Surma evolutsioon

Algav jutt peidab endas päris palju informatsiooni ja ka kronoloogiat, kuid mitte aasta täpsusega, vaid ajastute täpsusega ja samuti on selles ära toodud ajastute järjekord. Samas, kaldun arvama, et need ajastud ei kestnud mitte kümneid tuhandeid aastaid, vaid paarsada kuni pooltuhat aastat. 

Neist hävingutest on olemas ka kirjeldused, mille läbi üks või teine maailm hukkus (maa, vesi, tuli ja viimane ajastu ehk meie peaksime hukkuma „õhu" läbi). Huvitav on veel see, et piibel kirjeldab samuti neid aegu.

1. Noa-eelne aeg - see oli Hüperborea, hiiglaste ehk Kalevipoegade maailm, kelle neelas maa.
2. Lemuuria - hävis tule läbi.
3. Noa-aegne maailm ehk Atlantis (hiiglaste ja normaalmõõdus inimeste aeg) - hävis veeuputuses.
4. Meie maailm - hävime "õhu" läbi?

Olemasolevast infost lähtudes võib teha kaks suuremakoelist ulmelist järeldust, kui võtta arvesse, et Maa on umbes 6000 aastat vana:

* Piibli veeuputus ei olnudki kuigi ammu. Sellest on ka igal pool üle maailma tõendid olemas – esimesed korrused maa all.
* Rooma Riik hävis 19. sajandi algul, kus vanakreeka Plato mäletas veel täpselt Atlanist ja selle hävingut.

Küll oleks hea, kui saaks teada selle muinasloo algallika, millest austatud teadusmehed kõnelesid.
Lugu pärineb 1918. aasta ajalehest ja juba siis nad teadsid kirjeldada pommi, mille kõige lähem vaste tundub olevat - neutronpomm. 

Muidugi võib see olla ka relv, millest meil aimugi pole ja muinasjutu ettekuulutuste järele toob just „õhk“ praeguse ajastu lõpu. Tsiteerin: „Meie kehale on võimalikuks saanud õhus ühe sekundi jooksul puruks minna ja laiali lennata kõige peenema, silmale nägemata tolmuna.“ Kuidas on see võimalik? Esimene neutronpommi katsetus toimus 1960 ja neutronpommi kontseptsioon loodi 1958. Samas, annan endale aru, et inimkonna (no on termin! Inim+konn(a). Kas üks paljudest näidetest tehislikult, kiirustades loodud keelest? See on aga juba omaette teema) hukkasaamine läbi õhu võib toimuda mis tahes viisil. Teadlased hirmutavad meid juba ammu CO2, lehmapeeru ja rohepöörasusega. Lennukid samuti triibutavad taevast, nii et läbi mingi „pommi“, õhu kaudu inimkonna hukk on kõigest üks võimalustest.

Koolitarkus räägib aga ahvidest, kellest arenesid inimesed, ürginimestest, orjadest, sekka natuke püramiididest ja ka Rooma Riigist, siis jälle katkust, pimedast keskajast, tööstusrevulotsioonist ja nüüd juba kvantajastust. Vanade lugude põhjal, mida mina olen lugenud, võiks hoopis öelda, et vanal ajal olid inimesed vägagi targad, siis aga mingil ajal justkui kadusid teadmised ja hiljem ilmus keegi Dr Mengele, ning alustas katsetega uuesti. Vanal ajal tunti inimese psühholoogiat ja ka teadusi, mida enam ei tunnistata, päris hästi. Teati, et uppuja surm on piinav-magus; külmuja vajub õnnestavasse rahulikku unne, terariistaga hukatav praktiliselt ei tunne mingit valu jne. Nad teadsid ka seda, et valul on mingisugune piir, millest üle minnes valu enam pole... 

Surma evolutsioon

Üks vana, teadusmeestele tuntud muinasjutt räägib mingisugusest hiiglaste rahvast, kes hukka sai selleläbi, et teda neelas emamaa. Maa avas süle ja mattis ta endasse.
Inimsugu, kes tuli selle järele ja asus umbes praeguse Vaikse ookeani kohal, maal, mida kutsuti Lemuuriaks, hävines tule läbi.
Atlantise inimsugu, kes elas enne meid ja kellest juttu isegi tõsisemas teaduses, sai hukka vees, kuna muinasjutt üleilmsest uputusest on selle katastroofi teinud õige reaalseks kogu praeguse inimsoo meeltes. 

Mainitud vana jutt toob uduse ettekuulutusena inimsoo tulevikust analoogia, et meie aja kultuuriline, see tähendab Euroopa inimsugu saab otsa neljandas looduselemendis - saab hävitatud õhus, niisama nagu hiiglased hüperborealased neelas maa, nagu lemuurlased võttis tuli ja atlantid vesi. Viimased leheküljed Euroopa ajaloos on avanud imelikul kombel mõndagi, mis sellele fantastilisele ettekuulutusele annab ootamatu tõenäolise ja sügava mõtte. Käesolevad aastad XX aastasajast saavad üleilmses ajaloos tähtsaks selle läbi, et inimene nende käigus on õppinud tundma uue suremise, uue enesehävitamise paatose hukatuse lõhkeainetes. Meie kehale on võimalikuks saanud õhus ühe sekundi jooksul puruks minna ja laiali lennata kõige peenema, silmale nägemata tolmuna.

Mõistusel on raske võtta sarnast surma reaalse, tõestisündiva asjana. Meie suudame ette kujutada uppuja piinav-magusaid unistusi, külmumise surma sureja saatuslikku, rahulikku und, mis tas õnnestavalt võimust võtab, ülespoodava närvide katkevat agooniat, ja seda, kuidas mahedalt läikiv terariist peaaegu valuta tungib inimkeha liigestesse, isegi keskaegade joovastavast peenendatud piinast saame meie aru ja mõistame neid jutte, mida räägitakse maharaiutud peadest, mis timuka tornidesse kukkudes puresid üksteist Prantsuse Suure Terrori ajal. Kuid kuidas kujutada endale ette oma keha täielikku ja silmapilkset hävinemist, mil ühe sekundi jooksul su vormi, su kuju, kõik su elundid silmapilkselt, kuid seal juures täielikult ning mehaaniliselt koost eraldatakse ja lihtsalt tolmuks jagunevad; kõige väiksemad kehajaod, luud, närvid, lihased, vereliblekesed, ajud ja süsi lendavad õhku, muutudes nähtamatuks põrmuks aja jooksul, mille vältus nii lühike, et sa ei jõuaks liigutada sõrmegi! Mitte ainult ise omas sisemuses ei ole seda võimalik ette kujutada isegi sarnase surma pealtvaataja ei mõista seda võtta tõeasjana; võimatu on uskuda omi silmi. Ta oli nähtav, tuntav, reaalne, plastiline. Inimesse mõjusid nii või tõesti hirmsad mõõgahaavad, lõhkilöödud pealuud, raiutud käed, jalad. Ning see kõik oli tõesti mõistetav ja enam-vähem arusaadav. See kõik oli enam-vähem reaalne.
Isegi püssirohi polnud esialgu hirmus; ta mürtsus kui kõu ning igast lõhkemisest sündis suits. Surm kõigest sellest oli siiski mõistetav.

Käesoleval ajal aga hakkavad tapariistade laskepaugud muutuma suitsutuks ja hääletuks (Kommentaar: Missugune tehnoloogiline tapariist I MS lõpul oli suitsutu ja hääletu? See on küsimuste küsimus! Siin meenus Tesla raadiokahur, mis tundub olevat küll väheke hilisem leiutis, aga mõtteainet on vägagi palju. Panen selle loo joone alla lisamaterjaliks pluss lisaks veel kaks ägedat jutukest "surmakiirtest"). Püssikuulide haavad on märkamatud ja valutud laskehoobi kangest jõust (Kommentaar: ulmetehnoloogia ulmetehnoloogia otsa!), aga suured haavad lõhkepommidest on ainult üleminekuks sellesse, mida juhtub ka nüüd, inimkeha täielikku ja silmapilksesse hävinemisse. Surm muutub niiviisi inimese täielikuks ja nähtamatuks hävitamiseks, mille põhjusedki näivad nähtamatud ja tundmatud (Kommentaar: Kahju, et ei ole teada, mis tehnoloogiatest siin kirjutatakse, aga näib, et nad ise ka päris täpselt ei teadnud, kuidas need tehnoloogiad toimisid).

Inimese surmamise evolutsioon - meie ei räägi siin loomulikust, looduslikust surmast - näib kõigi tundemärkide järele viivat sellesse, et suremine saab täiesti nähtamatuks, selle tõttu kui nähtus täiesti irreaalseks, ja seda rohkem ning rohkem kohutavamaks inimeste meeltele. Kuid nagu helil on teatud kauguse piir, mille taga teda enam ei kuulda, nagu valulgi on piir, millest üle teda enam ei tunta, nii on piir ka surma kohutavusele. Ning nägematu surm on üle astunud surmahirmu ning kohutavuse viimsest piirist ja on kui reaalne võimatus kaotanud igasuguse kohutavuse. Võimatu on tunda surmahirmu väljaspool surnukeha. Harilikus surmas ühes matmise kommetega on see kõik meile arusaadav, mida harilikult tunneme surma ees. Kuid selles uues surmas, mis nüüd läheb moodi lahinguväljal, selles silmapilkses ja absoluutses keha hävinemises, pead pööritavas ootamatuses, millega see kõik sünnib, selles on meile niipalju antud, et meie ei suuda enam kõike kinni võtta. Meie imestame, kuid meie ei karda. Vähemalt, meie ei karda nii, kui seda surma, mida näeme voodites, kirstus ja surnuaial.

