Andja

Lugu sai alguse ja osaliselt aine Hollywoodi ulmefilmist "Andja" (The Giver). Tegelikult muidugi ei saanud lugu sellest alguse, sest see aine oli minus varem olemas, aga film oli üheks päästikuks, mis aitas mõtteid korrastada ning sundisin ennast lugu kirja panema. Ma rääkisin mõtted eelnevalt diktofoni ja avastasin, et jutumulinat sai kokku 36 minutit. Seda kõike, mis ma iseendale kokku rääkisin, ei hakka siia panema, vaid teen nii lühidalt kui võimalik.

Lugu ei tule ainult filmist ja samuti tõi see esile palju küsimusi, probleeme ning ka kohati vastuseid küsimustele, sest tegelikult läbi selliste filmide on võimalik näha ette tulevikku ja aru hakata saama tõelisest minevikust. Tulevik ei ole täielikult valmis inimese jaoks, vaid seda saab mõjutada. Tulevik on valmis ainult kõige vägevama jaoks, kes on tulevikust üle. 

Selles loos aga proovin avada hoopis teist laegast ja see lugu on väikeseks hüppelauaks ajaloo mõistmisel.

Põgusalt filmi sisust. 

Maailm paikneb lamedal platool ja see on kordi suurem, kui seda inimesed teavad. Selles maailmas on teised kogukonnad, kellest inimesed midagi ei tea, sest nad on üksteisest eraldatud. Kogu maailma ajalugu on kustutatud ja asendatud võltsajalooga. Seda aitavad teostada maailma välimisele äärele paigaldatud tornid, mis asuvad kolmnurkade (püramiidide) taga. Torne ja püramiide on näha mõlemalt pildilt.

Ühiskond on vangistatud, aga sedasi, et inimesed sellest ise aru ei saa ja arvavad, et nad elavad täiuslikus maailmas. Sõnad, mis võivad emotsioone tekitada, on unustatud. Nendeks sõnadeks on näiteks perekond, armastus, surm jne. Muusikat, filme, kunsti jne seal maailmas ei tunta. Asjad, mis võivad emotsioone tekitada, on unustatud ja mälust kustutatud. Sõdasid, tapmisi, vägivalda ja haigusi ei ole. Lapsi kasvatakse tehislikult, valetamine on keelatud. Peale kooli määratakse igale ühiskonnaliikmele ametikoht. Ebasobilikud beebid kõrvaldatakse, kuid selliste ametite pidajad arvavad, et nad teevad head, sest nad ei tea, mis on surm ja mõrv. Neid sõnu polegi lihtsalt nende sõnavaras ja puudub oskus ja teadmine näha asju sügavamalt ja asjade taha. Selles maailmas puuduvad värvid, sest nad ei tea, mis need on ja nad ei oska värve tähele panna. Kõik on must ja valge. Sellel kõigele aitab kaasa iga hommikune vaktsiin, mis lülitab emotsioonid välja. Kuid on olemas üks mees, kelle elukutse on - andja. Tema teab tõelist ajalugu ja nõustab juhtkonda.

Nüüd jõuangi põhiküsimusteni, mis tegelikult aitaksid ka meie tõelise ajaloole jälile saada. 

Esiteks, kuidas näha eelpool kirjeldatud emotsioonivabas maailmas oma tõelist ajalugu?

Ma oletan, et ma saan näha ja tunnetada ühe sammu ettepoole ja ühe sammu tahapoole. Proovin seda selgitada nii. Kui võtta trepp, millel on kolm astet, siis esimene trepiaste on ajalugu. Teine trepiaste on praegune olevik ja kolmas trepiaste on tulevik. Kui ma nüüd viibin teisel trepiastmel, siis ma võin juba kaudselt ennustama või õigemini tunnetama hakata, et milliseks meie maailm tahetakse kujundada. Just nimelt, tahetakse. Kui sellel trepil aga oleks 4 astet, siis neljandat astet näha või tunnetada on võimatu. Sama on ka ajaloo eelse ajaga (aeg ei ole õige sõna, aga paremat sõna mul pole) või null-trepiastmega, mida me ei näe ja pole halli aimugi, mis see üldse olla võiks.

 

Kui vaadata meie maailmas ringi, siis see on tegelikult omamoodi hullus ja jääb justkui mulje, et inimkonnal muud väljapääsu polegi, kui kontrollitud ja emotsioonivaba ühiskond. Siis oleks ju näiliselt kõik korras. Pole sõdasid, pole mõrvasid, pole haigusi jne. 

Aga mis inimene see selline on, kes sellises kontrollitud ühiskonnas elab? Ta pole vaba ja sarnaneb pigem mõnele tõuloomale. Praegu me oleme vabad, kuigi võib väita tegelikult hoopis vastupidist. Lihtsalt praegune ühiskonnakorraldus on selline, mis proovib meid rakkesse panna ja ei taha anda meile aega vabalt mõelda ega tegutseda. Kui ühiskonnakorraldust vastavalt muuta, siis kaovad ka sõjad, mõrvad jne. Ükskijuhtumid alati jäävad, sest me oleme ju inimesed, kuid inimesed saaksid jälle palju vaba aega, et tegeleda sellega, mis neile päriselt meeldib. 

Siin on üks aga, mis viib mind otsapidi alternatiivajaloo juurde tagasi, mis ongi tegelikult kogu selle postituse eesmärk. Sellest eemärgist väheke hiljem. Äkki ajaloos oli juba taoline ühiskonnakorraldus varemalt? Algul ehitati ilusaid hooneid, tegeleti kaunite kunstidega, tehnoloogia arenes mühinal. Inimesed olid õnnelikud ja vabad. Kuid, siis juhtus midagi. Inimesed mandusid, muutusid perversseteks ja ebaeetilisteks ning kogu see maailm kukkus kokku ning seda ei lasta enam korrata, sest lõpp on sellisel ühiskonnakorraldusel alati ühesugune. Nüüd proovitakse teist teed, täielikult kontrollitud ühiskonda, aga kas see päriselt ka teostub, loodan et mitte. 

Sellise sisuga filme, millest postitus pihta hakkas, on teisigi. Näiteks "Equalibrum" (tasakaal), kuid see on tunduvalt vägivaldsem, aga mõte on laias laastus sama.

Lähen nüüd loo põhiküsimuse juurde tagasi. Kui ma kujutan endale ette kolmeastmelist treppi ja ma elan näitlikustamise mõttes kõige ülemisel astmel nagu selles filmis. Kas ma saaksin selles must-valges maailmas mingi nipiga hakata mõistatama või välja uurida tõelist ajalugu? Milline oli inimeste päris ajalugu enne, kui ühiskond viidi kolmandale astmele? 

