Otsustasin tõlkida pisikese osa raamatust Conquest of a continent, Madison Grant, 1933. Kuigi raamat tundub tänapäeva mõistes olevat rassistlik, siis teen ühe asja kohe selgeks. Minu jaoks ei loe inimese skafandri eripärad, loeb sisu ehk see, kes seal nuppe liigutab. Kohendasin mõnes kohas tõlget natukene tänapäevasemaks. Tõlge ei ole väga põhjalik ja esineb vigu, kuid üldpilt sisust peaks siiski küllaltki hästi välja joonistuma. Miks ma selle osa raamatust ära tõlkisin, on see, et raamatus on väga palju infokilde, mis teevad minu alternatiivajaloolist nägemist selgemaks. Toon välja vaid mõne märksõna: Tallinna asustamine ja taanlased, hiiglased, Ameerika avastamine, barbarid (vanadel kaartidel asustavad aafrika põhjaosa) jne. Põhjamaalaste all on kindlasti mõeldud ka eestlasi (viikingid). Eesti keele jäänukeid leiab näiteks Saksamaa külade nimedes. Lätis asuvast Perse jõest vast siinkohal ei maksa rääkida, sest see oli liivlaste ala, kes rääkisid keelt, mida taipas iga eestlane. Loost leiab tõsine alternatiivajaloo huviline kindlasti palju infot, mis loksutab mõned valged tühimikud paika, kuid samas tekitab olemasolevates teadmistes palju uusi valgeid laike juurde. Kahjuks ei ole veel sellist ramatut näinud, kuhu on pandud kogu tõde, ilma fantaasia ja valeta. Aastaarvudele ei soovita eriti tähelepanu pöörata, sest näiteks barbarid ja maurid elasid Aafrikas alles mõnisada aastat tagasi. Head lugemist!
Euroopa asustamine Põhjamaalaste poolt
Umbes 1300 eKr. ilmus Egiptuse skulptuuridesse blond sinisilmne Liibüa rass. Kust need blondid tulid või kuidas nad Liibüasse sattusid, pole teada, kuid huvitav on märkida, et blonde barbareid (berbers, barbers) leidub tänapäeval Põhja-Aafrika Atlase mägedes. Need on aga ilmselt värskemad saabujad põhjast.
Umbes 1800 eKr. ilmbusid hetiitide sekka põhjamaised inimesed. Need Põhjamaadest pärit vallutajad sisenesid hiljem Mesopotaamiasse mitanni ja kassiitidena, kuigi võibolla, et nad olid vaid nende rahvaste valitsevad klassid.
Ülestähendatud ajaloos esinevad põhjamaalased läänes esmakordselt ahhaialastena. Nad tulid põhjast Daakia tasandikult ja vallutasid Kreeka ja Früügia umbes 1400 või 1500 eKr.
Umbes 1200 või 1300 eKr Põhjala rahvas, osco-umbrialased, kes kirdest saabusid, sisenesid Itaaliasse. Nad olid aksalaste sugulased ja olid ladina hõimude, sealhulgas varajaste roomlaste esivanemad. Vahemere põliselanikud tõrjuti Lõuna-Itaaliasse, kus nad on Calabrias ja Apuulias säilinud tänapäevani.Kontrast Põhja- ja Lõuna-Itaalia rahvaste vahel on endiselt sügav.
Mandripõhjamaalased sisenesid keldi hõimudena Galliasse 9. sajandil e.m.a. Kohanimede tõendite järgi läbisid nad Lõuna-Saksamaa.
Keldi põhjamaalased vallutasid Hispaania umbes 600 eKr, kuid nende domineerimine ei olnud kunagi täielik ja nad segunesid peagi põliselanikega. Poolsaare segaelanikke nimetasid roomlased keltiberlasteks (Celtiberians).
Samal perioodil vallutasid Keldi põhjamaalased Briti saared ja okupeerisid ning keldi keel suruti peale Vahemere elanikkonda, kuigi viimased jäid suurel hulgal ellu, eriti Inglismaa ja Iirimaa lääneosas. Neid keldi keelt kõnelevaid Vahemere elanikke nimetati kuni viimase ajani "Ibeerlasteks"; kuid 1,5 tuhat aastat tagasi kutsusid pealetungivad saksid kõiki inimesi Inglismaal leidsid, "Waleslasteks".
Umbes aastal 300 eKr. sisenes uus keltide laine Galliasse ja Suurbritanniasse. Seekord tulid nad Saksa tasandikult, rääkides keldi keelest mõnevõrra erinevas vormis. Mandril tunti neid Belgae ja Briti saartel Brythoni nime all. Nad andsid oma nime Briti saartele. Caesari ajaks olid nad vallutanud Gallia põhjapoolse kolmandiku ja kogu Inglismaa; kuid Rooma väed lõpetasid oma kaugema edasitungi. Iirimaale nad ei jõudnud.
Rooma kirjanikud kirjeldavad Gallia keltisid kui puhast põhjamaalast ja räägivad neist kui valitsevatest klassidest ja sõjaväelisest aristokraatiast, kuni Julius Caesar hävitas nad oma kümneaastase vallutusretke jooksul. Väidetavalt on tema Gallia retked hävitanud miljon meest, peamiselt sõdalasi.
