davy, Simmes, Lesbiesl) just seda on väitnud. Isegi Matrixi filmis oli "päris elu" maa-all. Maa peal polnud midagi peale rikutud looduse ja masinate ning kookonis magavate inimeste. All pool olev katkend vanast ajalehest on justkui väike katke Matrixi filmist, kuid lisaks on seal veelgi pöörasemat informatsiooni.

"Jeruusalemma linn" ehk „Sion" oli „Põrgumäega" vastasseisus, tasakaalustades viimast.

Aastal 1819 esines omapärase Maa kuju kavaga ameeriklane John Symmes. Selle teooria järele koosneb maakera vähemalt viiest üksteise peale asetatud kettast. Sealjuures on ta põhja- ja lõunanaba kohalt avatud (vaata joonist). 

Kaks korda pööras selle omapärase teooria looja Ühendriikide parlamendi kongressi poole, paludes talle kasutada anda kaht laeva, millega ta oleks sõitnud Maa sisemusse. Talle öeldi ära, kuigi tal ka poolehoidjatest puudu polnud.

Alles 1913 arvas samuti üks ameeriklane, et maakera on seest õõnes ja nabade kohalt avatud. Keskel olevat tal oma sisemine päike (vaata joonist). 

Aastal 1875. püstitas Inglise geoloog teooria, mille järele Maal on kolmetahulise püramiidi kuju (vaata joonist). Selle teooria elustas hiljem Prantsuse teadlane Teofiil Moreux, kes pidas teda tõenäolisemaks teiste hulgas.

Ameeriklane John Cleves Symmes (surnud 1829) oli Ühendriikide sõjaväe kapten ja ta tundis ülisuurt huvi põhjanaba ekspeditsioonide vastu. Ta luges läbi kõik kättesaadavad materjalid maa nabade uurimiste kohta ja jõudis lõpuks veendumusele, et maakeral pole üldse pooluseid, vaid nende asemel on ainult tühi ruum või sügavad kuristikud. Edasi veendus kapten, et maakera on seest õõnes ja inimestele elamiskõlbulik. Ta avaldas oma teooria raamatus "Kontsentrilised sfäärid ja polaar tühiruumid." 

Katkend raamatust:

Eeldame, et meie maapind on jagatud üksteisega ühendatud sirgete joontega keskele koondunud ühe ruutmiili suurusteks osadeks, nagu allolev joonis näitab:

Ja siis eeldame, et universumis pole muid ainepartikleid peale A ja B, kusjuures A sisaldab 1328 kuupmiili ainet ja B vaid 166. A tõmbaks B-d nii, et nende tõmbe keskmeks saaks punkt O, mis muutuks kohe ühiseks keskpunktiks: kuid kui eeldada, et kogu maapinna aine olemas on, avaldaks A siiski oma mõju B-le, kuid mõlemale mõjuksid T ja S ning ümbritsevad ained, kõik võib-olla kalduvad ühte ühiseks keskpunktiks. Siiski arvan, et kalduvus keskpunkti ei oleks nii suur, nagu väidetakse üldiselt vastuvõetud teoorias, mis väidab, et maa keskel olev aine on neli korda kõvem kui sepistatud raud...

Symmes oletas, et suurte, pooluseid ümbritsevate tühiruumide ümber kuhjub jää ja lumi, mis moodustavad põhja ning lõuna polaarringi n.n. "ääred." Selle taga pidi algama lahtine polaarmeri, mis pikkamisi alla laskus maa sisemusse, nagu hiigla kuristikku. See meri kubises Symmesi arvates vaaladest, hüljestest, merekoertest ja kaladest, kuna merekaldail leidus toitu lugematuile loomadele. Kui Symmes suri, siis jätkas tema tööd tema poeg. 50 aastat pärast isa surma õhutas ta õpetlasi varustama ekspeditsiooni üle Gröönimaa "Symmesooniasse", kust saavat tungida maa sisemusse. Enne kui ekspeditsioon sai teele asuda, suri ekspeditsiooni juht ja sellega lugu lõppes.