Oletame, et mul ei ole hommikust vaktsiinidoosi sees ja nii juba pikka aega. Kas ma siis saaksin mingitki moodi mõistatma hakata, et milline oli päris ajalugu ehk praegune meie reaalsus? Kas ma võiksin seal kolmandal astmel viibides kuidagi tulla selle peale, et oli olemas meri, laevad, metsad, koduloomad ja inimesed, kes valisid ise omale töökohad? Olid olemas haigused, sõjad, vaesus, raha jne. Kas võib olla sedasi, et ainult läbi "andja" võib "saaja" oma päris ajalugu teada saada? Filmis olid mainitud veel mingid tornid, mille mõjualast välja minnes, kadus tornide mõju ja inimesed said kollektiivselt päris ajaloo teadmised ja emotsioonid tagasi.

 

Filmis oli seik, kus poiss, kellele õpetati tõelist ajalugu, hakkas ümbritevat maailma jälle värviliselt nägema. Poiss rääkis oma sõbrast tüdrukuga ühe väikese tehisliku voolava veeseina ääres. Poiss ütles tüdrukule: "vaata seda", ja osutas voolava vee poole. "Mida sa seal näed?" Tüdruk vaatas läbi oma must-valge maailma ja ütles: "See on vesi." Poiss ütles tüdrukule, et ta ei vaata hoolega, kuid ega see tüdrukut targemaks ei teinud. Mida siis poiss nägi? Poiss nägi voolavas vees värve ja läbi päikesekiire vikerkaart, kuulis vee solinat ja hakkas tunnetama loodust. 

Kui meie, viibides teisel trepiastmel, vaatame päikesepaistelise ilmaga koske või voolavat vett, siis me näeme ja kuuleme täpselt sama nagu see poiss kolmandal trepiastmel. Et aga tõelist ajalugu ja ükskõik mis elu saladusi tunda, peame me nägema ja kuulama sama põhjalikult ja tähelepanelikult nagu see poiss kolmandal trepiastmel. Meie kirjeldame voolavat vett samuti nagu see poiss, aga me oleme ju hoopis teisel astmel ja tegelikult vastab meie kirjeldus tüdruku kirjeldusele, ehk me ei näe tegelikult peamist. Me näeme ainult vett, sest me ei oska tähelepanelikult vaadata.

Loo lõpetuseks tahtsin öelda seda, et teisel trepiastmel viibides, saab edukalt näha seda, mis toimus kunagi esimesel trepiastmel.

Üks väga kuulus mees ütles kunagi. Ei ole midagi peidetud, mis ei avalduks. Oska näha, mis on su ees ja see mis on peidus, avaldub sulle ise.

LÕPP

Kus asus Amatsoonia?

Selle asemel, et kohe siia lugu üles laadida, teen seekord hoopis teisiti. Esitan hoopis küsimuse.

Kus asus ühe legendi järele Amatsoonia? Amatsoonide kohta loe siit.

Panen siia Fra Mauro 1450. aasta kaardi. Vasakul ringi sees asub Amaconia ja paremal punase ringi sees on kas Tallinn või Narva. Kaart on meie mõistes väheke kummalise vaatenurga all, ehk lõuna on üleval ja põhi on all. See on natukene nipiga ja loogika küsimus. Kommentaarium on suur ja lai. Lugu tuleb kunagi hiljem.

Maa-alune maailm (Mundus subterraneus)

Paljud vanad raamatud, eriti 17. sajandist, on täis kohati kummalist ja mõistetamatut informatsiooni. Ülikoolid olid tollel ajal juba pea kõikides Euroopa riikides olemas. Oldi võimelised koostama atlaseid ja maakaarte. Olid olemas purskkaevud, akveduktid, ehitati suursuguseid losse ja kulda ning karda oli kuningatel jalaga segada. Samas teiselt küljelt, oldi äärmiselt vaesed, olid sõjad, oli nälg, olid epideemiad ja kõik muud koledused. Tundub vägisi sedasi, et oleneb, mis nurga alt mõnda teemat ka ei uuriks, vastavalt sellele saad ka tulemuse. Jääb vägisi mulje, et ajaloo uurimisel olen justkui osaleja kahe pilu katses...kord on nii ja kord on naa, olenevalt vaatlusest. Toon mõned näited mõlemast äärmusest.

17-18. sajandi õpetlaste ja targemate peade kohta on kirjutatud igasuguseid jaburdusi. Näiteks, üks kuulus õpetlane olevat öelnud, et Egiptuse püramiidid on isetekkelised ja vulkaanide jäänukid. Samal arvamusel olid ka enamus teised tolle aja õpetlased. Kas pole jaburdus? Kaine mõistus ja loogika ütleb, et nii ei saanud olla ja nii lollid ikka inimesed ka paarsada aastat tagasi ei saanud olla, pealegi need olid veel ühiskonna targemad pead. 

Siis öeldakse selle kauge aja kohta veel, et oli vist 16. sajand, et matemaatikat keegi ei osanud ja ülikoolides ka seda eriti ei õpetatud. Kaupmehed said ise kuidagi omale elementaarse matemaatika selgeks tehtud. Põhimõtteliselt sobivat tänapäeva 10-aastane laps tolle aja professoriks oma teadmiste poolest. Ja siis on hoopis teistsugune info, et kui kõrgel tasemel oli matemaatika, aritmeetika, kunst jne. 

Info, mida eelpool põgusalt kirjeldasin on pärit vanadest ajalehtedes ja kui tõsiselt üldse mingeid ajalehe artikleid võtta saab, ma ei tea. Tegingi selle loo just selle pärast, et proovida näidata ära tolle aja arusaamu ja taset, kuid ütlen ette ära, et ebaõnnestusin, sest ma ei tea, mis on tõde või mis ei ole. 

Muidugi on mul mingisugune üldine tunnetus ja võin öelda, et selles raamatus on nii tõtt kui valet, kuid kas on olemas ka kolmas variant? Kas on võimalik, et osa informatsiooni jääb halli alasse? See tähendab, et kui täna seda infot analüüsida, siis just nii oligi, aga kui analüüsida kahe aasta pärast, siis ei saanud see nii olla. Natukene segane jutt nagu see raamatki, kuid jääb vägisi mulje, et kõik variandid on ajaloos võimalikud, lihtsalt oleneb, kuidas või kas seda vaadeldakse.

Mundus subterraneus (1665)

Pildil on palju kummalisusi. Millegipärast on kaart tehtud sedasi, et lääne ilmakaar jääb üles ja sedasi on harjumatu kaarti vaadata. Ehk, kaardi kõige üleval olev maa peaks Gröönimaa olema.