Viimaste aastate jooksul on uue surma pale saanud meile harilikukski, kuid ometi oleme ta vastu peaaegu külmad. See on mehaaniline, masinlik surm. (Kommentaar: Mis asi on mehaaniline ja masinlik "uus surm?" Meenus kadunud Arvo Soometsa kommentar I MS kohta. See ei olnud mitte inimeste ja inimeste vaheline sõda, vaid tulnukate ja inimeste vaheline sõda, mille kõige lähem kirjeldus meenutab H. G. Wellsi "Maailmade sõda"). See on midagi rohkemat, kui meie mõistus võtta suudab. Surm mida inimene valmistab inimesele, on igatahes teinud läbi määratu suure evolutsiooni. Kaini vanast heast armsast vennalikust rusikast on ta jõudnud kultuurilise liddit’ni. 

Ei ole ime, kui see vana ettekuulutus, et Euroopa inimsugu saab puruks pillatud õhku, läheb täide. Nii sõjad kui ka anarhiad viivad sellele ühisele teele.
Ikka uued ja uued lõhkeained ja tapariistad toovad endaga ikka uusi ja uusi lõhkumisi jõu ja moraali tasakaalus, millel põhjeneb iga ühiskondlik korraldus. Selle tasakaalu hoolimatust, kuid meeleheitlikust rikkumisest sünnivad veel hirmsad katastroofid, sarnased maailma senistele äkilistele muudatustele, mida tunneb teadus ja ajalugu.

Allikas:
Postimees (1886-1944), nr. 110, 13 juuli 1918.

Joonealune
------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Nicola Tesla raadiokahur.
Elektrilained põletavad väeosad 20 sekundiga.

Nicola Tesla jutuajamine sellest, nagu oleks ta leiutanud vahendi, kuidas kauge maa tagant nn. surmakiirte abil hävitada lennukeid, sõjalaevu ja terveid armeesid, tekitas Ameerikas sensatsiooni ning ajakirjanikud ründasid leidurit, et saada täiendavaid andmeid. Lühikese kõhklemise järele teatas Tesla järgmist:
Tema on lahendanud küsimuse, mille kallal ammugi näevad vaeva elektrikud ja raadiotehnikud: ta on leidnud abinõu, kuidas juhtmeteta anda kauge maa taha edasi suurel hulgal elektrienergiat. See energia võib kaugustes levida katkestamatult elektrivoolu näol ja mööda nähtamatuid juhtmeid, mida loob leiutatud aparaat. Seda energiat võib kasutada elektrimootorite, trammide jne käimapanemiseks. Kuid seda energiat võib saata edasi ka hetkeliste laengute näol: siis on ta rohkem kontsentreeritud ja omab hiiglapinge. Sarnane „elektrilaine" levib 300 000 kilomeetri kiirusega sekundis ning osutub õudseks laenguks, mis kõik hävitab oma teel. Rääkides oma esimeses jutuajamises oma leiutise kasutamisest sõjaliseks otstarbeks, pidas Tesla silmas just neid laenguid. Ta näeb ette pikkade torude ehitamist - omamoodi „raadiokahurid" mille abil võib elektrilaengut täpsest juhtida vajalikku kohta, Ühest laengust jätkub, et 10 000 lennukit (fantastiline arv!), mis kahurist lendavad 400 km kaugusel, langeksid maha haavatud lindudena. Väeosad, kes satuvad elektrilaine tegevuspiirkonda, põlevad sõna otseses mõttes ära 20—30 sekundiga. Püssirohukeldrid lendavad õhku, soomus sulab ära jm.

Leidur märgib aga, et iga raadiokahur vajab pinget 15 miljonit volti, ja see piirab nende arvu. Sellegipärast on Tesla veendunud. et tema leidus surmab sõja, sest uue relva tekkimisega muutub igasugune sõjategevus mõttetuks (Kommentaar: Ulmelised tehnoloogiad on pühitud mati alla, sest muidu ei saaks enam ammu õigustada sõdasid ja muid kuritegusid inimkonna vastu. Teisest küljest jälle, meil olla tuumapommid, isegi vesinikpommid, juhul muidugi kui ikka on, ja ikka kisub asi III MS poole. See on iseenesest väga absurdne olukord, et enamus inimesi ei näe kardinate taha, ei taba ära „mängu“ tõelist olemust).
Tesla on tšehh. Ameerikasse rändas ta 50 a. tagasi, töötas koos Edissoniga, tegi rea väärtuslikke leide vahelduva voolu alal ning saavutas kuulsuse oma eriliste kõrgepinge-aparaatidega. Tesla on praegu 78-aastane.

Allikas:
Päewaleht, nr. 196, 19 juuli 1934.

Surma suurtükk.
Inglise sõjavägi saanud uue kohutava relva.

London, 13. aug. Lühike telegramm teatas neil päevil maailmale, et tuntud Inglise õpetlasel prof. Anthony'l on õnnestunud lõpuks ometi leiutada „surma kiiri", milledest viimase kümne aasta jooksul olnud nii palju juttu. Terve rida kuuldusi sensatsiooniliste surmakiirte avastamiste üle on seni osutunud lõpuks ikka blufiks. Kuid Prof. Anthony leiutisele inglise lehed pühendavad palju ruumi, kirjeldades seda peensusteni ning kinnitavad, et seekord surmakiiri tuleb võtta puhta kullana.
Prof. Anthony töötas seni hoopis teisel erialal. Juhuslikult ta avastas, et iga keemiline aine ja iga gaas omab oma laine ja neid laineid võib õhu kaudu edasi anda. Raadiolainete abil on võimalik saata kindlas suunas ja teatud vahemaa taha keemilisi aineid ja gaase, muidugi ka mürkgaase, reguleerides neid nagu tulirelva laske. Prof. Anthony aparaat on võimeline õhu kaudu edasi toimetama mürke, tappes silmapilkselt tema mõjupiirkonda sattunud elusolevusi. Aparaati võib paigast paika toimetada veoautol või lennukil.
Sama aparaat on võimeline hävitama lennukit õhus. Tema abil edasi antud elektrilained katkestavad silmapilkselt elektritegevuse suures rajoonis (Kommentaar: Tänapäeval tuntud kui EMP pomm ehk elektromagnetimpulss pomm).

Prof. Anthony poolt sooritatud katsed tõendavad, et pole võimalust astuda võitlusse surmakiirtega. Nad läbivad paksemagi soomuskatte, tungivad maa-alustesse varjendeisse ja läbi betoonseinte. Viimaste suurte õhumanöövrite ajal Londoni kohal prooviti ka prof. Anthony aparaati valitsuse esindajate ja ekspertide juuresolekul. Linna lõunapoolses osas ootasid kuus lennukit käsku õhkutõusmiseks. Prof. Anthony oma aparaadiga asus viis kilomeetrit aerodroomist eemal. Pommilennukite reservuaarid olid täidetud bensiiniga. Enne lennukisse tankimist bensiin oli hoolikalt üle kontrollitud ning lennukeid valvasid kogu aeg sõjaväe patrullid. Kui anti märku stardiks, prof. Anthony pani tegevusse oma aparaadi. Läkitades teele hapniku ja vesiniku lained sellises proportsioonis, et see annab kokku vee. Ükski pommitajaist ei suutnud liikuda paigast. Kui vaadati üle kütusepaagid, siis selgus, et bensiini hulka oli segunenud vett. Teatavasti lennukimootorid ei hakka tööle, kui bensiin sisaldab väiksemaski määras vett.
Surmakiirte kallal on prof. Anthony töötanud tema oma sõnade järgi, tervelt kümme aastat. Ta ei karda oma saladuse omastamise pärast. Tema poolt konstrueeritud aparaat omab iseärasust, mis asetab Inglismaa paremasse seisukorda selgi korral, kui seda aparaati õnnestuks konstrueerida ka teistel riikidel. Tuleb jääda äraootavale seisukohale, kas prof. Anthony leiutist tabab sama saatus, mis palju teisi surmakiiri tabanud seni.

Allikas:
Maa Hääl : maarahva ajaleht, nr. 93, 16 august 1937.

Surma kiired.

Berliini lehtede teatel on noorele saksa insenerile Karl Haraschile keeldutud andmast patenti tema poolt leiutatud „Keemiliste kiirte" peale. Keeld on sündinud kaitseministeeriumi korraldusel, kes toiminud Versailles'i lepingu eeskirjade järele. Harasch demonstreeris oma leiutist, näidates, et kui „keemilisi kiiri" juhtida plahvatuva aine peale, süütavad selle põlema isegi kauge maa pealt. Proovikatsete juures paigutati dünamiidipadrunid sõõris üksteise kõrvale. Kesk sõõri seisis leidur oma aparaadiga, mis tekitab nimetatud kiiri. Suunates kiired ükskõik millisele dünamiidipadrunile, leidur pani need plahvatama, seejuures igakord plahvatasid ainult kiirte piirkonnas olevad lõhkeained.

Oodatud autasu ja rahaliste ettepanekute asemel leidurile tehti vaid ettepanek, et ta oma allkirjaga kinnitaks lubadust katkestada kõik edaspidised katsed ja hävitada aparaat ning selle joonistused. Nõnda kõlab vähemalt „Reichswehr'i" ametlik teadaanne.