Lisaks tõendab ka Lesbies, et meie maa on seest õõnes ja seest mõnesuguse eluga täidetud. Lisaks maa südames olevale elule, on maa keskmes kaks hiilgavat keerlevat tähte, mida pluutoks ja proserpinals nimetati. Teati isegi tõendada, et 82. laiusekraadi kohal on maalõhe, mille kaudu maa elanikud soovi korral alla võivad laskuda. Humboldt ja tema seltsiline Humphry Davy kutsuti kapten Symmesi poolt avalikult üles nimetatud maakohale reisi ette võtma ja maasüdamesse alla astuma. Muuseas Davy'it mainib mitmel korral ka Jules Verne oma raamatus "Reis maakera südamesse." 

Mida teab ajalugu Põhjanaba uurimustest ja ajaloo vastuolu Symmesi poolt uuritud materjalidega.

Kõige esimesed reisud põhjanabale võeti ette rohkem kui 1000 aastat tagasi kulla saamise eesmärgil. Polaar sõit, mida aastal 1040 seltskond Friesi rüütlid Bremeni linnast toime panid, tuleks Põhjamaa uurimiseks nimetatud saada, sest nõnda kui Adams Bremenlane teatab, olla nimetatud Friesi rüütlid selajal väga kaugele põhja alla jõudnud (kui kaugele?).

Henry Hudson sooritas aastail 1607-1610 neli Põhjamaa uurimissõitu ja olevat jõudnud kuni 80 kraadi 23 min. põhja laiuse alla. Ta sõitis tema oma nime järele nimetatud Hudsoni lahest ja väinast läbi, sai aga tagasi tulekul oma mässavate madruste läbi ära tapetud ja merre heidetud. 17 kuni 19 aastasajani jäi põhjanaba uurimine soiku ja alles aastal 1818 tuli teaduse meestele jälle uus tung Põhjamaid tundma õppida. 

Tõmbasin ühele olulisele lausele, õigemini vastuolulisele lausele joone alla ja küsin nüüd küsimuse. Ühendriikide sõjaväe kapten John Cleves Symmes, kes sündis Wikipedia andmetel 21. juulil 1742 ja suri 26. veebruaril 1814, olevat lugenud läbi kõik kättesaadavad materjalid Maa nabade uurimiste kohta ja jõudis lõpuks veendumusele, et maakeral pole üldse pooluseid, vaid nende asemel on ainult tühi ruum või sügavad kuristikud. 

John Cleves Symmes.

Millist kirjandust Symmes siis luges, kui tema eluajal oli põhjanaba uurimuste kohta kätte saadav ainult Bremeni Adama ulmelood paljudest maailma eri kohtadest. See mees nimetas eestlasi õige metsikuks rahvaks, kes kummardasid usse ja ohverdasid inimesi ussidele. Kas sellise mehe ulme-pajatusi ja põgusat kirjeldust põhjamaadest saab üldse tõsiselt võtta? Ei peatukski Bremeni Adama juures rohkem, sest õige ajalugu on põhjalikult ära soperdatud, kuid õnneks totaalselt suured vead ja vasturääkivused (loe ka blogist zeppelini lendu põhjanabale, kus avastati põhjanabalt suur ja üle pilvepiiri ulatuv maa) paljastavad kogu ajaloo absurdsuse. Missugust kirjandust pidi Symmes lugema, et selle kaudu tulla aastal 1819 järeldusele, et maakeral pole üldse pooluseid, vaid nende asemel on ainult tühi ruum. Ilmselt pidi kirjandust olema tohutu hulk. Kui pääseks tänapäeval ligi peidetud kirjandusele, kas ma saaks teha samasuguseid järeldusi, nagu Symmes või jõuaks jälile hoopis millelegi muule? Kogu loo absurdsust näitab veel see, et Wiki teab Symmesi surma-aastaks märkida aasta 1814, see on viis aastat hiljem, kui Symmes tuli järeldusele, et emakesel maal ei olegi pooluseid. Symmes olevat surnud hoopis aastal 1829.

LÕPP

Allikad:

Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr. 16, 16 aprill 1928.

"Wirulase" lisa, 1 juuli 1906.

Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr. 50, 16 detsember 1929.

Raamat: Symmes's theory of concentric spheres.

https://en.wikipedia.org/wiki/John_Cleves_Symmes.

Hääl, 5 september 1909.