Oma suurima laienemise ajal rüüstasid galaatlased Roomat (387 eKr). Nad ei trüginud enam lõunasse ja taandusid peagi Cisalpine Galliasse, see tähendab Po orgu ja Apenniinidest põhja pool asuvasse riiki, ning jäid sinna.
Põhjala gallid või galaatlased – kui kasutada nende nime kreekakeelset vormi – laastasid Kreekat umbes 297 eKr. ja suundusid siis Väike-Aasiasse. Seal asusid nad elama piirkonda, mida kaua tunti kui Galatiat, praeguses Angoras, mis on praegune Türgi. Need galaatlased olid viimased põhjamaalased, kes Väike-Aasiasse sisenesid, kui mitte arvestada ristisõdijate armeed.
Kirjeldusest keldi keelt kõnelevatest hõimudest sarnanesid nad väga germaani hõimudega, kes järgnesid neile Rooma impeeriumile.
Mõned prantsuse antropoloogid leiavad, et Prantsusmaa praegusest elanikkonnast on peaaegu 4/5 pärit Alpidest, ja nad on otsustanud neid kutsuda Alpi "keltideks". Seda ei jaga aga juhtivad Prantsuse antropoloogid, nagu deLapouge, kuid mõned antropoloogid on sellega nõustunud.
Klassikaliste kirjanike keltide hoolikas uurimine ei jäta kahtlust, et gallid, galaatlased, belgad ja brüthonid olid põhjamaalased, nagu ka nende järglased visigootid, Suevid, alemannid, burgundlased ja ennekõike frangid. Tegelikult oli Prantsusmaa kuni reformatsiooni ajani Põhjala maa.
Varsti pärast seda, kui belglased Euroopasse ilmusid, on ajaloos mainitud põhjamaade hõime, kes kõnelevad germaani murret. Esimesed hõimud, kes roomlastega konflikti sattusid, olid teutoonid ja cimbrid, kes pärast mitme Rooma armee lüüasaamist aastal 103 eKr täielikult hävitati. Need inimesed olid paljude hõimude ja rahvaste eelkäijad, kes tõusid üksteise järel välja põhjapoolsetest soodest ja metsadest. Enamiku nende algkodu näib olevat Skandinaavias, kus nad olid arenenud mitu tuhat aastat. Need uustulnukad olid viimane keeleline rühmitus Euroopa ajaloos. Teutooni põhjamaalastena on nemad domineerinud sellest ajast peale.
Sõna Teutoonik kasutamine on siin puhtalt keeleline, et eristada neid hilisematest tulijatest varasematest keldi keelt kõnelevatest põhjamaa hõimudest. Saksa põhjamaad moodustasid Belgse ja Brythonite seas olulise elemendi ning nende laienemine võis olla viimaste läänesuunalise tõuke põhjuseks. Teutoonid hakkasid Rooma impeeriumile lõuna poole suruma kristliku ajastu alguses ja see surve kestis umbes kolm sajandit, kuni impeerium lagunes nende järjestikuste sissetungide all.
Nagu eespool öeldud, olid keldid ja teutoonid füüsiliselt identsed ning sõna "Keldi" kasutamist ei saa tänapäeval rassilise terminina õigustada. Elavate põhjamaalaste seas ei saa keldi päritolu füüsiliselt eristada Saksa või Skandinaavia päritolu omadest. Võimalik, et punased juuksed ja nendega seotud psüühilised iseärasused võivad olla pigem keldilikud kui skandinaavialikud. Leiame klassikalistest kirjanikest barbarite nimesid ja kirjeldusi väljaspool impeeriumi piire. Neid kõiki kirjeldati sinisilmsete, heledate või punaste juustega hiiglastena. Nende pikkust tuleb aga pidada suhteliselt sarnaseks roomlaste omaga, kelle leegionid koosnesid impeeriumi hilisematel aastatel aga ilmselt väiksematest meestest. Iga põlvkonnaga muutuvad barbarite hõimudele antud nimed, kuid füüsiliste tegelaste kirjeldus jääb samaks.
Parimad neist teutooni barbaridest olid gootid, kes oma ajaloolase Jordanese sõnul Rootsist üle tulnud umbes 300 eKr. ja asusid elama Visla kallastele, kust nad laienesid Lõuna-Venemaale, mille nad okupeerisid sajanditeks.
Tegelikult räägiti Krimmis kuni XVII sajandini põhjamaalaste jäänuk keelt. Gepidae oli gootide haru, mis asus läänes, ja alaanid, lähedalt seotud hõim, asusid idas. Huvitav on märkida, et mõned hunnide eest põgenenud alaanid leidsid varjupaiga Kaukaasias, kus osseetidel ilmnevad tänapäevani põhjamaiseid iseloomutunnused.
Gooti rahvuse põhiosa jagunes kaheks aastal 375 e.m.a. Kesk-Aasiast pärit tatari rahva hunnide pealetungiga. Neid, kes leidsid varjupaiga läänes, Lõuna-Saksamaal ja Gallias, kutsuti visigootideks. Osa visigootidest põgenes aga üle Doonau, laastas Bütsantsi impeeriumi provintsid ja tappis aastal 378 e.m.a valitseva keisri Valensi.