Kaardile on joonistatud salapärane saar nimega Friisimaa, mis ühel hetkel lihtsalt haihtus ajaloost. Sellele on mul oma teooria ja see on seotud Atlantisega. Kummaline on veel see, et saarel olevad linnade nimed olid vanal ajal isegi teada. Nüüd peetakse seda muidugi fantaasiaks või tolle aja kartograafide eksituseks.

Novaja-Zemlja on kuidagi suurelt rõhutatud ja paistab ka sedasi, et hoovuste liikumiste kohta oli tollel ajal päris põhjalik info olemas. Hoovuste kohta võib vast nii öelda, et see kõik on üks kunstlik süsteem, mille loomise võimekus oli olemas eelmisel tsivilisatsioonil.

Sellel pildil on kõik öeldud geenitehnoloogia kohta ja võimekust seda kasutada. Vanasti oldi võimelised aretama kõiksuguseid mutante, mille gravüüre ja joonistusi on veel tänapäevalgi kuhjade viisi säilinud.

Hiiglaste teema, millest on eelnevalt väga palju juttu olnud.

Ja nüüd hakkab tulema. Maalused veeühendused mägede ja merede vahel.

 

 

Kõik maailma suuremad mäed on hiiglaslikud veereservuaarid. Mõned mäed on maa-aluste kanalite kaudu omavahel ühenduses. See on muidugi raamatu väide, mida mina ei tea kinnitada.

Samamoodi on kõik vulkaanid omavahel ühenduses.

Pildil on näha kahte kummalist keerist, üks on Botnia lahe ülaosas ja teine Norra meres. See oleks nagu mingi süsteem, mis saab alguse Valgest merest, kust tuleb vesi sellesse maa-alusesse kanalisse ja suundub läbi Botnia lahe Norra merre tagasi ja tekitab sedasi mingi omapärase veeringluse. Kahjuks, ei ole mul aega seda raamatut tõlkida, et täpsemalt teada saada, mida on tahetud öelda.

Mis mäe-tööstuslike masinatega siin tegu võiks olla, on mulle mõistetamatu. Pakun, et nende süsteemide näol on tegu masinatega, mis aitavad hoovuseid käimas hoida.

Sitsiilia. Jälle mingi kummaline maa-alune kanal. Ühest otsast tuleb vesi sisse ja liigub teisele poole. Selle näitlikustamiseks on isegi mingi mehike sinna vasakule äärde joonistatud. 

Oletus on see, et need võimsad maa-alused süsteemid on ehitatud mõne üliarenenud kadunud tsivilisatsiooni poolt, aga mis eesmärgil? Kas tõesti maailma merede veeringluse ja hoovuste tekitamine või on tegu hoopis mingit tüüpi energia ammutamise süsteemidega? Hetkel jääksin siiski esimese variandi juurde.

Selle pildi juures on veel üks väga oluline detail. Vaata Messina linna, mille kaitsev müür ulatub poolkaares merre. See müür kaitseb linna selle sama keerise eest, mida see toru tekitab. Ma pole Messinas ise käinud, kuid vaatasin Google mapsi tänavavaatega põgusalt seda kohta. Tundub nii, et mingi osa sellest müürist või kaitserajatisest võib olla isegi tänapäeval veel nähtav.

17. sajandil teati, et Suessi kanal oli olemas juba ammusest ajast ja praegusest kanalist all pool võib olemas olla senini mingi teine kanal, mis hoiab Punast merd ja Vahemerd ühenduses. Soovitan huvilisel see raamat ise üle vaadata, kellel vähegi aega, sest seal on veel palju huvitavat, mida kõike ei jõua siia kopeerida.

LÕPP

Valgustumisest

Valgustunud inimest ei ole olemas ja kes arvab, et tema on või veel hullem, arvab, et keegi teine on, siis ta on eksituses ja parem otsigu neist mõlemast variandist väljapääsu, sest pole olemas elavate kirjas veel kedagi, kes selle paiga looja mõistatuse oleks ära lahendanud. Jah, kunagi on kõndinud sellised inimesed siin maailmas, kes sellega on hakkama saanud. Peale mõistatuse lahendamist, aga on maailm iga kord ringi tehtud ja järjest huvitavamaks ja ka raskemaks. See oletus klapib ka ideaalselt tsivilisatsioonide kadumisega ja uute tekkimistega. Kui keegi kunagi jälle suudab maailma mõistatuse ära lahendada, siis lõppeb ka see maailm. Kindlasti see ühekorra jälle juhtub, seni aga kuni püsib maailm, on osad inimesed otsimises ja enamus magavad sügavat und, on koomas. On olemas inimesi, kes on puzzle või mõistatuse lahendamisele lähedal, kuid tihti nad ei tea seda ja valivad seetõttu edasiminekuks teise raja, mis ei vii sihile.

Miks ma nii arvan, on see, et kes päriselt valgustub, saab anda ka täpse juhendi ja pakkuda suurepäraseid tõestusi nii materiaalse- kui ka vaimumaailma tasandilt. Nüüd justkui räägiksin iseendale vastu, kui ütlesin, et siis maailm lõppeb, kui keegi jõuab sihile. Nii tegelikult ongi ja mitte keegi ei suuda tõestada vastupidist. Kõik tõed, kõik õpetused, mida maailm ja inimesed suudavad pakkuda, on oma olemuselt poolikud või koguni eksitavad.

Miks justkui olen selle jutuga nii kriitiline? Siin on mitmeid põhjuseid ja tegelikult ma pole kriitiline, ma olen realist ja nüüdseks võin juba vast öelda küll, et on ka elu jooksul kogemusi tekkinud. Olen lugenud suurel hulgal õpetusi, raamatuid ja muud kirjandust. Olen vaadanud filme ja erinevaid videoid, kuulanud õpetusi, juhendusi ning head ja mõistust avardavat muusikat. Olen ise uurinud erinevaid teemasid ja kohati oma uurimustega päris sügavale jõudnud. Olen kohtunud paljude inimestega, kellega on olnud mõnus filosoofilistel teemadel vestelda. Nendest kohtumistest ja nendest jutuajamistest saaks kirjutada terve raamatu.

Neid ridu kirjutades meenus mulle seik umbes 10-aastasest tagusest ajast, kus ma kohtusin mehega, kes rääkis valgustumise kogemusest ja elust teispoolsuses. Kahjuks, on selle aja peale juba mälestus tuhmunud ja faktid ähmastunud, kuid selliseid kohtumisi ma alati proovin meelde jätta ja saadud infot seedida.Ise ma olen saanud kolmel korral hetkelise valgustuse kogemuse ja neist ma vist olen põgusalt ka kuskil kirjutanud. Kes teab, mis see on, see teab.