Kommentaar: Kui sellised relvad on tõepoolest olemas ja riikide juhtkonnad ja isegi osad teadlased on neist teadlikud, siis sellisel kujul nagu tänapäeval sõdu peetakse, ei saaks enam pidada. Ma loodan, et jõudis sõnumi mõte kohale.

Allikas:
Sõnumed (1931-1933), nr. 205, 24 oktoober 1931.

LÕPP

Goethe ja Schilleri vaimud Kuressaares

Sattusin lugema huvitavaid artikleid ühest väga huvitavast mehest, kes muu seas oli ka pidanud Kuressaare linnapea ametit 20. sajandi algupoolel. Spiritism ja sellega tegelemine oli sellel ajal väga moes. Tänapäeval ollakse ikka kaunis lahjaks jäädud, pannakse aiva kaarte, ei enamat. Kuigi mina ise pean vaimudemaailmaga kontakti saamise otsimist mõttetuseks ja suisa ohtlikuks, kuid sellel alal on kindlasti olnud väga teadlikke tegijaid.
Üks suurmeister sellel alal oli Artur Conan Doyle, kelle vastavaid kirjutusi olen lugenud päris mitmeid. Tema oli selle ala meister, kuid nüüd tagasi algava loo juurde.
Loo peakangelane härra Henriksen (mõnel pool ka Heinrichsen) tegeles spiritismiga ja oli ühenduses ei kellegi muuga kui Schilleri, Goethe, Kristuse ja teistega. Ta võttis vastu ja kirjutas nende dikteerimisel paksu paki teisest ilmast saadetud luuletusi ja romaane. Ilmselt vedelevad need käsikirjad veel tänapäevani kuskil ämblikuvõrkudest täidetud Kuressaare Kubermangu tänava mõne vana maja pööningul, sest käsikirjad ei hävine (Bulgakov, Meister ja Margarita). Või siiski hävinevad, sest need pole sellest ilmast pärit. Uskuda või mitte? Kõike ei peagi uskuma ja ega tollel ajalgi ei usutud, aga algavas loos toob ta välja mõned sõnumid, mis ta teisest ilmast olevat saanud, ja need on vägagi huvitavad ja intrigeerivad. Mõtteainet on. Ja mõtteainet on ka selle üle, mida arvas asja kohta arst. Nimelt, tollel ajal usuti, et taoline automaatkirjutamine eksisteerib tõepoolest, kuid vaimude maailma asemel võtab automaatkirjutaja ühendust iseenda alateadvusega. Loo lõpetuseks paneb arst diagnoosi algava loo peakangelasele, kuid teisest küljest, millise diagnoosi saaks see arst ise tänapäeva arstide käest? 

 

Vaimude erasekretär jutustab.

Kuigi elevus on juba vaibumas, tõotab Saaremaa pealinn Kuressaare omal viisil veel tänavu kaua anda kõneainet. Nimelt sai hiljuti Kuressaare endine linnapea ja omaaegne advokaat E. Henriksen ettepaneku Berliini kirjastusärilt „Concordia", milline äri tahab oma kirjastusel anda välja ei midagi vähem kui spiritistlikul teel Goethe ja Schilleri vaimude poolt Henriksenile dikteeritud draamasid. Henriksen, kes tuntud meie vanema spiritistina, ja kes sel alal katsetanud juba veerand aastasada, väidab, et tal on korda läinud luua suhteid endiste suurvaimudega, kes nüüd liiguvad vaimuderiigis. Nende heade suhete tulemusena tal nüüd olevat läinud korda hakata sarnaste kuulsate kirjameeste, nagu Schiller, Goethe j. t., erasekretäriks ja vaimud käivat järjekindlalt temale oma uusimaid teoseid dikteerimas. Muidugi, paljud muigavad ja ei taha uskuda sarnastesse üleloomulikkudesse asjadesse, kuid on ka uskujaid, üks kindlamaid mehi viimastest, Saaremaa koolivalitsuse esimees Steinberg, äratas oma tutvuste kaudu asja vastu huvi saksa kirjastajate keskel ja nüüd nii polevat sugugi võimatu, et mõne aja pärast ilmuvad Berliinis trükituna teosed, mille autorid juba aastakümnete eest teise ilma rännanud, kuid sealgi pole loobunud kirjanduslikust tegevusest. Esialgul tuleks sarnasel puhul kirjastamisele Henrikseni poolt kirjapandud draama „Hullumeelsed", viies vaatuses, mille autoriks pole keegi muu kui Schiller'i vaim.
Külastame seda omapärast meest ta kodus, Kuressaares, Kubermangu tänaval. Henriksen kurdab, tal ei olevat mahti kuidagi oma majapidamisegi asju korraldada. Nii palju olevat tegemist vaimude erasekretärina, et kuidagi kõigega ei jõua toime tulla. Ka majanduslikud raskused kippuvat end tunda andma, kuid mees on kindel, et draamade valmimisel ka temagi seisukord paraneb. Nimelt ei Schiller ega ka Goethe ei tahtvat kumbki teises maailmas mingit tasu oma teoste eest ja jätvat honorari täiesti vaevatasuks oma sekretärile Kuressaares.
Kesk igasugustest antiikmööblitest tulvil töötuba jutustab Henriksen oma tööst. Kuigi ta spiritistina olnud tihedas kontaktis surnute vaimudega juba aastaid ja isegi aastakümneid, tutvus maailmakuulsate saksa kirjanikkude vaimudega olevat alles täiesti värske. See algas alles möödunud aastal, mil kõik ajalehed tõid pikki kirjutisi Goethe 100-aastase surmapäeva puhul. Henriksen istus sagedasti õhtuti oma kambris ja arvas kuulvat eriti, kuidas ta surnud vanemad ilmuvad tema juurde juttu vestma. Mitte üksi vaimude riiki puutuvaid küsimusi ei käsitleta sarnasel jutuajamisel hauatagustega. Ühel õhtul istunud Henriksen, ta enda seletuse järele pisukese laua ääres oma isaga juttu ajades. Kõne kaldunud ka just päevakorral olevatele Goethe mälestuspidustustele. Isa vaim küsinud sel puhul, et kas Henriksen ei taha vast isiklikult Goethega paar sõna juttu puhuda. Muidugi ei olnud agaral spiritistil midagi sarnase võimaluse vastu ja mõne sekundi äraolemise järele teatanudki isa vaim: „Sain kätte, härra Goethe tuleb silmapilk." Nii olnudki. Henriksen kuulnud, kuidas Goethe tervitanud teda saksakeelse neljarealise salmikuga ehtsal luuletaja kombel. Vaim teinud kohe juttu, et kas Henriksen ei tahaks panna kirja meistri uuemaid teoseid ja need elavatele edasi toimetada. Käsutanud siis kohe, et võtku aga mees pliiats ja paber ning hakaku värsse paberile laduma. Esimese veerandtunni jooksul olevat olnud juba kaheksa salmi kirjas. Nüüd aga olevat mõlemad juba harjunud nii koos töötama, et kulub neljarealise salmi kirjapanemiseks vaevalt poolteist minutit. Goethe vaim olevat nii agar dikteerima ja puistavat riime nagu varukast, nii et ta sekretäril vahepeal vaevalt jätkuvat aega pliiatsite teritamiseks. Nii on ta seni usaldanud Henriksen'ile umbes 1300 salmi oma luuletusi teisest maailmast, mis kõik käsitlevad hauataguse elu saladusi.
Millegipärast meeldivat surnud kirjanike vaimudele just nimelt hr. Henriksen Kuressaarest. Viimase enese seletuse järele olevat ta suhetest Goethe vaimuga saanud kuidagi haisu ninasse ka Schiller'i vaim ja tulnud tellima, et kas ei aitaks Henriksen ka tedagi oma uuemate teoste saatmisel elavate maailma. Schiller palju luuletustega siiski enam ei tegelevat. Seni ta olevat dikteerinud ainult 747 salmi. Päris võistlus läinud aga surnud kirjanike vaimude vahel lahti, kui Goethe olevat teinud juttu draama kirjutamisest.
Hakatud öösiti, kui kõik Kuressaare linn on juba puhkamas, tasapisi panema kirja draamat „Surm", mis kavatsetud viievaatuselisena. Sellest on kirjas 440 suurt poognat. Siis aga seganud end vahele Schiller'i vaim, kes vahepeal kaasvaimude käest oli kuulda saanud Goethe suurtest kavatsustest - maailma veel hauatagusest üllatada draamaga.
Schiller hakanud nüüd tellima, et tema tahaks ka omapoolt ühe viievaatuselise draama dikteerida. Olnud suuri arutamist ja sekeldusi surnud meistrite vaimudel omavahel, kuni nii kokku lepitud, et vahepeal Goethe dikteerib Henriksen'ile oma luuletusi edasi, ta draama pannakse aga seniks kõrvale ja ennem valmib Schilleri „Hullumeelsed". Töö lõpetamiseks ei kulu ka enam palju aega. Neli vaatust on juba valmis ja neist mõned pikemad monoloogid olidki saadetud Berliini kirjastusele „Concordiale" tutvumiseks, kes nüüd tahtvat endale saada koguni Goethe ja Schilleri hauataga valmivate teoste avaldamise ainuõigust. 