Idaharu ehk ostrogootid vallutasid hunnid ja jäid Daakiasse. Hiljem, pärast Attila surma ja tema impeeriumi lagunemist, tungisid ostrogootid suure Theodoriku juhtimisel Itaaliasse ja jõudsid peaaegu 14 sajandit tagasi üles ehitada ühtset Itaalia rahvast.
Visigootid, kes olid Rooma tsivilisatsiooniga pikka aega kokku puutunud, okupeerisid Gallia. Kui Attila aastal 451 e.m.a ületas Reini võitlesid nad roomlaste poolel Chalonsis, mis on ajaloo üks otsustavamaid lahinguid.
Visigootid sisenesid Hispaaniasse aastal 412 e.m.a. Nende liitlased suevid vallutasid ja valitsesid Galicia ja Atlandi ookeani äärseid provintse, mis praegu moodustavad Portugali. Visigootide sissetung Hispaaniasse tõi kaasa tihedalt seotud Teutooni rahva, vandaalide väljatõrjumise, kes koos oma liitlaste, alaanidega, aastal 428 e.m.a Aafrikasse läksid. Vandaalid (Vandals) püstitasid Kartaago kohale kuningriigi, mis kestis sada aastat. Nad valitsesid Aafrika rannikut läänes kuni Atlandi ookeanini, vallutasid ja asusid elama Korsikale ning oma kuninga Gensericu ajal rüüstasid Roomat aastal 455 e.m.a.
Need Rootsist pärit vandaalid ilmusid ajaloos esmakordselt Läänemere rannikult, sealt edasi liikusid nad läbi Kesk-Euroopa ja läände Prantsusmaale ja sealt edasi Hispaaniasse, kus nad asusid elama ja jäid sinna, kuni nad Aafrikasse aeti. Nad võisid hiljem seguneda germaani hõimudega Hispaanias. Samuti on võimalik, kuigi mitte tõenäoline, et nende järeltulijad on mõned Atlase mägedes leitud blondid inimesed. Rassina oli nende kadumine aga täielik.
Visigootid säilitasid oma kontrolli Hispaanias kuni aastani 711 e.m.a. kui muhamedi araablased ületasid Gibraltari väina ja alistasid täielikult Visigooti armee. Miks selle rahva jõud nii ootamatult ja täielikult kokku varises, on üks ajaloo mõistatusi.
Tõsi, visigootide veri oli sel ajal tugevasti segunenud nende rasside verega, mille tulemuseks oli võib-olla nende võitlusvõime nõrgenemine.
Üks põhjusi, miks maurid visigootid hõlpsalt vallutasid, seisnes vana õigeusu katoliku elanikkonna vihkamises nende kui aarialasete vastu, kes pidas oma vallutajaid ketseriteks, ning juutide poolt, keda visigootid olid karmilt kohelnud ja kes on väidetavalt ajendanud maure sissetungile.
Visigootide jäänuk põgenes põhja suunas Lõuna-Galliasse, mida kutsuti Gothia Septimaniaks. Seal muudeti Visigootide nimi Vigotiks või Bigotiks.
Oluline on märkida, et suhteid Rooma impeeriumi elanike ja sissetungivate Saksa põhjamaalaste vahel mõjutas suuresti asjaolu, et viimased olid skismaatilise munga Ariuse järgijad, kes umbes aastal 350 e.m.a gootide usku muutis kristluse unitaarsele vormile. Kolmainsuse eitamine barbarite poolt tekitas nende alluvate rahvaste seas ägedat viha. Ostrogootid ja visigootid, vandaalid ja alaanid, burgundid ja langobardid, kõik olid aarialased. Frangid barbarite seas pöördusid õigeusku. See hõlbustas oluliselt Gallia vallutamist.
Kuni meie ajani on Hispaania ja eriti Portugali aristokraatias märgatav blonduse pärand, mis pärineb suuresti visigootide ja sueevi esivanematest. Galicia provintsis on endiselt säilinud väga märgatavaid gootivere jälgi, eriti suures osas heledates silmades.
Visigootid jätsid Hispaanias maha nimede pärandi, mida praegu peetakse kõige tüüpilisemaks hispaaniakeelseteks, näiteks Rodrigo, Alfonso, Alvarez, Guzman ja Velasquez. Samamoodi leiame Põhjala nimede pärandit, mis ulatub Itaaliast Prantsusmaale ka seal, kus põhjamaist verd on vähe. Teisisõnu, kui veri sureb välja, säilivad nimed.
Suursuguse Hispaania ajal oli poolsaarel valdav veri veel gooti veri ning ülemere läinud seiklejad, kes on kadunud rass, olid seda verd.