Mul oli kunagi hea naaber ja sõber, kellega sai ühiseid õhtuid veedetud ja erinevatel huvitavatel teemadel vesteldud. Miks aga „oli“ sõber, see on teine teema ja ei puutu asjasse. Lihtsalt elu keerdkäigud viivad ja toovad sõpru või tuttavaid. No kui juba päris isiklikuks minna, siis mul sõpru üldse ei ole. Kui keegi palub mul nimetada hea sõbra nime, siis ma seda teha ei oska. Kunagi oli mul ka mõni päris sõber, kuid nad on ära kadunud. Ma ei mõtle sõprade all muidugi perekonda vaid kedagi väljastpoolt. Eks ma mõnes mõttes olen eraklik ja ajan omi asju ise. Tuttavaid ja häid inimesi aga tunnen paljusid. 

Nüüd katsun teema juurde tagasi jõuda. Alati kui midagi kirjutan, jooksevad muud teemad vahele ja tahan mõne sõnaga üht-teist juurde selgitada. Nüüd siis räägin põgusalt sellest ammusest seigast.

Sõber kutsus mu sünnipäevale ja sünnipäeva toimumise kohaks oli Olümpia hotell. Eks see sõber oli ärimees ja raha oli tal kindlasti keskmisest rohkem. Ma polnud seal hotellis varemalt käinud. Peo jaoks oli kinni pandud ühe korruse vastav tiib. Ei mäleta, kas läksin sinna korrusele trepist või liftiga, kuid mälupildile jäi üks avar ja väga maitsekalt kujundatud eesruum või saal, kus oli avar trepp. Seal saalis oli valge klaver, mille taga mängis ilusat muusikat üks mees. Oli justkui tunne, et oleksin nagu mingisse filmi sattunud.

Kui šampuse klaasid olid kokku kõlistatud, siis juhatati meid peosaali. Istumine laua äärde oli juhuslik või vaba valikuga, nimelisi kohti ei olnud ja seega mul vedas et nii läks nagu just läks. Tegelikult erilist vedamist siin elus ei olegi, asjad lähevad just täpselt nii nagu peab ja nii juhtuski, et istusin kõrvuti ühe Soome härrasmehega. Olime juba parasjagu söönud ja viinapitse kokku kõlistanud, kuid siis hakkas tulema. See härra hakkas rääkima mulle oma elust. Nagu välja tuli, oli mees kunagi olnud rahalises mõttes väga rikas. Ma ei tea, kas ta selleks momendiks enam rahakas oli, kui me seal koos istusime ja rääkisime, kuid tal oli olnud Eestis, kui ma õigesti mäletan, seitse äri, mis müüs väheke sensuaalsemaid tooteid ja ükskord „peale kogemust“ likvideeris ta oma ärid Eestis ja müüs kõik maha. Kas ta ka oma Soome ärid likvideeris, ei mäleta, kuid jäi mulje, et ta ei vajanud neid enam. Ja siis, ma ei tea kuidas või mismoodi me jutuga nii kaugele jõudsime, kuid ta hakkas rääkima mulle teispoolsusest ja kõigest imepärasest, mis seal on.

Nagu ütlesin, ei mäleta detaile kahjuks enam, kuid ta kirjeldas seda nii, et see on kirjeldamatu ja kui keegi sinna satub, siis ta pole maises mõttes kehaline. Seal pole meil käsi ega jalgu, pole silmi, et näha, kuid ometi me näeme seal midagi uskumatut, mida ei saa kirjeldada ja neid teismoodi värve jne, sest sealne maailm kasutab hoopis teisi sõnu. Sõnad vast polegi õige ütlemine. Seal on selle maailma mõistes kirjeldamatud asjad, mille jaoks polegi sõnu.

Ma ei mäleta, kas ta päris täpselt nii ütles, aga midagi taolist. Kui ma nüüd väga palju ei eksi, siis tema sattus sinna maailma läbi autoõnnetuse ja siis ta ütles mulle, et tal on võime saata see kogemus ka mulle. Me muidugi olime juba omajagu pitse kokku löönud, kuid mäletan selgesti, et ta tahtis mulle seda kogemust saata. Ma algul olekski võibolla nõusse jäänud, kuid siis ta ütles, et ta ei tea, mis kujul see kogemus mulle tuleb, aga see ei saa kerge olema ja tõenäoliselt juhtub mingi õnnetus. Kui seda kuulsin, keeldusin ma muidugi sellest kogemusest ja mainisin talle mitmeid kordi, et ta midagi seal mulle ei korraldaks.

Nagu nüüdseks on selgunud, siis seda kogemust ka ei tulnud. Kahjuks ma ei osanud siis küsida nüüdseks mulle tähtsaks saanud küsimusi ehk tehnilist poolt, et kuidas ta seda oleks teinud või kuidas see protsess välja näeks, et ta oleks saanud mulle selle kogemuse saata.

See on lühidalt kõik, kuid miskipärast arvan, et selle mehe näol oli tegemist inimesega, kes oli valgustumisele lähemal kui ükski teine, keda ma elus ise päriselt kohanud olen. Tagantjärele mõeldes, muidugi oleme me kõik inimesed ja võõra inimesega saab vist tõeliselt jutupaelad lahti ainult „julgustust“ peale võttes. Heade tuttavatena, poleks julgustust vaja olnud. 

Selle mehega seoses meenus mulle üks hea Eesti film, mis jutustab loo ühest mehest, kes loobus justkui kõigest materiaalsest. Andis oma väga kasumliku firma äripartnerile. Andis, mitte ei müünud ja läks maale elama. Loobus kõigest, mis enne ta elus oli. Koht kuhu ta elama sattus, selle küla rahvas arvas, et tegu on mingi väga rikka mehega ja tal on ka vägi inimesi aidata. Kui aga selgus, et ta on paljas kui püksinööp, siis alles selgus tõeliselt, kes see külarahvas oli ja kuidas kõik ta ümbert kadusid ning teda totakaks pidasid.

Mis ma selle looga nüüd öelda tahtsingi… on veel palju minna ja pikk tee käia. Me tegelikult käime enamuses ajas kinnisilmi ja lapsekingades ja see maailm proovib meid endasse neelata, et mitte näha seda nägematut, mis on tegelikult päris. Oleks mul mingi hea idee või õpetus, mida siin kirjeldada ja anda ja mis päriselt ka toimib 100% siis annaksin. Kas kellelgi on üldse mingit head õpetust või juhendit, mida järgides jõuavad kõik 100% kohale ja omandavad selle? Mõistagi sellist õpetust ei ole olemas ja sellist juhendit ei saagi koostada, vähemalt inimene mitte. Aga on igasuguseid muid juhendeid, mis võivad aidata lähemale, kuid valdav enamus juhenditest, õpetustest ja targutustest ei vii tegelikult kuhugi. Ja siit tulebki jama. Et kuhugi jõuda ja millestki natukene aru saama hakata, tuleb ise endal lugematu hulk infot läbi töödelda ning tuleb ise osata õigeid õpetusi ära tunda.