Tuhat päikest tiirleb su kehas

Matrixi esimene film tuli välja juba üle 20 aasta tagasi ja see on tekitanud inimestes paljuski mõtteainet meie maailma olemuse kohta. Koolis mitte midagi taolist ei õpetatud ega õpetata ka tänapäeval, kuigi olid olemas teooriad juba rohkem kui 100 aastat tagasi (võibolla varemgi), mille alusel on vändatud Matrixi film. Olen Matrixi laadsed tuntumad filmid kõik mitu korda ära vaadanud, aga vot ei ole suutnud pilti kokku panna oma teadvuses, kuidas saab Matrix (meile tajutav maailm) reaalsena tunduda, kuigi see ei ole seda mitte. Kas keegi osaks sellele küsimusele anda definitsiooni, millest ka esimese klassi koolilaps aru saab? Mina ei oleks osanud seda infot lihtsalt ja arusaadavalt edasi anda. Aga ma olen eelnevalt komistanud mõiste otsa, mis on võibolla Matrixi kirjeldusele kõige lähemal, ja see mõiste on – vedel elekter. Kuigi ka see termin ajab segadusse, aga paneb mõtlema kastist välja, vähemalt minu pani.

Juhtusin siis lugema vanadest ajalehtedest kolme artiklit, mis tegi mulle Matrixi (maailma) olemuse juba hoopis selgemaks. Jube lihtne on öelda, et kõik on energia või kõik on elekter. Mis on üldse elekter? Need terminid on tegelikult abstraktset laadi, sest mitte keegi ei tea päris lõpuni, mis see on. Kui ma nüüd ütlen, et kõik on elekter ja küsin ükskõik kelle käest, millest ta nüüd aru sai, siis arvatavasti ma saan vastu samasuguse lolli vastuse, nagu ka minu küsimus oli. Lähen sammukese vedelast elektrist edasi ja saan toetuda artiklile, kus on öeldud, et kõik mateeria ja terve nähtav maailm on liikuv elekter. Kui ma istun puust taburetil, siis taburet pole tegelikult puust, vaid see on teatud kiirusel mingi kindla vormi saanud liikuv elekter. Lihtsustatult, raud, mida me tunneme mateeriana, on puust erineva kiirusega liikuv või võnkuv kindlas vormis elekter jne kuni kõikide mateeria vormideni, mida me tunneme, kaasaarvatud meie kehad. Pole olemas mingit rauda ega puud ja isegi mitte mind ennast sellisel kujul, nagu me arvame, kuigi elusloodusega või õigemini hingestatud olenditega, on asjad väheke keerulisemad, sest kõigel elaval on veel mingi vägi juures, mida võib elusädemeks kutsuda. Kas pole kummaline kokkusattumus sellest vanasti tihti kasutatavast sõnast - elusäde! Elusäde võrdub ju eluelekter. Ma võiks nende artiklite põhjal kokku panna suhteliselt lihtsa ja loogilise mateeria definitsiooni. 

Kogu maailma mateeria on kas vormitud või alles vormimisel ja koosneb erineval kiirusel võnkuvast elektrist, olenevalt mateeria liigist. Liikuv elekter moodustab ainult sellepärast nähtava ja käega katsutava mateeria, et kõik, kaasaarvatud me ise, koosneme samast liikuvast elektrist. Elekter ise aga loob näiva mateeria ja on tegelikult energia. Maailm ise on just selline nagu see on just tänu elusädemetest tingitud tingimuste kogule.

Artikleid aga ei tasu võtta sõna-sõnalt, sest seal kasutatakse teaduslikke termineid, nagu elektronid, aatomid, ja veelgi väiksemad aine osakeste nimetusi (pole olemas mingit ainet), mida ei ole võimalik füüsiliselt vaadelda ühegi mikroskoobi ega muu aparatuuriga, vaid kirjeldused on pigem teoreetilist laadi ja matemaatiliselt välja arvutatud, kuid arvatavalt on ka nendes arvutustes suured ja põhimõttelised vead sees. Kui keegi väidab, et aatomeid ja elektrone on tänapäeval pildistatud, siis ma pean seda samasuguseks fantaasiaks nagu kuul käimist, aga see polegi hetkel oluline. Oluline on sõnum, mida saab neist artikleist tervikuna välja lugeda. Teen mõned olulisemad kohad rasvaseks.

Tuhat päikest tiirleb su kehas.

Hans Dominik’i järele.

„Kas võite mulle öelda, härra kandidaat, mis on elekter?“ küsis keegi professor aastal 1900 peetaval eksameil. „Se... see, olen unustanud selle! Varemalt oli meeles," kogeles küsitu. Kahju", ütles professor, „Teie olete ainus inimene, kes teadis, mis on elekter, ja teiegi pidite selle unustama."