Teosed, mida suurte meeste vaimud dikteerivad, on järgmised: 

1) Goethe dikteerib 5-vaatuselist draamat „Surm" (Der Tod). Seni on kirjutatud 660 lehekülge.
2) Schiller dikteerib 5-vaatuselist draamat "Hullumeelsed" (Die Jrrsinnigen). Sellest on kirjutatud 7278 lehekülge, praegu on käsil 4. vaatus.
3) Pushkin dikteerib romaani värssides "Kangelane" (Geroj), seni on kirjutatud 720 värssi.

Vaimude erasekretär, on kõike seda jutustades sattunud hoogu ja toob oma sõnade kinnituseks välja mitu piiblipaksust pakki käsikirju. „Need siin on Schilleri omad ja neid teisi dikteerib Goethe!"
Kuna olevat juba ette tähtis, et inimkond teaks suurte meeste hauatagusest tööst, siis hr Henriksen on heal meelel valmis lubama neisse pilku heita. Eriti heaks peab ta ise „Hullumeelsetest“ monoloogi, milles vaimudemaailma esindaja manitseb mässama hakanud rahvahulka. Stseeni peategelasest vaim ei jäta naeruvääristamata ühtki eluavaldist. Eriliselt terav ta on rahvasteliidule (ÜRO) ja ristiusule, milline vaade Schilleri vaimu seletuste järele pidavat valitsema kogu surnuteriigis. Kristlasi nimetatakse monoloogis, mille pikkus üle kümne käsikirja lehekülje, korduvalt hullumeelseteks.

„Olete hullumeelsed, kui usute Kristuse sõnu, kui ta seletanud, et tema veri peseb teie patud. Looja ise on küllalt vägev, et ilma igasuguste vahetalitajateta patte andestada. Olete hullumeelsed, kui usute, et üks kurjategija võib teisele ta patte andestada..."

Draamas nimetatakse Kristust korduvalt maailma suurimaks kurjategijaks. Schilleri vaim seletab seal ka, miks see nii on. Vaimudemaailmas olevat kõigile teada, et armas jumal on valinud Kristuse, kes oli ainult lihtne Maria ja Joosepi poeg, oma volinikuks maa peale, et ta teeks imetegusid ja nende varal aitaks inimeste südameid võita jumalale. Neitsist sündimise juttu ei tunnistavat vaimud. Nii leidub ka draamas lause: „Jumalal pole olnud, ega saa ka kunagi olema siin maa peal ei poegi ega tütreid."
Nagu juba öeldud, vaimudemaailm seletavat, et Kristus oli maa peal läinult jumala saadikuna volitatud tegema imetegusid. Kristus aga pole jäänud talle ettenähtud piiridesse ja hakanud end nimetama jumala pojaks, hakanud patte andeks andma, milleks tal volitused puudunud jne. Selle karistuseks siis jumal andnudki ta vastaste meelevalla alla ja lasknud ta hukata. Praegu kannatavat Kristuse vaim hauataguses riigis kõige raskemini ja viimaseks kohtupäevaks alles jumal mõtlevat välja erilise karistuse, millega nuhelda meest, kelle õpetuse läbi 2000 aasta jooksul hulgad miljonid inimesi on sattunud valeteedele. See karistus tulevat õudsem, mis tabab ühtki teist patust. 

Märkus: Ühes teises, üks aasta hiljem (1934) ilmunud artiklis aga väidetakse, et Henrikson on Kristuse vaimuga kaks korda ühenduses olnud, kus Kristus on andnud talle huvitavaid andmeid oma päritolu, sündimise, kasvatuse, töö ja tegevuse kohta. Osa neist teadetest läheb ühte piiblist tuntud asjaoludega, osa aga on täitsa uudsed ja valgustavad paljusid seniseid tõekspidamisi sootuks teisiti.  

Ka Schilleri praegu poolikuna seisev draama „Surm" käsitavat samasuguseid teemasid ja olukordi vaimudemaailmas, ja tegevustik ise on kantud surelikkude maailma.
Kas on aga siin tegemist tõesti Schilleri ja Goethe vaimudega? Võimalik ju, et keegi vaimudest esineb lihtsalt kuulsate kirjanike nimel.
Eksimist ei pea Henriksen kuidagi võimalikuks. Ei usu, et keegi teine võiks dikteerida talle nii sügav-filosoofilisi asju, kui need on. Ja pealegi iga väikene vaim ei suudaks töötada nii intensiivselt. Ilma ainsagi parandusteta vaimud dikteerivat terve öö.
„Oi suured tööd on meil veel ees. On juba olnud rääkimisi, et nende draamade lõpetamise järele kohe alustame uutega. Kui oleksin täiesti vaba majanduslikest muredest ja vanadus ei kipuks peale tulema, siis suudaksin kindlasti aidata surnud suurte meeste vaimudel saata maailma paljugi teoseid, mille kasulikkus inimkonnale määratu."
Vanadusega ei olevat siiski just nii suur mure. Saladuslikul näol seletab Henriksen, tal olevat lootusi, kui täidab korralikult vaimude nõudmisi, et need talle ta noorusegi veel tagasi annavad.
Vesteldes omapärase mehega, on kulunud juba paar tundi ja Henriksen muutub silmnähtavalt ikka närvilisemaks. Nähtavasti on lähenemas aeg, mil ta jälle peab võtma pliiatsi ja paberi, et asuda erasekretärina teise maailma vaimude teenistusse. Teeme minekut, kuid veel teel kõlavad kõrvus sõnad oletatavast Schilleri draamast „Olete hullumeelsed, te inimesed, kes usute…

Hr. Hendriksen, kes Kuressaarele nii rohkesti annab kõneainet, oli omal ajal samas linnas maksuinspektoriks, ajutiselt isegi Kuressaare linnapea ja töötas saksa okupatsiooni ajal juristina kohtute juures ning hiljemgi advokaadina. 

Praegu tal enam pole mahti sarnasteks maiseteks toiminguteks. Kuigi mõned kipuvad kahtlema, kas spiritisti mõistusega kõik korras on, leidub teisi, kellele sarnane kahtlustus tundub otse teotusena. Viimased tuletavad meelde, et Henriksen, kellele omal ajal isegi tavalise palvekirja kokkuseadmisel puhttehniline külg raskusi teinud, ei suudaks ise omast peast kunagi sarnaste võrdlemisi puhtastiililiste teostega hakkama saada, kuigi viimased tunduvad vast sisult vanamoelistena. Just vananenud stiil tõendavatki, et siin tegemist tõesti saksa omaaegsete suurkirjanike vaimude sünnitusega. Ka peavad end mitmed niivõrd headeks Schilleri ja Goethe teoste tundjateks, et endistes ja „hauatagustes" töödes leiavad palju iseloomulikult ühist.
Vähemalt ülalnimetatud Saaremaa koolivalitsuse juhataja on kindel Henrikseni võimetes hauataguste suhete sõlmimisel. Kuid ka teisedki saarlaste pealinnast ei jäta tunnustamata populaarsust, mille oma spiritistlike juttudega on omandanud kummaline mees. Nii tänavu ei valitud Kuressaare „suvekuningaks" keegi muu kui hauataguste usaldusmees Henriksen.

Teine lugu.

On olnud aegasid, kus säärastele ettekuulutustele isegi suurt tähelepanu pöörati, nii on paljud vanaaja valitsejad ja väejuhid enne sõjakäike ja muid tähtsamaid toiminguid ennustajate juures käinud ja alles soodsate ennustuste korral tegevusse astunud oma kavatsuste teostamiseks. Muuseas räägitakse, et ka maailmasõja päevil sakslaste ja liitlaste vägedes üksikute sõjaoperatsioonide puhul mõningaid ennustusi salapärastelt vaimuvõimudelt on tehtud, mis olevat ka täide läinud.
Üldiselt on aga teadus hauataguse elu ja vaimudemaailma olemasolu ja saladuste suhtes alles lapsekingades. On palju asju ja nähtusi, mille olemasolu meile tunda, kuid mida meie seletada või kasutada ei oska. Inimese uuriv mõistus püüab aga selgust muretseda ka neisse asjadesse, mida tänapäeva teadus veel ei mõista.