Portugalis oli üks suur poeet Camoens ja tema kaasaegne Cervantes vana gooti aadli järeltulijad ja neil olid iseloomulikud põhjamaised omadused, nagu ka Cid Campeadoril. Sama oli sel perioodil ka Itaalias. Suurmehed olid pärit poolsaare põhjaosast. Dante, Michaelangelo, Leonardo Da Vinci ja peaaegu kõik renessansiajastu juhtivad mehed olid blondid põhjamaalased. Kolumbust ennast, kes väidetavalt oli pärit Genevast, kirjeldatakse siniste silmade ja heledate juustega. Lõuna-Prantsusmaal, niinimetatud gooti Septimaanias ja Toulouse'i ümbruses, trubaduuride kodumaal, on gooti nimesid palju. Sarnane olukord valitses kogu Prantsusmaal.
Prantsuse nimed on tänapäeval gooti, frangi või burgundi nimed, kuigi need on varjatud nende õigekirjaga, nagu näiteks Joffre Gotfridist. Krahv deLapouge’i arvates oli Prantsusmaa juba Ameerika asustuse alguses põhjamaisem kui praegune Saksamaa. Araablaste vallutuse üle elanud visigootide põhiosa leidis varjupaiga Hispaania loodeosas, kus nad säilitasid mõned väikesed kuningriigid, mis lõpuks ühinesid ja millest sai kristliku Hispaania tuumik, mis seitsmesaja aasta jooksul aasta ristisõda vallutas järk-järgult poolsaare tagasi ja ajas lõpuks 1492. aastal maurid välja.
Hispaania vallutanud araablastel ning islamiseerunud pärslastel ja mauridel oli seitsmendal ja järgnevatel sajanditel suurepärane intellektuaalse laienemise periood. See hämmastav geniaalsuspuhang, mis säilitas meile suure osa kreeklaste teadusest ja õppimisest, sai lõpu, kui Vahemere piirkonna muhamedlased hakkasid segama oma verd oma mustanahaliste orjade verega. Tänapäeval on nn araablased kõikjal Aafrikas ja Egiptuses ning osas Araabias sageli mustanahalised.Türklased, kes olid algselt Kesk-Aasiast pärit Alpid, olid segatud mongolitega. Nad vallutasid Väike-Aasia ja Kagu-Euroopa riigid kuni Ungarini (kaasa arvatud). Kõikjal võtsid nad kinni kõige ilusamad naised ja olles polügamistid, said osavamad türklased kõige rohkem lapsi asjaomaste riikide parimate naistega. Nii kasvasid türklased nagu araablased. Tänaseni on türklased Väike-Aasia kõrgeim rass ja on kõrvaldanud, vähemalt valitsevatest klassidest, praktiliselt kõik oma aasia päritolu füüsilised jäljed.
Kaukaasia naised, eriti tsirkassid ja grusiinid, kellel on säilinud mõned Põhjala alaanide tunnused, on alati silma paistnud oma füüsilise ilu poolest. Nende järele oli Türgi haaremites suur nõudlus. Muide, kurdid on või pigem olid põhjamaalased ja huvitav on märkida, et ristisõjakuulsusega Saladin oli kurd. Teistest Saksa põhjamaalastest tuleb mainida vaid neid, kelle veri jõuab suures osas tänapäeva rahvastesse. Neist ühed huvitavamad rahvad olid burgundlased, kes asusid elama Reini ülemjooksu läänekaldale praeguse Alsace'i alale ning Burgundia Prantsusmaale ja prantsuskeelsele Šveitsile. Nad olid väga paljutõotav rahvas kuni nende kukutamiseni viienda sajandi keskpaigas Attila ja tema hunnide poolt.
Appollonius Sidonius viitab burgundlastele kui seitsme jala (u 2,1 meetrit) pikkustele inimestele; kuigi see on ilmselge liialdus, on huvitav märkida, et vanades Burgundia provintsides leiame praegu Prantsusmaa inimeste seas kõige pikema kasvu.
Kui langobardid ilmusid esimest korda ajaloosse umbes 165 e.m.a. olid nad Põhja-Saksamaal. Nad sisenesid Itaaliasse aastal 568 e.m.a. ja vallutasid poolsaare veelgi põhjalikumalt kui nende eelkäijad ostrogootid. Nad mitte ainult ei okupeerinud kolmsada aastat Itaaliat Apenniinidest põhja pool, vaid rajasid lõunasse ka mitu suurt hertsogkonda. Po org, kus nad elama asusid, oli sajandeid olnud Cisalpine Gallia ja see langobardide territoorium on tänapäeval moodsa Itaalia selgroog. Heledate silmade protsent Milano ümbruses on kõrge ja blondlus on selles linnaosas sama tavaline talurahvale kui ka aristokraatiale kogu ülejäänud Itaalias.
Langobardid olid ariaalased ja olid pidevas konfliktis paavstide ja nende õigeusklike järgijatega. Nii nagu sarnane olukord hõlbustas Hispaania vallutamist mauride poolt, muutis see antagonism lihtsamaks langobardide kuningriigi hävitamise frankide poolt.
Möödaminnes on vaja vaid märkida, et olid väikesed rühmad teistest Põhjamaadest, kes sisenesid Itaaliasse sakside, alemannide ja suevidena ja kes sisenesid Prantsusmaale kui alanid ja saksid.