See sündis nii vähese aja eest. Kuidas imestaks iga vana professor, kui talle iga koolipoiss jutustaks, et negatiivset elektrit kiirgab välja palavast traadist, kuidas teemasin paiskab õhku aurupilvi, mis koosnevad tuhandeist elektronidest (ehk negatiivse elektri aatomeist). Tõsiasi on — mida meie tänapäeval igas raadio kõvendajalambis teadlikult kasutame — lasus siis veel kaugel meie loodusteaduse piirist.

19. sajandil teati: elekter on energia, füüsilise energia erisugune väljendusvorm. 20. sajandi esimesil aastail sammus see mõiste vähe kaugemale. Leiutati elektriaatomite kiirgamine palavast metallist ja otsustati selle järele, et niisuguseid elektriosi leidub igas metallis. Uuriti raadioaktiivseid aineid ja imetleti kuidas aatomid purunesid ja samal ajal võimsad energiahulgad vallale pääsesid. Aatom, väheim ja tolle ajani jagamatu mateeria ehituskivi, lahutati veel vähemateks osadeks, milledest erilise tähtsuse omandasid elektronid. See oli saavutus, mis põhjustas füüsika ja keemia revolutsiooni. Ja siis ilmus taani füüsik Niels Bohr, võttis mateeria rafineeritud optiliste ja elektriliste abivahenditega luubi alla ja üsna uus maailm oma kõigis üksikasjus paistis talle sealt vastu. Iga aatom muutus täielikuks planeedisüsteemiks! Selles süsteemis on kesk-päike, positiivne elektriosa. Ümber päikese tiirlevad elektronid — lõputu ettekujutus!

Kahekordne oli ime, mis siin esile tuli. Mateeria ja energia, milliseid peeti hoopis eriaineteks, kui seda nii öelda, sulasid 20. sajandi teadlaste mõjutusel kokku, moodustades üksuse. Uuemate mõistete järele koosneb kogu loodus vaid energiast, ja nimelt positiivse elektri aatomeist (kesk-päikesed) ja negatiivsetest aatomitest — elektronidest (planeedid). Laps, kes oma lõuaga laua äärele toetab, ei toeta selle uue teooria järele mitte mateeria või ainele, vaid ta lõug asub liikuval elektril...

Teine ime ilmus sellest, et nüüd niisuguse teadvusele jõudmise tagajärjel suure „ultra-maailma" kõrvale, mis ümbritseb päikesesüsteemi, tuli veel lõpmatu väike „infra-maailm", mis täielikult sarnaneb esimesele. Kui kujutame omale ette ühte vee-aatomit, mis on lihtsamaid ja kergemaid kõigist aatomeist, tuhat-biljon korda suuremas kujus, siis oleks selle „aatomi“ kesk-päikese läbimõõt vaid 2 millimeetrit, mille ümber keerleks 3,8 meetrilise läbimõõduga negatiivne „elektron". Ja kui meie jätaks aja muutmata — siis keerleks „elektron" 6 miljardit korda sekundis ümber oma „päikese"! Kui meie elaks sellel „infra-planeedil", siis vastaks seal üks „maapealne" sekund 6 miljardile aastale...

Niisugustest infra-ilmadest koosneb igasugune mateeria vorm, mitte ainult laua plate, vaid ka meie eneste kehad — meie ise. Aatomid, milledest koosnevad meie veri, meie liha, meie ajud, on kõik tiirlevast, roteerivast, vibreerivast elektrist koosnevad päikesesüsteemid. Ja iga meie pisemgi keha osake annaks pärast vastavat suurendusi pildi, mis kuigi palju ei erine tähistaevast. Kohutavad ilmakatastroofid, tähtede alla langemised, sünniks selles inframaailmas, kui ta oleks hariliku ilma suurune, siis kui laps lööb peaga vastu lauanurka.