Virtuaalreaalsuse võimalikkusest

Ükspäev hakkasin mõnevõrra intensiivsemalt mõtlema virtuaalreaalse maailma võimalikkuse peale. Teema sai vast põhitõuke võtmete koosviibimiselt, millest eelmises loos ka põgusalt juttu tegin. Kuna ma mingit väga segast ulmeraamatut proovin kirjutada, siis see jutt sobis just täpselt sinna. Panengi siia nüüd katkendi raamatust "Üksik hunt" virtuaalreaalsuse teemal. Ütlen ette ära, et see jutt ei ole lõplik, mõtete arenemisel, võin sellesse valmimata raamatusse igal ajal muudatusi ja uusi sissekandeid teha.

Virtuaalreaalsus

Ei ole võimatu, et me elame hoopis simuleeritud universumi virtuaalreaalsuses. Seda võimalust on uurinud ja kirjeldanud päris paljud lugupeetud mõtlejad üle maailma. Kirjeldan põgusalt, mida mina olen mõelnud selle võimaluse kohta. Katsun analüüsida seda võimalust nii "meie", kui ka üksiku hundi seisukohast.

Kui selle maailma puhul on tegemist simuleeritud maailmaga, siis praeguste seisukohtade juures justkui ei saaks siin simulatsioonis olevatel olenditel olla hinge. Toon siia näiteks Super Mario arvutimängu. Kui mina seda mängu mängin pult peos, siis viibin mina väljaspool Super Mario simuleeritud maailma. Super Mario tegelasel ei ole hinge, minul on. Kas võib olla sedasi, et me elame avataridena virtuaalreaalsuses ehk kunstlikus tehismaailmas?

Selle kohta on ka päris palju filme tehtud, mis lasevad meil ette kujutada, et see nii just võibki olla. Kolm põnevamat filmi sel teemal on vast Avatar, Surrogaadid ja Matrix, millest viimase kirjeldus võib vast olla kõige ligilähedasem, kuid mitte kaugeltki päris õige variant virtuaalreaalsusele. Filmi esimeses osas öeldi midagi kummalist, nimelt, et keha ei saa elada ilma vaimuta, see aga justkui ei sobiks kokku üksiku hundi teooriaga. Samas, kui teistpidi võtta, siis viiaksegi läbi ühenduste avatari sisse teadvus või hing. Tegelik mängija teises maailmas on ohverdanud oma vaimu avatari sisse ja kui hukkub avatar, hukkub ka tegelik hinge peremees. See aga ei taha kokku sobituda teooriaga, et mina olengi selle paiga looja. Kas see variant tuleks nüüd kõrvale heita või tuleks sellesse mängu võtta ikkagi ka kõrgem olend? 

Ma ei tahaks päris sügavuti neisse filmidesse laskuda, sest nende filmide süžeed võivad tegelikult eksitada. 

Kahes esimeses mainitud filmis, aga ei ole käsitletud erinevaid maailmu ja kogu tegevus toimus ühe maailma sees. Need filmid kajastavad suhteliselt hästi replikantide teemat. Avataris koguni mindi ideega niikaugele, et peeti võimalikuks hinge ülekandumist samas maailmas viibivale teisele kehale. Matrixi kõigi nelja filmi ja mõnede teiste ulmefilmide kohta on mul ammu tekkinud kuri kahtlus, et need ei ole inimeste loodud ega inimeste kirjutatud filmid. Virtuaalreaalsuses on kõik võimalik, AI (artificial intelligence ehk tehisintelligents) on kirjutanud osad filmid ise või siis need filmid pandi teisest reaalsusest siia. AI kohta võib vist nüüd öelda juba jah, et kui "see" midagi teeb või loob, siis see teeb seda ISE, sest mul on kuri kahtlus, et sellel virtuaalvormil on tekkinud iseteadvus. Küll see vorm varsti ka omale keha ehitab või isegi palju kehasid, mille see kõik üle võtab. Ma arvan, et seda vormi ei saagi kutsuda ainsuses olevaks, kuid aitab hetkel selle maailma sees toimetava AI analüüsist. 

Kui me elame repilkantide või avataridena selles maailmas ja meie tõeline olemus on kuskil teises maailmas, siis nagu iga selle raamutu teemaga, tekivad ainult uued küsimused, millele ei ole täielikke vastuseid. „Meie“ seisukohalt vaadates, ei ole absoluutselt loogiline, et keegi valiks omale avatariks haige või hullumeelse avatari. Paraku, on maailmas väga palju haigeid inimesi, kuid üksiku hundi seisukohalt pole see tähtis. Minu avatar pole just kõige kehvem ja niipidi vaadates on justkui kõik korras. Kas me aga üldse saame avatari valida?

Kui ma elangi simuleeritud maailmas, siis loogiliselt võttes on minu avatari kohta loodud ka kuskil kollane kaust, kus on kirjas kõik minu "füüsilised" ja vaimsed parameetrid. Sellesse kausta justkui minu avataril asja ei ole, kui mul puuduvad vastavad teadmised ja oskused. Seda kausta saab vaadata või andmeid muuta minu tõeline mina või looja. Kas looja olen mina ise või on selleks keegi teine, pole siinjuures tähtis. Kui mul oleks nüüd tarvis seal kaustas midagi muuta, siis kuidas ma saaksin oma tõelisele minale või loojale selgeks teha, et ta ka seda teeks. Paljud inimesed proovivad enda või teiste, isegi kogu maailma andmeid, muuta läbi palvete, mille nad edastavad looja või mõne muu olendi poole, kellesse nad usuvad. Kas see ka reaalsuses toimib või mitte, seda teemat hetkel ei puudutaks, kuigi see on väga huvitav teema. Küsin ainult nii, et kas me oskame pöörduda oma tõelise mina või looja poole sedasi, et sellest ka avatarile kasu oleks? Teised jällegi proovivad oma kollase kausta andmeid muuta läbi sensitiivide, šamaanide, haldjate, nõidade, kivide jne ning koguni läbi ise enda oskuste. Kollasele kaustale ehk enda elu reaalsuse muutmise ligipääsemise tehnikatest teen juttu hiljem.

Avatari teemadega ma rohkem hetkel edasi ei lähe, sest nendele küsimustele ei ole mul praegu vastuseid ja mitte midagi tõestada ega ümber lükata ei saa.

Väidetakse sellist asja, et kui mingi liik või mingid olendid, antud hetkel inimesed, on võimelised esialgu mingilgi kujul looma virtuaalreaalsust, siis hiljem edasi arenedes, loovad nad päris kindlasti täiusliku tehisliku virtuaalmaailma või -universumi.