Kes ei tunne Kuresaares pikka, kuivetut, pikas mantlis härrat, kel tema jalutuskäikudel on alati kaasas tema jahikoer. Selleks härraks on endine kauaaegne maksuinspektor Ernst Heinrichsen, kes viimasel ajal oli vannutatud advokaadi abi. See mees on kaua aega vaimudeküsimust uurinud ja katseid teinud vaimude-maailmaga ühenduse loomiseks, küll meediumide abil, küll ilma, kasutades seejuures igasugu meetodeid, mis temal vastava kirjanduse kaudu teada, samuti teiste spiritistide kogemusi. Härra Henriksenil on korda läinud mõningaid tulemusi saavutada, mille põhjal tema julgeb võivat otsustada, et vaim ei sure, vaid elab edasi ja vaimuga on võimalik kontakti luua. Kauaaegsete katsete kestel on Henriksenil, nagu ta kinnitab, läinud korda paljude isikute vaime kutsuda välja ja nendega kontakti luua. Seanssidel on vaimude nimed, päritolu, vanadus, elukutse, mõnikord ka usk jne. paberile üles märgitud, samuti muud kõnelused ja vaimude seletused, seejuures selle isiku käekirjaga, kellele vaim end ilmutanud. Mõnikord on ilmunud tuntud isikute vaimud, teinekord aga täitsa tundmatute. Nii on kord ilmunud kaupmees Vorobjev Irkutskist, räbalakorjaja Steves Philadelphiast jne, kellest vaimude-väljakutsujal varem aimugi polnud. Küsimuse peale, miks võõras vaim ilmunud, seletas Steves, et „Teie kutsuv tahtejõud tõmbas mind siia ligi", üldtuntud isikuist on Henrikseni katsetel ilmunud muuseas Heinrich Heine, Goethe, Rasputin j. t. Kuna Heine ainult oma nime paberile kirjutanud, luuletanud Goethe juba umbes 20 aastat tagasi ühe oma „algupärase luuletusegi", mis seni kuskil ei ole ilmunud. Goethe, kellel kaks nime Johann-Wolfgang - esinevat ainult Wolfgangi nime all, kuid seejuures mitte unustades „von'i" tiitlit, nii siis Wolfgang von Goethe. Oma isaga ja emaga, samuti naisega olevat Henriksen sagedasti ühenduses. Vaimud enamasti soovivat, et neid sagedamini välja kutsutakse, kuid olevat ka sarnaseid vaime, kes välja ei taha tulla või siis välja ei pääse. Üldiselt olevat Henriksen tähelepanekute ja vaimude seletuste järele hauataguses elus umbes järgmine olukord:

Kõigi surnute vaimud elavad edasi, kuid see olu ei ole reaalsus, vaid illusioon. Vaim kujutab enesele ette, et ta läheb sinna-tänna, teeb seda-teist, räägib millegi üle kellegagi jne. Vaimud on umbes 5000—10000 suurustes rühmades, kus valitseb täielik distsipliin. Vaimud on liigitatud inimestel maapeal olnud elukutsete järele: vaimulikud iseliigis, käsitöölised iseliigis jne. Vaimudel kestavad edasi need huvid, mis neil olid maapeal: jahimees käib jahil, sepp töötab sepikojas jne. Kõik vaimud püüavad edasi areneda ja täienevad täiuse poole. Ausal inimesel on aus vaim, kelmil kelm vaim, kes on valmis petma ka teda välja kutsudes. Vaimude seas on neid, kel vabadus ilmuda kutse peale, kuid on ka neid, keda välja ei lasta ülemuse poolt. Sarnaseil puhul on aga võimalik kontakti luua vahemeeste kaudu, kuigi harilikult ainult lühikeseks ajaks. On rida vaimusid, kes väga teenistusvalmis ja heameelega vahendaja osa etendavad. Sarnaste vahetalitajate kaasabi olevat ka Henriksen vahel kasutanud.
Henriksen on varemalt rohkesti kordaläinud katseid sooritanud hambaarst Reicheli abil, kes olnud suurepärane meedium. Nüüd teeb Henriksen katseid üksinda. Tema kutsub välja vaimu, kellele esitab küsimusi, laskub siis ise täiesti neutraalolekusse, seades enese ette lauale paberi. Ilmunud vaim juhtivat siis Henrikseni kätt. Käsi hakkab liigutusi tegema ja kirjutab pliiatsiga või tindiga paberile selle, mis vaim tahab kirjutada. Selle meetodi ütleb Henriksen olevat siiski primitiivse spiritismi alal, kuna suurema harjutuse tagajärjel olevat võimalik isegi vaimu kõnelusi kuulda ja veel suurema edu korral ka kujusid näha, nii et vaimu võib katsetaja näha ning kuulda, nagu omasugust isikut. Lõpuks olevat vaimu võimalus näha ka teistel isikuil, kes katsete juures viibivad. Isiklikult ei olevat Henriksen oma katsetes veel nii kaugele jõudnud. Ainult üks kord on ilmunud nähtavale tundmatu vaimu käsi, mida ka temaga katse tegemise juures viibinud isik näinud. Viimane kohkunud nii ära, et tulnud seanss kohe lõpetada.
Viimast korda katsetanud Henriksen 8. aprillil. Hea tuju ja tervise juures olles mõtelnud ta kord jälle oma naise vaimuga kontakti luua, soovides naise soovile vastu tulla tema vaimu sagedamaks väljakutsumiseks. See olnud umbes kell 7 õhtul, kui laua taga istudes ja paberilehte valmis pannes katsega alanud. Varsti ilmunud naise vaim. Selle järele loonud Henriksen kontakti ka oma isa vaimuga. Jutu isaga lõpetanud, tulnud talle järsku meelde, et Eestis väga palju Goethest kirjutatud tema 100. surmapäeva puhul. Seepärast tekkinud Henriksenile mõte isa vaimult küsida, kes sel Goethe vaimuga kokkupuutumisi on olnud ja mida Goethe teeb. Küsimise peale vastanud isa, et tema Goethega rääkinud ei ole, kuid lisanud, et „Sinu ema on temaga rääkinud". Isa vaim küsinud siis omakorda pojalt Henriksenilt, kas poeg soovib Goethe vaimuga rääkida. Jaatava vastuse saanud, käskinud isa vaim poega veidi oodata. Umbes poole minuti järel ilmunud isa vaim uuesti ja selle dikteerituna kirjutanud Henrikseni käsi paberile saksa keeles järgmist:

„Mu armas Poeg! Su soov teostub kohe. Härra von Goethe on kohe su juures. Ma lahkun sinust, et mitte segada. Võta hea sulg, et sellega võiksid kirjutada kõik, mis härra von Goethe sulle ütleb. Nüüd ela hästi, mu hea ja armas poeg. Sinu vana isa."

Kohe selle järele kadus isa vaim ära ja ilmus Goethe vaim. Henrikseni käsi kirjutas nüüd:

„Tere, härra advokaat. Ma olen teie vana tuttav Wolfgang von Goethe. Palun teid, austatud härra Henriksen olge nii lahke ja öelge kõigile inimestele, kes ametis minu pühitsemisega, et see on tarbetu armastusvaev, kuna vaimud hauataguses ilmas vähe hoolivad sellest inimlikust nõrkusest. Minge Weimari ja öelge seda inimestele. Ma olen kaugel eemal neist asjadest. Ma tahan üksnes, et inimkond saaks täiuslikumaks. Spiritismi-stuudium on mulle väga sümpaatne tegevus ja ma palun, kui see võimalik, mind sagedamini kutsuda, et te sellega saaksite rohkem tõendusi vaimude olemasolust ja inimeste edasielamisest pärast surma. Minu töö siin koosneb praegu enamikus sellest kuidas inimene end saab edasi arendada. Inimene on loodud Jumala, kõikvõimsa näo järele, kuid inimesed on oma päritolu kohta välja mõtelnud kõiksuguseid rumalaid teooriaid. Need kõik on selge rumalus. Darwin oma teooriaga inimeste sugulusest ahvidega on täielikult eksiteel. Jumal üksinda teab inimeste päritolu saladuse. See teadus tuleb jätta Jumalale täiesti üksinda. Nüüd dikteerin teile mälestuseks mõned väikesed värsid (toome siin need kui „algupärandi" saksa keeles). NB! Võib esineda vigu sõnades, kuna ajalehe trükikvaliteet on väga halb:

Mein Freunte es däucht mir so ost,

Das Liebe Dein Herz Dir verwundet,
Doch nimm sie als Bürde, wie Du es erhofst
Und spende auch selbst, was Liebe befundet.
Dein Herz ist so frei und gibt Dir genug
Von allen den Gütern des Lebens,
Doch rechne nicht immer, ob dabei Betrug,
Ob Lüge und Wahcheit; es ist ja wergehens.
Wenn Menschen sich lieben,
So denken sie ost,
Das Liebe und Treue dort möglich,
Wo Menschen sich sehen alltäglich.
Doch dieses ist Jrrtum und schmergt sie ost sehr.
Wenn bitt're Enttäuschung sie finden;
Ein Rat nur ist möglich und dieser ist habe —
Das Menschen in Liebe erblinden.
Ich liebte die Welt, ich liebte das Welt.
Ob schön, ob jung, ob verlogen;
Die Worte sind Rauch, sind ohne Berbleb.
Auch mich hat die Menschheit betrogen.
Dein Eifer, o Freund, ist Lohn mir genug
Für all’ meine Leiden und Schmerzen.
Die Beister und Seelen, sie sind kein Betrug
Sie künden Dir Wahrheit von Herzen.
Ich setze die Forscher als eigenes Gut
Und zoll' ihnen Achtung und Ghre;
Doch sparet die Kraft und das teure Blaut. —
Das dien' Tuch als wichtigste Lehre!
Jetzt komm' ich zum Schlutz'
Und reich' Euch die Hand;
Nehmt dieses als Abschiedsgrutz
Von Goethe, der Euch gekannt.

Wolfgang von Goethe.