Veel suuremad katastroofid sünnivad, kui inimese peaaju mõtleb. Küsime nüüd, kas on see kõik juba kõigutamatu teooria, mille loonud uurimused, või on veel midagi, mida sellel alal peab leiutama? Vastus selle peale kõlab järgmiselt: Teadusilma esindajad võtavad seda loodusevaatlust kui tõsist hüpoteesi. Tõendavad ju seda paljud nähted loodusilmast. Ühe näitena võime tuua selle kohta mitmesuguste ainete erikaale. Üks liiter vett kaalub täpselt üks kilogramm, õllel on umbes sama raskus. Kannu täis õlut kaalub näiteks 1 kilogramm. Raskemaid kõigist maapealseist aineist on plaatina, mis on 22 korda veest raskem. Plaatinaga täidetud õllekann kaaluks siis 22 kilogrammi. Kui me katsuks kannu kõrvast kinni võttes plaatinat üles tõsta, siis kõrv murduks. Meie maakera on 5,5 korda raskem kui samamõõduline veekuul. Maakera keskmise „seguga" täidetud õllekann kaaluks seega 5,5 kilo. Aga nüüd tuleb üllatus! Siiriust saatva tähe aine on 60.000 korda veest raskem. Selle seguga täidetud õllekann kaaluks siis 60 tonni, s, t. sama palju kui neli raskeveo auto koormat.

See maakeral võimatu raskus nii väikese mahu juures on täitsa kindel ja tõendatav. Tõendada võib seda eelkirjeldatud aatomite-teooriaga. Isegi siis, kui Siiriuse täht koosneks ka kõige kergemast gaasist, näiteks veeaurust, siiski oleks nimetatud raskus mõeldav, kui vee planeedikeste vahesid oma päikeste suhtes välise surve mõjul neljakordselt vähendada, üksteisele ligemale suruda. Selle tähe sisemuses, nagu kõikide maailma päikeste sees, valitseb surve, mis võrdub miljarditele atmosfääridele, ja seal valitseb 50 miljoni kraadine temperatuur Celsiuse järele. Meil on siin tegemist mateeriaga, ehk nagu me uue teooriale tuginedes öelda võime: elektriteedi planeetsüsteemidega, millised asuvad hoopis erisuguste mõjude piirkondades ja on seega hoopis isesuguste omadustega, kui meie maakeral asuvad ained. Tähe sisemuses muutub mass kiirgavaks energiaks.

Päikese pealmisel kihil muutub mass aga valguse kiirgamiseks. Nii viib uus mateeria teooria meid ka varemalt tundmatu päikese energia allikale. Mass põleb teataval mõõdul ja muudab end seejuures kiirgamis-energiaks. Einsteini teooria võimaldab meil täielikku arvutlemist. Meie teame, näiteks, et igal aastal 120 miljonit tonni massi läheb meie päikeselt kaduma, paiskudes ilmaruumi kiirgamisena! Ka teame veel, et päikese massist jätkub kiirgamiseks veel 15 biljoniks aastaks! Selle järele tuleks loomulikult meie päikesesüsteemi ja loomulikult ka inimsoo lõpp.

Kirjeldatud "halli teooriat" võib ka praktikasse tuua. See tähendab: meie peame õppima ka oma maa peal ja oma olukordade juures, mida tehniliste vahenditega võime saavutada. Peame mateeria viima nii kaugele, et ta vabatahtlikult laguneks, muutudes ümber energiaks. See ülesanne on küll ülematult raske, kuid mitte võimatu, ja ta on küllalt tähtis, et oma jõudu pühendada ta lahendamisele. Selle teostumine tooks me ellu ajajärgu, mis sarnaneks vanadele kuldsetele aegadele, nagu me neid muinasjuttudest tundma oleme õppinud. Mõne tonni mateeria lagundamisel saavutaksime energiahulga, millega hulk aega saaks valgustada ja kütta kogu maakera.

Meil oleks võimalik arendada hulgaks ajaks inimeste kätetöö saavutatud energia tööga. Üsna selgesti võime praegu niisugust aega näha meie loodusteaduse kõrguses. Aga õnnelikumaid inimesi on järeltulevad generatsioonid, kes saavad nimetatud aega ka üleelada! 

Inimese meeled valetavad! 

Järgnev artikkel täiendab ja tõestab eelpool kirjutatut.

Meie ei pea kunagi teaduse suurt õpetust unustama, et meie meeled ja asjade nägemus niivõrd petlikud on, et me tihti just vastuolulist näeme ja tunneme, mis tõepoolest olemas. Toome siia mõned näited selle meeletu õpetuse toetuseks.