Need väikesed rühmad erinesid mõnes mõttes suurematest Põhjala rahvastest ja neeldusid neisse kiiresti. Kõik need barbarite hõimud olid rassiliselt tihedalt seotud. Edela-Saksamaa koos Alsace'i ja saksakeelse Šveitsiga, mida okupeerisid alemannid, võime märkida, et nende nimi Alemannid ei tähendanud Kõik mehed (All-men), vaid pigem Mehed"— saksakeelne "Kõik" on kreekakeelse "Pan" analoog.
Frangid, kes esinevad ajaloos umbes Chalonsi lahingu ajal aastal 451 e.m.a. milles neil oli tähtsusetu osa, kuid järgnevatel sajanditel saavutasid nad kiiresti võimu kogu Gallia ja Lääne-Saksamaa territooriumil. Frankide vallutused olid Mandri-Euroopa sakslaste põhjamaalaste omadest kõige olulisemad ja kestvamad. Me teame roomlaste frankide kohta väga vähe, kuigi need võisid olla varinid, kes asusid klassikalistel aegadel Loode-Saksamaal. Ristisõdade tulemusena tuntakse rooma õigeusklikke, erinevalt kreeka kristlastest, Levandis tänapäevani kui "Ferangi". Olles õigeusklikud kristlased ja mitte ariaalased, toetasid frangid kõigis nende vallutustes Rooma kirik.
Belgia flaamid on algsete frankide jäänused, kes säilitasid oma keele. Enamik neist sissetungijatest, nagu frangid, visigootid, langobardid ja normannid, võtsid kasutusele ladina keele oma alamatest rahvastelt, kui nad asusid elama Rooma impeeriumi piiridesse.
Välja arvatud Ida-Inglismaal ja Põhja-Prantsusmaal, ei olnud vallutavate põhjamaalaste arv täielikult piisav vallutatud elanikkonna väljatõrjumiseks ja asendamiseks, kuid nad moodustasid kõikjal ülemkihi ja maaomaniku aristokraatia ning tänapäevani jätkavad need samad klassid kõigis Euroopa rahvastes näidates enam-vähem puhtalt Põhjamaade rassi füüsilisi iseloomujooni.
Keskajal tegid domineerivad põhjamaalased üksteisega võitlemisest piisavalt pika pausi, et jätkata ristisõda ja tõrjuda saratseenide pealetung Toursis aastal 732 e.m.a. Nad päästsid Euroopa mongolite käest aastal 1241 e.m.a. Liegnitzi (praegu Wahlstatt) lahingus Sileesias, kus Liegnitzi hertsog ja Põhjamaade aadel lamasid lahinguväljal surnuna; kuid kontrollis Aasia hordide edasiliikumist ja päästis Euroopa tärkava tsivilisatsiooni Aasia saatusest.
See rass varustas meresõitjaid laienemisperioodil, mil maailm avati esimest korda 15. ja 16. sajandil ning sellest ajast alates on nad moodustanud võitlevad mehed, sõdurid, meremehed, maadeavastajad, jahimehed, seiklejad ja Euroopa ja tema kolooniate piiripealsed.
Pärast Põhja-Prantsusmaa vallutamist alistasid frangid burgundlaste jäänused ja hävitasid Gallia lõunaosas endiselt õitsenud visigootide kuningriigi. Nad vallutasid ka riigi Reini idakaldal, mida tuntakse Frangimaa nime all ja Karl Suure võimu all vallutas Põhja-Itaalia. Aastal 800 e.m.a. Karl Suur taaselustas Lääne-Rooma impeeriumi, mis erinevate varjundite all kestis kuni 1807. aastani.
Karl Suure suurim ja raskeim vallutamine oli aga sakside oma, kes olid puhtad põhjamaalased. Nad okupeerisid Loode-Saksamaa ringkonnad, mille keskus oli Hannover, ja isegi tänapäeval on see Saksamaa osa selle riigi kõige põhjamaisem osa.
Kui Karl Suur oma vallutusretkedel Elbe äärde jõudis, leidis ta sealt tagant paganlikud Alpi vendid ja alates tema päevast kuni maailmasõjani on Kesk-Euroopa ajalugu olnud Alpi-Aasia piiri tõukamine Elbest itta - Uuralite poole.
Need idapoolsed maad vallutati ja vähehaaval kristianiseeriti ja tsiviliseeriti läänest. See protsess jätkus kuni Vislani, kus see kohtus Bütsantsi impeeriumi kultuuri ja kreeka õigeusu religiooniga, mis oli järgnenud Mustast merest mööda Venemaa jõgesid ning andnud Moskvale ja Ukrainale religiooni, tähestiku ja kunsti.
Põhjala mehed olid Põhjala barbaritest viimased, kes ilmusid lavale. 9. ja 10. sajandil ründasid nad Euroopa rannikuid Inglismaalt Kreekani. Nad asutasid end alaliste asustajatena kõikidele Šotimaa saartele ja mitmel pool Šotimaa rannikul.