Tõlge:

Mu sõber, see tundub mulle nii imelik,
See armastus haavab su südant,
Kuid võtke seda kui koormat, nagu te loodate
Ja annetage ka seda, mis leitakse olevat armastus ise.
Su süda on nii vaba ja annab sulle piisavalt
Kõigist elu hüvedest,
Kuid ärge alati arvutage, kas see on pettus,
Kas valed ja tõde; see on läbi.
Kui inimesed armastavad üksteist
Seda nad sageli arvavad,
Et armastus ja lojaalsus on seal võimalikud,
Kus inimesed näevad üksteist iga päev.
Kuid see on viga ja teeb neile sageli haiget.
Kui kibe pettumus neid leiab;
Ainult üks nõuanne on võimalik ja see on see -
Et inimesed muutuvad armastuses pimedaks.
Ma armastasin maailma, ma armastasin maailma.
Kas ilus, kas noor, kas valelik;
Sõnad on suits, neil pole jääki.
Ka inimkond on mind reetnud.
Sinu innukus, sõber, on mulle piisav tasu
Kõigi minu kannatuste ja valude eest.
Kaaslased ja hinged, nad ei ole petturid
Nad räägivad sulle tõtt oma südamest.
Panin teadlased enda varaks
Ja näita neile austust ja lahkust;
Kuid säästke oma energiat ja kallist raha. —
See on kõige olulisem õppetund!
Nüüd jõuan lõppu
Ja suruge kätt;
Võtke seda kui hüvastijätutervitust
Goethelt, kes sind tundis.

Sellega lõppes kontakt Goethe vaimuga. Henriksen seletab, et tema arvates oli see kindlasti Goethe vaim. Muidugi on võimaik, et siin keegi kelm vaim käis ja pettis, nagu oleks tema Goethe vaim. Sarnaseid pettusi on ka varem ette tulnud, kus vaim ilmub ja nimetab ennast teatud isiku vaimuks, kuid pärast kontrollides selgub, et tegemist on olnud pettusega. Seekord aga arvab Henrikson, et pettusega ei võiks tegemist olla, kuna tema oma isa vaim Goethe kohale saatis. „Ometigi siin midagi on" seletab Henrikson, „luuletus on paberil, keegi tema on loonud ja dikteerinud, ise mina seda ei oleks teinud, sest ma pole luuletaja." Kogu selle kirjutise ja luuletuse peale on umbes 25—30 minutit aega kulunud," seletab Henriksen.
Toome siin ka ühe teise luuletuse, mille Goethe vaim 20 aastat tagasi dikteerinud ja mille üles kirjutanud Henrikseni kaaskatsetaja hambaarst Reichel meediumina ühel spiritistlikul seansil Kuresaares:

Wir, Seelen, wir schweben und schwirren under,
Bald über Erde und bald über Meer;
Und sind die Menschen uns freundlich gefinnet.
So erscheinen wir stets gut und geschwind.
Darum, meine Herr'n Ihr forscht nur geduldig,
Der Forschung wird ernst werden von allen gehldigt.

Tõlge:

Meie, hinged, hõljume ja sumiseme all,
Nüüd üle maa ja nüüd üle mere;
Ja inimesed on meie vastu sõbralikud.
Nii et oleme alati head ja kiired.
Seetõttu, härrased, uurige lihtsalt kannatlikult,
Kõik kaaluvad tõsiselt uurimistööd.

Kas ja kuipalju kogu seda „Goethe vaimu lugu" uskuda, selle jätame lugejatele mõtelda. Loole oleme ruumi andnud eeskätt kui kurioosumile.

Arsti diagnoos

Et lugejaile täie asjalikkusega selgitada, mil viisil teostub sellise „vaimu diktaat," pöördusime tuntud pealinna närviarsti poole, kes kokkuvõetult seletas järgmist: Siin pole tegu mingi üleloomuliku nähtega ega ilmutisega „teisest maailmast." Teaduses nimetatakse sellist nähet automaatseks kirjutamiseks, mis on seletatav täiesti loomulikkude psüühiliste asjaoludega. Automaatse kirjutamise võib teatava harjutamise järele ära õppida peaaegu igaüks. Ainult ühe isiku juures teostub see kiiremini, teise juures harjutamine nõuab rohkem aega. Tuleb vaid käsi asetada pliiatsiga paberile ja jääda ootama. Lõpuks saabub moment, kus käsi hakkab liikuma alateadvuse juhtimisel täiesti automaatselt, kritseldades paberile sõnu, lauseid ja terveid lehekülgi. Tuleb ette isegi juhtumeid, et sel moel sünnivad päris korrapärased värsid. Sel moel saadud tekst on täiel määral alateadvuse produkt, mille väärtus ei saa tõusta kõrgemale enda vaimsest tasemest. Sellega ongi seletatav, et kõlavate nimedega „vaimude" poolt dikteeritud teosed enamasti on üsna nõrgad ega küüni kunagi „dikteerija“ seni tuntud teoste tasemele. Tõsi küll: inimestel, kes kirjanduslooga või mõne surnud kirjanikuga hästi tuttavad, õnnestub mõnel puhul automaatselt kirjutada asju, mis omavad mõnikord sarnaseid jooni „autori“ enda teostega. Aga see sarnasus ilmneb ikkagi vaid välispidises asjus, mitte kunagi aga tuumas. Spiritistide ringis hoitakse käsikirjadena tihtilugu „pärast surma loodud“ teoseid kirjanikelt ja mõttetarkadelt, aga need on kas vana labastunud korrutamine, või üsna väärtusetu sõnade mulin.
Automaatset kirjutamist kasutavad mõnikord ka närviarstid oma praktikas, et tuua päevavalgele seda, mis patsiendi alateadvuses pakitseb. Sel moel on selgitatud nii mõnigi kord asjaolud, mis tekitavad inimese raskeid hingerikkeid. Sest automaatse kirjutamisega saadakse ju lõppude-lõpuks ikkagi väljendada vaid iseennast.
Veidi jämedakoeline, kuid seda iseloomulikum automaatsele kirjutamisele on juhtum kellegi kuressaarlasega, kellele Henrikseni „loorberid“ ei andnud rahu. –Tema saab ja mina ei saa! Too mees istus ühel õhtul laua taha, võttis pliiatsi ja paberilehe ning jäi ootama „vaimu.“ Terve öö ootas, aga käsi ei liigutanudki. Aga vastu hommikut siiski „vaim“ saabus ja käsi kritseldas paberile kaks sõna: Mine s…le! – Niisugune kasvatamatu vaim! Aga tegelikult oli lugu nii, et mees oli „vaimu“ ootamise õhinas tõepoolest unustanud käia teatavas kohas. Alateadvus juhtis sellele lõpuks tähelepanu.  

LÕPP

Allikad:
Päewaleht, nr. 114, 27 aprill 1932
Sõnumed (1931-1933), nr. 179, 19 august 1933
Päewaleht, nr. 192, 15 juuli 1934
Tallinna Post, 20 mai 1934

Tehnoloogilised kirikukellad ja lahtimuukimata saladused nendel

Pean oma sõnu sööma, sest lubasin, et tõmban ajaloo uurimisele joone alla, kuna igasugused piirid vist on niigi ületatud. Samas, päris nurka ka ei lubanud seda valdkonda visata ja nii siis eile sattusingi Niguliste kirikus käima. Ma ei tee sellest pikka lugu, kuigi pildimaterjali ja mõtteainet, mis tegelikult on enamuses juba siit blogist läbi ka käinud, kogunes väga palju. Enne, kui kirikukelladeni jõuan, panen mõned pildid nähtust ja kommenteerin paar sõna juurde.

Tallinn 1615. Mis keelt Tallinnas tol ajal räägiti? Põhiliselt, kas ladina või saksa. Järeldan seda ilmunud tekstide ja kivisse raiutud sõnumite järgi. Aga miks on siin kirjas Den? Den tähendab vene keeles päev. Ladina keeles tähendab päev - dies ja saksa keeles - tag. Kui see on vene keel, siis miks ei kasutatud selle kirjutamiseks kirillitsat.?Alumisel pildil on veel üks näide Nigulistest sõnaga "Den" ja see näitab ära, et just sellega päeva on mõeldud.

Järgmiseks pilt Tallinna võllamäest. Muide seal asub tänapäeval rootsipanga peakontor, aga see ei puutu praegu teemasse. Selle hirmsa pildiga tahtsin tegelikult jutu viia kirikuteni.

Viimse reliikvia filmist vist teavad kõik, mis oli "püha reliikvia?" Nendeks olid inimese kaks säärekonti! Öelge mulle, mis õpetusega selline asi kokku läheb? All on pilt Pirita kloostri kaevamistel leitud brokaadiga kaunistatud inimese sõrme- ja sääreluust. Kas käib see õpetus kuidagi kokku Uue Testamendi Jeesuse õpetusega? Absoluutselt mitte! Mis sorti asutused need nn kloostrid siis õigupoolest olid?

Vot ja järgmine pilt kirjeldab ilmekalt seda, mida ajaloolased kogu aeg on rääkinud, kui mingit tehnoloogiat ei olnud. Siis tehti ehteid ja muid asju tõepoolest sellisel tasemel. Löödi mingi jupp hõbedat lamedaks ehk tehti plekki ja hammustati mingite tangide moodi asjandustega esemetele vorm, mida oli vaja ning kraabiti terava esemega ilustused sisse. 

Ja siis korraga selline ese 17. sajandist (suurendus detailidest). Enamus karikaid ja hõbeesemeid sellel näitusel pärines Mustpeade vennaskonnalt. Ma ei olnud seal muusumis üksi käimas, minuga oli EKA lõpetanud ehtekunstnik ja küsisin temalt, et kuidas ta selle karika ja need kaunistused kõik teeks ja kaua see aega võtaks? Muuseas, temal on kõik tehnoloogilised vahendid olemas, et midagi seesugust "proovida" valmistada. Ta lõi käega ja ei ütelnud mulle selle kohta midagi. Minu arvamus on, et need karikad on kõik täistööstuslikud esemed, mida käsitsi pole mõtet üldse tegema hakatagi.