Kontserdil viibides kuuleme ilusaid helisid, aga häda on selles, et helisid pole tegelikult olemaski, on ainult õhuvibratsioon, mis meie kõrvu puutuvad. Me näeme taevalaotuses ilusat mitmevärvilist vikerkaart ja ometi pole tegelikult mingeid värve olemas, on ainult eetrivõngutused, mis meile petlikke värve silme ette loob. Kui värve pole olemas, siis ometi ju peab valgus olemas olema. Kuid ka see on selge pettus. Pilkane pimedus valitseb terves ilmaruumis, on ainult heledad eetrivõngutused, mis meile valgusena tunduvad. Suvel kannatame kuumuse, talvel kurja külma all. Siin on jällegi äraneetud eetrivõngutused süüdi, mis meie meelteorganites soojuse ja külmuse tundeid äratavad. Meie puudutame miskit kõva asja ja usume, et see tugev on. Siin on aga jällegi pettusega tegu, sest vastav asi pole mitte üksus, vaid seisab koos lugematu arvust väikestest osakestest, mis alalõpmata liiguvad. Näppu tulle pistes, tunneb igaüks põletuskohas hirmsat valu. Ja ometi pole see nõnda. Näpul pole valuga miskit tegemist, valu asub ainult meie ajus. Kui ka kõik väited ümberlükatavad on, usume siiski, et aju ja mõte ühenduses on. Kuid ka siin oleme petta saanud ja võime pigemini Du Prelst uurimiste peale kindlaks jääda, kes ütleb: "Hing on keha saavutus, mõte aju produkt."

Katkend artiklist "Tähtedevaheline maailm."

Artiklis väljatoodud näitlik mudel võtab kokku liikuva elektri mõiste ja seletab pealiskaudselt ära kogu meie maailma olemuse, mis on tegelikult tühjus ehk mitte midagi. Kui me vaatleme öösel lummavat tähistaevast ja arvame nägevat seal aukartust äratava tähtede mere, mille mass on kirjeldamatu, kuid tegelikult ei ole seal praktiliselt midagi ja me näeme tühjust. Huvitav on veel see, et kui me heidame pilgu tähistaevasse, siis seal nähtav aine (elekter) on tegelikult see sama taburet, millest loo sissejuhatuses kirjutasin. Kui me vaatame taevast, siis me näeme tabureti pinda, aga kõvasti suurendatult. Nii nagu all, nõnda ka üleval.

Näitlik mudel. Valmistame enesele ühe mudeli, mis ütleb meile vahest rohkem, kui kõik sõnad. Seame selles mudelis päikeseks kirsikivi suuruse terakese. Maakera oleks sellisel juhul kirsikivi kõrval silmale nähtamatu tolmukübemeke. Kui nüüd selles mudelis kõiki mõõtmeid vähendada samas proportsioonis, siis tuleks teine, lähim kirsikivike (täht) asetada esimesest 400-500 kilomeetri kaugusele. Nüüd saame ülevaate, mis näitlikustab tegelikult, kui kaugel asub üks tähistaevas nähtav täht teisest tähest. Kui üks kirsikivike asub Tallinnas, siis teine tuleb paigutada Klaipedasse ehk kuhugi Leedu-Poola piiri lähedale. Ühe kirisikivikese jaoks piisaks nõnda vaevalt kõigi kolme Balti riigi territooriumist. 

See pilt muutub veelgi selgemaks, kui me peame silmas mitte pindala, vaid ruumi, sest siin on ju meil tegemist just ruumiga. Kujutleme enesele ette hiiglasuurt anumat, mis 10 kilomeetrit pikk, lai ja kõrge on, seega 1000 kuupkilomeetrit. Võtame nüüd kirsikivi, jaotame ta 1000 tükiks (silmale nähtamatu suurus) ja viskame ühe sellise tükikese selle hiiglaanuma sisse. Kas on see anum nüüd tühi või täis? Muidugi tühi, absoluutselt tühi, sest see väike kivikübemeke seal sees ei tähenda üldse mitte midagi nii tohutu suure mahu kohta.  

Lõpetuseks küsin küsimuse, mis võib nullida kogu eelneva, olenevalt vastusest: Kas Super Mario arvutimängus olev takistus on see sama liikuv elekter, millest eelpool jutt?

LÕPP

Allikas: Raadioleht, 27 aprill 1930; Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr. 11, 19 märts 1923 ja Uus Eesti, nr. 350, 22 detsember 1938