Šotimaa põhjapoolseimas nurgas Caithnessis räägiti norra keelt alles XVII sajandil. Nad moodustasid asulaid ja jätsid kohanimesid kõikjale Walesi ja Inglismaa rannikule. Kümnendal sajandil alistasid nad taanlastena Kirde-Inglismaa ja kehtestasid oma võimu Watling Streeti joonest ida pool, mis kulgeb Londonist Chesterini. Vaevalt olid saksid neist taanlastest jagu saanud, kui uus rühm põhjamaalasi saabus Prantsusmaalt normannidena ja vallutas 1066. aastal Inglismaa.
Iirimaad ründasid põhja poolt saabunud norralased ja lõunast sisenenud taanlased. Mandril kimbutasid Prantsusmaa ja Saksamaa rannikut põhjamaa mehed ning alates 911. aastast e.m.a vallutasid nad selle riigi, mida kutsuti Normandiaks. Eespool mainitud taanlaste vallutamine Inglismaal pidi olema suures osas norralik, samas kui Prantsusmaal olid Rollo järgijad tõenäoliselt valdavalt taanlased.
Normani element Inglismaal ja mõningal määral Ameerikas on tänapäevani varustanud väga suure osa vallutajatest, meremeestest, maadeavastajatest. Sama valitsev ja rahutu pinge ilmnes üksikutes seiklejates, kes läksid Lõuna-Itaaliasse ja Sitsiiliasse, mille nad 12. sajandil vallutasid. Nad ründasid isegi Bütsantsi impeeriumi. Nendel päevadel kutsuti siniseid silmi Sitsiilias "normanni silmadeks" ja need olid mingil määral omased sealsele kõrgklassile.
Sel perioodil avastasid Norra väed Leif Ericsoni juhtimisel Ameerika mandri kirdeosa umbes viissada aastat enne seda, kui Columbus, kes arvatavasti teadis nendest reisidest, ületades Atlandi ookeani.
Selle Norra ja Taani ekspansiooni ajal oli samasugune rootslaste pealevool, kes varanglastena läksid üle Läänemere Venemaale, mille nad vallutasid ja valitsesid palju sajandeid. Nimi varanglane viitab tugevalt Varinile või frankidele ja nimi "vene" tähendab "sõudjaid" (rowers). Varanglased tulid üle mere täpselt nii, nagu nende esivanemad, gootid, tuhat aastat varem. Pärast selle nn viikingiaja laienemist Skandinaavias tegevus lõppes.
Kahtlemata liikus inimene neoliitikumil ja varasematel aegadel Euroopast Inglismaale edasi-tagasi mööda kuiva maad. Tegelikult on mõned varasemad ülestähendused inimese kohta leitud Inglismaalt ning hiljutised vanade tööriistade ja asupaikade avastamised Norfolkis näitavad, et inimene valmistas tööriistu ja kasutas tuld Inglismaal enne esimeste liustike ilmumist – midagi üle miljoni aasta tagasi.
Need varajased inimliigid ja -perekonnad surid suures osas välja või hävitati ning neile järgnesid neoliitikumi alguses invasioonid Vahemere rassi poolt, kes olid väiesed, tumedad ja pika koljuga, mis moodustas tuhandete aastate jooksul Inglismaa, Šotimaa ja Iirimaa elanikkonna aluse.
Pronksiaja alguses, umbes 1800 eKr, ilmus Inglismaal areenile Mandrilt pärit kõrge ümara koljuga isend nimega Beaker Makers (peekri valmistajad). Nad meenutasid mõnevõrra praegust dinaaride rassi, kõrget ümara koljuga Alpide haru, mida praegu leidub Tiroolist lõunas kuni Albaaniani Aadria mere idaküljel. On selge, et idast üle kitsa mere sisenenud peekrimeistrid ja nende säilmed viitavad kõrgele, meisterlikule tüübile, mis näib olevat suures osas kadunud, kuigi mõningaid ümarkoljuseid tugeva kehaehitusega inglasi leidus arvukalt tavaklassides, võivad olla nende esindajad kuni tänapäevani.
Võib julgelt väita, et Briti saarte rassiline koosseis Põhjala esimest korda ilmumisel koosnes väikestest brünettidest Vahemere elanikest, mis olid segatud väikese arvu ümarkoljuliste inimestega ja mille hulka kuulusid tõenäoliselt veel varasemate ajastute jäänused. Keldi keelt kõnelevad põhjamaalased näivad olevat ületanud Reini Prantsusmaale ja edelapoolsetesse riikidesse umbes 800 eKr. Umbes samal ajal tungisid nad Briti saartele, mille nad põhjalikult vallutasid. Neid põhjamaalasi kutsuti goidelideks või "Q" keltideks ja nende keelt esindavad tänapäeval Erse jäänused Iirimaal.
Gaeli keel Šotimaal ja manxi keel Mani saarel. Neid Q-kelte, erinevalt hiljem saabuvatest P-keltidest, esindavad nüüd Macid (Macs, mis tähendab poega), nagu ka hilisemaid kümri või brütoonilisi keltisid nimetatakse P-keltideks, kuna nende keeles tähendab Ap poega. Põliselanikke kutsuti Šotimaal piktideks. Need Vahemere-piktid rääkisid hamiidi või egiptuse keelega seotud keelt ja palju selle päritoluga kohanimesid on siiani leitud. Ei ole kindlalt teada, kas Šotimaa gaeli kõne on jäänuk Goideli varasest sissetungist või võeti see meie ajastu esimestel sajanditel uuesti kasutusele Iirimaalt. Viimane näib tõenäoline, sest keltide teine vallutamine oli kogu Suurbritannias peaaegu lõpule viidud, kuigi Iirimaale see ei jõudnud.