Paljud karikad olid disainitud sedasi, et selle jalg oli mingi sõralise mets-elaja jala sarnane. Õõvastavad tundusid need esemed olevat ja taolisi karikaid oli oma 6 või rohkem. Kas tõesti olid Mustpead kõvad jahimehed või oli selle "sõra" taga hoopis mingi kultus?

Järgmiseks - mõõk. Näeb välja nagu üks ära roostetanud ja kõver mõõk ikka, mis läbi ime kuskil pinnases oli säilinud sedavõrd, et rahvale kõlbas vaatamiseks välja panna küll. 

Aga mõõgal on üks detail, mida ajaloolased rõhutavad. Mõõka "kaunistab" üks salapärane O.

Ma küll hästi ei kujuta ette, kuidas selline lapergune "O" sai üldse sellel mõõgal säilida või mis asjaga see "kaunistus" oli sinna tehtud? On ju ebahuvitav, kui on lihtsalt mingi roostes risu nurka püsti pandud, aga kui sinna joonistada "O" ja mõelda sellele "O"-le lugu ka taha, siis on rahval ikka põnevust kuhjaga. 

Samasugune "masterpiece" on ka järgmisel pildil. Ma rohkem neid pilte siia üles ei lae, millest terve muuseum kubiseb. Samuti ei pane ka pilte kiriku ebaloogilistest suurtest akendest ja ümberehitustest, sest neid teemasid on lahatud juba kilomeetrite viisi.

Nüüd siis lõpuks jõuan loo põhiteemani. Nagu sellest lühikesest lookesest aimu juba sai, eksisteeris vanasti kaks täiesti erinevat ajastut. Oli üks ajastu, mis oli täis-tehnoloogiline ja siis millalgi peale seda oli ajastu, kus tõepoolest tehti kõik esemed põlve otsas ja kraabiti mingi teravama asjaga ilustused sisse.

Pilt täistehnoloogiliselt valmistatud kirikukellast.

Ei maksa ennast lasta eksitada ilustustest, aastaarvul ja tekstil. Need on kõik hiljem lisatud. See kell on valmistatud ilmselt mingis tehases, mitte mõne üksiku kellameistri poolt. Kas panete tähele peeneid jooni (vaata alumist pilt), mis on nähtavad tervel kellal? Need on toorikutest treitud kellad, aga ametlik ajalugu seda ei tunnista. Kuid nendel kelladel on veel midagi, neil on üks väike saladus. Sellest aga viimase pildi juures.

Ja nüüd panen siia pildi valatud kellast, mis tehti peale tehnoloogilise ajastu lõppu. Taolisi kellasid on raskem valmistada, sest tihti võis juhtuda, et valu läks nässu ja tuli uuesti valada. Seetõttu on sellised kellad alati väiksemat sorti. Tehnoloogilised kellad võivad olla ilmatuma pirakad, nagu ka näiteks "Tsar Bell" Moskvas, mis kaalub 200 tonni. Need tehnoloogiad on sama lähedal üksteisele kui öö ja päev. Neid ei saa sassi ajada ja on kohe äratuntavad. Tegin kunagi loo Viikingite aja ehetest ja ehetest väheke hilsemast ajast ja seal on täpselt sama ebaloogilisus. Viikingite ehted on filigraansed, hilisem toodang on nagu kirvetöö.

Ja nüüd üks ulmeline mõte lõpetuseks. Kui oli tehnoloogia, siis oldi võimelised valmistama mida iganes. Mida järgmine pilt meenutab? Pilt on suurendus tehnoloogilise kella pinnalt.

Kui oli olemas tehnoloogia, siis oli võimekus ka kellade sisse tekste, laule, sõnumeid, mantraid või midaiganes salvestada.

Arvatavalt, ei olnudki vaja neid sõnumeid kella pinnalt endalt lugeda, vaid kella helistades, kajasid sõnumid läbi tekkinud vibratsiooni üle terve linna laiali.

Lõpetuseks väike reklaam ikka kah. Olin sellel jalutuskäigul koos oma teisepoole ja tütrega. Teine tütar ei saanud sedakorda tulla, sest ta tegeleb jalgpalliga ja see võtab oma. Panime küünlad Harju tänavale, mälestamaks 9. märtsi pommitamises hukkunuid ja siis suundusime Hella Hunti, et keha kinnitada. Toidud olid maitsvad ja proovisin ühe uue õlle ära. Tegu oli suitsuse tumeda õllega, mis lõhnas nagu suitsusaun ja maitses nagu suitusaun. Kiidan.

LÕPP

Super Mario Maailm

Super Marioni jõuan loo lõpus, enne aga natuke kunsti. Täna oli üks väga ilus ja päikesepaisteline päev (06.03.2024) vahelduseks sellele kõledale ja hallile, mis meie kliimas tavaline on. Võtsin sammud Tallinna vanalinna poole, eesmärgiga külastada kunstigaleriisid. Tegelikult oli idee autoriks mu teinepool, kes on kunstnik ja ta tahtis mõned galeriid läbi jalutada. Teeb kadedaks mind see asi, et kunstnikel on galeriide külastamine tasuta, mina aga kergendasin kukrut, et uksest sisse pääseks.

Esimeseks astusime sisse Adamson-Ericu muuseumisse. Maja on suur ja uhke, näitused ja väljapanekud asuvad mitmel korrusel. Haarasin infolehed kätte ja suundusin esimesse tuppa. Vahemärkusena ütlen, et infolehte ma ei vaadanud mitte ainuski kord, sest see, mis ma seal nägin, lõi mind algul pahviks ja unustasin üleüldse mingit infot sellelt voldikult juurde lugeda.   

 

Üks nurk oli lõhutuid lauanõusid täis ja esimene mõte, mis pähe torkas, oli see, et olen vist mingisse uue-kunsti muuseumi sattunud, milledes käimist ma üldjuhul väldin, sest olen taolisi asutusi külastanud varasemalt nii Stockholmis kui ka Varssavis. Seal olen näinud alati mingeid töid või taieseid ja isegi filme, mis on kunstist sama kaugel kui päike kuust. 

Vaatasin neid lõhutuid nõusid ja oli teisi isegi riiulisse topitud. Mõtlesin endamisi, et mis jama see siin selline on? Milleks see kõik? Ma ei taibanud infovoldikut lugeda ja küsisin Emmeliinelt, et mis värk on?  

 

Emmeliine seletas, mis on selle näituse mõte ja ütles ka kunstniku nime. Tegu oli Urmas Lüüsiga, keda ma ka põgusalt tunnen ja siis sain alles sotti milles point. Näituse teemaks oli "Tasakaalust väljas." Lühidalt: Näitusel, kus need taldrikud olid esmakordselt eksponeeritud, kukkusid need laualt maha kildudeks. Osad neist otsustas kunstnik hiljem ära parandada. Punane lõng, millega taldrikud on kokku traageldatud, ei pidavat peitma haavu, vaid rõhutab neid valulikult ega lase mineviku traumadel kustuda. See rõhutab ka seda, kuidas minevikus saadud armidega tuleb leppida ja õppida nendega elama. Hr Lüüs, nii palju kui ma teda ka tunnen, on minu arvates äge kunstnik ja parajaid krutskeid täis. Mäletan, kuidas ta mõned aastad tagasi televiisoris esines ja ta oli ühe teise kunstnikuga (Otto) valmis nikerdanud piparkookidest "Jörpa" ehk Üllar Jörbergi pea. Mulle tundus see asi rohkem naljana, aga Lüüs ise telekas tõsiselt seletas selle pea taustal tarka juttu. Tuli siis uskuda et asi tõsine.

Vot ja nüüd kaks järgmist tööd Urmaselt. Kui palju sisu ja mis fantaasia temal ikka on, et midagi sellist valmis teha? Ma ei tuleks mitte kunagi vist millegi sellise peale. Need tööd peidavad endas justkui mingit ängi ja valu, teisest küljest on see idee ja teostus vägagi muljetavaldav.

Ma ei tea kuigi täpselt, kuidas Urmas oma tööde jaoks inspiratsiooni ammutab, aga eks igal inimesel tuleb elus selliseid asju ette, nagu nendelt töödelt näha.

Järgmiseks nägin midagi sellist. Neid pilte oli veel seinal, aga kõike polnud mõtet üles pildistada. Nuputasin, et mida see küll kõik võiks tähendada ja välja ei nuputanudki. Küsisin siis Emmeliinelt, et miks sellised pildid? Ta seletas, et Piret Räni fotoseeria räägib moraalselt keerulistes olukordades vaikimist, pooltõe või hädavale rääkimist. Nendel fotodel olevate inimeste silmad väljendavad midagi muud kui suule kleebitud sõnumeid. Pean ütlema, et kui seda kuulsin (muide vastav info oli seinal ka kirjas, mida hiljem lugesin), siis vaatasin nendel piltidel olevate inimeste silmadesse ja sõnumeid nende suudel. Võiksin isegi nõustuda, kui nüüd tagantjärele targaks sain. Emmeliine teadis rääkida, et kunsti mõte peaks või võiks olla selline, et põhisõnumi tabad ilma kunstniku mõtteid lugemata ära. Mina vist pole väga sedasorti inimene, kes asju sedasi ära tabab. Teistpidi on jälle põnev, kui lugeda hiljem kunstniku mõtteid juurde ja näha sügavust kunstniku enda sees ja tema töödes. 