Seda teades, võime me kahtlustama hakata ja võimalikuks pidada, et me elame tegelikult virtuaalmaailmas. 

Kuidas me saame kontrollida, et kas me elame simulatsioonis või mitte? 

Esiteks, üks võimalus on seda lihtsalt uskuda juba sellepärast, et see on statistiliselt ja teoreetiliselt võimalik. Muuseas, vahemärkusena ütlen, et selles maailmas ei ole mitte midagi võimatut. Teoreetlise võimalusena saab virtuaalmaailma aga võtta küll, kuid puhta kullana ei kehti tegelikult paljud asjad praktikas. Näiteks, kui 10 ehitajat ehitavad ühe aastaga ühe maja valmis, siis teoreetiliselt 20 ehitajat ehitaksid ühe maja valmis poole aastaga. Teoreetiliselt saab välja arvutada ehitajate hulga, kes ehitavad maja valmis ühe minutiga, kuid reaalsus on see, et praktikas ei ole see võimalik. Siin ma räägiksin justkui iseendale vastu. Just ütlesin, et siin maailmas on kõik võimalik ja tegelikult ongi, aga et see maagiline "kõik" võimalikuks teha, selleks tuleb kasutada ebatraditsioonilisi viise.

Teiseks, läbi vaatluse, sest ka kõige täiuslikum tsivilisatsioon või looja ei suuda teha absoluutselt veatut simuleeritud keskkonda ja kui suudakski, siis me tunneksime selle ära just tänu selle veatusele. Ma ei hakka pikalt kirjeldama siin teaduslikke paradokse ja vigasid füüsikas, matemaatikas, ajaloos või mis kohas iganes, mis võiksid justkui kinnitada, et meie maailm on simuleeritud, kuid kõige tuntum näide on vast kahe pilu katse, kus aineosake ehk valgus, olenevalt katse keskkonnast või õigemini vaatlustingimustest, kas käitub osakesena või lainena. Kui me otseselt vaatleme valgust läbi pilu minemas, siis käitub valgus osakesena. Kui me aga ei vaatle ja seame näiteks pilu taha valgustundliku ekraani, et hiljem andmeid analüüsida, siis valgus käitub lainena. Ehk, valgus ei jäta mitte kaks triipu ekraanile, millest osake läbi läheb vaid näiteks viis. Nii nagu videomäng, ei pea ka simulatsioon kogu maailma renderdama vaid renderdab seda, mida silmad näevad. Kui simulatsioon mõistab, et mingit tegevust jälgitakse, peab simulatsioon selle täielikult renderdama. On ju olemas teooria, et vaatleja loob vaadeldava. Ilus lugu küll ja tegelikult praktikas see ajalises mõttes samal silmapilgul ei tööta. Pikemas ajalises perspektiivis justkui aga näib osaliselt kehtivat, kuid seal on jällegi omad agad, mida kirjeldan hiljem üksiku hundi kujunemisloos.

Kui on võimalik luua üks virtuaalne maailm, siis on ka väga suur tõenäosus, et saab luua väga palju teisi simuleeritud maailmu ja osad neist (neid võib olla lõpmatu arv) maailmadest omavahel ühendada ning ühe tervikuna koos tööle panna. Seda võiks nimetada virtuaalseks multiversumiks. Multiversumi olemasolu lahendaks ära Mandela efekti, mida on kogenud väga paljud inimesed maailmas. Üheks tuntumaks Mandela efekti ilminguks on vast James Bondi filmist tuntud raudhamba, keda kutsuti "Lõuad" pruudi hambaklambrid. Paljud inimesed mäletavad, et raudhamba pruudil olid hambaklambrid, kui aga seda filmi täna vaadata, siis sellel tüdrukul enam hambaklambreid ei ole. Neid anomaaliaid või valesti mäletamisi on tegelikult lõputult palju. Üks teine tuntud anomaalia on rooma number IV, mis on enamuses kohtades asendunud nüüdseks IIII-ga. On teooria, et need efektid või valed mälestused, mis tegelikult polegi valed mälestused, on tekkinud eelmisest virtuaalmaailmast, kust toimus inimese "märkamatu" hüpe teise, ehk kõrval asuvasse virtuaalmaailma. 

Jällegi olen uue küsimuse ees. Kui multiversum on reaalne virtuaalreaalsuses, kas siis saab teadlikult reaalsust vahetada? Piltlikult öeldes, kas ma saan teadlikult minna teise reaalsusesse, kui siin reaalsuses mulle näiteks midagi ei meeldi? Või toimuvad hüpped ainult reaalsuste vahel minust sõltumatult? Kui ma aga simulatsioonis suren, mis siis minust saab? Kas ma üldse tulen simulatsiooni tagasi? Kui tulen, siis, kas ma saan vahetada maailma või simulatsiooni? Kas ma alustan Super Mariona kõike uuesti esimeselt tasemelt või ma jätkan sealt tasemelt, kust pooleli jäin? Kui aga jõudsin simulatsiooni lõppu, mis siis saab? Kas võib olla hoopis nii, et simulatsioon jookseb teise simulatsiooni sees ja Super Mario surm ei puuduta otseselt üksikut hunti või loojat? Ükskõik mis teooriat ma ka ei prooviks kirjeldada, vastuseks saan ainult hunniku küsimusi juurde. 

Muidugi siin võin ma takerduda ka oma rumalusse või oma reaalsusesse. Kui ma näiteks proovin ette kujutada, kui kõrgel tasemel võib olla see teadvus, kes oskab ehitada väga keerulise virtuaalmaailma, mis näib olevat füüsiline ja paneb sinna sisse inimesed, kes arvavad, et nad on päriselt olemas. Samas on see reaalsus ka nii peenelt üles ehitatud, et iga inimene tajub seda reaalsust absoluutselt erinevalt. Piltlikult öeldes, elab iga indiviid oma maailmas. Toon siia arengutasemete ja arusaamade näite 1951. aasta Philip K Dicki ulmejutustusest koera ja inimese näitel. 

See lugu oli seotud koeraga, kes kujutas omale ette, et igal reede hommikul kohale tulnud prügimehed varastavad väärtuslikku toitu, mille perekond oli hoolikalt turvalisse metallanumasse pakkinud. Pereliikmed toppisid iga päev head ja paremat toitu metallanumasse, sulgesid kaane tihedalt – ja kui anum oli täis, tulid need kohutava välimusega olendid ja varastasid kogu perekonna toidu, välja arvatud koera konservi.

Lõpuks hakkab koer selles loos ette kujutama, et ühel päeval tahavad need näljased prügimehed, kes toitu varastavad, ka terve perekonna varastada ja ära süüa. On ju teada, et koer eksib selles osas. Prügimehed ei söö inimesi. Kuid koera mõttekäik oli teatud mõttes loogiline – arvestades tema käsutuses olevaid fakte. 