See teine Suurbritannia alistamine toimus "P"-keltide või brythonite poolt, kes kõnelesid keldi kümrilist vormi. See toimus neljandal sajandil eKr. ja oli nii põhjalik, et pole tõenäoline, et Šotimaal võisid säilida jäänused varasemast goideliku kõnest. Neid Brythoneid esindasid mandril belgsed, kes Caesari ajal okupeerisid Reini ja Seine'i vahel asuva Gallia. Jäänuk nende kõnest on Bretagne'is säilinud armorikaanina. "P" keldid keel levis kogu Inglismaale ja selle jäänuseid leidub Cornwallis hiljuti väljasurnud Cornishis ja Walesi Cymric'is. Nii Q-keldid kui ka P-keldid olid Suurbritanniasse saabudes puhtad põhjamaalased, kuid paljudel juhtudel ühinesid nad peagi põliselanikkonnaga.
Nad olid kõikjal valitsevas sõjaväeklassis, nii Suurbritannias kui ka Gallias. Olles vallutatud rahvale oma keele peale surunud, surid nad peaaegu täielikult välja. Ükskõik, mis tõde on legendides kuningas Arthurist ja tema vastupanust saksidele, viitavad need selgelt blondile keldi aristokraatiale, kes valitses väikeste Vahemeremaade alamklassi üle. Sama tingimus on märgitud Iiri legendides, kus keldid esinevad selgelt eristuva heledajuukselise sõjaväeklassina.
Järgmise Põhjala sissetungi Suurbritanniasse tegid saksid praeguse Holsteini hertsogkonna ümbrusest ning anglid ja džuudid kaugemalt põhjast Taani või Jüütimaa mandriosast. Need viiendal sajandil Inglismaale sisenenud hõimud olid ilmselt puhtamalt põhjamaised kui mandri-teutoonid ja see kehtis ka hilisemate norralaste ja varanglaste kohta. Nende vallutamine oli peaaegu lõpule jõudnud sajandi jooksul pärast nende saabumist, kuid Inglismaa lääneosas oli piisavalt vastupanu, et selle lõplikku alistamist mitmeks sajandiks edasi lükata. Kuid järk-järgult muutus praktiliselt kogu Inglismaa ja Šotimaa madaliku elanikkond puhtalt põhjamaiseks. Seda rassilist päritolu tugevdas taanlaste sissetung, kes okupeerisid suurema osa Kirde-Inglismaast. Norralased asusid elama Iirimaa, Šotimaa, Inglismaa ja eriti Walesi rannikule, lisades väga märkimisväärse panuse puhta põhjamaisesse elanikkonna elementi.
Järgmine ja viimane Põhjamaade sissetung Suurbritanniasse oli normannide vallutus 1066. aastal. Normannide juhid ja sõdurid olid põhjamaalased Prantsusmaa kõige põhjamaisest osast. Tegelikult olid normannid paganlikud taanlased, kes rääkisid saksa keelt, kui nad aastal 911 e.m.a Normandiasse jõudsid. nii et Inglismaale tulles olid nad Prantsusmaal olnud vaid veidi üle 150 aasta.
Neil aastatel võtsid nad vastu kristluse, õppisid ära prantsuse keele ja olid saanud Euroopa kõrgeima kultuuri esindajateks. Inglismaale tõid nad kaasa palju Alpi päritolu järgijaid ja ka vaimulikud, keda nad importisid, koosnesid suures osas latiniseeritud alpide esindajatest. Siinkohal võime märkida, et Walesis, eriti piki rannikut, on väga suur Põhjamaade elanikkond. On absurdne teha vahet Inglismaa, Šotimaa, Põhja-Iirimaa ja Walesi vahel, nagu seda tehakse Ameerika Ühendriikide rahvaloendusel.
Sama hästi võiksime eristada Põhja-Inglismaa ja Lõuna-Inglismaa selle põhjal, et esimeses on angli ja taani ning teises saksi ja juuti keel. Šotimaa madalikud olid Inglise territoorium ja on seda olnud tuhat aastat. Ameerikasse saabunud ulsteri šotlased olid Šoti ja Inglise piirialadest eemal vaid kaks või kolm põlvkonda ega olnud põliselanikega segunenud. Samuti tuleb märkida, et kui normannid vallutasid Inglismaa, vallutas üks põhjamaa rahvas teise põhjamaa rahva ning et Suurbritannia ja Iirimaa moodustavad rühma, mille liikmeskond on oma rassilise pärandi poolest valdavalt põhjamaine.