Minu arvates on olemas kahtesugust kunsti. Esimene on tõeline kunst, mille tunneb ära isegi pilukil silmi ja ainult ühe silmaga vaadates. Teist liiki kunst on see, kui mõnel esemel on oma lugu. Ilma loota poleks see kunst.

Jõudsin järgmisse tuppa. Roosa sein oli sõnumitega taldrikuid täis ja noolekestega joonekesed nende vahel. Pildistasin mõne huvitavama taldriku jüles. Tervest kunstiteose skeemi mõttest ma ei saanudki aru ja enam ei julgenud Emmeliinelt küsida kah. Teinekord ei võetagi enam kaasa, kui midagi ei taipa.

Ja siis korraga selline taies. Kunstniku mõtet ja teostust kiidan, millest kohe ka mõned sõnad kirjutan, aga mida tegelikult mina sellelt pildilt näen? Öeldakse, et inimkond areneb pidevalt targemaks. Mina seda kinnitada ei julgeks. Üks näide selle tõestuseks ongi arhitektuuri valdkonnast. Vanad majad versus uued majad, selles on küsimus. Kas kuskile üldse on viimasel ajal ehitatud mõnda lossi, mida vanal ajal kui seeni pärast vihma igale poole üle maailma ehitati. Milliseks see arhitektuur nüüd arenenud on? Umbes selliseks, nagu alumisel pildil.

Ülemisel ja alumisel pildil oleva tööde autor on Karel Koplimets ja oma töödega tahab ta näidata, et rahvarohketes paikades (linnades) võib inimese üksildustunne võimenduda. Suurtes kortermajades elavad tihedalt kõrvuti sajad inimesed, kes on üksteisest siiski eraldatud. Öise maja üksikud valgustatud aknad võimendavad valusalt sotsiaalse isolatsiooni tunnet, kus inimene on küll teiste seas, ent ometi üksi.

Järgmine töö. Ka nii saab ennast väljendada. Mina esmalt vaatasin neid pliiatseid ja esimene mõte oli, et see on meie kuulus "kilukarbi vaade," ehk Tallinna siluett. Aga võta näpust. Selle töö mõtte jätan saladuseks. Autor on Ingrid Allik.

Suundusin edasi keldrikorrale. Kohe näha, et vana ja hea vanalinna maja, mis on ümberehituste käigus ikka korralikult ajuvabaks ehitatud. Samas, teisiti jälle ei saanudki, sest muidu poleks neid ruume üldse vist kasutusele võtta saanud.

Veel üks näide. Kui sügavale see "kelder" algselt võis ulatuda, ei tea vist enam keegi. Paremal on näha võlvkaart.

Ülemisel korrusel oli Adamson-Ericu näitus. Alumisel pildil oleva töö nimi oli "Autoportree II (Silmusega)", 1929. Väga sügavamõtteline pilt ja pealkiri. Pilt-pildis, sellest vist ka see Rooma II. Silmuse mõtte mõtleb igaüks ise juurde, kuid hämmastama pani mind hoopiski üks teine detail. 1929. aasta ja mehel on kõrvarõngas kõrvas! Kes seda enne on kuulnud? See ammune Wabariigi aeg ja kõrvarõngas mehe kõrvas ei käi kuidagi kokku!

Ja veel üks huvitav pilt temalt, kus ta kujutas Johannes Semperit, 1927. Pilt nagu pilt ikka, kuid pildil paremal on üks plakat. Tegu on Pariisi kaardiga, millele on isegi Notre Dame peale joonistatud.

All jões on näha laevu, aga mis lennuaparaat see nende kohal lendab?

Ja järgmiseks korraga selline pilt. Olen ennemgi seda täheldanud, et vanas ilmas ekisteerisid justkui kaks paralleelset maailma kõrvuti. Üks oli selline ilus ja suursugune nagu näiteks vanaaja Pariis ja siis teine, kus kõik oli lippadi-loppadi. Meenus kohe lugu tütarlapsest, kes läks apteeki. Selle pildiga selles muuseumis nähtu ka lõpetan.

Põikasime järmisesse galeeriisse Pikal tänaval Vene saatkonna vastas. Tegu oli Draakon kunstigaleriiga. 

Esimene pilt, mis haakis oli "Ristid." Mis üldse on rist? Mõni näeb selles jumalat, mõni võllast, teine saatanat (oleneb, mispidi risti vaadata). Da Vinci nägi ristis inimest.

Nüüd lõpuks hakkan lähenema tegelikule loo sõnumile. Pildil on "po-stakanu" klaas või lihtsalt nõukaaegne teeklaas.

Vaatasin seda klaasi ja arvasin, et tegu on fotoga.

Aga ei, tegu on akvarelliga. Kui osatakse nii hästi joonistada, et vahet ei tee fotol ega akvarellil, siis kuidas üldse millelgi vahet teha? Kas on päris või ei ole päris. Mis on päris?

Kui teha mobiiltelefoniga foto ehk digitaalfoto teeklaasist ja see ilmutada, siis mida me seal näeme ja kuidas sellest sai üldse pilt? Kui nüüd suurendada seda pilti, siis ilmuvad nähtavale pikslid ehk korrapäraselt reastatud pisikesed ruudud. Mis tekitas need ruudud? Üldisem vastus on - tehnoloogia. Kitsam vastus on - ühed ja nullid (1:0), see oli kirjelduse teine variant. 

Esimene variant on, kui ilmutada foto vanalt filmilindilt ja seda suurendada, siis piksleid ei ole, vaid nähtavale tuleb hoopis teistsugune muster, kuid ometi võib sealgi märgata tehislikkust, mingit teatud korrapära. 

Ja lõpuks, kolmas variant - kui joonistada paberile pliiatsi või värviga ja seda suurendada, siis ei ole suurendades näha enam märgatavaid jälgi tehislikkusest, see ongi see "päris" või "reaalne." Selles puudub korrapära ja kõik on kordumatu. See on praegune, meie maailm ehk "kordumatu korrapära" maailm. 

Kui mõelda siit veel edasi ja oletame, et peale nende kolme maailma on näiteks olemas veel neljaski maailm, mida ma kirjeldada ei oska, siis on iseenesest mõistetav ka meie maailma ehk "kordumatu korrapära" maailma tehislikkus. Maailma tehislikkusest lähemalt juba peale järgmist pilti. Vaheldust peab olema, siis ei kee üle :)

Pildi tegin A-galerii näituste "seifis." Töö autor on Ülle Voosalu ja tema tehtud rinnaehe kannab väga sügavamõttelist pealkirja - Mäluraamat. Väga tabavalt kujutab see inimese mälu, mis on väga hõre ja milles on palju mälupilte, mida sümboliseerivad pärlid. 

 

Ja lõpuks viimane pilt Hobusepea galeriist. Töö autor on Grisli Soppe-Kahar. Tema näitus kannab pealkirja "Emailm." Vaatasin näitusel seda pilti ja siis meenus mu eelmine blogipostitus ja Vana-Kreeka mõttetark Zeno.

Laps on ema üsas. See on üks lihtne pilt, mille kaudu saab ära näidata ka üleüldisemalt, kus asub inimene maailmaruumi mõistes. Pildil on selgelt näha, mis asub üsast väljaspool. Proovin sõnastada seda üleüldist, absoluutselt kõigi inimeste poolt vastamata küsimust teistmoodi. Mis asub ruumist väljaspool? Seda küsiski Zeno. Tema täielikku mõttekäiku ruumi ja liikumise kohta ei hakka põhjalikult uuesti ümber kirjutama. Lühidalt, kui on ruum, siis see peab asuma omakorda mingis ruumis. Füüsiliselt ei ole võimalik, et on olemas ainult üks ruum, nagu ka pildilt seda näha saab. Üsast väljaspool on järgmine ruum ja nii kuni lõpmatuseni. Seda tarkust pole suutnud ümberlükata seni veel keegi.

Hetkel on meil üleüldisemalt tuntud kaks varianti maailmast. Üks teooria on Suure paugu teooria ehk ümmarguse Maa mudel, mida propageerivad "vanad parukad" (ütelus Darwini raamatust teadlaste kohta, kes ei uskunud Darwini teooriat) ehk siis haritud peade poolt, kui see ütelus 180 kraadi pea peale pöörata. Teine variant on "lamemaalaste" Lame Maa ehk kupliga suletud süsteem. Mõlemal teoorial on üks suur puudus. Parukate teooria ei taha kuidagi klappida, sest nende arvates on olemas üks ainus nähtav universum. Universum aga on füüsiline ruum, ehk see peab asuma omakorda millegi sees ja nii kuni lõpmatuseni. Lamemaalaste suletud süsteemil on mõnevõrra väiksem puudus, sest lihtsalt ei teata, mis ruum asub kupli taga, kuid kokkuvõttes ei sobi muidugi kumbki variant, sest kui füüsiline ruum saab asuda ainult teise ruumi sees, siis need ei lõppe kunagi otsa ja üleüldiselt ei saa füüsiliselt selline asi võimalik olla. Aga kus me siis elame?

Tegelikult on olemas veel üks võimalus, milleni ma jõudsin mõned aastad tagasi. Maa on füüsiline ja taevas virtuaalne ehk füüsilise ruumi lõpetab virtuaalsus. Kuidas neid kahte omavahel kokku panna ja kas ongi üldse vaja seda teha, sellest võibolla kunagi hiljem.

LÕPP