Kas mitte see lugu ei näita ilmekalt, et analüüsi ja mõtle kuidas sa ka tahad ja sea faktid ritta, kuid sa ei saa mõelda mitte kunagi selle teadvuse mätta otsast, kes on sinust oma arengult kaugel ees.

Küsin ühe pealtnäha lihtsa küsimuse: "Mis on reaalsus?" Kõige lihtsam on vast vastata sellele küsimusele lapseliku meele abil, mitte hakata otsima mingeid jubedaid termineid füüsikast, matemaatikast või mis iganes teadusest. Ma võiks sellele vastata nii, et reaalsus on kõik see, mida sa tunned ja arvad ennast teadvat selle maailma kohta. See on kõige lihtsam ja üldisem vastus, kuid see ei mõtesta reaalsuse terminit lahti. Otsisin veel võimalikke lapselikke variante sellele küsimusele. Ühe ägeda vastuse andis see sama kirjanik, kelle juttu eespool põgusalt kirjeldasin: "Reaalsus on see, mis ei kao kuhugi, kui sellesse enam ei usu."

Virtuaalreaalsuse bloki lõpetuseks mainin ära veel võimaluse, et kui on olemas reaalsus, siis peab olema ka võltsreaalsus, sest see on duaalne, binaarne maailm. Siin on igale äärmusele vastuäärmus: Hea - kuri, must - valge, palav - külm, reaalsus - võltsreaalsus ehk pseudoreaalsus. Selles ei tule kahelda, seda tuleks uskuda ja võin suhteliselt kindlalt öelda, et me ei ela täielikult ei ühes äärmuses ega teises. Kuidas saavutada see, et elada ühes äärmuses, näiteks reaalsuses? See on saavutatav, iseasi aga on, et kas me ka tahame selles elada...

16qq

Camera obscura

Enne kui teemani jõuan, räägin põgusalt ühe loo. Võtsin südame rindu ja otsustasin osa võtta ühest pisikesest kokkutulekust, kus viibisid inimesed, kes mõtlevad päriselt. Mina ka omast arust mõtlen ja arvasin, et ma ka võiks siis sinna kohale ilmuda. Miks seda siia kirjutan, on see, et praegu seda lugu kirjutades, on mul sellised tunded, et ma ei oskagi seda nagu kirjeldada. Mingi teine energia oleks nagu sees, mis katsuks mind nagu heas mõttes lammutada või juhendada, aga mina ei tea kuhu poole minna või mida teha. Kui ma kuskil käin, siis ma tahan palju teada saada, uurin ja puurin ja minu viga on tegelikult see, et ma ise kohati liiga palju räägin. Peaks omale treenima oskust, et oskaksin rohkem vait olla. Õnneks, ma vist seekord väga ei pläranud ja päris hoogu üles ei saanudki, sest ma tulin ju kuulama, infot saama. Ma detailsusteni ei hakka meie koosviibimist kirjeldama, ega selline asi ei olegi sünnis, muidu teinekord ei kutsutagi, aga midagi tahaks ikka rääkida või kirjutada. Näpud ikka natukene sügelevad kah. Need, kes lõugu liigselt lõksutavad, on klatsimoorid, naabri-valved või plära-lära-leenud jt. toredad naisterahvad, aga see, kes kirjutab, kes see on? Kõigepealt müts maha seltskonna ees, paremat ei leia siit ilmast ealeski. Kuulsin seal palju erinevaid mõtteid ja sain igasuguseid niidiotsi, millega võiks edasi minna, kuid kas ma ise olen selleks hetkel valmis, seda ma ei tea. Ärkasin siis täna üles. Kuidagi imelik tunne on sees. Tegelikult on pidevalt mingi imelik tunne ja eriti veel siis, kui ei tegele maiste asjadega. See on selline tabamatu tunne, mida saab omale ette kujutada umbes nii nagu Morpheus ütles Neole: "Sa tead midagi, aga sa ei oska seda selgitada vaid tunned seda. Oled seda terve elu tundnud. Maailmas on midagi valesti ja sa ei tea, mis nimelt, aga see ajab su hulluks nagu pind ajus". 

Õnneks oli vaba päev ja õues pole sellise vihma ja jääga midagi teha. Justkui super päev, kui midagi ei pea tegema ja võid kasvõi terve päeva diivanis vedeleda, aga ei, midagi kriibib või kripeldab, sest hinges on tunne, et midagi jäi poolikuks. Arvan, et vähe oli seda üritust, aga mis ma üldse siin kurdan, tegelikult oli kõik vägev. Enne kui ärkasin, nägin ka ühe selge unenäo või õigemini üks seik unenäost oli selge. Ja see, mis ma nägin oli kriitika minu suunas. Nägin, et ürituse kohta oli interneti Facebooki ühe grupi kommentaariumis mulle kommentaar jäetud. Kahjuks, kui ärkasin, ei kirjutanud seda üles, sest sel momendil oli see pikk kommentaar mul silme ees ja oleksin üsna täpselt osanud selle maha kirjutada. Lühidalt, kriitikat lendas minu poole ja mitte asjata. Seedisin seda natukene, olin võibolla mõnevõrra üllatunud ja mulle omaselt, tahtsin ka omalt poolt vastupaugu ära panna, kuid ei teinud seda ja suutsin vait olla. Siis turgatas pähe üks kuldne rahvatarkus: "Kuula narride laitust, see on kuninglik õigus". Võtsin juba kriitika omaks ja nõustusin, et nii ongi, kuid siis hakkasin mõtlema... pagan, see, kes seda ütles, see polnud ju narr. Mine võtta kinni, mis selle unenäoga siis nüüd oli. Nüüd aga teema juurde. 

Sorisin raamaturiiulis ja esimene raamat, mis kätte sattus oli "Linnad läbi aegade" Paul Härmson (Tallinn "Valgus" 1984). Tegin raamatu suvalise koha pealt lahti ja näen mina sealt hästi vana pilti Peterburi Paleeväljakust, mille "olevat" jäädvustanud R. de Montferrand camera obscura abil. Montferrandi näol on tegu selle sama mehega, kes on ka pildil oleva Aleksandria ausamba autor. Imemees, kellesuguseid tänapäeval enam ei sünni.