Ameerika avastamise ajal oli kogu Euroopa palju põhjamaisem kui praegu. Sel ajal ei olnud Saksamaal veel lõuna- ja idapoolsete Alpide laienemine, mis on praegusele ajastule iseloomulik. Brunet Vahemere element, mida varem nimetati ibeerlasteks, oli sunnitud tagasi tõmbuma Inglismaa äärmisse lääneossa ja Walesi ning see ei olnud oluline majanduslik või poliitiline tegur. Samuti ei toimunud selle rassilise populatsiooni märkimisväärset sisserännet Ameerika kolooniatesse. Neid asustasid peamiselt normannide, sakside, angllaste ja taanlaste järeltulijad, kes olid pärit emamaa selgelt põhjamaistest piirkondadest. Norfolki ja Suffolki asustasid anglid ja need moodustasid hiljem osa Taani kuningriigist.
Nagu eespool öeldud, olid Šotimaa madalikud ja Inglismaa piirid Inglismaa ja Taani piirid, samas kui Šotimaa rannikud ja saared olid kõikjal põhjamaised. Mägismaa oli keldi päritolu, kus oli segamini norra, anglia ja normann. Seal oli ka jäänuseid vanadest Vahemere-äärsetest populatsioonidest, tõenäoliselt piktidest. Kummalisel kombel andsid need Vahemere piirkonnad oma tumedad silmad ja juuste värvi.
Lääne-Šotimaa rahvaarv on kõigist Euroopa rahvastest suurim. Iirimaa, nagu ka Inglismaa, asustasid Vahemere neoliitikumid, nagu oleme algselt näinud. Nad vallutasid omakorda goidelic ehk "Q" keldid, blondid põhjamaalased, kes surusid aborigeenidele peale oma keele. 9. sajandil vallutasid Iirimaa norralased ja taanlased, kelle järeltulijad moodustavad tänapäeval väga suure osa elanikkonnast. Iirimaa nimi on taanikeelne. Enamik tänapäeva suuri blonde iirlasi, kuigi neile meeldib väita, et nad on "keldi" päritolu, on tegelikult norra, taani, saksi, normannide või šoti päritolu. Iirimaa põhjamaist elementi tugevdasid ikka ja jälle inglased ja normannid, kes saarele sisenemise aegadest kuni tänapäevani on moodustanud suure enamuse riigi aadlikest ja ülemkihtidest. Kelti Goideleid Iirimaal on tänapäeval tühine kogus, mida ei saa rassiliselt tuvastada. Lääne-Iirimaa brünettide elemendid, kuigi kõnes on teatud määral keldi päritolu, pärinevad Briti saarte vanast neoliitsest või Vahemere piirkonna elanikkonnast, mis on segunenud ürgse põlisrahvaste rassiga, millel oli antiikajast firbolgid. Iirimaa on näidanud oma vallutajate endasse imemise ainulaadset jõudu. Taani, normannide ja inglise asunike järeltulijad peavad end iiri "keltideks".
On kummaline tõsiasi, et inglased, šotlased, normannid, taanlased ja isegi prantsuse hugenotid, kes on elama asunud Iirimaale, on omandanud ja edasi andnud erakordse temperamentaalse ühtsuse.
Mis puudutab keelt, siis Elizabethi ajal moodustas Inglise Pale'i osa Ida-Leinsterist ja seal räägiti inglise keelt ühtlaselt. Inglise keel levis lõpuks üle kogu Iirimaa, jättes äärmuslikusse läände vaid mõned jäänused keldi kõnest. Alates James I aegadest kuni William III omadeni liikus suur hulk Inglise ja Šoti piirialasid saare kirdenurka Ulsteri provintsi. Nad olid tulihingelised presbüterlased ja vihkasid kohalikke katoliiklikke iirlasi. Just nende immigrantide pojad ja lapselapsed tulid Ameerikasse 18. sajandil ja neid nimetatakse mõnikord valesti "Šoti iirlasteks". Neil oli Inglismaa vastu erilisi kaebusi nende tööstusele kehtestatud majanduslike piirangute tõttu. Enne seda oli Leinsterisse elama asunud suur hulk Cromwelli sõdureid, kuid kuna neil polnud kaasas oma naisi, abiellusid nad katoliiklastest iirlastega ja nende järeltulijad on tänapäeval rahvustundelt kõige intensiivsemalt iirlased.
Reformatsioon ei avaldanud Iirimaal kunagi suurt mõju, nii et katoliiklikud iirlased esindavad tänapäeval Iirimaa segarahvastikku enne kuueteistkümnendat sajandit koos arvukate šoti ja inglastest sisserändajatest pöördunutega. Selle lühikese ülevaatega Põhjamaade rassi leviku kohta Euroopas kuni avastamise ajani Ameerika ja väljarände algusest Uue Maailma kolooniatesse, võime edasi anda ühe dramaatilisema inimeste massirände. Lääne-Kesk-Aasiast, kus ta oli kontaktis idas asuvate mongoloididega, tungis Põhjala rass üle Euroopa äärmuslikele läänerannikutele. Kuidas see läbis Atlandi ookeani ja alistas seejärel kolme sajandiga mandri. Põlvkondade järel võitles ta end läände, kuni jõudis Vaikse ookeani äärde, kus täna seisab vastamisi Aasia ja selle igaveste rivaalide mongolitega, seekord läänes.
LÕPP