Uurisin seda pilti lähemalt ja nagu ikka, ainult küsimused. Kõige pealt võiks ju küsida, et mis üldse on camera obscura, aga enne mainin ära ühe suure anomaalia. Mitu inimest võtab osa sellelt paraadilt? Pole halli aimugi, kuid vaatasin kunagi Youtube'st videot Hiina armee võiduka misiganes tähtpäeva tähistamisest. See oli võimas šhou, aga hiinlaste paraad oli nagu koolipoiste jenka selle Peterburi ürituse kõrval. Palju on hiinlasi tänapäeval ja palju oli venelasi 200 aastat tagasi? Teiseks, arvan, et tegu on pildiga, mitte joonistusega, kuid sellisel juhul on tegelaste varjud üksteisega võrreldes paigast ära. Anomaaliad on mõlemat pidi. Kui on foto, on anomaaliad, kui on pilt, on veel suuremad anomaaliad. Ma ei mäleta, et kust ma kuulsin või lugesin teooriat, et kui tehisintelligents muudkui areneb, siis ta suudab lõpuks kujundada terve uue maailma ja veel nii peenelt, et sees olija ei saa sellest arugi. AI on praegu juba väga kõrge taseme saavutanud. Väidetavalt oskab see raamatuid kirjutada, muusikat teha, pilte joonistada ja mitte ainult, isegi fotosid teha, mida reaalselt ei ole ju olemas. Ma arvan, et järgmisena hakkab AI filme tegema. Kui sealt veel edasi minna, asi sellel tehismõistusel, siis üks uus maailm teha pole. Mitmenda ringi maailmas meie elame?

Camera obscura - ehk pimekamber on pime ruum, mille seinas olev väike ava annab ava vastasseinal ümberpööratud kujutise ava ees olevatest valgustatud esemetest või maastikust. Camera obscura on fotoaparaadi eelkäija.

Camera obscura

Kui nüüd seda camera obscurat vaadata ja proovida omale ette kujutada, et Montferrand istus seal pimedas kastis ja joonistas selle sama paleeväljaku paraadi sedasi üles, koos kõigi detailidega ja tagurpidi, siis on see absurd. Vaadake selle pildi detaile. Netist saab tõmmata parema suumiga pildi selle kohta. Teiseks, kas kõik need paraadipolgud olid senikaua paigal ja ei liikunud, kuni Montferrand selle kõik üles kritseldas? Mõistagi on see üks absurd ja raamatus tegelikult öeldaksegi, et Montferrand "näib" olevat selle pildi teinud camera obscurat kasutades. Ajaloolased ja targad mehed arvavad, meie aga mõistatame.

Keerasin raamatust järgmise lehekülje ja muudkui tuleb. Vabandan ette, raamatus on must-valged pildid ja mina neid professionaalselt ümber pildistada ei oska.

Palverändurite linn, paavstlik keskkaegne Rooma.

See raamat on kindlasti sedatüüpi raamat, millele võib kasvõi doktotrant oma uurimustöös viidata, ilma pahakspanu kartmata allikakriitilisuse suhtes. Ja selles samas raamatus on pilt keskaegsest Roomast, millel jalutavad ringi hiiglased. Olen ennegi kuulnud teooriaid, et näiteks mingil ajal olla paavstid olnud ainult pikad poisid, sama oli ka kuningate ja teiste tähtsate tegelastega. See on üks vana ja kulunud teema tegelikult ja sellest praeguse vähese, aga olulise info valguses, ei olegi rohkem suurt midagi rääkida.

Pilt internetihämarustest, Giant Pope (paavst, hiiglane).

Viikingite kindlustatud laagri säilmed 10. sajandist Taanis Hobro lähedal.

Kas need linnad olid tähelinnade eelkäijad või oli neil hoopis mingi muu otstarve? Ma võiksin siin fantaseerima hakata nende rõngaslinnade puhul kui rituaalsetest paikadest, tähesõdadest ja paljust muust, kuid ei hakka. Taolisi, päris linnasid, kus ka tänapäeval elatakse, on maailmas kimpude viisi. Üks hea näide on väljakaevatud linn Kamienke, kuskil Poola-Ukraina piiril.

Kamienke.

Lõpetuseks pean ütlema nii, et mingit erilist püanti loole ei tule ja tervet raamatut põhjalikult läbi ei lugenud. Lasin diagonaalis pilgu raamatust üle. Siin on palju ägedaid kirjakohti ja mõtlemisainet, mida saaks alternatiivajaloos mõnede lugudega seostada. No näiteks, milleks olid mõeldud vanade linnade südametesse ehitatud tempeltornid, ehk meie mõistes kirikud? Aga sellepärast, et torni tipus "kohtuti" jumalatega. Siinjuures hakkasin mõtlema, et kui mina olen suuremaid kirikuid külastanud, siis ega torni sisemist osa tavakülastajale eriti ei näidata. Näiteks, kui Olevistes käisin, siis sain ronida mööda kitsast treppi, kuskil kiriku seina äärest vaateplatvormini, täpselt sinnani, kust Oleviste suur ja võimas torn hakkab. Käisin seal sees ringi ja uurisin, et miks ma ei näe seest torni ennast? Küsisin sama küsimuse neiukeselt, kes seal ülal valvet pidas. Neiuke ütles, et seal pole midagi vaadata, ainult konstruktsioonid. Võibolla enam tõesti pole midagi vaadata, sest nii Oleviste kui Niguliste tornid originaalis on kunagi maha põlenud.

Lõpetuseks toon siia välja kaks legendi sellest raamatust. Esimene legend näikse justkui kirjeldavat selle aja tohutut sõjalist relvastuse võimekust. Mis relvadega võis tegu olla, pole halli aimugi.

Assüüria kuningas Sanherib lasi 668. aastal e.m.a enda auks kivisse raiuda järgmised sõnad:

"Ma käskisin linna avarad platsid nende laipu täis kuhjata...Ma jagasin selle linna rikkused kõik oma meeste vahel. Nende jumalad peksime puruks...Ehitised ja majad purustasin ma alusmüürideni ning põletasin tules...Ma kaevasin kanalid linna südamesse ja uputasin selle siia voogudesse, nii et purunesid vundamendidki. Minu hävitustöö oli põhjalikum kui üleujutuse oma..." 

Teise legendi lugemisel hakkasid mu mälupildid jooksma Holliwoody seriaali "Teisik" suunas. 

Egiptlased uskusid hingede rändamisse ja valmistusid hoolikalt hauataguseks eluks. Teatud tingimuste täitmise korral pidi see võimaldama osasaamist jumalikust täiuslikkusest ning viima välja taaselustumiseni. Igal isikul usuti olevat mingi vaimne teisik - Ka, kelle saatus oli müstiliselt seotud keha ning isegi selle elukeskkonna edasisise eksistentsiga. Ka ei olnud hävimatu, ta võis hukkuda näiteks nälja ja janu tõttu, samuti elukoha ja eriti keha kui päriseluaseme purustamise tõttu. Ka võis jätkata oma rännakut kuni tagasipöördumiseni kehasse ainult kaitstuna kõigi nende õnnetuste eest. Mõningate pärimuste järgi pidi taaselustumine toimuma 3000 aasta pärast.

LÕPP